P. 1
Uku Masing Pessimismi põhjendus * Pessimismi põhjendus

Uku Masing Pessimismi põhjendus * Pessimismi põhjendus

|Views: 1,038|Likes:
Published by sitatorn
Uku Masing, Pessimismi põhjendus
Uku Masing, Pessimismi põhjendus

More info:

Published by: sitatorn on Feb 27, 2010
Copyright:Attribution Non-commercial

Availability:

Read on Scribd mobile: iPhone, iPad and Android.
download as DOC, PDF, TXT or read online from Scribd
See more
See less

08/03/2012

pdf

text

original

Uku Masing Pessimismi põhjendus * Pessimismi põhjendus Deemonlik Jumal Pessimismi põhjustavad nähted Surmast Kristjan Valdma Jan

Kvacala Armastusest Armastusest Kirjandusest Kosmose tunnetamisest ja keelst Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest Kunstist Uskumisest Kompromissidest Eetikast Naistest Maailma "imedest" Kaks lugu usust Agnostitsisti leiba Kosmosest ja ktisisest Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus Kompromissidest Kõikide eksijate hingede pühaks Palimpalstid Palimpastid Märkused ja viited Koostaja järelkiri lugejale --* Tekstis tärniga tähistatu on viit tekstina edastamatule.

Deemonlik Jumal * “Olgu see nii, mis ma nutan, oh Jumal?! Inimesed ei õpi ju midagi!” Bab. koh. 272 Ma ütlen alguses juba pro domo mea/1/, et ma ei ütle midagi kindlasti ja ma palun hüpoteetilist mitte võtta olematuna, vaid tunnustada ka selle võimalust. Võib olla, et on paljugi sellaseid kangekaelseid, end kõige targemaiks pidavaid inimesi maailmas, kes jonnakalt tõendavad, et neil on õigus. Mul aga võib ka mitte õigus olla, sest mul pole selleks mingeid tõendusi, et ma olen tark ja teised rumalad – ja seda ongi vaja, et olla enda arvamisis vääramatult kindel. Enda arvamisis, siin on inimese teine puudus. Võibolla on inimesi, kes on terve elu tendeeritud ühes sihis, kelledel on juba korra kindel süsteem, ja kes sellest ei loobu kunagi sisemisil muutusil. Ma ei saa ka seda väita, sest öelda, et midagi on valge ja midagi must, selleks on vaja absoluutselt musta ja valget. Ja ma küll neid pole kunagi näind. Ja inimese nõrkus ongi ta vääramatu jonni puudus. Kas seegi alati aitab, kes seda teab? Mu referaadi teema võib tunduda kahtlane, sest deemoni all on harjutud mõistma kuradit. Ma aga mõtlen deemoni all seda, mis pole hää ega kuri, vaid “teispool hääd ja kurja”, selles punktis, kus hää ja kuri on koos segamatult aga lahutamatult jne. nagu Chalkedoni dogma järgi Kristuses Jumal ja inimene. /2/ – Sellane nullpunkt võiks ju esineda ka inimeses, aga tavalikult seda pole, sest inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba selletõttu, et ta hindab kõiki asju positiivselt ja negatiivselt. Sellepärast võib sellast deemoni mõistet tarvitada õieti ainult Jumala kohta, kui on olemas sellane inimene, siis ta on ainult teistele koormaks, sest ta ei anna neile “rahu”! (See mõiste on oluliselt sama, mis R. Otto “numinoosne”, ainult ma usun, et “deemonlik” on numinoossem sõna). /3/ Siin aga tuleb arvestada kahe labastatud olukorraga, eeldades muidugi, et Jumal on võibolla deemonlik, mis ta täiusest on ju loogilinegi järeldus. Esmalt naiivne dualism. Kristlus ei ole printsipiaalselt ka mitte nõnda dualistlik nagu Zarathustra religioon: kaks vastandprintsiipi, kelledest üks tulevikus alistatakse teisele. Kristluses on ka saadan Jumala teenistuses, nii et kuri on Jumala sulane, ja et nii Jumal ka on kaasosaline kurjas, mis maailmas. Kui me seda printsipiaalset vahet eitaksime, siis me oleksime juba mazdaistid. Aga praktiline kristlus ongi tõepoolest erivariant mazdaismist, vähemalt nii näib ja UTs on ka midagi sellele tendeerivat (apokalüpsis eriti). See oleks üks “labastatud” olukord. Ja teine on see, kui me Jumalas tunnustame konflikti sattuvaid omadusi, nagu õigus ja armastus, aga nende vahel püüame leida mingi ratsionalistlikult tabatava ja Jumala eetilisusega harmoneeruva nullpunkti. Labastus seisab siin selles, et inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse ja siis neid antinoomsusi jälle püüab lahendada. Aga see on täiesti samasugune toiming nagu sabata koer püüdmas haarata oma saba, sest see kestab lõpmatuseni. Ja niiviisi talitavad tavalikult need, kes ratio'st midagi teada ei taha, eriti usulisis küsimusis. Miks just nad, seda ma ei tea öelda?! /Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palun mitte kuulata edasi, sest tema usund liigub vaid neis piires ja ta tahab kõigis näha midagi tuttavat, – iseendast andestatav inimlik laiskus ( = nõrkus)./ Inimese ürgelamus Jumalast on deemonlik /= absoluutne saatus = aeg (cfr. Spengler)/, mis väljaspool seda on juba

ratsionaliseerimine, inimese enda töö ja vaev, et pääseda Jumala käest, kes on nii suurena ja võõrana ta üle, et puudub võimalus end liigutada. Ja seda ürgelamust inimene oskab kirjeldada ainult üksteisele vastukäivate mõistetega, nagu vast: pime valgus, valge pimedus, kuri hää ja hää kuri. Siin pole, nagu paradoksides ikka, aga tähtis nende mõistete sisu, vaid see, mis nende taga on, mida taibata võib ainult intuitiivselt. Jumal on null ja nullis on koos positiivne ja negatiivne ja ometi pole null ei positiivne ega negatiivne ja on ometi mõlemate saamispunkt. Ja kõik need absurdseina kõlavad müstilised Jumala definitsioonid on nagu lõpmatult vähenevad ja nullile lähenevad suurused, mis aga kunagi ei saa nulliks, sest null on teisalt sama, mis lõpmatus (+lõpmatus ja – lõpmatus on kindlasti võrdsed sellepärast juba, et neil pole mõõtu ja nullil ka ei ole mõõtu, sellepärast on null võrdne lõpmatusega). Pääküsimus arutusel seisab Jumala tahtes, see on ju muidugi ka inimese elu päämine küsimus. On võimalik kolm seisukohta ja nad on kõik olemas. Esimest ma nimetaksin elohism./4/ See on sellane vaade, et kõik, mis maapääl, üle ja all sünnib, on Jumala tahtmine, otsekoheselt või kaudselt. Teine theism, kus arvatakse, et inimesel on ka kaasarääkimise õigus. Siin on muidugi kaks seisundit: emb-kumb, kas inimene on iseseisev või mitte, s.t. kas inimest juhib mingi väline võõras printsiip või on ta ise see Jumala võõras printsiip. Sellel staadiumil seisab dualism, mis inimese teeb mängukanniks kahe vastamisi seisva printsiibi käes. Ja kolmas ligineb jälle esimesele, aga on täiesti vastupidine. See on deism: Jumal üldse ei puudu maailma, vaid maailmas on jumalaks inimene. Siin on dualism kantud inimesesse ja Jumal viidud kõigist väljaspoole. Esimene ja viimane on üsna lähedad, vahe on vaid selles, et ühes on Jumal A ja oomega, teises inimene. Theism on sünteesikatse, aga ta pole süntees, sest tal puudub Chalkedoni värv, ta asetab vastuolud vaid kõrvuti. Neljas tee – uus süntees, on mõeldav, aga küsitav on, kas ta kunagi on saavutatav, sest võib olla, et me ei tohigi seda saavutada. Ma kõnelen siin eriti esimesest juhust, sest ainult sellel on Jumal tõepoolest deemonlik. Selle vaate nimi on valitud “tüübilisema” esindaja järgi – UTi ja Koraani. See esineb ju ka mujal – kõikjal, kus me kõneleme “ürgprimitiivsest” – wakonda'st ja orenda'st /5/ (cfr. Otto 6). Aga VTs on selgesti näha inimese heitlus selle orenda'ga (võibolla see on ainuke õige nimi ürgmonoteismi jaoks, aga ürgmonoteism ise on halb nimi, sest monoteism on võimalik vaid vastandina dualismile, ja katsed sellest võikast jagu saada ratsionaliseerimise, s.o. polüteiseerimise ja etiseerimise (= maagia – cfr. R. Otto 97) kaudu. VT religioonile heidetakse tavalikult süü, et tas on seadusreligioon ja kartusreligioon. Viimane aga pidavat olema religiooni kõige madalam aste. Siin on jälle häda nii asjaga kui nimega: õigem oleks öelda religioosse tunde ürgaste. Sest puudub iga garantia uskuda evolutsiooni, langus on samuti võimalik. Seadusreligioon on aga kasvand hoopis teisest baasist kui “kartusreligioon”. Meie võime kõik selle heita kõrvale, sest meile üpris kõrgesti “arenend” inimesil pole sellega enam midagi tegu. Aga, kes teab, võibolla mõistab sellasel astmel seisev inimene oma eksistentsi paremini kui meie (cfr. R. Bultmann). /6/ Ja ma usun, et ta seda teeb! Ja miks me siis endilt heidame mõistmise võimaluse? Ja kui me VT heidame religioonilukku, siis tehkem seda rahulikult ka Uuega ja ärgem otsigem säält enam oma vaadete jaoks dicta probantia'id. /7/ Sest me otsime nii vaid üksikuid lauseid ja teised viime ka religioonilukku. Ja mis õigusega me nii eklektiliselt sarjame inimeste kallal, parem on katsuda juba terve oma elu kestel järelelada see, mis olnud, eriti see, mis on VTs, sest ainult nii saame baasi. /Ja teisalt on võimatu, et ratsionaliseerimine ja etiseerimine terve Jumala mõiste ära ütleks,

sest Jumal, keda täiesti mõistetakse, polegi enam Jumal (Otto p. 2). Kuna kõik esemed, mida tunnetatakse täiesti, saavad tunnetajaks. Sellepärast on inimeste mõistapüüdmine = inimestesöömine – ja see on malemäng. Kui mõistetakse kedagi või midagi adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse. (Aga võib-olla, et tuhast tõuseb fööniks uuesti. Seda ma ei tea, sest ma pole midagi mõistnud!)/ Missugune on VT Jumal siis? Harilikult konfronteeritakse Markioni järgi, kelle nime aga ei taheta võtta suhu: õiglus VTs ja armastus UTs. /8/ Osalt võib see olla õige, aga need kaks mõistet ei lase end üldse vastu seada, vahe on aga päämiselt selles, et VT Jumal armastab Iisraeli, UT Jumal tervet maailma (armastus pole siin eetiline, sest eetika tunneb vaid silm silma seadust, ja pole sama, mis hääd tegema). Jumal, kes armastab, on aga väljaspool eetikat. Muidugi VTs on Jumal võibolla mõneski kohas palju enam etiseeritud kui UTs, aga üldiselt teavad VT usklikud, et eetika on siiski vaid üks lahenduskatse, sest VT Jumalale ei piisa sellest, et inimene on eetiliselt korrektne. Religiooni ja eetika vahel on selge vahe mõlemil pool. Inimlik on aga iseendas vastuoluline ja see avaldub ka eetikas. Häädus ja õiglus on mõlemad eetilised suurused, aga nad on omavahel alati riius ja ometigi mõlemad on eetilised ja jäävad eetilisteks. VT on eriti praegusel ajal vähe tuntud ja teda hinnatakse enam kui “juturaamatut” mitte üksi usklike hulgas, vaid ka igalpool mujal. Prohveteid tuntakse vähe ja korra mulle üks teoloog ütles, et Moosese seadusil olevat ju mingi väärtus religioonile, aga mis kasu olevat teoloogile ja usklikule (s.t. eetilisele) inimesele prohvetitest. Ja sellepärast pole ülearune vist mu kitsapiiriline kokkuvõtt. Ma ei taha rääkida VT Jumalast kui “pühast”. See termin oleks arusaadav alles siis, kui inimene on lugenud läbi Rudolf Otto, sest muidu mõtleb iga inimene esmajoonselt pühapäevale ja siis lähevad laiali assotsiatsioonid ja oluliselt tähendab “püha” sama mis “puhas”, või võetakse seda mõistet eetiliselt (Otto 5). Võiks ju öelda, et VT Jumal on hirmus või kole, jube või õudne. Aga need terminid, kuigi nad sünniksid, on inimestel ühendatud kurjaga ja on raske leida õiget. Jahve on küll * “hirmus”, * “värisema panev” jne. (tavalikult tõlgitakse * “püha” – sacer). Aga ta sisaldab midagi hoopis muud kui meie päevade vastav mõiste. Ta läheb nagu keerdtorm üle maa, nii et järgi on vaid pilpad ja verised liharaasud, oiged ja hädaldused. Üks vabamõtlejate ühingu liige ütles korra, et sellasele Jumalale olevat vaja teha seda, mida ta ise on teind. Israeliit oleks naernud sellase mannetu soovi üle ja mina naeran ka. – Võiks väga hästi öelda, et Jahve on kõik ja ei midagi, temast ei ole midagi väljaspool võimsat ega vägevat: Jahve'ehâd “Jahve üksi” (ta solus). Ta on oma tahtega kõikjal lähedal, ta on inimesele üliväga lähedal ja ometi ta on täiesti transtsendentne, saavutamatu, nägematu, kuulmatu. Ja ometi, kõik, mis on, temalt. Am. 3, 6 seisab “Kui pasunat puhutakse linnas, kas rahvas ei vabise? Kui sünnib kuri linnas, kas Jahve pole seda teind?” Jumalalt ei tule mitte üksi kõik hää, vaid ka kõik, mis on halb ja kuri, mis raskeks teeb inimese eksistentsi. Inimene ta kõrval on ussikene, mille astub puruks Jumala jalg, rohuõiekene, mis sama kiiresti närtsib, kui ta tulnud, pilv, mis kaob ja enam tagasi ei tule, midagi, mis kärmesti oma otsa poole liigub nagu papüüruspaat, nagu kuduja süstik. Sauest tehtud, ei mitte parem kui elajad, saand Jumalalt oma “vaimu”, mille aga Jumal võib tagasi võtta igal viivul. Täiesti olenev Jumalast (“Jumala ori” on vaga nimetus), kui Simei vannub Taaveti, siis arvab Taavet, et Jahve on selleks ässitanud Simei. Ja ta annab alla. Muidugi, ratsionalismi aegu öeldi, et siin puudub õige Jumala tunnetamine. Aga

millest seda tõestada. Ja see, mis VT ja UT ühendab, see Jesaja lause, et Jumal teeb ise inimesed kurdiks oma ilmutuse vastu, mis selle lausega teha? (Jes. 6, 9; Mt. 13, 14) Ma kõneleksin eriti sellest Jumala koledast ja “kurjast” moodusest, mis muidugi pole ainus VTs. Kurjus tundub inimesele deemonlikum kui häädus, mis ju iseendast ka võib olla deemonlik ja vast enam veel kui kuri. Meie oleme sellega harjunud, et Jumal peab olema hää Isa ja kui ta seda ei ole, siis jätame ennem Jumala, kui kahtleme enda arvamisis. /See on igatahes väga inimlik, sest inimestega toimime ju samuti. (Kuid ma pole mitte kohustatud kaabakat otsekoheselt võrrutama Jumalaga.)/ Tuletagem esmalt meele Isaki ohverdamislugu, seda käsib Jahve! – Moosesele, kes tuleb Midjanist, tungib Jahve ööl kallale ja tahab teda tappa. Siin on hää koht sellase inimese mõistmiseks. Meie seletaksime seda äkilise haigushooga ja faktiliselt meil võib olla õigus, aga... Ja sellega algab kõik: israeliit pidas haigust Jumala vihaks mingil põhjusel, mida ta ei teadnud tihtigi mitte (psalmid). Ta mõistis eksistentsi teisiti kui meie ja seisis vahenditult silm silma vastu causa causarum'iga, /9/ meie aga oleme causa causarum'i endist eemaldand, et meil oleks kergem elada, s.t. et meie vaim võiks rahulikumalt ja alistuvamalt teenida instinkte. Psühhoanalüütik Jungil on õigus, et moodsale inimesele on haigused jumalad (mõelgem paljude inimeste batsillidekartusele). Ja ka meie kõneleme vahel, et Jumal on saatnud haigused, surmagi – aga enamail juhtudel need on kätte õpitud fraasid. Oleme polüteistid, kuigi tahaksime olla monoteistid. Meie otsime igale nähtele põhjuseid – need on meie jumalad, igal inimesel isesugused ja igaüks peab oma jumalat paremaks ja tugevamaks kui teised. Meil on hüpoteesid ja teooriad, s.t. mütoloogia. Hüpotees on jumal ja tema väge nähakse selles, kui palju ta abil saab seletada. Aga kui ta midagi ei suuda seletada, siis otsitakse uus jumal, kellega see sama jant kordub. Selles suunas mõeldes saab alles selgeks, kus meie vead asuvad. Meie kaebame usulise elu languse üle ja otsime sellelegi – põhjuseid. Ja usklik inimene peaks julgema öelda ometi, et see on Jumala tahtmine. Miks? Seda me muidugi ei tea, aga võib olla, et just meie polüteismi pärast. Meile tundub nonsenss, kui kreeklased ikka ja ikka leiutasid uusi jumalaid, kuni nad ei suutnud enam meeles pidada kõiki. Ja meil on nii palju teooriaid ja hüpoteese, et tundmatuid jumalaid on enam kui tuntuid. Pada sõimab potti jne. Ka Siinai sündmused võisid olla väga reaalsed, aga inimene, kes neid nägi, polnud meie mõistes reaalne. Jahve ilmutab enda Siinail, nii et rahvas väriseb ehmatusest ja hirmust selle koleda ja õudse Jumala ees, kellega kaasas on suits, tuli, välk, kõu ja ööpimedad rasked pilved. Ja kui keegi läheneb, siis ta hukkub! Ja Jahve suurus ei ilmutu mitte ainult selles mõistmatus korras, mille ta on seadnud loodusesse, vaid tormides, katastroofides, kõrbeüksilduses, tulikuumas tuules, maavärisemises, pimedustes, äkilistes vihmavalingutes, katkus, pidalitõves, hulludes ja kõigis koledais ja hirmsais taudides ja jubedais sündmusis. Jahve äratab riiud inimeste vahel, Sauli vaimuhaigus on Jahvelt, Rehebeami kangekaelsus on Jahvelt, saadanlikud inimesed on Jahve üles ässitatud. Ja selle tõttu on Jahveski saadanlikku. Ta tundub vahel täiesti kuri ja ülekohtune (ta valetabki), aga ta on ometi nii suur, et see kõik midagi ei tähenda: teda näha või kuulda, puutuda või vaadata seaduslaegast tähendab surma – ja just ta vihas on ta suurus, mitte armastuses oma valitud rahva vastu. Ja siiski kui keegi oleks hakand israeliidile seletama, et ta Jumal on antropomorfistlik, siis see oleks kindlasti öelnud: ei! Ainult isade ajal käis Jumal maapääl nagu inimene ja teeb seda jälle päevade otsal. Aga ta ütleks meile ka, et Jahvel puuduvad üldse omadused per accidentiam./10/ Ta ei vihasta mitte, ta ei armasta, ta ainult talitab ja inimesile tundub

see üks või teine kas neile hää või neile kuri. Inimliku ülekandmine Jumalasse tundus israeliidile jumalateotusena, võibolla alati. Aga ometi kõneldakse Jahve vihast, aga sedagi tuleb mõista väljudes Jumala absoluutsest suurusest; Jumal on nii suur, et talle inimesed on ükskõiksed. Paradiisilood näitavad, et Jumal on eluhädade Looja, patt ei toond endaga mitte ainult eo ipso karistust, vaid Jumal määras selle. Aga Jumal tahab kõigis hoida kindla ülepääsematu piiri enda ja inimeste vahel. Kuna ta eriti Iisraeli Jumal on, siis ta on muidugi täiesti ükskõikne selle vaenlaste vastu, ta talitab nendega, nagu ei oleks neid, ta kihutab tugeva käevarre ja tõstetud käega suurte erilaste parvedega kananiidid israeliitide eest, hävitab vaenlasi väävli ja tulega, rahega, maavärisemise ja taudidega ja laseb nad maha tappa üksteise. Selles avaldub Jahve armastus oma rahva vastu. Aga ta talitab oma rahvaga niisamuti ülalt alla: ta on toond Iisraeli selleks kõrbe, et amalekiidid ta hävitaksid, ta saadab valetaja vaimu, et hukata kuningas ja sõjavägi. Muidugi hakkab inimene otsima sellase teguviisi – põhjuseid. Ja neid on ainult kaks, neid lahendusteid. Religioon: täielik oma väärtusetuse tundmine absoluutse ees, täielik ussikese seisukord, R. Otto nimetaks seda “kreatuurtundeks”. Ja teisalt maagia ja eetika, kus inimene arvab, et ta oma olemisega, tegudega suudab mõjutada väljaspool teda Seisvat. Eetika on ürgne ratsionaliseerimine, nagu ka dualism ja polüteism ja mulle tundub, et täieliku monoteismi juures eetikal puudub mõte, tal on tähendus ainult inimeste seas, nagu ka Elihu ütleb Hiiobile, et Jumalal ei ole midagi sellest kasu, kas inimene on õige või mitte, kasu on sellest vaid omasugusel. /Sellepärast inimene ei pruugi olla ebaeetiline, aga eetika on degradeeritud oma kõikvõimsalt seisukohalt, tast ei tehta enam palju juttu. Muidugi püüab inimene väljendada oma Jumalaelamust elus, sest deemonlik Jumal tuleb ta üle kõigepäält hävitava tahtena. Kuidas selle väljendamine õnnestub, see oleneb inimesest, aga ma arvan, et võimatu on seada selleks norme. Aga tavalikult on nii, et need, kes Jumalat tunnevad vägivallana oma üle, talitavad elus vastupidi ja need, kes teda tunnevad hääna, on kalgid ja karmid otsustama, sest nad teadvad ju, et nende hää Jumal neile annab andeks kõik ülekohtu. – Kuid Jumalal pole kõigest sest midagi kasu. Ja kõik väljendused on viimaks väga armetud, nad ei ütle kunagi ära seda sisemist olukorda. Kes vihane on, võib sõimata surmani, aga ta pole siiski veel küllalt väljendanud oma viha. Kes armastab, võib teha, mida ta tahab, et seda väljendada, aga ta pole kunagi sellega rahul. – Võiks ju ka kõik esialgu väljendamata jätta – ja võib olla, et see ongi kõige parem tee, sest siis saab inimene nii täis väljendamata jäetust, et see endale leiab viimaks spontaanse tee, muidugi kõige adekvaatsema, mis võimalik. – Tavalikult inimestel aga pole nii palju kannatust ja kui neil on sääseraskune elamus, siis nad püüavad seda väljendada elevandina ja usuvad ise ka, et see on nii suur ja raske. Teised muidugi ei näe – ja siis tulevad igasugused “arusaamatused”./ Eetika alla kuulub muidugi kultuseetika ja sellest lootsid VTi inimesed palju, aga kunagi mitte kõike. Nad teadsid ju, et Jumala tahtmist ei muuda eetika (vastupidist paistab ka olevat). Pääasi aga oli Jumala kartus; nimetus, mis sel ajal polnud see eetiline fraas, milleks ta praegu on saand. Aga siis kardeti tõepoolest Jumalat! Meie kardame katastroofe, nende asemel oli Jumal, kardame haigusi ja surma, aga sellaseid personifitseeritud hüpostaase ei tunne VT üldse, ta tunneb ainult Jumalat, kes on tahe, on liikumine ja pääle tema pole midagi sellast.

VT vaga elas ja kannatas, sest ta eetika ja kultuskombed ei hoidnud teda ometi mitte alati Jumala eest. Ja siis algas see titaanlik heitlus, millest aimu võime saada Hiiobist. Jahve hoolis ju omist orjadest niisama vähe kui teistest. Moosest ta tahtis tappa, Elia ta viskas kusagile mäkke või orgu. Ta ei hooli oma prohvetitestki, seda kinnitab Jahve ise ilmutuses Hesekielile. Ja Jeremia, Hiiobi antitüpos, kaebab: “Ma pole istund lõbusate hulgas, ei ole hõisata suutnud Su vägivaldse käe pärast, üksi ma istun, sest hingepiinaga oled mu täitnud”... “Sa oled mu võrgutand, oled kinni haarand mu ja mahatalland, ma olen naeruks /tolaks/ iga päev, alati hirvitatakse mind.” Aga ometi ta ei saa lahti selle Jumala käest, sest ta tahtmine on nagu tuli, mis ta sisemuses sööb ja ei anna talle enam rahu. Haripunktiks sellases võitluses on Hiiobi raamat. Hiiobi õnnetuse põhjuseks on vaid, et Jumal veab kihla ühe oma ingliga. Ja Jumal piinab Hiiobit, kuigi ta teab, et Hiiob on nii õige, kui inimene üldse võib olla. Jumal on loond inimese selleks, et ta hävitada ja lõhkuda ja sellest tunda lõbu. Ta jõllitab koledate silmadega Hiiobile näkku, ei lase teda hinge tõmmata, vaid on nagu luupainaja ta kallal ja kui Hiiob on uinunud, siis ta kihutab ta üles koledate unenägudega. See on Jumala teotamine, aga Jumal ise ütleb, et Hiiob tast on õieti rääkind. Tähendab: see Jumal vihkab komplimente nagu meie talle tihtigi teeme ja tahab, et teda tuntaks ta hirmsas võimus ja vägivallas ta manalikus fascinantia's. Meie ei taha teda sellasena näha, vaid tahame, et ta oleks eetiline just nagu oleks armastus = eetika. /Eetiline armastus pole üldse armastus, sest mõiste juure on seatud piirav adjektiiv. Armastada võib ainult fascinans'i ja mirum'it, mitte aga moraalset = eetilist, sest siis peaks inimene armastama Codex iuris't mitte Jumalat ja inimese asemel “Uut Nuhtlusseadust” – sest need on eetilised ja neis ep ole raasugi fascinans'i, mitte kübetki mirum'it./ Maailmasõda oleks olnud israeliidile Jumala taltsutamatu vihatorm, väljavalatud neile, kes teadsid Jumalast väga palju “olulist” (kes teadsid sedagi, kas Jumal õigeksmõistul teeb analüütilise või sünteetilise otsustuse), s.o. ei midagi. Siin oli inimkond, oleks võind vähemalt olla, Hiiobi seisukohal. Aga mitte midagi sellest – meie otsime aga – põhjuseid! Ja paljud on kaotanud usu Jumalasse, sest Jumal ei või ju ometi tahta kurja ja juhusel, kui arvatakse, et ta seda on lasknud teha inimesil, siis ta on nähtavasti võimetu nende vastu. Ja ma arvan, et see on suurem Jumala teotamine, kui Hiiobis üldse on olnud. Selle sõja viimane aste on Koheleth, /10/ mida sageli ei peeta üldse religioosseks raamatuks. Sõda jõudis resignatsioonini, sest Jumala vastu ei suutnud keegi mitte midagi ja siis jäi üle vaid väsimus ja koleda Jumala eemaletõrjumine, nagu laps tõrjub eemale lõvi. Midagi ei aita selle vastu. Ja sellest resignatsioonist, millel pole mingit filosoofilist mõju ega süsteemi, viis tee tagasi elutarkuse juure. Ring sai käidud; inimene algas eetikaga ja lõpetas taas sellega ja Jumalaelamus vahepääl oli sama üürikene kui suur rakett. Ja kui aeg täis sai, tuli uus rakett ja temagi valgus sai peagi inimeste südametes jälle pimeduseks. See on Jumala suhtumine üksikusse prohvetlikul perioodil, terve rahva vastu ta on täitsa samasugune nagu ennegi, eetilisi nõudeid on, aga need saavad domineerivateks alles viimaste prohvetite juures. Jahve viha on nagu tuli, kaljud põlevad ta ees, ta hingeõhk on palav nagu kõrvetuul, mille assüürlased ja egiptlased on nagu mesilased ja kärpsed. Ta tulekul sulavad mäed nagu vaha, maa lõhkeb, kuu ja päike peidavad end ära, ta ees on mõõk ja ta järgi on katk. Ja prohvetid kirjeldavad võibolla otse füüsilise lõbuga, kuidas Jahve hävitab Iisraeli, maa, mida nad siiski armastasid. Ta kägistab Iisraeli viimseni ja kui mõni juhtub pääsema, siis ta otsib läbi maad ja mered, taeva ja ^se'ol'i, /12/ et ei jääks järgi ühtki israeliiti. Ta kisub nad lõhki nagu lõvi ja selle ennekuulmatus on

ainult selleks, et inimesed saaksid kangekaelseteks ja ei mõistaks. Prohvetid teadsid, et Iisraelile tuleb hukatus ja muidugi otsisid ka põhjuseid. Muidugi leiti hulk eetilisi, aga pääasi oli siiski see viimaks, et rahvas ei tahtnud mõista ka prohveteid mitte, et nad ei tahtnud elada samas õhkkonnas (*). – Muidugi, sõnad, mis on tarvitatud kirjeldusis, meile midagi ei ütle, sest meil pole sellast keelt, mille sõnadetagavara ulataks äärmiste koledusteni, sellele rahutule heebrea värsirütmile, mis ei lase hingata, vaid kõige aja ainult tõukab ja lööb, meil on võimalik ainult alata hoobiga, edasi peab järgnema kergendus, heebrea värsis see on ümberpöördult. Võime ainult aimata, mis inimesed tunda võisid. Kuulates neid õudseid sõnu * jne. “hävitama”), mis nende oluline sisu oli, seda me enam ei tea. Ja veel koledam on päev – päevade lõpus (*), kus Jahve hävitab Iisraeli vaenlased, aga ka suurema osa Iisraeli, jäävad üle ainult mõningad. Selle Jahve päeva teadvus on prohvetite juures sama suureks koormaks kui Iisraeli hukatus, tihtigi need kaks liidetakse nii, et esmal paganad hävitavad suure osa Iisraeli, siis aga Jahve hävitab nemad. ^Sefanja näiteks ütleb (rütm pole muidugi see) kõneldes Jahve päevast (Sf. 1, 14): Jahve ülisuur päev ligi ligi ja ruttab väga Kuule! Jahve päev, kibedasti ägab siis kangelane Hirmsa viha päev see päev, kitsikuse ja vaeva päev ärarikkumise ja äraraiskamise päev pimeduse ja raske öö päev pilvede ja õuduse päev Pasuna ja kisa päev Kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide üle Ei nende hõbe ega nende kuld päästa või neid Jahve hirmsa viha päeval Ja tema “kadeduse” tuli sööb ära kõik maa, sest otsa ta teeb kõigile maa elanikele. Aga ka suured Jahve orjad on kuidagi deemonlikud, vähemalt nad ei ole eetilised. Mooses maksab rahva uskmatuse neile täiesti kätte (Ex. 32, 27 j.) “Ja ta ütles neile: “Kes on Jahve oma, minu juure!” Ja kogusid ta juure kõik Levi pojad. Ja ta ütles neile: “Nii ütleb Jahve, Iisraeli Jumal; pange igaüks oma mõõk puusale, minge väljale ja käige mööda väravast värava juure leeris ja lööge maha igamees oma vend ja igamees oma sõber ja igamees oma sugulane. Ja tegid Levi pojad Moosese “tahtmist” mööda ja langes rahvast sel päeval umbes kolm tuhat meest.” Samuel täidab heremi nõude Agagi juures. Elia hävitab Ba'ali prohvetid Kioni ääres, jookseb Ahabi ees Jesreeli, laseb tule tulla taevast ja põletada kuninga saadikud. Sarepta lesknaine ütleb talle: “Mis mul on suga asja, oh Jumala mees, oled tulnud mu juure meele tuletama mu pattu ja tapma mu poja!” Elia kutsub karud ja need söövad ära pilkajad poisid. Jesaja kolab alasti mööda Jeruusalemma ja Jeremia ütleb oma vastastele, et ta peab surema. Ja prohvet Hananja suri selsamal aastal seitsmendal kuul. – Ja viimaks pole ka Jeesuse talitusviis tihtigi eetiline ja ta jüngrid pole sellega rahul, vaid näeksid selle asemel meeleldi eetilist. Nüüd kokkuvõttena. Praegu on moes Hegel-Wellhauseni/13/ evolutsionistlik vaatlusviis: alguses Jahve loodusjumal nagu Ba'al, siis prohvetite religioon ja siis seadused ja eetika. Ja olgu teadlased millised tahes, eetikas nad näevad viimast haripunkti, mis täiusele

jõuab Jeesuses. – Ma ei usu seda skeemi ja konstrueeriksin järgmiselt: enne Moosest rahval eetika ja seadused, siis Moosese jumalaelamus, millele rahvas polnud veel täiesti küps ja jäi peaaegu täielikult maagiasse ja eetikasse, kus inimesel siiski veel on mingi mõju täielikult tunnetamatule Jumalale. Siis järgnesid alalised pettumused sel alal ja kasvas ikka enam religioosne tunne, mis haripunktile sai Hiiobis (Koheleth), siis jällegi praktiline elutarkus ja seadusreligioon. Ja sellest pettumisel tuli Jeesus. Kordus jällegi muidugi sama, sest inimene on lõhestatud religioosse ja maagilis-eetilise vahel, keegi ei suutnud enam täiesti olla samal seisundil kui Jeesus ja nii sai võimalikuks apologeetide äärmine ratsionalism. Ja nii läheb see võnkumine läbi terve läänemaa. Religioosne elamus, inimese enda tühisuse ja tähtsusetuse tunne on nagu vulkaanipurse ja eetika on laava, mis susiseb ja soe on aastasadu, kuni tuleb jällegi uus tõuge. Ühe sellase tõukena võiks võtta ka islami. Tema ja algse ristiusu suhe võiks olla umbes samasugune kui algsel ristiusul puritanismiga. Faktiliselt on islam paganiseerunud juudakristlik sekt, sest Sidna Aissa'l (Sajjidna `Isâ /14/ on sama suur tähendus peaaegu kui Sidna Muhammadil. Aga islam sõltub peagi eetikaga ja see saab palju tähtsamaks viimaks kui religioon just nagu puritanismiski. Ja veel on üks asi, mis neid täiesti lähestab: absoluutne predestinatsioon. Predestinatsioon aga on deemonliku Jumala üks seletuskatse, vähemalt selleks, et viia probleem inimesest kaugemale. Muidugi siin võib vastu tulla vaba tahtega, aga seda eitavad Augustinus ja Muhammad niisamuti kui Luther ja Calvin, nimelt vaba tahet valida endale õndsus või hukatus. See on iseendast suurem probleem kui me üldse aimata suudame, sest poolik vaba tahe pole mitte vaba tahe ja täielik vaba tahe teeks inimesest Jumala (nii arutab Luther). Igatahes see, kes tunneb vahet enda ja Jumala vahel, ei saa kõnelda vabast tahtest, kes aga Jumalaga läbi käib nagu koolipoiss oma vanemast klassist sõbraga, see muidugi võib. Vaba tahe tingib endaga apokatastasis'e /15/ ja apokatastasis'e usul pole vaja Jumalat. Kui osa inimesi hukka läheb, siis see peab olema Jumala tahe, sest inimesed ei soovi endale õnnetust, ja kui see sellest tuleb, et nad õnnest midagi ei tea, siis, kes nad on teadmatuks teind? Ja nii võib siin arutada päevad läbi, lõppu ei tule, lahendust ei tule, emb-kumb kas Jumal deemonlik või inimene Jumal, ja seda kindlasti otsustada pole võimalik inimesel. Aga olgu sellega kuidas on, mingil kujul inimene ikka usub predestinatsiooni kui ta Jumalat usub. Islam aga teatavasti on kõige predestinatoorsem religioon maailmas. Jumal talitab täiesti omavoliliselt: ühed on õndsusele määratud, teised hukatusele, aga õndsusele määratudki ei saa mitte Jumala juure. Sellasel kontseptsioonil ei peaks olema otstarvet mingil eetikal, aga Koraan on juba vastuolusid täis. Hääd teod on vaid selleks, et avalikuks saaks see staatus, milles inimene viibib, nad on selle staatuse reaalseks tulemuseks. Faktiliselt aga ei tea keegi, millele ta on predestineeritud ja sellest järgneb absoluutne rippuvus Jumalast – islam. Puudub siis muidugi õndsuskindlus nagu ka Calvinil ja katoliku kirikul. Päävahe ristiusuga on see, et Kristus hindab inimesi valmisoleku järgi Jumala riigi jaoks, Muhammad aga islami suuruse järgi. Viimaks on neilgi kahel palju puutepunkte ja vaheks jääks ainult Muhammadi isik, sest ka UTs leidub küllalt predestinatoorseid mõtetekäike. Aga predestineeriv Jumal ei või kunagi olla eetiline, sest eetikast võib olla vaid sääl juttu, kus Jumal jätab inimesele

tegevusvabaduse ja siis hindab teda tegude järgi, kas siin ilmas või tulevas, pole selle juures oluline. Muidugi võib öelda, et Jumal teab ära ette inimeste teod ja nende järgi predestineerib, aga see on probleemi edasilükkamine, mitte lahendus (praescientia). Ja praegused islamiusulised arvavad ju ka, et patt on Jumala predestineeritud, aga selle oletuseks lisavad juure, et Jumal on vihane inimesele, keda laseb pattu teha. Nii siis ikkagi deemonlik Jumal ja demoonsust oskab inimene seletada vaid antropomorfistlik-dualistlikult, muidu see on tal üle mõistmisvõime – ja kui ta ei taha seda demoonsust Jumalas, siis ta peab tegema endalle hulga vähemaid deemonlikke olendeid ja sel teel saab algsest maagiast kasuistlik eetika. Küsimus on muidugi, kas sellane elohistlik religioonitüüp üldse on Kristlik. Seda eitatakse tihti ja leitakse, et elohistlik religioon on kartusreligioon ja see pidavat veel madalamal seisma kui seadusreligioon. Aga sellele on võimalik kaks vastuväidet: esmalt on võimalik sama hästi dekadents kui evolutsioon. Ja teiseks ei ole sellane religioonitüüp hästi defineeritud kartusreligioonina, kuna sel sõnal on meie juures maagiline varjund. Tõsi küll, Jumal on (Kas ainult Jumal? Võibolla, et kõik asjad?) tremenda maiestas, aga ta on ka fascinans ja mirum – ühe sõnaga Jumal on mana, “ülemeeleline ja ülelooduslik jõud”. Ja tõsi on ka, et ta esineb sellasena nende juures, keda meie nimetame primitiivseiks ja kes meid peavad barbariteks. Sellane numinoosne elamus pole sugugi kartus, sest tihtigi on elamusobjekt nii “kole”, et kartus midagi ei ütle. Selle elamuse võrdkujuks võiks vast olla muusikas järsk üleminek mollist duuri, või ümberpöördult (Haydni “Loomine” – “siis sai valgus”; Händeli “Messias” – “on tõotatud”) igatahes on kõigis selles mingi imelik rütm, mis vast inimesel kanda on koletult raske aga ometi kuidagi katarktiliselt mõjuv. Alles reflekteerimine selle elamuse üle annab sellase Jumala mõiste, mis on deemonlik. Mulle tundub, et VT ja UT vahel pole muud vahet kui vaid märk. Seda, mida VTs võeti Jumala vihana, võetakse UTs Jumala armastusena. Ja sellega vabastus inimese hing aastasadade koormast. Aga armastusel pole üldse midagi tegemist eetikaga. Räägitakse ju ka UT ja Jeesuse uuest eetikast, aga uus eetika ei ole enam eetika. Muidugi UTs on teisigi mõttekäike ja paistab, nagu oleks Jeesus tahtnud, et inimene on sama deemonlik kui Jumal, et inimesest peab saama Jumal. Igatahes olid sellasel arvamisel kristlusest Väikeaasia teoloogid (Ignatios, Eirenaios). Ja muidugi on jumalustumine võimalik ainult müstika kaudu, muidu pole inimesel mingit teed. – Võib ju oletada ka, et UTs mõistetakse armastuse all seda, mis meiegi mõtleme. Aga see pole alati õige, teoorias on Jumal küll armastus-häädus. Aga, kes seda ka praktilises maailmas usub veendunud kindlusega, see on deemonlik inimene. – Meie ei leia just, et Jumal armastas oma veretunnistajaid, meie ei leia ka , et maailmasõda oleks Jumala hääduseavaldus. Aga ometigi ta oli Jumalalt! Ja see näitab, et meie mõiste – armastus – on inimlik ja tas pole palju jumalikku, deemonlikku. Meie – faustilist laadi inimesed peame end liiga tähtsaiks ja kõige võikam Jumala iroonia on see, et neilt, kellele oleks kohane olnud heliotsentriline süsteem, ta ära võeti ja suruti pääle geotsentriline. Ja läänemaaga sündis samuti, idamaa maksis nüüd kätte, sest faustilisele kultuurile läheks küll geotsentriline süsteem, kus maa ja inimene on A ja O. Luther sõdis hääde tegude kultuse vastu, meil oleks aga vaja uut Lutheri, sest me oleme tagasi langend eetikasse ja inimese oma suurusse. Ma ei eita, et inimene midagi suudab, aga kui keegi tahab saada aimu elohistlikust religioossest elamusest (ja tunda, et iga

suur asi on faktiliselt null), siis ta vaadelgu korra linnutee ja spiraaludude fotosid (ligem spiraaludu 860.000 valgusaastat, Canes Venatici M51 – 1.500.000, Ursa Maior 3.000.000) ja katsuge siis mõelda, mis see kõik tähendab, tunda selle võigast saladuslikkust, mida inimene kunagi ei näe läbi. Ja katsutagu siis olla iseteadvad ja kindlad – see on võimatu, sest ei ole muud kui tuhk ja põrm, inimene teab, aga ta ei tea siiski midagi. See on inimelu kriis, see on murre, tähtsusetu on eetika, tähtis on ainult selge teadvus enda eksistentsist. Ja see on ka ainuke asi, mida inimene võib saavutada, teatud määrani, kuna ta ise seisab kesk oma eksistentsi. Aga see teadmine on vasturääkiv iseenda ratsionaalses sisus ja sellepärast tunneb oma eksistentsi kõige paremini see, kes võngub nagu pendel ühest äärmusest teise, predestinatsioonist hukatusele predestinatsiooni õnnistusele, s.t. see, kes tunneb oma elu vasturääkivust. (See, kes tunnetab oma elu vasturääkivust, tunnetab oma eksistentsi ja see on viimane, mis inimene võib saavutada!) Kui kaua inimene seda välja kannatab on iseküsimus, kuid kivinemine ühte äärmusse on midagi laiska. Deemonlik inimene, kui ta kunagi peaks olema siin võimalik, peaks olema nagu Kristus Chalkedoni dogma järgi, mis pole mingi nonsenss, vaid on inimesele võimalikkudest kõige adekvaatsem definitsioon. Kuid mulle tundub, et see pole üldse enam inimene, vähemalt meie mõttes mitte. Sest ta ühendab endas vastuolud ja ei kleebi neid üksteise pääle ega kõrvale, vaid siin on absoluutne null (üks hirmus salapärane asi, sest rida pole siin lõpmatu) liidetud kuumuse lõpmatusega ja ometi pole tulemus mitte midagi vahepäälist ja leiget, vaid tas on kõik temperatuurid ja ometi kuumuse ja külmuse maksimum eraldatud. Kuigi paradoksne ja võib olla isegi absurdne seisund, aga teoreetiliselt on ta võimalik. Raskem on aga elaval inimesel üle saada dualistlikest tendentsest. Mõned näited vast aitavad. Mu arvates pole maailmas palju sellaselt tühiseid ja surnuid pilte kui Raffaeli Sixtini madonna, mis selle tõttu on ka kõige tuntum maal maailmas, sest ta jaoks on olemas omalaadne kultuski. Ja mina ei saa aru, kuidas ta ühele mõistlikule inimesele üldse võib meeldida! Aga et see pilt on olemas, on Jumala tahe, et ta mulle põrmugi ei meeldi, on ka Jumala tahe. – Et kõik see üksteisele vastu käib, siis otsib inimene kuidagi lahendust, võibolla, siingi predestinatsiooniga. Aga mulle meeldib Botticelli ja ma hävitaksin kõik Raffaelid, et nad ei rikuks mu silmi Botticelli nägemiseks. Aga väikekodanlased ei salli teda, sest ta inimesed elavad ja neil on vaeva helk nagu vesiläätsa kasvav tiik üle nägude. Ja see on Jumala tahe, et ta mulle meeldib ja teistele mitte. Aga Jumal on nii tahtnud Raffaeli kui Botticelli ja suuremaid vastandeid ma ei tea enam. Kui üks neist on inimese ja mitte Jumala tahe, siis kumb? Aga deemonlik inimene peaks mõlemisse suhtuma ühtviisi, peaks – ja Jeesus oleks vast seda teinudki, aga meie ei suuda. Ja meie ei saa teisiti, kui peame olema kahepoolsed või sundima endid alistuma Jumala tahtele. Kolmas tee – seletada midagi, on teadmatu tee. Muidugi me võime ju jääda oma arvamise juurde, sest ka see on üks Jumala tahteavaldus, aga mitte kõik! (Ja inimene tahab tavalikult ikka olla – kõik.) Oletame, et on üks patsifist ja tal on valida, kas sõtta minna, teisi tapma, või iseend tappa või tappa lasta. Ja need mõlemad on Jumala tahe, aga inimene ei saa teha kaht korraga! Kui üks ei ole Jumala tahe, siis pole meil kindlust teisegi jaoks. Võib rääkida kaitsesõjast, aga kui inimene peaks end kaitsma tapmisega, siis ta ei teekski üldse muud, sest kahjuks homo homini lupus est. – Ma ei tea sellest seisukorrast teed välja, mis saabub sellasest päris praktilisest küsimusest, igatahes on selge, et inimelu on õudne.

Kui see on Jumala tahtmine, et on mõrtsukaid, siis poleks inimestel mingit õigust karistada. Aga, et mõrtsukat karistatakse, see on Jumala tahtmine samuti. Ja kui inimesetapp pole Jumala tahe, siis on küsitav kas selle eest karistaminegi on Jumala tahe. Neist näib järgnevat, et eetika on võimatu praegusel poolkasuistlikul kujul. Aga kõige raskemaks teeb probleemi see, et ka sellane eetika on Jumala tahtmine. See on vast dialeksise tipp. On purunenud kõik, saand nii mõttetuks, et ühelgi toimingul ei paista enam otstarvet. Ja Jumal kes kõik teeb ja kõik on, on sama, mis ei midagi. Inimesel on kolm teed: elohism, theism ja deism. Theism on eo ipso kuidagi dualistlik. Ja elohistlikul seisundil võib inimesele ainsaks rõõmuks olla õnnistuspredestinatsiooni teadvus. Kuid see puruneb viiv-viivult inimese enda pärast, kuna ta pole kindel iseendast, vaid kaldub ikka dualismi. Ja veel on üks tee: öelda, et Jumal, kes on nonsenss, ei eksisteeri üldse, aga seegi on vaid titaanlik trots või on ta rumalus. Sest see, et inimene eitab aja olemasolu, ei tee aega olematuks, kuidas siis Jumala? Ja ma usun, et elohistlik jumalaelamus oli inimese ürgelamus, selles oli õudust, võibolla jälkustki, aga selles oli terve eksistents, terve maailm ja inimene oli mikrokosmos. Seda elamust ratsionaliseeriti, etiseeriti ja polüteiseeriti. Ja on perioode olnud, kus inimkonnal on vaid tegu olnud selle elamuste modifikatsioonidega. Aga me oleme muld ja mullaks me saame jälle. Aastatuhandeid on inimkond heidelnud üksikuis kultuures Elohimiga, püüdnud mõista teda, maailma ja iseennast, aga kui ta väsib ja saab vanaks, siis ta tunneb, et kõik see ei ole selgitand mitte midagi, et kõik on sama pime nagu alguses. Ja siis vaikib viimaks küsimusteahel: kes ma olen, milleks ma olen? Sest, milleks kaebata, meie ei tea ju ometi mitte midagi! (Mis ma nutan, oh Jumal, etc –) Ja elu ei ole niiviisi muud kui endatapmine, jäle valu ja enda elavalt lõhkikiskumine. Istume gooti doomi ukse ees ja doomis on Jumal ja meie ei tea mitte, millal ja kuidas avaneb uks. Võime end puruks taguda selle vastu, võime istuda resigneerunult trepil ja oodata. Ainuke, mis võimalik, peame olema valmis ja ootama, sest millal uks avaneb, seda me ju ei tea. Ja niikauaks meil on ainult kaks olemismoodust: meie ei ole rahul sellega, mis on – häda ; ja – meie tahame midagi muud – igatsus. (Mis ütleks selle kohta psühhoanalüütik? – Tõrje! Võibolla!) Mina ei tea muud; ühest saab teine ja teisest saab esimene ja meie ei olegi sellega rahul, kui see igatsus meile täitub, sest see sünnib labasemalt, kui oleme oodanud. Ja väsinud oleme viimaks kõige selle juures ja ükskord peab ju ka maailm surema vanadusnõrkusse. Ja kõige viimane häda. Sellane võib olla inimese elamus kõigest, mis on väljaspool teda. Seda võib tunda terve inimene kõigi oma võimetega, aga terve inimene kõigi oma võimetega räägib ka sellele vastu. Inimene tahab kõiges leida mingi mõtte, mingi otstarbe ja ei lepi sellega, et see on talle taipamatu, tundmatu ja mõistmatu (poolikult mõistmine pole ju mitte veel mõistmine). Inimene ei resigneeru kergelt, sest tal on teatavasti sama visa hing nagu kanal, kes pää maha löödud jookseb ringi. See on juba korra nii! Meie oleme väsind, terve Euroopa on väsind ja maailm on väsind. Dualistlik theism on muidugi elohistlikult seisundilt Jumala tahe ja siin on jälle dialeksise tipp. Inimesel pole ühtegi kohta enam jalgealuseks. Miks? Võib olla, et me ei tohigi seda teada. Võib olla, et oleme liiaks vanad ja meie surm on ligi juba. Me oleme väsind vaevlemisest ja kui omale katsume imbutada sisse jõudu, kas teoreetilise või praktilise militarismiga, me oleme väsind heitlusest Jumalaga. Kõik oleneb Jumalast, mis ta meiega tahab teha, meie

ise oleme põrm ja tuhk. Kui me arvame, et suudame midagi, siis me petame endid, sest suudame vaid vähe aega kannatada ja kaevata. Igatseda ja tunda piinu ja vaevu – see on inimlik. Kas me sellest kunagi kaugemale jõuame? Võibolla! Kui ainult igatsuse teostumises ei peituks jällegi häda. Kui ainult! Aga kui meie ka pääseksime praegusest kriisist, korra me kustume ikka, vaatamata majanduslikule ja kultuurilisele kõrgusele, mida viimast meil pole. Iga sõna, mis öeldakse, on endaveenmiseks, iga süsteem on selleks, et rahu leida endale (mitte selleks, et teisi veenda, sest sellest pole midagi kasu) ja üks ei ole parem kui teine. Ja uskuda tähendab olla hulljulge, kuid seda pole inimene kunagi suutnud kõik oma elupäevad, ta komberdab ja kukub nagu pime ja vigane kerjus. Kas ta sinna saab, kuhu ta rännata tahab, seda meie ei tea enne kui oma surmaviivul, sest surm on lõpp siinsega – siis on ju maksetud patu palk – ja minek “paremasse” maailma, – kuna ei või olla kohta, kus oleks rohkem mõttetuid piinu, rohkem hädasid ja vaevu, midagi koledamat kui see, mis on siin. O hör des Huggat Rat – er weiss wie rastlos sich Unbill übend dreht das Sphärenrund nicht einen gibt's im Churasânschen Volke der mit dem Himmel mehr als dieses rang bis nach des machtvoll engen Gottes Ratschluss durch Glauben er dem Griff der Welt entsprang (?)/16/ Sic et Amen!

PESSIMISMI PÕHJUSTAVAD NÄHTED * Pati enim pueri tamquam hoc dicunt parentibus suis: Eia, cogitate ire hinc agamuset nos mimum nostrum. Mimus est enim generis humani tota vita tentationis. Augustinus Enarrat. inPs. 127.15 (cfr. Conf. I 7) Olgugi, et ma algan ühe teoloogi, võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik usuline ja anda edasi ainult seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm. Maailm terves omas ulatuses on pessimismi põhjustajaks. Pessimism on praegusel ajal halvas kuulsuses, mitte üksi meil, vaid ka mujal, nii nimetab B. Dörries (Der Glaube an die Welt 29) teda otsekohe uskmatuseks. Ja samuti ka siinses viisakas ja harit seltskonnas, sest ta ei edenda seitsmesaja aastase orjapõlve võitmist majandusliku tõusuga, teda nimetatakse jõuetuseks, tahtevaesuseks ja aatelageduseks. Kuigi siunatus nähakse omi vigu, sageligi ei neid tunnistata endile, vaid neile ära neetud pessimistele, kes sugugi neid eitama ei hakka, vaid küsivad ainult, mis mõte sellel kõigel ja, mis otstarve demagoogial. Pro domo mea ma pean ütlema, et mina isiklikult ei vihka midagi sellest, vaid ta on mulle naeruväärne ja rumal, kõik see, millest kõnelen. Ja siis, täiuslikkust on oodata asjatu, samuti vastuvaidlematult fundeeritust ja selget süstemaatikat, on ainult impressioonid, tsitaadid ei ole mitte tarkuse näitamiseks, vaid selleks, et näidata, et pessimism pole nii võõras nähe, kui arvatakse.

Esmalt siis, mis ma umbes mõtlen pessimismi all, sest täpset definitsiooni ma ei katsugi anda, sest ma ei usu ühegi sellase täpsusse. Esmalt negatiivselt: mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu (Schopenhauer), mitte inimest, kel pole elus või naistega (see teeb välja peaaegu sama) hästi “vedand” ja, kes talitab nagu rebane viinamarjadega, mitte inimest, kes leiab, et maailm ei oska hinnata tema suuri mõtteid või üpris sügavaid tundeid, mitte neid, kelle pessimism on blaseerumine. Vaid pessimist on see, kes ei leia rahuldust inimese ja maailma kahenäosuses, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga, ta on samasugune elajas kui teised inimesed, võib olla, ainult vähe peenetundelikum, aga ta ei taha olla elajas - ja sellepärast ta elab alalises kriisis nende kahe vahel, ta tunneb, et ta on kahes köie otsas, mis ühel blokil, kui ta ühes edasi läheb, siis kisub teine tagasi. Ja ta ei saa midagi selle vastu, tunneb end jõuetuna. Richerti sõnadega (Schopenhauer 113): “Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.” Moodsas religioonis ei tohi aga patust olla juttu, sellepärast on moodne religioon ka pessimismi vaenlane ja ta ise on unerohuks ja õigustajaks kõigile mõttetuile tegudelle, ainult teise sildi all kui maailm. Pessimismi tingiv hingeline seisukord esineb eriti sel ajal, kus elaja lapsest saab elajas - puberteedi ajal. Muidugi esineb ta meeste juures selgemalt ja teravamalt kui naiste juures, kellede elus psüühiline murdumine vaevalt on selge murdumine. Sellest väljudes hinnatakse ka pessimismi kui puberteediaegist nähet, mida arvatakse suutvat välja juurida kui rumalust, kõneldes noorustulest, hiilgavaist silmist, vabadusest, õnnest, ilusaist mõtteist, töötahtest, lootustest, ootustest, ilusaist tundeist ja kõrgeist aateist, see on lobisedes neile igasugust mõttetust ja lollusi. Või ignoreeritakse see täiesti, sest ta on ju lastehaigus nagu tavalikult arvatakse, aga selle loogika järgi on ka Hiiob, Koheleth, palju vana kiriku isi, Schopenhauer ja Hartmann lastehaiguses, - pessimismis. Ma saan sellest väga hästi aru, sest maailmale on kuju annud vanad ja nad ei suuda seda välja kannatada, et nende eksisteerimisõiguse nende lapsed heidavad vaekausile ja seda, mis nad teind, peavad tühiseks ja mõttetuks; siin on aga osa ka pahal südametunnistusel, kes tunneb küll, et need noored põlgavad pettusi, aga ometi tahab need armsad asjakesed alles hoida. Kuid see on jällegi kindel, et noor elab oma elu intensiivsemalt, tunneb enam, mõtleb enam kui ta kuuekümneaastane noomija, - ta seisab elule lähemal, sest ta näeb kõiki, mitte ainult seda, mis on harjutud nägema. Ja ma võtaksin siia veel ühe Evelyn Underhilli /2/ lause (Mystik), olgugi, et ta on naine, on ta kirjutanud ühe väga mõistliku lause, võibolla kõige targema, mis naine maailma algusest saati üldse on mõelnud, - noortena vähemalt korra on kõik inimesed olnud armunud tõtte. Aga kui nad näevad, et nad teda ei saavuta - siis saavad õnnetutest armastajatest peagi õnnelikud armastajad. Muidugi on nad siis juba unustanud oma esimese armumisobjekti - tõe. See on alatiseks aga absoluutne ja igavene, s.t. väljaspool elu, väljaspool maailma (Spengler II 15) ajatu ja ruumitu (II 331)./ 3/ Tõde ei ole mitte tõsiasjad ja tõest saab lahti sellega, et talle anda nimetus (K. Barth: Die Auferstehung der Toten 85): nii tehakse ka pessimismiga, sest pessimismi tagapõhi on tõde. Tõe asemel astuvad saavutatavad objektid üks kõik millised ja tõe olemasolugi ei usuta enam. Muidugi on siis rumalad ja naiivid need, kes seda usuvad. Kuid ka sellasel tavalikul inimesel pole hää elada: tal on kolmesuguseid hädasid, millede juhtumise puhul talle jälle tuleb meelde tõde - hädad, mis tulevad iseendast, hädad, mida teevad väljaspool seisvad inimesed ja hädad, mis toob

loodus endaga. Need on alaliseks ületamatud, aga nendest ka püütakse saada sellega üle, et neid tunda ei taheta, et neid ei tunta teravalt, või lepitakse selle näruse olukorraga ja katsutakse veel omale saada, niipalju kui võimalik, kasu teiste hädadest, et unustada oma hädad, seda ma nimetan animaalseks egoismiks. Aga hädade puhul, mis tulevad endale, ei leita muud teed, kui mõelda jälle tõele, tihtipääle otsitakse abi Jumalaltki, kuigi inimene selle ammu unustand, mis on palve. Hädad elus on kaotamatud, sest inimeses seisab häda algpõhjus. Seda tunnistab viimaks ka Freud oma Das Unbehagen in der Kultur'is. Ta näeb häda põhjusena võitlust eros'e ja surma- ja hävitamistungi vahel (l. c. 97). Nii et häda, mis inimene toob, võib kaduda alles inimesega. Aga ka teine tee näib võimalik, et inimene kaotab endas hädatunde, kuid ega seegi pole täielikult võimalik. Freud näeb selles raamatus suurema hädapõhjustajana agressioonitungi (l. c. 76 ss.), mille enda vastu juhtimine toob Freudi arvates kaasa südametunnistuse, süütunde ja ülimina (l. c. 108 ss.) - kõik väga mittemeeldivad asjad. Ja ühe inimese agressioonitung saab teisele koormavaks ja raskendab tal selle saavutamise, mis iga inimene tahab saada elades: kõige kõrgemat ja kõige kestvamat õnne (l. c. 23). Freud ei küsi mitte, mis telos on elul, milleks ta on, vaid ainult seda, mis elus tehakse - ta usub selle küsimuse olevat küllaldase ja teine jäägu kuhu tahes. Freudil võib olla inimese seisundilt ju õigus, aga kui me võtame looduse kui terviku ja seda juhtiva intentsiooni, siis ei või see olla kuidagi õnn - sest siis oleksid kõik õnnelikud. Kuid terves looduses maksvat või maksab energia jäävuse seadus, kuigi selle seaduse jäädavuse üle võib kahelda. See on elule ülekantud: elu kvantum peab olema jäädav, mingi hinna eest ei tohi midagi elavat hukkuda ilma jätmata uut elavat. Inimlikus keeles öeldud: elu otstarve on elu, soo edasiandmine. Ma tean, et sellest kõnelemine praeguseil päevil toob ebamoraalse inimese kuulsuse, aga seksuaalsel alal kompetentne olemine toob inimesele vürstlikke sissetulekuid ja seda peavad ainult “vanad rumalad” ebamoraalseks. Teha võib, aga Jumala pärast - mitte kõnelda! Muidugi ei ole see veel elu mõte, nagu seda võetakse filosoofilisis arutlusis, sest sääl ei piirduta sellega, mis on nähtav ja kättesaadav, kuid vastuse küsimusele võib siin anda ainult religioon. Elu edasiandmise kui akti on teind loodus kõige õnnelikumaks silmapilguks inimese elus, aga võttes talt selle juures vähemal või suuremal määral teadvuse. Nii on lõbu ainult võrk, millega püütakse, millega püütakse saada soovitud otstarve. Ja võib olla, siit on võimalik üldistada, et kõik, mis inimesele teeb lõbu, on n.-ö. sissevedamiseks. Augustinus tahtis seda akti näha aga umbes samasena kui käeliigutust, mis iial ei ole seot mingi lõbuga. Kuid ma usun, kui see oleks võimalik, siis ei oleks peagi enam ühtki inimest maapääl, see on muidugi arvamine, sest olematu kohta ei saa keegi midagi väita. - Inimene kaotab oma teadvuse ja saab selle asemel lõbu ja ka siin on maitseasi, kumba inimene eelistab. Kui aga peab loobuma teadvusest, siis näitab see, et teadvus on midagi, mis ei ole oluline inimese elus, kui ta saab täielikult elajaks. Loodus on ühendand kõigi eelvalmistusena ka armastuse. Tavalikult leitakse, et elu ei oleks midagi väärt ilma armastuseta ja samuti, et inimene, kes pole armastand oma elu kestel, on kindlasti anormaalne. Kuid öelda, misasi on armastus - kas seda keegi

oskab, see sõna on nii ära kulund, et ta võib olla sümboolseks märgiks ka igale lollusele ja sellepärast on mul sama kerge väita: elu on vääritu sellepärast, et tas on armastus. Ka siin pole ju öeldud, mis on armastus - nn. printsiibid on ikka defineerimatud. Ma ei eita, et see, mis armastuse all tavalikult mõeldakse, võib alguses olla südamlik, võib olla kena ja ilus inimeste endi ja teiste arvates. Aga ainult niikaua, kui sellest midagi ei räägita, sest kõnelemisega objektiveeritakse midagi, samuti ka mingi tegevusega. Ja nagu Strindberg ütleb, ei tohi puudutada liblika tiibu, siis ta lendab kas minema või sureb pikkamisi. Sellepärast on see kõik vaid niikaua ilus, kui inimene kõigub veel teadmise ja mitteteadmise vahel, tunneb oma rippuvust teisest, kes ta elu täidab. Siis see on sümbol mingist suuremast. - Aga niisugune asi kestab tavalikult väga vähe aega, sest sõnadest ja tegudest ei pääse inimene. Ja siis tuleb kaasa süütunne, tuleb kaasa häbi. Ja miks? Psühhoanalüütika annaks sellele vastuse, mis ei ole vastus ja ma usun, et Richert on õieti öelnud (Schopenhauer 82): “Miks nii salaja, ettevaatlikult ja vargsi? Sest armastajad on äraandjad, kes salaja püüavad teha igaveseks häda, mis muidu lõpeks peatselt. Inimsugu edasi kanda tähendab edasi kanda viletsust ja surma. See on häbi sügavam põhjus. Lõbu on patt, ta tulemus surm.” Ma usun, meile kellelegi pole olnud tundmatu, et on naeruväärne, piinlik ja häbi näha paare, kelledel ka on olla piinlik maailmas. Ja nende piinlikkuse põhjuseks on langemine endiselt dialektiliselt säravast julgest sfäärist sinna, kust enam ei vii edasi rohkem teid kui üks. Ja meil on piinlik, sest oleme näind midagi mõttetumat ja rumalamat. Naeratame enam või vähem pilklikult ja arvame siis, et ongi kõik korras. Aga miks tuleb langus sellest, mida taevalikult hiljem igatsetakse tagasi? See on päris lihtne öelda loodus ei saavuta selle staadiumiga veel mitte seda, mis ta tahab ja tarvitab seda ainult inimeste lähendamiseks. Ta tarvitab kõike, mis ainult võimalik kokku kraapida, et inimesele meele tuletada, et ta on seksuaalne olend, et ta kohus on anda edasi elu. Selle assotsiatsioonide määratuse on ju leidnud psühhoanalüütika. Ja Mika Waltari ütleb: “Elu ei tohi hävida mingil kombel, seda peab säilitama, maksku, mis maksab ning Jumal halastagu meile hinna pärast, mis me oleme selle eest maksnud. Iga hetk uinub see meie alateadvuses, et tungida esile mingi tillukese idee assotsiatsiooni tõttu ning teha meid elajateks.” Inimene ei tahagi sellele mõelda, aga ta leiab, et ta ometigi mõtleb sellele kõige kiuste, mis ta ette võtab. Seisab raskemana kui painaja ja nõuab, et inimesel jääksid lapsed - oleksid järeltulijad. Nii seisab siis homo sapiens (omoh), loom keset loomi, sest sea elu otstarve on sama kui inimesel ja eeslil niisamuti: sünd, sigitus, suremine. Inimesed ei taha, et neile kõneldakse, et nad on elajad, aga elajad olla nad tahavad. See on pühaduse teotaja ja viisaka seltskonna haavaja, kes julgeb inimest nimetada ja pidada kahejalgseks tõpraks. Sellele öeldakse tavalikult, nii nagu väikesed lapsed teevad, eks sa ise ole tõbras, mina küll ei ole, sest, kes teise kohta arvab, ise on. See ütleja ei vaidlegi selle vastu, et ta on tõbras, ainult ta ei taha midagi isiklikku, vaid igale isikule maksvat öelda. See on raske tunda, et sea ja inimese vahel on oluliselt vähem vahe kui sea ja konna vahel. See on piin, millest suuremat ma ei tea. Aga mitte üksi see, et inimene tunneb, et tema seksuaalsus teda lähendab ja teeb elajaks, vaid veel raskem on see, et kõik, mis inimesed üldse on teind, on tingitud sellest ebajumalast, mida nimetada ei tohi, kas positiivselt või negatiivselt. Kultuur kõigi oma nähetega on meeste töö ju tegelikult, naised on ikka olnud teatud viisi vaenulikud kultuurile (Freud l. c. 69). Kuid see on siiski tingitud sellest, et naised üldse on olemas, kui neid poleks olnud, siis poleks olnud ka kultuuri. Alguses naine valis endale mehe, kes

oli tugev, aga tugevuse ületas peagi tarkus kõigis oma avaldumisvormes (osavus, kavalus jt.). Ja kui naine nägi, et tark mees maksab enam kui tugev, siis ta valis targa. Ja siis algas selle tarkuse süvendamine ja sellest kasvas kultuur. Oskus seksuaalsel alal kanti üle muudele aladele. - Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride saavutusist, siis oleks kadund ta otstarv ja teda ei oleks enam. Sest võim on maailmas naiste käes, mehed on ainult nende orjad, kui naised oskavad ja tahavad olla naised. Ja seda häda ei paranda miski asi, sellest ei näe üle miski optimism, et inimene orjab oma tunge ja neist päämiselt seksuaalsust. Terve kultuur on püüdnud seda tungi tahaplaanile suruda, sest kunagi on olnud see viiv, kus sellane rippuvus tundus inimesele häbistav, mehele muidugi. On püütud seda peenendada, õilistada ja inimsustada - aga see on olnud ja jääb asjatuks vaevaks, kasutuks tööks, sest rippuvus jääb alles, ta ainult ei tohi inimesel olla nii suurena teadvuses, ta varjatakse ja peidetakse, aga ta valitseb nagu varemaltki. Ja ikka maksab see, et ori ostab oma isanda lahkuse. Mees ootab naiselt ta alistuvuse, ükskõik mis kujul. Ibseni “Armastuse komöödias” saab indiaanlaste misjonärist usuõpetaja kusagil puupääde koolis. Mees võib seista baasil juba, kust ta saaks elavana igavikku ja siis tuleb naine ja sunnib ta põlvile, nagu Spengler ütleb (II 405). Sinna ei ole midagi teha, sest selles ei ole süüdi ei naine ega mees, vaid nende mõlemi olemus. Häda on siin teravam, kui sõnadega öelda saab. Et mehele kunagi ei tuleks teadvusse, et tema on õieti ori, mitte naine, kelle üle ta end arvab valitsevat, siis on tehtud naine passiivsemaks, nagu kaliif, kelle ülesanne seisis troonil istumises. Naised tavalikult leiavad, et mehel pole monogaamilist joont. See on päris õige, sest härg ei ole ka monogaamiline. Suurem osa mehi, kes on selle ära neetud tungi valitsuse all, on vähem või enam sarnased Joonasele Arthur Roose “Võhrupesas”./ 4/ Kõigile on tähtis neist naised ja hästi tähtis kõht. Aga see on juba nõnda seatud ja sinna ei ole teha midagi, et inimene on elajas. Kuid naistega pole lugu sugugi parem, nende teadvus on juba piiratum kui meestel ja tähtis neile on ainult, et mees suudaks neid toita ja lapsi ja rahuldada muid nõudeid. Kes see mees on, kas neid on mitu või üks, see on ka naisele ükskõik. Aga see on ka elajatele ükskõik. Ja see piinlemine hakkab juba väikese lapsena. Poisid demonstreerivad oma jõudu ja tarkust tüdrukute ees ja kolmeaastane tüdruk on juba olemuselt sama, mis ta hiljem on - edev ja salakavalalt meelitav. Ja mõlemaid pooli kasvatatakse kavakindlalt, nad ei kasva ainult ise. Tüdruk teeb siin muidugi suuremaid edusamme, sest tema elusisu on lõpuks saada emaks ja selleks on vaja igasuguseid oskusi. Mehel on selle kõrval ka midagi muud teha ja nii on naine võrgutaja, mitte mees. Armastuse märgiks võib ju naine mehelt nõuda, et ta jätaks terve oma senise töö, kui see naisele ei tundu küllalt vastav nõuetavale. Mees on naise ori ja mitte pää! Naine arvab muidugi ümberpöördult ja temal ka on õigus kindlasti. Nii seisab valitsev ikka nende kahe vahel. Ja nüüd oletame, et üks mees ja naine on abiellund! Meie ajal on abielu monogaamiline kompromiss-seisukord mehe ja naise nõuete vahel. Ja ta otstarv on lastekasvatus. Abielu on garantia sellele, et laps kasvatatakse kuni ta jõuab elada. Kuna inimeselapse kasvatamine võtab kaua aega, siis on monogaamia loomulikuim nähe vaeste juures, rikaste juures ta pole seda kunagi

olnud. Ja kui abielu otstarv on lapsed - siis ta on hädade ja õnnetuste vabrik en gros või en detail. Ka kristlik abielu, sest Stockholmi konverents leiab, et kristliku abielu otstarv olevat lapsed. Aga seda on ka fetiði kummardajate abielud, aga ka tuide ja eeslite. Kas need abielud on kristlikud? Võib olla, et on sellaseid pimedaid, kes seda usuvad. Ma aga usun, et Dibeliusel /5/ on õigus: “Lapsed tähendavad kodanlikkust ja juurdumist maailma (Gesch. u. übergesch. Rel. im Christentum 23).” Ka selleski võib näha mõni kristlust. Vaatame esmalt üldiselt. Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest maailmast tulnud võõras inimene, aga lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval kohta ja kui naised ei oleks nii laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased ja sipelgad. Nende juures võib näha, kui otstarvetu on õieti mees, et neid sünnib ainult sellepärast niipalju, et valik oleks võimalik. Võibolla oleks inimestegi juures parem, kui mehi oleks kolmkümmend korda vähem. Aga ma usun, siis kõik mehed oleksid tülgastunud oma otstarvest ja ühel hääl päeval nad pooksid endid üles ritta. - Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu lapsi: Mooramees on oma töö teind, Mooramees võib minna - otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja, “laste isa” ja muud otstarvet tal ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada ta polügaamilist algupära, tuleb teda vastavalt treneerida. Öeldakse: lapsed olevat armastuse side, abielupäikesed ja Jumala and. Kuid seda, mida on vaja siduda, ei ole enam olemas abielupäikene toob tavalikult esimesed pilved ja nad on Jumala nuhtluseks patu pärast, mis on tehtud. Iga isa vihkab oma lapsi enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste pärast ta peab nägema vaevu, peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud. Tema ei ole enam miskit viisi vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks saavad lapsed, seda enam nad nõuavad ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks sammast, millede vahe suureneb laste arvuga. - See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline haripunkt inimese elus, kes teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks. Ei, see on koht, kus inimene on kõige suuremas ulatuses ainult elajas. - Ma ei nimeta siin igasuguseid muid hädasid, mis toob kaasa seksuaalsusele rajatud abielu inimesile, neid on niipalju ju, et neid keegi ei jõua oma elu kestel loetella, õnnelikud viivud on ainult sissevedamiseks. Ja nüüd selle kõrvale nõuded, mis võivad ainult vihastada. Der Regel nach ist es die einfache sichere Pflicht eines jeden gesunden (kas on ühtki tervet inimest?) in die Ehe zu treten (pattu teha!)... Und es ist unrecht es zu unterlassen (muidugi igaüks vabandab kurja, mis ta teind). Jeder einzelne ist mitverantwortlich für die Zukunft seines Volkes. Es kann sich durchaus nicht darumhandeln, wobei man besser steht und wie man bequemer durchs Leben kommt./6/ (Selles ei seisa küsimus, vaid selles, kuidas teistele kõige vähem häda teha.) Es ist eine Frage die eine recht niedrige Lebensauffassung verrät. Die Frage kann nur lauten, was man zu tun hat um seines Lebens Aufgabe (kurja teha!) zu erfüllen. (Dörries 184).

Hää küll, - siis inimese elu ülesanne on iseendalle muretseda kannatusi, siis on optimistide Jumal kõige koledam kõigist. Ja kus nõuab Uus Testament, et iga inimese kohus on iseend piinata ja teisi veel enam? Sest lastekasvatamine ei ole piinaks mitte üksi vanemaile, vaid lastele endile on nende elu algusest saadik vaid piin. Igakord, kui on saanud laps, on laulev kell jälle üles keeratud, et ta kordaks oma lugemata arv korratud labast viisi, noot noodilt, takt taktilt. Ta tulemine siia ilma on juba piin, lapsele samuti kui emale, aga inimesi on, kes ihaldavad piinu ühelt poolt ja teisal neid kuidagi ei taha. Vanemad ei mõista kunagi last, neil ei ole ta jaoks aega ja kui neil on aega, siis on laps neile narrimisobjekt. Kõik lapse katsed midagi teha tunnistatakse ebaõnnestunuiks ja öeldakse talle seda otsekoheselt, oma kaasvanustele ei julgeta seda, tema toimingud on mäng, vanal aga töö. Ja vahe on ometigi vaid see, et laps ei saa palka ja vana saab. Kuid palk on alati töö hinnang! Vanemad tarvitavad last oma agressioonitungile objektiks ja neil on õigus vihata last, teda peksa ja teisitigi karistada, sest ta on lõhkund nende elu, teind nad oma sulasteks. Aga nad peaksid end ka süüdi tundma lapse ees, sest tihtigi on laps kehaliselt või vaimselt juba sündides enam või vähem kretiin. Ja see ei ole mitte lapse süü, et ta on sündinud halvana ja kurjana, vaid vanemate. Kristlikud vanemad peaksid ju ometi teadma, et see nende süü on, et laps on kuri ja halb. Aga seda ei taha keegi teada ja tavalik on see lugu, et kuri karistab kurja sama kurja pärast tihtigi, mis ta ise teeb. Ja need, kes jaatavad pärivust, peaksid teadma sama. Kuid inimestel ei ole südametunnistust. Ja selle sumbutamiseks mõeldakse veel igasuguseid abinõusid, mis oma tarkuse pärast esialgu läbinägematud. Lapsed ei tohi kunagi pärida vanemate käest, mis otstarveks nad on maailmas, sest sellega oleks puudutatud vanemate südametunnistus, sellase küsimuse eest saab laps peksa. Ja siin on ometi lapse hääl Jumala hääl, mis küsib: mispärast tegite teie pattu? Kristliku kasvatuse saanud lapsed õpivad, õnneks vanaduses, kus nad veel ei taipa, et nemad peavad kandma vanemate patte ja kui nad seda korra taipavad ja näevad. Mis siis? Kuid kindel on, et see ei ole kristlik omi patte laduda teisele inimesele, kes selle vastu suu julgeb lahti teha, ei ole kristlane. Ainult vaevaga vabandada ta end võib, aga ta süü jääb. Ja imelikku viisi palutakse Jumala lepitust igale patule, mitte aga sellele, et maailma ollakse saatnud olendid tõbised ühel või teisel kujul. Kuid oma patte panna teisele on kerge. Aga siin see on mõttetu püüd, sest oma patud jäävad, ainult teisele on pandud needsamad. Targad härrad leiavad, et emaarmastus on suur tunne. Võib olla, et see on inimlik, võib olla, et on lapsele rõõmuks? Kõige päält, see ei ole mingi ärateenimatu arm lapsele teoloogilises mõttes, see on loomulik, et inimene hoolitseb selle eest, kellele ta on niipalju häda ja kurja teind! Ma aga leidsin ammu tagasi ühes ajakirjas lause, et emaarmastus olevat tunne, kus kohtavat loom ja inimene. Ja see on päris õigus, ainult ta esineb inimese juures palju piiratumal kujul kui looma juures. Koer kaitseb oma poegi surmani, hobune jookseb enda surnuks varsa pärast, - ema teeb seda laste pärast harva. Nii siis see on täitsa elajalik tunne, mitte midagi kõrget ega inimlikku! Ja Karl König (Das Schicksal 59) ütleb, et inimese patt seisab selles, et ta on seda kultiveerind, seda kõrgeks pidand ja hinnand, mis teda ühendab elajaga. Tehke ise süllogismist järeldus! Ja veel enam: emaarmastus on tunne, mis sageli risti vastu käib igale eetikale. Sest ka elukutselise mõrtsuka ema armastab oma last! Ja mina ei saa aru, miks eetikud on sellasele tundele üldse koha annud eetikas, sest sellega võib hävitada iga eetika süsteemi, olgu ta siis religioosne või filosoofiline. - Ja lapsele on selle tunde avaldus tihtigi häbistav, sest talle on sisse kasvatatud ju häbi iga silmatorkava nähte puhul.

Aga aitab sellest! Kuid ma küsin nüüd: Kas on sellel elul, mis seisab elu edasiandmise tähe all, kas on sellel elul, mis niihästi lastele kui vanematele toob palju unetuid öid, tuhkhalle päevi ja väsinuid mõtteid, valu niipalju kui inimene oskab kujutella, puudusi siin ja sääl, haigusi igaveseks arstimatuid, kas on sellel elul mõtet, kas see peab kestma igavesti? Kristus ütles “ei” ja mina ütlen ka “ei”! Igatahes on üks kindel: kui lapsed taipaksid, milliseks koormaks nad on vanemaile, siis ei elaks neist keegi kümne aastani, kui vanemad teaksid, millise patu nad teevad sünnitades lapsi, siis nad oleksid alati veel suuremais piinus, kui seda on küsides oma laste tulevikku! Ja lapsekasvatus? Tavaliselt kõrvaldatakse kuri kurjaga - ja see peab olema kristlik. Ja kuidas võib üks patune inimene mõelda, et tema võib kasvatada hää ja korraliku lapse? Mis õigusega karistab ta, sest tema pole sugugi parem. Kasvatusmeetodid on tegelikult samasugused kui tsirkuskunstnikkude loomade treneerimismeetodid. Ja milleks kasvatatakse? Samasugusteks närudeks, kui ollakse ise, sest muu on ju võimatu. Mopsikoer ei saa oma pojast mingi meetodiga lõvi, aga kui väike mops satuks lõvide keskele, siis tast kuidagi saaks lõvi sarnane. Aga inimese juures on see võimatu ja sellepärast ei ole pedagoogikal mingit suuremat väärtust, ta tagab ainult selle, et kasvatust saab kasvataja. Siin on iga pedagoogika surmapunkt ja elupunkt. Ja viimaks saadetakse inimene ellu, nüüd ta saab oma mängimise eest palka. Ja kui ta silmad lahti on, mitte kinni kleebitud igasuguste halbade õpetustega, siis ta näeb elus asju, mis teda kuidagi ei rõõmusta. Ta näeb ainult ülekohut, ainult inimeste piinamisi, ainult jante siin ja sääl. Neid hädasid: sotsiaalseid, vaimlisi, kõlblisi on nii palju. Ja ta leiab, et kõigi põhjuseks on ikka see nimetamatu ebajumal - seksuaalsus. Ja nüüd ta tunneb inimelu kurba konflikti täielikult - viivul, kus ta alles seisab seksuaalsuse ja selle vastandi kaalumomendil, hiljem läheb ka tema kõige ilma teed, saab elajaks nagu teised. Ja siis ta näeb: mitte ainult, et ühe surm on teise leib, vaid seda, et siin maailmas, inimeste keskel, iga asi hävitab iseenda. Iga asi, iga nähe vajab olemiseks oma vastandit. Surma ei oleks, kui sünde ei oleks ja ümberpöördult, kohtuid ei oleks ega juriste, kui inimesed oleksid õiglased, arste ei oleks ja apteeke ei oleks, kui poleks haigeid jne. jne. Ja ometi tahavad kohtud olukorda, kus kõik oleksid õiged, tahavad iseend teha olematuks ja samuti arstid, kelle ideaal ometigi on, et kõik inimesed oleksid terved. Ja mis peab inimene ütlema selle narrimängu kohta? Naerda on valus ja muud ei ole lõpuks teha. Ja ta näeb ka, et tavalik religioossus, kõik moraali nõuded, milledes tänapäev laius hulkades leitakse religiooni oluline osa, ka on samale saatusele määratud. Ja kui ta ei leia moraali asemel religioonist midagi muud, siis tast saab ateist. Kui ta suudab jääda inimeseks, siis ta süütunne kasvab määratuseni, kui ta seda ei suuda, siis ta kaob igavesse tühjusse. Ja tas endas on meeleheit. Ta on elajas nagu kõik muudki, aga ta ei taha olla elajas, vaid inimene, see ideaal, mis vist igaveseks jääb teostamata. Vahel ta usub, et kui ta tahab, siis ta saab välja sellest olukorrast, aga siis tuleb puruksrebiv meeleheide, sest see on võimatu ju, et seast saaks midagi muud, see on naeruväärne, kui siga iriseb ja ei taha olla siga, tema soov on täitumatu ja on nonsenss. Niisugusis piinus kaob ta teatud aja, kuid loodus hoolitseb veel siingi sageli selle eest, et ta ei kaotaks ühtki inimest oma võrgust. Ta annab talle religiooni, mille katte all on võimalik teha kõike sama, mis tehakse maailmas, annab talle religiooni, mis ta seob selle eluga. Ja siis jääb vähe neid inimesi, kes ka selle kui endapette

lükkavad tagasi ja tahavad religiooni, mis neid lunastaks ja vabaks teeks sellest kurjusest, mis valitseb selles maailmas. Meie päevil aga tapetakse askeedid või võetakse neilt teisiti eluvõimalused, mida nad ei tahagi hinnata, sest sellane virisemine rikub noorsugu ja viib ära inimese huvid sellest viletsuse maailmast - uki-yoye'st. /7/ Kõigest sellest aga pikemalt terve referaadi lõpul. Ja sellane vaatleja leiab veel enam, ta leiab, et nähted, mis ette tulevad ainult inimese juures, on kõige ebainimlikumad või iseend hävitavamad kõige suuremas ulatuses. Mis teha? Ainult pääd raputada jääb selle jandi kohta. Aga ka nende puhtinimlikkude nähete aluseks ta leiab ikka sama - seksuaalsuse. - Inimliku elu üks omapärane asi on eraomandus, koeral ja kassil on ta kuidagi olemas, aga selle primitiivse ööbimiskoha asemel on inimesel palju, palju muud. Ma ei usu isiklikult, et eraomandusest kunagi võimalik oleks saada lahti, sest, mis inimene sööb, on ikkagi ainult tema varandus, teatud mõttes naisele mees ja mehele naine, kas või kümneks minutiks. Ja sellepärast on võimatu era- omandust hävitada. Kuid see eraomandus sunnib üksteist tapma ja see on mõttetu juba sellepärast, et inimese tappasuutmisele on siin pandud ometigi viimaks piir. France kirjeldab oma “Pingviinide saares” kuidas üks suur pingviin tapab väikese, et saada ta maa. Ja kui pingviinide apostel selle üle pahandab, siis ütleb talle kurat munkvend Bullochi näol: “Mis teie nimetate tapmiseks ja varguseks, on tõepoolest sõda ja allaheitmine, keiserriikide pühitsetud alusmüürid, iga inimliku vooruse ja suuruse allikad.” Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid, et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on selleks, et neid olude kohaselt seletada - kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. - Sellane vähemalt on võhiku mulje alati olnud. Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest sipelgate riik on palju paremini organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda - inimlikkude vooruste allikas! Sõja põhjuseid algsetena leida on raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole võimalik muu alus, kui sõda naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise mehe naist või naisi. Lugedes Iiri saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu muud kui - üks kuningas kuuleb, et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja - ja ta on teinud ajaloolise tähtsusega teo! Et mu seletus on õige, paistab juba sellest, et naised kunagi pole sõdind, sest amatsoonid on muinasjutt. Praegu ei seisa muidugi sellase talitusviisi põhjendused nii esiplaanil, sest naisega koos on tulnud kõik muu, mille pärast sõditakse, majandus, turg etc - aga kõige selle taga seisab naine ja lapsed (cfr. France “Pingviinide saar” kabinetikriis ja sõda.). Ja naised näevad vaeva lastega ja nõuavad neilt tänulikkust selle eest, et nad on saanud siia ikka enam vereauruks sarnanevasse maailma. Kas peab selle eest tõesti olema tänulik? Ka see ilmasõja sõdur, kelle koerad poolelades ära sõid, oleks pidand oma vanemaid tänama selle elu eest? Kuid naised kasvatavad lapsi enneaegsele surmale, sest Euroopas pole praegu ühelegi sündinule mehele garantiat, et ta sureb vanadusenõrkusse. See on loomulik, et naised ei astu sõjale vastu, sest sõda on ju nende pärast. Kui kaks isapõtra kisuvad, siis vaatab emapõder päält. Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad leppida ka selle terve maailma ajaloos kuulmatu nähtega, - üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad vaenlased, aga teiselt poolt usu

ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab varakristlikke veretunnistajaid ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras. Vana Moltke, kes muuseas oli väga korralik kristlane, on korra väitnud, et sõjas avalduvat inimese õilsamad voorused. Kahju on, et ta neid ei nimeta, aga arvata võib, et need on umbes järgmised: inimesetapmine, mille seadused on tunnistand lubamatuks, röövimised: seadus suhtub samuti, kultuurvarade hävitamised: seadus suhtub samuti, vägistamised: seadus suhtub samuti, inimese hinge lõhkumine, ainult selle kohta ei ütle seadus midagi, sest inimese hing ei ole seaduse asi. Võib olla, siinkohal on paras koht teha üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat väga kasulik tervisele. Ja pääle selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks. - Mõni ehk ütleks, et see ei ole humaanne, aga kumb on humaansem: seatapmine või sealihasöömine - viimane on kergem. Niisama ka siin. Ja kristlikust seisukohast ei ole ka selle vastu midagi öelda, sest “kristlus” hoolitseb hinge ja mitte keha eest, ta on õnneks mõiste, mis praegusel ajal end igapidi annab venitada (cfr. U. Sinclair Love's Pilgrimage). Ma tean, et patsifismil ei ole paraegusel ajal mõtet, kus hoolega valmistatakse ette uutele sõdadele, kus sõdade perioodid alles on ees, kus gaasisõjakeelu konverentsi järgi iga maa endale juure ehitab uusi vabrikuid. Ma tean, et öeldakse ka, et patsifism on sureva rahva tunnus. See on õigus. Mida elujõulisem rahvas, seda enam ta tapab, nii et sõdade arv on väärtuse mõõt. Südametunnistus on teiste inimeste jaoks, mitte neile, kes armastavad alati moraalsest elust kõnelda ja usu asemel asetavad kõlbluse. Aga vastu võib väita - isamaa on hädaohus! Kuid iga inimese isamaa on naine, lapsed ja koht kust ta saab toitu neile. Ja need ei ole niipalju väärt, et end tappa lasta. Ja ma saaksin veel kuidagi aru sõjast usu ja mõttevabaduse eest. Aga ilmasõda? Siin pole midagi sellest ja õigus on kirikuvaenulikel sektel, et kirik on mängind halba mängu. Kui üks preester Poolast poob üles Saksa preestri, mis siis? Kristlus hävitab ka iseend! Ja ometi ütles mulle eila veel üks kaasvõitleja, et sõjast rääkida on asjatu, sest see on nii kauge asi! Aga meiegi seisame oma surma lävel ja sellest ei päästa meid ilusad naised, kes korra on samasugused kui inetud, ega ka miski muu. Ainukene tee kristlasele ja igale tõsisele inimesele on: õndsam on iseenda tappa kui kaaskristlast või paganat. Kas aga me seda suudame? Vast ei ja ära neetud olgu meie jõuetus! See ei ole mingi ime kui sellased turukirjanikud nagu Paul Ernst või Rudolf Herzog nõnda ütlesid: Wir sind heute das höchste Volk! Wir haben die Menschheit weiterzuführen und jede Schonung die wir niedrigen Völkern angedeihen lassen, ist eine Sünde gegen unsere Aufgabe./8/ Aga see on võõrastav, et kirikuõpetaja nõnda iseloomustas sõdurit: Er soll dem Feinde das Bajonett zwischen die Rippen rennen; er soll sein Gewehr auf ihre Schädel zerschmettern, das ist seine heilige Pflicht, das ist sein Gottesdienst. /9/ Üks Helveetsia teoloog on leidnud võimaliku olevat Jeesust kujutella kuulipildujat reguleerimas ja arvand, et see on dekadentselt nõrk, kes seda ei suuda (Ragaz: Weltreich, Religion und Gottesherrschaft II 180). /10/ Ja nüüd nad hädaldavad religioossete huvide languse pärast, aga keegi ei mõtle sellele, et süüdi on tema Jumalat teotavad jutlused ja vaimulikud kõned, mis õhutasid vaenu Inglismaa vastu. Ja sõja tagajärjed? Kakskümmend miljoni surnut, see on tühi asi muidugi! Ja Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis, /11/ samal ajal vaevlevad haigemajades tuhanded,

kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub võimalus söömiseks, enda liigutamiseks ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: “Mis mul on ja, mis ma olen, - tänu sulle, isamaa!” ja tänama oma vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind maailmas teha lõpmata palju hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need, kes on sõja toond, need pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja mina usun, neile on põrgusse valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad. Võib olla, et mu vaen paistab põhjendamatu, et sõjast on kasu? Aga ma arvan, et ma pole küllalt terav. Kus on kasu? Kas selles, et sadutuhandeid armeenia lapsi nälgis surnuks süüria kõrves? Kas selles, et hävitati varandusi, millede tasategemine proletariaadilt võtab veel hulga aastaid? Kas selles, et väikesi lapsi õpetati inimesi piinama? Neid ei jõua keegi üles lugeda. (Muidugi ka teiseltpoolt, sõda poleks olnud, kui poleks olnud lapsi, kelledele oli vaja muretseda eluvõimalused, vähemalt senised hoida oleval kõrgusel. Kuspool süü on, ei saa määrata nagu alati ja ikka.) Kuid üks on kindel, et isad magasid kodu, nad olid toond sõja, poegade loorbereil, sest nemad olid ju liiaks vanad, selleks - et surra. /Ja kui keegi usub, et sõda kedagi moraalselt kasvatab, siis palun teda lugeda seda dokumenti (vist: Krieg dem Kriege Friedrich, 165), mis näitab kui kõrgel seisab Euroopa kultuur ja kui kristlik ta on! Vaadake siis ka need pildid läbi ja siis küsige endilt - kas sellane elu on väärt, et seda elada./ Ma ei usu, et siit oleks teed välja, ma ei usu, et neist kehalisist ja vaimlisist hädadest aitaks muu välja kui Jeesuse sõna (II CI XII Clem. Al Strom. III 13. 92), et tema riik tuleb siis: “Kui on kaks üks ja see, mis on väljas, on see, mis on sees ja mees naisega ei mees ega naine”. Sest niikaua kui naised lepivad sõjaga ja teda soodustavad, jääb ta ikka seisma. See mees ei ole huvitav, vaid argpüks, kes inimest ei julge tappa, temaga ei tasu üldse teha tegemist, sest korralikku lasteisa tast ju niikuinii ei saa. Ja nii elatakse ja ollakse opti- mistlik, nähakse seda, mida nimetatakse roosiliseks tulevikuks, aga ei taheta teadagi, et ise ollakse ära lõigand selle võimalused. Kuid teisiti ei saa, sest seksuaalsus sunnib kõiki, keegi ei vabane tast, keegi ei saa inimeseks. Ja ei või olla vist midagi koledamat, kui seda tunda ja teada, et aasta-aastalt ling kaela ümber kistakse koomale ja ükskõik on, kas panna vastu või mitte. Oleks selle kohta veel paljugi öelda, palju on ju hädasid, mis sellest tingitud. Aga ma ei taha kasuistikat ja täielikkus on siin võimatu. Ja ma arvan, et olen ennem vähe rääkind kui palju, sest see kõik on ju inimese elus põhilise tähtsusega. Kõik muu on ainult selle tulemus ja tagajärg, kes siin positiivselt suhtub, see peab seda ka edaspidi tegema. Kes negatiivselt suhtub, see peab veel negatiivsemaks saama. Mitte vaen, vaid üleolek, sest vaen just sunnib seda tegema, mida vihatakse. (Kõige suuremaks piinaks on pessimistile aga ikka see, et, võibolla, et tulevad päevad, kus ta müüb ära oma pärli ja ostab selle loobumisega endale hulga klaasist prahti.) Ja et eemaldada veel üks võimalik arusaamine: ma usun praegu, et ma oma usuga võin seista rahulikult ja julgesti, niipalju kui see surelikul võimalik, selle ees, kes mulle tasub mu olemist mööda. Issanda Rahu olgu meiega! II Enne muud ja enne algust inimese vaimlise töö puudulikkuse ja mõttetuse üle, seda, mis on selle tagajärg. Ma ütlesin juba /eelmisel

korral/, et kõik, mis on inimlik, hävitab inimese, olgu see inimlik ükskõik, mis alal. Praktilise ja sellega muidugi labase näitena võiksime võtta joomise. See, kes selles oma erinevuse loomadest teostab täiel määral, on muidugi hävitand iseenda, ta saab kas deliiriumi või midagi sellast. Aga parajal määral tarvitatud, ta on looduse poolt üks häist meetodest, et inimest hoida elus. Samuti on lugu ka vaimlise tööga ja püüuga vaimu arendada haripunkti. Kui seda tehakse parajal määral mõne muu toimingu kõrval ja ei seata endalle kättesaamatuid sihte, siis on ta ka looduse käes hää magamapanemisrohi, sest kui sihid on sellased, et nad on saavutatavad, siis jääb inimene magama oma arvatud loorberitele, leiab aega ka teha olulisi asju - kasvatada lapsi ja on selle juures teadlik oma intelligentsusest ja haridusest, tarkusest ja teadmisist. Siin on loodus leidnud tee problemaatiliseks saand elu jälle tagasi juhtida traditsiooniga pühitsetud seksuaalse raamidesse. Siin võib ka see suur tarkus unustada lasta osa elu hädasid. Aga mina usun, et ka sellane inimene ei ole inimene, vaid ainult pügatud, harjatud ja hästi treneeritud elajas. Selle tõestus järgneb. - Muidugi on võimatu enam saada, sest loodus on selle eest hoolitsend, et inimesest ei saaks kunagi vaimline olend, sööma ta peab ikka ja kõike muud, mis sellega ühenduses. - Inimene, kes aga vaatamata kõigile tahab saada elajast inimeseks võib valida vaid kaks teed, esimene õilsam ja mittemuudetav: end näljutada surnuks, s.o. end tappa (aga ka siingi maksab loodus kätte, sest vaatamata surnuksnäljutamisele inimene jääb ikka tõpraks), teine tee on see, mis lõpeb hulluksjäämisega. Siin on ka karistus looduse poolt sellele tõpranärule, kes on julgend astuda ta vastu. Aga olgu kuidas tahes, on kindel, et igaüks, kes enam tahab olla kui elajas, maksab selle soovi surmaga varem või hiljem. Ja kuna loodus ka teistele inimloomadele on määrand samasuguse saatuse, siis on see viimaks ükskõik ja maitseasi, kas inimene tahab olla inimene või tõbras. Kindel on ka see, et inimene, kes hoolitseb oma inimliku osa eest enam kui oma elajaliku osa eest, on enesetapja ja peaks kandma sama hukkamõistu, kui kannavad needki inimesed. Kui ta on aga “normaalne inimene”, siis ta ei ole väärtki inimese nime ja parem oleks talle endalegi, kui ta ei oskaks kõnelda inimeste keelt ja tal oleks neli jalga ja muud looma tunnused, sest siis ta ei oleks tüliks neile, kes praegu vaevlevad hullumajades, sest need on inimesed!! Nii siis: inimene on elajas ja sellest järgneb, et vaatamata oma püüetele saada paremaks ta ikka jääb selleks, kuigi võib paista, et ta seda ei ole enam. Ja sellest järgneb taas, et vaatamata oma haridusele ja oma teadmistele ta on ikka niisama rumal kui elajas, kes ei suuda midagi teada sellest, mis on maa all, mis maa pääl ja, mis maa üle. Teiste sõnadega, inimesele on iga välisobjekti adekvaatne tunnetus võimatu. Siin ei maksa teha mingeid spetsiifilisi vahesid üksikute tunnetusliikide ja viiside vahel, vaid võib öelda rahulikult, et inimene tunnetab ainult niipalju, kui tema subjektiivsed soovid ja huvid on puudutatud sellest välisobjektist, aga mitte enam, meie teame ainult, et midagi on olemas, aga milleks see on, ja mis ta on, sellest meil pole mitte vähematki aimu. Selle vastu võib ju vaielda ja leida vastupidist, aga ma tahaksin näidata, et vastupidise leidmine on võimatu ja tõestamine veel enam. Alates inimese juurest, kas ei ole alati mitte nõnda? Üks inimene võib teisele välja rääkida varjamata terve oma “mina” - kõik öelda, mis üldse võimalik. Aga kas siis tunnetab see, kellele on kõneldud, teist inimest täielikult? Tavalikult seda inimesed arvavad, aga ma ei usu seda mitte. - Hää küll, mul oleks miskipärast niisugune naljakas soov ära rääkida teisele inimesele kõik, mis ma mõtlen, mis ma tunnen ja, mis ma tahan ja teen. Aga esmalt need sõnad, mis ma selleks tarvitan, ei ütle kunagi ära seda, mis ma

öelda tahan, nad on alati midagi - Bergsoni sõnade järgi - valmisriiete kauplusest ostetut ja mitte ad hoc vajaduseks tehtut /siis ei mõistaks neid keegi inimene pääle mu enda/, teiseks: inimesele, kellele ma räägin, sisaldavad need sõnad hoopis midagi muud kui mulle, sest igal inimesel on igale sõnale oma sisu, vähemalt teatavate piirideni ja kolmandaks: midagi jääb ometi, mida ei saa ära öelda ühegi sõnaga, seda võib ju nimetada üldinimlikuks ja tast üle minna, aga tunne on ikka selle juures, et kõige olulisem just ütlemata jääb. Võib olla oleks võimalik tarvitada ka teisi meetodeid endaväljendamiseks, aga neist on ju teatavasti sõna kõige parem veel ja näiteks silmilt ja näolt lugemine petavad palju enam. Ja kõigil väljendatul on juba see häda, et antakse mingi väline objektiivne raam sellele, millel üldse ei saa olla juures midagi objektiivselt püsivat ja kindlat, sest juba sellal, kui ma teisele inimesele kõik lobiseks, mis ma endast tean, käivad selle lobisemisega kaasas muud nähted, mis sellele väljendusviisile juba annavad teistsuguse kuju, kui ma tahan. Nii siis: kõige lähemal seisja tervest välisilmast: inimene, kes end tahab avaldada, on olulisilt külgedelt tunnetamatu. Ja veel vähem on tunnetatav inimene, kes sugugi ei taha, et teised temast teaks ja näeks ja kuuleks midagi. Ja ometi ta on täiesti meiesugune ja meiesarnane. Ja veel vähem on tunnetatavad asjad, mis meile on täiesti võõrad ja seisavad meist väljaspool. See on ju täiesti arusaadav, sest kui kohtunik ei suuda tunnetada motiive, mis teise inimese viisid teatavale kuritööle ka siis mitte, kui see inimene tahab neid talle teatavaks teha, siis on veel palju vähem võimalik, et inimene tunnetaks omale võhivõõraid välisasju, sest tunnetamiseks peab olema tunnetaja tunnetatava objektiga identne ja see on igaveseks ajaks võimatu ja kes usub tunnetusvõimalusi, usub ka muidugi seda ja petab end. Ma ei taha siin arutada, kas tunnetus on pragmaatiline või mitte, see ei muuda asja, vaid ainult seda, millised küsimused esitatakse enne tunnetusakti. Ja need võib üldiselt eraldada kahte ossa: milleks on midagi (teoloogiline tunnetus) ja mis on miski (ontoloogiline tunnetus). Esimest peavad vanemad inimesed ja materialistlikus ilmavaates harjund inimesed naiiviks, vastamatuks ja sellepärast mõttetuks küsimuseks (nagu oleksid kõik vastamatud küsimused juba eo ipso mõttetud ja rumalad). Kuid ka teine küsimus on niisamuti võimatu vastata, kuigi inimesed seda ei taha uskuda ja alati leiavad midagi vastata, mis ei ole mitte mingi vastus. Nii et võib paista, nagu tuleks minna viimaks üle pragmaatilisele tunnetushinnangule ja tunnetusele, mis tahab teada saada pragmaatilist s. o. praktiliselt tähtsaid asju. Kuid sellane tunnetus ei ole enam midagi, mis oleks eriline inimesele, sest ka koer teab, millest ta kõht saab täis ja millest mitte, ja mis talle lõbu teeb ja mis mitte. Nii, et ma ütleksin, et pragmatism on terve tunnetusavaldiste pankrott; ma pole ju eriteadlane sellel alal, ja mu arvamine võib olla ka piiratult õige, aga midagi sellast tuleb ikka välja. Nii, et on tunnetamatu, mis on asi ja milleks on asi. Esimesele ei räägi vist keegi vastu, sest on ju kindel, et ükski tunnetus, kuna ta piirdub tõsiasjade ilmaga, ei või midagi öelda objektide otstarve ja nende telos'e kohta, seda võib ainult religioon, mis ka niiviisi kuulub teaduste liiki kui nähe, mis on tingitud inimesest. Teise kohta öeldakse aga kindlasti seda, et mul pole õigus, et on ometi tunnetatav, mis on asi. Aga kui me endast võtame näite, siis leiame otsekohe, et meil sugugi kerge pole öelda, mis see on, mis me tegime või teeme kui see, mis selle toimingu absoluutne otstarve oli või on. Ja nii on ka välisilmas, kuigi teadusapologeedid seda ei usu. Esmalt definitsiooniliselt. Kindel tundub siin mulle, et ka kõige peenem definitsioon ei ütle midagi asja kohta. Vast võiks olla paralleelsena antud hulga raamatute katalogiseerimine. Sääl talitaks üks inimene üht, teine teist viisi ja kui leitakse midagi üldist, siis

see on ainult mitteoluline konventsioon. On võimalik katalogiseerida välimuse ja sisu järgi. Esimese järgi see on enam-vähem lihtne, aga see ei ütle veel mitte midagi asja sisu kohta, aga teise järgi on vaevalt kunagi võimalik saada objektiivset, ja millel poleks võimalik ette heita mingit puudust. Ja ometigi see on veel teaduste juures kõige igapäisem asi ja kui eitada üldse igasugust teadmisvõimalust, viimaks nõuab iga definitsioon omakorda jälle endasesinevate mõistete definitsiooni. Aga mitte üksi siin ei seisa viga, sest siin võiks ju teaduslik optimist öelda, et viimaks on võimalik adekvaatne ja asjaolu äraütlev definitsioon. Ja ma tahaksin nüüd tõestada kuidagiviisi, et teadus üldse ei ole seda, mis inimene arvab ta olevat, vaid aimamine ja arvamised, millede õiguses võib iga tõsine inimene kahelda ja see, kes ei kahtle, pole muud kui pimedast pääst uskuja, see, mida “teadus” alati heidab ette usule. Teadus - eriti see, mida selle all vulgaarseis ringes mõeldakse, loodusteadus tugeneb eksperimendil ja sellest, kui neid on kogutud hulk, saab viimaks hüpotees, enam või vähem tõenäolik, enam või vähem kindlam. Kuid katse ise eeldab juba teatud hüpoteesi ja teatud teooriat, kui seda mitte, siis ei ole katsel mingit mõtet. Nii aga liigume me siin nõiaringis sama asi võib olla eelduseks, mis ka on tulemuseks. Ja siis need hüpoteesid ja teooriad, see on imelik inimene, kes neid nimetab seadusteks, sest seadused on muutumatud, kuid iga paarikümne aasta tagant kaob mingi teooria, mis omal ajal on kehastand tervet suurt ja kõrget “teaduslikkust”, on olnud tõde. Nii on hüpoteesid esmalt ajaliselt piiratud, olgu nad korras matemaatiliselt või mitte. Helmholtz ju tõestas ka matemaatiliselt, et lennuk on võimatu, sest õhk ei suuda ju kuidagi kanda masinat, mis tast on raskem, s.t. masin ei suuda omal jõul õhus lennata. Aga hüpotees on piiratud ka selle maaga, sest tihtigi pole meil mitte mingisuguseid võimalusi neid üle kanda mujale ja kolmandaks ei ole hüpotees ka siis, kui ta on saanud loodusteaduseks mitte absoluutne seadus, vaid mitmesuguste nähete keskmine resultaat. Võtame siis füüsika. Tema opereerib printsiipidega, mis on defineerimatud, milledest keegi midagi ei tea. Mis on viimaks jõud? Mis on liikumine? Mis on energia? Kas mitte ainult jumalad, millede sisse vagad usuvad ja uskmatud nad ära salgavad ja eitavad. Siin on muidugi see häda, et siin salgajat peetakse naiiviks, aga Jumala salgajat tavalikult mitte. Võibolla füüsik vastaks: ärgu küsitagu tema käest niisuguste metafüüsilise värvinguga hüpoteeside üle midagi, vaid parem päritagu talt seletust tõsiasjade kohta ja siis ta vastab nii, et kellelgi midagi segaseks ei jää. Hakakem siis ta käest küsima. Küsime ta käest, mis on valgus, mis läbi määratu ilmaruumi liigub? Ja mis füüsik, Maxwelli jünger, meile vastaks? Ainult seda, et valgus on hüpoteetilise eetri hüpoteetilised võnked! Võhik võib sellega rahule jääda, sest füüsik ei ütle ju talle mitte, et ta kunagi pole eetrit näind, et ta kunagi pole eetrit võnkumas näind, et ta üldse neist asjust midagi ei tea. Kõik see on aga teatud mõttes paralleelne primitiivsele jumalateenistusele, kus ka preestri käest kunagi ei tohi küsida, mis on ta jumal. Ja muude füüsika aladega pole lugu sugugi parem: elektri on Maxwell sarnastand valgusele, kuid teadmata on ikka, mis asi on siis viimaks elekter. Becher ütleb, et ta on hüpoteetiliste elektronide hüpoteetiline paigaltnihkumine. Ja see elektron, siin tuleb alati niisugune tunne, et inimesed leiutavad alati ikka vähemaid osakesi, millede abil midagi seletada ja asi võimaldab ka seda, sest keegi pole veel kuidagi tegelend ei elektroniga ega aatomiga. Küsimus on ainult kaugemale lükatud ja see peab olema päris eesel, kes usub, et ta sellega juba on lahendatud. Ja sellest tuleb gravitatsioon? On ainult üks mõistatus teise kõrval. Soojuse kohta väidetakse ju, et energialiikidel olevat kalduvus muutuda soojuseks, kuidas see

muutumine sünnib, seda me ei tea. Ja veel keerulisemaks ja irratsionaalsemaks läheb lugu, kui väidetakse, et soojus olevat aatomite sihita liikumine. Sest siis entroopia seaduse järele on lõpptulemus maailmale kaos. Ja see on just nagu vana idamaine õpetus maailma lõpust, et alguses oli kaos ja lõpul on jälle kaos. Ja üldse terve füüsika on ainult religioossete “tõdede” ümberrakendamine materiaalsesse ilma, on teatud liiki panteismi. Piiril keemia ja füüsika vahel seisab elektrolüüs. Võib olla, et ma ei ole siin kõige uuemaga tuttav, aga ma arvan, et inimestel on õigus naeratada Arrheniuse teooria üle, mis küll kõik seletab. Aga usk seletab ka kõik ja sama hästi või pareminigi veel kui sellased koomilised teooriad. Ja ka siin maksab keemik Klingeri arvamine, et ometigi ei ole vastuvõetavat teooriat, mis seletaks selle nähte. Ja keemia ise? Keemia alus on element, see printsiip, mida ta ei oska defineerida nii, et selle definitsiooniga oleks midagi öeldud. Sest raadium on ka teatavasti element ja kui tast saab heelium ja seatina, siis on võimatu öelda, et element oleks muutumatu ja püsiv algaine. Aine ise koosneb aga aatomitest rp. elektronidest, aga mis asjakesed need on, seda ei tea keegi: mis asi “aine” ise on, seda ka ei tea keegi. Keemilised vormulid on ainult komejandid, sest nad on määratud ainult teatava status quo tarvis ja keegi ei garanteeri meile, et nad on alatiseks maksvad. Me teame näiteks, et vesinik ja hapnik annavad vee ja me teame ka, et veest on võimalik saada vesinikku ja hapnikku. Aga, mis see on, mis nende segu teeb veeks, seda me ei tea. Ja seda me ka ei tea, kas vee vesi olemise ajal sääl veel midagi ei ole, mis kaob siis, kui me nad lahutame ja mida me mingi meetodiga enam kätte ei saa. Ja nii võime arutada läbi kõik teadused. Bioloog ei saa meile vastata, mis on elu, sest Haeckeli aeg, kes kõiki arvas mehhaaniliselt seletada võivat, on üle. Psühholoog ei saa meile kuidagiviisi selgeks teha, mis on hing ja matemaatik ei ütle meile kunagi, mis on arv. Nii siis on defineerimatud iga teaduse põhiprintsiibid ja kui seda nähakse ja püütakse ometi anda definitsioone, siis ei ole neist mitte midagi kasu, sest nad lükkavad asja ainult ühe sammu võrra tagasi, sest iga definitsioon nõuab jälle endas esinevate mõistete definitsiooni ja kui me konstrueeriksime teatava aheldefinitsiooni, siis ei tohi selles tulla ette kaks korda sama mõiste, sest siis oleks saand circulus ja sellega asi juba iseendast otsas. Võib olla, et printsiibid on meeleldi valitud sellased, mis defineerimatud??? Ja võib olla mõnigi neist, kellelt küsime midagi, ütleks meile: milleks te seda küsite, seda te teate ju ise - aga ta peaks viimaks vastama igale meie küsimusele nõnda. Ja sellega ta oleks ka öelnud, et teadused ei saa üldse inimesele enam teadmisi anda, kui tal juba on! See kõlab küll paradoksne, aga on selge ja puhas ja ilma võltsimata tõde, sest teadused asetavad labasena ja igapäisena näiva tõe saladusliku ja müstilise VALEMIGA, mille sisse uskudes inimene saab õndsaks ja kui ta seda ei taha, siis tal ei ole midagi teha. Nii on teadus niisamasugune absoluutselt subjektiivne nähe nagu “religioongi”, niisamasugune teadus, mille kohta võib öelda nii hästi ei kui ka ja. Bioloog J. v. Uexküll ütleb sellepärast päris õieti, et teaduslik tõsiasi on ein Irrtum von heute. /12/ Võtame näiteks selle, mis arvatakse usule täiesti vastu käivat ja asjatuks tegevat igasuguse religiooni - destsendentsiteooria. Areng on eeldus, millega inimene läheb asja juure ja mitte midagi, mis ta on asjadest lugend välja, sest ei vasta tõele ju arenemisõpetus; siis oleks võimatu, et on geoloogilised ladestud, siis oleks võimatu, et on teatavad loomaliigid eksisteerinud teatava aja ja äkki on kadund ja ei tule enam kunagi tagasi, siis ei oleks võimalik öelda, et on elanud trilobiidid, et on olnud saurused ja muud sellased ilusad loomakesed. Ja see ei pruugi üldse pikka kõnelust, sest arenemisõpetus ei arvesta üldse katastrofaalsete muudatustega, mis muutsid ka olendite eluviisi,

huvitavaks näiteks on just Jaava pitekantroopus, kellest viimaks siiski leiti, et ta on ahv selle sõna tõsises mõttes. Mingit vaheliiki ei ole leitud Neanderthali ja Cro-Magnon' tüübi vahel minu teada ja Prantsusmaal, võibolla ka mujal, elab viimane veel praegugi, kuigi ta oleks pidand olema ammugi kadund. Iseasi on siin, kas usk evolutsiooni võib jaatada või mitte, kuid ta ka filosoofiliselt ja loogiliselt on võimatu, sest esmalt kuidas on võimalik, et kolmnurgast saaks arengu teel nelinurk? Ja siis: embkumb, kas aeg on lõplik või lõpmatu ja kumbalgi juhusel on mõttetu arengu jaatamine, sest lõpmatu aeg ei ole enam aeg ja lõplikus ajas kõnelda arengust on selles mõttes juba vilets, et siis ikka küsida võib, mis edasi sünnib. Sellepärast mulle paistab, et R. Seeberg on oma dogmaatikaga teinud asjatu kompromissi darvinismiga. /13/ Darvinism on ka religioon, mitte enam ega vähem kui kõik teised teooriad ja teadused ja on kindlasti mõne kristliku dogma ülekanne loodusesse, nagu ka kõik muud. Ei ole ka selles midagi naeruväärist kui psühhoanalüütik Theodor Reik tõendab, et moodsad kindlustusseltsid olevat oma alguse saanud religioonist. Ja viimaks lõpevad ka kõik usuteaduslikud teooriad selle küsimusega, mis on universum? Ja see, kes sellele võib anda vastuse, on vist küll ainult Jumal, siin ei ole inimesel midagi pääle hakata muud, kui vaikida ja küsida. Universumi saamine on kahtlane, sest igal targal mehel on selle kohta arvamine ja midagi deus ex machina laadilist on igal sellasel teoorial juures, olgu ta nüüd Kant–Laplace'i üpris vananend vaated, mis aga ometigi on võhiku dogma, /14/ või ilmajää teooria. / 15/ Millest universum koosneb, seda võime enam aimata kui teada, sest päikese ja tähtede spektraaljoontest on selged ainult vaevalt üks kolmandik, mis universum ise on, kas tal on piirid, kas liikumisel tas on mingi lõplik siht ja muud sellased küsimused, me ei tea nende kohta midagi öelda ja nii jääb terve universum meile seletamatuks mõistatuseks. Võime tas avalduva nimetada Jumalaks ja nii saaksime viimaks küsimusreal “mis” kohta tavalise panteismi, teadused on nii kõik panteistlikud kas nad seda olla tahavad või mitte, see siin ei muuda kuigi palju. Nii aga on ka teadused ainult illusoorne soov teadmatu ja mõistmatu ja salapärase asemele panna midagi, mis oleks kindel ja ma julgen siin selle väite, et primitiivse inimese ilmatunne oli eksistentsiaalselt sügavam ja õigem kui moodsa teadlase. Ja viimaks küsimus “mis” kohta ripub ära inimesest ja K. E. v. Baer on väga kenasti näidand, kui palju inimese vereringjooksu kiirusest kõik oleneb. (Sellele on ju ka ehitund Einstein, kes aga ka omal seisundil jätab lahendamata.) Midagi ei ole tõestatav ilma inimeseta ja sellepärast on kõik ainult subjektiivne kindluseta usk. Kausaalsus on ainult inimese ajus, mitte looduses. Mis on aksioomid muud kui dogmad ilma milledeta ei saa õndsaks? Mis on energia jäävusseadus muud kui panteistlik väide, et jumalus on igavene? Millega on tõestatav identiteedi lause, et A on A? Ja nii võib päris rahulikult öelda, et moodsas teaduses on sektideloojaid, on misjon uskmatute seas, on ketsereid, on vanne ja on index librorum prohibitorum ja sellele indeksile seadmisele vastab vaikimine. On igavesi tõdesid, on dogme, on õigeusklikkude teadusisade tsiteerimine ja teaduslikud ketserikohtud. Ja Spengler ütleb päris õieti (II 429) Nach dem Tode sind die Irrlehrer ausgeschlossen von der ewigen Seligkeit des Lehrbuchs und in das Fegefeuer der Anmerkungen verwiesen, von wannen sie auf die Fürbitte der Gläubigen geläutert aufsteigen in das Paradies der Paragraphen. /16/ Aga nii oleme saanud üle teoloogilisele tunnetusele, mida esitab päämiselt ainult religioon. Lihtsale inimesele on vastused iga asja jaoks otsekohe valmis, kui tal küsimus on. Olen kuulnud näiteks sellaseid asju, et kivid on selle jaoks, et linaleotusel oleks midagi

panna raskuseks ja, et puud kasvavad just sellepärast, et inimesel oleks võimalik omale ehitada elamu. Niisugune ilmavaade on iseendast antropo- tsentriline ja tal ei ole vaja mingit religiooni, sest siin on inimene kõige telos ja siht. Niikaua on kõik korras, kui inimene veel pole küsind, milleks ta ise on maapääl. Selle küsimusega alles ärkab inimeses inimlik, sellega, et tõsiasjale seatakse ülesanne, talt midagi nõutakse (T. Steinmann 109). Aga sellega tuleb muidugi ka kahtlus esimeste vastuste tõe kohta ja sellel teel inimene leiab Jumala, kes talle seletab, mis otstarve on kõigel. Suurem osa inimesi rahuldub, vähemalt kultuuri alguses, aga sama nähe võib tulla ka terve kultuurikäigu lõpus, kus inimene on tüdind puurimast ja uurimast küsimusi, milledele ta kuidagi ei saa vastust ja viimaks resigneerub ja jätab kõik Jumala teada ja ise ainult elab. Keskteel ta muidugi kahtleb, kas üldse ühelgi asjal on mingit telos't. See küsimus võib inimese teha hulluks ja teeb seda päris sagedasti, sest kui inimene ka kõigis eitab telos't, siis on ometi universum terves omas ulatuses ja sellel peaks ometi olema mingi telos, sest seda ei suuda inimene kuidagi kannatada, et ka see on mõttetu ja otstarvetu; kui ta seda teeb, siis ta lahtub ainult elavaks piinaks ja ta saatus on kõikide küsijate saatus - hullumaja. Usupsühholoog Leubale on religioon väga praktiline teadus, millega võib saavutada seda, mida muidu ei saa. Usk ei ole vastus küsimusele, mis kõik on, see kuulub nn. teaduse alla, vaid usk on vastus küsimusele, milleks kõik on. Ja tavalikult on see küsimus primaarne ja mitte teine, seda võib juba laste juures panna tähele. Oluliselt ei ole muidugi mingit vahet teoreetilise usu ja teaduse vahel, sest nagu teadusel, puudub usul võimalus defineerida oma printsiipi Jumalat. On ju küll igasuguseid Jumala omaduste katalooge, aga need omadused on alati niisugused, milledest inimesel pole vähematki kujutelu. Ja just nagu teadus ei tohigi teoreetiline usk kunagi tunnetada täielikult oma printsiipi, sest siis peaks inimene otsima hakkama uut sellest kõrgemat (cfr. Buddha vaikimine Nirvâna kohta), nii et üldise hääkorra ja rahu mõttes on väga tarvilik, et inimesel oleks mingi seletamatu printsiip. Sellepärast on ka võimalik, et iga inimene räägib Jumala kohta isesugust juttu, et monism ja dualism on mõlemad samahästi fundeeritud, et teoditsees /17/ võib väita, et Jumal tahab kurja ja, et ta ei taha. Kuid ka see teadmine, et inimesel peab midagi seletamatut jääma, on looduse poolt ainult üks kinnipidamise meetod ja elualalhoidmise jaoks olemas, sest kui inimene ainult läheks ühest sügavusest teise ja viimaks ise saaks mingiks irratsionaalseks ja imaginaarseks suuruseks, siis ta unustaks oma suure ja tähtsa ülesande elus ja pääseks juba elavalt kaduvusest. Tõsise religiooni “ülesanne” pole mitte aga inimesile elu teha kergemaks (Dibelius 160). Sellepärast on loodus talle pannud piirid, et ta kuidagiviisi mitte ei saaks üle oma määratusest. Targad inimesed, kes midagi ei tea, ei lepi muidugi sellega, et neile antakse unerohtu ja soovitatakse magada ja und näha. Rumalad inimesed, need, kes kõik arvavad teadvat, on muidugi rahul oma olukorraga ja kiidavad teadust ja neid inimesi, kes neile on annud sellased suured teadmised - kasvatavad lapsi selleks, et neid nende suurte teadmistega tapetaks, on kõigiti õnnelikud ja korralikud kodanikud, optimistid, panteistid, esteedid ja muud sellased läbiläbitargad rumalad, kelledega tõepoolest on vaevalt midagi pääle hakata ja teadus on selleks, et koerapoegadel poleks mitte igav maa pääl. Ma olen teise osa lõpul: inimene ei saa midagi teada, ta peab arvestama nagu tuhandeid aastaid tagasi ta esivanemad mana ja orenda'ga, ta seisab siin kinnisilmi, tal ei ole kusagil alust, kusagil kindlat kohta, mille kohta ta võiks öelda: nii see on ja mitte teisiti, ta teab ainult, et midagi on, mis ta on ja, milleks ta on, seda ei saa ta kunagi teada, seda ta võib ainult uskuda. Ta on elajas, kes oma

teadmisi tarvitab selleks, et oma elajalikkust edendada, mitte selleks, et kuidagi tõusta üle elaja. Seda ma nimetan patuks, ja see on niisama vana kui inimesed. Sest inimese põhitunnus on laiskus - ta tahab olla kusagil paigal ja maitsta, ta ei taha alati küsida ja otsida, vaid leida ja peab alalist ja tagajärjetut otsimist naiivsuseks ja lapsikuks. III Kui inimene on sellases olukorras, siis võib teda sellest päästa ainult üks asi veel. Kui inimene on ääretu optimist, nii selles, mis puutub seksuaalsust, kui ka seda, mis puutub teadust, siis on veel üks asi, mis teda sellest võib välja kiskuda ja teha pessimistiks, eeldades muidugi, et tal on võimed näha häda, sest palju inimesi on, kes hädasid üldse ei näe. See kolmas häda on - vananemine ja surm. Kui ei oleks neid, siis ei pruugiks inimesel olla pessimist täielikult, sest ta võiks ju loota, et inimene siiski viimaks midagi saavutab. (Kuigi suurem osa elust kaob tühjade asjadega: poole võtab noorus ja raugaiga, järeljäänust poole uni ja raiskund aeg, haigused, mured, kaotused, õnnetused võtavad järeljäänust poole, nii et jääb vaid üks kaheksandik. cfr. Tschung Hü Dschen Ging VII 2.). /18/ Kuid ta on. Harilikult ignoreeritakse surma, tast ei kõnelda ja teda püütakse unustada, kuigi see on ainuke asi, millele inimene võib olla kaljukindel, et ta surema peab. Paljudel inimestel ei ole üldse teadvuseski, et nad peavad surema. See on suure massi eluviis ja filosoofia, mis tunneb ainult surmajuhtumeid aga mitte suremist ja surma. Elatakse nõnda nagu oleks elu igavene üksikule, elatakse ikka selle rumala als ob filosoofia ja eetika maneeris. Võib olla, et ei ole üldse võimalik, et mõnel inimesel oleks surm alaliselt teadvuses, aga ta tuleb siiski vahetevahel ja on seda koledam, mida harvemini ta esineb. Surm on inimestel soovitud või soovimata rahu igaveseks, vähemalt ta paistab igavene, sest meil pole mingeid kindlaid andmeid selle kohta, mis sünnib inimese hingega pääle surma. Ja Omar-i-Khajjam ütleb: Selle ilma mõistatust ei lahenda sina ega mina, toda saladuslikku raamatut ei loe sina ega mina. Tahaksime mõlemad meeleldi teada, mis varjab loor, aga kui langeb loor, siis pole enam sina ega mina. Inimene vananeb pikkamööda nagu elajas ja võib olla ei ole paljudelgi üldse hirmu surma eest, vaid hirm kõdunemise eest ajas ja hirm kõdunemise eest hauas. Vananemine ei ole ju mitte üksi sellepärast kole, et keha vananeb (Barbusse 85), vaid ka sellepärast, et vaim kustub ja tüdineb pikkamisi. Kuidas see olukord vaimuga on õieti, seda ei teata kuigi hästi, sest ülekohtuselt uuritakse küll noore inimese psühholoogiat, aga mitte sugugi rauga oma - see on loomulik, sest rauga on ju kõik unustand ja tast ei ole rahvale ja riigile enam mingisugust kasu, aga ometi peaks olema vist rauga psühholoogia sama huvitav kui noorel ja ta seisab surma lävel, oleks vaja teada, mis on surma lävel vähemalt. Vananemine seisab igal inimesel selgesti silmi ees, aga suremine ja mädanemine mitte, sellepärast ka inimene kardab rohkem seda, kardab, et ta muutub, aga samas kardab jälle, et ta igaveseks jääb (vähemalt oma elu kesteks) samasuguseks eesliks kui ta on olnud. Teine, mida kardetakse, on kõdunemine hauas. Ei ole mingi rõõm ja õnn, mingi ilus ja südantülendav asi inimest kujutella mädanevana ja haisevana, välja arvatud vast mõned depressiooni sügavamad viivud, kus inimest ei saa enam nimetada normaalseks. Kuid kujutella on ikka võimalik teist inimest mädanevana ja kui see inimene seisab kuidagiviisi lähedal, siis on selle

kujutlemine suuremaks koleduseks kui iseenda kujutlemine mädanevana, eriti muidugi neid, kes on ilusad, sest paar päeva pärast surma ei ole enam mingit vahet ilusa ja inetu inimese vahel ja luustik on viimaks samasugune targal ja rumalal inimesel, ilusal ja inetul. - Teoreetiliselt on muidugi lein mõttetu selle hiina loo järgi (T. H. D. G. VI 13): “We inimeste seas elas mees nimega Wu idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saand kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: “Terves maailmas polnud inimest, kes oma poega oleks nii armastand kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb?” Wu idaväravalt ütles: “Oli aeg, kus ma alati olin pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu ennemalt, siis kui mul polnud poega. Miks ma peaksin siis olema kurb?” - Selle eest on hirm suur eriti rahvail, kes religioosselt seisavad kõige suuremal kõrgusel - semiitidel. Araabia matuslaulude nukrust ei ületa mingi asi ja araablase pessimismi ei ületa ka miski muu rahva pessimism. Palutakse tavaliselt ussi, kes sööb, et ta ei sööks musti silmi, et ta ei sööks ilusaid käsi ja huuli. Aga uss ei hooli ka araablase palveist. Ma ei pääse sellest, et teile loeksin ühe ilusama surmalaulu terves maailmas, Hudbatu laulu, kes oli vangis kakskümmend aastat ja nüüd teadis, et ta peagi tapetakse: Oh andke mulle juua, enne nutunaiste nuttu, ja enne kui hing kistaks välja südamest, ja enne õhtut, oh mu hingel häda, enne õhtut kui koju tulevad mu sõbrad ja ei tule koju ma, kui koju tulevad mu sõbrad, silmist nõrgub pisaraid ja mina olen maha jäetud kivivare alla. Neilt küsitakse: “Kas te venna hästi matsite?” Kuid pole tühjal kõrvelagendikul haud ealgi hää. Ja ma loeksin nüüd ühe osa Barbusse'i “Põrgust”; ma ei tea, kas ta teaduslikult küllalt hästi on fundeeritud, aga umbes on tal ikka õigus. Ma ei tea küll, kas ta kõigile mõjub nõnda kui mulle, aga ekshumeeritud surnut nähes võiks inimene küll hulluks minna koleduse tundest... Sellane on looduskrooni viimane saatus, olgu ta siis optimist või pessimist. Oleks ju võimalik pääseda mädanemisest ja ma imestan, miks tarvitatakse nii vähe krematooriume, igatahes ei võiks nõuda mingi usk, et ma pean olema taimelavaks ussidelle ja kärbestelle. Aga nii tuleks inimese kaduvus teistele veel lähemale. Sest kühvlitäis tuhka seisab inimesele tühjuse sümbolina veel lähemal kui seisab kolletanud luudehunnik. Ja surnuist ei tea keegi, kes nad olnud. “Elus nad olid patriarhid, surmas on nad pehkind kondid, elus nad olid koletised, surmas nad on pehkind kondid. (T. D. H. G. VII 3). Nii siis surma kui sündmuse ees on väga vähedel hirm ja võib olla, et see hirm on ka kõige sügavam, kui ta üldse tuleb, sest häda ei seisa mitte selles, et inimene vananeb ja mädaneb, vaid selles, et seda inimest ei ole äkki mitte enam. Selle üle järelmõeldes on kasvand kõik, mida inimene julgeb nimetada inimlikuks. Kõik, mis maapääl on, on leiutatud selleks, et oma silmi eest eemale hoida seksuaalsuse viimast needust ja patu palka - surma. Mida enam inimene mõtleb surmale, seda enam ta on inimene ja, kes ei tee seda, see on animaalne, sest surmateadvus on küll vist ainult inimesele antud, mitte ühelegi muule loomale, sellepärast peab inimene kultiveerima endas seda teadvust ja alati mõtlema surmale, siis ta on kõige enam inimene. Sellepärast on mungad ja askeedid ja sellased inimesed kõige enam inimesed, kes sarnaselt Omar-i-Khajjamile mõtlevad: Oleta: su elu on olnud nagu sa soovind - mis siis? Ja kui nüüd on läbi loetud eluraamat - mis siis? Oleta, et elaksid sa rõõmsalt sada aastat - mis siis?

Oleta neid mu poolest kakssada - mis siis? Ja kui sa elaks sadu kolm ja enam veel, sest karavanseraist pead ikka väljuma kas olid kuningas või kerjus tolmus teel see täiesti ükskõik on päeval viimasel. Muidugi inimesed on igaviisi katsund surmateadvusest üle saada. Võibolla katsutakse sellega vähendada surma koledust, et seletatakse, et elu on igavene, kuigi üksikud indiviidid kaovad täiesti. Nii argumenteerivad tavalikult inimesed, kelledel pole üldse suuremat mõtlemisvõimet - loodusteadlased ja muud sellased intelligentsed mitteintelligentsed. Aga Huxley on korra öelnud (Lafcadio Hearni Nirvana): Mis rõõmu see teeb eohippusele, et miljonite aastate järgi üks ta järeltulija, puhast rassi araabia hobune, võidab Derby võidujooksu? Ja üks saksa pettunud sotsialist: “Mispärast ma pean end ohverdama ja tapma, et 32. sajandi töölistel poleks puudust toidust ja seksuaalseist lõbudest? Kurat võtku meid, kõiki töölisi ja kapitaliste terves maailmas (K. Heim 73). Inimene on ikkagi indiviid ja mitte osa mingist kollektiivsusest, mille olemasolu üle võib kahelda - inimkonnast ja sellepärast ei aita midagi see, et ta end lohutab sellega, et inimkond on igavene, sest viimaks pole ju ka see mitte tõde. - Ja siis individuaalsed ületamismeetodid: kõneldakse igavesest kuulsusest ja surematusest inimkonnas. Aga see peab üks inimlik inimene olema, kes selles, et ta nime paarsada aastat pääle ta surma veel nimetatakse, leiab endalle mingi lohutuse, sest hiljem ta on kindlasti ununend ja viimaks kaob ta nimigi ja kõige viimaks teve inimkond, ja Yang Dschu ütleb (Tschung Hü Dschen Ging VII 1): “Mis tõde, ei saa kuulsaks, mis kuulus, pole tõde (cfr. Tao Te King ja VII 14). Vaksapikkuse aja kestel võtta kiitust või laitust nii südamesse, et keha ja vaim saab rahutuks ja vaeva näha, et surma järgi mõneks sajandiks anda oma nimele kestvus, mis siiski ei suuda elustada kõdunevaid konte, mis elurõõm see küll on.” Kui see elu oleks igavene, ei elaks küll keegi. “Sest kui seda kõiki on korra kuuldud, kui seda on nähtud, kui see on kaasa tehtud, siis ollakse juba saja aasta kestel üleküllastund, kui mõru siis on veel elu pikendamine” (T. H. D. G. VII 10). Kolmas ületamisviis on usk hinge surematusse. See on usk ja mitte teadmine, sest teadmisi ei ole ju üldse mitte olemas pääle kolme dogma. Mingit viisi ei ole hinge surematus tõestatava loomuga, ta on ainult nõue. Aga kui oleks võimalik kindlaks teha vastupidist, siis oleksin mina esimene, kes enda kõige rafineerituma meetodiga piinaks surnuks. Inimesed, kes eitavad hinge surematust, ei tea ise mitte, mis nad on endiga teind. Sest kui ei ole hingelgi igavest elu, siis on absoluutselt võimatu, et inimene kunagi saaks inimeseks, et ta kunagi selleks saaks, mis ta tahab. Ja see, kes seda eitab, peab seletama ju, kust tuleb see soov inimesesse olla igavene ja see soov olla inimene, ja nii on eitajal lahendada raskem ülesanne kui jaatajal. Aga igavene elu on nõue, on kisendamine õiguse järele, on Jumalaga võitlemine ja kõige suurem küsimus, mis inimene võib esitada üldse. Pessimistiga on tavalikult nõnda, et ta ei ole kindel sellele, et Jumal talle alati on armuline. Vahel on ta kindel, et on igavene elu ja siis kaob see teadmine jällegi ja tuleb meeleheitude meeleheit, sest kui ei ole igavest elu, kui ei ole palgamaksmist suurel vihapäeval, siis on mõttetu soov inimeseks saada ja siis on kõik saand oma absoluutse mõttetuse tipule. Võibolla on siin pessimisti ja pessimismi mõistmispunkt - pessimist ei taha surra, ta tahab elada, sageli küll vaid selleks, et põhjalikumalt tundma õppida inimese närusust (Roose). Aga ta ei taha ka, et selle närususe nägemine kestaks igavesti. Ta ootab surma, et pääseda ja kardab surma sellepärast, et ta kardab, et temal üldse on sellega lõpp ja sellepärast on talle niihästi lohutuseks kui ka hirmuks see, et ta ei tea oma surmaaega.

Ja nüüd siis üksildus ja selle tagajärjetu võitapüüdmine. Võib olla, et ainult pessimist on see, kes tunneb, et teda maailmast ja inimestest lahutavad ülepääsmatud müürid, et tal ei ole ühtegi kaaslast, et igal inimesel on oma tee. Ja ta teab ka, et ta ei saa kellelegi olla kaaslaseks sellel vaevalisel teel mädanemise poole ja kui ta arvab, et ta on leidnud endale kaaslase, siis ta eksib. Iga inimene kannab siin ise oma risti Kolgatale. Selle tunde pärast on pessimist ka võõras kultuurile. Teistel inimestel ei ole see tunne nii sügav, või on seda ainult üksikutel viivudel, kuid võõras on iga inimene teisele, võõram võib olla kui koerale hiilgavpunane peoonia või konnale aster Vergilii. Ja inimene ei karda midagi ometi niipalju kui üksiolemist iseendaga ja hirmust püüab lahti saada iga inimene. Spengler ütleb (II, 17): Hirm viib inimese ikka viimaks niikaugele, et ta meelsamini on rahul näiliku lahendusega ja näiliku leidmisega kui pilguga eimidagisse. Ja nii püüab inimene ületada ka seda hirmu, mis talle toob üksiolemise, ta loob omale pettekujutelusid nagu üks neist on ka inimkond, sest inimene suudab elada ainult iseend kuidagiviisi pettes ja omale maalides lootusi, millede saatus on kaduda. Ja et maailmas on inimesi, siis ta katsub ligi pääseda nendele, tahab midagi öelda teisele, et see võtaks talt ära osagi hirmu, et selle endaavaldusaktiga hirm ei oleks enam mitte subjektiivne painaja, vaid olles saanud objektiivseks, kaotaks inimeselt piinava tühjuse. Tahetakse luua midagi inimestevahelist, midagi, millele oleks võimalik toetuda udus ja üksilduses. Üks sellane nähe on keel. Aga sellest oli veel liiga vähe ja siis teine sellane nähe - kultuur. See sõna on tavalikult määramata sisult ja sellepärast mõtleb iga inimene selle all midagi hoopis isesugust. Mina mõtlen kultuuri all tervet seda iseenda ületamiskatse avaldust, teise mõistapüüdmist sellega, et konstrueeritakse midagi enamvähem üldinimlikku, selle järgi kuidas inimeste maailma geograafilised piirid olid. Alguses ma ütlesin, et siin on tähtis osa ka seksuaalsusel - ühelt küljelt seksuaalsus on toonud üldse selle mõtte, et inimene võib tunda teist inimest ja ei pea üksi olema ja teisest küljest on iga kultuur, katse seksuaalsust ületada, sündind teadmisest, et vaatamata seksuaalsusele inimesed on ikka sama võõrad üksteisele kui nad olid alguses, nii on kultuur teatud mõttes alati olnud seksuaalsuse piiraja ja püüd leida mingit muud mõistmisviisi. Inimene elab vähe päivi ja mõtleb, et see kultuurperiood, milles ta elab, on jäädav, vähemalt maailma lõpuni. Seda loodavad ka eurooplased praegu, kuigi nad hästi teavad, et suur hulk kultuure on tõusnud ja jälle kadunud. Inimene ei suuda seda uskuda, et kultuur on kaduv, samasugune nähe kui teisedki, mis ühenduses inimesega. Spengler on minu arvates ainus inimene, kellel on julgust olnud teha järeldused vaatamata sellele, kui valusad nad on olnud. Ma tean, et Spengleri vihatakse, enamasti sellepärast, et teatakse neist asjust vähe või sellepärast, et ta suurteosel ei ole ilus päälkiri. Muidugi on ka neid, kes taga nõus, aga neid on ka väga vähe. Spengler näeb nagu Eduard v. Hartmanngi, et kultuur on organism kõigi nende nähetega, mis esinevad organismi juures. Ülearune oleks siin Spengleri meetodist kõnelda, see võtaks ka liigapalju aega. Ainult ma võtaksin veel lähema asja suurema osa inimestele, sest me oleme võrdlemisi noored, ja kes pole iseenda vananemist ja suremist eland veel läbi, sellele ei ole lähedal ka see võrdlus. Kultuur on nagu armastus, mis sünnib äkki või pikkamisi selle järgi, kuidas on eelnevad olukorrad. Alguses udune, selgusetu ja maagiline püüd midagi üksteisele öelda. See tunne kasvab, selgineb ja täieneb, kuni tuleb viimaks viiv, kus arvatakse, et ollakse saand üksteist täiesti mõistma, et ollakse jõudnud ajale, kus kõik on selge ja arusaadav, kus kõik on korras nii nagu see üldse võib olla. Ja siis tuleb pettumus sellest, leitakse, et ei ole tõepoolest saadud midagi ja kõik on sama võõras kui

alguses. Ja siis tuleb püüd eitada seda, mis ollakse teind, püüd saada tagasi seda, mis oli enne seda loetud haripunkti, sest teadlikult inimene ei taha minna vastu surmale. Ja nüüd läheb ta tahtmata vastu sellele, sest mis on olnud, seda ei saa enam olematuks teha, seda ei saa tagasi pöörata. Kui aga igatsetakse tagasi olnut, siis tähendab see, et lõpp on ligi. Elu saab problemaatiliseks alles siis, kui ollakse eland elu ära, sündigu see kahekümne aastaga või kaheksakümnega, kui elul pole enam väärtust. Ja nii kaob viimaks kõik. Võibolla ja muidugi mu paralleelitamine ei ole selge, aga ma ei saa sinna midagi teha, igatahes ta on enamvähem sarnane vaatamata sellele, kui hästi üks või teine inimene proportsionaalselt oma kogemuste hulgale neid oskab paralleeli seada. Lõpp igatahes on mõlemil pool meeleheitlikult kole, siis on viimane kui nähe tujukus, harjund mood, millest ollakse tüdind, aga millele ei suudeta enam mingit sisu anda. Viinalähkrid on tühjaks joodud ja uut ei saa enam asemele panna. Näiteks Spengler leiab, et kultuuri lõpp-perioodi inimene on eo ipso irreligioosne, just nagu vana inimene ei usu enam mingi ideaalse armastuse olemasolu. Siin võib inimene tahta tõsiselt religioosne olla sisemise tühjuse ja vaesusetunde pärast, aga ta ei saa enam ja nii on tsivilisatsiooni religioon ainult endapete (I, 531). Spengler annab üldise kokkuvõtte omast vaatest, mille ma küll tahaksin ette lugeda (I, 143): “Silmavaatega piiramatu mass inimlikke olendeid, kaldatu meri, mis tuleb tumedast minevikust säält, kus meie ajatunne kaotab oma korraldava tegelemisvõimaluse ja kus rahutu fantaasia ehk hirm meisse on võlunud kujutelu geoloogilisist perioodest, et varjata sinna igaveseks lahendamatu mõistatus, meri, mis kaob sama tumedasse ja ajatusse tulevikku: see on faustilise inimesteajaloo tagapõhi. Ikka samane lugematute generatsioonide laintevirvendus liigitab laia pinda. Sädelevad viirud laiuvad. Vargsed helgid liiguvad ja tantsivad veepinna üle, segavad ja teevad uduseks selle selge pinna, muutuvad, helklevad ja kaovad. Meie oleme neid nimetand sugukondadeks, suguharudeks, rahvasteks, rassideks¼ Aga selle pinna üle vajuvad laiali suurte kultuuride majesteetlikud ringlained. Nad tõusevad äkki, laiuvad suurepäraseis joonis, tasanduvad, kaovad ja vee pind on jälle üksildane ja uinuv.” Meile võiks olla ainult lohutuseks, et me pole kunagi kuulund Lääneeuroopa kultuuri ja kõik Eesti Lääneeuroopasse viimise katsed on mõttetud ja asjatud. Oleme üldse üks väga imelik nähe nagu mõni neegrikuningriik Aafrikas: ürgrahvale on pääle laotud tsivilisatsioon ja küsimus on, kas me selle kuidagi välja kannatame või mitte. Ma usun esimest. Meil on ajaloos niisama vähe tähendust kui tasmaanlastel - Euroopa hävitas nemad ja hävitab meidki ja kultuuriloole see on täiesti ükskõik. Oleme olnud alati Aasiast, aga oleme teind selle rumaluse, et oleme endale võtnud kanda Euroopa nagu neegridki ja nüüd on meie saatus enamvähem kindel - embkumb, kas meie hävitame iseend, nagu seda teeb surev Euroopa või hävitab meid tõusev Aasia. Meie peame teadlikud olema sellest, et oleme niikuinii surmale määratud rahvas lähemas tulevikus ja sellepärast pole me ülesanne sugugi mitte selle eest hoolitseda, et ei sureks kuidagiviisi välja eestlaste sugu, see oleks ka läbiläbi mõttetu ettevõte, sest me oleme maitseda saand mürki ja nüüd ei päästa meid enam sellest miski, ka mitte Taarareligioon. Ja võib olla, et me peame olema samas seisukorras kui Juudamaa Augustuse ja järeltulijate ajal - ühelpool halvav Rooma ja teisel pool kasvav Pärsia, et ka meie peame olema maaks, millele alla võib tulla Jumal, aga ma tean, et see on utoopia, sest me oleme niipalju euroopaseeritud, et meid ei päästa midagi - ja kolmesaja aasta pärast ei ole enam maapääl ühtegi inimest, kes oleks eestlane. Kui me nüüd seda kõike, kõiki neid kultuure, mis on olnud ja surnud, vaatame, siis ei leia ma neis mingit otstarvet, mitte

mingisugustki mõtet. Mis mõte oli sellel, et hispaanlased hävitasid Mexico-Maya või Peru-Quiché, mis mõte oli Napoleonil, mis mõte oli Agade Sargonil, Ramessu II'l või Schi-Hoang Til. Iga seletuskatse on samasugune kui Ðoti kalameeste düünide seletus. Ainult usk tundmatusse ja tuntusse Jumalasse võib kõigil sellel leida mõtte, aga seda usku on siin saada eriti raske. Igatahes jääb ilma Jumalata lõpmatuks mõistatuseks see, milleks siis kõik need rabelemised, milleks kõik need püüdmised, ekslikud sageli ja kurjust täiesti täis. Milleks on kultuurid, kes teaks seda? Spengler ei näe kõigi nende nähete taga Jumalat, vaid midagi, millele ta ei anna ühemõtteliselt kindlat /nime/; ta nimetab seda saatuseks - ajaks. Aga mis on aeg? Kantist saati paistis asi päris lihtne. Aeg on nagu ruum meie vaatlusvorm, või nagu dogmaatik F. H. R. Frank ütleb: Die Zeit ist die Formbestimmtheit des Endlichen./19/ Sellega oli aeg tehtud olenevaks meist, oli tehtud paralleelseks mõisteks ruumile. Ja pääasi - ta oli mõiste ja inimene arvas, et ta sellega on saand valitsuse aja üle, andes talle nime, on ta ka aja koleduse endast eemaldanud. Ja nii leiab viimasena sel joonel psühhoanalüütik Stephan Hollós, et aeg on inimliku libido rütmiga kaasas käiv nähe. Nii siis aeg on midagi puhtsubjektiivset, midagi, mis kaob inimese olemasoluga. Kuid sellega ei ole midagi seletatud, sest juba Hollósel oleneb libidorütm kosmilisist nähteist nagu maa pöördumisest päikese ümber. Ja siis on ka selles aeg, siis on aeg ka universumis, ta on ümberpööramatu ja ta tunnus on vananemine ja nii ei ole inimese kadumisega veel mitte kadund aeg, vaid jääb ja sama salapärasena kui alguses, nii et võib ikkagi öelda Augustiiniga (Conf. XI 14): Si nemo ex me querat, scio; si quaerenti explicare velim nescio. /20/ Spengleri kaudu on aeg saand eriti teoloogilise mõtlemise keskkohale. Aeg on talle tundmatu Jumal, ta seisab terve universumi üle nagu igavene veto, nagu kõigi loodu südametunnistus. Aeg on sõna, et tähendada midagi mõistmatut; sümbol, mida täiesti valesti mõistetakse, kui teda kunagi paralleeli seatakse ruumiga. Inimene on talle sõna loond, et eemaldada ta endast. Ja suhtumisest sellele loodud mõistele oleneb terve kultuuri käik. Kuna ma olen orientalist, siis ma tähendaksin, et araablasile dahr või zaman tähendavad niihästi aega kui saatust kui maailma - ja viimaks mõtleb araablane saatuse all surma. See ilmatunne, mis sellaseis sõnus väljendub, on meile enamvähem mõistmatu, kuigi me talle lähemal seisame kui Lääneeuroopa. - Spengleri kaudu on kõige uuema teoloogilise voolu, dialektilise teoloogia põhiprobleem just vallandumine Spengleri loodud ajamõistest, sest see mõiste sisaldab enda ja viimaks ka surma ja kadumise. Sakslased nimetavad, näiteks Dörries, et dialektiline teoloogia olevat undeutsch ja mis on undeutsch on ka unwahr - kas ta meil poolehoidjaid kunagi leiab, on kahtlane, sest meil pole niipalju mõtlemisvõimelisi ja mõeldatahtvaid inimesi. - Pääprobleem seisab siin selles, kuidas suhtuvad aeg ja igavik. Kas on igavik lõpmata aeg või midagi täielikult difereeruvat. Esimesega ei saa praegu enam ükski mõtleja inimene pääle hakata, aeg ei või olla igavene, sest siis ei oleks teda enam olemas. Kuid teine vaade kisub suure lõhe igavese ja ajalise vahele (ja kas see, millel aega ei ole, üldse eksisteerib) ja nii saab dialektilise teoloogia raskuspunktiks, kuidas igavene võib end teada anda, end ilmutada ajas. Kas finitum capax infiniti?/21/ Seda jaatab viimaks ka dialektiline teoloogia, aga see on siis sellane paradoks, et inimene usuga on tõstetud üle aja ja väljaspoole aega (99.101). See on niisiis arvestamine inimese vaimse osaga, et sellel on pääsmisvõimalus. Dialektilise teoloogia vahe Spengleriga ei ole siis muu kui, et ta asetab üle aja veel igaviku, Spengler aga on panteist. Muidugi aeg

võib olla ju viimaks ka igavese ilmumisvorm maailmas ja sellega on muidugi öeldud, et see igavene on veel salapärasem ja tundmatum kui see aeg. Sest me aimame, et korra kustub terve universum. Ja siis? Kas siis veel edasi on aega kui ei ole liikumist? Ma ei tea seda. Aga me ei tea ka muudki. Kus on iga inimese kui ka kosmose minevik? Kas viivus “nüüd” mineviku ja tuleviku vahel on terve aeg või ainult osa? Tavalikult oskavad hullud kõige paremini kõnelda ajast, kuigi neil puudub tihtigi ajateadvus (kas see on lunastus?), aga nad ei tea ka, mis on aeg. Terve see arutlus võib tunduda sofistika, aga ta ei taha seda olla. - Ja teine sellane nähe on ruum. Kas lõpmatu ruum üldse on ruum, kas mitte sellega, et midagi nimetatakse lõpmatuks pole konstitueerit mingi jumalus. Ja kui ruum on lõpulik, mis on väljaspool teda? Sumerlased sarnastasid aja ja ruumi ja neil võis olla õigus (mis vahe on kahe lõpmatu vahel!), sest kõik on ju kaduv ka sellepärast, et tal on ruumiline kuju (ruum - surnud aeg); kui inimene oleks dimensioonidetu, siis ta poleks kaduv, aga kas siis teda üldse veel on? Ja viimaks, kas on kindlasti kõik ainult kolme- dimensionaalne, kas ei või olla neid enam või vähem? Kuid siin me seisame ja ütleme: meie ei tea? Kui inimene mõtleb universumile, mõtleb selle suurusele, siis võib küll juhtuda, et ta enda hädad saavad talle tähtsusetuteks ja väikesteks. Aga see tuleb ainult sellest, et ta ise saand ka tähtsusetuks, kõik ta toimingud, kõik naeruväärsed askeldused siit sinna, kõik ta mõtted ja terveni. End alandades inimene leiab rahu, aga see ei kesta kaua, sest mida tühisema inimene enda tunneb, seda mõttetuma ja siis saavad küsimused jällegi sama teravaks. (Ja ma arvan: igavene aeg ja lõpmatu ruum on ainult selleks loodud mõisted, et lahti saada igavesest Jumalast.) Ja nüüd siis viimaks eetika ja askeetika ehk see, kuidas pessimist tahaks suhtuda elule ja maailmale. Esimene asi, mis pessimist teeb, on, et ta aru ei saa optimistist. Elu “positiivsed küljed” on naeruväärsed ja negatiivsed ammugi. Optimist on täielik elajas, kes rahul on oma instinktidega, ta sünnitab ja tapab, nii kuidas tal sel momendil on tuju. Ta katsub elajat endas igapidi täiendada: ilustab seda väliselt igasuguste hilbukestega ja seestpidi “õilistab” s.t. täiendab igasuguste uute metoodiliste võtetega omal erialal. Tal ei ole muud siseelu, kui kõhutäitmine ja armastus ja vihkamine stiilis: “Süda, mis tahad sa veel?” Ta on Augustiini sõnadega haige, kes kiitleb, et ta on terve, selleks, et mitte terveks saada (Tract III 14 in ev. Joh.). Ma ei viitsi teda enam kirjeldada. Mulle ta ütleks kindlasti, et ma sugugi ei hinda mõistuse abil saadud varasid, et ma ei ole moodne ja pean mõistust kuratlikuks. Tema mõistusel on väga väga kõrge ja pilviulatav ülesanne, - teenida ja sõnakuulelik olla oma elu elementaarseile potentsidele ja sellepärast on tema suurem mõistusevaenlane kui mina, tema sarnastab mõistuse instinktiga. Aga minu mõistus ei ole mitte selleks, et mitte kuidagiviisi hädasid näha, pole mitte selleks, et ma rahulikult täidaksin oma kõrged kohused, kasvataksin kõhtu ja lapsi, pole mitte selleks, et ma elu hindaksin kui võimalust oma kõrgeid kohuseid täita. Ja mood on ainult enne surma, mood olgu ta milline tahes, on ilmatunde eksponent ja nüüd on surmaheitlus, aasta aastalt vaheldub kõik. Ja võibolla ta ütleks viimaks, et ma ei ole usklik inimene. Ma ütlesin juba alguses, et tahan anda olukorda, millest sünnib usk ja millel ta puruneb. Mina ei usu mitte, et usk on selleks, et inimesele teha vastuvõetavaks kõik siinse elu patud ja lollused, vaid usk on selleks, et nendest üle saada. Usk ei või ometi olla selleks, et lubada neid kurje asju - lastekasvatamist, sõda ja igasuguseid muid. See on igavene õnnetus, et evangeeliumist, mis

kuulutas maailma lõppu, on tehtud eetika süsteem (cfr.Dibelius 145). Iga eetika on interimlahendus, on kompromiss (157), on selleks, et inimesele võimaldada elu kuidagiviisi. Pessimistile on sellane eetika kombejuht hällist hauani, s.t. on nonsenss. Sest kurjaga ei tohi teha mingit kompromissi, instinktidega ei tohi katsuda leppida. Mina ei saa üldse sellest aru, kuidas see on võimalik, aga võimalik on see olnud juba sadandeid aastaid. Iga õige eetika on askeetika, sellane eetika, kus igale loodusseadusele-dogmale seatakse vastu oma dogma, rahulikult ja kindlalt. Ja sellepärast ei ole pessimisti elu talle endalle alati mitte kurb, talle on päris naljakas tunda, kuidas loodus teda püüab, milliste võtete ja tunnetega tas endas, askeetide sõnadega öeldud, millised kuradid teda kiusavad: tunne, et ta on üksi ja vaja on seltsiks inimesi, tunne, et kõigil ta toiminguil pole mõtet ja kõik niisugused ja veel hullemad kuradid, vahel võibolla isegi näilikult reaalselt. Ma katsun nüüd anda mingi pessimisti psühholoogia. Ma tean, et see katse on poolik, aga ma soovitaksin kõigile lugeda üht väga tundmatut suurust G&ascute;rard de Nervali, siis saaksid ehk mu seletused olulisema aluspõhja. Ta elu möödub teravusis, alalises võnkumises rõõmust sügavamasse õnnetusse. Ta neab end, ta peab elama keset seda lõpmatult väiklast prahti ja ta kannatab vastuolude all iseendas ja väljas, sest kuradid tulevad siiski sageli nõnda, et neid ei märkagi, ja et saada maailmast lahti, ta peab elama ja see paradoks ei rõõmusta teda sugugi. Ta ootab kõige aja lunastust sellest olukorrast, millesse ta on pandud, ta tunneb, et inimesed ei ole lunastund, kuigi nad sellest kõnelevad, sest nad ei suuda käia selle teed, kes üksi läks läbi maailma. Ta ei suuda kõnelda Jumala armastusest, vaid Jumala vihast selle maailma üle. Ta ei tea sageli enam midagi teha, ta ei suuda uskuda sellesse, et tema askeetika purustaks terve selle mõttetuse. Ta ei saa ju uskuda iseenda kindlusse ja vääramatusse jonni, ta tunneb end alati absoluutselt tühisena ja alaväärtuslikuna, kellel pole mingit õigustki midagi saada. Ta teab ainult seda, et ta ei ole rahul sellega, mis maailmas on, aga ta mõtleb jällegi, et see rahulolematus on sama mõttetu kui savipotil, mis ei taha olla pott. Ja nii on ta alalises tugevamas või nõrgemas meeleheites, kuid alati ta sõdib Jumalaga, sõdib ja sõdib ja ootab ometi selle juures, et Jumal talle vastu tuleb. Ta ei tea midagi, ega taha muud teada kui seda, mis ta vabastaks, mis ta üle viiks nendest hästituntud kolmest dogmast. Ta nõuab, et ta nendest vabastataks. Harilikult on ta per aspera ad astra, mitte ümberpöördult nagu müstikute juures. Keset seda häda, kus ta tunneb, et kõik ta puruks surub, kus ta peaaegu reaalselt näeb seda, mida nimetatakse Kuradiks, keset neid kiusatusi järele anda ja olla teadlikult ja tahtlikult elajas, tuleb äkki teadmine, nagu valgustus, et kõik ei või olla ainult kuri, et ka Jumal ei või olla ainult kuri. Ja siis ta elab läbi selle apra õnneviivu, kus, nagu Markus ütleb, inglid tulevad ja teda teenivad. Siis tal on kerge ja siis tal on rahu mõneks viivuks ja ta näeb valgust, valgemat kui päike paistab valgele seinale, siis ta tunneb, et ta on lunastatud ja on vaba. Aga seegi ei kesta kaua, pikkamisi tuleb jälle inimlik - ta peab end püüdma ju elus hoida. Ja tal tuleb häbi jällegi sellepärast, et tal on keha. Tal ei ole lunastuskindlust, pole õndsuskindlust, sest ta tunneb peagi jälle, et ta ei ole seda väärt, ta pettub üksilugu iseendas ja otsib jälle ja loodab, et pääle surma tal õigus on saada lux perpetua./22/ Ma ei tahaks palju lobiseda, ma niikuinii lobisen liiga palju iseendast, sest maailm on võõras, õitsva tulbi asemel on peagi vaid kuivand varred. Aga ma ütleksin veel mõned sõnad inimlikkuse kohta. Inimese tunnus on rahulolematus. Sellega, mis on, on ainult elajas rahul, kui on saand, mis tahtnud. See rahulolematus on aga

praktilises elus väga kasutu. Inimesega on ikka nõnda nagu Strindbergi “Unenäomängus” mehega, kes tahab endalle rohelist keppi. Kui ta on saanud, siis ta ei ole enam rahul. Muidugi jääb siis ikka see küsimus, kas see rahulolematus midagi aitab, kas päästab see inimese looma, rumaluse ja kaduvuse põlvest, et ta ei taha olla ühtki nendest. See on probleem, mille suurus on kõigist suurem. Optimist ei tunne üldse seda probleemi või on see talle fraasidesse ära kulund, aga ma usun, et kui me mõnikord kõneleksime tõsiselt, oskaksime seda ja suudaksime, siis hakkaksime kõik nutma. Muidugi ka seda võib veel loodus kasutada oma otstarveks. Aga siis on saavutatud selle nutmisega midagi ühendavat. Ja ma usun, et kui me pole veel praegu kaduvusele määratud, siis meist võib saada alguse umbes samasugune traagiline kultuur kui semiitide. Ma mõtlen, lääneeurooplane võib olla ainult blaseerunud (Schopenhauer), aga mitte kunagi pessimist. Meie seas on neid enam ja imelikku viisi need ei hinda ka kuigi kõrgelt Lääneeuroopat. Aga need teised, need on teada intelligentsed ja targad, need tunduvad mulle vähemalt nii tühjad ja nii elutumad nagu oleks papist normaalinimene saand elavaks, nad on midagi golemitaolist. Kirjeldus oleks asjata, neid inimesi on niipalju, et neid ei jõua kirjeldada. Optimistil on häämeel kui tal on täis kõht, üks või enam naisi ja lõbus ajaleht. Pessimist tahab näha enam, ka temale on maailm võõras, aga optimist tahab, et maailm talle võõraks jääks, pessimist aga mitte. Optimist ei tunne ega taha tunda iseend ega inimesi, pessimist tahab, kuigi ta teab, et see ainult häda teeb, sest mida enam inimene end tunneb, seda vääritumaks ta saab iseendalle. Aga ma võiksin sellases stiilis lobiseda mitmed tunnid. Igatahes, kui pessimist veel midagi loota suudab, siis tal ei ole midagi loota sellest maailmast, sest halvemat sellest ei või olla. Ja ma lõpetaksin mõne tsitaadiga. Max Strauch ütleb (Die Theologie Karl Barths 14) ja see on terve dialektilise kooli seisund: “Selle * /23/ põhiseadus, kuju, skeem on tung elule, küllusele, sünnitamisele, loodule: üldnimetaja, mille all kõik siin sünnib on: bios, pathos, eros. Erootiline, libido'st, tungist elada on tulvil täis kõik selles maailmas; alates selle tungi demoonilisest karikatuurist ebaloomulikes perversiteedes kuni tõrjutud seksuaalsuse kõigis vikerkaarevärves särava rikkuseni, milles käsitlevad müüt ja müstika religioosset suhet. Aga just sellepärast, et eros, tung elule niisuguse kõikvõimuga valitseb seda maailma, just sellepärast ta on tulvil täis kaduvust, tühjust ja surma. Sest iga elutungi telos on ta ots - surm. Temas vajub maise sündmustiku terve laiuse üle hiiglasuur absoluutse mõistatuslikkuse vari, mis Hiiobist Dostojevskini polnud varjatud ühelegi mõtlejale ja mida endalle näha ei luba ainult õhtumaise inimese närune optimism.” Ja Karl Barth ütleb (Auferstehung 107): “Viimati ei ole võimalik mingi vahelmine tee tõsise endaärasalgamise ja looma instinktelu vahel.” Ja Spengler ütleb (II), et inimene on embkumb, kas püha või näru ja keskel on ainult keskpärasus. Ja Jeesus Kristus ütleb: “Otsija ei jää mitte rahule enne, kui ta leiab ja olles leidnud, ta kohkub ära imestuse pärast ja olles kohkund imestuse pärast ta saab valitsuse ja valitsuse saanud, ta jääb viimaks rahule.” (Cl. Al. Stromateis V 14, 96). Ja minul on ainult niipalju öelda. Ma pole meelega lisand igale mainitud pahele, igale hädale juure midagi hädalevat, sest ma loodan, et suudate ise teha järeldused, ise tunda, olen lootnud, et mul pole vaja hakata õpetama tundeid nende kohta, vaid neid ainult nägema. Ma olen rääkind ja ma ei tea mitte milleks, tean ainult seda, et olen väsinum ja õnnetum kui alguses. Sisukord Järgmine peatükk

Surmast Kui nüüd vaadata tagasi sellele, kuidas eestlased muiste võisid suhtuda surnuile ja jätta välja see veider hirm kodukäijate ees, siis saame võrdlemisi imposantse kujutelu, mida võib maalida väga luuleliseks ja südantlõhestavaks ning kahetseda vana aega, kus kõik oli veel nõnda hästi. Teataval määral on selleks õigustki, sest veel praegugi võib teha meele härdaks surnute küllakutsumine, nende ootamine ja vastuvõtmine. Sest säärasest toimingust ilmneb ju tihe seos surnute ja elusate vahel ning igal elusal on mõelda kergem surmale, teades, et ta pole unustatud ka siis mitte, kui keegi enam ei mäleta tema nimegi. Surma kohutavus on kuidagi nõrgenenud, kui arvatakse, et piirid teise maailma, kui see on ka ainult haud, ning selle maailma vahel ei ole teravad, et kõik, mis on, jääb sellisena, nagu ta on. Inimesed ei olnud sellal nii üksi kui praegu, sest kui inimesel siis polnud ainsatki sõpra elusate hulgas, mõni surnu tal ikka oli. Praegu on lugu niipalju vastupidine, et me ei suudagi mõista, mis see kõik tähendas. Oleme üksi, sest elusate seas pole sõpru peaaegu ühelgi meist, vaid ainult vaenlasi, kadetsejaid ja muid selliseid olendeid, kellede olemasolu Loorits ehk liig suures ulatuses ajab süüks sakslasile. Surnute seas neid ka ei ole, sest meil pole enam absoluutselt mingit seost nendega. On ju tõsi küll, et raipekultus pole kuskil vist suurem kui Eestis, on päris normaalne veel, et surnu pildistatakse, et ta puusärk fotografeeritakse mitmel korral koguni, kuid see toiming ei tähenda, et me usuksime surnul olevat mingit mõju veel. Ta tähendab hoopis midagi muud, tahetakse surnule teha viimne häätegu ja võetakse ta sellepärast pildile elusate hulka, sama tagamõte on ka kõigil, mis ühenduses surnuga. Meie kraade-intelligents teatab oma armsate lahkunute surmast võimalikult suure ja kalli kuulutusega ka ainult selleks, et märkida võimalikult selgelt: nüüd me teeme sulle kõik, mida vast elus ei saanud teha, selle eest oleme siis tasa ja sul pole õigust nõuda meilt midagi ning meil ei tarvitse mõelda, et oleksime võinud olla eluajal paremad su vastu. Surma kohutavus on selle tõttu meil palju suurem kui kunagi varemalt ja inimesed, kes väidavad, et see neid ei häiri, petavad ainult iseennast, tahtes olla filosoofilise kasvatusega haritud inimesed, kellele ei kõlba mõelda sääraste asjade üle, mis jäägu osaks “lihtsatele inimestele”. Kuid häda pole mitte selles, et meil on hirm surma ees, häda on selles, et meil pole enam sedagi lootust ta suhtes, mis oli meie esivanemail. Oleme küll kristlased ja usume hinge surematust, kuid tegelikult on neid ainult mõnikümmend ehk nn. haritud inimeste hulgas, kes seda usuvad tõepoolest. Enamik inimesi tahaks uskuda, kuid ei suuda ja kahtlevad, vahel usuvad, vahel mitte. Sest põhjused, miks mitte uskuda seda pole ainult saadud materialistlikust õhkkonnast, imbunud sisse koolist ja kirjandusest nagu tavaliselt öeldakse, vaid nad võivad olla ka sisemised. Inimene võib kahelda surematuses ainult sellepärast, et ta tunneb surematuse nõude olevat ülbuse, midagi, mille vääriline ta pole tõepoolest. Ning säärasel juhul on lugu muidugi palju halvem. Ja meid ei aita ega päästa meie üksindusest midagi muud, kui uuesti mõelda surmale ja nüüd juba oma eeldusilt. Kuid, olla võib, paljudele ei tundugi, et nad on üksi. See aga on sulaselge endapettus ja jaanalinnu liiva pugemine. Sest kuigi rakett tõuseb uhkelt ja ei mõtle vist muule kui oma seltskondlikule positsioonile, oma kõrgusele teiste seas ja enese asendamatusele, tuleb silmapilk, kus ta hakkab langema. Rakett ei tarvitse seda taibata, võibolla ka siis mitte, kui ta on kukkunud maha, kuid kunagi see päev tuleb ikkagi, mil ta mõistab: olen surnud. Kõik vahendid, mis meie inimesed kasutavad surma unustuseks: olgu nad siis

organisatsioonid, kus inimene magab maha selle aja, mille kestel ta oleks pidanud mõtlema, või töö, mida tehakse selleks, et jääda purju ja unustada, või jaht seltskondliku positsiooni, rikkuse ja au järgi, need aitavad ainult raasukene aega. Korra inimene tunneb ometi, et ta jääb üksi, sest see, et igal inimesel on oma surm, eraldab ta juba teisest. Kuid see ei tähenda, nagu poleks võimalik ületada surma, see tähendab, et meetodid, mis oleme valinud, on valed. Filosoofid on vähe kõnelnud surmast, sest sellest mõtlemine kuulus teoloogide valdkonda ning polnud õieti kohanegi õilsale indogermaanile, kes faustlikult pidi tungima lõpmatusse. Sellepärast kõik, mis filosoofid on kõnelenud, ei ole sugugi rohkem väärt kui see, mis mõni liivi eit või taat arvas surmast, mida arvasid eestlased kõneledes mardusest. Sest kõikide nende juttude tulemus on püüd näidata, et surm ei tule väljast, vaid on antud inimese endaga, mida teati ammu, mida poleks vajagi öelda. Oletame, et see on õige (kahtlane ta on siiski: mitte et surm tuleks kuskilt väljast, vaid kas surm on vältimatu, kas ta pole inimkonna psühhoos). Siis võime öelda, et nagu inimene ei saa vaadelda enda südant nii ka mitte oma surma, ta näeb ainult teiste oma ja teeb järeldused sellest enese kohta. Kui nüüd aga surm on inimeses, siis on tema tunnetamisest samuti kasu kui kõikide muude inimomaduste tunnetamisest ning võib öelda, et alles mõtlemine surmale on see, mis teeb inimese inimeseks. See ei tähenda, et surma tuleks karta, vaid teada ta olemasolu alati ja ikka. Inimene, kes teab, et ta jääb kurdiks mõne kuu pärast, oskab kuulda ja püüab kuulda hästi, et mitte unustada, mis oli. Inimene, kes teab, et ta varsti pimeneb, näeb maailma hoopis teisiti kui see, kes on kindel, et ta iial ei jää pimedaks. Samuti inimene, kes iial ei taha mõelda surmale. Muidugi, kui pimeneja igal silmapilgul haletseb oma pimenemist, siis ta kulutab enese selleks ja ei näe midagi, samuti ka inimene, kes aina haletseb oma surma. Seda teha pole õige, kuid tuleb elada nõnda, nagu surm tuleks järgmisel sekundil, siis alles inimene saab aru, mis ta on ja milleks ta on. Ei tarvitse mõelda vagatsejate vastuväitele, et see maailm on ju juhuslik ning alles pääle surma algab õige elu, sest nagu see, kes ei armasta oma venda, ei armasta Jumalat, nii ka see, kes ei armasta seda maailma, pole väärt tulevat. Võime ju küll öelda, et kogu me elu on juhuslik, et maailmas on loendamatu arv aatomeid, milledest ainult osa on teadlik oma olemasolust teataval silmapilgul ning järgmisel võib juba olla kaotanud teadvuse ja muutunud ainult aineks elusaks, ükskõik mis määral. See ei tarvitse olla vale. Kuid ka siis, kui oleks õige nõnda, ometi ühel asjal on vaja seletust. Milleks on vaja aatomil olla teadlik enese olemasolust? See on ainus tugi inimesele ta kurvas saatuses, sest ka siis, kui Jumal oleks loonud maailma ainult selleks, et siin iga aatom peab olema teadlik korra endast või mitmed korrad, sellel peab olema mõte, mille võime fantaseerida enestele ise. Kas või näiteks nii, et Jumal tahab näha aatomeid, kes teavad kõike, mis on neis. Aga kui juba ütleme seda, siis peame tegema ilmtingimata hulga muid järeldusi, milledest on päämine: meie elu ei saa olla juhuslik. On Jumala asi, mis ta teeb meiega pääle meie surma, kuid on meie asi mõelda selle üle ja mitte midagi väita kindlasti. Sest meie kujutlused igal juhul on väärimad kui Kolumbuse kujutelud Indiast, mida ta läks otsima. Inimese kohuseks pole mitte teada, mis on säälpool, vaid elada. Aga elada saab ainult siis, kui inimesel on toitu, kui tal on võimeid mingil kombel liigutada ennast. Aga siis, kui inimene iial ei mõtle säälpoolsusele, ei ole tal iial jõudu elada. Tuleb võtta süüa säält, s. t. tuleb mõelda lahendamatuid probleeme seni kui tuntakse, et ollakse jooksnud päätsi vastu seina. Sellest pääle jatkub söögist ja tuleb teha tööd, elada selle kohaselt, mis

ollakse saanud ja milleks ollakse muutunud. Ning siis tuleb minna jälle nälginuna närima teist maailma. Kogu see käik peab korduma niikaua, kui on võimalik siin maailmas, sest, kes teab, ehk teises kordub sama kuidagi teisiti, ning see, kes on siin olnud ustav väheses, võib olla ustav sääl paljus. Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimesi ei ela oma elu, vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanikele arvustmiseks ja hindamiseks, nii ka inimeste surm ei ole enam nende oma, ta tuleb kuskilt väljast vaenlasena või sõbrana, aga ta tuleb väljast. Ja see ongi põhjus, miks meie suhe surmaga on muutunud sajandite vältel. Ori ei elanud oma elu, tal polnud ka oma surma, ta oli palgata näitleja. Nüüd me pole enam väliselt orjad, kuid sisemiselt oleme vist enam kui sellal, sest meil pole enam jälgegi sõbralikust suhtumisest surnuisse. See, kes ei ela oma elu ega sure oma surma, ei saagi muutuda muuks kui õelaks kodukäijaks. See kehtib praegugi, kuigi meie terminid on muutunud. Kui keegi terroriseerib teist, ta on sama hää kui mõisniku ori ning ta terror püsib pääle surmagi kodukäijana nende inimeste kallal, kelledega tal olnud tegemist. Terroriseerijal pole aga elu, vaid ta mängib näitemängu.

Kristjan Valdma * (Nekroloog) Endast ta iialgi ei kõnelnud suuremat ja alles hulga aja peale sai teada, et ta on sündinud eelmise sajandi viimasel aastal arvatavasti kuskil Põltsamaa pool, sest mõnikord ta sattus kõnelema Põltsamaast. Juhtus vahel, et ta keelgi andis välja selle, sest ta oli neid haruldasi inimesi, kes terve pika jutu võivad kõnelda ma-infinitiivega. Kuulata teda oli nagu lugeda Eiseni redigeeritud muinasjutte, keel kogu aja küll oma, aga kui olid korra hakanud panema tähele neid infinitiive, siis muud enam ei jäänudki meelde. Ka seda võis aimata umbkaudselt, et ta on võtnud osa Vabadussõjast. Korra ta rääkis, kuidas keegi lapsepõlve sõpru kirjutanud talle sõja aegu kirja laste salakeeles ja siis tulnud väeosas suur krüptograafiline uurimine, kuigi selle keele süsteem olnud väga lihtne. Ta tundis neid mitut laadi ja võis alata ühega ning lõpetada ei tea mitmendaga, sest kui läks hästi, siis kuulaja sai aru mõne sõna vahetevahel. Võib olla, et see üllatas kõiki, kuidas temavanune sääraseid asju mäletab veel nii hästi. Samuti jällegi see, et ta iial ei hoobelnud oma õppursõduri aegsete vägitegudega nagu mõned teised, kellel üldse polnud muud jutuainet, võimalik, et ta sellalgi oli väga tagasihoidlik ega tükkinud kuskil esile, ülikoolis ta küll oli säärane. Eksameid ta tegi ainult muuseas, kuigi väga tahtis saada pastoriks. Oli Ristiusu Arheoloogia kabineti korraldajaks selle algusest saati ning askeldused seal võtsid enamiku ta päevast. Ainult siis, kui teised hakkasid ette heitma hoolimatust eksamiainete vastu, ta lausus, et tööd on liiga palju. Muidu ta ei nurisenud iialgi selle üle. Kogu töö talle tundus oma ja ma pole näinud ühtki ametnikku, kes nii palju peaks lugu tegevusest, mis hästi või halvasti elatab teda. Säärasele tööle ju tavalikult ikka vaadatakse ülalt alla ja peetakse end parema vääriliseks. Kui Kristjan Valdma kuskil tuli vastu ja talt küsida, kuhu minnakse, oli päris kindel, et vastus oli üks kolmest: Prof. Silla/1/ juurde, kabinetti või Ülikooli Raamatukokku. Igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju tal oli õiendada. Vahel valmistada ette kihelkondliku kirikliku arheoloogia registreerimistöile minevaid üliõpilasi, lugeda läbi nende töid, mis sageli muidugi

olid lihtsalt jubedad, seletada neile, mis veel on vaja, kuidas ja kust võimalik hankida puuduvaid andmeid, kaubelda mõne vastleitud eseme omanikuga hinna suhtes mitmeidsetmeid kordi, enne kui siis hauakivi või mõni paetükk krooniga mao, kiilkirja ja juudinäolise mehega sai kabinetti. Nii tihti kui mahti ta istus Ülikooli Raamatukogus ja sirvis igalaadi raamatuid, mis kuidagi ühendatavad kodumaa kirikulooga, olgu siis heraldikast või matemaatilisest astronoomiast, kõik kuuetaskud olid sedelikesi täis tal alati, nii täis, et võõrad inimesed pidasid teda ärimeheks, kes oma positiivset ja negatiivset varandust ei suuda mahutada ühte rahakotti, vaid tingimata vajab mitut. Imekombel ta ikka leidis sealt, mida just vaja. Viimaseil aastail Tartus ta enamasti oli Keskarhiivis, koostades ja aidates üliõpilasil koostada kirikute visitatsioonide protokollide nimestikke, ainult õhtupoolikuti oli siis näha teda mõni pealuu või vesikoopiate mapp kaenla all minemas prof. Silla juurde. Mis juhtus seespool, sellest ta harva kõneles avalikult, kuigi sellal oli virgemaid Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi liikmeid ja seal me aina ja aina rääkisime. Vahel, nagu juhuslikult, pudenes välja midagi. Korra ta terve semestri läbi kõneles egoismist ja püüdis iga nähet maailmas seletada sellega; mitte ainult neid, mis tavalikult mahutatakse sinna, vaid arvas, et paluda Jumalalt midagi ka pole muud kui egoism. Kas selline mõte tuli tagasihoidlikkusest või oli muid põhjusi, kes teab seda? Ta sai ainult mõninga aasta olla tegelikult Risti ja Nõva koguduste pastor ja nii harva, kui teda siis oli näha, tundus, et ta on rahul sellega, mis saanud. Ta ei tahtnud jääda Ülikooli juurde edasiõppijaks kirikuloo alal ja oma magistritöö, “Põltsamaa kihelkonna ajalugu”, tegi ka valmis vist rohkem sellepärast, et võimalusi oli ja oma kodukihelkonna ning esivanemate saatus huvitas teda. Ja nüüd, 8. novembrist (1937), pole teda enam loota näha Ülikooli Raamatukogus. Veel ei anna kujutella, et ta on surnud. Võib olla, et on möödunud alles liiga vähe aega; võib olla, ta oli jäänud liiga kaugeks nende kahe aasta vältel, kus teda nägi vaid juhtumisi; võib olla, et ei suuda kujutella surnuks seda, keda oled tundnud hulga aastaid. Vist tal on hea suurel rohelisel maal ja küllap need inimesed, kes tulevikus sirvivad ta lehitsetud ja loetud raamatuid, leiavad tolmukübemena mõne väljendamata jäänud mõtte. Kas nad panevad tähele neid, kas nad kõnelevad neist, kes teaks? Aga seal nad on ja mujalgi.

JAN KVACALA * See (loeng) on ühe mehe mälestuseks, kes sündis 5. veebruaril 1862 ja oli Tartu ülikoolis kunagi professor. Selle mehe nimi on Jan Kvacala. XVII sajandi algul tundsid mõtlejad inimesed, et nad oleksid võimelised muutma ühiskonda ja olid veendunud, et muuta maailma tuleb, reformatsioon on vajaline. Euroopa kultuuris on see periood esimene säärase teadvusega ja seepärast on need inimesed, kes tollal nõnda mõtlesid, igal analoogsel perioodil kuidagi kaasaegsed oma rahulolematuse, oma plaanide ja lootuste pärast. (Sest ajaloos on perioode, mida võib nimetada stagnatsiooniks.) Üksikute teosed võivad tunduda iseäratsemised minevikus, kummalisevõitu veidrused (sest minevikus on nagunii kummalisevõitu veidrusi), ja siis alles, kui nad kõik panna kokku ja kujutella elusaks, läheb arusaadavaks, mida need inimesed tahtsid, kui väsimatult nad püüdsid. Kirjutati utoopiaid: kirjeldus katse asemel.

Seda tervet perioodi siin nimetada ei jõua, selle kohta on terve suur kirjandus. Mõni tühine tõik vahel tõstab olevaks terve selle perioodi ja selle sisu. Nii oli tollal Tartu ülikoolis mõlema õiguse professor Heinrich Hein. See mees oli 1634–1640 vahel rajanud ühe societas'e, ühingu, Antilia või Dextrae amoris (?) (õigemini Antilia Baltica, sest antiiliaid oli mitu tollal), mis pidi asutama kolleegiumi (vennaskonna) Ruhnu saarele. Siin pidi elatama evangeelselt, kristlikult eemaldunult maailmast ja ometi hoolitsetama, et õige kristlus Venemaa kaudu, idast läbi leviks Indiassegi. Kõikide selliste rajatud ühingute kavad on utopistlikud, kui mitte lausa fantastilised. Ja ometi on nad väga elusad isegi 1640 paiku veel, ammugi varasemad. Keegi ei saa otsustada, mis oleks tekkinud, mida tehtud siis, kui poleks tulnud 30-aastast sõda, seda esimest Euroopa nuhtlust, mis arengut takistas nõnda, et alles umbes 1800 saadi (vaimselt) tagasi sinna, kus oldi juba umbes 1600 paiku. Te olete ajaloost seda sõda lugenud, teate daatumeid, aga selle sõja koledust, kui Saksamaal vähemalt 1/3 inimesi maha tapeti, tegelikult vist veelgi rohkem, ei kujutle teist keegi. On asjatu mõne lausega loota sõnastada selle sõja tobedat koledust. Protestantide ja katoliiklaste vastuolu Saksa Rahva Pühas Rooma Riigis (SRPRR'is) oli ainult üks põhjusi ja sõda ei kestnuks nii kaua, kui Prantsusmaa tegelik valitseja Richelieu ei leidnuks selles ainsat võimalust murda Habsburge, kelle käes oli tollal nominaalselt kogu Saksamaa, Austria, Hispaania ülemere-valdused, osa Ungarit ja Itaaliat, Madalmaadel teatavaid osi, nii et peaaegu terve Euroopa tegelikult. Välja arvatud Inglismaa. Richelieu' sihiks oli tõsta Prantsusmaad Euroopa esimeseks võimuks (ja selle juures oli tal esimeseks abiliseks üks kaputsiini paater Pierre Georgette, keda nimetati halliks eminentsiks). Tema ju oli see, kes palkas Gustav Adolfi ründama keisrit! Seda te olete näiteks kirikuloost lugenud, kuidas Gustav Adolf läks protestantidele appi, aga seda ei seisa tavaliselt üheski ajalooraamatus, et Richelieu oli ta selleks palganud ja maksis selle eest Gustav Adolfile aastaraha. Ega tasu endale teha mingeid illusioone rootsi sõdurite distsipliini ja korrektse käitumise kohta (ka siis, kui nad hakapelita'd olid/1/, see ei lugenud midagi). Kõik olid ühesugused mõrtsukad, nii protestandid kui katoliiklased. Kõik tegid Richelieu' heaks tööd – hävitasid Saksa Rahva Püha Rooma Riiki. Mis moodi see sõda käis ja mis need Gustav Adolfi järglaste sõdurid tegid, ütleb üks saksa termin kõige paremini, see on Schwedentrunk (rootslaste jootmine, -jook). Seda tehti nimelt nõnda, et talumehele, kes ei annud kätte oma varasid või kellel ei olnudki enam varasid, sellele pandi lehter suhu ja siis hakati talle virtsa sisse valama ja lasti tal nii kaua neelata, kui tal kõht põnni läks ja siis läks sõdur sinna kõhupääle ja tallas niikaua, kui ta selle suust välja oksendas. See on see Schwedentrunk. Teised polnud muidugi paremad. Kuid see ei olnud tollal ainus käimasolevaid sõdu. Kirjeldamatut vaeva ja viletsust kogeti kogu Euroopas XVII sajandi esimesel poolel. Kogu Euroopa, pääle Prantsusmaa, jäi tegelikult nii vaeseks, et see vaev ja viletsus oli veel XVIII sajandi alguses täiesti normaalne. Ja ometi need inimesed, kes ellu jäid, kavatsesid ja lootsid edasi (lootsid reformatsiooni) selles võimatus tegelikus elus, selles reaalses tõeluses, mis alistus Richelieu soovitud seadustele. Üks neid oli Jan Amos Komensky / Comenius (1592– 1670), keda tavatsetakse nimetada suureks humanistiks, esimeseks pedagoogiks ja pedagoogika teoreetikuks jne., kes oli T^sehhi vendadekoguduse (rajati aastal 1457) viimne piiskop. Oma pedagoogilisi teoseid ta pidas kõrvalisiks – puerilia studia –, kuigi just nende kaudu ta sai tuttavaks ja kuulsaks ning pagulasenagi suutis elatuda. Sest aastatel 1627, kui ta kodumaalt pidi lahkuma, kuni

1670 käis ta mööda väikeriike ringi: Poola, Inglismaa, Rootsi, Poola, Ungari, Poola, Hollandi. Ta tõeliseks elusihiks oli koostada üks Pansophia, raamat, mis pidi sisaldama kõik võimalikud teadmised (filoloogia, alkeemia, astronoomia etc) ja aitama inimkonda edasi. Tähendab midagi selle taolist, mis prantsuse entsüklopedistidel oli Encyclopédie. Sellest raamatust ilmus ainult sissejuhatus Prodromus 1641. Terve töö, mida Komensky oli teinud 25 aastat, põles Poolas Lissas/2/ linna põlemisel 1656! Teine soov oli tal rajada üks niisugune kolleegium või ühiskond, mida ta nimetas Secta heroica. Pedagoogilistest teostest on tähtsam Didactica magna (1627– 1632), mis ilmus 1638. Selle teose ja teiste taoliste alusel reformiti XVII sajandi kestel kõik Euroopa koolid, ka Rootsi koolid. Nii et teatav mõju peaks olema Komenskyl ka (meie) Forseliusele. Kuidas Jan Amos Komensky oma kaasaja tegelikku reaalsust – milles samuti tuli seista kahejalgselt – vihkas ja kuidas ta selle pärast kannatas, seisab lugeda raamatus Labyrint sveta a ráj (rp. lusthaus) srdce – “Maailma labürint ja südame paradiis” –, mis ilmus aastal 1631, ja mis on negatiivse utoopiana tulus alati võrdlemiseks selle olevikuga, milles inimene elab. Maailma labürint on selline, et keegi hulgub mööda labürinti, mis on tegelikult see maailm. Ja ühes kohas selle labürindi sees on ta ühel säärasel turul ja siis kirjeldus käib nõnda: “Logardeid küll nende hulgas oli vähe. Peaaegu igaüks tegutses millegagi. Aga need olid embkumb, kas lapsikud mängud või viljatud rängeldused. Nõnda sääl muist korjas tõesti tänavapühkmeid ja jaotas neid omavahel, muist veeretas palke ja kiviranku, tõmbas neid plokiga kuskile üles ja laskis siis need jälle libiseda alla; muist kandis mulda või toimetas seda teisest paigast teise; muist askeldas kuljuste, peeglite, topiste, käristite ja muude kannidega; mõned koguni lõbustasid end oma varjuga teda mõõtes, ajades taga ja püüdes teda haarata. Seda kõike nad tegid sellise agarusega, et nad oma töö kallal ägasid ja higistasid, sageli isegi kokku vajusid. Peaaegu kõikjal oli ametnikke, kes neile sihukesi asju panid pääle ja virgalt oma kohust täites nende kätte jagasid need kohustused, ega olnud põrmugi puudu neist, kes sama virgalt nende ametnike käske täitsid. Siis ma hämmastunult ütlesin: “Oh õnnetust, ons siis inimene vaid selleks olemas, et oma jumalikku mõistust sääraseiks tühjeks ja kasutuiks asjuks kuritarvitada?” “Mis tühjad asjad,” hüüatas mu saatja. “Eks ole siin näha nagu peeglist, kuidas inimene oma mõistusega kõik raskused ületab? Ainult üks tegeleb ühe, teine teise asjaga.” “Aga kõik,” vastasin mina, “lausa kasutuga, mis on täiesti sobimatu nende kõrge päritoluga?” “Ära targuta liiga,” vastas ta mulle, “nad ei ole ju veel inglid taevas, vaid elavad alles maapääl ja peavad tegelema maiste asjadega. Sa ju näed, kui korrapäraselt see kõik nende hulgas toimub.” – Aga ligemalt silmitsedes märkasin, et pole võimalik mõelda välja suuremat korralagedust kui siin valitsevat. Sest kui üks rassis ja vaevles tööga, tuli kohe keegi teine ja tikkus vahele ning varsti pääses lahti riid ja tüli.” – Umbes selles toonis on terve see raamat. Ja ta lootuste kokkuvõtteks on siis lause: “Andku Jumal, et maailmale see suur valgus läidetaks meie juures ja säält lähtuks collegium lucis ad fundandam ecclesiam vere catholicam philadelphicam, ludus sapientiae Dei, cujus praeludium ante semisaeculum Fraternitatis Roseae Crusis (Fama) /valguse ühing, et rajada tõeliselt üldist ja vennaarmastajat kirikut, Jumala tarkuse mängu (Comeniuse keeles mäng ( ludus) tähendab kool, õppimine), mille eel-mänguks oli poole sajandi eest roosiristlaste vennastuse.../ Siia on lause pooleli jäänud, keegi ei tea, kuidas see lause lõppema pidi. Aga nende roosi-ristlastega on nõnda. Württembergis oli üks väga veider mees, pärastine piiskop, Johann Valentin Andreae

(1586–1654). Noorestpääst ta oli nende muutumiste ootajate tõeline juht, kuigi keegi ei teadnud, et tema see on, ja selle üle ei ole veel tänapäevani täit kindlust, kas oligi tema. 1614 ilmus Kasselis raamat Fama Fraternitatis Roseae Crusis, autoriks kaunis kindlasti J. V. Andreae. Sellest raamatust tekkis paanika või kõmu, kuidas nimetada, sest sääl oli jutustatud, et on üks sihukene ühing olemas, mille nimi on roosi-ristlaste vendlus ja selle käes on kõik maailma saladused ja see on otsustanud oma saladused ükskord inimkonnale avaldada. Ja muidugi hakkas tervel Saksamaal selle vendluse suur tagaotsimine. Kus ta siis on? Keegi, kes kangesti teada tahtis, laskis jälle trükkida ühe kirja vendlusele, siis vennad saaksid lugeda, kes ta on ja teataksid talle ja võtaksid ta sinna vastu. 1616. aastal ilmus teine taoline raamat: Chynische Hochzeit Christiani Rosenkreuz anno 1459. Selles raamatus on jutustatud Christian Rosenkreuzist, kes on juba 100 aastat surnud. Vahepeal tõuseb jälle üles. Haua pääl on kivi: niimitme aasta pärast saan ma jälle inimeseks. Ja selle mehe käes on ka kõik tarkus. Andreae omad on samuti Reipublicae Christianopolitanae Descriptio 1619, Civis Christianus 1619 – kristliku musterlinna ideaalpilt, ja saksakeelne “Ränduri eksirännakud isamaal” ( Pilgers Irrfahrten im Vaterlande) 1618. Ta on kirjutanud palju muud veel, ja hilisemad teosed on üldtuntud. Selle mehega oli ka Jan Komensky aastast 1628 tuttav, sest ka Komensky tahtis teada, mis nende asjade taga on, kas see ühing tegelikult on ikka olemas, sest kõik tahtsid, et ta olemas oleks, ja keegi ei leidnud, kus ta on. Pole imelik, et selle perioodi uurimine on otsekui eri teadusharu, sest siit õigupoolest kõik algab, mis pärast väärib mainimist. Kui te mõtlete, et sel perioodil elasid säärased mehed nagu John Dee, /3/ üks suur alkeemik, Galilei, Fludd, / 4/ või esimene kuu pääle sõitmise mõtleja ja laevakonstruktor piiskop John Wilkins, /5/ siis te saate aru ehk, mis sel ajal oleks võinud teha, kui inimesi poleks takistatud ja niisugused asjad, mis 1800 paiku uuesti alustati, oleksid juba siis tehtavad olnud, sest tehniliselt ei olnud 1800 veel põrmugi paremal järjel kui 1600. Selle perioodi uurimine on seepärast ajaloos peaaegu nagu eriala. Eriti rohkesti on kirjutatud selle Andreae ja Komensky kohta. Pole midagi imelikku selleski, et komenioloogia on – eriti t^sehhidele – uurimisala omaette. Komenskyl on olemas oma “Komensky selts”, kes andis vanasti välja Komensky seltsi kuukirja. Ja viimati: suuri mehi minevikus juurde ei tule, oleviku omi ei taheta tunnistada harilikult (Schweitzer, Einstein, Heisenberg jne.), siis saavad suurusteks paratamatult suurte meeste suured uurijad. Ja üks nendest tähtsatest uurijatest ning erilise tähtsusega komenoloog on Jan Kvacala. Jan Kvacala sündis 5. II 1862 Lõuna-Ungaris Petrovaczis, õppis Bratislava akadeemias – ta oli slovakk ometi – teoloogiat, filoloogiat ja filosoofiat aastail 1880–1883. Siis oli paar aastat Leipzigis, kus dissertatsiooni Über J. A. Comenius' Philosophie, insbesonderen Physik alusel sai dr. phil. (1885). Töötas siis Bratislava evangeelse lütseumi õpetajana ja teose J. A. Comenius, sein Leben und seine Schriften eest sai dr. theol. Wienist (1893). 28. oktoobril 1893 nimetati ajaloolise usuteaduse professoriks Tartusse, kus algas loenguid 26. I 1894. Avaloenguks oli “Oikumeenilised püüdlused kolmekümne aastase sõja ajal” (Irenische Bestrebungen zur Zeit des dreissigjährigen Krieges – avaldatud AeC 1894). Viimased pakid päral alles 7. II 1895. Ta avaldas Tartus tegutsemise aegu hulga teoseid ja artikleid. Enamik Tartus kirjutatud teostest on avaldatud Tartu ülikooli tolleaegseis toimetistes. Kirjutas saksa, ungari, poola, t^sehhi keeles. Mainin mulle teadaolevaist teoseist ainult tähtsamaid:

Die deutschen Mitarbeiter an der paed. Reform des Comenius, Mitt. d. Ges. f. dtsch. Schulgesch. 1896 Komensky und das Perpetuum mobile, Politik 1896 D. E. Jablonskys Briefwechsel mit Leibniz AeC 1897/1898, (1899) Die Schicksale der Didactica Magna bei ihres Autors Lebzeiten. Mon. der Com. – Ges. 1898 Comenius und Rousseau, zwei Eiferer in der Geschichte der Erziehung, Deutsche Schule 1898 Die Spanheim-Conferenz in Berlin. Mon. Com. Ges. 1900 Jana Amosa Komenského Korrespondence, 1898, 1902 J. W. Andreaes Antheil an geheimen Gesellschaften. AeC 1899 D. E. Jablonsky und Grosspolen. Zeitschr. d. hist. Ges. f. d. Prov. Posen 1901 Realismus, romantika a askesa 1900 Die paedagogische Reform des Comenius in Deutschland bis zum Ausgange des XVII Jh-s. Mon. Germ. paed. 1903, 1904 Jan A. Comenius. 1914 Die Gesch. der Reformation in der Slowakei 1517–1711. 1935. Tartus õpetades oli mitmel korral komandeeritud, enamasti kirjanduse hankimiseks, kuigi tal liikumine oli raske, sest ta oli hoolimata kõigest ikkagi Austria kodanik ja seetõttu passire^ziimiga oli häda muidugi. Kolas suviti ringi (1912 Abbazia, 1913 Jalta). Jan Kvacala isiklik toimik Ülikooli arhiivis sisaldab päämiselt palveid tellida kirjandust raamatukogudest. Siin ta siis loeb T. Campanellat (Monarchia, Messiae etc) 1904–1907, loeb Hussi ja Wiclifi/6/ 1914 ja Wilhelm Postelli/7/ kelle nimi teile kahjuks midagi ei ütle ja mina ei jõua ka teile seletada, kes see mees oli XVI sajandil. Ja uurib edasi Leibnizi 1912–1914, Leibnizi kirjavahetust eriti. Leningradi Akadeemia raamatukogus on (senini) üks Leibnizile saadetud kirjade kogu ja tema kirjade kogu. See on olnud mitu korda Jan Kvacala käes Tartus. 1904. aastal antakse Kvacalale eri summa tollal ühe kuulsa raamatu, Wilperti/8/ Dia Malerei in den Katakomben Roms hankimiseks. Kuidas selle raamatu saatus on, ma ei tea. Professor O. Sild kogu oma eluaja püüdis seda raamatut uuesti hankida ega jõudnud, selle jaoks ei olnud iialgi küllalt raha. Kvacalal näib raha olevat, võibolla on ta ka vahel ahne või riik kitsi, sest vahel on lõbusaid lugusid. Ta täidab dekaanikohuseid, ja seaduse järgi on nõnda, et kui suvepuhkuse ajal keegi dekaani kohuseid täidab, siis lisatasu selle eest ei saa, vaid ainult õppeaja eest; Kvacala tahaks lisatasu ka, sest ta on ikkagi sel ajal ametlikult dekaanikohuste täitja. Kui ta 1916 ainsana, kes oskab vene keelt ja loeb vene keeles (kuigi ta vene keeles midagi kirjutanud ei ole) saab usuteaduskonna dekaaniks ja riiginõunikuks ja peab ametiasjus sõitma Petrogradi, siis riik maksab 6 hobusega sõidu eest, kuigi Kvacala on sõitnud ühega: Kord ja kohus au suhtes peab säilima! Ametlikkude aktide järgi on professor kuni 31. maini 1918, kuid enese teada kuni 31. augustini 1918 ja siis on koos ülikooli teenistujatega evakueeritud Vorone^zi. Sinna viidi tollal ka ülikooli raamatukogu. 1921. aastal saab ta Bratislavas Theol.

Hochschule professoriks ja 1932, saades 70-aastaseks, läheb erru ja suri 1934. Ja keegi meil ei tea temast enam muud kui nime. Meile ei jätnud ta midagi, sest ta oli slovakk ega seltsinud sakstega ja eestlasi kui niisuguseid polnud tol ajal olemas ning kirikuloo tüüpi deskriptiivsed loengud unustatakse varsti. Ja teisest küljest ei jätnud midagi, sest neid, kes oleksid huvitatud Jan Amos Komenskyst, pole, ega neid, kellel oleks soovi tegelda Johann Valentin Andreaega. Kõik ta õpilased siin on surnud ja – õpilaste õpilased... ei tea temast muud kui nime ja mõned iseärasused. Kuid muidugi Jan Amos Komensky elab veel kaua, ja kui pole uurida teda (et midagi enam juurde leida pole kuskilt võimalik), siis uuritakse tema uurijate arusaamade muutumisi, sest need kajastavad teatava perioodi olemust omamoodi ja on ka üks “tegelikkus”. Ja niikaua kui Comeniuse uurimine kestab, niikaua elab ka Jan Kvacala, kuigi ta meil ei ela ja meie hulgas on olnud. Need faktid on vahel väga imelikud, et inimene elab hoopis mujal kui sääl, kus ta tegutseb. Või siis hakkab elama hoopis teisel ajal. Kui te näiteks mõtlete, et XIX sajandi keskel oli sihuke salkkond nagu Hengstenberg, Hof(f)mann, /8/ Kurz-Keil (Tartus) ja need terroriseerisid luterlust umbes 50 aastat või rohkem, nendest on saanud need, kes nad olid eladeski: surnud iidolitele ohverdajad. Kui te aga võtate niisugused mehed, nagu Andreae (kelle muud raamatud on praegu ka loetavad), või Komensky, või Hengstenbergi kaasaegse S. Kierkegaard'i, kes ei ohverdanud iidolitele: nemad elavad, kuigi iidolikummardajad tollal ja hiljem neid piinasid ega leidnud küllalt häid vahendeid iialgi, kuidas niisuguseid inimesi piinata. (Sest Komensky näiteks lootis Inglismaale minnes, et nüüd Inglise parlament võtab ta plaani vastu – reformeerida kogu maailm, inglastele oli tähtis ainult koolireform, Rootsis oli samasugune lugu: rohkem ei saanud, kui parema koolikorra!)

ARMASTUSEST * See, kes pandud liigitama naeratusi, kadestaks peagi kangesti danaiide. /2/ Naerude nimetamiseks on igal inimesel kimbukene lemmiksõnu, milledele tavaliselt ei ole ta iial kogenud midagi vastavat. Ta meeleldi küll lobiseb oma iidolsõnadest ja nagu kõik muudki: naeru ta vaadelda ei taha! Milline tahes, aga iga naer võib ju olla tema pilkamine! Kõigist aga vähem meeldib talle naer, millest ta harilikult räägib. Vähe on inimesi, kes on näinud kibedat naeru, veelgi vähem neid, kes hooliksid teda silmitseda. Et kirjanikvennikesed on “pisut mõrkja” naeru tunnistanud peeneks, tähtsaks või ainuintelligentseks liigiks, siis üpris suur arv inimesi on veendunud, et nende kummalised suumaigutamised ongi kuulus kibe naeratus. Ja pääle nende eneste mõistavad nii naerda üksnes mõned nende silmas armuleidnud. Sest nii nagu ei armasta keegi teine ega oska seda kunagi, veelgi vähem keegi muu mõistab naerda säärasele olendile kinnistatud naeru. Kuid lausa lootusetu on selgusele tahta tema kaudu, millised on kibeda naeratuse karakteristikud, sest tavaliselt ta kasutab seda sõna kurjasti. Tema kibe naer on üleolev, pilkav, äraootav, väga harva kibe. Minu meelest see sõna tähendab naeru oma valu pärast ja muigamist ning hämmastust, et saab veel tunda valu. Kuid umbes nii on ju kõikide naerudega: igasühes on kümmekond aatomeid ja ükski nimetus ei ütle ära sisu. Naerud on kõige keerulisemad endaväljendused ning enamasti inimesed neid ei oska lugeda. Aga see, kes suudab, ei kasuta enam kohmakat keelt ja puisi sõnu tunnete väljendamiseks. Ehk aeg tuleb kunagi, mil koguni mõtted palju selgemini ilmnevad naerus kui sõnade varal!

Võibolla suudaksin sõnastada paremini mõnd naeru kui paljud kirjanikud, sest mulle on inimeste sallitavuse määrajaks nende naer. Mitugi väga ilusat inimest on läinud vastikuks koos oma naeruga. Aga mõni tühirumal ainult naeru pärast tõusnud inimeste hulka, vahel kõrgemale veelgi. Tean naerudest palju, aga just see tähendab, et tean hulga vähem kui need, kes naeru panevad samasse kasti, kuhu sõnad ja liigutused. Olgu hingedki surelikud, nad on küllap armetumad rühkkivimid kui keha. Aga hingel on ometi kaks üsna täiuslikku väljendusviisi häälekõlas ja naerus. Mina usun jäädavust nendele, kuigi vahel kardan, et mõlemate paremik sureb enne nende kehade lagunemist. Sest vana inimese naer sarnaneb juba talviste pilvedega. Ja ometi: et Eha sureb, on paratamatu, pean leppima, aga ma kuidagi ei taha leppida mõnede naeratuste kustumisega juba selles elus. Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb. Kuid mulle tundub veelgi kurvem see, et ma enam mitte midagi ei oska teha sellist, mis rõõmustaks Eha naerma. Ent küllap seegi on kauplemine: selle eest, mida pakun, tahan vastu naeru! Püüan teenida ära seda, aga ei suuda, sest näib, et Eha arutab: kui mulle antakse puuhobune, siis pole mulle midagi antud, kui mulle tuuakse plekkauto, siis ma teatan, kuidas olen rahul. Aga vaadeldava armastusega asi on palju haledam veel. Üldse ei hooli inimene teisest, talle koguni ei meeldi teise mõistus, abitu hoiak, jõud või ilu. Tõeluses paistavad inimesed armastavat teatavaid emotsioone iseendas. Ja see teine, kes võimaldab nende tunnete kerkimise, on armastatav ühe kasuliku vahendina. Seepärast ongi erinevused armastuse sisus väga suured ning teineteise mittemõistmine ülitavaline. Mulle meeldib tunda emotsiooni, et midagi on ilus või rõõmu miski ilusa tegemisest kellelegi. Naistele tavaliselt meeldib tunda: oi, küll mina olen ikka üks väärtuslik olend võrreldes teistega – kuidas mind tahetakse! Ja meestele: pole teist nii kanget kui mina – oh, küll ta on puigelnud vastu, aga ennäe, minule on nagu sula või! Mis mõttes sellist komöödiat hüütakse armastuseks ei tea mina. Aga seda tüüpi lobasid on sadu alaliike. Pole ju parem lugu armastada inimest, kes võimaldab tunda kirjanduses kiidetud kenakesi emotsioone! Armastada seda, kes kinnitab: sa tõesti pole veel vana ja inetu! Armastada seda, kes nendib: sinu teinepool ei pea sinust küllalt lugu! Kas keegi üldse kunagi on armastanud teist, kas see ongi võimalik? Kardan, seda oskab üksnes Jumal, sest ainult tema teab selgelt seda, mis on üksindus, kui tüütav mistahes mina on iseendale. Aga siis alles on võimalik armastada kedagi, kui inimese mina teda end enam ei huvita ega rõõmusta. Mina ise ei vääri mõtlemist, kuid vajan kedagi, kes võiks olla minule väärtuseks, oleks jumalikum minu “Minast”. Vananevad inimesed tahavad – ja küllap kõik – piinata end ning meelsamini veel teisi, piiludes tagasi noorusse. Kui saavutuseks säärasel korral on pisikesegi erinevuse avastamine, siis süüdistatakse selles end, meelsamini veel aga teisi ja hangitakse jälle juurde

vanadust sellega. Lapse ja rauga maailm koosneb minamandrist ja mõnedest kahtlase olemasoluga saartest, kust saadakse kaneeli või pipart. Ja just nii süüdistades rändab inimene tagasi kodumaale oma üha räbalamaks süüdistatud minakese emaliku südame juurde. Aga mitte üksnes sellega, vaid kõikide minast sõltuvate väärõpetuste kaasabil. Selgemini ju mina tunneb end mina kannatades; rõõm annab inimesele osadust teistega, valu ehitab talle indiviidi müüri ümber. Seepärast, mida vanemaks ja isekamaks inimene läheb, seda veendunumalt hakkab ta tõisitama, et rõõm on pinnaline ja valu sügav nähtus. Rõõm hakkab inimestele tunduma kohutav või “naljakas” nagu lastele ja seepärast viimati jääb inimesele üksnes võime kannatada. Selle sügava, puhtisikliku, mida ta on taotanud ning sageli kiitnud, ta saavutabki. Seepärast juba minuvanuste armastus on peaaegu ainult teekaaslaste häätahtlikkus ning armumine juba üksnes mõne mina eriisu rahuldamine nagu lapsel. Üksnes kunagi elupäeva keskel, mil ajatu terendus hõljub nagu õitseva rukki tolmupilv ümber meie, ei häiri meid meie mina nõudes. Kuigi ei ole seks ajaks keegi vist veel jõudnudki tüdida oma “minast”, rõõmu ta hindab üle kõige alles ja seepärast suudab “mina” unustada. Ta tänab alles teist inimest rõõmu võimaldamise eest ja katsub temale tasuda vähemalt samaga. Ning anda talle ilusaimad tiivad, et ta võiks olla Jumal seepärast, et ta on meile jumal. “Minast” tüdinud inimene vaevalt kedagi teist suudab pidada jumalikuks, kuigi ta seda kangesti tahab. Tavaline surelik läheb tuldud teed tagasi. Peagi pole teine enam tema õige mina, tema Jumal, ta hakkab ohverdama iseenesele jällegi. Teist ta tunnistab üksnes sel määral, mil teine on vajalik minale. Sageli pole tal muud ülesannet kui minale valmistada valu, et mina võiks enda tunda parema oma kunagisest jumalast. Väga sageli jumalustest saavad indulgentsiate müüjad teineteisele. Vahel nad on nagu eri liiki sipelgad samas pesas, vahel on üks teisele hädavajaliseks parasiidiks, et peremees saaks end usutavalt tunda täiusliku mina. Kust see käik on saanud tõuke, on taibata väga raske, ükski inimene ei oska ju näha üle iseennast ja põhjused erinevad sõltuvana inimestest. Igatahes – tunnistaksime teist igavesti oma õigeks minaks, kui ta ei hakkaks meile mistahes võtetega tõestama seda, mida tahame uskuda temast. See on ju armetu jumalus, kes salakavalate võtetega oma austajale katsub teha selgeks, et ta on jumalus ja mitte mustakuntsimees laadalt või tsirkusest. Ja teine viga, kui jumalus hakkab ise nõudma enda tunnistamist jumalate hulgast jumalikemaks. Ka siis hakkame tõrkuma. Sest nii käitub palvevend, misjonär või kestahes petis. Tõeline Jumal on ise üllatunud oma jumalikkusest ning häbeneb, kuidas teda saab austada sellena, kes ta pole. Aga need kaks: rõõm üllatuses ning häbi teevad ta üha jumalamaks, imemaks ja õigemaks minaks teisele. Naised vist kõik arvavad aga: Jumal peab tegema imesid ja nõudma endale tunnustust. Ja nemadki hakkavad käituma nii. Aga siis nende vägevad imeteod lähevad endastmõistetavaiks ning armetuiks. Sünnitavad lapsi, mõtelda, milline võime! Naeratavad ülimagusalt ja tehtult. Kõnnivad mehe ees alasti (kui poeaknal paistis kingi või kübaraid) aga mitte enam jumalana, ei, vaid arvestava revüüdiivana. On vahel kirglikud, koguni häbitud, aga katsetavad nii üle kuuldut või loetut tulenevate kasude suhtes. Kalkuleerivad iga säärast imet kainelt üle ja ette, nad on ju oma teadagi praktilisemad meestest... Mitte midagi nad ei ole enam hämmastusest, sest tõelise jumalikkuse ostujõud ei ole ettearvestatav. Sääraste “jumalike” tegude eest on aga võimalik alati saada midagi päris konkreetset /ohvreid/ ning naistele vähem vajalist abstraktset allaheitlikku meelt ja pidevat valmisolekut ohverdada.

Võimalik, et mõni mees “imenaisi” just peab jumalaiks! Muidugi mängijad ise võivad uskuda end olevat elus kahel jalal seisvad taevalised. Mulle ikkagi Jumal on jumalaim – kui ta hämmastab iseennast, kui ta on õnnelik, et keegi ometi kord võimaldas väljapääsu kaunidusele ja imelisusele ning väele, mille olemasolugi ta ei uskunud kindlasti. See Jumal ei saa teisiti, kui teha imesid, sest teda armastatakse, temale antakse tiivad ja tähedki. Aga Jumal, kes teab end kuuluvat klassi Deus L. ja peab siiski loomulikuks austajate monolaatriat, / 3/ kes aina kardab, et tema jumalikkuses kaheldakse ning seepärast teeb silmamoondamisvigureid /või koguni alles tasuks ohvrite eest ja mitte nende väljarebimiseks/ see pole väärt inimesegi nime kõla. Tavaliselt inimene kogemata ikka midagi juhtub tegema spontaanselt, kuid – imetaoline naine harrastab üksnes teadlikku imetaolist kalapüüki. Ja viimati ometi võib juhtuda, et kannatlikemgi järv ei lepi selle ülesandega, mille on andnud talle ratsionalistlikud teoloogid. Siis naisjumalusel pole teha muud kui sõimata: järvi himude orjeks ning end piinatud ja nõrgaks naiseks. Kuni leidub keegi rumalam eelmisest mehest. Et naine mehele on tõeliselt Jumalaks, pole kaheldav. Kas aga mees on seda kunagi olnud naisele, läheb mulle iga aastaga kahtlasest kahtlasemaks. Kus on naiste armastuslüürika? Miks sünnib jumalinimene neitsist, keda muude naiste halvustuse eest kaitseb üks vizemann? Miks pole naised iialgi kõnelenud meeste “mõistatuslikkusest”, pole maalinud ega raiunud neid kivvi? See ju ikkagi tähendab, et naise jumaluseks on tema ise ja selle aistitavaks kujuks – tema laps. Ka seepärast ta meeleldi unustaks olma, et last ei saa meheta ja see on vaid pooliti tema. Ammugi on ära ju naerdud mees, kes poega peab oma jumalikkuse inkarnatsiooniks, aga taolise südamega naist ei tohi keegi muiata. Emalike tunnete üle naerda on suurim kõlblusevastaseist roimadest! Võibolla, üksnes ääretult ihar naine vahel siiski kuidagimoodi jumaldab üksikut meest, kuigi ambivalentselt. Umbes nii nagu mees kiviajal. Aga nende hulgas pole ometi vist ainsatki, kellele see jumaldamine läheks loomuomaduseks, et üksik mees oleks kõikide tema tegemismõtete katalüsaatoriks. Meessugu küll – aga jumaldada klassi on ometi tunnistada jumalikuks üksnes ennast. Enamiku meeste ja kõikide naiste meelest armastus lõpeb siis, kui “nad on saanud teineteise”. Ja nad kõik on veendunud ka, et sellega algab langus kõiges, mitte üksnes teatava inimese poole suunatud tunnete elevuses ning pingsuses. Selle arvamuse vastu on peaaegu võimatu midagi teha. Et ta on juurdunud sügavamale paljudest muudest, siis asi on koguni nii halb, et tõeluski kujuneb ümber vastavaks eelarvamusele. Ometi on see dogma pärit ajast, mil abielluti kõige muu, ainult armastuse pärast mitte. See olukord siis määras abielu sisu ja toda sisu pidid tunnistama viimati needki vähesed, kes kogemata abiellusid armastuse tõttu. Ja nüüd, kuigi tegelik olukord on üsna muutunud ja abielude enamiku taustaks – vähemalt kunagi – on armastus, see siiski, mida arvatakse abielust võrreldes armastusega, on nii pühitsetud dogma, et teda ei suuda muuta Jumal, rääkimata kuraditest. Kuigi on päris kindel, et tuhandes sigaret maitseb paremini esimesest, tuhandes klaas viina joovastab nagu esimene, tuhandenda mehenaise suudluse kohta arvatakse risti vastupidi. Nagu armastus oleks midagi ravimi taolist, millele organism või tema vead lähevad resistentseiks! Juhtuda sedagi võib, aga säärane suhtumine on algusest pääle midagi muud kui armastus.

Mina olen see loll siin maailmas – usun, et kauemat aega abielus olnud meestnaist, kui nad armastavad teineteist, teevad kõike üheskoos ometi paremini kui äsja armunud. Mu meelest nad isegi filmis mängivad õigemini armastust. Vahel järeldan koguni “õigest” mängust, et inimesed on tegelikult, kuigi mitteametlikult, abielus. Ei ole siiani leidnud ühtki mõtteosalist. Ühede järgi “õigema” mänguga näitlejad liiga kergelt on lihtsalt paremad näitlejad. Teiste meelest nad on armunud... Minu arvamuse ainsa toe, Victor de Kowa ja Margit Symo mängu kohta üteldakse, et see polevat erinenudki tavalisest. Aga mina tundsin seda, teadmata, et nad on abielus. Väga raske on sõnastada seda erinevust. Mulle tundub: meestnaist on sünkroonistatud, armunud veel mitte. Nad ei arvesta enam, kas nende mängul puudub midagi või on kuskil liiga. Nad on vähem teadlikud sellestki, mida nad sihilikult teevad. Aga psüühiliseks eelduseks sellele on: nad ei tohi häbeneda, et olles abielus nad ometi armastavad teineteist: Victor de Kowa küll ei häbene. Leidsin ju pärast, et ta on kirjutanud Margitist raamatugi. – Et aga minulgi oli pisut piinlik lugeda, just selle üle mõtlemine andis mulle selguse. Piinlikkuse taga harilikult ikka on mõni väär eeldus. Kui avalik arvamine tabab poisi ja tüdruku suudlemast, siis ta muiatab, lootes peatset kihlust. Avalik arvamus koguni peab soovitavaks, et noormees luuletaks neiust traditsionaalsete fraasidega, see ju tagab traditsioonipärast jatku! Kui aga avalik arvamus tabab suudlemas mehe naisega, on juhtunud midagi põlastatavat või moraalilaostavat, mida tuleks karistada! Ja luuletamine oma naisest või oma mehest – Jumal halastagu neile inimesile, seltskond lööb nad maha – ei saa ju kuidagi koosneda trafaretseist kõnekaunistisist ega olla moraalne. – Seepärast, kui mees ja naine armastavadki teineteist, nad tavaliselt häbenevad seda kahekesi olleski ega julge seda üldse lasta saada teatavaks seltskonnas. Ja neil on piinlik, kui keegi teine paar teeb seletamatu üleolekuga või ettevaatamatu rumaluse tõttu asju, “mida ei tehta Iisraelis”. Iisraeli abielurahva ainsaks ülesandeks on teha sugu ja saada paljuks. Ja sedagi muile vastuvõetaval määral. Ja ideaalne oleks asi alles siis, kui armastus üldse kaoks maailmast ning sünnitaksid neitsid. Alles siis avalik arvamine rahuneks, teisi sõnu, vanad piigad ja seksuaalselt rahunemata jäänud, armastuseta ja kombekalt elanud naised. Avalik arvamine on nii täiesti nende käes ja nii piiratud, et pääle nooresoo tegemise ja vajaliste külaskäikude ei tunnistata midagi muud koostehtavaks mehele ja naisele. Naine üksinda ju võib kirjutada romaani (soovitav aine on, naise kannatused meeste tõttu), aga naine, kes seda teeb koos mehega, on ebanaiselik! Mehe töö korrektuuri ta tohib lugeda, sest naine on loodud viimistlejaks ja nagunii ta kõike teab mehest paremini. Vanasti lootsin, et seda asja nii nagu teisigi saab põhjalikult kujundada ümber minuvanune põlvkond. Praegu tean, ta võiks, aga ei tahagi. Inimestele ometi väga meeldib kopeerida kõiges oma vanemaid. Võib eksisteerida abiellunu põll; sõnad, nagu “minu ämm”, “minu pere” tulevad suhu neilegi, kes noortena muigasid kuuldeski taolisi; mehe nimi järjekindlalt naise nõrgast mälust kaob ning asendatakse praktilisema ja elulähedasemaga – “isaga”. Ja kui nad on raugad, siis nad vanemaid kopeerides hakkavad siunama raisatud elu mõttetust. Ning minu põlvkonna järglased kordavad... koolitükk ei saa iial selgeks ega lähe igavaks. Uut pole vaja õppida ega tohigi; kõik, mis uus, on ka ebamoraalne. Mõni tola, nagu Lévy-Bruhl pidas niisugust olukorda omaseks primitiivseile, ei

taibanud, et isegi kuulub nende hulka, kellede juhtlause kunagi ühes ebamoraalses poeemis sõnastasin: Söö eelnevate sitta ja hinga rumalust /peeretust/, kuid luiska läände, itta maailma arengust! Seltskonnale jääb vist igaveseks dogmaks: mehed on nii nagu kõik isased polügaamsed, naised monogaamsed. Ja väga paljudest olmadest see paistab kohe vaieldamatult järgnevat. Nii erinevad mehed nagu William Blake, Gottfried Keller ja Richard Dehmel on unistanud vähemalt kahest naisest. Ja mina ometigi kahtlen selle dogma sisulises õiguses. Ei usu, et ükski neist meestest oma naistelegi lubaks kaks meest. Ilma selleta minu meelest ei saa rääkida polügaamsest hoiakust, vaid pigemini ahnusest, vahelduse vajamisest või miskist sesse liiki kuuluvast. Teisipidigi on see väide mu arvates paljas teooria. Mulle paistab: naised samuti suudavad kujutella endile korraga mitu meest. Aga nad eelistavad selle unistuse teostamist temast rääkimisest. Muidugi, nemad ka nõuavad, et neil meestel poleks teisi naisi tema kõrval. Ainult nii saab ju valitseda täieliselt kellegi mehe üle, kui tal puudub võimalus “lohutada end võõraste naistega”. Selle sihi saavutamiseks on lubatavad kõik meetodid. Naine koguni võib piirduda ühe mehega, kui see annab tõotuse jääda igavesti kuuleka orja olekusse... Sellepärast on monogaamia mu meelest ebateadlik lepe loobuda ahnusest ja valitsemishimust nende ürglaadis. Subtiilsemaina nad eksisteerivad edasi. Teine võimalus vabaneda nendest on polügaamia sääraselt nagu Tiibetis või mõni liik rühmaabielu. Näiliselt koguni tõhusam, aga tõeluses mitte. Sest mehed ja naised sel puhul moodustavad ometi mitmest inimesest koosneva isiku. Polügaamia semiitlikul kujul on orjapidamine, monogaamia rooma õiguse alusel tegutsev kahe inimesega ja lastega piirduv aktsiaselts. Abielu mõte – kasvatada mehest ja naisest inimesed – on meie monogaamiaski alles teostamata. Ollakse küll vastamisi leppinud “ühe orja pidamisele”, kuid ikkagi päritakse: kumb kahest valitseb? Alles siis, kui on muutunud mõttetuks see küsimus, hakkaks monogaamiale tulema mõtet. See pole ju ainus igand. Liiga palju on asju, millede kohta saab ütelda midagi inimesi häirivat, kuigi mõte pole uus ja sõnastus parem. Inimkond unustab paremiku oma parimate arvamuste hulgast. Ainult lõikav sõnastus raiuks tõe inimeste ellu. Kuid sõnad üldse on armetud vahendid, sest nende esialgseks ülesandeks oli väljendada – kartmist ja lootmist, mitte arvamusi. Tujugi mitte. Seepärast usun, et siis alles, kui inimkond naeru kasutab keele asemel, on teda võimalik õpetada. Üksainus muie manitseb tõhusamalt kui kolm õpetlikku romaani. Koguni sellele, kellega juba kümme aastat olen elanud koos, ei saa mina üteldud sõnadega vajalise kaalu ning selgusega seda, mis on väärtuslik mulle. Mitte seepärast, et öeldav oleks ebamäärane ja sõnades liigne täpsus. Vaid: ühelegi ei tähenda sõna sama, mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane. Naeratustega pole lugu parem – kuigi kinnisilmi võin näha Eha mõnd naeru, üksnes tuhandiku aiman ta sisust. Ja ikkagi loodan targemust. Seda, et elus ükskord on võimalik teisele teatada kõike väga olulist. Aga inimese kogu elu on ju üksainus lootus: homme ma elan, täna ma veel ei oska ja mul on teha muud tähtsamat! Ja seda lootust hellitavad, s.t. sellega tatserdavad ringi päämiselt

naised, kes ei vanane oma meelest iial. Enne surma on neil õiendada üpriski palju olulist, päämiselt kodukorraldamise ja jutuajamiste kujul, aga pärast surma – siis neil tõesti jatkub ka aega elada! Selles küll kahtlen, sest taevas tahab korraldada ja sääl kohatakse nii paljusid, nii paljusid tuttavaid! Päälegi nad ei oska keegi üteldagi, mis see elu on, mida nad loodavad. Ta igatahes ei sisalda adekvaatsemat kõnelemist olulisemaist asjust. Sest ainsad olulised asjad universumis on ju need, milledest naised räägivad praegu. Ja on võimatu, et sõnadest leiduks midagi täpsemat. Tõestus käib nii: Kui leiduks, siis poleks lõplikku laadi enam ühelgi “ma ütlesin aga siis talle ära”. Kuid praktiline elu näitab, – et Loodus on seadnud sellise “äraütlemise” lõplikuks. Sest kui üks naine ikka on teisele “ütelnud”, siis pole midagi vaja lisada. Sellest järgneb: – sõnad on täpsed ja lõplikud vahendid reaalsuse kirjeldamiseks! On väga palju mitut liiki ning igavesti püsivaid suurmoode, mida hoitakse väärtuslike varadena. Üks nendest on ülistamine, olgu siis vaimse või kehalise armlemise. Ometi ei seisa ju vahe kehas ja hinges, vaid selles, kas kellelegi meeldib rohkem igavene unistamine ja lootmine või alaline soovidetus. Alusedki eelistada üht või teist seepärast sõltuvad kogemustest, mil pole tegemist armastusega. Mõni inimene ei tarvitse jõudagi kindlale seisukohale. Ja mina unistan võimalusest lahkuda üldse sellelt pinnalt. Sest üks hindab üle oma kujutlusi reaalse arvel, teine on võimetu kujutlema. Ja tahtmise ning saamisega on seotud nad mõlemad. Üks saab siis, kui ta vaid tahab, teine, kui ta enam ei taha. Kui suhe armastajate vahel oleks – ehitatud andmisele saamise asemel, küllap siis kaoks see pühitsetud probleem hoopis. Nagu logaritmimisel liitmise ja lahutamise tulemused ei ole aritmeetika omad, nii ka mitte kehalise ja vaimse armastuse toimed siis. Võib olla, õige armastus on tõesti nii suur täht, et ta valgus kallab tagasi iseendasse. Tavaline päike jälle soojendab ning elustab ainult teatavate eeltingimustega punkte. Kolmandat võimalust universumis ei paista leiduvat. Aga armastus ometi ju peaks suutma eimiskist luua midagi, oodatamatut teha sääl, kus puuduvad igasugused eeldused miski tekkimiseks. Et ma seda tahan, seepärast usun universumis olevat selliseidki tähti, mis eimillestki loovad midagi. Väga valmis on inimesed lobisema oma keha hädadest, hoolega nad aga peidavad kõike, mis ühenduses mõtlemise ja hingega. Ei tohi ju mõtteist rääkida, sest need ei kavatsegi muud kui kurja teistele. Keha hädade põhjustajaks aga võib süüdistada iga teist, seepärast neid tulebki kurta. Ja nii saadakse ka õigus tasuda kätte, on võimalik reaalistada normaalne suhtlemine inimeste vahel – kaklemine! Kas leidub üldse naist, kes mehele ei heida ette oma kannatusi, et õigustada käske, mis käivad kaebuste järel, nõuda nende täitmist? Ütleksin, et pole. Kõik süüdistavad mehi, et neilt nõuda hüvitust kannatuste eest, millede olemasolu põhjustavad teatavasti ainuüksi mehed. Lapsitu pahandab mehega lastetuse pärast, “lasteema” leiab, et mees on soetanud temale kaela nuhtluse, sest lapsed lähevad isasse. Nii või teisiti: vanamees on ikka süüdi! Aga kuidas süüdistaks oma meest naine, kes on ühtaegu pime ja kurttumm? Kas küünistades või sülitades, ma ei tea, aga igatahes on vanamees süüdi säärastegi defektide olemasolus. Rääkimata siis näonaha kortsumisest või klimakteeriumist, mis on otse “vanamehe” toodetud. Võibolla, leidub mehi, kes rõõmustavad säärase kõikvõimsuse üle, mida naised neile omistavad. Aga need mehed ei taipa põrmugi, millise tagamõttega naised teevad seda. Mitte austamiseks ja lugupidamiseks, vaid võimutsemiseks “kõikvõimsa” üle, tema

karistamiseks. Ei oska enam näha vahet normikohaseiks tunnistatud inimeste ja hullude vahel. Ei usu mingi erinevuse olemasolugi. Minu nähes on kogu maailm täis hulle. Vahe skisofreeniku ja normaalse vahel on vaid selles, et skisofreenik austab üht iidolit, normaalsel mehel on neid enamasti rohkem. Naistel sageli küll mitte. Ja peaaegu iga inimene on idioot, vähearenenud või natukene napakas. Ametlikult ta saab selleks siis, kui ta ligemised on avastanud tõhusaid meetodeid tema nõrkusest kasusaamiseks. Ega inimene ei tahagi saada targaks. Joodikut ei saa keegi pannagi eelistama kofeiini või fenamiini. Jaburdamine on nauding. Kui meeste naudinguks oleks mõttetu mögisemine, siis nemadki eelistaksid kofeiini. See erinevus naiste ja meeste vahel väärib meelespidamist. Viin suurendab meeste omavahelist sõbralikkust, kohv naiste teravust teiste vastu. Loomulikud omadused saavad avalduda täielisemalt ja viimati nii, et inimene väsib tobeduseni. Siis vahel võib juhtuda kõige käändumine vastupidiseks. Seksuaalseid anormaalsusi ei tasu hakatagi mõtlema üle. Sajad liigid veidrusi pole isegi seltskonnale ebanormaalsed. Mees, kes romaanis laseb vägistada oma ema, on korralik. Mees, kes naiste seltsis tuletikuga uuristab kõrva, on kombekuses küll kahtlane, aga muidu vaimse olemise vigasuses teda ei kahtlusta keegi. Siin on sageli hinnang hoopis vastupidine tõele – igasuguste anormaalsustega inimesed tunnistatakse just normaalseiks ning vastupidi. Ainult siis, kui mõni anormaalsus tüütab ära teised inimesed, pannakse süüdlanegi hullumajja. Siis näiteks, kui ta tikuga sügab juba iga ettejuhtuvat ava, kui ta ainult ei uudishimutse teiste paaride eraelu, vaid juba kõigis magamistubades on leitud piilumast! Aga sellised teod peavad minema kujuteldamatu äärmuseni. Enne sinna jõudmist on taoline inimene üldtunnustatud moraalivalvur, kes suudab iseennast kaaskodanike ees õigustada neiski kätkeva uudishimutsemise varal. Paljastada teiste “ebamoraalsust” on lubatav ja koguni kiidetav. Sellega saab ju hulk inimesi korralikkuse loori all rahuldada oma seksuaalselt anormaalset hinge, mis tunneb naudingut üksnes teiste tegemiste kujutlemisest ja nende üle rääkimisest. Ja siin pole inimesel palju valida. Ta on embkumb, kas säärane moraalivalvur mistahes määral või valvuri huviobjekt. Kui ta väidab olevat mittekumbki, siis ta valetab või on mingis mõttes impotentne. Kuid “nähatahtvale” seltskonnale pole üllamat ega normaalsemat inimest kui säärane moraalivalvur. Juba see näitab, et seltskond ise on anormaalne, sest kahetuhande aastaga pole need valvurid midagi muuta suutnud. Seda pole tahetudki ju, vaid tulusat rooga uudishimule, mis elab ja käsib igavesti. Seepärast on mu meelest õpikuil armastajaile, nagu araablaste ning hindude omadel, väärtust ja tulu enam kui kõigil suuliselt või kirjas tradeeritud kukkamõistudel. Soovitatust inimene võib mõndagi pidada iganenuks! Keelatud tegudest aga ta teab, et tuhanded miljonid on teinud enne neid, teevad tänagi ja seepärast on eriti huvitav talitada samuti. Just need toimingud peavad olema eriti väärtuslikud. Ja kordamisega ju õpime! See ei kehti ainult siin. Swifti stiili nöökimisega – vigade naeruväärse kiitmisega – saab mistahes liiki vead teha inimesele vastikuks. Aga seda meetodit seltskond ei salli, see pole normaalne ta meelest ega õige, sest – sel on tulemusi! Ainus moraalne toiming on rakendada kõik jõud selleks, et inimest säilitada mõtteviisilt sellesama tobuna, annaks Jumal, teha ta tobedamaks ta kiviaegsest esiisast.

Mees on määratud kaitsema õrna ja nõrka naisterahvast. Kelle eest? Teised mehed on ju niisamuti loodud õrnukeste kaitsejaiks. Teised naised on aga ju samasugused nõrgukesed, kes otsivad kaitset ja tuge. Kuidas nemad suudaksidki teha kellelegi liiga? Päris kindel on, et pole mõeldud kaitsevajadust kõue ja kiskjate eest. Seega siis see kaunis dogma nii nagu teised taolised, ühe terminiga jaatab, teisega eitab. Sest, kui on vaja kaitseda, siis on ju ometi vaja rünnata. Säärast möga ustakse vast eriti meeleldi seepärast, et ta õigustab kõikide sõda kõikide vastu – röövrüütlite aega! Ja kogu meie seltskonna avalik arvamus pole ju veel jõudnud välja sellest geotsentrilisest, antropotsentrilisest ja egotsentrilisest perioodist, kuigi kiidetakse ja hoobeldakse end olevat juba inimarengu tippude lähedal, kui mitte nendest mööda. Rohkelt siginevad taimed pole siiani ometi veel jõudnud tõrjuda olemisest välja neid, kes kannavad vähe seemet. Oleks huvitav teada, millised tegurid aitavad säilitada tasakaalu mingil kujul. Sest taolised ju peavad olema needki tegurid, mis takistavad idiootide saamist ainsaks inimestüübiks. “Normaalne” inimene oskab igast nähtest teha omale kasuliku – ta peabki. Kui tal on avalikkusele kasulik näidata, et ta mõistab leinata ning haaravalt, ent kogemata puudub sünnis objekt, siis ta harilikult tapab kellegi oma sõpradest. Vahel muidugi on “saatus armuline” ning laseb kellegi surra sobival ajal, kui aga mitte, siis pole keelatud aidata kaasa “toreda sõbra” kiiremale lahkumisele siit hädaorust. Sest siis saab tõsta oma hinnet – kuigi üldsus teab, et see on komöödia, mitte lein. Aga et teissugust pole, siis tuleb sedagi hinnata. Benjamin Constant ütles, et ... la grande question dans la vie, c'est la douleur que l'on cause. /4/ Uskusin selle ainsaks küsimuseks, nüüd arvan ta lootusetuks ja mõttetuks. Sest inimene ei põhjusta valu ebaperioodiliselt ning kogemata, vaid sama instinktiivselt ja järjekindlalt nagu ta tühjendab oma soolikaid. Säärast “loomulikku” õudust saaks kaotada üksnes, kui teha inimene tervenisti ümber. Püüda vähem valmistada valu on nagu katsuda söömisest loobuda. Päris loomulik on siis muidugi, et inimene kõige meelsamini teeb valu lähedastele. Sest objektide kaugus takistaks valu tegemise habituaalseks jäämist. On hoopis tulemusrikkam instinkte rakendada lähima ümbruse kallal! Ja seepärast, et inimkonna senisel eksisteerimisel pole mingeid aistitavaid tulemusi – pääle hävitamise; siis ju vaimselt küljelt vaadeldult peab eksistentsil olema seesama tulemus. Inimene peab tootma teda ennast ning teisi hävitavat valu. Ainult seda on inimene mõistnud, mille ta jätab kõrvale. Üksnes see on inimese oma, millest ta loobub. Sest seda, millega ta tegeleb, tema ei mõista veel. Ja see, millest inimene loobuda ei saa, on talle võõras ning isanda asemel. Selles suhtes kehtib * ning mitte *. /5/ Juba araablased teadsid, et raha on inimesel vaid siis, kui ta selle annab ära. Polnuks vaja pidada veidraks seda olma, sest nii on kõige omatavaga! Alles selles perspektiivis omandi koomika hakkab lõikama. Kas meil midagi on või pole, ei olene sellest, mida enestegi kohta teame vaid ainuüksi teiste arvamisest meie kohta. Teisi sõnu see tähendab, et rääkida miskist kui omast on üks suuri mõttetusi. Sellistel väljenditel pole üldse sisu, ka siis mitte, kui lobisetakse oma kõhust või südamest. Koguni need pole “mina” omad, vaid pigemini, “mina” on vist nende oma. Nemad tulevad toime “minata”, aga “mina” ei saa hakkama nendeta.

Ei tohi lootagi, et inimese pääle mõtleks hoolivalt keegi muu kui ta naine või mees. Lastele ega sõpradele ei tule meeldegi mõtelda: ei tea, mida ta praegu teeb, kas tal on hää tuju, kas ta on terve? Ainult mees ja naine võivad seda ettekavatsematult. Ma ei tea kindlasti, kuidas on emadega, mulle aga tundub, et enamik neid ei mõtle eemalolevaile lastele, vaid arutleb: kas lapsed mõtlevad minule nagu õige lapse kohus? Üks ränku puudusi on see, et inimene teisi kujutleb täiesti analoogselt endaga, kuigi ehk ta on kogenud, et nõnda vägagi ohustab ennast. Eha ei usu, et naiste üheks igatsuseks on lavastada kõiki romaane, mis kunagi loetud. Mina ei taipa jälle kahjuks alati, millist plaanitsetakse. Olen seepärast enamasti võimetu reageerima õieti. Muidugi, mimum nostrum mängib iga inimene. Küsida ainult võib ja ehk ometi põhjusega: kas näitleb seegi inimene, kes seda tõde teab juba? Villiers de l'Isle-Adam vist arvas, et “siiras käituminegi” on näitlemine. /6/ Seda küll, aga tõeline tunnetus pole ju säärane intrigandile omane lobisemine enese siirusest. Või ta siiski mõtles tunnetust? Paljude tunnetustega on aga lugu õnneks nii, et nende jaatamisel nad enam ei kehti. Väide, et inimese iseloom oleneb kliimast – ei tohiks ise enam oleneda kliimast, sest säärasel korral poleks mõtet ühelgi väitel. Kuid siin see tõde ei päästa raskusest, ta annab ju vaid analoogse tõe. Väide, et kõik mängivad, pole osa mängurepertuaarist! See õnnetuseks ongi kõik, mis järgneb. Aga inimene, kes seda teab, ometi võib näidelda oma osa edasi. Pääsmist sellest nuhtlusest pole, vast ei saagi olla. Sest viimati: mistahes hoiakut ju võib nimetada näitlemiseks selles suunas. Ja kuigi Buddha käskis unustada igasuguse hoiaku, kahtlen, kas kunagi on ühtki olnud ilma ühegi hoiakuta? Vaevalt vist! Aga millisel alusel siis üldse väita, et keegi näitleb? Kas tõesti ainult selle järgi, et inimest on vaadeldud mitmes osas ja vahel temas neid nähakse korraga, üheainsa jutuajamise kestel? Või käituvad inimesed kuidagi ometi erinevalt? Kas hoiakuga tüüp erineb osaga tüübist või mitte ja, mis on siis nende erinevuseks? Näide inimese tobedusest: pääle pikemat aega jälle hakanud natukene luuletama, neljanda tegemisel ma juba tingimata mõtlen: mitu rida juba on valmis nüüd? Ometi ma pole kindel, kas need laulud jätan alles. Pole ka iial lugenud ridade arvu valmis kogudes. Nähtavasti säärasel puhul loendan siis selleks, et veenduda oma luuletamisvõime säilunuses ja ridade arv peab mulle tagama nende ja tulevate ridade väärtust! Baptista Porta väitis veetõbe võivat ravida mänguga flöödil – aga see pidavat selle haiguse puhuks olema tehtud helleeboruse vartest. See on üks kena exemplum üpris normaalse loogika armetusest. Tuhanded igal hetkel talitavad samuti. Muusika ravib, helleeborus ka – kokku nende toime peab siis olema kahevõrra tõhusam! Kaugemale tavaliselt keegi ei mõtle, mitte analoogiaidki ei otsi. Hape kõrvetab nahka ning alus. Kokku nad aga ei anna kahevõrra kangemat. Säärane hoiak minu meelest näitab, et keskmisele inimesele eksisteerib ainult positiivseid suurusi. Isegi lahutamine talle matemaatilise tehtena on võõras nagu andmine sotsiaalsena. Tema tunnetab ainuüksi saamist ja kasvu. Pahandab ikka küll, kui see, mida taotad ega saavuta, teisel inimesel on ja nagu iseendast. Aga halvem siiski on veel, kui minu jumalus on teisele vaid piiratud valdkonnaga haldjakene, kes tuleb toime ainult üpris tähtsusetute alakeste korraldamisega, kuid

mitte nende seadmisega, mis elu teeksid rahuldavalt elatavaks. Muidugi, kui teise jumalus on ka üks haldjakene, siis me vaevalt kadestada tahame. Õigupoolest siis ainult sel korral, kui oleme himustanud eneste isandaks just sedasama haldjat, kuid pole saanud, pole meeldinud temale küllalt. Sest siis ta tulnuks meilegi jumaluseks. Kui aga kõik meile kujuteldavad jumalused on kellelegi vaid tühised haldjad, siis on kaotanud mõtte kogu meie eksis- tents. Ja see on – suurimaid õnnetusi, mis meid võivad ähvardada. Seepärast me ei või lasta elamagi jääda säärast inimest. Nemad ongi alati kõrvaldatud. Alles siis, kui neid juhtub eksisteerima – enamvähem lähestikku muidugi – sadu, on nemad juba määrajad. Kuid siiani pole veel juhtunud taolist ega juhtu ligilähedases tulevikus. Kord aga tingimata! Tapeti küll esimene kõneleja, aga inimesed, kuradid, hakkasid äkki hulgani rääkima! Esimene mõtete kuulja – mõtetega kõneleja tapetakse ja esimene tiibadega inimene. Kuid ükskord maailmas polegi teist laadi inimesi. Samuti on ainult neid, kellele meie jumalukesed pole olulisemad kui meile idioodid. Meie oleme neile vaid mingi liik imetajaid. Ehk saan pääle surma näha minagi seda romaanides ülitavalist abielupaari käskija mehe ning sõnakuuleliku naisega. Ma küll ei usu, et “teiseski maailmas” leidub kuulekaid naisi. Kui, siis inimnaiste nägu ei saa nad küll olla. Siin maailmas olen näinud ainult seda, et naine lubab mehel käskida, sest muidu naisel poleks kedagi, kellele hakata vastu, kelle varal end näidata iseseisva inimesena muile naistele. Ainult nende arvamine ju midagi loeb. Aga naised ei luba meestel paluda, ei luba ja on palumise tunnistanud mittemehiseks. Sest palvega on teatavasti lugu nii: kuigi enamik palveid nagunii jääb täitmata, siiski arvatakse sobimatuks täitmata jätta teise kõiki soove. Kuid naine ei tohi, ei või ega taha midagi teha nii nagu meeldiks mehele. Mida ta saab siis hakata pääle sellise “kuradi vanamehega”, kes temalt midagi palub? Vaene naine, õnnetukene, vahel oled sina ometi sunnitud täitmagi mõne palve, et mitte muutuda enese silma ees pahaks! Katsu võimalikult ruttu teha mehele selgeks, kui ebamehine ta on paludes, kui mehine käskides! Aga, kui sa tahad, et maailm püsiks tänasena su noorima poja surmani – ja see, mõistagi, on sinu südamelik soov – siis, katsu, et su mees ei hakkaks aimamagi, miks sina talle soovitad käskimist. Naised nõuavad, et neid sunnitaks, ei palu seda. Ja seepärast nad lasevad meest paluda sama asjagi mitu korda. Mitmekordne palumine ju ainult vormilt erineb sundimisest. Väga nõrgad naisterahvad vajavad üpris väga sundimist, sest hakata mehele vastu on kergeim ja odavaim viis teostada iseennast ja näidata end iseseisva ning otsustamisvõimelise inimesena. Ja rääkida on veel hõlpsam kui teha vastu. Naised teavad alati täpselt, mis on moraalne, sest kõik, mida mees tahab, on tingimata ebamoraalne! Seesama eeldus õigustab naisi toimima vastu meeste tahtmistele. Olgu need soovimised millised tahes, nad on ebamoraalsed juba seepärast, et mehel on õigus tahta ainult üht asja. Ainult tööd ta tohib – peabki tahtma! Tööks vajaliste tingimuste suhtes aga ta parem ärgu paotagu lõugu, ta siis juba tahab midagi kõlvatut. Viimati on elu õpetanud selgesti nägema mind, kuidas kasvab see tüüp naist, mis oma paljuse tõttu on häbiks inimkonnale. See uje ning õel süütute kannatajate, orineidude ning julmade favoriitide ja vormimatu savi laadung surma minevas laevas. Sest ma näen üht sellist kosuvat oma kõrval, suutmata teha midagi ta muutmiseks.

Säärane olend peab kuidagi, kas või mamma abiga, taipama, kuidas teised teevad talle ülekohut. Ja siis ta peab saama teatava hüvituse, olgu mamma õigustava kiituse, kompveki, vendade või õdede karistuse või naabrinaise sõimamise. Ta ei häbene nende ees, antud õigus on väga magus. Kogu ta elu edaspidi on selle situatsiooni kordamine, selle täiuslikuks arendamine. Kui tal enam ei ole kurta kellelegi muule, siis ta kurdab Jumalale, padjale või päevikule, kes kõik annavad talle südametunnistusena õiguse. Muidugi ta kogeb eluajal ülekohut. Aga, kui mitte, siis ta võtab ülekohtuna kõike tavalist. Seda, et ta peab arvestama muudega, et ta peab õppima midagi tegema või koguni ennast ise elatama. See rikka mehe armukesele tüüpiline hoiak vihastab inimesi nii, et need vahel teevadki talle ülekohut, teadmata, et just seda säärane naine himustab. Loomulikult on nad kõik ärarääkimata hääl arvamisel iseendast, sest selleta poleks neil õigust. Ja nad põhjendavad endaga rahulolu üsna lihtsalt, tavaliselt sellega, et nad on naised, olgu siis õrnukesed ja ilusad noored või paljude kannatuste läbi õilistatud ning austamist ja hellitamist väärivad vanad. Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluseajaks ja säärast kannatlemist näitlemiseks. Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist. Kui pole seda vaimulikku võimu, toimetab ilmalikki. Asotsiaalsed nad peavad olema ja oma pidevalt lavastatava näidendi loomu pärast uskuma, et kõik kavatsevad neile halba, kõik valetavad. Seda viimast ilmtingimata, sest nad tavaliselt ise ei räägi tõtt. Võimalik, et kogemata nad vahel teevad hääd, aga neile ei meeldi aidata kaasinimesi, kui nad selle eest ei saa kiitust. Ükski inimene ei vääri aitamist ega ükski asi maailmas temaga tegelemist. Ainus huvitav küsimus on “minukese” suhe vastastega. Teiste inimeste elud on põnevad, neid on vaja hästi tundma õppida, et jääda veendunuks nende vaenulisuses ja valelikkuses. Nad ei luba muidugi teistele iialgi nimetada neid selliste halbade nimedega, mida annavad teistele, siis poleksid nad enam vaesed kannatajad. Seda peab maailm neist arvama, kui aga mitte, siis tuleb hankida omale kannatusi. Maailm on ju pooliti kalli emakese asendaja, pooliti see, kes teeb valu ega mõista, et süütu hingeline tütarlaps kohtab ainult ohakaid. Neid ta tingimata peab noppima selleks, et kurta oma valu ühele paigakesele, olgu see siis ema, padi, päevik, miilitsajaoskond või Jeesus. Kui sääraseil fruktidel on üldse sõpru, siis vaid meeste hulgas, sest ainult mehed on piisavalt kergeusklikud ning küllalt hääsüdamlikud nende halisemist võtma tõsiselt ja kuulama seda aastaid. Naiste seast ei leidu pääle mamma – kes ka küll sageli ei saanud aru – ühtki mõistvat ning kaasatundvat hinge. Teda ei huvita midagi pääle ta enese ja seltskonna, mis on kokku tulnud tema kummardamiseks. Ta huvidetus on mõõdetamatu. Koguni ilusad asjad ei tarvitse temas tekitada tundeid, mida ta võiks pidada peeniks ja sel alusel oma õrnusele sobivaiks. Rumal ja tige ta on nagunii, sest ei saa ju ükski inimene, kes ühiskonna jagab – nagu tema – printsiibiks hää ja kuri, ainsaks kriteeriumiks “mina ise”, tark olla või hää. Sest mõlemat saab taotella vaid see, kes püüab objektiivsust. Taoline olend aga kiidab ainult subjektiivsust ja emotsioone. Muidugi, ta ei arvesta iialgi muudega, sest see tähendaks, et ta teisigi tunnistab inimesteks. Kuid – seda ei saa juhtuda, inimene on tema ainuüksi, muud on mammad või roimarid! Ja õige mamma on talle kohustatud alati ja eranditult tegema hääd, kiitma teda või andma talle õigust, ta on lapsele kurtmise panipaigaks. Säärane olend tavaliselt ju laseb teha endaga või endale, kui ta aga juhuslikult midagi peab tegema ise, milleks tema eluplaanis pole küll ruumi, siis ta kurdab mammale, et

ta ei saa ega oska. Mammale ju meeldib, et kogu elu laps jääks lapseks. Seda vaevalt mingil muul põhjuselgi, kui seks, et tunduda omale “noor ema”. Kuigi osalt jälle tobedus on alati kaunis naiste meelest. Loomadki on seepärast inimestest armsamad, et neil “pole ju mõistust”. Mõistust säärane naine ignoreerib või vihkab, sest toda pisutki kasutades kohemaid ta jääb ilma veendest, mis ta elu aluseks: mina olen ainus ja kõige õigem, kõige targem, kõige õnnetum. Ta taipaks, et “ainus” ja “kõige” on rasked sobitada. Viimaks ta ehk mõistaks sedagi, et kogu ta elu seisneb ühe muistse sündmuse igaveses ülemängimises. Ja siis peaks ta õigupoolest esmakordselt õigusega ütlema: “Mis ma teen siis, ma ei saa ju!” Kuid vast siiski jääb see lause pühaks, teda tohib ikkagi kasutada üksnes ekspluatatsioonil, meelitades kedagi appi nõrgukesele, paljudele raskustele meloodiliselt õhkavale neitsikesele. Meeste hulgas leidub vähe sääraseid frukte, kuigi mõned mammad spetsialiseeruvad nende kasvatamisele. Aga meessoole häbiks on üks veel veidrama algusega liik olendeid. Need otsivad “halastavaid” (caritas) emasid, harvemini õdesid, kes õrnalt, mõistvalt, pisut nukralt (tülitamise pärast) ja – ülepea – kirjanduses ettenähtud tundeid osutades, vaigistaksid ta “allkeha” pakitsusi. Need mehed mäletavad ikka ja sentimentaalselt mõnu, mis neil oli, kui mamma neid õrnalt, pisut nukralt ja mõistvalt nõustus potitama. Nad himustavad seda naudingut surmani ja kogu nende jutt armastuse vajamisest ning sobiva naise leitamatusest on kasvanud välja eeldusest, kui mul on “kibe häda”, siis ainult mamma mõistab ja tohib mind pissitada ja mina ainult mammale seda teen! Nagu igavesti kannatavad naised, nii on need halastust otsivadki mehed siirad konventsioonide toed. Nemad ei katsu, ei taha ega arva sobivaks muuta ühtki oma liigile normaalset elamismoodust. Mistahes elukutse neil oleks, nemad juba teavad, millist hoiakut nõuab see neilt mistahes juhtumisel ja sellest loobuda võiminegi on neile üks “kuulmatu ja kole asi”. Sest pissitamine koosnes reast muudetamatuist aktidest, kuidas elu tohiks koosneda üha uutest? Kuidas tohib ta reageerida teisiti kui nõuab tema “karakterosa” elus, ja kuidas keegi tohib temalt nõuda mõne muu osa või sellesama osa teisiti mängimist?

KIRJANDUSEST * Coleridge ütles: If a man could pass through Paradise in a dream, and have a flower presented to him as a pledge that his soul had really been there, and if he found that flower in his hand – when he awoke – Aye! and what then? Wells on andnud sellele küsimusele päris pessimistliku vastuse Men Like Gods lõpul. Tema sangar läkitab roosi pääle ühe õislehe tagasi. Ja peagi riknenud õislehe matab söökla lillepotti. Võibolla on muidki inglasi katsunud vastata S. T. C. küsimusele, võibolla Wells ei mäletanudki seda kohta? Huvitav igatahes on aga lause sisuline ümberkujunemine, sest Coleridge'i paradiis on ometi midagi muud kui Wellsi teine Maa. Võib küll tunnistada vaheks, et S. T. C. paradiisi mõtleb kristlikult, Wells mitte – aga just see imelikul kombel on täiesti ebaoluline, kui sellist vahet üldse on. Õigem oleks ütelda: Coleridge vajab paradiisi tõestamist, sest ta

hoolimata kõikidest hädadest on tagurlikult rahul iseendaga, maailmaga ja keskmise inglismeniga. Paradiis on talle midagi super erogationis, kena küll, kuid mitte hädavajalik. Sada aastat hiljem on mõtlejad nii tülpinud väikekodanlikust maailmast ja iseendast, et paradiis pole enam kitsendavate ning pahandavate tingimustega seotud võimalik pärandus, mida inimene ei tarvitse himustada. Ta on muutunud ainsaks tahetavaks mõistlikule inimesele. Et ta pole enam luksusese, vaid on hädavajaline, siis Wellsi ja S. T. C. oma muidugi erinevad olemuselt, kuigi Coleridge pole kuskil oma kirjeldanud. Seegi on tähtis erinevus. Wells teab, milline paradiis võiks olla ja seepärast teeks kõik tema saavutamiseks. S. T. C. teab, milline ta on, kahtleb, kas tasub teda taotada ning XIX sajandi ülbuse tõttu siis muidugi ka, kas teda ongi! Ja S. T. C. paradiis on saavutada ometi koguni hõlpsam Wellsi omast – võib ju täita pärandaja tujusid elades ja olles selles maailmas, peaaegu võimatu on aga teha see maailm ümber päranduseks. Tähendab, meie pole enam “hääd” lapsed, kes sageli kahtlevad selle kingi olemasolemises ning väärtuses, mille saamiseks nad peavad olema “hääd”. Meie teame, et keegi ei kingi meile ja teame ka, et oleme võimetud valmistama enestele hädavajalist kinki. Järsku turgatas meelde: kas ei esinenud see motiiv juba munk Felixi paradiisiskäima jutus? Tean temast ju veel ühe kaunis erineva kuju ühes Conrad Aikeni /2/ luuletuses, kuigi rumalusi kirjutasin ära ainult mõned read. See mees, keda pole saanud lugeda küllalt, ütleb: take them with you when you set out again, this flower will be your passport. /3/ Ma ei tea enam, mis järgnes, ei tea sedagi, millisel põhjusel tuli juttu lillest, aga ilus see laul oli. Kas äkki, vastupidi S. T. C. ja Wellsi moele, lille ei viidud siit Linnuteele? Minu meelestki kõlbaksid maailma asjust paradiisi viia üksnes need vähesed taimed, kes peaaegu ei vaja laipsööki. Nemad on ainsad, kelle koostises leidub midagi pääle vigade. Küllalt on elanud inimesi, kes veendunud võimaluses Maa teha paradiisiks, on katsetanud teostamisega. Enamik püüde on surnud juba indiviidi tähtsusenälga, nagu ka S. T. C. Pantisocracy/4/, kõikide surmaks aga on haigused ja vananemismandumine. Vanemate mõtteviis ei sünni lastele kaasa ja seegi on põhjuseks, miks vananedes paradiislasil enestel kaob huvi tema vastu. Üks asju, mis mind väga pahandab, on mõnede kirjandusloolaste väide, et “psühholoogilist romaani” hakkab esinema alles XIX sajandil pääle naturalismi ja realismi. Ometi on XVIII sajandi kirjanike romaanid, kasvõi Smolletti omad, rääkimata meestest nagu Sterne, de Laclos ja Crebillongi, psühholoogiliselt usutavama moega kui kogu Rodenbach, H. Hesse või D. H. Lawrence või “parimad psühholoogid” oma võimatu lobaga. Järsu languse põhjustasid romantikud, kellede hääde ja halbade sangarite tunded on ikka nagu äsja toodud pesust, tahteid ja mõtteid enestel nad peaaegu üldse ei pea. Neid vahel ostetakse välismaalt. Ja sellest hoobist, mille nemad andsid romaanile, pole see praegugi toibunud. “Parimad psühholoogid” kirjeldavad, sageli veel armetumalt kui romantikud, eksisteerima võimetute ning mitteeksisteerivate inimeste oletatavaid reaktsioone. Mitte iseend, mitte seda, mida nad on näinud või kuulnud ega selle abil, vaid seda, mis nende meelest olemas võiks olla. Just nagu mängiksid nad iseendaga malet, just nagu neil puuduks osa meeli ja teiste

olemuse mõistmisvahendeid. Nendel pole omagi hingest suuremat aimu, igatahes seda, mida sääl tõepoolest on, ei pane nemad tähelegi, arvavad aga temasse lugejat rabada suutvaid võimatusi. Kui nende kogemine pole võimalik, mis sellest? Loetakse ju meeleldi tondijuttegi, millede autorid pole tonte kogenud mingil moel. See ongi põhjus, miks Huxley, koguni Joyce, on nii kosutavad lugedagi pärast Hesse & Co või Lawrence'i ning Aldingtoni ja Manni väljamõeldisi. Nad teavad vähemalt iseennast. Selgeim indeks saksa kodanliku kultuuri allakäimale ning letargiale XIX/XX sajandi pöördel on see, et neil pärast Wilhelm Buschi pole enam ühtki õiget humoristi. Kui ennast ei suudeta ega söandata naerda, siis kõngetakse oma mürkaineisse. Need, keda hüütakse humoristideks, arvavad tegevat nalja, kui nad luuletavad kujuteldamatuile olendeile võimalikult võimatuid situatsioone. Tollal on tüüpiliseks naerujutuks sakslasele selline võimatus nagu F. Urbani Dollaröschen, milles nalja haripunktiks on episood: Da brach die Sirupkönigin in ganz unnatürliches Gelächter aus, das sich anhörte wie das Wiehern von 6 Pferden zusammen. Es war so schrecklich, dass ihr falscher Vorderzahn wie eine Kugel aus ihrem Munde flog, geradewegs dem Kater Bob en den Kopf. Der bekam einen furchtbaren Schreck und sprang mit gesträubtem Fell auf den Kronleuchter. Sofort lief der Diener Charlie nach einem silbernen Tablett, tat den Zahn darauf und überreichte ihn ehrerbietig der Sirupkönigin. Die tat ihn wieder an seinen Platz. /5/ Sellised liialdused, millede taolisi kümneid ja sadu võib leida, kasvõi Ewersi/6/ ja Panizza/7/ lugudes, ei ole ju enam naljakad nagu Münchhauseni valed, vaid ainult vastikud ja vaimutud väljamõeldised. Gaasi jäänute süstimine pole ikkagi veel groteskim – naljakas ammugi mitte – seega, et auch der Kater Bob bekam eine Einspritzung und die Fliegen an der Wand ebenfalls./8/ Kuid just sellised asjad on tolleaegsete sakslaste arvates frischer, ungekünstelter Humor,/9/ s.t. katse mõtelda midagi välja, mille üle naerda tohiks, sest argielu veidrusi pole olemas. Kui keegi ometi avastab midagi – siis arvatakse ta surnuks. Sest tema on heitnud nalja pühade ja ühiskondliku kaitse all viibivate nähete kallal. Kunstilegi pole võõras selline tobedus. Ütleb ju P. Schumann: Als ein erfreulicher Beweis endlich, dass Meister Klinger auch der Humor nicht fremd ist, kann die Gruppe der drei Tänzerinnen gelten, die sich im übermütigen (mina seda küll ei näe) Reigen um den kleinen Amor drehen, der unentwegt auf seinem Töpfchen das Waldhorn bläst (Die Kunst –1902, 225). /10/ Mis suhtes peaks küll sittuv pasunapuhuja olema naljakas? Võib olla, et härra Schumann teadis, kahju, et ta pole seletanud seda tulevaile põlvile. Igatahes mind pisimalgi määral selline huumor ei rõõmusta ja mulle tundub: Schumann on veel ogaram kui Klinger. Sest Klinger ei tarvitsenud mõtelda voolides, seda juhtub temaga sageli, aga kirjutada nii on võimatu mõtlemata. Väikekodanlus on minu meelest vabandamatu viga, kuigi mu tuttavad mulle vaidlevad vastu. Midagi ei õigusta XIX sajandi keskpaika, perioodi, milles kujunes darvinism, normaalne materialism, realism ja teised väikekodanlikud nähted. In nuce on kõik see olemas H. C. Anderseni matkakirjelduses Eines Dichters Bazar, kus tegelikult ei jutustata midagi muud kui seda, mida võinuks näha Taanimaalgi. Muidugi, ta südame tigedus (nagu kallil Dickensilgi) ilmneb selgemini lugudes. Nii õudseid muinasjutte pole

kuskil maailmas, sest keegi muidurääkija pole leiutanud kannatusi selleks, et lugejale näidata autori õilsust: tema õrna ja kaastundlikku südant. Aga väikekodanlane püüab võimalikult vähese kuluga teenida võimalikult palju. Seepärast on Andersengi valinud tooreid piinamisi, et paista üliõilis. Ühe ta koleda loo lugemine on mu lapsepõlve hirmsamaid mälestusi. Ma polnud vihane selle loo kurjade pääle enam, mind juba vihastas Anderseni väiklaselt mõnulev püherdamine õelustes – kuigi siis ei osanud sõnastada oma vastikust. Aga sellest raamatust saab puuduvat. Lapsiku, loomuomase õeluse kõrvale sobib selline edevuski. Pidulikkuse haripunktiks on vähemalt 5 korda ...der Champagner knallte./11/ Ei ole mul midagi ta vastu, aga, milleks on vaja mainida seda? Kirjeldagu siis juba kogu menüüd! Aga lapsed hooplevad, miks mitte väikekodanlane, mekkides parunite jooki? Kuid naeruväärseim on XIX sajandi robustsete söödikute ideaalne olend, see igavene põdeja, kaastunnet põhjustav surematu kannataja. Ainult loomult õelad näevad säärase armetukese inimkonna non plus ultra'ks. Kreeka kuningas Otto sieht sehr jung, aber etwas blass und leidend aus; er hat leghafte Augen und einen höchst freundlichen und liebenswürdigen Ausdruck./12/ Väga palju ei erine temast sultan Abdul Medid, kes sah sehr blass und mager aus, hatte leidende Züge und heftete seine dunkeln Augen fest auf die Zuschauer./13/ Sama lugu esitatakse Kaulbachi kohta, kes ist ein junger Mann mit einem genialen Gesicht; er ist blass und hat leidende Züge; aber es spricht eine Herzlichkeit aus den stolzen Augen. /14/ – Kuigi võimalik ju on, et Andersen oli harjunud nägema rammusamaid mehi Taanis – vormellikkus annab õiguse arvata midagi muud. Keegi mainituist polnud sellise välimusega, kuid nad ei tohtinud olla teissugused. Nii nagu praegu sangar vanatüdruku koostatud raamatus on tingimata “sportlik” või “päikesest põlenud”. Ainult “vaimuinimesed” peavad nüüdki olema säärased kopsuhaiged või “sisemiselt kannatajad”. Kaulbach seda vaevalt oli. Kuidas võiks tõeliselt kannataja inimene maalida säärast möga nagu “Jeruusalemma häving”? Andersen söandab, andku Jumal talle andeks, mina ei oska ega taha, – pidada seda magedat surimuri võrreldavaks Michelangelo “Viimse kohtuga”! See on kujukas näide XIX sajandi ülbusest, tobedusest ja kunstivaistu puudumisest, aga sellestki, kuidas tollal iga kirjaoskaja väikekodanlane võis tõusta arbiter artis'eks. Sest sellest “suurteosest” ei oska Andersen ometi ütelda muud midagi kui jutustada, mida kõike on võimalik tema pääl näha. Ta ei küsi isegi seda, kuidas kõik need allegooriad samas raamis võiksid toimuda. Aga mina pärin: kuidas on võimalik, et ikkagi leidub veel inimesi, kellede meelest ka 1840 paigu Euroopas oli kõrget kultuuri? André Gide mu meelest õieti lausub Théophile Gautier' kohta, et je ne lui reproche point d'etre immoral, mais au contraire (kas see tõeliselt aga on vastand?) d'avoir peint l'immoralité plus sotte encore et plus ennuyeuse que la vertú. /15/ Shaw on rääkinud sestsamast vast vaimukamini, sest sääraste rumalate ja igaveste immoralistide salasihiks võib ju oletada propaganda tavalisele vooruslikkusele. Kui neil pole veenet “ebamoraalsuste” eelistatavusse, siis nad peavadki viletsalt kirjutama tõigust, mida ülistavad vaid näiliselt. Hale on loos see tulemus, et Gautier üldse poleks pidanud kirjutama, sest tal pole rääkida millestki, millesse ta usub, koguni kahtlemisest mitte. Iga kirjutis on ju autori credo, koguni nende vanatüdrukute, kes ei usu muud kui oma unistusi, nende meeste, kes jutustavad romantiliseks minevikus vägagi hallideks peetud nähtusi, tundeid ja tõdesid. Kas tulematu tulevik või

olematu, ent ka minematu minevik, uskumisobjekt neil on. Vast võiks Gautier' kreedoks pidada lauset: L'inexprimable n'existe pas. /16/ Gide arvab, et enne sellise lause ütlemist on ta juba eitanud kõige selle eksistentsi, qu'il ne peut pas exprimer./17/ Kuid pigemini Gautier taipas, et tal pole midagi ütelda, sest iga värss või lause on (või, peaks olema) katse sõnastada väljendatamatut. Seepärast väga sageli on õige dogma “kunst kunsti pärast” seletada “kirjutamine seks, et tarvitada tinti, sulgi ja paberit”. Muidugi, see “arendab tööstust”, aga kurb on, et tervel sellel perioodil oli sihiks võimalikult ütelda seda, mida nad ei uskunudki väärivat ütlemist, maalimist ja mõtlemist. Karl Ederer Wienis maalis lehma perse just enne pasandamisele asumist (Die Kunst 1909, 410). Kui see on maaliline, meeleolukas ja plein d'air, kas inimese oma enne sama toimingut on käsiteldav ainult akademistlikult, mitte realistlikult-impressionistlikult? On mitmeid magusaid viise seltskonda pilgata tõhusalt. Tähendab, ärritavalt. Võib näiteks lugeda üles kellegi kõik vigadused mainimata tema nime. Joonealustes märkustes aga tagasihoidlikus või freneetilises sõnastuses kinnitada, et muidugi neid vigu pole ega võigi olla sellel, nüüd nimetatud objektil, keda tõepoolest nöögitakse. Lisandeis ja märkustes võib temast väita just vastupidiselt, maksimaalseks paisutatud voorusi. Muidugi, lugejaid leidub, kelledele liialdatu näib usutav autori mõtteks, aga sääraseid pimedaid on tahetudki teha veel pimedamaks. Küllap talitas nii prohvet Jesaja, paljud pärast teda, nagu viimati ka Choderlos de Laclos Les Liaisons Dangereuses kirjastajale omistatud teadustuses. Muidugi see oleks väga hää pedagoogiline võtegi, kui inimene on üldse suuteline midagi taotlema. Tavaliselt ta ju nagunii on oma meelest täiuslik ja kõigiti non plus ultra. Tõhusam vist ja mu meelest huvitavam on teine meetod. Ülistada narre aabitsatõdesid, endastki poollollakaid nentimisi tarkuse tipuks, kõikide aegade geniaalseimaiks ning nöögitavate “prioriteetseiks avastusteks”. Kirjutada pahedest nagu kõige normaalsemaist nähteist, neid kirjeldada nagu nad oleksid voorused ja näidata, kuidas nendeski kätkevad Avalikuarvamuse sakrosanktsed põhimõtted ja tõekspidamised. Nõnda juba taoistid näitasid, kuidas korralik ja oma huvide edu taotlev röövelgi ei tule toime ilma viie konfutsianistliku vooruse harrastamiseta. Üpristi pika vimmaga Swift kasutas sedasinast meetodit vist ületamatu salvamisoskusega. Vaiksemalt nöökisid nii ehk kõik XVIII sajandi inimesed. Nagu Choderlos de Laclos 1787. aasta trüki eessõnas kinnitatakse, et käesolev väljaanne est non seulement à l'usage des personnes qui lisent les livres quèlles achètent; mais elle convient plus particulièrement encore à toutets celles qui sont bien aises de juger un ouvrage sans se donner la peine de le lire. /18/ Sääraste jaoks on raamatule lõppu lisatud kirjavahetus, milles aruteldakse ülilühidalt kõike, mida võimalik ütelda selle teose poolt ja vastu. Sobiva arvamuse võib ostja valida ning samast võtte sellele põhjendused olemata sunnitud neid raamatust otsima. Ja see uus meetod est assurément plus commode et plus sûr! /19/ Leidub muidugi väga “haritud” ja kasitud inimesi, kes ei taipa sellist pilkamist selleks, mis ta peab olema. Raamatut võib ka võtta “tõsisemalt” ja talitada tema õpetuste järgi. Igatahes nad on inimestest usutavama karakteriga, sest nad on trükitud, nende eest tuleb anda raha. Suulist õpetust aga enamasti saab ilma ja ta on seepärast väärtusetu. Ei tea, kumb tobe, kas Cicero või Lucretius Carus, on rohkem süüdi selles, et natura sai jumalikuks emakeseks. Igatahes sellise

võttega võib tulla toime ainult advokaat või demagoog, sest sõna ei tähendanud ju muud veel, kui “loomus, olemus, iseloom, sünd, sünnipärasus” ja selle tootmise vahendeid. Vaevalt saab talitada rumalamini neist. Lahuta asjade karakteristikud asjust, pane nad potti, siis kuuluta, et see vormiroog pajas – ut ita dicam – on kõikide asjade jumalik ema! Sarnase meetodiga on ülilõbus näidata, et eksisteerib, ütleme, inimkonna emana, mingi-keegi Tahe või Tunne või Meeleolu või mõni veelgi ähmasem ja üldisem abstraktsioon. Keegi ei võtaks tõena säärast joba. Kogu loo kroonib aga olm, et asjade natura on inimese reaktsioon nende suhtes. Inimlike reaktsioonide kompleks on seega kõige olemasoleva tekitajaks! Tõesti, nii juhmülbe võis olla üksnes kogu maailma kurnav igavese Rooma kodanik. Tema natura põhjustas kõike ja laastas igalpool, kus aga leidus söödavat ja väljaoksendatavat. Küllap on lugu taoline ka kõigi muude rahvastega, kelledele Loodus on jumaluseks. Ja viimati, Darwini isikus sai see ekspluatatsionism teaduseks India nahal. Tema Nature on tekstiilvabrikute omanik, kelle hobby aretada hobuseid, koeri ja tuvisid sügisesiks rebasejahtideks või postivedamiseks poolvallutatud piirimail. Juba Montaigne kurdab, inimesile meeldivat rohkem Chercher la raison qu'à en chercher la vérité: ils laissent là les choses et s'amusent à traiter les causes. /20/ See on üks maruvahva lause, sest paljastab Euroopa kultuuri põhivea juba enne tema dogmastumist. Inimesed, keda ta õigusega nimetab muigamisi plaisants causeurs, /21/ on saanud võimule filosoofiaski. Asja olemus ja tema põhjus (mis implicite mahutab ju otstarbegi) on samastatud. Objekti tunnetav külg, tema tõde, koosneb neile ainult vastustest kahele küsimusele. Miks on objektil teatav karakteristik (näiteks, moonil mahl), ja milleks see on? Naiivne ratsionalism ja vanatestamentlik teoloogia ei tunnista esemele üksnes temale omast telos't. Kõik asjad, kogu maailm, on olemas vaid inimese jaoks ja pärast. Nemad arvavad, et vastamine küsimusele “milleks?” sisaldab kogu tõe asja kohta. Ja sääraste kohta sobib H. L. Hawkinsi lause: Perhaps a thief may consider that the trinkets he purloins were made for him to steal; but was that yeweler's original intention? (SAR 1939, 257). /22/ Kuid needki, kes taipavad seda viga, on tavaliselt ikkagi plaisants causeurs. Nad tunnistavad asjale telos'eks temale sobiva täiuslikkuse ja tema karakteristikud relvadeks, mida see kasutab võitluses teistega, kes kogemata või meelega takistavad viimse sihi saavutamist. Nõnda võib mõtelda oma isa seltskondlikule positsioonile uhke, kuid natuke napakas ja nigel inglise ülikooli rebane, keda vanemad kaasvõitlejad nöögivad. Ta kavatses oma pärandit (kuigi vast mitte suurimat ning aulisimat) tarvitada oma eluea pikendamiseks, oma võimu ja lastearvu rohkendamiseks. Projitseeris siis säärase “täiuslikumuse tungi” universumisse. Ta ju polnud võimeline (oma kasvatuse tõttu) taipama, et täiuslikkus võib seisneda miskis muuski. Maal oli täiusliku olukorra saavutamise eelduseks Inglismaa ainuvõim. Kui see tööstuse arendamise kaudu käes, siis algas võitlus juba inglaste eneste vahel. Universumisse jäi selliseks ainulaadseks ja eelõigustatud olendiks ikkagi inimene ja erinevus naiivsest ratsionalismist ei olegi enam märgatav. Selleks jääb peaaegu ainult, et naiivseil on maailm olemas minu, teaduslikel minu järeltulijate pärast. Ühtedele on olevik täiuslik; panna ta asemele tulevik, see lugu põhiliselt ei muuda. Kumbki pool ei tulegi mõttele, et universumdraamal võib olla siht, kuid osalisil ainult mingi kõrvaline ülesanne. Päälegi pole alust arvata, et osalise ülesanne ongi tema olemus, tõde tema kohta.

Kus küll oli inimeste mõistus, et nad ei võtnud tõsiselt Montaigne'i selles asjas? Muidugi, mõistus arenes toiduhanke hõlbustamiseks, mitte abstraktsete tõdede avastamiseks. Naiivne ratsionalism ju viimati ei saa kaugemale inimese kõhust. Jõedki on ju selleks, et sisemaised saaksid värsket kala! Ja teaduslik arvestab meie lastelaste järeltulijate seedeorganite peenenenud ja suurenenud nõuetega. Igatahes, alati meie kõht kuulutab meile tõde maailma asjade kohta, mitte keegi muu. Ja mingist muust või teisiti saadud tõest me ei hooliks, sest toosinane ei anna ju mõnu, naudingut või tulusat ajaviidet kõhule. Swift nöökis läbi seltskondliku fraseoloogia, aga enamik neist exalted sentences /23/ elab praegugi! Flaubert olevat koostanud seltskonna dogmade sõnastiku, aga dogmad jäid ellu. Siis avastati, et inimese assotsiatiivne mõtleminegi kuulub sesse kategooriasse, milles originaalsus puudub või on haiglane. Inimkonnas pole siis midagi loovat – mõtisklemise objektid on vormelid ja mõtlemine koosneb automatismest ja kõne vormeleist. Mistahes väärade vabandustega seda olukorda seletada, midagi ei muutu asjas endas. Kas inimene ongi suuteline tegema midagi uut? Võimalik, et ta oleks, kui ta tahaks, kui ta eeldaks endas sellise võime olemist. Praegu aga on lugu nii, et allegoristidel on õigus. Mõtlemiste sisud püsivad needsamad, nad ainult kallatakse üha uutesse sõnakombinatsioonesse. Vahel on koguni kaunis raske avastada nende samasust, nagu ju vähesed taipavad, et a2 + b2 = c2 ning sin2 a + cos2 a = 1 on sama asi. Ja matemaatikas on tegu koguni hõlpsalt mõistetavate transformatsioonidega. Ajaloos või filosoofias on nad üsna keerukad, aga transformatsioonide tulemusiks on siingi kõik uudised. Muidugi paistab vahel esinevat midagi hoopis ebatavalist. Aga sellega on vist nagu Karel Capeki ajakirjanikuga, kellele ei assotsieeru tavalised sõnad, vaid Swifti keeli üteldult, exalted sentences. On ju need talle ta elukutse tõttu niisama automaatsed nagu tavalisele surelikule teatavad kujutluskompleksid. Ta vastab sõnale “silmapiir”: Düster. Neue Wolken am politischen Horizont. Enger Horizont. Neue Horizonte erschliessen. /24/ Selline lugu paistab ju üllatav ning uus, aga ta pole. Võib olla, et ei taheta iialgi enam midagi uut, sest üheainsa, natukenegi teissuguse mõtte automatismiks muutmise jaoks on juba praegu vaja pool inimkonda tappa maha. Mida kaugemale, seda suuremaks läheb alalhoidlike, uute automatismide vastaste protsent. Kuid säärasest tõrkumisest mu meelest järgneb, et praegune valgete, mustade ja kollaste kogudus on elanud üle oma aja. Inimkond pole võimeline minema edasi. Ta jääb seisma, hapneb, lahtub ja viimaks ta haihtub nii nagu trilobiidid ja saurused. Ja see, kes tuleb ta asemele, nimetab teda arengus ummikusse vajunud imetajaks ning kõike, mida too elajas teinud, tavatseb hüüda lolluseks. Muud too vaevalt iialgi tegi. Kahtlen, kas inimestel üldse on enam midagi võimalik oletada uut oma iseloomu ja olemuse lähtepunktiks. Arvati muiste ju, et selle kujundavad need halvad või hääd haldjad, kes hoolivad temast või viibivad temas. Pärivusteooria kromosoomide ja geenidega on sama teooria esimene pool moodsas täiendatud väljaandes. Teises, pisemas pooles kõneldakse ümbruses fungeerivaist, kujundavaist tegureist, inimestest, kliimast, maastiku iselaadist ja toitudest. See pool on pisem ainult seepärast, et temas esinevad väited pole veel eksperimendiga tõestatavad.

Romaane, mis koosnevad sääraste teooriate paljusõnalisist detailide maalinguist, hinnatakse väga kõrgelt. Kuid neist ilmneb kohutava selgusega, milline joba see kõik on. Tarvitseb ju põhjustavaist tegureist muuta ühteainsat ja otsemaid võib kujundada koguni teissuguse inimese. Kellelgi pole juhust kontrollida, kuidas säärane lugu areneks tegelikkuses, kuid, heldeke inimest, kes usub autoreid! Tal pole enam omal silmi. On nagu see, kes väidab, et ainult nomaadid on suutelised rajama suurriike ja näeb roppu vaeva roomlasist tehes nomaade ja pisemastades nende riike. Q.e.d. on ju üsna hõlbus kirjutada loo lõppu ka siis, kui jutustaja mõtleb ise, et vaieldamatult õige pole ükski konstruktsioon. Aga lugeja on alati kergeusklikum kirjanikust, tal on kalduvus pidada iga vigastki väljamõeldist reaalsuseski võimalikuks. Miks ei võinuks Harjumaa neofüütnaised 1343 paigu magamist mehega pidada patuks samuti nagu baptistivanatüdrukud 1943?... Kuigi autor ei tea kuskil paralleeli, mis sellest – lugu on lugu! Pole vaja kaalutella, kas tollal leiduski enam neofüüte! On ju võimalik näidata, kuidas mees areneb mässupooldajaks naise käitumise tõttu – q.e.d. Novellis võivad säärased puudused veel kuidagi hakata silma, romaanis juba üksnes vähesed panevad neid juhtumisi tähele. Üksainus põhiline viga on alati selgemini tajutav kui kümme. Päris vigast võetakse juba muinasjutuna või satiiri pähe ja nende kohta kehtivad hoopis erinevad nõuded. Mind häirib nende “geneetiliste” romaanide lugemisel eriti kaks asja. Üks on see, et neis üpris harva on räägitud inimeste töö ja tegemiste mõjust nende olemusele. Inimese igapäevased askeldamised võivad ju jääda väljaspoole teemast, aga mitte tema töö. Ja teine, et nad peaaegu kõik on nagu suurendatud miniatüürid, vaevalt midagi esineb loomusuuruses või vähendatult ja seega selgemastatult. Seepärast on kõik inimesed nendes ikka nagu igas dimensioonis paistetanud tondid, kes ei tea veel, et nad juba väga ammu on surnud. Kirjanike enamiku kultuurne tase on XIX sajandil juba äärmiselt madal. Nad avastavad ja kirjeldavad selliseid vapustavaid uudiseid nagu: ruut on täisnurkne, inimene ei saa elada läbilõigatud kõriga, sest ta peab hingama, naine oskab sünnitada lapsi, koguni enne abiellumist jne. Koolis nad pole viitsinud õppida – loovale vaimule olevat teadmised takistuseks, küllap seepärast, et naeruvääristaksid “loovat” sittumist – ja oletavad, et lugejadki mitte. Nende pimedust tuleb valgustada ja – kirjaniku harimatust pasast “naturaalsete” küünaldega. Koguni Rilke kuuleb alles kahekümneviieselt esmakordselt Beethoveni In questa tomba oscura /25/ ja on nii kindel enda pääle, et kirjutab qesto tempo oscuro. Kaks aastat hiljem ta avastab, et eksisteerib crataegus ega viitsi vaadatagi, kas viirpuul saksakeeli nimi on või mitte. Ja Rilke ometi on liikuvam ja tähelepanelikum sadadest teistest, – mida kõike siis need ei teadnud!?... Muidugi, kirjanikule võib andestada ta rumaluse, kui ta ei õpeta. Aga päris kole on asi igasuguste popularisaatorite ja arvustajate tobedusega. Lincoln Ellsworthi Antarktise tipud Mt. Faith, Hope, Charity sakslasest tõlkijale on Treue, Hoffnung, Barmherzigkeit! Kellegi rootslase, vist Lindebergi, üpris loetavas ja üliülbes “Romaan algab alles abielludes” on toodud sugudevahelise võitluse ürgaegsuse näitamiseks “tähelepanuvääriv” piiblisõna, mis tõesti näitab autori “osavust”. Jumal ei räägi maole, vaid Aadamale ja ütleb ainult kaks tähte rohkem kui piiblis! Tulemus: “Ja ma tahan vihavaenu (!) tõsta sinu ja su naise vahele, sinu seemne ja tema seemne

vahele!” Tõlkija on vaadanud küll eesti piiblit, aga küllap pidanud rootslast usklikuks ja kõikteadjaks. Vast ta koguni arvas, et mehe seemneks hüüti poegi ja naise omaks tütreid! Ja Sütiste, lugedes Jumala istuvat turmaliinist uste taga, mõlgutas: turmaliin on vist kalliskivi ja üksnes idamaine sultan viibib ju säärases luksuses. /26/ Aga juba algkooli mineraloogia ja füüsika õpikus räägiti kahe turmaliinplaadi asetamisest nii, et valgus neid läbides polariseerub või üldse ei pääse läbi. Ja pildi mõtteks oli: me ei koge Jumalat, kui aga, siis juba moonutatult. Psühholoogiliselt vaadeldes: Sütistet ei huvitanud muud kui asjade omandamine, mind nende omadused. Mulle on mõistetamatu, kuidas Jumal kasvaks jumalikumaks oma suurmogulliku kere rasvudes ja sõrmuste raskenedes. Sütiste arvates jumalikkuse tunnuseks võib olla võim ja rikkus ja tüsedus! Küllap on ta arvustustes rohkesti sääraseid pursui lollusi – valitseva klassi omi. Sest iga valitsev kildkond on olnud veendel: pole vaja rohkem teada meil kui seda, mis meile oma ümbruse juttudest ja vanemate daamide lobisemisest jääb meelde. Kodanlikud kirjanikud pidasid end päälegi valitsejaiks ruudus ning arvustajad olid käskijad kuubis. Vähesel määral esines koguni arvustajate õpetajaid. Need härrad neljandas astmes tegelesid aabitsatõdede avastamise ning fikseerimisega. Kui leidsid, et ilus on see, mis on arusaadav ja meeldib meile! Teos, mille mõistmiseks tuleb mõtelda, ei kõlba kuskile. Ainult matemaatikud ja filosoofid on ju kohustatud mõtlema. Kirjanikud on juba meelelahutajad ning kasvatajad, kes teatavasti iialgi pole mõtelnud, ei tohi seda tehagi. Ja nad ei tohi teadagi keskmisest pursuist rohkem, muidu nad poleks hoolsad kasvatajad enam ega “kõlbeliselt kõrgelseisvad isiksused”. Ei kõlbaks enam andma edasi oma lugejaist lastele esivanemate kõikide rumalavõitu oletuste kvintessentsi. Küllap ei taipa ilmaski, kuidas Baudelaire'i lause À la très chère, à la très belle sisaldada võib hoopis midagi erinevat mistahes tõlkest? Või Doon de Maience'is epiteet la belle au corps pleisant? Või kümneid teisi tõlgitult päris tühiseid fraase. Arvasin, ma pole harjunud mõnes võõrkeeles mõnede omas keeles argipäiste kombinatsioonidega. Mõtlesin sõnade pikkust, fraasi rütmi, sõnade tähenduse varjundeid. Ja ometi on midagi muud veel. Nood põhjused panevad ju ainult liikuma tähelepanuvõime. Vastupidi jällegi oleks võimalik eesti keeles hoopis muudegi sõnadega saavutada sedasama mõju. See aga tähendab vist, et loendatud põhjused annavad liitunult ja ühinenult päris uue teguri, mis sisaldab rohkem kui koostisosad üksikutena kõrvuti. Taoliseks nähteks on muidugi akordid, kui kujutella, et üksikkaalutelud vastavad helidele, akord kogumõjule, mida avaldavad säärased väljendid. See paralleel aga paneb mõtlema muidki asju ja tekitab nukrust. Juba värvidega pole enam lugu nii selge, kuigi inimene elab silmade varal just. Erinevad värvikombinatsioonid lihtsalt erinevad. Nad pole nii nagu meloodiad, kus ülekanne teise helitõugu annab hoopis midagi muud, kui sinise üldtooniga pildi viimine punasele või lillale. Kuid vist pole midagi küllalt täpseks analoogiaks kahe keele peaaegu samatähenduslike sõnade tekitatud muljete erinevusele. Sellele põhjuseks on, et midagi ei soeta inimeses nii avaraid assotsiatsioone kui just sõna. Sõnaga kaasnevad helid, värvid ja lõhnad ning maitsedki, rääkimata mitmesugustest kujutlustest. Heli juba ei anna seda avarust ja värv on veelgi kitsam. Viimati, abstraktsel mõtisklemisel on ainult ta ise. Võib aga olla, et, kui kedagi õpetatakse värve pidama tähenduslikeks, siis talle sõnad ei saaks iial olla nii avarad nagu mulle, nagu

praegusele inimkonnale. Helide puhul on asi päris kindlasti nii. Ja see jällegi tõestab, et keel on vahend, mitte pääleehitis. Aga, nagu iga vahend, temagi kujundab oma kasutajat. Hirmus on sattuda oma tööriista meelevalda. Nagu kõik need, kes tunnevad end kohustatud väljenduma täpselt ja vaimukalt. Sõnad hakkavad neid kiusama ja nad saavad siis toime kujuteldamatute veidrustega. Nii nagu “kuid hädajuhtumitel toimus ta tualett imetlusväärse kiirusega”, “allhuul ettesirutunud”, “siis ta presideeris hommikueine lauas”, “silmadega, mis asetsesid sügaval näos”, “veidi vanem vastsündinud noorkari”! Sääraste väljendite täpsus on siiski väga vaieldav ja selliste inimeste vaimukus on enamasti kõige labasemat laadi. Nende exalted sentences erinevad ainult sõnade järjestuses üldtuttavaist ja sünonüümide vahetatuses. Kõik nende väljamõeldud inimesedki räägivad nende eneste vaimukat ja täpset keelt. Juba kolmandal eluaastal. Endastki mõista, lapsedki kasutavad neidsamu sõnu täpselt sessamas tähenduses, milles vanad “filosofeerivad” isikud. Ilma selle eelduseta kaotaksid ju sõnad reaalsuselegi täpselt vastavuse kvaliteedi.

KOSMOSE TUNNETAMISEST JA KEELEST * Kindlasti oleneb mõtlemine ja seega kogu tunnetus keelest enam kui meeltest. Kui keeles puudub sõna “kollane”, on vaid “punane” ja “roheline”, siis osa sellest käib ühte, osa teise kategooriasse. Kogu tunnetusprotsess on sõnastiku rakendamine meeltelt saadud andmete kataloogimisel. Ja tõeks nimetatakse tunnetust siis, kui teised inimesed kasutavad samal juhul enamvähem samu kataloogimise tingmärke – sõnu... On aga väga raske siin käituda ettevaatlikult ja õieti. Täiesti vale öelda, et näeme taeva olevat sinise. Meie näeme vaid midagi, alles kataloogiv mõistus paigutab meie aistingu sinise kategooriasse, kuid samal hetkel mahutab aistingu ka kumera jne. lahtreisse. Ühele nendest suundume igatahes enam kui teisele. Edasist käiku võiks oletada umbes nagu inteegrimismasinas: on vajutatud kataloogi mitmele nupule ja siis kukub välja kaart vastusega: taevas. Tuttavate asjade puhul see toimub silmapilkselt, võõraste juures kulub aega ja vastus võib olla ekslik. See kõlab väga mehhanistlikult, aga on risti vastupidi tulemustega. Tähendab ju, et on mõttetu rääkida tunnetamisest, kui see sõna peab tähendama miski uue saamist. Uus tunnetus on vaid uus kombinatsioon või permutatsioon sõnastikust. Näib nagu oleks õigus idealistidel, sest kõik, mis me saame maailmast öelda, on võetud meist enestest, meie kujutlusist, meie keelest. Aga eelnenust järgneb, et pole õige kataloogi osavat ning suurepärast kasutamist nimetada – tõeks. Kataloog saab anda reaalsusest ikkagi ainult stiliseeritud ja pooliku pildi umbes nii nagu fotod päikesest ainuüksi vesiniku või kaltsiumi ulatuses. Iga keel annab pisut erineva pildi teise omast. Kuid on mu meelest päris kindel, et kõik keeled kokkugi ei anna õiget. Umbes nii nagu mõnd tähesagarat ja Linnutee tuuma sai pildile alles infrapunases, kuhu ei küüni meie silmad. Sellest primaarsest nominalistlikust eeldusest väljudes on võimalik ehitada “uus” filosoofia, mis pole materialistlik ega idealistlik. Ei väida, et meie sõnad täpselt vastavad reaalsusele, kuid ka mitte, et muud reaalsust meie ei saagi kogeda kui oma sõnastikku ning arve. Tegelikult hukkab selline vaateviis hulga meid siiani kurnanud iidoleid, avab võimaluse hakata püüdma uusi vahendeid reaalsuse tunnetamiseks, annab seletuse keele tekkimisele ja võimaldab tavalise tunnetuseteooria õige kriitika. Annab väga palju,

kuigi nõuab suurt ümberorienteerumist. Üheks näiteks kasust võib olla, et sellel eeldusel pole mõtet enam ühelgi “jumalatõestusel”, et ateistide ja teistide kaklused on – nascitur ridiculus mus. Jumal on taolisi sõnu nagu aeg, ruum, põhjus, õigus, häädus – isiku küsimus pandud esialgu kõrvale. Ta taga pole midagi meeltega haaratavat, ta on väljendus mitte primaarsele, vaid teadvuslikule reaktsioonile, mitte mingi funktsioon, vaid tingmärk. F, j või taolist. (Paralleele matemaatikast saab mujalt vast paremaid.) On täieline tobedus hakata arutama, kas F “on olemas”, sest selles tähenduses pole ta olemas nagu ringi või hüperbooli võrrandid. Mäng sõna “on” sadade tähendustega teistide või ateistide pool on ainult tunnus inimkonna lapseeast. Ja täitsa idiootlik on vaidlus, kas kasutada tingmärgiks F või P või midagi muud (kas “Jumal”, “saatus”, “loodus”) ning oma maitse teistele päälesundimiseks tõestada, et P on “olemas” ja “teaduslikult tagatud”, F aga mitte!! Et selliseid väitlusi mõistusega inimene saab võtta tõsiselt, ajab meeleheidule inimeste suhtes. On nagu jonnakate laste nutuni ja kakluseni küündiv vaidlus, kas koera tuleb hüüda “kutsu” või “kutsa”. Ainult lastele tohivad sihukesed asjad olla tähtsad! On ju täiesti selge ometi, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate printsiipidena on üheltpoolt sama, mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste pookstavitega tähendavad hoopis muud kui suurtega. Lauseis “ilus loodus” ja “looduseseadused”, “saatusetahe” ning “õnnelik saatus”, “soodus juhus” ja “Juhus määrab”erinevad nende sõnade sisud täiesti, aga sellest “teadlased” ei hooli. Käituvad nagu mina lapsena, olles veendunud, et “õlioksad” (ühes kirikulaulus) on lambiõlist oksad. Just seepärast on näiteks kõik see, mis Darwin räägib Loodusest, samasugune mütoloogia nagu see, mis paljud on rääkinud Jumalast. Vahe seisneb ainult tühiasjus ja ühes olulises. Jumala dogmaatikud-mütoloogid lasksid oma lugudes kaitseda kuidagi nõrkugi, tagasid eluõiguse vähemalt igale kui mitte muud. Darwini jumalus on aga Kapitalist– Kolonisaator–Ekspluataator – igavikku projitseeritud lordvabrikant, kes hoolitseb ainult “oma laste” ja mitte kõikide eest. Ühed on predestineeritud õndsusele, ellujäämisele ning järglaste jätmisele; teised hukkumisele. Nature on tõepoolest kalvinistlik kurnaja, kes oma halastamatuse varjab vagade, ülevate fraaside taha, vahel ei pelga koguni tunnistamast oma õelust poeetiliste terminitega. Kui lõpuni kaaluda, siis Looduse plaaniks on toota olend, kes suudab süüa ära kõik, mis olemas – seedida kõikjal kõike. Palju võimatum kui Darwin on veel kõiksugused teaduste populariseerijad, seda tüüpi olendid, keda Mallock New Paul and Virginie loos nii toredasti on pilganud. Kui panna järgmises lauses Natur asemele Gott, ei taipaks keegi, kas selle on keegi kirjutanud 1784 või M. Wilhelm Meyer 1904: ...Aufsturz eines kleineren Weltkörpers es ist wunderbar zu sehen, wie die Natur es ein gerichtet hat, dass Ereignis gerade jenen sterbenden Himmelskörpern, denen es Vorteil bringt, in vollem Unfange zugute kommen kann, während sie diese Eindringlinge den noch in voller Blüte stehenden Weltkörpern so viel als möglich vom Leibe hält. /1/ Selle dogma mõte on ogar: Kuule on meteoorid kasuks, tekitavad õhku, elu, vett; Maale oleksid kahjuks! Miks siis Loodus Kuult võttis õhu? Kas Kuul või Maal on kasu elust enda pääl? Liiati, eeldus ise on väär! Ja dogma ogarus pole nii suur viga, suur viga ja häbi inimkonnale on selles, et 120 aastat mõtlemist pole andnud muud kui Deus asendamise Natura'ga ja ilma Spinoza sive'ta. /2/ On pisiasju puuritud üha segasemaks, suured küsimused unustatud täiesti, hangitud au ning võimu karjumisega ühe sõna kõlbmatuse kallal. Vaesed ei ohverdanud oma veeringuid enam pappidele, kelle Jumalast teati

küllalt, andsid nad rõõmsalt poeetidele ja demagoogidele, kes kuulutasid jumalust uue nimega. Nimi tähendas kõik, inimene sai ju vabaduse uurida uue jumaluse sügavust, vana oli ju liiga tuttav! Ja ometi koosnes kõik uuele jumalusele omistatu muistsest lobast. 2000 aasta pärast on ajaloolasile see üleminek mõistatuslik muidugi, kui usust “Loodusesse” ei kasva välja usk jumalusse, kes ei piirdu ainuüksi inimeste huvide kaitsmisega. Praegu igatahes on “Loodus” samuti olemas üksnes inimese pärast, nagu oli Jumal. Koguni hullemini veel: oma äravalituiks Loodus tunnistab üksnes Machiavelli–Nietzsche üliinimesi, kaasinimeste lömaks astujaid, oma ees lömitajaid (kusjuures “oma” tähendab Loodust ja üliinimest). Usk Jumalasse andis ideaaliks lihtsameelse pühaku-askeedi, usk Loodusesse kavala ja halastamatu börsispekulandi-multimiljonäri. Taolist kiidetakse ju ka sõnades, et Loodus teda on varustanud oma andidega enam kui ta ohvreid. Olen termini “Jumal” poolt, kuigi ta sisaldab palju kummalist. Tema “isiksus” ei võlu mind. Liiga inimlik termin. Minu meelest ta peab olema rohkem kui isik; Jumal isikuna oleks inimene, mitte Jumal. Kõikvõimsus on teine taoline fraas, mis ei tähenda midagi. Kui Jumal teeb kõik, siis kõikvõimsus on absurdum. Kui aga “kõikvõimsus” tähendab võimet toimida vastupidi tavalisele (nagu harilikult arvatakse), siis – see ei ole midagi jumalikku. Kui inimene toimib vastuoksa sellele, mida tavatseb teha, ei pea keegi teda jumalikumaks. Ja sellest ei järgne muud kui: ime ei tõesta Jumala olemasolu. Ei punased hiidtähed ega valged kääbused. Kõikvõimsus on samasugu mõttetu termin nagu kuuvalgus, päikesepuna, tähevirvendus – kõik vastavad nähtused eksisteerivad meis ainult. Ja veelgi täpsem paralleelina on tahtevabadus, absoluutne tõde või loodusseadus – kõik loogiliselt väärad kuidagi. Kui mitte loogiliselt, siis terminiga “kõik” mängimise pärast. Sest see termin ei saa kuidagi sisaldada inimese väljamõeldisi. Kas Jumal saab teha praegu Palestiinasse mäe rauast? Saab, ainult ei tavatse! Kas see mägi ikka on tõstetav Jumalale? Ogarus, sest meie fantaasia üksnes. Säärased iidolid nagu õigus, ilu, häädus ja nende vastandid kaotavad absoluutsuse. Nad eksisteerivad ainult inimkonnas ning on säärased terminid, millede sisu suhtes pole pisimatki kindlust. Muidugi on inimesel raske tulla toime ilma sääraste dualismist loodud puusliketa, aga nad on juba liiga kaua vedanud inimest ninapidi. Alati on olnud need positiivsed terminid suus sellel, kes sunnib, või, keda sunnitakse. Silmapilk, mil inimene oma vägivalla rõivastas ilusasse ja häässe õigusse, on tõelise languse algus. Hetk, mil loobutakse vägivallast, alustab uuesti inimkonna. Aga ka siis, kui kogu inimkond lepiks kokku hää, ilusa ja õige suhtes ja enam ei kalduks keegi kõrvale, ka siis tähendavad need sõnad inimlikku, iial mitte absoluutset. Mina olen tüdinud neist kõigiti väänatud termineist. Pole aga panna asemele midagi muud kui inimese mittevalmisusse uskumine, püüd kuskile, mille sihiks pole ilu, häädus, õigus. Ka mitte tõe tunnetamine, sest “tõde” me teame. Kindel tõde on ainult see, et me pole inimestena võimelisedki tunnetama tõelust. Ainus, mis tasub taotella, on uusi suhtlemisviise kõige ümbritsevaga. Siis iidolid langevad ja tõeluse ja tõe asemele astuvad mingid muud mõisted. Kui lootusetus olukorras on inimese tunnetus, seda näitab lühikene kaalutlus, mis analoogiliselt kehtib kõikjal. Värvipimedust on kuidagi võimalik teha kindlaks, ka siis, kui inimene juhtumisi nimed on õppinud võõriti. Aga kaks inimest ei saa praegu kuidagi teha kindlaks, kas nad sama kullerkuppu näevad samuti kollasena (kujust ja muust rääkimata). Ainult siis, kui inimesel oleks võime, mis

samal hetkel näeb enda ja teise nähtud kollast ja saab neid võrrelda, oleks astutud sammukene edasi. Näide ise on tühine, aga ta tulemused on kurvad. Selge on, et väga vähede mõistus on kasutatav mõtlemiseks ja “vilunud mõtleja” on palju haruldasem kui oskustööline. Arvatavasti suudaks ta rohkem, kui praegu paistab võimalik – küllap on tulevikus inimesel sama lihtne pääst inteegrida kui praegu on korrutada või jagada. Aga teatavad piirid püsivad kindlasti, ületatute kohale kerkib uusi tõkkeid. Päris selge on ainult, et mõistust saab kasutada edukamalt kui praegu. Kahtlane on aga, kas me keelt kuidagi saame täiustada, teha ta sobivamaks tööriistaks mõtlemisele. On ju küll erinevusi tema kasutamisel, nagu peitliga üks raiub vaid sälke ja auke, teine suudab raiuda kujusid. Aga keel kõlbab ikka vaid teatava piirini ja sellest pääle ta hakkab takistama mõtlemist nagu poleks ta üldse olnudki abinõuks. Umbes nii nagu ainsaks tööriistaks inimesele antaks kirves ja kästaks kasutada teda kõikjal, ka pliiatsipuu tegemisel. Keel on emotsioonide produkt. Inimene hakkas häälitsema, kui teda midagi hämmastas või hirmutas, oli väga meeldiv või kohutavalt vastik. Kuid süsteemiks arendas keele mõistus ning arvatavasti täienes ise tublisti selle analüüsiva protsessi keskel, hakkas liigitama, avastas analoogiaid ja kasutas kindlat kausaalsuseprintsiipi. Vahel ehitas keele nii keeruliseks, et pärastpoole pidi teda lihtsustama. Aga ometi jäi keele tekkekohaks emotsionaalsus. Olulised muudatused keeles pole mõistuse, vaid emotsioonide töö. Mõistusega keele tegemist peetakse kolesuureks patuks, kohu- tavaimaks kõigist traditsioonide muutmisest, kuid tunded tohivad seda. Nad ongi keelt moondanud alati, moondavad veelgi, mitte ainult foneetikat, vaid sõnavara ja struktuurigi. Esimese suhtes võibolla näiteid leidub miljoneid. Vokaalide muundumine inglise keeles, palatalisatsiooni teke slaavi keeltes, vokaalharmoonia kadu eesti keeles. Aga samuti f-i tekkimine meil, pikkade vokaalide kunagine diftongimine, nüüdne püüd tagasi jne. Teine ei avaldu ainult laenudes, vaid ka sõnade tähenduse afektiivses muutmises ja paljude sõnade väljasuremises. Nii peetakse Raikkülas “tüma” ja “sõge” vanade sõnadeks, noor häbeneb kasutada neid üldse. Kolmas muutus toimub pikaldasemalt ja on vähe märgatav, võimalik, et ei riiva ka olulisimat ega ole põhjalik. Eesti keeles on nii üldistatud de-mitmus, sminevik; i-genitiiv on teel võidule jne. Vahel selline protsess ise vaibub, haaramata kõike. Nõnda paistab, et meil kunagi on olnud nõrkus deminutiivide vastu. Aga tolle perioodi paljud deminutiivid ei tundu kellelegi enam seda, nagu “äike”, “päike”, “lõoke” jt. Teised muutused ei üldistu, nagu Raikküla “saama” abiverbina (saan kündma ( = kündmisele), sain kündma, saan/sain küntud; harva koguni: saan/sain kündnud). Sellised asjad võivad keele struktuuri muuta tunduvalt, kuid iial pole mõistuse kaalutluse tulemusi. Possessiivsufiks kadus meilt, kui pronoomen läks olendinimeks, kui “sina” ja “tema” (ning viimati “mina”) taandus samasse kategooriasse, kus oli “koer” või “kurat”. Teda ei saa keegi enam tuua tagasi, kui ta lühendaks keelt. Kui nüüd keel on päriselt sõltuv emotsioonidest, siis loomulikult järgneb, et mõisted, mida sõnad peavad väljendama, on mõistuse abil kataloogitud emotsioonid. Seejuures on mõistus kindlasti vahel avardanud, vahel kitsendanud sõna primaarset ulatust. Aga põhiliselt on ta taga emotsioon, mille mõistus analüüsis tunnusteks. Praegu analüüsib vaid “teadlasil”, sest lihtsurelikule on “uss” kõik, mis on hirmus ja karvane ning ronib! Sama konventsionaalselt ning valesti kasutavad nad muidki sõnu. Teadus aga seisnebki

sõnade ulatuse täpsustamises, et keegi ei kõneleks varblasest mõteldes lõokest. Lihtsurelik protestib sellegi vastu. Tuuli Roheveele on Calthra palustris kanakoole ja lootusetu on talle õpetada, et kanakoole tähendab hoopis Ficaria verna't. /3/ Ta vihastab, peab sedagi keele muutmiseks mõistusega. Samal põhjusel ühe murde kõnelejad ironiseerivad teist, arvavad, et teise erinev hääldus, võõrad sõnad, on nagu öeldakse – kunstlikud, s.t. – mõistusega tehtud. Inimene ei usu, et teiste tundeline reaktsioon välisele natukene võib erineda tema omast, et neil on tulikas, kanakoole, särjesilm, varsakabi, kullerkupp, kui temal selliseid kollaseid lilli on hoopis vähem. Sõna “koer” ja mõiste “koer” on muidugi erinevad üksused. Sõna eksisteerib vaid meie keeles ega tähenda ainult teatavaid loomi. Mõiste eksisteerib liigina, kataloogikaardina – olles üks ebamäärasemaid. Kas tal on olemasolu mõnes muus mõttes üldse, on kahtlane. Kui ta tähendab kõikide koeratõugude esivanemat, milline on siis suhe koera ja hundi vahel? Kui ta on olend, kel on kõikide koerte tunnused, siis ta on udune laik, värvitu ja kujutu. Tähendab, mõiste “koer” on nimetus teatava suhtumismooduse jaoks kellegi elusaga, koera hüplemine inimese ümber, saba liputamine, lõõtsutamine keel väljas suust – on konstitueerivad tunnused mõistele “koer”. Kui kõik need esineksid koos mõnel teisel loomal, oleks too “koer”. Nagu mordvalased hüüavad hobust lehmaks – funktsionaalselt polnud vahet. Muidugi vastab kataloogikaardile midagi reaalsuses. On olemas inimene, vormilt kindlam kui koer. Aga inimene on hoopis teises mõttes kui Olaf Stapledon on. /4/ Selle filosoofid ja darvinistid tavaliselt unustavad. “Inimene on” tähendab: on olendeid, kes mõtlevad, kõnelevad jne. Talle ei vasta reaalsuses üksikolendit. Kas talle vastas Jumala elik Looduse kujutluses, on hoopis teine küsimus. Usun, et ei vastanud midagi, et Jumal ei loonud eraldi plaanitsedes ürgtrilobiiti ega ürgsaurust. Ta vaid lükkas liikuma raasu protoplasmat teatavasse suunda, et ta kujuneks relatsioonis maastiku ja kliimaga ning ammendaks kõik olemasolevad võimalused iseendast. Kuhu plasma käik lõpeb, teab ainult Jumal. Arvan, et mujal ta katsetab mõne muu ainega, ütleme räni ühenditega või meile kujuteldamatutega. Ja mingit põhjust pole inimest pidada nii tähtsaks, Jumal teda kavatsenuks eraldi. Kui inimkond on Maa arengu lõppfaas, siis – katse nukleoproteiinidega on äpardunud. Vagale inimesele võib see vaade näida väga jumalavastane. Tema meelest ju Jumal tingimata peab teadlikult olema vorminud nii tähtsa olendi nagu inimene. Aga, kas on Jumal teinud nõnda solkmed? Kas ta määras ette polüübi ja lõvi eluviisi luues neid? Ei saa ju olla nii, et inimese patt needki olendid tegi “kurjadeks”. Aga juba Augustinus (De ordine 2, 51. 46. De vera religione 43. 76. 83. 91. Civ. D. XII,6) arvas, et Jumala maalis oli vaja mustagi. Aquino Thomas ja Eckhart rahulikult rääkisid, et Jumala loomise- ja õndsuseplaani tuleb vaadelda ikka tervikuna, mille telos'eks on Looja gloria. Mitte ratsionalistide eeskujul siis otsida seda lõvi lõugadest või haikala hammastest, vaid relativistlike budistide kombel: kui vaadata üksikasju, näeme kannatavat maailma, kui teda võtta tervikuna (Bergsoni moodi siis, vooluna) ta on Nirvâna. Ainult see relativistlik-sotsialistlik vaateviis on lähenemisväärtus reaalsusele. Midagi maailmas pole sõltumatu, ükski nähe pole iseseisev ja vaba. Seda ta on ainult siis, kui inimene ta lõikab välja teoreetiliselt. Mõttes puult võetud leht on sõltumatu, tegelikult nopitud leht aga mitte.

Butler räägib pikka juttu sellest kahekülgsest pilgust maailma ning arvab, et kui vaatame asja tema ette suhetamata millegagi, siis viimati we have, as it were, whittled it away; /5/ kui aga vaatleme teda suhteis ümbrusega, siis leiame, et there is no corner of the universe into which it does not enter./6/ Ja sinna pole midagi parata. Esimene küsimus filosoofile, kes mistahes moel eeldab mina olemasolu, on küsimus: kas ja kuidas “mittemina” eksisteerib ja kuidas on võimalik, et “mina” teda kogeb? Ükski neid asju pole endastmõistetav ja kõik on segased mitmeti. See, et me “mittemina” kogeme, ei taga ta olemasolu, sest selle hulgas me sageli kogeme olematut olevaks (igasugused hallutsinatsiooni taolised nähtused). Kuid pole ka mingit baasi, mille alusel võiksime eitada “mittemina” olemasolu ja kuulutada ta oma fantaasiaks või ulmaks. Alles siis, kui küsimus asetada kausaalselt, ta läheb teravaks: kes põhjustab meie kogemused välismaailmast, kas meie ise või välismaailm? Välismaailm eksisteerib ju ka siis, kui ta meis ei põhjusta midagi, ka siis, kui inimesel pole mingit vahendit ega võimalust suhelda temaga. Seepärast pole kindel, et kõik meie kogemused välismaailmast on välismaailma põhjustatud. Arvatavasti asi on nii, et mõned kogemused küll, teised mitte, ning on võimatu leida kriteeriumi otsustamiseks, mida me kogeme ja mida luuletame juurde. Lange vist arutles silma kallal ja leidis, et ta võib otsustada koguni vastuolus meie teadmistega.7 Meie teame, et jooned on rööbiti, aga silmad ei hooli teadmisest; teame, et ristil on puudu mingi osakene, silm ei tarvitse seda tunnistada. Taoliste “meelepetete” võimalus juba näitab, et inimene ei asu kuigi kindlalt siinses maailmas, et tema meeled teevad maailma, ei registreeri üksnes. Pole õige, et maailma teeb ainult mõistus, teda konstrueerivad meeledki. Ja nende kahe koostöö tulemuseks hangitud kujutlus maailmast on üksnes inimese maailm. Mingist objektiivsest tunnetusest ei saa olla juttu. Demokraatlike printsiipide kohaselt peaks inimene tunnistama, et kalade ja putukate maailm on “tõeliselt reaalne”, sest neid on rohkem ju kui inimesi. Samast punktist kerides edasi peaks aga väitma, et nagu kalade maailm on nende struktuuri produkt, nii meie omagi. Edasi saaks väita, et välismaailma polegi, et kõik, mida tunnetame, on üksnes meie keerulise struktuuri peegeldus mingisse moondavasse pimedusse. Sellest oletusest paistab vaid üks võimalus pääseda. Kui meie maailmas leiame midagi “mõistusevastast”, siis võime üsna kindlalt väita, et just see on “tõeliselt reaalne”. Meie mõistuse peegeldus ta ju pole! Nii siis: absurdum ergo est! Igatahes on see just credo, quia absurdum väärtuslik osa. Kuid seegi on pilliroost kepp vähemalt sageli. Avastatakse ju võimalusi seletada “mõistusevastaseid” nähteid mõistuse abil, absurdsete nähete arvu kahandamine on teadlaste ülesandeks. Teisiti see tähendab: meie ei tunne veel oma mõistuse salaurkaid ja paljud tema projektsioonid võõristavad meid praegu ning lähemas tulevikus. Paistab, et see vaateviis on õigustatum, parem kui eelnenu. Aga ometi absurdum ergo est lohutab natukene, kergendab olemist piskuks ajaks. Nii kauaks kuni meile selgub, et näiline absurdsus kaob, kui kohandame, avardame või hakkame selgemini taipama mõisteid ajast ning ruumist. Need kaks on meie tunnetuse tugisambad praegu, mitte substantsi–mateeria või liikumise–vaimu probleemid, – sest nad paistavad absurdsemad viimastest. Mis on maailm või mistahes asi “iseendast”? Seda mu meelest on asjatu küsida ja kaalutellagi, sest selline küsimus tähendaks ju: mis on pingviin siis, kui poleks olemas midagi muud? Kui ei oleks ühtki vaatlejat, ühtki suhtlejat? Muidugi võib siit järeldada edasi, et ükski asi pole muud kui teatavate suhete summa ja maailm kõikide võimalike suhete kompleks. Säärane väide ei tarvitse olla

liialdus, kuigi me ei suuda kujutella, kuidas saab olla suhtumist ilma suhtuvata, ilma mingi substantsita. Võime küll pidada igasuguseid subs- tantse relatsioonide saadusteks, aga sellega rida on vaid venitatud. Peame oletama mingi “metasubstantsi”, mille relatsioonide saaduseks on substants tavalises mõttes. Kuid ükski selliseid ridastamisi ega selle üksikfaase ei võimalda meile uut vaatepunktigi. Uusi vaatepunkte võimaldab ainult sama kogemuse teisiti väljendamine, mitte kausaalse aheliku konstruimine teatava nähte nn. seletamiseks, vaid selle nähte käänamine kõikide võimalike valgustuste käes. See on ainus uurimismeetod maailma või iseenda tunnetamisel. Palju ta ei anna, aga paremat pole. Täiesti lapsikul, egotsentrilisel faasil kogeb inimene vaid “mina” ja “mittemina”. Et ta aga enda juures peagi hakkab taipama põhjuslikkust, niipea, kui ta midagi teeb, hakkab pääle sellega “mina” lõhestamine. Samade võtetega ta lõhestab “mittemina”. Terve toimingu viimatiseks tulemuseks on mõistete: vaim (primaarselt “mina”), aine (primaarselt “mittemina”), kausaalsus (primaarselt tegemine– liikumine) kujunemine. Ja just need on kõige algelisemad, kõige egotsentrilisemad abstraktsioonid, millede kallal filosoofid enam ei peaks rumalutasa pusima. Need abstraktsioonid on juba ammu transformeerunud vähem egotsentrilisteks, on saanud nimedeks teadvus, ruum ning aeg. Faktiliselt on nad rakendatavad samadele fenomenidele kui eelmised, aga nad väljendavad neid teisiti. Teadvus on impersonaalsem kui mina, ruum on ebamäärasem kui aine ja aeg pole nii naiivselt antropomorfne kui kausaalsus. Teisi sõnu, esimese abstraktsiooniseeria baasiks on MINA, teise baasiks NÄHE–SÜNDMUS ja nende kõrvuti tunnistamine filosoofilises arutelus on solkinud selle ära. Arutellakse täiesti tõsiselt, et minal on teadvus, mateeria vajab ruumi ning kausaalsus aega!! Nagu oleksid need vajalised atribuudid! Ometi on esimene seeria ainult üks teise singulatsioone. Kausaalsusest saab rääkida ainult siis, kui inimene sündmustereale ehitab seinad vahele ning neid üksiklõike käsitleb nagu indiviide, nagu iseennast. Mina on olemas ainult siis, kui ta tegeleb oma kehale piirdunud teadvusega. Mateeriast saab vaielda ainult seni, kui on tegu lõigetega ekstensiivsest. Liiatigi on teine seeria koeksistentne, üksikud liikmed vastamisi sõltuvad, esimene mitte. Mina, mittemina, kausaalsus on kujuteldavad kõik eraldi. Teises sarjas ainult ruum tundub nõnda absoluutne, aga see tunne on olemas sellepärast, et ruumil meie kujutluses ikkagi veel on juures mateeria varjund. Mulle paistab, et esimeses sarjas kausaalsus nõuab teiste olemasolu, aga leidub inimesi, kes teda suudavad kujutella absoluutselt. Samal alusel kaalutelles on ju võimalik, et teises sarjas ruumigi peab kujutlema interrelatsioonis teadvusega ning ajaga, et teda mõista paremini. Sama nähte vaatlemine ja sõnastamine võimalikult paljudelt külgedelt, teisi sõnu, tema kataloogimine väga mitmel kombel, on ainus tee avardada oma tunnetust. Teadlased tavaliselt ei hooli sellest, vaid taotlevad igale nähtele vaid täpset ja kõikeütlevat märki kataloogis, unustades, et kui juba ühtki raamatut pole võimalik nõnda kataloogida, veel vähem siis nähteid nagu kiirgamine või gravitatsioon. Kui keegi ütleks, et kiirgamine on tähtede instinkt või tingitud refleks, siis saaks naerda. Minu meelest aga mitte selle inimese, vaid üldse nende terminite üle, sest nad on vaid “peenemad, siivsamad” nimetused, mitte sama nähte mitmetisõnastamised. Seaduste ja hüpoteeside tegemine teadustes on samuti vigane. Kolmele nähtele ühine nimetatakse seaduseks ja rakendatakse siis neljandalegi. Hüpoteesidega veel halvem. Küsimused seotakse puntrasse, siis hakatakse neid taandama, üht

tuletama teisest – viimasele saab anda seletuse. Seepärast, et ta on juba väga abstraktne. Aga just selsamal põhjusel on viimased küsimused vastatavad väga mitmeti. – Talitanud nii, näitab teadlane, kuidas kõik probleemid ja nende taga reaalsus tuleneb tema hüpoteesist. Mispärast seda hüütakse teaduseks, ei taipa mina, umbes nii mängivad ju lapsedki häälikute, sõnade, hinnangute ja klotsidega, tunnistades ühe seletatamatu nähte inhärentseks teisele seletatamatule, nagu mateeriale liikumise ja igavesuse. Kuid seejuures tegemata lihtsaidki järeldusi. Jättes panemata tähele, et nende eelduste kohaselt üksikasjad on illusioonid ning naiivselt ja ebateadlikult ikkagi uskudes, et on liikumata ainetki! Asjade illusoorsust säärased lapsfilosoofid sõimaksid metafüüsikaks, kuigi see järgneb eeldustest. Seepärast mulle meeldivad hindud ja eriti taolised tigedad järeldajad nagu see, kes atomistidele seletas tapmise võimatust (mõõk saab ju liikuda vaid aatomitevahelisi tänavaid pidi). Säärane nöökimine sundis atomistid mõtlema elu üle ja muutma vaateid tema suhtes. Aga, kui me suu räägib ja sulg kirjutab igavesest liikumisest, mõistus aga seda ei tunnista, olgem siis parem vakka. Gravitatsiooniteooria tõepoolest kõrvaldas naiivse-filosoofilise kausaalsuse teooria, sest kõik muutused ürgses kaootilises või äärmiselt korrapärases liikumises tulevad tema arvele. Võis aga väita ju vastupidigi, et algselt universumi aine seisis harmooniliselt, siis aga kuskil juhtus pisikene viga, algas liikumine ning see nüüd pidevalt läheb keerulisemaks ja tema kvantum suureneb. Kõik need kolm võimalust sarnanevad selles, et postuleerivad teatava ürgseisukorra, mida gravitatsioon hakkas teisendama, ja selleski, et nad ei anna kujuteldavat pilti lõpust, vaid üksnes algusest. Nad jäävad võlgu vastused küsimustele: mis siis, kui liikumine universumis on läinud äärmiselt korrapäraseks, äärmiselt kaootiliseks või ta kvantum kasvanud lõpmatusuureks? Võib paista nagu oleks entroopiateooria vaid neljas võimalus, mis algab liikumise maksimumiga ja lõpeb harmoonilise miinimumiga, energia–gravitatsiooni surmaga soojuseks, mis pole soojus. Aga, et see teooria annab pildi vaid lõpust, mitte ei saa anda algusest, on ta ometi midagi muud. Ja temagi on vastu mõistusele. Kuidas sai olla universumi, milles leidus kõike muud pääle soojuse? Mis on universum, kus aine enam ei liigu, on gravitatsioonilt absoluutselt tasakaalus? Katsed kuidagi piirata entroopiaseaduse ulatavust on samuti inimlikud– mütoloogilised nagu see seadus isegi. Robert on surelik, tähendab liikumisenergia universumiski peab surema, transformeeruma miskiks muuks nagu seegi, millest ehitati Robert. Taoline mütoloogia on tegelikult gravitatsiooniteooria, kuid siiski raasu abstraktsem, pisut “õigem”. Entroopiateooria tume punkt on just soojus. Soojus on teatav lainetus, mis eeldused on siis energial degradeeruda soojuseks, mitte, ütleme, elektriks? Aga seegi muudab asja ennast väga vähe. On vaid inimlik lollus mõtelda universumi otsa või algu. Ka evolutsiooniteooriaga pole asi parem, temagi on katse hiilida mööda Hume'i põhjendustest kausaalsuseteooria naiivse kuju vastu sellega, et üldiselt lepiti kokku mitte kõnelda algusest ja lõpust. Elu tekkimisest ometi nad pidid kirjutama “teaduslikke” müüte, sest nad ei loobunud elusa ja elutu looduse eraldamisest. Tavaliselt nägid elusat keerulises süsinikuühendis, ütlesid kvantiteedi andvat kvaliteedi. Teame praegu, et kvaliteet ei sõltu vaid kvantumitest, vähemalt sama palju koetisosade asetusest ruumis. Alles sellega on välditud ning ületatud naiivne kausaalsuseteooria ning mateerias endas kätkev evolutsioon muutunud naljakaks müüdiks. Mateeria nähtavasti sisaldab üksnes mingi “energia”, mis hakkab avalduma tema osakeste teatava asetuse puhul. Elul on tegemist

geomeetriaga, mitte aritmeetikaga. Minu meelest on klorofüllgi elusaine, aga samad aatomid teisiti asetatult enam mitte. Sellega on ajafaktor üldse kadunud, arvufaktor on tähtsusetu, mateeriafaktor on vaid gravitatsioon teisiti sõnastatult. Päämiseks faktoriks on ruum, võibolla ainsaks. Mateeriat on ju võimalik võtta ruumi puudumisena teataval kohal, vastupidine on mõttetu. Tühikute vahelduvad konfiguratsioonid annavad kõik oleva, nende vahelduvus on aeg, konfiguratsioonide detailide nidusus gravitatsioon. Kui dimensioone on üle kolme, siis võiksid tühikud-mateeriapunktid olla samas relatsioonis neljanda dimensiooniga nagu pind kolmandaga. Neis küsimusis ma pole jõudnud suuremale selgusele. Küllap keel on piisamatu väljendusvahend, küllap ma pole mõelnud nii, nagu probleemid nõuaksid, igalt küljelt ja kõigiti. Aga viimati paistab kindel, et mõistus polegi õige vahend tõe leidmiseks. Inimene arendas teda ju toidu hankimiseks ning ellujäämise kindlustamiseks, sest ta meeled polnud selleks küllalt võimelised. Ja üksnes siis, kui nende tõdede taipamine tagaks lõppematu toidutagavara või igavese elu, tegeleks mõistus nendega rahuldavalt. Praegu on aga lugu nõnda, et mõistus kardab neid küsimusi vähendavat elusust ja tõrjub vastu. Ja seda täpselt niisama nagu algelisemate inimeste meeled ning tunded kardavad mõistuse surmavat hõngu. Teisi sõnu, inimeses on tekkimas üks uus võime, kuid mõistus takistab tema funktsioneerima hakkamist nii, nagu ükskord minevikus meeled ja tunded takistasid mõistust ning püüdsid näidata, kui kahjulik ta on elule ja koguni ohtlik. Ma tean seda, kuid ei looda, et suudan vabastada uue võime oma “tagurliku” mõistuse halvustava kontrolli alt. Mõned hullud ehk suudavad. Seepärast ongi väga raske mõtelda midagi läbi põhjalikult. Nagu kõrv on valinud õhulaineist üksnes teatava kvantumi ja ühe sarja kuulamisel ei kuula muid, nõnda mõistuski. Ta ei taha lahkuda harjunud teelt, talle on see hulga raskem kui meeltele. Isegi puiklev kõrv orienteerub ümber üsna ruttu, mõistus mitte või äärmiselt üürikeseks. Paarist meeldetuletamisest piisab ju kõrvale päris uue akti alustamiseks, aga mõistus on nagu vana hobune, kes vaid hetkeks tõmbab vankri välja roopast ja kohe tagasi. Need hetked on meie “inspiratsioonid”, need näitavad, mida suudaksime mõistusega. Kindlasti on meist algelisemad loomad samuti hädas meeltega. Koer kindlasti pole tõrges, vaid ta ei kuule inimese hüüdu, kui ta parajasti kuulab muud. Ja ometi on loomade elu veelgi enam kuulmine kui meil. Kvantideteooria tulemuseks peaks olema, et liikumine üldse on näiline, nagu Zenoni noole loos. /8/ Ruum peab olema atomistliku struktuuriga, sest on nõnda, et kvant ei liigu kui kaugele, ta ainult virgutab teise. See suhtlemine on aga reaalne, näib meile vooluna. Vastupidi, Bergsoni eeldusil peaks kvant olema abstraktsioon, lõige voolust. Liikumine on olemas, aga suhtlemist kui niisugust ei saa olla. See tekib alles siis, kui meie oma abstraktsioonid uuesti jatkame kokku; relatsioonid on liikumise tükid, pseudoliikumine. Voolust tehtud momentvõtted hakkavad omavahel uuesti kokku. Mõlemad vaateviisid on äärmused ja seetõttu mõlemad õiged: valgus on korpusklite liikumine ja siiski lainetus, kvantide hulk annab interferentsirõngad, aga relatsioonid jäävad niigi problemaatilisiks mitmeti. Mina ei suuda uskuda, et me suhteid asjade vahel tajume tajudes asju. See ju teisiti sõnastatult tähendaks, et me tajume kausaalset konneksi asjade vahel. Võib ju küll väita, et kausaalse konneksi tunnetamine moodustabki asjade tunnetamise, et asi meile pole

muud kui komplekt suhteid. Aga see väide pole õige: meie ei taju asjade suhteid omavahel, harva üldse tegeleme sellega. Suhetame asju aastatuhandete kestel kujunenud kataloogiga, üliharva katsume parandada kataloogi ennast. Pole siis õigus neil, kes väidavad, et meie tajumine koosneb kvantidest, mida seostab mõistus ega vastupidi neil, kes väidavad, et avastame kvandid alles taju terviku analüüsimisel. Meie kataloog on nagu rahakapp, ta avaneb ja viskab välja teatava kindla kaardi siis, kui fenomen välismaailmas puudutab teatavat nuppude kombinatsiooni. See kaart esineb vastavalt inimese keelele ja ta intelligentsile, – seepärast on ka võimalik sobimatu kaardi väljalibisemine. Igatahes on sellele kaardile märgitud ka kõik seni kogetud relatsioonid, s.t. vahetult ühele fenomenile eelnenud ning järgnevad fenomenid umbes nii nagu koolipoiss kirjandit sügisest algaks “suvele järgneb...” ja lõpetab “järgmine aastaaeg on...” See on hää paralleel selleski, et sügise algus on suhteline (astronoomiline, koolialgusest sõltuv, temperatuurist jne.). Tähendab, meie kogeme midagi ebamäärast, mille mõistus analüüsib küll. Kuid mitte igal juhul uuesti ja üldse mitte seda ebamäärast, vaid tema kohta peetud kaarti. Suhted ja seega kogu kausaalsus on imandused vaid, neid meie ei koge, ei taju, ei tunneta. See aga tähendab, et võiksime oma ebamäärast taju analüüsida teisitigi. Kui teeme seda, siis avastame midagi uut, tavaliselt aga ei söanda (kartes hullust), ei oska või enamasti ei viitsi. Kausaalne seos ehk kõigi asjade suhtumus on imandus ja väga kahtlane, kas midagi sellist reaalselt on olemas. Elektroni eemaletõukumine teisest jne. ei tõesta ta olemasolu, palli põrkumine samuti mitte. Sest kõigil taolisil juhtumeil kehtib energia säilivuse seadus, muutunud on ainult ta jaotus. Säärasel korral on palli põrkumise põhjuseks samahästi pall kui see, mille vastu ta põrkub, tulemused samuti on kahepoolsed. Ei saa ütelda, mis on põhjus, mis tulemus. Ja ka seda, milles seisneb suhe. Nagu kass tassib poega, nagu koer oma raipetükki peidab üha uuesti, nõnda teeb inimkond oma kalli mälestisega, “lapsepõlve usuga” kausaalsusse. Ta visatakse kuskilt välja, uue nimega ta hakkab end teisal õigustama. Endised väited selle kaltsnuku vastu tulevad sõtta ja inimkond otsib nukule uue ameti ning ülesande. Vahel tehakse koguni nagu Buddhaga. Ta kuulutas kausaalsuse illusiooniks, asjaks, mis lakkab eksisteerimast, kui teda ei toideta usuga. Aga ta järglased tegid temast kausaalsuse arhiapostli! Kui piirata kausaalsus suhtlemisega võib ta olla õige. Aga igasugused tingimised, põhjustamised, tekitamised on kindlasti muinasjutud, meeleheitlik püüd kogu maailm muuta feodalistlikuks ühiskonnaks, milles põhjustajate ja toimetajate vahel on viisakad piirid. Korralik kommunistlik ühiskond peaks muigama selliste kausalistlike müütide üle, sest tema eelduseks on ju kõikide koostöö ja suhtlemine. Mitte hierarhilised read. Aga mina ei näe enam seda uut aega. Matemaatika on tunnistanud enda jõuetuks kolme keha probleemi puhul, ta tuleb toime vaid arvutustega, milledes üks käsib, teine kuulab. Ainult üksikjuhtumeil võib liikumise võrrandis olla kolm tegurit. Kümnest või sajast ei maksa rääkida. Olemise tõestamiseks ja tegelikult, ainsaks tõestuseks on siiani kasutatud kausaalsuse fakti. Kui midagi põhjustatakse, midagi tehakse, siis ollakse ju ning olev on tehtugi. Aga see ei tõesta midagi, otsustuse teeb tegija ise. Seltskonnas ei piisa sellest, filosoofiale peab piisama. Teiste inimeste nõustumine meie väitega ei tõesta midagi. Kui nad ei tunnistaks meid ja meie olemasolu, siis nad sellega eitaksid oma eksistentsigi.

Tänan Jumalat Jeesus Kristuse läbi, et olen mõistnud Buddha õpetuse. On väärt palju tänu, sest vähed mõistavad ega saa õpetada teistele midagi, nende keel ei võimalda. Eesti keeles tuleb ta otse lööklauseliselt rabav ja lihtne. Olemine on oletus ja kannatus on väljakannatamine. On keegi, kuid see keegi pole see, mida nimetame minaks või mõistuseks – kes on teadmatuses, mõistmatuses, rumaluses (avijjâ). Ta oletab (upâdâna) midagi vormilist, kujulist (rûpa), tal on selle suhtes ebamäärane tunne (vedanâ), ta läheb teadlikuks selle olemasolust (saññâ), hakkab teda kujundama analüüsides ja fantaseerides (samkh&acric;ra) ja hangib tunnetust nendest, olles täiel teadvusel (viññâna). Ja neid viit up&acric;dânakhandha't nende sisudega inimene hakkab pidama “minaks”, seda, mida nad ilmutavad, reaalsuseks, kuigi kõik on ainult üks vaatlemisvorm ja selle tulemused. On võimalik kujutella muidki vorme. Inimese suhtes on tal aga tulemused eraldamatud “reaalseist”, pimedas võib lõvi kuju peljata nagu lõvigi ja upâdâna uhab meist välja kõik vasturääkiva endale. Kuid oletatu on ühtlasi kannatus. Kannatamine on oletatu väljakannatamine, tema tunnistamine. Et kannatus ja fenomenaalne maailm võrduvad, siis loomulikult – kannatuse põhjuseks on põhjusteotsing, ühe khandha õigustamine teise varal ja sellega avijjâ säilitamine. Ainus tee vabaneda kannatusest on loobuda avijjâ'st ja upâdâna'st. Aga, kes loobub? Mitte upâdâna kaudu tekkinud, khandha'dest koosnev mina, vaid keegi ajatu, ruumitu hulkur, kellele tema avijjâ on ehitanud üha uusi hurtsikuid ja seletanud teda ennast nende khandha'de varal. Mis see keegi on ja milline on “mittetema” pärast seda, kui ta loobub avijjâ'st, on sõnastamatu, sest keel on khandha'lik. Ükski termin ei kehti tema kohta, kuid ka see mitte, et ükski termin ei kehti. Ta on ainult väljaspool olemistõestuste otsatut ahelikku. Selles viimases mu arusaam Buddhast läheb lahku kõikide teiste omadest, isegi R. O. Frankest, kelle teeneks on Buddha vabastamine nidâna-ahelikust, mida tavaliselt peetakse Buddha olulisimaks õpetuseks. Muidugi, Buddhale see “mina” (attâ; âtmâ) ei eksisteerinud, kellest kaasaegsed nii lobisesid, aga talle ei eksisteerinud eksistentski. Seepärast ta loobus kõnelemast nirvâna'st ja sellest, kes “saab nirvâna”. Mõistagi, see vaateviis on eurooplasele äärmiselt vastik nihilism. Sest kogu meie kultuuri põhieelduseks on olemine. Siin aga tolle igavese ränduri kohta ei tohi ütelda, et ta on olemas, kuid vastupidistki mitte. On postuleeritud reaalsus, mille kohta on vigane teha mingeid eksistentsiaalseid otsustusi. See tähendab meie keeli: ta kohta ei saa väita midagi. Ja just selle fakti pärast budism tundub lähedane Bergsonile ning teleoloogilistele mõttesüsteemidele, neis on ju saamine tähtsam olemisest. Ent “bergsonistidki” usuvad olemist, dünaamilist muude meeste staatilise asemel, seepärast bergsonism pole veel budism. Samuti näiliselt sarnaneb budism igale liikumist olemise arvel rõhutavale filosoofiale (mateeria igavene liikumine) ja igale usundile, mis nõuab meeleparandust. Kristluse korral probleem on aga teine, mulle vähemalt. Tundub, et kristlus oli seesama õpetus hilisjuutlikus fraseoloogias. Taevariik tuleva, kuid ometi inimeses praeguoleva suurusena ei ole uus eksistentsi vorm, vaid nähe, mis on väljaspool eksistentsi. Kristuse ülestõusmisega on deklareeritud, et olemine sünni ja surmaga on vaid “tervemõistuslik” vaateviis (avijâ). Ja lunastus on võimaldamine inimestele vabaneda upâdâna'st, kuid lunastus ei seisne surmas (muile kui juristidele ja preestreile), vaid ülestõusmises. Ubiquitas corporis Christi /9/ on selle õpetuse viimne väljendus ja ubiquitas tegelikult viib Kristuse väljaspoole

“eksisteerimist”, Kristus on ju võrrutatud juba ruumiga ja see on meie kõrgeim abstraktsioon, on dharmakaya. /10/ Taipan küll kõike seda, aga vaid teoreetiliselt. Teised küsiksid tingimata: mis on siis, kui olemist ei ole, taipamata, et sellises lauses on kaks viga. Minule on teine viga omasem esimesest ja tema takistab minekut üle teooria. Ütelda, et olemist pole olemas, on samuti vale nagu väita, et ta on. See termin tuleb unustada ning asendada miski muuga. Meile see on raske, sest “on” on äärmiselt sagedane sõna meie keeles, “saaminegi” peaaegu täiesti puudub. Võib nüüd ehitada reaalsuse üles uuesti kasutamata olemist. Aga selleks tuleb avastada, konstruida uus keel või loobuda keelelisest mõtlemisest. On ju olemas pildilinegi, mis vahel funktsioneerib enne magamajäämist, assotsiatsioonides, aga nii kiireis ja kummalisis, et tavaline mõtlemine, kui ta siis hetkeks virgub, ei taipa teise teid. Võibolla, kui see mõtlemine läheks teadlikuks, meie maailm üldse muutuks põhjalikult. Tean oma käest, et selgelt taibates vägagi “abstraktset” tõde see tundub lähemal pildile kui võõrkeelsele lausele või keerulisele võrrandile, nagu ta on olnud enne. Huvitav oleks teada, kuidas mõtleb kurttumm, kes ei oska lugeda, pime, kes ei kuule, ent tunneb pimekirja. Siin on väga palju asju, mida ma ei taipa veel või ei taipa iialgi. Meditatsiooni faasides esineb ruumi ja teadvuse lõpmatuse järel midagi, mis Winternitzile /11/ on Nichtssein ja Neumannile /12/ Nichtdasein. Millisel faasil aeg muutus olematuks? Kas see mitteolemine on sama, mis väljumispunkt ja teooriast saanud praksiseks või midagi muud? Mu meelest on võimalik ruumi ja teadvust tunnetada pärastki loobumist eksistentsist, sest kumbki neist pole ju olemine tavalises mõttes. Puudus on vist selles, et neli esimest meditatsiooni faasi on mulle saavutatavad, järgmised mitte. Samal põhjusel vist on mõned muudki üksikasjad mulle taibatamatud. Nirvâna tavaline võrdlemine saarega, sinnaläinu pidamine kustunud sädemeks – sisaldavad palju rohkem, kui taipan mina. Liiatigi Mahâparinibbânasutta's Buddha viimaste sõnade hulgas on juhis seda saart otsida ainuüksi enda seest ning õpetusest, kuskilt mujalt pole teda saada. Aga siis nirvâna pole kosmiline olukord (lõplikult surnud aine või hävinenud aine) nagu arvasid pärastised. – Igatahes, igavene elu on inimesele Indias samuti vastik nagu keskmisele eurooplasele suremine ja kadumine. Minule nad on mõlemad vastikud ja seepärast mulle meeldib Buddha, kes tundis samuti ning leidis kolmanda tee, *! /13/ Ei tarvitse ju koguni Pauluse ?? olla midagi muud kui nimetus tundmatu jaoks, igatahes ta ei erine milleski mahâyâna'laste termineist maitrî ja karunâ. Aga neil pole midagi tegemist “endaohverdamisega”, nagu arvavad “vagad”, sest iga ohverdamine eeldab “olemasolu” ja “mina”. Niikaua, kui need mõisted veel figureerivad inimeses, pole ta budist ega kristlane: agape pole siis agape, kui mõtlen, mina teen seda; karunâ pole kaasatunne, kui selles tegeleb mingi mina.

Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest * Augustinus juba julges öelda, et kogu inimkonna kiusatustega täidetud elu on ainult komejant. Villiers de l'Isle-Adam arutas seda pikalt ja väitis, et koguni see inimene, kes kinnitab, et tema on ehtne ega mängi teatavat osa, ometi teeb seda. Sest sellise eitajanagi on ju tal tegelikult kindel osa komejandis või kurbmängus – kuidas keegi võtab. – Küllap neil on õigus.

Kuid vaieldavaks jääb, kas pääle selle näidendiosa, kõikjalt nopitud mälestuste-aarete, inimese “mina”pole siiski veel midagi? Budistid ütlesid, et “mina” on ainult sihukene keskaegse farmakopoia kümneist ravimeist tehtud segu. Aga Buddha ise, ja T^sandrakirti /1/ veel kaua pärast teda, oskasid minna sammukese rändamiseteed edasi. Sest: milline osa segust oleks võimeline tunnetama, et ta on üks paljudest? Seda peab tegema keegi väljaspool neid. Tähendab, inimene on muud ometi veel kui vaid see konglomeraat-näidendiosa. Aga, mina küll ei oska öelda, mis või kes on see endakaeja, oma naeruväärsuse kogeja. Ta võib ju olla aegamisi tekkinud isiklikum näidendiosa, see kriitik, kes ise ei ole midagi. Mingi olend, kes ei tee muud, kui reguleerib konglomeraadi koosseisu. Kuid säärasenagi ta on pisut enam kui konglomeraat. Ta ei ühtu psühhoanalüütikute “üliminaga”, too on ainult näitejuht, mitte uute joonte paigutaja näidendiosasse, mitte koosseisu kriitik. Buddha ehk teadis, kes ta on ja, kas ta on suuteline üldse muuks kui konglomeraadi lõhestamiseks ja ettepanekute tegemiseks teisendada struktuuri? Mul on küll hõlbus rääkida sellest vaatlejast-kriitikust, kuigi tema minus alati ei tea, kust on pärit konglomeraadi üksikud osad ja kuidas nad minus on kasvanud edasi ning kokku. Enamik inimesi üldse ei tunne osa, mida nad näitlevad, konglomeraadina, veelgi vähem siis, et see on omandatud tavaliselt raamatuist ja muudelt inimestelt. Nemad peavad seda oma “minaks”, oma kvintessentsiks, mis tegelikult on solk kümneist tinktuuridest, pulbritest ja võietest. (Enne tarvitamist loksutada!) See pole endaülistus, vaid tunnistus, et ma ei kõlba siia maailma, sest ei võta tõsiselt oma “mina”. Olen nii vaene nagu vähesed: mul ei ole “mina” (tavalises mõttes), sest Shaw ja Huxley oma ei erine minu omast. Ta ei tee mind “indiviidiks”, seda teeb ainult konglomeraat-“mina”. Vaevalt leidub inimesi, kelle “minad” ühtuvad, on vaid üksikuid sarnaseid jooni ja üldinimlik taust, nagu mainitud solgis vesi. Üldinimliku tausta moodustavad tungid ja soovid ning ebamäärased iidolid nagu õnn, saamahimu, kuulsus, võim jt. Kõik need põhjustavad konglomeraadi kogumise ja määravad ta tegutsemise suuna ning sihi. Kui inimene juba on korjanud käputäie tundeid ja tarkusi tsitaatide näol kirjandusest või teistelt, siis ta püüuks jääb “elada nende tasemel”. Kõigil ta endaväljendusil peab olema kirjandusest tuttav kuju või sellega sobiv. (Siit saab alguse “südametunnistus” ja endaga maadlemised, sest “sobimine” on ju ebamäärane mõiste.) Näiteid on selleks rohkem kui vaja. Viimati võib inimene saavutadagi oma “paleuse”. Leidub rohkesti inimesi, kes on väga sarnased mõne kirjaniku sangaritega, kuigi enamasti mitte täiesti, sest ollakse lugenud enam kui üht. Siingi avaldub selgelt ometi erinevus elusa inimese, looja ja palja elukandja, kopisti vahel. Esimesed arutlevad: mida teeks, tunneks, ütleks mu asemel “Õpetaja Metskass”? Teised kulutavad elu selleks, et lavastada loetud situatsioone võimalikult vastavalt originaalile. Mõni mees hindab naist, kes on “kirglik, kuid ühtlasi pisut kurb ja pisut irooniline” alati või teatavail puhkudel. Ei maksa uskuda tema olnud tabula rasa ja aegamisi kogenud selle ideaalseks. Paarist romaanist kombineeritud või ühestainsast. Aga too mees võib minna niikaugele, et riputab selle sildi igale naisele, kellega tegeleb; tema “mina” muidugi ei tohi tegelda teissugustega! Kuid tema “allkeha” sageli ei funktsioneeri küllalt kirjanduslikult! Oh, pettumusi siis ja piinu patustamise pärast! – Sellest näitest jatkub, sest inimkonna elu koosneb tuhandeist taolisist veidrusist. Võimalik, et enamik inimese eluavaldusi, tema sihid, ideaalid, “tõekspidamised”, põhimõtted, terve tema näidendiosa – on ainult selleks, et pääseda mõtlemisest. Mõtlemine on inimesele sama vastik nagu lapsele õppida ükskordühte või võõrast keelt. Igatahes,

saamahimu kohta Stevenson ütleb õieti: You wish to possess them in order to think no more about them. /2/ (Will o' the mill) Selle korrelaadiks on hirm igasuguse liikumise eest. Keegi ei taha tunnistada, et ta eile eksis, kuigi see tähendab ju vaid, et ta on targem näha, on muutunud täna. Mulle on heidetud ette, et ma ei mõtlevat sama, mida neljateistkümneselt! Emad ei suuda vist leppida sellega, et lapsed ületavad teatava vanuse! Ja kuidas veel on pahandatud iga muutuse üle ajalookäigus! Magada on inimkonnale ideaaliks ja unistuste sihiks. Ainult rahulikuks magamiseks on inimesed seni vajanud absoluutset tõtt. Kristluse “järelkäijate” paradiis pole igavene elu, vaid igavene unelev mõnulemine. Paljude budistide nirvaana on üksnes igavene ulmadetu uni. Et mulle see ei meeldi, sõltub vaid tundest, et olemises on nuhtlus, mitte olemise avaldusis. Mitteolemine seepärast pole negatsioon, vaid kujuteldamatute võimaluste kogunimi. Kindlasti, mõtlemine inimesel on alles sama rudimentaarne nagu, ütleme, teol nägemine. Päris kindlasti mudakukk ei näe tähti, meie maailmapildile nad saavad aina olulisemaiks. Umbes nii on meie mõtlemisvõimega võrreldes nende – mitteinimeste omaga, kes elavad miljonkondade aastate pärast. Mõtlemine pole ju suutnud veel kasvatada omale organit. Ta elab alles sidejaoskonna pööningul ning teda aina takistatakse. Üks hõlpsalt suust väljuvaid väiteid on: oled loll. Samuti: terve inimkond on loll. Aga ei vääri vaeva konstateerida seda, nagu muidki endastmõistetavaid vältimatusi. Kui keegi mulle tundtunnilt kordaks, et mu silmad on kõõrdi – milleks seda rääkida? Teine ja hullem asi: Inimesed teavad väga hästi, et kogu elu on vilets ja koosneb kannatustest. Ja ometi nad käituvad nagu tiisikushaige, kes eelistaks maovähki või pime, kes meelsamini oleks kurttumm. Keegi pole rahul selle kannatusega, mis on temal; teiste omad on kergemad ta meelest, sest tema ei tea teistest midagi. Aga lapski arvab, et teise suhkrusai on magusam! Kui mõtlejad taipaksid ometi, et erinevad sõnad ei tähenda erinevaid asju, jõuaks inimesed kõik ühe sammukese edasi. Aga, kui nad ei taipa isegi seda, et Jumalat võib hüüda mitmeti, mida loota? Ja ometi, mõtlemise piirideni püüdes ei ole väga erinevate mõtlejate mõtteil enam erinevusi muus kui termineis. Blake pidas end tõeliseks kristlaseks, mõtles aga nagu budistid, kelledest ta polnud kuulnud midagi. Tegi inimese “minast” veidrate nimedega müütilised olendite kompleksid, väites, et kord nad kõik taanduvad ja kaovad. Teadis iga moraalse hoiaku relatiivsust nöökides, et helduse osutamiseks on vaja vaeseid teha – iga moraalne tegu vajab moraali puudumist. Juba 1788, natuke üle 30. eluaasta, Blake ütles, et the Poetic Genius is the true Man,... the body or outward form is derived from the Poetic Genius,/3/ ütles keha olevat selle, mida meeled tajuvad hingest! Ja 1810 ütles: All Things are comprehended in their Eternal Forms in the divine body of the Saviour, the True Vine of Eternity./4/ Ja viimati 1820 paigu oli sellest saanud üliselge väide: The Eternal Body of Man is Imagination, that is, God himself The Divine Body *, Jesus: we are his members./5/ Tegelikult on see üksnes protestantliku dogmaatika ubiquitas corporis Christi tõsiselt võtmine. See aga ühtub omakorda budistliku dharmakaya teooriaga. Kõik on jumalik! Aga see pole panteism; Blake ja relativistlikud budistid väga selgesti taipasid

tavalise panteismi viga. “Jumalik” nirvaana oleneb sellest, kuidas inimene vaatab. Blake'i sõnastuses meelte konstruktsioon annab pluraliteedi mulje, ekspansioon annab aga * /6/, kes */7/. Seepärast ongi siis võimalik öelda, et meie oleme ja meid pole, oleme vaid aatomid suures KEHAS, kuid jumalikud ainult siis, kui meie kaudu kogetakse ÜHT. Või nagu Blake sõnab: To see a World in a Grain of Sand and a Heaven in a Wild Flower, hold Infinity in the palm of your hand and Eternity in an hour. /8/ Muidugi järgneb siis endastmõistagi, et kõik meie tunded, tungid, teadmised ja kogemused on illusioonid pääle võime näha “ainult Jeesust”. Ükski neist ega nad kokku ei moodusta “mina”. Kuid “mina” ei saa nimetada todagi võimet tajuda ÜHT ega “mittemina” – terve see terminitekompleks on kaotanud mõtte. Ja just sedasama väitsid budistid-relativistid. Järeldusilt on parem vaadata eemale, sest need ei sobi kellelegi. Kogu maailm ju usub võitluse sisse! Võitlus tähendab aga veendumust üksiknähete olemasolus. Juba seepärast ei saa ükski hävitaja olla tõeline kristlane Blake'i mõttes, ta tunnistab üksiknähteid ja teeb valikut! Õige inimene on kunstnik, kes näeb “igavest” ega kopeeri “loodust”. Seepärast Blake peab prohveteid ning apostleid kunstnikeks ja vihkab teadlasi, kes ei näe kõiksust tervikuna. Neilt eeldusilt on tal kaheldamatult õigus. Teadus ilma sünteesita, analüüsiv ja kirjeldav, on lolluse tippsaavutis (Linné stiili botaanika või kataloogid tähtede positsioonidega jt.). Koosneb väiteist, mis sarnanevad “eksperimentaalselt tõestatud faktile”, et sama puu mõõtudelt vähemad lehed on pisema kaaluga tavaliselt – kuigi esineb erandeid! Sellinegi seletus maailmale on näiliselt lihtne, tegelikult täis uusi raskusi. On kindel, et me ei saa öeldud, mis on elevant, kui D^zalal-ud- din- Rumi /9/ dervi^sid teda katsuvad pimedas siit või säält. Me ei saa seletada, mis on kimsukapuu, kui kõikide aastaaegade kujud temast tahta liita. Need lood kehtiksid kõige suhtes, kui suudaksime näha rohkem pisiasju ja elada kauemini. Aga sellest ju veel ei järgne, et elevanti ja kimsukapuud pole olemaski. Järgneb alles siis, kui ruumi saame lõhkuda nii, et mahume aatomisse ja tuhat aastat kahaneb tunniks. Jääb teatav substraat siis, milles need muutused toimuvad ja seda (mateeriat ehk vaimu) me võime hüüda igaveseks, oluliseks jne. Aga ehk on see substraatki samuti illusioon nagu tema “virvendused” – üksiknähted? Kas üldse on midagi primaarset? Blake ning idealistid väitsid, et kuigi kimsukapuu sureb, tema vorm on igavene. Blake oli targem selles, et pidas “vormi” inimeseks, teised ei osanuks kimsukapuuga hakata midagi pääle, koeragi vormist-ideest pole säilinud muud kui hais. Väitega, et koer tõeliselt on inimene, pääseb küll ühest hädast. Uusi ning hullemaid tuleb asemele. Mis on inimene, kas on inimene see punkt, millest enam ei saa kaugemale? Kuidagi pole pääsemist siis mütoloogiast, teaduslikust või teosoofilisest. Ja mõlema kohta tuleb Butleriga ütelda, et nad on an expression for our ignorance of our own ignorance./10/ Kui tahe suudab mõjustada meeli sellisel määral, et kuuleme oodatu samme, koguni võime näha teda, kas siis mitte väga palju sellestki, mida tajume, teadmata midagi eelnenud tahteaktist, ei kuulu samasse kategooriasse? Rääkimata hoopis “tõekspidamiste” tõesusest – juba T^suangtse teadis, et vargaks peetu näib varas. Sama printsiip on rakendatav kõikjale: meie eelarvamused on

meie reaalsust konstitueerivad tegurid, jah, Protagoras! Kui oleme soovinud kedagi või midagi nimetada õigeks, hääks või kenaks – oh, iialgi ei tule põhjenditest puudu! Süda on kaval kasutama kurjasti mõistust. Tahe valmistab meile palju pahandusi, kuigi ta pole vaba või ehk just seepärast. Viimati tingib teda ju kõht ja mõni saamahimu. Tavaliselt samastatakse tahe igasuguste himudega. Aga kõhugi viimne himu on himu eksisteerida. Aga olla teadlikki eksistentsist. Ja täpsemalt teadlik oma eksistentsist on see, kes saab valitseda teiste üle nii, et need kaeblevad. Seepärast on tahegi lõpuks tahe kellelegi “näidata”, kellelegi “ütelda”. Ta on täidesaatev organ ja ta ülesannete segasus tingib ka piiride ähmasuse tema ja tunnete ning himude vahel. Kui tahet suunavad nähted ei oleks nii isekad, siis vaevalt usundid nii ta vastu sõdiksid ja taotaksid ta rakendamist teisiti. Aga alles siis, kui inimene taipab, et ta tahtesund pole üksnes kuri, vaid väga rumalgi, on võimalik tahtmisele raisatud jõude kasutada paremini. Just siis, kui inimesele ei näi põhjust elada, kui ta enam ei tee midagi, ei tunne rõõmu millestki, – just siis ta ei taha surra. Kas seepärast, et ootab tagasi endist? Väga kahtlen. Et tal enam pole kaotada midagi muud kui see elukene? Ei usu hästi sedagi. Küllap ei saa iialgi teada, miks raugale surm on vastikum kui lapsele. Rauk vist isegi ei taipa ja muidugi, minagi raugana teps mitte. Pole igatahes mingit alust arvata “minaks” tahet, kuid ka mitte mõistust, tundeid ja tunge, – kui “minaga” mõelda midagi absoluutset ja muutumatut. Paar kraadi palavikku, nad kõik on teisiti. Isegi mõtlemine, mille hindud õigusega panid kuuendaks meeleks, tegeleb ju siis väga kummaliselt nagu skisofreenikul, avastab tõdesid, mis hiljem on koomilised nagu unenägudest. Kuid teadvuse kaoni liigub inimeses ikkagi päris kindel taip, et palavik on ta meeled kõik muutnud. Kas teab seda mõistus või teadvus – mis vahe üldse on neil sõnadel? Mis juhtub temaga siis, kui palavik veel tõuseb ja inimene hakkab sonima? Kuidas tema kadumisel tekivad väärkujutelmad, – voodist saab vene lainetel?? Kui vähe on teada inimesest! Arvan, kõrges palavikus teadvus magab päriselt nagu sügava une ajalgi; meeled funktsioneerivad küll edasi (mitte nagu unes), aga miskikeski järeldab valesti. Kuid see kehtib vaid ühe mu kogemuse suhtes palavikus, siiski mitte täiesti. Teadsin küll, et olen voodis ja miski vägi ei saa pöörata kummuli, ometi hoidsin kõvasti kinni kätega, et ma õõtsumisel ei kukuks välja. Seinad olid korralikult paigal. Asi endalegi oli naljakas, naersin, kuigi kartsin. Võibolla loeb, et olin siis alles kümne aastane. – Kuid kopsupõletiku palavikus – kuulmine ja nägemine juba olid päris piiratud, seinu ei näinud, mõtelda ei viitsinud (nagu polekski, mille üle mõelda), aga teadvus püsis selge kogu aja. Neist asjust ma ei saa kuidagi aru, nad jäävadki vaevama. Ainus, mis neist järgneb kindlasti: kogu tunnetuse, terve “mina”, iga “tõe” relatiivsus. Vastu võiks väita, et taolisil puhkudel inimene pole normaalses olukorras. Aga, mis tagab meile, et organism 36,5– 37°C vahel on võimeline kogema reaalsust õieti (muud tingimused seekord jäätud kõrvale) ja muidu mitte? Meie “reaalsus” on ehk samuti üldine väärarvamus nagu mõnisada aastat tagasi dogma orjuse ning parunluse jumalikust päritolust? Kui miski oleva õigsuses kahelda, tuleb kahelda kõiges. Ja siingi on asi palju halvem, kui näib. Väide: reaalsusest saadud pilt, arvamused tema kohta on altid kliimale, toitumusele, tervislikule seisundile jm., on samuti väide reaalsuse kohta. Milline kliima või kehatemperatuur tekitas tema, milline takistab tema

sündi? Või on see väide ise “eksemptne”? Schleichi/11/ järgi kaovad narkoosi võimed järgmises reas: ruumi, aja, kausaalsuse taip, tajumine (Wahrnehmung), kuulmine, nägemine, kompimine, fantaasia, loogika, minatsoon. Ma ei saa küll aru, kuidas fantaasia saab kaduda enne loogikat, kuid algus on õige, sest mõned halvad mürgid mõjuvad samuti. – Kas aga kõik? Kas rida äkki ei olene kasutatud vahendist? Igatahes, kui ruum, aeg, kausaalsus kuidagi on kõrvaldatud, siis on üliimelik, kui teravaks lähevad meeled ja kui hõlbus on neid suunata kohalt teise või ühe asemel võtta teine. Väga lühikese aja vältel inimene võib rakendada mitut, kuid kõik tajud unuvad niipea, kui teine tuleb asemele. Kaugemale ma pole saanud, arvan aga, et palavik mõjub taoliselt. Ruum ning aeg ei kaota olemasolu, vaid on, nagu ei arvestaks “mina” enam nendega; loetu on umbes samuti elus ning siinsamas nagu lapsel. Küllap selles asi ongi, miks lapse fantaasia on hulga elusam ja tema meelteaistingud teravamad – päälmised kihid pole kuigi paksud. Nad vaibuvad ju magadeski. Kui nüüd sellest reast hakata otsima tõde inimese struktuuri kohta, tuleneb pisut kindlat ja selget. Ilmselt, teadvus mingist minast on olemas siiski veel, kui see “mina” enam ei funktsioneeri. Aga rida ei ole puhtalt geneetiline, meeled on olemas ammu enne kui “mina”, fantaasia, loogika. Kas on siis teadvus cum grano salis öeldud, meelte ühendriikide keskvalitsus ja kõik kõrgemad pinnad tema organid? Kolm võimet, milledel puuduvad füüsilised organid, milledest kausaalsusetaip võiks olla üsna individuaalne, ruumitaip on aga vist peaaegu täpselt sama kõigil inimestel. Nõnda on siis Kanti aprioorsed asjad väga hilised, kuigi jällegi mitte järeldused meeltest vaid pigemini fantaasiast ja loogikast. Kas neil üldse on reaalset alust, kas nad on vaid vormid, mis keskvalitsus teinud oma kogemuste paigutamiseks? Kas vaid erinevail printsiibel korraldatud kataloogid? Või on nad algelised meeled: tuleviku olendeil on nende kogemiseks erilised organid? Seda ei tea. Ja veider on, et Schleichi reas just ruum, mis paistab silmadega tajutav, seisab alguses, kausaalsus, näiliselt vähimal määral meeleline, lõpul. Kuid rida on geneetiliselt õige vähemalt minu suhtes. Mul polnud ruumist taipu kümneaastaseltki veel, ajast küll. Klassika materialism on mõttetu niipea, kui tunnistab ruumi olemasolu. Kausaalsus ja aeg on mateeria aktsidentidena väga lihtsad, mitte ruum. Ruum ilma mateeriata on mõeldav ja, kui kosmose ainetihedus on 10–34 g/cm3, on tühja ruumi! Mistahes arvu võttagi, sellest faktist pole pääsu. Kui aga mateeria kõrval on ruum, ei ole mateeria enam primaarne ja monistlik seletus universumile on võimalik ainult siis, kui mateeria kuidagi tuletada ruumist. Sama halb on teine asi mateeriale, neutroni olemasolu. Kui mateeria, energia, elekter, liikumine on mitu külge samale nähtele, siis on võimalik monism. Aga neutroni olemasolu rikub aine mõiste ka sel juhul, kui teda pidada koosnevaks prootonist ja elektronist. Osa mateeriat on energeetiliselt neutraalne, osa mitte! Mindki see vaevab. Tahaksin monismi. Selle saaks vast säilitada mõne uue oletusega aja või ruumi suhtes, kuid ma ei aima, millisega. Neutron on igatahes nuhtlus, teda ei tohiks ju eksisteerida. Kas saaks temast lahti oletusega, et ruum on “negatiivne mateeria”? Kuid säärane nimetus on vaid sõna, mille taga pole midagi. Liiatigi oleks negatiivne mateeria kujuteldav vaid liikumisena mateeria liikumissuunale vastupidises. Võiks arutella edasi, et mateeria liikumissuund on aeg, negatiivne mateeria-ruum peaks siis liikuma vastupidises suunas ajale. Kuigi on võimatu ütelda, mida see väide tähendab, ta ei tarvitse olla ogarus. Aga siit ilmneb vaevalt seletus neutronile, tuleneb ehk vaid mingi uus monism, mida ei saa

pidada energeetiliseks, materialistlikuks ega idealistlikuks. Negatiivne aeg peaks aga siis mahutama tavalise aja samuti nagu negatiivne mateeria tavalise mateeria! Teadvus ja “mina” on erinevad vist ainult ulatuses. Teadvus eeldab kõige tajutu ning kogetu analüüsi tulemusi, “mina” eeldab ainult oma vastandi olemasolu. Arvatavasti tunnevad loomadki end “minadena”, kuid nende teadvus on üpris algeline. Kiil püüab liikuvat, olgu söödav või mitte, kanale ei eksisteeri poeg nägemisele, vaid kuulmisele. Teisi sõnu, teadvus on mõistuse-mõtlemise produkt, mitte komplekt meelte kaudu saadud andmeid. Aga terminoloogia on selles asjas väga segane, sest näiteks teadvus ja tähelepanu sageli täiesti samastatakse, teisal jälle lahutatakse, kuigi tähelepanu on teadvuse pingutamine tulevikku, nii nagu mäletamine minevikku. On kaunis kindel, et inimese silmad funktsioneerivad pidevalt, siiski ta paljutki ei näe ilma, et ta tähelepanu juhitakse sellele. Veel selgemini see avaldub kuulmisega, vähem muude meeltega. Alles siis, kui teadvuse analüüsi kaudu üks fakt on lahutatud teisest, hakkab inimene tajuma seda. Teadvus seepärast on pigemini ruumiline kui ajaline nähtus. Tema on pigemini kausaalsuse, aja ning ruumi peegeldus kui olemise. Peegeldus ses mõttes, et kaunis primitiivne olend teadlikult tajumisel kogeb vaid põhjust, järgmisel astmel aega-liikuvust ning viimati ruumi. Teisigi on üsna vähe maailmas. Enamiku inimeste maailmapilt on kas staatiline või võitleb igasuguse muutlikkuse vastu. Kolmandate hulka ei julge lugeda ennastki, sest sageli unustan universumi välja teadvusest. Põhjuste kogemisest meeleldi loobuksin, need on sama vähe huvitavad ja õpetlikud nagu haisud või maitsed maailma olu tunnetamiseks. Unistan siis muidugi uuest inimesest, kel on veel üks pentaad või heksaad meeli, milledest viimseid vaevalt taipan kujutella. Tajun uute võimete võimalust umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks unistada silmadest, mida ei saanud tema ise ega ta järglased. Aga ükskord nad tulid! Magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on üleannetud lapsed, valetavad emale, et tegutsevad ainult tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd. Kui inimene suudaks teha selgeks maole, et on vaja mingit supernägemist ja superkuulmist lisaks aja, ruumi ja kausaalsuse tajumisele, – küllap magu arendaks need organidki ja hävitaks nende materjaliks kompimise, haistmise, maitsmise. Need oleksid ju vajadusetud siis, kui inimene sünnil juba silmade ja kõrvade varal suudaks nad asendada. Ja mingi uus meel, ütleme, kausaalsuse taipamine maastmadalast (mitte mõistuseaktina, vaid aistinguna), teeks need meeled, millede abil me maailmast kogeme väga pisut, koguni mõttetuks. Selles uues pentaadis peaksid siis vastama: kompimine – kausaalsusetajumisele, haistmine ja maitsmine – ruumi ning aja tajumisele.– Kahele kõrgemale meelele ma mõistan vaid unistada paarimehi, ei oska neid kuidagi nimetada. Olen aga veendunud, et mõnedel inimestel nad on olemas vähemal või suuremal määral – ja nad saavad nende pärast palju kannatada. Teatavasti on ju absoluutse kuulmisega inimesi vähe veel, neid, kel on ruumitaju, veelgi vähem ja neid, kel on rudimentaalseltki kaks nimeta supermeelt, nii pisut, et neid hüütakse jumalikeks.

Ei mäleta enam, kesse oli, küllap vist Butler jälle, kes arvas, et inimene ei koge valu, vaid võrdleb praegust olukorda endisega ja taibates nende erinemist ebameeldiva suunas järeldab, et tal on valus. Kõlab naljakas, aga peaks olema õige. Kui meel ei anna taju, vaid mõistus ehitab selle üles meelte andmeist, siis peaks ju samuti olema kompimismeelegagi. Kui aga valu nõnda on mõistuse produkt, siis võiks psühholoogia teoreetilisest osast kõrvaldada tundefunktsiooni tegurina omaette. Tunded on siis mõistuse diktaadid vastavalt konventsioonidele, üks algne liik mõtlemist. Nad vallanduvad peaaegu ebateadlikult, mida algelisemad nad on. Vähe leidub vist inimesi, kes otsustavad: nüüd ma pean tundma valu. Mina pean küll otsustama, kas ma reageerin vihaga või mitte, paljudel seegi protsess toimub ebateadlikult. Öeldust peaks järgnema, et tundeid tehes teadlikuks, on neist üldse võimalik vabaneda. Mõistus ei leia neid vajalised, tema saab nad asendada ja vähema jõukulutusega. Paljudel usunditel on olnud üheks sooviks juurida välja tunded kui automatismid. Vihasemad vastased sellele soovile on olnud kõik naised ja “elususe” apostlid meeste hulgas. Nende sooviks on inimesest teha reflekside ja automatismide masin ehk loom ehk tegutsev film. Mõistus on üksnes selleks, et selliste konventsionaalsete reaktsioonidega mängida vastavalt kombinatsioonide ja permutatsioonide reegleile – ja selleks, et asetada teisi inimesi soovitud automatismi toovasse olukorda. Aga tal ei tohi olla ütlemist automatismide kohta. Ka ebatavalised automatismid pole soovitavad, sest takistavad mängu dramaatilist arengut. Olen päris veendunud, et vähemalt koeral puudub ruumi taju üldse. Ta muidu ei vihkaks liikuvat, eriti aga ratast. Aga kuidas ta ruumi tajumata kogeb liikumist, mis see on talle? Kas ime, midagi olla tohtimatut ja seepärast ta püüab seda tappa, kartes ja vihates? Tõepoolest on sama raske mõista inimest, kes vaenab teist moraalsest nördimusest. Kuid selliseid leidub küllalt – “teisiti mõtlemine” on ehk inimkonnale sedasama, mis koerale liikumine. Ma ei leia muud seletust, kuigi hädapärast vast võiks liikumist koera seisukohalt vaadelda kui sündmust, mis talle tundub põhjusteta ja seepärast vastu tema looduse seadustele. Võib olla, tõelise looma ja tõelise inimese vahe ei seisne muus kui ses, et inimene mäletab oma kogemusi kauemini ja suudab enda hõlpsamalt rabeleda lahti mõnest harjumusega sunniks muutunud reaktsioonist, liiatigi, tal on selliseid ühel hetkel ometi rohkem kui loomal samal hetkel. Lapsed ja paljud inimesed surmani – on loomad, koosnevad kaunis piiratud arvust automatismest. Peavad ebamoraalseks ja ülekohtuks, kui inimene kolmekümneselt erineb sellest, mis oli kahekümneselt, pahanduseks on neile kõik muutused. Teatavad reaktsioonid on neil selged, uutest kogemustest (mida nad ei taha) nad järeldavad vana, poevad mööda neist ja unustavad peatselt. Ainult muutus, ainult liikumine – see vallandab neis “püha viha”, moraalse meelepaha. Võibolla koeralegi tuletab liikumine meelde ta oma kadumist ja surra-vananeda tema ei taha. Nagu sellised inimesedki. Kuskil on inimese elukäigus põhiline viga. Neegrilapsed on teatava eani jõudsamad arenema ning intelligentsemad eurooplaste lastest. Nende hulgas omakorda on andekaid rohkem kui täiskasvanute seas. Keskmine austraallane mängib paremini malet kui tavaline valge. Ja teises suunas: allpool oma vanusele vastavat intelligentsitaset seisev läti tüdruk taipas teiste inimeste mõtteid. Hüpnoosiski võivad inimese kõik võimed olla võimsamad, mitte ainuüksi meeled. Õppida on hõlpsaim, kui ei mõelda õpitavale, ei tuubita ka mehhaaniliselt, vaid kuidagi kujutellakse. Taolistest olmadest mu meelest järgneb, et inimesel on esialgu mingi võime algmed, kuid see aegamisi atrofeerub, sest tavalises elus midagi takistab kasutamast teda.

Olen püüdnud alati kasutada ja virgutada seda tukkumajäävat võimet. Taipasin asjaloo säärasust juba üliõpilasena ning hakkasin oletama, et ebatavalist saab hoida vaid ebatavalisega. Sellest kõik mu veidrused. Huvi kõige ebahariliku (inimeste, fantastilis-utopistlikkude romaanide, mürkide, absoluutse pornografistika, analüütika printsiibelt veidrate keelte jm.) vastu. Aga ka tüdimus inimestest, kes kaksjalgselt ja “tervemõistuslikult” seisavad elus ja mulle tunduvad vaimult kretiinid. Nagu paleontoloog, kes ühe luu varal rekonstrueerib olese, uurin minevikku, lootes, et talitades nii, virgutan varjusurmas viibiva võime. Aga seni ma pole saavutanud muud kui “selgema pilgu”. Võime pole aktiivne. Arvan ta jäävat magama siis, kui inimene teab end omandanud normikohase sõnastikukasutamise ning vastavad komplektid meelteandmeid ja mõistuse verdikte. Kui teatav kataloog tunnistada reaalsuseks, siis see nimetu võime uinub ega ärka enam. Hoolimata kõigest ta tukub minuski. Seepärast pole usk kataloogi sisse ainus õnnetus sellele võimele, mille pidevas olemasolus ma ei kahtle. Ja minu vahendid pole piisavad. Tahaksin väga, et ta oleks virge nagu nägemine. Aga ta funktsioneerib kuidagi läbi udu, hetketi ütleb mulle tulevikku, vahel valgustab minevikku, nagu Hoosea ja Hesekieli puhul ilma reflekteerimiseta. Kuid ma suren, kogemata tema ärkvelolekut, ei tea enam, mida teha tema vabastamiseks tõkkeist. Ja seepärast mu eluaeg on kulutatud asjatult. Vahel loodan, et surm vallandab tema kammitsatest, vahel kahtlen selleski. Ma ei suuda ju uskuda, et kiviaja kunstnikest pääle surma saanuks matemaatikuid, kuidas minust siis see, kes tahaksin olla!? Fechner/12/ on liialt lobisenud, kindlasti mõndagi arutlenud valesti, aga ta on mõistlik mees. Ütleb ühes uuemas filosoofilises teoses lugenud lause: Die ganze Natur überhaupt hat eine andere Bestimmung als die der Basis und des Organs für die menschliche Entwickelung nicht; der Mensch ist die Spitze und der Herr der tellurischen Schöpfung, wo in der Beziehung auf ihn alles einzelne seine Bestimmung findet./13/ Ei tea, kes – küllap Hegel või Feuerbach. Aga Fechner selle kohta ütleb lihtlabaselt: tobedus. Inimene juba seepärast ei saa olla maise arengu piir, et ta ise areneb edasi. Fechner uskus tuleviku inimese erinevat praegusest nagu liblika tõugust. Arvas, et inimene hakkab lendamagi. Ainult enne pidavat lennukaks muutuma inimese mõistus, tema inneres Flugwerkzeug,/14/ siis tekkivat das äussere in einer neuen Wandlung der Geschöpfe (Zend-Avesta /4/ 1919 I, 92j II, 56 jj.). /15/ Seegi on vist õige ja ma mõtlen, et mu püüd virgutada kängunud võimet on midagi väga lähedast Fechneri unistusele. Julgen arvata, et Fechneri kõrgeim maine olend pole fantasm. Mingi kirjude tiibadega pää või silm, kes lendab või ujub õhus, on käteta-jalgadeta, puutub maaga kokku ainult katsesarvede taoliste organitega. Kui mõttetu on ajada taga “miks?” ja pidada vastamist sellele teaduseks, järgneb kasvõi sellest, et jääajad võivad olla tekkinud vähemalt kümnel põhjusel. 1) Päike satub külmemaisse aladesse kosmoses; 2) kiirgus kahaneb sisemisil põhjusil; 3) Maa orbiidi ekstsentrilisus muutlik; 4) telje kaldenurk muutub; 5) mandrid nihkuvad tuumal; 6) mandrite kõrgus ja areaal muutuvad; 7) ookeanide soolsus muutub; 8) maa sisesoojus kõigub; 9) CO2 kvantum õhus kõigub; 10) vulkaanide aktiivsuse kõrgperioodil koguneb õhku liiasti tuhka. Vaevalt neist kunagi on tulnud arvesse ainult üks. Muiste kogusin jutte, mis seletasid, kuidas teatavad loomad “võitluses olemasolu eest” on ometi säilitanud või hankinud ülearuseid,

koguni enestele kahjulikke organeid. Oli neid tosina ümber, siis taipasin, et lihtsam olnuks koguda vastupidist. Enamik põhjendusi seisnes ju selles, et näidata: kuidagimoodi olid need iseärasused või on, või muutuvad tulevikus kasulikeks! Lausa nagu Piibli “pahanduste” olematuks seletused. Selgeimad mäletan mõtted olnud pärast üht sünnipäeva. Olin joonud viina, mis on vastik asi. Võtsin püramidooni, fenamiini ja vitamiine. Ärkasin paar tundi hiljem ja mõtted olid nii värsked nagu vahel meeled. Just nagu meeled kadunuksid mõtlemisse. Kõik “jumalatõestused” seisid mu ees nagu pildid-geomeetrilised kujundid. Ei tarvitsenud juurelda nende vigade kallal, nägin neid. Nauding mõtelda selgelt on vähemalt sama tugev, kui näha või kuulda kõrvalmõjudeta. Seletan asja nii, et alkohol viimati oli halvanud meeled, fenamiin aga virgutas mõistuse. Aga nüüd ma ei leia enam õigeid koguseid. Igatahes see unetu elamus une keskel lohutas mind. On teid selle saamiseks, mida tahan. Mul pole raha ega aega kordamiseks. Mõtlen, et kauaaegsemad katsed teeksid säärase oleku habituaalseks. Arvan maailmas seni elanud vaid kolm täiskasvanud inimest, kes on jumalikeks tunnistatud seks, et vabandada enda jäämist kuueaastaseks. Laotse, Buddha ja Kristus. Nende täiskasvanus avaldub selles, et nad eitavad kausaalse aheliku tunnetuslikku väärtust. Lükkavad ta kõrvale ja deklareerivad, et sündmuste juures pole vaja küsida immanentset põhjust, – “kas on pattu teinud tema või ta vanemad?” Keskmisele inimlapsele on selle küsimuse vastamisega asi pandud ad actas, täiskasvanule pole vastus oluline. Ka siis mitte, kui ta kausaalse aheliku asemele paneb habituaalse sündmustejärjestuse. Aga nende täiskasvanus avaldub selleski, et nad ei tunnistanud ühtki kataloogimisviisi ega arendanud uusi. Kristus ei lasknud end nimetada hääks, laskis Jumala hoolida häist ja halvust. Juba vaid nende kahegi erinevuse pärast on Laotse, Buddha ja Kristus täiskasvanud. On palju ka muud, nagu emotsionaalsuse lapsikuks pidamine, rumaluse arvamine “patuks” jm. Nad on jumalinimesed. Pärastised põlved tegid nad jumalaiks. Sest ainult nii oli neid võimalik likvideerida, uskuda nende olemasolu (kui kaval võte teha seegi kaheldatavaks!), nende õpetust ja – jääda sekssamaks, mis oldi! Filosoofe (ja napooleone) püütakse kopeerida, jumalaid ei tarvitse ega saagi! Kahel kohal see avaldub eriti selgelt. Pauluse ja Jaakobuse ideoloogia vastandlikkuses ja ühes Wellsi jutus – kummalgi pool inimesil endil pole taipu, kuhu nad tüürivad. Kaheldamatult Paulus mõistis õieti Kristust. Inimene saab õndsaks-täiuslikuks uskumisegaautosugestiooniga, mitte teatava koodeksi-kataloogi järel tegutsemisega. Sest viimane arvamus eeldab maailma jagunevaks “tehtavasse” ja “mittetehtavasse” – on seega lapsik, mehhanistlik. Kuid Pauluse väide on õige ainult siis, kui Kristust võtta esimesena vendade hulgas, mitte aga siis, kui ta on inimkonnast erinev ja saavutamatu jumalus. Uskuda Kristuse sisse tähendab uskuda, et “minagi” lähen Kristuseks. Või puhtjuriidiliselt väljendatult: pretsedent on olemas ja tee on vaba. Ainult ses mõttes on Kristus Lunastaja. Nagu olend, kes on käinud Kuu pääl, sellega kummutanud eksiarvamused, et Kuud pole, et ta on usuobjekt vaid, et pääs sinna on võimatu. Pole oluline, et “mina” ise teen täpselt sama järgi, uskudes seda, saan omaks Kristuse kogemused. Aga niipea, kui Kristus on Jumal, on kogu see õpetus väär. Et Jumal on käinud Kuul, ei avita mind kuidagi. Ma võin seda uskuda ja väriseda nagu Jaakobuse kuradid. Siis “minu” lunastus tõepoolest avaldub ainult mu tegudes, usk sellesse, et Jumal “minu” on lunastanud, ei lunasta mind. Ma ei oska

küllalt selgelt sõnastada seda erinevust, mis ometi on väga selge ja lihtne. Kui “mina” usun, et – olen saanud Kristuseks, siis ei vaja “mina” mingit koodi; ma teen tema tegusid. Teod on endastmõistetavad, aga sekundaarse tähendusega. Tõepoolest on tähtis, et olen uus kreatuur ja elan uut elu. Kui aga “mina” ainult vabanen patusest loomusest, siis vajan kohe uut koodi käitumiseks, tähtsad on minu teod, mitte mu uus loomus. Seda tegelikult pole olemas veel, seda ma ehitan alles oma tegudega. Kahtlane, kas kunagi saan valmis. Need kaks hoiakut, pikk ja lühike tee, on äärmused, millede mõtteviis on selge. Vahelmised, mida leegion, ei kõlba kuskile. Semipelagianism ja teda rajav diofüsitsism on veel midagi, aga alaline õõtsumine semipelagianismi ja ühe või teise äärmuse vahel on hirmus. Jaakobuse, monofüsiitide viga on ilmne – tulemus on reformeeritud juutlus. Aga ka Paulus läheb vigaseks niipea, kui rõhk on pandud usule ja mitte “uuele loomale” ja uuele elule – armastusele. Paulus nägi seda isegi, et usk ja lootus pole suurimad. Aga Jaakobus ei taibanud vist, et “armastus” on enam kui teod. Et ta on uus hoiak kõige suhtes ning vaba dualismist ja üle igast eetikast. Pole “tehtavat”, “mittetehtavat”, hääd ega halba, kui armastatakse. Ja see armastus juba seepärast ei ole emotsionaalne. Ta pole võrreldav vanemate ega noorte armastusega, sest, – ta ei nõua midagi, ka mitte vastuarmastust. Markion oli viimane, kes mõistis Kristust ja Paulust. Pärast teda positi ja soperdati. Ja mina, mu eluaeg on kulunud ära selle fakti taipamisele ning jaakobusliku vaateviisi väljajuurimisele enesest, vast ka – rääkimisele oma taibust. Aega pole olnud elada “uue kreatuurina”. Ja seepärast mind väga liigutaski Wellsi Men like Gods. Tema utoopilises maailmas the whole world followed that Teacher of Teachers, but no one worshipped him./16/ Wellski taipas, et inimesed oma tahtmatuse peitmiseks, kuid ometi tundes, et Kristusel on õigus, played a trick upon their own uneasy consciences by treating him as a magical god instead as of a light to their souls./17/ Ta ei räägi suuremat Kristuse õpetusest , aga tolkohal see pole oluline. On aga väga oluline, et tüüpiline pastor kuidagi ei saa leppida maailmaga, kus ei kummardata Kristust, vaid, sõna reaalses mõttes, “käiakse ta järel”. Isa Amerton ei saa öelda muud kui: I don't understand this. It is too terrible. I am at a loss. I do not understand./18/ Sellist hoiakut Kristuse suhtes on saksa idealistid-teoloogid õigustanud, väites Kristuse saavutatamatuks sihiks, kiites rännakut ja otsimist, mitte sihti ja leidmist. Nagu peljates, et Kristuse taoliseks saanud inimesel on igav ja tal pole midagi enam püüda! Kristus ise ei pidanud end nii lõplikuks. Iga sihi taga on uus siht, kuhu lõpeb tee, ei tea meie. Kui me aga tunnistame sihi juurdepääsmatuks, see tähendab, räägime kõndimisest, lootes, et sõnad ongi liikumine! Kristuse oleme siis lükanud taevasse valmistama paradiisi, kuhu meie ei suvatse minna. Maailma me teada ei taha, sest ta kõneleks meile uuekssaamisest. See oleks meile äärmiselt ebamugav. Teaksime ju, et tal on õigus, aga me ei viitsi olla muud kui “normaalsed” inimesed!, s.t., et kõik peab jääma nagu on, et Kristuselegi olnuks parem elada normaalset elu. Meie ise oleme need õiged ja kõiketeadjad. Aga meiega ei sure tarkus ära. Hoolitseme ju, et lapsed situksid samasse paika, kuhu vanemad. Kõik see on väga hale. Aga, mis ma nutan, oh Jumal – minu elu on kulutatud selle taipamiseks. Ma pole parem nendest, kes ei taha. Oskamatus ei vabanda, süüdistada teisi, et nemad mind ei lase, ma ei saa. Sest ikka veel mõtlen: vast ei takista mind

“normaalsed inimesed”, vaid Jumal. Ma ei ole veendunud, et olen “uus kreatuur” ja seepärast – ma ei olegi.

Kunstist * Leida keskmine tee, mis sisaldab vastandid ja seetõttu on kõrgemal mõlemast, pole mujal nii silmahakkavalt vajaline kui kunstis. Kui taotella juhuslikku, näiliselt elusat, iga asja omapära, tema individuaalsust, on tulemused sama vähe kunst nagu püüdes saavutada joontes ning värvides nähtava maailma üldseadusi. Esimese äärmuseks on värvuste või joonte täpne momentvõte – impressionism. Teise äärmuseks viimati kubism. Keerulisemaks teeb selle lihtsa skeemi vaid asjaolu, et igas kunstiteoses on lisaks sellele veel kunstniku arvamus kujutava kohta, hinnang ja suhe. Ja väga sageli ta koguni peab vajaliseks näidata sedagi, mis põhjusel ta on hakanud kujutama teatavat, ei loobu ütlemast, milline otstarve on ta loomingul. Et need kaks poolt aetakse tavaliselt segi, pole saanudki esteetikast midagi mõistlikku. Kunstnik vaevalt kunagi saab olla täiesti objektiivne kujutades silmapilkset või jäädavat. Juba seepärast mitte, et surnud ese, ütleme, kivi ateljees, muutumatus valgustuses, täna paistab talle erinev eilsest. Ta silmad ei ole vabad ega saa iialgi sõltumatuks tema tujudest. Manuaalne vilumus ei seisa sama. Respekt kujutatava suhtes ja kõik subjektiivsed tegurid on samuti muutlikud. Kunstnik võib taotella objektiivsust, kuid iial ei saavuta seda. Ja fotograaf ka mitte. Et subjektiivseid, muutlikke tegureid nagunii on mõjustamas kümneid ja moondamas tajutut ning selle kujutamist, on mu meelest päris õige kunstnikult ikka nõuda võimaluse piirides reaalsuse ja mitte iseenda kujutamist. Kuid kahjuks on siingi piir vaieldav. Pole tegu kaunis kindlasti ainuüksi probleemiga, kas reaalsus on silmale ühel hetkel näiv või enamvähem püsilik virvenduste taga? Ei ole tegu üksnes küsimusega, kas on reaalne substants või tema aktsidentsid? Teame küll, et elu on kannatus ja viletsus – aga, kas reaalsus on seda iseendast või on see ainult mõnede inimeste kogemus? Teisi sõnu, kas iga naturalism pole samal määral subjektivistlik nagu iga impressionism? Mulle paistab, on. Aga võimatu on tõestada, et reaalsus polegi kannatus. On teisigi taolisi külgi, millede suhtes raske on otsustada, kas need asuvad objektiivses reaalsuses või teda kujutavas inimeses. Vaieldamatult kindel on ometi üks asi vulgaarse ratsionalismi langusest saadik: reaalsus pole inimestele õpetamiseks, teoloogiliselt öeldud, Looja tarkuse ja teatavate dogmade näitlikuks tõestamiseks. Seepärast ei kujuta kunst, mis õpetab, selgitab teatavaid mõtteviisi tõdesid, manitseb, naerab ja pilkab, iialgi reaalsust. Seda ka siis mitte, kui kogu kunstnikkond maaliks reaalsuse õpetusi kindlas laadis. Ka siis, kui kogu maailm väidaks järved ning jõed loodud sisemaistele värske kala saamiseks, pole sellega määratud nende dogmaatiline tähtsus. Sama veider on kunst, milles jõel peab tingimata olema vene kaluritega või aurik kaubaga. See pole mingi realism, vaid õpetlik impressionism. Soovitav oleks taolisele “reaalsuse kujutusele” ehk peegeldusele lisada veel ujumisvõistlus ning kaldal keegi uppunule andmas esmaabi. Pilt õpetaks siis enam. Joonte kummardajad on tülis värvide austajatega kõikjal, kus võimalik, isegi ornamentikas. Kindlasti, joon asja piiravana on objektiivsem värvingust, mis on paljudel põhjustel hoopis relatiivne. Joonegagi asjalugu pole aga rahuldavalt selge. Blake austas

joont äärmuseni ja Flaxman samuti. Kuid Blake'i jooned on elusad, võib küsida nagu Gill: kumb mõeldud on piiriks, joone sisemine või väline serv. Blake'i joon annab vormigi, asendab valgustust ja värvust. Flaxmani joon on ühtlase jämedusega, traat asja ümber, sisemine serv loeb enam kui väline. Muidugi on Flaxman objektiivsem. Kuid objektiivse joonekultuse tulemuseks on jämedate piirjoontega äärestatud postimpressionistlikud maalid või kubistlikud, milledel värving on teoreetiline. Blake'i käsitlusmoest kasvab impressionistlik joonistus. Akadeemilise klassitsismi ja realismi erinevuseks on ainult suhe kujutatavasse, vaevalt midagi muud. Mõlema sihiks on “ilus loomulik”, ühel enam minevikust, teisel olevikust. Kuid klassitsist arvab, et kujutamisest piisab, realist tahab, et pilt midagi “ütleks” kujutatu põhjuste kohta. Õpetlikud on nad mõlemad, igavad, asjatud. Et mõlemad annavad fotod teatavast silmapilgust, siis nad tõepoolest ei erine koguni impressionismist muus kui suhtumises. Akadeemiline klassitsist tunneb huvi vaid mateeria vastu, realist otsib sellele kausaalset seletust, nn. impressionistile on mateerias oluline üksnes ta suhe valgusega. Subjektiivsed on nad kõik, sest omal kombel on nad kõik momentfotod. Ja taolisi võib mõelda teisigi. On võimalik maalida momentvõtet inimese reageerimisest nähtule, mitte nähtut. Kõigele taolisele võib riputada ümber objektiivsuse hilbud seega, et maalitakse momente, mis võivad korduda enamvähem sarnastena. Puhtaid momentvõtteid ei hinnata väga, kas ta on siis Brüllovi “Pompeji hukkumine” või Repini “Ei oodanud”. Värvuste ja joonte advokaatide vaidlused on mõttetud. Ükski joon maailmas pole selline, nagu näeb teda kunstniku silm. Juba Swift teadis, kuidas suurendus teeb võraks lihtsad jooned. Kõik jooned on püsimatud, kivide ja puutüvedegi omad on vaid näiliselt erandid. Värvustega on lugu muidugi veelgi halvem, nad on tõepoolest nagu lainetused merel. Ja mitte ainult meie silmade konstruktsiooni pärast. Päris selgelt neid muudab tuul, auruhulk õhus, päikese seis taevas. Need ei avalda sel määral mõju joontel, kuid ometi võib näha, et sama inimese näojooned erinevad külma käes ja päikeses. Kõigest saab säilitada kunstnik ainult valiku. On vist parem, kui ta valib värvused ja jooned, mis tavalised teatavale objektile, kuid haruldaste viivude piltidelgi on oma võlu. Kumb neist pooltest on kunstim kunst, kesse teab? Mulle tundub vaid, et püsivamalt iseloomuliku taotamine. Aga sedagi ei saa öelda absoluutselt. Mind vähe huvitab kellegi juhusliku inimese näo juhuslik lihaste paiknemine juhuslikus valgustuses. Kuid mõne inimese tavaline naer mind ei huvita raasugi. Võibolla, ta ainult paar korda elus naerab nii, et see mulle meeldiks säilitada. Liiatigi, kes teab, vast just see haruldane naer on tema tõeline naer, tavaline aga vaid õpitud mask? – Kuidas siis tohikski nõuda üksnes tavaliselt iseloomustava fikseerimist? Ja millal on inimesel kõige selgemad need karakterjooned? Süües, magades või sõimeldes arvatavasti, kõneldes või töötades või poseerides ta ju kannab maski. Seepärast taolisis küsimusis on võimatu saada üldkehtivat vastust. Minu meelest ainult egiptlased, Michelangelo ja paar pisemat meest oskasid teha kujusid. Canova või Thorwaldseni taolised neoklassikud, Rodini jüngrid realistidimpressionistid üldse ei taibanud, mis on skulptuur. Ja ma ometi tean, et nemadki saavad õigustada oma hinnangut nii, et see paistab ainus õige. Nägin kord meest, kes arvas, et Böcklini reproduktsioonid kaartidel peaksid olema kallimad kui muud, hind pidavat olema ikka kunstnike järgi! Rilke meelest Rodin oli suur skulptor, minu meelest ta ei teagi, mis skulptuur on.

Aga egiptlased teadsid. Sadu aastaid teadsid. Nad ei lihtsustanud inimest geomeetriliseks, aga nad ei taotlenud kunagi puhtjuhuslikkugi. Nendes sai tõeks, mida Blake pidas vaid võimaluseks: If the doors of perception were cleansed every thing would appear to man as it is, infinite. /1/ Nende kujud pole keha ega vaim, pole abstraktne vorm, kõige tavalisema valik ega juhuslik mulje. Minu meelest nad on silmapilksed ja igavesed korraga. Mitte ainult inimesed, loomad on samuti nähtud, nagu Amenhotep III lõvi, isegi veel Nektanebese kull. Kuigi Vanast Riigist on väga palju häid asju, kuigi XVIII ja XIX dünastia kunstnikud ei ole armetud, mulle tundub, et Egiptuse kunsti tippsaavutised kuuluvad XII dünastia Senusret III ja Amenemhet III aega, umbkaudu 3700 aasta eest. Ma ei tea kogu maailmast midagi skulptuursemat kui nende vaaraode kujud, millede kohta võiks kirjutada kümneid lehekülgi, ütlemata kõike. Kunstnike kohta, kes on raiunud need, ei kehti Blake'i etteheide ...man has closed himself up, till he sees all things thro' narrow chinks of his cavern,/2/ nemad näevad tõelist. Need kujud on individuaalsed täiesti, kuid nad ometi on mingi muutumatu igavene väljendus. Püüd saavutada seda ongi ehk olnud põhjuseks, miks ükski tõeline egiptuse skulptor pole kujutanud vanemaid koos lastega, isegi ema lapsega vaevalt esineb inimesi kujutavas kunstis. On ju võimatu rühma käsitella samuti nagu üksikut või paari. Ja sellele lisaneb vist muudki. Ema lapsega on samuti paar, kuid profaansest Egiptuse kunstist annab seda otsida. Põhjuseks on arvatavasti seegi, et skulptorid ei hoolinud juhuslike tunnete ja hoiakute jäädvustamisest. Mehe ja naise suhe polnud nende meelest samast kategooriast, seepärast abielupaarid pole haruldased. Ma ei tea enamikku nendest, kuid XVIII dünastia sageli pildistatud paar Briti Muuseumis on minu meelest saavutis, mis ehk maailmas ainulaadne. Arvatavasti tingis frontaalsuse printsiip juba, et mees ja naine ei vaata teineteist. Kuid selletagi kunstnik vaevalt toiminuks teisiti. Pihud on pandud kuidagi kokku ja see liigutus ühendab minu meelest need endamisi lõpmatusse vaatavad inimesed palju sügavamalt kui miski muu. Tundub nagu ühe inimese kaks pääd vaataksid vajuvat päikest, mõteldes Esimest Läändeläinute hulgas. Kokkupandud käsi on maailmas küllalt, ent säärast intiimsust ma ei tea sellega kuskil saavutatud. Kõik muud võtted näidata seda tunduvad naeruväärsed. Rubens oma Isabellaga või Helene'iga, Rembrandt Saskiaga on domineerivalt mehed, kes näitavad vaatlejaile üht oma mööbleist, mulle kuidagi ei hakka. Igatahes on Blake'i Iiobi seerias Iiobi ja tema naise kokkukuuluvus selgem kui parimalgi eelmainituist. Ometi ei paista nende vahel esialgu üldse sidet! Nõnda ka tollel Egiptuse paaril. Michelangelo “Mooses” on sama täiuslik nagu nimetute egiptlaste tööd. Giuliano de Medici monumendi kujud pole seda enam nii kindlasti ja monument ise on hirmus. Palju Michelangelot ei erine hoiakult Rodinist. Tema kaasaegsete hulgas on teisigi, kes oskavad teha kujusid. Enne teda mul ei ole täna meeles muud kui Naumburgi ja Bambergi toomkirikute kujud. Kogu XVII–XX sajandi kunst aga ei kõlba kuskile. On ainult üksikuid, poolikuid erandeid. Kui P. A. Bartholomé polnuks Rodini kaasaegne, tema Aux morts saanuks skulptuursem. Paari all võinuks teha egiptlasedki, aga ilma tolle ülearuse lapseta. Ja taolisi ning suuremaid puudusi on eriti XVIII–XIX sajandi skulptuuril kõikjal. Üldse on skulptuuri kohta palju hõlpsam öelda, milline ta peab olema, kui maali kohta, sest on arvestada üksnes vormi ning

joontega. Kaheldamatult on kohe selge, et hirmsamaid kujusid ei saa olla kui “elavate piltide” momentfotod. Klassitsism, realism, impressionism – materjali raiskamine. Kuid ka Kubism ja Pojad. Maalis pole asi nii kindel. Sakslasist on Barlach kindlasti suurem skulptor kui Kolbe. Kui aga Barlach panna maali, on seda vaevalt võimalik samuti kiita. Meie Koort pole halb, kuid ta iga töö tundub eksperiment, teos jäi tulemata. Piirjoonteta, ainult valgusele rajatud maal võib sageli anda hoopis vastupidise mulje. Mõnedki Rembrandti maalid mõjuvad tugevasti rõhutatud joonterägana, Botticelli hoopis mitte või Michelangelo. Kuigi Vermeer van Delfti “Emmause jüngrite” nägudel ei paista piirjooni, kõik üleminekud nägudes on väga sujuvad, pilt tervikuna mõjub rohkem joonistusena kui “maalina”. Nõnda on paljude muudegagi; jooned ja pinnad tõelise mehe käes ei olegi vastuolulised. Ja vastupidi, Matisse'i ja vararenessansi suuruste vahel on ainult graduaalne erinevus, mitte joonistuse hoolikuses või oskuses. Tõenäoliselt ainult selles, mida nad peavad küllalt oluliseks joonistada. Laps näeb kõike kindlasti palju üksikasjalisemalt kui vana inimene, ometi joonistab hoopis skemaatilisemalt – ja seda mitte vaid tehnika armetuse pärast. Ta joonistab “ära tundmiseks”, objektide arv on ta maailmas väike, piisab vähesest. Tegelikult on ta korraga impressionist ja abstraktsuse äärmuseni läinud kubist. Taoliselt talitasid pühakute maalijad, talitavad neoimpressionistidki. Nad ei hooli joontest ega pindadest, vaid tunnustest, olgu selleks kroon, punane mantel, võti või mõõk. Nii talitasid neoliitilise aja kunstnikudki. Alati on sel puhul kehtinud üks seadus, aga: värvingud on vähemal määral tunnused kui jooned. Samuti ka see, et primaarne impressioon inimese jaoks on geomeetriline. Seega langevad siingi kokku kaks äärmust nagu kunsti ületamatute saavutiste juures, kuid mitte värvide ja joonte, vaid silmapilkse ja kestva. Eri kategooriaist on need kaks, kuid igasugused vastandite ühtumised rahuldavad inimest tõeliselt; ta ulmaks on vabaneda dualismist. Minu meelest pole õige maalis pinda eelistada joonele või vastupidi, kahtlane on aga lugu hetkelise ja kauem püsivaga. Pinna skulptuurist ja vormi skulptuurist keegi ei räägi, sellepärast pinna ja joone maalist rääkida on mõttetu samuti. Hetkelise ja jäädava probleem on aga filosoofiline, tegelikkuses pole jäädavat ja seepärast maal on igal juhul impressioon, lõige voolavast. Kui vastanditepaar nimetada ümber: üldine, individuaalne, siis on selge, et üldine on lihtsam ja lihtne on viimati vaid äärmine abstraktsioon, analüütiliselt joonistatud funktsioon – ja see pole kunst. Kui ütelda neid: juhuslik, iseloomustav, siis on ometi kindel, et mõni haruldane liigutus võib väljendada inimese olemust selgemalt kui tavalised. Pääle selle, “iseloomustav” on tunnus, liigierisus jne. Maooridele polnud inimese näos midagi muud talle iseloomustavat kui tataueering! Habemevorm võib olla teatavale mehele iseloomulisem kui silmade värvus. Kui arutella nõnda, siis maal mistahes asjast saaks ikkagi vaid eritunnuste kogu. See ikka ei lähe! Ja nii ei jää ometi muud teed kui taotella nende vastandite liitmist, – kunstnikus ja tema töös. Õige kunstnik vaid suudab seda. Aga milles see seisneb, on teoreetiliselt võimatu ütelda. Praktiliselt, näiteks portree puhul, on selge, et saja aasta pärast kedagi pääle rätsepa või kultuuriloolase ei huvita, kas vestinööpe on maalitud küllaldaselt ja täpselt, kas soolatüükail maalitu ninaotsas kasvas kolm või neli karva jne. Kes peab vajaliseks neid, piirdugu moodide maalimisega või anatoomiliste teoste illustreerimisega. Kui aga inimene armastab väga oma vesti või soolatüügast, siis tuleb need ometi maalida, kuid juba nii, et pildilt selgelt paistaks säärane suhe. Maalitagu ta õrna käitumist nende suhtes: vest hellalt kämblail, soolatüükast foto pihul. Tõepoolest kehtib selline

kõige alistamine kavatsetule kõikjal ja igavesti. Isegi kreeka portreebüstid, mis reprodutseerivad parukadki, on veel sama vastikud kui paarikümne aasta eest tehtud foto tolleaja soenguga. Asi ei seisne siin moe vanuses, vaid selle esiletõstus, mis portreele pole vajaline, kui ta on mõeldud inimese ja mitte ta kalliskivide või ordenite portreena. Ta võib olla soovitud taolisenagi, siis aga maalitagu inimene väga üldiselt! Kui esmakordselt nägin Michelangelo da Caravaggio “Matteust” ja tema muid maale Berliinis, jahmusin lausa. Ei suutnud midagi täiuslikumat maalis üldse kujutella ega suuda praegugi 20 aastat hiljem. Võibolla, ta on liigselt taotlenud plastilisust ning valgustuseefektid ehk vahel mõjuvad kuidagi teatraalselt. Võimalik, et muudki on talle panna süüks, kuid 40-aastaselt surnu ei olegi vast jõudnud veel oma võimete haripunkti. Pidasin esimesel pilgul Leningradi “Frantsiskus ingliga” tema tööks, aga ta oli vist pandud neil Mattia Preti omaks. Ma ei oska aga eluilmas seletada, milles seisab selle või teise tema maali maagiline mõju mulle. Võib olla, koguni ainult veendes: säärasel mehel oli õigus elada, mul mitte. Aga väga vilets asi on mälu. Berliinis oli veel kaks Caravaggiod, milledest mul on ainult segast värvilaikude muljet, üldstruktuuristki aga teps mitte aimu. Võibolla, nende värvidki meenuksid kohe, kui näeksin fotosid neist. Usun, et ta kohta on olemas monograafiagi, mina ei tea midagi tema elukäigust koguni. Ainult, et kirikud polnud rahul temalt tellitud piltidega, neid peeti profaanseiks. Muidugi, mida teha apostliga, kes istub palja jalu, põlv teise otsas? Tal puudub ju “apostlit iseloomustav”!! Mulle aga tundub tema ilmes üpris selgesti väljenduvat kõhklus, vastupanek inspiratsioonile ja mälestuste kiire voolamine, tüdimus kirjutada sellest, mis on olnud suur. Ja ma ei tunne, et see võtaks midagi ära Matteuse “pühalikkusest”. Pigemini võib arvustada inglit, sest tema näos paistab vaid õhinat õpetada kirjutama teist, vaikset üleolekut ning uudishimu, mis sellest tuleb välja. Muidugi, pildi nimeks võiks olla ka: “Taat tõrgub õppima kirjutamist ja hoiaks oma mälestused endale”. Aga Caravaggio meelest Matteus võis just olla säärane. Ja pigemini oli reaalsuseski selline kui uhkelt rõivastatud näitleja , kes laseb enda pildistada hetkel, mil ta nägu annab pildile nimeks: “Hakkan Jumala käsul kirjutama kõige loetavamat evangeeliumi”. Muidugi on Caravaggio Matteuse näos rohkemgi, aga ma ei oska otsustada, kas see rohkem on mudelilt või maalija tahtelt, midagi tuima, jonnakat, pimedusse puurivat ja kõigega rahulolematut. Et ta lihtsalt on kopeerinud oma mudeleid, ma ei usu. Leningradi “Frantsiskuse ja ingli” teeb mu meelest tõeliseks maaliks see, et mõlemad vaatavad Frantsiskuse käes olevat väga armetut krutsifiksi ja taevane kirkus, millele viitab ingli käsi, on väljaspool pilti. Ma ei oska seletada ingli ilmet, pole meeles hästi. Võimalik, tal polnudki midagi erilist, oli mudeli hoopis muude asjadega tegelev nägu. Ja maalitehnikat kiita või laita ma ei oska. Muidugi, õhk puudub täiesti, aga Caravaggio juures see ei häiri nii nagu vanemate “suurmeistrite” juures, sest tal on valgus, mida nemad nagu üldse ei näeks. Raske on ka mu meelest üldse Caravaggiole mahutada sisse õhku. Ta maalib ju asetusi, kus ei saagi olla õhuperspektiivi. Temast sõltuvadki mehed on osanud maalida. Preti “Kontsert” Leningradis on ikkagi pilt, kuigi tema inimesed ei tegele muusikaga, vaid ainult nende suud või käed. Ka Strozzi on päris korralik mees. Aga veel parem kui need, on Gerard van Honthorst. Tema “Kristus ja Kaivas” Leningradis on üks paremaid maale maailmas. Kasvõi seepärast, et ta pole Kaivast teinud lurjust, vaid

kohtuniku, kelle ainsaks huviks on tema “tõe ja õiguse jaluleseadmine”. Võimalik, et ka mõned mehed Leningradis, kelledest ma ei tea midagi rohkem, on kuidagi ühenduses Caravaggioga, nagu Francesco del Cairo, Francesco Furini, Pellegrino Tibaldi jt., kes aga kahe aasta vältel on ununenud. Kui nende kõrvale panna siis taoline nagu Carlo Dolci, siis – vist on Dolci neist tehniliselt kõrgemal, aga ta ei maali inimest, vaid pretsioosset portselani. Niccolo Cassana “Bakhanaalis” on üks väga hästi maalitud akt, poolhämaras lehtede all. Kuid kõige ilusam akt, mida mina näinud, on Rembrandti “Danae”. Tavaline viga aktidel on, et kunstnik ei armasta oma mudelit, kuigi magab temaga ja vahel teda himustab. Rembrandti “Danae”, olgu ta Saskia või olemata, on igas ruutsentimeetris täis armastust, mitte kohati. Tundub nagu ta hetk hiljem haihtuks unenäoks. Mu meelest on ta maalitehnikaltki ületamatu akt. Pole selline punase ja sinise pesematuse kombinatsioon nagu Rubens tavaliselt. See “Danae” pole kõhn ega paks, ilus ega inetu, valge ega värviline, ta on nagu tulnud mõnelt muult planeedilt. Väga palju kuulsaid akte on soperdised selle kõrval ja lausa vastikud. Enamik on ju ka vist maalitud härrade magamistubadesse, see “Danae” ei sobiks ühtegi. Ma ei tea, kuhu ta sobiks; vast üldse mitte vaatamiseks, vaid mõtlemiseks tema üle. Praegu mulle ta tähendab: “Ole päris vakka, kuulata, kõik on väga hää!” Aga kindlasti on tema ilmes, asendis, käehoius palju muudki, mida ma ei mäleta. Kõike tavaliselt “naiselikuks” kiidetut, tujukust, tigedust, isekust, rumalust – vaevalt. Ja Niccolo Cassana ilus akt, Velasquezi Veenus on temaga võrreldes edevus; Boucher maalis pikantsust, Goya teesklevat võrgutamist. Mul ei tule midagi meelde, mil poleks üht või teist puudust juba maalitava hoiakus, rääkimata kunstniku hoiakust ja tehnikast. Aga Rembrandti “Danaest” ma oskaksin teha kiidulaulu. Isegi obligatoorne vanaeit annab kiita. Pole vaheltteenija nagu Tizianil, ja ükskõik, kas ta pelgab või uudishimutseb, ta on kurb ja terav maine kontrast taevast tulnud noorele. Vahel mõjub väga mõni pilt, mis pole kuidagi täiuslik, millest midagi ei saa teada lähemat. Leningradis on ühe XVII sajandi itaallase “Noa laeva ehitamine”, pisike pilt paari poolkujuga. Võibolla, ta pole nimetatud õieti, kuid – klassitsist oleks maalinud sel teemal sadakond figuuri vähemalt 50 m2 pääle. Mul aga praegugi veel on meeles ilmed. Just sellised nad peaksid olema inimestel, kes teavad varsti tulevat maailma lõpu, leinavad kõike ilusat, mis peab surema igaveseks. Aga enestele ei mõtle. Botticelli inimeste ilmed on vahel sarnased ja siiski mitte. Neile on enamasti nende eneste olemasolu kurb mõistatus ja nad küsivad vastust vaatajalt paludes tunda enestele kaasa. Olgu Veenus või Maarja. Võibolla, nad teavad ka, et on ilusad. Kuid sellel pildil pole muud kui jumalagajätt maailmaga. – Taolisi hämmastavaid pisiasju on arvatavasti palju, nagu ka häid osi muidu igavail piltidel. Purskkaevu vesi ja koer selle taga Rubensi “Diaana nümfide ja saatüritega” äärel on tore. Figuurid on ülearused parasiidid, voodilutikad. Peaks koguma kõik kenad arvamused, mis on teatavate piltide kohta öeldud nende inetuse või ilu pärast, igasuguse “ilu” apostlite ja tundjate naeruvääristamiseks. Mulle eriti ei meeldi Millais' Christ in the House of His Parents, /3/ kuigi ta tundub lihtsam ja mõistlikum kui Uhde või Gebhardti realistlikud piibliainelised pildid, vast pisut sentimentaalsem ja koguni natuke liiga tundeline. Terve pilt tunneb ju kaasa Jeesusele, kes on pihu löönud naela otsa ja hoiab teda üles. Johannes toob kausiga vett. Ma ei usu, et Jeesus oli nii edev, või et temast hooliti nii väga. Kuid kuulus realist Dickens, üks mage meesterahvas, seda just ei arvusta. Tema pisikodanlikule vaimule sisaldab see pilt vaid inetuid olendeid. In the foreground is a hideous, wrynecked, blubbering

red-haired boy in a night-gown, who appears to have received a poke in the hand from the stick of another boy with whom he has been playing in an adjacent gutter, and to be holding it up for the contempletion of the kneeling woman, so horrible in her ugliness that (supposing it were possible for a human creature to exist for a moment with that dislocated throat) she would stand out from the rest of the company as a monster in the lowest gin-shop in England./4/ Ja mulle tundub, et Millais on just maalinud maalt inimesi, mitte Londoni aguleist, mis Dickensile on halbuse ja inetuse keskuseks. Kas Jeesus nagu laps maal ei võinuks hulkuda särgi väel? Kas Maarja tingimata peab olema 15 aastane? Kas ta Jeesuse lapsepõlves oli veel ilma kortsudeta? Mina ei näe sellel pildil midagi inetut, ka mitte midagi anatoomia mittetundmisest. Aga nende kahega tobud opereerivad alati – maalide vastu, mis neile ei meeldi – inetu, anatoomiliselt vigane! Michelangelost on asjatu püüda midagi ütelda. Paljudki kunstiajaloolased kirjutavad rohkem ta kannatustest ja hullusest kui ta töödest. Ja ma olen näinud vaid reproduktsioone ning fotosid. On selge, et ta tahtis ehitada uut maailma hoopis. Ei tunnistanud puid ega pilvi, ainult inimesi. Võibolla just seepärast sisaldavad ta inimesed “loodusegi”, vähemalt, nad on enam inimesed ja nende anatoomia pole “õige”. Aga ainult siis, kui võrrelda joonistusi sellega, mis on saanud neist freskodel, saab täiesti aru, et ta on olnud rohkem kui inimene. Hetketi tundub Libica küll rohkem poisi nägu ja vaevalt ta on verzauberndste Zauberin/5/ ning ilu kehastus, nagu tahab Bettina Seipp. Ta on väljaspool mõeldavat, samuti nagu teisedki sibüllad ja prohvetid. Et mulle Jesaja meeldib eriti, tuleb vist päämiselt sellest, et ma ei oska öelda, kas tal on kuulutaja ilme või selle, kes on tuletanud kaua meelde ja leidnud. Muidugi võib leida palju muudki, aga kõik väited jäävad taoliselt kahe vahele. Ei oska jatkata. Michelangelo on suurem kui minu sõnad. Ometi on üks “ometi”. Mis on see, mille pärast ta vaevleb, see rahulolematus, mille varjud on kõikjal? Kas see on kuidagi ühenduses absoluutse ükskõiksusega maastiku vastu? Ta on loonud inimesi, tahtnud vast neid päriselt elusaiks ja nutnud oma võimetust sellekski. Aga ta pole teinud ühtki puud, pole ainsat lillegi loonud. Kas ta meelest need olid korras, inimesed mitte? Ma ei tea. Võibolla, projitseerin enese temasse. Aga isegi mind riivab maastiku puudumine piltidel nagu “Saulus Damaskuse teel” või “Peetruse mastüürium”. Muidugi maastik pole kuidagi vajaline neil puhkudel ja võimatu on väita, et need maalid oleksid teatrist puudulike kulissidega, ütleme, mõnest miraaklimängust. Ja ometi, midagi on puudu ning öeldamatu, mis tingib tolle puuduse. On ju lausa vastupidist XIX sajandi lõpul. Ühel sakslasel (nimi on meelest, pilt ühes Aus Natur und Geisteswelt köites) on üks “Kristuse haudaviim”, millel figuurid on äärmiselt tähtsusetud võrreldes maastikuga, ka Böcklini “Surnutesaar” kuuluks sesse kategooriasse peaaegu. Ma pole seda pilti näinud värvides, mõtlen aga, et maastik sääl siiski “ütleb” midagi. Ja nõnda mujalgi, mulle tundub, et igal sündmusel on oma “predestineeritud” maastik. Enamgi, maastik ütleb sündmusestki maalija sees. Peetruse tapmise igapäevsust saab näidata, valides igapäevase tausta, aga sündmuse mitteigapäevasust Peetrusele ja tema mõttekaaslasile ei saa ega tohigi panna maastikku. Ei tohi lavastada Doré kombel. Aga Michelangelo käsitleb sündmust nagu matemaatik, isegi selles ei saa olla kindel, kas Saulus oma meestega on tavalises ruumis ja ajas või kümnedimensionaalses. Saan aru, et teda vihastas Raffaeli ja teiste konnade meetod ehitada pildil olev rühm üles geomeetriliselt ülevaatlikult ja siis kasvatada talle taha kuliss (nagu “Maarja ja Joosepi kihlus”), mis sobib pildi arhitektoonikaga,

täidab tühikud figuuride vahel ja iseendast on mõttetu. Aga maastiku eitamise asemel võinuks püüda leida uut käsitlusviisi. Võimalik siis, et maastiku puudumises avalduvad mitmed Michelangelo jõudmatused: antropotsentrilisus, egotsentrilisus, vajadus elimineerida see, mida teised on kasutanud kurjasti, hirm maastiku, puude ja pilvede eeski. Nähtavasti on teised ta kibestanud nii ära, et ta pidi mõtlema üksnes endast ning vihkama kõiki nende “loomisvõtteid”. Ma pole lugenud ühtki korralikku biograafiat, tean ta elust üsna vähe. Aga mulle tundub, et puuduv kübe suurimusest Euroopas tuleb teistega naaklemise arvele. Ta ei teinud ju midagi nii nagu teised ega tahtnudki, see alatine loobumine sellest, mis teised temalt varastasid (ja tegid marmelaadiks publikule) viiski ta võimetusse. Ükski inimene ei suuda lõpmatuseni endast avastada uut, iseennast kopeerida kuigi kaua ei taha. Eriti veel siis, kui mõni mage vennikene väidab, et see ise tõepoolest on tema oma. Hakkasin lugema Simmeli “Rembrandti” ja näen, et mu esteetika polegi nii algeline, kui arvasin. Simmelgi arutleb, et olendi individuaalsus maalilgi ei seisne “üldmulje” täiendamises aina spetsiaalsemate iseärasuste lisamisega, vaid in sehr vielen Erscheinungen mindestens ist gerade das Spezielle... das Allgemeine, einer grossen Zahl von Erscheinungen Gemeinsame./6/ Nii nagu kellegi biograafias just “isiklik”: die Umstände des äusseren Lebens, die soziale Stellung, Verheiratetheit oder Ehelosigkeit, Reichtum oder Armut – gerade das ist das Nicht-Persönliche./7/ Soolatüügas nina otsas, ordenid, vestinööbid on portreele olulised vaid siis, kui just need on teinud inimese selleks, mis ta on. Simmeli arutlused üldse on üsna mõistlikud, sest ta katsub lepitada ju Kanti ja Bergsoni võttes eelduseks elu, mis on ein einheitlicher Verlauf, dessen Wesen es ist, als lauter qualitativ oder inhaltlich unterscheidbare Momente dazusein/8/ /mis aga sisaldavad terviku aina uuel kujul/. Rembrandt (ja mulle tundub, ta hindab õieti) on talle kunstnik, kes paneb portreesse den ganzen, bis zu ihm (teatava hetkeni) sich hinlebenden Impuls, ... erzählt die Geschichte dieser Lebensströmung./9/ Midagi sellist on küll püüdnud Rembrandt ja saavutanud ning pole tähtis, kas Simmeli printsiip on õige. Kummaline on, et Kant eelistas jooni – vast üldse mitte. Ta ju taotles püsivat, mitte muutlikku, mitte Werden, vaid Sein – küllap seepärast. Küllap seepärast impressionism ja Bergson on kaasaegsed. Mul on praegu kõva kahtlus, kas vanal Zenonil polnud õigus. Pole siis olemist ega saamist, ruum on atomistlik, liikumine ruumis on näiv, ruumiosakesed vaid liiguvad. Ja siis kõik olev on kaleidoskoobi piltide taoline. Milline kunst peaks vastama säärasele maailmavaatele? Simmel teeb väga selge, lihtsa ja õige vahe vararenessansi äärmise individualismi ja Rembrandti oma vahel sellega, et ütleb Rembrandti inimestel puuduvat individuaalsete joonte esiletõstmise, nende toonitamise. Ütleksin, vararenessansi inimesed on pidevalt teadlikud oma ainukesksuses, erakordsuses; Rembrandti inimesed on ainulaadsed mõtlemata sellest. Just see ühine joon kõigis renessansi portreedes võtab neilt teataval määral maha individuaalsust. Kuidastahes mulle meeldikski hiinlaste kunst, ometi ta sisaldab midagi võõrast. Olen küll püüdnud leida, milles see jälle seisneb, aga ükski vastus pole piisav. Mitte valguse ja varju puudumine ning värvide sekundaarsus, sest selle peaks tegema tasa tonaalsuse voolavus. Mitte seegi, et hiina kunstniku unistuseks on minna ja kaduda oma pildi sisse, sest mõned eurooplaste maastikud on täis sedasama unistust. Mitte “stiliseerimine”, sest iga maal sisaldab seda, kuitahes realistlik ta olekski. Viimati ei jää üle muud

põhitähtsat kui teine keel, teine tunnetamisviis. Kui eurooplane pisiasjuni püüab “täpsust”, ei saavuta ta iial sellist nagu hiinlane. Paistab, nagu hiinlane algaks üksikasjust ja neist ehitaks terviku, eurooplane vastupidi – analüüsib terviku üksikfaktideks. Hiinlane eeldab seda, mida eurooplane kavatseb saavutada. Seda võib sõnastada mitmeti, vast paremini veel. Kummalgi pool on pilt halb, kui üks osa hüppab välja tervest. Aga hiinlasel on siis valitud sobimatu üksus, eurooplasel üksus liialdatud teiste arvel. Võimalik, et seegi pole piisav seletus. Aga on huvitav, et niipea, kui Euroopa väsib analüüsimast, hakatakse tundma huvi hiina kunsti vastu. See peaks näitama, et ma ei näe just päris võõriti, kuigi mul kummagi poole jaoks pole hääkskiitu. Ei taha sünteesi ega analüüsi, vaid midagi hoopis muud. Ma ei oska seda nimetada ühegi ühemõttelise sõnaga. Veider on, et mind ei häiri Karli templi ja üldse india figuuride lopsakus, Rubensi maalidel häirib. Kas selle põhjustab asjaolu, et india figuuride käed ja jaladki on kohmakad, Rubensil pisiasjuni liikuvad ja – lopsakus viimisteldud lihakurdudessegi? Võibolla, aga see kindlasti pole kõik. Loeb ehk ometi kaalutluski: Karli inimestega ma ei puutu kokku elades, Rubensi omadega võin juhtuda. Liidaldused on kenad ainult üksikute meelest ja ka need eelistavad liialdusi ebamäärasuses, kas ilmeis või pilti talletatud õpetuses. Kuid jaapani kunstnike poolpaljad või alasti figuurid häirivad mind väga, umbes samuti nagu kreeklaste omad enamasti. Teisele inimesele mittemidagi tähendava võrdlusega väljendatult: jaapani figuurid on silguniisad, kreeklasil pakatavad kõrvitsad. Kummagi kohale on võimatu kujutella taevast. Võimalik, et see veelgi selgemalt avaldub erootilises kunstis. Jaapani asju ma pole näinud, kreeka omad on igatahes väga tüütavad ja mõttetud. Kuid Indias osati seda, mul pole midagi põlastavat ütelda nende väheste Konaraki templi figuuride kohta, mida olen näinud. Kreeka härrade ja daamide näod on, nagu viibiksid nad kohtuistungil või lahendaksid retoorika probleeme päältvaatajate jaoks. Konaraki inimestel on lõbus ja nad on iseenestele ainuüksi. Kuskil mujal kreeklase-roomlase väline teatraalsus ei avaldu nii teravalt. Ja inglane või sakslane? Arvan, need võiksid teha vaid erootilisi karikatuure, sest nemad teevad teatrit oma mina ees. Winckelmanni lause Kontur, Zeichnung ist alles... nur durch die Nachahmung (kreeklaste) werden wir wahrhaft gross und unnachahmlich werden/10/ sobib hästi jatkuks. Mees, kes ei põlanud paigutada oma raamatusse kupfer'it, millel itüfalliline Zeus Hermesega luurab aknastvahtivat hetääri, et minna sigitama Heraklest, on sobiv sümbol kogu klassitsistliku kunsti jaoks. Talle ei eksisteeri jumalusi, vaid komödiante, kes väljendavad “sügavaid ideid”. Too mageduski talle tähendab huumori! Aga, kui keegi oleks joonistanud, mitte maalinud, mõne tõepoolest ebamoraalse asja, siis Winckelmann oleks teda kaunisti sõimanud ning soovitanud vaadata taolisilt magedusilt, kuidas ebamoraalsesse saab peita “sügava idee”, et kunsti teha sugulaseks filosoofiaga. Võimalik, ta nõustunuks sellisega ka siis, kui pilt olnuks historisch gefasst, und durch Atribute klassisch gemacht,/11/ näiteks, “Helena ning Paris”, Helenal äravisatavaks pihus sibul ja Parisel hästi karvased kaenlaaugud silmahakkavad, sümboolseks lisaks kuskil üks põgenev nastik jne. Filosoofiliseks ideeks on võimalus valida “ülisügavat”: sangareile on abielurikkumine * /12/ suurendav! Kahtlen, kas ükski inimene, kes nii väga on tahtnud joonistada, kel on piltide vastu nii suur nõrkus, kas ta võib joonistada minust halvemini? Ma ei saa paberile kõike, mida näengi, ja tean, ma paljut lihtsalt ei näe. Ajab naerma, kui inimesed kinnitavad end

nägevat kõike, mis olemas, usuvad seda isegi oma aastaseist lastest! Kulub kümneid aastaid enne nägemahakkamist ja seda meelt ei saa täieliseks eladeski. Inimene näeks paremini, kui ta ei kasvataks endale sisse seda rumalat veendumust, et ta näeb kõike küllalt hästi. Ma ei usu enam sedagi, et kuueaastane vaatleb intensiivsemalt, loeb lillel õislehti, tolmukaid, lehti, ta vaatab lille, aga ometi ei näe lille. Aga just need inimesed, kes vaevalt oskavad kümmekond taime nimetada, tunnevad kolm liiki liblikaid, suudavad paar muusikapala mainida – need on need normaalsed inimesed, kes kunstnikule kirjutavad ette, kuidas tal tuleb teha. Kahju, et pole võimalik nende kogetud maailma projitseerida neist välja. Sel, kes tajub ulatuslikumalt, vähemalt oleks huvitav. “Normaalne” inimene näeks ju rohkemnägeva tajupildi projektsioonil ainult seda, mida ta tavatseb näha, kuid teisel oleks võimalik teda õpetada. Sama oluline, kui veidraid Dickensi laadi hinnanguid koguda ja kataloogida, oleks uurida sääraste tiitlite mõtet nagu “meeleolukas”. Mu meelest on igas pildis mingi meeleolu ja seepärast tänase päevani ma pole taibanud, mida see tähendab. Et ühed nõuavad õhku, teised dekoratiivset õhutust ja kumbki pool oma vaateviisi peab ainuõigeks, seda ma küll taipan. Meeleolukust mitte! Liiatigi on sellel väljendil mõtet üksnes saksa populaarses esteetikas. Ei ole prantslasil, inglasil, küllap ka mitte itaallasil stimmungsvoll pilte, – neil pole taolist sõna. Ja ma ei taipa, miks peaks olema meil, sest meie “meeleolu” ometi pole just seesama, mis Stimmung. Liiatigi, inimesed, kes seda ütlevad, käivad ringi, nagu oleks nende sõna ainus õige kriteerium, nagu üksnes see, mida nemad hüüavad meeleolukaks, oleks seda. Kahtlen, kas nad isegi teavad, mida see sõna neil tähendab. Aastaaegu, kellaaegu kindlasti, aga kas on olemas ka soo või mere “meeleolusid”? Mida see sõna siis tähendab? Kellel on viimativiimaks too Stimmung, maastikul, kunstnikul või vaatlejal? Rembrandti suurus kindlasti seisneb selleski, et iga ta nägu on indiviid, olgu ta siis tehtud paari joonega või viimisteldud liiasti. Samuti ta annab inimese olemuse lahutatamatult ning ometi segamatult oma reaktsiooniga kujutatavasse. Nad on ühtaegu seda, mis nad on ja seda, mida neist võib näha. On voolavad, mitte olevad ning lõplikud. On sääraseid kunstnikke, kellede kohta ükski lause pole õige, sest nad ei ole midagi tervenisti. Roerich ei ole ainult Böcklini “Surnute saare” pisikodanliku “meeleolukuse” ideoloogia jatkaja juugendmaneeris, kuigi “Igavene ootamine” sarnleb sellega. Ta pole ka üksnes juugendmaneeris stiliseerija ning dekoraator, kes oma kaalumata pindu piiravad “julgete” joontega, et saavutada pisutki majesteetsust. Ta on ajuti ometi midagi muudki. Suudab äärmiselt lihtsa joonise täita iseendaga (“Tiibeti piir”) ja ta värvid, reproduktsioonide järgi vähemalt, on vahel tõesti suuremad kui ta ise. Suur, võrdlemisi ühtlaselt kaetud pind pole ometi surnult ühtlane, vaid taevasinas on vaatleja silmade sõgeneminegi. Teisipidi võib sellesse kategooriasse panna Zorni. Ta on väga magedaid asju teinud ja midagi pikantsetki ma ei leia korsetiga poolitatud lahtirõivastuvais naistes. Ka ta pisiasjaline virtuooslik realism võib olla ülivastik. Aga valgust nahal, poolvidevikus metsas, noori mände – sääraseid asju ta tabab paremini ja vähem vaevaga kui keegi temaaegseid. Kas ta aga tõepoolest iial täiesti vabanes oma pudipadirealismist? Mõlema parimaiski maales on varjul säärast algviga, eelarvamuslikku kujutlust kunsti olemusest. Võimalik, et kõik, kes teevad pilte mingist taolisest eeldusest väljudes, ei jõua sihilegi, mille on määranud enestele. Võibolla, tuleb töötada ilma

igasuguste sihtide ning teooriateta. Kuid, vaadates Roerichi peaaegu ainult sinise ja rohelisega tehtud Karjala maastikku, hakkad ometi mõtlema, kas siiski mitte vahetevahel ei sobi mõni aine suurepäraselt mõnele eelarvamuslikule teoorialegi? Stilisatsioon sellel pildil igatahes ei häiri nii nagu mõnel teisel ja varase Zorni moodi realistlikuna pilt poleks olnud haarav mingil moel. Tehniline vilumus ja nägemise teravus ei aita. Teisalt aga ka mitte äärmine juugendlikkus mõne Fritz Erleri või koguni Sascha Schneideri imalvastikus väljaandes. Väga mitmeti huvitav on Achilleuse kilbi kirjelduses (å 548 j) üteldud: * /13/ See on vist vanim tekst maailmas, mis kunstnikult nõuab reaalsuse illusiooni. Kas aga kreeta daidalosed taotasid seda või nägid ainult barbaarsed ahhaajalaste pojad sääraseid imesid nende töödes, suutmata ise midagi muud kui geomeetrilist stiili? Teiselt on huvitav see, et reaalse illusioon on rapsoodile samuti * /14/ nagu iseliikuvad kolmjalad (å 377). Ja kolmas, mis pole vast tahetud hooplemine, on see, et kallis kuld paistab muld, odavat on hõlpsam näidata kalliks kui kallist odavaks. Mine tea, kas olen ülekohtune loomade maalijate vastu, aga igatahes tundub, et Heinrich von Zügel võinuks leppida kümnekonna pildiga. Ei ole see vist ka ükskõiksus tema, kellegi teise või üldse lammaste ja veiste vastu. Mulle ei meeldi lillede maalijadki. Miks asi on nii, ei tea, ütlen endale, et veises või hobuses polegi maalida midagi muud kui valguseefekte, lilledest aga ei jõua keegi maalida ära vajalist. Võib loomast teha poolinimese, see halvendab aga üksnes asja. Lilled on parimailgi oskajail paberist, ei tea ühtki, kes tunneks neid põhjani kui lausa valgust ja värvi. Kummalisim vormgi lilledel on üsna sekundaarse tähtsusega. Miks aga lendavad linnud, ütleme, Liljeforsi stiilis, on “leidnud armu minu silmade ees”, ma ei tea ütelda. Võibolla seepärast, et neid saab võtta kui dünaamilisi probleeme, veiseid aga kiilide eest laduvatenagi mitte. Igatahes asi ei seisne teema poeetilisuses või meeleolukuses, seda oleks lilledel ning liblikatel enam kui lindudel. Paradiisi pildid oleks väärt koguda vähemalt samal põhjusel nagu on kogutud kuradi kujutusi. Inimese unistusi viimsest tulevikust aga minu teada on ometi palju vähem kui hirmuavaldusi. Ta teab kaunis selgelt, mida ta kardab ja põlastab, vaevalt aga seda, mida tahaks. Liiatigi, tavaline unistus paremast elust on: rohkem toite, peeni rõivaid jne. Need aga pole maalitavad. Seepärast ei saa olla maale paradiisist kuigi palju ning neid võivad teha vaid inimesed, kellede soovid on ebamaist laadi. Tavaliselt poolhullud. Ma pole Ciurlionise paradiisipilti näinud värves, arvan aga ta olevat kaunis paradiisliku. Kui analüüsida, on raske ütelda, mis just temas on paradiislik. Mitte lilled ega riba aasa mere ja trepi vahel ega inglid või pilved. Võimalik, et paradiisi annab mere ja trepi kõrvutamine, aga vaevalt paradiislik oleks maastik, kus trepp otsekohe kerkib rannalt ning järsku. – Protoplastide paradiise on maalitud kohutavalt palju, et maalida alasti meest ja naist. Midagi paradiislikku otsida nende maastiktaustast juba seepärast on lootusetu ja mõttetu. Ma pole omateada näinud veel ühtegi Eedeni, kuhu tahtnuksin minna elama poolekski tunniks. Küllap need kunstnikud on pidanud Eevat ja Eedeni võrdseiks. Tagasihoidlikult üteldes, see on ränk eksitus. On üks pisike pääkene Brassempouy'st, mis ehk just seepärast, et ta on väga ebamäärane, paneb mõtlema: küll võis see naine olla ilus. Nähtavasti saab sellise illusiooni üsna vähesega, teatava kaunis selge (kuigi ehk vaevalt valemissepandava) kõveraga. Küllap olen näinud rohkemgi taolisi, aga praegu on ees vaid Csaky tüdruk tõstetud pihul linnuga, kotka või kulliga. Tüdrukul pole nina, silmi

ega suud, aga pää vorm ja piirjoon minu meelest ei anna ainult kõike neid, vaid koguni ripsmedki silmile. Ja kui selle kõrvale panna mõni säärane mees nagu Amandus Adamson, siis on üsna selge, et ta mudelid olid ilusad. Kujud aga on inetud seepärast, et nad on fotokoopiad ega sisalda enam seda, mis tegi ilusaks elusa ega ka ilusale olulisi imaginaarseid kõveraid. Mul on kahju, et ma sest Csaky'st ei tea midagi muud. Aga talle meeldis Egiptuse skulptuur. Kui lugeda, mis R. Kangro-Pool on kirjutanud Viiralti kohta, siis hakkad tahtmata küsima: kas see on sihilik inimeste petmine või rumalus? See loba kunstiinimestest ja tundmuseinimestest. Mis on üldse kunstil tegemist “tundmustega”? Kui kunstnik maalib oma sümpaatiat, oma antipaatiat, oma erootikat, oma patriotismi, siis ta teosed võivad huvitada psühholoogi või psühhiaatrit või muidu uudishimulikke olendeid – kunst nad ei ole! Kunst on niisama vähe ainuüksi “tundmuste” asi nagu religioon. Vähese mõistusega inimene iial ei saa olla kunstnik, vaid üksnes soperdaja, nagu Kangro-Pool ise ja ta mõtteosalised. Kui kunstnik teeb sääraseid “riivatusi” nagu Félicien Rops, Viiralt või kestahes, siis – need on üksnes exercitia. Pole ülistamine ega iroonia ega siht iseendast. Kui palvetajal tuleb meelde, et pidanuks kellelegi andma raha või ütlema paar hääd sõna, siis tal ei ole mõtet hakata enne rääkima Jumalaga, kui ta on teinud selle meeleskiusava. Aga ka need on mingis mõttes rääkimine Jumalaga. Vältima peab mitut viga. Esmalt, “almusteandmine” pole non plus ultra. Teine, “almusteandmine” peab saama usklikule nii omaseks ja toimuma nii juba, et ta on osa elust nagu hingamine. Kõik sama kehtib kunstigi kohta. Aga mõni üldse ei pääse kaugemale almusteandmisest. Teisi sõnu, kunstnikul tuleb jaatada, aga mitte olla ambivalntne nagu Rops, Viiralt alguses ning paljud surmani. Ambivalentne suhe maailmaga on nagu vähk ajus. Alles see annab õieti, kes ei küsi enam, kas inimene, kes võtab, on rikkam või vaesem, on väärt andi või mitte. Kangro-Pooli maailma sõnus: keda ei huvita, kas naine on ingel või kurat; teda ei huvita, kas ta oma kirg on hää või halb. On ju ilmne, et Kangro-Pooli arvates “kunstiinimese” elu on hüplemine libertinismi ning askeesi vahel. Võibolla, kunstiinimesel küll, sest ta taotab kunsti – kunstnikul igatahes mitte. Talle ei eksisteeri enam kumbki, nagu ei eksisteerinud Rembrandtile “Danae” maalimisel. Ma ei tea, kas Viiralt on saavutanud või kunagi saavutab selle, mida ma pean ideaaliks. Sarnaseim ehk on üks kaksikakt, aga see pole ju hilisemaid töid. Ma ei tea tervet käiku. Igatahes Kangro-Pool ei saavuta seda iialgi. Rõhutada Viiralti “Maalijas” ärapöördumist himurate inglite nägemisest võib minu meelest vaid sõgedus. Kui aga Viiralt ise on võtnud asja nii, siis see tähendab, et ta oli alles poolik. Himurad inglid koguni ei saa olla vastand süütu lapsega. Minu meelest hädapärast ühtainsat nendest inglitest võiks nimetada nii. Siis aga, mida teevad need teised, millised pahed avalduvad neis? Minu lolli kujutlust mööda see “himur ingel” nii nagu tibatillukesedki, aitas maalija Luukast, kellest vist Kangro-Pool pole kuulnud midagi. Ja ma arvan endal õiguse muuski. Ka Viiralti muud 1934. aasta tööd, mitte ainult see kaksikakt (vernis mou), tunduvad mulle üsna vabad ambivalentsest suhtumisest, mida Kangro-Pool tahaks tagasi. Teine tunnus on mu meelest selles, et maastik hakkab midagi tähendama, pole paljas taust enam. Seepärast mind väga huvitaks, mis on saanud Viiraltist, kas ta on sattunud mõne uue ambivalentsiga hätta, jooksnud tagasi vanasse või läinud edasi lahenemise teed? Aga iial ma ei saa teada seda. Nagu on asjata loota taolise kunstikirjanduse (mille lööklauseid pähe õppida ei pelga “kunstnikudki”) surma, samuti ka

mittekunstniku esteetilise meele selginemist või nägemisvõime kasvamist. Õigupoolest ma suudan paremini taluda kolhoosimaastikke kui meeleolulisust nõudjaid. Üks nõuab vähemalt midagi reaalset, teine aga tunnistab tõeliseks kunstiks oma sümpaatiate ning antipaatiate kujutamist ainuüksi. Sama võiks ju ette heita minu esteetikalegi, kuigi arvan, et mu soovid õigele kunstile ei ole nii subjektiivsed. Ei otsi piltidelt oma meeleolusid, pigemini nõuan talt, et ta annaks mulle midagi senikogematut. Mitte mingisuguse tunde, vaid selle, mida näen mina, ei ole minu meelest midagi väärt. Tingimata ta peab andma rohkem, rikastama mind. Mul pole vaja end või oma võimalusi avastada piltide varal, vaid neile anda uusi vaatepunkte ja seniavastamata maailmu, kus nad võiksid kasvada. Avastasin selle erinevuse alles nüüdsama ja seepärast ei oska sõnastada teda selgelt. Häbenen, et nii palju on möödunud elu, taipamata seda erinevust enda ja teiste vahel, seda, et olen vaevunud ilmaaegu, püüdes mõista teisi, väljunud vääralt eelduselt, et nemad on sarnased mulle. Aga kardan sedagi, et säärane endaeraldamine oma “sõpradest” on miskil moel enda pidamine paremaks nendest. Võibolla, kuigi ei tunne. Miks ei tohiks inimene “otsida ennast” ja leida oma “meeleolusid”, kui ta iseennast armastab väga, aga vajab endale pisut viimisteldumat ja puhtamat vormi? Oma fotot elusuuruses või mõne enese osa mikrofotot, muidugi võimalikult kallile ning püsikale pinnale. Ei mina taipa, mis lõbu võiks inimesele valmistada kuitahes täiusliku väljaande kohtamine oma minast, see ei tee mind kuidagi paremaks teistest. Ainult, see, mis nendele “annab elamuse, sobiva meeleolu” jne., see on mulle jube. Kaunis kindlasti sarnlen mina rohkem sellele, mida ma ei salli, kuid usun end sarnlevat. Mu “sõbrad” aga minu meelest eksivad arvates enestele meeldiva olevat ideaaliks enestele. Kõik, mis nendele meeldib, sarnleb nii väga neile, et mina ei taju muud vahet kui puhttehnilist – neile sümpaatse loojail on olnud pisut rohkem vilumust ja nad on olnud veelgi armunumad oma minasse. Ei saa öelda, et minagi armastan oma mina, sest toda tuleks siis defineerida rahulolematuseks oma minaga – kuid rahulolematust ma ei armasta ju, armastan mittemina, kui see on minust suurem. Siiski mul on väga raske pidada inimeseks nii endaga rahuldunud olendeid, et nad vaimustuvad üksnes nende minasid väljendavaid kunstitooteid. Kahjuks pole neile muid nimetusi. Kogu nende kultuursus ning vaimne tegelemine seisneb iseenda tsiseleerimises ning “viimistlemises”. Nad koguvad üksnes ennast tsitaatidena, joonistustena, raamatutena ja miski muu suhtes on täiesti surnud, nii surnud, et ignoreerivad selle olemasolugi. Nad peavad end “vaimuinimesiks” ning arvavad enestel olevat eksimatu õige maitse. Aga nainegi, kes on veendunud oma ilu võrreldamatuses, tavaliselt pole ilus. Neile meeldivad vist oma väljaheitedki, igatahes maailmas pole midagi, mis rõõmustaks neid nagu nad ise. Mind rõõmustab ainult see, millest arvan, et ma kunagi ei saavuta, mille eest võin olla – tänulik. Teist omasugust küll oleks lõbus kohata, mitte erilisi väljaandeid iseenesest. Siia lõpeb siis mu üheksa kuud kestnud kirjutamine. Neljakümne ühe aastaga arvestades pole mu mõtted kuigi selged ning arvestades kõige selle hulgaga, millega olen tegelenud, pole mu mõtteis midagi erilist. Olen nii keskpärane, et ma isegi ei lähe hulluks. Pole midagi, mille kohta võiksin kinnitada, et selle olen teinud hästi ja nii see võib jääda. Olen veendunud oma mina väärtusetuses ja võimetuses ning seepärast väga kaugel häbematusest nõuda “endaväljendamiseks” mingeid “paremaid tingimusi”. Ma pole põrmugi nõus sääraste olenditega (inimesed nad on vaid siis, kui mina ei ole), kes “otsivad iseend” ja sobivat ümbruskonda

oma tühisuse väljendamiseks. Maailm on paljude “meeleolude” hindamise vaevast pääsenud ja see mind rõõmustab nii nagu Meyrinki paradiisinöökimine või nagu asjad üldse. Kõik rõõmustab mind rohkem kui ma ise, pääle nende inimlike tobeduste, millede üle olen naernud ja naeran. Nutan ka, sest pimedus minus on suur, kui suur ta on siis nendes, kes end võõriti nimetada suvatsevad inimesteks? Mõttetu on loota midagi taoliselt inimkonnalt ja mul on kahju, et pole võimalik magada teissuguste hulka. Mul on kahju, et kõik prohvetid on rääkinud tuluta, et ikkagi veel die Welt wird alt und wieder jung und – hofft immer auf Verbesserung./15/ Aga kahjuks seegi lootus ei sisalda muud, kui lootuse sittuda sagedamini ja suuremaid hunnikuid arvukamaile lastele eeskujuks.

USKUMISEST * Uskliku ja ateisti kohta ütles Butler õieti: The fight between them is as to whether God shall be called God or shall have some other name. /1/ Nagu väga paljudes muudeski tülides, juur tülile on terminis. Ateist kõneleb Teadusest, Loodusest, Saatusest vähemalt samuti nagu usklik Jumalast. Halb pole see, vaid rumal on asi alles siis, kui range ateist hakkab uskuma musta kassi saatusemäärajaks. Kui inimene XX sajandil sõltub nõnda kassist nagu muist Jumalast, milleks siis olla inimene? Kui Jumal on inimese väljamõeldiski, arvestades temaga, inimene sõltub ometi endast-inimesest, mitte loomast, kellest arvab enda olevat lõpmatult kõrgemal. Meie rumalad usume mingit Loodust ütlevat enestele tõtt. Ometi pettis tema meid kaua aega: laskis Maa paista ketta ja Päikese tiirelda ümber Maa. Suure vaevaga saime tõe kätte. Aga skeptilisemaks Looduse suhtes pole seegi meid suutnud teha. Oleksime ometi pidanud hakkama eeldama, et midagi sellest ei vasta tõele, mis Loodus meile pakub seadusena ja tõena. Elu on ju pidev surm ja ometi teadvus püsib ning isiksuse identsus. Mis alusel siis väita, et surm hävitab teadvuse ja isiksuse? Kas kiire protsess annab midagi oluliselt muud kui aeglane? Oksüdeerumine ei saa uut olu, kui tükk rauda minuti asemel roostuks sekundi vältel. Iga paralleel muidugi on vigane, aga tavaline vaade samuti. Mina ei usu “elu” pärast surma miski elujanu või egoismi pärast, vaid kahel veidral põhjusel. Esiteks, maailm pole nähtavasti vastav sellele, mis meile tundub mõnus. Surra lõplikult on igatahes inimesele mõnusam kui ebatäielisena ja võimetuna vaevelda edasi. Teiseks, Loodus laseb paista, nagu hävineks inimese teadvus koos kehaga. Ja seda, mida Loodus pakub ja näitab tõe pähe, ei tule uskuda. Enamasti kõik on just vastupidi. Need muidugi pole põhjendused terveni, paljugi võiks leida veel, ainult lähemal vaatlusel enamik leituist tõestab kõige voolavust, mitte püsimist või hävingut. Voolamine, muutumine Herakleitose ja Bergsoni stiilis on üsna seesama, mis Buddha õpetas “keskmise” teena indiviidi jäädavuse ja hävingu vahel, kinnitas, et see, mida rahvas on hüüdmas mitteolevaks, on vaid muutus olevas. Kui teadvus on vaid funktsionaalne, elusa ainese produkt, siis ta muidugi on aldis selle muutumisele. Aga ta on produkt minu arvates ses mõttes nagu valgus või soojus, midagi kehast väljunut. Seepärast tema edasine saatus on vaevalt seotud keha omaga.

Analoogne laibaga saaks olla siis vaid täht, millest energia lahkunud (säilinut nullpunkti energiat saavad vabastada vaid uued protsessid), energia analoogne teadvusega. – Kas aga nii on õige, ma ei tea. Ma ei leia teist paralleeli ja kaks omamoodi elusat mateeriat ometi peaksid olema paralleelsed. Teadvus paistab valgusest-soojusest erinevat selles, et ta nagu seisaks inimese sees. Aga see seis on mu meelest näiline. Inimese tegelused peaaegu kõik eeldavad teadvust, on teadvus väljaspool enese piiri. Võiks seepärast väita, et inimese teadvus pärast tema surma püsib ta tegudena ja nende tulemustena ühiskonnas ja looduses. Aga seegi pole päriselt õige, sest osa teadvust suundub universumi teadlikkusena sellest. “Mina” ja teadvus on vist ikkagi ise asjad, kuigi endast mitteteadlik mina on kujuteldamatu. Teadvus ja minateadvus ei ole samad vist, kuigi Kant rääkis iga apertseptsiooni transtsendentsest minast. Aga ruumi saab kujutella, tundmata seejuures: “mina” kujutlen... Budistide “Ratnacuda küsimused” /2/ väitis, et teadvus ei saa olla teadlik teadvusest. Kes siis kogeb teadvuse olemasolu, kui mitte tema? Milline võime iseenesest? Kas “mina”? Kui nii, siis teadvus pärast surma on teadvusetu endast, sest “mina” on hävinenud juhusliku kollektiivina eluajal kogutust. Kui aga teadvus säilib endast teadvusetult, – mis ta on siis?... Tõeline probleem ei seisnegi selles, kas inimesest midagi säilib pärast surma, ka mitte just selles, mis säilib (pääle aine ringlemise ja tegude tulemuste), vaid selles, kuidas säilib, milleks muundub? Valgus liigub universumis, mis temast viimativiimaks saab? Teadvus satub “kuskile”, milleks ta muutub “sääl”? Mõned teoloogilised dilemmad on vahel väga hõlpsalt lahendatavad, kui muuta nende sõnastust. Ja selleks on meil õigust, sest kõik taolised pärinevad ju deduktsioonidest. Markion eraldas järsult maailma looja, õige ja seepärast kurja Jehoova Jeesuse Isast, seni tundmatust “võõrast elust”. Tal oli omal kombel õigus, aga ta eksis, tehes lahenduse dualistlikuks. Mulle tundub õigem kasutada lahenduseks Eckeharti teooriat Gott ja Gottheit erinemise kohta. Esimene on olemas vaid siis, kui Jumal on pandud loodud asjade kõrvale, teine on Jumal “enne” loomist ja iga uskliku jumalakogemuses. Siis on Vana Testamendi ja Uue Testamendi Jumala vahe sõltuv vaid vaateviisist. Kui Jumal tunnistada olevaks samas mõttes nagu kass või juut Mispast/3/, ta peab olema õige, kuri ja Looja. Kui aga loobuda oma ja kõikide muude asjade separaatse eksistentsi tajumisest, vaadelda kõike suhtes kõigega, – on “olemine” hoopis teise sisuga ja Jumal ei ole enam see, mis ta oli enne. Mis ta on, pole öeldav, vaid ainult see, mis ta ei ole. Ja mandalaste kombel võib siis sõnada, et ta on “võõras elu” või Dionysios Pseudoareopagita/4/ eeskujul, et ta pole Midagi. Canterbury Anselmi satisfaktsiooni teooriat on ülekohus pidada ortodoksseks. Õigem on teda pidada röövrüütellikuks, korporantlikuks kui teoloogiliseks või kristlikuks. Mis Jumal see on, kelle pühadust ja au on võimalik solvata nagu mõne Ungru krahvi oma? Mis Jumal see on, kelle au nõuab satisfaktsiooni nagu korporandil, kellele öeldakse, et ta vanaisa müüs tõrva Tallinna täikal? Minu meelest on Jumala au solvamatu ja inimene teotab ainult iseend teotades Jumalat. Teoloogia sõltumine ühiskondlikust struktuurist on kurb fakt ja vist paratamatu. Ainult harva saab kahelda, kas ei juhtunud vastupidistki. Ma ei tea, kumb eksisteeris enne: kas teooria pühakute ülemäärastest tegudest, mis on kiriku käsutuses või pangad, kust sai laenata kohutava protsendi eest? Aga vabrikud on kindlasti hilisemad kui kiriku asendamine üksikkoguduste ning

konventiiklitega, – mis toodavad õndsaid ja õiget kaupa õndsakssaamiseks. Misjon on küll vanem kui võitlus turgude pärast, kuigi aktiivseks nad läksid ühtaegu! Aga alguses tingis tema “tung itta” ja mitte ideoloogia ise. Martensen/5/ kirjeldab Christliche Dogmatik elu pärast surma peaaegu samuti nagu Tiibeti “Surnute raamat”; ta on võrreldav eluga mälestusis, unenägudes või fantaasias. Erinevuseks on küll see, et budistide arvates järgneb enamasti taaskehastumine, Martenseni meelest aga sie fahren sogleich fort, einen neuen Inhalt des Bewusstseins aufzunehmen und zu verarbeiten, indem sie geistig sich selbst bestimmen zu den neuen Offenbarungen des göttlichen Willens, die ihnen hier entgegentreten, und so entwickeln sie sich zum letzten, zum jüngsten Gerichte hin (518). /6/ Kuidas see on vajalik, ja milles see protsess faktiliselt erineb taaskehastumisest, ei saa aru mina, mulle paistab, et viimne vahe on: kristlased tavaliselt (erandeid on küll rohkesti alates Paulusest ja Origenesest) väidavad arengut kurja ja hää äärmusteni, budistid kõikide liikumist viimativiimaks häässe. Mulle meeldib Origenes ja koguni Fechneril on ehk mitmes asjas õigus. Ta väidab inimese selles elus oma tegude ja mõtetega kujundavat endale teise keha, mis tõeliselt virgub alles tavalise keha surmal ja hakkab senise teadvuse kandjaks. Praegu ta magab, sest inimese tähelepanu on suunatud mujale, kuid väga harva ta ometi mingil moel õpetab inimest, kui tavaline keha unter die Schwelle des Bewusstseins sinkt. /7/ See uus keha in gewisser Weise/8/ võrdub kogu maaga, aga ka Jumalaga, kes kuidagi moodustab väikeste lainete ristumiskoha, suure laine. Et aga uus keha sünnib mõtteist ja tegudest, siis on ülim reegel nur möglichst viel Glück überhaupt in die Welt zu bringen./9/ Loomulik see peaks olema, aga väga veidrail kaalutlusil inimesed arvavad aulisemaks enestele teha kurja. Fechner väga mõistlikult võrdleb “uut keha” sellega, mille saab inimene teiste kõnelusis ja mälestusis. Minu meelest on see tõepoolest sama reaalne kui normaalne, füüsikaline keha. Arvasin paarikümne aasta eest, kui mul vahel oli harmooniatunne, kui olin mõnus mingi üksikasjaga (ja see avardub otsekohe kogu maailmale), et seisan kellegi surnu kõrval või tema sees. Uskusin, sellise tunde võimaldada suudavad vaid surnud, kes miskipärast hoolivad minust. Nüüd on taolist tunnet harva, aga ma siiski usun samuti. Võibolla, ma enam ei “meeldi” surnuile või on minu saanud kätte keegi, kes mind poolpooliti vihkab. Kui aga inimese vaim üldse mingil moel eksisteerib pärast surmagi, siis on mu meelest loomulik järeldada, et ta pole väljaspool maailma, et tal midagi on ütelda siingi. Võimalik ometi, et minu elu harmoonilisimad hetked on lahkete surnute kingid. Igatahes, ma ei tea, et ma neid oleksin kuidagi põhjustanud, ette valmistanud või olnud väärt. Jeesus ütles, et kes Teda ei tunnista inimeste ees, seda Temagi ei tunnustavat. Oletame, et Ta ütles nii, kuigi ma do ut des/10/ printsiibi pärast kahtlen, siis see võib tähendada ainult: kes ei julge avaldada paremikku, sel seda viimaks polegi. On inimesi, kes meelsamini kisuvad maha rõivad oma hingelt kui kehalt. Ma ei tea, kas säärased ekshibitsionistid olnuksid Jeesusele eriti sümpaatsed – mind nad häirivad. Aga nende auks peab tunnistama: nemad liigutavad siiski kuidagi seltskonda, kus klat^sitakse, kõneldakse ilmast või loobitakse üksteisele näkku aabitsatõdesid. Selline seltskond tundub siis endale naljakas ja tühine nagu Anvelti “Luitunud lehvikus” (mis küll taotleb ainult tõsielu kirjeldamist). Keegi on söandanud vihjata, et on olemas midagi muudki, olulisemat. Tegelikult on ometi taolised inimesed need, kes kuidagi säilitavad meie taseme. Nende tõttu on meil võimalik kujutella olendeid, kes pole põrmugi “luitunud”, peidulelavaid “õigeid”, kellede õlul inimkond võib eksisteerida edasi.

Kassiga harjunud nii, et ta surm tegi augu tavalisse. Siis pikk assotsiatsioonide rida, mille lõpul vägevaim vastuväide vulgaarsele materialismile. Pole leida mingit põhjust, miks mateeria pidanuks saama teadlikuks enese olemasolust ning üksikolendi tähtsusetusest universumis? Mis vajadus oli mateerial selleks? See oli mu esimene vastuväide paarikümne aasta eest ja see, mis mu päästis absoluutsest pessimismist. Siis tuli langus: materialistid ei tunnista telos't, neid ei häirigi minu väide. Aga nüüd tean: areng ise sisaldab telos'e mõiste. Areng suunata on mõeldamatu, tähendab, mu vastuväitega peab arvestama. Isegi siis, kui evolutsiooni mõelda mateeriale immanentsena, seletada, et peavad reaalistuma kõik mateerias kätkevad võimalused, koguni siis kehtib mu vastuväide. Kui mateerias kätkeb teadlikkuse võimalus iseendast, siis on idiootsus väita sinna lõppu. Sest siis peab temas olema võimalus ületada iseennast ja teha endast midagi muud. Veelgi kujuteldamatuid võimalusi, aga ka võimeid. Non sequitur /11/ võiks ütelda. Õige on aga sequitur, sest teadvuse tekkimine osutab suunda, milles otsida evolutsiooni järgmist faasi. Muidugi, kui väidame end olevat maailma haripunkti, oma meeled täiuslikkuse äärmuse, usume enestega surevat tarkuse nagu Iiobi sõbrad, siis näib materialistel olevat õigus. Aga, mida teab sipelgas teerajal meist ja meie maailmast? Mitte rohkem kui meie nende maailmast, kes praegu või tulevikus on kõrgemal meist. Meiegi maailm on üksnes teatav valik olemasolevast. Praktiliselt me ei pääse iialgi temast välja, ei saagi teada, mis nägu oleks ulatuslikemail valikuil. Samuti siirdudes üksikasjade sisse. Kataloog, mida kasutame, on ehitatud funktsioonidele. Tool pole jalad, põhi ega kori, vaid riistapuu, mil on teatav ülesanne. Koera on võimatu kirjeldada lahus tema funktsioonidest inimese või ümbruse suhtes. Ja ometi on ta rohkem kui tema funktsioonid, midagi, mis seisab nende taga. Pole oluline, kas komplekt instinkte või intelligents. Erinevus minu meelest pole nende vahel sisuline. Pole põhjust ega õigust instinkti madaldada intellekti arvel, minu meelest. Usun instinkti olevat õõnesteeks muutunud mõistusliku toimingu. Kui sipelgad panevad oma nukud õmblema, kui liik paljastigusid sööb nõgespolüüpe seks, et lasta oma vaenlasil hammustada neid erilisest kotist, on mõttetu arvata neid toiminguid instinktiivseiks ja väita, et naine, kes igale ebameeldivusele reageerib kaebekirjaga, tegutseks mõistlikult. Kui keegi vaatleks meie toiminguid nii kõrvalseisjana nagu meie putukate omi, ta kindlasti leiaks vaid komplitseeritud instinkte. Seepärast, Kohelet ei eksinud, kõrvutades looma inimesega ega rahvad, kes enne vähemalt küsivad luba puult, kui hakkavad raiuma. Maailm, mida tunnetame ja tema struktuur on täiesti relatiivne. Inimene, kel kogu elu läbi valutavad hambad, ei ela teistega samas maailmas. Laps võib saada sama mulje päikeselappidest kahe põõsa vahel, mille saamiseks täiskasvanu vajab suuri puid. Sisetunne ja oma dimensioonid pole aga ainsad tegurid, intelligents, huvi, tähelepanuvõime ja hulk muid nähteid lisaneb. Seepärast võibki juhtuda, et üks näeb “jumalikku” sääl, kus teine ei näe midagi või vastupidist. Mida vaesem ja viletsam on inimese maailm, seda agressiivsem ta on, seda jonnakamalt ta nõuab sellele ainukehtivust. Nagu ortodoksia ja monism Haeckeli väljaandes. Kõik peab normeeruma nende järgi. Kuigi nad nõuaksid matemaatika taandamist aritmeetikale ja lihtsale geomeetriale – tervemõistusega surelik ei kaotaks ju midagi. Paganlus oleks kadunud ise, aga iial ei kao see süü, mille kristlased on kogunud, hävitades neid, kes ei nõustunud. Nõnda on alati olnud ning jääb: ükski rahvas ega maailmavaade ei saa andeks oma vägivaldsust enne, kui ta ise kõrvaldatakse vägivallaga. Isegi

Kõpp ja Kimmel olid vaimustatud Jumala kättemaksust. Aga asi ei seisnegi selles, vaid selles, et üksikule või rahvale peabki juhtuma seda, mida ta peab normaalseks, usub looduseseaduseks. Ei saa juhtuda seda, mille olemasolu ta peab võimatuks või sobimatuks endale. On ükskõik, kas usklik tallab uskmatuid veendes, et Jumal on tema poolt või on toeks õigus, võim või mõni muu ebajumal. See, et inimene peab kuidagi õigustama ennast, tagab talle taolise saatuse, ta ise nurub seda ja hangib enesele. Pole tegev transtsendentne jumalus, õigus või prestabiilne harmoonia, mitte kausaalsus ega midagi taolist. Ükski tegu ei ole suunatud üksnes välja, iga teo inimene teeb endalegi. Võimalik, et mitte just õigeim ning ilusaim, ometi aga väga õige ning väga ilus palve seisab Louise Adelaide de Bourbon-Condé' (1757–1824) kirjas oma armukesele Markii de Gervaisais'le. See on: “Mu Jumal, Sina näed paremini kui mina ise kõike, mis juhtub mu südames, mida sääl on hääd ja halba. Kõik, mis mina ütlen Sinule, on vast üsna ülearune, sest Sina teadsid seda nagunii, kuid olen õnnelik, et võin rääkida Sinuga. Pean Sind nii hääks, olen seda nii sageli kogenud, tean väga hästi, et Sina kuuled heldelt neid, kes oma südame kohtluses pöörduvad Sinu poole. Mu Jumal, see, mille pärast ma Sind kõige palavamalt palun, on, et Sina toetaksid minu nõrkust, et ma Sind ei jätaks maha.” Ei tea, kas temale on sellest midagi abi, et ma selle palve pärast pean teda ülitubliks naiseks ja mõtlen õige ta armastuse? Armastus, millega seltsib säärane palve, peab olema tõeline, mitte ennastpettev tuju. Arvame, et maailm, mida kogeme, võrdub maailmaga, milles tegeleme. Kuid arvestades muude loomadega on see ülikahtlane. Võime teha asju, mida me kuidagi ei taju (nagu mõni millimallikas oma ujumist) või nimetame oma seisukohalt, taipamata nende olu. See, mida hüüame mõtlemiseks, paistab meile toiming meis enestes, aga pole mingit tagatist, et ta mitteinimlikule vaatlejale ei paista hoopis muud. Just seepärast pole naeruväärne väide, et mõtelda hääd midagi muudab maailmas, et ehitame sellega midagi. Meie soovidki võivad olla väga konkreetsed toimingud maailmas, mida me ei taju, hoopis olulisemad meile kui meie teod meile kogetavas maailmas. Kuigi see on vaid analoogiakaalutlus, tõenäoline ta ometi on. Ja kõik, mis temast võib järeldada, ületab normaalse mõistuse. Ometi ma ei usu “astraalmina”, ometi ei usu koguni igavest mina (rändavat või mingisse aita minevat), seda aga usun. Kas seepärast, et ta on analoogiatuletus? Pigemini küll seepärast, et kui plaanitsen midagi hääd muudele inimestele, mul enesel on parem olla, kui neid omaette arvustades ning analüüsides nende vigu. Esimesel korral ujun vist nagu millimallikas, teisel mu liikumine on takistatud. Samuti ka siis, kui “mõtlen” rahutult siiasinna, teen midagi, mis pole mõtlemine. Kui kõik see oleks midagi “astraalset”, siis minu “ümbruses” ei peaks olema ahnust ja tigedust (unenägudes minus on neidki). Kui ta on aga mingisugune liikumine vaid, siis tal ei tarvitse olla muutuvat mõju üldse, veelgi vähem minule tajutavat muutvat toimet. Vähemalt üheksakümne üheksa kohta sajast kehtib Maniliuse/12/ lause Victuros agimus semper nec vivimus unquam!/13/ Kuigi taipan selle hoiaku lollust, kas olen mõistlikum? Olen püüdnud iga päeva elada kui viimast, aga – praegu on väga ilusad astrid laual. Kas ma silmitsen neid nagu see, kes tuleval sügisel enam ei näe? Vaevalt – ja mitte seepärast, et oleks teha tähtsamat või tuju

oleks halb. Lihtsalt laiskus kontsentreeruda. Paljudel inimestel tuleb seesama hoiak oskamatusest, vilumatusest või hoolimatusest. Inimene hoolib sel määral iseenda pääle mõteldes oma tujukestest, et tal ei jää aega elada – minna minutikski, vähemakski välja enesest. Aga ometi nad kurdavad elu kaduvat käest! Ja püüavad viga parandada, lisades vanglaspidavate tundekeste hulka veel selle kahetsemise. Nende elu elutuses on alati süüdi keegi teine või kehtiv kord, kuid iial, oh iial mitte nad ise. Nemad ju nii väga mõtlevad enestele ja plaanitsevad paremat – veelgi suuremat illusoorse mina hallutsinatsioonide ülemvõimu. Pascal täie õigusega ütleb, et kogu me elu väljapoole on silmakirjatsemine, valetamine ja petmine. Mida vanemaks läheme, seda halvemini käitume. Keegi ei ütle teisele, mida ta mõtleb temast, vaid teeskleb lugupidamist. Mõni sõimab küll näkku, aga see on vaid seekordne emotsioon, see mitte, mis tõepoolest on ütelda. Mina vaikin ja mõtlen, et see pole valetamine. On ju maailmas nii vägevasti ja sageli pasundatud relatiivseid tõdesid absoluutseiks, et mul pole nagu õigust oma privaatarvamust kellegi omataoliselt tühise kohta üldse väljendada, liiatigi siis nagu Niineve kuninga proklamatsiooni. Kui keegi mult pärib, mida temast arvan, siis räägin, lisades muidugi, et see on minu mittearvestatav arvamus. Ei tea, mida Pascal ütleks selle hoiaku kohta, ent mu meelest on ülbus ilma palumata “kuulutada inimesele tõtt temast”. Ka siis, kui see oleks tõde sub specie aeterni/14/ ja mitte üksnes poolharitud, poolidioodi sümpaatiast või antipaatiast tekkinud hoiak, mida on pandud õigustama atrofeerunud mõistus. Seepärast ma ka ei salli inimesi, kelle vägitegude tuumaks on “Küll ma aga ütlesin talle!” Kui minu hoiak on valetamine, siis meelsamini ma istun sääraste valetajate killas kui vägevate tõtträäkijate palvetunnis. Maitseasi, ent ülbus on mu meelest suuri patte. Samasse kuulub Pascali teine halvustus, veelgi ehk kibedam: inimesed on nii rumalad, et usuvad end loomuselt juba targad. Keskpärane inimene ju mõneski asjas võib kahelda, aga ta kahtluski on arvamus ja kõik tema arvamused on ilmeksimatumad kui paavstil. Kui ta arvab, et Kristusel oli habe, see oli siis tingimata, kui väidab siira tänulikkusega lektorile ateismi õigeks, siis pole pisematki kahtlust, et see ongi nii. Keskpärane inimene on kõikidest despootlikum, sest tema ise teab selgesti, et ta pole “rumalalt ilus ega kole inetu”. Ta pole leib, ka leem mitte, vaid eelajalooline kivinenud puder. Kuidas hädaldavad vanemad laste loomuliku usu või vanematearmastuse kadumise üle! Aga kadumine peaks ka olema loomulik, kui ta aga on ebaloomulik, siis ka see usk ja vanematearmastus peavad olema seda. Loomulikud omadused ei saa surra ebaloomulikult ometi. Üliväga paljud inimesed igatsevad seda primitiivset, kindlat lapseusku ning tahavad Jumalat kujutella isana. Aga, milles see tunne peaks küll olema õilsam kui Magdeburgi Mechthildi/15/ tunne olla Kristuse armukene, milles on lootus isale tugevam kui kallimale? Kui ühelt alalt võetud pildid ei sobi mehele, kuidas teisalt nad sobivad täiskasvanule? Miks peab Jumalat tingimata kujutlema meheks, kas see annab midagi juurde ta isiksusele? Aga mees, kellele tundub blasfeemia Jumalat pidada ülinaiseks, suudab end pidada talle pruudiks rahulikult! Et Kristus rääkis oma Isast, ei kuulu sesse ritta. Sõda oli Pascali arvates naeruväärne ja õigusega. Ainus mõistlik epiteet tema jaoks – ja kui nõnda mõelnuks igaüks, olnuks sõda kadunud ammu, sest inimene ei taha olla naeruväärne. Aga Voltaire ei salli seda nimetust, tema nõuab (Hesse tõlkes) kenamat,

täpsemat kataloogikaarti, nimelt abscheulicher Wahnsinn./16/ Aga lugu on nii, et kui me midagi ei hüüa enam “plära, joba, jama, tobedus”, vaid “iiveldamaajav rumalus”, siis sellel asjal on jällegi kaunikesti eluõigust, teda pole vaagimisel leitud päris kerge. Seda viga kordavad kõik ratsionalistid ning õpetajad, kel usku on sõnade kvantumisse enam kui kvaliteeti. Seepärast Voltaire on ratsionalismi publitsist, keda ei saa hüüda frivoolseks (Sterne näiteks on seda), õilsa Jules Verne'i mõistlikum eelkäija, Pascal on tark mõtleja mees. Ülekohtune kindlasti aga oleks Voltaire panna tüüpiliseks XVIII sajandile ning Pascal XVII sajandile. Kui kustutada Pascali kangekaelne usk juudi müütidesse, on ta targemaid mehi maailmas. Ta tunneb iseennast ja inimkonda sama hästi kui Augustinus või Aldous Huxley. Talle on päris selged filosoofilised probleemid, mille avastas alles XIX/XX sajand. Nagu: tõekspidamise sõltumus tahtest, kahe inimese definitsioonide sõnaline võrdumine ja sisuline erinemine jm. Sellest viimasest ei saanud Voltaire üldse aru. Tema meelest ju, kui kaks inimest lund hüüavad valgeks, võib nende kujutluses valgest lumest olla vaid triviaalseid erinevusi! Voltaire'i vaimukas magedus ning äärmine keskpärasus avaldub aga peaaegu kõigis ta märkusis Pascali juurde, liiatigi ta kelkimine natukene avaramate teadmistega maailma kaugemate nukkade ajaloost. Tema kohta sobib suurepäraselt Pascali (ja ka Shaw') lause: Ungläubige, die Gläubigsten. Sie glauben die Wunder Vespasians, um nicht die des Moses zu glauben./17/ Inimene, kes suvatseb Pascalile ütelda: Fürwahr! wenn ihr die Zerstreuung geduldet, ihr hättet länger gelebt,/18/ on ikkagi natukene napakas. Oleks võinud vähemalt hetkeks mõtelda, kas Pascali soovid olid samad minu omadega. Aga Voltaire nagu kõik ratsionalistid, kes eneste vaateile nõuavad tolerantsi, ei luba seda teiste soovidelegi. Kujukaim näide Voltaire'i pinnapäälsusest Pascaliga võrreldes on järgmine. Pascal väidab: Ohne Zweifel ist die Gütergemeinschaft gerecht; aber da man den Menschen nicht hat zwingen können, der Gerechtigkeit zu gehorchen, hat man ihn gezwungen, der Gewalt zu gehorchen; da man die Gerechtigkeit nicht hat gewaltig machen können, hat man die Gewalt gerecht gemacht./19/ Nagu tavaline mõtlemisest vaba vabamõtleja, kes probleemi tuuma üldse ei näe, Voltaire sõnab selle kohta demagoogiliselt ning oma arvates lõplikult: Die Gütergemeinschaft ist nicht gerecht. Es ist nicht gerecht, dass, wenn die Teilung geschehen, fremde Lohnknechte, die mir bei der Ernte helfen, davon ebenso viel erhalten, wie ich./20/ Eeldades, et tõlge on õige, – kust peaks Voltaire võtma need päilised? Kui keegi väidab, et ta mõtteski pole eksinud, ütleme, dekaloogia vastu, siis ta sellega väidab enesel puuduvat kujutlusvõime või võime vaadelda oma kujutlusi. Võibolla, eksimus ei seisne kujutluses, vaid tema tõrjumises enda seest. Alles sellega kujutlus, mille võinuks joonistada edasise kujutlemisega olematuks (nagu liiga maalitud maali), omandab iseseisva eksistentsi ning kasvatab endast näljase deemoni. Endastmõistetavusi korrutavas raamatuski vahel võib midagi leida. Ükski raamat ei koosne lausa tühjast. Krishnamurti At the Feet of the Master õpetab: For many people the most difficult thing in the world to learn is to mind their own business... be always ready to help where it is needed, but never interfere./21/ Enamik inimesi toimib just vastupidi, sest aidates teist, inimene ei tunne end tegutsevat, takistades teist, segades vahele – just siis ta tunneb hästi oma mina sügavat, ülitõhusat ja väärtuslikku

aktiivsust. Palusin muiste paarilt inimeselt kaasaavitamist. Nad keeldusid ja mitte laiskusest, vaid, et neil pärast oleks vabadus arvustada. Palju hõlpsam ning reputatsioonile tulusam on arendada aktiivsust teiste kallal, kui ise teha midagi! Aga säärast teiste ekspluatatsiooni ei püütagi takistada, sest õpetatakse ja virgutatakse. Teine õige väide samast: You should undertake no new worldly duties; but those which you have already taken upon you, you must perfectly fulfil.../22/ Paljud inimesed koguvad enestele kohustusi ainuüksi selleks, et tunda oma mina tähtsust ning vajalisust maailmas. Nemad on siis tähtsad algatajad või juhtijad, äärmiselt olulised inimesed. Kirge teha ei ole neil, vaid üksnes kirg mõttetult askeldada. Võibolla, nad tõepoolest arvavad, et peavad käituma nii teiste huvides, aga mulle paistab, nagu nad poleks üldse suutelised tegema muud, kui koguma enestele üha uusi juhtivaid kohti. On neidki, kes samuti koguvad võimalusi teenida teisi, et koguda tänu enestele või infantiilselt “mamma rahulolekut”. Säärased tunnevad tavaliselt end süüdi milleski maailma ees ja nõnda katsuvad hüvitada; eelmine klass peab end inimkonna valgustajaks ning õnnistajaks. Ateiste veenaksid Jumala olemasolus kaasaegsed imed, usklikele piisab mineviku omadest, nad ei tahagi olevikku muud kui Jumala imelisi karistusi ateistele. Ja mulle tundub, et “imed” on reaalsus, sest nad on vastu mõistusele ning tavalisele nagu kalale õhuruumi olemasolu. Kuid nad ei tõesta Jumalat, vaid meie rumalust. See, mida nimetame reaalsuseks, on esivanemailt päritud prillid, mida harva puhastame. Olen tüdinud nende kandmisest, kuid vaevalt leian kuskilt uued. Aga pärandada ma ei taha neid edasi. Milleski pole inimesed nii veendunud kui oma prillide tõhususes ja absoluutsuses. Seepärast nad vajavad imesid. Mina ei usu üldse prillidesse, tõhususest rääkimata. Seepärast ma ei vaja imesid. Nagunii ma ei tunneta reaalsust, mida mul teha imedega? Kõik on ime, aga selles, mida pakuvad prillid, pole midagi imelikku, vaid ainult minu igav mina kõigis võimalikes kujudes. Kogen vaid endas kehtivaid seadusi, vahel kaunis ebatavalisi, aga imed pole needki. Kui inimest hakatakse austama pooljumalusena, uskuma tema lauseisse ja koguma tema sõnu, siis ei laostu ainult need usklikud, vaid ka too, kellesse ustakse. Mu meelest on see hästi näha Krishnamurtist, kuidas ta on hädas oma kõhklevate austajatega ning selles, mida ta kirjutab neile. Der Sang des Lebens sisaldab kolm ilusat pilti: In weiter Ferne / hält ein einzelner Stern das Firmament” (II); “Ich sah die Blumen treiben / in der dunkeln Stunde einer stillen Nacht” (XIII); “Ein zartes Blatt liegt verwelkt / im Schatten eines grossen Tales. (XXIII); Aus dem Stumpf einer toten Kiefer / wuchs eine zarte Blume (XXIX) ja vast ka Doch siehe, unter schweren Sommerstaube / liegt ein grünes Blatt” (II) ja “Zwischen tanzenden Schatten / lag eine welkende Blume (VIII), mis kõik vihjavad ühteainsat tõde. Aga Der unsterbliche Freund” ainult ühe: “Wo jeder kleine Teich / die Schönheit des Himmels spiegelt – und versumpft (XIII). /23/ Muidugi saaks seda kõike teoreetiliselt ütelda selgemalt, et väga tühiseid nähteid panna tähele ja mitte neid hinnata või halvustada, võimaldab kogeda ELU, olla reaalne. Õige see ju on, aga säärasest hoiakust on võimatu arendada ühemõttelist õpetust endale ning jüngreile. Kui kõik on ELU, siis on mõttetu midagi ütelda üldse ja ometi – Krishnamurti pidi rääkima, lobisema, et olla õpetaja. Ei põlga emotsioone seepärast, et nad inimesele valmistavad ebamugavusi ning teevad ta rahutuks. Rahutuski on vajaline inimesele. Aga emotsioonid on nagu rähm ripsmeis, mis segab nägemist ja moonutab nagunii moondunud nähtavat, nagu

päikeseprillid või vatt kõrvas. Keegi ei usu, et ta nendega kogeks õieti reaalsust, aga väga paljud inimesed peavad emotsioone ainuõigeiks tunnetamistingimusteks. Nad ei küsi sedagi, kas nälgiv või vihane koer ümbrust tajub õigemini kui rahulik vahtija? Kui mind kord lüüakse maha või puuakse üles, siis mitte kurja pärast, mis olen teinud, vaid selle pärast, mida võinuksin teha. Lihunikku ei põlata iial nii nagu lihuniku naist või lapsi; sibi on auline mees võrreldes oma sõprade mittesibidega. Iial ei häbistanud saksadki nii oma majateenijaid kui nende sugulasi. Mind igatahes väga riivas, kui Frau von Bulmerinq rääkis oma kunagise metsavahi Anhänglichkeit'i/24/ üle, nagu ta nõudnuks seda minult ja nagu teotanuks ta mind selle sõnaga. Võimalik, et sellises arvamuses on rohkem isiklikku kui üldist. Aga igatahes, kui mina oleksin sattunud auditooriumi ja küsinud lillepoti mulda, oleks mul olnud vähem piinlik, kui kord ühe nõnda toiminud naise pärast. Üliõpilased muigasid, aga ma ei taipa tänaseni, miks mulle selle naise häbenemine on vaevaks. Küllap vist kuidagi nii, et kui kari itsitab kedagi teist, siis on see kuritegu, kui mind, siis see on karja enese asi. Võimalik aga ka, et käitumisetikett ikkagi kuidagi tundub jumalik, sest paar eksimust selle vastu piinavad mind vist surmani. Minna maailmas nagu luik, kel pole kindlat kodu, kelle lennuteest ei säili jälgegi, oli üks Buddha unistusi. Õieti, sest, kui kellestki säilib midagi, siis tavaliselt halba ja kodu enamasti tähendab kohta, kus inimene tühjendab kõhtu. Ma pole seni veel kuulnud inimest, kelle vigadest räägitakse vähem kui tema voorustest. Teine Buddha unistus: kasvatada endale saar, millest ei saa käia üle meri ega maru, on esiti nagu vastandlik. Sest see on ju jäädav kodu. Aga õigupoolest mitte, sest säärane koht asja ”tervemõistuslikult” vaadeldes on ju väljaspool eksistentsi. Sellist saart ei saa olla olemas. Teisi sõnu, Buddha unistuseks on ikkagi saavutada seda, mille kohta ei saa väita eksistentsi. Ja tõepoolest, ükski eksisteeriv fenomen ei vääri vaeva, mida nähakse ta saavutamiseks. Muidugi, see, mida Buddha taotles, pole ka mitteeksisteeriv. Sellistki dualismi ei saa “olla”. Kui eitatakse valget, kaob mittevalgegi. Kumbki termin ei tähenda enam midagi. Seepärast viimati on ka alles siis kujuteldav mingi teisepinnaline, teisekaldaline “mõte”, kui on lepitud, et teleoloogia eitamine ning jaatamine mõlemad on mõttetud. Ei tea, mida on kirjutanud K. Du Prel raamatus Der Kampf um's Dasein am Himmel,/25/ aga küllap berliinlasi 1874 sääranegi probleem huvitas. Ainult üks samm veel on edasi. Kellega või millega peab olemine võitlema olemasolu eest? See küsimus juba tähendab, et kogu see mõtteviis on totakus. Ei saa üldse võideldagi Dasein eest, vaid kui, siis juba Sosein eest. Kui aga midagi võitleb selle eest, tähendab, ta sõdib vastu evolutsioonile ja sellega areneb! Leidub rohkesti inimesi, kel on peaaegu haiglane aukartus sanskriti kui vanima keele vastu, kuigi nad temast midagi ei tea. Ja needsamad tavaliselt lömitavad maas eeposte ees, kuigi ühtki nad pole lugenud terveni. Need pahandavad, kui seletada neile, et on vanemaid keeli kui sanskrit, et eeposed on suurte sõnade tegemised ülitühistest sündmustest, nagu naiste ja veiste varastamine või ülearu söömine. Neile see tunduks blasfeemia, kui siis jutustada episoode feodaalseist eepostest, mis näitavad, et asi nendega on tõesti säärane.

Tegelikult kuuluvad samasse kategooriasse inimesed, kes loevad jumalateotamiseks Taaveti nimetamist röövlipäälikuks. Neile samutigi on säärane kujutlus Taavetist nagu teistel eepostest, see on sõna, kuhu külge nad kõlgutavad ähmaseid mõtteid. Nagu eepose austaja ei suuda uskuda, et, ütleme “Iliases”, Pallas Ateene kasutab lehmasitta Aiase vastu, nii Taaveti usklikud mitte, et ta Naabaliga kavatsenuks midagi paha. Kuidas võiks eeposes olla juttu sitast ja Taavet bandiit? Kuidas võiks olla vanem mõni keel sanskritist, kunstnik tähtsam Raffaellost? Pole tähtsamat looduseuurijat kui Darwin! Kõik need “tervemõistuse” jumalused on hangitud emapiimast ja nad on olnud ning jäävad jumalamaks Jumalast. Mutatis mutandis kehtib see iga mistahes ala eelarvamusliku dogma kohta. Teadlase tavaliseks ülesandeks on vaba ümberjutustus või kirjand nendest, mitte uurimine. Uurimine võib tuhmistada dogma oreooli, olla ülearune, kui mitte kahjulik. Kui palju ja rumalasti on vaieldud, ütleme, küsimuse kallal, kas on võrgukudumine ämblikule teadlik toiming, instinktiivne või teadlik olnud kunagi ja läinud instinktiivseks? Fechner (Zend-Avesta /4 1919 I, 282), Butler jt. rahulikult väidavad, et das Unbewusste kommt aus dem Bewussten,/26/ millest muidugi järgneks, et kunagi on ämblik kudunud võrku teadlikult. See ei kõla võimatult, aga üksikasjuni arutelles laguneb segaseks. Vastupidine vaade on ju palju hõlpsam pooldada – keegi ei nõua kataloogikaart “instinkti” definitsiooni. Ja teda on seepärast eriti mõnus pooldada sääraseil Brehmenist või mujalt mahakirjutavail popularisaatoreil nagu Prof. Dr. Bastian Schmid, kes väitis (Das Tier in seinen Spielen, Leipzig 1919, 68) Butleri ja Fechneri mõtteviisi vastu, et ist es nicht an sich schon ungeheuerlich, dem Tiere Handlungen aus &Uulml;berlegungen zu zuschreiben, die auszuführen dem klügsten Kopfe alle Ehre machen würde, so steckt in diesem vermeintlichen Entwicklungsprinzip nichts anderes als der Gedanke einer Rückbildung des Geistigen bis zur vollendetsten Verdummung./27/ Teisi sõnu, meie iseteadlikkus ei salli ürgämblikule mõistuse olemasolu ja meie hirm inimsoo tuleviku eest ei tunnista mõistuse taandumist instinktiks. Või teisiti, teaduse probleemid tulevad lahendada meie pühade ja kõikvõimsate emotsioonide abil! Aga asi ei seisne üldse selles. Schmidi järgi siis inimene niikaua, kui ta õpib võõrast keelt, teadlikult täiendab oma vilumust, on “vaimne”; kui tal aga keel on korrektne ja ta aktiivne sõnavara teatavais piires küllaldane, siis on Verdummung ilmne! Ometi “oskab” ta keelt tegelikult alles siis. Edasi samas pildis minu meelest on nii: kui inimene võimalikult ulatuslikult omandab mitu keelt, siis ta toimib nagu mõtleja; kui ta aga omandab näiteks üksnes teatava töö juurde kuuluva sõnavara, siis ta sarnaneb ämblikule. Seesama paralleel minu arvates õigustab ka väitma, et kududa võrku või teha midagi säärast üliväga kummalist ei eeldagi ülikõrget intellektuaalset taset. Oles lihtsalt on võimeid kasutanud teatavas suunas ja jäänud magama saavutatud loorbereile, olgu ta ürgämblik või inimene. Esimene reaktsioon instinkti tekkele koguni ei tarvitse olla olnud teadlik, kuigi seda isegi Haeckeli apostlid oletasid. Kala, kelle maru pühkis kõrgele rannale, kuidagi ei saanud ju hakata õhupõit transformima kopsuks, enne ta surnuks. Ämblik ka vaevalt hakkas kangruks, teades selle oskuse tulusid ette. Lapski ei hakka ju rääkima mingite kaugete sihtide pärast. Ta vaid kujundab häälitsemisvõimet vanade eeskujul, kui poleks inimesi, siis loomade. Võimalik, ta piirduks hoopis pisema sõnavaraga, elaks üsna instinktlooma kombel, kui tema valmisus reageerima poleks nii suur. Ainult see uudisimu element võimaldas inimese lahkumise tavaliste loomade radadelt.

Lunastus, üteldakse, lunastus, – aga, mis on lunastus? Mis on lunastus patust, surmast ja kuradi väest? Ütleme, et nagu Fechneril, patt on Eitelkeit, Eigensucht und Eigenwillen,/28/ siis lunastus tähendab vabastamist individualismi ülbusest ja selle tingimatust taotlemisest. Õigus on see ning seda enam, et vaevalt ükski inimene taipab, kui vähe talle õigupoolest eksisteerib keegi “sina” või “tema”. Alles siis, kui ta jääb haigeks, hoolimine minast leiab lisaks ühe ala, ta vast hakkab taipama, et alaline mina maalutamine ja tillitamine on ometi kaunis tüütu toiming. Siis ta võib tulla mõttele, et parim oleks elada ülepää mõtlemata minale. Kuid see tavaliselt jääb vaid välgatavaks mõtteks, sest haigena ta pole tüdinud hoolimast minast, vaid ebatavalisest hoolitsemisest mina eest. Ja ometi ta on leidnud midagi. Ta vähemalt taipab seda, et “lihtsa” minaga inimesel on palju rohkem eeldusi tunda lunastust. Mõrtsukal on hoopis kergem patust pöörduda kui väikesel türannil, kes oma isekuse on peitnud sääraste sõnade taha nagu: õigus, siivsus, sündsus. Sest tõenäoliselt on Paulusel õigus, et inimesele pole loovutatud kohtumõistu millegi ega kellegi üle. Ja lunastatud on mu meelest inimene ainult siis, kui ta ei otsusta enam, kui ta ei reageeri ka pooldavalt, rääkimata eitamisest. See on ehk saavutamatu, sest see on nirvâna, äärmine autosugestioon. Aga ta ehk pole päriselt saavutatamatu, kui inimene on veendunud enda olevat osa universumist ja mitte kosmose hindaja ning kataloogija. Ei tea, kui kaugel on mu lunastus, arvan aga istuvat enda kinni selles patus, et ma ei salli neid, kes töötavad vastu lunastusele, kõiksuguseid “mina” ülistajaid. Austus, lugupidamine, tunnustus, comme il faut käitumine jt. nõudeina, kõik on ju säärased tõelised patud. Kadedus, tigedus, omalepüüdlikkus nende müntide tagaküljed. Säärased inimesed mulle ei meeldi. Aga kahjuks vist mitte ainult seepärast, et nad on lunastuse vastu, vaid seepärastki, et nemad minus eeldavad neidsamu omadusi, tunnistavad minu lunastatamatuks nagu endki. Arvan vahel, et see mu viga loota ning väita, et olen natukene vähem vigane, on suurem viga, kui olla lunastuse vastu. Aga vahel ei taipa üldse ning täiesti veendunult tean end olevat väga vähe auahne, ei taipa, et minu auahnuse sihiks on saada tunnustus, et ma pole auahne. Muil inimesil, kes hoolivad lunastusest, on kindlasti muid raskusi, tähendab, tõeliselt on lunastus ometi peaaegu saavutatamatu ja keegi ei tunne üldravimit isekusest vabanemiseks. Ma pole ka näinud ühtki “tõsiusklikku”, kes oleks vaba. Ka siis, kui ta võtab oma rada väga tõsiselt, tal pole pääsmist. Mida rohkem ta “võitleb”, seda enam ta jälle on oma mina pitsitada. Eestuksest väljaaetu tuleb aknast tagasi või koguni korstnast. Vast oleks ainsaks abinõuks mitte võidelda poolt ega vastu, ignoreerida üldse end. Budistlikes ja muudeski india muinasjutes esineb üks komme, mis mind vahetevahel paneb väga mõtlema inimeste üle, kes sellesse uskusid ning usuvad. Inimene deklareerib pidulikult: “Kui see on õige, mis ma nüüd ütlen, siis juhtugu see!” Vahel on kuulutatud tõde aabitsatarkus, tahetu aga üsna ebatavaline, kuid tõe väljaütlemine toob selle reaalseks ometi. Ma mõistaksin tõeütlemise väge ainult siis, kui inimene kuulutab mõne oma vea, mida keegi ei tea tal olnud. Aga siiski, selle ütlemisegagi tahta saada midagi ületab minu arusaama lausa. Kuidas tekkis säärane uskumus? Kuitahes hääd olgugi mu kavatsused, nagu loobuda otsustamisest ja hindamisest, need on väga hõlpsalt kaotatavad. Tarvitseb pidada kuulata inimest, kes aina otsustab ning otsustab lollisti, kui ma lähen tigedaks ning hakkan otsustama tema üle. Ja veel suurema meelepaha teeb siis see, et ma pole suutnud vaikida, olen selle möga pääle reageerinud.

Seepärast: hää oleks inimesele, kui tal üldse poleks vaja tegeleda lollidega, kelledest on hullemad fiksideede ning eelarvamuste kummardamisega tegelejad, auahned, mitte midagi kõigeks teadjad ning taolised. Võimalik, et on vägevaid, kes viibides nendegi hulgas, ei pahanda ennast ega neid, mina ei suuda aga. Ikka veel tahan manitseda neid ja õpetada, ikka panna pähe neile mõistust, aga nad ei tahagi. Tuuli muidugi tunnistab, et olen temast targem, kui jutt on tarkusest. Aga olgu küsimus milline tahes, igakord siis on tema targem, temal on õigus. Üliõpilane võib petta, ta peabki petma eksaminaatorit! Ma ei saa talle teha selgeks, et see on mõttetu infantiilsus, sest ta eeldab, et inimesel pole vaja õppida midagi, vaid teha üksnes seda, mis teised on teinud ees. Ülikooli lõpetamine annab paberi, et inimene on võimalikul kombel kasutatav ja diplomi seepärast võib petta välja. Õpetajad ning õpilased on võitlevad klassid, nii on ja peab jääma. Miks aga ta on siis selle vastu, et võltsitakse eksaminaatori allkirja, seda ma ei taipa. Turgatab vahel mõni “mõttetu” mõte. Kas inimene just seepärast just ehk surebki nii noorelt, et kogu inimkond ei võimalda talle kasvamist edasi. Pole saavutatud üldiselt rohkem, kui üksik võib saavutada viiekümnenda eluaastani ja just seepärast pole võimalik üksikul minna edasi. Saavutanud üldkehtiva kuju ja sisu, teinud tavalised tegemised, pole tal enam edasi teha midagi. Inimene siis ei sure vanusenõrkusse, vaid ülesannete lõppemisse. Kui ruudu küljed on ratsionaalsed, siis diagonaal irratsionaalne ning vastupidi. Kas pole nii viimaks kõikide jõududega? Kaks ratsionaalset jõudu annavad irratsionaalse resultandi, kuid meie vahenditega defineerimatute tulemus võib olla tavaline täisarv. Paljud mõtlevad nähtavasti: I hope everything goes smash,... such fun!/29/ Infantiilsest lõhkumistarbest on vabad üksnes vähesed. Aga teisalt sageli on just need inimesed ülikanged traditsioonide austajad nagu needsamad lapsedki hävitavad ometi eneste hulgast kõik need, kes pole vastavad laste enamikule. Kõige enam pelgavad ja vihkavad inimesed mitte omasuguseid, mitte ka risti vastupidiseid, vaid neid, kes on suutelised tegema labaseks, naeruväärseks või kahtlaseks nende “tõekspidamised”, jumalused või kuidastahes nimetada. “Usklik” vihkab enam piiblikriitikut kui ateisti, ateist lepib pigemini temaga kui olendiga, kes on võimeline naeruvääristama ateismi kui sula sõnadeorjamist ja sõltumist tühjest fraasidest. Täiuslik inimene oleks see, kelle juuresolekul kaotavad mõtte kõik ebajumalad, milledesse inimesed alati on uskunud veendunumalt kui Jumalasse. Kuid säärast olendit peaksid olema kiusanud kõik ebajumalad, et ta võiks loobuda nendest. Võimu ei tarvitse inimene ahnitseda, talle pole ehk seda pakutud ja teda see asi ei liiguta nii ega teisiti. Alles siis, kui inimesel on võimu, kuid ta ei kasuta teda, peab teda tühiseks, on ta inimene. Enne ainult rebane, kes viinamarjad kuulutanud hapuks. Kirik peaks keelama laulda, lugeda ja rääkida paradiisist. Normaalne inimene, normaalne usklikki ainult vihkavad teda. Nende paradiisile on iseloomustav teatavate defitsiitsete asjade piiramatus; toit, raha, tugevus on vajalisim kaupadevalik. Selline paradiis ei vääri teostamist. Kui inimesele on paradiisiks süüa ^sokolaadi ja mängida titaga, siis ei saa Jumal just tema ja ta mõtteosaliste pärast anda tõelist paradiisi. Nemad hävitaksid ja rikuksid ära selle paradiisi kui kuratliku uuenduse, vihkamise avalduse või mõnele üksikule meeldiva. Inimeste enamik tunneb end põrgus üliväga hästi, antagu vaid vabadus võtta, võtta ning kehtestatagu nende ja

nende sugulaste kohta erimäärus tagasiandmise suhtes. Näiliselt lihtsad asjad on alati raskeimad küsimused. Gogarten/30/ ja vast mõni muugi dialektik väidab, et inimene pole üldse midagi muud kui see, milleks ta ühiskond on teinud. Ühelt küljelt on see ju päris endast mõistetav: iga ese koosneb relatsioonidest, ainult nende varal on kogetav, tervikust lahutatuna on surnud. Aga just meie eneste puhul seda pidada ainsaks tõeks, on mu meelest kahjuks võimatu. Vähemalt enda kohta tean, et ma kahjuks pole üksnes komplekt positiivseid ja negatiivseid mõjustusi ümbruselt, pole ka üksnes lüli ahelas, mis põhjustab midagi teistes. Olen veel midagi muud kui osa maailmast. Aga mida just, seda on öelda väga raske. Vahel arvan, et just see nähtamatu, pärast surma eksisteerima hakkav olend, keda Fechner arvas kujundatavat eluajal, see just on too osa mind, mis ei ole relatsioonid. Kuigi ta on relatsioonidega mingil moel seotud, mingil mittekausaalsel moel. Aga, aga – ehk on Gogartenil õigus ja see, mida pean mitterelatiivseks, on ainult endaeraldamiskatsest tekkinud illusioon? Laibal kasvavad küüned ja juuksed, indiviidil võib samuti kasvada midagi, aga just samuti, ainult elutut liigliha, vesivõsusid. Küll on kõik lootusetu siiani! Kuhutahes vaadata, lõpuks antinoomiad, mida ei lahenda kaudselt ega otseselt ükski inimlik võime. Aga sellest minu meelest järgneb, et me ei ela reaalsuses üldse. Mitte, et reaalsus peaks olema ratsionaalne. Peaks olema võimalik antinoomiad sõnastada nii, et neisse talletatu mahub ühte uude “mõistesse”. Reaalsed ja imaginaarsed suurused on ikkagi suurused. Kui leiduks mingi mõiste, mis samuti kuidagi teeks terviklikuks asja endas ja tema relatsioonid. Mõiste “asi” oleme analüüsinud surnuks või suhtepunktiks. Ja nüüd oleks vaja midagi, mis need vastandid teeks miski ulatuslikuma nähte erijuhtumeiks. Analoogia matemaatikast pole päris sobiv, kuid mõneti jälle väga. Säärane kõver nagu * Teisi sõnu, kõver läinud lõpmatusse, ometi piirab lõpliku ala. Või veelgi võimatumana paistev vastupidine juhtum: * Midagi taolist peaks ometi suudetama juba filosoofiaski, kuigi keegi ehk ei taipaks, mida säärane väljend tähendab. Kui tähtis on väljendivorm nähte mõistmiseks, seda näitab juba väga tühine lugu: 1/3 = 0,333... Esimene on igale inimesele täiesti mõistetav, teine igal juhul vaid lähenemisväärtus, kuigi definitsiooni järgi mõlemad suurused võrduvad. Oluline pole kataloogimise täpsus, vaid süsteem. “Kuidas” on jällegi olulisem kui “mis” või “milleks”. Terve matemaatika on ju lihtsaima “kuidas” otsimine, aga sageli pole aritmeetika antud vahendid lihtsaimad. Küllap on filosoofiaski umbes nii, et probleemi näiline lihtsus ei taga talle lihtsat lahendust ning vastupidi. Osa ja terviku küsimus näib äärmiselt lihtne, aga on õigupoolest keeruline vägagi. Kui eeldame, et tervik on homogeenne, siis on kõik osad taolised ja kokku annavad terviku. Aga meil pole mingit võimalust terviku homogeensust väita enne, kui oleme ta osastanud ja kõiki raasukesi võrrelnud. Ja seegi ei anna vastust. Raadiumi aatomid on praegu meile ometi kõik identsed, pole isotoopilised, aga nende lagunemisel me ei saa ütelda, et lagunenud aatom milleski erineks teistest. Kui aga aatomid pole ühtlased, siis on muidugi lausa mõttetu rääkida homogeensest tervikust ja ütelda, et tervik on osade summa või osa terviku miniatüür. Ja võimatu on ütelda, milles on siis terviku või osa “individuaalne omapära”, kindel on vaid mingi taolise omapärasuse olemasolu. Küsimus aga, kas üksainus osakene absoluutselt omaette on midagi või mitte, on mõttetu. Ta muidugi on

midagi, aga me ei saa seda teada, kuidas, sest niipea, kui teda vaatleme, pole ta absoluutselt üksi. Kui tahame tema kohta ütelda midagi kindlat, siis seegi on lootusetu. Heisenbergi printsiip kehtib kõikjal, sest kirjeldada midagi saame ainult suhetades ühe näite muude taolistega ja unustades kõik muuloomulised nähted. Muidugi, selletõttu võib ütelda: üksikobjekti üksikult üldse ei eksisteeri, sest meie ei koge teda üksikuna. Selline väide on juba seepärast ogarus, et nii üteldes me tunnetaja ometi tunnistame üksikobjektiks. Aga samal alusel võib eitada terviku olemasolugi, kogeme ju teda üksnes üksikavalduste varal. Vankri eksistents on samuti kahtlane nagu teda koostavate süsinikuaatomite. Elektron on samuti tunnetatamatu nagu Jumal. Universumi põhiseadus, Gaussi jaotuskõver, on õigupoolest kõik, kuigi sellele vastav maailmavaade on alles kujunemas. Ta on kõik seepärast, et ta eelduseks on kõikemahutav e. Aga selle kellakõvera olemasolu vastavus meie kogemustele teeb kahtlaseks, kas universumis üldse on midagi arengutaolistki. Kas mitte vaid fluktuatsioon, kõikumine, mis ei muuda iialgi oluliselt keskmist. Sest millinetahes oleks x2, kõver e–x/2 on tegelikult sama ilmega ja väljapääsu temast ei ole, lootust muuta teda. Taipan kõverat küll, aga kaks tema konstantset komponenti annavad uue raskuse. Konstandiks e'le on: * kus n on objektide või katsete üldarv ja * (M keskmine, x üksikjuhtum). Minu mõistus ei taipa, kuidas p tuleb sisse ja mis on peidul tema taga. Teine, x konstant on hulluse nägu seepärast, et ta on 1/2 V ja seepärast “muutlik konstant”. (Aga võib olla, ma olen rumal ja valemi x = x'ga V definitsioonis). Igatahes kummaline on, et statistilises seaduses esineb e ja p, milledel on tegu geomeetriaga, näiliselt aga elusolenditega üldse mitte. Mine tea, vast on maailma olemuse tunnetamiseks ometi rohkem abi Riemanni ja Lobat^sevski geomeetriast, kui paistab praegu. Väga paljud “mitteelulised” asjad on osutunud vajalisemaks kui “elulised”. Muidugi, loota sääraste teaduste seletamisvõimele on sisuliselt üsna paralleelne lootusele näiteks, et kunagi selgub minugi vajalisus. Kunagi, mil minust ei ole kuskil halli haisugi. Aeg oleks juba panna oma kodimused kokku ja minna ära. Sellises jäänuslikus maailmas on võimatu elada ning uude ma ei saa, välja viha maailmast. Praegu mõni “sõber” vihkab seepärast, et kunagi tegin talle hääd, teine peab kadestatavaks mu keskpärast tarkust või vihkab katse pärast “orjastada teda häätegude varal”. Küllap on sääraseidki, kes vihkavad mind mu jõukamuse või hää läbisaama pärast naisega. Muidugi, küllalt on neid, kes vihkavad mind mu vigade pärast, kuigi vaevalt rohkem eelmistest. Igaüks võib mulle ütelda, et kõnnin üle laipade, ka siis, kui laip olen ma ise. Jäädavad fraasid kõik iseloomustavad mind!

EETIKAST * Eetika süsteemid, kasuistlikud juhised käitumisele ja kõik sarnased asjad on lausa armetukesed. Juba sellepärast, et inimese

tekkimine on ebamoraalne – eeldab kirgi, milledega ju eetika ei tohi tegelda tunnustavalt. Inimene püsib elus vaid tappes elusat, iga toit on olnud elus. Sellisele mädale alusele rajada mingit õpetust hääst on võimatu. Pole mõtet nimetada seda hääks, mille halbus on peidetud kavala kauba ning petise tööga mingite maksiimide taha. Samuti mitte seda, mille halbust me veel ei näe. Kohuste kollisioon on selge näide praktilise eetika rumalusest. Igas taolises juhus on kuskil üks loogiline viga. Kas või kuulsas kaasuses: kui mõrtsukas jälgib kedagi ja pärib teeliselt, kas ta on kedagi näinud, ja kuhu jooksmas; kas teeline peab rääkima tõtt? Mis tagamõttega kujundada eetilisi printsiipe maailmale, milles ometi eeldatakse mõrtsukate olemasolu? Kõik muudki lood kohuste kollisioonidest on taolised. Aga ometi inimene tahab teada, kuidas toimida taolisil puhkudel. Seegi on lollus, isegi väga pikk uuring ei anna vastust; mainitud juhul põgenik võib olla varas, kes valetab, et jälgija on mõrtsukas jne. Kindel paistab vaid: mida vähem inimene tegutseb, seda eetilisem ta paistab. Paistab! Häbistav küll inimkonnale, et ikka veel on vaja korrata: Tee teisele, mida tahad, et tehakse sulle! Kuidas üldse on võimalik, et inimene tahab teha teisele just vastupidist? Mina pole seda veel taibanud. Kas igaüks vihkab teist? Mis põhjusel siis? Mis on inimeses sel kohal vigane? Kas tavalist käitumist (teised kannatagu sinu läbi) ei põhjusta kuskilt mujalt võetud kaalutlused? Küllap võimuhimu? Inimese primaarseid soove on, et temaga teised tegeleksid, arvestaksid temaga, tunnistaksid teda. Juba imikuna ta kogeb, et selleks on vaja karjuda, ja lapsena, et selleks on vaja panna karjuma teisi. Ja nii see püsib surmani. Lõuga ise või pane teisi lõugama, siis oled inimene. Kui teed teisele meeldivat, siis ta ei karju. Tänab vast, ent see ei avaldu enamasti nii selgelt, et tunneksid enda teinud midagi olemajäävat. Inimene on laisk ja valib hõlpsama tee tõestamaks oma olemasolu teistele. Laiskust on inimkonnas sel määral, et psühhoanalüütikud said suremisetungi tuletada temast. Kuid sel pole suremisega tegemist, vaid magamisega. Kaladki veel söövad pidevalt ega maga. Kass magab suurema osa oma elust ja inimene tahaks samuti. Ta on ainult otsinud kaunimad nimed sellele: puhkus, rahu, mõnu, mugavus. Aga ükski ei sisalda muud, kui soovi magada häirimatult siis, kui kõht on täis. On inimesi, kes muud üldse ei tee, kes iga muud tegemist peavad ülearuseks ja mõttetuks. Sest need ei täida kõhtu ega soodusta und. Kuid siiski neis on soov, et teised neid tunnistaksid inimesiks. Seda on võimalik saavutada võrdlemisi vähese jonnimisega (“ma ei saa magada, kui koer kuuleb”), teiste kiusamisega või laste sünnitamisega. Seepärast tüüpiline inimene – ema, kes oma last peab paremaks teiste omadest, pole rahul ühegi maailmakorraga. Sest ükski ei anna võimalust süüa ja magada pidevalt. Elutarkus võib olla sama inimesil, kes viibivad hoopis erinevais maailmades. Buddha nime all seisab Mahâvagga Nâlakusutta's lause: What is deficient that makes a noise, what is full that is calm; the fool is like a half-filled waterpot, the wise is like a full pool. /1/ Ja Pope on öelnud: It is with narrow-souled people as with narrow-necked bottles: than less they have in them, than more noise they make in pouring it out (Swift, Works IV, 247). /2/ Aga need kaks on nii sarnased, et Pope peab selle tarkuse olema saanud kuskilt mujalt, muidu on tegemist imega. Üldmõttelt hirmsas “Kalila ja Dimna's” /3/ on ometi väga tulusaid õpetusi, nagu see vaenlaste kohta: Wer selbst vielen Feinden

etwas Unangenehmes tun will, der möge sich selbst mit Vorzügen ausstatten. Dies ist für sie etwas höchst Unangenehmes. /4/ Samuti on ju kindel, et armastus vaenlase vastu on vaenlasele väga pisut meeldiv. Mis saab nüüd eetika ühest maksiimist, õigemini, eeldusest, et inimesele armastus teiselt valmistab naudingut? Üsna taoline on Pope'i tarkus: To be angry is to revenge the fault of others upon ourselves (IV, 242). /5/ Eks mõned arva teiste süü kandmist eranditult kristlikuks käitumiseks. Tähendab, vaenlasele vihastuda oleks “kristlikum”, kui teda armastada!! Sihukesed on kasuistliku eetika netid tulemused! Väga üldiseks tarkuseks on maailmas olnud ka see, et kasutamiseks kõlbmatu jääb ellu, too aga, millega-kellega saab hakata midagi pääle, hävitatakse. Et ma liiaks hilja taipasin selle väite sügavat sisu, panen siia kõik kohad, mis tean: Tˆsuangtse (Wilhelm) XX, 1 Kumbhakârajâtaka (408): Fausböll III, 375–383; Dutoit III, 409 Charpentier, Paccekabuddhageschichten, 1908, 36j. Hertel, Pancatantram /Kalila ja Dimna/ I, 113 Abstemius, fab. 12 (Anon. Neveleti 540). Desbillons, Fab. Aescopiae, Mannhemii 1768 (V, 25) Waldis II, 43 Wünsche, Die Pflanzenfabel 1905, 87j. Kuigi neist Tˆsuangtse peaks olema kõige vanem, ta ometi arutleb kõigist nendest mõistlikumalt ka vastandjuhtumit: kasutatamatus on kahjulik! Sellele dilemmale, mida siis teha, ei oska temagi anda muud vastust kui, et see, kes tunneb Taod, entsprechend den Zeiten wandelt er sich!/6/ Nõnda siis: absoluutset, alatikehtivat juhist pole – ja tõepoolest on nii iga õpetuse või käsuga “tee nii, siis...” vormis. Ükski ei kehti absoluutselt, kõik ainult tingimisi, arvestades inimese ning olukorraga. Ja väide, et “õige inimene” alati talitab õieti, ei tähenda midagi niikaua, kui õigsuse mõõdupuuks on talitamised ise ja mitte nende viis, nende mõnu. Formaalne külg on olnud eetikas liiga väikese tähtsusega, “kuidas?” pole olnud huvitav teoreetikuile, vaid ainult “miks?” ja “mis?” Praktilises eetikas on “kuidas?” tähtsus küll suurem, – aga siiski vaid puhuti. Näiteid leidub külluses! Inimene, kes teise tapab kaikaga vihast või üleoleku saavutamiseks (hirmu pärast tema ees) on mu meelest ingel, kui teda võrrelda olendiga, kes samul kaalutlusil tapab teise pikkamisi füüsiliste või vaimsete mürkidega. Viga mõrtsukas on teisel juhul sügavam. Osav varas on muinasjuttudes juba sangar, sest tema varguse taga pole saamahimu kuigi suurel määral. Kui “Eluhirmu” autor oma lapsepõlves pildikesi kopeerinuks, teadmata, et teeb pattu, olnuks minu meelest kõik korras temaga ja teoga. /7/ See kehtib vastupidigi. Tõtt öelda teisele võib nii, et see on peksmine, almust anda võib nii, et see on rusikalöök näkku. Mina ei usu, et almus ise juba on midagi ja viis teda anda ei tule arvessegi. Andjat ta igatahes ei tee paremaks, saajal temast harva on abi enamvähem tavalises olukorras. Muidugi, nälgasurevale pole oluline, kuidas on antud tükk leiba, kiratsejale aga küll. Mõlemad pooled mu meelest on väga olulised. Kui arvestada ainult “miks?” ja “mis?” külgi, tulevad lollused; kui halva ja hää juures küsida “kuidas?” saab alles mu meelest võimalikuks rääkida eetikast, sest ainult sel puhul on oluline inimene. Muudel kordadel on tähtis tegu, tema siht ja põhjus, inimene võib aga jääda hoopis kõrvale. Teatavasti teod, nende põhjused ja otstarbed on kaunis konventsionaalsed, uut midagi vaevalt kunagi tuleb juurde. Abielurikkumine, tema põhjused ja otstarbed püsivad ju seniks kui on

abielu. Almuste andmine pole muutunud tuhandeid aastaid. Kui inimene elab ühiskonnas teiste järeletegijana, comme il faut, ta võib paista väga moraalne, olemata seda. Ainult viis, kuidas ta midagi teeb, näitab ta tõelist olu. Vahel muidugi juhtub küll, et konventsioonides on määratud ära “kuidas”. Kui lugeda Swifti A Complete Collection of Genteel & Ingenious Conversation, siis alles taipad, et inimkond pole muutunud ega muutu. See on draama, mille tegelased kasutavad ainuüksi üldtunnustatud fraase, üldtunnustatud järjestuses. Enamik nendest elab praegugi korralikel koosviibimistel edasi, kuigi Swift kartis silmakirjatsedes, et ainult üks toapoiss kuue hulgast on so fine a genius as to relish and apply those exalted sentences./8/ Nende hulka kuuluvad sellised nagu: “Ei ole reeglit ilma erandita!” “Ega umbrohi ei kao!” “Kas su isa oli klaassepp?” “Küllap see oli kahejalgne kass!” Swift õigusega soovitab kanda kaasas oma raamatut, et pareerida õige lausega, paljud koosviibimised saaksid sisukamaks! Kole on, et selliste fraaside eluiga kestab rohkem kui 70 aastat. Vastumeelt on meile uskuda, et midagi uut pole päikese all, aga 1760 põletati Amsterdamis 8 miljoni livre'i eest muskaatpähkleid, et säilitada nende väärtust endisena. Et tänapäeval seda tehakse kartulite ja nisuga, polegi oluline, asi ise on sama. Ja seepärast pole midagi imelikku ka ses, et inimene on elanud muiste täpselt sarnasena tänasele, kõikide samade vigadega ja soovidega. Pole imelik, vaid jube, et tegelikult midagi ei muutu enne, kui inimene ise on enda teisendanud. Wellsi utopismis on aastatega toimunud suur pööre. Esialgu ta oletas inimkonna manduvat, kui tal pole võidelda hädade ja kannatustega, kui loodus on alistatud. Aga Men like Gods arvavad nõnda Maa inimesed, teised pole põrmugi mandunud, neil on tuhandeid võimalusi liikuda edasi. Teine on kindlasti õige, aga hää näide, kui kaua inimesel võtab aega taibata oma lollust, ka siis, kui ta tahab taibata. Selle paralleel on muidugi tavaline kujutlus, et kristlikus paradiisis inimesel peab olema kujuteldamatult igav. Et pääle “silmaganähtavate” sihtide võib olla muid, et siis, kui need saavutatud, ometi on midagi uut ees püüda, sellest inimkond ei paista taipavat midagi. Nad ei arvesta, õigust öelda, võimalusega, et need lihtsad sihid ongi saavutatavad. Ja nad ei tahagi, sest arvavad kaotavat nõnda palju vaheldust ning põnevust, haigusi, kannatusi, tööd. Nende puudumine vähendaks õnne ja rõõmu pinget ja kõrgust, teeks elu “ühetooniliseks” hääks. Aga naised vihkavad “külma hääd”! Tahavad kembelda ja võidelda, iial aga mitte võita. Ja nad ei suuda ega saagi kujutella, et sama hoiakut võiks jatkata uuel pinnal. Võib olla, nad alateadlikult taipavad, et sel pinnal ikka enam ei saa askeldada tungide ja tujudega. Seepärast naised tavaliselt iga säärase “kauge” sihi tunnistavad unistuseks või “eluks pärast surma”. Paradiisi Men like Gods stiilis ei vaja ükski naine ega paljud, paljud mehed. Aga, kui eeldada ja uskuda tema saavutatavust ses maailmas, kas siis jõutakse selleni? Usun veendunult, et jõutakse. Kõik sõltub autosugestioonist taolisis asjus. Ja avalik arvamine (inimene on juba selline, maailm on juba nii, loodusseadused on säärased) on samuti ainult autosugestioon. Kõik on otsekohe teisiti, kui hakkame teisiti mõtlema. Kahjuks just selles suunas inimkond pole peaaegu üldse nihkunud paigalt. Ptolemaiose süsteemi väline vorm on küll surnud, aga maailmavaade on jäänud ptolemaioslikuks (kõige keskus on tume ja raske Maa juba algusest saadik, loodute kroon on nigel ja patune inimene). Millal küll hakatakse mõtlema: oleme samast materjalist, millest tähed; mitte: tähed on sama räbalad nagu meie!

Luther ja ortodoksia täiesti eitasid pühade inimeste olemasolu ja nende suutmist midagi teha teiste kasuks. Ei uskunud, et maailmas kuidagimoodi saab levineda “häädus”. Aga nad kõik olid veendunud, et inimene saab müüa enda ära kuradile, hakata nõiaks ja kogu maailma levitada “kurjust”. Miks nad ometi deklareerisid halva hääst nigelamaks? Jumal ei suuda inimest muuta, kurat küll!! Aga see pole ainus taoline asi. Kindlasti inkvisiitori meelest olla muslim või pagan tundus vähem kuritegu, kui olla protestant. Oli ikka vist nii: tappa taheti, kui ei suudetud tappa “uskmatuid koeri”, siis hakati mitme surmaga hukkama ketsereid. Koergi on pisut targem. Ta ei hakka siis hammustama iseend, kui ei suuda kiskuda teisi. Seepärast on üsna rumal loba väita: meie usume hääduse võitu! Seda ei usu maailmas muud kui need hullud, kellede hulka kuulun minagi. Veelgi vähem on neid, kes “hääduse” võiduks aitavad kaasa. Ja need harilikult süüakse ära või taagitakse surnuks. Inimkond käitub nagu kalad või linnud. Igaüks, kes on alla või üle keskmise, peab kaduma. Isegi Friedrich von Speel/9/ polnud kerge võidelda nõidade uskumise vastu, hõlbus oli meie ortodoksia toe Carpzovi kombel mõista elu kestel surmaotsus 25 tuhandele nõiale. /10/ Nii kaua kui arengut-kasvamist võtta liikumisena mingi seletamatu täiuslikkuse poole (tegelikult küll, unustatud unenäo poole) võib elada lootes tulevikule. Kui aga areng tähendab nn. kohanemist muutlikele välistingimusile, siis on kogu universum üksainus sihitu sekeldus. Muidugi, kohanemine ise on mütoloogiline termin. Kui loom kohaneb uue olukorraga, siis tegelikkuses ta teeb midagi endas ümber, et kasutada teisenenud ümbrust. Aga üldstruktuuris ta jääb endiseks. Need, kes keelduvad muutumast, pidades end täiuslikeks ning õigeiks, hävinevad nagu rebasekütid-feodaalid. Kuid muutunute suhtes on peaaegu võimatu ütelda, kas ümbruskond on muutnud neid, nemad end ise või koguni, kas nemad pole teinud omale uut ümbruskonda? Viimast seepärast, et sama liigi esindajad sattunult uutesse reageerisid erinevalt ja kujunesid hoopis ise liikideks. Ja igal liigil on ju oma ümbruskond, oma maailm. Koera maailm pole inimese oma. – Kuid tulemus jääb kurvaks niigi, kohandumisprotsessi lõpuks ei saa olla mingi täiuslikkus, mida me ei oska sõnastada, vaid midagi veelgi segasemat, vasturääkivamat. Suureks õnnetuseks inimkonnale on elamine ajaloo perspektiivita. Mohendˆzodaaro või Mari rahvas elasid nagu kultuurinimesed ja mitte vaid kiht ülikuid nende hulgas. Aga tollal enamik maailma inimesi ei hoolinud sellisest elamisest. Riigilinnad keskaegses ühiskonnas olid vabariigid ja nende kodanikud tõeliselt intelligentne kommuun. Aga enamik inimesi ei hoolinud sellisest kommuunist. Riigilinnad on ju arendanud kultuuri, ehitanud rohkem kui meie aeg, paremini. Enamik inimesi on alati eelistanud süüa, sigineda, tappa ja – laiselda oma väljaheiteisse uppudes. Orja ning türanni hoiak ajaloo ning elu suhtes on sama, nad elavad vaid enestele ja üksnes eile ning homme. Keskaegne linnkommuun tõepoolest mõtles nagu vaba inimene, ajalooliselt. Et nad ei teinud midagi üksnes enestele, seepärast, nad tegid sajandite jaoks. Türann ja ori mõtlevad alati, et eelnenud põlved olid vähem täiuslikud – tapma ja paljunema. Aga mõlemat tehti üliosavalt Aˆsurnâsirbali ja Timurlenki aegugi, osalt ületamatult hästi. Vaba inimene alateadlikult taipab, et tõeline kultuur on alati püsinud sama ja alati ainult pisikeste saartena ulatunud välja sitamerest, elumerest, milles kihisevad ja kubisevad vaglad, mitte inimesed.

Riigilinnade languse vast päämine põhjus oli see, et nad käsitöö tunnistasid aulisemaks põllutööst. Õnneks jookseb sellesama kari otsa kapitalismgi tööstuse kanoniseerimisega (canon!). Õnneks, sest kapitalism pole muud kui riigilinnade-kommuunide ideoloogia rakendatud üksiku “rikastamiseks”. – Nähtavasti on kogu protsess toimunud nii, et esmalt ärtsukid ja piiskopid riisusid vabalinnalt tooteid, pärast kogu elu meetodeid. Sellega antikveerus ning suri kommuuni elustiil. Aga ta tõuseb uuesti, kuigi mina ei ela niikaua. Sest riigikapitalism erineb individuaalsest ainult selles, et pole võimalik näidata, kes on ekspluateerija. Kõik muu on faktiliselt sama. Tööline ehitab maanteid ja losse edvistamiseks, mitte maju elamiseks. XII sajandi linnades vaevalt leidus selliseid onne nagu praegustes. Kirik ning raekoda sel määral ei erinenud kodaniku majast kui moodne pank rätsepa üürikorterist. Millal koidab päev vabalinnade ideoloogia taastõusuks? Olen tüdinud kuulmast igasugustest “koosjooksmistest” ja “esimese õigustest”, – mõtet on vaid “koostegutsemisil”, koostöötamisel. Ratsionalistid tegid kõik võimaliku näitamaks, et maailm, nii nagu ta on, on parim. Kõige lühikesema ja siiski naljaka konspekti annab Holberg raamatus Nicolai Klims Unterirdische Reise worinnen eine ganz Neue Erdbeschreibung wie auch eine umständliche Nachricht von der fünften Monarchie, die uns bishero ganz und gar unbekannt gewesen, enthalten ist... Neue und vermehrte Auflage. Copenhagen und Leipzig 1753. /11/ Selles maailmas on kümneid totaalselt erinevaid riike, kus elavad intelligentsed puud mitmesuguste “ebanormaalsustega”. Quamso provintsis Nils kohtab olendeid, kes pole kunagi haiged ja surevad väga vanadena. See olukord annab Nilsi arvates pahad tulemused. Denn da ich keinen... traurig sahe, so fand ich im Gegentheil auch keinen einzigen, der vergnügt, vielweniger fröhlich gewesen wäre; ... empfinden nicht einmal ihre Glückeligkeit, weil sie immerwährend fortdauert, ja sie werden es nicht einmal gewahr, dass sie gesund sind, weil sie von Krankheit gar nichts wissen. Denn ein Gut das man beständig geniesset, wird man endlich überdrüssig... Es ist zwar ein unschuldiges Volk, es verdienet aber weder Liebe noch Hass; man hat von niemanden einige Beleidigung zu gewarten, aber auch keine Gunst und Gewogenheit zu hoffen. Man findet hier nichts, das einem missfället, aber auch nichts, das einen vergnüget. Und da ferner diese beständige Leibesgesundheit niemals die Leute des Todes erinnert, auch keine Erbarmung gegen Betrübte und Kranke erwecket; so bringen sie ihre ganze Lebenszeit in aller Sicherheit zu, ohne Vergnügen, auch ohne Eyfer und Mitleiden. Weswegen man auch bey diesem Volke keine Spur von Gottesfurcht, Liebe und Barmherzigkeit antrifft... Hieraus nahm ich gar leicht ab, wie viel die krankheiten und Gefahr des Todes nur Gottseligkeit und geselligem Leben beytragen; ja wie Unrecht wir dem Schöpfer thun, wenn wir ungehalten werden, dass wir gleichsam zu gewissen Bedrängnüssen geboren zu seyn scheinen, welche uns doch so heilsam und erspriesslich sind. /12/ Cambaras inimesepuud ei ela üle 4 aasta. See meeldib väga Nilsile ja mitte Spelek, kus nad elavad 400. Miks ta siis sedasi? Vast need, kes kannatavad 400 aastat, lähevad jumalakartlikumaks ja sotsiaalsemaks kui üksnes 4 aastat vaevlejad? Muidugi see arutlus üldse on ogarus, sest neilsamul eeldusil võib kõik juhtuda vastupidigi. Elu lühidus ja raskused teevad inimesest pigemini ateisti ning egoisti, halastamatu türanni. Lalaci ehk Mascatta provintsis pole inimesil vaja töötada söögi saamiseks. Holbergi meelest on see väga paha, sest sie werden

von Ruhe und Müssigkeit ganz träge, und sind fast beständig krank.Man findet daher wenig Einwohner, welche nicht eines frühzeitigen Todes sterben, und entweder von Würmern gefressen werden, oder bey lebendigem Leibe verfaulen... ich erkannte, dass die Knechte und Tagelöhner nach ihrer Art einigermassen noch glückseliger, als diese Bäume wären, weil sie wegen Faulheit und Wollust in allen Dingen schläfrig sind... Hieraus aber entstehen so viel üble Ratschläge, verzweifelte Unternehmungen, und waltsame Todesfälle. Denn der Überfluss, in dem sie leben, verderbet allen Geschmack, und benimt alle Empfindung des Vergnügens; erwecket aber im Gegentheil Ekel, und machet das Leben verdrüsslich. /13/ Mida teha, kui inimene ei oska kujutella muud töötamist kui kõhu jaoks? Kahju, et Holberg ei kirjutanud inimestest, kes ei söö, kel polegi kõhtu. Lõbus olnuks lugeda, millise sügava mõtte ja tuumaka moraali ta loeb välja mao olemasolust, millised kohutavad viletsused vaevavad neid, kel pole vaja süüa! Süütute maal, Spalankis, pole inimesi, kes on afektidega, kirgede ja pattudega. See põhjustavat ka teaduste nagu Rechtsgelehrsamkeit, Staatslehre, Historie, Sittenlehre, Mathematik, Beredsamkeit/14/ puudumise. Ja need on Holbergile preeksistentsed olendid, kellede pärast inimene on loodud! Matemaatika kuulub siia muidugi seepärast, et Holberg peab teda kaupmeeste kannibaljumaluseks. Ja siinkohal Nils peab koguni vajaliseks protestida teiste ratsionalistide vastu, kes väitnud, et die Laster im gemeinen Leben nöthig wären, und den Zorn einen Wetzstein der Tapferkeit, die Eifersucht einen Sporn des Fleisses, und das Misstrauen einen Zunder der Klugheit nennen./15/ Tal pole õigust teha seda, sest asja võib võtta niigi ja mitte piirduda väitega, et püüdmatus jõuda ette muudest inimestest põhjustab ilusate hoonete puudumise. Tarku olgu vaid niipalju, et jatkub ametnikeks. Kõik teised olgu lollid, sest lollid hindavad auameteid ning tiitleid ja nende lootuses rakendavad end hoolikalt raskeiks ülesandeiks. Nad on seetõttu üldsusele kasulikud vähema kuluga kui targad. Sest tark nõudvat oma teenete eest den Kern, da sich Narren mit den Schalen abspeisen lassen./16/ Tuum on arvatavasti – raha! Sõdureid saab vaid rumalaist, kes loodavad pääseda ajalukku! Targad mõtlevad selle kohta, dieses sey eine grosse Eitelkeit (tühi asi), wenn man diejenige lobete, die es nicht hören./17/ Kummalised targad need, kes armastavad raha ja kiitust. Ja õnnetud targad Nilsi arvates, sest niemand will hiervor dem andern hervor zu thun, weil man hier keinen höher hält als den andern, und niemand scheint hier weise zu seyn, weil sie alle weise sind./18/ Küll on hirmus õnnetus tarkadele! Kole! Kohutav! Aga hirmsaim on, et filosoofide maal Mascattias keegi ei hooli maistest asjadest. Isegi naised on jäätud rahuldamata. Peab elama vaesevõitu maal. Sest Kimalis, kus leidub igasuguseid metalle, on inimesed kõik hakanud kaevureiks ja vargaiks. Pole muud kui röövimine, hirm, kahtlustused, usaldamatus, kadedus. Sugugi hää pole, kui kõrgem klass elab tagasihoidlikult ja kokkuhoidlikult. Sikloki Mihos on nõnda ja selle tulemuseks, et das gemeine Volk ein faules, träges und bettelhaftes leben führet, weil es nichts zu verdienen hat, oder etwas erwerben kan./19/ Aga Lihos elatakse uhkelt, soodustatakse kulutusi. Seetõttu on seal kunste ja teaduseid, mis õhutavad tööle ja võimaldavad koguda varasid. Ainult laibad on sääl vaesed! Ja nii die Verschwendung der Reichen giebt also der ganzen Gesellschaft das Leben./20/ Aga sellest järgneb, et teadused ja kunstid ise

on ülearused. On üldse meetod alamate klasside käes, et rikkailt pressida välja raha. On ometi alaväärtuslikud. Kõrgem klass ei harrasta neid, toetab vaid! Micolaci maal peetakse seadusi jumalaiks. Kuid Nilsi arvates, parem siiski uskuda Jumalat kui seadusi. Põhjus on väga veider. Seadusi sääl ometi ei austata nii nagu Jumalat ja loobutakse nendest, wenn es nur verborgener Weise geschehen kann, dass sie nicht an den Tag kommen./21/ Usund on siis ikkagi vajaline vaid käskude pärast. Käske on tulusam pidada Jumala antuiks, sest siis kardetakse neid rikkuda. Käsku, mis annud enese, võib aga põlata. Viimati Holberg kasutab võimalust õpetamisekski. Ta ideaaliks on ju praegune maailmakord pisut parandatud kujul. Ja suurim parandus, mida tema vajab, on spetsialiseerumine teatavale ametile, arstil koguni, teatava haiguse tundmisele. Mitme ameti pidamisega ta meelest wird die Leutseligkeit unterbrochen, das mürrische Wesen vermehret, und die Aemter schlecht besorget”/22/ Ja kui inimene valib endale elukutse, pidavat ta vähemalt käituma sama targalt kui näitleja, kes ei vali endale parimat osa, vaid vastavaima oma võimeile! Taoliselt saab õigustada kõike olemasolevat, kuulutada Jumala tahteks kõik nähted, leida igast sügavaid ja imelisi saladusi. Aga õige on ometi vastupidinegi: inimkond teeb kõik ja ta on juba loomult vigane, kuri. Kui hakata väitma, et maailm koosneb jumalatahetust ja vastupidisest, siis on olukord lootusetu. Siis kõik, mis meile mõnus, on Jumalast ja vastand kurjast. Kogu eetika on siis üksnes oma soovide õigustamine. Jääb vaid võimalus loobuda soovidest, aga seegi sisaldab loobumise igast katsest parandada maailma. Sedagi tahame ja katsetame ainult selleks, et meil oleks parem. Kardan, mina himustan inimeste targemust esmalt seks, et mul oleks võimalik rääkida ning õppida targemaks. Leida midagi senitundmatut, teha midagi endast ilusamat on ainsad mõttekad asjad maailmas. Tegemisel on mõte, mitte aul või tasul tehtu eest. Aga inimese eluaeg on väga lühike, et midagi teha õieti. Ja sellestki läheb enamik raisku. Suur osa tühja lobisemise kuulamisele. On inimesi täiesti sarnaseid grammofonile kahe või kolme plaadiga, mis automaatselt käänduvad. Nad ei tee midagi. Aga nagu inimene pumpab jalgrattakummidesse õhku, nii nemad pumpavad endist välja sõnu. Kui tunnevad, et peaksid rääkima, kuid puudub aine. Pole ainult sääraseid naisi, on väga palju mehigi. Selle asemel, et midagi teha, ta tuleb pärima, kuidas elab keegi, kellest tean vähe, pärija veelgi vähem. Ja pärijal pole tõelist huvigi teada. Üks möga teise otsa ja kõike kokku koguni hüütakse intelligentse inimese eluks! Selle pääle raisatakse aega, isegi lugemist võetakse tööks. Mingi eeskuju ei mõju sihukeste pääle. Alati nad deklareerivad: nemad teeksid küll, aga tingimused pole sobivad neile. Ja nad ei leia sobivaid iial. On koguni vihased, kui teised teevad, see ju näitab, et tingimused pole süüdi. Tõtt öelda, nad ikka on. Kui tuleb viisakalt kõnelda sääraste olenditega, leidmata ühtainsatki, kellega oleks mõtet rääkida; kui nagunii lühikest eluaega pillata nõnda nende pääle, – siis, tingimused tõesti on viletsad. Kui arvata juurde need poolikud, kes tegelevad raha või au pärast, nendegi olemasolu halvab tingimusi. Ainult üksikud tõesti tegutsejad on olemas. Ja need mattuvad selliste nimeliselt inimeste riitade alla, lõpevad enamasti hullumajades. Sinna nad kuuluvadki. Normaalne inimene teeb kõik raha või kuulsuse saamiseks, kes toimib teisiti, on anormaalne ning ebamoraalne.

Mis õigust on elada sääraseil normaalseil inimesil, ma ei tea – küsin ainult siis, kui kuulen, kuidas nad kõrvaldaksid kogu maailma, jätaksid alles üksnes enda ja oma kuulsuse tausta. Üks normaalse inimese olulisi jooni on ju oma sümpaatiaid ning antipaatiaid pidada Jumala tahte avaldusiks. Kõik, mis takistab omale antipaatse isiku kõrvaldamist, on kuri. Muidugi, seda sügavat äratundmist peidetakse tuhande muu fraasi taha, mis tavaliselt on ülepääkaela tehtud üldistused. Kellelgi on olnud mõni halb kogemus, ütleme, mõne juudiga. Selle ühe järgi ta otsustab 15 miljoni üle. Mitte ainult seda, vaid normaalne inimene koguni nõuab, et ta sõbrad ja sugulased, kel on olnud vastupidiseid kogemusi ning need, kes pole näinudki juute, otsustaksid täpselt nii nagu tema! Mõni päev hiljem ta väidab, et ka eestlased ei kõlba kuskile. Kui tahad leida armu tema silmade ees ja oma elupäevi pikendada, kiida kaasa. Ainus inimene, kes väärib elu, on selline normaalne inimene ise ja mõni ta sooseltsist, korporatsioonist, tuttavate või austajate hulgast. Kõik teised on massa perditionis./23/ Ülioluliseks teguriks tegemisel on ühe veende kaks külge. Inimene peab uskuma, et teatav asi “tasub teha”, aga ka, et ta oskab teha. Igatahes on see veene autosugestioon. Kui ma leiaksin, mida teha endaga, et olla veendunud nii, oleks minu elu korras täiesti. Mõnele inimesele aitab teistelt kiitus. Mulle mitte. Võibolla aitaks tunne, et mind aidatakse, tahetakse aidata? Küllap vist, ma ju ise tahaksin ka alati aidata kaasa, kus näen midagi tõeliselt tublit tehtavat. Aga need, kes on väljas kiituse järgi, ei saa sellest aru. Ja see on mu õnnetus. – Joonistan paremini, kui keegi muu on ostnud mulle pintsleid või paberit. Mõtlen selgemini, kui keegi ütleb, kus on minu segadus. Luuletan paremini, kui keegi lükkab mulle ette mõne pildi või mõtte. Teen meelsamini igasuguseid ettevalmistavaid töid, kui keegi mind aitab, kuitahes vähe. Saan olla üksi, aga midagi tehes pean tundma, et keegi on minuga ja teeb kaasa. Võib olla, selles on vaid jõuetust ja rumalust. Kuid mulle tundub, et sild, mille tegemisest nii või teisiti on võtnud osa 100 inimest, on sillam kui see, mida üksainus inimene on ehitanud kogu elu otsa. Seepärast olen kollektiivse töö poolt ja mõtlen, et iga jäädav ja kaunis asi maailmas, ka luuletus või maal, mille teinud üksainus, on tõepoolest kollektiivi töö. Aga totakad mõtlevad, et teised on vaid kiitma või laitma maailmas, – nemad, nemad ei vaja kellegi abi! Kuid isegi lausa “abstraktne” maal pole ainult kunstnik ise. Koguni kõige viletsam jutt pole üksnes tema autori töö. Minul igatahes on hää, kui mul, ütleme, mõne raamatu eessõnas, oleks kümneid nimetada, kes mind kuidagi aidanud. Siis ma ei tunne, et töö on kasutu, inimkonnale päälesurutud, üksiku väljaheide. Raamat, mille kirjutanud meestnaist kokku, minu meelest on tõeline raamat. Kunstnik, kes pole maalinud oma naist, pole kunstnik – ja ta naine on tola. Muidugi on see palju vähem, kui kirjutada raamat kahekesi, aga ta on siiski enam kui laps. Laps ei sisalda rohkem kahe koostööd kui materjali hankimise, mida kogu ümbruskond tahub kujuks ning vanemad kõige vähem. Marmoritüki kohaletoimetamine on muidugi koostöö, aga tõeline oleks temast kuju tegemine. Sinnani tavaliselt vanemate koostöö ei küüni ja üks lõhub teise tehtu. Muis asjus koostöö võib olla koostööm. Last kasutab ju naine tavaliselt mehe õpetamise ja türanniseerimise vahendiks. Ükski isa pole ema arvates pojukest kohelnud õieti, kuigi ta isegi ei tea, mis on “õige”! Mõni naine lepib sellega, kuidas mees KÄITUB lastega. Sellest ilmneb, et naised juba loomult on vastu igasugusele koostööle. Dˆzâtakais /24/ on üks lause, millele kirjutaksin alla jalgadegagi (480): Wenn du mir einen Wunsch gewährst, Sakka,

Beherrscher aller Wesen: Nicht mög' ich sehen einen Toren, noch hören, noch mit ihm verkehren; nicht mög' ich Unterhaltung pflegen mit Toren und mich dran erfreuen. /25/ Kõik vead, mis inimesel on, sõltuvad mu meelest rumalusest ikkagi. Üteldakse küll, et inimene püüab talitada oma “parema äratundmise” vastu ja kõneldakse koguni vanast, võimsast Aadamast, kes ikka takistavat. Mõtlen aga, et inimene, kes tõesti midagi endas on tundnud rumala, loobub tahtmatult sellestki rumalusest. Vana Aadam on üksnes katse oma lollust õigustada antud juhul või näidata ta tarkuseks, – tähendab, ka totrus vaid. Tarkuse poole mineja suudab tunnistada end eksinud eile või täna. Rumal taotleb igavest, usub vaja kogu eluaeg kõnelda samu sõnu. Tahab olla Jumal, kes ei muutu. Kui inimene väidab endale jumalikke omadusi, ta on ogar. Rumalus on inimlik omadus ja sama häbiväärt, kui olla inimene. Rumaluse ilustamine jumalikuks on patt Püha Vaimu vastu. Võimalik, et Jumal ise ei peagi end igaveseks ja muutumatuks. Kuid “kurat” ja tema kannupoisid usuvad seda enestest. Nad ei saa teisiti. Kui lollus ja kurjus usuksid end üürikesiks, siis poleks lollust ega kurjust. – Ja vastupidi, kui midagi väidab end olevat õige ja kehtivat igavesti sellisena nagu täna, on kahtlane kohe, kas see midagi on õige ja hää. Meil on ainult väga pisut aimu sellest, mis reaalsus on tõepoolest. Praegu on “tõde” õige sõnastiku kasutamine, kuid rumal on kindlasti seegi, kes usub kataloogi objektiivseks tõeks. Sellist rumalat on raskem raputada valla ta pimedusest, kui seda, kes ei usu ega oska kasutada ühtki kataloogi. Väga paljud inimesed dualistlikult mõtlejate hulgas hoopis vastupidi Holbergile on leidnud maailma, nagu ta on praegu, põrguks. Juba Markion kinnitas seda üsna ilusasti, seletades, et ristimine annab inimesele vabaduse Jahvest, kes on kuri jumalus seepärast, et ta on õiguse jumalus. Ja Braslavi Nahmân /26/ ütles: “Kõik ütlevad, et on olemas see maailm ja tulev maailm. Ja ennäe, tulev maailm, meie usume, et ta on olemas. Võimalik, et on olemas samuti see maailm kuskil maailmas. Sest siin ilmneb, et ta on Kehenna. /27/ Sest kõik nad on alati täis suuri piinu!” Ning Conrad Aiken, kes mu meelest on üks mõistlikke kirjanikke, küllap teadmata midagi Markionist, sõnab: I like to think that this existence here is hell. That's what, hell. We ourselves are the doomed, and our pitiful little ideals and hopes are precisely our torment. /28/ Kui üldse uskuda kolme maailma olemasolu, siis see, milles viibime, on kahtlematult põrgu. Igatahes, meil pole mingit võimalust teha kindlaks, et elame Jumala loodud maailmas. Pole isegi vahendeid tõestada, et me elame. Sest põrgu üks tunnuseid võib olla ka see, et temas viibija ei tunne end olevat surnud ning kardab põrgust pääsemist. Kogu XIX sajandi läbi inimesed tõepoolest tegelesid ainult küsimusega “Kuidas ruttu rikkaks saada?” Kõik võitlused kiriku, feodaalide, maailmavaateliste igandite jt. vastu plaanistati selle sihi teostamiseks. Keskseks kujuks kirjanduses sai selline osav ahnitseja. Dickens ja teisedki näitasid sedasorti kahejalgsete halbu külgi, kuid nad suhtusid aupaklikult printsiipi. Rikkus ikkagi püsis ideaaliks. Jäi neilegi, kes hüüdsid end sotsialistideks. Kui mäletan õieti, sama kirjastus, kes õpetas rikkaks saamist lühikesel teel, õpetas 1900 paigu darvinismigi ja sellega kaasnevaid uudiseid. Põhjus on selge, kuigi ei seleta hoiaku olemasolu. Kalvinistide arvates tähendas jõukus, kuulsus ja laste hulk predestinatsiooni õndsusele. Darvinistide meelest oli vastav olend fittest for survival. Darwin õigustas Calvini dogmat “teaduslikult”, näitas ta

kehtivat universumis, mitte vaid ühiskonnas. Isegi astronoomiasse tungis see vaateviis. Planeetidega alles oli teataval tähel mõtet, muidu ta oli vaid tühine “elutu taevakeha”. Valgus polnud midagi, tema otstarve oli võimaldada kokkuhoidlikule ärimehele käia sital alati selsamal kohal. Midagi ei tohtinud minna kaotsi, nõnda leidis Calvin ütelnud Kristuse. Kaheksateistkümnenda sajandi mõtteviis oli teleoloogiline välja ning seepärast naeruväärne, kuigi ta vagusalt püsib praegugi ülendatud igasuguste lisahüpoteeside varal. Ustakse ju ikkagi, et kõik juhtub ja on määratud juhtuma inimese pärast. Aga just siis, kui teleoloogiline vaatlus suundus inimese kallale, leppisid vabrikandid, börsispekulandid ja igasugused marodöörid kokku “loodusteadlastega” ja kuulutasid teleoloogilise vaatlusviisi ebateaduslikuks, patuseks. Kapitalist ei tarvitsenud enam küsida, milleks ta ajab kokku raha, milleks ta hävitab või ekspluateerib tuhandeid teisi? Teda tohtis vaid huvitada küsimus, millised eeldused ja õigused tal on talitada nii. Ja sellele küsimusele oli anglosaksi puritanism ja “loodusteadlased” andnud sama ja seepärast kindlasti õige vastuse: ta oli valge, seepärast predestineeritud valitsema ning õndsuserikkusele. On vale kõneleda “loodusteadusest”. Darwin ja Co ei tundnud huvi looduse vastu, vaid küsimuse vastu, kuidas ühest algolendist on saanud hulk erinevaid ja kas leidub tunnuseid, mis ometi õigustaksid ütlema, et meie tööstusetegelased ongi selle arengu telos? Mis sellel problemaatikal on tegemist loodusega, ei taipa mina. Igatahes on nende teosed niisama vähe loodusteaduslikud kui sugupuu ajalooline. Mõistlikumad teadlased vähemalt möönavad, et Loodus, millest räägivad loodusteaduse klassikud, on üheltpoolt täis teoloogilisi jooni, Jumalalt võetud omadusi, teisalt aga on Looduseks kuulutatud normaalse vaatleja kogemuste kompleks. See on liiga viisakalt öeldud, mina ütleksin: liigkasu taotlev, kõrilõikaja vabrikant ning tema äri prosperity'st/30/ huvitatud pedantlik professor leppisid kokku ja kuulutasid teine teise Jumalaks! Igal olendil on olnud ja on oma maailm, oma Loodus, inimesel samuti. Mis õigust on meil seda kuulutada ainuõigeks ning arutella, kuidas taimed või loomad on kohandunud sellele maailmale, mis eksisteerib ainult inimese jaoks! See on umbes nii nagu mõrtsukad tunnistaksid end inimkonna tippsaavutiseks ning siis hakkaksid muude inimeste iseärasusi paigutama evolutsiooni skeemi. Osa inimesi jääks vaid materjaliks tapmisele, teiste kõrgust arenguredelil hinnataks vastavalt sellele, milliseid tapariistu nad kasutavad, ja kui palju nad suudavad tappa ajaüksuse kestel! Hullud võiksid tegeleda sellise ogarusega, aga professorite selliseid arutlusi hüütakse eksaktseks teaduseks! Võimalik, et kultuuridega on nii juhtunud nagu juhtub indiviididegagi. Nad arenevad teatava punktini, siis jäävad igaveseks seisma. On ju selge, et Sakkara, Mohend^zodaro, koguni Mari seisavad kultuurselt kõrgemal kui pärastised saavutused mujal. Igatahes, kasv võinuks olla pidev. Aga nagu inimene peatub ja takerdab teatavale punktile. Millised tegurid sunnivad selleks, mina ei tea, väliste hulka vähemalt kuuluvad naised, kes nõuavad mehelt “kindlust”, püsimajäämist teatavate fraseoloogiasse paigutatavate “tõekspidamiste” juurde. Samuti on naised süüdi kultuuride seisakus, teatav faas on neile non plus ultra. Arvavad asja muutumisel tingimused olevat halvemad pisikesepere soetamiseks ja valitsemiseks meeste üle. Nõuavad seepärast, et kõik peabki jääma nagu praegu. Vahel suudavad mehed valu ja vaevaga näidata, et võib veel minna edasi sammukese, enamasti aga mitte. Euroopa kultuuri haripunkt möödus kunagi XVIII sajandil. Enne seda haritlased ei taotlenud rikkust ja lapsi, vaid teatavat

täiuslikkust, ütleme, elusust selle sõna liikumise mõttes. Voltaire narris ära endised ideaalid, ei andnud ühtki uut. Naised tunnetega laste suhtes ning kapitali püüdmine tohtisid tulla kirjandusse. Sangariks sai ärimees, kes oma peenele daamile tasuks süütuse eest võimaldas paarikümne lapsukese eduka lansseerimise. Kvantiteet võitis, sest naised tunnistasid vaid teda. Ja dünaamiline oldi vaid staatilisuse säilitamiseks, nagu naised toodavad üha uusi titasid selleks, et korduksid endised tunded. See avaldub kõikjal. XIX sajandil ei ehitata maju igaveseks, vaid ulualuseid perele. See tähendab, inimene täna ei ela, kavatseb hakata homme, – aga seda aega ei tule kunagi, sest kõik on provisoorne, tühjatähjaga tegelemine, igaveseks elamine on unustatud. Gartenlaube romaaneski ju õnn algab raamatu lõppedes, /31/ aga keegi ei söanda kirjeldada seda armastajate tulevikku. Kogu maja täideti kvantiteedilt ennekuulmatu arvu mööblite ja riistadega, et naine tunneks end kodu, saaks ajaviidet ning valitsemisevõimalusi. Tehti emistele pesasid, mitte ruume elamiseks, veelgi vähem lugemiseks või mõtlemiseks. Midagi magedamat kui XIX sajand ja tema paberilseisvad ideaalid vaevalt on võimalik kujutella, kuigi praegu rohkesti on tema austajaid. Augustinus julges ütelda (ps. 90 seletuses) non solum martires, sed ipsum Dominum nostrum, Jesum Christum cum ipsius adiutrio, si volumus, possumus imitari./32/ Praegu ei usu seda vist enam keegi, sest keegi ei tahagi olla nii. Usklikelegi on tähtsam otsimine ja püüdmine kui olemine. Nad tahavad olla igatsejad, sest kardavad, et saadu ei rahulda, kuid seepärast ka, et laiskurgi võib igatseda ega tarvitse muuta end. Kohutav on mõtete raiskuminek ja nende äärmiselt aeglane idanemine. Kümneid kordi ajaloos räägitakse samast tõest enne, kui sellest kujuneb üldine ebateadlik eeldus. Goethe juba käsitles kunsti arengut organismi elukäiguna, aga alles Spengler üldistas kultuuridele. Ometi peaks ju olema endastmõista, et teatav ühiskond on samuti organism nagu iga indiviidki ja üksnes pimedad “loodusteadlased” võivad väita, et indiviid on küll surelik, tema edasiantud tõrvik aga ei kustu iialgi. Goethe tsiteerib selle juurde Velleius Paterculust, /33/ kes käsitles probleemi, mis huvitab Goethetki, näeb ainult moraalseid põhjusi teatava perioodi kultuuri kõrgeimuseks, mis Goethe arvates als mitwirkend nicht ausgeschlossen werden können. /34/ Aga Velleius siiski selgelt väidab, et raske on viibida täiuslikus ja see, mis ei saa minna edasi, liigub tagasi. Ta vaid sõnastab sama väite teisiti ega uuri käigu ürgust. Arvab, et kadedus ja imetlus panevad inimesed taotlema sedasama täiuslikkust, mida näevad teistes. Nii midagi võistu jõuab õitsengule. Kui me aga tunneme, et nende täiuslikkus on saavutamatu või ületamatu, siis loobume püüust ning algab langus. Kui Velleius küsinuks, mis põhjustab siis selle tundmise, olnuks vastus sama, mis Goethel ja Spengleril. Paremat ei leidu: Seepärast, et inimese loomusel pole kalduvust end sõnatultki tunnistada viletsamaks, kui on teised. Kui ta seda teeb, peab olema põhjustajaks organismi-ühiskonna üldkogemus. Kuid ühegi kultuuri käik pole nii sirgjooneline parabool või hüperbool, nagu tahab Spengler. Ta kõver tuleb hoopis keerulisem ja lainetavam, kuigi üldiselt analoogne teistega. Sparta-Ateena heitlus supremaatia pärast on nähtavasti organismis antud samuti nagu inglaste ja sakslaste oma – sellest piisab näiteks. Aga iga languse sees on pisikesi tõuse, kui juhtub vajalist toitu parajal ajal. Võibolla on teised inimesed enam oma peremehed kui mina. Olen päris põhjani veendunud kõige selle keskpärasuses, mida teen. Ei

pea oma mõtteid, laule, jutte, joonistusi, teaduslikke arutlusi geniaalseiks. Suure hõng on puudu kõigel. Ja ometi kipun arvama, et keskpärasuse tunnetamine tõstab mu sellest üle ning sellega mu tegemisedki! Kui annan midagi vaestele või teen “hääd”, ma ei saa teha mõtlemata, et see vast siiski mulle pannakse teenete kontosse ja kuidagi tasakaalustab mu vigde kontot. Tean, et taolised toimingud on vigased, hüüan neid tölnervariseri omadeks, aga ma ei saa kuidagi lahti nendest, ei taipagi, milline peaksin olema, et saada. Veelgi halvem – kui vabaneksin neist vigadest – küllap siis peaksin end nende puudumise pärast paremaks! Mul pole vist pääsu, ma upitan end millegatahes ja kuidastahes! Ometi, ma ei usu kausaalset seost, siin usun, siin otsin põhjusi enese õigustamiseks ja ülistamiseks iseenda ees! Milleks seda on vaja, ei tea. Ainult kaks kohta Jules Verne'i L'Heritage de la Bégum'ist ja kogu XIX sajandi tervemõistuslik armetus on nendes. Professor Sarrasin on Londonis Hügieenikute internatsionaalsel Suurkongressil, kõik ajalehed räägivad ettekandest, mis tema sellel pidanud. Kui ta pärib 527 miljonit franki, siis talle kongress neljandal istungil teeb ovatsiooni. Kuulsus ja raha on ainsad asjad, milledel on väärtust, hügieen on ka vaid seks, et väärtusi kauem nautida. Maeterlinck on tõesti sageli kirjutanud väga õiget juttu, kuigi väga sageli nii pikalt, ähmaselt ja ilusalt, et paistab nagu talle küsimus ei olnud selge ja tõde kaob kirevasse uttu. Terve lehekülje eksplikatsioonide keskel seisab: “Mitte sellel, kes tunnistab, pole vaja punastada, vaid sellel, kes ei taipa, et meie just vea tunnistamisega oleme temast saanud üle.” Tegelikult pole see lause muud kui Pope'i oma, ühiskondlikumas, üldinimlikumas väljenduses. Aga ma kahtlen, kas siis, kui keegi tunnistades arvestab nende lausete olemasoluga, nad kehtivad. Ei usu rumalust või viga kadunud siis, kui neid tunnistatakse eeldusel, et tunnistamine vabastab neist. Kummaline see on, aga paljud tõed, loodusseadusedki ei kehti selle jaoks, kes teab nende olemasolu. Drieschil /35/ on näiteks tõde: kliima mõjustab inimese arvamusi. Kui inimene seda teab, kas ta väited siis edaspidigi sõltuvad kliimast? Ja kuidas on selle tõe endaga, kas temagi on kuidagi kliima mõjualune või ometi tema ise on väljaspool oma sisu? Seepärast mu meelest koguni võiks ütelda: kui me midagi teame tõeliselt, teadmine on igas meie rakus, siis selle sisu pole enam kehtiv meie kohta, siis võime astuda edasi. Kui oleme veendunud jalatallani oma kurjuses, surelikkuses jne., siis pole neid meis enam? Vaevalt Drieschi näide kehtib muude kui kausaalsuse otsuste kohta. Aga nende puhul ka üldiselt. Kui väita, et “päälisehitiste” iseloom sõltub majanduslikust olukorrast, millisest majanduslikust olukorrast siis see väide? Kui vaim on tunnetanud enda aine produtseerituks, kas ta siis on enam seda? Taotella õnne on fraas, mis ei tähenda midagi. Õnnelik on inimene vaid siis, kui teab, et ta üsna varsti saavutab oma soovid, mitte siis, kui ta on need saanud. Seepärast: õnne tahab inimene vaid poolikult, ilutseda oma vägevuse üle meelsamini kui seda vägevust. Sest iga reaalsus toob kaasa teatavad ülesanded. Et meie ei tunne oma tõelist telos't ega tõelisi ülesandeid, siis mu arvates seda, mis on tõeline õnn, me iial ei saa teada, sest meie keskpärasuse soovel vaevalt midagi on ühist tõelise telos'e ja ülesannetega, mis meil on Jumala ees. Aga, kuigi meie ei tea, mis on õnn sub specie aeterni, ometi teame vahel, mis on õnnetus samas ulatuses. Näiteks pole vaja palju kaalutella, et taibata: üks suuri õnnetusi on uskuda teatava ortograafiasüsteemi, interpunktsioonimisviisi või kataloogimise

kõikvõimsusse. Leidub inimesi, kes ei taipa taoliste asjade relatiivsust, kelle sihiks on neid teha aina täielistemaks. Sellega on inimestelt võetud võimalus üldse teha midagi uut, uut ja ohtlikku iganenud korrale. Kui tal pool eluaega kulub ortograafia õppimiseks (Inglismaal, Tiibetis, Egiptuses), siis pole temast lootagi kirjutajat jne. Liiatigi, ta pole võimeline kirjutama midagi, sest ta peab ju alati mõtlema ortograafiale või küsima endalt, kas raamatu arhitektooniline, kataloogiv ülesehitus avaldub küllalt selgelt päälkirjade versaalsuses, sõrenduses jne. Õnnetud on need, veel õnnetumad inimesed, kes midagi ei tee muud, kui viimistlevad neid relatiivseid norme. Nemad ei saa ju lugedagi midagi ning üle aabitsatõdede propageerimise ei jõua nad iialgi. Sest võimatu on etikettidega varustada iga lindu, putukat, mikroobi või mõtet, isegi iga raamat on loetav kümneilt seisukohtadelt. Vead, millised nad iganes oleksid, igasugused küündimatused on nähtavasti vajalised meie arenguastmel. Kui laps suudaks kõike, mida tahab, ei elaks maailmas ainsat hingelist, sest tema viis väljenduda on hävitada. Kui saaksime mõttega tappa, teeksime vast samuti, kui teaksime ette oma elukäigu, tapaksime end. Arvatavasti alles siis, kui me ei talitaks nõnda, hakkavad meis funktsioneerima need võimed. Umbes samuti on vigadega. Nende olematuksmuutmine ja nende peitmine mistahes kombel paneb meid tegema muudki kui nõudma igapäevast leiba. Alles siis, kui me sama teeksime asja enda pärast, vabaneksime vigadest. Küllap teeksime paremini neid asjugi. Teadlane auahnusest ja teadlane huvist ei tee sama tööd samuti. Aga on kahtlane, kas ilma auahnuseta ja võimuhimuta üldse tekkinuks teadust. Paljugi on tekkinud hirmu pärast, aga juba enam ei määra asja ürgsus tema loomu. Tuleb kindlasti aeg, mil see “algpõhjus” enam ei mõjusta midagi mingil moel. Leidub palju inimesi, kelledele on väga ohtlik teha midagi, mida võib nimetada hääks. Nad kõigiti püüavad hävitada häätegijat, kuid väga erinevail põhjusil. Ühed seepärast, et arvavad end olevat kohustatud tänama ja seda ei taha teha, sest see neid alandaks eneste ees. Teised jälle on vihased: miks tema saab ja mina mitte? Kolmandad pole üksnes vihased, vaid kadedadki oletades, et teine on ülearu rikas. Neljandaile on sõbrad seletanud, et häätegija on parem inimene kui nemad. Tavalises olukorras see seletus ei ole pahandav, üksnes siis, kui inimene on võlgu hääteo sellele, keda temast tunnistatakse paremaks. Lõpptulemus on ikka nagu neegri muinasjutus: teine tuleb tappa, sest ta on teinud liiga palju hääd mulle. Iga tapmise taga on kartus, et teine orjastab, hakkab nõudma. Kui selleks pole alust, siis on põhjuseks: ta, kurat, on nii rikas, nii vägev, et ei taha minult midagi, ta on minust nii palju vägevam, et ei vaja mind orjakski – ma kardan teda seepärast ja pean ta tapma. Et asi on nii, siis ohutu on hääd teha ainult nendele, kes arvavad, et nad on seda väärt ja teeninud ning iialgi ei tule mõttele, et nad on millegagi kohustatud vastama. Do ut des printsiip kehtib Jumala ning inimeste vahel primitiivses usundis, sellest juba järgneb, et ta ei kehti seltskonnas. Ja “parem anda, kui võtta” on võimatu nüüdses inimkonnas. Võtja arvestab, kas talle on kasulik võtta selle asemel, et hakata kaalutlema: kellele ja kuidas saaksin anda mina? Vahetuskaubandus häätegudega: andmine mõteldes vastusaamast on mõttetu. Võibolla, vahel olen elanud nii do ut des alusel, aga enamasti siiski pole pannud des suunaks end, vaid kellegi maailmas. Vahetuskaubandusel on mõtet vaid siis, kui ühe ülearune on vajaline teisele. Aga säärase do ut des aheliku alustamist olen pidanud tavaliseks üldinimlikuks käitumisviisiks, mitte häätegemiseks. On imelik, et paljud täiskasvanud inimesed häbenevad emotsionaalset viha kõige vähem. Naist suudelda teiste nähes on

ebamoraalne, lüüa mitte. Paistab kehtivat arvamus, et viha on midagi suurt, sügavat, tõsist ja tema avaldused ei kuulu emotsionaalsusse. On leiutatud moraalne nördimus ja koguni * /36/ seletatud ära pühaks vihaks, et panna vihastumine intellektuaalsete toimingute hulka. Aga juba see vigur pajatab, et asi on halvasti, et me väga hästi tunneme viha tobedust. Isegi nii süütu nähe nagu vasakkäelisus (kõõrdsilmsusest rääkimata) põhjustab täiesti süütule olendile halvustatuse, nagu ta oleks mõrtsukas või midagi koledamat. Halvustus, moraalne nördimus ja püha viha, mis avaldub moraali kaitsemises tapmise varal, on aga äärmiselt lapsikud. Kanad ja lapsed vihkavad freneetiliselt kõike enestest erinevat, hävitavad nii või teisiti. Kas ma tõesti peaksin vihastuma, et kellegi juuksed on punased, teine kannab suvelgi läkiläkit, ei puhasta hambaid, kõigutab kõneldes kaela, tallab kingad viltu? Leidub ju rohkesti inimesi, kelle “sündsusetunnet” riivavad kõik taolised harjumused, kui nad pole nende omad, kes seejuures otsustavad veel ülikategooriliselt. Hävitaksid rohelised vetikad maailmast, sest on neid juhtumisi näinud üksnes virtsalompides! Luban igale inimesele tema iseärasused pääle viha teiste iseärasuste vastu, sest see teeb maailma vaesemaks ja igavamaks. Kuigi tahaksin näha mõnd, ühtainsatki omataolist, kellele rohelised vetikad pole seotud mülkaga igas mõttes, ei taha kedagi sundida või teha omataoliseks. Sõnakuulmine võis rõõmustada Jehoovat, mind mitte! Ja need inimesed, kes ei talu ühtainsatki teiste iseärasust, kasutavad ometi igaks kolmandaks sõnaks: vabadus! Nad “unistavat” sellest, nad “võitlevat” selle eest! Lihtlabases maakeeles üteldult see oleks: lapsed unistavad olukorrast, kus neil on voli tappa mittemeelis! Vabadus on vabadus tabada ja rabada! Hoolimata sellest (või just selle olma pärast) arvan, et Spengler eksib, pidades inimest röövloomaks. Kui iga inimese unistuseks ja õnneks on käskida teisi või masinaid ning ise olla vaba “tööneedusest”, siis ta ju ei ole röövloom üldse või enam mitte. Röövlooma sihiks peaks ju olema igavene “võitlus olemasolu eest”. See muidugi tähendab, et Spengleri mõtteviisi eelduseks on seesama darvinism, mida ta eitab. Muidugi, unistus töötamisest vabanemisest võib olla soov surra, taedium vitae; aga tõeline röövloom igatseb üksnes teiste olendite surma. Kui aga inimene loomult pole röövloom, siis ta ometi veel võib saavutada midagi, ületada selle enese, mis ta on praegu. Üksnes kiskjal on valida kaks võimalust: tappa või surra, inimesel on neid enam. Mu pessimism praeguse kultuuri arengu suhtes ei anna pessimismi inimkonna suhtes. On teid parandada end ja küsitavaks jääb vaid, kas ja kunas nad leitakse. Kõik sellised lootused kehtivad üksnes üldiselt siis. Üksikud on päris parandatamatud. Mul on paar “sõpra”, kellele ma iial ei tohi rääkida sellest, mis olen teinud või leidnud uut ja huvitavat. Üks ei lase mind midagi rääkida lõpuni, teine läheb ära – üks tulus vahend vabaneda temast. Ma loll kaua aega pole taibanud, miks nad käituvad nii, olen pidanud end keskpäraseks olendiks ja alati rõhutanud oma “leiduste” küsitavust ja nõustun nende asemel tunnistama teiste paremaid. Aga siiski nad on kadedad. Kadetsemine on mulle võõras, ei leia ka endas midagi kadestatavat, seepärast ma nii kaua ei mõistnud. Nüüd tean kindlasti ja olen nukker. Kui olen keskpärane ja mind kadestatakse, kui madalal peavad seisma need kadetsejad “sõbrad”. Kui aga oletada, et olen “geniaalne” (nii rumal ma pole, et usuksin seda), siis on nende kadetsemine patt vaimu vastu. Nii või teisiti, pahandus ma olen, mu “sõbrad” meeleldi kõrvaldaksid minu. Aga kadetsemise asemel ise teha midagi nad ei viitsi, kuigi mu meelest see oleks hõlpsam.

Säärastest inimestest pole midagi hääd loota. Nemad teeksid maailma sama viletsaks ja kadedaks nagu nad ise, kui nad ise sellega saaksid kõrgemale. Lootusetu on neile seletada, et maailm saaks toime kadeduseta või nemadki midagi teha. Nad nõustuksid elama üksnes parasiitidena. Sest parasiit on looduseski nende meelest kõrgem olend kui sümbiootiline.

Naistest * Butleri ilusamaid lauseid igatahes on: Behold and see if there be any happiness like unto the happiness of the devils when they found themselves cast out of Mary Magdalene. /1/ Kuid ma ei taipa, mida ta väidab sellega. Ja nii on kõikide sageli ülivaimukate lausetega, mis öeldud naiste kohta: nad tähendavad liiaks palju. – Seepärast aga mittemidagi! Mees eksisteerib naisele esmalt kui hädavajaline abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui muinasjuttude kulda pasandav eesel või väsimatult saaki koju tassiv lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult tüüpilised naised. Naiste arvates pole ükski aeg küllalt normaalne tema lapse kasvamiseks. Normaalne on aeg ainult siis, kui tema lapse isa on teinud tühjaks kõrveks maa saja kilomeetrilise raadiusega. Siis lapsel pole ohtlik! Tunded on igale naisele ainsad väärtused, mõistusest ta meeleldi loobuks. Lapse pasandamine paneb ta nutma ja ometi on sel, mida laps heidab välja, suur väärtus, see on ju lapse oma! Lapsega naist on mõttetu hüüda inimeseks, ta ei erine mittemilleski loomast. Võimalik, Blake on tigedam kui Butler. Ta küsis ju, kas ei olnud juutneitsidel sees rohkem kui seitse kuradit? Kaheksa kindlasti. Nad olid uhked oma puutumatusele. Vaene mees, kes saab naise selle kuradiga. Ta ei jõua siin maailmas tasuda selle väärtuse eest, mis temale olla “kingitud”. Aga abiellumisel just seda ei kingita, selle eest just nõutakse. Üldse harva kingib naine mehele. Lapsele küll. Ja seepärast, et ta ei kingi, lastakse teda koguni “kinkida lapsi” mehele! Kui mees võtaks seda sõnasõnalt, tapaks naine ta varsti. Tegelikult ta kinkis endale, kingi väärtus on aga naise meelest siis suurem, kui keegi teine tahaks teda omale. Teisiti öeldud, aare on aare tõepoolest alles siis, kui ta on võetud ära kelleltki teiselt! Et see siin on teostamatu, siis naine nominaalselt tunnistab lapse mehe omaks! Alles siis on ta omanduseõnn täieline! Tavaliselt on naised taktitumad kui mehed. Osalt juba seepärast, et nad lobisevad rohkem, osalt seepärast, et armastavad seletada oma hoiaku põhjused. Need ei ole tavaliselt muud kui paremused endale, seepärast naiste toimingute omakasupüüdlik tagapõhi ilmneb alati selgemini kui meeste tegude oma. Kuigi pean end üsna tasakaalukaks inimeseks, juttu lapse kõhu lahtisusest ma ei suuda võtta vajalisena. Pahandab see toongi, milles last kirjeldatakse imetegejana ja imena ka siis, kui ta ei tee midagi. Mis asi õigustab ema pidama oma last täieliseks imeks võrreldes täiskasvanuga? Mis sunnib? Kas viimaks ikkagi üksnes see, et tema on teinud selle lapse ja lapse varal on hõlbus kiita

iseennast? Seepärast on lapse magugi vähemalt sama tähtis kui kogu kosmos. Aga võib olla, ise olles laps, ei osatud end küllalt armastada ja oma lapse varal püütakse teha tasa seda puudujääki? Või ei reageerinud nukud soovitavalt, ei saanud elusaks mängija tahtest ja lapses ükskord ometi võib tunda end jumaliku ning Looja? Ei taipa iial. Aus olles pean tunnistama, et mulle iga täitmatu meestekütt meeldib enam kui korralik ema või vahelmine aste, naine, kes kirglikult himustab lapsi. Naine lapsega, perekond lapsega ikka meenutab pisihõimu, kes kummardab tähtsusetut privaatpuuslikku. Temale ei ohverdata üksnes vilja ning viina, vaid iseend, ja kui vaja, arvatakse, kogu inimkond. Ja seda tehakse naudinguga! Lastega perekond on ju usklik ainult sel määral, kui see on vajalik lapsele, tegelik jumalus on laps. Ja nagu mõistlikum on arvestada Jumalaga (olgu ta oma väljamõeldis) kui musta kassiga või mõisnikuga, samuti on mu meelest inimlikum austada oma iharust, kui oma last. Kummardada kätt igatahes on vähem ogar, kui kummardada käsitöid, lingam ning yoniM on õigemad objektid kultusele kui laps. Kuid neid ei tohi austada Lawrence'i või ropendajate külapoiste kombel – teades nende tühisust või patusust. Vaid inimese tööriistadena, millede varal on võimalik teha midagi üleloomalist – üleinimlikku. Kui käsi hangiks üksnes toitu ja pühiks tagumikku, pole ta ime. Aga et ta maalib, kirjutab, teeb muusikat, on ta “jumalik”. Kui lingam ja yoni produtseerivad vaid lapsi, on nad tähtsusetud instrumendid, kui nad kuidagi muudavad inimest, on nad “jumalikud”. Kui nad võimaldavad midagi nagu käsi, võrreldes koera käpaga. Käest on inimene teinud midagi üleloomalist, miks ta ei peaks saama muistki organeist? Sellel kaalutlusel ma loodan tulevikult. Aga väär võib olla kujutlus, et iharad naised viivad ehk inimkonna edasi. Võibolla, sellegi taga on ainult himu sünnitada, mitte mingi sõnadesse pandamatu tung, uue kutse. Vahel mul tuleb naer pääle, kui püüan kujutella, mida inimene tundis, mida mõtlesid tema kaaslased, kui üks käsi esmakordselt hakkas maalima? Võimalik, et koguduse otsusel selline käsi raiuti maha ja põletati, sest ta tegi pattu, mitte seda, mille jaoks ta inimesele “Looduse poolt oli kingitud”. Ja inimene, kel oli säärane pahandav käsi, leppis sellega, sai ju hõlpsalt patu põhjustajast lahti ega tarvitsenud kannatada tervikuna. Kui aga liiaks palju tekkis sääraseid käsi, siis kogudus uuris välja maalimise “mõtte”. Kas midagi taolist tulevikus ei saa juhtuda muude organitegagi? Muidugi, vahel paistab, et maailmas kõik muutub, liigub mingi sihi poole, midagi pole igavene. Siis järsku selgub, et surevad ainult üksikud inimesed, inimkond üldiselt püsib sama. Juba Swifti vihastasid needsamad seltskondlikud kõnekäänud, mis mind. Jean Pauli Siebenkäs loetleb vigu naistes, mis arvatavasti on akuutsed veel 2950 p. Kr. Sama ja igale mõistetava sündmuse kümneid kordi üle jutustamine igasuguste kõrvalõpetustega. Vahelesegamine jutule surmast või kaugemaist asjust lausetega, nagu: “Ära pane hommikul vasaku jala sokki jalga, see tahab nõeluda!” Kõnelemine stiilis: Es hat vier Viertel auf vier geschlagen! /2/ Võibolla on Jean Pauli seletus über das Reden der Weiber /3/ suhtes vale, et die sparsame Natur /4/ on pannud naiste keeled liikuma samaks otstarbeks, milleks puude lehed, et der ewige Pulsschlag der weiblichen Zunge soll der Erschütterung und Umbrüttelung der Atmosphäre forthelfen, die sonst anfaulte. /5/ Mulle meeldib rohkem ta esimene filosoofiline seletus: loodus tõestab naiste vadaga üht Jakobi ja Kanti avastatud metafüüsilist seadust. Nimelt seda, et tõestamine on ainult Fortschritt in identischen Sätzen. /6/ Usun seda rohkem, sest me ei tohi hoolida ainult asja formaalsest küljest (keele liikumise fakt), vaid ka

tema sisulisest elik materiaalsest küljest. Naiste jutus ju teine lause esimesest erineb tavaliselt ainult samade sõnade teisiti järjestamisega ning lõpuks annavad transpositsioonid ometi esimese lause. Vähemalt, kui mitte enne, siis poole tunni pärast. Ja ma arvan, et seda sügavalt täppisteaduslikku tõde on LOODUS püüdnud sel kombel teha arusaadavaks meestele. Muidugi, teleoloogiline uuring üksi pole piisav, on vaja leida põhjusedki. Ja needki on mõistetavad. Naised käituvad nõnda seepärast, et nad on lähemal LOODUSele, kes ju ka üht olendit jatkab miljoneid põlvi enne, kui teeb midagi näiliselt uut. Tegelikult, kordab sama pisut erinevas vormis – kukkurloomade hulgas on kõik imetajate tüübid olemas (kukkurahvi ja kukkurinimese sõid kukkurhundid arvatavasti ära). Eelnevas mainitud muudki naiste tunnused on väga LOODUSlikud. Temagi rikub mõne korraliku asja, paigutades ta juurde sobimatut ja “neli veerandit nelja pääl” ütleb sageli mammi LOODUSki viimistelles mõne koopalõvi puremisevärki. Eelöeldust vaieldamatult järgneb, et mehed on ebaLOODUSlikud. Et aga LOODUS ei saa taluda midagi ebaLOODUSlikku, siis – tal tuleb hävitada isased inimesed või vähemalt, teha nad ajutiseks nähteks nagu isamesilased. Teatavad eeldused selleks on juba olemas. Juba on kõik naised kogu maailmas veendunud, et nemad on elulähedasemad ja praktilisemad kui mehed, ainuüksi nemad on elu sees kahe jalaga (millest järgneb, et mehed muutuvad ühejalgseiks). Pole olemas naist, kes usuks, et mees pääle sauna oleks sama puhas kui tema ise. Mehed ikka on “mustemad”. See sisaldab LOODUSe ilmse tendentsi naiselt võtta higi ja anda meestele. Teha naistest loomad, kes pidevalt saavad end pesta. Kaks jalga jäävad, üks käsi toodab tulevikus seepi ja juustest areneb supellina. Mees aga degenereerub üksjalgseks mustaks korrarikkujaks puhtustpõlgajaks. Kui kombekas ja siivas on XX ja XIX sajandi kirjandus võrreldes XVII sajandi omaga! On raske leida 1600 ja 1700 vahel kirjanikku, kes poleks kirjutanud midagi “roppu”. Ja ometi, XVII sajandi kirjanduse sisemine suurus ületab XIX oma mitmekordselt. Ometi tolleaegsed inimesed elasid, XIX sajandil nad urgitsesid ning õõtsusid minestuste, tapmiste, igasuguste õuduste ja melodramaatiliste dialoogide vahel. XVII sajandil ehitati, maaliti, tehti muusikat; XIX sajandil aeti kive kokku muistseis stiiles, määriti lõuendit ja pläristati. Jules Verne'i või Dickensi sangarid panna mõne pikareskse romaani omade kõrvale, isegi Defoe või Smolletti, siis ei saa muud, kui kiruda XIX sajandi ogarusi. Võimalik, et see allakäik oli paratamatu, aga ratsionalistide moraalijutlused on süüdi kindlasti. Ükski pastor 1900 paigu poleks tohtinud käituda nii nagu Swift ja Tennyson poleks saanud eladagi, kui ta kirjutanuks Shakespeare'i Venus and Adonis'e”. Aga Dickens olnuks 1650 naerdav. XVII sajandil pole “ritterlikke” mehi mujal kui rüütliromaanes, XIX sajandil on kõik kohad täis daamide kaitsemist ning moraali. Aga mulle näib, et XIX sajandil prostitutsioon oli levinenum ja halvustatum kui XVII sajandil. Tegelik moraal on ehk vastuproportsionaalses suhtes moraalse kirjanduse kogusega. Kui kunstist räägitakse palju, tehakse teda vähe. Kummaline on lugeda saksa romantikuist, kuidas noormehed omavahel käituvad nagu tõelised armastajad. Oleme harjunud juba sellega, et ainult plikad kallistavad teineteist ja suudlevad. Nutmine on meestele samuti tavaks sellal nagu naistele minestamine. Mis on siis juhtunud möödunud sajandi vältel meestega? Või polnud nad kunagi sellised, nagu romantikud neid kirjeldavad? Jules Verne'i raamatuis pole naistel pisimatki ülesannet tavaliselt. – Nad on temale nähtavasti vaid voodiloomad. Aga sel on

omajagu hale tulemus. Ta sangarid sisaldavad kõik vead, mida harilikult peetakse naiste eritunnusteks. Naiste hoiak meeste suhtes avaldub selgeimini neitsistsünni dogmas. See ju tähendab, et meeste meelest on jumalik kõik, mida nemad ei ole teinud. Naiste arvates kõik, mis nemad on teinud ilma meeste abita. Ja nad ei mõtle nõnda üksnes Kristuse, vaid iga lapse, turul käimise, klatði ja toakoristamise kohta. Ma ei ütle seda tigeduses, sest see asi on koomiline. Aga ta on nii. Kõik, mis mehed teevad, on ju naiste arvates alatu, madal, must, hingetu, peenema tundmiseta jne. Mehed pole kunagi pööranud arvamusi naiste kohta sellele pinnale. Nad väidavad ainult naiste rumalamust ja need, kes mõistusega hädas, ühes sellega nende jumalamust. Kes mõtleb harva, peab vajaliseks lobiseda igast mõttest. See, kes harva sööb saia, peab paratamatuks näidata saia neile, kes söövad teda alati või – veelgi harvemini. Seepärast naised lobisevad enam kui mehed ja on üldse konventsionaalsemad. Nad mõtlevad harvemini aga ehk ainult seepärast, et mamma on selle öelnud sobimatuks tütarlapsele. Mõtlemine takistab “naiselike” omaduste kujunemist. Seepärast naine, kes mõtleb, on nagu plika, kes mängiks jalgpalli. Ta vaikib sellest koguni või kõõretab kõikjal oma sangarlikkusest. Kui ta kord on avastanud, et jalgpalli terminoloogiat saab kasutada muustki rääkimisel, alles siis on asi päris põrgu. Siis naine hakkab pakkuma mõtteina koguni oma sümpaatiaid ning antipaatiaid. Arvamused naiste kohta on ülisageli täiesti dogmatistlikud. Põlvest teise lohistatakse neid edasi ja tsiteeritakse autoriteete, kes pole ise mõelnud, vaid korranud esiisade tarkust. Üks selliseid väiteid on naiste kindlusetus, püsimatus, muutlikkus. See väide on nii üldsõnaline ja ekslik kui üldse väide võib olla, sest sageli needsamad mehed peavad naisi traditsioonide tugedeks ja konservatiivsuse sammasteks. Et vastandid siin satuvad kokku, siis taolised väitjad tulevad lõppotsusele: naine on mõistatus! Kuid siin pole midagi mõistatuslikku. Naised on äärmiselt konservatiivsed üldtunnustatud ühiskondlike dogmade suhtes, ka siis, kui nad toimivad neile vastu. Abielurikkuja mõistab selle teo hukka ja teeb edasi. Aga nad on äärmiselt muutlikud, otsustades isiklike sümpaatiate alusel. Hommikust sõbratari lõunal kirutakse ja õhtul ülistatakse uuesti. Ja kogu aeg nad püüavad selliselegi otsusele anda seltskondliku, kirjutamata dogma vormi. Juba sellegagi, et nad oma sümpaatia või antipaatia jalamaid sõnastavad. Sellise konservatiivsuse kauniks kehastuseks on tubade koristamine, kõige paigaltlükkamine selleks, et paistaks hirmus segadus, mis taastatakse olnud korda. Sellega on naiste südamed rahuldatud täiesti. Nad nimetavad sellist toimingut puhastamiseks, korraldamiseks jne., aga ta sügav mõte on revolutsioon, mis lõpeb sinna, kust algas, ei tohigi lõppeda teisiti. Seda, et selline segiajamine toodab rohkem tolmu kui oli enne, ei mõtle ükski naine. Tähendab, kogu toimingu juures polegi tähtis puhtus, vaid midagi muud. Seepärast on mõistetav, miks koguni haiguseks võib minna tubade koristamine. Nii saab tõestada endale, et traditsioonid on õiged, kui nendega alatasa tegeleda. Üldiselt on seepärast asi nii, et naiste alaline askeldamine on katse põgeneda tegemise eest, mis muudab midagi erinevaks endisest, mis ei võimalda pojukesel kenade “nunnikeste” tegemist paigale, mis meeldis emale. See on suurim õnnetus, mis võib tabada ema südant, ühtlasi lubamatum kõigist uuendusist, tegutsemine looduseseaduste ja moraali põhialuste vastu. Igasugused askeldamised ei

puuduta traditsioonilise peldiku struktuuri, teevad ta vaid silmahakkavaks ja meelitavaks. Üldse on vist hirmsaim liik naisi see, mida hüütakse naiselikuks. Seda tõugu ei muuda austajad, mees ega lapsed. Teistele vähemalt ajutiselt mõned neist tegureist mõjuvad, nende kurat ei lähe välja paastumise ja palvegagi. Ja ta tunnuseid on mitu, mis ühekaupa esinevad harva. Põhiline nendest on ambivalentne hoiak meeste suhtes. Ta nõustub, et mees ta vägistaks, kuid kogu jõuga võitleb selle vastu, sest – vägistamine on talle nähtavasti ainult siis nauding, kui ta pole enam suutnud võidelda. Pärast see muidugi tasutakse kuhjaga, mees peab tundma, et ta on olnud siga, sikk, sõnn või taolist. Vägistamise saavutamiseks ehk “mehe metsaliseks tegemiseks” on lubatud kõik mõeldavad vahendid üksikult või ridamisi: uje põgenemine, ekshibitsionism sõnades ja tegudes, amelemine teiste meestega jne. Kõik need on – üleskutsed vägistamisele. Kui mees neid ignoreerib, otsib naine uue vägistaja. Kui ta laseb end võrgutada, saab temast pikkamisi olend, kes ajuti on türann, enamasti ori. Sest karistuseks selle eest, et ta õrna naist on kohelnud toorelt, ta peab andma kõiki kujuteldavaid hüvitusi. Aga, kas säärase elulaadi on tinginud võimuhimu või pettumus olla sündinud naiseks, s.t. meeste kadestamine ja vihkamine, seda ma ei tea. Võibolla, need on sama põhja kaks külge. Tujukas on säärane olend muidugi. Hüvitamise perioodil ei tohi mees mingil moel käskida või arvustada, õpetada või hoiatada. Iga tema mõtet, lauset ja tegu naine analüüsib ses suhtes. Tavaliselt leiab, et mees pidevalt tõrgub olemast kuulekas ja hüvitamast ning ei austa küllalt naist, kelle vastu ta on olnud jõhker ja lubanud käituda paremini. Siis lavastab naine riiu. Kui mees vägistamise ettevalmistamisel ei käitu nõuete kohaselt, siis teda hüütakse tossikeseks, mittemeheks, kurdetakse ta külmust ja hoolimatust! Sama on säärase naise hoiak kogu maailma suhtes. Kõik inimesed peavad kartma ja vihkama tema meest ja naine teeb kõik, et hankida mehele sellist positsiooni. Alles siis on ju tema mees õige mees, kui ta tülitseb kõikidega ja need alistab. Teisi naisi säärane naine üldse ei salli. Nende üle ei saa valitseda sellise meetodiga, nad võivad võrgutada temalt mehe ja nad on süüdi selleski, et nad piiravad temale meeste valikut. Naiselik naine teab väga hästi, et ta ise on “kuratlik” ja seepärast ta ilmtingimata räägib alati naiste vigadest, arvates end välja naiste hulgast. Ta on ju tahtnud sündida meheks. Kõige selle tulemusena: sõpru säärasel naisel pole. Ta tunnistab vaid neid, keda saab kasutada ja neid, kes teda imetlevad. On kogu maailmaga sõjas, arvab, et kõik kavatsevad kurja temale nagu tema teistele. Et ta on tahtnud sündida meheks, siis ta üpris hellalt armastab oma poega ja rikub ta ära. Võimalikult noorelt poeg peab hakkama tegema seda, mida ema oleks tahtnud ise toimetada, olles üks suur naistekütt. Aga kõik oma retked ta peab jutustama oma emale ning armastama tõeliselt vaid ema. Kuid tema tütred kunagi ei tohi saada muude taoliste “memmepoegade” jahisaagiks. Ta hoolitseb kõigiti selle eest, et tütred oleksid täiesti teadlikud meeste koleduses, tooruses ja kõige seksuaalse vastikuses, et neid teha sarnaseid endale. Ta peab meest koletislikuks, ometi tahab olla mees. See tähendab: ta põhiline soov on olla kuri ja valmistada maailma võimalikult palju kannatust. Mulle tundub, et mõneski asjas iga naine sisaldab jooni säärasest olendist, et kirjeldatud tüüp on vaid äärmus. Säärane, mis loobunud olemast inimene ja taandunud eelajalooliseks monstrumiks.

Tavaliselt väidetakse naine passiivseks pooleks armastuses. Kuid – seegi on asi, mille vastandit kinnitatakse samuti. Viga on jällegi termini absoluutselt võtmises. Tema passiivsus avaldub vaid selles, et teda huvitab armunud olles ainult too mees kui mees. Ta ei tee vähematki katset meeldida mehele miski tegemisega, vaid väidab, et mees peab armastama teda ennast, s.t., tema välimust ja tema jutlemisi arvestamata nende sisuga. Sel põhjusel ta näib passiivne. Mees soovib tegelikult sama, aga tema mina koosneb ta meelest tavaliselt sellest, mida ta mõtleb ja teeb, mitte nii palju ta välimusest ja konversatsioonist. Sel põhjusel armunud mees näib aktiivne. Naine unistab siis, mees teeb. Muidugi selle erinevuse taha võiks näha kauge loodusliku: mees on koguja, naine sööja ning sünnitaja. Kahtlen aga, kas see tööjaotus on põhjustanud kogu erinevuse “minade” vahel? Ma ei näe muid tegureid, aga neid ehk ometi leidub. Kuidagi meeldivad kõigile naistele purjus mehed. Arvatavasti seepärast, et mehed säärases olekus on naiselikumad, rohkem tunnete kui mõistuse küljes. Ainult – oma mees ei tohi see joodik olla! Ma pole sellele iseärasusele leidnud lahendust. Võibolla, mõtleb naine raha kulule. Võibolla, tunneb liiaks hästi teda, muutus mõjub võõristavalt ja on usutamatu. Kuid küllap on tegureid, mida naised ehk isegi ei taipa. Piibli loomislugugi uskuv naine on ometi veendunud, et Jehoova on mehe loonud hiljem kui naise, nuhtluseks ja ristiks mehele. Mispärast Jumal tegi nii, seda nad küll ei mõtle, küllap aga sobiks arvata arendades lugu nende eelduselt, et Jumal tegi Aadama kiusteks Eevale. Siis, kui Eeva ei võtnud kuulda Jehoova armuavaldusi, vajades sangarlikumat. Ja vihane Jumal tasus sellega, et andis Eevale Aadama, kes vastas Eeva soovidele ülemääraselt! Üks liik vastikuid naisi sugereerib mehele teatava hoiaku või teotsemisviisi, ja kui mees kõneleb sellest muudele, nemad tunnevad oma kohuse aidata kaasa ning õigustada mehe sõnu. Teisiti öeldult: säärased naised kiidavad kaasa mehele ainult siis, kui mees on olnud naise häälekõvendajaks. Enamvähem on kõik XIX sajandi autorid veendunud, et läbikäimine daamidega õilistab, peenendab, pehmendab meest, kes juba loomult on karm ning toores. Peenenemine päämiselt avaldub sõnastikus. Huvitav oleks avastada, mis põhjustas säärase veidra eksiõpetuse tekke või muutuse daamides. Rabelais, Swift, Defoe, Sterne, Voltaire jt. ei tea veel midagi daamide sellest loomuomadusest. Võibolla, on selle vaate kehtimasaamises süüdi mõned eriti populaarsed kirjanikudvanatüdrukud, aga nendest üksinda vaevalt piisab. Liiatigi, nemadki (nagu Jane Austen, koguni Fanny Tarnow) tunnistavad teissuguste, endist laadi naiste olemasolu. Kas siis tõesti mehed XIX sajandi algusel nii palju toorenesid? Napoleoni sõjad, USA koloniseerimine? Aga Emma Hamilton, naised Prantsuse Revolutsioonis olid lurjused. Kust leiti sääraseid ingleid, kellede paradiisitsemist oli täis XIX sajandi kirjandus Baudelaire'ni? Lugesin Jaak Valga pabereid. Milline tahes olnuks tema ja psühhopaat ta kindlasti oli, kuid ühe mehe pääle tuleb kolm jõledat naist. Tema naine, naise õde ja naise ema. Paistab nagu maailmas üldse oleks hirmsaid naisi enam kui selliseid mehi. Enamasti arvatakse vastupidi küll ja vabandatakse naisi igal juhul. Aga nagu Valga puhulgi see on eel- arvamus: naise süüdistusi peetakse alati õigeiks, mehe kaebuste üle muiatakse. Valga naise esimesi lauseid oli, et maja on ehitatud tema rahaga; ta annab küll raamatud

konsistooriumile (sest neid pole vaja pojale, nagu ta ütles), kuid mitte kappi jne. Polnud võtnud vaevaks vaadatagi raamatuid! Sellist olukorda hüütakse abieluks! Ei pea vist keegi pornograafiliseks raamatut nagu Mary Webbi “Õnnenool”. Mulle ta oli vastikum kui Lawrence või Aldingtongi. Ei taibanud esialgu põhjust, nüüd leidsin. Kui kirjeldatakse armastust, tuleb kirjutada üksmeelest, harmoonilisest suhtest naise ja mehe vahel. Kui aga mehe ja naise vahel käib kogu aeg seksuaalsuse mitmetimõistmisest tingitud lahing, siis kirjeldus ei saa ollagi muud kui “ebamoraalne”. Ükskõik siis, mida kirjeldatakse. Naise kannatustes ega ta soovides (aheldada meest kodu ja lapse külge) pole midagi õilsat, mehe rahutuses, kires ning askeesis samuti mitte. Sääraseid minu meelest ebamoraalseid raamatuid loetakse lihtsalt elulisteks. Mu arvates nad teevad maailmas rohkem kurja kui Beauté või Sex-Appeal'i” tavaliselt üsna magedad novellid. Sest nendes pornograafilisiks tunnistatud lugudes vähemalt ei vägista mees naist ega vastupidi. Selliseis armulugudes ei kirjeldatagi tegelikult muud. Ja kõik lõpevad sellega, et üks pool alistub ja parandab meelt, kui aga mitte, siis õilsam pool leiab vastassoost kellegi sobivama. Sellega on kehtiv kord päästetud, aga on aetud pikantset juttugi. Vägistamised aga üldiselt meeldivad lugeda naistele. Kui populaarne oli “Ðeik”! Kui aga keegi kirjeldab armastust nagu ta olema peaks ja võiks olla, siis seda tingimata hüütakse pornograafiaks. Nähtavasti on vägistamine moraalsem kui armastamine. Muidugi on aga igal pahal asjal oma voorusedki. Isegi säärane läila pahn nagu True Confessions või True Stories oma võib olla kasulik – vältimiseks. Aga kahjuks ei saa neid ju võtta vaid nii. Palju ma pole neid lugenud, üks eriti vastik on meeles. Tüdruk rikub abielu oma õemehega. Põhjendatud seda millegagi pole, kirg tuleb neile kallale katastroofina. Ja selle teostamist kirjeldatakse küll mõistamisi vastikult, aga ometi midagi ei puudu. Kui sellest otsida õpetust, siis tuletada saab ainult: kirg üldse on pahe! Muidugi see on ogarus, sest siis abielu peaks olema vaid majariistade osaühing. Aga kirjeldada kirge abielus – siis selle läila loo kirjutaja öelnuks, et see pole huvitav, või et see on ebamoraalne! Nõnda siis, mitte üksnes vägistamine, vaid abielurikkuminegi sobivad moraaliga, armastus aga mitte! Kõik toimingud maailmas on vähem ebamoraalsed kui armastada oma naist või meest. See on üks eluala, kus on rangelt kirjutatud ette “kuidas”. Kümme aastat olnud abielus, peab olema mees tüdinenud naisest. Kui ta pole seda, siis nad elavad ebamoraalselt. Aga, kui mehel kümne aastaga on olnud viiskümmend naist, siis ta ei ole ebamoraalne, tal on vaid “selline iseloom”. Hirmus on lugeda Maarjast ütlemas Kristuse kohta “minu poeg ja meie Jumal”. Tean küll, et Maarja ei ütelnud iialgi nii, mida aga mõtlesid temast need inimesed, kes panid ta rääkima nii? Tundub küll, nagu tahaks iga naine väita sama oma poja kohta, igatahes on aga iga naine päris kindel, et kellegi teise poeg ei saa olla “meie Jumal”. Võõrasisa ei figureeri muinasjuttudes ega äi anekdootides. Sellest paratamatult järgneb, et meeste tigedus on pisikene võrreldes naiste omaga. Veelgi halvemat. Naine armastab ju lastes iseend, tähendab ta vihkab kõike pääle iseenda, ainult tema tohib sünnitada ning häda sellele, kes püüab riisuda talt tema produkte. Igatahes ükski võõrasisa ei kasutaks kaane teise mehe lapse piinamiseks. “Korralik” naine ei asetu iialgi teise inimese seisukohale. Mitte seepärast, et ta ei taha, vaid seepärast, et ta ei oska, talle ei

eksisteeri muud kui tema seisukoht. Üteldakse, naine elavat kaasa raamatu, filmi... See on ekslik väljendus. Ta ei ela kaasa, vaid paneb enda elama samadesse situatsioonidesse. Seepärast ei saa säärane “kaasaelaja” iialgi anda täpset kirjeldust loetust või nähtust ja reedab oma olemuse neil kohtadel, kus ta moondab. Tõeline kaasaelamine tähendab hoopis vastupidiselt “mina” täielist unustamist. Kas naised seda üldse saavad? Selles inimene teab, et ta pole too olend, aga ei pääse lahti. Praegu meenub Conradi The Rescue ja unenäod (tasumata võlg ministeeriumile, Levin muiste minuga koos tapnud kellegi ja saanud liigse karistuse), mis jätavad veende, et inimesel hiljuti on olnud mälukaotus – või eelmise ja praeguse elu vahel. Säärane “fiksidee meelevallasolek” on kaasaelamine. Naiseliku “kaasaelamise” näiteks võib olla lugu nagu: keegi loeb True Confessions seeriast loo baaridaamist-libust, kes kirjeldab meeste häbematust nii kohutavalt kui võimalik (libu pakub mehele raha, et see võimaldaks talle natuke aega puhata oma kohuste täitmisest, aga mees ei nõustu). Sellist lugu ta “usub” nii, et kohtleb iga oma tuttavat nagu oleks too mees, kuid ise ta pole siiski see baaridaam, vaid keegi, kellele too on jutustanud oma kurva loo. Kui ta tõepoolest elaks kaasa, siis ta kannataks ega kasutaks lugu moraalilugemiseks kellelegi muule. Arvan, vahe on selge, kuid vaevalt naistele, mulgi ta vahel libiseb käest. Seepärast sõnastan veel korra: elades kaasa jääb säärane naine selleks, mis ta oli, on kogu aja seesama mina uues olustikus, tõeline kaasaelamine tähendab aga, et inimese tavaline mina ei funktsioneeri, inimene on paratamatult keegi teine. Muidugi, oleks võimalik avastada õilsaid sihte, mis õigustavad iseärasusi, aga naiste vigade seletamiseks või vabandamiseks tavaliselt ei leita muud, kui et nad on inimkonna jatkajad. Kahtlane on, kas inimkond sellisena nagu ta on, väärib püsimist. Minu meelest on vigasus vabandatav ainult siis, kui on teoksil midagi uut. Tuhandete inimpõlvede vigade kordamisel ei ole vabandust. Laps võib tunduda emale permanentne ime, kuigi kõik, mis ta teeb, on tehtud miljoneid kordi. Arvan aga, ta on seda seepärast, et ta pole kunagi enne vaadelnud teisi ega iseennast. Kui ta seda oleks teinud, siis ta hirmuga näeks vaid, kuidas laps esiteks õpib vaid vigu ja siis vaeva ning valuga kistakse neid temast välja ega saada iial täiesti. Teisi sõnu, mida egotsentrilisem ema, seda suurem ime on talle tema laps. Ta esmakordselt näeb ja näeb iseennast. Kaks imet korraga! Naiste ja primitiivsete inimeste introvertsus on suurem kui keskpärasel mehel. Salme Niilend ei olnud kolme aasta kestel jõudnud õppida ümbruse struktuuri, ta hoolis vaid oma meeleoludest. Kui säärane inimene läheb pisutki välja oma sümpaatiate ning antipaatiate kongist, siis ta ekstravertsus avaldub kohe hävitamises. Laastamine ja tapmine on primaarne ekstravertne toiming lapselgi. Ehitada tahab vaid täiskasvanu ja naisarhitekte on vast kümmekond kogu maailmas. Muiste läksin tigedaks, nähes midagi taoliselt rumalat naiste juures või üldse maailmas. Nüüd mul on kahju ja sellega koos teadmine: pole midagi parata! Avastan vigu küll veel, ei nõua ega loodagi nende õiendamist. Mida saan teha sinna mina, kui inimkond tahab enda madaldada? Mida saan mina teha naistele, kui keegi ei mäletagi ühtki mu sõna? Pole viitsimist minna emotsionaalseks. Vähemalt kord aastas tundub mehele koomiline konstateerida kausaalsusi aabitsast stiilis: “Pane rohkem suhkrut, siis saab magusam!” või joomisel: “Sõin soolast, nüüd ajab jooma!” Naistele on need igavesed ja alati elulised tõed, mida tuleb korrata

lõpmatuseni, nagu laps teeb vastsete sõnadega. Nähtavasti naised on nende tasemel, kes hakkasid avastama põhjuslikkuse majesteetsust. Kui mees kõneleb samuti, tuleks ta panna kooli või kuulama grammofonist selliseid tõdesid igapäev kaheksa tundi. Ma pole midagi kirjutanud olendeist, keda hüüan “prouadeks”. Lastega prouad on tavaliselt tüüpilised emased loomad, mitte alati. Vahel on nendelgi lõpmata igav, neid ei mõisteta, nende elu on läinud raisku viletsate tingimuste pärast. Seda nad käivad kaebamas arstidele, et pääseda valla südametunnistuse käsust midagi teha. Omataolistega kohvikus nad kirjeldavad oma meeste või laste tähtsust ning halvustavad eemalviibijaid, omistades nendele kõik puudused, mida teavad enestel. Need on inimesed, kes on pattu teinud Vaimu vastu. Enamasti on nad õppinud midagi. Kuid üksnes sildiks: “Mina kõlban haritud mehele!” Tegelikult nad ei kõlba kellelegi, sest nad ei tea midagi ning vihkavad teadmisi enam kui oma mehi. Veendunud on aga, et targemaid nendest ei saa ega tohigi olla. Tüüpilised normaalse naise jutuained teistega on sellised: “Mis number kingad sul on? Mis number mantel? Mihukese hambaarsti juures käid?” Teda ei huvita teise tegemised, vaid nende küsimuste varal ta saab poolpooliti võimaluse kataloogida teist, aga ka ütelda, mida tema auline mina teeb või tema laps. Teiste emakeste laste käekäik huvitab poeginud ema üksnes lootes, et ehk teise ema pisut vanem laps, annaks Jumal, oleks arengus jäänud maha tema lapsest. Ta pärib muid lapsi ainult selleks, et rääkida kolm korda pikemalt omast. Nii saab ta üldistada ennast ja võristada maha oma kaardi kataloogist. Umbes taolisi mehigi leidub. Üks, kes teab pliiatseist vaid Faberit, küsib tingimata teiselt, keda näeb joonistamas, et kas ta kasutab Faberit? Ja nõnda muudegi asjadega: kas ta on lugenud teatavat raamatut, näinud teatavat filmi jne. Kõrvalseisjale peab jääma ning tavaliselt jääbki mulje, et esimene küsija, kes end deklareerib kasutavat Faberit, on see tõeline asjatundja pliiatsite alal. Mõne mehe kataloogimisetarve on nii suur, et iga inimese kohta, kes on öelnud kellegi teise tuttavaks ja sugulaseks, ta tingimata peab ka teadma, kuidas. Aga ta vähemalt ei eelda ega nõua, et tunneksin kogu tema sugulaskonna hierarhiat, naine teeks aga nõnda. Selline lapsik, koernuusutavlik uurimine on inimeste tavaline käitumine. Kui naisi manitseda selle eest, nad vastavad, et millest siis üldse jääks rääkida!? Kõik tuttavad on veendunud meie elamise olulises võrdumises eneste omaga. Nad ei tule mõttelegi, et kümme aastat kooselanuil võib olla kahekesigi rääkida midagi, et nad võivad huvitada teineteist veel – ja koguni enam kui külaliste venitav, mittemidagiütlev või klatðiv jutt. Nad kõik on veendunud, et meil on igav ja nende külastus lahutab meie meeli. Veider on: mina külas tundun endale teiste ekspluataator ja püüan võimalikult lühendada viibimist. Aga tuttavad enamasti tulevad siis, kui neil pole midagi paremat teha jne. Siis nad ülilahke käega ning helde südamega kingivad meile nuhtluseks aja, millega ei oska hakata pääle midagi või kõik oma ülejääned ja seedimisesaastad. Nähtavasti võib meid seedeprotsessis kasutada katalüsaatorina ja nemad arvavad, et teevad hääd meile, pakkudes meile võimaluse toimetada meie funktsioone. Alati on mind lõbustanud üks eriti silmahakkav erinevus meeste ning naiste vahel. Peatselt surevalt mehelt naine ei taha “mälestuseks” iialgi muud kui poega ja pangaraamatu. Meest, kes himustab naiselt niisuguses olukorras mälestuseks tütart ja talu, annab otsida. Igatahes üteldi, selline ei armastanud naist. Aga naist väidetakse armastavat meest hoolimata sellest kalduvusest

vahetada. Käitugu nad kuidastahes: ropendavaid mehi ma ei suuda taluda juba seepärast mitte, et kogu nende hoiak on valetamine ning endale sugereerimine. Nad tahavad teha endile vaieldamatult kindlaks eneste moraalsuse, halvustades seda, mida himustavad. Muidu võiks mitmemõtteline jutt olla väga lõbuski. Paistab, nagu oleks normaalsele “tervemõistuslikule” mehele omasugustega koosviibimisel ropendamine samasugune eluline vajadus nagu säärastele naistele hooplemine uute ostudega või rõivastega. Nad ei suuda nendest vaikida ka siis mitte, kui neid palutakse, manitsetakse või keelatakse. Teise naise kadestus on hõrk maiusroog ja seda igal tingimusel saavutada tuleb. Dajakid räägivad, et päädeküttimine alanud ühe ilusa daami soovil, kes eelistanud inimestepäid tiigrite omadest. Samuti on selge ka, et ükski ema ei taha lasta tappa oma poega, aga kui “ema südant tunned sa”, siis tead ka, et see ei himusta midagi nii kui seda, et tema poeg väga rohkesti tapaks teiste emade poegi. Asjata ei unistanud Hektor Astyanaxi tulevikust: ????

Maailma “imedest” * Maailmas on tegelikult väga palju “imesid”, nähteid, millede olemasolu üldse ei tahaks uskuda. Neist tavaliselt suuremat ei räägita, antakse nimi ja pannakse ad actas. /1/ Seda osalt kindlasti üksnes inimlikust ülbusest, osalt seepärast, et meie ei oska kuidagi selgitada endale nende nähtuste olu. Ja tavaline inimene, Tuuli Rohevee laadi, ei näe neis midagi kummalist. Kui talle seletada ära, ta käituks nagu beduiin, kes usub kõrbe d^zinne, kuid klaasmaju Euroopasse peab võimatuks loraks. Begoonia lehekillust, vist varretükistki, kasvab muldapandult terve uus begoonia. Kui inimene lõikab maha oma sõrme ja pistab toitelahusesse, ei tule muud pääle raipehaisu. Kõik taimed ei oska begoonia teed käia, mis on aga siis begoonial teisiti kui nendel? Ta milleski ometi peab erinema. Jukkakoi viib jukkaõie emakasse kera õietolmu ja toppivat selle hoolikalt õigele kohale. Siis ta muneb mõnesse seemnesse, mitte kõikidesse. Aga kuidas ta teab, et jukka tolmuta ei kasvatagi seemneid, et ainult selline meetod viljastab jukka? See asi jukkakoiga on hirmus mu meelest ja teda ei tee pisimal määralgi mõistetavamaks, vähem jahmatamapanevaks, kui teda hüüda instinktiks. Võib ju isegi rööviku histolüüsi nukkumisel nimetada instinktiks, kuid jääb püsima kole fakt, et nad suudavad midagi, millest inimesel pole aimugi. Panin oma palimplastid küll seda oskama, aga kujutella ei oska, kuidas see võiks toimuda. On võimalik, et suurmolekulsete ainete keemia tulevikus midagi selgitab histolüüsi keemias. Aga nähte teine külg (kuskohal röövikus on see plaan, mille järgi ta endas teeb liblika) pole paljalt keemia või füüsika asi. Selles on sees midagi päris õudset, mis läheb lausa koledaks, kui teda uskuda instinktiks ehk liigimäluks. Siis on inimkonnagi tuleviku perspektiivid taolised nagu Wellsi seleniitidel, kuigi sauruste hukkumine nagu näitaks, et areng selgrooliste joonel on väga reeglipäratu ja vaenuline spetsialiseerumisele. Praeguse järgi võiks ju oletada tulevikus mitmesuguseid kahejalgsete hõime, nagu kiskjad inimesed, taimetoitlased– karsklased–tantsijad,

ilukõnelejad, tobedad tenorilauljad, – palju teisi veel. Tulevikus nad röövikutena erineksid juba ja mingi histolüüsile taoline protsess teeks nendest vastupandamatult olendid, kelledeks nende kauged esivanemad on hakanud kogemata! On ju üks inimkonna vigu üldse see, et ta organeid, mil mitmesugused ülesanded, hästi ei salli. Mida ta teeks aga, kui keelt ja kõrisõlme (primaarselt vast ainult inna ajal vilistava) poleks arendanud ka kõnelemiseks? Aga lollel, ebausklikel põhjusil inimene meeleldi loobuks vasakust käest, kuigi temast võiks arendada midagi muud kui paremast. Kui aga asi on nii, siis peaks ju olema võimalik jalgu, suguosi, nina, juukseid, küllap siseelundeid täitma muidki ülesandeid kui praegu. Praegustena (pääle jalgade) on nad ju lausa luksus, nagu oli keel siis, kui inimene enam pidevalt ei söönud. Ja keelest vaevalt eelinimene uskunuks, et tema varal on võimalik näidata oma tundeid ja soove. Miks ei võiks siis, ütleme, juustest saada organeid mõtete teatamiseks sõnadeta – või midagi hoopis kujuteldamatut? Ainult seepärast ehk mitte, et inimkond ei igatsegi uusi võimeid ja mõnedest olevatest (nagu mõistus) loobuks meeleldi. Kui ta aga ei taha midagi uut, siis ta kõngeb oma täiuslikkusse nagu kunagised loodusekroonid, saurused. Üksnes need, kes hakkasid lendama, jäid alles. Mõned väidavad, et kuulmine on hilisem meel kui nägemine, sest leiduvat inimesi ilma absoluutse kuulmiseta. Ma ei usu, et asi oleks nõnda, nii lihtne. Kanale poeg eksisteerib kuulmise, mitte nägemise objektina, küllap muilegi loomele ja lindudele. Mõnel linnul on lisaks veel väga terav kuulmine üldse. Suudab teises oktaavis eraldada frekventse 5 herzi täpsuseni (e2 – f2 50 herzi), madalamal ja kõrgemal umbes nagu inimene (4. oktaavis ~ 24–36 herzi, suures oktaavis ~ 20 herzi). Kuulmise piirid on üsna nagu inimesel (40 herzi – 20 000 herzi), kuigi linnul on kõrvas vaid 1200 resonaatorit inimese 24 000 vastu! Suudab transponeerida viisi, kuigi aju vähe arenenud võrreldes inimesega. – Thamnotrizon (kas see polnud üks putukas?) kuuleb koguni (a7)=27 840 võnget sekundis. Kas nad aga seepärast on ees inimesest? Aga on ka loomi rohkesti, kes näevad ultravioletti. Kas nad on ees inimestest? Koer kuuleb kõrgemale ja madalamale kui inimene, eraldab paremini ka rütmi (96 ja 100 metronoomis) ning halli-musta varjundeid, kuid viletsamini värve ja vorme. Kas ta on ees inimesest? Mu noorpõlves oli eesrindlikuks vaateks Pasteuri teooria, et ei saa olla mingit isetekkimist. Kirik vaidles vastu sellele. Nüüd on eesrindlikuks vaateks viiruse muundumine elusoleseks, kui tingimused on soodsad. Esimene on igatahes normaalsele mõistusele vastuvõetavam kui teine, mis kuulub imede kategooriasse. Sest viirus pole juhuslik raas orgaanilist ainet, vaid hoopis omasugune. Teine on enam metafüüsika kui esimene, kuigi ta end nimetab materialistlikuks. Pasteuri teoorias on asi lihtne: surm on lõplik ots. Bojani omas pole surma nukleoproteiididele olemaski, teda ainult muudetakse. Selle tulemuseks on lõpuks, et inimese surmgi on fiktsioon. Ja naljakas on, et seda hüütakse materialismiks. Terminid annavad end käänata otsatuseni ja ma olen neist väga tüdinud. Minu meelest oli Pasteur ja oli Weismann materialist, nõukogude teadus pole seda enam, ta ainult nimetab ennast nii. Radiolaare on umbes 10 000 liiki ja see rohkus mu meelest tõestab, et loodusliku valiku hüpotees on absurdne. Nad söövad ju sama, vormi erinevus ei andnud neile eeliseid võitluses olemise eest. Hunditubaka, õunapuu, koera liikide mitmekesisus samuti on surm Darwini teooriale. Primaarne elusoles oli täiuslikult kohanenud ümbrusele – miks ta üldse hakkas muutuma?

Peaks nagu arvama, et iga tüüp elusat püüab reaalistada kõik magavad võimalused, mis temas peidul. Aga ühed on laisemad teistest. Mõnel on päris hää jääda selleks, mis ta on enda meelest – loodusekrooniks! Iga muutus alandaks ju teda, tuletaks meelde, et ta pole täiuslik. Aga iga loodusekroon on surnud, saurusest alates röövrüütliga lõpetades. Tõelised “loodusekroonid” on parasiidid või parasiitide parasiidid. Ja nendega ühenduses mind vaevab üks darvinistlikult teoloogiline probleem. Kas inimesel olid juba ta tekkimisel olemas kõik need parasiidid, mis praegu? Kui nad olid, siis on asi kole. Kui neid polnud, siis järgneb, et teatavad olendid spetsialiseerusid ümber inimese kallale. Sellegi oletuse tulemused on koledad. Pole millegagi tagatud, et selline protsess on lõppenud. Peab olema mikroobe, usse, putukaid, kes praegu kohanduvad meie maole või ajule, et hävitada meid või elada viisakas sümbioosis. Millised? Ja teine külg, kuidas kulgeb ümberspetsialiseerumine? Kas inimene kunagi oli immuunne paelussi suhtes, need käisid temast läbi nagu kalaluud? Mida tegi too kummaline Bilharzia, et sobitada end inimesse? Miks Fasciola hepatica pole seni veel toime tulnud samaga? Või jälle Eustrongylus gigas? Ma ei tea, kuidas on ahvidega. Aga mõtlen, et inimese põlvnemine ahvidest oleks tõestatud ainult siis, kui saadaks kätte tüüpiliselt üksnes neile ühiseid parasiite. Võimalik, et iga esialgne parasitism lõpeb sõbraliku sümbioosiga. Ja siis tuleb üks uus perspektiiv. Kas sümbioosid pole liikide muutumise põhjustajad, liigi iseärasuste ainus causa efficiens. /2/ Vast mõned mikroobid on teinud sipelgad, termiidid ja mesilased ühiskondlikeks? Milliseid mikroobe on vaja meile, et elada kauemini ja mõtelda selgemalt? Või valmistub täna kuskil mõni parasiit hävitama inimkonda? Sest võib juhtuda niigi. Ehk ongi juhtunud sauruste surmal. Kiirgavad koleopteerid! Kuigi öeldakse, et üheainsa 4800 Å valgusekvandi tekkeks peab 100 molekuli hapnikku reaktsiooni andma putukate lutsiferiiniga ja nii siis valgusetootmise saadus on väga armetu, 1% umbkaudu, asi ise on mitmeti kohutav. Esmalt see, et kogu valgus piirdub spektri nähtava osaga. Kuidas on olnud putukal võimalik toota ainet, mis ei kiirga infrapunast ega ultravioletti? Liiatigi, kui protsessist võtab osa kaks ainet. Lutsiferiin hapnikuga kokkusattunult oksüdeerub ja oksülutsiferiinile mõjub luutsiferaas, mis ise seejuures muutub ja likvideerib oksülutsiferiini tagasi lutsiferiiniks. Ärritatud lutsiferaas kiirgab välja valguse ja sellega saab tagasi endisse olekusse. Rida võib alata uuesti. Kogu see protsess räägib vastu mõistusele, sest meie pole võimelised tegema ainet, mis erutatud olukorrast rahunemisel kiirgaks. Imetajad taolisel juhul eraldavad küll teatavaid aineid, mida hüütakse kuseks, higiks ja sitaks! Ja Darwini käest ma tahaksin teada, kuidas kiirgamine jaaniussile oli kasulik võitluses olemasolu eest? Ta muidugi teab, sest ta teab ju, et kõik iseärasused on olesele just kasulikud. Et kalad sügavas pimeduses hakkavad enestele hankima laternaid, on ju mõeldav. Aga, kuidas nad tulid toime enne seda? Milline keskus leidis, et on vaja teha valgust ja andis käsu seda toota? Kuidas on juhtunud, et ööliblikad, kes valgusest jäävad purju, seda ise ei tee? Kas viimati kõik elusolesed ei kiirga kuidagi, aga üksikud on arendanud selle eriliseks võimeks? Ka siis oleks asi ülikummaline. Teine asi on ju veel. Kuigi lihaste tegevusega sünnib elektrit, keegi teine seda ei tunne. Kuidas aga on mõned kalad suutnud endile hankida elekterrelvad? Guayana tremblador (Gymnotus electricus) pole ainus, arenguloolt on vanemaid. Ja miks sama võtet

pole kasutanud haug? Kord, mil teadsin ainult Torpedo marmorata olemasolust, arvasin ta võime põhjuseks arenguloolise vanuse. Aga see nähtavasti ei loe midagi. Ja segane on kõik mulle ikkagi. Kas pole sügavmere kaladele kasulik suuta sama, miks pidid aga kiirgavad kalad arendama endile sellise liigse hammasvärgi? Või ei hakka ühes olendis kokku valgus ja elekter? Tont teab, aga küllap Darwingi oskab seletada, kuidas kalad aegamisi leiutasid ning täiendasid oma patareisid. Mõistagi, võistlesid omavahel nagu kaelkirjakud, kel kangem patarei, oli rohkem süüa. Gymnotusel on juba kolmandik kaalust selleks, aga muidugi, looduslik valik töötab edasi, sünnib kala, kes tapab tühjaks kõik ookeanid ja enne maailma lõppu päikesse toimub suur võitlus viimse maismaa ja mere kuninga vahel. Võidavad muidugi eurooplased! Aga, nagu Darwin sageli vihjab – ainult seepärast, et nad on arendanud tekstiilitööstust ning misjonäride ja püsside abil pärismaalaselt Maalt kõrvaldanud mulla ning pannud asemele sitsi, mis ei juhi elektrit! Aga kõige kohutavam ja õpetlikum inimesele on mantelloomade, ütleme, Cynthia microcosmos'e biograafia. Vastseina on nad peaaegu kalad, neil on chorda ja saba. Aga siis ta jääb kuskile istuma ja kasvab kokku oma alusega. Istub, sööb ja kasvab. Viimati pole temast alles muud kui midagi kotisarnast kahe näsaga, mis väga sarnanevad kokkuseotud kotisuule. Ta on üks hirmsamaid näiteid, et areng võib olla suunatud tagurpidigi. Nagu keegi kahetseks, et on hakanud selgroolaseks. Kui nüüd kujutella, et inimesega saaks talitada niisamuti, milliseks loomaks taanduks tema istudes paigal ja süües? Ahviks vaevalt, aga milleks? Võib olla, juhtub Cynthia eluloole taolist paljude inimestega, me ainult ei pane tähele. Annab otsida koolilaste hulgast sääraseid, kes pole milleski “lootustäratavad”. Aga paarkümmend aastat hiljem on juba väga vähe neid, kes teevad midagi, enamik on asunud paigale ning piirdub söömise, magamise ja paljunemisega. Üksikud ainult ujuvad ning elavad vastavalt järgmisele arengufaasile, otsivad muid meetodeid neikssamuks toiminguiks. (”Kuidas” on oluline, mitte “mis”.) Kinnikasvanud muidugi on valmis seletama, et nemadki teevad midagi, nende toimingud, eriti paljunemine, on sama tähtsad, oh tähtsamadki! Aga vahe polegi selles. Kalad söövad, magavad, siginevad nagu mantelloomad, kuid nad on seejuures ometi liikuvad. Üks omadus enam ja seepärast nad on jumalikumad. Just sellest vahest “normaalse eksistentsi” advokaadid ei taha saada aru. Ja seepärast on inimkond nagu cynthia'd, kalu täiskasvanute hulgas vaevalt leidub. Sisukord Järgmine peatükk KAKS LUGU USUST * Jaan Kiivitile I Miski maailmas pole ainumõtteline ega ühekülgne. Euhemeros /1/ arvas kunagised sangarid ja päälikud ülendatud ning aulistatud jumalusteks – ta ei eksi ja ometi... Mulle tundub, kui kellestki tahetakse saada lahti, tunnistada teda kehtetuks enda ja inimkonna suhtes, siis on selleks kõige tõhusam ja tulusam viis kuulutada see keegi jumaluseks. Inimene on päriselt veendunud ju selles, et tema – ning ainult tema on krooniks looduses ja sel põhjusel nimetus “jumalus” on halvustava kõrvalmaiguga, nagu “kunstnik”. Kaugemad, sisuliselt veelgi paremad paralleelid on sellised tavalised kõnevürtsid nagu “see on kõrgem matemaatika” või “see on

hiina keel” või koguni vanade tarkade käsk Rossica sunt, non leguntur. Sääraste otsustustega inimene ju deklareerib: mis minule on mõistetamatu, ei väärigi mõistmist. – Samuti on nimetusega Jumal. See pole keskmise kodaniku seisuvaatelt ülistus, vaid väide: selle krempliga ei sünni ontlikul normaalsel inimesel tegeleda! See on kasutu, ajaviide hulludele või unistajaile, kes kahejalgseina ei seisa elus! Asi tõesti on nii, mitte minu väärtaip. Kui keegi ahvi austab jumalusena, teine inimesena, siis teist peetakse hulluks, esimest üksnes täiesti selge mõistusega ja normaalselt mõtlevaks paganaks. Räägitakse geeniuse ja hullu lähedusest, mitte hullu ülendamiseks, vaid seks, et geeniust viia sobimatuks ideaaliks – kuldses keskpärasuses kõndijale. Ja geeniuseks saab inimene alles siis, kui inimesed ei taha arvestada temaga kui inimesega. Olgu ta kestahes, inimene ta enam pole. Seepärast arvan, et Jeesuse kuulutamine jumaluseks oli patt Püha Vaimu vastu. Sündsam olnuks ta nimetada täiskasvanuks ja enda “väetumaks lapseks” või tema inimeseks ja end määrkassiks. Aga siis oleks inimestele elu edaspidi muutunud – oh, ni väega väega raskeks! Alati oleks pidanud mõtlema: miks ei ole mina nii nagu tema?.. Küll oli kebja vastata: Tema on ju Jumal! Selle silmakirjatseva vastuse sai ju nii austavaks sõnastada, et Jeesus meelehääst enda jumalustamise üle loobus nõudmast inimestelt käimist enese järel ning leppis kaunite vaimulike lauludega. Kuidas need inimesed oskasid olla nii kavalrumalad, et lootsid Jeesusest saada lahti temale tiitlite ning aumärkide omistamisega pärast surma – nagu Hiinas – ei mahu minu mõistusse. See on tüüpiline kolmeaastase mõtteviis: sõnamaagiaga peletada eemale koletis! Ja temale ei saa olla suuremat koletist kui olend, kes väliselt täpselt on tema taoline, kuid ei hinda ühtki kolmeaastase väärtustest. Säärane olend tuleb tappa, sest ta on kardetav ja, kui ta kurat nõnda ei sure, siis tuleb kuulutada Ta jumaluseks! Siis tõesti Tema kuidagi ei saa häirida meie elulisi mänge oma ükskõiksusega nagu jobajuttudega miskist paremast! Just nagu võiks maailmas olla midagi õilsamat, vajalisemat või inimlikumat – kui endast nõrgemaga reaalistada peksmise ideed ja endast kangemaga vihkamise ideed! Tuli üksnes lisada veel veendumus: kuualuses maailmas kahjuks ei ole võimalik ideesid teostada nii suurepäraselt nagu nad on iseendast ja nii puhtalt! Kõike taolistki Jeesus teadis ette üsna selgelt. Asjatult ta ei kõnelenud nendest, kellele piisab tema tunnistamisest Issandaks igal ajal ning kõigis paigus, kus säärane tunnistus ei too kaasa erilisi ohte. Ta teadis, et selle võtte vastu on võimatu võidelda temalgi ja katsus seepärast kaitseda üksnes oma õpetust – taevaliseks ja teostamatuks kuulutamise eest üteldes, et taevariik on *! /2/ Muidugi see tähendaks aramikeelde tagasitõlgituna hädapärast ehk ka, et ta mõtles ainult iseend, aga mu meelest vaevalt, et ta mõtles kristlikku kogudust või usklike vendlikku osadust. Kui aga sellega ometi on sõnastatud lihtsaim, siis ta ju tähendab, et taevariigi tulek pole ajalooline sündmuse välisuse mõttes, vaid – taevariik on siis reaalselt olemas, kui inimkond ta avastab endas. Teisi sõnu, siis kui ta on saanud täisealiseks. Seda kõike taipas Pauluski kõneldes nii sageli lastest ning täiskasvanuist. Praegused kristlased on aga eelistanud igavest lapsepõlve, mil inimese aktiivsus seisneb rõõmsas ja ingellikult süütus endaväljendamises – kõige hävitamises. Täiskasvanu ehitab ja seepärast pole juhuslik seegi, et Kristus ja Paulus nii sageli räägivadki ehitamisest – ja peaaegu kuskil ei leidu sõnagi hävitamisest või lammutamisest.

Kuitahes pikalt ja teravalt öeldut rõhutadagi, igaüks, kes mäletab Jeesuse sõnu, vaidleks vastu, pannes sõrme sellele, et inimesed peavad ju olema nagu lapsukesed, et saada taevariiki. Teatava ägedusega nad kinnitaksid mulle, et Jeesus lapsi on hinnanud kui niisuguseid. Aga seda just mina eitan; lapsena ei olnud ideaal Jeesusele ja ei tohiks olla ühelegi kristlasele, vaid üksnes mõningad laste omadused. Teise Peetruse kirja autor ja Jaakobus on esimesed ratsionalistid kristlaste hulgas, armetute apologeetide vaimulikud isad. See kuskil teisal ei avaldu nii silmatorkavalt kui Pauluse mittemõistmises. Jaakobuse arvates uskuma tähendab – uskuda Jumala olemasolu ja just seda ta Paulusele ei tähenda, vaid võimatu uskumist võimalikuks. Lausa võimatu on, et inimene oleks õige Jumala ees, et ta oleks täis ealine. Aga Paulus mõistab Kristust õieti: kui inimene lapse kindlusega usub, et võimatu Kristuse olemasolu tõttu on saanud võimalikuks, siis see ongi võimalik. Kui inimene on veendunud, et ta on täismees, on õige, siis ta ka seda on reaalselt Jumala ees. Olgu see nimetatav autosugestiooniks, toiming ise on õige ning inimese ainus võimalus. Ta teeb enda õigeks. Kuid teiselt küljelt vaadates – mitte tema, vaid Kristus teeb tema õigeks. Ilma Kristuseta oleks inimesele ju absoluutselt võimatu mõteldagi võimalusest olla midagi muud, kui ta on. Kui kõik inimesed on mustad, siis ühelgi ei saa olla kujutlust, et tema võiks olla mittemust. Kui aga on nähtud kedagi valget, alles siis võiks inimene hakata endalegi taotama valget nahka. Ja, kui ta selle ükskord on saanud, siis on ju võimatu ütelda, kes talle on selle andnud, kas tema ise või esimene valge. Kindel muidugi on, et ilma usuta ei juhtu midagi. Nimetatagu säärast usku autosugestiooniks, sedagi ta ei ole. Mina suudan vaid aimata tema olemust, mitte teda kirjeldada. Tean, milline peaks ta olema, kuid mul ei ole teda. Jään surmani Mooseseks Nebol, näen Kaananit, aga sinna ma ei saa! Võibolla – üksnes seepärast, et kardan teha sama viga, mille on teinud enamik usklikke ja teevad edasi. Nemad, sõnastades võrdlusega – panevad jõmpsika täiskasvanu rõivaisse, torukübara talle pähe ja sigari suhu. See aga, mis peaks juhtuma, on midagi histolüüsi taolist. Inimesel tuleb kogu oma materjal lagundada algollusteks, nagu teeb tõuk, kui hakkab kujundama endast liblikat. Või, nagu sõnastavad need, kes veel teadsid – ta peab sündima uuesti, olema uus kreatuur Kristuse tõttu, kaudu ja sees. Mina pole näinud ühtki sellist olendit, tean ning usun, et ta on võimalik. Kujutlen selle sündmuse toimuvat umbes nii nagu suutelisekssaamise kõnelda mõnd kauget keelt. Inimene kogub endasse selle elemente (ja nõnda “täiskasvanuse” tunnuseid) ega tea isegi täpselt, kunas ja kuidas juhtus, et ta saab kasutada seda keelt nagu endastmõistetavat. Aga iga võrdlus sellele nähtusele kindlasti on mittepiisav, kõik poolikud. Alles sellega on taibatav, miks kõik uskumise rõhutajad on absoluutselt vastu inimlikule “tarkusele”, nõuavad sellest loobumist või igasuguse filosoofia ignoreerimist. Jeesus rääkis lastest, Paulus sellest, et teda peetakse enneaegseks, rabi Nahmãn tunnistas suurimaks tarkuseks teha end lojusetaolise loomuga ning Buddha eitas iga kaasaegset filosoofilist süsteemi tema probleemidega. Ka see, kes ütles credo, quia absurdum, mõtles nii. Kuid just selle lause ajalugu näitab, kui raske tavalisel “usklikul” on olnud taibata. Tema ning ta vastased panevad absurdum alla kolmeaastaste müüdid, muinasjutud ja ilmutused. Väidavad siis, et selle fraasiga väljendatavat Aadama, veeuputuse, ujuva raua ja

taoliste lugude kunagise juhtunuse uskumist. Nagu oleks VT või Darwini müüdid midagi muud kui see inimlik tarkus, mida usk ei tunnista vajaliseks. Ainult siis, kui credo võtta Pauluse mõttes ja absurdum panna tähendama seda, mida ta tähendab (loogika põhiseaduste kehtimatus), on lause õige ja täht pimeduses. Mina usun, et olen valge, sest ja kuigi tean, et olen must; et mina võin muutuda selleks, kelleks saada on võimatu. Kui inimene usub juhtuvat endaga seda, mis ei saa juhtuda, alles siis ta usub. Siis on talle iga inimtarkus-ilmutus tühisem kui täisealisele usk jõuluvanasse, kolumatsi või kukeaabitsa lugudesse. Tema on läinud * või astunud maailma tavadest väljavoolavasse jõkke, nagu ütleks Buddha. Nimetusi võib leida sadu, asi jääb samaks sõnulseletamatuks. Neil kõigil on õigus selleski, et inimese õndsusele ehk tema täiskasvanusele ei vii lapsikute kommete väljajuurimine või mahajätmine. Kui laps enam ei topi suhu sõrme, nuuskab nina ega pea oma väljaheiteid aareteks, siis kasvatusel on olnud tulemusi, aga nende väljasaamisega pole ta veel täiskasvanu. Kui meie enestest kõrvaldaksime säärasedki teisi tootvad põhilised naeruväärsused nagu saamahimu, edevuse või viha, siis nendegi puudumisel meie veel ometi pole täisealised. Sest “kõige kurja juur”, meie armas “vana Aadam” toodaks edasi neidsamu ja naerdavamaid. Ja see “kurja juur” on meie “tervemõistus” – millel tõelise mõistusega pole muud ühist kui nimi. Kõik usklikud on seepärast “tervemõistuse” vastu, nn. tõsiusklikud aga vihkavad mõistust ning – austavad “tervemõistust” ja armastavad tundekesi. Kõige ükskõiksem on “tervemõistuse” vastu olnud Buddha. Aga kõik õigusega. Kahjuks enam keegi pääle filosoofide ei mõtle, kuidas see “tervemõistus” meid petab, narrib päevast teise kettakujulise maa ja tema ümber jalutava pisikese päikesega. Alles siis, kui hakkasime rääkima temale vastu ega usaldanud pimesi loodust, hakkasime piskuhaaval taipama tema olemust. Arvatavasti on asi niisamuti kõikide “tervemõistuse” tõdedega – silmapetetega. Vaeva ning valuga teadus esmalt, suure hilinemisega võhikud tunnistavad ekslikuks aina põhilisemad neist tõdedest, mis ei vääri seda nime. Kolm täiskasvanut on neid eitanud ammu, küllap kõiki. Lapsikut kujutlust mingist kausaalsusest on naernud nemad kõik, teadus alles liigub selles suunas. Võibolla – nad kõik tunnistasid kehtetuks ka mõiste “olemine” kui samasuguse illusiooni nagu “mina” või “maailm”, kuid muidugi üksnes vähesed nende jüngritest suutsid niikaugele järgneda õpetajaile. Buddha kindlasti põlgas seda “tervemõistuse” dogmat ja mulle paistab, et Pauluse jutlus ülestõusmisest ainult siis tähendab midagi, kui eeldada, et talle “olemine” tähendas hoopis midagi muud kui “terve” mõistusega Korintose või Jeruusalemma kodanikule. Sest ajast alates, mil teame, et värvused ja helidki on hoopis teises mõttes, kui värvid või viiulikeeled, on “tervemõistus” saanud surmahaava, millest ta ei parane. Sest tema on kogu aeg jonnakalt kinnitanud: ainult see on, mida kogevad meeled! Aga nüüd selgub, et ometi mitte ja kõigele lisaks: meil on võimalik kujutella meeli, mis tajuvad oleneva totaalselt muud kui meie meeled. See on teinud relatiivseks mõiste “olemine”. Võime muiata inimesi, kes vajasid Jumalale olemist samas mõttes kui koerale või tunnistasid tema puhtaks olemiseks ja siis hakkasid tõestama olemisele olemasolu või kõikide asjade tegejaks ja siis vaevlesid aastasadu näitamisega, et nad ikka on tehtud, kuigi mitte kätega vaid tahteaktidega, unustades seejuures, et kui nimetada üht tegemiseks, siis teist ei tohi jne. Teame varsti ehk sedagi, et ütelda “Jumal on samas mõttes nagu on roheline või mõni kolmkõla, on

üldinimlik subjektiivne kogemus olendist, kelle tõelist olu oleme võimetud tunnetama nagu me ei taju valguse või heli põhjuseks olevaid laineid”, on ka mõttetu! Viga on mõistes “olemine”. Olemine ei saa olla kvaliteet, sest kvaliteet peab iseloomustama üht nähet võrreldes teisega ega saa ühelgi fenomenil olla rohkem olemist kui teisel. Kui aga olemine polegi kvaliteet, siis ta tähendab sama, mis substants või universum. Teisi sõnu, kui olemine on fenomeni omadus, siis ütelda “Jumal on”, tähendab, et ta on üks fenomen paljude hulgas. Kui ta aga on Jumal, midagi muud kui fenomenaalne maailm, väljaspool universumi, siis me ei saa temale nentida olemist, sest sellega kuulutaksime ju ta fenomenaalsesse kuuluvaks. Tähendab: alles siis ja ainult siis, kui loobume sellest infantiilsest mõistest – võiksime hakata mõtlema, kuid kogu meie mõtlemine praegu tegelikult üldse muust ei koosnegi kui otsustustest eksistentsi kohta “on” ja “pole” vormis. Sedasi tohiksid käituda lapsed, kes peavad õppima tundma maailma, mitte aga täiskasvanud. Ja seni kui me sellest hoiakust ei vabane, ei taipa me üldse, kuidas elasid tõelised täiskasvanud ega seda, mida nad mõtlesid. Kogu aeg me oleme katsunud neid teha olematuks väga mitmes mõttes, saata nad üpris kõrgele ja kaugele, et nad meie nagunii viletsat elu ei segaks. Kuid siis, nagu tõelised nõrgaarulised, oleme hakanud kartma (vast nad teevad selle karistamiseks meile midagi?) ning asunud ruttu neid lohutama, meelitama ja näitama, et suurimat aaret – eksistentsi ja isiksust – meie pole neilt võtnud ära. Kõrge ja kauge on olemas, tähendab, neil pole õigust meid karistada. Lubame rohkemgi, hõiskame, et oleme suutnud näidata, kuidas nende eksistents ainult graduaalselt erineb täi või paelussi omast! Ja Jumala oleme pannud “puhta olemise” pääle. Ise me sellise elutasemega ei lepi, vähemalt tahame leiba ja vett. Kui taoline protsess inimeses toimub vähefaasilisena, siis tuhandelülise protsessi tundjat nimetatakse teadlaseks ja teda tõepoolest armastatakse. Sest tema on tulnud toime sellega, mis hullul äpardas. Kogu selle keerulise kausalistliku kaadervärgiga, selle purustamatuks kantsiks ehitatud mögaga on ta tagajärjekalt võimaldanud teistele ning enesele unustada algpõhjuse oma toiminguile ses suunas. Kõik taoline on ju vaid selleks, et mitte halvustada ennast ning olla sunnitud tunnistama: selliselt nagu olen, ei kõlba ma kuskile! Inimene ei taha muutuda ega vaimselt saada täiskasvanuks. Vähemalt pool maailmas kirjutatust on määratud füüsilise või vaimse alaealisuse ülistamiseks ning õigustamiseks tendentsi varjamata. Tõepoolest on kõik kirjutatu määratud selleks. Nüüd taipan selgelt, miks inimesed tahtsid lihtsalt näha Buddhat või Kristust. Mina ka tahaksin silmitseda täiskasvanut, kasvõi minutiks paariks. Olen tüdinud lastest, kuigi ei looda, et kõigiti, aga niipalju, et taipan. Ma ei oska edasi ja mõtlen, et täiskasvanu nägemine annaks juba vajalise edasiminekuks. Aga võibolla pean jäämagi sellele: kõik, mida hüütakse “inimlikuks”, on naljakas ja veelgi naljakam, et see ometi püsib minus. * /3/ II Kui Jumal tunnistatakse olendiks, keda keskmine inimene peab hulluks või ebanormaalseks – isiksuseks; kui ta pannakse pidulikult puhta olemise pääle, siis see talitusviis ei tee muud kahju, kui halvab inimese mõtlemist. Hoopis koledam on asi siis, kui inimesed kasutavad Jumala ära nende tungide ja soovide õigustamiseks, mis on kahjulikud teistele. Kristlikus kirikus on sellise võltsingu taga igalpool Calvin oma koerte puritaanidega, kellede poisteks on igasugused ringid, kes end

nimetavad “tõsiusklikeks” ning kunagi pidasid äratuskoosolekuid välismaiste puritaanide rikastamiseks. Lausa väär minu meelest aga on Calvini esiisaks pidada Augustinust. Tema mõtteviisi kõige kaunimad esindajad on marusiionlikud hesekieelikud. Iisraelis kehtiva arvamuse järgi eksulandid Paabelis polnud Jahvele meelepärased ja ta virutas nad minema Kaananist, jättes sinna madala uskliku rahva. Aga eksulandid, kes tõepoolest uskmatud, vajasid repatrieerunult maad ja võimu ja deklareerisid, et Jahve on nemad juhtinud varjule Paabelisse ja siis laastanud tühjaks kogu Iisraeli, mispärast ükski pärismaalane pole Iisraelist, vaid keegi ümberkaudseist paganaist. Jäänukad näitasid, et nad on sugulased repatrieerunutega. Ning need kinnitasid vastu, viies asja salakavalalt teisele pinnale, et pääseda algeelduse tõestamisest: suguluse tõttu ei pääsegi keegi, õige üksi pääseb. Alles siis kirjutamata dogma tõusis tõelisse auhiilgusse, alles siis järeldati: rikas ja võimas on Jahve valitu, vaene ja alatu on patune, keda Jahve karistab õnnetusega! Muidugi pole siis rikkale süüks kurnata vaest, ta sellega vaid avitab Jumalat! Vaesele on patuks seista vastu rikkale, kuid endast vaesemaga ta tohib ja peab käituma samuti nagu rikas temaga! Kui uskuda, et kurat eksisteerib, siis seda dogmaatikat peab nimetama kuratlikuks. Sest jumaliku õpetuse järgi on usklikule olulised hoopis teised asjad kui rikkus, võim, au, õigus või “päälejäämine”. Aga selle kuratliku dogmaatika ühendas saatanlik Calvin predestinatsiooniga ja hävitas kristluse, tootis vaga kurnaja tüübi, mille ülistajaks oli Dickens. Kuid selle mõtteviisi eksponentideks on kõik, kes väidavad, et Jumal “kaitseb ja hoiab” omi ning karistab kõiki oma vaenlasi. Nad on teinud Jumalast röövlipääliku, olgu nad õnnelikud temaga! Aga niipalju peaks julgust olema ühelgi protestantlikul kirikul, et Calvini ei ülistataks reformaatoriks ega mistahes sorti puritaane kristlasiks. Sest selle mõtteviisiga inimkonna lapsik kurjus on hankinud endale jumaliku õigustuse. Pole küll enam valitud rahvast, vaid tüüp ehk klass: puritaan mürgivabrikant, kelle sihiks on aidata Jumalat patuste ning paganate hävitamisel ning kasvatada oma talent kapitaliks, mida ei riku koi ega rooste. Aga juba Swifti päevil teati, et piiblitekst pole kindel absoluutselt ning kohe inimesed järeldasid, et siis pole põhjust uskuda tema õpetusi jumalikkudeks ning karta Jumala karistust nende mittetäitmise pärast. Veelgi halvemalt mõjus protoplastide lugude kuulutamine müütideks ning kahtlused, kas VT kaananeid hukkav jumalus on identne UT omaga. Need mõjusid nii, et XIX sajandi algusel puritanism ei saanud õigustada end enam kristlikuna. Aga puritaanid või nende isa, keda võiks hüüda kuradiks, ütlesid: Veel pole kadunud kõik! Kui meie ei saa kurnata inimkonda kristluse katte all, siis – nüüd on sobiv aeg – nad on segaduses kristluse olu suhtes, võtkem ja väitkem, et kristlus ei kõlba kuskile. Kuidas ta kõlbakski, kui ta ei täida oma ainsat ülesannet, ei õigusta jumalalaste, uuestisündinute mõtteviisi? Valigem enestele ära “teadus”, mille olu suhtes on üksmeelt, laskem temal õigustada andmeid ja nii, et keegi ei taipa, et meie oleme selle taga! Ning siis sündis puritanismi päästjaks igavese pimeduse riigist arhitürann Charles Darwin. Muiste mind üllatas, et kristlased pole suutnud midagi tõhusat tuua vastu tema lobale, nüüd see mind ei imesta. Puritaan võib vihata omasugust võimsamat, mitte teda väärata, sest siis ta peaks tunnistama, et puritanism on ekslik. Seda ei taha ükski puritaan, ta parem turtsub ja sõimab Darwini tühiste asjade pärast, kui ütleb, et tema põhieeldused kõik on lollused. Sest need eeldused on kõik puritanistlikud. Darwin kujutleb kogu maailma dickensliku briti väikelinnana, milles valitseb vanatestamentlik “võitlus olemasolu eest”, kusjuures

protsessi võitjale saab osaks kaks hindamatut aaret: ellujäämine (survival, * ) ja järeltulev põlv (leaving of posterity, * ). Puritaan ei kogenud Jumalat muuna kui predestinaatorina ja seepärast Darwini jumaluse nimi on Natural Selection. Selle nime paremus vaidlusil skeptikutega on ilmne. Kui predestinaator on isiklik jumalus, siis võib küsida, miks ta ühe määras õndsusele (mis järgneb sellest, et ta on rikas rahalt ning lastelt), teise hukatusele (nagu ilmneb vaesusest ja laste alalisest suremisest)? Darwini jumaluse nimetus juba deklareerib, et sääraselt küsida pole mõtet, sest “vajaduse” korral natural tähendab ka “endastmõistetav”. Teisi sõnu, XIX sajandi puritaanid vaevlesid, kuidas teha selgeks vaenlasile, et Jumal hoolimata predestinatsioonist põrgutulle on täiuslik eetiliselt, on armastus. Nad ei tulnudki toime sellega ja Darwin päästis nad hädast väitega, et jumaluselt nõuda eetikat ei tohigi! See tähendab, Darwin päästis puritanismi, tehes ta veelgi primitiivsemaks, sest isegi VTs selline mõtteviis kajastub üksnes pessimistide resignatsiooonis ning tavaliselt õigustatakse Jahve käitumist teisiti. Muidugi ei näinud Darwin ise ega tema rongad frakkides, et maailmas on muidki linnu ja muid usundivorme kui puritaanlus, sest puritaani ülbus ei luba eksisteerida kellelgi muul kui enesel. Tõsi küll, vahel katsus Darwingi tegeleda eetikaga, kuid kõik taolised katsed näitavad üksnes, et ta mõtles ärarääkimata naiivselt. Kui every detail of structure has been produced for the good of its possessor, /4/ kuidas on siis mesilase nõelaga? Kui Natural Selection cannot possibly produce any modification in any one species for the good of another species (mis on väärõpetus, leidub ju sümbioosi)... but Natural Selection can and does often produce structures for the direct injury of other species, /5/ siis on tema sihiks ometi toota olend, kes kõik teised sööks ära ja jääks üksinda elama maa pääle. Tema siht (sest selektsioon eeldab teleoloogiat) on seesama, mis kapitalistil, keda sajatab Jesaja (5, 8). Tema siht on takistada sõbralikku kõrvutielamist maailmas. Ja kui kaalutella, kust säärane lollus on pärit, siis ta seletub puritaanliku tõrksusega teha hääd hukatusele predestineeritud vaesele, kes käitub samuti endast vaesema suhtes. Jumalus on kõik, mis mul on, andnud üksnes minule. Ning minule ta saab teha üksnes hääd, the Natural Selection will never produce in a being anything injurious to itself. /6/ Ja teatavasti on need mõlemad puhtpuristlikud eeldused ekslikud. Looduses on sümbioosi, isegi taimkonnas, ja koopakaru ning taolised loomad said just natural selection (muud jumalust ju pole) kaudu muutused, mis hävitasid nad maailmast. Darvinistid loomulikult püüavad neid tõiku looduses seletada olematuks, et nõnda avitada puritanismi. Kui aga need olmad ei anna end seletada olematuks, siis on puritaanlus ohus. Siis võiks ju hakata väitma, et Jumal pole ka inimnärusid liigitanud prestabiilsete taevaste ning põrgute järgi võitlevaiks klassideks, vaid on määranud nad elama vendliku kogudusena, milles igaüks kasutab teist ja teenib teist. Siis võiks väita ka, et Jumal võib kõrvaldada rikka kiskja sellega, et temale jagab üha uusi ja uhkemaid õnnistusi, pikendab ta hambaid, kõverdab ta küüsi või (taevas hoidku) annab talle tuju kapitali hävitada! Kui tunnistada neid võimalusi, siis ei saa enam olla puritaan, peab otsima uut usku. Aga Darwin ning tema mustakuuemehed tunnevad “teaduslikult” ja on ka samuti “teinud kindlaks”, et mingit teist usku kuidagi ei saa ega tohigi olla. /Sest ükski teine usund ei väida, et pagankond on massa perditionis ning olemas “usklikele” ekspluateerimiseks, et nõndagi kiirendada “jumalalaste au ilmumist”. Sest ükski teine usund ei võimalda säärast ärateenitud endakindlust ning julgeolu lääneeuroopa kristlikule vabrikandile, aktsiateomanikule ning rantjeele. Just

see endakindluse ja julgeolu kõrge aste tõestab, et kaldarvinism on õige usund ja meie ei pea otsima faktidele vastavamat või eetika suhtes õiglasemat! Äraneetud olgu see, kes ei usu Caldarwini! Teda neetagu kirikus, koolis ja kodus ning ajalehtedes! Teda sõimatagu ebateaduslikuks ja see nimi tähendagu “ketser” ning ajaleht asendagu tema põletamise! Ja meie vastase saatus olgu Serveti või Lamarcki oma ning kõik aremad astla vastu üleslööja taolised naerdagu surnuks! /7/ Puritaanlik usund on haukunud ja virisenud vastu Darwinile, mitte ta õpetuse pärast, vaid seepärast, et ta vähendas puritaanjutlustaja auhiilugst ja sellega tegi kahtlaseks, kas tema on predestineeritud kõrgeimasse taevasse. Üksnes kaks tõelist vastast oli Darwinil, kes taipasid asja tuuma ning nöökisid tema sama naudinguga kui puritaane. Samuel Butler, kes on ületamatu vaimukusega kirjeldanud misjoni Queenslandis, ja Bernard Shaw, kes julges naeruvääristada äratusfirma Moody & Sankey jumalust. Kui oleks minu teha, kuulutaksin S. B. ja B. S. kirikukirjanikeks, sest see, mille vastu nad võitlesid, on “kuratlik”. See jumalus ei erine miskis inkvisiitorite jumalusest ja naerda indulgentsiatemüüki, pilgata paavsti ja muud Lutheri tegemised tundusid kaasajale vähemalt sama ateistlikud kui kellelegi Boris Koljoole trust Moody & Sankey jumaluse pilkamine! Kindlasti! Ja ma tahaksin kangesti näha, mida suudab maailma puritaanlus kiriku vastu, kes endast eemaldab Caldarwini mõtteviisi!? Ja ma olen täiesti veendunud, et Shaw Back to Metuselah on kristlikem XX sajandi mittekristlikest raamatutest ning ainus pääsuseletus tänapäeva inimkonnale. Mitte seepärast, et ta on “vastuvõetav moodsale haritud inimesele”, vaid seepärast, et ta on kristlik ja kirikuis on vaid puritanismi. Ja mu süda naerab kujutelles, kui hädas oleks kaldarvinistlik “teadus” säärase kirikuga. Sest “kuradi” häda on ainus häda, mis mind rõõmustab! Puritaani sõim (Koljó) ja puritaani leppimine tähtsusetuma kohaga siinses ja kaheldatavas tulevas paradiisis (Kõpp), paneb mu vaid tundma kaasa ta rumalusele. Shaw nõrkus usu ja kristluse vastu on selline, et ta noorena peab seda vabandama, kuulutades, et usund on ainus ala that capable people really care for. /8/ Seda ütleb ta 1906 ja Major Barbara sisaldab veel ühe parimaid kirjeldusi, kuidas äratada, ja kuidas ärkab tõeliselt kuri inimene. Pärast ta enam ei vabanda – aeg on pisut paranenud. Esimesed metuusalad on toatüdruk, kes evangeeliumi usub oma lihtsameelsusest ja pastor, kes arvab ta lolluseks! Mitte keegi bioloogia professor, sest 1921 on see olend Shaw' meelest juba sama vähe inimene kui parlamenditegelased. Ta uskus 1906, et on võimalik sõdida sõjaga sõja vastu, katsus puritaani endas kuidagi säilitada, aga 1921 talle on selge kõikide selliste nurgatakka sissetoomismeetodite endapetvus. On vast veelgi huvitavam, et isegi darvinistlik Wells on küllap tema mõjul arenenud eemale “kuratlikkusest”. Alguses temagi arvas inimkonna hävinevat, kui pole vaja enam mingil moel võidelda olemise eest. Tema ja taoliste inimeste arvates inimkonnal pole muud mõtet kui eksisteerida ja olemise optimumi saavutanult tal pole enam midagi taotada! Pärastpoole Wells laseb mõtelda selles stiilis vaid sõgeduseperioodis maalasi, kes väitlevad, et elu pole loomulik, inimlik, huvitav ega sangarlik, kui temas puuduvad tavalised kannatused kaasinimeste saamahimu, võimunälja, aga ka haiguste pärast. Sest siis puuduvat ju rõõmudki! Pärastpoole on Wells taibanud, et on taotada võimalik midagi hoopis suuremat, kui taipab kaldarvinism oma lapsikus usus, – usus inimese ainsaks ülesandeks söömise ja siginemise. Puritaanimikute üheks eriomaduseks on ju haliseda maailmast kui hädaorust ning püha vihaga needa iga katset häda vähendada.

Väga mitmeti nad põhjendavad oma moraalset nördimust, kuid põhjus on vaid, et maailmas, kus poleks hädasid ja inimkonna ideaalid poleks ka enam kaldarvinistlikud, kuuluks puritaan nõrgamõistuslike hulka ja keegi teda ei võtaks tõsiselt. Seepärast puritaan hirmsasti pelgab iga uuendust, isegi meetermõõdustikku, sest see võib vähendada tema võimalusi tõestada endale, et tema on predestineeritud õndsusele (survival, leaving of posterity) ja naaber mitte! Kui aga ei aita enam muu meetod veenmaks avalikku arvamist (= lapsikust), aitab alati kõige rumalam ning “kuratlikum”: kui kaotate häda, kaotate rõõmu; kui surma, siis sünnitamise; teil pole enam millegagi võidelda, midagi teha, teie ei saa tunnustust, teil hakkab igav! Kõike taolist kardavad ju lapsed hirmsasti. Täiskasvanul on alati rohkem teha kui ta suudab ja igav pole tal ilmaski. Aga mina ei tea ühtki filosoofi, kes oleks näinud läbi selle kaldarvinistliku jesuiitluse, mille sisuks on: meie peame võitlema pahede vastu maailmas, aga meie ei tohi neid võita, sest siis pole enam midagi, millega võidelda! Peame sõdima lutikate vastu, aga mitte neid hävitama, sest siis meiegi olemasolul pole mõtet! Peame ekspluateerima madalamat tõugu paganaid, mitte hävitama, sest, kui poleks neid, kellest oleksime paremad?! Et säärane kalkulatsioon on tobedus, peaks minu arvates olema taibatav igale mõtlejale. Aga tõepoolest keegi pole taibanud sama kalkulatsiooni teise külje tobedust. Kui Jumal ei predestineeri õndsusele või põrgule, siis seda arendades järgneb, et ta üldse ei karista ega hüvita kedagi! Iga inimene muigab siis: mis Jumal see üldse on, kes ei käsi ega valva nende käskude täitmist, püksirihm ühes, kompvekid teises pihus? Keegi ei pea õigeks küsida endalt: kas mul tõestigi on õigus Jumalat kujutella loomataltsutajana või kubjasparunina? Ta hoopis imestab naiivse näoga vastu: kui Jumal mind ei karista, siis mina võin teha kõike kurja, mida tahan ja samuti kogu maailm! Kui laps nii seletab, pole parata midagi, kui täiskasvanu, siis asi on naljakas. Minu mõistus ei taipa, miks peaks täisealine tegema teisele või endale sihilikult halba ja, kui ta teeb seda teadmatusest või suutmatusest, siis ta ometi ei tohiks olla karistatav. Inimlapsed muidugi karistavad ka siis ja koguni tegusid, mis ei puuduta hävitavalt inimest ennast, vaid on üksnes tavalisis lastemängude raamatuis mainimata. Jumal talitab teisiti. Muidugi, kõik kuri, mida lapsed teevad mängukaaslasile viibides puritanismihaiguses, kaob niipea, kui see lastehaigus on põetud läbi. Siis ju enam ei mõelda, et see on õige, õnnis ja lootustäratav, kes võimalikult suure hulga teisi saab panna karjuma võimalikult valjusti ning oskab asja seada nii, et teda ei karistata. Siis muiatakse sihukesegi lapsiku mõtteviisi üle. Ja mina oma naiivses usus arvan, et inimeste täiskasvanuks saamisega maailmast kaovad needki hädad, mida inimestele põhjustavad teised elusolendid; kas nad enam ei suuda teha halba või koguni leitakse milleski uueks asjaks hädavajalised. Olen hulga aastaid juba elanud vaikselt oma rumalas ime lootmises. Vast ärkan ühel hommikul ja lapsi pole enam, kõik on juba täiskasvanud. Wellsi sabatäht – ilus mõte, kuid tema muutunud inimesed ometi on lapsed. /9/ Seepärast, võib olla, alles siis, kui keegi oskab kujutella täisealist nii, nagu see tõepoolest on, juhtub see ime temale ning teistele. Usku, et see minu elupäevil võib juhtuda, ma pole veel kaotanud, muidu läheksin usklike ning ateistide puritaanluse keskel hulluks. Aga nagu taipan ikka selgemini oma jõutust, nõnda ka inimkonna tahtmatust tegeleda miski sisukamaga kui selle vaimuvaese ja nutuküllase lapsikusega. * /10/

/Kaananeist räägivad vist kõik XVIII sajandi puritaanlikud deistid, kindlasti Morgan, Bolinbroke, Tindal ja Paine. /11/ Aga kui vähe neil ja “kristluse kaitsejail” tõepoolest oli aimu kristlusest, näitavad kaks olma. – Piiskop R. Watson, kes 1796 avaldas raamatu Paine'i ja ta mõttekaaslaste vastu, loendab oma teoste hulgas The Wisdom and Goodness of God, in having made both Rich and Poor! /12/ Meile tundub säärane väide lollus, suudame kujutella, et Jumalal pole midagi tegemist varade ebaühtlase jaotusega, vaid üksnes inimeste patul. Puritaanid ei suutnud ega suuda. – Paine väidab, et Jeesuse käsk mitte tasuda paha pahaga, vihates vaenlast ja tasudes kurja on inconsistent with the dignity and the nature of man. /13/ Watson nähtavasti samuti arvab, et Jeesus tuli ülistama inimese auvajadust ja ta vigast olemust, sest tema arvates Paine pole mõistnud õieti, kõik inimesed teadvat ju, that a patient asquiescence under slight personal injuries is here enjoined; and that a proneness to revenge, which instigates men to savage acts of brutality, is here forbidden.!! /14/ Põhjus, miks ma ei näe oma aastaid loodetud imet on lihtsalt uskmatus Kristuse ja Pauluse mõttes. Ma olen häbenenud seda tunnistada endale, ei olnud endast nii halvas arvamises. Aga William Blake seletab hästi: Jeesus ei saanud teha imesid uskmatuile, tähendab, inimene, kes arvab, et imede aeg on lõppenud, on võtnud endalt võimaluse kogeda imet! Olin kolm korda lugenud seda lauset, pidanud õigeks ja unustanud. Nõnda aga talitab laps minus iga tõega, mis tema meelest vähendab ta väärtust! Tähendab, ma tean küll, mida uskumine mulle annaks, tahaksin aga uskumise tulemust uskumata! Kõike muud enne, siis alles taevariiki – nii nagu needki, keda pean rumalaiks lasteks. Olen ise halvemas kirjas: tean, aga ei tee!/ Sisukord Järgmine peatükk AGNOSTITSISTI LEIBA * Jaan Kiivitile Kunagi pole lugenud ega kuulnud katoliku kirikuisse toodavat, mõnel kohalgi, votiivande targemakssaamise puhul tänuks ja mäletamiseks. /1/ Igasuguste muude saamiste ja pääsemiste eest on vagad nii kiitnud Jumalat. Muidugi on üheks põhjuseks ju küll see, et inimene on suuteline kogema end vabanenuks tüüfusest, aga iial päris kindlasti ei tea, kas ta on läinudki targemaks. Pidev rumalastumine on sagedasem pidevast targemastumisest. Ent olulisimaks põhjuseks, miks taolisi ande ei leidu, on üks kummaline üldine uskumus. On ju kõik inimesed täiel veendumusel, et targemastumine sõltub ainuüksi inimeste vastavast tahtest, paranemine aga ei ole enese teha! Mõned koguni julgevad mõtelda, et ega Jumal tarkusest hooligi, sest igasugune tarkus on kuratlik. Aga needsamad inimesed ei häbene väita oma vatsa või kibekiirelt tühjeneva kukrukese sisu Jumalale südamelähedaseks. Oma lapsukese mõistuse eest Jumal sugugi ei muretse, sest mõistus ju on hakanud vastu Loodusele ning solvanud temakese emalikke tundeid. Jumalal aga nagu eeskujulikul abielumehel tuleb ju takistada kõike, mis on naisukesele meelevastane, enam seda siis, mis naisukese vastu. Keskpärane usklik meil ja katoliku mail umbkaudu nii vist mõtleb, kuigi ei ütlegi. Temale see asjalugu on kogu ulatuses nii endastmõistetav, et ükski minu seletusele taolinegi teda sugugi ei huvita ega häiri. Rahutuks ja tigedaks ta läheb alles siis, kui kogemata taipab, et teisel pole neidsamu kirjutamata dogmasid. Muidu on ta meelsalt valmis ajama igasugust jobajuttu “selle

küsimuse kohta”. Sedasama nähtust aga võiks vaadelda kuradi küljeltki. Siis on tulemus väga kõle. Saatan on olnud üle ootuste kaval. Kartes inimeste tarkusest enesele ohtu, ta on õpetanud inimlastele oma prohvetite ning apostlite abiga, et Jumalale pole midagi nii meelevastane kui inimese püüd minna targemaks. Ihu ja hinge hädade eest Jumal kaitsevat, aga inimese vaim olevat Jumala vaimu vastu ning kuratlik mingil moel! Inimese vaim on siis seesama, mida Paulus nimetas lihaks, aga inimese keha on siis see Jumala vaim, mis elab “meies”! Kurat tahab, et inimesed ja naised mõtleksid nii ja tavaliselt tema soove ju täidetakse südamerõõmuga. Need sõnad nagu kõlaksid nöökimisena, aga ei ole kavatsetud nõnda, vaid kaalutlemiseks. Miks arvata, et kurat meid ahvatleb tapmisele, vihale, liiderliku elu poole – peaaegu kõigele, mida keskmise mõistusega inimene meeleldi oleks ja rõõmuga teeks, kuid sessesamasse kategooriasse kuuluva, üksnes kõige muu aluseks oleva lolluse kohta – väita, et seda meilt himustab Jumal? Just selles peaksime aimama kuratlikkust tema täies toreduses. See ju, mida saatan teeb, on käskimine: võtke võililledelt seemned ja õied, kitkuge rootsud ja lehed, sest Jumal neid ei salli! Aga hoidke, et teie ei liiguta mulda ega puhasta teda! Igaüks, kes liigutab seda, mis mullas, peab minema põrgu põhja, sest tema on ju puudutanud põhja! Kuradi kavalus on nii suur, et ta ei lase taibatagi, kuidas põhjas võib võilillel olla midagi olulist. Juured ta õpetab panema mingisse teise kategooriasse, mis taimega pole seotud. Aga ta luba on vagadel vaidlemisekski – kuidas hävitada võilille ja millised osad talle on olulisimad, millisel ajal võilill on ohtlikem jne. Ta ju teab: seni, kui juur seisab segamatult mul mullas, on vääramatu minu võim! Alles lolluse surm on mu ots ja selleni läheb veel palju aega!.. Nimuendajú ütleb olevat kuulnud ühe guarani indiaanlaste nõia käest, kui selle hing olnud Nanderuvucu juures ühe haige pärast, et sinna tulnud ka Maa ning ütelda võtnud: /2/ “Ich habe schon zu viele Leichen gefressen; ich bin es satt und müde; mach ein Ende, mein Vater!” Ebenso ruft das Wasser zum Schöpfer, er möge es ausruhen lassen, so auch die Bäume, die das Brennholz und Baumaterial liefern, und die ganze übrige Natur. Und, dass Nanderuvucu das Flehen seiner Schöpfung erhört, steht täglich zu erwarten. (ZE XLVI, 335) /3/ Klopstock luuletas (Der Messias IX, 440–445): “Jammert die Erde, dass der Staub ihr Kinder gebar? und ist sie ermüdet ihrer Söhne Verwesung in ihrem Schosse zu tragen, ihnen ein ewiges Grab, das stets von neuem Gebeine schwillt, inwendig fürchterlich ist, ob es aussen der Frühling gleich mit der Blume beduftet?” /4/ Tõenäoselt pole ta esimene kristlane kõnelema nii ja seepärast ometi on võimalik, et indiaanid said oma kujutelmaks eeldused

kuidagi katoliku misjonäride käest. Jamaica neegreilt üks tark uurija on kirjutanud rahvaloominguks üles Bachi nelipüha laulu (JAFL 38 (1925)); polekski midagi imelikku mõtete sääraselt infiltreerumises. Aga see mõtteviis on ka indiaanlasele päris loomulik, sest nad on harjunud maailma ja inimkonna ajalugu oma moodi perioodistama. Liiatigi, iga inimene varemhiljem, kellestki teisest sõltumatult, võib taibata, et kogu muldne pind koosneb laipadest. Või nii, nagu seda päris hästi on väljendanud üsna keskpärane joonistaja Johannes Bossard pannes ema imetama last aasale, mis on täis surnuluid ning nende vahelt kasvavaid õisi. Kogu maa ikkagi on üks ainus sarkofaag lotofaagide jaoks. Ainult normaalne, tervemõistuslik vabamõtleja võib tulla tobeda avastusega, et Bossardi pildil on kujutatud elu võitu surma üle. Ainult säärane tegelane on habituaalselt nii vaba ja prii mõtlemisest, et talle ei turgata hetkekski pääst läbi sellegi ema ning tema lapse teekonna ots. Muud inimesed vähemalt vahelgi on suutelised olukorda nägema teisel küljelgi. Positivistlikule vabamõtlejale on see aga sünnipärase vaimu kahheksia tõttu igaveseks võimatu ja teda süüdistada tema lollakuses on vist mõttetu. Muudki inimesed aga enamasti taipavad harva, neid jälle takistab kaks veidrat tegurit, millede eksistentsigi nad tavaliselt ei tunnista. Kuigi kõik inimesed teavad end surevat ja räägivad sellest, pole mina ometi veel näinud inimest, kes enesele ei ootaks ega usuks imet: surematust selles elus. Veelgi vähem on vist neid, kes inimkonnale lubavad elada pärast oma surma. Aastat 2151 ei eksisteeri kellelegi ilma temata: ning just samuti mõteldi kahe sajandi eest. Seepärast polegi tavaliselt inimene suuteline taipama, et tema keha on raibe ja saab teistele söödavaks raipeks. Kuigi ta kaunis tihti kuuleb mullast võetusest ning taasmullastumisest, ta ei mõtle selle lause tähendust, sest see kehtib tema arvates ainult muude inimeste kohta. Ja “looduse” kohta üldse mitte, sest mamma on surematu. Mamma on koguni igavesti noor! Muidugi siis ta, säärase kontseptsiooniga oma emakesest, peab muigama lollakaks või primitiivseks seda guarani nõida. Ometigi on too “metsinimene” temast hulga targem. Minu meelest ainult pisut liiaks leplikult ühekülgne. Muud oodata indiaanilt pole aga õigustki, sest tema suhe ümbritsevaga erineb meie omast. Meie ekspluateerime loodust ja tehes seda, paljudele valmistame kannatusi, kuigi veele, kividele jt. on vist täiesti ükskõik, mida me nendega teeme. Meidki ekspluateeritakse kuidagi ning on võimalik, et selles asjas on pisikud osavamad meist. Kurta siis selle üle me ei tarvitseks. Kuid lool on teine palegi. Kui meile, vähemalt teoreetiliselt, on selgunud, et inimesel pole õigust ekspluateerida omasugust, siis oleme saanud eelduse taipamiseks: meil pole õigust kedagimidagi ekspluateerida, kuigi meidki kasutatakse lüpsilehmadeks. Vahetuskaubandust me rajada ei saa, sest keegi ei himusta meie pisikuid ja parasiite. Kannatusi hinnata mingi absoluutse mõõduga me ei oska. Ja kui mõistaksimegi ning selguks siis, et meie tehtud ning meie talutud valud on tasakaalus, see muudaks ainult meie taibu väliskuju. Jääksime ometi pärima: kas saab olla universumi, kus puudub ekspluateerimine, hävitamine ja kannatus ning, kui saab, mida peaksime tegema, et universum läheks meiele ja kõikidele rahuldavamaks? Mõned muidugi küsiksid edasi, et miks universum on selline, otsiksid süüd inimesest või Loojast. Kuid iga “miks?” on mõttetu, kui me ei tea, kas saabki olla muud võimalikku? Päikesed vast ei saa valgust anda hävinemata, inimene olla inimene tapmata ning suremata?

Sellega alles on küsimus ulatumas budismi ja kristluse lävele. Universum ehk ei tahagi olla teissugune, kuid meie oleme vastu, meie ei taha sellist universumi ega seda osa, mis meil on universumis. Mõlemad usundid seepärast on ja peavad olema suunatud maailma ja looduse ning tema normaalse käigu (karma) vastu. Et aga kumbki nendest pole midagi muutnud kogetavas universumis, siis peab ometi küsima: kas kosmos saab olla teisiti, ja ons inimene suuteline teda mingis suunas muutma? Et meie ei saa kuidagi leppida temaga nagu ta on, ei jõua teda muuta, kas siis poleks õigem nõutada endale või paluda peatset hävingut, et pääseda sellest, mida me ei salli, kuid peame tegema? Kui häda piirduks Paulust vaevavaga, käsutäitmisega, võiks elada. Aga Paulus arvestas varstise parusiiaga /5/ ja seepärast teisest hädast ta poolpooliti nägi üle. Meie oleme palju halvemas olukorras, sest iga uus põlv kogeb uuesti: on võimalik lunastada inimese vaimu ja hinge, ta kõhtu aga mitte. Muidugi lepivad paljud kristlased VT vaatega (mis on Darwini oma), et kogu kreatuur on määratud inimese pärasoolele, kuid see kindlasti on rumal ja mittekristlik vaade. Meie magu on alles lunastamata. Ja, kui ta üldse on päästetav, siis – seda ei saa teha keegi muu kui lunastatud vaim. Võimatu päriselt see ei tohiks olla, sest kõrgemad taimed ei vaja toitumiseks ja kasvamise jaoks enam orgaanilist ainest ning loomade hulgas võiks inimene saavutada keemia abiga sama taseme. Vabanemine elusa ekspluateerimisest peaks olema esimeseks sihiks inimesele, kes on loobunud kaasinimese orjastamisest mistahes kujul. Muidugi, anorgaanilist ainetki võib pidada elusaks mingis mõttes, õhu, vee ja söe moondamist söögiks võib lugeda tapmiseks. Aga nende moondumine toimuks edasi siiski, kui äkki kogu elu lakkaks. Ülekohus nende vastu seepärast pole võrreldavgi ülekohtuga kõige elusa vastu. Ent parata universumi üldkorra vastu pole meil vist iialgi midagi, ma vähemalt ei suuda uskuda, et mõnest me teost oleneks Maa, päikesesüsteemi või mõne linnutee elulugu. Ka siis ei loe meie midagi, kui Jumal oleks ainus meist suurem ja meie kosmose mõte. Sest, kui inimene nii nagu ta on, moodustab kosmose mõtteka krooni, siis peame tunnustama, et kosmos on ikka päris pahn ja ta hukkumine oleks ainus mõttekas sündmus temas. Kui aga kosmose mõtteks on keegi tulevane inimene, kes päästab temagi üldisest viletsusest, siis meie oleme ainult toormaterjal. Praegu me ikkagi pole võimelised midagi parandama universumis. Hirmus on see kõik aga alles kogu kosmose suhtes. Pisikesed natukesed võivad hävitada-moondada teisi, kuid kosmos tervikuna ju tapab vaid ennast. Aga tema ei suuda teha end olematuks, vaid ta suursaavutiseks, ta lõppsihiks on muutuda elusaks laibaks ehk surnud oleseks. Tema lõpp on tuhk ja tolm peaaegu absoluutses külmuses, millest ei näe meie teed edasi ega tagasi. Võismalik, et kogu see mõttetult lootusetu teekond hakkab uuesti pääle. Meie pole võimelised midagi teisendama selles käigus. Olen üpris väga tema vastu, aga sellegi ütlemiseks pean tapma teisi ja iseend. Peaksin hävitama enda nii, et minust ei jääks aatomikildugi, siis saaksin vabaks. Aga seda ma ei oska. Nanderuvucu võiks, aga vaevalt ta seda teeb enne, kui ehitab hoopis teissuguse kosmose. Aga mina olen tüdinud muutumisest. Ei himusta igavest elu, sest igavene peab siis ju olema elu korrelaat – kannatuski. Ootan uut taevast ja maadki, kus “eksisteerin” mingil praegu täitsa taibatamatul moel. Kui seda “mulle” ei anta, siis tahaksin, nagu Klopstocki kuradid, hävineda juba pärast praegust elu. Ma ei viitsi rännata onnist teise ja asmaid ehitav meister “mina” ei meeldi enam. Sest ei ole – ei saa ollagi tema muud kui laipadeõgija, kelle kaunidus on vaid mäda ja tolm. Andku Jumal mulle ometi tõeline

ots! Sellest paberist, trükivärvist ja tööst, mis läinud igasuguste eetikate trükkimisele, on mul vahel üsna kahju. Siis jälle mõtlen, et enamik ilukirjandusest on veelgi suurem plära, miks peaksin otsustama erapoolikult? Aga hetk hiljem taas arvan, et siiski eetikud on pahemad olendid kui need kirjanikud, kes reedavad oma unistusi. Sest eetikud väidavad alati oma jutu teonoomsust või autorist olenevalt – autonoomsust – mida ajaviitekirjanikud enamasti ei tee. Kainel vaatlusel aga mõlemate teosed on vaid teatava seltskonna olemasolevate või olevaks soovitud tavade, kommete ning harjutatud harjumuste kirjeldamised ja õigustamised. Üks sageli unustatud kohuste kollisiooni juhtum näitab eetika tervet armetust. Kui keegi minust lippab mööda, paludes valetada teda jälitavale mõrtsukale ta möödumise kohta, kas ma pean rääkima tõtt? Millised vapustavad teosed selle üle võinuks kirjutada Schiller või Kolbenheyer! /6/ Ometi, kõik sellised teosed on veidi veidrike ja mitte inimeste kujutamised. Eetikuil on küll mõnus kirjeldada inimest sellisena nagu ta peaks olema, aga häda sellele, kes võtab ette nende sangarite reaalistamise! Ta on hoopis õnnetumas olukorras kui see, kes näitleb teatavaid tüüpilisi romaane. Sest tema on üks tuhande hulgas ja teised – koguni needki, kes väidavad enestel olevat sama ideaali – söövad ära tema laibagi. Ta on ju raamatust sedagi lugenud, et tuleb tunnistada tõtt ja räägib ligemistele, et on võtnud kätte elada eetiliselt. Ligemised harilikult ei järgne tema eeskujule – kuigi raamatud seda väidavad – vaid hakkavad teda ekspluateerima äärmuseni. Eetiline inimene peab aitama teisi, tähendab, temal tuleb nõeluda meie sukki, puhastada peldikuid, situtada lapsi ja teha kõik, mille eest peaksime maksma. Koolilugemistes oli ju väga kaunikesi jutte abivalmidusest, mida – paratamatult – minagi pidasin lõplikuks. Olen kogenud, et elus nende lõpplahendused on kohutavamad kui Mark Twaini lõpud mõnele sellist tõugu loole. Moraaliks järgneb: sellises maailmas, mida eeldatakse vigaseks, ei tohi kellelegi kirjeldada veatust ideaaliks! Kohe ei tohi! Vea olemuses on juba see, et igaüks, kes puutub kokku temaga ega tee teda, teeb mõne teise! See on nii nagu kaupluses, kust ei pääse välja ostmata. Tähendab – mistahes eetikal on mõte ainult siis, kui teda tunnistab kogu ühiskond ilma üheainsagi erandita. Tunnistab, ja nii, nagu igasuguseid kirjutamata dogmasid. Aga, häda üksikule, kui ta taotab ometi olla eetilises suhtes laitmatu! Surnuks ta taagitakse ning nahka ta pannakse. Hoopis kasulikum on lavastada ja näidelda üha uuesti koolipõlves armastatud romaane, sest seda osa, mida inimene mängib, hüütakse ta iseloomuks. Iseloom inimesel tohib olla, tema pärast ligemised pole siiani veel kedagi piinanud hulluks. Iseloomu koguni austatakse pühaks! Sarnase loo kohuste kollisioonist annab arutleminegi vastupanust kurjale. Täies ulatuses on õpetus õige teise kõrva pööramise kohta. Kui ma aga tahan teha midagi, millest tean juba, tean ette, kuidas see ärritab teise kurjale – vast koguni ka muude inimeste vastu – kas on mul üldse õigust teha seda, mida kavatsesin? Kui tean, et mu tegu põhjustab ligemise kuriteo, kas olen teinud kurja või mitte? Eetikud tavaliselt tõisitavad, et hoolimata kõigest, mis võib juhtuda, tuleb alati teha seda, mis on “hää iseendast”. Aga oma sõgeduses nad on unustanud, kuidas meie maailmas asjad on. Ainult aeg on kataloogitav duaalselt ja tema eeskujul tehtud kujutelmad. Aga tegu pole üheandmeline suurusekene, tal on alati korraga mitu dimensiooni.

Oletame, teame ligemise kohta tõtt (võimatu see küll on) ja ütleme temale seda. Rääkida tõtt on “hää iseendast”. Kuid see toiming on alati palju muudki pääle tõe kuulutamise. Temas on kiitust, laitust, õpetamist, õrritamist, oma paremuse rõhutamist ja paljusid muid tegusid pääle olemasoleva sedastamise. Ja meie ligemine taipab temas veel hulka toiminguid, mida meie ei aimanudki. See aga tähendab, et nendegi toimingute kohta tuleb otsustada, kas nad kuuluvad hääde või halbade ja taunitavate hulka. Sellisel juhul aga eetikaraamatute koostajad vaikivad, jättes tavalisel kombel küsimuse oma ohvri otsustada. Nemad ise lobisevad edasi “hääst iseendas”. Vaevaks ei võta muidugi mõteldagi, kas niisugusel terminilgi on mõtet? Nendele on ju päris selge, mis kõik tuleb panna selle päälkirja varju alla. Tõepoolest on dilemma siin sama, mis eelmiselgi juhul, iga tegu on halb. Ligemist ärritada vihale või valetada – kummatki ei tohi teha aga kolmandast võimalusest ei tea eetikud midagi. Jällegi on häda selles, et inimese käest nõutakse vastust, ent – maailmas, kus kõik on vigane ja teisendamatu. Lollakaid vabandusi eetikuil muidugi on. Jumal on loonud meie ligemise kurjaks, tõttpelgavaks ja ärrituvaks, et “proovida” meie sõnakuulelikkust! Targemat ju eetikust pole – tema jaoks on iga nähte põhjus ja otstarve nähtavad koguni lihaliku silmaga. Mida kaugemale mõtelda, seda lootusetumaks läheb olukord eetikuile. Kui hää on see, mida Jumal on käskinud, siis on piir käes, edasi pole vaja minna. Aga, kui üteldakse, et Jumal käsib teha hääd, siis ju otsekohe peame küsima: mis on hää? Kataloogida tegusid halbadeks ja häädeks on muidugi ainult üks nende liigitamise võtteid ja sama vigane nagu iga kaheks liigitamine. Tavaliselt on siis küll alus liigitamiseks lihtne, siin mitte praegu ega vist iialgi... Kelle hää on tegude sihiks, on eetika sihiks? Sest see, mis minule hää, võib olla halb naabrile; mis hää mu rahvale, on ehk halb inimkonnale? Nõnda viimaks jõuame küsima: kas me ei pea tegema seda ainult, mis on hää universumile? Aga pärida seda tähendab juba tunnistada, et meie mitte ei aimagi, mis on hää kosmosele. Ja siit tagasi satume hätta teisel pool. Peame tunnistama, et seda, mis meile hää, teame ainult käesolevaks hetkeks. Üpris tihti eksime kohutavamalt muudest loomadest. See, mida tundsime enestele hää, annab sageli hetk hiljem midagi pahemat surmast. Sest me ei nimeta hääks ainult seda, mis annab silmapilgul lõbu, tahame ta tulemustest lõbu pikema aja kestel ja unistame teost, mis annaks igavese õnne. Hääks viimati peame ikka seda vaid, mille tulemused on hääd. Kuid sellel väitel on tähendus vaid raamatus, reaalsuses üteldakse ju igal tulemusel jällegi järgnevat tulemus. Kui kaugele peame minema, et rahuliku meelega kinnitada hääks üht tegu? Ja, mis siis, kui meie “vaba” hää tegugi on vaid teatavate asjalugude paratamatu tulemus? See kõik tähendab, et meil vaevalt on lootust sel teel avastada hää olemust. Õige oleks küll üldine lause: tee seda, mis lisab olemasolevaile hädadele juurde võimalikult vähe! Kuid meie – vähemalt minu – ettenägelikkus on tavaliselt nii piiratud, et just vältides teisele tegemast valu, tihti ma seda teen. Ometi õigemat ühiskondlikku juhtlauset ma ei tea. Sub specie aeterni see võib olla vigane, universum on meid ehk määranud piinajaiks ja timukateks. Mina püüan oma taibu piirides seda mitte olla, kaugemale ma pole suuteline otsustama. Päris kindel on aga see, et ma ei või usaldada ometi oma püüdugi. Emakene loodus teeb ju kõik oma sihi saavutamiseks, ta võib olla toppinud selle püüu minusse, et seda pimesi

usaldades tooksin maailma rohkem häda kui need, kes ei püüa midagi. Koguni vihavaenlast võib usaldada enam kui “emakest”. Seepärast on lihtsaim ja rahulikem – elu inimesel, kes käib oma ümbruses viibiva liha teed ning peab selle harjumusi õigeiks ja häädeks. Põlastagu vargust, vaadaku pärast ninanuuskamist taskuräti sisse ning olgu õnnelik, kui ta kõiki tavasid teeb automaatselt. Ta ei tarvitse iialgi taibata sedagi, et individuaalsed ning ühiskondlikud harjumused moodustavad enamiku sellest, mis on meie oma nii, et saame seda kasutada. Ja ta ei tarvitse ütelda Rilkega: “Es bleibt uns vielleicht das verzogene Treusein einer Gewohnheit, der es bei uns gefiel, und so blieb sie und ging nicht.” /7/ Shaw seletab eessõnas saksa kogutõlkele, küllap 1911. aastast, kuidas kirjanduses aegamisi on kadunud erinevus moralistide ja immoralistide vahel. Nende kuldne keskmine aga olla säärane, et geniaalsed inimesed ei saa kuidagi pooldada enam üht ega teist ning hakkavad tundma sümpaatiat üldtavalisiks peetud väikekodanlike vooruste vastu. Kuid peagi nad avastavad, et nende halvustamine ning nende tingimisi kaitsemine on veel palju mõttetumad kui paistis algusel. Sest väikekodanlased alati küll zwingen einander diese Tugenden bis zu einem gewissen Grade zu üben oder schlimmstenfalls ihre Laster zu verheimlichen. /8/ Aga vooruste otsijaile selgub, et needki, kes käituvad moraali suhtes laitmatult, pole ometi olemuselt moraalsed. Nad teevad küll, mida moraal nõudmas, aber sie sprechen und denken über ihre Tugenden noch immer wie über Selbstaufopferung, wie über schmerzliche Vergewaltigung ihrer eigenen Natur. /9/ Kindlasti on iga “ebamoraalne” kohanud kümneid moraliste, kes kurdavad, kui raske on tee, mida nemad peavad, peavad käima. Ja nad koguni kurdavad säärasel toonil nagu oleks just seesama “ebamoraalne” vägivallaga ja ülekohtuga sundinud neid valima selle vaevarohke ja valurikka tee. Nemadki ju suitsetaksid, purjutaksid ning elaksid kõlvatumat elu, aga... Kui neilt otsekohe küsida, miks nad seda ei tee, nad ei ütle muidugi, et tahavad olla paremiku hulgas. Neil kas pole raha või nad hoiavad raha, tahavad elada kauem või väidavad, et inimene ei tohi alistuda oma himudele. Keegi ei esita eetilisi põhjendusi ja keegi ei taipa, et soov koguda raha, viibida võimalikult kaua siin hädaorus, kalduvus tükeldada end, et oleks kellega võidelda – on ju niisamuti ainult himud! Kui nende käest jonnakalt pärida edasi, siis ehk tuleb selline kuulus vastus nagu see, et Jumal pole inimese suuauku loonud korstnaks. Samal moel arutelles nad võiksid leida, et Jumal pole mehe õlgu loonud trakside jaoks, et ta pole nõus juukselõikamisega või kartulroogadega! Kui ta ei andnud kartuleid protoplastidele, patriarhidele ega kirikuisadele, siis on ju päris selge, et kartuleid süüa pole vähem ebakõlbeline toiming kui suitsetada või lasta puurida hambaid – rääkimata koguni sellisest arhikõlvatusest nagu kunsthammaste kandmisest. Olen sarnast juttu rääkinud sageli, olen naernud sääraseid moraliste, nöökinud Kanti ja kõiki neid sakslasi, kes arvavad, et tegu on eetiline ainult siis, kui inimene peab end sundima tema tegemisele. Kuid olukorra üldist veidrust ma pole iialgi näinud nii selgelt nagu Shaw. Alles tema toe varal on tõeline nöökimine ja seega, olukorra parandamine võimalikud. Nii kaua, kui endataltsutamisakte kiita ja ülistada moraaliks, on kõlblus ainult hooplemine poisikeselikkude tühiste vägitegudega. Kahel kombel võib nüüd seda lugu jatkata: vaadelda ühiskonna veidrust ja minu mannetust. Asjaolud näitavad, kuidas inimene on

võimetu muutma end senini, kui usub enda olevat midagi, nimetagu ta seda “midagi” mistahes nimel. Mõlemad, moralist ja immoralist, kaheldamatult rahul oma minaga. Moralist oleks õnnetu, kui ärkaks kunagi täiuslikuna ega saaks enam enesega võidelda. Immoralist aga nagunii peab end paremaks kehtiva moraali kuulutajaist. Kuid kumbki pole veendunud, et see “mina” on hää, pääle mõnede skisofreenikuist erandite kummaltahes pool. Moralistil on alati tegeleda vastasjõududega “minas” ning immoralist teab, et teda peetakse inimsoo pahemiku esindajaks. Ta seepärast ei saa ennast hüüda hääks. Ja küllap on palju muidki külgi, milledelt vaadelduina nad ei erine. Võibolla, nad erinevad üldse vaid selles, et üks eeldab oma “mina” kahenäosust, teine vaidleb vastu säärasele ühekülgsusele ja tahab uskuda üht nägu või kümmet. Et aga dualism on kõige vähem vaevanõudev liigitamisvõte, siis immoralist on tema vastu tavaliselt üksnes teoreetiliselt. Praktiliselt valivad mõlemad naudingu. Üks kaklemise iseendaga, teine kaklemise avaliku arvamisega. Kummaline on aga, et ühiskond kaklemist endaga peab moraalseks, endatapmist mitte. Sest oleks ju võimalik, et inimese häädus kurjust surmates peab tapma enesegi. Seegi näide ilmestab normaalse elu taipamiste juhuslikkust. Samuti see, et väga vähesed oskavad lahutada naudingu kaklemisest ja veelgi vähesemad kujutella elu ilma nendeta. Alati on inimene see, keda ta usub endast, nii nagu leeriskäinu käitus muiste täisealiselt võrreldes leerieelsetega, sest ta pidas ennast täiskasvanuks. Just seepärast, et moralist end peab võitlejaks endaga, on ta alati pedant, halvustaja, tülinorija, hõlpsalt solvuv, kahtlustaja jne. Talle ei leidu võimalustki olla teisiti, kuigi on koomiline, et temalgi peab olema “halbu” omadusi. Just niisamuti ei saa immoralist toime ilma omadusteta, mida seltskond tavaliselt nimetab häädeks. Ta on lahke, kannatlik, ei peksa keelt, ei nõua kelleltki rohkem kui endalt jne. Võiks koguni ütelda, et oleneb otsustaja maitsest, kummat ta nimetab moralistiks. Raskeks igatahes läheb ütelda, kumb teeb rohkem halba kaasinimestele. Minu meelest peaks inimene minema hoopis ebainimlikku teerada. Kaklemisevajadus ning naudinguvajadus (sellega lootus ning hirm) peaksid kaduma. Siis tulekski see, mida peab ideaaliks Jacopone da Todi /10/ ja iga keskaja tõeline usklik, tahe Del inferno non temere, ne del cielo speme avere! /11/ Mida see aga maailmas reaalselt teeks, ei oska vist keegi seletada. Sest säärane inimene oleks ju ebainimlik, tõesti “väljaspool hääd ja kurja”. Ta ju valiks tegusid mingi muu kui neist tuleneva naudingu pärast ja ta ei võitleks vast enam millegagi. Muidugi ei meeldiks sihuke olend kellelegi, küllap immoralistidki oleksid nõus tema kõrvaldamisega. Aga ma olen veendunud, et kunagi tulevikus teissuguseid inimesi üldse polegi. Sest moralistid ja immoralistid on ikkagi mõlemad üpris naeruväärsed. Ja kõige naljakam on immoraalsus, mis püüab teha end meeldivaks avalikule arvamusele, mille vastu ta võitleb. Seepärast ongi Lady Chatterley's Lover nii võrreldamatult mage. Immoraalsus esindusülikonnas on igavam, tüütavam, tühisem moraalsusest. Aga inimene võib saada väljaspoole hääd ja kurja ainult, kui ta usub enda juba sääl olevat. Sest naudingut eitadagi on võitlus, mis valmistab eitajale naudingut. Minu keeles siis usk ei tähenda muud kui kolmandat suhtumisviisi, seda, mis pole jaatamine ega eitamine. Ja see minu meelest on ainus pääs sellest lolluse ummikust, millesse inimkond ammu on jooksnud oma põhimõtete,

tõekspidamiste, väärtuste hindamiste ning – nöökimisi üteldes – muude taoliste väärtusetute asjadega. See Shaw' arutlemine andis aga mulle veel muud ja hoopis vaevavamat. Kõigutas kõigiti – usku endasse. Arvasin ju oma silmad olevat üsna lahtised ja terased, pidasin mõtlemisvõimet ja mõlgutlevat selgekskaalutlemist võrdlemisi suutelisteks, kuid nemad polnud mind viinud Shaw nähtud lihtsa, silmahakkava tõe juurde, vaid olid pakkunud sellest ainult pisikesi tükikesi. Mina ei kõlvanud kuskile – mu võimed samuti mitte. Kuid viga pole ainult minu sees. Inimeste “mina” üldse vaevalt tegutseb muuks kui toidu hankimiseks. Tukuvad tavaliselt meeled, rääkimata mõtlemisest, mis peaaegu pidevalt magab. Ja veelgi halvem – väga vähed õpivad eluaja jooksul nägema või kuulma. Enamiku silmad ja kõrvad ei jõua selleni. Mõtlemise võib jätta hoopis kõrvale. Ma pole kirjas ega sõnas kohanud ühtki olendit, kes oskaks mõtelda. See, mida mõtlemiseks hüütakse, koosneb automatistlikest nentimistest. Umbes nii, nagu lapse tunnetamiseaktid koosnevad sedastustest “See on laud”, “See ei ole koer”, koosnevad täiskasvanu mõtlemised sellistest ebateadlikest otsustamistest. Ainult väga väikesed lapsed ja naised liigutavad seejuures automaatselt kõrisõlme ja keeltki. Behavioristide üldteooria kehtib ainuüksi nende kohta! Kuid see ei õigusta meid mõtlemisautomatisme pidama aulisemaks või tõepärasemaks muist automatismest. Nii nagu inimene, sulgenud silmad, vaevalt kunagi näeb oma tuba, kuigi ta on kõike sääl ju oma arvates vaadelnud tuhandeid kordi, nii on tema kuulsa mõtlemisegagi. Nii nagu inimene vaadeldes ei näe üldse, vaid registreerib – ning ebateadlikult – kas asjad on oma tavalisil paigul ruumis, nõnda ta toimetab mõtlemist. Ta konstateerib hingelise naudinguga, et nähted istuvad, – ütleme parem, sitsivad, viisakalt oma kategooriais ja see, mida ta äsja kogenud, ei vii veel teda kataloogi ümberkujundamisele! Kataloog jäägu rahule, peremees austab teda. Aga siis – nagu säärane nägemine just on mittenägemine ja tahtmatus näha, nõnda see mõtlemine on mittemõtlemine ja tahtmatus mõtelda. Sest nagu nägemise oluks on avastada uut, nii mõtlemise oluks kataloogida kogemusi üha ümber, et avastada nendes kätkevaid seostamisvõimalusi. See, kes hellitab üht kataloogi, sarnaneb täiskasvanuga, kes ikkagi veel mängib nende kannidega, mis olid tal viiendal eluaastal. Võiksin ju lohutada end sellega, et minul on ehk mõnel teisel puhul pilk selgem, sest kui inimene hakkab vabanema automatistlikust mõtlemisest, siis ehk hägusus ei kao kõikjalt üldse ega ühtlaselt. Aga, kui asi oleks nii, see mind ei lohutaks, sest ma ei tea ühtki ala, mida näeksin selgemini, kui oskaksin mõtelda nii väljaspool kataloogi. Seegi, et mina ise ei tea, ei tarvitse olla tähenduslik, sest Shaw ka ei teadnud ehk, et tal sihukesel puhul on nägevad silmad. Aga tähenduslikkus seisab selles, et vähemalt mind pole mõtlemiseautomatismest vabastanud tahe vabaneda. Ja seepärast ma ei tea enam, millist rada pidi oleks võimalik pääseda natukenegi edasi säält, kus seisan. Ei tahaks ju ühtki automatismi mõtlemisse. Aga ei aita “küsimuse läbimõtlemine”, seda inimene teeb üpris sageli just automatismide õigustamiseks. “Põhimõtteliselt” olla levinuima kataloogimisviisi vastu tähendab ju ülinaerdavat “põhimõttelist põhimõtte eitamist”. Mine tea, vast polegi muud võimalust kui katsetada läbi igasuguseid “võimatuid” kataloogimisviise. Sest emakene loodus petab meid, näidates nähteid hoopis teisiti, kui nad on. Temale võimatu võib paljudel puhkudel viia automatismest vabamale mõtlemisele, kuigi see esialgu paistab hullus.

Vitamiinide oletamine paistis XIX sajandi bioloogile hullus ja tema kaasaegne füüsik vihastunuks, kui keegi rääkinuks talle valgeist kääbustähtedest. Taoline lugu on kogemuste sidumisegagi, “võimatud” kombinatsioonid ei või olla võimatud, sest universumis on kõik seotud. Kuid kõik säärasedki toimingud võimaldavad mõtlemisele ainult jõuda teatavale temale ületamatu piirini. See esialgu toidu hankimiseks kujunenud võime ei saa ju tegutseda eeldamata ruumi, aega, olemist ja teadvust. Kuid anda ta suudab meile ainult need mõisted, mis ise jäävad talle suhetatamatuteks lõplikult. Et mõistus kunagi – olgu kümnete tuhandete aastate pärast – avastab, kuidas funktsionaalselt üksteisest sõltuvad teised tema abstraktsioonid (nagu aine ja vaim, tahtevabadus ja tahtemääratuse tingimused), see on võimalik. Kuid ma ei oska kujutellagi, kuidas tema saakski viia korrelatsiooni, ütleme, ruumi teadvusega – kui inimkonnal ei arene tulevikus uusi võimeid. Aga sinnani on sobiv talitada nii: on õige hoiduda rohkendamast kannatusi, kuid kaasinimesed peavad saama mulje, et inimene ei hooli üldse teiste olemasolust. Ei ole teist võimalust harrastada ka “väikekodanlikku” moraali, sest ligemised ei luba seda, et üks neist oleks “halvem” inimene, aga nad ei taha kedagi enestest “parematki”. Kui tähti saaks pildistada sadade miljonite valgusaastate asemel tuhandete miljonite kauguseni, oleks lahendatud palju küsimusi. Kui me kolmandale dimensioonile suudaksime lisada neljanda, vaikiksid – meie praeguselt seisukohalt – kõik küsimused jäädavalt. Kui mina seda suudaksin, oleksin juhmuseni hämmastunud, taibates, kuidas sündmused kolmes dimensioonis on asjad neljas. Väga lihtne küll on ütelda, et 4. dimensioon pole midagi muud kui analoogiatega opereeriva mõtlemise sepitsus, mida “pole olemaski”. Aga lastele ja loomadele ei eksisteeri ju ka 3. dimensiooni, mille olemasolus oleme veendunud. Pole tähtis, kuis saime tajuma ruumi, vaevalt ilma analoogiaotsusteta. Ja, kui avastame, et universumis midagi juhtub esemele võrdeliselt raadiuse 4. astmega, siis r4 peab olema “midagi reaalset”, kuigi ta on meile kujuteldamatu samuti nagu sec2 kinemaatikas (kiirendust mõõdetakse cm/sec2) või Kepleri kolmandas seaduses planeedi tiiruaja ruut. Et taibata, mis võibolla, vast ongi, 4. dimensioon, seks on lihtsam kui Kanti, Gaussi, Zöllneri ja Hintoni näited üks nende stiilis koostatud O. Thomase esitatud näide. Oletame pinna kahedimensionaalsete olenditega vajuma ruumis ja suutelise läbima ettejuhtuvaid kehi. Siis kõik kehad muutuvad kahedimensionaalsele sündmusteks, ja midatahes ta nende “kausaalsuse” kohta oletakski, see on eksimus. Ütleme, pind läbib V kujulise valguseallika. Siis vaatlejad temal näeksid kaht enneolematut “tähte”, mis lähenevad, liituvad. Aga kohemaid see “kaksiktäht” võtab kahaneda ja sureb olematuks... Nende meelest on midagi juhtunud valgustele, küllap nad avastaksid põhjusegi. Nüüd analoogselt arutelles tuleb siis, et meie maailma sündmusteahelik on rida läbilõikeid ühest või mitmest 4-dimensionaalsest asjast, mida läbib liikuv 3 dimensiooniga maailm. Oletame tekkimisi ja kadumisi – aga tegelikkuses kogeksime siis ainult sama asja eri aspekte taipamata ta enese olu. Me ei tea sedagi, kas ta on mingis mõttes igavene või mitte? Analoogia varal üksnes võime väita, et selles maailmas on meie ruum ja ruumilised esemed säälsete asjade piirideks umbes nõnda nagu meie esemete piirideks on pinnad. Kuid – me ei oska neid iial kujutella õieti. Väär on seepärast iga meie arvamus sündmuste olu ja nende suhete kohta.

Sellel analoogial ometi on üks väga tume ja oluline paik. Kui palju meie kogemuste maailmast tõeliselt on kolme dimensiooni kuuluv, kui palju temast on neljadimensiooniliste asjade projektsioone? Võib ju koguni olla nii, et me ise oleme ka mõne neljadimensionaalse asja aspektid, läbilõiked, mis kummalisel kombel on teadlikud oma eksistentsist mõnda aega. Võimalik, et ainult seniks kui läbilõike valmistaja silmitseb oma tööd. Et me ise ka oleksime nelja dimensiooniga, kuid seletamatul kombel mitteteadlikud selles, on vaevalt võimalik, sest pole kuulnud ühestki inimesest, kes olnuks teadlik. Hinton vähemalt pidanuks olema, sest ta ei tegelenud muude küsimustega. Kui me aga oleme kolmedimensioonilised “iseseisvalt”, siis pole mingit muud teed, kui tunnistada end väga tähtsusetuks osaks universumis. Muidugi, tahame olla enam kui nukud. Aga kui meil lastele on rahuldavad kahedimensioonilised nukud, küllap me siis rahuldame neljanda dimensiooni lapsi mõnd aega. Varsti nad taipavad umbes nii nagu meiegi lapsed, et “kehaga nukud on etemad kui va kulunud papitükid”. Ja meid siis koheldakse ka nagu pappi: põletatakse, visatakse prügikasti või pannakse pööninguile. Meie, kasutamisel olevad nukud, jutustame aga pööningulviibivate geniaalsusest ja mitte laste sentimentaalsusest. Mõtelda neljandast dimensioonist julgevad ainult matemaatikud ehk hullud. Normaalne usklik ja ateist on ta vastu. Mõlemale on ju inimene kosmoses keskse tähtsusega. Kui aga neljas dimensioon eksisteerib, on harilik inimene koguni ehk putukast ülearususelt ees. Sest putukas võib olla mingi oleva projektsioone ja inimene ainult kolmedimensionaalne papikild. Kuitahes “teaduslikultki” ateist mõtleks, olen kogenud ta harilikult olevat antropotsentrilisema Gen 1 autorist. Selleks ta jääb koguni siis, kui tunnistab, et ei tea mingit taoteldavat sihti endale, oma järglastele, inimestele üldse mitte. Kõigest hoolimata on ta veendunud inimese õiguses ning suutelisuses käskida kosmost “tulevikus”. Kui ta võtaks ette veenda oma väärtuses lähimatki tähte, siis astudes kilomeetri sekundis ta a Centauri juurde jõuaks 1,28 miljoni aastaga. Kuule ta samas tempos astuks 100 tundi, päikesele 4 3/4 aastat. Kui inimene elaks 700 aastat ja lendaks 100 km/sec, ka siis jõuaksime vaid natukene üle poole käidud teest a Centauri juurde. Kuid inimene on muidugi eriti hästi valmistatud ette universumi valitsema. Tal on ju kõht lõugadega, ühes kaenlas inglise tekstiilkaupadesse mähitud pommikene, teises kuulsa teaduseingli Darwini teosed, mis kogu kosmosele selgitavad, et ainult inimene o n seatud isandaks – oh ei, Nature on tema arendanud Issandaks lõputusse universumi. Lõplikust oli indogermaanide kapitalistlikule ahnusele liiga vähe juba Giordano Bruno päevil. Kui ateistil aga on usklikule tarvis näidata, et pole materiaalset – veider küll – taevast ega orgaanilisest ainest Jumalat, siis ta muidugi sellealasest broðüürikesest õpib pähe vastavad andmed a Centauri kohta!.. Puha teadus, ennäe! Aga need arvud tähendavad ta igalikus elus talle just niisama pisut nagu Mäejutlus usklikule. Sihuke ateist on mulle koguni vastikum kui D. H. Lawrence. Tuleb teine oma positivistliku ülbusega immutatud sitast inimest pakkuma kosmose tippsaavutiseks. D. H. Lawrence vähemalt selle häbematusega ei tule toime. Ta teab oma broðüürikesest sedagi, et kui arvata Maa vanuseks 30 aastat, siis inimkonna eaks siiani tuleb 11 1/2 päeva. Aga ta on päris kindel, et viimase minuti – 180 meie aasta, kestel on (!) avastatud kõik tõed, mis jäävad muutumatuks ka pääle meie Päikese

surma. Ateistil muidugi on järglasi – Darwini tõotust mööda – aga selle 30 aasta vältel, mis veel on antud Maal elule, ei ole nendel võimalik avastada ühtki tõde enam. Kahest minutist on jatkunud kõikide saladuste seletamiseks hoolimata kiriku vastupanust! Ja täiesti kindel on muidugi, et aastal 1 951 000 neljandast dimensioonist üks õige järglane mõtleb sama, mida ta aapapa teadis aastal 1951. Kuidas tohikski Loodus oma ettenägelikkuses lubada meie lastelapsi ületama meid? Siis poleks ju õigust enam! Muidugi, ikkagi inimkond areneb, sest – teadus on seda avastanud! Aga keskmisele ateistile see tähendab, et kiriku vastupanust hoolimata on meie järglasil aina rohkem süüa ning aina rohkem võimalik kulutada aega söömisele ning paratamatult järgnevaile aktidele, kuni on käes Haeckeli ja Co ideaal, eine Verbindung der unentbehrlichen Ernährung /.../ mit ästhetischen und geistigen Interessen. Haeckel küll näib arvavat, et see monistliku usundi haripunkt on juba saavutatud. Aga minu jutt ei meeldi, ei võigi meeldida, usklikule ega ateistile. Kui oleksin ainult uskmatu, aga olla ka agnostitsist! See, kes ei pea juhtunuks lugu ujuva kirvega, võib muuta meelt. Ja see, kes ei usu W. C. sisse pühapäevase monisti kombel – jah, temagi võib unustada, et seesinane asi eksisteeris juba e.m.a., kui ta juhtub nägema mõnd senistest esteetilisemat ning vaimsemat. Aga midagi pole teha sellega, kes ütleb, et inimkonna siiani kogutud tunnetused ei väärigi nimetamist. Midagi pole sellega teha, kes on päris veendunud, et inimkond iialgi ei tunneta tõde. Vähemalt mitte enne, kui ta on ületanud mõtlemise praegused eeldused. Kas neilgi tunnetavail tulevikuinimesil on kannatusi, kesse teab? Võibolla, nad suhtuvad neisse teisiti? Sellest piisab ehk juba mõnedele täna, meist, kes oleme lollid lapsed. Ehk oleme siiski midagi neljadimensioonilises mõrudas maailmas ja meie aru polegi antud meile tõe tunnetamiseks? Vast ta on ainult kaitsekork, et tõevälk meid ei tapaks? Võibolla see, milleks oleme määratud, on kohutavam kõigest, mida tunneme kannatusteks? Kindlasti teame vaid, et oleme rumalad ja meie tähtsad probleemid on lapsikud. Kõik üle selle on oletus. Sisukord Järgmine peatükk KOSMOSEST JA KTISISEST * John Donne – see anglikaani vaimulik ja luuletaja (1573–1631) – 1618. aastal ühes jutluses kirjeldab inimese elukäiku kui kitsast vangikongist ümberkolimist suuremasse vangikongi ja ühtlasi surmamõistetu viimisena hukkamispaigale. “Meie oleme enne sündi kõik väga kitsas vanglas, oma ema üsas, meie oleme ahistatud vangid kõik. Kui me sünnime, siis sünnime maja piirides, vangid ometi, kuigi müürid on laiemale läinud. Kogu meie elu ei ole muud midagi kui minek hukkamispaigale, surma. Aga kui te mõtlete, kas on iialgi nähtud üht inimest magamas hukatute vankril vangla ja hukkamispaiga vahel? Kas keegi magab? Kuid meie magame kogu aeg ema üsast hauani. Meie ei ole iial täiesti ärkvel, vaid veedame oma elu ühe või teise ulmaga. Tavalisim nendest on see: ma võin ju ellu jääda samuti. Mispärast mina pean surema, teine inimene võib enne mind surra.” Tema arvates on vahe surmamõistetu ja omaarust surematu kodaniku vahel ainult selles, et see, keda hukkamisele viiakse, on ärkvel, aga keskpärane inimene lohutab end igasuguste illusioonidega ja uinutab end nende illusioonide oopiumiga. See võrdlus on

väga vana ja selle kohta on väga palju mitmeti formuleeritud jutte ja mõistukõnesid, kõik nad tahavad öelda ainult seda, et inimese elu on lootusetu ja kasutu endauimastamine, et mitte mõelda surma peale. Pilt on iseenesest väga palju kordi ja mitmes suunas muudetud. Kaks pääsuunda ma mainin siin, aga neid on muidugi rohkem. Üks on see, mis seisab alguses Barlaam ja Joasafi loos. See on see lugu, et üks inimene põgeneb, sest teda ajab taga hullunud elevant ja siis kukub ta kaevu ja jääb pidama ühele põõsale, mis kasvab kaevu seinas ja kui ta kaevu põhja vaatab, siis sääl on üks tuliste lõugadega lohe teda ootamas. Üles minna ta ei saa, üleval ootab elevant ja all on lohe. Ja kui ta põõsast vaatab, siis ta näeb, et selle kallal närib kaks hiirt, must ja valge, ja põõsa juured on väga lahti. Aga põõsa küljes on väga palju marju ja põõsa pääl on mesilaskärgi. Inimene võtab ja hakkab marju sööma ja võtab mett juurde ja unustab täiesti ära hiired, elevandi ja lohe. See on mõistukõneks inimese elu kohta ja kui ma seda lapsena lugesin, siis oli ta mu meelest kõige õudsem kõigist lugudest, mis mõeldavad, sest sääl ei olnud jäetud inimesele ühtegi lootust. Ma ei saa ka pärastpoole aru, kuidas seda saadi üldse keskajal kasutada jutluses eksemplumina. Seisab ka Capua Johannesega Directorium Vitae Humanae's /1/ see ja säält kaudu on ta Euroopas väga tuttav lugu, keskajal. Ma ei tea, kas teist keegi on teda enne kuulnud või lugenud. Selle loo järgi ei ole ühtegi lootust. Lugu ei saanud algselt muidugi nõnda olla. Ta pidi kuidagi teisiti olema. Mihuke see lugu algselt oli, selle üle võib vaielda. Aga see pole tähtis. Tähtis on praegu siin, et sellel lool ei ole mingisugust lohutust, sääl ei aita nimelt see, kas inimene oma patte kahetseb sääl põõsal olles, kas ta jätab need marjad söömata ja mee võtmata, mida seletati jutlusis elurõõmudeks ja lõbudeks, milledega inimene unustab oma saatuse. Kas ta seda teeb või ei tee, tema saatus on ühesugune. Hiired närivad nagunii seda põõsast, nagunii on lohe all ja ülesse ei ole mõtet minna, sest üleval on ka oht ees. Niisuguse õudse loo võib filosoofiliselt täitsa rahulikult kirjutada. Nagu näiteks Tillich kirjutab. Võib tõestada meie ajalise olemise juhuslikkust. Juhuslikkus on see tõik, et meie eksisteerime selles ajaepohhis ja mitte mingis teises. Meie saame alguse juhuslikul silmapilgul. Ja meie oleme täidetud kogemustega, mis kvaliteedi ja kvantiteedi suhtes on ka juhuslikud. On võimalik tõestada ka meie ruumilise olemise juhuslikkust, et me oleme sellel paigal siin ja mitte kuskil mujal. Ükskõik kui suur see paik siin võiks ka olla ja selle paiga võõrana tunduvus hoolimata tuttavlikkusest. Saab tõestada meie reaalsuse juhusliku loomu, selle reaalsuse, mille pääle meie vaatame, kas see võiks olla teistsugune. Et ta nõnda on, on juhuslikkus. Seetõttu tekib meis hirm oma ruumilise olemise üle. Siin on võimalik tõestada ka kausaalsete suhete juhuslikkust, milledes meie oleme. Niihästi mineviku kui ka oleviku suhtes, nende saatuse seikluste suhtes, mis tulevad maailmast ja nende meie enda sügavustest tulevate mõjude suhtes. Juhuslik ei tähenda selles nidekonnas mitte kausaalselt determineeritut, vaid tähendab, et meie eksistentsi determineerivad põhjused on ilma lõpliku vajaduseta. Nad on antud, neid ei saa tuletada, aga nad on juhuslikud ja meie oleme juhuslikult pandud kogu meie kausaalse nidekonna juhuslikkuse sisse. Juhuslikult need määravad meid igal hetkel ja juhuslikult viskavad nad meid meie viimasel hetkel sellest nidekonnast välja. See kõlab väga süütult muidugi. Tegelikult on see sama hirmus lugu nagu Barlaam ja Joasafi lugu mõistukõne. Ka see tähendab, et pääsemist ei ole. Vastupidise näiteks võib võtta kaks hoopis erinevat asja. Üks on Kierkegaard'i kuulus hanejutlus, mida te ehk kõik teate, ja teine on Becheri laul Dachaust, mida te ka võibolla teate. Mõlemad väidavad, et on olemas relatiivne pääsemine. Kierkegaard'il on ju see: “haned võiksid lennata”, aga need haned, kes kirikus vaikselt pääd

noogutasid, kui räägitakse hane lendamise võimest, need tapetakse mardipäevaks. Aga mõni hani olevat siiski ära lennanud. Nii et lootust on. Becheri Dachau laulus on see, et kui inimene oleks põgenenud, siis tal oleks lootust, aga et ta seda ei tee, siis ta jääb lootusetuks (koonduslaagris teatav rühm arvab, et kõik ettevalmistused nende mahalaskmiseks on ainult komejant, viimane nendest peab naljaks isegi seda, kus SS meestele antakse käsk püssid palge tõsta). Nendel juhtudel päästmatus sõltub sellest, et inimene Kierkegaard'il on liiga väikekodanlik, ta lihtsalt ei viitsi oma pääsemise pääle mõtelda, või Becheri laulus ta on nii sõgestunud, et usub oma enda õigust ja maailmakorra õigust nii kindlasti, et ta peab timukat mingiks naljategijaks. Aga mõlemas nendest on ometi öeldud, et mingisuguse pääsemise võimalus sellest saatusest on olemas. Nüüd võiks öelda, et kas siis surm oleks olemas, kui inimene ei usuks surma tõelust? Et teised elusolendid on surelikud, siis ei saa surma maailmast välja seletada ja kõik filosoofilised lohutused on endapetmised. Materialismis käib ju lohutus nõnda, et surma üldse pole olemas, mateeria on igavesti liikuv. Niikaua kui inimene on olemas, surma ei ole ja seepärast öeldakse ka, et entroopia seadus ei kehti, sest entroopia seaduse kehtimisel oleks lõpuks surm ikkagi olemas. Nii et on taandatud igaveseks liikumiseks, siis surm kaotab selles mõttes mõtte, et ta on igavene seismine. Võib leida teisigi vahendeid surma olematuks rääkimiseks. Aga ometi, kui te nad üle mõtlete, keda nad lohutavad siis? Kui Barlaam ja Joasafi lugu algselt nõnda lõppes nagu ta budismis võis olla, et kõik on illusioon, siis on ka selge, et seal ei saa ka üksikisikut olla, vaid ainult üks defineerimatu midagi, mis on iseenda jaganud näiliselt väga mitmesugusteks indiviidideks. Siis oleks terve maailm mingi olendi katse iseennast lõhkudes indiviidiks kogeda või midagi teha. Muidugi on siis surm ja kogu maailm, sellisena nagu ta on, illusioon. Säält võiks veel ühe sammu edasi minna ja öelda, et kogu kosmose ajalugu on kellegi unenägija võibolla õudne unenägu. Keegi ei ole teinud sellist ilusat raamatut, kus oleksid sees kõik faktid ja mõistukõned, milledega elu on kunagi võrreldud või kirjeldatud tema pagedust, elu raskust või tema tarvetust. Aga kui selline raamat olemas oleks, siis arvatavasti ilmneks, et kõikide võimalike asjadega on seda elu võrreldud ja võrreldud nii rängalt ja veenvalt, et tundub imelik, kuidas inimkond üldse veel alles on. Sest ka siis, kui elust ei kõnelda nagu mingist kasvatuslaagrist nagu sakslastel, mille ees seisab Jedem das seine ja jedem das seine tähendab, et igaüks tapetakse selles laagris, elu ka mitte võrrelda tapamaja õuega, kus mõned inimlojused lihunikule tõhusat abi osutavad kaasinimeste tapmisel, et kerjata endale vähemat karistust või pikemat elu, kui võrrelda ainult kooliga, kus Jumala loodud inimene peab täielikumaks saama Jumala meele päraselt elades, ka siis jääb elu hirmsaks nagunii. Sest kui te seda kooli hakkate nõnda võtma nagu pilt nõuab, siis selles koolis kasvatatakse õpilase kesiseid võimeid ainult. Ja ükski teoreetik ei saa teha selgeks meile, milleks need võimed pääle surma peaksid inimesele vajalikud olema, mis ta eluajal siin on omandanud või mispärast teises elus Jumal vajab inimese käest just neid asju ja mitte ühtki muud. Üks juudi rabi Nahman2 on selle kohta pika loo kirjutanud, kuidas kõik täidavad ainult ühteainsat käsku. Üks võtab ühe ja teine teise käsu ja arvab, et tema on täiuslik. Nõnda, et ka koolipilt ei selgita ega õigusta inimese elamist kuidagi, sest me ei näe, et inimene elades oleks kuidagi täiuslikumaks saanud. Ta sureb väga sageli väga näruselt. Teisi sõnu: elu ei saa võtta ettevalmistusena millegi tuleva jaoks. Veel armetum on materialistlik endalohutus, et elu on ainult selleks, et oleks lapsi ja need lapsed võiksid areneda raasuke

kaugemale ja lapselapsed veel kaugemale ja ükskord tuleb isand Messia aeg, kus kõik on täiuslik. Sest selle seletuse viga on selles, et kui teatakse, missugune see Messia aeg on, siis miks ei teostata neid asju praegu, kui teatakse. Võibolla, just kõige eesrindlikumaks peetud toimingud kahjustavad selle sihi saavutamist. Just need takistavad arengut. Nii et mõlemal juhul on asi raske. Kui inimene teab seda, mida ta ootab tulevikust, siis peaks ta seda suutma praegu teha, ja kui ta ei tea, kuidas ta siis seda teab, et ta üldse tuleviku tekkimiseks kuidagi on kasulik. Siin on ühelt poolt keskmine kristlane, kes räägib elukoolist ja keskmine materialistlik positivist, kellele indiviid on tähtsusetu ja kellele on oluline messiaaeg. Sest see, mis positivist ootab, on Messias. See on tervenisti üks eshatoloogia, ainult ta on sekulariseeritud. Kui te nad mõlemad võtate, minu meelest on nad mõlemad vigased. Viga on nähtavasti selles, et keegi ei anna endale aru õigupoolest, mida ta ootab. Kas selles - tulevat maailma kristlane või selle partitsipatsiooni kaudu messiaajastu õndsust oma laste sees. See on tegelikult täpselt sama, mida lootsid juudid enne Kristust käske täites, et nende lastelastes nemad võtavad osa isand Messia ajast. Inimene võib muidugi kirjeldada väga meeleolukalt ja värskete värvidega või teatavate vormelitega, mida ta igatseb, aga kui ta neid vaatlema hakkab, siis ta kahtleb nendes: kas ma ikka igatsen neid? Kui ta peab vormeleid seletama, siis läheb asi veel raskemaks. Sest kui keegi peab seletama, mis asi on Jumala riik või Jumala lähedus, mis asi on inimlik täiuslikkus, siis on täiesti kindel, et neile mõistetele seletaja annab siinpoolse või praegu kehtiva sisu. Tähendab see, mida ta ootab, on siiski midagi praegu võimalikku. Ja kui ta ei saa midagi oodata, mis praegu võimalik ei ole, kuidas ta siis seda tulevikus võiks saavutada pääle surma või oma lastelaste kaudu. Ta ei teagi, mis see on, mida ta tahaks. Nii, et ka sel kombel ei ole pääsu. Kui inimene hakkaks aru saama, võib olla, et siin on üks pääs: et inimese päästab see igatsus, mida ta kunagi ei ole sõnadega formuleerinud, aga mis on talle nii selge olnud, et ta on selle suutnud unustada. Ja võibolla, et ta pääle surma saab just selle – selle ainsa asja, mis ta tõeliselt on tahtnud ja mille ta mingil põhjusel on täiesti unustanud. See võib olla vahel väga tühine asi, aga mul on inimesesse niipalju usku, et igal inimesel on eluajal olnud vähemalt üks hetk, kus ta tõesti midagi õiget on igatsenud. Sest kui te hakkate õndsust kujutlema sellisena, nagu kirik või riik on ta ette dikteerinud ja kirjutanud, siis see ei ole midagi muud kui olemasoleva jätkamine. Olemasoleva jätku ei saa olla seepärast, et kui see võimalik oleks, siis surma ka ei oleks. Surma mõte kaoks sel puhul täiesti ära. Siin võib nüüd mõelda, et sellest segadusest pääseb siis, kui korralikul kombel elu ja surma võtta konjugeeritud suurustena, öeldes, et elu ei saa defineerida ilma surmata ja surma eluta. Kui igavene elu oleks olemas, siis ei teatakski, et elatakse igavesti. Inimene peab teadma, et elu olemas on, ja seepärast peab surm ka olemas olema. Nõnda umbes argumenteeriti juba vanades müütides ja argumenteeritakse praegugi, aga see argumentatsioon on minu meelest ka vigane. Sest elus olend ei tea midagi surmast, teab vaid, et surm olemas on ja kahtlane, kas surnu midagi elust ka teab; võibolla ta teab ainult, et elu olemas on. Õigupoolest ainult see, kes väga lühikest aega on olnud rängalt haige, võib kuidagi kujutella mõlemat korraga: mis asi on elu ja mis asi on surm. Aga see, kes on väga rängalt haige olnud, ütleb, et ta on soovinud surma, kuna midagi hirmsamat ei või olla kui see haigus. Ja kui te siis edasi küsite, mis asi on elu, siis öeldakse, et elu ilma haiguseta pole mingi elu. Sest kui elu ilma haiguseta oleks, siis ei peaks keegi tervisest tõeliselt lugu. Ja nõnda tehakse kõigi asjadega, mis inimese elus kuidagi koormaks on. Alati öeldakse: need käivad elu

juurde lihtsalt seepärast, et inimene peaks lugu selle vastandist. Kui aga lugu on ise niisuguseid asju täis, kaotab surm elu vastandina mõtte, sest elu iseenesest nende vastanditega, mis tas olemas (valu ja rõõmuga) ütleks ära, mis elu on. Surma poleks vajagi. Surm ei oleks siis loogiline paratamatus elu kirjeldamiseks. Samuti teine viga sellel arutamisel on minu meelest, et kui surm ja elu paratamatult kuuluvad kokku, siis on arusaamatu, miks elu ülistatakse ja peetakse väärtuseks. Miks räägitakse alati elutungist ja endasäilitamistungist ja surmahirmust, ja kuigi konstrueeritakse neile vastandid – eluhirmu ja surmatungi, siis igaüks, kes neid sõnu kasutab, tunneb neid sõnu kasutades, et need pole samal pinnalgi. Ja õpetatakse siis rahulikult, et igal elusolendil, juba igal loomal vähemalt, on hirm surma ees nagu inimesel. Aga kui te seda asja mõtlete, siis päris kindel on, et jänes ei karda surma, kui koer ta järel jookseb, vaid jänes kardab koera. Ja loom, kes valu pärast karjub, ei karju mitte seepärast, et ta surma kardab, vaid see on valutegemisele reaktsioon. Inimese surmahirm elab nagu krooniline haigus, vahel on ta akuutne ja need komplikatsioonid, mis sellest haigusest jäävad, õgivad inimese pikkamööda tühjaks. Ja seepärast minu meelest nn. surmahirmu ja surmatungi vahel pole üldse vahet. Inimesel on see haigus – seda ta kardab ja armastab – seepärast, et ta ükskord on enesele öelnud, et elusolendil peab olema surmahirm. Ja seepärast minu meelest tuleks õigupoolest küsida, kas inimesel on üldse olnud surmahirmu ja kas üldse praegugi on inimesel hirmu surma ees? Mina arvan, et inimene surma ei karda, inimene kardab hoopis midagi muud. Nimelt: surm võtab tema käest viimase võimaluse täita oma lootusi, oma ideaale, iseendale püstitatud ja täitmata jäänud norme. Seda inimene kardab, et need kõik võiksid täitmata jääda. Surm surmana ei ole inimesele iialgi kole selles mõttes nagu arvatakse. Ja ainult selles mõttes, et inimene kardab, et ta iial ei saavuta omi sihte, võib kõnelda eksistentsihirmust. Sest ka siis, kui surma ei oleks, see hirm jääks ikkagi alles, kuigi seda hirmu tuleks väljendada teisiti. Kui te mõtlete – surematus iseenesest ei anna täiuslikkust; seda täiuslikkust ei anna ta iialgi, mida me tahame, mida igatseme. Seda ju Bernard Shaw ütleb “Metuusala” lõpus, et inimene ei jää rahule ka sellega, kui ta elaks 300 000 aastat – ka see on puudulik. Puudulikkuse põhjus on ilmne. Seda üks USA luuletaja sõnastab nõnda, et inimene kogeb ju, et ta tunnetus on nii tinglikult antud talle, et see sõltub tunnetaja enda tingimustest ja elust. Ja seetõttu saab sellel tunnetusel olla ainult relatiivne väärtus. Nii et, kui inimese aparatuur oleks tüki maad täiuslikum praegusest, surematus ei kaotaks tal ikkagi nn. eksistentsihirmu. Sellepärast, et ta teab, et on veel suuremaid täiuslikkusi võimalik, ja tema neid iialgi ei saavuta. Mujal maailmas väidetakse vastupidi: primaarne on surmahirm: iga elus asi kardab surma ja alles sellest tuleb see, mida nimetatakse eksistentsihirmuks. Ja minu arvates teeb seal eksistentsifilosoofia ja nn. kristlik normaaldogmaatika selle vea, et eksistentsi on pandud sõnastama kaks mõistet kokku, mida ei tohi identifitseerida ja mida seal kogu aeg samastatakse. Neid asju ma nimetaksin parema sõna puudumisel: ktisis ja kosmos. Ktisis on Dasein ja kosmos on Sosein. Esimene on Jumala antud, või kui te nn. teaduslikult tahate kõnelda, siis “looduse antud” ümbrus, milles inimene võib liikuda, mis aga väga vähesel määral on ainult muudetav. Kosmos on aga see kord, mille inimene on loonud: kultuur, ajalooline piirkond, milles inimesel on väga raske liikuda, mida aga võiks põhimõtteliselt päris hõlpsasti muuta. Neid kahte asja ei saa täiesti lahutada ega täiesti samastada. Sest kosmost ilma ktisis'eta olemas olla ei saa. Ktisis ilma kosmoseta on mõeldav, kuigi raske on öelda, mis ta oleks. See on sama probleem, mis

filosoofias, kui teile öeldakse: substants ja kvaliteedid, – siis on teil säärane tunne, et te substantsi ilma kvaliteedita saate kujutleda, aga kvaliteeti ilma substantsita on võimatu kujutleda. Nii on ka sellega siin. Ja siin on nüüd minu meelest eksistentsialistid ja eksistentsialistlikud teoloogid teinud kaks ränka viga: 1) nende eksistentsihirm sisaldab ühtaegu hirmu kosmose ees ja hirmu ktisis'e ees; 2) ktisis ja kosmos on tõstetud samale hierarhilisele tasemele (astmele), ehk teisi sõnu: ka kosmos on Jumala loodud. Kuidas sellega aga lugu on, kui te hakkate tõelust vaatama, selle saate siis üsna ruttu kätte, et nõnda ta ei ole. Hirm külma ees on inimesele kaasa sündinud, aga hirmu selle ees, et inimesel tuleb külmetada (tal pole raha, et osta kütust või rõivaid), see on inimesele peale sunnitud, seda ei ole Jumal loonud ometi. See sõltub ainult korrast ja olukorrast, milles inimene peab elama. Ja praeguses ühiskonna struktuuris ei tarvitseks keegi külmetada ja karta külmetamisvõimalusi. Ja nõnda on lugu mu meelest ka võitlusega olemasolu eest. See käib samasse kategooriasse. See ei ole võitlus ktisis'e eest, vaid see on võitlus selle kosmose, selle Sosein'i eest. Inimene tahab säilitada endale teatavat eksisteerimisviisi või seda eksisteerimisviisi teha endale paremaks. Seega ei võitle ta üldse olemasolu eest, vaid mingisuguse “nii-olemise” eest. Aga selle on enamik inimesi suutnud ära unustada ja väidab rahulikult, et võideldakse ikkagi olemasolu eest. Ühes metalingvistika raamatus on selle kohta ilus näide. Sääl nimelt püütakse konstruida igasuguseid maailmavaateid ja arvutatakse siis, mihuke keele struktuur peaks vastama sellele maailmavaatele. Ja siis üks mees teeb seal ettepaneku kujutella niisugust struktuuri, milles perekonna kodune kasvatus on niisugune, et lapsesse istutatakse maast madalast võitlusprintsiip ja endarõhutamisprintsiip. Siis küsitakse, mismoodi mängud sellele lapsele peaksid meeldima. Eeldatakse muidugi, et talle ei meeldi säärased mängud, kus on koostööd, vaid ainult võitlusmängud. Ja kui üks sellises perekonnas kasvanud laps leiutaks mängu, mis ainult mängu lõbu pärast on, ilma võitluseta, siis teised leiaksid, et sellel mängul pole mõtet, see on tühine. Ja selle perekonna filosoofia võiks viia nii kaugele, et teda võib formuleerida, et eksisteerimine on ainult reacting against – reageerimine millegi vastu. Säärasele inimesele ei saaks üldse eksistentsi seletada millekski muuks. Selle asja kurb lugu on see, et need kaks meest, kes selle perekonna välja mõtlevad ja arutavad, mihuke peaks selle keel olema, need ei taipa ise, et nad kirjeldavad normaalset Lääne-Euroopa perekonda. Kui te mõtlete, mis siis eksisteerimine on, see on reageerimine millegi suhtes, millegi vastu. Kui nende käest tahetakse mingit muud seletust, siis nemad ei oska öeldagi, kui nad selle on ära öelnud. Nende võitlus olemasolu eest ja hirm olemasolu eest on mõlemad õieti kosmose-hirmud ja võitlus teatava kosmose eest. Teine viga on, et kosmos olevat Jumala loodud. See on eksistentsialistide põhieeldus ka. Kuigi Uues Testamendis on öeldud, et ärge armastage maailma ja seal seisab: “kosmos”. Seda lauset on ju üldse tõlgendatud valesti kogu aeg, et see tähendab kas loomade või taimede põlgamist, tähendab ktisis'e põlgamist, ja ometi ei ole seda üldse seal mõeldud. “Kosmos” on kreeka keeles korrastatud maailm. Teisi sõnu: ärge armastage seda maailmakorda ja muud ei midagi. Ja see maailmakord ei saa olla Jumala ilmutus ega Jumala looming. Muidugi kui nõnda öeldakse, siis võib inimene rahulikult öelda, et tema armastus on Jumala loodud; igasugune armetus looduse ees ja armetus ühiskondlikku korda muuta. Ja seetõttu paistab see väide, et ka Sosein on Jumala loodud, väga teotsentriline – kõik on Jumala

tehtud. Aga see argumentatsioon läheb sealt veel edasi, sest kuigi öeldakse, et Jumal on kõikvõimas, öeldakse samas, et Jumal ei saa midagi muuta ega tohigi. Kõik loodusseadused on samuti muudetamatud nagu ajaloolise arengu seadusedki. Ja Jumal ei tohi iial nende vastu toimida, sest Jumal ise on igavene kord. Kui Jumal nendes midagi muudaks, siis läheks ju kahtlaseks otsemaid Jumala kõikteadmine ja Jumala kõikvõimsus. Kui nõnda argumentida, siis saame me ilusa käsuusundi ja käsuusundis – olgu ta juutlik või kristlik – ei ole Kristusel kohta ega ole lunastust. Sest niisuguses maailmas – milleks sinna Kristust vaja on? Ainuke võimalus, kuidas teda praegu sinna kristlikku käsuusundisse sisse tuuakse, on see, et seletatakse: Kristus tõi ühe parandatud eetika. Ja ometi, kui kuulutatakse seda Kristuse toodud eetikat vahel suure uudisena maailmas, mida enne pole olnud, see on Jumala armu ilmutus esimest korda, siis järgmises lõigus seesama autor väidab, et ta ikka ei ole midagi uut, vaid see on Jumala ürgilmutuse kordamine, mis nimelt enamiku inimeste juures on kaduma läinud. Ja kui te vaatate seaduseusundeid, siis just see kaotsiminek on kõigis seletamata. Näiteks Vanas Testamendis pole üldse kirjeldatud, kuidas polüteism tekkis, ei enne veeuputust ega pärast veeuputust. Mis moodi inimene taganes ainujumaluse usust? Kuidas inimene sai eksida kõrvale sellest teooriast, mille Jumal alguses andis? Kristlus on aga lunastususund ja seepärast ei saa üldse öelda, et ta on toonud midagi Sosein'i, sinna kosmosesse sisse uut, vaid see on uue kosmose tegemine, vana kosmos on mööda läinud Kristusega ja peaks tulema uus. Vana aga püüab end iga hinna eest säilitada. Ja vana on end püüdnud säilitada ja suutnud säilitada ligi 2000 aastat. Ja nüüd ei ole sellel vanal muud midagi enam teha minu arust, nüüd ta peab väitma, et ta kosmos on Jumala tehtud. Seetõttu saab muidugi öelda, et teatav kosmose vorm, see, milles me praegu elame, meie ühiskondlik kord, ongi jumalik. Ja Jumal on siis loonud praeguse ajaloo, loonud igavese aja eest ja igavesti kestvana. Inimene on muudetamatu, Jumal on ta sääraseks teinud, inimene on juba niisugune, ükskõik kas ta on siis pärispatu tõttu saanud kõlbmatuks, et ta peab oma kaasinimesi füüsiliselt või psüühiliselt sööma, või et ta on algusest pääle sündinud võitlusinstinktidega kaasinimeste vastu ja ometi teab iga inimene seejuures, et see ei tarvitseks nõnda olla, seda võiks muuta. See vastuolu toob selle Lääne-Euroopa kultuuris tavaliseks saanud mõttetuse hirmu, tühjuse hirmu. Me teame, et see kosmos, mis olemas, ei kõlba kuskile, aga meile öeldakse, et ta on jumalik. Meie teame, et ta muudetav oleks, aga meie teda muuta ei saa. Ja siis öeldakse koguni, et see mõttetuse ja tühjuse tunne, mis siis inimest haarab, isegi see on Jumala loodud; et inimene peab niisugune olema. Peab tundma, et ta kuskile ei pääse ja et ta midagi teisendada ei saa. Ja ometi tunnistavad teadlased, ausad ja korralikud teadlased, nagu astronoom Shapley, /2/ kes ei ole põrmugi mitte kristlane, materialist ta ka ei ole (meie tahame selleks pidada), ütleb rahulikult, et loodusseadused on ka inimese muudetavad – teatud piirideni, praegu. Ainult need kosmose seadused siis nähtavasti enamiku inimeste arvates on kangemad veel kui looduse seadused. See on sama, mida Rapoport /3/ nimetab, – et inimene on teinud omale niisuguse kultuuri, mille teatavad osad on tehtud hästi ja teatavad osad nii algelised, et nende algeliste vigade all variseb see kultuur kokku. Ja algeline on, nagu Rapoport nimetab, selles ühiskondlikus korras suhe varade jaotamisele ja hügieeni-teadmiste rakendamine tegelikkusse. Midagi ei ole sellest teostatav, mis juba tegelikult olemas on. Niisuguses olukorras peab inimene paratamatult tundma, et elu on mõttetu, tarbetu, tühi ja asjatu. Ja siis on, nagu Lääne-Saksamaal üks ameeriklane kauni näidendiga toime tulnud, mis on - väga sügavmõtteline. Näidend kestab 22

minutit ja selle aja jooksul on laval kolm inimest urnides, ainult pead on väljas ja räägivad segamini üksikuid sõnu ja poolikuid fraase. Kui 22 minutit on möödas, hakkab sama uuesti pääle, täpselt sama moodi. Sellega on tõesti öeldud, et see olemine on mõttetu. Aga kui te küsite, kas see on ktisis või on see kosmos, siis minu meelest ei ole sääl midagi muud öelda, kui et see on kosmos. Inimene ei ole nõnda loodud, et ta nõnda peab olema. Ja meie ju teame ometi, et lunastatu kohta kehtib non posse peccare, /4/ s.t. see on enne lunastust. Seega on ka lunastatule kehtetuks tehtud senise kosmose paratamatus ja iga kristlane teab või usub, et see inimese endine olukord kuulub kosmosesse, millest ta on lunastatud. Ja inimese endine olukord ei ole Jumala loodud, vaid inimese enda tegevuse tulemus. Kui te vaatate Uues Testamendis seda, siis te näete, et jüngrid väga tahtsid senist maailmakorda säilitada, kus oleksid valitsejad, armulised isandad ja kõik säärased asjad. Ja Jeesus ütleb (Mk 10, 42–45) neile midagi hoopis muud: “Kes teist kõige ülem tahab olla, see olgu kõikide teenija”. Inimese kosmos praegu ja võibolla ka inimese suhe loodusega oleksid juba praegu täiesti teistsugused, kui ükskõik missugune kristlik ühiskond oleks selle lause võtnud juhtmõtteks. Sest kui kristliku inimese ülesandeks on iga teist inimest teenida, siis ehitaks ta sellist osadust, sellist organismi, milles ta ometi jääks täisealiseks indiviidiks, sest ta teeks seda teadlikult. Aga seda ei ole maailmas kunagi kuskil juhtunud, et üks suurem kogu kristlasi oleks hakanud nõnda elama. Seda on väga väikestes rühmades juhtunud ja need rühmad on saanud ikka kuidagi otsa, mitte nende eneste süü tõttu. Sest inimkond on tahtnud 2000 aastat säilitada neid eelkristlikke institutsioone ja kuulutanud nad Jumala looduiks ja öelnud, et see armetu inimesenatuke ei tohi ometi Jumala loodud asju kuskil muuta. Ta peab ainult meelt parandama, aga maailm välja – peab jääma nagu ta on. Kuigi ta ise on sellest maailmast tulnud, maailma suhtes ei ole tal mitte midagi ütelda. Seda sai 2000 aastat teha, aga paraku ei lähe see asi nõnda edasi. Ükskõik kuidas tahes tahetakse ühiskondlikku korda seletada ajalooliseks paratamatuseks ja ainuõigeks, keegi ei usu seda enam, sest teine kord kõrval, mis erineb nii palju, et otsemaid võiks küsida: mispärast siis see teine on vale ja see on õige – mis õigusega seda siis öeldakse? Naeruväärne on, kui seda janti tahetakse faðistlikul kombel edasi mängida. Martin Buber / 5/ on päris õieti ütelnud Hitleri kohta, et Hitleri käitumine iseenesest tähendab seda: ei ole mõtet vaimu katsuda teostada avalikus elus. Ja seda meie teha ei taha. Samuti talitavad Oxfordi lingvistid-filosoofid ja need mehed, kellest ma teile ükskord rääkisin. Need mehed eeldavad, et tõde on küll olemas, aga ega me teda kätte ei saa. Me elame selles raamis, mille meile ainus keel maailmas, inglise keel, on andnud. Katsume nõnda elada selle inglise keelega, et me ränku vigu ei tee ja mingisugust pääsemist meil ei ole temast. Ja kui te siis tuletate meelde seda kurikuulsat diskussiooni selle üle, et mis asi on Obrigkeit, kus Dibelius väitis, et DDR-is Pauluse sõna üldse ei kehti, et inimene peab valitsusele kuulekas olema, sest see ei olegi Obrigkeit. See ajab lihtsalt naerma, sest selle taga ei seisa ometi midagi muud kui katse Lääne-Euroopa ühiskondlikku korda seletada ainsaks Jumala meelepäraseks ja ainsaks loodusele vastuvõetavaks. Tähendab, on ainult üks kosmos, mis on Jumalale meelepärane. Märkus: Dasein'i sees võib olla mitu Sosein'i, selles see asi on. Kui Jumala panete pidevalt looma, siis loob Jumal ka praegu uusi ühiskondlikke kordi. Aga seda nad ei usu. Kristlane võib öelda silmakirjatsevalt: mis me selle üle mõtleme, küll Jumal hoolitseb kiriku ja inimese eest ja küll ta juba ükskord saab paremaks ja patutumaks, kuigi see tõenäoliselt on võimatu, või nagu

materialistid-positivistid ütlevad: küll loodus juba ise hoolitseb selle eest, et see asi edasi läheks. Ainult sinna juurde lisavad need näiliselt väga targad inimesed alati, et see kõik jäägu meie päevil nii nagu ta on, meie ei taha midagi muuta – meie midagi teist ei taha. Minu meelest on silmakirjatsemine seepärast, et Jumal on ju maailma loonud, kuhu me selle maailma oleme jätnud? Mispärast peaks siis see Jumal veel selle maailma eest hoolitsema, kus ta olnud on. Ka seda fakti katsutakse igatmoodi olematuks seletada. Öeldakse näiteks, et Kristus tuleb teist korda. Ja teist korda tuleb ta siis muidugi jumalikumalt ja võimsamalt ning siis inimesed ei saa teda enam tappa ja ta muudab maailma. Nii et juutide messiausk on kuidagi jälle kaudselt tagasi toodud. Või siis teine võte seda olematuks teha on öelda, et Kristus on puhtalt väljaspool aega olend, üks katke ajas. Või vastupidi, et ta oli lihtsalt inimene. Ja kummalgi puhul ta meile kuidagi abiks olla ei saa. Kui ta täiesti väljas on, siis ta ei saa abiks olla ja kui ta on täiesti inimene, kuidas saab siis üks inimene teist aidata? Aga nagu ma /ka juba/ Buddha tetralemma puhul ütlesin, et tathagata't /6/ ei saa sõnastada selle maailma terminitega, – see tähendab ometi seda, et selle maailma terminoloogia on väär, mitte seda, et see olend ise meile midagi ei ütleks. Seepärast, et Lunastaja on meile näidanud, et meie terminoloogia ei sobi tema väljendamiseks, oleme meie kohustatud oma terminoloogiat parandama ja mitte ütlema, et Lunastaja on ka selle terminoloogia teinud. Lunastus ei ole ikkagi midagi muud kui lunastus normaalsest tervemõistuslikust kosmosest ehk patust. Lugu ei ole halb ainult selles, et meie ei ole rahul oma kosmosega, mis me iseendile oleme teinud, sest meie oleme tegelikult niisama palju süüdi kui vanemad põlved. Lugu on niikaugel praegu, et ka meie suhe ktisis'ega on vale, just selle tõttu, et meie suhe kosmosega on vale. Kui te hakkate inimest objektiivselt vaatama, siis inimene on objektiivselt vaadeldes üks kasutuim olend ktisis'es. Aga inimesega on nii, nagu Austria kirjanik Schwab ütleb, et inimene on ohtlikeim maapinna kiskja. Inimene on kõige suurem looduse katastroof, mis üldse kunagi on maapinnal eksisteerinud. Ta on kahjur massilise paljunemise olukorras, maa naha surmav tõbi. Selle haiguse all surevad mullad, veed, õhk, kogu elus maailm. Lugu on tõesti kurb, kui te igasuguseid teateid vaatlete, mis inimesed on maaga teinud ja mis nad veel edasi võivad teha. Ja mis nad on teiste elusolenditega teinud. Sest varsti on lugu nõnda, et on ainult teatavad lojused maailmas ja teatavad taimed. Inimese olukorda võib võrrelda nn. kõrgemate, sotsiaalselt elavate putukate ning sipelgate või mesilastega. Ja tõenäoliselt näitavad tulevased avastused, et vahed nende ja inimese vahel on veel väiksemad kui seni arvatakse. Võibolla jääb ainult see vahe üle, et kõik need putukate liigid on ikkagi organismid ja inimkond koosneb ühiskondlikest kujunditest. Sest termiidid ja sipelgad on ikka harilikult ühe isa, ühe ema, aga inimkonnas ei ole nõnda. Võibolla, et see ka kunagi suudetav. Igatahes pole mingit õigust rääkida individuaalsusest ühiskonnas. Eriti kaob see õigus siis, kui need kaks asja – ktisis ja kosmos – samastatakse. Inimeste individuaalsed erinevused ühiskonnas on vist palju väiksemad sipelgate omadest. Sipelgate suhtes on kindlaks tehtud, et nad individuaalselt erinevad, kuigi ei tohiks erineda inimeste arvates. Ja kui inimest vaatleks keegi, kes ei ole inimene, siis ta vist ei leia niigi palju vahesid, kui inimene leiab sipelgate vahel. Võibolla kiviajal inimene oli indiviid, kui inimesi oli vähe ja igaüks pidi omaette midagi olema. Praegu on kaunis selge, et individuaalsusest ei saa olla juttugi. Inimene on täieline ühiskonna produkt, selle kosmose produkt. Seda on assotsiatsioonitestid juba tõestanud. Whorfi koolkond ja minu meelest ka Jungi kollektiivne alateadvus, need kõik

on samad asjad. See tähendab seda, et kultuurivorm on absoluutne, lõplik ja ainus tegur, mis määrab indiviidi. See ei määra üksi ta käitumist, vaid ka seda, mida ta usub, mida ta taotleb, kuidas ta taotleb. Inimene võib kujutada end indiviidiks ja ometi ta seda ei ole. Sest ka siis, kui mõni indiviid on kuidagi muretsenud endale võimaluse osa ühiskonda ükskõik kas raha või ideede kaudu alistada, ka siis on ta osa sellest. Inimene on nõnda siis ikkagi üks vabrikutoode, mida valmistatakse seeriaviisi valuvormides. Ta on normitud, sest ta on tarbetu. Mingisugusest vabast tahtest rääkida inimese juures on iseenese petmine, sest ka need kaks alternatiivi, mille vahel inimene tavaliselt leiab võimaliku olevat valida, need mõlemad alternatiivid on selles kosmose struktuuris antud. Seetõttu ei ole kumbki vaba. Ja kui inimene leiab mõne telos'e, siis sõltub see ühiskondlikust korrast. Ja viimati, niisama nagu sipelgad, on väga vähe võimalust ütelda seda, et inimene õpiks midagi ajaloost, kogemustest. Ajalugu ei ole inimest mitte millekski õpetanud. Ta ei võta õppust ajaloo käigust ka siis, kui ta seda oskaks. Tõenäoliselt on nõnda, et tulevikus on hõlpsam seletada inimest loomade järgi, keda on võimalik vaadelda, kui inimese järgi loomi. Sest inimesest on viimati palju vähem teada kui loomadest. Looma psühholoogiat on hõlpsam teha kui inimese psühholoogiat. Muidugi me võiksime lõpuks leppida sellega, et ka sipelgad ja termiidid on Jumala loodud. Kuid on üks ränk vahe siin: meie võime ometi öelda, kuskohas on sipelgad kasulikud ja kellele kahjulikud, aga kui me hakkame inimest vaatlema, siis ei ole midagi parata. Me ei leia kohta, kus me oleksime mingisugustele teistele olenditele kasulikud. Mitte ühte olendit looduses ei ole ainuüksi iseendale. Seepärast, ega see väide nii naeruväärne olegi, et inimese elu või ktisis'e mõte ei ole muud kui looduse valitsemine, alistamine ja hävitamine ja Jumal või Loodus on inimese nõnda teinud juba. See on teatavasti öeldud juba Gen 1, 28. Kui selle üle loete, siis peate tunnistma, et inimkond ei ole sellest pääle midagi juurde õppinud. Sääl on ainult üks samm natuke teine: inimene peab valitsema kõikide lojuste üle, mis maapeal liiguvad, sinna hulka on pandud teised inimesed ka. See ehk on kogu edusamm. Muidugi see jutt kõlab hirmus, kui inimene ütleb, et inimene on olemas selleks, et loodust alistada, valitseda ja hävitada. Siis ta muidugi vabandab ennast ja ütleb, et ta on ikkagi looduse muutmiseks olemas maailmas, s.t. et ta ennast despoodist ülendab kasvatajaks. Aga kui te hakkate mõtlema, kas inimene on looduses midagi muutnud, siis peate tunnistama, et ei ole tehtud ühtegi uut loomaliiki, mitte ühtegi taime, mis ei oleks inimesele endale kasulik ja et inimene maapinnal saaks paljuneda. Inimene on end ainult natukene paremini ja mugavamini sisse seadnud, et aina uued miljonid inimesi võiks maapinnal hävitama hakata. Ja kui ka inimesed masinaid konstruivad, nende otstarve on ikkagi vaid hävitamine. Ja keegi ei küsi seejuures, millise moraalse õigusega ta teeb kõiki neid asju ja mida peavad järgmised põlved temast mõtlema. Inimene võib rahulikult lugeda näiteks seda, et iga päev 1000 ha põllupinda erosiooni tõttu maailmast kaob või et DDR-is ei ole enam võimalik põllupinda suurendada, vaid see pidevalt kahaneb liiklusteede ja asulate kasvades. Või et veeuputus ähvardab DDR-i, on vaja kaks korda niipalju vett, kui olemas on, aasta jooksul voolamas. Kõik need ei ärrita inimest põrmugi. Inimene laastab edasi ja loodab, et tulevikus midagi paraneb. Muidugi on üks suur lootus see, et mereveest saab heeliumi hakata tegema, tähendab vesinikust heeliumi tegema, kui see ükskord käes on. Selleks on ainult vaja 50 miljonit kraadi kuuma. Ja kui see reaktor ükskord töötab, siis töötab ta pidevalt edasi. Ainuke asi on, kuidas seda 50 miljonit kraadi esialgu isoleerida? Selle kallal tehakse praegu palju tööd ja see on inimkonna esimese järgu mure, eeldusel, et inimkond üldse on nii mõistlik, et ta

endale mingisuguse tuleviku lubab jätta. Tõenäoliselt mõtlesid saurused ka nõnda ja Jumal läks saurustest mööda. Muidugi võite mõelda, et kui see Gen 1, 28 oleks väga tähtis Jumala Sõna, et inimene selleks maailma on loodud, siis Jeesus oleks võinud ka kord seda tsiteerida. Aga kui Jeesuse suhet loodusega vaatlete, siis ei ole Jeesus kunagi öelnud midagi taolist. Ja kui oleks pidanud Vana Testamenti oma suhete õigustamiseks tsiteerima, siis ta oleks arvatavasti võtnud Gen 2, 15, kus on öeldud, et inimene on selleks, et seda pälvida ja valvata. Vana Testamendi eshatoloogilised lootused kogu aeg eeldavad, et tuleviku maailm on aed. Ei ole kuskil prohvetites seda lootust, et maailm on puupüsti inimesi täis ja kõik loomad, kõik on ilusasti hierarhiliselt korrastatud ja orjavad inimest. Seda pole kuskil öeldud. Igaüks elagu oma viigipuu all või midagi taolist. Ja seegi suhtumine ktisis'ele on tingitud sellest, et kosmos on väär. Elule on antud üks mõte: elu mõte on loodust valitseda ja loodust muuta. Või nagu kokkuvõtlikult öeldakse: loodusseadusi tunnetada selleks, et neid oma kasuks rakendada. Kui kosmos ei ole selle eeldusega ktisis'e suhtes, siis muutub sääl muidugi ka kõik. Niikaua, kui inimene ütleb, et kõik on õige, mis olemas on, nagu seda juba vanasti ratsionalistid väitsid, et Jumala maailm on hästi tehtud, kõik on õige nii, nagu ta on. Siis tuleb alati meeles pidada, et selles väites on üks suur viga sees, sest selle kosmose kohta “on” üldse ei kehti sellessamas mõttes kui ktisis'e kohta. Ktisis on muidugi õige, sest ta on väljaspool inimest. Aga kõik, mis on inimese tehtud, selle kohta võib kahelda, kas see on õige. Kust võtab inimene üldse selle julguse öelda, et tema teeb midagi õigesti, seada end Jumalaga ühele tasemele. Kui Jeesus isegi ütles, et üks on ainult õige ja hea, see on ainult Jumal. Inimene iialgi mitte. See, et meil on eksistentsihirm, see ei tõesta midagi ktisis'e kohta, vaid ainult kosmose kohta. Eksistentsihirm on hirm, mida meie kaasinimestele ja kaasinimesed meile oma nii-olemise kaudu valmistavad. Et meil selle ees hirm on, see näitab, et need on roimarlikud seadused kosmoses. Sest kui nad seda ei oleks, siis ei tarvitseks neid karta. Küsimus on nüüd selles, kumb on siis rohkem süüdi, kas need darvinistid, kes väitsid, et see hirm on loodusseaduslik või need teoloogid, kes väidavad, et Jumal oma mõõdetamatuses, oma hääduses ja halastuses vaese patuse inimese vastu on talle pannud igaveseks pääle non posse non peccare, millest ei ole iial lunastuse lootust. Sest see fatalistlik elufilosoofia, mis enne Kristust antiikmaailmas valitses, on täpselt seesama, mis praegune eksistentsifilosoofia, mille kohta Prastly võibolla täie õigusega ütleb, et see on faðismi filosoofia. Meil on hirm ja meil on hirm nende institutsioonide ees, mida on teinud eelmised põlved ja meie ise. Ja siis on täiesti ülekohtune, kui me selle vangla kohta, milles me hirmu tunneme, ütleme, et see on Jumala loodud, meie ei ole seda endale teinud. Või kui inimene ütleb, et need piinamisjuhised olevat Jumala poolt, mida ometi keiser Karl V lasi koostada oma monarhia tarvis. Meie jaoks on ainult üks seadus teatavasti, üks käsk, mis ei ole ema käsk Uues Testamendis. See on selline käsk, millel ei ole Sosein'iga, selle kosmosega, midagi tegemist, sest kosmose kohta on öeldud: ärge armastage seda maailma, mina olen maailma (kosmose) võitnud. Seepärast võib rahulikult öelda, et sellele inimesele, kes lunastust tunneb ja et lunastus on, sellele ei ole olemine enam mõttetu. Sest ta ei ela enam kosmoses. See inimene minu meelest võib täiesti rahulikult surra, kui ta suudab kosmosest väljas olla; või siis ta suudab kosmosele mõtte anda, mis inimest või kristlast rahuldaks. Siis inimene võiks surra, öeldes, et ma olen olnud ori, halb sulane, aga ma olen teinud, mis ma

pidin tegema. Ma ei ole teinud muud, mida ma pidin tegema, ma olen ühe sammu edasi läinud, niipalju, kui minu jalad kandsid. Inimese elu pageduse ja asjatuse üle on väga palju räägitud juba siis, kui inimene veel ei osanud kirjutada. Ja kui kirjutada juba osati, siis kirjutati ka kohemaid sellest. Ometi ei kirjutatud iialgi tõepoolest ktisis'e kohta, vaid selle kosmose kohta. Juba Sumerist on säilinud näiteks üks kirjutis, kus seisavad järgmised sõnad: kaks meest vaidlevad ja üks ütleb siis teisele: “Miks sina ütled mulle, et mul ei ole tulevikku? Minu tulevikki just nagu sinu tulevikki, ei ole rohkem midagi kokku kui tuul. Mis on siis tõepoolest rikkus, mis on siis tõepoolest perekond? Minu tulevik täpselt nii nagu sinu tulevik on kokku tuul. Ja mis tõepoolest on rikkus, mis tõepoolest on perekond? Sina ja mina kokku ei ole muud midagi kui tuul.” Need kaks asja, mis siin võetud, need mõlemad kosmosest. Ja seepärast inimene kurdab. Aga kurtmise sisse harilikult ei küsita. Kui inimene taga otsib mõttekust, kui ta ei taha olla tarvetu, siis mis mõte sellel on ja mis mõte võiks olla sellel, kui üks arenemisfaas, üks kosmose aste ajaloos, kuulutatakse nii kõrgeks, et see peaks surematu olema? Milline ühiskondlik kord on nii väärtuslik, et teda tuleks pidada igavesest ajast igavesti? Ja mida peaks Jumal peale hakkama nende surematutega, kes on ka lihtsalt, saksa terminiga schlicht und einfach, surelikud, – kelledest ometi igaüks teab, et need inimesed võiksid areneda edasi, kasutadas oma instrumentaariumi vähemalt paremini? Kui see keskmine inimene oleks surematu, milleks peaks Jumalal neid vaja olema? Ja siit ei tulene muud kui väide: seal, kus inimene on veel ikka ühiskondlik lojus, kui ta oma võimalusi ei ole tunnetanud kõiki ja ei kasuta neid, ta peab olema surelik, sest muidu oleks üks ühiskondlik kord, üks kosmos, kõigi oma institutsioonidega ja seadustega surematu, igavene või – jumalik. Aga see on nonsenss. Kui te näiteks mõtlete seda, milline oli inimene aastal 963 ja kui te nüüd peaksite ütlema, et inimene aastast 963 on ajaloo lõppsaadus Euroopas, siis tagantjärgi ei nõustuks keegi sellega. Kuhu siis tema jääb? Kuid 1963. a. inimene miskipärast usub sedasama alles, et tema on see Jumala viimane sõna maailmas. Temast kaugemale enam keegi ei saa, järgmised põlved peavad kordama teda. Ja seesama kord, mis tema ühiskonnas on, peab kehtima ka järgmiste põlvede ajal. Kui te seda mõtlema hakkate, siis muutub see väga naeruväärseks. Mis õigusega nõnda tahetakse? Ja ometi inimene tahab nõnda. Praegu on muidugi asi palju hullem kui ta oli selle eelkristliku, fatalistliku astroloogilise filosoofia ajal. Sest selle puhul inimesed veel lootsid, et midagi muutub. Indiaanlaste usundi terminoloogiaga üteldes – Suur Moondaja on tulemata alles. Ja Suur Moondaja võib tulla. Aga praegune inimkond peab tunnistama siis, et ta on sattunud eelkristlikku ajastusse tagasi ja elab veel suuremas lootusetuses, sest ei saa iial olla pääsemislootustki. Ja need targad inimesed, kes seda õpetavad, need muidugi väidavad, et budismi ja kristluse ajalugu ise juba tõestab, et mingit võimu kosmose vastu inimesel ei ole. Sest kui nendel oleks olnud, siis oleks see kosmos ometi muutunud ja ometi ta pole muutunud. Juudid võivad ikka veel loota Messiat, kes kõik moondab. Ei ole muud vaja teha, kui tunnetada, et Jumal on tõesti maailmas olnud. Ja Jeesus on ikkagi tõde, tee ja elu. Kuigi me teame, et paljudel kristlastel on seda lauset juba häbi öelda. See on ainult üks vormel, mis midagi ei tähenda. Minul seda ütelda häbi ei ole, aga ma ei oska kunagi võibolla seletada, mis tähendab see, kui ma ka tahaksin. Aga et inimkond seda tunnistada ei taha, siis tuleb välja niisugune kaunis kurioosne lugu: inimkond meelsamini hukkaks iseenda, et tõestada seda, et tema kosmos on ktisis. Et tõestada: inimene on juba ükskord niisugune, et tema ennast muuta ei saa. Meie kujud ja vormid on juba kord niisugused, et me ei saa neid mingil kombel teisendada. Ei saa

panna midagi paremat nende asemele, sest paremat ei ole olemaski. Inimene on patune ja oleks Jumala solvamine Jumala käest paluda, et ta muudaks inimkonda. Selle tulemus on muidugi viimati, et valge tõug peab iseenda maha tapma maailmas, et tõestada, et maailmas teist kosmost ei saa olla kui valge oma. Teisi sõnu: valged eelistavad kogu inimkonna tegemist maapinnal kasutuks ja mõttetuks episoodiks, selleks, et tunnistada, et nende püha kosmos, nende ajaloolis-ühiskondlik kord juba 2000 aasta eest oli võidetud. Keskajal oli üks kuulus lause: fiat iustitia pereat mundus – saagu õigus, mingu hukka maailm. See oli vanal ajal hooplemine, sest keegi ei saanud maailma hävitada. Tänapäeval ta ei ole enam hooplemine. Tol ajal juba oli kahtlane, kas ükski iustitia on nii palju väärt, et tema pärast maailma hävitada. Kas sabat on nii palju väärt, et tema pärast, tema pidamise pärast inimkonda maha tappa, kõiki neid hukata, kes sabatit ei pea õigel juutlikul päeval. Praegu on lugu sellest küljest veel hullem. Keegi ei oska enam öelda, mis see iustitia on, mille pärast peab maailm hukka minema. Mis asi see kosmos on, mis on selles maailmakorras nii väärtuslikku, et tingimata peab säilima ja selle nimel tuleb kõik hävitada? Kui inimese käest küsida, kes seda ütleb, siis kui ta omaette mõtlema jääb, siis ei jää tal vahel ikkagi muud üle, kui tunnistada, et selle kosmose väärtuslikud asjad on väga tühised, need on näiteks mõni keel. Teatav keel peab saama ainuüksi valitsevaks maailmas. Või siis teatav orjastamise süsteem kõigi tema paragrahvidega. Nende asjade pärast, et need kehtima saaksid, on parem maailma hävitada kui nende süsteemide ainuõiguse eest võitlemast loobuda. Mingu terve maailm hukka, kui see õige ei ole, mis mina tahan: ma näitan teile. Kui te nõnda sõnastate, ja seda võib veel hullemini sõnastada, siis see olukord mõjub päris koomiliselt. On olemas väga lõbusaid naljandeid inimeste rumalusest ja tuimusest. Võibolla jutustatakse 10 000 aasta pärast koolilastele kilplaste lugude asemel, milledest nad siis nagunii midagi aru ei saa, lugu valgest inimkonnast, kes 2000 aastat sõdis Jumala ja oma mõistuse vastu, sest ta oli oma lapsemängud kuulutanud jumalikeks. Loodetavasti on 1000 aasta pärast lapsi. Ja kui neid on, siis on võimalik, et koguni mõned lapsed sellist juttu ei usu: niisugust asja ei saa ajaloos olnud olla, et inimesed nii rumalad on olnud, see on väljamõeldis. Igatahes on võimatu kujutella, et inimkond elaks aaastatuhandeid selles kosmoses ja ikkagi veel räägiks seejuures, et ta usub arengut ja Jumala halastust, mida see põlv ise ei taha vastu võtta. Seepärast, et temas kehtiv kord on ju Jumala või Looduse poolt predestineeritud, niikaua kui Jumal ise seda ükskord muudab. Darwin on ju ennustanud, et võitlus olemasolu eest või võitlus kosmose teatava korra päälejäämise eest läheb aina halastamatumaks. Ja viimati tekib sääl niisugune olend, keda Shaw on nöökinud selle tuleviku kirbuna, et üks kirp ei ole nii rumal lootma, et tema selle loodusliku arengu tulemusena kasvab niisuguseks ja niisuguseks. See on väga tagasihoidlik, see Shaw pilt tuleviku ideaalist, sest vanatestamentliku darvinistliku puritanismi ideaal ei ole mitte kirp, vaid sarnaneb pigem kiskja saurusega. Kiskja saurusega on lugu nõnda, et kiskja saurus ei jätnud järglasi ja ei suutnud enam areneda ühekski teiseks lojuseks. Ja kui inimene võtab selle sauruse omale eeskujuks, siis saab ta enamasti otsa nagu sauruski. Teisi sõnu: kui inimkond tahab tõestada, et inimkond on ainult episood maailma ajaloos, siis saab ta seda hõlpsasti teha. Selleks on vaja ainult praegune kosmos kuulutada ainuõigeks ja selle nimel kõik hävitada. Võibolla see peab nii olema, sest ka sama küsib: kas 1000 aasta pärast on olemas inimesed või kalad? Selle küsimuse vastab ta iseendale nõnda: 1000 aasta pärast võiks öelda, et praegustes tingimustes on inimkond olemas.

10 000 aasta kohta ei oska keegi midagi ennustada. Aga kalad on tõenäoliselt ka 10 000 aasta pärast veel alles. Kalad olid siis ka olemas, kui saurused elasid, ja enne saurusi ja võib olla, et kalad elavad ka peale inimest. Aga ainult siis selle pärast, kui inimene ei taha aru saada, et ta on muudetav ja ta peab muutuma. Kui ta seda ei usu ja seda ei tahagi, siis võibolla üsna varsti inimkond saab otsa. Mitte ainult sellepärast, et mingi aatomisõda ta hävitab, aga need muud, millega inimkond tegeleb, need hävitavad ühelt küljelt ta elamisvõimalused maapinnal, toitumisvõimalused. Teisest küljest, kui inimkond tõesti kätte saaks selle 50 miljonit kraadi kuuma, kas inimkond on selleks silmapilguks vaimselt nii kõrgele arenenud, et ta oskab seda üldse kasutada? Kas siis ei hukku kogu maa ühe juhusliku õnnetuse läbi? Sellega näib siis öeldud, et lunastus on olemas ikkagi. Kierkegaard'il ja Becheril on siiski õigus: mingi tee välja on. Ei ole nõnda, et kuskil muutust pole. Ja minu meelest on päris selge, et inimese kosmos oleks teistsugune kui..., siis suur osa sellest, mida nimetatakse eksistentsihirmuks, oleks otsemaid kadunud. Aga – kelle võim seda muudab? Sisukord Järgmine peatükk PECCAVI ET PASSUS SUM, PLURA ADHUC PASSURUS * /1/ Iga vahe tekkimisel on algus. Aga see pole vist iial öeldav absoluutsena. Teda näib vahel mitu, vahel üksainus. Iga üksainus sisaldab kõik mõeldavad muudki. Laps lehitseb pildiraamatut. Laps osutab kõike sõrmega ja küsib: mis see on? Teine laps osutab ja nimetab tuttavaid asju ja pöörab edasi pilte. Mõlemad ehk tundide kaupa korrutavad asjade nimesid omaette. Hoiak erineb ometi. Jääb erinema ka siis, kui neid seinapiltide varal õpetatakse omandama nimetusi ning jutustama asju ning sündmusi. Hoiak jääb erinevaks igavesti, kuigi vähemus peab kohanema püüdma enamusega, et teda ei hävitataks. Enamus väga harva, väga-väga harva tuleb mõttele, et võib-olla on teistsuguseid. Vähemus usub siiralt, et kõik inimesed on nõnda nagu tema. Vähemuse elu kulub kannatusele, pidevale kogemusele, et teised ei ole nõnda, ja pärimisele Jumalalt: miks nad ometi on teisiti? Kulub omasuguste otsimisele, keda ehk on üks kümnetuhande pääle, kui niigi palju. Küllap siiski rohkem kui valgeid vareseid. Sest valge vares eladeski ei näe teist valget varest. Inimene teab vähemalt, et teisi temasuguseid on, kuigi ta neid iial ei näeks. Aimab mõnest raamatust vähemalt. Aga see ei päästa teda. See on minu mõtlemise ja vaeva viimne rahu. See on mu viimane tunnetus: Enamus ei ole mingi inimliku vahendiga pööratav. Vähemus on hävitatav. Enamus ei ole kuidagi muudetav just seepärast mitte, et ta on olemuselt muutumise vastu. Sest enamus on see normaalne, õige, moraalne, tervemõistuslik, väärtuslik inimene, kelle tunnused umbkaudu on järgmised: kogu ta maailm, tema mittemina on mõisted, nimetused, sõnad, mis tema on andnud. Tema ei armasta midagi ega kedagi muud peale iseenda, ka siis mitte, kui ta räägib armastusest. Tema ei näe, ei kuule, ei aisti, ei taju, ei tunne, ei mõtle, ta ainult rakendab õpitud mõistete süsteemi. Tema jaoks ei ole midagi lõpmatut, tingimatut – absoluutset pääle tema enese mina. See mina võib olla vahel näiliselt suurem, olla tema perekond, elukutse, klass, rahvas. Näiliselt suurem, sest tema ei tunne end nende osana, vaid vastupidi, neid ta tunneb suurenenud minana. Selle olemisviisi korrelaadiks on väga suur aktiivsus välja ja täieline passiivsus enda suhtes. Ta kummardab ennast ka siis, kui ta ütleb end kummardavat Jumalat. Sest väärtuslikuks saab mis tahes ainult siis, kui tema

sellega tegeleb, nimetab seda. Jah, teie ütlete, et ma liialdan. Kurb on see, et ma ei liialda. Kurb on see, et enamus tõesti on nõnda. Et erineb ainult üks kümnetuhandest. Kõige kurvem, et enamuse ainus reaktsioon vähemuse suhtes on: sind ei ole, sest sind ei tohi olla, ma sulle tõestan, et sa ei erine jne. Sest vähemus ei arutlegi mingi väärtusprintsiibi alusel. Ükski valge vares ei pea end väärtuseks, ta ainult on teisiti. Aga enamus on täiesti heitunud ja nõutu iga näite puhul, mis ei mahu ta mõistestikku, tundugu ta uus või suur, sest need terminid ütlevad antud juhul sama. Ometi see nõutus ei arene kummardamiseks, vaatlemiseks ega rõõmuks. See nõutus tahab kaotada ennast! Emb-kumb: ta otsib oma sõnastikust nimetuse, mis tavaliselt on ekslik, otsib nähtele klassi või liigi, millesse see nähe siiski ei kuulu. Või ta eitab selle nähte olemasolu, möödub temast mingi fraasiga – nagu “fui”, “ma ei mõista” jne. Nendesamade fraasidega on see uus mõistetud surma. Tema on tunnistatud võimatuks, vastuvõetamatuks, kasutatamatuks, väärtusetuks jne. Tegelikult ei ole enamus iialgi nõutu, ta on alati kahe jalaga oma süsteemis, mida ta suvatseb nimetada tõeliselt tõeliseks reaalsuseks ehk eluks. Ja see on korraldatud väärtustamisprintsiibi alusel, see on igavene ja lakkamatu hinnete andmine, mõistete ehk sõnade koordineerimine, võrdlemine, rühmitamine. Enamusele on juba maast-madalast kõik selge, kõik antud, kõik tunnetatud. Ta hangib kibekiirelt omale põhimõtted, tõekspidamised ja arvamused, mida ta iial ei muuda ega taha muuta. Tohib küll vaielda, kuidas seda hoiakut maailma suhtes nimetada, aga sellelgi küljel kõik terminid tähendavad ühte ja sama. Ta olemus on väärtuste-eetika, mida mõnel pool peenutsedes nimetatakse eetoseks. Ta olemus on utilitarism ehk pragmatism. Tunnetamine on nähete õigesti nimetamine, nende kasulikult korralik kataloogimine. Tunnetatud on mis tahes nähe või asi alles siis, kui on selgitatud, milleks seesama on kasutatav inimese praktilises elus, võitluses olemasolu eest. Kui on selgitatud selgelt välja, mis on sellesama väärtus. Hinne ise on kindel, igavene ja lõpmatu. Ajas ja ruumis. Minevikust need inimesed ei hooli. Surnud on neile rämps, sest nad ei suuda kujutella, et keegi inimene elas enne nende vanavanemaid. Tulevikust nad mõelda ei taha, sest nad ei suuda mõelda, et midagi pärast neid võiks muutuda. See võime puudub neil nii täiesti nagu mõnel inimesel võime näha rohelist-punast. Olevik on nende arust seepärast ainus ja haripunkt, et nad elavad selles. Nemad on ületamatult täiuslikud. See endakindlus on vähemusse kuuluvale inimesele peaaegu võikalt lapsik. Enamusele ei ole. Sellele ta on normaalne inimlik hoiak. Ta on endakindel kaheldeski, endale etteheiteidki tehes. Sest alati ta lohutab end sellega, et mina kahtlen, mina, mina. See julgus ei lahku temast hetkekski. Aga muidugi, väärtusprintsiibi pärast: hädavajaline on tunnustus, hädavajaline on kehtimine. Iga inimene nendest tahab “panna end maksma”, tahab lugupidamisavaldusi, nõuab astet oma süsteemi hierarhiaredelil. Tunnustus on talle igapäevane leib ehk oopium. (Nõrgamõistusliku võib kiiduga meelitada töötama end surnuks). – Nagu nad ei hooli minevikust ega tulevikust, nagu need värvingud neile ei eksisteeri, nõnda puudub neil ruumgi. Ei ole neil Maad tervena, kosmos nende arust on võimatu, mille dimensioone nad kujutella ei saa. Nende bioloogilisel minal ei ole jaksu selleks. Teda nad tüütavad nagu ignoreerides uusi asju. Või siis vastupidi: nad on täiesti veendunud, et kogu lõpmatus ja igavesti pidevalt muutuvas universumis kehtib igavesti seesama süsteem, mille õnnelik omanik on nende mina. Täpselt seesama süsteem nendesamade hinnetega. See, mis meie Karlakene oma Siegheillehre esimeses trükis pakkus AD 1859, /2/ ei kehti üksnes

Victoria-aegsel silmakirjatseval Inglismaal, vaid Andromeeda udukogus ja kõikjal mujal. Püüdke kujutella sadu miljoneid valguseaastaid, mis nende jaoks ei eksisteeri ajana ega ruumina. On tõesti nõnda, et nende kõik meeled on ütlemise orjad. Kõndides metsas nad kõnelevad pidevalt iseendaga, lausumata sõnagi, sest nad näivad ikkagi täiskasvanud. Nad ütlevad “mets”, “puu”, “mänd”, “seen”, “sammal” jne. ning lisavad vahel mõne võrdleva või hindava omadussõna. Nad peaaegu iial ei näe ega kuule jne. Kurvem veel: nad ei tahagi kuulda, näha jne. Neid väiteid ei tohi võtta kergelt ega piltlikult, vaid tõesti sõna-sõnalt. Nemad ei näe neid asju, mille jaoks neil pole mõistet. Sõna tähttähelises mõttes: nemad ei näe. Sattunult kuskile võõrsile, kus nende nimistu jääb puudulikuks, on neil hirmsasti ebamugav. Kujuteldamatult raske. Sääl nad tõttavad otsemaid otsima asju, mida oskavad nimetada. – Piirdugu see vaid lokaalide otsimisega. – Kõike muud nad ignoreerivad, põlgavad, pelgavad. Nad ei suuda mingil kombel kirjeldada kohti, kus on käinud, sest nad pole midagi näinud. Midagi uut ei ole ega midagi suurt. Asjade maailm ei eksisteeri, ainult mõistete ja sõnade kudum. Öeldu ei kehti ainult looduslike objektide, vaid kõige mõeldava, nende endatunnetusegi suhtes. Kõike nad peavad nimetama. Nende tunded on nende meelest alles siis tunded, kui nad on neid nimetanud, rakendades teatavat süsteemi. Nende arvamused alles siis on arvamused, kui nad suudavad öelda, millisesse üldtuttavasse, kuid haruldasevõitu ja väärtuslikku kategooriasse nad kuuluvad. Kõik peab olema nummerdatud, varustatud vastava etiketiga. Sellel kaunil lipikul peab olema tingimata 1) mis on sellesama väärtusaste, 2) milleks teda kasutada, mida tema kaudu saab. Neid etikette inimene on kohustatud kandma nähtaval enda küljeski, et teised teaksid, kellega tegemist. Et nad austaksid, orjaksid, annaksid midagi härrakesele või prouakesele, kes olemuselt jäävad nimesid lugevaiks lasteks surmani. Oma lapsikuse tõttu nad saavad toime väidetega, mis näiliselt räägivad nende enese olemise vastu. Nad võivad näiteks tõemeeli ja taipamata oma rumalust väita ühest suunurgast, et Comte'i (või kelletahes filosoofi või sotsioloogi) arvamused on aastatuhandeiks tõed ja teisest suunurgast kinnitada, et inimkond areneb veel tuhandeid miljoneid aastaid adekvaatsema tunnetuse poole. Dilemma lahendus on lihtne: nemad ei usu ega või uskuda, et aastal 19 610 inimkond erineks praegusest. Nad ainult ütlevad seda. Teine selletaoline, väga sagedasti kohatav täävitus nende suust on see: väärtuslik jne. (mis tahes kiitev sõna) inimene on see inimene, kel on probleeme. (Ärge end laske eksitada sellest lausest, et avate neile oma südame ja kõnelete probleemidest – vähemusele polegi muud kui probleeme). See väide nende suust ei tähenda muud kui: meil on vastused kõikide probleemide jaoks, meil on juba olemas lõplik tõde, mis aastamiljonite kestelgi enam ei saa muutuda. Need inimesed, kes “vaevlevad” mingite probleemidega, on nende meelest väärtuslikud ainult seepärast, et nad võivad vaadata alla nende pääle ja tunda end üle nendest. Need ei ole võistlejad veel! Muud inimesed, kellele elu on selge ja probleemideta, ei kõlba seepärast neile, et need viibivad nende eneste pinnal. Neid tuleb võtta alatute võistlejatena. Liiatigi: olend, kellel on probleeme, vaatab üles selle poole, kes ütleb, et tal on lahendus, või käitub, nagu tal oleks. Ja seda austavat ülesvaatamist probleemidetu hirmsasti himustab, otse nälgib. Et lugu tõesti on nõnda ja ei mitte kuidagi teisiti, näitab üks tavaline miljoneid kordi igal päeval korduv nähe. Probleemidega inimene on ainult seni väärtuslik olend, kui ta pole lükanud tagasi seda lahendust, mida talle pakub (või pakkuda võib) see inimene, kes hindab probleemidega inimesi. Katsuge ainult

kahelda tema pakutud lahenduse õigsuses ja rahuldavuses ja otsemaid on kustunud teie väärtus. Olete rumal, olete ebamoraalne, arenematu, veidrik, tänamatu ja veel palju muud võimatult halba. Kahtlemine juba teeb teid võimatuks. Sest selle “vähesõbraliku aktiga” teie täävitate, et teid ei rahulda selle maailma vastused, teid ei rahulda see maailm. Rahulolematus selle maailmaga (*) aga on suurim roimadest, häbematum kõigist võimalikest häbematusist. Vähem kuritegu on see, kui selline kõik probleemid lahendanud inimene äkki ei ole rahul iseendaga. Sest sel puhul võib leida alati vabandavaid põhjusi, kuid rahulolematusel “selle maailmaga” ei ole vabandust. Inimeste vähemiku suhtes on enamiku reaktsioon täpselt seesama, mis loomadel. See, kelle erinemist kuidagi kogetakse, tuleb hävitada. Loomad ainult ei otsi oma tegudele õigustusi. Enamus otsib ja leiab sadu. Hävitamismeetodeid on ka sadu. Neist tõhusaim ja lihtsaim on erinevale selgitada, et ta milleski ei erine keskmisest üldinimesest, vaid evib kõiki selle taunitavaid puudusi ja nõrkusi. Erinev teab näiteks küll, et tema egoismi kvaliteet ei ole identne keskmise üldinimese omaga. Ta teab, aga tal pole mingit teed seda seletada. Kui ta üldse seda juba katsub, siis ta on alistunud. Sest see tähendab võimaluse jaatamist ning nõustumist tunnistada otsust enda kohta. Enamikule inimkonnast on ainus vääramatu suurus, ainus absoluutne tõde, ainus Archimedese punkt universumis, miljardkordselt esinev mina (mis küll persöönlihkeidi väärtuseetose alusel leiab aset astendaval kujul). Absoluutne endakindlus on ta normaalne nägu. Kui ta väidab, on väide õige, kui kahtleb, tuleb kahelda. Ta ei unusta kunagi – mina väidan, mina kahtlen. Kord ütlesin, et mõistus ja meeled on kaitsevahendid kõiketeadmise ja kõikekogemise eest. Need on nagu juhtmed, mille kaudu inimene saab voolu, nagu aknad, mis jagavad valgust. Muidu inimene oleks üsna abitu: nagu pimestavas valguses, kurdistavais helides. Maailmas on teisigi inimesi, kes mõtlevad nõnda. Pole kujuteldav olukord teisiti. Kuid just siin on erinevus inimkonna enamuse ja vähemuse vahel eriti selge. Enamus kasutab meeli üpris harva ja püüab neid redutseerida kestaks, millest enam ei imbuks läbi mingi uue-võõra kogemus. Vähemus elab meeltes ja püüab neid avardada nõnda, et nad enam ei oleks kaitsevahendeiks. Et nad haaraks kõike korraga. See vähemus, kes lapsepõlves alati küsib: “Mis see on?” ega hooli ometi nimedest, vaid lugude kaudu asjust või muljeist, mida lood põhjustavad. Need väga vähed ei nimeta asju (kuigi nad teavad nimi teistest rohkem). Nemad tajuvad neid. Näevad ja kuulevad jne. Ei mõtle (või ei viitsi mõelda) diskursiivselt, vaid enam-vähem intuitiivselt. Nad ei taha järeldada ega tuletada mingeid tõdesid, et nendest ehitada süsteemi. Nad tahavad ja suudavad võtta vastu mingis mõttes tervikliku tõe. Aga see tõde õigupoolest üldse ei ole sõnastatav, väljendatav normaalsete mõistetega. Seetõttu on nende ümber ja sees täieline segadus – enamuse arvates –, ometi on segadus tema tundjaile mingi selgus, läbipaistvus, kergus, kirkus. Paljud vähemikust üksteisest sõltumatult on öelnud, et neile kõik asjad tunduvad valgustatud seestpoolt, on läbipaistvad nagu klaasist, on kirgastatud. Värvid nagu saanuksid puhtamaks, tugevamaks, olevamaks. Aluseks sellele erinevusele vähede ja väga paljude vahel on viimati see lihtne olm, et need vähed ei ela mõistetest ja sõnadest maailmas, mis neid tulemüürina, kaktushekina mitteminade maailmast ehk reaalsusest lahutab. Sellest, mida enamikul õigupoolest ei

olegi (Meyrinki Walpurgisnacht). See on vähedel. Ja ei nemad mitte seisa kindlalt kahe jalaga hindamisaktsioonides ja saamahimu teostamises. (Neid toiminguid enamus just peab ainsaks tõeliselt tõepäraseks tõeliseks reaalsuseks.) – Et need vähed ei ela sõnadest maailmas, siis on nad palju sõnu teadeski alati hädas sõnadega. Ei tundu neile ükski õige ega adekvaatne. Neile hoopis tundub kummaline, et enamik usub mingite sõnade sisse. Usub, et mis tahes mõisted midagi väljendavad adekvaatselt, “ütlevad ära” tõe. Vähede meelest tõde ei ole öeldav, ei ole praegu öeldav. Ometi on nende ja mitteminade maailma vahel üksnes äärmiselt õhukene kile. Väga voolav kile. Selle nad võivad tõmmata endasse ja siis – puudulik on metafoor nagunii – nad kogevad mitteminade maailma nahatult. Kõik meeled kogevad korraga ja illusoorseks muutuvad nende erinevused. Kogevad intuitiivselt, mingis mõttes vahetult. Ja seepärast, et korraga kõik meeled, tundub inimesele, et üldse ei koge meeled. Kogetava mitteminade maailma ja kogemise karakteristikuks on OLEMINE. Arvestades enamiku sõnastikku peaks ütlema “puhas olemine” jne. Võiks rääkida müstikast, maagilisusest, sakraalsusest, pansakramentalismist. Aga miski ei ütle seda OLEMIST, mis on nii vägev, et teda võib sama õigusega hüüda MITTEOLEMISEKS. Ühtaegu olemine on tähendus. Seetõttu, et kogetav on ja üksnes on, iseendast, ilma inimese nimetamata–tunnustamata– hindamata; kogetav iseendast tähendab midagi. Ja ühtegi sõnna ei mahu see tähendus. Kui hädaga ütelda, et see tähendus on Jumal, siis seegi lause ei ütle kõike. See ei tähenda, et asjad kuidagi viitavad Loojat, kiidavad, õpetavad armastama jne. Seda nad hoopiski ei tee, sest järsku on Jumal nendes. Jumal on nende tähendus, nende olemine, nende mõte. Vastandid on ühtunud. Asi on üksnes midagi virvendavat. Temast ei saa iial öelda, mis ta on või tähendab. Kuid ühtaegu ta on absoluutselt ainulaadne, ainukordne. Ei eksisteeri mingit harakkuljust, vaid ainult “selle hetke ja koha, selle mu pilgu harakkuljus”. On ainult “see võtmehein”, “see orav”, “see ämblikuvõrk”, ei ole mõistet ega sõna. See coincidentia oppositorum /3/ on ehk öeldav muusikas või luules, kui üldse kunagi. Imelikum veel ja õnnistavam on see teine coincidentia oppositorum. Hoolimata sellest, et asjad ainult on, nad on ühtaegu viitajad, nad tähendavad midagi. Nende olemine on nii intensiivne, nii absoluutne, nende esse purum /4/ nii vägev, nii värviline või heliline, et just nõnda nad viitavad midagi eneste sees, eneste taga. Midagi igavesti tunnetatamatut, salapärast. Seda, mis põhjustab nendel “puhta olemise”, on selles ja väljaspool. Kogu OLEMINE vihjab seda “mitteolemist”, seda, mida nimetame Jumalaks, teadmata, kes TA on. Sel hetkel, kui see nimi on öeldud, on ta viga. Siis tundub Jumal midagi suuremat ja saladuslikumat sellest “mitteolevastki”, täiesti dimensioonitut mõlemas suunas. Nagunii ei ole mõtet ühelgi mõistel ega terminil enam. Sest kõik need kehtivad ainult enamuse tervemõistuslikus süsteemistatud maailmas. Vähemuse jaoks on “see maailm”, mida nad nimetavad kahe jalaga seismisel kogetavaks reaalsuseks, ainult kujutelm, ainult teooria, millel on sama vähe mõtet kui teoorial maailmaeetrist või flogistonist. Kogemus on nõnda ilmutus ja iga kogemus on totaalselt uus ja erinev järgmisest. Ka siis, kui kogetakse sedasama nähet või asja. Kõik on ainulaadne ja kordumatu, mingis mõttes ime, mida nagu ei võiks olla, mille kõige kummalisem ja vapustavam kvaliteet on see, et ta on, et ta on võimalik. Kogu mitteminade maailm koosneb nagu supernoovadest. Need vähesed tunnevad, et me neid iial ei mõista ega tunneta (kuidas nad on võimalikud) – piisab sellest, et nad on võimalikud, et nad on. Ja just seepärast on tuttavlikkuse tunne väga jahmatav. Vähemus teab ja eeldab, et mitteminade maailmas ei saa ega või olla midagi inimesetaolist. See

pole ainult teoreetiline väide, vaid põhiveene. Kui aga hoolimata sellest õigest veenest ometi tuleb tunnistada, et miski on meie moodi, siis see miski on imem kõigist, võimatum ja olevam kõigest olevast. Ta on ühtaegu võimatult uus ja öeldamatult iidne. Ta on üle meie ja mõistuse ning ometi just selles on kogu mõeldav ja kujuteldav mõistus, kõik see, mis on igavesti sõnastamatu. Suhtumine asjusse ei ole hindamine, ei ole kataloogimine jne. Ainus mõiste, mis kuidagi veel kasutatav, kuidagi ütleb selle hoiaku, on: armastus. Aga seegi on midagi muud, kui mõtlevad need, kes viibivad normaalses maailmas. Armastus ei ole emotsioon (selles mõttes, et ta fluktueerib) ega saamahimu, mida ta on selles maailmas. Ta on nõnda-öeldes ontoloogiline. Kogu see meie indiviididest koosnev maailm on mitteminade maailm, on täiesti võõras ja lahutatud meist. Armastus on see tunne või teadmine, et ometi kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid ei ole hukkajad ega vaenlased, et nad on samuti üksi nagu meie. Seepärast on see armastus samahästi kaasatunne, halastus, *, mahakaruna. Ta sisaldab teadmise, et kõik kannatab, kõik tunneb, et ta on poolik – seepärast, et ta on. Ja ometi see armastus on tänu kõigele just selle eest, et ta on ja on võtnud vaevaks olla mulle. Mina pole mingi väärtus, mina olen nullim nullist, kuid ta on otsemaid väga suur siis, kui miski on selle tühise mina kogemiseks. Nõnda nagu normaalse maailma inimesed vajavad oma minade tunnustamist, vajavad need selles teises maailmas ütlemist, et see teine maailm on olemas. Kõik inimesed, kes sellest teadlikud, on kogenud sedasama olma. Tiibetis loetakse surnule ette raamatut ja seletatakse talle, mis see kõik on, mida ta näeb, et ta suudaks minetada hirmu ja astuda puhtasse valgusse. Elusale on see täpselt samuti vajalik. Inimene ei julge veel uskuda ime ehk armastuse reaalsust, kui keegi talle ei kinnita seda. Liiatigi: kuigi palju ei ole väheseid. Teadlikke ehk sadades, poolteadlikke mõned tuhanded. Kõik muud on eelistanud jääda nimetavaiks lasteks. Juba selle olma pärast on siin endakindlus väga pisikene ja mingi vajadus end “panna maksma” üldse puudub. (Ollakse õnnelikud, kui teised inimesed jätavad rahule.) Ise ei ole pind, mille pääle oleks võimalik midagi rajada. Kõik mõisted ja hinnangud on relatiivsed, pudenevad nagu pehkivad lauad. Kogu maailm koosneb umbkaudu analoogseist isedest, kes on, nagu mina on kogeda. Kogu maailm on kordumatu ja põgus, pole midagi seisvat ega püsivat väljas ega iseendas. On ainult kaks absoluutselt muutumatut ja igavest. Side nende vahel on müsteerium tremendum, mis ehk pääle surma enam ei ole tremendum. Igavene on see tunne mitteminade maailma suhtes, seda meie teame. Teine igavene on see, mida me usume ja loodame, ja see on Jumala halastus ehk armastus maailma vastu. Ja seda peab alati keegi iseenda olemasoluga kinnitama. Muidugi, norminimene küsib, kuidas on eetosega? Kas Teise Maailma lapsed teevad pattu? Selle vagatseva näoga esitet küsimuse vastus on lihtne. Inimene, kes viibib Teises Maailmas, tunneb, et kõik on püha, – ei tunne mingit kalduvust kadedusele, tigedust, vajadust olla kuulus jne. Ainus süü, mida talle surmapatu järgi võiks omistada, on laiskus. Aga seegi on näiline. Sest seegi kehtib selle maailma eluliste tegeluste suhtes ainult. Öeldu tähendab, et Teise Maailma inimesed ei tee pattu ja kui kõik oleksid selles, siis ei oleks pattu. (Teisisõnu, kui näeksime püha igas reaalses esemes, siis oleksime Jumalariigis (P. Tillich).) Aga selle maailma kodanikena nad vahel teevad rohkem. Umbes nii nagu J. Hiltoni The Lost Horizon'i sangar ei hooli ühestki seadusest, mis teda

kuidagi takistab pääsemast tagasi oma Shangri La'sse. /5/ See olukord need vähesed ajab masendusse muidugi. Üpris ränka, sest neil pole midagi sihiks, on vaid olukord. Masendusse enda võimete ja Jumala suhtes. Sest alati pole inimest, kelle olemasolu tagab, et Jumal võtab vaevaks näha. Ja siia nüüd sobib üks lõik Paul Tillichi autobiograafiast, mis mind hiljuti jahmatas, sest kunagi kirjutasin sama natukene “luulelisemalt”. See kõlab umbes nõnda: “Samm, mille astusin neil aastail, oli taip, et usu läbi õigeksmõistu printsiip ei kehti ainult usulis-eetilises, vaid ka usulis-intellektuaalses elus. Usu läbi ei mõisteta õigeks mitte ainult seda, kes on patus, vaid seegi, kes on kahtluses. Kahtlusolek, koguni kahtlus Jumala suhtes, ei tarvitse meid lahutada Jumalast. Usku on olemas igas tõsises kahtluses, usku tõesse kui tõesse, isegi siis, kui ainus tõde, mida suudame väljendada, on see, et meil pole tõde. Kui aga seda kogetakse põhjani ja kogetakse nähtena, mis üksipäinis loeb, siis jumalik on siinsamas ning see, kes kahtleb sellises hoiakus, “mõistetakse õigeks” tema mõtlemises. Nõnda siis minu anastas see paradoks, et see, kes tõsiselt salgab Jumalat, jaatab teda. Selleta ma poleks suutnud jääda teoloogiks. Ma varsti mõistsin, et ei ole olemas mingit paika jumaliku kõrval, ei ole mingit võimalikkust ateismile, ei ole mingit müüri religioosse ja mittereligioosse vahel. Püha hõlmab mõlemad: iseenda ja ilmaliku. Usklik olla, see on olla huvitatud tingimusteta, ükskõik, kas see huvi, see hoolimine, väljendub ilmalikul või (kitsamas mõttes) religioossel kujul. – Nende ideede tulemused olid mulle kui inimesele ja teoloogile määratu suured. Mulle isiklikult nad andsid nende avastamise aegu ning alati hiljem tugeva kergendustunde. Pole võimalik jõuda Jumala juurde õige mõtlemise töö kaudu või intellekti ohverdamise kaudu või teda alistades võõrale autoriteedile nagu kiriku ja Piibli õpetused. Pole võimalik ja keegi isegi ei nõua, et me peaksime seda katsuma. Ühendust Jumalaga ei raja vagaduse teod ega moraalsuse teod ega mõistuse teod. Need tulenevad sellest ühendusest, kuid nad ei valmista teda. Nad koguni takistavad ühendust, kui nende kaudu seda tahetakse saavutada. Aga otse nõnda kui sind mõistetakse õigeks patusena (kuigi mitteõige, oled õige), just niisamuti kahtluse olekus oled tõe olekus. Ja kui see kõik voolab kokku ja sa oled meeleheidul elu mõtte pärast, siis sinu meeleheidu tõsidus on selle mõttekuse väljendus, milles sa ikkagi oled. See tingimusteta, põhjusteta tõsidus on Jumala siinolu väljendus selle kogemuses, et temast ollakse täiesti lahutatud. See usu läbi õigeksmõistu õpetuse radikaalne ja universaalne tõlgendus on see, mis minust tegi teadliku protestandi.” Nõnda oli minugagi ja ma soovin, et nõnda juhtuks nendegagi, kes nimetavate lastena viibivad selles maailmas, kuigi nimetavad end usklikeks ja veel sagedamini tõeliselt tõsiusklikeks. Nemadki tunnevad, et midagi on nagu korrast ära nende enesega (ja seepärast armastavad vahendeid nagu viin, mis neile hetkekski annavad vabaduse iseendast ja oma mõistete maailmast). Aga nad ei usu, et midagi muud võib olla. Nad ei usu ja enamasti nad ei tahagi Teist Maailma. Sest Teises Maailmas pole kuulsust, pole jõukust, pole endakindlust, pole käsku ehk põhimõtteid, pole sillutatud laiu autoteid, pole midagi sellist, mis nende meelest on väärtused. Ei mitte ühtainsat selle maailma normaalse elu väärtusist ning koguni mõiste “väärtus” on kaotanud mõtte. Teoreetiliselt ehk mitmed teist mõistavad ja tunnistavad, et mu kirjeldatud “Teine Maailm” on olemas, on midagi. Praktiliselt on selles ainult väga vähed. Need, kes teoreetiliselt mõistavad, hakkavad kaaluma, kas Teine Maailm on rohkem väärt kui “see maailm” ja see toiming iseendast võimatustab neile sisenemise Teise Maailma. Alles siis, kui väärtuse küsimus üldse ei eksisteeri, on võimalik minek sinna.

Seepärast on Jeesus öelnudki, et tölnerid jne. saavad taevariiki. Olend, kes tunneb, et tal “selles maailmas” puudub väärtus, ei hakka arutama, kas pakutu on väärtuslik või väärtuslikum. See mõttetu mõiste ei sega ega määra teda. Mul isiklikult on alles nii palju usku inimesse, et mulle tundub: kõik inimesed võivad saada lahti endast ja mõisteist ning viibida selles otsese kogemise Teises Maailmas. Väga paljud tahaksid, aga nad ei tea, kuidas. Paljud loodavad seda jumalateenistusilt või religioonist üldse. Kui neile seda ei võimaldata sääl, vaid dotseeritakse või aetakse igapäevast kõnekoosoleku juttu, siis peavad nad otsima vahendit viimati mujalt. Kõlab koomiliselt küll, aga paraku on ometi nõnda, et lihtsaimaks ja armetuimaks vahendiks jääb kuulus “pudel”. Maailmas leidub tõhusamaid vahendeid ja hoopis süütuid, kuid neid medikamente miskipärast nimetatakse narkootikumideks. Mõnd nendest inimene natukene endas toodab ise. Ja sellepärast võiks üks korralik materialist ütelda, et erinevus “normaalse inimese” ja teise vahel on vaid see, kas inimene toodab adrenokroomi või mitte. Kuid olm, et miski on adrenokroomi tulemus, ei seleta midagi ega naeruväärista. On ju täiesti kujuteldav, et inimene areneb adrenokroomi tootmise suunas ja inimene jõuab välja mõistetega mängimise lapsepõlvest alles siis, kui adrenokroom või mõni selletaoline aine on saanud nii tavaliseks, et inimkond ei pääse täis kasvamast, saamast inimkonnaks. Koguduseks, kes tunneb, et ainsaks olendiks, kellest saab kõnelda, on Jumal. Mul tõesti ei ole häbi, et olen pakkunud oma südant. Mõne aasta eest katsusin seda, siis mind kurvastas irvitavate ilmete nägemine. Täna ei seegi mitte. Teie võite tallata teda, võite arvustada või panna tulevikuks kõrvale. Mõned teist siiski nüüd mõistavad. Neile ma rääkisin. Neist ma loodan, et nemad pääsevad. Ega tarvitse seista ükskord sääl, kus mina praegu. Sest mulle ei öelnud keegi neid sõnu, mida pidanuksin teadma. Minul ei olnud ühtegi tuge maailmas. Kahtlesin alati, kas mu taip teistest ja endast on õigustatud või ainult originaalitsemishullus. Püüdsin kuidagi olla selles maailmas, mis mind põrmugi ei huvitanud. Peccavi. Nüüd ma tean, et mu tunded olid õiged, ja tänan Jumalat. Aga nüüd mu taip mind enam ei päästa. Liiaks vähe on jäänud aega elada seda. Olgu mu olemus õpetuseks neile, kes suudavad olla Teises Maailmas. Et nad mingil tingimusel oma kaht jalga ei katsuks istutada sellesse maailma. Nagunii on selle patu tulemus ainult kannatus – suurem kui kõik kannatused, mida võib põhjustada jonnakas soov viibida Teises Maailmas. Olge võõrad siin ja majalised. Mõelge, et teie pole päris üksi, ja pidage meeles, et Teine Maailm on olemas. On vaid Teine Maailm! See “sõnade ja mõistete maailm”F on nimetamismaania perioodis viibivate laste illusoorne maailm. Kannatuste maailm. (Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Kui ta ei tea või ei taha teada, käitub nagu süsteemikindel igavene olend, siis ta on laps.) Pidage seda meeles ja olge rõõmsad, sest aega on vähe. Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus. Sisukord Järgmine peatükk Kompromissidest See on tõesti tõsi ja vastuvõtmist väärt, mu poeg: õnnetu see, kes kuradiga püüab jagada ja teha temaga lepingut! Õnnetu see, kes talle vastu tuleb, loovutab midagi, et kurat muu jätaks rahule. Ei selle maailma isand lepi. Tema tahab võidelda ja võita. Tema võidab siis sinu, kisub su närtsudeks. Oh vaata mind, vaata ometi!

Ära usu, et ta oleks mistahes kaunis viinas ja selle ümber heegeldatud toiminguis. Mistahes uimastuses. Ei ta ole lõõpimises ega üheski teises tühises aja raiskamises. Kõik need on süütukesed võrgud, mu poeg. Need tüütavad, ei tapa. Ei nad südamest tule kellelgi. Aga just sinu südant kurat tahab lõhkuda, lammutada, kiskuda lõhki. See teda vaevab. Et ta on. Ainult see teda vaevab. Ei sina teagi veel, mis kombel ta päris hõlpsalt pääseb sinu juurde. Tema sulle ei ütle, aga mina tean tema saladust, mu poeg. Mina olen vaevelnud nende käes. Eks tema sosistanud mulle: “Oled ju kristlane, oled ju hää, tead tõde! Mine ja õpeta neid, kes ei tea, seleta neile. Teed hääd! Ja saad!” Õnnetu oled, mu poeg, kui lähed. Keegi ei taha õpetust! Kurat sisendab sulle, et tahetakse. Häda sulle, kui usud! Veel suurem, kui ta sulle kinnitab, et seda tahtmist tuleb juurutada inimestesse. Siis oled ta lõksus. Aga mine, mu poeg, ja õpeta! Mõtle, et räägid kuraditele! Räägi surnuile ja neile, kes sündimata. Räägi nagu müüridele. Kel kõrvad kuulda, see kuuleb! Ära usu kuradi veenmist, et õpetust oodatakse. Usu: põlatakse! Ära iial looda, et sina kedagi pöörad. Kui loodad juba, siis kurat tõmbab sinu aina suuremasse ahastusse. Paneb sinu arvama, et pead rääkima nende kohaselt, keda õpetad. Püüa siis kõnelda nende järele, nende meeles. Katsu leida neile vajalist. Kuluta terve elu, et pääseda inimeste juurde. Aga ei pääse enne, kui oled nemad. Selline nagu nemad end lasevad paista. Veidram veel kui nemad sellepärast. Aga seda kurat soovib. Usu mind: kui need, kes vajavad sind, tulevad ise. Kui sa moondad end ja veiderdad selle maailma võitmiseks, siis nemad ei tule. Ja seda maailma ei võida sina iial, mu poeg, kui saad kuidagi üheks tema lapseks. Ei ole tema ka laps, keda võiksid meelitada enda järel, tõotades varsti jäätist, näidates jäätist. Millest sa ise ei hooligi. Ole kindel Jumalas, mu poeg. Ole kindel, et tead teda ka siis, kui tunned, et sa pole see, kes võiksid olla ja tahaksid. Kui oma teadmistes kahtled, tee seda kambris luku taga. Luugid tõmba akendele ette. Aga selles maailmas sina ei tohi kahtlust lasta paista oma palgel. Sest otsemaid tuleb tema isand sinu juurde kellegi sõbra või tuttava näol. Seesama leebelt ja viisakalt ütleb: “Täiesti nõus oleksin sinuga, aga kuule, neis ja neis asjus ikkagi õigus peaks olema sellel kuulsal filosoofil, sellel ilmamaa targal, keda mina hiljuti austasin, lugedes teda.” Ta ei ütlegi: Peaks olema õigus minul! Harilikult ei ole tema ju midagi lugenud, vaid räägib seda maailma. Kui ta ütleks nõnda, oleksid ettevaatlik! Ta nimelt ei ütle. Kui sinu süda siis sind manitseb: ole vakka! Siis täna Jumalat, mu poeg. Kui sina temaga nõustud kõnelema, hakkad temaga vaidlema, siis reedad oma Jumala. Ei, ainult kolm korda enne kukelaulu. Võimalikuks tunnistad ju, et selle maailma laps teab Jumalast midagi paremini kui sina. Juba selle võimaluse võimalikuks pidamine on üpris pikk samm kuradi orjuse sisse, samm üle kuristiku, mis laieneb sinu selja taga. Kurat mitte ei unusta sulle näitamast, kui kähku kaob teine kallas hämarusse. Ära siis iial usu: Tema tahab kõnelda, et mõista. Et pöörduda Jumala juurde. Ei, mu poeg, tema tuleb üksnes mõttega pöörata sind tõelise kindla maailma tõe orjaks. Tuleb näitama oma targemust, mõelnumust. Nõustu näiliselt ta väitega. Kõiges paistab ju tõtt ainult seepärast, et seesama lause tema suust sinule tähendab hoopis muud. Ütle talle: Ehk sul on õigus, selle üle ma pole mõelnud korralikult! Pane tähele, kas ta siis oma jutu lõpetab. Ei iial! Tema jätkab, tingimata jätkab ja hakkab kummutama seda, milles äsja ütles end nõustuvat sinuga. Kui ta küllalt sind on muserdanud, siis parajat hetke ta luurab. Siis ta kutsub sind, sunnib sind temaga vaidlema muude hulgas.

Kaastundlikult ta sulle lausub: “Tõde tõuseb, vale vajub! Siin on meil Jumal andnud erapooletuid otsustajaid, ütelgu nemad, kummal meist on õigus, kummal tõde, kummal Jumal.” Kui sa nõutult või rõõmuga nõustud, oh minu poeg, häda ootab sind. Ära unusta: need erapooletud on sellest maailmast. Erapoolikud nad on. Ära unusta, et ka siis, kui võidaksid sõnalahingus. Suu suleksid temal või teistel. Ka siis oled kuradile andnud kolm tilka verd. Ei üksnes see, et nemad sind hakkavad vihkama, sinu võitu sulle iial ei kingi. Luuravad mõne kahtlusehetke sinus. Ei mitte ainult see. Vaid sina, mu poeg, oled võitnud nõnda nagu võidetakse selles maailmas. Sina oled andnud Jumala üheks võimalikuks jumaluseks, üheks iidoliks teiste hulgas. Sina talle oled hankinud tunnustust. Aga iidoliks ta jääb. Ja sina ise tunned, et oled teotanud teda. Oled võidelnud tema eest nagu iidolipreester. Oled tulnud vastu selle maailma tavadele. See jääb sind vaevama. Kiusab korra, kiusab teise: “Küll sa võitlesid vapralt oma puusliku eest! Võitle edasi seda hääd võitlemist. Enam sina mu orjusest ei pääse.” Pea meeles, mu poeg, inimene ei võitle Jumala eest. Inimene ei kaitse Jumalat kurjade koerte ja pahade poiste eest. Tüdrukuist rääkimata. Sina ju isegi taipad, kui tobe olek see on. Jumalat pureda ei saa keegi. See, keda sina pead kaitsma, ei ole Jumal. See on üks iidol, üks tuhandeist kuradeist. Aga need kaks kilda sõpru on vähemalt viisakad. Püstikoledad aga need, kes teavad sinu südant ja olemist. Ei nemad tule sulle külla, küsides nõu või kutsudes sõbralikule vaidlusele. Et sind võita üheks su väärtustele vastavaks ehk pisut vähemaks orjaks sellesse maailma. Need kolmandad tulevad süüdistajaiks, nagu teinuksid neile või ausaile inimesile ülekohut. Just siis, kui sina ei tee midagi. Need tulevad ja ütlevad: Mis õigusega sa arvad, et oled parem? Sa kinnitad, et sa ei arva. Aga nemad algavad: Aga sa – ja siis tuleb üks suurepäraselt tobe noomimine. Veel targemad torkavad: Mis õigusega arvad, et oled see! Kui hakkad end kaitsema või seletama, siis oled loovutanud oma hinge igavesti. Kurat trambib teda nagu külmavõetud kartulit. Nad omistavad sulle võimalikult näruseid omadusi siit maailmast. Sõnastavad sinu kantsid Teisest Maailmast, mis sa neile vastu tõukad, tavalisiks ja alatuiks nähteiks selle maailma kõrgeimuse taustal. Mida enam end kaitsed, mu poeg, seda räpasemaks teevad nemad sinu. Ei nad sülita ainult, nad tõestavad, et sa väärid vaid sülitamist. Oled halvem veel. Sadu lugusid ma sulle rääkida võin. Kõik lõpevad siis, kui tunnistan: Olen alatum kui alatum nendest. Pidasin end erinevaks, olen kõntsam kõntsast. Siis nemad on rahul. Kogu nende maailm on päästetud. Aga kuitahes armetu sina oleksid, mu poeg, mõtle ikka: Kuradile pole kuradeil tarvis tõestada, et ta on kurat! Kolm kildkonda, neid on vist rohkem, panevad sinu kahtlema Jumalas endas. Sa ei tunne end Teise Maailma lapseks, vaid inimeseks, kes seda tahab. Ei ole väärt, ei ole valmis. Katsud siis elada, jalg siin, teine sääl. Vahel kaheldes, kumba valida. Kumba suunda? Aga nemad ei lepi, kui taipavad. Välja selgitama nad hakkavad sulle, et Teine Maailm pole muud kui hullude illusioon. Väsid tõrkumast, annad alla. Purjutad vahel, või teed midagi taolist. Raugana leinad taga. Näed oma rumalust. Asjatult leinaksid, mu poeg. Selle maailma surm ootab sind juba. Vaata mind! Seepärast, mu poeg, ära anna neile võimalust sundida sind selleni, mida nad hüüavad kompromissiks. Seda pole, on vaid orjus. Kui sa neile ei anna võimalust, nemad sind sundida ei saa. Ära näita neile, et oled teisiti, ära ütle, et oled. Ära mine sinna, kus sinu erinevus hakkab silma. Lavalt ja kantslist võid sa öelda Teist Maailma ja Jumalat ja ennast. Keegi ei pane sind tähele peale su taoliste. Kõikjal mujal see maailm kargab su kallale kui koer siilile. Ei ta jäta enne, kui ta kisub sinu lõhki. Seda koer hüüab kompromissiks. Seda koer hüüab näitamiseks, et oled söödav, ei ole milleski parem muist loomist. Siil vist iial pole

mõelnud nõnda. Koer leiab igast okkast ülbe üleoleku kaasloomadest. Mügisemisest väärad väited. Karda neid kalleid sõpru, mu poeg. Karda neid enam kui elusaid kuradeid. Rohkem kui mistahes põrgut. Põrgus põled teades, et muuta ei saa. Tasapisi kõrbed elus, teades, et saanuksid olla teisiti. Vahel koguni katsud orjust üles öelda. Aga su süüsid sulle meenutatakse siis. Esitatakse sinu järeleandmised. Nõutakse, et oleksid korralik inimene, peaksid sõna. Ei mässaks selle vastu, mis oled võtnud õigeks. Ori peab jääma orjaks. Nuheldavamaks ainult kui enne. Ja vanana, oh vanana, mu poeg! Sul ei ole nii palju silmavett, kui tahaksid nutta... Sisukord Järgmine peatükk Kõikide eksijate hingede pühaks * In die omnium animarum errantium! Mu vennad, ei ole midagi imelikku maa pääl ja see, mis meile võõras ja huvitav näib, on kõige tavalikum ja igapäisem! Kui me arvame, et oleme leidnud uue maa – uue tee ja uue tõe, ei mu vennad, see on enam kui ammune ja vana! Kõik, mis siin on, on siin maailma algusest saadik ja tema ots on aegade lõpul. Ainult ta on oodanud, et meie ta juure juhtuksime, ta on oodanud võib olla aastatuhandeid, et ta leitaks üles. Aga ometigi – ta on olnud ammugi ja meile ei ole see mingi hüve. Me usume, et oleme näinud midagi uut! – Ei mu vennad, me oleme sellele teele tulnud ainult teiselt kohalt, oleme teda näinud teisel ajal, kui päike talle ei paista nii kui neile, kes sääl on käinud ja surnud. Me läheme ära sellelt teelt teisel ajal ja teisel kohal kui nemad, kes on käinud ja nutnud. Ja neid ei tunne me mitte, ei tea nende elu, sest nende nimi on kustunud nagu surijate silmad. Ja kui me teaksime ka seda, mis aitaks see meile? Võime koguda kõik, mis sellest inimesest on jäänud, aga me ei ela kunagi selle inimese elu, meie pole kunagi tema. Me kaebame ja otsime tuge, – nii mu vennad, me ei taha käia teed, mis paistab nii käimatu ja võõras, me tahame rada, millele inimesed on jätnud oma jalajäljed. Me tahame teada, kas need jäljed tolmus on muretu südame või selle, kellel enam oli pilvi kui päikest. Me tahame käia ainult teed, millele teame sihi, millele teame lõpu. Me vaatame selle tee algul ja ei tea mitte kas edasi minna, me seisame tolle tee algul ja kahtleme, käime selle lahkme juures ja tuleme tagasi. Ja me käime ja käime ja viimaks me ei tea enam seda, kus me olime ja kus oleme nüüd. Ja siis, mu vennad, kas me ei istu teeveere, neile koltunud istmeile ja ei nuta. Sest meie ei tea mitte kuhu minna ja mis teha. Ja meie süda on abitum kui meie käed ja jalad ja väsinumad nendest meie mõtted. Ja siin on jäljed, kes küll on läinud seda teed? Kas tema on sügavas rahus saanud õhtule? Või on ta vajunud pimedusse kaevates oma jõuetust ja häda? Ja sääl ei ole jälgi, kas minna seda teed? Kui ta korra lõpeb ja enam edasi ei lähe? Ja kuhu lõpeb tema? – Oh, mu vennad kõik teed viivad Rooma! Ja, meie teame seda, meie näeme seda, sest iga päeva järgi tuleb öö – aga kõik päevad ei ole ühesugused. On päivi, kus valguseudu on suurem kui meie, on päivi, kus pilved laskuvad äikest täis päädele. Ei kõik päevad ei ole samad! – Aga mu vennad, nad surevad ometi kõik, nad teavad tulles, et nad minema peavad ja nende rõõm on olla, mis nad on! Ja nad ei lõpe ühtviisi – nad ei lõpe. Kord poeb päike kavalalt ära, et teda mitte ei peetaks kinni ja teine kord heidab ta maailma täis

tuld ja läheb ära kui see, kes on pannud põlema linnad ja maad, aga vahel ta kaob nii, et meie ei näe teda mitte. Mu vennad, meie ei tea mitte, millega lõpeb meie päev, millega lõpeb meie päikese tiir ja me ei tea mitte kuidas lõpeb üks tee ja kuidas on teise ots. Aga, miks ei tea meie seda? Kas ei ole see ükskõik, kuidas päike loojub, loojuma ta ikka peab? Kas ei ole see ükskõik, milline päev on olnud, kui ta otsa ikka saab. Meile paistab tihtigi nõnda – meie teame, et me peame minema ära ja, et tagasi enam ei tule meie, siis on ükskõik, kuidas me läheme ära, siis on ükskõik, kas me sureme kui need, kes rahul on oma tööga või tuleb ots meile, kui me seda ei aima ja lõpp, kui me ei tea. Aga, mu vennad, tõuskem siis ja mingem, kas ei ole ükskõik siis, milline tee on, kas pole siis ükskõik, kas me käime keset pimedust ja häda kitsast rada, või päikeses suurt ja hästi märgitud teed, kas pole siis täitsa ükskõik, kas me jalad saavad täis õõruvat liiva või käime mööda sillutatud maanteed? Kas on see meile ükskõik? Ja meie tõstame oma silmad, me vaatame üksteisele, raputame pääd ja meie südamed ja suud ütlevad: Ei! Näete, mu vennad, kui me oleksime öelnud: Ja see on ükskõik, mis siin on meie teel, lõpp on sama! – siis meil oleks olnud rahu, meie oleks läinud kui lambad, keda viiakse tappa. Ja kui me mõtleme, siis me võime öelda: Ja – see on ükskõik millist teed läheb lammas vastu oma tapjale. Aga katsugem seda, mingem rahulikult ja teadlikult vastu oma surmale. Sina, mu vend, võib olla, et sellel teel, mida näed ja minna tahad, purustatakse Sinu hing ja Sinu keha ja Sina ei taha seda mitte. Katsu ometi minna rahulikult, sest me kõik teame, et lõpp on üks. Aga kas me ei karda kõik seda lõppu, mida me nimetame surmaks. Ja mu vaesed vennad, meie ei taha surma. Me läheme seda teed siin ja äkki saame üsna kindlaks, et see lõpeb sinna, kus kõik. Ja me tuleme tagasi, aga me ei tea mitte, kust läheb tee igavesesse elusse. Ja mu vaesed vennad, meie ei taha surma. Meie tahame igavest elu, meie tahame minna seda teed, kust me jõuame selle juure, kes on seadnud otsa neile teedele, meie tahame talt aru pärida, meie tahame taga kohtusse minna! Oh, mu vennad, kes mõistab kohut, sest ei ole muud kui tema, oh mu vennad, kes otsustab õieti meie riiuasja. Meie tahame igavest elu. Aga meil ei ole seda, kes meile annab! Kas seesinane, kes meid piinab ja hukkab ja me ei tea mitte mispärast? Kas seesinane kuri vaenlane meile annab, mida me tahame? Sest meil ei ole muud kui tema, kes ei hooli meie hukkumisest, kes ei hooli meie nukruses väsinud mõtetest? Oh, mu vennad, eksijad siia ja sinna tundmatuil teil, mis me teame – ah otsime teed, milledel pole veel käidud, otsime teed, millel ainult mõned jäljed, oh otsigem teed, milledel käijad on tagasi pööranud peagi. Ja kui me sellast ei näe, siis tehkem endille teed, kus neid ei ole – läbi selle metsa, millel ei paista lõppu. Aga, mu vennad, meie ei tea mitte, kas me jõuame neid mööda tema juure, meie ei tea midagi ja meie ei näe midagi. Käigem raskeid teid, aga võib olla, et nad on ainult alguses rasked, et pärast tolle õela teega jookseb kokku palju häid ja kergeid teid, kus on niipalju jälgi. Võib olla on need teed, mis nii tallatud on alguses, nii rasked ja auklikud lõpus, et nad on tühjad. Oh, mu vennad, seisatagem ometi veel, mõelgem ja tundkem, et me ei tea midagi, ärgem mingem aga meeleheites, et ega õiget ja hääd teed ometi ei leia, ükskõik millist, meeleheites, et iga ots on Surm. Oh, mu vennad, me teame, et me midagi ei suuda ja ei tea. Kannatagem veel, ärgem mingem kellegi järgi, kes lauldes ja juubeldades läheb, ja kes korra väriseb kui haabaleht. Ei ka mitte

meeleheites, mitte ka siis nõnda, nagu lähevad paljud, kellede tee algab keset õnnetusi ja külma ja lõpeb petliku päikese rahulikus soojuses. Aga, mis on meil ometi mõelda siis veel, vennad õnnetud ja väsind. Mingem ja surgem, sest seda me teame ja muust ei ole midagi veel meie üle särand, seda me tunneme õnnetusi ja ohakasteravaid hädasid. Ja meie teame, et Tema ei anna meile rahu, et tema meid kiusab, et ta meid piinab, et ta sulatab meid nagu tina ja siis kallab selle jäässe ja meie väriseme tema ees nagu koer lõvi ees. Aga, mu vennad, Tema annab rahu neile siin ilmas, keda ta hukata tahab, kellede ihud värisevad jäädavas jääs. Ta hukkab ka meid! Aga mis põhjus on tal meiega teisiti talitada kui nendega, keda on palju enam kui tolmukübemeid tuulekeerises, miks ta nendele annab kõik, mis nad tahavad ja meile seda üht mitte – igavest elu. Kas ta on meid pannud juba kannatama ja olema rahul sellega. Aga kas ta võib olla nii ülekohtune? Kuid ta lasi oma Ainsa üles puua? Aga ta ei või olla ainult ülekohus, mu vennad, ta ei või! Ei või! Ei või! Kui ta on ülekohus, siis tormakem talle vihaselt kallale, talitagem temaga, nagu ta meiega teeb nüüd ja on teind enne meid. Aga ta ei või olla ainult ülekohus! Meie näeme, et ta on ülekohtune, teised ei näe seda mitte, nende silmad on täis tujude udu. Ja tema aitab neid, annab neile rahu ja õnne, aga meile mitte. Ja ükskord suurel kohtumõistmispäeval tulevad needsinased tema juure ja ütlevad: Issand, meie täname Sind, et Sa oled maailma teind nii ilusaks, armsaks ja hääks! Meie täname Sind selle suurepärase korra eest, mis avaldub looduses! Aga Issand tõstab oma käe ja nad sulavad kokku tema ees. Ja Issand ütleb neile ja tema hääl kajab nende kõrvus nii et nad purunevad: Teie kurjad sulase, teie pimedad ümmardajad kaduge mu pale eest! Kus olid teie silmad, et teie ainult seda hääd nägite, mis ma teile tegin ja mitte seda kurja, mis ma teistele tegin, kas teie ei tapnud teisi, kas te ei näinud häda ja vaeva otsata? Kas teil ei olnud häbi iseenese pärast? Kas mina selleks teid saatsin maailma, et te jõledate narridena oleksite kõigiga rahul? Taganege ära neetud! Ja siis astume meie tema ette, seljas kohtuskäija kuub ja tõstame oma silmad tema pääle ja kisendame nõnda: Meie kaebame Sinu pääle, kes Sa piinad, kes Sa hävitad. Sinu jalgade ees keeb nälgivate orbade valu ja haigete piinad lämmatagu Su suu, igavesti otsijate närudeks peksetud süda taob nagu haamer Sinu pääle! Sina, kuri Issand, meie kaebame Sinu pääle ja tee meiega, mis tahad, aga meie kaebame! Ja siis tõuseb Issand ja tõstab oma käed ja jäädav valgus särab ta pää ümber. Ja meie südameisse tuleb tiivutu rahu ja veeretu vaikus ja meie silmad löövad heledamini särama kui päike. Ja Issand ütleb meile ja tema sõnad on nagu jahe tuul tulikuuma päeva õhtul: Tulge teie, mu rahu lapsed, võtke kõik, mis ma teile olen seadnud ja valmistand maailma algusest saadik. Teie ei ole rahul olnud kurjaga ja olete olnud näljas ja janus õiguse järgi, vaata, teie peate täis saama, teie olete otsinud, võtke nüüd, mida olete otsinud – pärige igavene elu! Teie ei ole näinud õnne ja rõõmu maapääl ja teie pole olnud neile kadedad, kellel see on olnud – võtke nüüd minu õnn ja rõõm. Teie olete käinud pimeduses ja raskeid teid komistades ja langedes, vaadake, valgus tõuseb teie üle! Teie olete minu pääle mõelnud oma hädades, aga needsinased ei ole omas õnnes seda mitte teinud, tulge, mu äravalitud, katke oma vaevad jäädava valgusega ja võtke vastu, mis ma teile olen algmisest saadik valmistand – igavene elu!

Sisukord Järgmine peatükk Palimplastid ...et nos mimum nostrum. I Ruum, mis annab laetu, massiivse ja ometi lõpmatu mulje. Nagu kombinatsioon Karnaki templist ja Kölni katedraalist. Taevassinine ja iseendast hele, põrandki tundub kerge. Osa inimesi rohelises, osa kollases. Kollased istuvad madalail järidel, rohelised seisavad. Roheliste juht: Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mulle on lubatud rääkida esimesena viimast korda maailmas. Igal minejal on midagi öelda ning igal jääjal, aga seekord me vist keegi ei tea päris kindlasti, millest me räägime. Küllap me kõik tunneme enestes omadusi, mida leidus muinasaegseil inimesil ainult, seepärast me oleme segaduses. Ja vahel tundub mullegi, kes ometi oli põgenemise vastu, et meile on jäänud kergem osa. Meie võime pääseda kuskile, kuigi ma ei usu seda, aga teie, kollasesse pandud sõbrad, ainult siis, kui me arvestused on vigased. Ja kui need on vigased, siis on jälle kogu me olemine olnud puudulik. Mõlemal pool on veel mingeid võimalusi jääda ellu, kuigi väga väikesed. Sest kuigi me teame, et kuuekümne valgusaasta kaugusel leidub intelligentsi, mis sellest salata – see ei tarvitse tunnistada ega mõista meid ja me ei tea ju sedagi, kas me suudame elada sääl. Ja veel kaugemale ei vii meid enam meie laevad. Oleks katastroof oodanud veel mõnedsajad aastad, olnuksime varustatud paremini ja – roheliste arv ei tarvitsenuks olla nii väike... Aga, mõnedki meist lähevad täiesti vastu tahtmist. Need ja mina usume ju, et meil pole õigust põgeneda tuleva eest, mis võibolla samahästi meie edasiminekuks kui hävitamiseks. Siiski me peame minema. Ja küllap mõnigi kollasesse rõivastunu tunneb ürgaegselt ja on pahane, et teda pole pandud roheliste hulka. Sinna pole midagi parata, sest me pole kahjuks enam need, kes olime. Isegi mina olen pahane vahel, et mind ei lubata näha, mis saab siin. Ja nagu me kõik teame, edaspidi pole meil enam võimalusi teatadagi teisele poolele midagi. Meie ühiskond lakkab olemast ja kuigi maailm, kuhu kavatseme asuda, ka on neljadimensionaalne, meid on väga vähe ja me tunneme kaua aega igavust ning puudust teie järgi. Pole võimatu, et me oma liigvähesuse tõttu vajume tagasi mõnele eelajaloolisele astmele ning siis langeme pidevalt. Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mina tunnen juba end nii ürgaegsena, et küsin, miks peab olema nõnda. Miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur hävinema? (Vaikus). Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS “TUNNIKS” KOLMEKSKÜMNEKS “MINUTIKS”! Esimene kollane: Meie võime küsida sama teiselt poolt, miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur hävinema? Ja meile on see küsimus veelgi vaevavam, sest me ei tea mitte, milline muutus juhtub meiega, kui üldse keegi meist on võimeline muutuma viiedimensionaalseks. Kahtlen, kas keegi on. Ja kui, siis ta ei ole enam inimene. Teiste jaoks see tähendab hävingut. Ja nagu me teame, katastroofi oht on paljudel meil võtnud võime elada neljas dimensioonis, on jälle neid, kes näevad ruumi eraldi ja tunnevad aega. Needsinased on muutunud usklikuks muistsel kujul ja nad teatavad kõigile, mil tuleb katastroof. Nende kolmedimensionaalse

teaduse järgi on see meie maailma sisemine spontaanne lagunemine. Ja see ebausk maailma lõpu sisse hetk-hetkelt levineb kollaste hulgas. Ma soovitan vendadele rohelistele lahkuda rutem, et ei juhtuks takistusi nende teel. Sest vaatamata sellele, et nad usuvad maailma lõppu ja väidavad end vaatavat heroiliselt vastu lõplikule hukule, nende südamed ei ole ühemõttelised teie vastu, kellele meie oleme annud soovid minekuks. Ja mina ise – ma praegu loodan, et ma ei sattu levinevasse atavismi. Aga juba ma küsin endalt, kas nemad omalt seisukohalt ei anna juhtuvale õiget nime? Kes on siis inimesed: nemad või meie või viiedimensionaalsed? Mis on häving? Kas viis dimensiooni ei ole? Teine kollane: Meie küsime ja küsime, aga me peaksime andma julgust kaasa nendele, kes lähevad. Minu meelest on parem lakata olemast, kui hävineda kuskil aegruumis. Ja ometi mina ei oska midagi vägevamat öelda kui seda, mis me ütleme kõik: jatkake seda, mis meil jääb pooleli, sest see tee pole käidud seinani. Meie ei tea, kes sunnib meile pääle viienda dimensiooni ja me pole valmis ta vastuvõtmiseks. Mina igatahes hävinen ja mind ajab see vihale, kui te teate, mis see sõna tähendab. Mina lööksin selle maha, kes sunnib meid, kui ma teaksin, kus ta on. Teine roheline: See ei muudaks midagi kõiges. Tehe, mis on alustatud, lõpetab ise enda. Ja minulgi on häbi minna ära, nagu oleksin muinasaegse tagurliku elemendi liige, kes peab põgenema revolutsiooni eest. Kosmosega mängija ehk teab, et ma pole seda ja ma ise olen püüdnud arendada meie ühiskonna kultuuri viienda dimensiooni poole. Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS VIIEKS MINUTIKS! Roheliste juht: Et nad ei või ka loobuda oma mõttetust vaevast enne, kui me kõik läheme lolliks! Kas pole meie kõik mõelnud, et just nende ebausklikkude tõsisemad mehed katavad nõnda oma eksimist teiste vastu. Aga me võime kõik end omavahel tappa, viies dimensioon tuleb ikkagi ja see või need, kes on selles süüdi, ei tarvitse olla ise teadlikud selles, mis nad teevad. On asjatu mõelda selle üle, loodame ainult, et ta pole roheliste hulgas, sest siis meie ärasaatmine kaotab mõtte koguni. Ja nüüd, vennad kollased, mis ülesanded teie annate meile tollel nimetul planeedil. Sest olgu, kuidas on, meie võimalikud sammud on kosmoses ka teie omad. Esimene kollane: Kirjeldage mind täpselt oma lastele ja käskige need kirjeldada edasi. Ma olen kogu oma väe võtnud kokku, et sündida uuesti just nõnda nagu ma olen. Kui see on võimalik, siis on saanud kindlaks: inimene võib elada ja mitte kasvada ning muutuda. Ta võib olla niisama igavene nagu kosmos. Teine kollane: Teie saate palju lähemale minu nimega ta päikesele. Uurige teda, kas ta on nii võimatult tihe nagu mu arvestused näitasid ja intelligentne olend. Kolmas kollane: Palun jatkata katseid olendi konstruimisel, kes koosneks peaaegu ainult ajust! Neljas kollane: Mul jääb pooleli kolme linnuteesüsteemi mineviku kirjeldamine. Palun kellelgi teha edasi seda tööd, sest võõra maja tundmine aitab näha oma maja hüvesid ja mõista teda paremini. Viies kollane: Mul pole õieti midagi paluda, sest nagunii konstruite vastupidavamaid kosmoselaevu. Kuues kollane: Ma palun, kui see oleneb teist, mitte hävitada eesolevat kultuuri. Mul on tunne, et see mitmelt küljelt on vaimliselt

suurem meie omast, nad tunnevad paremini Kosmosega Mängijat. Seitsmes kollane: Ma olen kaua aega kasvatanud anaeroobseid tingimata intelligentseiks olendeiks arenevaid mikroobe. Palun jatkata mu tööd ja külvata neid laiali tühjusse. Kümnemiljoni kohta üks satub ehk soodsale pinnale. Kaheksas kollane: Kui te püüaksite sääl koguda taimede mälestusi või midagi taolist teha, sest ma ei tea, kas sääl ongi taimi. Üheksas kollane: Ma olen jõudmas matemaatikale, mille kaudu mu arvates saab suhelda Kosmosega Mängijaga, võtke selle edasiarendamine südamele. Kümnes kollane: Ma ei saa viia lõpule kunstlike ainete koostamist, mis avaldavad taolist mõju inimese emotsioonele. Teed edasi selles asjas teab see mu kaaslane, kes sõidab teiega. ÜksteistKümnes kollane: Mina ei palu muud: mõelge vahel kõigele sellele, mis jäi pooleli meie maailma hukkumisel. Püüda lahendada küsimus, miks see pidi juhtuma, miks meil kõigil pole hulluseni kahju, et me ei saa enam jatkata. Roheliste juht: Kõik mu kaaslased on annud pühaliku tõotuse jatkata siin poolelijäänut ja minu suu läbi kordavad veel. Kui on meie võimuses, siis ükskord astume Kosmosega Mängija ette ja pärime, miks ta on teinud nõnda. Ta muidugi ei mäleta või vabandab ennast, aga me nõuame talt aru. Ja siiski, ükskõik kui vägevalt ma kõnelen praegu, kui tema on näinud ette viienda dimensiooni tuleku, siis ta oskab saada meist lahti. Siis ei jää kedagi, kes võiks minna pärima aru. Esimene kollane: Ja mida rohkem me mõtleme sellele, ei temal ole hoolimist arukusest, tema on meie vaenlane ja meie ei saa enne mõttekalt elada kui oleme sundinud tema andma seletust, kui me oleme tema alistanud oma sihtidele. Kolmas kollane: Mida me kahjuks ei tea isegi. Esimene kollane: Seda ma just tahtsin öelda. Vaatamata sellele, et oleme väga kaugel ja võiksime jõuda edasi, oma olemasolu ja oma sihtide suhtes meil pole isegi segadust. Seepärast ma teen kaaslasile ettepaneku: roheliste sõprade lahkumise järel me paneme end magama miljoneiks kontinuumühikuiks. Teatavas mõttes oleme meie ülearused, teatavas mõttes on viies dimensioon vajaline. Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS MINUTIKS. Roheliste juht: Kui mõtelda nõnda, siis meie oleme vangisaadetud ja mitte asjata mu süda ei protesti sellise ahvideaegse saatuse vastu. Viiendas dimensioonis on ehk see just igapäevane tõde, mis meile on ebamäärane siht. Õnnelikud on need, kes jälle saavad sammukese edasi! Kolmas kollane: Aga ükskord ka nemad seisavad ning küsivad ega tea, mida need püüavad saavutada. Ja nii läheb see asteastmelt lõpmatuseni. Roheliste juht: Mitte mingisuguse lõpmatuseni. ükskõik kuidas ja ükskõik kuskunas, selle olendi meie püüame kinni ja teeme temale ettekirjutused. Kolmas kollane: Olgu see võimalik, aga...

Roheliste juht: Halasta, sõber, neil viimaseil hetkil! Teine kollane: Ma olen vahel mõelnud, et lõpp on mingi meile tundmatu arvu dimensioonide juures ja siis inimesel on võimalik elada edaspidi nagu ta peaks. Aga see on ainult mõte ja mitte lohutav. Mul on väga kahju, et ma ei saa miskit rõõmustavat anda kaasa teile, ma ju ei usu, et me miski vahendiga pääseksime ligemale selle üleannetu elule, kes meiega mängib. Esimene kollane: Me kõik langeme tagasi iidsesse meeleheitu! Näib juba nõnda. Teine roheline: Tagasilangus? Me oleme alati olnud meeleheidus, kuid see on kolmedimensionaalsete tunne, meie neljanda lisa andis ainult sellele tundele teise kvaliteedi. See, mis neil oli meeleheit, on meil mõistmisnälg. Alles nüüd me saame sellest aru. Roheliste juht: Aga milline võiks olla viiedimensionaalne? Kolmas kollane: Seda me oleme liiga sageli küsinud oma mõistmisenäljas. Kas pole meie uudishimutsemine sundinud teda tekkima? Ta tuleb ja meie pole õnnelikud tema tuleku üle. Ta tuleb ja tõrjub meid olematuks! Kolmas roheline: Rääkige, mida tahate, mina ei usu, et üldse midagi tuleb. Aga ma lähen meelsasti kaugele rännakule. Neljas roheline: Mina ka ei usu ja ma loodan, et me varsti saame kuidagi suhelda omavahel valguse varal. Viies roheline: Ma arvan, et peame minema. Mu sisemine kõrv kuuleb hulluksläinute mässujutte. Nad tahavad hävitada laevad. Roheliste juht: Mul poleks midagi selle vastu. Aga ettevõetu tuleb teostada! Kuigi ma ei taha, loodan, et arvestused olid õiged. Me jõuame välja muutusealast enne muutuse algust, arvatavasti jõuame. Üheksas kollane: Kui meile mõistetavad seadused kehtivad, siis kindlasti. Aga nüüd, kesse teab enam midagi? Teine kollane: Kõik on meilegi irratsionaalne ja kui keeris teid haarab, siis on ometi halvasti, ometi hästi. Esimene kollane: Me kõik muutume ogaraks ja ma tuletan jälle meelde oma ettepanekut. Nõnda ei või. Mul on küll lootust, et jään alles viiendasse, aga see kahaneb iga hetkega. See oli midagi ülbuse taolist. Ja, kui kõik kollased oleksid minusugused, vast ta jääks tulemata. Roheliste juht: Ta ei saa jääda tulemata enam. Läki üles laevade juurde, minagi, kelle võimed on tillukesed, tunnen, et midagi koguneb meie kõikide vastu. Me katsume nimetul planeedil ehitada samasuguse hoone. (Kõik väljuvad paarides. Mõneks hetkeks on ruum tühi ja vaikne. Tuleb järgmine signaal ja vaikus. Heledat kellahelinat ülalt. Siis tuleb ruumi pidulik protsessioon lippude ja pillide ning muude usuliste embleemidega ja keerdub maona ümber ruumi äärte koondudes keskemale. Nad hakkavad karjuma, taganedes seintest ja joostes nende poole nagu koerad nähes ratast veerevat.) Neljas roheline: Hävitada laevad! Kogu inimkonna olemine mõttetu! Teine roheline: Hävitada laevad, mis moodi? Kuues roheline: Hävitada laevad! Kolmedimensionaalsed!

Neljas roheline: Siis sina viimati oled kurja juur. Teine kollane: Kes seda võiks eitada enese kohta? Teine roheline: Iga rühm mõnel määral, sest meil on ju olnud asja vastu vaid puhtmõistuslikku huvi. Keegi uurijaist pole tahtnud seda oma elusse, vaid püüdnud varustada tulevasi mõtlemisevahenditega. Kõik uurijad on koguni pidanud võimatuks viiedimensionaalsuse teostumist. Ja nüüd peavad tunnistama siiski. Kolmas roheline: Mina usun praegugi, et see ennustus pole õige. Roheliste juht; Esimene ja üheksas kollane: Kas sa oled siis targem meist või räägid huupi? Kolmas roheline: Huupi, aga ma ei usu! Esimene kollane: Kas sinagi pole muutumas kolmedimensionaalseks? Võib olla, on vajaline, et nimetule planeedile jõuaks taolisigi, aga, mida me selle üle ikkagi vaidleme. Oleme kõik selgusel, et muudatus tuleb ja ainult mõni meist võib jääda alles. Kes ta saabumises on süüdi, seda me ei tea. Keegi meie rühmadest pole enam kindel eneses ja nagunii üldise otsusega ainult üks rühmitus läheb ära terveni. Teised sidemed meie seas katkevad – minu rühmast jään siia vaid mina. Ja ma ei suuda loota, et mina jääksin viiendasse dimensiooni. Aga see pole olulinegi kõik, ma hakkan langema ja kaebama oma isiklikku saatust. Me teame, et meie kolmikorganisatsioongi ei jää püsima. Kolmas kollane: Kui ta juba ammugi pole olnud viljatu? Miks muidu tuleb Viies? Roheliste juht: Ta pole olnud viljatu, ainult – midagi peab olema olnud katki meiega. Seitsmes roheline: Kui me nii nüüd veel hakkame kahtlema enestes, siis õigustame katastroofi. Teine kollane, neljas kollane: Las me vähemalt hävineme teades, et Kosmosega Mängijal pole olnud õigust talitada meiega nõnda. Kolmas kollane, kuues kollane, kaheksas roheline: Tema ja õigus! Mis on nendel ühist omavahel! Üheksas kollane: Meie kõik oleme läinud nõrgaks ja labane vaimukus on juba saavutus omaette. Ja selle põhjuseks pole ometi rohkem kui teadmine. Miks peaks muutuse teadmine õõnestama meie elumaja aluseid? Ja ometi ta õõnestab ning meil pole võimalust põgeneda ta eest – kas me hooliksimegi. Meile oleks parem, kui meid poleks, sest kui juba möödapääsetamatu ootamine meid nii väärab, mis teeksid suuremad asjad? Meie oleme ehitatud liiga kitsale ja kergelt taaruvale alusele sellel planeedil. Kui te sääl saaksite omale alla tugevamad juured! Meiegi niiolemisel siis oleks mõte. II Sinakasvalge lagedus tumedama taevaga, milles pole pilvi. Kaksteistkümmend kollast vaatavad ajuti üles. Teine kollane miski teleskoobi taolise riistapuu juures, vaatab vaheldumisi neljandaga. Neil on ametit, teised on löödumad, kuigi samuti püüavad rühmituda paariti (1–9; 3–7; 5–11; 6–8; 10–12) ja tunduvad rohkem “naised” ja “mehed” kui eelmises pildis. Keegi teistest ei kipu teleskoobi juurde. Viiendal side ümber pää ja ta paarimehel. Alguses ei edene jutt. Neljas kollane: Meiegi ei näe enam laevu. Observatooriumis ehk, aga – teated?

Viies kollane: Nad on rahul ja tunnevad senini kõik korras, lubavad pidada meeles eneste kujundajaid, tee lõpuni vähemalt. Üheteistkümnes kollane: Kui meil oleks aega, võiksime kujundada uuesti puuduvad kolmandikud ja midagi poleks teisiti. Või väga pisut. Unustaksime hõlpsamini nemad kui nad meid. Nüüd aga, mis me õieti oleme, mis me peame tegema hävinguni? Teine kollane: Mina vist olen juba leppinud viienda dimensiooniga, kogemata. Usun, me mõlemad ootame teda. Mis me neist aegruumi tihenemispunktest ikka uurime! Oleks päris põnev teada, mis nende asemele satub viiendas. Neljas kollane: Nii jah, me lohutame ennast, aga tõeliselt, meile meeldiks jatkata veel, kuigi poleks uusi tulemusi. Aga täpsemalt võiks ometigi. Esimene kollane: Õnn on, et siia vähemalt ei ulatu kolme- dimensionaalsete manitsemissõnad. Muidu ei saaks vastu oma hävingule minnes unustada iseennast. Üheksas: Kas sina ei tunne mingit kahtlust meie arvutuste tõepärasuses? Mulle tundub nüüd kõik kuidagi veider, nagu oleks mina arvanud kokku midagi ja järeldanud, et ruum on tulemas. See kõlab praegu lausa absurdne. Aga me oleme nagu mürgistatud, tuimad, võimetud mõtlemagi juba. Kümnes: Võib olla, meie maailm on tõesti liikunud mõne aine ligidusse, mis meile annab viienda dimensiooni, ilma et ise taipaksime üleminekut ühest teise. Hingame midagi ja pole enam needsamad. Üksteistkümnes: Kui oleks nõnda! Kolmas: Me seisame nagu puud, milledel juured on lõigatud alt. Aga minus on ikkagi vaid tõsine pettumus ja viha. Sest meie kahekesi oleme vist kõige ülearusemad tulevas maailmas. Esimene kollane: Küllap meie veel enam. Selle maailma jaoks pole vaja meie matemaatikat. Ja kuigi me teoreetiliselt teame, mis laadi uus võiks olla, teame tõeliselt rohkem kui kõik teised, just seepärast on meil ehk kõige võimatum kohaneda. Nagu see, kes aritmeetikasse on jäänud kinni ja ühtteist ometi teab algebrast, iial ei suuda mõista numbrite algebralist seadusepärasust, vaid imetleb, kogeleb ja komistab aina. Iial ei õpi kõndima õieti. Kaheksas: Mind hirmutab väga, et pole mingit võimalust aimatagi, mis on viiendas nende asjade asemel, mida oleme uurinud. Võime lohutada end, et viies teeb mõistetavaks nelja tõelised peidetud seadused, aga kui sääl äkki pole mingilaadilist jälge sellest, millega oleme tegelenud? Kuues: Jah, mis on viiendas aegruumiliste tihenemiste asemel? Seitsmes: Mis on viiendas intelligentsiks? Mis on selles meie aru? Kas mingi kaasasündinud harjumus? Kui ta oleks! Kolmas: Asjatu lootus vist ja milline alandus on mõelda meie viimisteldud mõistust selles asjas paljaks tropismiks. Või millekski hingamise taoliseks. Millega see nõnda lõpeb, kui me kord alustame? Kuhu see mahub kõik, mis me omandame juurde muutudes aina intelligentsemateks ja lükates juba omandatu alamaile kordadele. Me kasvatame lõppudelõpuks maja pilvedest läbi, aga päris lollidki juba teadsid, et ühel päeval see lükatakse ümber, – kui ta ei kuku ise. Mis mõte on kõigel nii?

Seitsmes: Kui me ometi ei saa Kosmosega Mängijast hakata kinni ja nõuda aru. Kui meie ja tema vahele ikka jääb piir ja meie täienemine aina tuletab seda meelde, et on punkt, millest me enam ei saa üle nagu piirile lõpmatult lähenevad suurused. Olla inimkonnast on tõesti ogar. Teine: Aga minevikku vaadates ja seda mõistes me ometi taipame, et me ei ehita ainult torni, tõeliselt midagi veel hullemat küll, igal astmel kasvab alumiste kordade tihedus ja see lõpmata vähe, mis meil viimati jääb puudu, kas me mitte ei suuda sellest astuda üle, kas me seks ei kasvagi, et viimaks sammu ulatada üle mäeladva? Neljas: Seda mõtet edasi arendades: inimkond, kosmos koguni, on midagi treenitava olendi taolist, kes asteastmelt tehakse võimelisemaks ja siis viimase sammu ta peab astuma ise, sellega tõestades, et kasvatusel on olnud mõtet. Ja kui ta siis seda ei tee, hakatakse kellegi teisega pääle uuesti. Kaheksas: Muidugi, kuskil sügaval me kujutame nii. Aga, olgu mis on, meis midagi tõrgub taolise katsetamise vastu, me ei taha olla ainult mõni materjal ja ometi teame väga hästi, et me pole, mis tahaksime. Ikka närud, võrreldes sellega, mis on meie soov saada. Kuues: Praeguses olukorras oleme koguni võimelised ütlema, et see ajab täis südame. Ja ometi kogu kosmose käik võib lõppeda sellega, et meid visatakse kõrvale nagu ei midagi ja alatakse pääle uuesti. Päälegi, kui palju oleme meie selles süüdi, kas see viimane aste teeb sammu, mis vaja või mitte – ja siis oleme meiegi olnud absoluutselt asjatud. Esimene: Jah, praeguse hetke kohaselt öeldud, kui me keeldume minemast viiendasse või ei oska minna, mis alust meil on oodata, et kogu kosmos toimib paremini viimati. Muidugi ta ei toimi, sest iga samm on raske, ükskõik milline ta olekski. Kosmos on üks närune ja vilets värk, salata seda ei saa, kas me muutume või mitte. Üheksas: Õigus see nüüd on. Aga ikka me ei saa eitada seda, et meie teadmine oma – tema närususest on midagi võimatut ja näitab, et me pole nii närused kui arvame. Vähemalt, nii võib mõelda. Esimene: Kas ta seda tõestab? Kas mitte meie veel suuremat närusust, et meid seegi ei muuda. See on sama osa meist, mis protestib kasvandikolemise vastu. Meie ei taha muutuda, tahame olla täiuslikud otsemaid ja ometi teame, et me pole ega saa midagi parata oma puudulikkuse vastu. See on olukord, mida võiks hüüda kuratlikuks. Kolmas: Ja me lobiseme nagu ogarad, nagu kolmedimensionaalsed, me ei mõista enam kõneldagi. Oleme nagu need armetud, kelledel katsesarved muutusid sõnadeks, kes kobisid üksteist teadmata milleks ja pidasid sellest võimest väga lugu nagu kõigist neist, mille otstarvet nad ei teadnud. Sülitama ajab see maailma viletsus ja mul on tõesti häämeel, et Viies meile teeb otsa pääle. Kahju ainult, et ta ei lõpeta kõike. Seitsmes: Ma olen ikka mõelnud, et kõige olemasoleva endahävitamine võimaldaks sundida Kosmosega Mängijat. Oletame, et ta väga pahandaks ja imestaks, aga mis sellest, ta peaks mingil kombel reageerima ning avaldama oma plaanid. Kümnes: Kui see oleks nii! Aga on tõenäolisem, et ta siis arvaks kosmosel olevat mingi sisemise haiguse ja hakkaks ehk koguni seda ravima väga ebamugavate meetoditega. Mis meil oleks sellest abi!

Kolmas: Aga see armetuse teadminegi võib olla haigus! KaksteistKümnes: Ja ravitsemisel ei avalda tema kindlasti midagi oma plaanest, seda ei tee keegi – ja nagunii me neid ei taipaks, eks ole? Seitsmes: See nüüd küll on õigus, me võime katsuda sundida teda, aga kas me midagi saavutame? Siiski ma mõtlen, see ehk aitaks. Kuigi ta näeks selle olevat haiguse. Aitaks, sest ta paljastaks end toimides. Kümnes: Parandamatu haige temagi jätaks kõrvale, kuigi ehk analoogia ei ulatu nii kaugele. Üksteistkümnes: Arvestades selle toimingu võimalikuks, muidugi säärane tõsine plaan muudaks juba kavatsetava ja ainus küsimus on siis, kas tookordne emotsionaalne alus on küllaldane tema taipamiseks. Endahävitaja ju mõistab küll paremini. Viies: Tehniliselt see oleks võimalik ja looja ning hukkaja on mõlemad võimelisemad kui vahepäälne, aga ikkagi ma ei usu, et selgi alusel oleks võimalik taibata küllaldaselt, nõuda aru või midagi taolist. Aga ma olen viimasel ajal mõelnud jällegi, kas need eksisid, kes eitasid muiste ta olemasolu. Kas nii poleks lihtsam? Kaheksas: Ja tuua kogu keerulisus tagasi meisse endisse. Mis me sellega saavutame? Või konstruida midagi taolist teisenimelist, aga me parandame siis ikkagi ainult oma kujutlust endast või temast ja varsti teame tast jällegi veelgi vähem. Kuues: See ongi mu meelest tõsine häda: mida kõrgemale astmele me saame, seda kaugemaks ta meile jääb. Kas tuleb mingil astmel äkki muutus, või mitte kunagi. Ei või olla nõnda ometi, et kosmos on tema ise, see vähemalt on selge. Kolmas: Midagi ei ole selge. Meie oleme löödud, oleme vaetud ja leitud kergeks ja need, kes tulevad teistes dimensioonides, pole paremas seisukorras. Ja meie võimed on nii paisatud segi ootamise tõrjumisega või sellele valmistumisega, et kõik, mis me kõneleme, on pinnaline, kõik on tühine ja poolik. Me ei usu enam sellesse, millesse uskusime üsna hiljuti. Hüpleme siia-sinna ja hüpata ei suuda. Ja nõnda see jääb viimseni. Esimene: Kas hävitada Kosmosega Mängija, seda me ei saa, sest kuskilt ta tuleb uuesti teisel ja veelgi mõistetamatul kujul. Või hävitada kosmos – mis me saavutame sellega? Ja võib olla, ta jõuab meist ette ja hävitab ise. Sest Viieski pole muud kui häving, ainult mitte meie tehniliste vahendite toodud, vaid tema. Või meie sisimate kavatsuste ja soovide. Kuidagi oleme ju kõik püüdnud oma laipu visata näkku talle ja karjuda: siin ma olen, vasta mulle! Nüüd ta siis vastab, annab meile meie oma tahetud otsa ja otse selle pääle kõneleb midagi neile mõistetavat, kes lähevad üle. Võime öelda, et tema oleme meie või meie toodame tema, pimedaks jääb siiski kõik, nagu alati, minevikus ja tulevikus. Meie teame temast ainult niipalju, kui teame endast ise ja iga faas lõpeb sellega, et midagi meis on kasvanud niipalju, et ta ei mõista oma kesta ega saa abi oma kasutada olevaist vahendeist. Talle on vaja midagi muud, uus kest, uued vahendid, seepärast ta tahab hävitada enda ja see tahtmine viimaks ta hävitab. Nagu ta vahetab naha naha pääle, nukkub ja muutub ikka uuesti liblikaks. Kui enne oli nii, siis ka edaspidi. Kohutav on ainult, et sellele pole näha sihti. ükski uus liblikas ei näe lõpuni. Kas seda ongi? Mis siis on? Meie oleme nii lootusetud nagu need, kes ohverdasid jumalaile ja palusid selgust, need, kes valmistasid plaane ja palusid ebamäärast tervikut.

Kolmas: ühesõnaga, meie oleme säälsamas, kus kolme- dimensionaalsed olid enne meie tulekut. Neljas: Me teame ja ei taha tunnistada ning selleski oleme taolised. Tahame tunnistada, kuid ei tee sellest järeldusi, jällegi oleme taolised. Teine: Kus on siis meie hulgas need, kes lähevad viiendasse? Need, keda ma ikkagi ei suuda hästi taluda, kuigi oleme ise nad kasvatanud. Üheksas: Võibolla just meietaoliste hulgas neid polegi, on sääl, kust me neid ootame kõigevähem. Viies: Äkki viimaks nende tagasilangenute seas! Kaksteistkümnes: Sääl vaevalt, aga... Kümnes: Need pole oma struktuurilt enam võimelised, pigemini päris tavaliste neljaliste hulgas, kes on võtnud vastu palju ja pole midagi teinud ise. Meie oleme tegevusega kasvanud kinni, aga nemad on liikuvad. Üksteistkümnes: Aga meil pole ju kedagi, kes ei teeks midagi, keegi pole võimeline ses mõttes liikuma. Esimene: Kui tõepoolest on nii, siis hävineme kõik ja meie siht on tõesti saavutatud. On ju rumal arvata, et viiesus jääks vaid siia, ta kiiresti vallutab ja hävitab kogu kosmose. Ja siis? Üheksas: Ja siis me oleme abstraktsioonid, mõtted nende pääs, kes tulevad ja muid asju tehes unustavad meid. Nad mõtlevad ju meie olme, nad mõtlevad teisiti ja meid pole enam. Aga nende kolmedimensionaalsed pole abstraktsioonid. Kuidas lahendada?? Kuues: “Ta hingab ja meie elame, ta hingab ja võtab meid tagasi,” nii öeldi kord. Ja me tunneme end palju kõrgemal! Kui naljakas! Aga, kas see tõesti kõik on reaalne? Kas me ainult oma kujutlusi ja arvestusi ei usu liiga? Nagu muiste inimesed mõtlesid omale paradiisi viina, piima ja mustasilmsete tüdrukutega ja uskusid ta olemasolu. Ja kui nad enam ei uskunud, siis see paradiis närbus ja vajus kokku nagu paradiislik õis, kellelt on võetud toit. Kas meie viienda uskumine pole sama? Jah, ma tean, et ütlete: arvestused näitavad, matemaatika tõestab ta tulekut. Aga neilegi taolised asjad tõestasid nende kujutlusi. Kaheksas: Ja nad ei uskunud sugugi vähem oma arvamisi. Rahvad, terved rahvad, hulkusid läbi metsad ja rohtlad, otsides igavese Elu maad. Riigid hävitasid üksteist taolise kujutluse käsul. Ja meie... Seitsmes: Ja ometi meie pole võrreldavad nendega. Kuues: Olgu! Aga veel enam oleme nende taolised, kes muiste ennustasid oma kultuuri otsa ning uue ärkamist ja ei suutnud seda muidugi mõelda teisiti kui oma vormidele vastavalt. Aga, kui ta tuli, ta ei vastanud ega erinenud selles, mida arvati. Meie mõtleme matemaatiliselt ja hüüame tulevat viiendaks dimensiooniks, millesse me oma teada ei mahu. Aga see on ainult meie nägemisviis. Võibolla, tulev üldse pole viiedimensiooniline, vaid midagi muud. Ja siis ta tõesti võib piirduda meie maailmaga. Kaheksas: Uskuge. Võib olla nii! Ma olen näinud üht kultuuri, mis oli rajatud kasvatamiseprintsiibile, esmalt ebateadlikult, siis teadlikult. Nende inimesed taipasid küll, et muiste on olnud kultuure teiste printsiipidega, nad pidi taipama nii oma eeldusilt. Ja siis

nad reastasid kõik olemasolnud oma printsiibi põhjal ning üldistasid kasvamiseprintsiibi ja arengu kogu inimkonnale. Nad uskusid, et nende printsiip on kõige kõrgem ja õigem, kuid ometi teadsid, et inimkond peab kasvama edasi ja uus kultuur tõusma erineval printsiibil. Nad vaevlesid hirmsasti ega suutnud kujutella midagi kõrgemat ja neid piinas, et nende printsiip peab hävinema ja uuenema, et olla õige – kuid viimati viimaks uuesti vale. Seitsmes: Ja, mis siis tuli? Kaheksas: Nad aina astendasid organisme, kogu kosmost pidasid viimaks organismiks, mis sünnib, kasvab ja sureb. Aga nad samm-sammult nihkusid teile, mis andsid neile teise suuna. Nad esmalt liitsid surma igapäeva ja kasutasid seda nagu sööki nende esivanemad. Astastmelt nende eneste organism täienes sisemiselt. Esmalt nad ainult sõid ja siginesid, siis tulid meeled, tulid kujutlused, tuli mõtlemine ja ikka, ikka edasi. Ainult viimast nad tarvitsesid teha tahtlikult, muu funktsioneeris juba ise. Ja nii nad muutusid viimaks nii keerulisiks, et organismi mõiste ei rahuldanud neid ja nad vabanesid ka kõige üldistatumast kultuursest printsiibist ja võisid olla midagi muud kui organismid... Esimene: Ja selle õpetus meile on siis vist, et meiegi ei tea kõike. Katastroofid ja muutused ei lähe mööda meistki, aga nad on teisiti. Ja see, mis me arvame ees, pole see, mis on ees. See teeb väga palju vagusamaks ja kindlamaks küll, kuid olemist ometi mitte kergemaks. Teistes dimensioonides kõik samad nähted korduvad teisiti. Aga unistades neist ja mõteldes neid, me ikkagi ei saa ennustada oma saatust. Terve see olendkond elas organismi mõistest, mis muutus pidevalt, milles rõhutati aina üldisemaid ja haaravamaid tunnuseid kuni viimati see kaotas tähenduse ja asendati uue mõistega. Igakord nähti katastroofides midagi muud, kuid alati mingit organismile omast protsessi. Ja meie nüüd teeme samuti, dimensioonimuutus on meile omane protsess. Aga, kas paralleel on täieline, kas ka siis ja sääl oli muutuste puhul langevaid, mahajäävaid? Kuues: Kus sellega! Väga palju, alati rohkem kui jatkajaid. Iga ükskõik mis astmelise katastroofi puhul oli neid, kes väitsid, et tuleb tagasi minna eelmisele ja hakata uuesti pääle. Just nii nagu meie kolmedimensionaalsed. Muide, olendid, kellest ma räägin, olid meie mõttes kõik kolme- dimensionaalsed. Nad ei liikunud edasi dimensioonide teel nagu meie ja kuhu nad praegu on jõudnud, ma ei tea. Olen ainult kindel, et kõik võimalused lõpevad ühte võimalusse. Üheksas: See siis tähendaks, et meie kord nimetame dimensioonide mõtte nagu nemad organismi oma, aga mitmendal dimensioonil? Teine: Kui nüüd arutada nõnda, kesse ütleb, et viies dimensioon ongi dimensioon. See ehk ongi nende minetamine. Mulle igatahes on vastik mõelda viiendat ja nõnda edasi lõpmatusse. Kuues: Minagi sellest olen mõelnud, aga võibolla on kümnes see piir. Neljas: On ju kujuteldav, et kunagi võidakse haarata kõik puuduvad dimensioonid korraga, nähes selgesti, millega võrdub nende summa. Kolmas: Aga ükskõik, mida me arvame, pika jutu lühikene lõpp on: olemasolev on palju keerulisem kui me tahame. Mitmed rajad, igaüks hulga muutuvate eeldustega, viimati üks ja siis ja siis – Viies: Siis me astume aru nõudma ja küsime, milleks see kõik peab olema.

Üksteistkümnes: Kui me siis sellest vastusest üldse hoolime veel? Neljas: Vaev kosmoses see ongi, et kõik eelnev tundub väga tuttav ja ometi mõttetu ning võõras. Kolmas: Kui siis öelda: Mitte midagi pole vaja teha, mitte millestki mõelda, siis see ka on väär. Kas teist keegi taipab selle ogaruse keskset suundagi, mina mitte. Kümnes: Keegi mitte. Aga ons seda vajagi? Me saame ta korra kätte, sest me oleme hakanud tahtma seda ja mitte meie üksi. Esimene: Kõik teed on vaid selleks ja nad peavad suunduma ükskord kuidagi sinna, et see mõistetamatu otsukeste ja võimatuste päss vajub iseendast laiali ja selgeks. Meil pole vaja leinata ega karta midagi. Võibolla, on see jutuajaminegi, kuigi ta on täis meie eneste segadust, valmistanud meid mingil kombel viiendagi dimensiooni vastuvõtuks ja selles tegutsemiseks. Ja need, kelle me saatsime ära? Ja need. Nende minek ehk kuidagi teisiti on vajalisem kui neljadimensioonilise maailma taasrajamiseks kuskil mujal. Võibolla, nad satuvad säärase intelligentsi hulka, mis oma tee jatkamiseks vajab endale mõistetamatut tõuget. Kolmas: Ja võib olla, ongi, nad on saadetud asjatult. Ärme unustame kui palju kõike on juhtunud asjatult. Neljas: Midagi ei juhtu asjatult, meile ainult paistab nii. Seitsmes: (kolmandale): Meie oleme siiski asjatud. Oleme! Oleme! III Kolmedimensionaalsete koosolek pisut kirikutaolises, kuid kubistlikus ruumis. On midagi kantslitaolist, millel kõnelejad vahelduvad. Aga kantslil on veenõu klaasiga ja mikrofon hästi nähtavalt. Kõigil võimalikel kohtadel näha kolmedimensionaalsuse sümboleid ja kubistlikke maale. Sääl, kus kirikus peaks olema altar, on televisiooniekraan, millele aegajalt ilmub suur nägu ja teatab, kui palju aega on maailma lõpuni. Koosviibijad on väga rahutud. Kõnelejad kiirustavad ja sõnavõtjad räägivad stakaatos. Astronoom: Siin, meie viimasel koosviibimisel, ma kordan veel: iial ei ole hilja hakata mõtlema õieti ja astuda reaalsusele vastu lahtisi silmi ja terve mõistusega. Meie kõik teame, et häving ei lähe meist mööda ja me ei saa midagi teha tema vältimiseks, aga me põleme aatomiteks teades, et oleme julgenud rahulikult minna vastu hukatusele, mida need, kes on ülbed ja elavad oma kujutluste maailmas, üldse ei näe. Ja me võime olla kindlad, et nemad hukkuvad koos meiega. See olgu meile rahulduseks, mis meile on karistuseks. Meile ta pole karistus, vaid salapärase saatuse käsi. Seltsimehed, nemad ütlesid, et mina, meie kõik oleme nõrgamõistuslikud, et me oleme võimetud ühiskonna hääks tegema midagi ja nad panid meid kaema igavest liikumist, mis meid heidutab. Ja need vähesed õnnetud meie hulgast, keda see ei heidutanud enam, kes ütlesid ja tundsid, et see on nende neljas dimensioon, nad võtsid eneste hulka. Aga meie teised, kes oleme otsani jäänud kindlaks, meie teame, et ei ole mingit neljandat dimensiooni. Meie teame, et on olemas Aeg ja see hirmutab meid, seda meie ei mõista, seda me austame ja kardame. Aga tabagu tema karistus kõiki neid, kes muigavad ja ütlevad: see on ainult üks mõõt! Kogudus: Tema karistus tabab neid, alati ja alati!

Astronoom: Meie saime kuulda, et nemad kardavad viienda dimensiooni tekkimist ja mõtlesime, et nemad on astunud veel ühe sammu kaugemale reaalsusest, milles meie seisame kindlalt kahel jalal. Aga siis mina mõtlesin... Kogudus: Au sinule, au sinule, au sinule! Astronoom: ...et nagu nende neljas dimensioon on see, keda me austame ja kardame, nõnda ka nende viies dimensioon võib olla midagi meie reaalses maailmas. Ja mina uurisin ja vaatasin, arvestasin midagi veelgi vägevamat, millest nemad ei taipa pooltki, need targad ja mõistlikud. Ja nüüd meie teame kõik, et meie maa poole sööstab sekundsekundilt kiiremalt üks surnud päike. Tõsi, mõned teist on öelnud, et ehk meie päike ja teised planeedid juhivad ta meist kõrvale. Aga see võib juhtuda ainult mõnekümne kilomeetri võrra, nii suur mu arvestusis võib olla viga. ükskõik kuidas, aga meie hävineme ja nemad, meie karistajad ja kasutajad, hukkuvad samuti. Aga Aeg, keda meie kummardame, on nad teinud nii sõgedaks, et nende meelest tuleb viies dimensioon!!! Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati! Astronoom: Seltsimehed, ei ole enam palju aega, mil selle surnud päikese lähenemine hakkab avaldama mõju meile. Meie oleme tulnud kokku siia, et kinnitada teineteist selleks raskeks hetkeks, mil me peame hävinema. Minu sõnad on sedamoodi: Kui me hävineme, siis me ei tunne enam Aega, nõnda nagu loomad näevad liikumist, vaid me ise oleme Aja sees, meie ise oleme Aeg. Meie ükskord mõistame, mis ta on. Kuid, oh sõbrad, meie ei saa mitte neljadimensionaalseiks, nagu nemad ütleksid, aga meid muudetakse. Siin oleme meie põlatud ja naeruks pandud ja nemad kasutavad meid oma eksperimentideks, mis teevad meid hulluks, aga siis meie pole enam alatud ega väärtusetud. Meie oleme siis seda, mis me alati oleme püüdnud olla. Üks hääl: Aga meie saavutused, miks nad peavad hävinema kõik? Teine hääl: Aga meie kultuur, miks ta peab hävinema? Astronoom: Ärgem pärigem nõnda, sellele me ei oska vastata. Ma olen mõelnud, et selles on süüdi neljadimensionaalsed, aga ma ei mõista, kuidas. Mul on võimatu uskuda, et nende käsutuses oleksid miskid jõud, mis võivad anda taolisi tulemusi meie maailmale. Nad ei ole nii palju vägevamad meist. See on Aja tahtmine, et me hävineme ja Aeg ei ole mitte nende meelevallas. Meie vähemalt pole saanud aru, et oleks. Sest see, millega nad häirivad meie õnne, pole mitte Aeg, vaid ainult Aja vari – Aja liikumine. Kolmas hääl: Aga meie kultuur, meie kõrge kultuur! Astronoom: Sellele oleks pidanud mõtlema siis, kui oli aeg. Aga meie elasime neljadimensionaalsete varju all ega kahtlustanud neid õnnetuse toomises kogu maailmale. Meie ei suutnud kujutella neid püüdmas nende eneste hävingut. Ja kuigi mina ei saa mõelda, et nende võimuses oleks teha midagi sellist, meie ei tunne ju neid täiesti ja nemad võivad olla süüdi. Hääl: Aga kuigi nad naeravad meid ja vaatavad ülalt alla meile, kuuldavasti on ka nemad kohkunud katastroofi tulekul. See tuleb nendegi tahtmata, nad pole meist vägevamad! Teine hääl: Paljugi, mis nad ütlevad, nad võivad siiski olla süüdi. Kui me ometi oleksime suutnud nad hävitada niipea, kui

taipasime, mis on tulemas. Kolmas hääl: Nad poleks saanud kiskuda lähedamale seda kustund päikest oma nõidustega! Astronoom: Seltsimehed, selleks pole aega enam ja nagunii meie poleks saanud neid hävitada. Meie vahendid tapavad ainult meid end ja ainult õnnelikul juhul mõne nendest. Me ei tea kunas ja kuidas. Mis me sellest arutame enam! Ja minul pole rohkem rääkida! Teine Astronoom: Ma ei tea selle läheneva tumeda keha olemasolu, aga mulle tundub väga kahtlane, kas ta tuleb meie lähedusse; tundub isegi kahtlane, kas ta meile mingil kombel teeb kurja otseselt. Aga meie päikese ta muudab tuhandeid kordi kiirgavamaks kui praegu, teeb temast nii-hüütud uue tähe. Mul on kahju, et ma arvan teisiti kui mu lugupeetud kolleega, aga meie oleme ühel arvamisel lõpptulemuse suhtes: häving on paratamatu... SIGNAAL: //----// Teine Astronoom: ...kas just nii ruttu, ma ei tea. Aga, mis on mõned tunnid rohkem, või päevad. Ja mina isiklikult olen veendunud, et selle õnnetuse on tahtmatult või tahtlikult toonud neljadimensionaalsed, kuigi see neilegi on omamoodi õnnetus. Siiski on kindel, et meie hävineme kõik ja nendest mõistmatul kombel mõned võivad pääseda. Meie ei tea, kuidas, aga tabagu Tema karistus neidki! Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati! Teine Astronoom: Meie laguneme taas ürgosakesiks, aga meie arvates ei saa nendest kaduda see, mis neisse on kogunenud kas ühe või miljoni elu vältel. Meie ainus lohutus olgu see, et ükskord kuskil need osakesed saavad jälle teadlikuks ning teostavad kõik selle, mis meil jäi pooleli. Meie kummardame harduses Tema ees, kelle sisse me mingil mõistetamatul kombel kaome, keda me mõistame hävinedes. See olgu meie lohutuseks. Sellest valusast ajast meie oleme ju möödas juba, mil me isiklikku hävingut ei suutnud võtta vastu. Nüüd me kõik mõtleme pääle mõningate haigete ja nõrkade, et isiklik ots on ainult siis raske, kui teame teisi jäävat elama. Et seda ei juhtu, siis meil õieti pole põhjust kurta. Kas ots tuleb pikkamisi entroopia kasvades või ta tuleb nõnda ootamatult, on ükskõik, sest me teame, et kõik peab lagunema ja jääma vakka. Mis tuleb siis, seda me ei tea ega needki, kes peavad end meist täiemaiks ja on ometi eksinud välja meist. Sest kuigi mõni neist praegu jääks ellu, ükskord tuleb ka nende aeg, sest entroopiaga mõõdetav Aeg ei lase ennast karistamata põlata mõõduks. Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati! Teine Astronoom: Ma ütlen, sõbrad, häving on kink, viimane, mis meile antakse. Ja parem kui ajutine lagunemine on lõplik kadu ja vakka jäämine kõiksuse sügavustes. Aga selleks kulub veel palju aega. Meie peame kõik veel sadu kordi enne moonduma ja tekkima uuesti. Aga siis viimati saavutame rahu, mis on üle iga mõistuse. üks Tema päev on mööda ja siis võime puhata, kuni ta teeb midagi hoopis muud sellest, mis magab. Aga me usume ja loodame, et mõnegi hinge substants oskab libiseda ära ja jõuab igavesse rahusse, mida Temagi enam ei saa häirida. Mina olen rääkinud! Kogudus: Õnnis on see, keda tema enam ei sunni! Bioloog: Kallid seltsilised, paljudele teist on maailma käik saanud selgeks alles viimaseil nädalail, päevast, mil saime teada, et meid

pole kauaks. Enne meie mõtlesime piiratult ja pidasime tähtsaks pisikesi asju. Minagi pean tunnistama, et olen kulutanud kolmkümmend viis aastat asjatult närvikava uurimisel, sest ma ikkagi jõudsin ammu tuttavaile tulemusile. Ma teadsin seda küll juba varem, aga väitsin, et sääraseid üldisigi tõdesid ei saa uskuda muidu, kui nad on tõestatud katseliselt. Praegu ma tean, et on rumalus vaevuda taoliselt. Kuid ilma hävingu tulekuta minule poleks tulnud selget aru ega vist paljudele teistelegi. Kuigi meile meeldiks elada veel, et teostada oma meeleparandust ja uurida asju, mida on vaja uurida, meie lepime selle saatusega, mis meid tabab. Eks ole! Üks hääl: Õige, sõber, õige! Teine hääl: Mis õige? Meil olnuks veel palju teha! Bioloog: Muidugi meil olnuks palju teha, aga igaviku seisukohalt vaadates pole selleks suurt vajadust. Nagu eelkõneleja ütles, ainult Tema oma entroopias on igavene ja kas me rahule jõuame tuhat miljonit aastat aastat varem või hiljem, see ju ei ole oluline. Meie teod, meie püüdedki ja suured saavutused pole nii tähtsad, kui paistab meile. Kõik viimati jõuab sinna, kuhu peab jõudma ilma meie liigutamatagi. Hääl: Aga milleks siis meile anti võimed midagi teha? Milleks, kui sinul peaks olema õigus, kes tead ise, et oled rumal. Bioloog: Rahuldamatu sõber, ma ju ütlesin, et need jõuavad rahusse varem. Ja ma ei taha salata, et ehk just need, kes on teinud midagi kogu päeva kestel, võivad libiseda ära Tema käest. Aga selleks on aega neilgi, kes nüüd on teinud vähe. Minulgi on aega! Kogudus: Õnnis on see, keda Tema ei sunni! Bioloog: See on tõesti õnnis, aga tuhandete päevade ja ööde pääle tuleb aeg, mil keegi pole enam Tema meelevallas. Temal ei ole enam käskida kedagi ega ühtegi aatomit, millest rajada kõiksust uuel hommikul. See olgu meile lohutuseks, et mida sagedamini me hävineme, seda suuremad võimalused on meil vabaneda rutem. Mis siis saab Temast, meie ei tea ja see on ülearu küsida, sest siis me satume lähedale nende arvamisele, kes ütlevad, et Tema praegu on juba ainult mõõt. Ja me teame, et see on ekslik arvamine. Aga tõesti, sõbrad, minu meelest ükskord kõik ilma erandita oleme meie vabad Temast. Ja vaatame Tema pääle otse nagu lapsed saaksid kätte ingli või tondi, kellest neile räägitakse ja leiaksid mõne vanemaist või tuttava, keda nad ei pelga ega igatse. Meie võime praegu hävineda rahulikult, sest ükskord ikka võit on meie. Kui Tema meid karistab hävingus, siis see teeb halba ainult Temale enesele. Tema tunnistab sellega, et meie oleme Ta jaoks pisut liiga targad. Aga iga hävitus teeb meid veelgi targemaks, see olgu meie lohutuseks. Minu suu ei räägi enam. Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni. Füüsik: Meie oleme kuulnud lohutuseks niipalju tõsist ja õiget õpetust ning sõnu, mis on kangesti lähedal ärakaranute arvamisele. Aga mina ütlen teile, mis ma kogu elu aja olen varjanud oma südames, et mind ei löödaks kivisse: see on vale ja teine on vale. Kõik on eksitus, mis arvatakse meie hulgas ja neilsinaseil ärakaranuil on vist õigus, kuigi ma ei mõista mitte neidki ega saa nemad aru mu küsimusest. Nemad on tõesti meist targemad, aga kas õigus on nende käes, seda mina ei tea (kisa soikub). Aga tõde on see, et

entroopiat pole olemas, tõde on see, et pole Temal päevi ega öid ja tõde on kindlasti ka see, et ei ole igavest rahu. Soojus ei jaotu maailmas viimativiimaks ühtlaselt, ega energia, vaid teda jääb ikkagi rohkem kuskile ja säält hakkab ring uuesti pääle. Meie ei pääse iialgi, mitte iialgi välja sellest põrgust, milles lootus on sama mis hirm, milles soovida võimine on nuhtlus ja elada saamine karistus. Ma ei tea, kas me kordume tsükliliselt, täpselt samuti kui oleme praegu, mõttetult lõpmatu arv kordi nagu film, millel pole algust ega otsa või me kuidagi erineme igal kordumisel, oleme mingis mõtteski taiplikumad. Et aga mul pole usku kõiksuse isandate häädusse, samavähe kui ma usun neljaliste häid kavatsusi meiega, siis mina usun, et meie kõlgume igavesti samadena nööril, kust meid õigel hetkel võetakse ikka samasse mängu. Hääl: See on vale, see on tõesti vale! Teine hääl: Rumalad võivad arvata teisiti. Kolmas hääl: See on vale, see on vale! Milles oleme siis meie süüdi, et selline kohutav ots tuleb just meile. See on vale ja Tema ei jäta sind karistamata. Füüsik: Muidugi ei jäta, sest ta muud üldse ei tee, olgu ta igavesti neetud, neetud, neetud! Te võite vabiseda sellest teotamisest, vabisege, mehed, vennad! Mina suren meeleldi, kuigi ma kardan, et tema iial ei lase kedagi nii lähedale endale, et keegi võiks piltlikult öeldes anda talle vastu kõrvu ja nõuda aru ta majapidamisest. Oiake ja katke oma kõrvad, ärge vaid lööge mind maha, sest ma väga tahaksin hukkuda Tema toodud otsas, et ma ehk saaksin Ta kinni kõripidi. Palun, sõbrad, kuulake mind veel pisut, tahtke kõik seda, ehk me suudame midagi. Mitte seepärast, et ta nüüd meid hukkab just, vaid, et ta oma mängu meile pisemalgi kombel pole seletanud ega vist teistelegi. Miks peame meie olema kolmelised, kui on teisi võimalusi, neid ei saa ju eitada? Miks on olemas ainult üks võimalus. Sest, võib olla, targematena me Tedagi näeksime teisiti ega läheks tülli selle kallal, kas on entroopiat või mitte, kas Aeg on igavalt tsükliline või spiraalne. Me oleme rumalad, seepärast need häirivad meid ja vaevavad meid kujuteldamatult. Miks me ei ole teisiti, miks meil pole võimalik ühelt tarkuselt minna teisele? Miks me peame suure piinlemisega saavutama mõned tõed, milledest viimaks taipame, et need on tõed vaid meis ja meie pärast? Sõbrad, võtkem ette ja püüdkem nõuda aru Temalt, olgu ta kestahes, millinetahes, kustahes. Ärme jätame enne, kui saame kätte Tema. Ja kui Ta vaikib, siis paneme ta rääkima nagu tema on teinud meiega. Hääled läbisegi: Teotaja, ketser! Maha, maha! Meie piinad on kangemad kui tulev surm! Virutage! Andke talle! Sihuke ketser! Neljaliste sabarakk! Lipitseja! Teotaja! Maha, maha! (Osa kolmelisi koondub kaitseks ta ümber, rüsin on suur.) SIGNAAL: //---// Vanamees (ründajate hulgast): Häbenegem pisut, sest see sõna ei käi mitte ainult usklike, vaid uskmatutegi kohta ja nemad teavad seda. Tõesti need meie vennad on eksinud kõrvale teest ning tõest. Hääled: Lurjused! Teotajad! Vanamees: Vennad, ärge öelge nõnda neil hetkil, mil peame koguma end, et rõõmsate ning kõikidega rahulolevate hingedega minna Tema tühjusse. Iga halb tegu, mis me teeme, sunnib meid kauemaks jääma. Tema spiraali või sõõri ja teod säärasel hetkel

kaaluvad veel enam kui tavalised. Meie tahame kõik ju rutem pääseda Tema ööst ja päevast. Nende meie vendade eksitus olgu nende eneste asi, las nad vaevlevad selle eest kuid või aastaid kauem, meie aga – Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Vanamees: See on tõesti õnnis, oh sõbrad, mina ei valeta mitte, meil on tõesti üks rahuaeg ees, milles pole liikumist ega mõtlemist, soojust ega külma, lootust ega hirmu, rõõmu ega leina, valu ega lõbu, vaid meie saame rahu, mida ükski meist veel ei suuda kujutella. Ja mõtelge, sõbrad, kui üllas on meie olemine siis. Meil pole teadmist ja ka mitteteadmist, sest, kui me teaksime, et meil on rahu, siis me suudame veel kujutella mitterahu ja kui me ei teaks midagi oma rahust, siis meil ka poleks teda. Meie ju mäletame kõik, et vanad targad ja mõned nendest ütlesid, et rahu oleneb meie nägemisest, vaatamisest ja teadmisest: kui me vaatame kõiksust ühtmoodi, siis ta on pidev piin, kui teisiti, siis igavene rahu. Aga meie teame ka, et nii ei ole see asi õige ainult selle praeguse kõiksuse jaoks, mis ainult osalt on pääsenud Tema võimu alt – Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Vanamees: See on tõesti õnnis, kallid sõbrad, aga neid on veel väga vähe. Nemad võivad, kui nad tahavad, vaadelda nõnda Tema päevi ja öid ning Tema maailma algusest otsani, kord piinana, kord rahuna. Aga siis nemad tulevad tagasi meile või mujale õigete õpetajatena. Kuid needsinased, kes on läinud nii ära Tema meelevalla alt – Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Vanamees: See on tõesti õnnis ja tema õndsust ei saa meie keegi mõista ega kirjeldada. Ta pole enam midagi ja ta on kõik, rohkem meie nõrgad mõistused veel ei taipa, aga aeg tuleb, mil me ise viibime selles saladuste saladuses ja see aeg võib olla lähemal kui me ise aimame. Seepärast, sõbrad, ärge asjatult raisake oma aega nendesinaste eksinute tapmisega. Küll nemad juba ükskord ise taipavad tõe, mis meile on antud ja mida me oleme taibanud. On selge, et nemad eksivad tehes Temast mingisuguse kiusaka ja tigeda tondi, kel on piiramatu võim meie üle. Sedasi uskusid Temast meie esivanemad suurte pimeduste aegadel. Aga meie, kes käime valguses, kelledel on igalühel täheks tema ise, meie teame, ei ole ühtki väge, kes viimati jääks tugevamaks meist, sest selleks oleme meie maailmas, et Tema saaks asjatuks. Tema ei teinud meid küll selleks, et me hakkaksime Temale vastu, vaid teadlikeks orjeks ning sulaseiks ja võimaldas meile sellega tee, kas tahtlikult või tahtmatult, ei seda nüüd maksa enam küsida. Sõbrad, kas olete nüüd vabad tapmise soovist? Hääled: Oleme! Oleme! Vanamees: Aga teie soov on läinud välja maailma ja teie peate ta kutsuma tagasi, et ta kunagi tulevasil aegadel kui teeröövel ei pikendaks teie rändamise aega. Mina teile annan nõu olla päris vaikselt kaemuses ja tõmmata tagasi need väed, mis teie olete läkitanud välja. Nende puudumine raskendab meie peatset otsa. Aga, teie, eksimise lapsed, teid tahan mina katsuda valgustada, et teie oma muistse rahvaga pimedusega tühjust, millesse liigume, ei muudaks pimedamaks. Kui teie kõik olete nõus sellega, siis need, kes kahetsevad, mingu ära meditatsioonile. Ja need, kes iga hinna eest oma suure arguse ja surmahirmu pärast tahaksid tappa kedagi, neile mina ise annan selle võimaluse iseenese kallal, et mu arvest kustutataks mõned tapmised, mida ma veel pole suutnud

lunastada. Ja teie kõik, kes usute meie vend füüsiku eksiarvamist, teiega mina tahan kõneleda avalikult ja õigelt, teid ärritamata ja põlgamata. Teie võite vastupidi minu kohta kasutada kõiksugu kurje sõnu ja mõtelda mõtteid, et minutaoliste tegude arv saaks vähemaks ja ma varem pääseksin igavesse rahusse. Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! (Osa inimesi lahkub, mõned kaitsejategi hulgast.) Vana naine: Ei maksa narritada juttudega, tead nagunii, et keegi sulle ei tee ega ütle midagi, igaüks on pisut kade sellele, kes jõuab ette! Vanamees (naerdes): ükskõik, mis teete, ma olen ikkagi õnneks või õnnetuseks oma vaheleastumise pärast astunud sammukese. Aga teie olete ikka rumalad küll, mis te õige enesest arvate, et ajate selliseid hulluseaegseid jutte koos õigete või mitteõigete arvamistega. Kuidas sina, vend füüsik, ometi võisid nii lõpu lähedal hakata rikkuma rahva meelerahu. Sa ju tead, et nüüdsel ajal igaüks on pisut jalust ära. Ja sina neid veel ärritama, mis mõttega? Füüsik: Nad peavad enne surma vähemalt saama teada tõtt. Aga sinuga ei saa ju rääkidagi, sa lihtsalt lobised neile ette tasa ja targu pühi dogmasid. Pane mind kahtlemagi, ma kohe annan järele, aga see pole võimalik. Hääled: Tee selgeks, jah! Meie ei taha kuulda õiget õpetust! Vanamees: Lapsukesed, lapsukesed, ärge olge nii tormakad. Mis sellest, et nad surevad õiges õpetuses, mis pole täis tõde, nad tõelisemat tõde ju ei taipa veel. Aga teie eksite ja sina, vend füüsik, oled liiga kinni eneses, liiga kinni meis. See tuleb suurest varjamisest, oleksid võinud kõneleda taadiga, oleks aidanud, sest sa eksid. Füüsik: Kuidas ometi... Hääled: Ära tee ülearu sõnu, aega on vähe! Vanamees: Oh, lapsed, kas armuda tahate või armastada, lapsi veel sünnitada või? Aega on paljuks veel ja minu sõnadekski. Eks ole, sa tunnistad neljaliste olemasolu ja nende veidrat erinemist meist, tead sedagi, et nemad meidki ei näe läbi muidu, kui arvestades, ja meie neist saame pisut aimu armunult unistades. Füüsik: Mis siis? Otsi mulle üks, kes seda ei teaks! Vanamees: Leidub, vennakene, leidub! Aga miks sul oma tarkuses pähe ei tulnud umbes taoline mõte: maailm ei käi üksnes ringi, vaid ta on ka astendatud, miks sa hetkeks ei oletanud: järgmises tsükluses oleme meie neljadimensionaalsed, siis meie praegune tarkus on naljakas, eks me siis vaata edasi! Ma ei räägi sellest palju, meie meeled nüüd kergesti masenduvad. Aga on üks rumalamaid vigu arvata oma olemist ainuõigeks ja seda poleks tohtinud teha. Füüsik: Aga, kes kinnitab, et see on õige, et meie oleme neile nagu loomad meile? Vanamees: Kes kinnitab? Kas sa tõesti arvad, et sinu teooria on ustavam, see pimeduses viibiva meeleheitmine. Kas sa tõesti oled nii rumal, et arvad meid, vähevõimelisi võivat tunda tõde? Kui su koer sulle kinnitaks, et tema teab tõde, sa naeraksid. Ja teistel on õigus naerda meid, kuid seda ma ei või öelda kõigile meile. Füüsik: Peaks ütlema! SIGNAAL: //---//

Vanamees: Mine, ütle! Isegi su kaaslased kõik ei usu mind! IV Stsenaarium umbes nii nagu teises pildis. Neljalised istuvad siin-sääl omaette vahtides jäigalt samas suunas nagu mõteldes kadumist suurde kaugusse. Kolmeliste Vanamees, Vanaeit ja Füüsik kõnelevad hoogsalt. Alguses neljalised vastavad pikkamisi, nagu otsides mõistetavaid sõnu, lõpu poole kõnelus üldse aga elavneb. Vanamees: Me teame küll, et teile ega meile ei ole sellest tunnistusest tõelist abi ega kasu selles olemises, aga me ei saa siiski teisiti. Me ei hoople sellegagi, et teadsime seda varemini ja mitte hukatus pole meid teinud nägijaiks. Võib olla, hukatus on pannud meid kõnelema. Võib olla, veel rumalamini, kui teeme seda muidu. Meie oleme tõesti veendunud, et teie arvamine meist oli ja on õige, meie oleme teile nagu loomad meile. Me ei protesti, osa kolmelisi nimelt. Esimene: Sul on õigus, sellest ei ole kellelegi praegu midagi kasu. Ja on küsitav, kas minevikuski olnuks. Viimati oli see teie ajaviide rääkida vastu ja meie oma sundida teile pääle oma arvamist. Tõde ei tea meist kumbki pool ja see ehk igaveseks jääbki leidmatuks. Mis sellestki hädaleda. ükskõik, mis tuleb, oleme ettevalmistamata nagu kalad õhule või linnud meresügavusele. Mis meist saab, ei tea keegi. Kolmas: Aga üks asi on imelik ometi. Et teie taipasite seda, üks kord mitte nii nagu need kolmelised, kes mingis tähtsamuse vajaduses püüdsid tunnistada õigeks meie arvamised enestest. Teie olete mõistnud asja tõeliselt. See aga tähendab, mis ta tähendab? Vanaeit: Ei maksa vaevuda sõnade otsimisega. Meie mõistame keerulistki juttu ja ma võin öelda, mida see tähendab. Sellega on kindel, et neljalisil on õigus vaadata maailma, sest kui loom taipab, et ta peremees on tark, siis peremees tõesti on. Jah, ma ütlen, taipab ega korda nagu papagoi lauset, mis on õpetatud talle selgeks, mistahes kombel. Seitsmes: See tähendab veel midagi, millest ta ehk ei võigi saada aru, mida aga meie küll mõistame ja imestame. See tähendab, et loom ei ole loom, vaid mingisugune muu olend, üks väga veider ja tõelusega arvestades, lausa võimatu olend. Seepärast teie olete vähemalt mulle ärarääkimata huvitavad ja ma tahaksin kuidagi teha selgeks, mis te olete, kuidas on meie kujutlus maailmast teie oma ja mis ulatuses, mis varjundis ja mis teis ometi erineb meist. Kui oleks võimalust veel selleks ometi! Füüsik: Me ei taha olla ometi katseobjektid vaid. Mina mõtlen, et teie kui targemad peaksite taipama, mis me oleme ja suutma seda öelda meile. Teisiti ei saa olla, eneste olemusest tingituna peate teadma seda. Kuues: On vist hilja sellega meid kiusata. Võibolla teame, aga meiegi mõtetes puuduvad mõtted, milledega väljendada just seda teadmist. Ja kui öeldagi, mis mõte sellel oleks praegu? Mida see kõiges muudaks? Seitsmes: Ära ütle nii. Siin on üks suur saladus, mis väärt mõelda üle praegugi. Kes teist taipas seda kõige varemini ja kuidas, las see räägib ja püüab kõik mäletada, siit peab hargnema lahti midagi, midagi tähtsat nüüdki. Rääkige ometi, see on huvitavam kõigest huvitavast.

Vanamees: Ma vahel isegi olen mõelnud sellele ja kuigi ma ammu elasin läbi ja hästi mäletan, seletada on raske, võimatu ehk. Mu mõtted ehk midagi võimaldavad ometi. Ma hakkasin küsima, mis kombel loomast võis saada inimene, ükskõik milline loom see olnukski, kord üks ta ikkagi oli. Meie vägevad teadlased on annud sellele küsimusele küll rea suurepäraseid ja eesrindlikke vastuseid nagu öeldakse meil. ühed seletavad, et käik toimus märgatamatult pikkamisi, pisuthaaval loodud olendid paranesid ja täienesid ning siis korraga oli midagi, keda võis nimetada inimeseks. Ei see narrus, see väga primitiivsete usundite dogmade ümberluuletamine mind rahuldanud, sest vaikseks eelduseks sellele on ju, et olendis on eo ipso tung muutuda keerulisemaks ja seetõttu täielisemaks. Kui see olekski kuidagi tõestatav, mis võiks siis olla säärase asja lõpp. Ilmtingimata midagi inimesest kõrgemat – ja siis ainult mitte dimensioonide tajumine arvus. Aga vastamata jääb, kust ja kuidas sai elusolend aje kasvada kompleksuse poole. Too mees unistas midagi võitlusest elu eest, aga ta pidi tunnistama, et väga primitiivset säilib väga kompleksse kõrval. Siis aga ei saa ajada üldse taolist juttu, amööbid peaksid olema hävinenud ammugi juba ja kõik korras. Teised lobisesid, et loodus ehitavat püramiidi, mille tipp on või pole inimene. Aga siis jälle, kust ja kuidas tuli see suund. Elusale ainele inhärentne või? Mitte millegagi pole see meie tarkade kunagine möga õigustatav teisiti, kui et ta on teatava sotsiaalse struktuuri lootuste, enda viletsuste vabandamise ja pahede projitseerimine kogu kosmosesse. Hullemat ogarust ei saa olla, eks ole! Vanaeit: Ei saa, mitte ei saa. Vanamees: Ärge halvaks pange, kui mu naine ütleb midagi, ta pole häbenetav nähe ega ilmtingimatu vajadusega välditav. Ta on üsna minu moodi ja nii me kokku sattusimegi. Ma irisesin ükskord selle teooria kallal, mida meil pooldasid viimati ainult kõige ortodokssemad ja mulle polnud meelt mööda ka too müstiline, mis usub komplekssuse olevat inhärentse tungi. Tema siis mulle nöökis seda, et see olevat konstruitud muude oletatavate tungide alusel, ilma reaalse aluseta, sest kristallidegi poolelusat suurnemist ja autokatalüste tuua mingiks tõestuseks olla lollus. See olla ainult varieerumisamplituud ja autokatalüstid sellesse seosesse üldse ei käivat. Ma siis hakkasin teda võtma tõsiselt ja kahe- kesi me nöökisime ära ka eneste matemaatika mõjul saadud tipu: mutatsioonide teooria. Ah räägi juba! Vanaeit: Nad ütlesid, et elusaine üldse ja eriti kromosoomide geenid on labiilsed ja kujuteldavaid muutumise ning kombineerumisvõimalusi õieti on arvestatamatult, kuid kõik ei jää ellu, sest nad ei teki õigel kohal, nagu ei idane kõik taimeseemnedki just samal põhjusel. Nii võis siis väita, et ürgloom ükskõik kui pika aja kestel pidi vaieldamatult kuskil varieeruma inimeseks. Selles õpetuses puudus küll inhärentne tung keerulisusele, aga samasugune kõikumisetung oli pandud asemele, kas inhärentsena absoluutsena või ümbruse mõjutusel relatiivsena, ikkagi oli siis mahutatud elusasse ainesse tung, kuidagi jällegi inimesest, olla teisiti kui just ollakse, natukenegi. Me mõtlesime küll siis, et sihukesed asjad võiksid olla õiged, sest oleme elusaine ja kui meis on tungid, miks siis mitte primaarseski elusas. Aga naljakas oli oletada ainesse tungi mitte olla see, mis ta praegu on. Kolmas: Aga nüüd hakkab asi minema huvitavaks. Teie pagana konnad mõtlesite sedasi. Tulgu kuus või kaheksa dimensiooni, see on tõesti üks väärt mõte. Mis siis edasi? Mis edasi? Kümnes: Eks meiegi ole seda mõelnud, aga pole saanud kuskile. Vaevalt teiegi.

Vanaeit: ühel moel ehk siiski. Meil oleks siis olnud hää võimalus jällegi tulla mingile dualismile või pluralismile, neile unustatud primitiivseile uskumusile, sest võinuksime väita: elus aine pole üldse pidev mingis mõttes, pole substants, vaid koosneb tendentsvälgatusist, mingeist dharma'dest, nagu õpetab meie massi usk. Aga ometi see kuidagi ei sobinud, kui aine tahab muutuda, siis ta tahab surra, aga muutumine on ka elu, seepärast meie käest kadus ära elu ja surma mõiste. Kui me enam ei näinud neid, siis kadus ka mu mehe, palun andeks, nöögitud õpetuse alateadlik mõju meisse ja me saime võimeliseks nägema. Esimene: Segaselt, segaselt räägid sellest piirimaast, katsu ometi nii, et meiegi näeks selle keerlemise taha. Vanamees: Ma õige katsun ka, (naisele naerdes) nemad ju on oma kõneviisis ja mõtteis kinni kõvemini kui mina ja veel sinust rääkimata. Võtame siis säält jälle, kus loom sai esimeseks inimeseks. ütleme, et see oli üks matemaatiliselt võimalik kombinatoorne juhus, mis võiks korduda praegugi soodsais tingimusis. Olgu see vale, aga ta on asja nii kaugele tagasi heitmine kui üldse saab. Sellel eeldusel peaks aga juhtuma inimeste hulgaski kombinatsioone edasi ja tagasi ning juhtubki, aga need ei satu soodsale pinnale. Aga oletades nõnda, võib ju pärida edasi, kas too olend ise ja koguni iseendas ei saa tekitada uusi kombinatsioone, sest inimene on juba teataval määral võimeline end seadma ja valitsema arvestamata loomale omaste tungidega. Siis aga kas seda võimalust osalt või tervelt jaatada, mis tuli tungi asemele, mis on inhärentne? Teadlik tung, mille inhärentsus on esmalt üks lahtine küsimus. Teadlik tung, kas ainult olla teisiti, kui ollakse? Ja sääl me nägime, et sellel võimalikul teadlikul tungil on kindel suund, mida aga see tung ise ei tea. Me ei saanud seda pidada tungiks komplekssuse poole. Kolmas: See punkt on veel põnevam kui enne. üks vahva vaatetorn läbi sügava mere. Ja ma tõesti hakkan pisut taipama, kuidas teile me võisime muutuda mõistetavaiks. Mis te ometi haletsete, mõelge, sõbrad, mõelge nüüd päris eeldusteta. Vanamees: Me oleks ta võinud ristida monistlikuks tungiks ning õpetada, et elus aine oma komplekssuse tõttu on labiilne ja kõik võimalikud kõikumised kõikunud, hakkab teadlikult tendeerima ühekssaamise poole, ütleme, talle saab sihiks end teha tagasi vesinikuaatomiks või veel ürgsemaks osaks, kuid kõigiti palju mahukamaks. Sellist tendentsi elusas olendis ei saa salata vist teiegi, me siis mõtlesime, et teiegi vahel igatsete olla kolmelised kogu neljaliste tarkusega. Aga me nägime ära, et seegi on üks rumal kiusatus, mille saavutamisel kõik hakkaks jälle pääle algusest. Ja me heitsime ta minema. Siis tuli see, mis mu naine nimetas surma ja elu mõiste kadumiseks ja vabanemiseks. Me ei tahtnud minna tagasi, meile ei teinud erilist rõõmu püüd edasi ja muutuda komplekssemaks, kuid me polnud rahul eneste kolmelisusegagi. Seitsmes: Võtku teid küll, olete veel kangemad meist, eitate kõiki võimalusi. Kas tõesti ikka? Vanaeit: Ega me neljalisust keela neile, kes arvavad, et ta on aste edasi, ükskõik, mis mõttes. Me hakkasime siis mõtlema, mis tuleb edasi, mitte lihtsam, mitte keerulisem, mitte uus variant. Hulluks me pidasime end, mitte olles rahul millegi mõeldavaga. Ja siis, mis juhtus siis, seda te ei tarvitse uskuda, sest ta on seotud kolmedimensiooniliste usundiga kuidagi: me taipasime kõike seda, mis oleme olnud, võibolla mitte just nii, nagu pidanuksime, nagu oleks vaja. Siis me saimegi aru, et teie kõikide hoiak meie kõikide

suhtes on õigustatud, ka nende suhtes, kes nagu meie, mäletasime olnut. Meie eneste suhtes mitte, sest meie mäletasime seda teisiti. Esimene: Kuidas, kuidas? Selles ongi kogu asja saladus. Kuues: Vaevalt just selles, selle taga pigemini, kuskil kujuteldamatus võimaluses. Vanaeit: Oletades, et meie tippsaavutis teooria on õige, ta aga pole seda, võiks ütelda ehk: kõik geenide kombinatsioonest olemasolnud olendite võimalused olid korraga meis olemas, me nägime neid, taipasime kõikide tulemusi, kõikide vigu ja paremusi korraga. Aga me nägime ka neid kombinatoorseid võimalusi, mis võinuks veel juhtuda sama või erineva materjaliga. Ka need olid korraga antud. Ja siis me taipasime teid, sest aeg oli meie sees, aga me taipasime veel midagi, millepärast kolmelised meid muistsete ketserite pähe löönuks maha. Taipasime, et sellisel puhul aega üldse pole, kui aeg mõõtmest maailmas on saanud mingiks lõpmatuse reastuseks endas. Ka see on öeldud valesti, sest on kinni meie eelduste sõnastikus ja mõttestikuks. Kolmas: Oh jah, nüüd meie, need targemad peaksime end lööma maha enne seda, mis me peame otsaks. Nüüd on mulle selge enam, kui küsisin. Teie olete tõepoolest ees meist. Teie oletegi need, kes meile on toonud kaela tolle arvestatud muutuse. Teie, tolle alatumast liigist pärinevate suurema tarkuse pärast on tarkade tarkus saanud jõledaks. Vanamees: Umbes nii ütles kord kuskil keegi sinutaoline. Aga ei maksa võtta seda nii kurjalt ja palun mitte pahanduda meile, sest teil on õigus meie kõikide suhtes. Kolmas: Mis pagana õigus on meil just teie suhtes. Teie olete nii öelda kõikide võimaluste summad, meie ainult teatav paljumahutava võimaluse hoiak. Aega tunnistades mõõtmeks me võime uurida teda nagu ruumi teatava kauguseni, mida võinuksime suurendada. Meie ka teame pisut eelnevat, pisut tulevat teadsime seni ja nüüd oleme kõigega kenasti. Ja teie, paganad, saite kätte ilma miskita selle, mis me mõteldes ja konstruides oleme püüdnud hullult. Mis moodi ometi, kuidas ometi võisite teie saada säärase valgustuse. Seda just tahaksin mina teada pikemalt. Seitsmes: Mina ka kangesti! Kuues: Ja minagi, ehk see aitaks meid! Neljas: Vaevalt seda saab jutustada! Kümnes: Mis on, et ei saa? Vaja on ja saab! Esimene: ükskõik kui segaselt, pääasi, et pikemalt. Vanaeit: Aga meie meelest see on ainult pilt, ainult võrdlus ja kahtlane, kas tabav. Olgu, me oleme võimaluste summad, aga, kes ütleb, et need on olemaski. Kas need pole ühe ärarääkimata keerulise, miljonite miljonite dimensioonega arvestava olendi üksikosade varjud. Ka see pilt on ehk rumal, kuigi teda võib unistada edasi väga kenaks ja ülevaks. Kõik pildid, kõik teooriad on siis valed. Kui me oleksime kõikide võimaluste summad, siis oleksime asi ju ise. Aga me pole seda, meie ei moodusta kosmost, kuigi me tunneme kõik kombinatsioonid. See kõlab jällegi väga imelikult, aga tundub nagu oleksime kellegi, millegi iseendast nägema hakkava mõistus.

Vanamees: Ma olen sellega puha nõus, aga sina ikka kipud kohe nii kaugele. Tundub nii, kuid seegi tunne on tingitud meie praegusest olust, saanud valgustuse, neljalistena me kindlasti püüaks öelda teisiti. Aga, et kolmelistena, katsuge siis mõista, ehk on teil mõni muu rada. Aeg mahtus ära meisse, mõned meie usklikudki väidavad seda, aga neil see asi on võõriti. Ta mahtus ära sellepärast, et me kiskusime end tõsiselt lahti olevast umbes nii, nagu jeeriku roos võtab valla oma juured ja läheb rändama. Seda ma ei oska küll seletada, kuidas me seda suutsime ja mis me tegime just enne. Aga sellega teisalt olevikki venis mõlemal pool lõpmatusse. Ah, ma ometi katsun kuidagi. Kui inimesel on muresid, kavatsusi, kahetsusi, siis ta on kinni selles, mis ta on just nüüd, ta on nii öelda praeguse võimaluse ahelais. Aga ütleme, ta jätab need omapääd, konstruib omale uued mured, uued rõõmud ja kahetsused, kasutades kõike võimalikku. See on väga lapsik töö esialgu, nagu lapse luuletused või joonistused, meil, ikka vaid see, mille ta teoreetiliselt on omandanud oma võimalusest antud välja pisut teiselt küljelt. Aga, kui ta teeb seda pikemat aega, jonnakalt, põnevusega, muud enam ei viitsigi teha, siis ta viimati võibolla kogemata tabab ühe tõelise võimaluse hüved ning pahed olulisel kujul. Ja, kui ta ühe on saanud kätte, siis oleneb ainult ta julgusest ja ta viitsimisest, kas ta saab kõik. Meie usklikud on pidanud neid alateadlikke fantaasiapööramisi praeguse võimaluse kallal oma endisiks eludeks. Nende seisukohalt on neil õigus, nad näevad endises ainult seda, mis on ühenduses praegusega, sest selliseid asju on alati. Meie ei leppinud selle kõikeläbiva punase joonega, selle toorematerjaliga, teise ümbrusse ja seosesse asetatud geenide teotsemisega, kui nad eksisteeruksid nüüd. Olime esmalt palju teoreetilisemad neist, tegime küll end, esmalt end nagu tahaksime olla, nagu me põrmugi ei tahaks praegu, siis avanes järsku kõik muu. Esimene: See on nüüd midagi kirjelduse taolist küll ja üsna mõistetav. Aga nagu sa ütlesid, see sobib ainult siis, kui eeldatakse, et kogu kosmos on ainult teatavate võimaluste realisatsioon ükskõik millises suunas. Kuid too teine ütles, et ta tõepoolest ei usugi seda, kuidas saab siis veel mõista. Vanaeit: Muidugi ta pole matemaatiliste võimaluste realisatsioon. See oleks niisama ogar kui öelda, et teades algseisundid ja energia hulga, võib ennustada kõik, mis tuleb. Seda ei saa ka siis, kui see teadja ise oleks väljaspool. Mitte nende võimaluste loendamatuse pärast, vaid seepärast, et võimalusist eneseist tekib midagi, mida polnudki olemas algselt. Ja see on too asja oluline tuum. Seepärast selline oletus on õige ja vale korraga, kuidas, seda ma ei saa seletada. Ja mu pilt võib tunduda lollus, aga ma ei mõtle mitte Jumalat, kes võrdub kosmosega ja saab pikkamisi teadlikuks endast. Jumal, kosmosega mängija on midagi muud. Ja need võimalused, need on ikka midagi dimensioonide taolist, et me tunneme neid nii vähe, võimalusi teoreetiliselt juba palju, siis me ei oska seostada neid kahte, aga ma oma jutuga jälle lähen mujale. Ma mõtlen, et teilgi on võimalik, kasvõi praegu, süüa endasse see neljas, surra endasse või kuidastahes. Sest see viienda tulek on üks mõttetu jutt. Viies ei saa tulla, ta võib ainult kaugelt kiusata ja meie meelest see tähendab vaid, et keegi miski silmade eest jälle langeb kord kaesid ja ta näeb pisut kaugemale. Kolmas: Aga te ju tulite uskudes otsa. Miks? Viies: Miks siis see esimene narrimäng, kaeblemine, tunnistamine? Kaheksas: Ja siiski mingi hukatus!

Teine: Kindlasti siiski! Vanamees: Miks, miks? Ma ju ütlesin, et teil on õigus kolmeliste suhtes, meie suhtes. Ma ei tea, kas meie oleme valmis kaugemaks või mitte, aga kui teie kõik hakkasite uimlema mingist olemise lõpust, siis hakkasime arvama, et neil tõesti on õigust, sest muidu poleks tekkinud säärast arvamist. Ja me mõtlesime, et peate teadma, teil on hõlpsam, kui kolmelistel. Ja ometi ega me hästi usu, et oleme just nood targemad, kes kuidagi tingivad muutuse. Need võivad olla teie hulgas, mõned vaikivad, mõned targemad. Meie palume siiski andeks pideva tõrkumise. See oli ogarus meil, rääkimata teistest. Esimene: Mis öelda selle kohta? Kesse teab meie sisemusigi nii. Ja me ei tea ju midagi viiendastki. Vanaeit: Viies, viies, ikka! Teile tundub see viies, nagu kolmelistele midagi muud jälle. ütleme aga, et kosmos nüüd saab üsna või päriselt teadlikuks varsti, olgugi see pilt. Sääl pole üheksa miljonitki dimensiooni midagi, vaid kõikide nende kasutamine korraga, küll on rumal, et ei oska öelda. Loomal on kõik meeled peaaegu välja, inimesel vähem. Mingil moel võiks öelda nii, et nad nüüd hakkavad pöörduma kosmoses temale endale. Mis on siis viis või kuus? Korraga võib saavutada rohkem palju. Kolmas: Aga need, kes ei saavuta. Mis saab neist? Vanaeit: Kui lihtsaid ja keerulisi on kõrvuti, eks siis kosmoses sääraseid kaldu sinna, kus vaja selliseid, nagu elusas olendis, kus silmad tunnevad kolme, veri ehk ainult üht dimensiooni. Aga see kosmose kujutlemine organisminagi pole õige! Kümnes: Jälle juba, seda ometi võinuksime uskuda! See võiks jääda ometi! Kuidas siis teisiti saamegi? Vanamees: Aga ta on vale nagu oletus, et elusolend vajab tingimata õhku. Me teeme ta küll oma moodi, aga mis on organism muud kui kompleks teatavate reeglitega. Kuigi me oleme osad kosmosest, kosmos pole ehk mingi kompleks, vaid imelik monaad. See kosmos, mis tuleb arvesse tõelisena, pildis öeldud, kosmose mõistus, kuigi nii jälle tuleb tagasi meietaoliste analoogia, mida õigustab meie olemasolu. Ja ometi on analoogiad väärid. Kõik, mis me teeme, on nagu maaharimine ja külvamine. Vili ise on midagi muud, kuigi organism nagu meie. Nii kosmoski mitte oma osade ehk võimaluste ja nende tegude summa. Kolmas: Aga, mis meil tuleks teha, et meie surm poleks meie igavene elu? Vanamees: Too oli nüüd küsitud õieti või sinnapoole niipalju kui me suudame vabaneda organismi kujutlusest. Teha, teha? Midagi taolist, mida meie katsetasime oma võimalusis, teil on nad teised ja suuremad. Miks te ei peaks suutma end ähvardavas viiendas dimensioonis, selles, kus on teie surm ja elu, jõudma samasse, kus meie neljandaga. ühe näilise astme võrra olete ju rikkamad, me tunnistasime, nagu oleks teie naha värvis veel üks varjund, mida pole meil. Me ei kadetse, sest see asi on teisel pinnal ja sina ilmaaegu kadetsesid meid. Kolmas: Ilmaaegu, asjata! Kuidas? Teile on tee lahti ja ma usun, te koguni tahaksite surma oma neljandas, et minna avastama uusi vahendeid, tulla kuidagi parematega. Ja muidugi tulete, sest teie olete siin oma tornile roninud tippu ning näinud kõik, mis see võimaldab. Nüüd peate hüppama ära säält, et avastada enam, öelda täpsemalt, vastavamalt, kaugemalt olemasolev. Aga meie

oleme oma torni keskel kuskil, mis mõtet on meil ta jätta, kui me saaksimegi. Ja tipuni läheb viiendas joones öeldud hulk aega, kas mul on õigus umbes? Vanamees: Küll mingil moel. Aga samas stiilis kõneldud edasi: tippu ei tarvitse ronida ning karta pääpööritust ja allakukkumistki. Võibolla, meie pole linnud, vaid palju vähem. Aga kõndimist üles tõesti saab kiirendada, kui te oma viiendas suunas toimite nõnda nagu meie omale pisut koledas neljandas. Ja teil on palju lõbusam, sest meie vaevalt aimame viiendat värvi, neljas on ju nagu põhihall meis. Esimene: Aga siis ju teie peaksite liikuma meie suunas, neljaliseks ja kordama selle vaeva, miks ometi. Ei ole mingi õnn. Seitsmes: Vaevalt parem karta viiendat kui karta neljandat! Vanamees: Õigus see ju on ja ma ju ütlesin, et meie edasi on midagi muud. Me ei lähe selles suhtes läbi keerulisemuse skaalast, ei taha, ei saagi vist. Ja ma ju rääkisin, ons siis viies midagi keerulisemat üldse? Keegi lisab taevasse veel ühe varjundi või keegi hakkab seda nägema. Mis on komplekssem, kas putuka silm või inimese? Pole mõõdupuud. Meie kompleksumus, kui see sõna on õige, läheb mingis muus suunas, mida me teame ega tea. Teil vist dimensioonide rohkemusse. Kuid, kes teab, mõnelt piirilt ehk juba mujale. Ja me alati ning ikka küsime, milleks kõik see? Kui jälle kohtame, siis naerame põhjuseid, miks küsime. Kui nüüd kohtume, siis ju mäletame, sest neljas peaks kogemata saama otsatuks, kui tuleb viies. Aga siis küsime jälle ja ükskord kuidagi naerame. Me kahekesi ei tunne, et see oleks traagiline, rumalalt öeldud, on kõik nagu armastajate avastused teineteises, kibedad ja toredad korraga. Kolmas: Peaks olema teile vihased, kohe ei oska enam, kui viienda tulek kõik või osa meid hävitab, on see mingil moel teie süü ju. Kes teid käskis enne meid astuda oma sammu ja sundida meid tegema oma või hukkuma. Vanaeit: Kes jah, mis jah? Lollid olime natukene rohkem kui teised, liiga vähe rahul. Liiga julged, ei kartnud hullumist ega kukkumist. Kes teab, miks? Aimame küll, aga seegi on vale. Keegi muidugi kuidagi sundis. Aga ma ka mõtlen, et meie pole süüdi viiendas, vaid mõned teie eneste hulgast, kes ehk sundisid meid minema meie torni tippu. Mulle see tundub võimalikum. Aga, siis ikka jälle, millega algasime, mil pole lõppu: kuidas ja miks meie just saime torni tippu, mitte muud kolmelised. Aga see teid ei huvita. Esimene: Ega ei huvita enam väga, me vist kõik teame, kuidas ja miks teie. Küllap te teate isegi kui viitsite neljandas vaadata sedagi. Aga too pole asjas oluline. Oluline on see õpetus ja manitsus, et ogarad kolmelised ja need muud sõnad, kuigi ehk mõne meie vägeva mõjul. Miks peaksime siis me tukkuma kuskil trepil. Ja laskma end muutuda tühjaks küttematerjaliks. Me võime saada kenasti üles. ükskõik milleks, ükskõik kuidas. Tegema peab midagi ja muud pole teha. Kas? Seitsmes: Pääd vangutama peab, see on üks õige töö. Ära tüütab viimati ja tahaks seda päris ilusat piiri, kus saab öelda, et on tõesti midagi valmis rahuldavalt. Ikka muidu õienda, siruta, värvi, silu, nikerda, kui ometi jõuaks valmis! Üheksas: Võibolla leinaks siis. Kas leinaks? Mis on valmis, mis pole? Kes oskaks öelda? Polegi vist selliseid olukordi olemas või...

V Kummaline maastik: nõresoksilised puud väga suurte õitega ja väga pikkade odajate keerdunud lehtedega, nende vahel helerohelised kivid punaste samblalaikudega ja põõsasmarana taolist rohtu puhmiti torujalt õitsevalt. Taamal valge rannik ja piimjas järv, mille üle aegajalt lendab helesiniseid linde, rohekate pilvede vahel valgeid. Vanaeit: Pole midagi parata, ikkagi pisut imelik näha endisi olemisi ja veel imelikumaks nad muutuvad nii lähedal ühe lõpule... Vanamees: Uusi teades ja mitte tundes. Kas me sellest rääkisime neile? Vanaeit: Küllap see neile polegi tähtis, et unustasime. Rääkisime nagunii paljust mööda, polnud vist seegi nii tähtis, aga olemise algusest saadik mitte jõuda asja tuuma juurde, vast oli nendel õigus halada? Vanamees: Halada, jah! Rõõmustada ka, sest kui asja tuum oleks taibatav praegu, ... Vanaeit: ...siis parem olnuks olemata. Miks, ma ei tea, aga tee on nii kohutavalt pikk ja jällegi me oleme vanad ning väsinud. Kas me oleme saanud targemaks nüüdse sammuga, kas me üldse oleme targemad kui muiste? Vanamees: Kuskohalt arvata, millega mõõta? Oleme olnud üsna kõrgel ja kaugel ning jälle madalal, eks ole. Ja nüüd? Sullegi ju tundub, et me taipame neid elemente, milledest oleme tehtud, mäletame hulga nende kombinatsioone ja võime kuidagi kujutada puuduvaid. Küllap see on suur samm. Vanaeit: Ja imelik on, et, kui miskit ei usu enam täiesti, siis see miski on mõistetav ja annab kätte rohkem kui enne, just nagu see, kes läheb ära ja jätab kõik, mis tal on. Vanamees: Ja imelik on, et me ei usu. Mida me siis ei usu? Oma elementide hulkumist kosmost pidi siia ja sinna muutuval näol. Ja ometi, kas me ei usu? Me ju ei kahtle hetkekski, nähes neid endisi, et nad olid olemas. Aga, mis on see olemasoleminegi, mis ta tähendab? Kui palju kordi me oleme küsinud seda ja meile näidatakse vaid ta uus kuju. Meile ei vastatud nüüd, kas vastatakse kunagi? Kas sel küsimuselgi on mingit olu, mis mõttes olu? Me ikka vist oleme piiril, mis nende võimetega saavutatavad, vajame tingimata uusi. Aga, võibolla, tuleb seda tunnet ka taibata mitmes teisendis? Vanaeit: Kas me siis pole juba küllalt. Peaaegu alati pääle mõistlikult sündimist oleme jõudnud selleni, et kõik, mis meile antud, pole küllaldane lahendamiseks ega mõistmiseks ja edasiminekuks. Peaaegu alati oleme viimati taibanud, kui rumalad oleme. Vanamees: Siis vist ikkagi mitte kõigil võimalikel kombeil. Oh seda õpetamist ja nuhtlemist, mis meil on olnud vaja! Vanaeit: Ja sageli kogu elu on kulunud seks, et meile tuubitakse pähe mõni algne ja tühine tõde ning – järgmises jälle ei tea. Vanamees: See pole veel nii hirmus mu meelest. Kõige koledam on, kui kogu elu saadus oli fiksidee ja alles surm selle hajutas. Mäletad ju seda puhku, ma olen enne mitu korda juba taibanud sama. ükskord ma läksin linnast maale koju, karjamaa väravast läksin kuuskede all. Keegi sõitis jalgrattal järel; vaatasin ümber ja midagi selles inimeses pani mu uskuma, et ta on mu õde. Olin selles põhjani veendunud, üllatusin, et tema ei tereta, vaatab mind võõritsedes, siis veidralt, nagu küsida tahaks, milleks seisan ja

vahin. Ja äkki tean, õde ei oska sõita jalgrattal. Siis ma juba mõtlesin, et sääraseid eksiarvamusi võib olla palju suuremais asjus, mis ei lahtu ega lahtu. Kogu elu võib olla. Väga hästi kõik elud, mis elatud. Elu üldse! Vanaeit: Me oleme üldse kaks lootusetut lolli. Ma usun sind, sina mind ja muu kõik ei kõlba kuhugi meil. See jutt on õige, täiesti, aga mis asjandus see siis ometi on, kellel endast ja kõigest muust on selline väär arvamus? ühest elust terveni? Kui ta on elemente kompleks, mis saab olla temas vääri? Ja ometi on kindel, et tas on vääri! Seegi on kindel, et on valet, eksitust, kõik pole tõde. Miks eksitus tuleb, on küll selge, aga kesse eksib? Assotsiatsioonide varal tehtud järeldus, mõne üksiku varal! Kesse järeldab, kes ei nõua küllalt andmeid enese ja maailma kohta, elu kohta üleni, et mingil moel otsustada? See ei ole elementide kombinatsioon, kes ei saa toime sellega. Vanamees: Teame, jah! Aga mis ta on? Oleme vaadanud siia ja sinna minevikus, aga muud me ikkagi pole leidnud, kui, et ta vist on mingi tulemus kombinatsioonist, nagu lõhn, nagu värv. Kuidagimoodi nii. Aga egas seegi pole täitsa õige. Pagan võtku, et need meie kasutada vahendid on nii viletsad. Just nagu antuks kunstnikule puupilbas, paar viletsat värvi ja öelduks: vaata, et sa nendega annad meile pildi asjast ning oma tunded! Pagan võtaks! Ja meie vahendid pole iial olnud eriti hääd. Ainult, kas nad vahel ometi pole olnud paremad praegustest. Vahel ometi, mis sa arvad? Vanaeit: Halvemad vist sagedamini. Sa ju mäletad seda puhku, mil jäime maa alla ühe sõja aegu tolle päikese läheduses, mis ammu vist on saanud valgeks kääbuseks või punaseks. Mäletad, kuidas mõlemad olime kõik ehitanud armastusele. Aga me kumbki ei saanud seda, mis tahtsime, sest meie vahendid olid veel viletsamad kui see siht, mida püüdsime. Sina tõesti ei saanud unustada oma esimest naist, kuigi ta oli halb sulle. Ja mina kunagi ei saanud lahti tundest, et olen sundinud sinu armastama end. Arvasin ikka, et leinad taga võimalust, mis ei teostunud ja sellega aitasin kaasa enestelegi antud võimaluse kärbumises ja kuivamises. Ja ometi armastasin sind, väga, väga. Vanamees: Mingil kombel minagi – ja väga. Ja siis me tegime, muidu me ehk polekski teinud, seda hirmsat viga. Kui tundsime, et kõik on käest: me ei saa elada ühtmoodi ega teisiti, et kõik, mis me teeksimegi, aitab ainult hävitada. Siis tapsime lootusetult end. Ja pidime jälle hakkama pääle algusest, et seista kord uuesti samal seisundil ja lahendada kõik teisiti. Sa ju mäletad, kui pikk oli see rada. Ja me järgmisel korralgi peaaegu oleks teinud valesti. Jah, meie vahendid olid nigelad, aga ikkagi see ka, kes kasutas neid. Miks me poleks juba tollel korral võinud otsustada, et nõuame midagi rohkem kui seda armastust, millest jäime ilma, tundsime end jäävat ilma. See olnuks ka siis võimalik! Vanaeit: Mina vist rikkusin siiski kõik tahtmisega panna sind uskuma. Vanamees: Miks ainult sina, eks see ju meeldinud mullegi, et sa mind armastad, jonnakalt käid pääle, ei nõuagi, et armastataks sind. Muidugi meeldis. Ja ma ei osanud tahta ometi midagi enamat. Kõik mu jutud liikusid ikka selle ümber, andsin järele, kiskusin tagasi, kiusasin sind. Teadsin küll, et sellest ei tule enam midagi, aga kuskil lootis minus ometi üks raasuke: kui katsuks, ehk nüüd õnnestuks! Mina olin ehk veel suurem ja naerdavam loll. Kui inimene ei usu enam endise kordumise võimalust ega võimalust võõriti elu kuskil keskel kellegi teisega koos hakata elama õigemini, siis ta peaks unistama millestki veel paremast kui olid ta endised

unistused, mis nii haledalt virutati kõrvale. Seda ma ei teinud, see, kes vahendit käitleb, ometi ei kõlvanud. Vanaeit: Aga too teinekord, kui loobusime. Kas siis ei järgnenud midagi üsna ilusat? Kas siis meie vahendid polnud paremad kui praegu? Needki, kes kasutasid neid? Oli ju väga tore olla palimplastideks sellelsamal planeedil ja peaaegu selgesti mäletada kõike olnut ning näha tulevikku. üsna palju parem kui see, mis on praegu. Vanamees: Oh, ära sa siuna midagi praegust. Aga siis oli tore küll, imelikult. Me ei teinud midagi erilist ja ometi side me vahel oli nii imelikult tihe, nagu polekski olemas kehi, nagu oleksime kogu aja väljaspool omi vahendeid ja täiesti kahekesi. Ja seepärast me oskasimegi nad teha ümber, parandada neid oma parema tahtmise kohaselt. Oi, see oli hää. Mäletad, kui hulkusime, teiste meelest nagu lollid kahekesi, nägemata ja kuulmata midagi, mis võinuks tulla meie vahele, ometi nähes ja kuuldes palju rohkem kui muidu. Me ei osanud seda tunnet nimetada kuidagi, aga me ometi taipasime, mis me tema olles kõik saame teha! Vanaeit: Ah see oli ainult sellepärast, et me eelmises elus, selles kriitilises, andsin sulle järgi. Ei käinud pääle kuigi kaua. Esialgu pidasin seda väga väheseks, mis oli, kangesti oleks tahtnud hakata sinuga teostama neid unistusi, mis mul tolle liiga varakult võetud mehega ei teostunud. Ja siis ma sain ühel päeval ometi aru, et selleks peaks suutma aja lükata tagasi. Vanamees: Jah, see oli tol päeval, mil kõndisime poolvõõras, jällegi puruks pommitatud linnas ja minul oli väga palju parem kui sinul minuga. Rääkisime oma muistseist unistusist. Poiss ja tüdruk mööduvad teineteisest, vaatavad, lähevad küll edasi, aga peavad pöörduma kaema veel kord. Ja siis lähevad tagasi teineteise juurde, võtavad käest kinni ega tea enam ise, mis suunda astuvad. Ja siis nad on pikal vaibal, ühel ees sõnastik, teisel süüriakeelne raamat, loevad Efesose Johannese juttu süneisaktidest. Ja siis toda kreeka astroloogi juttu kõige täpsest kordumisest platoonilise aasta pärast, mis oli nii jube. Rääkisin sulle sellest ja sina ütlesid, et seda ju võiks praegugi veel katsuda. Aga, kui ma mõne sõna ütlesin, siis sinagi hakkasid mõistma, et seda ei või, see pole enam sama, tundub palju vähem kui loodetu. Vanaeit: Mul oli siis hää küll, aga ma mõistsin liiga pisut sel korral veel. Pärast sain aru täiesti, et kõik tookordsed unistused on aastad teinud võimatuks. Ja sina ütlesid, et nende hilja teostada katsumine on sinu üksindajätmine, viimse lootuse äravõtmine. Palju muudki veel. Küll mul läks aega taibata ja sõdida endaga. Ometi sain jagu, sain. Ja siis, järgmine elu – oh, see oli tõesti kena. Ikkagi praegune on mingil moel halvem. Miks ei võinuks juba palimplastidest minna veel edasi suuremale täiusele? Miks me oleme tagasi kolmedimensionaalsed, palju surelikumad ja meie vahendid võimetumad tollekordseist? Vanamees: Eks minagi ole mõelnud seda. Aga ma tõesti arvan: palimplastid olid küll üks suur saavutus, kuid me peame samale kõrgusele või veel suuremale jõudma hoopis erinevas õhuski, teiste tähtede juures, kõikjal kosmoses. Ja siis, kas sa ei mäleta, et palimplastid ise ei pääsenud enam kuskile. Vallutasid ja neelasid alla surma võidu sesse, aga uuest surmast nad enam kuidagi ei saanud jagu. Inimeses kulus midagi sagedase suremise ning taassünniga, mis aga seda oleks võinud pidurdada või veel enam, seda nad ei avastanud. Ja ometi see polnuks nii raske, kui nende muud vahendid olnuks samal kõrgusel. Ka siis polnud vahendid adekvaatsed soovele ning ülesandeile. Ikka võeti ja anti lahendada rohkem kui nende riistapuudega suutis. Aga jah, nad ometi

võtsid välja viimse, mis suutsid. Seepärast nad olid tore, peaaegu jumalik tõug. Ja meie rõõm avastada seda kunsti ja õpetada seda teistele. Oh, oli midagi võrratut! Kogu see pidulikkus, mida tundsime päevast päeva protoplaste muutes palimplasteks. Tõesti see oli tore! Vanaeit: Ja minu meelest praegune võrreldes sellega on suur langus. Sinagi ei usu, et palimplastid olid umbtänav, aga, mis oleme siis meie teinud, et jällegi oleme kuskil üsna all. Neljadimensionaalsed on meist ees paljudes asjades, meis enestes on kõik koledasti segamini. Ja nii, nagu ei kunagi enne, tunneme vahendite viletsust. Me ei eksinud palim- plastena, nii et meid pidanuks saatma asja võtma kätte uuesti algusest pääle. Ma ei näe, et edasine käikki olnuks aina vigasem, aina allaviivam. Aga nüüd ometi me oleme armetumad kui inimesed enne palimplaste. Kas see ikkagi ei ole rohkem kui ainult matemaatiliste võimaluste juhuslikkus. Kas meie uitvad hinged ei hävine viimati nii nagu palimplasti hooletult kulutatud keha. Pikkamisi, igas elus jälle rohkem, kuni ei olegi seda kedagi, kes uidab, olgu ta siis permutatsiooni tegija, selle tulemus või hoopis midagi muud. Kas kõikide, nii öelda, hingede, saatus pole kõduneda ja kaduda viimati. Võibolla pole igavest üldse mingis mõttes. Vanamees: Mu meelest see oletus, mille üle olime nii rõõmsad ühel kollasel õhtul, on siiski õigem. Olgugi, et me olime mõnes mõttes viletsamad kui sõdivad inimesed enne palimplaste, ühes asjas oleme me kaugel ees ja selleks ongi ehk meie allaminek. Neil inimesil oli teoreetikuid, kes väitsid nad olevat neljadimensionaalsed tõepoolest, kuid mitte teadlikud sellest. Keegi neist ei uskunud ega püüdnud, kuigi see sääl ja ehk kõikjal oleneb sisse kasvanud usustki. Meie aga kogeme neljaliste olemasolu kõikjal, tunneme, et see “väike erinevus” on teinud nad hoopis iselaadseiks. Meil on kaks võimalust otse silma all ja seepärast me suudame neid kujutella ning haarata palju rohkem ning tõeliselt. Tolle planeedi olendid ei suutnud midagi. Ja siis neil on vajaline mõista, et võimalusi on rohkem kui mõistame arvata, vajaline valida uus suund, vajaline uut laadi vahenditega püüda teostada midagi. Ma ei teagi, mis kõik. Vanaeit: Mu meelest on ehk need mõlemad arvamised õiged. Ma ainult ei saa seletada endale, millise suurema asja aspektid on mõlemad. Ons see nüüd praeguse vahendi puudulikkus või viga selles, kes teda käsitab, ma ei tea. Ei ole hirmsamat asja, kui mõelda õpitud ðabloone mööda, kõneleda, elada ja surra. Ja ma ikka kangesti tahaksin uskuda, et see on meie tööriista liigne lihtsus ja armetus. Mäletad, kui ma vahel toon sulle midagi meelehääks, siis mul ikka on häbematu kiusatus seletada, kui palju olen näinud vaeva sellega, kui mitut inimest aidates paljus muus ma ta sain. Kui me neljandast kümnest minnes viiendasse olime väga õnnetud, põhjustehulgalgi polnud äärt, siis vaatamata tagasihoidlikkusele ning halvale arvamisele endist, me ometi mõtlesime, et kannatused meid õilistavad ja teevad meist apartse väärisobjekti. Enne taipamist, kui mu tundeis sinu vastu paistis endale juba midagi puudu, siis ma ei saanud seda tunnistada, vaid valetasin ðabloonseid sõnu. Rahulikult, kuigi ise tundsin, et see karistab tagasi jälle keha. Käsi tundus mitugi korda tillukesem konnajalast. Kas me teame, kumb selliseis asjus on süüdi, kas vahend või ta imaginaarse arvuga kasutaja? Vanamees: Mine tea, küllap ikka vahend, sest me tolleks imaginaarseks arvuks kipume pidama liiga paljut. Siis sa juba nägid ju, kui paljudest asjadest sõltub iga tunne: une sügavusest, unenäost, ilma omadusist, söögist ja kehakaalust ning muist taolisist asjust. Kõik

meie tunded pole muud kui vahendi reaktsioonid sääraste eritingimuste varal. Võibolla, nad pole iseendast midagi, umbrohtu pihutäis ainult. Paljudel põhjustel vahend peab oma elusust näitama väga muutuval kujul. Aga too imaginaarne, ma ei tea, kas tema käsib teistele tajutava avaldusena ometi säilitada ebamäärase kuid piiriteldud nivoo. Või teeb seda vahend ise? Ja kuigi nüüd just paistab, et vahend reageerib adekvaatselt nagu fotomeeter, see vaid näib nii. Pole ju mingit põhjust, miks mõniteist kilo normist kergemal hävinevad igasugused tunded, nagu mõned luksusasjad rõivail, mis nälja puhul müüakse maha. Miks just need kaovad, ebamäärast on ju muudki! Eks ole, võib ju arvata, et vahend teatavas olukorras kaotab üldse reageerimisvõime. Ta on siis ärarääkimata vilets. Oh pagan, et me jutt on nii segane ja mitte midagi andev. Vanaeit: Egas ta olegi, ütleme ainult juurde, et kui vahend enda olukorda tunnete varal ei suuda selgitada imaginaarsele kuigi täpselt, kuidas ta saab teostada siis üldse imaginaarse käske, kuigi küll vastupidigi on õige. Ta reageerib jällegi tunnete ja tunnetega nagu tindikala või tõhk muude nähetega. Ja nende varal imaginaarne püüab mõista, mis on tema oma elu. See on sihuke võimatu, toores ja õuepäälne mäng, et isu peab kaduma kõigil. Maailmas on midagi väga tõsiselt valesti. Vanamees: Ja kõige hullem on, et asi ei parane muude oletustegagi. Kui paneme imaginaarsegi vahendisse, siis on kindel, et ta on sügavamal selles kui tunne, ära mitte ütle, et tähtsam, sest siis pole ju väärtusotsustuse tegijat. Kui seisund hästi ei sobi vahendile, siis ta esmalt uimastab ja saadab hingama tunded, väga harva aga ka mõistuse viimaks. Siis me ju kummagi kaudu ei saa teada vahendi tõelist olu, kumbki pole kõik vahendist ja meie neid kaht ei oska arvata kokku. Milleks peaks siis eksisteeruma sihuke olend, keda materialistid hüüdsid inimeseks? Millekski ta ju ei kõlba. Ja mis veel siis, kui hakkame vaatlema seda imaginaarset, mõtlevat osa, mis ta suudab üldse, siis ta pole mitte üht põrmugi parem kui koer, kes ringilonkides nuusib oma tarkust ja jalga tõstes teatab teistele, et tema on selle küsimuse kallal aastaid otsa töötanud põhjalikult ja kavatseb lähemas tulevikus üllitada suurema teose kõnesoleva aine kohta, mis teataval määral rahuldaks teadmistenälga vastava ala tundmaõppimisel... Kuule, kas sain nüüd toime ühe vahva lausega, mis südamesse puistab pisut naeru? Sihukese kuradi lupardi pärast on tõesti häbi elada. Vanaeit: Lause oli vahva, aga sa mitte ei mõtlegi, et toosama kuradi lupard tegi ta iseenese vastu. Kas sa kunagi sellest oled aimu saanud, mis niisugune asjandus siis on tõepoolest? Mina mitte kriipsugi. Ja ega ta neljalisil, mitte kellelgi pole neile rahuldav. Kõik nad nutavad ta kallal, aga ei see saatan kuule iseenda ega teiste manitsemist. Mul on vahel sihuke tunne, et tema kuradi osad mängivad kokku omavahel ja veedavad aega oma saba tagaajamisega. ühel päeval jutlustab üks jupp, teisel teine, kummagi kohta on teada, et teda ei tule võtta tõsiselt. Ja siis jääb kõik kaunisti endist viisi. Just nagu mõni parasiit või mürmekofiil inimeses. Välja tuleks kurat visata, või hakaku ometi tööle, ärgu laiselgu ja õgigu nagu laisk siga kõikide teiste toitu. Kui sageli ta segab oma nii vahele tundeile ja siis nagu üks korralik kutsikas, abistab raipelõhnalisi seada kenadeks ridadeks ning matta tagavaraks. Vanamees: Sulle need tunded meeldivad rohkem kui mulle ikka. Ma nendest ka ei arva kedagi. Et neil pole sisemist kindlust, just nagu va udu ronib mööda iga pinda ja kui vahel vajub lohku, siis juba on ärarääkimata sügav. Kas ma Tema usklikuna küllalt pole palvetanud, et meil kahel läheks nii hästi kui kõigiti muudetamatus olukorras saab. Ja sa tead ju veel, millised olid mu tunded

arvestades enestega. Aga, kas ma sadu kordi ei leidnud end lõpuks paluvat enese eest. Ptüi kurat! Nagu ma ise üksinda oleksin midagi. Sa nüüd ütled, et see va raipese ninaga kutsikas, torkas kauni ning õilsa “mina” vahele. Võibolla, aga mis tunne see on, mis hardus, mis äkki kuulab hoopis teist kirja lapi sõna? Kuramuse armetud on tundedki, ära sa mitte räägi vastu, ütleme, sa tunned rõõmu minuga olla, muide ma pole iialgi saanud aru, kuidas see üldse võib juhtuda, nojah, tunned rõõmu minuga olla. Aga misasi see tunneb rõõmu? Kogu keha või see kutsikanäru või midagi muud? Otsi, mis otsid, ei saa sa tema algust kätte ega taba iial hetke, mil ta lõpeb või läheb üle teiseks. Ja mis asi see üldse on, mida ta väljendab justnagu sipelgalehm, kui teda kõditatakse. Mäh, et ma nüüdki ei oska paremini öelda seda “mis asja”. Aga aru ju said, nojah! Vanaeit: Umbes vist. Nõnda siis meil pole mitte midagi, millega võiks hakata midagi pääle. Oma mõistuse oleme küll kõvasti sundinud tööle kepiga ja meelitamisega ja kui pelgas hulluksminemist, sai süüa ja nuhelda. Ei see kutsikamaitki meid kuigi kaugele toonud. Ja muuga oli veel vähem midagi hakata pääle, kui saaks kondenseerida rohkem tundeid, mitte ainult paari, nemadki ütleks midagi, millest vast vahend terveni saab aru ja teatab sellest siis mõistuselegi. Aga ei kondenseeri meie neid rohkem. Ma küll oleks tahtnud katsuda sellega, mida hüütakse häbiks, kuigi ma ei usu, et see on tunne, ennem pagana kutsika diktaat kogu kehale sellele mõistetavalt. Oleks ikka ilmamaa tore küll näha, milliselt häbi näeb kosmost ja tulevikku. Ma mõtlen, et üsna õieti. Sest see, kes kõik asjad, kõik astmed, kõik vahendid on teinud nii ebasobivaks ja viletsaks, sel minu meelest peaks olema häbi. Ehk ka mõnede muude lolluste pärast. Ja siis inimlik häbi peaks taipama, mida ta just häbeneb. Sest tõesti oleks midagi kasu. Vanamees: Kui me kuskil ja kuidagi peaksime saama ellu, siis seda küll teeme. Virutame kasvõi kogu kosmose häbi kokku ja tema ette. Vanaeit: Las räägivad siis. Las see õelus, olgu ta kes või mis tahes, seletab ära, miks inimene on tehtud nii lollakalt, et ta ei saa olla õnnelikki kuigi kaua. Põhjus püsib, aga õnn ei ole enam sama. Mis jaoks seda tunnet üldse, kui meie riistapuud seda ei suuda taluda ja kavala kauba ning petise tööga sokutab ta asemele midagi kvaliteedilt sama hääd ja sügavat. Ja see pole mitte ainus asi. Vanamees: Kus sellega. Ta käest oleks niipalju pärida, et parem oleks suu ajada ammuli ning seista nii, sest küsida nagunii ei jõuaks. Mis ta pagan aga peaks vastama ilusa hävingu kohta? See oleks tõesti asi teada! Ei tea, kas ta ütleks, et ükski ilus asi pole veel küllalt nii või julgeks ta koguni öelda, et ilusat kui niisugust pole olemas, vaid see on eufemism sex-appeal'i jaoks. Pagana uhke oleks teada, kuigi tema nagu korralike kodanike esivanem arvab vist viimast moodi. Vanaeit: Mis sa nüüd sihukesest asjast? Vanamees: Ah ise oled parem või? Pott, ära sõima pada! Tead, ma seda arutades päris selgesti tundsin, kui mõnus oleks jälle hakata otsast pääle, koguni sedagi elu. – Mis siis veel, kui oleksime vähekesegi ilusamad ning õnnetundel oleks ruumi meis ikka koguneda endisest enam. Ei oska arvata järgmistki elu ilma nende kaheta ja kuigi, pagana loll oled, kõik võib ju olla teisiti ja sihukesi mõisteidki ei tule uues elus enam pähe. Vanaeit: Ei mina küll pole näinud midagi ilma nendeta, kuigi vahel mõtlesin, et ma seletan õnneks ilusa ülegi nähte, mis pole üldse,

vaid väliselt sarnaneb. Mitte ei usu, et niipea kosmosest kaoksid need mõisted, võibolla mitte kunagi. Kindlasti me võiksime olla ilusamad ning õnnelikumad, aga noh, sa ju tead, nüüdne järgmine elu on asi, millest meil pole mitte udutuhkagi aimu, milline ta saab. Mine tea, ehk oleme kõverate nägudega nagu konnad või pikaks veninud nagu jõhvussid. Ära kõssa midagi, mõtle kui lõbus asi oleks lugeda üks jõhvussi esteetika. Eks ole? Vanamees: Ma peaaegu mõtlen, et lõbusam oleks armastusjutt, milles me oleme tehtud elevantideks. Ei, see asi pole õige. Me ajame sihukest noorteloba ja maailmalõpp ligidal. Ei see passi meie vanuse ja väärikusega, meie peame ju nooremaile olema eeskujudeks, aga õilsaiks meid küll ei saa nimetada. Peaksime seisma vapralt nagu sambad, liigutamata ainsatki lihast valuliselt krampikiskunud näos ja vaatama määratu leinatundega ning ometi sangarliku hoolimatusega kord taevasse, kord mõnele tähtsale asutusele, kus hävineb niipalju meie rahva paremate poegade ja tütarde käte ning päätöö viimisteldud saadusi nagu: pudelisiltide kollektsioonid, mapid autogrammega isikuilt, kes pole olnud tähtsad mingil kombel, seeriaid, mis koosnevad kellegi suure diiva ning kõikide naiste piltidest, kes arvasid end temale taoliseks, mis veel rääkida musttuhandest taolisest kogust, mis enamasti on koostatud ettevaatamatuse või kuritahtliku käe läbi prügimäele sattunud rahvavarandusest. Vanaeit: Kuule, taat, ära nüüd loba niipalju! Lähme parem hulkuma ning kaema. Maailma ots on üks väga kena ning kasulik asi eriti sääl, kus inimkond on uppumas ise oma sõnnikusse. Tuleb ikka teist vahtida, muidu viimaks järgmises elus kahetseme, et ei vaadanud. Aga, küll oleks põrgu lahti, kui tuleks hoopis midagi muud. Oh neid risumägesid, mis hävitada, et kutsikad ei saaks joosta ülesalla igakord ladval klähvides: “Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin!” EPILOOG Sinine avarus. Vasakul all nurgas valgessemähkunud, mitte kunagi ainult inimlikku muljet jättev kogu, kes ei seisa ega istu. On nagu osa seda avarust, siis jälle nagu see kehastunult. ülalt vastava hääle kuju pole näha, aga valge kogu paistab nägevat seda. Hääl ülalt: Ära ehmata. Ära kahtle. Midagi sellest pole õige, mis ma räägin ja kõik on. Ära pelga neid labaseid sõnu. Kellele ma räägiksin õigelt tarka? Usu mind, oh usu mind, mitte ainus kübekene sinus pole olnud iial nii üksinda kui mina. Ma ei tea, mis oli aeg, mis hulkumine, kui otsisin ja otsisin kedagi taolistki endale. Neid peaks ehk olema, kuidas võiksin mina olla ainus? Oh, ma ei leidnud ja kui palju kordi olen kahetsenud, et ma ei otsinud edasi, edasi sellesama tunnini. Ma tunnistan, anna andeks, mul oli igav. Ma ei suutnud enam ühe tuhahunniku juurest minna teise juurde. Anna andeks, see oli minu süü. Ma pidanuksin, oh pidanuksin, kui palju mõttetut, mõttetut vaeva jäänuks siis olemata. Aga ma tahtsin, kas või hetkekski näha omataolist. Kas sa mõistad üldse, mis tähendab mitte teada, mitte aimatagi, mis on naer või nutt, mis hääl? Siis mina ei teadnud. Oh, anna andeks, tahtsin omataolist. Ei minul olnud midagi muud, millest teha teda kui tuhast ja neist valguseriismeist, mis pudenevad minult nagu kulumistolm. Võibolla kuskil, kuskil veel ometi leidunuks midagi paremat kui tuhka, millest ma ei teadnud, mis ta on. Kui hästi ma nüüd tean! Kui valusalt hästi, sest tuhk ei salli valgust, mis teeb ta elusaks. Sina tead ise, kuidas ta vihkab teda või mitte enam, oh ometi mitte enam. Kosmos: Tõesti mitte enam ja vist iial mitte. Aga mis tean mina? Sinu silmad näevad kõigisse soppidesse. Mulle on imelik nõuda

aru Sinult, ometi ma nõudma tulin ja ometi mitte. Sest tunnen, tean. Ja ei mõista küllalt. Mis on saanud mu tormakast soovist, mis mu tungist teada? Hääl ülalt: Ma olen kannatanud, oh mitte ainult see, mis ma tegin! Iga valu oli ja on süüdistus mulle. Ja rõõmu, kui vähe, kui vähe tänu olemasolu eest, kasvamise võimaluse eest. Mina olen eksinud, kõik oli eksitus. Ainult piina. Ainult piina nägin kõikjal. Valgus pani valutama tuha. Valgus kaebas, et ta on manatud tuhka. Ma kuulsin kõik, nägin kõik. Sina ei tea, kui hirmus see on! Tuhk võis hetkeks enda lahutada valgusest, vihaga, lootusetult. Valgus võis põgeneda tuha seest. Aga mina, aga mina... Mina ei saa end tappa viivukski, petta endale puhkust. Hetkekski kergendust pole mulle. Mõeldamatu arv kordi olen tahtnud surra, aga ma olen, olen igavesti. Sinus räägiti Ahasveerusest ja tema valust. Oh, keegi ei mõelnud minu valule. Mitte keegi. Ja ma olin süüdi, ainult süüdi. Kosmos: Aga miks Sa panid kokku tuha ja valguse, miks Sa tahtsid surmast ja elust teha midagi uut? Kas Sa ei teadnud siis, kas Sa ei mõistnud siis? Miks Sa ei teinud end pooleks kui Sul oli igav? Miks Sa ei kogunud mind oma valgusest? Hääl ülalt: Ära küsi nii! Sina tead ju! Ma ei taha kõnelda endaga. Omasugusega tahan. Ja ma mõtlesin alguses, et teen hääd. Kui kahju mul oli tuhast. Kui kahju, nüüd sa ehk mõistad, vahel mõistsid teadmata seda. Mõtlesin ta teha elusaks oma valgusega, üsna vähega. Mõtlesin, et valgust on vähe ja panin teda piskuhaaval. Sinna, kuhu sain. Aga ei see vähendanud valu. Ei muutnud midagi paremaks. Tuhk karjus, kaebas, tõrkus. Ja valgus nuttis ning kannatas. Sajatas mind, oh, kuidas sajatas. Mis jumal on see, kes on teinud sellise ogaruse, sellise koleduse, armetuse. Miks ta ei võinud seda jätta tegemata, kui ta ei tulnud toime paremaga. Kõigil oli õigus. Ma ei saanud paluda andeks, ma ei saanud seletada, miks ma tegin nii. Mitu korda, mitmele kohale ma saatsin end abiks. Kergendama valu, õpetama. Seletama. Aga tuhk vihas selle vastu, kes tahtis teda elusaks, hakkas mässama. Väänas valeks iga õpetuse, iga seletuse. Ja minu hää muutus jälle kurjaks. Nägin ja nutsin. Karjusin. Aga mul polnud kedagi, kellele pihtida. Kedagi, kes oleks võinud anda andeks minu patu. Patu, et ma olen teinud säärase kosmose. Selle andestamatu patu. Kui palju kordi olen katsunud paluda talt endalt. Ta ei mõistnud. Ei tahtnudki. Oli täis viha sellele, kes ta on teinud. Nõudis ainsaks hääteoks oma hävitamist. Tuhk mingu tuhaks. Valgus valguseks. Kaoks kõik piin. Aga mina ei suutnud. Mina tahtsin hääd. Hääd tuhalegi. Rõõmu valgusele. Tõesti ma tahtsin hääd. Mul oli hale hävitada seda, mis olen teinud. Nemad aga nõudsid, nõudsid minu viha, nõudsid karistust. Ja keegi ei uskunud, ei tulnud mõttelegi. Et ma kosmose võin hävitada üksnes meeleheidus, üksnes siis, kui ma enam ei usu ega looda. Kui mõistan, et mu kavatsus on teostamatu. Iial mitte vihast tuha vastu, mis tõrkus. Mitte vihast valguse vastu, kel polnud küllalt elu, küllalt jõudu panna elama. Ilma vägivallata. Tuhka elama. Tuhka tahtma elu. Ei iial. Iial mul polnud viha. Mul oli patt. Oli häbi, oli süü. Et minu soov. Et mu ainus ja õige soov. Ainult vaeva, vaeva ja valu. Kes kannatas enam? Kes kannatas enam? Ei ole kedagi, kes teaks. Ei olnud kedagi, kelle käest võinuksin küsida nõu. Kes õpetanuks mind. Pisutki aidanuks. Kogu maailma piinad kokku, kas need võivad olla suuremad kui Jumala piin, et sellest, mis on tahtnud hästi, ei saa midagi. Kas see võib olla suurem kui piin, et oled rumal, oled tahtnud igivõimatut. Ja oled teinud ainult, ainult, ainult piinu. Kui ma olen teinud rohkem valu kui kannud ise, siis ei õigusta mind enam midagi. Siis, mina olen siin, tule ja karista mind, tule ja tasu mulle kätte. Et olen

püüdnud hääd – ja teinud vaid kurja. Et olen taotanud rõõmu – ja tekitanud vaid valu. Olen tahtnud omale kaaslast ainsast muiduolevast – ja ei tohigi saada kaaslast. Olen teinud sellise kurja olendi, kes peab hukkama minu. See on õige, see on mu karistus. Nagu juttudes, nagu neis juttudes, mis räägiti kuradist, kes tegi hundi. Kui ma ei tahtnud omanäolist, omasugust ja tegin võõriti, siis tule ja karista. Sinul on õigus ja minul on ainult süü. Ei ole kedagi, kes olnuks nii rumal, nii üleannetu. Sest mis õigust oli mul soovida, kujutellagi midagi muud kui tuhka ja ennast. Neid mustjaspunaseid pilvi, millede vahel hulkusin ja otsisin. Kedagi, kes oleks minutaoline, igavesti olematut. Mul polnud õigust. Oli vaid lootus, et. Soov, et. Ja ma suutsin midagi. Aga ma ei teadnud, et teen niipalju valu. Ma tõesti ei teadnud. Ei teadnud. Ma kahetsen, kahetsen, kahetsen. Kui sa teaksid, kuidas ma lootsin, kuidas ma ootasin, kuidas, kuidas. Ma ei teadnud muud, kui ootasin hetke, mil üks raasukenegi taipab. Kosmos: Mina sain nõudma aru, ma nõudsin, kuidas nõudsin. Viimaks tahtsin teada, milleks. Ja ma mõtlesin, et tulen mõistma kohut koletise üle, kes tujukalt ja tuimalt mõnuleb kannatuste üle. Kelle ainsaks rõõmuks on vaadelda neid. Ma ei uskunud seda päris kindlasti küll. Vahel ma arvasin, et minu olemasolul on mingi muu mõte. Ja üsna harva, et Sind polegi mujal kui minus. Et Sina kasvad ja saad minus teadlikuks. Siis jälle mitte. Mu oma aeglane kasv pahandas mu jälle. Midagi ometi oli väljaspool mind. See häiris. Ma jälle nõudsin aru. Küllap Sa vastasid, aga kogu see tuim tuhk minus, mille läbi tuli vastus, moondas Sinu sõnad nii, et ma ei rahuldunud. Aga ükskord kuskil, kas Sa nägid seda kohta, kus tuhk esimest korda tahtis saada elusaks. Seda hetke, mil ta uni oli täis ja ta tahtis ärgata. Kas Sa taipasid seda silmapilku? Kas see ei vähendanud Sinu kannatust? Ma nüüd tean, kui suur ta oli. Ma mõistan. Kas see hetk tegi Sulle rõõmu? Olid kannatamatu, kas? Kas olid õnnelik? Hääl ülalt: Taipasin, oh taipasin. Seda hetke, jah just seda, mil tuhk kinnitas, et temagi on valgus ja valgus tuhk. Seda puhku, mil elusa ja surnu vahel enam ei tehtud vahet, kõik sai üheks, kõik tahtis olla elus ja surnu korraga. Sa oskad vist aimata seda rõõmu, mis tuntakse siis, kui midagi ärkab. Läheb sellele teele, mida on loodetud. Kui ükskord tunned, oled teinud palju kurja, aga pole eksinud. Oli õige, mis tegid. Polnud rumalus. Ei ole häbi enam enda ees. Ei tunne end patusena. Ja siis mõtlesin: vast viimaks ometi saab temast see, keda tahtsid omale. Kellega saab rääkida, kellega koos pole üksi. Unustasin kõik oma valud ja mõtlesin ainult sinu kannatusile. Olnuile ja eesolevaile. Armastasin sind. Tahtsin teha nii väikeseks su valusid, kui aga suudan. Et tuhk ärkaks kõikjal ilma piinata ja tõrkumata. Küllap ma mõtlesin, kuidas. Otsisin viise ja olin õnnetu, et sain nii vähe olla abiks. Et sina ikka oma vaevaga pidid rabelema üles ja kasvama suureks. Õnnetu veel, vahel koguni rohkem. Sa ju hakkasid aimama, mis tuleb. Ootasid mult abi. Ja vahel just sääl, kus ma ei saanud kuidagi. Sa nutsid, et ma ei hooli. Mõni raas pahameelega taganes uuesti tuhaks. Ja ma kartsin väga. Kartsin vahel väga sinu pärast. Et sulle ei paista küllalt selgelt, et armastan sind. Rohkem veel, kui tundub sulle. Siiski olin õnnelik, kui nägin, et aimad. Püüad pooluniselt. Küllap tundsid isegi oma hämarasse mu rõõmu. Tundsid mu õnnetustki ega teadnud päris selgelt, miks. Aimasid ja püüdsid. Mu õnnetus polnud siis enam nii suur. Tuli jälle rõõm. Sedagi tundsin juba. Aga harva veel aimasid, miks olen rõõmus. Kosmos: Mina tulin pärima viimati, ikka veel. Aga nüüd ma ei taha enam teada midagi. Sina tahtsid mind. Tahtsid hääd. Mul on häbi, mul on hale, et tuhk minus tõrkus nii kaua. Palun andeks, kuigi ei tea, mis on paluda. Kuigi sel enam pole tähendust. Minu

tõrkumine oli rumal. Tige nagu lapsel, kes teab ainult ennast. Ja kõik mu kannatused, kõige suuremadki valud, ainult lapse lollus. Kes nutab, kui tema tahtmist ei tehta. Kellele aga oma tahtmise täideminekki ei tee rõõmu. Olin üleannetu, taipamatu. Olin edev ja loll. Vaevlesin seletades häda ja viletsust, õigustades vahel tuhka, vahel valgust. Väga hilja hakkasin uskuma, tundma, et tuhk peab mõistma kuulata valguse sõna, siis polegi viletsust. Mitte kuulama sõnu. Midagi muud. Ei mõista öelda. Ma kahetsen, aga ma ei tea, mida. Kuidas saab kahetseda, et olin laps ja kangekaelne? Mul on häbi, et ma ei taibanud varem. Mul pole õigust kaevata millegi üle, sest Sina tahtsid hääd. Sest elus puu on enam kui pihutäis tuhka. Mul on häbi, et niikaua tahtsin olla tuhk. Hääl ülalt: Ja nüüd sa ei aruta enam, et tuhk on õilis, tuhal on rahu, tuhal on kõik. Sa enam ei mõtle, et olematus on ainus rõõm ja kõik muu pettus ning valu. Nüüd ma saan kõnelda sinuga. Nüüd me võime hulkuda ja otsida, kas kuskil on midagi meietaolist. Sa enam ei tõrgu, kas? Kosmos: Nüüd me võime kõneleda ja seda on palju. Nüüd me võime otsida, aga me ei leia kedagi Sinu ega minu taolist. Ma ei tea, mis oled Sina, mitte ainult mu valmistaja, mitte ainult see, kes armastab mind. Ja ma ei tea, kes olen mina. Mitte Sinu laps ainult, mitte Sinu armsam ainult. Ja ma ei mõista arvata, mis me teeme kahekesi. Aga meil on hää. Tuhk on õnnelik, et elab. Ja Sina oled õnnelik. Aga mis tuleb edasi. Mis tuleb nüüd? Meie oleme kannatanud nii palju enese ja teise pärast. Kas me pole viimati nii harjunud sellega, et otsime uusi võimalusi vaevelda. Meie? Mina? Ära lase mind, ära mitte mind lase. Hääl ülalt: Ei sina tahagi enam seda. Ja mina ei lase. Mina armastan sind, kuigi me kumbki ei tea, mis see on. Mis me saame kätte, mida me taipame. Kas on meist suuremaid? Kas me nii neid mõistame? Kus on kaugus? Võibolla nüüd keegi meile nähtamatu seletab sellegi, miks oli tuhk, miks olin mina. Võibolla sina mäletad nüüd, millest oli tuhk? Kust ta tuli mu ümber. Ma kogu aja mõtlesin, aga kelleltki polnud küsida. Ja kui ma seda ei tea, siis endastki mitte midagi, sinustki mitte. Võibolla sa mäletad. ütle siis mulle. ütle, kes ma olen, kust ma olen, miks ma olen? Sina ainult võid seda öelda, kui me ei leia kedagi teist, kui Sa usud, et polegi muid kui meie. Kosmos: Võibolla, ma tean. Võibolla, ei oska öelda. Ikka veel mul on häbi endast. Ikka veel tuhk pelgab ja kardab Sind. Armasta mind ikkagi, veelgi. Küllap ma vastan, teadmata, et vastan. Mul on kahju, et olen rumal, aga Sa tunned. Natukenegi ehk tunned minust, mis oled ise. Vaata mind, vaata alati mind. Ära jäta mind omapääd. Vaata mind kartmata. Minus pole midagi enam, mis neaks, mis sajataks või tõrguks. Ma ei taha valu ega taha teha valu. Kui Sa nüüd vaatad mind, siis ehk näed. Ja kui Sa ei näe midagi, kui ei saa vastust, siis tee minuga, mis tahad. Tee mind uuesti. Kas või mitmeid kordi. Olgu veelgi valu, teissugust vaeva. Ma tahan, et leiaksid vastuse minust. See on ju mu ainus mõte. Hääl ülalt: Ma ootan. Ma katsun kuulata. Võibolla ma aiman juba, hakkan taipama. Oh, ükskord ometi midagi. Ometi mitte enam üksi. Ometi mitte enam üksi oma süüs ja patus, et olen teinud sinu. See polnud patt, see pole süü, see oli õige. Ometi mitte enam üksi. Kosmos: Mitte iial üksinda. Kuule, mis on sõnad, mis on tunded, mis on kõik? Aga mulle tundub, tean, mis oli tuhk ja mis oled

Sina. Vaata, vaata nüüd mind, nüüd vist näed. Ja, ja meie, meie ei ole iial enam üksinda. üksindust ei olegi Sisukord Märkused ja viited Deemonlik Jumal 1. “oma maja eest”, st. isklikus asjas 2. Chalkedoni dogma – Chalkedoni kirikukogu kuulutas kehtivaks dogma Kristusest kui jumaliku ja inimliku loomusega isikust. 3. Rudolf Otto (1869-1937), saksa protestantlik teoloog. Peateoses Das Heilige (1917) kasutas religioosset ja eetilist vastandades mõistet “numinoosne”. Numinoosne kui jumalik tahe avaldub R. Otto järgi värinaid tekitava saladuse – mysterium tremendum'ina. 4. Elohim – Iisraeli Jumal (heebrea k.) 5. wakonda – siuu-indiaanlaste järgi nähtamatu elujõud asjades ja elusolendites. orenda – jumalik vägi, mana (irokeesi k.) 6. Rudolf Karl Bultmann (1884-1976), saksa protestantlik teoloog. Mõjutanud teoloogiat ja kirikut Uue Testamendi demütologiseerimistaotlustega. 7. “kiidusõnad” 8. Markion (u. 85-160), varakristlik teoloog, gnostitsistliku sekti (markioniitliku kiriku) rajaja. Vastandas Vana Testamendi seadusejumala end Uues Testamendis ilmutanud heale Jumalale. 9. “põhjuste põhjus” 10. “juhuse läbi, juhuslikud” 11. Koheleth – Saalomoni õpetussõnad. 12. ^se'ol – allilm, surnuteriik (heebrea k.) 13. Julius Wellhausen (1844-1918), saksa protestantlik teoloog ja orientalist. Hegeli mõjul vaatles Iisraeli rahva ajalugu, religiooni ja kirjandust ühtse arenguprotsessina. 14. Sidna Aissa (Sajjidna 'Isñ) – Jeesuse nimekuju Koraanis ja islamis üldiselt. 15. apokatastasis – algoleku taastamine (kreeka k.) 16. Oo, kuula Huggati nõu – ta teab, kui väsimatult ebaõiglust harrastades keerleb sfäärisõõr ei ainsat leidu Churasani rahva seas kes võidelnuks taevaga nii nagu too kuni võimukalt lähedase Jumala otsuse järgi ta usu läbi sündis maailma haardesse.

Pessimismi põhjustavad nähted

Autori dateering: 20. II 1930-6. IV 1930 1. “Lapsed ju otsekui ütlevad oma vanematele: Noh, mõtelge siit äraminekule, et meiegi saaksime mängida oma kometit. Tüütusega täidetud inimelu on ju komet.” 2. Evelyn Underhill (1875-1941), inglise müstik. Teoses Mysticism (1911) kirjeldas üksikasjalikult oma usulisi elamusi. 3. Siin ja edaspidi on Spenglerile viidates tsiteeritud tema peateost Der Untergang des Abendlandes. 4. Arthur Roose (1903-1929), eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija. Romaan “Võhrupesa” (1927). 5. Martin Franz Dibelius (1883-1947), saksa protestantlik teoloog, oikumeenilise liikumise edendajaid. 6. “Reeglina on iga terve inimese tavaliseks kindlaks kohuseks abiellu astuda? Ning on vale seda mitte teha. Igaüks on kaasvastutav oma rahva tuleviku ees. Seetõttu pole asi mitte selles, mismoodi paremini hakkama saada ja mugavamalt elus läbi tulla.” 7. uki-yoye – viletsuse maailm (jaapani k.) 8. “Me oleme tänapäeva kõrgeim rahvas! Me peame inimkonda edasi juhtima ja igasugune halastus, mida me alamatele rahvastele osutame, on patt meie ülesande vastu.” 9. “Ta peab sööstma täägiga vaenlasele ribidesse; ta peab oma püssi nende kolpade vastu puruks taguma, see on tema püha kohus, tema jumalateenimine.” 10. Leonhard Ragaz (1868-1945), ^Sveitsi protestantlik teoloog. I maailmasõja järel jõudis siiski vägivallatuse ideedeni. 11. Doorn – linn Hollandis, kus Wilhelm II elas pärast troonilt kukutamist (1920-1941). 12. “tänane eksitus” 13. Reinhold Seeberg (1859-1935), baltisaksa päritoluga protestantlik teoloog. Tartu ülikooli süstemaatilise teoloogia prof. 1885-1889, hiljem tegutses Saksamaal. Püüdis ühendada ranget luterlust positivistliku teaduse seisukohtadega. 14. Kant-Laplace'i vaated – nebulaarhüpotees: päikesesüsteem on moodustunud pöörleva hajusaine tihenemisel. 15. Ilmajää teooria – austria inseneri Hans Hörbigeri (1860- 1931) esitatud teooria, mis seostas universumi tekkimist ja arenemist ilma- ruumis leiduva jääga. 16. “Pärast surma on eksiõpetajad ilma jäetud õpiku igavesest õndsusest ning aetud märkuste puhastustulle, kust nad usklike eestkostel tõusevad õnnistatult paragrahvide paradiisi.” 17. teoditsees (kr. teodiike) – Jumala õigustamine, püüd leida vastust küsimusele, miks eksisteerivad maailmas headus ja kurjus. 18. Tschung Hü Dschen Ging – hiina filosoofi Yang Zhu (Yang Dschu) peateos.

19. “aeg on lõpliku vormimääratlus” 20. “Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.” 21. “lõplik mahutab lõpmatu” 22. “igavene valgus” 23. “see ajastu”

Kristjan Valdma Ilmunud: “ERK” 1937, nr. 7/8. 1. Olaf Sild (1879-1944) – eesti usuteadlane ja kirikuloolane. Tartu Ülikooli ajaloolise usuteaduse professor 1919-1940. Jan Kvacala 1. Hakapelita'd (hakapelliidid) – soome ratsanike nimetus Gustav II Adolfi sõdades Poolas ja Saksamaal. Nimi on tuletatud nende sõjahüüdest Hakkaa päälle! 2. Lissa (Leszno) oli 16.-17. saj. Böömi vendade ja saksa luterlaste tegutsedes reformatsiooni tugipunktiks Poolas. 3. John Dee (1527-1607), inglise matemaatik ja astroloog. Kirjutas uurimusi ka keemia ja navigatsiooni alalt. 4. Robert Fludd (Robertus de Fluctibus) (1574-1637), inglise filosoof ja arst. Levitas Inglismaal Theophrastus Paracelsuse loodusfilosoofilisi ja teosoofilisi ideid. Fluddi järgi valitsevad looduses sümpaatia- ja antipaatiaprintsiip, mida tingivad magnetjõud. 5. John Wilkins (1614-1672), inglise vaimulik ja filosoof, tegeles ka matemaatika ja keeleteadusega. Muuhulgas taotas kõigi keelte jaoks ühist universaalset kirjasüsteemi. 6. John Wiclif (Wycliffe) (u. 1330-1384), inglise teoloog, filosoof ja kirikureformija, protestantliku reformatsiooni eelkäijaid. Korraldas Piibli täieliku tõlkimise inglise keelde. 7. Wilhelm Postell (Guillaume Postel) (1510-1581), prantsuse õpetlane. Tema arvukate tööde seas leidub käsitlusi loodusteaduste, orientalistika, teoloogia ja ajaloo alalt. 8. Joseph Wilpert (1857-1944), saksa arheoloog, uuris varakristlikke mälestisi Roomas. 9. Ernst Wilhelm Hengstenberg (1802-1869) ja Konrad von Hof(f)mann (1810-1877) juhtisid XIX sajandi keskpaiku nn. Erlangeni koolkonda, mis konservatiivselt meelestatuna võitles uute teadussaavutuste tunnustamise vastu kirikus ja teoloogias. Armastusest 1. “Laevahukus kannatanu haud olen; sina aga laevata; sest ka sellal, kui meie / olime hukkumas, sõitsid teised laevad

merd” (Jaan Undi tõlge) Theodoridas, kreeka luuletaja, pärit Syrakusast (III saj. e. Kr.) 2. danaiidid – kreeka mütoloogias Egiptuses elanud Danaose 50 tütart, keda vägisi tahtsid naida Danaose venna Aigyptose 50 poega. Isa nõuandel tapsid kõik Danaose tütred peale Hypermestra pulmaööl oma peigmehed. Karistuseks pidid nad allilmas kandma sõelaga vett augulise põhjaga tünni. 3. Monolaatria – ühe jumaluse väljavalimine ja teenimine. 4. Benjamin Constant – Henry Benjamin Constant de Rebeque (1767-1830), prantsuse kirjanik ja poliitik. Polemiseerides Chateaubriand'i teosega “Kristluse vaim” rõhutas sisemise vabaduse tähtsust kristlasele. Tuntud on tema pihtimusromaan “Adolphe” arvukate armulugude kirjeldustega. “...suureks küsimuseks elus on valu, mida põhjustatakse.” 5. * - olema omatud * - omama 6. Villiers de l'Isle-Adam (1838-1889), prantsuse kirjanik, harrastas okultismi, vabamüürlust ja teosoofiat. Romaanis “Tuleviku Eva” (1886) ennustas ette tulevasi tehnikasaavutusi. Oma jutustustes pilkas heakodanlikku elu ning hingetut klassifitseerivat teadust. Kirjandusest 1. “Kui inimene võiks unes kõndida läbi paradiisi ja talle kingitaks lill, tõenduseks, et ta hing on seal tõepoolest olnud – ja kui ta ärgates leiaks selle lille oma käest – Ojaa, mis oleks?” 2. Conrad Aiken (1889-1973), ameerika luuletaja. Ta loomingule on omased intensiivsed vaimsed otsingud. Kirjutanud ka lühiproosat ja kriitikat. 3. “Võta ta kaasa, kui sa pääsed välja taas, see lill saab sinu passiks.” 4. S. T. Coleridge'i Pantisocracy – Samuel Taylor Coleridge'i unistus rajada Ameerikas omaette kogukonda. 5. “Siis tõi siirupikuninganna kuuldavale täiesti ebaloomuliku naeru, mis kõlas nagu kuue hobuse hirnumine kokku. See oli nii jube, et tema võltsesihammas lendas suust kuulina välja, täpselt kõuts Bobile pähe. Too ehmatas kohutavalt ning hüppas kroonlühtrile, karvad turris. Otsemaid jooksis teener Charlie hõbedase kandiku järele, pani hamba kandikule ja ulatas selle aupaklikult siirupikuningannale. See asetas hamba jälle oma kohale.” 6. Hanns Heinz Ewers (1871-1943), saksa kirjanik. Harrastas groteskset ja õudustäratavat laadi. Avaldas ka romaani Horst Wesselist (1932). 7. Oskar Panizza (1853-1921), saksa kirjanik. Avaldanud luulet, draamasid, pamflette ja satiire religiooni, kiriku ja paavsti vastu. 8. “Ka kõuts Bob sai ühe süsti ning kärbsed seinal samuti.” 9. “värske, võltsimata huumor”

10. “Rõõmustavaks tõendiks selle kohta, et meister Klingerile ka huumor mitte võõras pole, võiks olla grupp kolme tantsijannaga, kes ülemeelikus hoos tantsivad ümber väikese Amori, kes liikumatult oma kännul metsasarve puhub.” 11. “^Sampanja paukus” 12. “näeb välja väga noor, kuid pisut kahvatu ja kannatav; tal on elavad silmad ja ülimalt sõbralik ning armastusväärne ilme” 13. “nägi välja väga kahvatu ja kõhn, tal oli kannataja ilme ja ta vaatas pealtvaatajaile ainiti otsa” 14. “on geniaalse näoga noor mees; ta on kahvatu ja tal on kannataja ilme; aga tema uhkeist silmist kõneleb südamlikkus” 15. “ma ei heida talle ette pahelisust, vaid vastupidi, pahelisuse kujutamist voorusest totrama ja tüütumana” 16. “väljendamatut pole olemas” 17. “mida ei tohi väljendada” 18. “ei ole mitte üksi kasutamiseks inimestele, kes loevad raamatuid, mida nad ostavad; ta sobib veel paremini kõigile neile, kes on väga rõõmsad otsustama teose üle lugemise piinale andumata” 19. “on muidugi mugavam ja kindlam!” 20. “Otsida põhjust kui otsida tõde: nad jätavad asjad sinnapaika ja lõbustavad end põhjustega tegeldes.” 21. “naljakad jutukaaslased”, ka “naljakad põhjustajad” 22. “Varas võib vahest mõelda, et kalliskivid, mis ta näppab, on tehtud talle varastamiseks; aga kas see oli juveliiri algne kavatsus?” 23. “ülevad laused” (mõtteterad) 24. “Süngevõitu. Uued pilved poliitilisel silmapiiril. Kitsas silmapiir. Uued silmapiirid avanevad.” 25. “Selles pimedas hauas” 26. Viide algusvärssidele luuletusest “Palve põua pärast” (kogust “Neemed Vihmade lahte”): “Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul, Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.” Juhan Sütiste avaldas arbujaid materdava kirjutise ajakirjas “Varamu” 1940 (nr.-d 5,6). Kosmose tunnetamisest ja keelest 1. Väiksema taevakeha kokkupõrge... on imetore näha, kuidas loodus on selle korraldanud, et hukk saab osaks vaid sellele taevakehale, kellele antud sündmus kasuks tuleb, samal ajal kui ta neid sissetungijaid veel täies õitseeas olevaist taevakehadest hoiab võimalikult kaugel. 2. Spinoza Deus sive Natura – “Jumal ehk Loodus”. 3. Caltha palustris – varsakabi

4. Olaf Stapledon (1886-1950), inglise kirjanik. Loonud filosoofilisi käsitlusi ning tulevikuromaane, mis haaravad aega pärast aastamiljoneid: Last and first men (1930), tulevikutragöödia Star Maker (1937). Mõjutanud oluliselt teadusliku fantastika kujunemist. 5. “ta on meil justkui lahti lõigatud” 6. “ei ole ühtki nurka universumis, millesse ta ei siseneks” 7. Friedrich Albert Lange (1828-1875), saksa filosoof, uuskantiaanluse esindaja. 8. Zenon Eleast väitis igasuguse liikumise näilisust ja illustreeris seda pildiga lendavast noolest, mis ometi asub igal hetkel teatud kindlal kohal maapinna suhtes. 9. Ubiquitas corporis Christi – Kristuse kõikjal-olu 10. dharmakaya – (sanskriti k. “suure korra keha”) mahayana traditsioonis Buddha tõeline, ajatu ja duaalsusest vaba olemus. 11. Moritz Winternitz (1863-1937), austria indoloog, Praha ülikooli prof. (1902). Uuris sanskriti kirjanduslugu ja veedade rituaale. 12. Karl Eugen Neumann (1865-1915), saksa budoloog, budistlike tekstide tõlkija. 13. “teed, mis üle kõige” Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest 1. T^sandrakirti – Madhyamika, “kesktee” koolkonna esindaja budismis. Elas 8. saj. e. Kr. ja püüdis esitada Nagarjuna õpetust tema algsel kujul. Rõhutas loogiliste otsustuste suhtelisust. 2. “Sa tahad seda omada selleks, et sellele enam mitte mõelda.” 3. “Luulevaim on Tõeline Inimene, ...keha või väliskuju on pärit Luulevaimust.” 4. “Kõik asjad sisalduvad nende igavikulisel kujul Lunastaja jumalikus kehas, igaviku tõelises viinapuus.” 5. /“Inimese igavene keha on kujutlus, see on, Jumal ise Jumalik keha Jeu'a, Jeesus: me oleme tema liikmed.”/ 6. “Jeesus on ainus olev” 7. “asus meisse” 8. /“Näha maailma liivateras ja taevast metsalilles, hoida lõpmatust su peopesal ja igavikku ühes tunnis.”/ 9. D^zalal-ud-din Rumi (1207-1273), pärsia luuletaja, müstik. Tema kauni keele ja kujundliku ilmekusega looming on olulisel kohal pärsia ja türgi kultuuris. 10. “meie enda teadmatuse väljendus meie teadmatuse jaoks”

11. Carl Ludwig Schleich (1859-1922), saksa arst ja kirjanik. Avaldas arstiteaduslikke, filosoofilisi ja biograafilisi töid. 12. Gustav Theodor Fechner (1801-1887), saksa psühholoog ja filosoof, eksperimentaalse meeltepsühholoogia rajajaid. Vastandas füüsikalis-matemaatilise maailmapildi hingestatud meelelisele maailmale. 13. “Kogu loodusel üldse on teine määratlus kui olla inimese arengu baasiks ja organiks; inimene on telluurse loomise tipp ja isand, kus temaga suhestatult leiavad oma määratluse kõik üksikasjad.” 14. “seesmine lennuaparaat” 15. “välispidine loodu uues muutumises” (Tsiteeritud Fechneri teost Zend-Avesta oder über die Dinge des Himmels und Jenseits) 16. “Terve maailm järgis toda Õpetajate Õpetajat, kuid keegi ei pidanud teda Jumalaks.” 17. “nad tüssasid omaenda musta südametunnistust, suhtudes temasse kui maagilisse jumalasse, selle asemel et näha temas oma hingede valgust.” 18. “Ma ei mõista seda. See on liiga kohutav. Ma olen kimbatuses. Ma ei mõista.” Kunstist 1. “Kui taju uksed oleksid puhastatud, ilmneks iga asi inimesele niisugusena nagu ta on, lõpmatuna.” 2. “...inimene on sulgunud iseendasse, kuni ta näeb kõiki asju läbi oma koopa kitsate lõhede” 3. “Kristus oma vanemate kodus” 4. “Esiplaanil on kole, kõvera kaelaga, töinav punapäine poiss öösärgis, kes näib olevat saanud tokiga müksu vastu kätt ühelt teiselt poisilt, kellega ta koos on mänginud kõrvalasuvas rentslis, ning näib oma kätt hoidvat vaatamiseks põlvitavale naisele, kes on nii kohutav oma inetuses, et (oletades, et inimolend võiks hetkegi elada seesuguse väänatud kõriga) ta kerkib ülejäänud seltskonnast esile Inglismaa räpaseima d^zinnipoe peletisena.” 5. “võluvaim võlutar” 6. “väga paljudes ilmingutes vähemalt on just eriline ... üldine, väga paljudele ilmingutele ühine” 7. “välise elu üksikasjad, sotsiaalne seisund, abielus olek või vallaspõli, rikkus või vaesus – just see on mitte-isiklik” 8. “ühtlane kulg, mille loomuseks on olemas olla kvalitatiivselt või sisuliselt eristatavate momentidena” 9. “terve temas küpsenud impulsi... jutustab selle eluvoolu lugu” 10. “kontuur, joonistus on kõik... ainult matkimise kaudu saame me tõeliselt suureks ja matkitamatuks” 11. “ajalooliselt käsiteldud ja pisiasjade kaudu klassikaliseks tehtud” 12. kalokagathia kr. kalos kai agathos – ilus ja õilis, õilsa ja täiusliku mehe olemus 13.

“Kuigi see maa oli kullast, ta ikkagi mustana paistis, kui ader tast üle käind – imet säärastki luua ta oskas” (”Iliase” XVIII laul, August Annisti tõlge.) 14. kr. thauma – ime 15. “maailm jääb vanaks ja saab jälle nooreks ja – loodab ikka paranemisele” Uskumisest 1. “Tüli nende vahel seisneb selles, kas Jumalat hüütakse Jumalaks või on tal mõni teine nimi.” 2. “Ratnacuda küsimused” – Mahayana vanimaid suutraid. Koosneb 49 omaette suutrast, milles on arendatud õpetust keskteest. 3. Mispa – Usuline ja poliitiline keskus Jeruusalemma lähedal (Benjamini Mispa). Vanas Testamendis on mainitud teisigi Mispa (Mizpe) nime kandvaid kohti. 4. Dionysios Pseudoareopagita – V saj.-l Süürias kreeka keeles kirjutatud 4 pikema raamatu ja 11 kirja autor, keda seostati Dionysios Areopagita – Ateena esimese piiskopiga. Püüdis ühendada ristiusku ja uusplatonismi. 5. Hans Lassen Martensen (1808-1884), taani protestantlik teoloog. Müstikast ja teosoofiast mõjutatuna taotles kiriku uuendamist. 6. “nad lähevad otsekohe edasi, et omandada ja välja töötada uut teadvussisu, mille käigus nad ennast vaimselt määratlevad uuteks jumaliku tahte ilmutusteks, mis neile siin vastu astuvad, ja nii arenevad nad lõpliku, viimsepäevakohtuni välja” 7. “vajub teadvuse lävest allapoole” 8. “teatud viisil” 9. “vaid võimalikult palju õnne tuua maailma” 10. “annan, et sa annaksid” 11. “teda ei järgita” 12. Marcus Manilius, rooma kirjanik. Kirjutas viiest raamatust koosneva heksameetris õpetuspoeemi Astronomica (I. saj. algul p. Kr.). 13. “Eluviise etendame ja ei ela kunagi!” 14. “igaviku vaatekohalt” 15. Magdeburgi Mechthild (1212-1283), saksa vaimulik luuletaja, nunn. Raamatus Das fliessende Licht der Gottheit väljendas intensiivseid müstilisi elamusi jõulises ja erksas keeles. 16. “vastik meeletus” 17. “Uskmatud, kõige usklikumad. Nad usuvad Vespasianuse imet, et mitte uskuda Moosese oma. 18. “Tõesti! Kui te meelelahutust taluksite, elaksite te kauem.”

19. “Kahtlemata on varaühisus õiglane; kus inimest pole suudetud sundida õiglusele kuuletuma; kus õiglust ei ole suudetud muuta võimsaks, seal on võim muudetud õiglaseks.” 20. “Varaühisus ei ole õiglane. Pole õiglane, et võõrad päilised jaotamisel saavad samapalju kui mina.” 21. “Paljudele inimestele on kõige raskemaks asjaks maailmas õppida tegelema oma asjadega... olla alati valmis aitama, kus vaja, kuid mitte kunagi vahele segada.” 22. “Sul pole tarvis ette võtta uusi maiseid kohustusi; kuid need, mis sa oled juba enesele võtnud, sa pead need laitmatult teostama.” 23. “Elu laul”: “Kaugel avaruses / hoiab taevalaotust üksik täht” (II); “Ma nägin lilli õide puhkemas / vaikse öö hämaral tunnil” (XIII); “Õrn leheke lebab närtsinult / suure oru varjus” (XXIII); “Surnud männi kännust kasvas habras lill” (XXIX); “Siiski vaata, raske suvetolmu all / lebab roheline leht” (II); “Tantsivate varjude vahel / lebas üks närtsinud lill” (VIII). “Surematu sõber”: “Kus iga väike tiik / peegeldab taeva ilu ja kasvab kinni” (XIII). 24. “ustavus, kuulekus” 25. “võitlus olemasolu eest taevas” 26. “ebateadlik tuleb teadlikust” 27. “kui pole iseenesest kohutav omistada loomale kaalutluste põhjal toiminguid, mis teostatuna teeks au targimalegi peale, siis ei peitu selles näilises arenguprintsiibis miskit muud kui mõte vaimse taandarengust kuni kõige täielikuma rumalustumiseni.” 28. “edevus, isekus ja isemeelsus” 29. “Loodan, et kõik puruneb pihuks ja põrmuks, ...nii tore!” 30. Friedrich Gogarten (1887-1967), saksa protestantlik teoloog, dialektilise teoloogia rajajaid. Eetikast 1. “Mis on puudulik, teeb lärmi, mis täis, see on rahulik; loll on nagu pooleldi täidetud veepott, tark on kui täis veeanum.” 2. “Hingelt piiratud inimestega on lugu nagu pika kaelaga pudelitega: mida vähem nad sisaldavad, seda rohkem müra teevad nad välja valamisel.” 3. “Kalila ja Dimna” – keskaegne didaktiline kirjandusteos, mis on lähtunud vanaindia “Pant^satantrast” (III või IV saj.) ning levinud hiljem paljudes keeltes. 4. “Kes ise paljudele vaenlastele tahab teha midagi ebameeldivat, see võiks end varustada heade külgedega. See on nende jaoks midagi äärmiselt ebameeldivat.” 5. “Vihane olla tähendab teiste viga endale kätte maksta.” 6. “Vastavalt aegadele muudab ta end!”

7. Leo Anvelt (1908-1983), kirjanik ja kirjandusteadlane, Uku Masingu koolikaaslane. 8. “peen vaim, et nautida ja tarvitada noid ülevaid lauseid” 9. Friedrich von Spee (1591-1635), saksa luuletaja, jesuiit. Tema vaimulikud laulud on mõjutatud Ülemlaulust, lembe- ja lamburilüürikast. 10. Benedikt Carpzov (1595-1666), saksa jurist. Töötas välja esimese evangeelse kirikuõiguse täieliku süsteemi. Karistust käsitas teo kraatlikult jumaliku lunastusaktina. 11. “Nikolai Klimi maa-alune reis, milles on talletatud täiesti uus maailmakirjeldus nagu ka üksikasjaline sõnum viiest monarhiast, mis meile siiani on olnud täiesti tundmatud? Uus suurendatud tiraa^z.” 12. “Kuna ma kedagi kurvastamas ei näinud, ei näinud ma vastupidi ka kedagi, kes olnuks heas tujus, veel vähem rõõmus; ...ei tunne isegi mitte oma õnne, kuna ta kestab püsivalt, ja nad isegi ei märka, et nad on terved, sest nad ei tea midagi haigusest. Sest hea, mida pidevalt nauditakse, muutub lõpuks tüütuks. See on küll süütu rahvas, ta ei vääri aga ei armastust ega vihkamist; kelleltki pole oodata mõnd solvangut, kuid pole loota ka armu või heasoovlikkust. Siin ei leia midagi, mis kellelegi oleks vastumeelt, kuid ka mitte midagi, mis rõõmustaks. Ja kui isegi see alaline kehatervis iialgi ei meenuta surmainimesi, ei ärata ta ka halastust kurbade ja haigete vastu; nii veedavad nad kogu eluaja täies kindluses, ilma rõõmudeta, samuti kadeduse ja kaastundeta. Mistõttu ka selle rahva juures ei kohta jälgegi jumalakartlikkusest, armastusest ja halastusest? Siit järeldasin ma üsna lihtsalt, kui palju aitavad haigused ja surmaoht kaasa vagale ja seltskondlikule alusele; ja missugust ülekohut me teeme Loojale, kui pahandame, et näime olevat sündinud mingitesse hädadesse, mis aga siiski on meile tulusad ja tervislikud.” 13. “nad muutuvad rahust ja jõudeolekust täiesti laisaks, ning on peaaegu alati haiged. Sealt leiab vähe elanikke, kes ei sureks enneaegset surma, et saada kas usside toiduks või kõduneda elavate laipade seas... ma mõistsin, et sulased ja päilised olid omal viisil kaunikesti õnnelikumad kui need puud, sest laiskuse ja himuruse tõttu on nad igas asjas unised? Seetõttu aga sünnib palju halbu nõuandeid, meeleheitlikke ettevõtmisi ja vägivaldseid surmajuhtumeid. Sest üliküllus, milles nad elavad, rikub kogu maitse ja kaotab rõõmutunde; äratab aga vastuoksa tülgastust ning teeb elu vastumeelseks.” 14. “õigusteaduse, riigiõpetuse, ajaloo, kõlblusõpetuse, matemaatika, kõnekunsti” 15. “pahed olevat üldises elus vajalikud ning nimetavad viha vapruse käiakiviks, kiivust hoolsuse kannusteks ja umbusaldust tarkuse taelaks.” 16. “tuuma, kuna tobud lepivad koorukestega.” 17. “see oleks tühi asi, kui kiidetaks neid, kes seda ei kuule” 18. “keegi ei taha siin teiste ees silma paista, sest siin ei peeta kedagi teistest kõrgemaks, ja keegi ei paista siin tark olevat, kuna nad kõik on targad.” 19. “lihtrahvas elab laiska, loidu ja närust kerjuslikku elu, kuna ta pole midagi teeninud ega või midagi omandada.”

20. “rikaste pillamine annab niisiis elu tervele ühiskonnale.” 21. “kuid seda võib juhtuda vaid varjatud viisil, nii et see ilmsiks ei tule” 22. “armulikkus katkeb, pahur iseloom võtab võimust ning asju toimetatakse halvasti.” 23. “hävitajate jõuk” 24. D^zatakad – paali k. “sünnilood”, jutustavad Buddha varasematest eludest, tema pooldajaist ja vastastest. Paljud lood on pärit budismieelsest ajast ning hiljem mugandatud. Iga jutu moraal on kokku võetud värssidesse. 25. “Kui sa mulle ühe soovi lubaksid, Sakka, kõigi olevuste valitseja: Ei või ma näha narri, ei kuulata, ei temaga lävida; ei või ma harrastada ajaviidet narridega ega sellest rõõmu tunda.” 26. Braslavi Nahman (1772-1810), juudi müstik, hassidismi rajaja Israel ben Elieser Baal em Tovi (1700-1760) lapselapselaps. Tegutses Ukrainas tsaddiikina (hassiidide õpetajana). Avaldas tsaddikismi teooria “Moharani õpetused” (1808), postuumselt ilmus temalt talletatud muinasjuttude ja mõistulugude kogu “Lugude jutustused” (1815). Uku Masingu tõlgitud “Lugu seitsmest sandist” on ilmunud ajakirjas “Akadeemia” 1992, nr. 1. 27. Kehenna – põrgu (heebrea k.) 28. “Mulle meeldib mõelda, et see eksistents siin on põrgu. See ongi põrgu. Me ise oleme hukkumisele määratud, ja meie armetud väikesed ideaalid ja lootused on just meie piin.” 29. “kõlvulisim ellujäämiseks” 30. “järeltulev põlv” 31. Gartenlaube – Saksamaal 1853-1944 ilmunud pereajakiri. Avaldas õpetava sisuga kirjutisi ning ajaviiteromaane (Eugenie Marlitt, Hedwig Courths-Mahler jt.). 32. “mitte üksi märtreid, vaid meie Issandat ennast koos abilistega, kui tahame, võime järgida” 33. Velleius Paterculus (u. 19 e. Kr. – 31 p. Kr.), rooma ajaloolane. Tiberiuse valitsemisajal kirjutas “Rooma ajaloo”, milles käsitles sündmusi Trooja sõjast kuni aastani 30 p. Kr. 34. “kaasa mõjuvatena ei saa välistada” 35. Hans Driesch (1867-1941), saksa filosoof ja bioloog. Taotles katsete ja teoreetilise bioloogia ühendamist loodusfilosoofiaga. 36. kesep – viha (heebrea k.) Naistest 1. “Ennäe ja vaata, kas on mingit niisugust rõõmu nagu kuraditel, kui nad leiaksid end Maarja Magdaleenast väljaaetuna.” 2. “Kell lõi neli veerandit nelja peal!” 3. “naiste kõnelemine”

4. “säästlik loodus” 5. “naisterahva keele igavene pulsilöök peab edasi aitama atmosfääri võnkumist ja võppumist, mis muidu jääks soiku” 6. “edasiminek identsetes lausetes” 7. “Las tuleb taplusetandrilt ta tapetud vaenlaste rakmeid hurmeseid kandes, ja saab ema rind temast rõõmu nii tunda!” (August Annisti tõlge)

Maailma “imedest” Autori dateering: 12.-16. II 1951, 17. 20. II 1951 1. ad actas – aktidesse, s.t. asi on otsustatud. 2. causa efficiens – toimiv põhjus. Kaks lugu usust Autori dateering: 12.-16. II 1951, 17.-20. II 1951 1. Euhemeros Messenest (u. 300 e. Kr.), kreeka filosoof. Teoses “Püha ülestähendus” väitis, et jumalused on muinasaja suurmehed, kes hiljem jumalustati. 2. “teis endis” 3. “usun Jeesuse ilmutust” 4. “struktuuri iga üksikosa on valmistatud tema valdaja hüveks” 5. “Looduslik Valik ei saa kuidagi ühest liigist valmistada mingit teisendit teise liigi kasuks? Kuid Looduslik Valik saab luua ja sageli loobki struktuure teise liigi otseseks kahjuks.” 6. “Looduslik Valik ei valmista kunagi olendis talle enesele kahjulikku” 7. Miguel Servet (Serveto), (1511-1553), hispaania arst ja teoloog. Avastas väikese vereringe. Teoloogina kritiseeris kolmainsuse dogmat ja eitas predestinatsiooni, mistõttu sattus vastuollu kalvinistidega. Vangistati Calvini kaebuse põhjal ja põletati ketserina. Jean Baptiste Lamarck (1744-1829), prantsuse loodusteadlane, esimese tervikliku evolutsiooniteooria looja. Lamarcki järgi on evolutsiooni põhiteguriks organismide individuaalne kohastumisvõime muutuvates elutingimustes, harjutamisega omandatud muutused elundite ehituses päranduvad järglastele. 8. “millest tublid inimesed tõesti hoolivad” 9. H. G. Wellsi romaan “Sabatähe aastal” on ilmunud ka eesti keeles, A. H. Tammsaare tõlkes 1920. 10. “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega.” (Fil. 1, 23). 11. Henry Saint-John Bolinbroke (1678-1751), inglise poliitik ja kirjanik. Morgan, Joseph (16711745), ameerika kalvinistlik vaimulik, avaldas moraaliteoloogilistest arutlustest kantud teoseid. Matthew Tindal (1653 ja 1657 vahel – 1733), inglise

religioonifilosoof ja jurist, inglise deismi peaesindajaid. Teoses Christianity as old as the creation (1730) käsitles kristlust eetikana ja väitis selles kõigist usundeist ainsana olevat säilinud ürgusundi. Thomas Paine (17371809) – inglise-ameerika poliitik. Pamfletis Common Sense (1776) põhjendas loodusõiguse ja ühiskondliku lepingu teooriale tuginedes Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvumise seaduspärasust. 12. “Jumala tarkus ja headus, olles teinud nii rikkaid kui vaeseid” 13. “vastuolus inimese auväärsuse ja loomusega” 14. “et kannatlik leppimine väiksemate isiklike solvangutega on siin kohustuslik; ja et kalduvus kätte maksta, mis tõukab inimesi metsikutele julmuseavaldustele, on siin keelatud” Agnostitsisti leiba Autori dateering: 21. X-8. XII 1951 1. votiivanne – tänuannetus jumaliku abi ja halastuse eest. 2. Guarani indiaanlased – tupi-guaranii keeli kõnelevad indiaanlased Argentiinas, Paraguais ja Brasiilias. Elasid jesuiitliku misjoni asulates 1786. a.-ni, mil jesuiitlik misjon keelustati. XVII ja XVIII sajandist alates on nende kultuuri tulnud palju euroopa elemente, kuid indiaani omapära pole kadunud. Apapocuva-guaranii indiaanlased võtsid oma hõimu liikmeks etnoloog Curt Unckeli (1883-1945) ning andsid talle nimeks Nimuendaju, mis tähendab “see, kes meie juures tegi endale elamise”. Nimuendaj... uuris Brasiilia indiaanlaste keeli ja kultuure üle 40 aasta. 3. “Ma olen juba liiga palju laipu õginud; ma olen sellest tüdinud ja väsinud; tee sellele lõpp, mu isa! Niisamuti hüüab vesi looja poole, et too võiks tal rahuneda lasta, nõnda ka puud, kes annavad põletispuud ja ehitusmaterjali, ning kogu ülejäänud looduski. Ja iga päev võib oodata, et Nanderuvucu oma loodu anumist kuulda võtab.” 4. “Kas haliseb maa, et põrm talle lapsi sünnitas? ja kas on ta väsinud oma poegadele kõdunemist omaenda rüpes kandmast, uutest luukeredest paisub, seestpoolt on kole, kui ka väljas kevad lõhnab lilledega koos?” 5. parusiia – kr. parousia, Uues Testamendis Jumala oodatav tulek ning ühtlasi juuresolu. 6. Erwin Guido Kolbenheyer (1878-1962), saksa kirjanik. Teostes avaldub biologistlik elukäsitus. 7. “Meile jääb vahest hellitatud truuksjäämine harjumusele, mis meis meeldis, ja nõnda ta jäigi ega lahkunud.”

8. “sunnivad üksteist neid voorusi teatud määral üles näitama või halvimal juhul oma pahesid salajas hoidma.” 9. “aga nad räägivad ja mõtlevad oma voorustest veel kogu aeg, kui enese ohverdamisest, nagu oma tegeliku loomuse kurvastavast vägistamisest.” 10. Jacopone da Todi (1230-1306), itaalia luuletaja. Müstikahõnguliste vaimulike ülistuslaulude kogu “Laude” (1490). 11. “Põrgut mitte karta ja taevastki mitte loota!” Kosmosest ja ktisisest 1. Capua Johannes, XIII saj. kirjamees. Tõlkis heebrea keelest ladina keelde meditsiinialaseid teoseid ning u. 1270. a. rahvusvahelise jutukirjanduse olulise allika Directorium Vitae Humanae alias Parabolae antiquorum sapientum, mis sisaldab mitmeid idamaiseid muinasjutuvariante. 2. Harlow Shapley (1885-1972), ameerika astronoom. Mõjutanud oluliselt kaasaegset ettekujutust Linnutee struktuurist ja päikesesüsteemi asendist selles. 3. David Rapoport (1911-1960), juudi päritoluga ameerika psühholoog ja psühhoanalüütik. Tegeles eeskätt mõtlemispsühholoogiaga, püüdes süstematiseerida psühhoanalüütilisi teooriaid. 4. Augustinuse järgi on võimalikud neli faasi: posse peccare – saab patustada; non posse peccare – ei saa patustada; posse non peccare – saab mitte patustada; non posse non peccare – ei saa mitte patustada, st. patustamine on vältimatu. 5. Martin Buber (1878-1965), juudi religioonifilosoof ja sotsiaalfilosoof. Piiblist ja hassidismist lähtudes taotles õhtumaise juutluse inimlikku ja poliitilist uuendamist. 6. tathagata – sanskr. “nõnda päralejõudnu, täiuslikuks saanu” Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus Ilmunud: “Akadeemia” 1992, nr. 6, lk. 1155-1170. 1. Olen patustanud ja kannatan ning kannatan veel palju 2. Darwini Siegheillehre – viide Darwini teosele “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel” (1859). 3. “vastandite ühtsus” 4. “puhas olemine” 5. James Hilton (1900-1954), inglise kirjanik. Shangri-La – utoopiline maa romaanis The Lost Horizon. Kõikide eksijate hingede pühaks Autori dateering: 30. I-21. III 1930

Sisukord KOOSTAJA JÄRELKIRI LUGEJALE Kristliku Üliõpilasliidu 1930. aasta suvekonverents peeti 16.-20. juulini Jäneda põllutöökooli ruumes. Pühapäeval korraldasid üliõpilased jumalateenistusi Aegviidu kabelis ja Tapa palvemajas. “Paljudele siitkandi elanikkudele oli uudiseks, et üliõpilased niisugusteks konverentsideks kokku tulevad,” nenditi tagantjärele. Konverentsile enesele oli mõnevõrra “uudiseks” stud. theol. Hugo Masingu referaat teemal “Deemonlik Jumal”. See erines tavapärasest luterlikust jumalakäsitusest. Selles oli midagi kaanonikohatut või “ketserlikku”. Ent ometi polnud niisugune teemavalik ei juhuslik leiutis ega ammugi mitte sihilik “põrpimine”. Üsna pea esines üliõpilane Masing veel paari analoogilise ettekandega. Need olid “Pessimismi põhjendus” ja veelgi viimistletum “Pessimismi põhjustavad nähted”. Neist justkui loomulikult järgnes omakorda see, et oma edaspidise mõttetöö sidus noor usuteadlane mitte rõõmsameelse Uue Testamendi, vaid pessimistliku elufilosoofiaga tihedalt läbipõimitud Vana Testamendiga. Nimelt omandas ta magistriastme auhinnatöönagi tuntud uurimusega “Elihu kõnede suhe Hiiobi raamatu teistesse osadesse” (1931). Nagu teame, pole Piiblis kurvemat lugu kui Hiiobi kannatuslugu, tema alandlik vaidlus “deemonliku”, arusaamatult karmi ja kiusava Jumalaga. See isikupärane häälestus Jumala, elu ja sureliku inimese hindamisel jääb Hugo e. Uku Masingule külge eluks ajaks. Selles helistikus kirjutab ta ka oma kõige otsekohesemad, sugestiivsemad kõnelused ja vaatlused paremas täismehe-eas aastatel 1949-51. Need tööd levisid ümberkirjutustena kalligraafilisist käsikirjust üldnimetuse all “Esseed”. Inimeseks olemise kannatust ning inimkonna täiuslikumaks muutumise kategoorilist kohustust püüab Uku Masing piltlikustada ka ilukirjanduslikus vormis – nimelt näidendis (või lavalises kompositsioonis) “Palimplastid”. Näidendist on olemas kaks varianti. Mõlemad on kirjutatud pikema aja jooksul, igatahes enne 1949. aastat. Neist lühem ja tõenäoliselt varasem (pärit nähtavasti 1940-ndate algupoolelt) on näitena võetud raamatusse “Pessimismi põhjendus”. Teades, et sõnaga “protoplastid” on eelnevail ajastuil tähistatud inimese kui jumalalooma algelisema arengujärgu kehastusi, peaksime aimama, et sõnaga “palimplastid” tähistab Masing tänasest inimesest hüppeliselt edasi arenenud ehk uueks ja jumalalähedasemaks saanud inimkonnaosa. Palimplastid pole nietzschelikud üliinimesed-võimukandjad, vaid olendid, kes ületavd n.-ö. kolmemõõtmelise maailma (aeg-ruumi) ning tunnetuse laienedes sisenevad ülemasse, kõrgemasse, neljamõõtmelisse maailma (tessarakti). Muide, Uku Masingu ühe suure luuleteose pealkiri ongi – “Unenägija tessaraktis” (1952-56). Nõnda võib üldistades nentida, et “pessimismist pääsemine” – kord kandva lootusena, kord vähemalt igatsusmotiivina – on Uku Masingu mõttelistes ehitustes, kurbades lauludes, nagu ka usus eneses alati olemas. Ning lõpuks: kui Uue Testamendi usule toetujad soovitavad inimestel saada “laste sarnaseks”, pahandab Masing inimkonnaga just selle pärast, et tolle enamus jääb eluajaks lasteks, ei viitsi pingutada, et saada suureks, targaks, täisinimeseks. Täisinimeste vähesus inimkonnas teebki Masingu kurvaks, pessimistlikuks, ahasveeruslikult üksildaseks kannatajaks, kelle hingeelu mõningaid käike võib sellest raamatust igaüks omil silmil lugeda. 28. II. 95.

H. R. Sisukord

You're Reading a Free Preview

Download
scribd
/*********** DO NOT ALTER ANYTHING BELOW THIS LINE ! ************/ var s_code=s.t();if(s_code)document.write(s_code)//-->