P. 1
tuumarelv

tuumarelv

|Views: 308|Likes:
Published by Sirelye

More info:

Published by: Sirelye on Aug 12, 2009
Copyright:Attribution Non-commercial

Availability:

Read on Scribd mobile: iPhone, iPad and Android.
download as DOC, PDF, TXT or read online from Scribd
See more
See less

08/12/2009

pdf

text

original

HENRIK PRAKS: Tuumarelv – militaarne kindlustuspoliis

Henrik Praks, Eesti NATO missiooni kaitsepoliitika nõunik Henrik Praksi sõnul on NATO tuumarelvade roll tänapäeva julgeolekupoliitilises keskkonnas eelkõige poliitiline. Külma sõja ajastul etendasid tuumajõud NATO strateegias ja sõjaplaanides keskset rolli. Sõja korral Euroopas oleks Nõukogude bloki suurpealetungi tõrjumisel tuginetud paljuski just tuumajõudude kasutamisele. Seepärast paiknesid Euroopas väga erinevad taktikalise tuumarelva liigid ja nende kandesüsteemid. Olemas olid isegi tuuma-mürsud suurekaliibriliste haubitsate tarvis ning nn tuumamiinid, mida oli kavas lõhata vaenlase prognoositud edasitungiteede äärde rajatud spetsiaalsetes šahtides. Nõukogude impeeriumi lagunemine ning ühes sellega külma sõja lõpp tõi kaasa julgeolekukeskkonna radikaalse muutuse. Sellest johtuvalt ei toetu NATO oma julgeolekupoliitika kujundamisel enam nii palju tuumarelvastusele. Siiski pole tuumarelv alliansi arsenalist kadunud. USA ja Briti tuumajõud NATO tuumajõud koosnevad Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tuumavägedest. Prantsusmaa tuumajõud pole juba ajalooliselt NATO käsuliinis, kuid neid loetakse siiski osaks alliansi üldisest kaitsepotentsiaalist. Tuumarelvade arvu üldist kärpimist silmas pidades on tunduvalt vähendatud Euroopas asuvate USA tuumarelvade kogust ning alandatud tuumaarsenali valmisolekuastmeid. Külma sõja tipphetkedel kasutusel olnud 11 taktikalise tuumarelva liigist on nüüdseks NATO arsenali jäänud vaid lennukipommid mitmeotstarbeliste lennukite tarvis. USA ja mitme Euroopa riigi vahel sõlmitud lepingute kohaselt oleks vajaduse korral nende pommide kandjateks lepinguosaliste Euroopa riikide lennukid. See unikaalne kokkulepe on kujukas näide alliansi solidaarsusest ja sellest tulenevalt liikmeks-olekuga kaasnevate kohustuste jagamisest. Eeltoodu ei tähenda samas, et mittetuumariigid oleks oma käsutusse saanud tuumarelva, sest Ameerika sõjavägi säilitab pidevalt kontrolli tuumalõhkepeade endi üle. NATO strateegilisest käsitusest tulenevalt on NATO tuumarelvade roll tänapäeva julgeolekupoliitilises keskkonnas eelkõige poliitiline. Tuumarelvade kasutamine kriisi korral võiks kõne alla tulla vaid äärmuslikes situatsioonides, mille teket peetakse aga ülimalt ebatõenäoliseks. Arvestades, et NATO põhieesmärk ei ole mitte sõdade pidamine, vaid nende ärahoidmine, on ka tuumarelvade varu eesmärgiks just rahu säilitamine ja igasuguse tõsisema konflikti või sõja puhkemise välistamine juba eos. Seega täidavad tuumarelvad eelkõige heidutamiseesmärki, sest nende olemasolu muudab mis tahes NATO-vastase agressiooniga kaasnevad riskid potentsiaalsele vastasele ettearvamatuks ja

1

vastuvõetamatuks. Säilitades tuumarelva, lähtub NATO seisukohast, et ainuüksi tavarelvajõududel baseeruv heidutuspoliitika ei pruugi igas situatsioonis toimida. Siinkohal tuleb arvestada asjaolu, et lähemas tulevikus säilitavad ka mitmed NATO-sse mittekuuluvad riigid oma märkimisväärsed tuumajõud. Näiteks Venemaa relvajõudude arsenalis on endiselt tuhandeid tuumalõhkepäid. Pole ka andmeid, et Venemaa oleks oma taktikalises tuumarelvastuses NATO-ga analoogseid kärpeid teinud. Heidutuspoliitika On tähtis teada, et tänapäeval ei ole NATO tuumajõud enam mitte ühegi konkreetse riigi vastu suunatud. Samuti käivad NATO tuumarelvadega kaasas väga tugevad kontrollimehhanismid, mis sisuliselt välistavad tuumarelva juhusliku või kogemata kasutamise. Seoses NATO laienemisega räägiti 1990. aastate keskel palju sellest, nagu võiks laienemise järel paigutada tuumarelva uute liikmesriikide territooriumile. Nende spekulatsioonide kummutamiseks võtsid NATO välis- ja kaitseministrid 1996. aasta lõpus vastu avalduse, milles kinnitasid, et alliansi laiendamine ei nõua tuumarelvastuses mingite muudatuste tegemist ning NATO-l “ei ole kavatsust, plaani ega põhjust paigutada tuumarelvi uute liikmesriikide territooriumile”. Nimetatud “kolme EI poliitika” kehtib ka viimases laienemisringis liitunud riikide, sealhulgas Eesti kohta. Tänapäeva olukorras pole sellise sammu järele lihtsalt vajadust. Kokkuvõtteks võib öelda, et meie mitmepalgelises ja muutuvas maailmas on NATO käsutuses olevate tuumarelvade näol tegu omamoodi pikaajalise kindlustuspoliitikaga ettearvamatuste vastu. Alliansiga liitumine on ka Eesti suhtes laiendanud kaitsegarantiid, mille ülimaks tagatiseks on jätkuvalt NATO tuumajõud. http://epl.ee/artikkel_306362.html Terroristi relvastus ja rünnakumeetodid Toomas Väli Terrorismi käsitlemisel peame loobuma kolmest selle terminiga seonduvast väärarusaamast. Esiteks arusaamast, nagu oleks terrorism midagi totaalselt uut. Uurija Walter Laqueri järgi on terrorism: ”/…/ nähtusena sama vana kui mäed.” Roomlased põrkusid terroristlikele ilmingutele Juudamaa alistamisel ja ristisõdijad pidid võitlema Palestiinas assassiinidega. Teiseks peame loobuma arusaamast, nagu genereeriks terrorismi vaesus, tööpuudus, ühiskondade stagnatsioon ja ebavõrdsus. Probleemi uurinud eksperdid on leidnud, et vaesus ei tooda terrorismi ja rikkus ei paranda seda. Maailma 50 vaeseimas riigis on vähe terroristlikke ilmingud või puuduvad need peaaegu üldse. Uuringud on näidanud ka, et enamasti on terroristide hulka kuuluvad inimesed hästi haritud.

2

Kolmandaks väärarusaamaks on iga terroriilmingu kuulutamine automaatselt väljaspool inimeetika piire olevaks kriminaalseks nähtuseks, mida saadavad korda vaimselt tasakaalutud inimesed. Tabatud terroristide psühholoogilisel testimisel ei ole leitud organisatsioonis tegutsevate terroristide seas rohkem hullumeelsust, kui seda on neid ümbritsevas ühiskonnas. Ka see, keda terroristiks peetakse, oleneb suurel määral vaatleja enda seisukohtadest. Mida suurriikide tasandil nimetatakse poliitikaks ja riiklike huvide realiseerimiseks, seda võib üksikisikute tasandil nimetada terrorismiks. Kahesugune sõjategevus Teoreetiliselt võime sõjategevuse jagada kaheks: konventsionaalseks ja mittekonventsionaalseks sõjaks. Konventsionaalne sõda on sõjategevus kahe või mitme osapoole vahel, kasutades kõiki osapoolte kasutuses olevaid relvi (sh koguni taktikalist tuumarelva). Konventsionaalset sõjategevust reguleerivad rahvusvahelisest sõjaõigusest tulenevad piirangud (selgelt alistunud vastast ei tapeta, kultuuriväärtusi ei rüüstata jne). Kuid sõjaliselt mittevõimsad riigid (ja miks mitte ka riikide okupeerimise järel tekkivad huvigrupid) võivad rahvusvahelise õiguse järgi kasutada ja ongi läbi ajaloo kasutanud mittekonventsionaalse sõja meetodeid. Nendeks peetakse sissisõda oma erinevates vormides: sissisõda maatingimustes (Mao Zedong) või sissisõda linnatingimustes (Carlos Marighella Brasiilias). Klassikaline sissitegevus on suunatud sõjaliste objektide vastu lähtuvalt põhimõttest, et taktikaline edu sissisõjas võib anda strateegilist edu rahvusvahelisel areenil. Heaks näiteks on siin Vietnam, kus ameeriklased ei kaotanud lahinguid, vaid sõja maailma südametunnistusega. Igas sõjas on alati suur osa hirmul. Me võime rääkida ka riiklikust terrorist – see on poliitika, mille näiteks võiks olla Saksamaa linnade lauspommitamine Teises maailmasõjas või Iisraeli armee tegevus 1980. aastatel Palestiinas. Kuid ka igas sissisõjas on tubli annus terrorit. Eks Vietnami talupoegagi tuli kommunistlike vaadetega sissidel “ümber kasvatada” samade meetoditega, nagu bol‰evikud Tambovi talupoegi 1920-ndateks “ümber kasvatasid”. Kuid linnasissid on kasutanud neidsamu sissisõja meetodeid (varitsused, pommirünnakud, poliitilised mõrvad jne) urbaniseerunud keskkonnas. Ja linnas ei ole võimalik rünnata politseipatrulli isetehtud õhkeseadeldisega, ilma et kahjustaks ümbruskonda, sh tsiviilisikuid. Nii on sarnaseid rünnakuid kerge kohe liigitada terroristlikeks. Sõna „terrorism“ tuleneb ladinakeelsest verbist terrare – hirmutama. Kui sissi või partisani eesmärgiks on rünnata vastase jõustruktuure, siis terrorist on vajaduse korral võimeline ründama igat sihtmärki, tekitamaks hirmu. Selle hirmu najal on võimalik saavutada teatud strateegilisi eesmärke. Terroristide ebaedu näiteks on jakobiinid Prantsuse revolutsiooni ajal, kes ei suutnud giljotiini abil võimule jääda. Eduka terrorismi näiteks on aga bol‰evikud, kes oma oktoobriput‰i järel suutsid totaalse punase terroriga võimule jääda ligi 70 aastaks. Terrorism on tegutsemismeetodina laialdaselt hukka mõistetud kõikides kehtivates rahvusvahelist õigust (sh sõjaõigust) reguleerivates konventsioonides. Seda kasutavad inimesed, huvigrupid, kellele on see sageli ainus relvastatud meetod võidelda mingite ideede või vaadete eest. Ründemeetodid ja vahendid Terroristide ründemeetodeid ja vahendeid on väga raske piiritleda. Kõik meetodid, millega on võimalik mõjutada valitud “sihtgruppi” kas füüsiliselt või vaimselt, on

3

terroristide poolt kasutatavad. Kõige tavalisem terroristlik meetod rünnakuks on varuda suur hulk lõhkeainet ja see siis vastava initseerimisseadeldise abil lõhata. Usufanaatik Guy Hawkes tegi 1605. aastal Londonis parlamendihoone alla püssiohtu ladustades sisuliselt sama asja mida Ühendriikide äärmuslane Timothy McVeigh 390 aastat hiljem Oklahomas. Loomulikult sõltusid mõlemad hirmu külvata tahtnud mehed kättesaadavast tehnikast. Tehnika areng võimaldab hirmu külvavate isikutel ja huvigruppidel tegutseda üha tõhusamalt. Hirmu taotlevad huvigrupid võivad kasutada absoluutselt kõiki meie tsiviilelus käibel olevaid vahendeid oma huvide realiseerimiseks. Põllumajanduses kasutatavast väetisest ja autokütusest on võimalik kokku segada piisavalt tugeva lõhkejõuga segusid. Täna-päeva arvutites kasutatav mikroelektroonika võimaldab isegi koolipoistel kokku joota skeeme, millega saab lõhkekeha lõhata vastavalt stsenaariumile. Lõhkeainega iseenda õhkimine või lennukiga kõrghoonesse lendamine on vast kõige drastilisemad näited. Aga jällegi – suitsidaalne käitumine vaenlase hävitamise eesmärgil ei ole midagi totaalselt uut (vrd Simsoni lugu piiblist, kes vilistite templi ümber lükkas ja ka ise varingus surma sai) ja isegi lennukiga kõrghoonesse lendamine ei ole väga vana leiutis. 1949. aastal lendas kolonelleitnant Smith lennukiga B-25 sisse Empire State Buildingu 79. korrusele. Tõsi küll, tegemist oli õnnetusjuhtumiga, kus surma sai 14 inimest, mitte tahtlikult tegevusega, kuid võime küsida, kas Al-Qaida ei ammutanud siit mingit ideelist tagapõhja? Haavatav heaoluühiskond Londoni pommiplahvatused 2005. aastal näitavad, kuivõrd haavatav on läänelik heaoluühiskond. Ja hirmutajate huvigrupid ei kohku tagasi mitte millegi ees. Kui hirmukülvajate kasutusse satuvad massihävitusrelvad, siis võib kõige mustema stsenaariumi korral olla tulemiks nüüdisaja ühiskonnakorralduse kokkuvarisemine. Suurimaks ohuks ei ole võib-olla isegi mitte tuumarelv. Tuumarelva mõju on lokaalne ja selle tulemina surevad sajad tuhanded, drastilisemal juhul miljonid inimesed (seda juhul, kui rünnak toimuks mõnes miljonilinnas). Pigem on tuumarelv ohtlik just riikliku terrorivahendina, kui üks anarhiasse vajuv riik võib seda kasutada mõne oma naabri vastu. Ka keemiarelv ei ole nii kohutav, sest üldjuhul pole hirmukülvajatel siiski võimalik toota keemiarelva tööstuslikus koguses, mis võiks mõjutada kogu inimkonda. Jaapani apokalüptiline kultus Aum Shinrikyo tappis Tokyo metroos sariiniga ainult 12 inimest, kuigi ligi 5000 tuli hospitaliseerida. Suurimaks ohuks tuleb siiski pidada bioloogilist relva. Tänapäeva geenitehnoloogia võimaldab laborites vajaduse korral “kokku keeta” viirusi ja baktereid, millele tänapäevane meditsiin ei suuda piisavalt kiirelt reageerida. Jaapani Aum Shinrikyo ründas Tokyos enne oma edukat sariinirünnakut vähemalt viiel korral ka siberi katkuga, kuid õnneks polnud nende kasutada olnud meetodid efektiivsed ja haigustüved inimesele ei nakanud. Kuid tuletagem siinkohal meelde valge pulbri kirju Ameerika Ühendriikides ja ka selle peegeldust Eestis. Aga mis oleks toimunud Jaapanis, kui Aum Shinrikyo ekspeditsioon Uganda dĻunglitesse Ebola viiruse leidmiseks 1990-ndate alguses oleks õnnestunud? Ja keegi, kellel on piisavalt teadmisi ja kes tunneb end ühiskonnas tõrjutuna, leiab inspiratsiooni filmist “12 ahvi” (Twelve Monkeys)? Samas ei saa unustada, et ega bioloogilise ründe ohvriks ei pea langema inimesed. Külma sõja päevil tegeldi vähemalt Nõukogude Liidu

4

laborites ka potentsiaalse vastase põllumajanduse kahjustamiseks sobilike bioloogiliste ründevahendite täiustamisega. Loodus iseenesest pakub hirmukülvajatele küllaldaselt vajalikku materjali. Euroopat laastanud hullulehmatõbi ja nüüd aktuaalne linnugripp on siinkohal sobivad näited. Kas pommide ja viiruste kasutamise kõrval inimeste mõrvamine kas üksikisikute või tervete rahvastena, saavutamaks hirmutamise eesmärki, on siis kohutavam? Jällegi – meetodid on vanad ja pole vahet kuningas Henry Valois’ mõrvamisel 1589. aastal, president Kennedy tapmisel 1963. aastal või Liibanoni peaministri Hariri surnuks tulistamisel käesoleval aastal. Kõikide nende rünnakutega, vaatamata kasutatud tehnilisele abivahendile (pussnuga, snaipripüss, autopomm), oli tegemist lihtsa taktikalise rünnakuga, millega mõningad jõud üritasid täita endale seatud strateegilisi eesmärke. Riiklikul tasemel genotsiide korraldades on aga inimesi tapetud tervete rahvaste kaupa. Kreeklasi ja armeenlasi mõrvasid türklased, kurde sunni araablased, juute on vaenatud sajandeid pea kogu maailmas. Hiina rahvuspoliitika Tiibetis või Venemaa “kriisihaldamisoperatsioon” T‰et‰eenias kujutavad endast ilmselgelt riiklikku genotsiidi, mille eesmärgiks on hirmutada neid, kes ei jaga mõlema suurriigi ideoloogilisi, poliitilisi ja rahvuspoliitilisi vaateid. Miks peaksime siis Fallujas AlZarqawi toime pandud rituaalseid hukkamisi telekaamerate ees käsitama hullema terrorismina? http://epl.ee/artikkel_306856.html Iraani tuumaambitsioonid jätkuvad www.DELFI.ee 10. märts 2006 10:55 Iraani tegelik liider, kõrgeim usujuht Ali Khamenei ja riigi president Mahmoud Ahmadinedžad tegid neljapäeval avaldusi, milles teatasid, et riik ei loobu oma tuumaprogrammist ning mõistsid otsuse saata Teherani tuumateema ÜRO julgeolekunõukogusse “ebaõiglasena” hukka. Khamenei, kes omab kõigis tähtsamates riiklikes küsimustes lõplikku sõna, teatas riigi usujuhtidele, et Iraan ei kavatse loobuda tuumaambitsioonidest, teatab Fox News. “Võimud on kohustatud jätkama arenenud tehnoloogia poole sammumist, kaasa arvatud tuumaenergia poole,” teatas Khamenei. “Rahvas ja valitsus seisavad vastu igasugusele jõule või vandenõule,” ütles kõrgeim usujuht. President Ahmadinedžad oli sama sõjakas, hoiatades Läänt, et see saab kannatada rohkem kui Iraan, kui tuumaprogrammi vastu midagi ette võetakse. “Nad teavad, et pole suutelised põhjustama kõige vähimat kahju Iraani rahvale. Nad ise

5

kannatavad rohkem,” teatas president. ÜRO aatomijärelvalveagentuur IAEA saatis Iraani tuumatüli sel nädalal julgeolekunõukogusse, kus asutakse arutama rahvusvahelise üldsuse võimalikku tegevust Iraani tuumaprogrammi peatamiseks. Nõukogu võib vastu võtta näiteks leebe deklaratsiooni või kehtestada sanktsioonid, aga teoreetiliselt isegi sanktsioneerida sõjalised aktsioonid Iraani vastu. USA tahaks karme meetmeid Iraani vastu, kuid majandus- või poliitilised sanktsioonid jäävad ilmselt Venemaa ja Hiina vastuseisu tõttu kehtestamata. Moskva ja Peking on Teheraniga lähedastes majandus- ja kaitsealastes sidemetes. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/article.php?id=12417754

Maailm tuumaseene varjus Kas maailmal läheb tuumaohu tajumiseks vaja uut Hiroshimat?
tekst: Harri Tiido, raadio KUKU

6

Tuumarelvad maailmas Riigid, kes on deklareerinud, et omavad tuumarelva Ameerika Ühendriigid AJALUGU: Sooritasid esimese tuumakatsetuse 1945. aasta juulis. Üldse tehti 1030 katsetust, seega rohkem kui ülejäänud maailma tuumariigid kokku. ARSENAL: 12 070 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 13 000 km; võimeline rakettidega tabama ükskõik millist maailma piirkonda. Suurbritannia AJALUGU:Esimene tuumakatsetus 1952. aastal, üldse sooritati neid 45. ARSENAL: 380 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 12 000 km. Prantsusmaa AJALUGU:Tuumarelvi on katsetatud alates 1961. aastast, siiani 210 korda. Viimati tehti 1995 ja 1996 Vaiksel ookeanil Mururoa atollis kuus katsetust, mis kutsusid esile laialdase protestikampaania. ARSENAL: 500 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 5300 km. Venemaa AJALUGU:Katsetuste arvult USA järel teisel kohal, üldse sooritati neid 715. Võidurelvastumise endise initsiaatori Venemaa tuumalõhkepeade arv on nüüd kahanemas. ARSENAL: 22 500 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 11 000 km. Hiina AJALUGU:Katsetustega alustati 1964. aastal, siiani on neid läbi viidud 45. On teada, et Hiina on abistanud Pakistani tuumarelva loomisel. ARSENAL: 450 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 11 000 km. India AJALUGU:Sooritas tänavu mais viis tuumakatsetust, millega üllatas maailma. Esimene tuumakatsetus oli 1974. ARSENAL: Umbes 65 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 2500 km. Pakistan AJALUGU:Alustas salajast tuumaprogrammi 1972, et Indiale järele jõuda, kuid langes 1990. aastal USA sanktsioonide alla. Vastuseks India tuumakatsetustele korraldas ka ise seeria katsetusi. ARSENAL: 15-25 lõhkepead. TEGEVUSRAADIUS: 1500 km. 7 Riigid, kes omavad tuumarelva, kuid ei ole sellest teatanud

Külma sõja ajal oli rahvusvaheline olukord mõnes mõttes lihtne - vastamisi oli kaks sõjalist blokki, kellest mõlemal varuks ka tuumarelv. Ühel pool tuumarelvastatud NSVL, teisel pool tuumarelvastatud USA koos sama relva omanike Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Tinglikult oli nende kõrval veel Hiina, kes lõpuks samuti tuumarelvani jõudis. Kusagil tuumapoliitika telgitagustes askeldas aga veel rida riike, kellest kaks on nüüd tuumaklubi ukse jalaga lahti löönud. Kui seni kahtlustati, et Indial ja Pakistanil on tuumapotentsiaal, siis äsjased tuumakatsetused tähendasid selle potentsiaali realiseerimist ja avalikustamist. Praeguseks on vist juba mõttetu vaielda selle üle, kumb neist kahest toimunus rohkem süüdi on. Lisaks sellele ei ole kumbki riik ühtegi rahvusvahelist lepingut rikkunud, sest nad pole nendega lihtsalt ühinenud. Külma sõja lõpuks olid tollased tuumaklubi liikmed aru saanud, et mida suurem on tuumarelva juhusliku käikulaskmise võimalus, seda ohtlikum see relv on. Sellest tulenevalt likvideeritigi vastastikusel kokkuleppel kõigepealt Euroopa lahinguvälja tuumarelv ning seejärel keskmaaraketid ja nende lõhkepead. Mõistetavalt võib mõlemad relvaliigid kiirelt taastada, kuid loodetavasti ei teki selleks vajadust. Järele jäi strateegiline tuumarelvastus, mida tasapisi samuti kärpima hakati. India ja Pakistani puhul on häda selles, et need kaks riiki on pidevalt omavahel sõjajalal. Põhjuseks Kashmir, millest osa India ja osa Pakistani valduses. Pinget tekitab asjaolu, et India Kashmir on sarnaselt Pakistanile valdavalt islamiusuline. Kuna kumbki riik ei ole soetanud strateegilise löögiulatusega tuumarelva, on nende massihävitusvahendid mõeldud eelkõige naaberriigi ähvardamiseks ja/või vajadusel ka hävitamiseks. Järelikult on see tuumarelv suurriikide omast ebastabiilsem. ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja tuumarelvaklubi liikmelisus on kattuv. Nüüd tekib küsimus, kas uued tuumariigid saavad ka maailmaorganisatsioonis suurema sõnaõiguse? Vaevalt, kuid tahtmatult hakatakse neisse senisest erinevalt suhtuma. Tuumarelv väljus kitsast ringist ja võib muutuda laiatarbekaubaks. India on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et tuumakatsetuste lõpetamise lepingus on tuumariigid näidanud end silmakirjalikena, kuna soovivad vältida tuumarelva sattumist teiste kätte ise sellest loobumata. Kui kõik riigid on vormiliselt võrdsed, peaks ju ka õigus tuumarelvale olema kõigi jaoks võrdne. See on nii ja ei ole ka. Kui vaadata juuresolevalt kaardilt võimalikke tuumarelvaklubi liikmekandidaate, siis suurendab tuumarelva levik neisse riikidesse üsna üheselt globaalset tuumaohtu. Globaalne on see oht põhjusel, et esiteks ei piirdu tuumaplahvatuse järelmid ühe riigi piiridega ja teiseks - kõigil neil riikidel on avalikud ja varjatud liitlased ja vaenlased suurriikide seas. Järelikult tähendaks tuumarelva sattumine mõne uue riigi kätte seda, et mõnel suurriigil oleks massihävitusrelva ja ebastabiilse käitumisega liitlane. On ju tõsi, et Kolmanda Maailma riigid on paljuski etturid suurriikide poliitika malelaual.

8

Seni on kõik suurriigid India ja Pakistani tuumarelvapürgimuste üle nördimust väljendanud. Kuid see nördimus on riigiti olnud erineva tugevusega. Nii India kui ka Pakistan kasutasid oma tuumarelvaprogrammide arendamisel välist abi. Indial oli tihe koostöö N Liiduga ja nüüd on samasugune suhe taastumas Venemaaga. Hiljuti avalikkuse ette jõudnud andmeil tegi India tihedat tuuma-alast koostööd ka Iisraeliga, kellel arvatakse samuti tuumarelv olevat. Võimalik, et India tuumakatsetused teenisid mitte ainult selle riigi, vaid ka Iisraeli tuumahuve. Pakistani tuumarelva algus läheb aga 70. aastate Hollandisse, kust vajaliku oskusteabe sisuliselt varastas Pakistani «tuumapommi isa» Abdul Quadeer Khan. See mees on hoobelnud, et tänapäeva globaliseerunud maailmas pole tuumarelva jaoks vajaliku saamine enam mingi probleem - kui vaid raha leidub. Kas nüüd on oodata ka järgmisi klubiuksele põrutajaid? Miks mitte - näiteks Iraan, kes taolisi kavatsusi küll eitab, kuid keda tuumatehnoloogia osas abistab Venemaa. Rahvusvahelisel üldsusel peaks praegu olema ühine huvi tuumatehnoloogia ja tuumamaterjalide leviku tõkestamiseks. Ühe võimalusena märgitakse suurriikide eeskuju, s.t praeguse tuumarelvaarsenali vabatahtlikku vähendamist. Kunagi ütles aga üks julgeolekuekspert, et maailmal oleks vaja ohu tajumiseks uut Hiroshimat. Ehk saab siiski ilma selleta läbi? http://luup.postimees.ee/luup/98/12/vali1.htm Ajalehe New Yorker andmetel kavatseb USA presidendi Georg W. Bushi administratsioon massiliste õhurünnakute korraldamist Iraani tuumarajatiste vastu, väidetavalt soovitakse kasutada ka punkrite-vastaseid taktikalisi tuumapomme, vahendas AFP.

Ajaleheartikli kohaselt peavad Bush ja tema kaaskondlased Iraani vanameelset presidenti Mahmoud Ahmadinejadi uueks Adolf Hitleriks. «Ta [Bush] arvab, et on ainukene inimene, kellel on piisavalt julgust rünnaku korraldamiseks,» ütles New Yorkeri ajakirjanik Seymor Hersh. Ajakirjaniku andmetel tegutsevad Iraanis juba USA luureüksused. USA Keskväejuhatuse endise ülema, reservkindral Anthony Zinni sõnul oleks Iraani tuumarajatiste ennetav ründamine ülimalt riskantne. «Me ei peaks ennast petma lootustega, et tegemist on kõigest ühe löögiga, misjärel on kõik läbi,» ütles Zinni. Üks Bushi administratsiooni ägedamaid kriitikuid, demokraadist senaator John Kerry kritiseeris riigi juhtkonna liiga sagedast toetumist USA armee võimsusele.

9

«Tegemist on järjekordse näitega selle administratsiooni puusalt tulistavast ja kauboilikust diplomaatiast,» ütles Kerry telesaates «Meet the Press». «Meie jaoks on taktikaliste tuumarelvade kasutamine vastutustundetuse tipp. See mõjuks hävitavalt kõikidele tuumarelvade levitamiseks tehtavatele sammudele ning sõjalisest vaatepunktist vaadates see lihtsalt ei töötaks,» lisas Kerry. Pühapäevase Washington Posti andmetel ei ole USA rünnakut Iraanile oodata lähiajal, kuid USA diplomaadid kasutavad rünnakuähvardust selleks, et veenda iraanlasi Wahingtoni hoiatuste tõsiduses. Ajalehe andmetel peab Valge Maja Iraani praegu suurimaks ohuks ning president Bush kavatseb Teherani tuumaprobleemi lahendada veel oma teise ametiaja jooksul, mis kestab 2008. aastani. Suhted Iraani ja lääneriikide vahel on pingestunud pärast seda, kui Teheran taaskäivitas oma vastuolulise aatomiprogrammi. Kuigi Iraani sõnul on programm täielikult rahumeelne, kahtlustavad USA ja Euroopa Liit, et islamiriik soovib välja töötada tuumarelva. http://www.postimees.ee/120406/esileht/valisuudised/197721.php Põhja-Korea minister: meil on tuumarelv ÜRO, 28. september (AP-EPLO) – Põhja-Korea teatel on nad muutnud 8000 kütusevardast saadud plutooniumi tuumarelvadeks, mis on katseks kasvavale USA tuumaähvardusele ning ennetab tuumasõda Kirde-Aasias. Põhja-Korea asevälisminister Choe Su Hon ütles, et sõjaoht Korea poolsaarel kasvab ning et Pyongyang on loonud tuumarelva enesekaitseks. Ta sõnas ÜRO peaassambleel, et Põhja-Koreal „pole muud võimalust kui evida tuumarelva” ning seda USA poliitika tõttu, mis on mehe väitel mõeldud Põhja-Korea elimineerimiseks ning et Põhja-Korea on „ennetavate tuumalöökide sihtmärk”. USA välisministeeriumi ametnik viitas asjaolule, et välisminister Colin Powell on lubanud korduvalt, et USA-l pole plaane kommunistliku riigi ründamiseks. Choe süüdistas USAd rünnakuähvarduste intensiivistamises ja läbirääkimiste aluste hävitamises. Samas tõdes ta, et Põhja-Korea on valmis loobuma tuumaprogrammist, kui Washington loobub „vaenulikust poliitikast” ning on valmis rahulikult samaaegselt Põhja-Koreaga eksisteerima. http://www.epl.ee/artikkel_275196.html Tsunami põhjustas veealune tuumarelv?

10

26. detsembril Taid ja Indoneesiat tabanud hukatusliku tsunami järel avaldas Austraalia sõjaveteran Joe Vialls oma veebiküljel www.vialls.com veendumust, et seda ei vallandanud mitte maavärin, vaid ookeanipõhja pandud tuumarelv. Sellele olevat viidanud USA võimude hämamine epitsentri asupaigaga, eel- ja järeltõugete puudumine ning USA sõjalaevade viibimine Sumatra põhjaosas asuva Acehi provintsi lähistel. Miks seda kõike vaja oli? Majandushädades vaevlev USA saab kasu tulutoovatest ülesehituslepingutest. Pluss, väidab Vialls, ülemaailmsest võimust unistav juudimeelne Pentagoni boss Paul Wolfowitz liigub taas sammukese lähemale unistusele valitseda kogu maailma. Kolumnist Ian Fraser viitas India ajalehes Mail & Guardian faktile, et vaid üheksa päeva enne tsunamit oli president Bush kuulutatud USA maailmamerede ainuhaldajaks «julgeoleku- või arengupõhjustel». Fraseri meelest tundub ülimalt kahtlane, et tsunami vallapäästnud maavärina epitsenter asus just nimelt naftarikkas Acehi provintsis, kus USA naftagigant Exxon on «koostöös Tai jõhkra kohaliku omavalitsusega» aktiivselt tegutsenud, kindlustamaks ka naftavarude edasist jätkumist. Nüüd aitavat USA piirkonda sõjaväeliselt «üles ehitada», et oma ainuvõimu jäädvustada. http://www.sloleht.ee/%28is1udx45ecfxyu55l00sftua%29/index.aspx?id=182391

Kas Bush ja Putin löövad käed? 14.06.2001

11

Vello Ladva 16. juunil Ljubljanas kohtuvad George Bush ja Vladimir Putin võivad kilbiriius ära leppida Nüüdseks viis kuud ametis olnud USA president George Bush on seni tegutsenud resoluutselt ja sirgjooneliselt. Tal pole olnud suuri altminekuid. Rumal vahejuhtum luurelennukiga ja selle hädamaandumine Hiinas oli pigem tööõnnetus. Ameeriklased on president Bushi välispoliitilised otsused ja teod heaks kiitnud. Tema kõige kaalukamat otsust – rajada USA raketitõrjekilp – pooldab 80% USA kodanikest. Tänu naistele Paljude poliitikavaatlejate arvates tuleks Ühendriikide kindlakäelise välispoliitika eest tänada mitte niivõrd presidenti, kuivõrd tema edukat meeskonda. Samas ei tohi unustada, et selle pani kokku ikkagi Bush ja lõppotsused langetab tema. Võib olla, et tõeliselt positiivset mõju president Bushi otsustele avaldavad daamid. Bushil on tippnõunikeks kolm naist, kelle roll Valge Maja poliitikas on üsna suur. Need on Condoleezza Rice (46), Karen Hughes (44) ja Margaret LaMontagne (43). Välispoliitikat kujundavad mõistetavalt suures osas riikliku julgeoleku nõuniku Rice’i seisukohad. Teda on peetud eeskätt Venemaa asjade eksperdiks, aga ka Hiina küsimustes paistab Rice vägagi kompetentne olevat. Kui George Bush 20. jaanuaril Valge Maja peremeheks sai, toonitati tema kogenematust välispoliitikas. Arvati, et tal kulub vähemalt pool aastat välispoliitilise platvormi kujundamiseks. Ent presidendi kogenud nõuandjad on suutnud Bushi kiiresti suunata riigi julgeoleku tagamise kursile. 1. mail tegi Bush teatavaks: Ühendriikide raketitõrjesüsteem rajatakse. Midagi konkreetset sellega veel otsustatud ei ole, sest kõik on alles idee tasandil. Kulub vähemalt viis-kuus aastat katsetusi, enne kui võib alustada süsteemi esimeste komponentide ehitamist. Kõigepealt tuleb lahendada asjaga seotud poliitilised ja juriidilised probleemid. Seega soovib Bush saada teiste riikide nõusolekut. Kõige ägedamalt on USA kavatsusele vastu seisnud Venemaa. 1972 Washingtoni ja Moskva vahel sõlmitud raketitõrjesüsteemide piiramise lepinguga (RTSPL) ja 1974 selle raames sõlmitud protokolliga lubasid nii USA kui NL rajada kumbki vaid ühe süsteemi. Seejuures ei tohtinud kummalgi tuumariigil olla kindlas piirkonnas üle saja püüdurraketi. Et aga vastaspoolel oli tuhandeid strateegilisi tuumarelvakandureid, ei taganud piiratud süsteem julgeolekut ei USAle ega NSV Liidule. RTSPLi väljatöötamisel ja jõustamisel võeti aluseks lihtsalt mõistetav põhimõte: kumbki 12

http://www.maaleht.ee/?old_rubriik=2617&old_num=714 Uus tuumarelv tagab Venemaa julgeoleku 29 aastaks 26.04.2006 13:24 Venemaa kaitseminister Sergei Ivanov teatas kolmapäeval, et uute ülitäpsete tuumalõhkepeade kasutuselevõtt alates käesolevast aastast tagab Venemaa absoluutse julgeoleku vähemalt 29 aastaks. 22. aprillil katsetasid Vene relvajõud Astrahani oblastis Kapustin Jaris edukalt uut ballistilist raketti K65M-R, vahendas veebikülg Lenta.ru agentuuri RIA Novosti uudist. "Katsetused lubavad väita, et Vene Föderatsiooni absoluutne julgeolek on tagatud vähemalt aastateni 2030-2035 olenemata sellest, kuidas areneb sõjalis-poliitiline olukord maailmas," ütles Ivanov. Venemaa kaitseministri kinnitusel tabas uus relv sihtmärki harukordse täpsusega. "Kõrvalekalle oli vaid mõnisada meetrit, mis pole esimese katsetuse kohta halb tulemus," ütles Ivanov. "Relva makett tabas enam kui 2000 km kauguselt sihtmärki Kasahstanilt renditud Balhaši polügoonil." Ivanovi sõnul jätkatakse katsetusi väga aktiivselt. "Meil pole mingit õigust tähtaegu nihutada," ütles Ivanov. Uus relv võetakse Vene relvajõudude arsenali juba tänavu ning sellega varustatakse nii maal kui merel baseeruvad ballistilised raketid. Tuginedes USA välisministeeriumi ametlikule ettekandele kirjutas väljaanne Washington Profile, et 1. jaanuari 2006 seisuga on USA-l 1567 strateegilist tuumalõhkepead rohkem kui Venemaal. Ettekande andmeil on USA-l 5966 ja Venemaal 4399 tuumalõhkepead. http://www.etv24.ee/index.php?0559653 India pommi virvatuled India enda tuumariigiks kuulutamine muudab kõvasti senist rahvusvahelist süsteemi. See provotseerib uut ja ohtlikku võidurelvastumist Pakistaniga. On tõenäone, et ka teised riigid hakkavad mõtlema oma tuumavõimsuse väljaarendamisele. See vähendab otseselt ja kaudselt suurriikide võimalust külma sõja järgses maailmas konflikte vaos hoida. Kõige vahetum poliitiline mõju on New Dehli deklaratsioonil Pakistanile. Ükski sealne valitsus ei saa jätta reageerimata püsivaenlase tuumarelvastumisele ning Pakistani võimud ongi mõista andnud, et nad vastavad samaga. Kui see neil õnnestub – ja miks mitte üsna ruttu – siis seisavad kaks vana vaenlast inimkonna hirmsaimate relvadega vastamisi.

13

Ja tõenäosus, et nemad selle käiku lasevad, on palju suurem kui seniste tuumariikide puhul. Veelgi hirmuäratavam on perspektiiv, et India teguviisi mõjul võivad ka teised maailma riigid hakata mõlgutlema oma tuumarelva ehitamisest või vähemasti selleks tarvis mineva toorme ning tehnoloogia soetamisest. Seda saaks kiiresti käiku lasta, kui naaber peaks ilmutama analoogilisi märke. Rahvusvahelise süsteemi üks põhiprintsiipe on olnud, et mitte-tuumariigid peavad selleks ka jääma. India juhtumist peaks saama näide ja õppetund, mis ootab riiki, kes rikub seda printsiipi. Seekaudu saaks saata hoiatuse nendele maadele, kel oma tuumarelva loomine praegu India eeskujul mõttes mõlgub. Kui India suhtes rakendataks sanktsioone ning teisi diplomaatilisi vahendeid, viivitaks mõnigi riiki oma vastavate kavadega, võib-olla loobuks neist üldse. Ent, arvestades usaldamatuse õhkkonda rahvusvahelistes suhetes, võib oletada, et mitmed riigid peavad vajalikuks endale vastavad eeldused siiski luua, kuigi nad naabrite viharünnakute hirmus punast joont esialgu ei ületa. Pärast India teguviisi on see palju tõenäolisem kui varem. Säärastel plaanidel võivad juba iseendast olla väga tõsised tagajärjed, eriti endise NSV Liidu territooriumil. Rida uurimusi on tõestanud, et just seal on suurimad plutooniumi ning ülirikastatud uraani varud, samuti on seal enim spetsialiste, kes oskaksid vajaliku koguse kõrvale toimetada, samuti pomme valmistada. Paljud riigid kasutaksid nende teeneid meelsasti. Tagajärg on, et isegi riigid, kel pole olnud kunagi plaanis omandada tuumapommi, võivad nüüd hakata NSVL järelmaade mustal turul ringi vaatama. See on raske ülesanne nende maade valitsustele olukorda oma riigis kontrollida ja võib saada saatuslikuks nende endi stabiilsusele. Ent kõige tõsisemad on India teguviisi tagajärjed rahvusvahelisele süsteemile tervikuna. Mitme põlve jooksul on viis tuumariiki tõhusalt takistanud teisi neid relvi omandamast ja seeläbi säilitanud võimu, millega ära hoida piirkondlike konfliktide laienemist. Kuna nende riikide käes on nii kaua olnud tuumamonopol, on neil olnud aega teadvustada, kui kohutavad on need relvad on. Nad on sõlminud isekeskis tuumarelvade piiramise, keelamise ning desarmeerimise lepingud. Nüüd on see süsteem kokku varisenud. Klubist väljaspool seisjal on tuumarelv. Paljud võivad eeskuju järgida – kui rahvusvaheline üldsus ei leia teid, kuidas Indiat mõjutada, et ta oma relvast loobuks või annaks selle rahvusvahelise kontrolli alla. See ei ole kerge. Avaldada survet riigile, kel on tuumarelv, on palju raskem ja ohtlikum, kui tollele, kel seda pole. Viis tuumaklubi senist liiget teavad seda üksteisega suhtlemise praktikast ülihästi. Aga seda teab ka India ning võib arvata, et oma käitumises ta sellest just juhindubki. Kui aga tuumapotentsiaal aitab tal saavutada maailma võimsate riikide tunnustust ja aktsepteeringut, on arvata, et ka teised riigid tahavad järgida India eeskuju. Seeläbi muutub maailm ebakindlamaks ja ohtlikumaks kui ta on millalgi olnud 1945. aatomiplahvatusest saadik. Paul Goble http://www.sirp.ee/Arhiiv/15.05.98/Sots/sots1-3.html

14

Tuumarelv Tuumarelv on kaasaaegne kõige võimsam massihävitusrelv, kus kasutatakse aatomi tuuma siseenergiat ehk aatomienergiat. Tuumapommis (aatompommis) kasutatakse aatomisisese energia saamist raskete elementide aatomituumade jagunemisel. Termotuumapommis (vesinikupommis) kasutatakse tuumaenergiat, mis tekib kergete elementide tuumade ühinemisel. TUUMAPOMMIS kulgeb mittejuhitav, suure neutronite paljunemisteguriga ahelreaktsioon, et energia eralduks plahvatusena, toimub ahelreaktsioon kiirelt neutronitel aeglustit kasutamata. Lõhkeainena kasutatakse puhast uraani U-235 või plutooniumi Pu-239. Plahvatus tekib siis, kui lõhustava aine mõõtmed on kriitilistest mõõtmetest suuremad. Kerakujulise uraani tüki U-235 kriitiline mass on ligikaudu 60 kg. sellise kera raadius on ainult 9 cm. Ülekriitilise mõõtmetega lõhustuvat ainet saadakse, kas kahe allakriitiliste mõõtmetega ainetüki kiire ühendamisega või aine järsu kokkusurumisega mõõtmeteni, mille korral aine pind muutub nii väikeseks, et neutronite ainest väljalendamise tõttu kasvab neutronite paljunemistegur suuremaks ühest. Mõlemal juhul kasutatakse ülekriitiliste mõõtmetega lõhustuva aine tüki saamiseks tavalist lõhkeainet. TERMOTUUMAPOMMIS on vesinikukütuse varu, mis sisaldab deuteeriumi ja triitiumi. Selle lähedal asub tuumapommi laeng, mis lõhatakse. Tekib tuumaplahvatus, temperatuur tõuseb ülikõrgele ja vesinikukütus plahvatab. Kuna vesinikukütuse jaoks ei ole olemas kriitilist massi, siis printsipiaalselt on tema võimsus piiramatu. Termotuuma ja tuumalaenguga varustatakse erinevat tüüpi raketid, lenukipommid, mürsud, miinid, granaadid. Tuumarelva võimsust iseloomustatakse trotüülekvivalendiga. See tähendab sellise koguse trotüüli (tonnides) lõhkamisel eralduva energia hulgaga, mis on võrdne antud tuumalaengu lõhkemise energiaga. Võimsuse järgi jagatakse tuumalaengud: 1. 2. 3. 4. 5. väga väikesed 1 KT väikesed 1 - 10 KT keskmised 10 - 100 KT suured 100 KT- 1 MT ülisuured üle 1 MT 15

Tuumaplahvatuse liigid: 1. Kõrgtuumaplahvatus - kõrgusel üle 10 km 2. Tuumaplahvatus õhus - kuni 10 km 3. Maapealne tuumaplahvatus - vahetult maapinnal 4. Maa-alune tuumaplahvatus - toimub maa all Maa-aluse tuumaplahvatuse eriline kahjustuv mõju on seismilise lained ehk tugev maavärin. http://www.hot.ee/militaaroppematerjal/ABK.html

16. juuli 1945. Algas tuumaajastu. Ameerika Ühendriikidel õnnestus Alamagordo kõrbes (Uus-Mehhiko) lõhata esimene tuumalaeng ja juba kolm nädalat hiljem kasutati uut relvaliiki Jaapani vastu. 1949: Tuumaklubi liikmeks sai Nõukogude Liit. Sellest ajast algas tuumavõidurelvastumine kahe suurriigi vahel. 1952: Suurbritannia tegi Vaiksel ookeanil asuva Jõulusaare kohal oma esimese õnnestunud tuumakatsetuse. Paljud teenistujad, kes sündmust pealt vaatasid, väitsid hiljem, et neile ei antud mingeid kaitsevahendeid, mistõttu nende tervist kahjustas atmosfääri sattunud radioaktiivsus. 1954: Ameerika Ühendriikide valitsus viis läbi 15-megatonnise võimsusega tuumakatsetuse Marshalli saartel (Vaikne ookean), mis kahjustas Jaapanit. Tagajärjeks oli, et Washington pidi maksma 15 miljoni dollari suuruse kompensatsiooni. 1957: Las Vagasest umbes 100 miili kaugusele jäävates mägedes tegi USA esimese maa-aluse tuumakatsetuse. 1960: Tuumariigiks sai Prantsusmaa, kes pani toime katsetuse Vaiksel ookeanil asuval Tuamotu arhipelaagil. 1962: Kuuba kriisi puhkemise aastal pandi toime rekordarv katsetusi - 200. USA ja Nõukogude Liidu arvele langes neist 95% 1963: USA, Nõukogude Liit ja Suurbritannia kirjutasid Moskvas alla tuumakatsetuste osalise keelustamise lepingule. Katsetused keelustati atmosfääris, maa peal ja vee all. Tänase seisuga on selle lepinguga ühinenud peaaegu 100 riiki. 1964: Lop Nori kõrbes (Sinkiangi provints) õnnestus kommunistlikul Hiinal lõhata oma esimene tuumalaeng. 1966: Esimene suurem vahejuhtum tuumarelvaga Hispaanias põrkasid kokku kaks tuumarelva kandvat USA sõjalennukit, mis läks Ameerika maksumaksjale maksma 182 miljonit dollarit. 1974: Maa-aluste tuumakatsetustega alustas India. 1985: Nõukogude Liit kuulutas tuumakatsetustele moratooriumi. 1992: Nevada kõrbes tegi USA oma viimase tuumakatsetuse. 1995: Mururoa atollil (Vaikne ookean) jätkas katsetusi Prantsusmaa, mis kutsus esile rahvusvahelise hukkamõistu. 1996: Pärast Hiina heakskiitu võttis ÜRO Peaassamblee vastu tuumakatsetusi keelustava lepingu. Lepingule hääletas ainukese riigina vastu India.

16

Aprill 1998: Suurbritannia ja Prantsusmaa ratifitseerisid tuumakatsetusi keelustava lepingu. Kuigi kaks aastat varem olid sellele alla kirjutanud ka ülejäänud tuumariigid - USA, Venemaa ja Hiina -, pole nad, seda veel ratifitseerinud. Nii India kui Pakistan keeldusid endiselt lepinguga ühinemast. Mai 1998: India lõhkas viis tuumalaengut Pokhrani kõrbes, Pakistani piiri vahetus läheduses. Neist tugevaim oli võimsusega 43 kilotonni, mis võrdub peaaegu kahe Hiroshimale visatud pommi võimsusega Mai 1998: Vastuseks India tuumatestidele vastas omapoolsete katsetustega Pakistan. Viis katsetust toimusid Iraani ja Afganistaniga piirnevas Baluchistani provintsis Chagai piirkonnas. Eksperdid on seisukohal, et tuumapotentsiaal võib olemas olla veel ka Iraagil, Iraanil, Liibüal ja Põhjakoreal. lisraeli käsutuses on umbes 100 tuumalõhkepead, ühtegi katsetust pole ta aga teinud.

http://www.hot.ee/tfyysik/

Tuumaseeni ei suudetud välja juurida Ülemaailmne tuumakatsetuste keelustamise leping takerdus India tõrksuse tõttu MÄRT KIVINE Möödunud nädala neljapäeval tegi India teoks selle, mida kardeti: tema vastuseisu tõttu ei suudetud Genfis alla kirjutada kahe ja poole aasta vältel ette valmistatud üldist tuumakatsetuste keelustamise lepingut, teatas uudisteagentuur AP. See leping oleks rahvusvahelise kokkuleppega keelustanud igasugused tuumaplahvatused tulevikus. India oli ainus nö. tuumapotentsiaaliga riik, kes oli selle vastu. Ametlikud tuumariigid USA, Venemaa, Hiina, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid koos teistega lepinguga rahul. India mitte ainult ei torpedeerinud pikka ja rasket tööd, vaid hääletas vastu ka ettepanekule saata ülevaade konverentsi tööst arutusele ÜRO Peaassambleele. Maa suursaadik ütles, et tema meelest poleks vaja kiirustada kokkuvõttega, et konverentsi töö on ebaõnnestunud.

17

Teiste maade esindajad leidsid aga, et konverents on oma töö lõpetanud. Paljud väljendasid avalikult oma meelepaha India vastu. Austraalia saadik Richard Starr ütles ajakirjanikele, et saavutati täiesti korralik ja toimiv kokkulepe, millest pole mõtet ka niisama lihtsalt loobuda. Tuumariigid omakorda väljendasid oma seisukohta peaaegu ühesuguste avaldustega. Nendes oli öeldud, et lepingus on arvestatud ka mittetuumariikide huvidega, aga et saavutatud lepe on parim võimalik ning seda enam muuta ei saa.

Häda võimalike pommiomanikega Konverentsi teine murelaps Iraan andis viimasel hetkel survele alla ning ei hakanud vastu hääletama. Iraan on vastu Iisraeli kaasamisele sellesse regionaalsesse gruppi, kelle ülesandeks jääb lepingu täitmise kontrollimine. Iisrael mõistagi ei lepiks eemalejäämisega. Kolmas kõva pähkel, mis suudeti samuti purustada, oli Pakistan. Ka sellel riigil on arvatavasti olemas või valmimas oma tuumarelv, nii nagu Iisraelil ja Indial. Pakistan oli lepinguga nõus, kuid alles pärast seda, kui India käitumine oli praktiliselt teada. Nii sai Pakistan endale võimsa propagandarelva oma põhivaenlase vastu. Samas teatas Pakistan kohe, et juhul kui India lepingule alla ei kirjuta, ei nähta lepingul ka nende allkirja. Alati jonnakas Hiina sai oma tahtmise. Nemad olid huvitatud sellest, et nende tuumaobjektide inspekteerimine poleks nii hõlbus, nagu see lepingu esialgses variandis oli ette nähtud. India ametlik põhjus keeldumiseks oli selles, et seal polnud kirjas konkreetset kuupäeva, mis ajaks peaksid praegused tuumariigid oma relvad hävitama. India valitsus süüdistas muud maailma, et India on nurka surutud ning leping põlistaks tuumariikide hegemoonia kogu ülejäänud maailma üle. Leping oleks keelustanud vaid tuumaplahvatused, seevastu simulatsioonide abil oleks tuumarelvastuse arendamine võinud edasi kesta. Ameeriklaste meelest on India motiiviks ikkagi puhtalt see, et maa tahaks edaspidigi olla nö. ebaametlik tuumariik ning seeläbi omada sõjalist argumenti suhtlemisel tülikate naabritega. Otse ÜROsse

18

Ameeriklased leidsid pärast India otsust, et lahenduseks on kaks teed: kas viia asi otse ÜRO Peaassamblee ette resolutsioonina või siis korraldada alla kirjutanud maade osavõtul uus allakirjutamistseremoonia. Nädala lõpul ütles Austraalia suursaadik ÜROs, et tema maa toetab otsustavalt tuumakatsetuste keelustamise lepingu allakirjutamist. Pärast seda, kui läbirääkimised Genfis sõlme jooksid, püüab Austraalia nüüd Genfi foorumist mööda minnes panna asja hääletusele otse ÜRO Peaassamblee ees. Austraalia loodab, et Genfis kokku pandud leping leiab Peaassamblee 185 riigi toetuse. ÜRO Peaassambleel piisab lepingu heakskiitmiseks 2/3 häältest, seevastu desarmeerimiskonverents võib edukalt lõppeda ainult ühehäälselt. ÜRO Peaassamblee koguneb järgmisel korral 9. septembril ning Austraalia on veendunud, et riikide juhid suudavad midagi ära teha. India suursaadik keeldus ettepanekut kommenteerimast. Tuumasõja oht on kolinud Aasiasse MÄRT KIVINE Paljud mäletavad neid külma sõja aastaid, mil Nõukogude Liidu ja USA vahel käis omavaheline vehklemine aatomirelvaga. Meenutagem arutlusi, kellel kui palju pomme on ja kui mitu korda on nad võimelised tegema maakerast peotäie kosmilist tolmu. Kas on see nüüd aastatepikkune väsitav praalimine, omavahel sõlmitud lepingud või isegi terve mõistus, aga tänapäeval pole maailma tuumatulipunkt mitte kahe suurriigi vahel, vaid geograafiliselt võttes hoopis kusagil Himaalaja mäestikus. Just seal ristuvad kolme Aasia suurriigi - India, Pakistani ja Hiina - huvid nii teravalt, et nende tasakaalustamiseks on maade arvates vaja tuumajõudu. Mainitud kolmikust on ametlikult tuumariik vaid Hiina, kes koos Suurbritanniaga moodustab tuumaviisikus USA, Venemaa ja Prantsusmaa järel nö. teise kolonni. India ja Pakistan seevastu on riigid, kellel üsna ilmselt on tuumarelv või kes vähemalt käituvad nii, nagu neil oleks pomm. India on teinud ka ühe tuumakatsetuse, 1974. aastal. Praegune sündmuste pundar on sõlmunud India ümber. Sellel 49-aastasel riigil on olnud halbu kogemusi nii oma põhjapoolse kui läänepoolse naabriga. 1962. aastal kaotas ta maa-alasid sõjas Hiinaga, korduvates nääklustes Pakistaniga on seni jämedam ots jäänud ikkagi India kätte. Usaldus on kolme maa suhteid iseloomustades see sõna, mis viimasena meelde tuleb.

19

Ameerika luure on alates eelmisest aastast erilise tähelepanuga jälginud askeldamist Pakistani piiri lähedal asuvas Pokharani tuumauurimiskeskuses. Kardetakse, et India kavatseb toime panna järjekordse tuumakatsetuse. Pakistan on juba jõudnud öelda, et sellisel juhul kärgatab ka nende juures. See tähendaks sisuliselt seda, et need kaks maad liituvad tuumaklubiga, kes tahavad kõike muud, aga mitte uusi liikmeid. Pakistani praeguse peaministri Benazir Bhutto isa Zulfikar Ali Bhutto tõotas kord, et Pakistan toitub kasvõi heinast, aga ei saa jääda Indiast maha aatompommi ehitamisel. Nüüd tõotavad maa juhid, et kui India neid ründab, järgneb 1000-aastane sõda. India juhid vastavad, et arv on õige, aga tegemist on parimal juhul tundidega. Pärast seda lakkavat Pakistan olemast. Nemad kardavad hoopis Hiinat. Hiina planeerib lähematel aastatel ehitada uusi rakette, mille kandeulatus ning opereeritavus on selline, millele Indial pole midagi vastu panna. India vastus on suure kandeulatusega raketi Agni loomine. Selle lennumaa on kaks ja pool tuhat kilomeetrit ning seega oleks see reaalne oht Hiinale. Juhul, kui see töötaks, sest jänkide luure andmetel lendab Agni täna vaid paberil. Igal juhul ei pääse maailm tuumarelvadest enne, kui need kolm maad on asjad omavahel selgeks teinud. Täna ei tee Pakistan midagi, kui India ei tee; India ei tee midagi, kui tuumariigid ei tee; ja tuumariigid ei tee, sest keegi ei tea, mida India-Hiina-Pakistan teevad. Miljoneid maksva Merevaigutoa asemel vaid katteta tšekid REIN KÄRNER Nagu kõik eelmised, lõppes ka viimane katse leida legendaarset Merevaigutuba fiaskoga, teatab Saksamaalt Sangerhausenist Jürgen Korsch (dpa). Ameerika muististeotsimisfirma Global Exploration Inc. otsingud Sachsen-Anhaldi liidumaa ühes karstikoopas tõid päevavalgele vaid eelmise maailmasõja aegse Saksa armee relvastuse roostetanud üksikesemeid. Kui aareteotsija Norman Scott koos kümneliikmelise meeskonnaga juuni lõpul uurimistöid alustas, oli ajakirjanduse huvi selle järjekordse ürituse vastu suur. Ameeriklase oletusel pidi legendaarne varandus peituma Lõuna-Harzis Uftrungeni lähedal Euroopa ühes suurimas karstikoopas Heimkehles. Otsinguid kavatses Scott rahastada sponsorite abiga. Ta lasi potentsiaalsetel rahaannetajatel Suure Lombi tagant kohale sõita ja võõrustas neid ümberkaudsetes hotellides hulk päevi. Kui uurijate töö tulemused aga mingeid vähegi väärtuslikke

20

kunstiesemeid ei sisaldanud, kuulsast Merevaigutoast rääkimata, reisisid pettunud rahamehed koos Scotti meeskonnaga ookeani taha tagasi. Pika ninaga jäid ümberkaudsed hotellipidajad, kellele edutud aareteotsijad olid teenuste eest tasunud katteta pangatshekkidega. Ka kaugemate hotellide peremeestel ei läinud põrmugi paremini: nende nõudmised Scotti ekspeditsioonile väljenduvad summas, mis ületab 60 000 marka. Välja arvatud väike käsiraha, tasus Scott kõigile pangatshekkidega, millel aga puudus rahaline kate. Arvukad telefonikõned USAsse on toonud vähe lohutust. «Me ootame oma raha tänaseni,» kurdab Dorit Gast kibestunult. Ta saatis lõpuks Ameerikasse oma esindaja võlgu sisse nõudma. 1945. aastast kadunud Merevaigutuba on enne Scotti püüdnud leida juba paljud eksperdid ja pühapäeva-aareteotsijad. Preisi kuningas kinkis 1716. aastal merevaiguga rikkalikult kaunistatud luksuskabineti Vene tsaarile Peeter Esimesele. 1941. aastal röövisid natsid Sankt Peterburgi tsaarilossist hinnalise aarde ja viisid selle Königsbergi. Mõne eksperdi arvates põles see hiljem ära koos sealse lossiga. Merevaigutoa väärtuseks hindavad asjatundjad umbes 250 miljonit Saksa marka.

Jeltsin jõudis Interneti-klubisse INNO TÄHISMAA Vene presidendil Boriss Jeltsinil on alates eelmise nädala esmaspäevast kodulehekülg Internetis, rahvusvahelises andmesidevõrgus, mis on muutumas 20. sajandi lõpu suurimaks infovahendusinstrumendiks. Aadressi http://www.gov.ru alt leiab huviline nii vene kui ka inglise keeles president Jeltsini ja tema naise Naina Jeltsina tutvustused ja elulood. Lisatud on president Jeltsini valimiseelsed kõned ning tema programmseisukohad Venemaa arenguks. Presidendi Interneti kodulehekülge hooldab administratsiooni infoteenistus, kelle valikul on koduleheküljele lisatud Venemaa sise- ja välispoliitilisi suundi iseloomustavad artiklid. Enamik neist kirjeldab olukorda Tshetsheenias ning vajadust säilitada Venemaad kui tervikut. Jeltsini tutvustus on põhjalik, selles sisalduvad isegi tema isikuomadused. «Kui riigimeest hinnatakse teda ebatavaliselt hästi arenenud intuitsiooni, tohutu kogemuse, eesmärkide saavutamise sihikindluse, praktiliste tulemuste saavutamise vajaduse, avatuse, siiruse ja julguse poolest,» ütleb Jeltsini tutvustus. Tutvustuse lõpus on 10 tsitaati, milles Jeltsin iseloomustab ennast kui presidenti.

21

Lähemal ajal on Vene presidendi koduleheküljele lisandumas kõik presidendi kõned ja pressiteated ning informatsioon presidendi institutsiooni kohta Venemaal. Vene presidendi kodulehekülg on lisandumas Interneti 1996. aasta virtuaalsele maailmanäitusele (http://www-msu. net/exhibition.html), kus promineerivad USA, Hispaania, Singapuri, Filipiidide ja Saksamaa riigipead. Sarnaselt Eesti presidendi Lennart Meri koduleheküljele Internetis (http://www.president.ee) ei ole Jeltsini koduleheküljel ühtki viidet varasematele riigipeadele.

Täna öösel algab USA demokraatliku partei konvent OLARI KOPPEL, Chicago Chicagos algavale USA demokraatliku partei konvendile on kogunenud ligi 20 000 demokraatliku partei aktivisti, kellest 4289 on hääleõiguslikud, mis tähendab õigust esitada novembrikuisteks presidendivalimisteks oma presidendikandidaat. Nagu kaks nädalat tagasi San Diegos vabariikliku partei konvendil, pole ka Chicagost suuri üllatusi ja uudiseid oodata. Kõik on ette selge ja ära lavastatud. Presidendikandidaadiks saab praegune president Bill Clinton, asepresidendikohta taotleb asepresident Al Gore. Chicagosse saabunud Gore ütles, et ta on võidus veendunud ja et Ameerika inimesed ei osta seda, mida pakub teine partei. Konvendi põhitähelepanu suunatakse nn. mõõdukale valijale ehk inimesele, kes pole veel otsustanud, kumma partei poolt novembris oma hääl anda. USAs on sääraseid valijaid palju ja on arvata, et nende seisukoht määrab ka tulevase presidendi. On arvata, et pea 90-protsendilise tõenäosusega rõhutavad demokraadid samu momente mis vabariiklased San Diegos kaks nädalat tagasi. Nii nagu vabariiklased kritiseerisid igal võimalikul juhul demokraate ja praeguse presidendi Bill Clintoni seisukohti, võtavad demokraadid omakorda löögi alla vabariiklaste valimisplatvormi ja nende kandidaadi Bob Dole’i. Nagu vabariiklaste presidendikandidaat Dole ignoreeris oma esinemises peaaegu täienisti erakonna seesmises hierarhias valitsevaid konservatiivseid meeleolusid ja adresseeris oma mõtted mõõdukaile, flirdivad ka demokraatidest esinejad ja nende liider Bill Clinton

22

eelkõige konservatiivsete ideede kandjate kui vabameelsete vasakpoolsete liberaalidega, kelle hääled peaksid niisama hästi kui käes olema. Võib oletada, et demokraadid asuvad ründama vabariiklaste plaani vähendada makse 15 protsendi võrra. Eile osales Chicago äärelinnas vabariiklaste piknikul ka nende liider Bob Dole, et teatada uuest narkovastasest initsiatiivist. Sellega seoses süüdistas Dole Clintonit, et too ei osale võitluses, millega hoitakse lapsi narkootikumidest eemal. Clinton kirjutas reedel alla seadusele, millega tubakas kuulutati sõltuvust tekitavaks aineks. Analüütikute hinnanguil ei teinud Clinton seda juhuslikul ajal. President Bill Clinton jõuab oma erakonna suurkogule enda kandidaadiks kinnitamist vastu võtma alles neljapäeval. Enne teeb Clinton neljapäevase kampaaniareisi USA keskosariikides. Neljapäeva peaks ilmestama ka Hillary Clintoni kõne, millest oodatakse samaväärset Elisabeth Dole’i omaga San Diegos. Analüütikute hinnangul tõotab presidendi kõnest tulla konvendi kõige olulisem sündmus. Clinton teeb teatavaks 30-40 uut initsiatiivi, mida hakataks järgneva nelja aasta jooksul ellu viima. See oleks ühtlasi Clintoni valimisplatvorm. Chicago on olnud aastaid kahe suurima partei lemmikpaik konventide korraldamiseks. Kokku on seal konvente korraldatud 24 korda, neist demokraatide oma 11 korral. Viimast korda peeti konvent seal 28 aastat tagasi - 1968. aastal, mil USAs valitsesid Vietnami sõja vastased meeleolud. Toona puhkesid konvendihoone ümber rahvarahutused, mille linnapea eriüksuste abil veriselt maha surus. Sellest ajast on linnavõimud õppust võtnud teisitimõtlejaile on sisse seatud spetsiaalne piirkond. Laupäeval oli Chicagos ka mõni demonstratsioon, millest ühel arreteeriti 22 inimest ja milles sai kergemaid vigastusi kaks politseiohvitseri. http://luup.postimees.ee:8080/leht/96/08/26/valis.htm

23

You're Reading a Free Preview

Download
scribd
/*********** DO NOT ALTER ANYTHING BELOW THIS LINE ! ************/ var s_code=s.t();if(s_code)document.write(s_code)//-->