HENRIK PRAKS: Tuumarelv – militaarne

kindlustuspoliis
Henrik Praks, Eesti NATO missiooni kaitsepoliitika nõunik
Henrik Praksi sõnul on NATO tuumarelvade roll tänapäeva julgeolekupoliitilises
keskkonnas eelkõige poliitiline.

Külma sõja ajastul etendasid tuumajõud NATO strateegias ja sõjaplaanides keskset rolli.
Sõja korral Euroopas oleks Nõukogude bloki suurpealetungi tõrjumisel tuginetud paljuski
just tuumajõudude kasutamisele. Seepärast paiknesid Euroopas väga erinevad taktikalise
tuumarelva liigid ja nende kandesüsteemid. Olemas olid isegi tuuma-mürsud
suurekaliibriliste haubitsate tarvis ning nn tuumamiinid, mida oli kavas lõhata vaenlase
prognoositud edasitungiteede äärde rajatud spetsiaalsetes šahtides.

Nõukogude impeeriumi lagunemine ning ühes sellega külma sõja lõpp tõi kaasa
julgeolekukeskkonna radikaalse muutuse. Sellest johtuvalt ei toetu NATO oma
julgeolekupoliitika kujundamisel enam nii palju tuumarelvastusele. Siiski pole tuumarelv
alliansi arsenalist kadunud.

USA ja Briti tuumajõud

NATO tuumajõud koosnevad Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tuumavägedest.

Prantsusmaa tuumajõud pole juba ajalooliselt NATO käsuliinis, kuid neid loetakse siiski
osaks alliansi üldisest kaitsepotentsiaalist.
Tuumarelvade arvu üldist kärpimist silmas pidades on tunduvalt vähendatud Euroopas
asuvate USA tuumarelvade kogust ning alandatud tuumaarsenali valmisolekuastmeid.
Külma sõja tipphetkedel kasutusel olnud 11 taktikalise tuumarelva liigist on nüüdseks
NATO arsenali jäänud vaid lennukipommid mitmeotstarbeliste lennukite tarvis.

USA ja mitme Euroopa riigi vahel sõlmitud lepingute kohaselt oleks vajaduse korral
nende pommide kandjateks lepinguosaliste Euroopa riikide lennukid. See unikaalne
kokkulepe on kujukas näide alliansi solidaarsusest ja sellest tulenevalt liikmeks-olekuga
kaasnevate kohustuste jagamisest. Eeltoodu ei tähenda samas, et mittetuumariigid oleks
oma käsutusse saanud tuumarelva, sest Ameerika sõjavägi säilitab pidevalt kontrolli
tuumalõhkepeade endi üle.

NATO strateegilisest käsitusest tulenevalt on NATO tuumarelvade roll tänapäeva

julgeolekupoliitilises keskkonnas eelkõige poliitiline. Tuumarelvade kasutamine kriisi
korral võiks kõne alla tulla vaid äärmuslikes situatsioonides, mille teket peetakse aga
ülimalt ebatõenäoliseks.

Arvestades, et NATO põhieesmärk ei ole mitte sõdade pidamine, vaid nende

ärahoidmine, on ka tuumarelvade varu eesmärgiks just rahu säilitamine ja igasuguse
tõsisema konflikti või sõja puhkemise välistamine juba eos. Seega täidavad tuumarelvad
eelkõige heidutamiseesmärki, sest nende olemasolu muudab mis tahes NATO-vastase
agressiooniga kaasnevad riskid potentsiaalsele vastasele ettearvamatuks ja

1
vastuvõetamatuks.

Säilitades tuumarelva, lähtub NATO seisukohast, et ainuüksi tavarelvajõududel baseeruv

heidutuspoliitika ei pruugi igas situatsioonis toimida. Siinkohal tuleb arvestada asjaolu, et
lähemas tulevikus säilitavad ka mitmed NATO-sse mittekuuluvad riigid oma
märkimisväärsed tuumajõud. Näiteks Venemaa relvajõudude arsenalis on endiselt
tuhandeid tuumalõhkepäid. Pole ka andmeid, et Venemaa oleks oma taktikalises
tuumarelvastuses NATO-ga analoogseid kärpeid teinud.

Heidutuspoliitika

On tähtis teada, et tänapäeval ei ole NATO tuumajõud enam mitte ühegi konkreetse riigi
vastu suunatud. Samuti käivad NATO tuumarelvadega kaasas väga tugevad
kontrollimehhanismid, mis sisuliselt välistavad tuumarelva juhusliku või kogemata
kasutamise.

Seoses NATO laienemisega räägiti 1990. aastate keskel palju sellest, nagu võiks
laienemise järel paigutada tuumarelva uute liikmesriikide territooriumile. Nende
spekulatsioonide kummutamiseks võtsid NATO välis- ja kaitseministrid 1996. aasta lõpus
vastu avalduse, milles kinnitasid, et alliansi laiendamine ei nõua tuumarelvastuses
mingite muudatuste tegemist ning NATO-l “ei ole kavatsust, plaani ega põhjust paigutada
tuumarelvi uute liikmesriikide territooriumile”. Nimetatud “kolme EI poliitika” kehtib ka
viimases laienemisringis liitunud riikide, sealhulgas Eesti kohta. Tänapäeva olukorras
pole sellise sammu järele lihtsalt vajadust.

Kokkuvõtteks võib öelda, et meie mitmepalgelises ja muutuvas maailmas on NATO

käsutuses olevate tuumarelvade näol tegu omamoodi pikaajalise kindlustuspoliitikaga
ettearvamatuste vastu. Alliansiga liitumine on ka Eesti suhtes laiendanud kaitsegarantiid,
mille ülimaks tagatiseks on jätkuvalt NATO tuumajõud.

http://epl.ee/artikkel_306362.html

Terroristi relvastus ja rünnakumeetodid

Toomas Väli
Terrorismi käsitlemisel peame loobuma kolmest selle terminiga seonduvast väär-
arusaamast. Esiteks arusaamast, nagu oleks terrorism midagi totaalselt uut. Uurija Walter
Laqueri järgi on terrorism: ”/…/ nähtusena sama vana kui mäed.” Roomlased põrkusid
terroristlikele ilmingutele Juudamaa alistamisel ja ristisõdijad pidid võitlema Palestiinas
assassiinidega.
Teiseks peame loobuma arusaamast, nagu genereeriks terrorismi vaesus, tööpuudus,
ühiskondade stagnatsioon ja ebavõrdsus. Probleemi uurinud eksperdid on leidnud, et
vaesus ei tooda terrorismi ja rikkus ei paranda seda. Maailma 50 vaeseimas riigis on vähe
terroristlikke ilmingud või puuduvad need peaaegu üldse. Uuringud on näidanud ka, et
enamasti on terroristide hulka kuuluvad inimesed hästi haritud.

2
Kolmandaks väärarusaamaks on iga terroriilmingu kuulutamine automaatselt väljaspool
inimeetika piire olevaks kriminaalseks nähtuseks, mida saadavad korda vaimselt
tasakaalutud inimesed. Tabatud terroristide psühholoogilisel testimisel ei ole leitud
organisatsioonis tegutsevate terroristide seas rohkem hullumeelsust, kui seda on neid
ümbritsevas ühiskonnas. Ka see, keda terroristiks peetakse, oleneb suurel määral vaatleja
enda seisukohtadest. Mida suurriikide tasandil nimetatakse poliitikaks ja riiklike huvide
realiseerimiseks, seda võib üksikisikute tasandil nimetada terrorismiks.

Kahesugune sõjategevus
Teoreetiliselt võime sõjategevuse jagada kaheks: konventsionaalseks ja
mittekonventsionaalseks sõjaks. Konventsionaalne sõda on sõjategevus kahe või mitme
osapoole vahel, kasutades kõiki osapoolte kasutuses olevaid relvi (sh koguni taktikalist
tuumarelva). Konventsionaalset sõjategevust reguleerivad rahvusvahelisest sõjaõigusest
tulenevad piirangud (selgelt alistunud vastast ei tapeta, kultuuriväärtusi ei rüüstata jne).
Kuid sõjaliselt mittevõimsad riigid (ja miks mitte ka riikide okupeerimise järel tekkivad
huvigrupid) võivad rahvusvahelise õiguse järgi kasutada ja ongi läbi ajaloo kasutanud
mittekonventsionaalse sõja meetodeid. Nendeks peetakse sissisõda oma erinevates
vormides: sissisõda maatingimustes (Mao Zedong) või sissisõda linnatingimustes (Carlos
Marighella Brasiilias).
Klassikaline sissitegevus on suunatud sõjaliste objektide vastu lähtuvalt põhimõttest, et
taktikaline edu sissisõjas võib anda strateegilist edu rahvusvahelisel areenil. Heaks
näiteks on siin Vietnam, kus ameeriklased ei kaotanud lahinguid, vaid sõja maailma
südametunnistusega. Igas sõjas on alati suur osa hirmul. Me võime rääkida ka riiklikust
terrorist – see on poliitika, mille näiteks võiks olla Saksamaa linnade lauspommitamine
Teises maailmasõjas või Iisraeli armee tegevus 1980. aastatel Palestiinas. Kuid ka igas
sissisõjas on tubli annus terrorit. Eks Vietnami talupoegagi tuli kommunistlike vaadetega
sissidel “ümber kasvatada” samade meetoditega, nagu bol‰evikud Tambovi talupoegi
1920-ndateks “ümber kasvatasid”. Kuid linnasissid on kasutanud neidsamu sissisõja
meetodeid (varitsused, pommirünnakud, poliitilised mõrvad jne) urbaniseerunud
keskkonnas. Ja linnas ei ole võimalik rünnata politseipatrulli isetehtud õhkeseadeldisega,
ilma et kahjustaks ümbruskonda, sh tsiviilisikuid. Nii on sarnaseid rünnakuid kerge kohe
liigitada terroristlikeks.
Sõna „terrorism“ tuleneb ladinakeelsest verbist terrare – hirmutama. Kui sissi või
partisani eesmärgiks on rünnata vastase jõustruktuure, siis terrorist on vajaduse korral
võimeline ründama igat sihtmärki, tekitamaks hirmu. Selle hirmu najal on võimalik
saavutada teatud strateegilisi eesmärke. Terroristide ebaedu näiteks on jakobiinid
Prantsuse revolutsiooni ajal, kes ei suutnud giljotiini abil võimule jääda. Eduka terrorismi
näiteks on aga bol‰evikud, kes oma oktoobriput‰i järel suutsid totaalse punase
terroriga võimule jääda ligi 70 aastaks. Terrorism on tegutsemismeetodina laialdaselt
hukka mõistetud kõikides kehtivates rahvusvahelist õigust (sh sõjaõigust) reguleerivates
konventsioonides. Seda kasutavad inimesed, huvigrupid, kellele on see sageli ainus
relvastatud meetod võidelda mingite ideede või vaadete eest.

Ründemeetodid ja vahendid
Terroristide ründemeetodeid ja vahendeid on väga raske piiritleda. Kõik meetodid,
millega on võimalik mõjutada valitud “sihtgruppi” kas füüsiliselt või vaimselt, on

3
terroristide poolt kasutatavad. Kõige tavalisem terroristlik meetod rünnakuks on varuda
suur hulk lõhkeainet ja see siis vastava initseerimisseadeldise abil lõhata. Usufanaatik
Guy Hawkes tegi 1605. aastal Londonis parlamendihoone alla püssiohtu ladustades
sisuliselt sama asja mida Ühendriikide äärmuslane Timothy McVeigh 390 aastat hiljem
Oklahomas.
Loomulikult sõltusid mõlemad hirmu külvata tahtnud mehed kättesaadavast tehnikast.
Tehnika areng võimaldab hirmu külvavate isikutel ja huvigruppidel tegutseda üha
tõhusamalt. Hirmu taotlevad huvigrupid võivad kasutada absoluutselt kõiki meie
tsiviilelus käibel olevaid vahendeid oma huvide realiseerimiseks. Põllumajanduses
kasutatavast väetisest ja autokütusest on võimalik kokku segada piisavalt tugeva
lõhkejõuga segusid. Täna-päeva arvutites kasutatav mikroelektroonika võimaldab isegi
koolipoistel kokku joota skeeme, millega saab lõhkekeha lõhata vastavalt stsenaariumile.
Lõhkeainega iseenda õhkimine või lennukiga kõrghoonesse lendamine on vast kõige
drastilisemad näited. Aga jällegi – suitsidaalne käitumine vaenlase hävitamise eesmärgil
ei ole midagi totaalselt uut (vrd Simsoni lugu piiblist, kes vilistite templi ümber lükkas ja
ka ise varingus surma sai) ja isegi lennukiga kõrghoonesse lendamine ei ole väga vana
leiutis. 1949. aastal lendas kolonelleitnant Smith lennukiga B-25 sisse Empire State
Buildingu 79. korrusele. Tõsi küll, tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kus surma sai 14
inimest, mitte tahtlikult tegevusega, kuid võime küsida, kas Al-Qaida ei ammutanud siit
mingit ideelist tagapõhja?

Haavatav heaoluühiskond
Londoni pommiplahvatused 2005. aastal näitavad, kuivõrd haavatav on läänelik
heaoluühiskond. Ja hirmutajate huvigrupid ei kohku tagasi mitte millegi ees. Kui
hirmukülvajate kasutusse satuvad massihävitusrelvad, siis võib kõige mustema
stsenaariumi korral olla tulemiks nüüdisaja ühiskonnakorralduse kokkuvarisemine.
Suurimaks ohuks ei ole võib-olla isegi mitte tuumarelv. Tuumarelva mõju on lokaalne ja
selle tulemina surevad sajad tuhanded, drastilisemal juhul miljonid inimesed (seda juhul,
kui rünnak toimuks mõnes miljonilinnas). Pigem on tuumarelv ohtlik just riikliku
terrorivahendina, kui üks anarhiasse vajuv riik võib seda kasutada mõne oma naabri
vastu.
Ka keemiarelv ei ole nii kohutav, sest üldjuhul pole hirmukülvajatel siiski võimalik toota
keemiarelva tööstuslikus koguses, mis võiks mõjutada kogu inimkonda. Jaapani
apokalüptiline kultus Aum Shinrikyo tappis Tokyo metroos sariiniga ainult 12 inimest,
kuigi ligi 5000 tuli hospitaliseerida. Suurimaks ohuks tuleb siiski pidada bioloogilist
relva. Tänapäeva geenitehnoloogia võimaldab laborites vajaduse korral “kokku keeta”
viirusi ja baktereid, millele tänapäevane meditsiin ei suuda piisavalt kiirelt reageerida.
Jaapani Aum Shinrikyo ründas Tokyos enne oma edukat sariinirünnakut vähemalt viiel
korral ka siberi katkuga, kuid õnneks polnud nende kasutada olnud meetodid efektiivsed
ja haigustüved inimesele ei nakanud. Kuid tuletagem siinkohal meelde valge pulbri kirju
Ameerika Ühendriikides ja ka selle peegeldust Eestis.
Aga mis oleks toimunud Jaapanis, kui Aum Shinrikyo ekspeditsioon Uganda
dĻunglitesse Ebola viiruse leidmiseks 1990-ndate alguses oleks õnnestunud? Ja keegi,
kellel on piisavalt teadmisi ja kes tunneb end ühiskonnas tõrjutuna, leiab inspiratsiooni
filmist “12 ahvi” (Twelve Monkeys)? Samas ei saa unustada, et ega bioloogilise ründe
ohvriks ei pea langema inimesed. Külma sõja päevil tegeldi vähemalt Nõukogude Liidu

4
laborites ka potentsiaalse vastase põllumajanduse kahjustamiseks sobilike bioloogiliste
ründevahendite täiustamisega. Loodus iseenesest pakub hirmukülvajatele küllaldaselt
vajalikku materjali. Euroopat laastanud hullulehmatõbi ja nüüd aktuaalne linnugripp on
siinkohal sobivad näited.
Kas pommide ja viiruste kasutamise kõrval inimeste mõrvamine kas üksikisikute või
tervete rahvastena, saavutamaks hirmutamise eesmärki, on siis kohutavam? Jällegi –
meetodid on vanad ja pole vahet kuningas Henry Valois’ mõrvamisel 1589. aastal,
president Kennedy tapmisel 1963. aastal või Liibanoni peaministri Hariri surnuks
tulistamisel käesoleval aastal. Kõikide nende rünnakutega, vaatamata kasutatud
tehnilisele abivahendile (pussnuga, snaipripüss, autopomm), oli tegemist lihtsa taktikalise
rünnakuga, millega mõningad jõud üritasid täita endale seatud strateegilisi eesmärke.
Riiklikul tasemel genotsiide korraldades on aga inimesi tapetud tervete rahvaste kaupa.
Kreeklasi ja armeenlasi mõrvasid türklased, kurde sunni araablased, juute on vaenatud
sajandeid pea kogu maailmas. Hiina rahvuspoliitika Tiibetis või Venemaa
“kriisihaldamisoperatsioon” T‰et‰eenias kujutavad endast ilmselgelt riiklikku
genotsiidi, mille eesmärgiks on hirmutada neid, kes ei jaga mõlema suurriigi
ideoloogilisi, poliitilisi ja rahvuspoliitilisi vaateid. Miks peaksime siis Fallujas Al-
Zarqawi toime pandud rituaalseid hukkamisi telekaamerate ees käsitama hullema
terrorismina?

http://epl.ee/artikkel_306856.html

Iraani tuumaambitsioonid jätkuvad

www.DELFI.ee
10. märts 2006 10:55
Iraani tegelik liider, kõrgeim usujuht Ali Khamenei ja riigi
president Mahmoud Ahmadinedžad tegid neljapäeval
avaldusi, milles teatasid, et riik ei loobu oma
tuumaprogrammist ning mõistsid otsuse saata Teherani
tuumateema ÜRO julgeolekunõukogusse
“ebaõiglasena” hukka.

Khamenei, kes omab kõigis tähtsamates riiklikes küsimustes

lõplikku sõna, teatas riigi usujuhtidele, et Iraan ei kavatse
loobuda tuumaambitsioonidest, teatab Fox News.

“Võimud on kohustatud jätkama arenenud tehnoloogia poole

sammumist, kaasa arvatud tuumaenergia poole,” teatas
Khamenei. “Rahvas ja valitsus seisavad vastu igasugusele
jõule või vandenõule,” ütles kõrgeim usujuht.

President Ahmadinedžad oli sama sõjakas, hoiatades Läänt, et

see saab kannatada rohkem kui Iraan, kui tuumaprogrammi
vastu midagi ette võetakse. “Nad teavad, et pole suutelised
põhjustama kõige vähimat kahju Iraani rahvale. Nad ise

5
kannatavad rohkem,” teatas president.

ÜRO aatomijärelvalveagentuur IAEA saatis Iraani tuumatüli

sel nädalal julgeolekunõukogusse, kus asutakse arutama
rahvusvahelise üldsuse võimalikku tegevust Iraani
tuumaprogrammi peatamiseks.

Nõukogu võib vastu võtta näiteks leebe deklaratsiooni või

kehtestada sanktsioonid, aga teoreetiliselt isegi
sanktsioneerida sõjalised aktsioonid Iraani vastu.

USA tahaks karme meetmeid Iraani vastu, kuid majandus- või

poliitilised sanktsioonid jäävad ilmselt Venemaa ja Hiina
vastuseisu tõttu kehtestamata. Moskva ja Peking on
Teheraniga lähedastes majandus- ja kaitsealastes sidemetes.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=12417754

Maailm tuumaseene varjus

Kas maailmal läheb tuumaohu tajumiseks vaja uut Hiroshimat?

tekst: Harri Tiido, raadio KUKU

6
 Tuumarelvad maailmas

Riigid, kes on deklareerinud, et omavad tuumarelva

Ameerika Ühendriigid

AJALUGU: Sooritasid esimese tuumakatsetuse 1945. aasta juulis. Üldse tehti 1030 katsetust,
seega rohkem kui ülejäänud maailma tuumariigid kokku.
ARSENAL: 12 070 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 13 000 km; võimeline rakettidega tabama ükskõik millist maailma
piirkonda.

Suurbritannia

AJALUGU:Esimene tuumakatsetus 1952. aastal, üldse sooritati neid 45.

ARSENAL: 380 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 12 000 km.

Prantsusmaa

AJALUGU:Tuumarelvi on katsetatud alates 1961. aastast, siiani 210 korda. Viimati tehti 1995
ja 1996 Vaiksel ookeanil Mururoa atollis kuus katsetust, mis kutsusid esile laialdase
protestikampaania.
ARSENAL: 500 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 5300 km.

Venemaa

AJALUGU:Katsetuste arvult USA järel teisel kohal, üldse sooritati neid 715.
Võidurelvastumise endise initsiaatori Venemaa tuumalõhkepeade arv on nüüd kahanemas.
ARSENAL: 22 500 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 11 000 km.

Hiina

AJALUGU:Katsetustega alustati 1964. aastal, siiani on neid läbi viidud 45. On teada, et Hiina
on abistanud Pakistani tuumarelva loomisel.
ARSENAL: 450 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 11 000 km.

India

AJALUGU:Sooritas tänavu mais viis tuumakatsetust, millega üllatas maailma. Esimene

tuumakatsetus oli 1974.
ARSENAL: Umbes 65 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 2500 km.

Pakistan

AJALUGU:Alustas salajast tuumaprogrammi 1972, et Indiale järele jõuda, kuid langes 1990.
aastal USA sanktsioonide alla. Vastuseks India tuumakatsetustele korraldas ka ise seeria
katsetusi.
ARSENAL: 15-25 lõhkepead.
TEGEVUSRAADIUS: 1500 km. 7

Riigid, kes omavad tuumarelva, kuid ei ole sellest teatanud

Külma sõja ajal oli rahvusvaheline olukord mõnes mõttes lihtne - vastamisi oli kaks
sõjalist blokki, kellest mõlemal varuks ka tuumarelv. Ühel pool tuumarelvastatud NSVL,
teisel pool tuumarelvastatud USA koos sama relva omanike Prantsusmaa ja
Suurbritanniaga. Tinglikult oli nende kõrval veel Hiina, kes lõpuks samuti tuumarelvani
jõudis. Kusagil tuumapoliitika telgitagustes askeldas aga veel rida riike, kellest kaks on
nüüd tuumaklubi ukse jalaga lahti löönud.

Kui seni kahtlustati, et Indial ja Pakistanil on tuumapotentsiaal, siis äsjased

tuumakatsetused tähendasid selle potentsiaali realiseerimist ja avalikustamist. Praeguseks
on vist juba mõttetu vaielda selle üle, kumb neist kahest toimunus rohkem süüdi on.
Lisaks sellele ei ole kumbki riik ühtegi rahvusvahelist lepingut rikkunud, sest nad pole
nendega lihtsalt ühinenud.

Külma sõja lõpuks olid tollased tuumaklubi liikmed aru saanud, et mida suurem on
tuumarelva juhusliku käikulaskmise võimalus, seda ohtlikum see relv on. Sellest
tulenevalt likvideeritigi vastastikusel kokkuleppel kõigepealt Euroopa lahinguvälja
tuumarelv ning seejärel keskmaaraketid ja nende lõhkepead. Mõistetavalt võib mõlemad
relvaliigid kiirelt taastada, kuid loodetavasti ei teki selleks vajadust. Järele jäi
strateegiline tuumarelvastus, mida tasapisi samuti kärpima hakati.

India ja Pakistani puhul on häda selles, et need kaks riiki on pidevalt omavahel sõjajalal.
Põhjuseks Kashmir, millest osa India ja osa Pakistani valduses. Pinget tekitab asjaolu, et
India Kashmir on sarnaselt Pakistanile valdavalt islamiusuline.

Kuna kumbki riik ei ole soetanud strateegilise löögiulatusega tuumarelva, on nende

massihävitusvahendid mõeldud eelkõige naaberriigi ähvardamiseks ja/või vajadusel ka
hävitamiseks. Järelikult on see tuumarelv suurriikide omast ebastabiilsem.

ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja tuumarelvaklubi liikmelisus on kattuv. Nüüd

tekib küsimus, kas uued tuumariigid saavad ka maailmaorganisatsioonis suurema
sõnaõiguse? Vaevalt, kuid tahtmatult hakatakse neisse senisest erinevalt suhtuma.
Tuumarelv väljus kitsast ringist ja võib muutuda laiatarbekaubaks.

India on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et tuumakatsetuste lõpetamise lepingus on

tuumariigid näidanud end silmakirjalikena, kuna soovivad vältida tuumarelva sattumist
teiste kätte ise sellest loobumata. Kui kõik riigid on vormiliselt võrdsed, peaks ju ka õigus
tuumarelvale olema kõigi jaoks võrdne. See on nii ja ei ole ka. Kui vaadata juuresolevalt
kaardilt võimalikke tuumarelvaklubi liikmekandidaate, siis suurendab tuumarelva levik
neisse riikidesse üsna üheselt globaalset tuumaohtu. Globaalne on see oht põhjusel, et
esiteks ei piirdu tuumaplahvatuse järelmid ühe riigi piiridega ja teiseks - kõigil neil
riikidel on avalikud ja varjatud liitlased ja vaenlased suurriikide seas. Järelikult tähendaks
tuumarelva sattumine mõne uue riigi kätte seda, et mõnel suurriigil oleks
massihävitusrelva ja ebastabiilse käitumisega liitlane. On ju tõsi, et Kolmanda Maailma
riigid on paljuski etturid suurriikide poliitika malelaual.

8
Seni on kõik suurriigid India ja Pakistani tuumarelvapürgimuste üle nördimust
väljendanud. Kuid see nördimus on riigiti olnud erineva tugevusega. Nii India kui ka
Pakistan kasutasid oma tuumarelvaprogrammide arendamisel välist abi. Indial oli tihe
koostöö N Liiduga ja nüüd on samasugune suhe taastumas Venemaaga. Hiljuti avalikkuse
ette jõudnud andmeil tegi India tihedat tuuma-alast koostööd ka Iisraeliga, kellel
arvatakse samuti tuumarelv olevat. Võimalik, et India tuumakatsetused teenisid mitte
ainult selle riigi, vaid ka Iisraeli tuumahuve. Pakistani tuumarelva algus läheb aga 70.
aastate Hollandisse, kust vajaliku oskusteabe sisuliselt varastas Pakistani «tuumapommi
isa» Abdul Quadeer Khan. See mees on hoobelnud, et tänapäeva globaliseerunud
maailmas pole tuumarelva jaoks vajaliku saamine enam mingi probleem - kui vaid raha
leidub.

Kas nüüd on oodata ka järgmisi klubiuksele põrutajaid? Miks mitte - näiteks Iraan, kes
taolisi kavatsusi küll eitab, kuid keda tuumatehnoloogia osas abistab Venemaa.
Rahvusvahelisel üldsusel peaks praegu olema ühine huvi tuumatehnoloogia ja
tuumamaterjalide leviku tõkestamiseks. Ühe võimalusena märgitakse suurriikide eeskuju,
s.t praeguse tuumarelvaarsenali vabatahtlikku vähendamist. Kunagi ütles aga üks
julgeolekuekspert, et maailmal oleks vaja ohu tajumiseks uut Hiroshimat. Ehk saab siiski
ilma selleta läbi? http://luup.postimees.ee/luup/98/12/vali1.htm

Ajalehe New Yorker andmetel kavatseb USA presidendi Georg W. Bushi

administratsioon massiliste õhurünnakute korraldamist Iraani tuumarajatiste vastu,
väidetavalt soovitakse kasutada ka punkrite-vastaseid taktikalisi tuumapomme, vahendas
AFP.

Ajaleheartikli kohaselt peavad Bush ja tema kaaskondlased Iraani vanameelset presidenti

Mahmoud Ahmadinejadi uueks Adolf Hitleriks.

«Ta [Bush] arvab, et on ainukene inimene, kellel on piisavalt julgust rünnaku

korraldamiseks,» ütles New Yorkeri ajakirjanik Seymor Hersh.

Ajakirjaniku andmetel tegutsevad Iraanis juba USA luureüksused.

USA Keskväejuhatuse endise ülema, reservkindral Anthony Zinni sõnul oleks Iraani
tuumarajatiste ennetav ründamine ülimalt riskantne.

«Me ei peaks ennast petma lootustega, et tegemist on kõigest ühe löögiga, misjärel on
kõik läbi,» ütles Zinni.

Üks Bushi administratsiooni ägedamaid kriitikuid, demokraadist senaator John Kerry

kritiseeris riigi juhtkonna liiga sagedast toetumist USA armee võimsusele.

9
«Tegemist on järjekordse näitega selle administratsiooni puusalt tulistavast ja
kauboilikust diplomaatiast,» ütles Kerry telesaates «Meet the Press».

«Meie jaoks on taktikaliste tuumarelvade kasutamine vastutustundetuse tipp. See mõjuks

hävitavalt kõikidele tuumarelvade levitamiseks tehtavatele sammudele ning sõjalisest
vaatepunktist vaadates see lihtsalt ei töötaks,» lisas Kerry.

Pühapäevase Washington Posti andmetel ei ole USA rünnakut Iraanile oodata lähiajal,
kuid USA diplomaadid kasutavad rünnakuähvardust selleks, et veenda iraanlasi
Wahingtoni hoiatuste tõsiduses.

Ajalehe andmetel peab Valge Maja Iraani praegu suurimaks ohuks ning president Bush
kavatseb Teherani tuumaprobleemi lahendada veel oma teise ametiaja jooksul, mis kestab
2008. aastani.

Suhted Iraani ja lääneriikide vahel on pingestunud pärast seda, kui Teheran taaskäivitas
oma vastuolulise aatomiprogrammi.

Kuigi Iraani sõnul on programm täielikult rahumeelne, kahtlustavad USA ja Euroopa Liit,
et islamiriik soovib välja töötada tuumarelva.

http://www.postimees.ee/120406/esileht/valisuudised/197721.php

Põhja-Korea minister: meil on tuumarelv

ÜRO, 28. september (AP-EPLO) – Põhja-Korea teatel on nad muutnud 8000
kütusevardast saadud plutooniumi tuumarelvadeks, mis on katseks kasvavale USA
tuumaähvardusele ning ennetab tuumasõda Kirde-Aasias.

Põhja-Korea asevälisminister Choe Su Hon ütles, et sõjaoht Korea poolsaarel kasvab ning
et Pyongyang on loonud tuumarelva enesekaitseks. Ta sõnas ÜRO peaassambleel, et
Põhja-Koreal „pole muud võimalust kui evida tuumarelva” ning seda USA poliitika tõttu,
mis on mehe väitel mõeldud Põhja-Korea elimineerimiseks ning et Põhja-Korea on
„ennetavate tuumalöökide sihtmärk”.

USA välisministeeriumi ametnik viitas asjaolule, et välisminister Colin Powell on

lubanud korduvalt, et USA-l pole plaane kommunistliku riigi ründamiseks.

Choe süüdistas USAd rünnakuähvarduste intensiivistamises ja läbirääkimiste aluste

hävitamises. Samas tõdes ta, et Põhja-Korea on valmis loobuma tuumaprogrammist, kui
Washington loobub „vaenulikust poliitikast” ning on valmis rahulikult samaaegselt
Põhja-Koreaga eksisteerima.

http://www.epl.ee/artikkel_275196.html

Tsunami põhjustas veealune tuumarelv?

10
26. detsembril Taid ja Indoneesiat tabanud hukatusliku tsunami järel avaldas Austraalia
sõjaveteran Joe Vialls oma veebiküljel www.vialls.com veendumust, et seda ei
vallandanud mitte maavärin, vaid ookeanipõhja pandud tuumarelv. Sellele olevat
viidanud USA võimude hämamine epitsentri asupaigaga, eel- ja järeltõugete puudumine
ning USA sõjalaevade viibimine Sumatra põhjaosas asuva Acehi provintsi lähistel. Miks
seda kõike vaja oli? Majandushädades vaevlev USA saab kasu tulutoovatest
ülesehituslepingutest. Pluss, väidab Vialls, ülemaailmsest võimust unistav juudimeelne
Pentagoni boss Paul Wolfowitz liigub taas sammukese lähemale unistusele valitseda kogu
maailma.

Kolumnist Ian Fraser viitas India ajalehes Mail & Guardian faktile, et vaid üheksa päeva
enne tsunamit oli president Bush kuulutatud USA maailmamerede ainuhaldajaks
«julgeoleku- või arengupõhjustel». Fraseri meelest tundub ülimalt kahtlane, et tsunami
vallapäästnud maavärina epitsenter asus just nimelt naftarikkas Acehi provintsis, kus
USA naftagigant Exxon on «koostöös Tai jõhkra kohaliku omavalitsusega» aktiivselt
tegutsenud, kindlustamaks ka naftavarude edasist jätkumist. Nüüd aitavat USA piirkonda
sõjaväeliselt «üles ehitada», et oma ainuvõimu jäädvustada.

http://www.sloleht.ee/%28is1udx45ecfxyu55l00sftua%29/index.aspx?id=182391

Kas Bush ja Putin löövad käed?

14.06.2001

11
Vello Ladva

16. juunil Ljubljanas kohtuvad George Bush ja Vladimir Putin võivad kilbiriius ära
leppida

Nüüdseks viis kuud ametis olnud USA president George Bush on seni tegutsenud
resoluutselt ja sirgjooneliselt. Tal pole olnud suuri altminekuid. Rumal vahejuhtum
luurelennukiga ja selle hädamaandumine Hiinas oli pigem tööõnnetus.

Ameeriklased on president Bushi välispoliitilised otsused ja teod heaks kiitnud. Tema

kõige kaalukamat otsust – rajada USA raketitõrjekilp – pooldab 80% USA kodanikest.

Tänu naistele

Paljude poliitikavaatlejate arvates tuleks Ühendriikide kindlakäelise välispoliitika eest

tänada mitte niivõrd presidenti, kuivõrd tema edukat meeskonda. Samas ei tohi unustada,
et selle pani kokku ikkagi Bush ja lõppotsused langetab tema.

Võib olla, et tõeliselt positiivset mõju president Bushi otsustele avaldavad daamid. Bushil
on tippnõunikeks kolm naist, kelle roll Valge Maja poliitikas on üsna suur. Need on
Condoleezza Rice (46), Karen Hughes (44) ja Margaret LaMontagne (43).

Välispoliitikat kujundavad mõistetavalt suures osas riikliku julgeoleku nõuniku Rice’i

seisukohad. Teda on peetud eeskätt Venemaa asjade eksperdiks, aga ka Hiina küsimustes
paistab Rice vägagi kompetentne olevat.

Kui George Bush 20. jaanuaril Valge Maja peremeheks sai, toonitati tema kogenematust
välispoliitikas. Arvati, et tal kulub vähemalt pool aastat välispoliitilise platvormi
kujundamiseks. Ent presidendi kogenud nõuandjad on suutnud Bushi kiiresti suunata riigi
julgeoleku tagamise kursile.

1. mail tegi Bush teatavaks: Ühendriikide raketitõrjesüsteem rajatakse. Midagi

konkreetset sellega veel otsustatud ei ole, sest kõik on alles idee tasandil. Kulub vähemalt
viis-kuus aastat katsetusi, enne kui võib alustada süsteemi esimeste komponentide
ehitamist.

Kõigepealt tuleb lahendada asjaga seotud poliitilised ja juriidilised probleemid. Seega

soovib Bush saada teiste riikide nõusolekut.

Kõige ägedamalt on USA kavatsusele vastu seisnud Venemaa. 1972 Washingtoni ja

Moskva vahel sõlmitud raketitõrjesüsteemide piiramise lepinguga (RTSPL) ja 1974 selle
raames sõlmitud protokolliga lubasid nii USA kui NL rajada kumbki vaid ühe süsteemi.
Seejuures ei tohtinud kummalgi tuumariigil olla kindlas piirkonnas üle saja püüdurraketi.

Et aga vastaspoolel oli tuhandeid strateegilisi tuumarelvakandureid, ei taganud piiratud

süsteem julgeolekut ei USAle ega NSV Liidule.

RTSPLi väljatöötamisel ja jõustamisel võeti aluseks lihtsalt mõistetav põhimõte: kumbki

12
http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=2617&old_num=714

Uus tuumarelv tagab Venemaa julgeoleku 29 aastaks

26.04.2006 13:24

Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov teatas kolmapäeval, et uute ülitäpsete

tuumalõhkepeade kasutuselevõtt alates käesolevast aastast tagab Venemaa
absoluutse julgeoleku vähemalt 29 aastaks.

22. aprillil katsetasid Vene relvajõud Astrahani oblastis Kapustin Jaris edukalt uut
ballistilist raketti K65M-R, vahendas veebikülg Lenta.ru agentuuri RIA Novosti uudist.

"Katsetused lubavad väita, et Vene Föderatsiooni absoluutne julgeolek on tagatud

vähemalt aastateni 2030-2035 olenemata sellest, kuidas areneb sõjalis-poliitiline olukord
maailmas," ütles Ivanov.

Venemaa kaitseministri kinnitusel tabas uus relv sihtmärki harukordse täpsusega.

"Kõrvalekalle oli vaid mõnisada meetrit, mis pole esimese katsetuse kohta halb tulemus,"
ütles Ivanov. "Relva makett tabas enam kui 2000 km kauguselt sihtmärki Kasahstanilt
renditud Balhaši polügoonil."

Ivanovi sõnul jätkatakse katsetusi väga aktiivselt. "Meil pole mingit õigust tähtaegu
nihutada," ütles Ivanov.

Uus relv võetakse Vene relvajõudude arsenali juba tänavu ning sellega varustatakse nii
maal kui merel baseeruvad ballistilised raketid.

Tuginedes USA välisministeeriumi ametlikule ettekandele kirjutas väljaanne Washington

Profile, et 1. jaanuari 2006 seisuga on USA-l 1567 strateegilist tuumalõhkepead rohkem
kui Venemaal. Ettekande andmeil on USA-l 5966 ja Venemaal 4399 tuumalõhkepead.

http://www.etv24.ee/index.php?0559653

India pommi virvatuled

India enda tuumariigiks kuulutamine muudab kõvasti senist rahvusvahelist süsteemi. See
provotseerib uut ja ohtlikku võidurelvastumist Pakistaniga. On tõenäone, et ka teised
riigid hakkavad mõtlema oma tuumavõimsuse väljaarendamisele. See vähendab otseselt
ja kaudselt suurriikide võimalust külma sõja järgses maailmas konflikte vaos hoida.
Kõige vahetum poliitiline mõju on New Dehli deklaratsioonil Pakistanile. Ükski sealne
valitsus ei saa jätta reageerimata püsivaenlase tuumarelvastumisele ning Pakistani
võimud ongi mõista andnud, et nad vastavad samaga.
Kui see neil õnnestub – ja miks mitte üsna ruttu – siis seisavad kaks vana vaenlast
inimkonna hirmsaimate relvadega vastamisi.

13
Ja tõenäosus, et nemad selle käiku lasevad, on palju suurem kui seniste tuumariikide
puhul.
Veelgi hirmuäratavam on perspektiiv, et India teguviisi mõjul võivad ka teised maailma
riigid hakata mõlgutlema oma tuumarelva ehitamisest või vähemasti selleks tarvis mineva
toorme ning tehnoloogia soetamisest. Seda saaks kiiresti käiku lasta, kui naaber peaks
ilmutama analoogilisi märke.
Rahvusvahelise süsteemi üks põhiprintsiipe on olnud, et mitte-tuumariigid peavad selleks
ka jääma. India juhtumist peaks saama näide ja õppetund, mis ootab riiki, kes rikub seda
printsiipi. Seekaudu saaks saata hoiatuse nendele maadele, kel oma tuumarelva loomine
praegu India eeskujul mõttes mõlgub.
Kui India suhtes rakendataks sanktsioone ning teisi diplomaatilisi vahendeid, viivitaks
mõnigi riiki oma vastavate kavadega, võib-olla loobuks neist üldse.
Ent, arvestades usaldamatuse õhkkonda rahvusvahelistes suhetes, võib oletada, et
mitmed riigid peavad vajalikuks endale vastavad eeldused siiski luua, kuigi nad naabrite
viharünnakute hirmus punast joont esialgu ei ületa. Pärast India teguviisi on see palju
tõenäolisem kui varem. Säärastel plaanidel võivad juba iseendast olla väga tõsised
tagajärjed, eriti endise NSV Liidu territooriumil.
Rida uurimusi on tõestanud, et just seal on suurimad plutooniumi ning ülirikastatud
uraani varud, samuti on seal enim spetsialiste, kes oskaksid vajaliku koguse kõrvale
toimetada, samuti pomme valmistada. Paljud riigid kasutaksid nende teeneid meelsasti.
Tagajärg on, et isegi riigid, kel pole olnud kunagi plaanis omandada tuumapommi,
võivad nüüd hakata NSVL järelmaade mustal turul ringi vaatama. See on raske ülesanne
nende maade valitsustele olukorda oma riigis kontrollida ja võib saada saatuslikuks
nende endi stabiilsusele.
Ent kõige tõsisemad on India teguviisi tagajärjed rahvusvahelisele süsteemile tervikuna.
Mitme põlve jooksul on viis tuumariiki tõhusalt takistanud teisi neid relvi omandamast
ja seeläbi säilitanud võimu, millega ära hoida piirkondlike konfliktide laienemist.
Kuna nende riikide käes on nii kaua olnud tuumamonopol, on neil olnud aega
teadvustada, kui kohutavad on need relvad on. Nad on sõlminud isekeskis tuumarelvade
piiramise, keelamise ning desarmeerimise lepingud.
Nüüd on see süsteem kokku varisenud. Klubist väljaspool seisjal on tuumarelv. Paljud
võivad eeskuju järgida – kui rahvusvaheline üldsus ei leia teid, kuidas Indiat mõjutada,
et ta oma relvast loobuks või annaks selle rahvusvahelise kontrolli alla.
See ei ole kerge. Avaldada survet riigile, kel on tuumarelv, on palju raskem ja ohtlikum,
kui tollele, kel seda pole. Viis tuumaklubi senist liiget teavad seda üksteisega suhtlemise
praktikast ülihästi.
Aga seda teab ka India ning võib arvata, et oma käitumises ta sellest just juhindubki. Kui
aga tuumapotentsiaal aitab tal saavutada maailma võimsate riikide tunnustust ja
aktsepteeringut, on arvata, et ka teised riigid tahavad järgida India eeskuju.
Seeläbi muutub maailm ebakindlamaks ja ohtlikumaks kui ta on millalgi olnud 1945.
aatomiplahvatusest saadik.

Paul Goble

http://www.sirp.ee/Arhiiv/15.05.98/Sots/sots1-3.html

14
 Tuumarelv

Tuumarelv on kaasaaegne kõige võimsam massihävitusrelv, kus

kasutatakse aatomi tuuma siseenergiat ehk aatomienergiat.

Tuumapommis (aatompommis) kasutatakse aatomisisese energia

saamist raskete elementide aatomituumade jagunemisel.

Termotuumapommis (vesinikupommis) kasutatakse tuumaenergiat,

mis tekib kergete elementide tuumade ühinemisel.

TUUMAPOMMIS kulgeb mittejuhitav, suure neutronite

paljunemisteguriga ahelreaktsioon, et energia eralduks plahvatusena,
toimub ahelreaktsioon kiirelt neutronitel aeglustit kasutamata.
Lõhkeainena kasutatakse puhast uraani U-235 või plutooniumi Pu-239.
Plahvatus tekib siis, kui lõhustava aine mõõtmed on kriitilistest
mõõtmetest suuremad. Kerakujulise uraani tüki U-235 kriitiline mass on
ligikaudu 60 kg. sellise kera raadius on ainult 9 cm. Ülekriitilise
mõõtmetega lõhustuvat ainet saadakse, kas kahe allakriitiliste
mõõtmetega ainetüki kiire ühendamisega või aine järsu
kokkusurumisega mõõtmeteni, mille korral aine pind muutub nii
väikeseks, et neutronite ainest väljalendamise tõttu kasvab neutronite
paljunemistegur suuremaks ühest. Mõlemal juhul kasutatakse
ülekriitiliste mõõtmetega lõhustuva aine tüki saamiseks tavalist
lõhkeainet.

TERMOTUUMAPOMMIS on vesinikukütuse varu, mis sisaldab

deuteeriumi ja triitiumi. Selle lähedal asub tuumapommi laeng, mis
lõhatakse. Tekib tuumaplahvatus, temperatuur tõuseb ülikõrgele ja
vesinikukütus plahvatab. Kuna vesinikukütuse jaoks ei ole olemas
kriitilist massi, siis printsipiaalselt on tema võimsus piiramatu.
Termotuuma ja tuumalaenguga varustatakse erinevat tüüpi raketid,
lenukipommid, mürsud, miinid, granaadid.
Tuumarelva võimsust iseloomustatakse trotüülekvivalendiga. See
tähendab sellise koguse trotüüli (tonnides) lõhkamisel eralduva energia
hulgaga, mis on võrdne antud tuumalaengu lõhkemise energiaga.

Võimsuse järgi jagatakse tuumalaengud:

1. väga väikesed 1 KT
2. väikesed 1 - 10 KT
3. keskmised 10 - 100 KT
4. suured 100 KT- 1 MT
5. ülisuured üle 1 MT

15
 Tuumaplahvatuse liigid:

1. Kõrgtuumaplahvatus - kõrgusel üle 10 km

2. Tuumaplahvatus õhus - kuni 10 km
3. Maapealne tuumaplahvatus - vahetult maapinnal
4. Maa-alune tuumaplahvatus - toimub maa all
Maa-aluse tuumaplahvatuse eriline kahjustuv mõju on seismilise lained
ehk tugev maavärin.

http://www.hot.ee/militaaroppematerjal/ABK.html

16. juuli 1945. Algas tuumaajastu. Ameerika Ühendriikidel õnnestus Alamagordo kõrbes (Uus-Mehhiko)
lõhata esimene tuumalaeng ja juba kolm nädalat hiljem kasutati uut relvaliiki Jaapani vastu.
1949: Tuumaklubi liikmeks sai Nõukogude Liit. Sellest ajast algas tuumavõidurelvastumine kahe suurriigi
vahel.
1952: Suurbritannia tegi Vaiksel ookeanil asuva Jõulusaare kohal oma esimese õnnestunud
tuumakatsetuse. Paljud teenistujad, kes sündmust pealt vaatasid, väitsid hiljem, et neile ei antud mingeid
kaitsevahendeid, mistõttu nende tervist kahjustas atmosfääri sattunud radioaktiivsus.
1954: Ameerika Ühendriikide valitsus viis läbi 15-megatonnise võimsusega tuumakatsetuse Marshalli
saartel (Vaikne ookean), mis kahjustas Jaapanit. Tagajärjeks oli, et Washington pidi maksma 15 miljoni
dollari suuruse kompensatsiooni.
1957: Las Vagasest umbes 100 miili kaugusele jäävates mägedes tegi USA esimese maa-aluse
tuumakatsetuse.
1960: Tuumariigiks sai Prantsusmaa, kes pani toime katsetuse Vaiksel ookeanil asuval Tuamotu
arhipelaagil.
1962: Kuuba kriisi puhkemise aastal pandi toime rekordarv katsetusi - 200. USA ja Nõukogude Liidu
arvele langes neist 95%
1963: USA, Nõukogude Liit ja Suurbritannia kirjutasid Moskvas alla tuumakatsetuste osalise
keelustamise lepingule. Katsetused keelustati atmosfääris, maa peal ja vee all. Tänase seisuga on selle
lepinguga ühinenud peaaegu 100 riiki.
1964: Lop Nori kõrbes (Sinkiangi provints) õnnestus kommunistlikul Hiinal lõhata oma esimene
tuumalaeng.
1966: Esimene suurem vahejuhtum tuumarelvaga Hispaanias põrkasid kokku kaks tuumarelva kandvat
USA sõjalennukit, mis läks Ameerika maksumaksjale maksma 182 miljonit dollarit.
1974: Maa-aluste tuumakatsetustega alustas India.
1985: Nõukogude Liit kuulutas tuumakatsetustele moratooriumi.
1992: Nevada kõrbes tegi USA oma viimase tuumakatsetuse.
1995: Mururoa atollil (Vaikne ookean) jätkas katsetusi Prantsusmaa, mis kutsus esile rahvusvahelise
hukkamõistu.
1996: Pärast Hiina heakskiitu võttis ÜRO Peaassamblee vastu tuumakatsetusi keelustava lepingu.
Lepingule hääletas ainukese riigina vastu India.

16
Aprill 1998: Suurbritannia ja Prantsusmaa ratifitseerisid tuumakatsetusi keelustava lepingu. Kuigi kaks
aastat varem olid sellele alla kirjutanud ka ülejäänud tuumariigid - USA, Venemaa ja Hiina -, pole nad,
seda veel ratifitseerinud. Nii India kui Pakistan keeldusid endiselt lepinguga ühinemast.
Mai 1998: India lõhkas viis tuumalaengut Pokhrani kõrbes, Pakistani piiri vahetus läheduses. Neist
tugevaim oli võimsusega 43 kilotonni, mis võrdub peaaegu kahe Hiroshimale visatud pommi võimsusega
Mai 1998: Vastuseks India tuumatestidele vastas omapoolsete katsetustega Pakistan. Viis katsetust
toimusid Iraani ja Afganistaniga piirnevas Baluchistani provintsis Chagai piirkonnas.

Eksperdid on seisukohal, et tuumapotentsiaal võib olemas olla veel ka Iraagil, Iraanil, Liibüal ja Põhja-
koreal. lisraeli käsutuses on umbes 100 tuumalõhkepead, ühtegi katsetust pole ta aga teinud.

http://www.hot.ee/tfyysik/

Tuumaseeni ei suudetud välja juurida

Ülemaailmne tuumakatsetuste keelustamise leping takerdus India tõrksuse tõttu

MÄRT KIVINE

Möödunud nädala neljapäeval tegi India teoks selle, mida kardeti: tema vastuseisu tõttu ei
suudetud Genfis alla kirjutada kahe ja poole aasta vältel ette valmistatud üldist
tuumakatsetuste keelustamise lepingut, teatas uudisteagentuur AP.

See leping oleks rahvusvahelise kokkuleppega keelustanud igasugused tuumaplahvatused

tulevikus. India oli ainus nö. tuumapotentsiaaliga riik, kes oli selle vastu. Ametlikud
tuumariigid USA, Venemaa, Hiina, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid koos teistega
lepinguga rahul.

India mitte ainult ei torpedeerinud pikka ja rasket tööd, vaid hääletas vastu ka
ettepanekule saata ülevaade konverentsi tööst arutusele ÜRO Peaassambleele. Maa
suursaadik ütles, et tema meelest poleks vaja kiirustada kokkuvõttega, et konverentsi töö
on ebaõnnestunud.

17
Teiste maade esindajad leidsid aga, et konverents on oma töö lõpetanud. Paljud
väljendasid avalikult oma meelepaha India vastu. Austraalia saadik Richard Starr ütles
ajakirjanikele, et saavutati täiesti korralik ja toimiv kokkulepe, millest pole mõtet ka
niisama lihtsalt loobuda.

Tuumariigid omakorda väljendasid oma seisukohta peaaegu ühesuguste avaldustega.

Nendes oli öeldud, et lepingus on arvestatud ka mittetuumariikide huvidega, aga et
saavutatud lepe on parim võimalik ning seda enam muuta ei saa.

Häda võimalike pommiomanikega

Konverentsi teine murelaps Iraan andis viimasel hetkel survele alla ning ei hakanud vastu
hääletama. Iraan on vastu Iisraeli kaasamisele sellesse regionaalsesse gruppi, kelle
ülesandeks jääb lepingu täitmise kontrollimine. Iisrael mõistagi ei lepiks
eemalejäämisega.

Kolmas kõva pähkel, mis suudeti samuti purustada, oli Pakistan. Ka sellel riigil on
arvatavasti olemas või valmimas oma tuumarelv, nii nagu Iisraelil ja Indial. Pakistan oli
lepinguga nõus, kuid alles pärast seda, kui India käitumine oli praktiliselt teada. Nii sai
Pakistan endale võimsa propagandarelva oma põhivaenlase vastu.

Samas teatas Pakistan kohe, et juhul kui India lepingule alla ei kirjuta, ei nähta lepingul
ka nende allkirja.

Alati jonnakas Hiina sai oma tahtmise. Nemad olid huvitatud sellest, et nende
tuumaobjektide inspekteerimine poleks nii hõlbus, nagu see lepingu esialgses variandis
oli ette nähtud.

India ametlik põhjus keeldumiseks oli selles, et seal polnud kirjas konkreetset kuupäeva,
mis ajaks peaksid praegused tuumariigid oma relvad hävitama. India valitsus süüdistas
muud maailma, et India on nurka surutud ning leping põlistaks tuumariikide hegemoonia
kogu ülejäänud maailma üle.

Leping oleks keelustanud vaid tuumaplahvatused, seevastu simulatsioonide abil oleks

tuumarelvastuse arendamine võinud edasi kesta.

Ameeriklaste meelest on India motiiviks ikkagi puhtalt see, et maa tahaks edaspidigi olla
nö. ebaametlik tuumariik ning seeläbi omada sõjalist argumenti suhtlemisel tülikate
naabritega.

Otse ÜROsse

18
Ameeriklased leidsid pärast India otsust, et lahenduseks on kaks teed: kas viia asi otse
ÜRO Peaassamblee ette resolutsioonina või siis korraldada alla kirjutanud maade
osavõtul uus allakirjutamistseremoonia.

Nädala lõpul ütles Austraalia suursaadik ÜROs, et tema maa toetab otsustavalt
tuumakatsetuste keelustamise lepingu allakirjutamist. Pärast seda, kui läbirääkimised
Genfis sõlme jooksid, püüab Austraalia nüüd Genfi foorumist mööda minnes panna asja
hääletusele otse ÜRO Peaassamblee ees.

Austraalia loodab, et Genfis kokku pandud leping leiab Peaassamblee 185 riigi toetuse.
ÜRO Peaassambleel piisab lepingu heakskiitmiseks 2/3 häältest, seevastu
desarmeerimiskonverents võib edukalt lõppeda ainult ühehäälselt.

ÜRO Peaassamblee koguneb järgmisel korral 9. septembril ning Austraalia on

veendunud, et riikide juhid suudavad midagi ära teha. India suursaadik keeldus
ettepanekut kommenteerimast.

Tuumasõja oht on kolinud Aasiasse

MÄRT KIVINE

Paljud mäletavad neid külma sõja aastaid, mil Nõukogude Liidu ja USA vahel käis
omavaheline vehklemine aatomirelvaga. Meenutagem arutlusi, kellel kui palju pomme on
ja kui mitu korda on nad võimelised tegema maakerast peotäie kosmilist tolmu.

Kas on see nüüd aastatepikkune väsitav praalimine, omavahel sõlmitud lepingud või isegi
terve mõistus, aga tänapäeval pole maailma tuumatulipunkt mitte kahe suurriigi vahel,
vaid geograafiliselt võttes hoopis kusagil Himaalaja mäestikus.

Just seal ristuvad kolme Aasia suurriigi - India, Pakistani ja Hiina - huvid nii teravalt, et
nende tasakaalustamiseks on maade arvates vaja tuumajõudu.

Mainitud kolmikust on ametlikult tuumariik vaid Hiina, kes koos Suurbritanniaga

moodustab tuumaviisikus USA, Venemaa ja Prantsusmaa järel nö. teise kolonni. India ja
Pakistan seevastu on riigid, kellel üsna ilmselt on tuumarelv või kes vähemalt käituvad
nii, nagu neil oleks pomm. India on teinud ka ühe tuumakatsetuse, 1974. aastal.

Praegune sündmuste pundar on sõlmunud India ümber. Sellel 49-aastasel riigil on olnud
halbu kogemusi nii oma põhjapoolse kui läänepoolse naabriga. 1962. aastal kaotas ta
maa-alasid sõjas Hiinaga, korduvates nääklustes Pakistaniga on seni jämedam ots jäänud
ikkagi India kätte.

Usaldus on kolme maa suhteid iseloomustades see sõna, mis viimasena meelde tuleb.

19
Ameerika luure on alates eelmisest aastast erilise tähelepanuga jälginud askeldamist
Pakistani piiri lähedal asuvas Pokharani tuumauurimiskeskuses. Kardetakse, et India
kavatseb toime panna järjekordse tuumakatsetuse.

Pakistan on juba jõudnud öelda, et sellisel juhul kärgatab ka nende juures. See tähendaks
sisuliselt seda, et need kaks maad liituvad tuumaklubiga, kes tahavad kõike muud, aga
mitte uusi liikmeid.

Pakistani praeguse peaministri Benazir Bhutto isa Zulfikar Ali Bhutto tõotas kord, et
Pakistan toitub kasvõi heinast, aga ei saa jääda Indiast maha aatompommi ehitamisel.
Nüüd tõotavad maa juhid, et kui India neid ründab, järgneb 1000-aastane sõda.

India juhid vastavad, et arv on õige, aga tegemist on parimal juhul tundidega. Pärast seda
lakkavat Pakistan olemast. Nemad kardavad hoopis Hiinat.

Hiina planeerib lähematel aastatel ehitada uusi rakette, mille kandeulatus ning
opereeritavus on selline, millele Indial pole midagi vastu panna. India vastus on suure
kandeulatusega raketi Agni loomine. Selle lennumaa on kaks ja pool tuhat kilomeetrit
ning seega oleks see reaalne oht Hiinale. Juhul, kui see töötaks, sest jänkide luure
andmetel lendab Agni täna vaid paberil.

Igal juhul ei pääse maailm tuumarelvadest enne, kui need kolm maad on asjad omavahel
selgeks teinud. Täna ei tee Pakistan midagi, kui India ei tee; India ei tee midagi, kui
tuumariigid ei tee; ja tuumariigid ei tee, sest keegi ei tea, mida India-Hiina-Pakistan
teevad.

Miljoneid maksva Merevaigutoa asemel vaid katteta tšekid

REIN KÄRNER

Nagu kõik eelmised, lõppes ka viimane katse leida legendaarset Merevaigutuba

fiaskoga, teatab Saksamaalt Sangerhausenist Jürgen Korsch (dpa).

Ameerika muististeotsimisfirma Global Exploration Inc. otsingud Sachsen-Anhaldi

liidumaa ühes karstikoopas tõid päevavalgele vaid eelmise maailmasõja aegse Saksa
armee relvastuse roostetanud üksikesemeid.

Kui aareteotsija Norman Scott koos kümneliikmelise meeskonnaga juuni lõpul

uurimistöid alustas, oli ajakirjanduse huvi selle järjekordse ürituse vastu suur.
Ameeriklase oletusel pidi legendaarne varandus peituma Lõuna-Harzis Uftrungeni
lähedal Euroopa ühes suurimas karstikoopas Heimkehles.

Otsinguid kavatses Scott rahastada sponsorite abiga. Ta lasi potentsiaalsetel

rahaannetajatel Suure Lombi tagant kohale sõita ja võõrustas neid ümberkaudsetes
hotellides hulk päevi. Kui uurijate töö tulemused aga mingeid vähegi väärtuslikke

20
kunstiesemeid ei sisaldanud, kuulsast Merevaigutoast rääkimata, reisisid pettunud
rahamehed koos Scotti meeskonnaga ookeani taha tagasi.

Pika ninaga jäid ümberkaudsed hotellipidajad, kellele edutud aareteotsijad olid teenuste
eest tasunud katteta pangatshekkidega. Ka kaugemate hotellide peremeestel ei läinud
põrmugi paremini: nende nõudmised Scotti ekspeditsioonile väljenduvad summas, mis
ületab 60 000 marka. Välja arvatud väike käsiraha, tasus Scott kõigile pangatshekkidega,
millel aga puudus rahaline kate.

Arvukad telefonikõned USAsse on toonud vähe lohutust. «Me ootame oma raha
tänaseni,» kurdab Dorit Gast kibestunult. Ta saatis lõpuks Ameerikasse oma esindaja
võlgu sisse nõudma.

1945. aastast kadunud Merevaigutuba on enne Scotti püüdnud leida juba paljud eksperdid
ja pühapäeva-aareteotsijad. Preisi kuningas kinkis 1716. aastal merevaiguga rikkalikult
kaunistatud luksuskabineti Vene tsaarile Peeter Esimesele. 1941. aastal röövisid natsid
Sankt Peterburgi tsaarilossist hinnalise aarde ja viisid selle Königsbergi. Mõne eksperdi
arvates põles see hiljem ära koos sealse lossiga.

Merevaigutoa väärtuseks hindavad asjatundjad umbes 250 miljonit Saksa marka.

Jeltsin jõudis Interneti-klubisse

INNO TÄHISMAA

Vene presidendil Boriss Jeltsinil on alates eelmise nädala esmaspäevast

kodulehekülg Internetis, rahvusvahelises andmesidevõrgus, mis on muutumas 20.
sajandi lõpu suurimaks infovahendusinstrumendiks.

Aadressi http://www.gov.ru alt leiab huviline nii vene kui ka inglise keeles president
Jeltsini ja tema naise Naina Jeltsina tutvustused ja elulood. Lisatud on president Jeltsini
valimiseelsed kõned ning tema programmseisukohad Venemaa arenguks. Presidendi
Interneti kodulehekülge hooldab administratsiooni infoteenistus, kelle valikul on
koduleheküljele lisatud Venemaa sise- ja välispoliitilisi suundi iseloomustavad artiklid.
Enamik neist kirjeldab olukorda Tshetsheenias ning vajadust säilitada Venemaad kui
tervikut.

Jeltsini tutvustus on põhjalik, selles sisalduvad isegi tema isikuomadused. «Kui riigimeest
hinnatakse teda ebatavaliselt hästi arenenud intuitsiooni, tohutu kogemuse, eesmärkide
saavutamise sihikindluse, praktiliste tulemuste saavutamise vajaduse, avatuse, siiruse ja
julguse poolest,» ütleb Jeltsini tutvustus. Tutvustuse lõpus on 10 tsitaati, milles Jeltsin
iseloomustab ennast kui presidenti.

21
Lähemal ajal on Vene presidendi koduleheküljele lisandumas kõik presidendi kõned ja
pressiteated ning informatsioon presidendi institutsiooni kohta Venemaal. Vene
presidendi kodulehekülg on lisandumas Interneti 1996. aasta virtuaalsele
maailmanäitusele (http://www-msu. net/exhibition.html), kus promineerivad USA,
Hispaania, Singapuri, Filipiidide ja Saksamaa riigipead. Sarnaselt Eesti presidendi
Lennart Meri koduleheküljele Internetis (http://www.president.ee) ei ole Jeltsini
koduleheküljel ühtki viidet varasematele riigipeadele.

Täna öösel algab USA demokraatliku partei konvent

OLARI KOPPEL, Chicago

Chicagos algavale USA demokraatliku partei konvendile on kogunenud ligi 20 000

demokraatliku partei aktivisti, kellest 4289 on hääleõiguslikud, mis tähendab õigust
esitada novembrikuisteks presidendivalimisteks oma presidendikandidaat.

Nagu kaks nädalat tagasi San Diegos vabariikliku partei konvendil, pole ka Chicagost
suuri üllatusi ja uudiseid oodata. Kõik on ette selge ja ära lavastatud.

Presidendikandidaadiks saab praegune president Bill Clinton, asepresidendikohta taotleb

asepresident Al Gore. Chicagosse saabunud Gore ütles, et ta on võidus veendunud ja et
Ameerika inimesed ei osta seda, mida pakub teine partei.

Konvendi põhitähelepanu suunatakse nn. mõõdukale valijale ehk inimesele, kes pole veel
otsustanud, kumma partei poolt novembris oma hääl anda. USAs on sääraseid valijaid
palju ja on arvata, et nende seisukoht määrab ka tulevase presidendi.

On arvata, et pea 90-protsendilise tõenäosusega rõhutavad demokraadid samu momente

mis vabariiklased San Diegos kaks nädalat tagasi. Nii nagu vabariiklased kritiseerisid igal
võimalikul juhul demokraate ja praeguse presidendi Bill Clintoni seisukohti, võtavad
demokraadid omakorda löögi alla vabariiklaste valimisplatvormi ja nende kandidaadi
Bob Dole’i.

Nagu vabariiklaste presidendikandidaat Dole ignoreeris oma esinemises peaaegu täienisti

erakonna seesmises hierarhias valitsevaid konservatiivseid meeleolusid ja adresseeris
oma mõtted mõõdukaile, flirdivad ka demokraatidest esinejad ja nende liider Bill Clinton

22
eelkõige konservatiivsete ideede kandjate kui vabameelsete vasakpoolsete liberaalidega,
kelle hääled peaksid niisama hästi kui käes olema.

Võib oletada, et demokraadid asuvad ründama vabariiklaste plaani vähendada makse 15

protsendi võrra.

Eile osales Chicago äärelinnas vabariiklaste piknikul ka nende liider Bob Dole, et teatada
uuest narkovastasest initsiatiivist. Sellega seoses süüdistas Dole Clintonit, et too ei osale
võitluses, millega hoitakse lapsi narkootikumidest eemal. Clinton kirjutas reedel alla
seadusele, millega tubakas kuulutati sõltuvust tekitavaks aineks. Analüütikute hinnanguil
ei teinud Clinton seda juhuslikul ajal.

President Bill Clinton jõuab oma erakonna suurkogule enda kandidaadiks kinnitamist
vastu võtma alles neljapäeval. Enne teeb Clinton neljapäevase kampaaniareisi USA
keskosariikides. Neljapäeva peaks ilmestama ka Hillary Clintoni kõne, millest oodatakse
samaväärset Elisabeth Dole’i omaga San Diegos.

Analüütikute hinnangul tõotab presidendi kõnest tulla konvendi kõige olulisem sündmus.
Clinton teeb teatavaks 30-40 uut initsiatiivi, mida hakataks järgneva nelja aasta jooksul
ellu viima. See oleks ühtlasi Clintoni valimisplatvorm.

Chicago on olnud aastaid kahe suurima partei lemmikpaik konventide korraldamiseks.

Kokku on seal konvente korraldatud 24 korda, neist demokraatide oma 11 korral. Viimast
korda peeti konvent seal 28 aastat tagasi - 1968. aastal, mil USAs valitsesid Vietnami sõja
vastased meeleolud. Toona puhkesid konvendihoone ümber rahvarahutused, mille
linnapea eriüksuste abil veriselt maha surus. Sellest ajast on linnavõimud õppust võtnud -
teisitimõtlejaile on sisse seatud spetsiaalne piirkond.

Laupäeval oli Chicagos ka mõni demonstratsioon, millest ühel arreteeriti 22 inimest ja

milles sai kergemaid vigastusi kaks politseiohvitseri.

http://luup.postimees.ee:8080/leht/96/08/26/valis.htm

23