Uku Masing

Pessimismi põhjendus

Pessimismi põhjendus

Deemonlik Jumal
Pessimismi põhjustavad nähted
Surmast
Kristjan Valdma
Jan Kvacala

Armastusest

Armastusest
Kirjandusest
Kosmose tunnetamisest ja keelst
Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest
Kunstist
Uskumisest

Kompromissidest

Eetikast
Naistest
Maailma "imedest"
Kaks lugu usust
Agnostitsisti leiba
Kosmosest ja ktisisest
Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus
Kompromissidest
Kõikide eksijate hingede pühaks

Palimpalstid

Palimpastid

Märkused ja viited
Koostaja järelkiri lugejale

---
* Tekstis tärniga tähistatu on viit tekstina edastamatule.
Deemonlik Jumal *

“Olgu see nii, mis ma nutan, oh Jumal?!

Inimesed ei õpi ju midagi!”
Bab. koh. 272

Ma ütlen alguses juba pro domo mea/1/, et ma ei ütle midagi kindlasti ja ma palun hüpoteetilist mitte
võtta olematuna, vaid
tunnustada ka selle võimalust. Võib olla, et on paljugi sellaseid kangekaelseid, end kõige targemaiks
pidavaid inimesi maailmas, kes
jonnakalt tõendavad, et neil on õigus. Mul aga võib ka mitte õigus olla, sest mul pole selleks mingeid
tõendusi, et ma olen tark ja
teised rumalad – ja seda ongi vaja, et olla enda arvamisis vääramatult kindel. Enda arvamisis, siin on
inimese teine puudus.
Võibolla on inimesi, kes on terve elu tendeeritud ühes sihis, kelledel on juba korra kindel süsteem, ja
kes sellest ei loobu kunagi
sisemisil muutusil. Ma ei saa ka seda väita, sest öelda, et midagi on valge ja midagi must, selleks on
vaja absoluutselt musta ja
valget. Ja ma küll neid pole kunagi näind. Ja inimese nõrkus ongi ta vääramatu jonni puudus. Kas
seegi alati aitab, kes seda teab?

Mu referaadi teema võib tunduda kahtlane, sest deemoni all on harjutud mõistma kuradit. Ma aga
mõtlen deemoni all seda, mis
pole hää ega kuri, vaid “teispool hääd ja kurja”, selles punktis, kus hää ja kuri on koos segamatult aga
lahutamatult jne. nagu
Chalkedoni dogma järgi Kristuses Jumal ja inimene. /2/ – Sellane nullpunkt võiks ju esineda ka
inimeses, aga tavalikult seda pole,
sest inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba selletõttu, et ta hindab kõiki asju positiivselt ja
negatiivselt. Sellepärast võib sellast
deemoni mõistet tarvitada õieti ainult Jumala kohta, kui on olemas sellane inimene, siis ta on ainult
teistele koormaks, sest ta ei anna
neile “rahu”! (See mõiste on oluliselt sama, mis R. Otto “numinoosne”, ainult ma usun, et
“deemonlik” on numinoossem sõna). /3/
Siin aga tuleb arvestada kahe labastatud olukorraga, eeldades muidugi, et Jumal on võibolla
deemonlik, mis ta täiusest on ju
loogilinegi järeldus. Esmalt naiivne dualism. Kristlus ei ole printsipiaalselt ka mitte nõnda dualistlik
nagu Zarathustra religioon: kaks
vastandprintsiipi, kelledest üks tulevikus alistatakse teisele. Kristluses on ka saadan Jumala
teenistuses, nii et kuri on Jumala sulane,
ja et nii Jumal ka on kaasosaline kurjas, mis maailmas. Kui me seda printsipiaalset vahet eitaksime,
siis me oleksime juba
mazdaistid. Aga praktiline kristlus ongi tõepoolest erivariant mazdaismist, vähemalt nii näib ja UTs
on ka midagi sellele tendeerivat
(apokalüpsis eriti). See oleks üks “labastatud” olukord. Ja teine on see, kui me Jumalas tunnustame
konflikti sattuvaid omadusi,
nagu õigus ja armastus, aga nende vahel püüame leida mingi ratsionalistlikult tabatava ja Jumala
eetilisusega harmoneeruva
nullpunkti. Labastus seisab siin selles, et inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse
ja siis neid antinoomsusi jälle
püüab lahendada. Aga see on täiesti samasugune toiming nagu sabata koer püüdmas haarata oma
saba, sest see kestab
lõpmatuseni. Ja niiviisi talitavad tavalikult need, kes ratio'st midagi teada ei taha, eriti usulisis
küsimusis. Miks just nad, seda ma ei
tea öelda?!

/Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palun
mitte kuulata edasi, sest tema
usund liigub vaid neis piires ja ta tahab kõigis näha midagi tuttavat, – iseendast andestatav inimlik
laiskus ( = nõrkus)./

Inimese ürgelamus Jumalast on deemonlik /= absoluutne saatus = aeg (cfr. Spengler)/, mis väljaspool
seda on juba
ratsionaliseerimine, inimese enda töö ja vaev, et pääseda Jumala käest, kes on nii suurena ja võõrana
ta üle, et puudub võimalus
end liigutada. Ja seda ürgelamust inimene oskab kirjeldada ainult üksteisele vastukäivate mõistetega,
nagu vast: pime valgus, valge
pimedus, kuri hää ja hää kuri. Siin pole, nagu paradoksides ikka, aga tähtis nende mõistete sisu, vaid
see, mis nende taga on, mida
taibata võib ainult intuitiivselt. Jumal on null ja nullis on koos positiivne ja negatiivne ja ometi pole
null ei positiivne ega negatiivne ja
on ometi mõlemate saamispunkt. Ja kõik need absurdseina kõlavad müstilised Jumala definitsioonid
on nagu lõpmatult vähenevad ja
nullile lähenevad suurused, mis aga kunagi ei saa nulliks, sest null on teisalt sama, mis lõpmatus
(+lõpmatus ja – lõpmatus on
kindlasti võrdsed sellepärast juba, et neil pole mõõtu ja nullil ka ei ole mõõtu, sellepärast on null
võrdne lõpmatusega).

Pääküsimus arutusel seisab Jumala tahtes, see on ju muidugi ka inimese elu päämine küsimus. On
võimalik kolm seisukohta ja nad
on kõik olemas. Esimest ma nimetaksin elohism./4/ See on sellane vaade, et kõik, mis maapääl, üle ja
all sünnib, on Jumala
tahtmine, otsekoheselt või kaudselt. Teine theism, kus arvatakse, et inimesel on ka kaasarääkimise
õigus. Siin on muidugi kaks
seisundit: emb-kumb, kas inimene on iseseisev või mitte, s.t. kas inimest juhib mingi väline võõras
printsiip või on ta ise see Jumala
võõras printsiip. Sellel staadiumil seisab dualism, mis inimese teeb mängukanniks kahe vastamisi
seisva printsiibi käes. Ja kolmas
ligineb jälle esimesele, aga on täiesti vastupidine. See on deism: Jumal üldse ei puudu maailma, vaid
maailmas on jumalaks
inimene. Siin on dualism kantud inimesesse ja Jumal viidud kõigist väljaspoole. Esimene ja viimane
on üsna lähedad, vahe on vaid
selles, et ühes on Jumal A ja oomega, teises inimene. Theism on sünteesikatse, aga ta pole süntees,
sest tal puudub Chalkedoni
värv, ta asetab vastuolud vaid kõrvuti. Neljas tee – uus süntees, on mõeldav, aga küsitav on, kas ta
kunagi on saavutatav, sest võib
olla, et me ei tohigi seda saavutada.

Ma kõnelen siin eriti esimesest juhust, sest ainult sellel on Jumal tõepoolest deemonlik. Selle vaate
nimi on valitud “tüübilisema”
esindaja järgi – UTi ja Koraani. See esineb ju ka mujal – kõikjal, kus me kõneleme “ürgprimitiivsest”
– wakonda'st ja orenda'st
/5/ (cfr. Otto 6). Aga VTs on selgesti näha inimese heitlus selle orenda'ga (võibolla see on ainuke
õige nimi ürgmonoteismi jaoks,
aga ürgmonoteism ise on halb nimi, sest monoteism on võimalik vaid vastandina dualismile, ja
katsed sellest võikast jagu saada
ratsionaliseerimise, s.o. polüteiseerimise ja etiseerimise (= maagia – cfr. R. Otto 97) kaudu. VT
religioonile heidetakse tavalikult
süü, et tas on seadusreligioon ja kartusreligioon. Viimane aga pidavat olema religiooni kõige
madalam aste. Siin on jälle häda nii
asjaga kui nimega: õigem oleks öelda religioosse tunde ürgaste. Sest puudub iga garantia uskuda
evolutsiooni, langus on samuti
võimalik. Seadusreligioon on aga kasvand hoopis teisest baasist kui “kartusreligioon”. Meie võime
kõik selle heita kõrvale, sest
meile üpris kõrgesti “arenend” inimesil pole sellega enam midagi tegu. Aga, kes teab, võibolla
mõistab sellasel astmel seisev
inimene oma eksistentsi paremini kui meie (cfr. R. Bultmann). /6/ Ja ma usun, et ta seda teeb! Ja
miks me siis endilt heidame
mõistmise võimaluse? Ja kui me VT heidame religioonilukku, siis tehkem seda rahulikult ka Uuega
ja ärgem otsigem säält enam
oma vaadete jaoks dicta probantia'id. /7/ Sest me otsime nii vaid üksikuid lauseid ja teised viime ka
religioonilukku. Ja mis
õigusega me nii eklektiliselt sarjame inimeste kallal, parem on katsuda juba terve oma elu kestel
järelelada see, mis olnud, eriti see,
mis on VTs, sest ainult nii saame baasi. /Ja teisalt on võimatu, et ratsionaliseerimine ja etiseerimine
terve Jumala mõiste ära ütleks,
sest Jumal, keda täiesti mõistetakse, polegi enam Jumal (Otto p. 2). Kuna kõik esemed, mida
tunnetatakse täiesti, saavad
tunnetajaks. Sellepärast on inimeste mõistapüüdmine = inimestesöömine – ja see on malemäng. Kui
mõistetakse kedagi või midagi
adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse. (Aga võib-olla, et
tuhast tõuseb fööniks uuesti. Seda
ma ei tea, sest ma pole midagi mõistnud!)/

Missugune on VT Jumal siis? Harilikult konfronteeritakse Markioni järgi, kelle nime aga ei taheta
võtta suhu: õiglus VTs ja
armastus UTs. /8/ Osalt võib see olla õige, aga need kaks mõistet ei lase end üldse vastu seada, vahe
on aga päämiselt selles, et
VT Jumal armastab Iisraeli, UT Jumal tervet maailma (armastus pole siin eetiline, sest eetika tunneb
vaid silm silma seadust, ja
pole sama, mis hääd tegema). Jumal, kes armastab, on aga väljaspool eetikat. Muidugi VTs on Jumal
võibolla mõneski kohas palju
enam etiseeritud kui UTs, aga üldiselt teavad VT usklikud, et eetika on siiski vaid üks lahenduskatse,
sest VT Jumalale ei piisa
sellest, et inimene on eetiliselt korrektne. Religiooni ja eetika vahel on selge vahe mõlemil pool.
Inimlik on aga iseendas vastuoluline
ja see avaldub ka eetikas. Häädus ja õiglus on mõlemad eetilised suurused, aga nad on omavahel alati
riius ja ometigi mõlemad on
eetilised ja jäävad eetilisteks.

VT on eriti praegusel ajal vähe tuntud ja teda hinnatakse enam kui “juturaamatut” mitte üksi usklike
hulgas, vaid ka igalpool mujal.
Prohveteid tuntakse vähe ja korra mulle üks teoloog ütles, et Moosese seadusil olevat ju mingi
väärtus religioonile, aga mis kasu
olevat teoloogile ja usklikule (s.t. eetilisele) inimesele prohvetitest. Ja sellepärast pole ülearune vist
mu kitsapiiriline kokkuvõtt. Ma
ei taha rääkida VT Jumalast kui “pühast”. See termin oleks arusaadav alles siis, kui inimene on
lugenud läbi Rudolf Otto, sest
muidu mõtleb iga inimene esmajoonselt pühapäevale ja siis lähevad laiali assotsiatsioonid ja oluliselt
tähendab “püha” sama mis
“puhas”, või võetakse seda mõistet eetiliselt (Otto 5). Võiks ju öelda, et VT Jumal on hirmus või
kole, jube või õudne. Aga need
terminid, kuigi nad sünniksid, on inimestel ühendatud kurjaga ja on raske leida õiget. Jahve on küll *
“hirmus”, * “värisema panev”
jne. (tavalikult tõlgitakse * “püha” – sacer). Aga ta sisaldab midagi hoopis muud kui meie päevade
vastav mõiste. Ta läheb nagu
keerdtorm üle maa, nii et järgi on vaid pilpad ja verised liharaasud, oiged ja hädaldused. Üks
vabamõtlejate ühingu liige ütles korra,
et sellasele Jumalale olevat vaja teha seda, mida ta ise on teind. Israeliit oleks naernud sellase
mannetu soovi üle ja mina naeran
ka. – Võiks väga hästi öelda, et Jahve on kõik ja ei midagi, temast ei ole midagi väljaspool võimsat
ega vägevat: Jahve'ehâd
“Jahve üksi” (ta solus). Ta on oma tahtega kõikjal lähedal, ta on inimesele üliväga lähedal ja ometi ta
on täiesti
transtsendentne, saavutamatu, nägematu, kuulmatu. Ja ometi, kõik, mis on, temalt. Am. 3, 6 seisab
“Kui pasunat puhutakse linnas,
kas rahvas ei vabise? Kui sünnib kuri linnas, kas Jahve pole seda teind?” Jumalalt ei tule mitte üksi
kõik hää, vaid ka kõik, mis on
halb ja kuri, mis raskeks teeb inimese eksistentsi. Inimene ta kõrval on ussikene, mille astub puruks
Jumala jalg, rohuõiekene, mis
sama kiiresti närtsib, kui ta tulnud, pilv, mis kaob ja enam tagasi ei tule, midagi, mis kärmesti oma
otsa poole liigub nagu
papüüruspaat, nagu kuduja süstik. Sauest tehtud, ei mitte parem kui elajad, saand Jumalalt oma
“vaimu”, mille aga Jumal võib
tagasi võtta igal viivul. Täiesti olenev Jumalast (“Jumala ori” on vaga nimetus), kui Simei vannub
Taaveti, siis arvab Taavet, et
Jahve on selleks ässitanud Simei. Ja ta annab alla. Muidugi, ratsionalismi aegu öeldi, et siin puudub
õige Jumala tunnetamine. Aga
millest seda tõestada. Ja see, mis VT ja UT ühendab, see Jesaja lause, et Jumal teeb ise inimesed
kurdiks oma ilmutuse vastu, mis
selle lausega teha? (Jes. 6, 9; Mt. 13, 14)

Ma kõneleksin eriti sellest Jumala koledast ja “kurjast” moodusest, mis muidugi pole ainus VTs.
Kurjus tundub inimesele
deemonlikum kui häädus, mis ju iseendast ka võib olla deemonlik ja vast enam veel kui kuri. Meie
oleme sellega harjunud, et Jumal
peab olema hää Isa ja kui ta seda ei ole, siis jätame ennem Jumala, kui kahtleme enda arvamisis. /See
on igatahes väga inimlik,
sest inimestega toimime ju samuti. (Kuid ma pole mitte kohustatud kaabakat otsekoheselt võrrutama
Jumalaga.)/ Tuletagem esmalt
meele Isaki ohverdamislugu, seda käsib Jahve! – Moosesele, kes tuleb Midjanist, tungib Jahve ööl
kallale ja tahab teda tappa. Siin
on hää koht sellase inimese mõistmiseks. Meie seletaksime seda äkilise haigushooga ja faktiliselt
meil võib olla õigus, aga... Ja
sellega algab kõik: israeliit pidas haigust Jumala vihaks mingil põhjusel, mida ta ei teadnud tihtigi
mitte (psalmid). Ta mõistis
eksistentsi teisiti kui meie ja seisis vahenditult silm silma vastu causa causarum'iga, /9/ meie aga
oleme causa causarum'i endist
eemaldand, et meil oleks kergem elada, s.t. et meie vaim võiks rahulikumalt ja alistuvamalt teenida
instinkte. Psühhoanalüütik Jungil
on õigus, et moodsale inimesele on haigused jumalad (mõelgem paljude inimeste batsillidekartusele).
Ja ka meie kõneleme vahel, et
Jumal on saatnud haigused, surmagi – aga enamail juhtudel need on kätte õpitud fraasid. Oleme
polüteistid, kuigi tahaksime olla
monoteistid. Meie otsime igale nähtele põhjuseid – need on meie jumalad, igal inimesel isesugused ja
igaüks peab oma jumalat
paremaks ja tugevamaks kui teised. Meil on hüpoteesid ja teooriad, s.t. mütoloogia. Hüpotees on
jumal ja tema väge nähakse
selles, kui palju ta abil saab seletada. Aga kui ta midagi ei suuda seletada, siis otsitakse uus jumal,
kellega see sama jant kordub.
Selles suunas mõeldes saab alles selgeks, kus meie vead asuvad. Meie kaebame usulise elu languse
üle ja otsime sellelegi –
põhjuseid. Ja usklik inimene peaks julgema öelda ometi, et see on Jumala tahtmine. Miks? Seda me
muidugi ei tea, aga võib olla, et
just meie polüteismi pärast. Meile tundub nonsenss, kui kreeklased ikka ja ikka leiutasid uusi
jumalaid, kuni nad ei suutnud enam
meeles pidada kõiki. Ja meil on nii palju teooriaid ja hüpoteese, et tundmatuid jumalaid on enam kui
tuntuid. Pada sõimab potti jne.

Ka Siinai sündmused võisid olla väga reaalsed, aga inimene, kes neid nägi, polnud meie mõistes
reaalne. Jahve ilmutab enda Siinail,
nii et rahvas väriseb ehmatusest ja hirmust selle koleda ja õudse Jumala ees, kellega kaasas on suits,
tuli, välk, kõu ja ööpimedad
rasked pilved. Ja kui keegi läheneb, siis ta hukkub! Ja Jahve suurus ei ilmutu mitte ainult selles
mõistmatus korras, mille ta on
seadnud loodusesse, vaid tormides, katastroofides, kõrbeüksilduses, tulikuumas tuules,
maavärisemises, pimedustes, äkilistes
vihmavalingutes, katkus, pidalitõves, hulludes ja kõigis koledais ja hirmsais taudides ja jubedais
sündmusis. Jahve äratab riiud
inimeste vahel, Sauli vaimuhaigus on Jahvelt, Rehebeami kangekaelsus on Jahvelt, saadanlikud
inimesed on Jahve üles ässitatud. Ja
selle tõttu on Jahveski saadanlikku. Ta tundub vahel täiesti kuri ja ülekohtune (ta valetabki), aga ta
on ometi nii suur, et see kõik
midagi ei tähenda: teda näha või kuulda, puutuda või vaadata seaduslaegast tähendab surma – ja just
ta vihas on ta suurus, mitte
armastuses oma valitud rahva vastu. Ja siiski kui keegi oleks hakand israeliidile seletama, et ta Jumal
on antropomorfistlik, siis see
oleks kindlasti öelnud: ei! Ainult isade ajal käis Jumal maapääl nagu inimene ja teeb seda jälle
päevade otsal. Aga ta ütleks meile
ka, et Jahvel puuduvad üldse omadused per accidentiam./10/ Ta ei vihasta mitte, ta ei armasta, ta
ainult talitab ja inimesile tundub
see üks või teine kas neile hää või neile kuri. Inimliku ülekandmine Jumalasse tundus israeliidile
jumalateotusena, võibolla alati.

Aga ometi kõneldakse Jahve vihast, aga sedagi tuleb mõista väljudes Jumala absoluutsest suurusest;
Jumal on nii suur, et talle
inimesed on ükskõiksed. Paradiisilood näitavad, et Jumal on eluhädade Looja, patt ei toond endaga
mitte ainult eo ipso karistust,
vaid Jumal määras selle. Aga Jumal tahab kõigis hoida kindla ülepääsematu piiri enda ja inimeste
vahel. Kuna ta eriti Iisraeli Jumal
on, siis ta on muidugi täiesti ükskõikne selle vaenlaste vastu, ta talitab nendega, nagu ei oleks neid, ta
kihutab tugeva käevarre ja
tõstetud käega suurte erilaste parvedega kananiidid israeliitide eest, hävitab vaenlasi väävli ja tulega,
rahega, maavärisemise ja
taudidega ja laseb nad maha tappa üksteise. Selles avaldub Jahve armastus oma rahva vastu. Aga ta
talitab oma rahvaga niisamuti
ülalt alla: ta on toond Iisraeli selleks kõrbe, et amalekiidid ta hävitaksid, ta saadab valetaja vaimu, et
hukata kuningas ja sõjavägi.

Muidugi hakkab inimene otsima sellase teguviisi – põhjuseid. Ja neid on ainult kaks, neid
lahendusteid. Religioon: täielik oma
väärtusetuse tundmine absoluutse ees, täielik ussikese seisukord, R. Otto nimetaks seda
“kreatuurtundeks”. Ja teisalt maagia ja
eetika, kus inimene arvab, et ta oma olemisega, tegudega suudab mõjutada väljaspool teda Seisvat.
Eetika on ürgne
ratsionaliseerimine, nagu ka dualism ja polüteism ja mulle tundub, et täieliku monoteismi juures
eetikal puudub mõte, tal on tähendus
ainult inimeste seas, nagu ka Elihu ütleb Hiiobile, et Jumalal ei ole midagi sellest kasu, kas inimene
on õige või mitte, kasu on sellest
vaid omasugusel. /Sellepärast inimene ei pruugi olla ebaeetiline, aga eetika on degradeeritud oma
kõikvõimsalt seisukohalt, tast ei
tehta enam palju juttu. Muidugi püüab inimene väljendada oma Jumalaelamust elus, sest deemonlik
Jumal tuleb ta üle kõigepäält
hävitava tahtena. Kuidas selle väljendamine õnnestub, see oleneb inimesest, aga ma arvan, et
võimatu on seada selleks norme.
Aga tavalikult on nii, et need, kes Jumalat tunnevad vägivallana oma üle, talitavad elus vastupidi ja
need, kes teda tunnevad hääna,
on kalgid ja karmid otsustama, sest nad teadvad ju, et nende hää Jumal neile annab andeks kõik
ülekohtu. – Kuid Jumalal pole
kõigest sest midagi kasu. Ja kõik väljendused on viimaks väga armetud, nad ei ütle kunagi ära seda
sisemist olukorda. Kes vihane
on, võib sõimata surmani, aga ta pole siiski veel küllalt väljendanud oma viha. Kes armastab, võib
teha, mida ta tahab, et seda
väljendada, aga ta pole kunagi sellega rahul. – Võiks ju ka kõik esialgu väljendamata jätta – ja võib
olla, et see ongi kõige parem
tee, sest siis saab inimene nii täis väljendamata jäetust, et see endale leiab viimaks spontaanse tee,
muidugi kõige adekvaatsema,
mis võimalik. – Tavalikult inimestel aga pole nii palju kannatust ja kui neil on sääseraskune elamus,
siis nad püüavad seda
väljendada elevandina ja usuvad ise ka, et see on nii suur ja raske. Teised muidugi ei näe – ja siis
tulevad igasugused
“arusaamatused”./

Eetika alla kuulub muidugi kultuseetika ja sellest lootsid VTi inimesed palju, aga kunagi mitte kõike.
Nad teadsid ju, et Jumala
tahtmist ei muuda eetika (vastupidist paistab ka olevat). Pääasi aga oli Jumala kartus; nimetus, mis
sel ajal polnud see eetiline
fraas, milleks ta praegu on saand. Aga siis kardeti tõepoolest Jumalat! Meie kardame katastroofe,
nende asemel oli Jumal,
kardame haigusi ja surma, aga sellaseid personifitseeritud hüpostaase ei tunne VT üldse, ta tunneb
ainult Jumalat, kes on tahe, on
liikumine ja pääle tema pole midagi sellast.
VT vaga elas ja kannatas, sest ta eetika ja kultuskombed ei hoidnud teda ometi mitte alati Jumala
eest. Ja siis algas see titaanlik
heitlus, millest aimu võime saada Hiiobist. Jahve hoolis ju omist orjadest niisama vähe kui teistest.
Moosest ta tahtis tappa, Elia ta
viskas kusagile mäkke või orgu. Ta ei hooli oma prohvetitestki, seda kinnitab Jahve ise ilmutuses
Hesekielile. Ja Jeremia, Hiiobi
antitüpos, kaebab: “Ma pole istund lõbusate hulgas, ei ole hõisata suutnud Su vägivaldse käe pärast,
üksi ma istun, sest hingepiinaga
oled mu täitnud”... “Sa oled mu võrgutand, oled kinni haarand mu ja mahatalland, ma olen naeruks
/tolaks/ iga päev, alati
hirvitatakse mind.” Aga ometi ta ei saa lahti selle Jumala käest, sest ta tahtmine on nagu tuli, mis ta
sisemuses sööb ja ei anna talle
enam rahu. Haripunktiks sellases võitluses on Hiiobi raamat. Hiiobi õnnetuse põhjuseks on vaid, et
Jumal veab kihla ühe oma
ingliga. Ja Jumal piinab Hiiobit, kuigi ta teab, et Hiiob on nii õige, kui inimene üldse võib olla. Jumal
on loond inimese selleks, et ta
hävitada ja lõhkuda ja sellest tunda lõbu. Ta jõllitab koledate silmadega Hiiobile näkku, ei lase teda
hinge tõmmata, vaid on nagu
luupainaja ta kallal ja kui Hiiob on uinunud, siis ta kihutab ta üles koledate unenägudega. See on
Jumala teotamine, aga Jumal ise
ütleb, et Hiiob tast on õieti rääkind. Tähendab: see Jumal vihkab komplimente nagu meie talle tihtigi
teeme ja tahab, et teda tuntaks
ta hirmsas võimus ja vägivallas ta manalikus fascinantia's. Meie ei taha teda sellasena näha, vaid
tahame, et ta oleks eetiline just
nagu oleks armastus = eetika. /Eetiline armastus pole üldse armastus, sest mõiste juure on seatud
piirav adjektiiv. Armastada võib
ainult fascinans'i ja mirum'it, mitte aga moraalset = eetilist, sest siis peaks inimene armastama Codex
iuris't mitte Jumalat ja
inimese asemel “Uut Nuhtlusseadust” – sest need on eetilised ja neis ep ole raasugi fascinans'i, mitte
kübetki mirum'it./

Maailmasõda oleks olnud israeliidile Jumala taltsutamatu vihatorm, väljavalatud neile, kes teadsid
Jumalast väga palju “olulist” (kes
teadsid sedagi, kas Jumal õigeksmõistul teeb analüütilise või sünteetilise otsustuse), s.o. ei midagi.
Siin oli inimkond, oleks võind
vähemalt olla, Hiiobi seisukohal. Aga mitte midagi sellest – meie otsime aga – põhjuseid! Ja paljud
on kaotanud usu Jumalasse, sest
Jumal ei või ju ometi tahta kurja ja juhusel, kui arvatakse, et ta seda on lasknud teha inimesil, siis ta
on nähtavasti võimetu nende
vastu. Ja ma arvan, et see on suurem Jumala teotamine, kui Hiiobis üldse on olnud. Selle sõja
viimane aste on Koheleth, /10/ mida
sageli ei peeta üldse religioosseks raamatuks. Sõda jõudis resignatsioonini, sest Jumala vastu ei
suutnud keegi mitte midagi ja siis jäi
üle vaid väsimus ja koleda Jumala eemaletõrjumine, nagu laps tõrjub eemale lõvi. Midagi ei aita selle
vastu. Ja sellest
resignatsioonist, millel pole mingit filosoofilist mõju ega süsteemi, viis tee tagasi elutarkuse juure.
Ring sai käidud; inimene algas
eetikaga ja lõpetas taas sellega ja Jumalaelamus vahepääl oli sama üürikene kui suur rakett. Ja kui
aeg täis sai, tuli uus rakett ja
temagi valgus sai peagi inimeste südametes jälle pimeduseks.

See on Jumala suhtumine üksikusse prohvetlikul perioodil, terve rahva vastu ta on täitsa samasugune
nagu ennegi, eetilisi nõudeid
on, aga need saavad domineerivateks alles viimaste prohvetite juures. Jahve viha on nagu tuli, kaljud
põlevad ta ees, ta hingeõhk on
palav nagu kõrvetuul, mille assüürlased ja egiptlased on nagu mesilased ja kärpsed. Ta tulekul
sulavad mäed nagu vaha, maa
lõhkeb, kuu ja päike peidavad end ära, ta ees on mõõk ja ta järgi on katk. Ja prohvetid kirjeldavad
võibolla otse füüsilise lõbuga,
kuidas Jahve hävitab Iisraeli, maa, mida nad siiski armastasid. Ta kägistab Iisraeli viimseni ja kui
mõni juhtub pääsema, siis ta otsib
läbi maad ja mered, taeva ja ^se'ol'i, /12/ et ei jääks järgi ühtki israeliiti. Ta kisub nad lõhki nagu lõvi
ja selle ennekuulmatus on
ainult selleks, et inimesed saaksid kangekaelseteks ja ei mõistaks. Prohvetid teadsid, et Iisraelile
tuleb hukatus ja muidugi otsisid ka
põhjuseid. Muidugi leiti hulk eetilisi, aga pääasi oli siiski see viimaks, et rahvas ei tahtnud mõista ka
prohveteid mitte, et nad ei
tahtnud elada samas õhkkonnas (*). – Muidugi, sõnad, mis on tarvitatud kirjeldusis, meile midagi ei
ütle, sest meil pole sellast keelt,
mille sõnadetagavara ulataks äärmiste koledusteni, sellele rahutule heebrea värsirütmile, mis ei lase
hingata, vaid kõige aja ainult
tõukab ja lööb, meil on võimalik ainult alata hoobiga, edasi peab järgnema kergendus, heebrea värsis
see on ümberpöördult. Võime
ainult aimata, mis inimesed tunda võisid. Kuulates neid õudseid sõnu * jne. “hävitama”), mis nende
oluline sisu oli, seda me enam ei
tea. Ja veel koledam on päev – päevade lõpus (*), kus Jahve hävitab Iisraeli vaenlased, aga ka
suurema osa Iisraeli, jäävad üle
ainult mõningad. Selle Jahve päeva teadvus on prohvetite juures sama suureks koormaks kui Iisraeli
hukatus, tihtigi need kaks
liidetakse nii, et esmal paganad hävitavad suure osa Iisraeli, siis aga Jahve hävitab nemad. ^Sefanja
näiteks ütleb (rütm pole
muidugi see) kõneldes Jahve päevast (Sf. 1, 14):

Jahve ülisuur päev ligi

ligi ja ruttab väga
Kuule! Jahve päev,
kibedasti ägab siis kangelane
Hirmsa viha päev see päev,
kitsikuse ja vaeva päev
ärarikkumise ja äraraiskamise päev
pimeduse ja raske öö päev
pilvede ja õuduse päev
Pasuna ja kisa päev
Kindlustatud linnade
ja kõrgete nurgatornide üle
Ei nende hõbe ega nende kuld
päästa või neid
Jahve hirmsa viha päeval
Ja tema “kadeduse” tuli
sööb ära kõik maa,
sest otsa ta teeb kõigile maa elanikele.

Aga ka suured Jahve orjad on kuidagi deemonlikud, vähemalt nad ei ole eetilised. Mooses maksab
rahva uskmatuse neile täiesti
kätte (Ex. 32, 27 j.) “Ja ta ütles neile: “Kes on Jahve oma, minu juure!” Ja kogusid ta juure kõik Levi
pojad. Ja ta ütles neile: “Nii
ütleb Jahve, Iisraeli Jumal; pange igaüks oma mõõk puusale, minge väljale ja käige mööda väravast
värava juure leeris ja lööge
maha igamees oma vend ja igamees oma sõber ja igamees oma sugulane. Ja tegid Levi pojad
Moosese “tahtmist” mööda ja langes
rahvast sel päeval umbes kolm tuhat meest.” Samuel täidab heremi nõude Agagi juures. Elia hävitab
Ba'ali prohvetid Kioni ääres,
jookseb Ahabi ees Jesreeli, laseb tule tulla taevast ja põletada kuninga saadikud. Sarepta lesknaine
ütleb talle: “Mis mul on suga
asja, oh Jumala mees, oled tulnud mu juure meele tuletama mu pattu ja tapma mu poja!” Elia kutsub
karud ja need söövad ära
pilkajad poisid. Jesaja kolab alasti mööda Jeruusalemma ja Jeremia ütleb oma vastastele, et ta peab
surema. Ja prohvet Hananja
suri selsamal aastal seitsmendal kuul. – Ja viimaks pole ka Jeesuse talitusviis tihtigi eetiline ja ta
jüngrid pole sellega rahul, vaid
näeksid selle asemel meeleldi eetilist.

Nüüd kokkuvõttena. Praegu on moes Hegel-Wellhauseni/13/ evolutsionistlik vaatlusviis: alguses

Jahve loodusjumal nagu Ba'al, siis
prohvetite religioon ja siis seadused ja eetika. Ja olgu teadlased millised tahes, eetikas nad näevad
viimast haripunkti, mis täiusele
jõuab Jeesuses. – Ma ei usu seda skeemi ja konstrueeriksin järgmiselt: enne Moosest rahval eetika ja
seadused, siis Moosese
jumalaelamus, millele rahvas polnud veel täiesti küps ja jäi peaaegu täielikult maagiasse ja eetikasse,
kus inimesel siiski veel on
mingi mõju täielikult tunnetamatule Jumalale. Siis järgnesid alalised pettumused sel alal ja kasvas
ikka enam religioosne tunne, mis
haripunktile sai Hiiobis (Koheleth), siis jällegi praktiline elutarkus ja seadusreligioon. Ja sellest
pettumisel tuli Jeesus. Kordus jällegi
muidugi sama, sest inimene on lõhestatud religioosse ja maagilis-eetilise vahel, keegi ei suutnud
enam täiesti olla samal seisundil kui
Jeesus ja nii sai võimalikuks apologeetide äärmine ratsionalism. Ja nii läheb see võnkumine läbi terve
läänemaa. Religioosne
elamus, inimese enda tühisuse ja tähtsusetuse tunne on nagu vulkaanipurse ja eetika on laava, mis
susiseb ja soe on aastasadu, kuni
tuleb jällegi uus tõuge.

Ühe sellase tõukena võiks võtta ka islami. Tema ja algse ristiusu suhe võiks olla umbes samasugune
kui algsel ristiusul
puritanismiga. Faktiliselt on islam paganiseerunud juudakristlik sekt, sest Sidna Aissa'l (Sajjidna
`Isâ /14/ on sama suur tähendus
peaaegu kui Sidna Muhammadil. Aga islam sõltub peagi eetikaga ja see saab palju tähtsamaks
viimaks kui religioon just nagu
puritanismiski.

Ja veel on üks asi, mis neid täiesti lähestab: absoluutne predestinatsioon. Predestinatsioon aga on
deemonliku Jumala üks
seletuskatse, vähemalt selleks, et viia probleem inimesest kaugemale. Muidugi siin võib vastu tulla
vaba tahtega, aga seda eitavad
Augustinus ja Muhammad niisamuti kui Luther ja Calvin, nimelt vaba tahet valida endale õndsus või
hukatus. See on iseendast
suurem probleem kui me üldse aimata suudame, sest poolik vaba tahe pole mitte vaba tahe ja täielik
vaba tahe teeks inimesest
Jumala (nii arutab Luther). Igatahes see, kes tunneb vahet enda ja Jumala vahel, ei saa kõnelda vabast
tahtest, kes aga Jumalaga
läbi käib nagu koolipoiss oma vanemast klassist sõbraga, see muidugi võib. Vaba tahe tingib endaga
apokatastasis'e /15/ ja
apokatastasis'e usul pole vaja Jumalat. Kui osa inimesi hukka läheb, siis see peab olema Jumala tahe,
sest inimesed ei soovi
endale õnnetust, ja kui see sellest tuleb, et nad õnnest midagi ei tea, siis, kes nad on teadmatuks
teind? Ja nii võib siin arutada
päevad läbi, lõppu ei tule, lahendust ei tule, emb-kumb kas Jumal deemonlik või inimene Jumal, ja
seda kindlasti otsustada pole
võimalik inimesel.

Aga olgu sellega kuidas on, mingil kujul inimene ikka usub predestinatsiooni kui ta Jumalat usub.
Islam aga teatavasti on kõige
predestinatoorsem religioon maailmas. Jumal talitab täiesti omavoliliselt: ühed on õndsusele
määratud, teised hukatusele, aga
õndsusele määratudki ei saa mitte Jumala juure. Sellasel kontseptsioonil ei peaks olema otstarvet
mingil eetikal, aga Koraan on juba
vastuolusid täis. Hääd teod on vaid selleks, et avalikuks saaks see staatus, milles inimene viibib, nad
on selle staatuse reaalseks
tulemuseks. Faktiliselt aga ei tea keegi, millele ta on predestineeritud ja sellest järgneb absoluutne
rippuvus Jumalast – islam.
Puudub siis muidugi õndsuskindlus nagu ka Calvinil ja katoliku kirikul. Päävahe ristiusuga on see, et
Kristus hindab inimesi
valmisoleku järgi Jumala riigi jaoks, Muhammad aga islami suuruse järgi. Viimaks on neilgi kahel
palju puutepunkte ja vaheks jääks
ainult Muhammadi isik, sest ka UTs leidub küllalt predestinatoorseid mõtetekäike.

Aga predestineeriv Jumal ei või kunagi olla eetiline, sest eetikast võib olla vaid sääl juttu, kus Jumal
jätab inimesele
tegevusvabaduse ja siis hindab teda tegude järgi, kas siin ilmas või tulevas, pole selle juures oluline.
Muidugi võib öelda, et Jumal
teab ära ette inimeste teod ja nende järgi predestineerib, aga see on probleemi edasilükkamine, mitte
lahendus (praescientia). Ja
praegused islamiusulised arvavad ju ka, et patt on Jumala predestineeritud, aga selle oletuseks lisavad
juure, et Jumal on vihane
inimesele, keda laseb pattu teha. Nii siis ikkagi deemonlik Jumal ja demoonsust oskab inimene
seletada vaid
antropomorfistlik-dualistlikult, muidu see on tal üle mõistmisvõime – ja kui ta ei taha seda
demoonsust Jumalas, siis ta peab tegema
endalle hulga vähemaid deemonlikke olendeid ja sel teel saab algsest maagiast kasuistlik eetika.

Küsimus on muidugi, kas sellane elohistlik religioonitüüp üldse on Kristlik. Seda eitatakse tihti ja
leitakse, et elohistlik religioon on
kartusreligioon ja see pidavat veel madalamal seisma kui seadusreligioon. Aga sellele on võimalik
kaks vastuväidet: esmalt on
võimalik sama hästi dekadents kui evolutsioon. Ja teiseks ei ole sellane religioonitüüp hästi
defineeritud kartusreligioonina, kuna sel
sõnal on meie juures maagiline varjund. Tõsi küll, Jumal on (Kas ainult Jumal? Võibolla, et kõik
asjad?) tremenda maiestas, aga ta
on ka fascinans ja mirum – ühe sõnaga Jumal on mana, “ülemeeleline ja ülelooduslik jõud”. Ja tõsi
on ka, et ta esineb sellasena
nende juures, keda meie nimetame primitiivseiks ja kes meid peavad barbariteks. Sellane
numinoosne elamus pole sugugi kartus,
sest tihtigi on elamusobjekt nii “kole”, et kartus midagi ei ütle. Selle elamuse võrdkujuks võiks vast
olla muusikas järsk üleminek
mollist duuri, või ümberpöördult (Haydni “Loomine” – “siis sai valgus”; Händeli “Messias” – “on
tõotatud”) igatahes on kõigis
selles mingi imelik rütm, mis vast inimesel kanda on koletult raske aga ometi kuidagi katarktiliselt
mõjuv. Alles reflekteerimine
selle elamuse üle annab sellase Jumala mõiste, mis on deemonlik.

Mulle tundub, et VT ja UT vahel pole muud vahet kui vaid märk. Seda, mida VTs võeti Jumala
vihana, võetakse UTs Jumala
armastusena. Ja sellega vabastus inimese hing aastasadade koormast. Aga armastusel pole üldse
midagi tegemist eetikaga.
Räägitakse ju ka UT ja Jeesuse uuest eetikast, aga uus eetika ei ole enam eetika.

Muidugi UTs on teisigi mõttekäike ja paistab, nagu oleks Jeesus tahtnud, et inimene on sama
deemonlik kui Jumal, et inimesest
peab saama Jumal. Igatahes olid sellasel arvamisel kristlusest Väikeaasia teoloogid (Ignatios,
Eirenaios). Ja muidugi on
jumalustumine võimalik ainult müstika kaudu, muidu pole inimesel mingit teed. – Võib ju oletada
ka, et
UTs mõistetakse armastuse all seda, mis meiegi mõtleme. Aga see pole alati õige, teoorias on Jumal
küll armastus-häädus. Aga,
kes seda ka praktilises maailmas usub veendunud kindlusega, see on deemonlik inimene. – Meie ei
leia just, et Jumal armastas oma
veretunnistajaid, meie ei leia ka , et maailmasõda oleks Jumala hääduseavaldus. Aga ometigi ta oli
Jumalalt! Ja see näitab, et meie
mõiste – armastus – on inimlik ja tas pole palju jumalikku, deemonlikku. Meie – faustilist laadi
inimesed peame end liiga tähtsaiks ja
kõige võikam Jumala iroonia on see, et neilt, kellele oleks kohane olnud heliotsentriline süsteem, ta
ära võeti ja suruti pääle
geotsentriline. Ja läänemaaga sündis samuti, idamaa maksis nüüd kätte, sest faustilisele kultuurile
läheks küll geotsentriline
süsteem, kus maa ja inimene on A ja O.

Luther sõdis hääde tegude kultuse vastu, meil oleks aga vaja uut Lutheri, sest me oleme tagasi
langend eetikasse ja inimese oma
suurusse. Ma ei eita, et inimene midagi suudab, aga kui keegi tahab saada aimu elohistlikust
religioossest elamusest (ja tunda, et iga
suur asi on faktiliselt null), siis ta vaadelgu korra linnutee ja spiraaludude fotosid (ligem spiraaludu
860.000 valgusaastat, Canes
Venatici M51 – 1.500.000, Ursa Maior 3.000.000) ja katsuge siis mõelda, mis see kõik tähendab,
tunda selle võigast saladuslikkust,
mida inimene kunagi ei näe läbi. Ja katsutagu siis olla iseteadvad ja kindlad – see on võimatu, sest ei
ole muud kui tuhk ja põrm,
inimene teab, aga ta ei tea siiski midagi. See on inimelu kriis, see on murre, tähtsusetu on eetika,
tähtis on ainult selge teadvus enda
eksistentsist. Ja see on ka ainuke asi, mida inimene võib saavutada, teatud määrani, kuna ta ise seisab
kesk oma eksistentsi. Aga
see teadmine on vasturääkiv iseenda ratsionaalses sisus ja sellepärast tunneb oma eksistentsi kõige
paremini see, kes võngub nagu
pendel ühest äärmusest teise, predestinatsioonist hukatusele predestinatsiooni õnnistusele, s.t. see, kes
tunneb oma elu
vasturääkivust. (See, kes tunnetab oma elu vasturääkivust, tunnetab oma eksistentsi ja see on
viimane, mis inimene võib
saavutada!) Kui kaua inimene seda välja kannatab on iseküsimus, kuid kivinemine ühte äärmusse on
midagi laiska. Deemonlik
inimene, kui ta kunagi peaks olema siin võimalik, peaks olema nagu Kristus Chalkedoni dogma järgi,
mis pole mingi nonsenss, vaid
on inimesele võimalikkudest kõige adekvaatsem definitsioon. Kuid mulle tundub, et see pole üldse
enam inimene, vähemalt meie
mõttes mitte. Sest ta ühendab endas vastuolud ja ei kleebi neid üksteise pääle ega kõrvale, vaid siin
on absoluutne null (üks hirmus
salapärane asi, sest rida pole siin lõpmatu) liidetud kuumuse lõpmatusega ja ometi pole tulemus mitte
midagi vahepäälist ja leiget,
vaid tas on kõik temperatuurid ja ometi kuumuse ja külmuse maksimum eraldatud.

Kuigi paradoksne ja võib olla isegi absurdne seisund, aga teoreetiliselt on ta võimalik. Raskem on
aga elaval inimesel üle saada
dualistlikest tendentsest. Mõned näited vast aitavad.

Mu arvates pole maailmas palju sellaselt tühiseid ja surnuid pilte kui Raffaeli Sixtini madonna, mis
selle tõttu on ka kõige tuntum
maal maailmas, sest ta jaoks on olemas omalaadne kultuski. Ja mina ei saa aru, kuidas ta ühele
mõistlikule inimesele üldse võib
meeldida! Aga et see pilt on olemas, on Jumala tahe, et ta mulle põrmugi ei meeldi, on ka Jumala
tahe. – Et kõik see üksteisele
vastu käib, siis otsib inimene kuidagi lahendust, võibolla, siingi predestinatsiooniga. Aga mulle
meeldib Botticelli ja ma hävitaksin
kõik Raffaelid, et nad ei rikuks mu silmi Botticelli nägemiseks. Aga väikekodanlased ei salli teda,
sest ta inimesed elavad ja neil on
vaeva helk nagu vesiläätsa kasvav tiik üle nägude. Ja see on Jumala tahe, et ta mulle meeldib ja
teistele mitte. Aga Jumal on nii
tahtnud Raffaeli kui Botticelli ja suuremaid vastandeid ma ei tea enam. Kui üks neist on inimese ja
mitte Jumala tahe, siis kumb?
Aga deemonlik inimene peaks mõlemisse suhtuma ühtviisi, peaks – ja Jeesus oleks vast seda
teinudki, aga meie ei suuda. Ja meie
ei saa teisiti, kui peame olema kahepoolsed või sundima endid alistuma Jumala tahtele. Kolmas tee –
seletada midagi, on teadmatu
tee. Muidugi me võime ju jääda oma arvamise juurde, sest ka see on üks Jumala tahteavaldus, aga
mitte kõik! (Ja inimene tahab
tavalikult ikka olla – kõik.)

Oletame, et on üks patsifist ja tal on valida, kas sõtta minna, teisi tapma, või iseend tappa või tappa
lasta. Ja need mõlemad on
Jumala tahe, aga inimene ei saa teha kaht korraga! Kui üks ei ole Jumala tahe, siis pole meil kindlust
teisegi jaoks. Võib rääkida
kaitsesõjast, aga kui inimene peaks end kaitsma tapmisega, siis ta ei teekski üldse muud, sest kahjuks
homo homini lupus est. –
Ma ei tea sellest seisukorrast teed välja, mis saabub sellasest päris praktilisest küsimusest, igatahes on
selge, et inimelu on õudne.
Kui see on Jumala tahtmine, et on mõrtsukaid, siis poleks inimestel mingit õigust karistada. Aga, et
mõrtsukat karistatakse, see on
Jumala tahtmine samuti. Ja kui inimesetapp pole Jumala tahe, siis on küsitav kas selle eest
karistaminegi on Jumala tahe.

Neist näib järgnevat, et eetika on võimatu praegusel poolkasuistlikul kujul. Aga kõige raskemaks teeb
probleemi see, et ka sellane
eetika on Jumala tahtmine. See on vast dialeksise tipp. On purunenud kõik, saand nii mõttetuks, et
ühelgi toimingul ei paista enam
otstarvet. Ja Jumal kes kõik teeb ja kõik on, on sama, mis ei midagi.

Inimesel on kolm teed: elohism, theism ja deism. Theism on eo ipso kuidagi dualistlik. Ja elohistlikul
seisundil võib inimesele ainsaks
rõõmuks olla õnnistuspredestinatsiooni teadvus. Kuid see puruneb viiv-viivult inimese enda pärast,
kuna ta pole kindel iseendast,
vaid kaldub ikka dualismi. Ja veel on üks tee: öelda, et Jumal, kes on nonsenss, ei eksisteeri üldse,
aga seegi on vaid titaanlik trots
või on ta rumalus. Sest see, et inimene eitab aja olemasolu, ei tee aega olematuks, kuidas siis Jumala?

Ja ma usun, et elohistlik jumalaelamus oli inimese ürgelamus, selles oli õudust, võibolla jälkustki,
aga selles oli terve eksistents, terve
maailm ja inimene oli mikrokosmos. Seda elamust ratsionaliseeriti, etiseeriti ja polüteiseeriti. Ja on
perioode olnud, kus inimkonnal
on vaid tegu olnud selle elamuste modifikatsioonidega. Aga me oleme muld ja mullaks me saame
jälle. Aastatuhandeid on inimkond
heidelnud üksikuis kultuures Elohimiga, püüdnud mõista teda, maailma ja iseennast, aga kui ta väsib
ja saab vanaks, siis ta tunneb,
et kõik see ei ole selgitand mitte midagi, et kõik on sama pime nagu alguses. Ja siis vaikib viimaks
küsimusteahel: kes ma olen,
milleks ma olen? Sest, milleks kaebata, meie ei tea ju ometi mitte midagi! (Mis ma nutan, oh Jumal,
etc –)

Ja elu ei ole niiviisi muud kui endatapmine, jäle valu ja enda elavalt lõhkikiskumine. Istume gooti
doomi ukse ees ja doomis on Jumal
ja meie ei tea mitte, millal ja kuidas avaneb uks. Võime end puruks taguda selle vastu, võime istuda
resigneerunult trepil ja oodata.
Ainuke, mis võimalik, peame olema valmis ja ootama, sest millal uks avaneb, seda me ju ei tea. Ja
niikauaks meil on ainult kaks
olemismoodust: meie ei ole rahul sellega, mis on – häda ; ja – meie tahame midagi muud – igatsus.
(Mis ütleks selle kohta
psühhoanalüütik? – Tõrje! Võibolla!) Mina ei tea muud; ühest saab teine ja teisest saab esimene ja
meie ei olegi sellega rahul, kui
see igatsus meile täitub, sest see sünnib labasemalt, kui oleme oodanud. Ja väsinud oleme viimaks
kõige selle juures ja ükskord
peab ju ka maailm surema vanadusnõrkusse.

Ja kõige viimane häda. Sellane võib olla inimese elamus kõigest, mis on väljaspool teda. Seda võib
tunda terve inimene kõigi oma
võimetega, aga terve inimene kõigi oma võimetega räägib ka sellele vastu. Inimene tahab kõiges
leida mingi mõtte, mingi otstarbe
ja ei lepi sellega, et see on talle taipamatu, tundmatu ja mõistmatu (poolikult mõistmine pole ju mitte
veel mõistmine). Inimene ei
resigneeru kergelt, sest tal on teatavasti sama visa hing nagu kanal, kes pää maha löödud jookseb
ringi. See on juba korra nii!

Meie oleme väsind, terve Euroopa on väsind ja maailm on väsind. Dualistlik theism on muidugi
elohistlikult seisundilt Jumala tahe ja
siin on jälle dialeksise tipp. Inimesel pole ühtegi kohta enam jalgealuseks. Miks? Võib olla, et me ei
tohigi seda teada. Võib olla, et
oleme liiaks vanad ja meie surm on ligi juba. Me oleme väsind vaevlemisest ja kui omale katsume
imbutada sisse jõudu, kas
teoreetilise või praktilise militarismiga, me oleme väsind heitlusest Jumalaga. Kõik oleneb Jumalast,
mis ta meiega tahab teha, meie
ise oleme põrm ja tuhk. Kui me arvame, et suudame midagi, siis me petame endid, sest suudame vaid
vähe aega kannatada ja
kaevata.

Igatseda ja tunda piinu ja vaevu – see on inimlik. Kas me sellest kunagi kaugemale jõuame?
Võibolla! Kui ainult igatsuse
teostumises ei peituks jällegi häda. Kui ainult! Aga kui meie ka pääseksime praegusest kriisist, korra
me kustume ikka, vaatamata
majanduslikule ja kultuurilisele kõrgusele, mida viimast meil pole.

Iga sõna, mis öeldakse, on endaveenmiseks, iga süsteem on selleks, et rahu leida endale (mitte
selleks, et teisi veenda, sest sellest
pole midagi kasu) ja üks ei ole parem kui teine. Ja uskuda tähendab olla hulljulge, kuid seda pole
inimene kunagi suutnud kõik oma
elupäevad, ta komberdab ja kukub nagu pime ja vigane kerjus. Kas ta sinna saab, kuhu ta rännata
tahab, seda meie ei tea enne kui
oma surmaviivul, sest surm on lõpp siinsega – siis on ju maksetud patu palk – ja minek “paremasse”
maailma, – kuna ei või olla
kohta, kus oleks rohkem mõttetuid piinu, rohkem hädasid ja vaevu, midagi koledamat kui see, mis on
siin.

O hör des Huggat Rat – er weiss wie rastlos

sich Unbill übend dreht das Sphärenrund
nicht einen gibt's im Churasânschen Volke
der mit dem Himmel mehr als dieses rang
bis nach des machtvoll engen Gottes Ratschluss
durch Glauben er dem Griff der Welt entsprang (?)/16/
Sic et Amen!

PESSIMISMI PÕHJUSTAVAD NÄHTED *

Pati enim pueri tamquam hoc

dicunt parentibus suis: Eia,
cogitate ire hinc agamuset nos
mimum nostrum. Mimus est enim
generis humani tota vita
tentationis.

Augustinus Enarrat. inPs. 127.15 (cfr. Conf. I 7)

Olgugi, et ma algan ühe teoloogi, võib olla, kõige suurema, lausega, olen katsunud välja jätta kõik
usuline ja anda edasi ainult
seisukord, millest tuleb usk ja millel alati puruneb usk. Üldise nimega seda võib nimetada maailm.
Maailm terves omas ulatuses on
pessimismi põhjustajaks. Pessimism on praegusel ajal halvas kuulsuses, mitte üksi meil, vaid ka
mujal, nii nimetab B. Dörries (Der
Glaube an die Welt 29) teda otsekohe uskmatuseks. Ja samuti ka siinses viisakas ja harit seltskonnas,
sest ta ei edenda
seitsmesaja aastase orjapõlve võitmist majandusliku tõusuga, teda nimetatakse jõuetuseks,
tahtevaesuseks ja aatelageduseks. Kuigi
siunatus nähakse omi vigu, sageligi ei neid tunnistata endile, vaid neile ära neetud pessimistele, kes
sugugi neid eitama ei hakka,
vaid küsivad ainult, mis mõte sellel kõigel ja, mis otstarve demagoogial.

Pro domo mea ma pean ütlema, et mina isiklikult ei vihka midagi sellest, vaid ta on mulle
naeruväärne ja rumal, kõik see, millest
kõnelen. Ja siis, täiuslikkust on oodata asjatu, samuti vastuvaidlematult fundeeritust ja selget
süstemaatikat, on ainult impressioonid,
tsitaadid ei ole mitte tarkuse näitamiseks, vaid selleks, et näidata, et pessimism pole nii võõras nähe,
kui arvatakse.
Esmalt siis, mis ma umbes mõtlen pessimismi all, sest täpset definitsiooni ma ei katsugi anda, sest
ma ei usu ühegi sellase täpsusse.
Esmalt negatiivselt: mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu (Schopenhauer),
mitte inimest, kel pole elus või
naistega (see teeb välja peaaegu sama) hästi “vedand” ja, kes talitab nagu rebane viinamarjadega,
mitte inimest, kes leiab, et
maailm ei oska hinnata tema suuri mõtteid või üpris sügavaid tundeid, mitte neid, kelle pessimism on
blaseerumine. Vaid pessimist
on see, kes ei leia rahuldust inimese ja maailma kahenäosuses, kes ei suuda leppida dualistliku
tragöödiaga, ta on samasugune
elajas kui teised inimesed, võib olla, ainult vähe peenetundelikum, aga ta ei taha olla elajas - ja
sellepärast ta elab alalises kriisis
nende kahe vahel, ta tunneb, et ta on kahes köie otsas, mis ühel blokil, kui ta ühes edasi läheb, siis
kisub teine tagasi. Ja ta ei saa
midagi selle vastu, tunneb end jõuetuna. Richerti sõnadega (Schopenhauer 113): “Pessimism sünnib
igatsusest, tundest, et ollakse
lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus,
patuteadvus ja tunnistus.”
Moodsas religioonis ei tohi aga patust olla juttu, sellepärast on moodne religioon ka pessimismi
vaenlane ja ta ise on unerohuks ja
õigustajaks kõigile mõttetuile tegudelle, ainult teise sildi all kui maailm.

Pessimismi tingiv hingeline seisukord esineb eriti sel ajal, kus elaja lapsest saab elajas - puberteedi
ajal. Muidugi esineb ta meeste
juures selgemalt ja teravamalt kui naiste juures, kellede elus psüühiline murdumine vaevalt on selge
murdumine. Sellest väljudes
hinnatakse ka pessimismi kui puberteediaegist nähet, mida arvatakse suutvat välja juurida kui
rumalust, kõneldes noorustulest,
hiilgavaist silmist, vabadusest, õnnest, ilusaist mõtteist, töötahtest, lootustest, ootustest, ilusaist
tundeist ja kõrgeist aateist, see on
lobisedes neile igasugust mõttetust ja lollusi. Või ignoreeritakse see täiesti, sest ta on ju lastehaigus
nagu tavalikult arvatakse, aga
selle loogika järgi on ka Hiiob, Koheleth, palju vana kiriku isi, Schopenhauer ja Hartmann
lastehaiguses, - pessimismis. Ma saan
sellest väga hästi aru, sest maailmale on kuju annud vanad ja nad ei suuda seda välja kannatada, et
nende eksisteerimisõiguse
nende lapsed heidavad vaekausile ja seda, mis nad teind, peavad tühiseks ja mõttetuks; siin on aga
osa ka pahal südametunnistusel,
kes tunneb küll, et need noored põlgavad pettusi, aga ometi tahab need armsad asjakesed alles hoida.

Kuid see on jällegi kindel, et noor elab oma elu intensiivsemalt, tunneb enam, mõtleb enam kui ta
kuuekümneaastane noomija, - ta
seisab elule lähemal, sest ta näeb kõiki, mitte ainult seda, mis on harjutud nägema. Ja ma võtaksin
siia veel ühe Evelyn Underhilli
/2/ lause (Mystik), olgugi, et ta on naine, on ta kirjutanud ühe väga mõistliku lause, võibolla kõige
targema, mis naine maailma
algusest saati üldse on mõelnud, - noortena vähemalt korra on kõik inimesed olnud armunud tõtte.
Aga kui nad
näevad, et nad teda ei saavuta - siis saavad õnnetutest armastajatest peagi õnnelikud armastajad.
Muidugi on nad siis juba
unustanud oma esimese armumisobjekti - tõe. See on alatiseks aga absoluutne ja igavene, s.t.
väljaspool elu, väljaspool maailma
(Spengler II 15) ajatu ja ruumitu (II 331)./ 3/ Tõde ei ole mitte tõsiasjad ja tõest saab lahti sellega, et
talle anda nimetus (K. Barth:
Die Auferstehung der Toten 85): nii tehakse ka pessimismiga, sest pessimismi tagapõhi on tõde.

Tõe asemel astuvad saavutatavad objektid üks kõik millised ja tõe olemasolugi ei usuta enam.
Muidugi on siis rumalad ja naiivid
need, kes seda usuvad. Kuid ka sellasel tavalikul inimesel pole hää elada: tal on kolmesuguseid
hädasid, millede juhtumise puhul
talle jälle tuleb meelde tõde - hädad, mis tulevad iseendast, hädad, mida teevad väljaspool seisvad
inimesed ja hädad, mis toob
loodus endaga. Need on alaliseks ületamatud, aga nendest ka püütakse saada sellega üle, et neid
tunda ei taheta, et neid ei tunta
teravalt, või lepitakse selle näruse olukorraga ja katsutakse veel omale saada, niipalju kui võimalik,
kasu teiste hädadest, et
unustada oma hädad, seda ma nimetan animaalseks egoismiks. Aga hädade puhul, mis tulevad
endale, ei leita muud teed, kui
mõelda jälle tõele, tihtipääle otsitakse abi Jumalaltki, kuigi inimene selle ammu unustand, mis on
palve.

Hädad elus on kaotamatud, sest inimeses seisab häda algpõhjus. Seda tunnistab viimaks ka Freud
oma Das Unbehagen in der
Kultur'is. Ta näeb häda põhjusena võitlust eros'e ja surma- ja hävitamistungi vahel (l. c. 97). Nii et
häda, mis inimene toob, võib
kaduda alles inimesega. Aga ka teine tee näib võimalik, et inimene kaotab endas hädatunde, kuid ega
seegi pole täielikult võimalik.

Freud näeb selles raamatus suurema hädapõhjustajana agressioonitungi (l. c. 76 ss.), mille enda vastu
juhtimine toob Freudi arvates
kaasa südametunnistuse, süütunde ja ülimina (l. c. 108 ss.) - kõik väga mittemeeldivad asjad. Ja ühe
inimese agressioonitung saab
teisele koormavaks ja raskendab tal selle saavutamise, mis iga inimene tahab saada elades: kõige
kõrgemat ja kõige kestvamat
õnne (l. c. 23). Freud ei küsi mitte, mis telos on elul, milleks ta on, vaid ainult seda, mis elus tehakse
- ta usub selle küsimuse olevat
küllaldase ja teine jäägu kuhu tahes. Freudil võib olla inimese seisundilt ju õigus, aga kui me võtame
looduse kui terviku ja seda
juhtiva intentsiooni, siis ei või see olla kuidagi õnn - sest siis oleksid kõik õnnelikud. Kuid terves
looduses maksvat või maksab
energia jäävuse seadus, kuigi selle seaduse jäädavuse üle võib kahelda. See on elule ülekantud: elu
kvantum peab olema jäädav,
mingi hinna eest ei tohi midagi elavat hukkuda ilma jätmata uut elavat. Inimlikus keeles öeldud: elu
otstarve on elu, soo
edasiandmine.

Ma tean, et sellest kõnelemine praeguseil päevil toob ebamoraalse inimese kuulsuse, aga seksuaalsel
alal kompetentne olemine
toob inimesele vürstlikke sissetulekuid ja seda peavad ainult “vanad rumalad” ebamoraalseks. Teha
võib, aga Jumala pärast - mitte
kõnelda!

Muidugi ei ole see veel elu mõte, nagu seda võetakse filosoofilisis arutlusis, sest sääl ei piirduta
sellega, mis on nähtav ja
kättesaadav, kuid vastuse küsimusele võib siin anda ainult religioon.

Elu edasiandmise kui akti on teind loodus kõige õnnelikumaks silmapilguks inimese elus, aga võttes
talt selle juures vähemal või
suuremal määral teadvuse. Nii on lõbu ainult võrk, millega püütakse, millega püütakse saada
soovitud otstarve. Ja võib olla, siit on
võimalik üldistada, et kõik, mis inimesele teeb lõbu, on n.-ö. sissevedamiseks. Augustinus tahtis seda
akti näha aga umbes
samasena kui käeliigutust, mis iial ei ole seot mingi lõbuga. Kuid ma usun, kui see oleks võimalik,
siis ei oleks peagi enam ühtki
inimest maapääl, see on muidugi arvamine, sest olematu kohta ei saa keegi midagi väita. - Inimene
kaotab oma teadvuse ja saab
selle asemel lõbu ja ka siin on maitseasi, kumba inimene eelistab. Kui aga peab loobuma teadvusest,
siis näitab see, et teadvus on
midagi, mis ei ole oluline inimese elus, kui ta saab täielikult elajaks.

Loodus on ühendand kõigi eelvalmistusena ka armastuse. Tavalikult leitakse, et elu ei oleks midagi
väärt ilma armastuseta ja
samuti, et inimene, kes pole armastand oma elu kestel, on kindlasti anormaalne. Kuid öelda, misasi
on armastus - kas seda keegi
oskab, see sõna on nii ära kulund, et ta võib olla sümboolseks märgiks ka igale lollusele ja sellepärast
on mul sama kerge väita: elu
on vääritu sellepärast, et tas on armastus. Ka siin pole ju öeldud, mis on armastus - nn. printsiibid on
ikka defineerimatud.

Ma ei eita, et see, mis armastuse all tavalikult mõeldakse, võib alguses olla südamlik, võib olla kena
ja ilus inimeste endi ja teiste
arvates. Aga ainult niikaua, kui sellest midagi ei räägita, sest kõnelemisega objektiveeritakse midagi,
samuti ka mingi tegevusega.
Ja nagu Strindberg ütleb, ei tohi puudutada liblika tiibu, siis ta lendab kas minema või sureb
pikkamisi. Sellepärast on see kõik vaid
niikaua ilus, kui inimene kõigub veel teadmise ja mitteteadmise vahel, tunneb oma rippuvust teisest,
kes ta elu täidab. Siis see on
sümbol mingist suuremast. - Aga niisugune asi kestab tavalikult väga vähe aega, sest sõnadest ja
tegudest ei pääse inimene. Ja siis
tuleb kaasa süütunne, tuleb kaasa häbi. Ja miks? Psühhoanalüütika annaks sellele vastuse, mis ei ole
vastus ja ma usun, et Richert
on õieti öelnud (Schopenhauer 82): “Miks nii salaja, ettevaatlikult ja vargsi? Sest armastajad on
äraandjad, kes salaja püüavad teha
igaveseks häda, mis muidu lõpeks peatselt. Inimsugu edasi kanda tähendab edasi kanda viletsust ja
surma. See on häbi sügavam
põhjus. Lõbu on patt, ta tulemus surm.” Ma usun, meile kellelegi pole olnud tundmatu, et on
naeruväärne, piinlik ja häbi näha paare,
kelledel ka on olla piinlik maailmas. Ja nende piinlikkuse põhjuseks on langemine endiselt
dialektiliselt säravast julgest sfäärist sinna,
kust enam ei vii edasi rohkem teid kui üks. Ja meil on piinlik, sest oleme näind midagi mõttetumat ja
rumalamat. Naeratame enam
või vähem pilklikult ja arvame siis, et ongi kõik korras.

Aga miks tuleb langus sellest, mida taevalikult hiljem igatsetakse tagasi? See on päris lihtne öelda -
loodus ei saavuta selle
staadiumiga veel mitte seda, mis ta tahab ja tarvitab seda ainult inimeste lähendamiseks. Ta tarvitab
kõike, mis ainult võimalik
kokku kraapida, et inimesele meele tuletada, et ta on seksuaalne olend, et ta kohus on anda edasi elu.
Selle assotsiatsioonide
määratuse on ju leidnud psühhoanalüütika. Ja Mika Waltari ütleb: “Elu ei tohi hävida mingil kombel,
seda peab säilitama, maksku,
mis maksab ning Jumal halastagu meile hinna pärast, mis me oleme selle eest maksnud. Iga hetk
uinub see meie alateadvuses, et
tungida esile mingi tillukese idee assotsiatsiooni tõttu ning teha meid elajateks.” Inimene ei tahagi
sellele mõelda, aga ta leiab, et ta
ometigi mõtleb sellele kõige kiuste, mis ta ette võtab. Seisab raskemana kui painaja ja nõuab, et
inimesel jääksid lapsed - oleksid
järeltulijad. Nii seisab siis homo sapiens (omoh), loom keset loomi, sest sea elu otstarve on sama kui
inimesel ja eeslil niisamuti:
sünd, sigitus, suremine. Inimesed ei taha, et neile kõneldakse, et nad on elajad, aga elajad olla nad
tahavad. See on pühaduse
teotaja ja viisaka seltskonna haavaja, kes julgeb inimest nimetada ja pidada kahejalgseks tõpraks.
Sellele öeldakse tavalikult, nii
nagu väikesed lapsed teevad, eks sa ise ole tõbras, mina küll ei ole, sest, kes teise kohta arvab, ise on.
See ütleja ei vaidlegi selle
vastu, et ta on tõbras, ainult ta ei taha midagi isiklikku, vaid igale isikule maksvat öelda. See on raske
tunda, et sea ja inimese vahel
on oluliselt vähem vahe kui sea ja konna vahel. See on piin, millest suuremat ma ei tea.

Aga mitte üksi see, et inimene tunneb, et tema seksuaalsus teda lähendab ja teeb elajaks, vaid veel
raskem on see, et kõik, mis
inimesed üldse on teind, on tingitud sellest ebajumalast, mida nimetada ei tohi, kas positiivselt või
negatiivselt. Kultuur kõigi oma
nähetega on meeste töö ju tegelikult, naised on ikka olnud teatud viisi vaenulikud kultuurile (Freud l.
c. 69). Kuid see on siiski
tingitud sellest, et naised üldse on olemas, kui neid poleks olnud, siis poleks olnud ka kultuuri.
Alguses naine valis endale mehe, kes
oli tugev, aga tugevuse ületas peagi tarkus kõigis oma avaldumisvormes (osavus, kavalus jt.). Ja kui
naine nägi, et tark mees
maksab enam kui tugev, siis ta valis targa. Ja siis algas selle tarkuse süvendamine ja sellest kasvas
kultuur. Oskus seksuaalsel alal
kanti üle muudele aladele. - Kui naised maailmas lepiksid kokku ja loobuksid igasuguseist kultuuride
saavutusist, siis oleks kadund
ta otstarv ja teda ei oleks enam. Sest võim on maailmas naiste käes, mehed on ainult nende orjad, kui
naised oskavad ja tahavad
olla naised. Ja seda häda ei paranda miski asi, sellest ei näe üle miski optimism, et inimene orjab oma
tunge ja neist päämiselt
seksuaalsust.

Terve kultuur on püüdnud seda tungi tahaplaanile suruda, sest kunagi on olnud see viiv, kus sellane
rippuvus tundus inimesele
häbistav, mehele muidugi. On püütud seda peenendada, õilistada ja inimsustada - aga see on olnud ja
jääb asjatuks vaevaks,
kasutuks tööks, sest rippuvus jääb alles, ta ainult ei tohi inimesel olla nii suurena teadvuses, ta
varjatakse ja peidetakse, aga ta
valitseb nagu varemaltki.

Ja ikka maksab see, et ori ostab oma isanda lahkuse. Mees ootab naiselt ta alistuvuse, ükskõik mis
kujul. Ibseni “Armastuse
komöödias” saab indiaanlaste misjonärist usuõpetaja kusagil puupääde koolis. Mees võib seista baasil
juba, kust ta saaks elavana
igavikku ja siis tuleb naine ja sunnib ta põlvile, nagu Spengler ütleb (II 405). Sinna ei ole midagi
teha, sest selles ei ole süüdi ei naine
ega mees, vaid nende mõlemi olemus. Häda on siin teravam, kui sõnadega öelda saab. Et mehele
kunagi ei tuleks teadvusse, et
tema on õieti ori, mitte naine, kelle üle ta end arvab valitsevat, siis on tehtud naine passiivsemaks,
nagu kaliif, kelle ülesanne seisis
troonil istumises.

Naised tavalikult leiavad, et mehel pole monogaamilist joont. See on päris õige, sest härg ei ole ka
monogaamiline. Suurem osa
mehi, kes on selle ära neetud tungi valitsuse all, on vähem või enam sarnased Joonasele Arthur Roose
“Võhrupesas”./ 4/ Kõigile
on tähtis neist naised ja hästi tähtis kõht. Aga see on juba nõnda seatud ja sinna ei ole teha midagi, et
inimene on elajas. Kuid
naistega pole lugu sugugi parem, nende teadvus on juba piiratum kui meestel ja tähtis neile on ainult,
et mees suudaks neid toita ja
lapsi ja rahuldada muid nõudeid. Kes see mees on, kas neid on mitu või üks, see on ka naisele
ükskõik. Aga see on ka elajatele
ükskõik.

Ja see piinlemine hakkab juba väikese lapsena. Poisid demonstreerivad oma jõudu ja tarkust
tüdrukute ees ja kolmeaastane tüdruk
on juba olemuselt sama, mis ta hiljem on - edev ja salakavalalt meelitav. Ja mõlemaid pooli
kasvatatakse kavakindlalt, nad ei kasva
ainult ise. Tüdruk teeb siin muidugi suuremaid edusamme, sest tema elusisu on lõpuks saada emaks
ja selleks on vaja igasuguseid
oskusi. Mehel on selle kõrval ka midagi muud teha ja nii on naine võrgutaja, mitte mees. Armastuse
märgiks võib ju naine mehelt
nõuda, et ta jätaks terve oma senise töö, kui see naisele ei tundu küllalt vastav nõuetavale. Mees on
naise ori ja mitte pää! Naine
arvab muidugi ümberpöördult ja temal ka on õigus kindlasti. Nii seisab valitsev ikka nende kahe
vahel.

Ja nüüd oletame, et üks mees ja naine on abiellund! Meie ajal on abielu monogaamiline -
kompromiss-seisukord mehe ja naise
nõuete vahel. Ja ta otstarv on lastekasvatus. Abielu on garantia sellele, et laps kasvatatakse kuni ta
jõuab elada. Kuna
inimeselapse kasvatamine võtab kaua aega, siis on monogaamia loomulikuim nähe vaeste juures,
rikaste juures ta pole seda kunagi
olnud. Ja kui abielu otstarv on lapsed - siis ta on hädade ja õnnetuste vabrik en gros või en detail. Ka
kristlik abielu, sest
Stockholmi konverents leiab, et kristliku abielu otstarv olevat lapsed. Aga seda on ka fetiði
kummardajate abielud, aga ka tuide ja
eeslite. Kas need abielud on kristlikud? Võib olla, et on sellaseid pimedaid, kes seda usuvad. Ma aga
usun, et Dibeliusel /5/ on
õigus: “Lapsed tähendavad kodanlikkust ja juurdumist maailma (Gesch. u. übergesch. Rel. im
Christentum 23).” Ka selleski võib
näha mõni kristlust.

Vaatame esmalt üldiselt. Mehele, kui ta mees on, ei ole lapsed elu sisu, vaid mingid sageli
ebameeldivad kõrvalnähted, nagu vist ka
elajate juures. Aga ma olen kuulnud küll ja küll naisi kinnitavat, et mees on kusagilt suurest
maailmast tulnud võõras inimene, aga
lapsed on kõik, kuigi lapsed sellest ei taha arugi saada! Kuhu jääb siis mees? Talle ei ole laste kõrval
kohta ja kui naised ei oleks nii
laisad, kui nad on praegu, siis nad sööksid ära mehed nagu ämblikud või tapaksid nad nagu mesilased
ja sipelgad. Nende juures
võib näha, kui otstarvetu on õieti mees, et neid sünnib ainult sellepärast niipalju, et valik oleks
võimalik. Võibolla oleks inimestegi
juures parem, kui mehi oleks kolmkümmend korda vähem. Aga ma usun, siis kõik mehed oleksid
tülgastunud oma otstarvest ja ühel
hääl päeval nad pooksid endid üles ritta. - Aga ka nüüd maksab meeste kohta pärast soovitud arvu
lapsi: Mooramees on oma töö
teind, Mooramees võib minna - otsigu toitmisvõimalusi oma rumalusile, ta on perekonna ülalpidaja,
“laste isa” ja muud otstarvet tal
ei ole üldse enam. Et teda sellel ametil hoida ja hävitada ta polügaamilist algupära, tuleb teda
vastavalt treneerida.

Öeldakse: lapsed olevat armastuse side, abielupäikesed ja Jumala and. Kuid seda, mida on vaja
siduda, ei ole enam olemas -
abielupäikene toob tavalikult esimesed pilved ja nad on Jumala nuhtluseks patu pärast, mis on tehtud.
Iga isa vihkab oma lapsi
enam, kui ta neid armastab; kui viimane on suurem, siis ta ei ole mees või on anormaalne. Sest laste
pärast ta peab nägema vaevu,
peab töötama sageli aladel, mis teda sugugi ei huvita, aga mis võimaldavad paremad sissetulekud.
Tema ei ole enam miskit viisi
vaba, vaid on oma laste ori ja sulane, kui ta seda ei ole, siis ta pole õige isa. Ja mida vanemaks
saavad lapsed, seda enam nad
nõuavad ja seda suuremaks kasvab lõhe vanemate vahel, sest nad ei tohi olla enam muud kui kaks
sammast, millede vahe
suureneb laste arvuga. - See on hirmus ja naeruväärne olukord inimesele, kuid juba
kahekümneaastaselt nõutakse, et ta hakaku
hoolitsema selle eest, et tal oleks võimalik toita naine ja lapsed. Just nagu oleks see, kes teab milline
haripunkt inimese elus, kes
teab milline määratu ideaal nimetada paar räpast olendit oma lasteks. Ei, see on koht, kus inimene on
kõige suuremas ulatuses
ainult elajas. - Ma ei nimeta siin igasuguseid muid hädasid, mis toob kaasa seksuaalsusele rajatud
abielu inimesile, neid on niipalju
ju, et neid keegi ei jõua oma elu kestel loetella, õnnelikud viivud on ainult sissevedamiseks.

Ja nüüd selle kõrvale nõuded, mis võivad ainult vihastada. Der Regel nach ist es die einfache sichere
Pflicht eines jeden
gesunden (kas on ühtki tervet inimest?) in die Ehe zu treten (pattu teha!)... Und es ist unrecht es zu
unterlassen (muidugi
igaüks vabandab kurja, mis ta teind). Jeder einzelne ist mitverantwortlich für die Zukunft seines
Volkes. Es kann sich
durchaus nicht darumhandeln, wobei man besser steht und wie man bequemer durchs Leben
kommt./6/ (Selles ei seisa
küsimus, vaid selles, kuidas teistele kõige vähem häda teha.) Es ist eine Frage die eine recht niedrige
Lebensauffassung
verrät. Die Frage kann nur lauten, was man zu tun hat um seines Lebens Aufgabe (kurja teha!) zu
erfüllen. (Dörries 184).
Hää küll, - siis inimese elu ülesanne on iseendalle muretseda kannatusi, siis on optimistide Jumal
kõige koledam kõigist. Ja kus
nõuab Uus Testament, et iga inimese kohus on iseend piinata ja teisi veel enam?

Sest lastekasvatamine ei ole piinaks mitte üksi vanemaile, vaid lastele endile on nende elu algusest
saadik vaid piin. Igakord, kui on
saanud laps, on laulev kell jälle üles keeratud, et ta kordaks oma lugemata arv korratud labast viisi,
noot noodilt, takt taktilt. Ta
tulemine siia ilma on juba piin, lapsele samuti kui emale, aga inimesi on, kes ihaldavad piinu ühelt
poolt ja teisal neid kuidagi ei taha.
Vanemad ei mõista kunagi last, neil ei ole ta jaoks aega ja kui neil on aega, siis on laps neile
narrimisobjekt. Kõik lapse katsed
midagi teha tunnistatakse ebaõnnestunuiks ja öeldakse talle seda otsekoheselt, oma kaasvanustele ei
julgeta seda, tema toimingud
on mäng, vanal aga töö. Ja vahe on ometigi vaid see, et laps ei saa palka ja vana saab. Kuid palk on
alati töö hinnang! Vanemad
tarvitavad last oma agressioonitungile objektiks ja neil on õigus vihata last, teda peksa ja teisitigi
karistada, sest ta on lõhkund nende
elu, teind nad oma sulasteks. Aga nad peaksid end ka süüdi tundma lapse ees, sest tihtigi on laps
kehaliselt või vaimselt juba
sündides enam või vähem kretiin. Ja see ei ole mitte lapse süü, et ta on sündinud halvana ja kurjana,
vaid vanemate. Kristlikud
vanemad peaksid ju ometi teadma, et see nende süü on, et laps on kuri ja halb. Aga seda ei taha keegi
teada ja tavalik on see lugu,
et kuri karistab kurja sama kurja pärast tihtigi, mis ta ise teeb. Ja need, kes jaatavad pärivust, peaksid
teadma sama. Kuid inimestel
ei ole südametunnistust. Ja selle sumbutamiseks mõeldakse veel igasuguseid abinõusid, mis oma
tarkuse pärast esialgu
läbinägematud. Lapsed ei tohi kunagi pärida vanemate käest, mis otstarveks nad on maailmas, sest
sellega oleks puudutatud
vanemate südametunnistus, sellase küsimuse eest saab laps peksa. Ja siin on ometi lapse hääl Jumala
hääl, mis küsib: mispärast
tegite teie pattu? Kristliku kasvatuse saanud lapsed õpivad, õnneks vanaduses, kus nad veel ei taipa,
et nemad peavad kandma
vanemate patte ja kui nad seda korra taipavad ja näevad. Mis siis? Kuid kindel on, et see ei ole
kristlik omi patte laduda teisele
inimesele, kes selle vastu suu julgeb lahti teha, ei ole kristlane. Ainult vaevaga vabandada ta end
võib, aga ta süü jääb. Ja imelikku
viisi palutakse Jumala lepitust igale patule, mitte aga sellele, et maailma ollakse saatnud olendid -
tõbised ühel või teisel kujul. Kuid
oma patte panna teisele on kerge. Aga siin see on mõttetu püüd, sest oma patud jäävad, ainult teisele
on pandud needsamad.

Targad härrad leiavad, et emaarmastus on suur tunne. Võib olla, et see on inimlik, võib olla, et on
lapsele rõõmuks? Kõige päält,
see ei ole mingi ärateenimatu arm lapsele teoloogilises mõttes, see on loomulik, et inimene hoolitseb
selle eest, kellele ta on niipalju
häda ja kurja teind! Ma aga leidsin ammu tagasi ühes ajakirjas lause, et emaarmastus olevat tunne,
kus kohtavat loom ja inimene.
Ja see on päris õigus, ainult ta esineb inimese juures palju piiratumal kujul kui looma juures. Koer
kaitseb oma poegi surmani,
hobune jookseb enda surnuks varsa pärast, - ema teeb seda laste pärast harva. Nii siis see on täitsa
elajalik tunne, mitte midagi
kõrget ega inimlikku! Ja Karl König (Das Schicksal 59) ütleb, et inimese patt seisab selles, et ta on
seda kultiveerind, seda kõrgeks
pidand ja hinnand, mis teda ühendab elajaga. Tehke ise süllogismist järeldus! Ja veel enam:
emaarmastus on tunne, mis sageli risti
vastu käib igale eetikale. Sest ka elukutselise mõrtsuka ema armastab oma last! Ja mina ei saa aru,
miks eetikud on sellasele
tundele üldse koha annud eetikas, sest sellega võib hävitada iga eetika süsteemi, olgu ta siis
religioosne või filosoofiline. - Ja lapsele
on selle tunde avaldus tihtigi häbistav, sest talle on sisse kasvatatud ju häbi iga silmatorkava nähte
puhul.
Aga aitab sellest! Kuid ma küsin nüüd: Kas on sellel elul, mis seisab elu edasiandmise tähe all, kas
on sellel elul, mis niihästi lastele
kui vanematele toob palju unetuid öid, tuhkhalle päevi ja väsinuid mõtteid, valu niipalju kui inimene
oskab kujutella, puudusi siin ja
sääl, haigusi igaveseks arstimatuid, kas on sellel elul mõtet, kas see peab kestma igavesti? Kristus
ütles “ei” ja mina ütlen ka “ei”!

Igatahes on üks kindel: kui lapsed taipaksid, milliseks koormaks nad on vanemaile, siis ei elaks neist
keegi kümne aastani, kui
vanemad teaksid, millise patu nad teevad sünnitades lapsi, siis nad oleksid alati veel suuremais
piinus, kui seda on küsides oma laste
tulevikku!

Ja lapsekasvatus? Tavaliselt kõrvaldatakse kuri kurjaga - ja see peab olema kristlik. Ja kuidas võib
üks patune inimene mõelda, et
tema võib kasvatada hää ja korraliku lapse? Mis õigusega karistab ta, sest tema pole sugugi parem.
Kasvatusmeetodid on tegelikult
samasugused kui tsirkuskunstnikkude loomade treneerimismeetodid. Ja milleks kasvatatakse?
Samasugusteks närudeks, kui ollakse
ise, sest muu on ju võimatu. Mopsikoer ei saa oma pojast mingi meetodiga lõvi, aga kui väike mops
satuks lõvide keskele, siis tast
kuidagi saaks lõvi sarnane. Aga inimese juures on see võimatu ja sellepärast ei ole pedagoogikal
mingit suuremat väärtust, ta tagab
ainult selle, et kasvatust saab kasvataja. Siin on iga pedagoogika surmapunkt ja elupunkt.

Ja viimaks saadetakse inimene ellu, nüüd ta saab oma mängimise eest palka. Ja kui ta silmad lahti on,
mitte kinni kleebitud
igasuguste halbade õpetustega, siis ta näeb elus asju, mis teda kuidagi ei rõõmusta. Ta näeb ainult
ülekohut, ainult inimeste
piinamisi, ainult jante siin ja sääl. Neid hädasid: sotsiaalseid, vaimlisi, kõlblisi on nii palju. Ja ta
leiab, et kõigi põhjuseks on ikka see
nimetamatu ebajumal - seksuaalsus. Ja nüüd ta tunneb inimelu kurba konflikti täielikult - viivul, kus
ta alles seisab seksuaalsuse ja
selle vastandi kaalumomendil, hiljem läheb ka tema kõige ilma teed, saab elajaks nagu teised.

Ja siis ta näeb: mitte ainult, et ühe surm on teise leib, vaid seda, et siin maailmas, inimeste keskel, iga
asi hävitab iseenda. Iga asi,
iga nähe vajab olemiseks oma vastandit. Surma ei oleks, kui sünde ei oleks ja ümberpöördult, -
kohtuid ei oleks ega juriste, kui
inimesed oleksid õiglased, arste ei oleks ja apteeke ei oleks, kui poleks haigeid jne. jne. Ja ometi
tahavad kohtud olukorda, kus kõik
oleksid õiged, tahavad iseend teha olematuks ja samuti arstid, kelle ideaal ometigi on, et kõik
inimesed oleksid terved. Ja mis peab
inimene ütlema selle narrimängu kohta? Naerda on valus ja muud ei ole lõpuks teha. Ja ta näeb ka, et
tavalik religioossus, kõik
moraali nõuded, milledes tänapäev laius hulkades leitakse religiooni oluline osa, ka on samale
saatusele määratud. Ja kui ta ei leia
moraali asemel religioonist midagi muud, siis tast saab ateist. Kui ta suudab jääda inimeseks, siis ta
süütunne kasvab määratuseni,
kui ta seda ei suuda, siis ta kaob igavesse tühjusse. Ja tas endas on meeleheit. Ta on elajas nagu kõik
muudki, aga ta ei taha olla
elajas, vaid inimene, see ideaal, mis vist igaveseks jääb teostamata. Vahel ta usub, et kui ta tahab, siis
ta saab välja sellest
olukorrast, aga siis tuleb puruksrebiv meeleheide, sest see on võimatu ju, et seast saaks midagi muud,
see on naeruväärne, kui siga
iriseb ja ei taha olla siga, tema soov on täitumatu ja on nonsenss. Niisugusis piinus kaob ta teatud aja,
kuid loodus hoolitseb veel
siingi sageli selle eest, et ta ei kaotaks ühtki inimest oma võrgust. Ta annab talle religiooni, mille
katte all on võimalik teha kõike
sama, mis tehakse maailmas, annab talle religiooni, mis ta seob selle eluga. Ja siis jääb vähe neid
inimesi, kes ka selle kui endapette
lükkavad tagasi ja tahavad religiooni, mis neid lunastaks ja vabaks teeks sellest kurjusest, mis
valitseb selles maailmas. Meie päevil
aga tapetakse askeedid või võetakse neilt teisiti eluvõimalused, mida nad ei tahagi hinnata, sest
sellane virisemine rikub noorsugu ja
viib ära inimese huvid sellest viletsuse maailmast - uki-yoye'st. /7/ Kõigest sellest aga pikemalt terve
referaadi lõpul.

Ja sellane vaatleja leiab veel enam, ta leiab, et nähted, mis ette tulevad ainult inimese juures, on
kõige ebainimlikumad või iseend
hävitavamad kõige suuremas ulatuses. Mis teha? Ainult pääd raputada jääb selle jandi kohta. Aga ka
nende puhtinimlikkude nähete
aluseks ta leiab ikka sama - seksuaalsuse. - Inimliku elu üks omapärane asi on eraomandus, koeral ja
kassil on ta kuidagi olemas,
aga selle primitiivse ööbimiskoha asemel on inimesel palju, palju muud. Ma ei usu isiklikult, et
eraomandusest kunagi võimalik oleks
saada lahti, sest, mis inimene sööb, on ikkagi ainult tema varandus, teatud mõttes naisele mees ja
mehele naine, kas või kümneks
minutiks. Ja sellepärast on võimatu era- omandust hävitada. Kuid see eraomandus sunnib üksteist
tapma ja see on mõttetu juba
sellepärast, et inimese tappasuutmisele on siin pandud ometigi viimaks piir. France kirjeldab oma
“Pingviinide saares” kuidas üks
suur pingviin tapab väikese, et saada ta maa. Ja kui pingviinide apostel selle üle pahandab, siis ütleb
talle kurat munkvend Bullochi
näol: “Mis teie nimetate tapmiseks ja varguseks, on tõepoolest sõda ja allaheitmine, keiserriikide
pühitsetud alusmüürid, iga inimliku
vooruse ja suuruse allikad.” Ja püha Augustinus ütleb samuti, et riigid on saanud aluse
röövlitekarjadest, kes endile seadused tegid,
et nad oleksid karistamatud. Olgu selle alusega lugu kuidas tahes, aga kindel on, et seadused on
selleks, et neid olude kohaselt
seletada - kaitsja kaebealuse kasuks ja süüdistaja kahjuks. - Sellane vähemalt on võhiku mulje alati
olnud.

Nii siis ei ole riik midagi, mille üle inimene olla võiks uhke, see on sama elajalik nähe kui teised, sest
sipelgate riik on palju paremini
organiseeritud kui inimestel. Riigi üks tähtsam ülesanne on sõda - inimlikkude vooruste allikas! Sõja
põhjuseid algsetena leida on
raske, sest pääle sipelgate ei sõdi loomad omavahel, niipalju kui ma tean. Aga ma usun, et siingi pole
võimalik muu alus, kui sõda
naiste pärast. Elajail oli vaja seda teha korra aastas, inimesel oli aga sagedamini soov saada teise
mehe naist või naisi. Lugedes Iiri
saagasid, mis ju kujutlevad ärkava Lääneeuroopa kõige primitiivsemat aega, ei leidu seal peaaegu
muud kui - üks kuningas kuuleb,
et teisel on ilus naine, ta läheb ja tapab selle, võtab kaasa naise ja selle toitmiseks karja - ja ta on
teinud ajaloolise tähtsusega teo!
Et mu seletus on õige, paistab juba sellest, et naised kunagi pole sõdind, sest amatsoonid on
muinasjutt. Praegu ei seisa muidugi
sellase talitusviisi põhjendused nii esiplaanil, sest naisega koos on tulnud kõik muu, mille pärast
sõditakse, majandus, turg etc - aga
kõige selle taga seisab naine ja lapsed (cfr. France “Pingviinide saar” kabinetikriis ja sõda.).

Ja naised näevad vaeva lastega ja nõuavad neilt tänulikkust selle eest, et nad on saanud siia ikka
enam vereauruks sarnanevasse
maailma. Kas peab selle eest tõesti olema tänulik? Ka see ilmasõja sõdur, kelle koerad poolelades ära
sõid, oleks pidand oma
vanemaid tänama selle elu eest? Kuid naised kasvatavad lapsi enneaegsele surmale, sest Euroopas
pole praegu ühelegi sündinule
mehele garantiat, et ta sureb vanadusenõrkusse. See on loomulik, et naised ei astu sõjale vastu, sest
sõda on ju nende pärast. Kui
kaks isapõtra kisuvad, siis vaatab emapõder päält. Naised on ikka militarismi tugi, nad suudavad
leppida ka selle terve maailma
ajaloos kuulmatu nähtega, - üldise väekohustusega. Naised on sellega ka kristluse kõige suuremad
vaenlased, aga teiselt poolt usu
ja kiriku kõige suurem tugi. Vastandid ühes inimeses ei ole sugugi nii imelikud, kui paistab -
varakristlikke veretunnistajaid
ülistatakse, praegusile antakse põlgav nimi ja kõik on korras.

Vana Moltke, kes muuseas oli väga korralik kristlane, on korra väitnud, et sõjas avalduvat inimese
õilsamad voorused. Kahju on, et
ta neid ei nimeta, aga arvata võib, et need on umbes järgmised: inimesetapmine, mille seadused on
tunnistand lubamatuks,
röövimised: seadus suhtub samuti, kultuurvarade hävitamised: seadus suhtub samuti, vägistamised:
seadus suhtub samuti, inimese
hinge lõhkumine, ainult selle kohta ei ütle seadus midagi, sest inimese hing ei ole seaduse asi. Võib
olla, siinkohal on paras koht teha
üks ettepanek tulevase sõja kohta: tarvitatagu kõik langenud järeljäänute toiduks. Inimeseliha olevat
väga kasulik tervisele. Ja pääle
selle hoitakse sellega kokku summe sõdurite toitmiseks. - Mõni ehk ütleks, et see ei ole humaanne,
aga kumb on humaansem:
seatapmine või sealihasöömine - viimane on kergem. Niisama ka siin. Ja kristlikust seisukohast ei ole
ka selle vastu midagi öelda,
sest “kristlus” hoolitseb hinge ja mitte keha eest, ta on õnneks mõiste, mis praegusel ajal end igapidi
annab venitada (cfr. U.
Sinclair Love's Pilgrimage). Ma tean, et patsifismil ei ole paraegusel ajal mõtet, kus hoolega
valmistatakse ette uutele sõdadele,
kus sõdade perioodid alles on ees, kus gaasisõjakeelu konverentsi järgi iga maa endale juure ehitab
uusi vabrikuid. Ma tean, et
öeldakse ka, et patsifism on sureva rahva tunnus. See on õigus. Mida elujõulisem rahvas, seda enam
ta tapab, nii et sõdade arv on
väärtuse mõõt. Südametunnistus on teiste inimeste jaoks, mitte neile, kes armastavad alati moraalsest
elust kõnelda ja usu asemel
asetavad kõlbluse.

Aga vastu võib väita - isamaa on hädaohus! Kuid iga inimese isamaa on naine, lapsed ja koht kust ta
saab toitu neile. Ja need ei ole
niipalju väärt, et end tappa lasta. Ja ma saaksin veel kuidagi aru sõjast usu ja mõttevabaduse eest.
Aga ilmasõda? Siin pole midagi
sellest ja õigus on kirikuvaenulikel sektel, et kirik on mängind halba mängu. Kui üks preester Poolast
poob üles Saksa preestri, mis
siis? Kristlus hävitab ka iseend! Ja ometi ütles mulle eila veel üks kaasvõitleja, et sõjast rääkida on
asjatu, sest see on nii kauge asi!
Aga meiegi seisame oma surma lävel ja sellest ei päästa meid ilusad naised, kes korra on
samasugused kui inetud, ega ka miski
muu. Ainukene tee kristlasele ja igale tõsisele inimesele on: õndsam on iseenda tappa kui
kaaskristlast või paganat. Kas aga me
seda suudame? Vast ei ja ära neetud olgu meie jõuetus!

See ei ole mingi ime kui sellased turukirjanikud nagu Paul Ernst või Rudolf Herzog nõnda ütlesid:
Wir sind heute das höchste
Volk! Wir haben die Menschheit weiterzuführen und jede Schonung die wir niedrigen Völkern
angedeihen lassen, ist eine
Sünde gegen unsere Aufgabe./8/ Aga see on võõrastav, et kirikuõpetaja nõnda iseloomustas sõdurit:
Er soll dem Feinde das
Bajonett zwischen die Rippen rennen; er soll sein Gewehr auf ihre Schädel zerschmettern, das ist
seine heilige Pflicht,
das ist sein Gottesdienst. /9/ Üks Helveetsia teoloog on leidnud võimaliku olevat Jeesust kujutella
kuulipildujat reguleerimas ja
arvand, et see on dekadentselt nõrk, kes seda ei suuda (Ragaz: Weltreich, Religion und
Gottesherrschaft II 180). /10/ Ja nüüd
nad hädaldavad religioossete huvide languse pärast, aga keegi ei mõtle sellele, et süüdi on tema
Jumalat teotavad jutlused ja
vaimulikud kõned, mis õhutasid vaenu Inglismaa vastu. Ja sõja tagajärjed? Kakskümmend miljoni
surnut, see on tühi asi muidugi! Ja
Jumala armust Wilhelm II jalutab pääle rojalistlikku hommikusööki ringi Doornis, /11/ samal ajal
vaevlevad haigemajades tuhanded,
kellede nägu pole muud kui suur haav, kellel pole enam silmi, kellel pole nina, kellel puudub
võimalus söömiseks, enda liigutamiseks
ja muidugi nad peavad narkoosita nülgimiste juures ütlema: “Mis mul on ja, mis ma olen, - tänu
sulle, isamaa!” ja tänama oma
vanemaid kuulsusrikka ja suurte lootustega tuleviku eest. Ja miljoneid inimesi, kes oleks veel võind
maailmas teha lõpmata palju
hääd, on kuuendas või seitsmendas mädanemisstaadiumis ja kasu neist on igaliiki kärbestel! Ja need,
kes on sõja toond, need
pidutsevad armsate laste ja ühe või enama naisega nii kuidas Jumal kellelegi on kukru annud! Ja
mina usun, neile on põrgusse
valmis pandud jäädav ase, kus kuradid neid kiskvad ja nurgast nurka viskvad.

Võib olla, et mu vaen paistab põhjendamatu, et sõjast on kasu? Aga ma arvan, et ma pole küllalt
terav. Kus on kasu? Kas selles, et
sadutuhandeid armeenia lapsi nälgis surnuks süüria kõrves? Kas selles, et hävitati varandusi, millede
tasategemine proletariaadilt
võtab veel hulga aastaid? Kas selles, et väikesi lapsi õpetati inimesi piinama? Neid ei jõua keegi üles
lugeda. (Muidugi ka
teiseltpoolt, sõda poleks olnud, kui poleks olnud lapsi, kelledele oli vaja muretseda eluvõimalused,
vähemalt senised hoida oleval
kõrgusel. Kuspool süü on, ei saa määrata nagu alati ja ikka.) Kuid üks on kindel, et isad magasid
kodu, nad olid toond sõja, poegade
loorbereil, sest nemad olid ju liiaks vanad, selleks - et surra. /Ja kui keegi usub, et sõda kedagi
moraalselt kasvatab, siis palun teda
lugeda seda dokumenti (vist: Krieg dem Kriege Friedrich, 165), mis näitab kui kõrgel seisab Euroopa
kultuur ja kui kristlik ta on!
Vaadake siis ka need pildid läbi ja siis küsige endilt - kas sellane elu on väärt, et seda elada./

Ma ei usu, et siit oleks teed välja, ma ei usu, et neist kehalisist ja vaimlisist hädadest aitaks muu välja
kui Jeesuse sõna (II CI XII
Clem. Al Strom. III 13. 92), et tema riik tuleb siis: “Kui on kaks üks ja see, mis on väljas, on see, mis
on sees ja mees naisega ei
mees ega naine”. Sest niikaua kui naised lepivad sõjaga ja teda soodustavad, jääb ta ikka seisma. See
mees ei ole huvitav, vaid
argpüks, kes inimest ei julge tappa, temaga ei tasu üldse teha tegemist, sest korralikku lasteisa tast ju
niikuinii ei saa. Ja nii elatakse
ja ollakse opti- mistlik, nähakse seda, mida nimetatakse roosiliseks tulevikuks, aga ei taheta teadagi,
et ise ollakse ära lõigand selle
võimalused. Kuid teisiti ei saa, sest seksuaalsus sunnib kõiki, keegi ei vabane tast, keegi ei saa
inimeseks. Ja ei või olla vist midagi
koledamat, kui seda tunda ja teada, et aasta-aastalt ling kaela ümber kistakse koomale ja ükskõik on,
kas panna vastu või mitte.

Oleks selle kohta veel paljugi öelda, palju on ju hädasid, mis sellest tingitud. Aga ma ei taha
kasuistikat ja täielikkus on siin võimatu.
Ja ma arvan, et olen ennem vähe rääkind kui palju, sest see kõik on ju inimese elus põhilise
tähtsusega. Kõik muu on ainult selle
tulemus ja tagajärg, kes siin positiivselt suhtub, see peab seda ka edaspidi tegema. Kes negatiivselt
suhtub, see peab veel
negatiivsemaks saama. Mitte vaen, vaid üleolek, sest vaen just sunnib seda tegema, mida vihatakse.
(Kõige suuremaks piinaks on
pessimistile aga ikka see, et, võibolla, et tulevad päevad, kus ta müüb ära oma pärli ja ostab selle
loobumisega endale hulga klaasist
prahti.) Ja et eemaldada veel üks võimalik arusaamine: ma usun praegu, et ma oma usuga võin seista
rahulikult ja julgesti, niipalju
kui see surelikul võimalik, selle ees, kes mulle tasub mu olemist mööda. Issanda Rahu olgu meiega!

II

Enne muud ja enne algust inimese vaimlise töö puudulikkuse ja mõttetuse üle, seda, mis on selle
tagajärg. Ma ütlesin juba /eelmisel
korral/, et kõik, mis on inimlik, hävitab inimese, olgu see inimlik ükskõik, mis alal. Praktilise ja
sellega muidugi labase näitena
võiksime võtta joomise. See, kes selles oma erinevuse loomadest teostab täiel määral, on muidugi
hävitand iseenda, ta saab kas
deliiriumi või midagi sellast. Aga parajal määral tarvitatud, ta on looduse poolt üks häist meetodest,
et inimest hoida elus. Samuti on
lugu ka vaimlise tööga ja püüuga vaimu arendada haripunkti. Kui seda tehakse parajal määral mõne
muu toimingu kõrval ja ei seata
endalle kättesaamatuid sihte, siis on ta ka looduse käes hää magamapanemisrohi, sest kui sihid on
sellased, et nad on saavutatavad,
siis jääb inimene magama oma arvatud loorberitele, leiab aega ka teha olulisi asju - kasvatada lapsi ja
on selle juures teadlik oma
intelligentsusest ja haridusest, tarkusest ja teadmisist. Siin on loodus leidnud tee problemaatiliseks
saand elu jälle tagasi juhtida
traditsiooniga pühitsetud seksuaalse raamidesse. Siin võib ka see suur tarkus unustada lasta osa elu
hädasid. Aga mina usun, et ka
sellane inimene ei ole inimene, vaid ainult pügatud, harjatud ja hästi treneeritud elajas. Selle tõestus
järgneb. - Muidugi on võimatu
enam saada, sest loodus on selle eest hoolitsend, et inimesest ei saaks kunagi vaimline olend, sööma
ta peab ikka ja kõike muud,
mis sellega ühenduses. - Inimene, kes aga vaatamata kõigile tahab saada elajast inimeseks võib
valida vaid kaks teed, esimene
õilsam ja mittemuudetav: end näljutada surnuks, s.o. end tappa (aga ka siingi maksab loodus kätte,
sest vaatamata
surnuksnäljutamisele inimene jääb ikka tõpraks), teine tee on see, mis lõpeb hulluksjäämisega. Siin
on ka karistus looduse poolt
sellele tõpranärule, kes on julgend astuda ta vastu. Aga olgu kuidas tahes, on kindel, et igaüks, kes
enam tahab olla kui elajas,
maksab selle soovi surmaga varem või hiljem. Ja kuna loodus ka teistele inimloomadele on määrand
samasuguse saatuse, siis on
see viimaks ükskõik ja maitseasi, kas inimene tahab olla inimene või tõbras. Kindel on ka see, et
inimene, kes hoolitseb oma
inimliku osa eest enam kui oma elajaliku osa eest, on enesetapja ja peaks kandma sama hukkamõistu,
kui kannavad needki
inimesed. Kui ta on aga “normaalne inimene”, siis ta ei ole väärtki inimese nime ja parem oleks talle
endalegi, kui ta ei oskaks
kõnelda inimeste keelt ja tal oleks neli jalga ja muud looma tunnused, sest siis ta ei oleks tüliks neile,
kes praegu vaevlevad
hullumajades, sest need on inimesed!!

Nii siis: inimene on elajas ja sellest järgneb, et vaatamata oma püüetele saada paremaks ta ikka jääb
selleks, kuigi võib paista, et ta
seda ei ole enam. Ja sellest järgneb taas, et vaatamata oma haridusele ja oma teadmistele ta on ikka
niisama rumal kui elajas, kes
ei suuda midagi teada sellest, mis on maa all, mis maa pääl ja, mis maa üle. Teiste sõnadega,
inimesele on iga välisobjekti
adekvaatne tunnetus võimatu. Siin ei maksa teha mingeid spetsiifilisi vahesid üksikute
tunnetusliikide ja viiside vahel, vaid võib
öelda rahulikult, et inimene tunnetab ainult niipalju, kui tema subjektiivsed soovid ja huvid on
puudutatud sellest välisobjektist, aga
mitte enam, meie teame ainult, et midagi on olemas, aga milleks see on, ja mis ta on, sellest meil
pole mitte vähematki aimu. Selle
vastu võib ju vaielda ja leida vastupidist, aga ma tahaksin näidata, et vastupidise leidmine on võimatu
ja tõestamine veel enam.
Alates inimese juurest, kas ei ole alati mitte nõnda? Üks inimene võib teisele välja rääkida varjamata
terve oma “mina” - kõik
öelda, mis üldse võimalik. Aga kas siis tunnetab see, kellele on kõneldud, teist inimest täielikult?
Tavalikult seda inimesed arvavad,
aga ma ei usu seda mitte. - Hää küll, mul oleks miskipärast niisugune naljakas soov ära rääkida
teisele inimesele kõik, mis ma
mõtlen, mis ma tunnen ja, mis ma tahan ja teen. Aga esmalt need sõnad, mis ma selleks tarvitan, ei
ütle kunagi ära seda, mis ma
öelda tahan, nad on alati midagi - Bergsoni sõnade järgi - valmisriiete kauplusest ostetut ja mitte ad
hoc vajaduseks tehtut /siis ei
mõistaks neid keegi inimene pääle mu enda/, teiseks: inimesele, kellele ma räägin, sisaldavad need
sõnad hoopis midagi muud kui
mulle, sest igal inimesel on igale sõnale oma sisu, vähemalt teatavate piirideni ja kolmandaks:
midagi jääb ometi, mida ei saa ära
öelda ühegi sõnaga, seda võib ju nimetada üldinimlikuks ja tast üle minna, aga tunne on ikka selle
juures, et kõige olulisem just
ütlemata jääb. Võib olla oleks võimalik tarvitada ka teisi meetodeid endaväljendamiseks, aga neist on
ju teatavasti sõna kõige
parem veel ja näiteks silmilt ja näolt lugemine petavad palju enam. Ja kõigil väljendatul on juba see
häda, et antakse mingi väline
objektiivne raam sellele, millel üldse ei saa olla juures midagi objektiivselt püsivat ja kindlat, sest
juba sellal, kui ma teisele inimesele
kõik lobiseks, mis ma endast tean, käivad selle lobisemisega kaasas muud nähted, mis sellele
väljendusviisile juba annavad
teistsuguse kuju, kui ma tahan. Nii siis: kõige lähemal seisja tervest välisilmast: inimene, kes end
tahab avaldada, on olulisilt
külgedelt tunnetamatu. Ja veel vähem on tunnetatav inimene, kes sugugi ei taha, et teised temast
teaks ja näeks ja kuuleks midagi.
Ja ometi ta on täiesti meiesugune ja meiesarnane. Ja veel vähem on tunnetatavad asjad, mis meile on
täiesti võõrad ja seisavad
meist väljaspool. See on ju täiesti arusaadav, sest kui kohtunik ei suuda tunnetada motiive, mis teise
inimese viisid teatavale
kuritööle ka siis mitte, kui see inimene tahab neid talle teatavaks teha, siis on veel palju vähem
võimalik, et inimene tunnetaks omale
võhivõõraid välisasju, sest tunnetamiseks peab olema tunnetaja tunnetatava objektiga identne ja see
on igaveseks ajaks võimatu ja
kes usub tunnetusvõimalusi, usub ka muidugi seda ja petab end. Ma ei taha siin arutada, kas tunnetus
on pragmaatiline või mitte,
see ei muuda asja, vaid ainult seda, millised küsimused esitatakse enne tunnetusakti. Ja need võib
üldiselt eraldada kahte ossa:
milleks on midagi (teoloogiline tunnetus) ja mis on miski (ontoloogiline tunnetus). Esimest peavad
vanemad inimesed ja
materialistlikus ilmavaates harjund inimesed naiiviks, vastamatuks ja sellepärast mõttetuks
küsimuseks (nagu oleksid kõik
vastamatud küsimused juba eo ipso mõttetud ja rumalad). Kuid ka teine küsimus on niisamuti
võimatu vastata, kuigi inimesed seda
ei taha uskuda ja alati leiavad midagi vastata, mis ei ole mitte mingi vastus. Nii et võib paista, nagu
tuleks minna viimaks üle
pragmaatilisele tunnetushinnangule ja tunnetusele, mis tahab teada saada pragmaatilist s. o.
praktiliselt tähtsaid asju. Kuid sellane
tunnetus ei ole enam midagi, mis oleks eriline inimesele, sest ka koer teab, millest ta kõht saab täis ja
millest mitte, ja mis talle lõbu
teeb ja mis mitte. Nii, et ma ütleksin, et pragmatism on terve tunnetusavaldiste pankrott; ma pole ju
eriteadlane sellel alal, ja mu
arvamine võib olla ka piiratult õige, aga midagi sellast tuleb ikka välja. Nii, et on tunnetamatu, mis
on asi ja milleks on asi.
Esimesele ei räägi vist keegi vastu, sest on ju kindel, et ükski tunnetus, kuna ta piirdub tõsiasjade
ilmaga, ei või midagi öelda
objektide otstarve ja nende telos'e kohta, seda võib ainult religioon, mis ka niiviisi kuulub teaduste
liiki kui nähe, mis on tingitud
inimesest. Teise kohta öeldakse aga kindlasti seda, et mul pole õigus, et on ometi tunnetatav, mis on
asi. Aga kui me endast võtame
näite, siis leiame otsekohe, et meil sugugi kerge pole öelda, mis see on, mis me tegime või teeme kui
see, mis selle toimingu
absoluutne otstarve oli või on. Ja nii on ka välisilmas, kuigi teadusapologeedid seda ei usu.

Esmalt definitsiooniliselt. Kindel tundub siin mulle, et ka kõige peenem definitsioon ei ütle midagi
asja kohta. Vast võiks olla
paralleelsena antud hulga raamatute katalogiseerimine. Sääl talitaks üks inimene üht, teine teist viisi
ja kui leitakse midagi üldist, siis
see on ainult mitteoluline konventsioon. On võimalik katalogiseerida välimuse ja sisu järgi. Esimese
järgi see on enam-vähem lihtne,
aga see ei ütle veel mitte midagi asja sisu kohta, aga teise järgi on vaevalt kunagi võimalik saada
objektiivset, ja millel poleks
võimalik ette heita mingit puudust. Ja ometigi see on veel teaduste juures kõige igapäisem asi ja kui
eitada üldse igasugust
teadmisvõimalust, viimaks nõuab iga definitsioon omakorda jälle endasesinevate mõistete
definitsiooni.

Aga mitte üksi siin ei seisa viga, sest siin võiks ju teaduslik optimist öelda, et viimaks on võimalik
adekvaatne ja asjaolu äraütlev
definitsioon. Ja ma tahaksin nüüd tõestada kuidagiviisi, et teadus üldse ei ole seda, mis inimene arvab
ta olevat, vaid aimamine ja
arvamised, millede õiguses võib iga tõsine inimene kahelda ja see, kes ei kahtle, pole muud kui
pimedast pääst uskuja, see, mida
“teadus” alati heidab ette usule. Teadus - eriti see, mida selle all vulgaarseis ringes mõeldakse,
loodusteadus tugeneb eksperimendil
ja sellest, kui neid on kogutud hulk, saab viimaks hüpotees, enam või vähem tõenäolik, enam või
vähem kindlam. Kuid katse ise
eeldab juba teatud hüpoteesi ja teatud teooriat, kui seda mitte, siis ei ole katsel mingit mõtet. Nii aga
liigume me siin nõiaringis -
sama asi võib olla eelduseks, mis ka on tulemuseks. Ja siis need hüpoteesid ja teooriad, see on imelik
inimene, kes neid nimetab
seadusteks, sest seadused on muutumatud, kuid iga paarikümne aasta tagant kaob mingi teooria, mis
omal ajal on kehastand tervet
suurt ja kõrget “teaduslikkust”, on olnud tõde. Nii on hüpoteesid esmalt ajaliselt piiratud, olgu nad
korras matemaatiliselt või mitte.
Helmholtz ju tõestas ka matemaatiliselt, et lennuk on võimatu, sest õhk ei suuda ju kuidagi kanda
masinat, mis tast on raskem, s.t.
masin ei suuda omal jõul õhus lennata. Aga hüpotees on piiratud ka selle maaga, sest tihtigi pole meil
mitte mingisuguseid võimalusi
neid üle kanda mujale ja kolmandaks ei ole hüpotees ka siis, kui ta on saanud loodusteaduseks mitte
absoluutne seadus, vaid
mitmesuguste nähete keskmine resultaat.

Võtame siis füüsika. Tema opereerib printsiipidega, mis on defineerimatud, milledest keegi midagi ei
tea. Mis on viimaks jõud? Mis
on liikumine? Mis on energia? Kas mitte ainult jumalad, millede sisse vagad usuvad ja uskmatud nad
ära salgavad ja eitavad. Siin
on muidugi see häda, et siin salgajat peetakse naiiviks, aga Jumala salgajat tavalikult mitte. Võibolla
füüsik vastaks: ärgu küsitagu
tema käest niisuguste metafüüsilise värvinguga hüpoteeside üle midagi, vaid parem päritagu talt
seletust tõsiasjade kohta ja siis ta
vastab nii, et kellelgi midagi segaseks ei jää. Hakakem siis ta käest küsima. Küsime ta käest, mis on
valgus, mis läbi määratu
ilmaruumi liigub? Ja mis füüsik, Maxwelli jünger, meile vastaks? Ainult seda, et valgus on
hüpoteetilise eetri hüpoteetilised võnked!
Võhik võib sellega rahule jääda, sest füüsik ei ütle ju talle mitte, et ta kunagi pole eetrit näind, et ta
kunagi pole eetrit võnkumas
näind, et ta üldse neist asjust midagi ei tea. Kõik see on aga teatud mõttes paralleelne primitiivsele
jumalateenistusele, kus ka
preestri käest kunagi ei tohi küsida, mis on ta jumal. Ja muude füüsika aladega pole lugu sugugi
parem: elektri on Maxwell
sarnastand valgusele, kuid teadmata on ikka, mis asi on siis viimaks elekter. Becher ütleb, et ta on
hüpoteetiliste elektronide
hüpoteetiline paigaltnihkumine. Ja see elektron, siin tuleb alati niisugune tunne, et inimesed leiutavad
alati ikka vähemaid osakesi,
millede abil midagi seletada ja asi võimaldab ka seda, sest keegi pole veel kuidagi tegelend ei
elektroniga ega aatomiga. Küsimus
on ainult kaugemale lükatud ja see peab olema päris eesel, kes usub, et ta sellega juba on lahendatud.
Ja sellest tuleb gravitatsioon?
On ainult üks mõistatus teise kõrval. Soojuse kohta väidetakse ju, et energialiikidel olevat kalduvus
muutuda soojuseks, kuidas see
muutumine sünnib, seda me ei tea. Ja veel keerulisemaks ja irratsionaalsemaks läheb lugu, kui
väidetakse, et soojus olevat aatomite
sihita liikumine. Sest siis entroopia seaduse järele on lõpptulemus maailmale kaos. Ja see on just
nagu vana idamaine õpetus
maailma lõpust, et alguses oli kaos ja lõpul on jälle kaos. Ja üldse terve füüsika on ainult
religioossete “tõdede” ümberrakendamine
materiaalsesse ilma, on teatud liiki panteismi. Piiril keemia ja füüsika vahel seisab elektrolüüs. Võib
olla, et ma ei ole siin kõige
uuemaga tuttav, aga ma arvan, et inimestel on õigus naeratada Arrheniuse teooria üle, mis küll kõik
seletab. Aga usk seletab ka
kõik ja sama hästi või pareminigi veel kui sellased koomilised teooriad. Ja ka siin maksab keemik
Klingeri arvamine, et ometigi ei
ole vastuvõetavat teooriat, mis seletaks selle nähte.

Ja keemia ise? Keemia alus on element, see printsiip, mida ta ei oska defineerida nii, et selle
definitsiooniga oleks midagi öeldud.
Sest raadium on ka teatavasti element ja kui tast saab heelium ja seatina, siis on võimatu öelda, et
element oleks muutumatu ja
püsiv algaine. Aine ise koosneb aga aatomitest rp. elektronidest, aga mis asjakesed need on, seda ei
tea keegi: mis asi “aine” ise
on, seda ka ei tea keegi. Keemilised vormulid on ainult komejandid, sest nad on määratud ainult
teatava status quo tarvis ja keegi ei
garanteeri meile, et nad on alatiseks maksvad. Me teame näiteks, et vesinik ja hapnik annavad vee ja
me teame ka, et veest on
võimalik saada vesinikku ja hapnikku. Aga, mis see on, mis nende segu teeb veeks, seda me ei tea. Ja
seda me ka ei tea, kas vee
vesi olemise ajal sääl veel midagi ei ole, mis kaob siis, kui me nad lahutame ja mida me mingi
meetodiga enam kätte ei saa.

Ja nii võime arutada läbi kõik teadused. Bioloog ei saa meile vastata, mis on elu, sest Haeckeli aeg,
kes kõiki arvas mehhaaniliselt
seletada võivat, on üle. Psühholoog ei saa meile kuidagiviisi selgeks teha, mis on hing ja matemaatik
ei ütle meile kunagi, mis on
arv. Nii siis on defineerimatud iga teaduse põhiprintsiibid ja kui seda nähakse ja püütakse ometi anda
definitsioone, siis ei ole neist
mitte midagi kasu, sest nad lükkavad asja ainult ühe sammu võrra tagasi, sest iga definitsioon nõuab
jälle endas esinevate mõistete
definitsiooni ja kui me konstrueeriksime teatava aheldefinitsiooni, siis ei tohi selles tulla ette kaks
korda sama mõiste, sest siis oleks
saand circulus ja sellega asi juba iseendast otsas. Võib olla, et printsiibid on meeleldi valitud sellased,
mis defineerimatud??? Ja
võib olla mõnigi neist, kellelt küsime midagi, ütleks meile: milleks te seda küsite, seda te teate ju ise
- aga ta peaks viimaks vastama
igale meie küsimusele nõnda. Ja sellega ta oleks ka öelnud, et teadused ei saa üldse inimesele enam
teadmisi anda, kui tal juba on!
See kõlab küll paradoksne, aga on selge ja puhas ja ilma võltsimata tõde, sest teadused asetavad
labasena ja igapäisena näiva tõe
saladusliku ja müstilise VALEMIGA, mille sisse uskudes inimene saab õndsaks ja kui ta seda ei taha,
siis tal ei ole midagi teha. Nii
on teadus niisamasugune absoluutselt subjektiivne nähe nagu “religioongi”, niisamasugune teadus,
mille kohta võib öelda nii hästi ei
kui ka ja. Bioloog J. v. Uexküll ütleb sellepärast päris õieti, et teaduslik tõsiasi on ein Irrtum von
heute. /12/ Võtame näiteks selle,
mis arvatakse usule täiesti vastu käivat ja asjatuks tegevat igasuguse religiooni - destsendentsiteooria.
Areng on eeldus, millega
inimene läheb asja juure ja mitte midagi, mis ta on asjadest lugend välja, sest ei vasta tõele ju
arenemisõpetus; siis oleks võimatu, et
on geoloogilised ladestud, siis oleks võimatu, et on teatavad loomaliigid eksisteerinud teatava aja ja
äkki on kadund ja ei tule enam
kunagi tagasi, siis ei oleks võimalik öelda, et on elanud trilobiidid, et on olnud saurused ja muud
sellased ilusad loomakesed. Ja see
ei pruugi üldse pikka kõnelust, sest arenemisõpetus ei arvesta üldse katastrofaalsete muudatustega,
mis muutsid ka olendite eluviisi,
huvitavaks näiteks on just Jaava pitekantroopus, kellest viimaks siiski leiti, et ta on ahv selle sõna
tõsises mõttes. Mingit vaheliiki ei
ole leitud Neanderthali ja Cro-Magnon' tüübi vahel minu teada ja Prantsusmaal, võibolla ka mujal,
elab viimane veel praegugi, kuigi
ta oleks pidand olema ammugi kadund. Iseasi on siin, kas usk evolutsiooni võib jaatada või mitte,
kuid ta ka filosoofiliselt ja
loogiliselt on võimatu, sest esmalt kuidas on võimalik, et kolmnurgast saaks arengu teel nelinurk? Ja
siis: embkumb, kas aeg on
lõplik või lõpmatu ja kumbalgi juhusel on mõttetu arengu jaatamine, sest lõpmatu aeg ei ole enam
aeg ja lõplikus ajas kõnelda
arengust on selles mõttes juba vilets, et siis ikka küsida võib, mis edasi sünnib. Sellepärast mulle
paistab, et R. Seeberg on oma
dogmaatikaga teinud asjatu kompromissi darvinismiga. /13/ Darvinism on ka religioon, mitte enam
ega vähem kui kõik teised
teooriad ja teadused ja on kindlasti mõne kristliku dogma ülekanne loodusesse, nagu ka kõik muud.
Ei ole ka selles midagi
naeruväärist kui psühhoanalüütik Theodor Reik tõendab, et moodsad kindlustusseltsid olevat oma
alguse saanud religioonist. Ja
viimaks lõpevad ka kõik usuteaduslikud teooriad selle küsimusega, mis on universum? Ja see, kes
sellele võib anda vastuse, on vist
küll ainult Jumal, siin ei ole inimesel midagi pääle hakata muud, kui vaikida ja küsida. Universumi
saamine on kahtlane, sest igal
targal mehel on selle kohta arvamine ja midagi deus ex machina laadilist on igal sellasel teoorial
juures, olgu ta nüüd
Kant–Laplace'i üpris vananend vaated, mis aga ometigi on võhiku dogma, /14/ või ilmajää teooria. /
15/ Millest universum koosneb,
seda võime enam aimata kui teada, sest päikese ja tähtede spektraaljoontest on selged ainult vaevalt
üks kolmandik, mis universum
ise on, kas tal on piirid, kas liikumisel tas on mingi lõplik siht ja muud sellased küsimused, me ei tea
nende kohta midagi öelda ja nii
jääb terve universum meile seletamatuks mõistatuseks. Võime tas avalduva nimetada Jumalaks ja nii
saaksime viimaks
küsimusreal “mis” kohta tavalise panteismi, teadused on nii kõik panteistlikud kas nad seda olla
tahavad või mitte, see siin ei muuda
kuigi palju. Nii aga on ka teadused ainult illusoorne soov teadmatu ja mõistmatu ja salapärase
asemele panna midagi, mis oleks
kindel ja ma julgen siin selle väite, et primitiivse inimese ilmatunne oli eksistentsiaalselt sügavam ja
õigem kui moodsa teadlase. Ja
viimaks küsimus “mis” kohta ripub ära inimesest ja K. E. v. Baer on väga kenasti näidand, kui palju
inimese vereringjooksu
kiirusest kõik oleneb. (Sellele on ju ka ehitund Einstein, kes aga ka omal seisundil jätab
lahendamata.) Midagi ei ole tõestatav ilma
inimeseta ja sellepärast on kõik ainult subjektiivne kindluseta usk. Kausaalsus on ainult inimese ajus,
mitte looduses. Mis on
aksioomid muud kui dogmad ilma milledeta ei saa õndsaks? Mis on energia jäävusseadus muud kui
panteistlik väide, et jumalus on
igavene? Millega on tõestatav identiteedi lause, et A on A? Ja nii võib päris rahulikult öelda, et
moodsas teaduses on sektideloojaid,
on misjon uskmatute seas, on ketsereid, on vanne ja on index librorum prohibitorum ja sellele
indeksile seadmisele vastab
vaikimine. On igavesi tõdesid, on dogme, on õigeusklikkude teadusisade tsiteerimine ja teaduslikud
ketserikohtud. Ja Spengler ütleb
päris õieti (II 429) Nach dem Tode sind die Irrlehrer ausgeschlossen von der ewigen Seligkeit des
Lehrbuchs und in das
Fegefeuer der Anmerkungen verwiesen, von wannen sie auf die Fürbitte der Gläubigen geläutert
aufsteigen in das
Paradies der Paragraphen. /16/

Aga nii oleme saanud üle teoloogilisele tunnetusele, mida esitab päämiselt ainult religioon. Lihtsale
inimesele on vastused iga asja
jaoks otsekohe valmis, kui tal küsimus on. Olen kuulnud näiteks sellaseid asju, et kivid on selle
jaoks, et linaleotusel oleks midagi
panna raskuseks ja, et puud kasvavad just sellepärast, et inimesel oleks võimalik omale ehitada
elamu. Niisugune ilmavaade on
iseendast antropo- tsentriline ja tal ei ole vaja mingit religiooni, sest siin on inimene kõige telos ja
siht. Niikaua on kõik korras, kui
inimene veel pole küsind, milleks ta ise on maapääl. Selle küsimusega alles ärkab inimeses inimlik,
sellega, et tõsiasjale seatakse
ülesanne, talt midagi nõutakse (T. Steinmann 109). Aga sellega tuleb muidugi ka kahtlus esimeste
vastuste tõe kohta ja sellel teel
inimene leiab Jumala, kes talle seletab, mis otstarve on kõigel. Suurem osa inimesi rahuldub,
vähemalt kultuuri alguses, aga sama
nähe võib tulla ka terve kultuurikäigu lõpus, kus inimene on tüdind puurimast ja uurimast küsimusi,
milledele ta kuidagi ei saa
vastust ja viimaks resigneerub ja jätab kõik Jumala teada ja ise ainult elab. Keskteel ta muidugi
kahtleb, kas üldse ühelgi asjal on
mingit telos't. See küsimus võib inimese teha hulluks ja teeb seda päris sagedasti, sest kui inimene ka
kõigis eitab telos't, siis on
ometi universum terves omas ulatuses ja sellel peaks ometi olema mingi telos, sest seda ei suuda
inimene kuidagi kannatada, et ka
see on mõttetu ja otstarvetu; kui ta seda teeb, siis ta lahtub ainult elavaks piinaks ja ta saatus on
kõikide küsijate saatus - hullumaja.

Usupsühholoog Leubale on religioon väga praktiline teadus, millega võib saavutada seda, mida
muidu ei saa. Usk ei ole vastus
küsimusele, mis kõik on, see kuulub nn. teaduse alla, vaid usk on vastus küsimusele, milleks kõik on.
Ja tavalikult on see küsimus
primaarne ja mitte teine, seda võib juba laste juures panna tähele. Oluliselt ei ole muidugi mingit
vahet teoreetilise usu ja teaduse
vahel, sest nagu teadusel, puudub usul võimalus defineerida oma printsiipi Jumalat. On ju küll
igasuguseid Jumala omaduste
katalooge, aga need omadused on alati niisugused, milledest inimesel pole vähematki kujutelu. Ja
just nagu teadus ei tohigi
teoreetiline usk kunagi tunnetada täielikult oma printsiipi, sest siis peaks inimene otsima hakkama
uut sellest kõrgemat (cfr. Buddha
vaikimine Nirvâna kohta), nii et üldise hääkorra ja rahu mõttes on väga tarvilik, et inimesel oleks
mingi seletamatu printsiip.
Sellepärast on ka võimalik, et iga inimene räägib Jumala kohta isesugust juttu, et monism ja dualism
on mõlemad samahästi
fundeeritud, et teoditsees /17/ võib väita, et Jumal tahab kurja ja, et ta ei taha. Kuid ka see teadmine,
et inimesel peab midagi
seletamatut jääma, on looduse poolt ainult üks kinnipidamise meetod ja elualalhoidmise jaoks
olemas, sest kui inimene ainult läheks
ühest sügavusest teise ja viimaks ise saaks mingiks irratsionaalseks ja imaginaarseks suuruseks, siis ta
unustaks oma suure ja
tähtsa ülesande elus ja pääseks juba elavalt kaduvusest. Tõsise religiooni “ülesanne” pole mitte aga
inimesile elu teha kergemaks
(Dibelius 160). Sellepärast on loodus talle pannud piirid, et ta kuidagiviisi mitte ei saaks üle oma
määratusest. Targad inimesed, kes
midagi ei tea, ei lepi muidugi sellega, et neile antakse unerohtu ja soovitatakse magada ja und näha.
Rumalad inimesed, need, kes
kõik arvavad teadvat, on muidugi rahul oma olukorraga ja kiidavad teadust ja neid inimesi, kes neile
on annud sellased suured
teadmised - kasvatavad lapsi selleks, et neid nende suurte teadmistega tapetaks, on kõigiti õnnelikud
ja korralikud kodanikud,
optimistid, panteistid, esteedid ja muud sellased läbiläbitargad rumalad, kelledega tõepoolest on
vaevalt midagi pääle hakata ja
teadus on selleks, et koerapoegadel poleks mitte igav maa pääl.

Ma olen teise osa lõpul: inimene ei saa midagi teada, ta peab arvestama nagu tuhandeid aastaid tagasi
ta esivanemad mana ja
orenda'ga, ta seisab siin kinnisilmi, tal ei ole kusagil alust, kusagil kindlat kohta, mille kohta ta võiks
öelda: nii see on ja mitte teisiti,
ta teab ainult, et midagi on, mis ta on ja, milleks ta on, seda ei saa ta kunagi teada, seda ta võib ainult
uskuda. Ta on elajas, kes oma
teadmisi tarvitab selleks, et oma elajalikkust edendada, mitte selleks, et kuidagi tõusta üle elaja. Seda
ma nimetan patuks, ja see on
niisama vana kui inimesed. Sest inimese põhitunnus on laiskus - ta tahab olla kusagil paigal ja
maitsta, ta ei taha alati küsida ja
otsida, vaid leida ja peab alalist ja tagajärjetut otsimist naiivsuseks ja lapsikuks.

III

Kui inimene on sellases olukorras, siis võib teda sellest päästa ainult üks asi veel. Kui inimene on
ääretu optimist, nii selles, mis
puutub seksuaalsust, kui ka seda, mis puutub teadust, siis on veel üks asi, mis teda sellest võib välja
kiskuda ja teha pessimistiks,
eeldades muidugi, et tal on võimed näha häda, sest palju inimesi on, kes hädasid üldse ei näe. See
kolmas häda on - vananemine ja
surm. Kui ei oleks neid, siis ei pruugiks inimesel olla pessimist täielikult, sest ta võiks ju loota, et
inimene siiski viimaks midagi
saavutab. (Kuigi suurem osa elust kaob tühjade asjadega: poole võtab noorus ja raugaiga, järeljäänust
poole uni ja raiskund aeg,
haigused, mured, kaotused, õnnetused võtavad järeljäänust poole, nii et jääb vaid üks kaheksandik. -
cfr. Tschung Hü Dschen Ging
VII 2.). /18/ Kuid ta on. Harilikult ignoreeritakse surma, tast ei kõnelda ja teda püütakse unustada,
kuigi see on ainuke asi, millele
inimene võib olla kaljukindel, et ta surema peab. Paljudel inimestel ei ole üldse teadvuseski, et nad
peavad surema. See on suure
massi eluviis ja filosoofia, mis tunneb ainult surmajuhtumeid aga mitte suremist ja surma. Elatakse
nõnda nagu oleks elu igavene
üksikule, elatakse ikka selle rumala als ob filosoofia ja eetika maneeris. Võib olla, et ei ole üldse
võimalik, et mõnel inimesel oleks
surm alaliselt teadvuses, aga ta tuleb siiski vahetevahel ja on seda koledam, mida harvemini ta
esineb. Surm on inimestel soovitud
või soovimata rahu igaveseks, vähemalt ta paistab igavene, sest meil pole mingeid kindlaid andmeid
selle kohta, mis sünnib inimese
hingega pääle surma. Ja Omar-i-Khajjam ütleb:

Selle ilma mõistatust ei lahenda sina ega mina,

toda saladuslikku raamatut ei loe sina ega mina.
Tahaksime mõlemad meeleldi teada, mis varjab loor,
aga kui langeb loor, siis pole enam sina ega mina.

Inimene vananeb pikkamööda nagu elajas ja võib olla ei ole paljudelgi üldse hirmu surma eest, vaid
hirm kõdunemise eest ajas ja
hirm kõdunemise eest hauas. Vananemine ei ole ju mitte üksi sellepärast kole, et keha vananeb
(Barbusse 85), vaid ka sellepärast,
et vaim kustub ja tüdineb pikkamisi. Kuidas see olukord vaimuga on õieti, seda ei teata kuigi hästi,
sest ülekohtuselt uuritakse küll
noore inimese psühholoogiat, aga mitte sugugi rauga oma - see on loomulik, sest rauga on ju kõik
unustand ja tast ei ole rahvale ja
riigile enam mingisugust kasu, aga ometi peaks olema vist rauga psühholoogia sama huvitav kui
noorel ja ta seisab surma lävel, -
oleks vaja teada, mis on surma lävel vähemalt. Vananemine seisab igal inimesel selgesti silmi ees,
aga suremine ja mädanemine
mitte, sellepärast ka inimene kardab rohkem seda, kardab, et ta muutub, aga samas kardab jälle, et ta
igaveseks jääb (vähemalt
oma elu kesteks) samasuguseks eesliks kui ta on olnud.

Teine, mida kardetakse, on kõdunemine hauas. Ei ole mingi rõõm ja õnn, mingi ilus ja südantülendav
asi inimest kujutella
mädanevana ja haisevana, välja arvatud vast mõned depressiooni sügavamad viivud, kus inimest ei
saa enam nimetada
normaalseks. Kuid kujutella on ikka võimalik teist inimest mädanevana ja kui see inimene seisab
kuidagiviisi lähedal, siis on selle
kujutlemine suuremaks koleduseks kui iseenda kujutlemine mädanevana, eriti muidugi neid, kes on
ilusad, sest paar päeva pärast
surma ei ole enam mingit vahet ilusa ja inetu inimese vahel ja luustik on viimaks samasugune targal
ja rumalal inimesel, ilusal ja
inetul. - Teoreetiliselt on muidugi lein mõttetu selle hiina loo järgi (T. H. D. G. VI 13): “We inimeste
seas elas mees nimega Wu
idaväravalt. Kui ta poeg suri, ta ei saand kurvaks. Siis majavalitseja ütles talle: “Terves maailmas
polnud inimest, kes oma poega
oleks nii armastand kui Teie. Nüüd kui Teie poeg on surnud, miks pole Teil kurb?” Wu idaväravalt
ütles: “Oli aeg, kus ma alati olin
pojata ja siis kui mul poega polnud, ma ei olnud kurb. Nüüd on mu poeg surnud ja kõik on jälle nagu
ennemalt, siis kui mul polnud
poega. Miks ma peaksin siis olema kurb?” - Selle eest on hirm suur eriti rahvail, kes religioosselt
seisavad kõige suuremal kõrgusel
- semiitidel. Araabia matuslaulude nukrust ei ületa mingi asi ja araablase pessimismi ei ületa ka miski
muu rahva pessimism.
Palutakse tavaliselt ussi, kes sööb, et ta ei sööks musti silmi, et ta ei sööks ilusaid käsi ja huuli. Aga
uss ei hooli ka araablase
palveist. Ma ei pääse sellest, et teile loeksin ühe ilusama surmalaulu terves maailmas, Hudbatu laulu,
kes oli vangis kakskümmend
aastat ja nüüd teadis, et ta peagi tapetakse:

Oh andke mulle juua, enne nutunaiste nuttu,

ja enne kui hing kistaks välja südamest,
ja enne õhtut, oh mu hingel häda, enne õhtut
kui koju tulevad mu sõbrad ja ei tule koju ma,
kui koju tulevad mu sõbrad, silmist nõrgub pisaraid
ja mina olen maha jäetud kivivare alla.
Neilt küsitakse: “Kas te venna hästi matsite?”
Kuid pole tühjal kõrvelagendikul haud ealgi hää.

Ja ma loeksin nüüd ühe osa Barbusse'i “Põrgust”; ma ei tea, kas ta teaduslikult küllalt hästi on
fundeeritud, aga umbes on tal ikka
õigus. Ma ei tea küll, kas ta kõigile mõjub nõnda kui mulle, aga ekshumeeritud surnut nähes võiks
inimene küll hulluks minna
koleduse tundest... Sellane on looduskrooni viimane saatus, olgu ta siis optimist või pessimist. Oleks
ju võimalik pääseda
mädanemisest ja ma imestan, miks tarvitatakse nii vähe krematooriume, igatahes ei võiks nõuda
mingi usk, et ma pean olema
taimelavaks ussidelle ja kärbestelle. Aga nii tuleks inimese kaduvus teistele veel lähemale. Sest
kühvlitäis tuhka seisab inimesele
tühjuse sümbolina veel lähemal kui seisab kolletanud luudehunnik. Ja surnuist ei tea keegi, kes nad
olnud. “Elus nad olid patriarhid,
surmas on nad pehkind kondid, elus nad olid koletised, surmas nad on pehkind kondid. (T. D. H. G.
VII 3).

Nii siis surma kui sündmuse ees on väga vähedel hirm ja võib olla, et see hirm on ka kõige sügavam,
kui ta üldse tuleb, sest häda ei
seisa mitte selles, et inimene vananeb ja mädaneb, vaid selles, et seda inimest ei ole äkki mitte enam.
Selle üle järelmõeldes on
kasvand kõik, mida inimene julgeb nimetada inimlikuks. Kõik, mis maapääl on, on leiutatud selleks,
et oma silmi eest eemale hoida
seksuaalsuse viimast needust ja patu palka - surma. Mida enam inimene mõtleb surmale, seda enam
ta on inimene ja, kes ei tee
seda, see on animaalne, sest surmateadvus on küll vist ainult inimesele antud, mitte ühelegi muule
loomale, sellepärast peab inimene
kultiveerima endas seda teadvust ja alati mõtlema surmale, siis ta on kõige enam inimene. Sellepärast
on mungad ja askeedid ja
sellased inimesed kõige enam inimesed, kes sarnaselt Omar-i-Khajjamile mõtlevad:

Oleta: su elu on olnud nagu sa soovind - mis siis?

Ja kui nüüd on läbi loetud eluraamat - mis siis?
Oleta, et elaksid sa rõõmsalt sada aastat - mis siis?
 Oleta neid mu poolest kakssada - mis siis?
Ja kui sa elaks sadu kolm ja enam veel,
sest karavanseraist pead ikka väljuma
kas olid kuningas või kerjus tolmus teel
see täiesti ükskõik on päeval viimasel.

Muidugi inimesed on igaviisi katsund surmateadvusest üle saada. Võibolla katsutakse sellega
vähendada surma koledust, et
seletatakse, et elu on igavene, kuigi üksikud indiviidid kaovad täiesti. Nii argumenteerivad tavalikult
inimesed, kelledel pole üldse
suuremat mõtlemisvõimet - loodusteadlased ja muud sellased intelligentsed mitteintelligentsed. Aga
Huxley on korra öelnud
(Lafcadio Hearni Nirvana): Mis rõõmu see teeb eohippusele, et miljonite aastate järgi üks ta
järeltulija, puhast rassi araabia
hobune, võidab Derby võidujooksu? Ja üks saksa pettunud sotsialist: “Mispärast ma pean end
ohverdama ja tapma, et 32. sajandi
töölistel poleks puudust toidust ja seksuaalseist lõbudest? Kurat võtku meid, kõiki töölisi ja
kapitaliste terves maailmas (K. Heim
73). Inimene on ikkagi indiviid ja mitte osa mingist kollektiivsusest, mille olemasolu üle võib
kahelda - inimkonnast ja sellepärast ei
aita midagi see, et ta end lohutab sellega, et inimkond on igavene, sest viimaks pole ju ka see mitte
tõde. - Ja siis individuaalsed
ületamismeetodid: kõneldakse igavesest kuulsusest ja surematusest inimkonnas. Aga see peab üks
inimlik inimene olema, kes
selles, et ta nime paarsada aastat pääle ta surma veel nimetatakse, leiab endalle mingi lohutuse, sest
hiljem ta on kindlasti ununend
ja viimaks kaob ta nimigi ja kõige viimaks teve inimkond, ja Yang Dschu ütleb (Tschung Hü Dschen
Ging VII 1): “Mis tõde, ei saa
kuulsaks, mis kuulus, pole tõde (cfr. Tao Te King ja VII 14). Vaksapikkuse aja kestel võtta kiitust või
laitust nii südamesse, et keha
ja vaim saab rahutuks ja vaeva näha, et surma järgi mõneks sajandiks anda oma nimele kestvus, mis
siiski ei suuda elustada
kõdunevaid konte, mis elurõõm see küll on.” Kui see elu oleks igavene, ei elaks küll keegi. “Sest kui
seda kõiki on korra kuuldud,
kui seda on nähtud, kui see on kaasa tehtud, siis ollakse juba saja aasta kestel üleküllastund, kui mõru
siis on veel elu pikendamine”
(T. H. D. G. VII 10).

Kolmas ületamisviis on usk hinge surematusse. See on usk ja mitte teadmine, sest teadmisi ei ole ju
üldse mitte olemas pääle kolme
dogma. Mingit viisi ei ole hinge surematus tõestatava loomuga, ta on ainult nõue. Aga kui oleks
võimalik kindlaks teha vastupidist,
siis oleksin mina esimene, kes enda kõige rafineerituma meetodiga piinaks surnuks. Inimesed, kes
eitavad hinge surematust, ei tea
ise mitte, mis nad on endiga teind. Sest kui ei ole hingelgi igavest elu, siis on absoluutselt võimatu, et
inimene kunagi saaks
inimeseks, et ta kunagi selleks saaks, mis ta tahab. Ja see, kes seda eitab, peab seletama ju, kust tuleb
see soov inimesesse olla
igavene ja see soov olla inimene, ja nii on eitajal lahendada raskem ülesanne kui jaatajal. Aga
igavene elu on nõue, on kisendamine
õiguse järele, on Jumalaga võitlemine ja kõige suurem küsimus, mis inimene võib esitada üldse.
Pessimistiga on tavalikult nõnda, et
ta ei ole kindel sellele, et Jumal talle alati on armuline. Vahel on ta kindel, et on igavene elu ja siis
kaob see teadmine jällegi ja tuleb
meeleheitude meeleheit, sest kui ei ole igavest elu, kui ei ole palgamaksmist suurel vihapäeval, siis
on mõttetu soov inimeseks saada
ja siis on kõik saand oma absoluutse mõttetuse tipule. Võibolla on siin pessimisti ja pessimismi
mõistmispunkt - pessimist ei taha
surra, ta tahab elada, sageli küll vaid selleks, et põhjalikumalt tundma õppida inimese närusust
(Roose). Aga ta ei taha ka, et selle
närususe nägemine kestaks igavesti. Ta ootab surma, et pääseda ja kardab surma sellepärast, et ta
kardab, et temal üldse on
sellega lõpp ja sellepärast on talle niihästi lohutuseks kui ka hirmuks see, et ta ei tea oma surmaaega.
Ja nüüd siis üksildus ja selle tagajärjetu võitapüüdmine. Võib olla, et ainult pessimist on see, kes
tunneb, et teda maailmast ja
inimestest lahutavad ülepääsmatud müürid, et tal ei ole ühtegi kaaslast, et igal inimesel on oma tee.
Ja ta teab ka, et ta ei saa
kellelegi olla kaaslaseks sellel vaevalisel teel mädanemise poole ja kui ta arvab, et ta on leidnud
endale kaaslase, siis ta eksib. Iga
inimene kannab siin ise oma risti Kolgatale. Selle tunde pärast on pessimist ka võõras kultuurile.
Teistel inimestel ei ole see tunne
nii sügav, või on seda ainult üksikutel viivudel, kuid võõras on iga inimene teisele, võõram võib olla
kui koerale hiilgavpunane
peoonia või konnale aster Vergilii. Ja inimene ei karda midagi ometi niipalju kui üksiolemist
iseendaga ja hirmust püüab lahti saada
iga inimene. Spengler ütleb (II, 17): Hirm viib inimese ikka viimaks niikaugele, et ta meelsamini on
rahul näiliku lahendusega ja
näiliku leidmisega kui pilguga eimidagisse. Ja nii püüab inimene ületada ka seda hirmu, mis talle
toob üksiolemise, ta loob omale
pettekujutelusid nagu üks neist on ka inimkond, sest inimene suudab elada ainult iseend kuidagiviisi
pettes ja omale maalides lootusi,
millede saatus on kaduda. Ja et maailmas on inimesi, siis ta katsub ligi pääseda nendele, tahab midagi
öelda teisele, et see võtaks
talt ära osagi hirmu, et selle endaavaldusaktiga hirm ei oleks enam mitte subjektiivne painaja, vaid
olles saanud objektiivseks,
kaotaks inimeselt piinava tühjuse. Tahetakse luua midagi inimestevahelist, midagi, millele oleks
võimalik toetuda udus ja üksilduses.
Üks sellane nähe on keel. Aga sellest oli veel liiga vähe ja siis teine sellane nähe - kultuur. See sõna
on tavalikult määramata sisult
ja sellepärast mõtleb iga inimene selle all midagi hoopis isesugust. Mina mõtlen kultuuri all tervet
seda iseenda ületamiskatse
avaldust, teise mõistapüüdmist sellega, et konstrueeritakse midagi enamvähem üldinimlikku, selle
järgi kuidas inimeste maailma
geograafilised piirid olid. Alguses ma ütlesin, et siin on tähtis osa ka seksuaalsusel - ühelt küljelt
seksuaalsus on toonud üldse selle
mõtte, et inimene võib tunda teist inimest ja ei pea üksi olema ja teisest küljest on iga kultuur, katse
seksuaalsust ületada, sündind
teadmisest, et vaatamata seksuaalsusele inimesed on ikka sama võõrad üksteisele kui nad olid
alguses, nii on kultuur teatud mõttes
alati olnud seksuaalsuse piiraja ja püüd leida mingit muud mõistmisviisi.

Inimene elab vähe päivi ja mõtleb, et see kultuurperiood, milles ta elab, on jäädav, vähemalt maailma
lõpuni. Seda loodavad ka
eurooplased praegu, kuigi nad hästi teavad, et suur hulk kultuure on tõusnud ja jälle kadunud.
Inimene ei suuda seda uskuda, et
kultuur on kaduv, samasugune nähe kui teisedki, mis ühenduses inimesega. Spengler on minu arvates
ainus inimene, kellel on
julgust olnud teha järeldused vaatamata sellele, kui valusad nad on olnud. Ma tean, et Spengleri
vihatakse, enamasti sellepärast, et
teatakse neist asjust vähe või sellepärast, et ta suurteosel ei ole ilus päälkiri. Muidugi on ka neid, kes
taga nõus, aga neid on ka
väga vähe. Spengler näeb nagu Eduard v. Hartmanngi, et kultuur on organism kõigi nende nähetega,
mis esinevad organismi
juures. Ülearune oleks siin Spengleri meetodist kõnelda, see võtaks ka liigapalju aega. Ainult ma
võtaksin veel lähema asja
suurema osa inimestele, sest me oleme võrdlemisi noored, ja kes pole iseenda vananemist ja suremist
eland veel läbi, sellele ei ole
lähedal ka see võrdlus. Kultuur on nagu armastus, mis sünnib äkki või pikkamisi selle järgi, kuidas
on eelnevad olukorrad. Alguses
udune, selgusetu ja maagiline püüd midagi üksteisele öelda. See tunne kasvab, selgineb ja täieneb,
kuni tuleb viimaks viiv, kus
arvatakse, et ollakse saand üksteist täiesti mõistma, et ollakse jõudnud ajale, kus kõik on selge ja
arusaadav, kus kõik on korras nii
nagu see üldse võib olla. Ja siis tuleb pettumus sellest, leitakse, et ei ole tõepoolest saadud midagi ja
kõik on sama võõras kui
alguses. Ja siis tuleb püüd eitada seda, mis ollakse teind, püüd saada tagasi seda, mis oli enne seda
loetud haripunkti, sest teadlikult
inimene ei taha minna vastu surmale. Ja nüüd läheb ta tahtmata vastu sellele, sest mis on olnud, seda
ei saa enam olematuks teha,
seda ei saa tagasi pöörata. Kui aga igatsetakse tagasi olnut, siis tähendab see, et lõpp on ligi. Elu saab
problemaatiliseks alles siis,
kui ollakse eland elu ära, sündigu see kahekümne aastaga või kaheksakümnega, kui elul pole enam
väärtust. Ja nii kaob viimaks
kõik. Võibolla ja muidugi mu paralleelitamine ei ole selge, aga ma ei saa sinna midagi teha, igatahes
ta on enamvähem sarnane
vaatamata sellele, kui hästi üks või teine inimene proportsionaalselt oma kogemuste hulgale neid
oskab paralleeli seada. Lõpp
igatahes on mõlemil pool meeleheitlikult kole, siis on viimane kui nähe tujukus, harjund mood,
millest ollakse tüdind, aga millele ei
suudeta enam mingit sisu anda. Viinalähkrid on tühjaks joodud ja uut ei saa enam asemele panna.
Näiteks Spengler leiab, et
kultuuri lõpp-perioodi inimene on eo ipso irreligioosne, just nagu vana inimene ei usu enam mingi
ideaalse armastuse olemasolu.
Siin võib inimene tahta tõsiselt religioosne olla sisemise tühjuse ja vaesusetunde pärast, aga ta ei saa
enam ja nii on tsivilisatsiooni
religioon ainult endapete (I, 531). Spengler annab üldise kokkuvõtte omast vaatest, mille ma küll
tahaksin ette lugeda (I, 143):
“Silmavaatega piiramatu mass inimlikke olendeid, kaldatu meri, mis tuleb tumedast minevikust säält,
kus meie ajatunne kaotab oma
korraldava tegelemisvõimaluse ja kus rahutu fantaasia ehk hirm meisse on võlunud kujutelu
geoloogilisist perioodest, et varjata
sinna igaveseks lahendamatu mõistatus, meri, mis kaob sama tumedasse ja ajatusse tulevikku: see on
faustilise inimesteajaloo
tagapõhi. Ikka samane lugematute generatsioonide laintevirvendus liigitab laia pinda. Sädelevad
viirud laiuvad. Vargsed helgid
liiguvad ja tantsivad veepinna üle, segavad ja teevad uduseks selle selge pinna, muutuvad, helklevad
ja kaovad. Meie oleme neid
nimetand sugukondadeks, suguharudeks, rahvasteks, rassideks¼ Aga selle pinna üle vajuvad laiali
suurte kultuuride majesteetlikud
ringlained. Nad tõusevad äkki, laiuvad suurepäraseis joonis, tasanduvad, kaovad ja vee pind on jälle
üksildane ja uinuv.”

Meile võiks olla ainult lohutuseks, et me pole kunagi kuulund Lääneeuroopa kultuuri ja kõik Eesti
Lääneeuroopasse viimise katsed
on mõttetud ja asjatud. Oleme üldse üks väga imelik nähe nagu mõni neegrikuningriik Aafrikas:
ürgrahvale on pääle laotud
tsivilisatsioon ja küsimus on, kas me selle kuidagi välja kannatame või mitte. Ma usun esimest. Meil
on ajaloos niisama vähe
tähendust kui tasmaanlastel - Euroopa hävitas nemad ja hävitab meidki ja kultuuriloole see on täiesti
ükskõik. Oleme olnud alati
Aasiast, aga oleme teind selle rumaluse, et oleme endale võtnud kanda Euroopa nagu neegridki ja
nüüd on meie saatus
enamvähem kindel - embkumb, kas meie hävitame iseend, nagu seda teeb surev Euroopa või hävitab
meid tõusev Aasia. Meie
peame teadlikud olema sellest, et oleme niikuinii surmale määratud rahvas lähemas tulevikus ja
sellepärast pole me ülesanne sugugi
mitte selle eest hoolitseda, et ei sureks kuidagiviisi välja eestlaste sugu, see oleks ka läbiläbi mõttetu
ettevõte, sest me oleme
maitseda saand mürki ja nüüd ei päästa meid enam sellest miski, ka mitte Taarareligioon. Ja võib
olla, et me peame olema samas
seisukorras kui Juudamaa Augustuse ja järeltulijate ajal - ühelpool halvav Rooma ja teisel pool
kasvav Pärsia, et ka meie peame
olema maaks, millele alla võib tulla Jumal, aga ma tean, et see on utoopia, sest me oleme niipalju
euroopaseeritud, et meid ei päästa
midagi - ja kolmesaja aasta pärast ei ole enam maapääl ühtegi inimest, kes oleks eestlane.

Kui me nüüd seda kõike, kõiki neid kultuure, mis on olnud ja surnud, vaatame, siis ei leia ma neis
mingit otstarvet, mitte
mingisugustki mõtet. Mis mõte oli sellel, et hispaanlased hävitasid Mexico-Maya või Peru-Quiché,
mis mõte oli Napoleonil, mis
mõte oli Agade Sargonil, Ramessu II'l või Schi-Hoang Til. Iga seletuskatse on samasugune kui Ðoti
kalameeste düünide seletus.
Ainult usk tundmatusse ja tuntusse Jumalasse võib kõigil sellel leida mõtte, aga seda usku on siin
saada eriti raske. Igatahes jääb
ilma Jumalata lõpmatuks mõistatuseks see, milleks siis kõik need rabelemised, milleks kõik need
püüdmised, ekslikud sageli ja
kurjust täiesti täis. Milleks on kultuurid, kes teaks seda?

Spengler ei näe kõigi nende nähete taga Jumalat, vaid midagi, millele ta ei anna ühemõtteliselt
kindlat /nime/; ta nimetab seda
saatuseks - ajaks. Aga mis on aeg? Kantist saati paistis asi päris lihtne. Aeg on nagu ruum meie
vaatlusvorm, või nagu dogmaatik
F. H. R. Frank ütleb: Die Zeit ist die Formbestimmtheit des Endlichen./19/ Sellega oli aeg tehtud
olenevaks meist, oli tehtud
paralleelseks mõisteks ruumile. Ja pääasi - ta oli mõiste ja inimene arvas, et ta sellega on saand
valitsuse aja üle, andes talle nime,
on ta ka aja koleduse endast eemaldanud. Ja nii leiab viimasena sel joonel psühhoanalüütik Stephan
Hollós, et aeg on inimliku
libido rütmiga kaasas käiv nähe. Nii siis aeg on midagi puhtsubjektiivset, midagi, mis kaob inimese
olemasoluga. Kuid sellega ei ole
midagi seletatud, sest juba Hollósel oleneb libidorütm kosmilisist nähteist nagu maa pöördumisest
päikese ümber. Ja siis on ka selles
aeg, siis on aeg ka universumis, ta on ümberpööramatu ja ta tunnus on vananemine ja nii ei ole
inimese kadumisega veel mitte
kadund aeg, vaid jääb ja sama salapärasena kui alguses, nii et võib ikkagi öelda Augustiiniga (Conf.
XI 14): Si nemo ex me querat,
scio; si quaerenti explicare velim nescio. /20/

Spengleri kaudu on aeg saand eriti teoloogilise mõtlemise keskkohale. Aeg on talle tundmatu Jumal,
ta seisab terve universumi üle
nagu igavene veto, nagu kõigi loodu südametunnistus. Aeg on sõna, et tähendada midagi mõistmatut;
sümbol, mida täiesti valesti
mõistetakse, kui teda kunagi paralleeli seatakse ruumiga. Inimene on talle sõna loond, et eemaldada
ta endast. Ja suhtumisest
sellele loodud mõistele oleneb terve kultuuri käik. Kuna ma olen orientalist, siis ma tähendaksin, et
araablasile dahr või zaman
tähendavad niihästi aega kui saatust kui maailma - ja viimaks mõtleb araablane saatuse all surma. -
See ilmatunne, mis sellaseis
sõnus väljendub, on meile enamvähem mõistmatu, kuigi me talle lähemal seisame kui Lääneeuroopa.
- Spengleri kaudu on kõige
uuema teoloogilise voolu, dialektilise teoloogia põhiprobleem just vallandumine Spengleri loodud
ajamõistest, sest see mõiste
sisaldab enda ja viimaks ka surma ja kadumise. Sakslased nimetavad, näiteks Dörries, et dialektiline
teoloogia olevat undeutsch ja
mis on undeutsch on ka unwahr - kas ta meil poolehoidjaid kunagi leiab, on kahtlane, sest meil pole
niipalju mõtlemisvõimelisi ja
mõeldatahtvaid inimesi. - Pääprobleem seisab siin selles, kuidas suhtuvad aeg ja igavik. Kas on
igavik lõpmata aeg või midagi
täielikult difereeruvat. Esimesega ei saa praegu enam ükski mõtleja inimene pääle hakata, aeg ei või
olla igavene, sest siis ei oleks
teda enam olemas. Kuid teine vaade kisub suure lõhe igavese ja ajalise vahele (ja kas see, millel aega
ei ole, üldse eksisteerib) ja
nii saab dialektilise teoloogia raskuspunktiks, kuidas igavene võib end teada anda, end ilmutada ajas.
Kas finitum capax
infiniti?/21/ Seda jaatab viimaks ka dialektiline teoloogia, aga see on siis sellane paradoks, et
inimene usuga on tõstetud üle aja ja
väljaspoole aega (99.101). See on niisiis arvestamine inimese vaimse osaga, et sellel on
pääsmisvõimalus.

Dialektilise teoloogia vahe Spengleriga ei ole siis muu kui, et ta asetab üle aja veel igaviku, Spengler
aga on panteist. Muidugi aeg
võib olla ju viimaks ka igavese ilmumisvorm maailmas ja sellega on muidugi öeldud, et see igavene
on veel salapärasem ja
tundmatum kui see aeg. Sest me aimame, et korra kustub terve universum. Ja siis? Kas siis veel edasi
on aega kui ei ole liikumist?
Ma ei tea seda. Aga me ei tea ka muudki. Kus on iga inimese kui ka kosmose minevik? Kas viivus
“nüüd” mineviku ja tuleviku
vahel on terve aeg või ainult osa? Tavalikult oskavad hullud kõige paremini kõnelda ajast, kuigi neil
puudub tihtigi ajateadvus (kas
see on lunastus?), aga nad ei tea ka, mis on aeg.

Terve see arutlus võib tunduda sofistika, aga ta ei taha seda olla. - Ja teine sellane nähe on ruum. Kas
lõpmatu ruum üldse on
ruum, kas mitte sellega, et midagi nimetatakse lõpmatuks pole konstitueerit mingi jumalus. Ja kui
ruum on lõpulik, mis on väljaspool
teda? Sumerlased sarnastasid aja ja ruumi ja neil võis olla õigus (mis vahe on kahe lõpmatu vahel!),
sest kõik on ju kaduv ka
sellepärast, et tal on ruumiline kuju (ruum - surnud aeg); kui inimene oleks dimensioonidetu, siis ta
poleks kaduv, aga kas siis teda
üldse veel on? Ja viimaks, kas on kindlasti kõik ainult kolme- dimensionaalne, kas ei või olla neid
enam või vähem?

Kuid siin me seisame ja ütleme: meie ei tea? Kui inimene mõtleb universumile, mõtleb selle
suurusele, siis võib küll juhtuda, et ta
enda hädad saavad talle tähtsusetuteks ja väikesteks. Aga see tuleb ainult sellest, et ta ise saand ka
tähtsusetuks, kõik ta toimingud,
kõik naeruväärsed askeldused siit sinna, kõik ta mõtted ja terveni. End alandades inimene leiab rahu,
aga see ei kesta kaua, sest
mida tühisema inimene enda tunneb, seda mõttetuma ja siis saavad küsimused jällegi sama teravaks.
(Ja ma arvan: igavene aeg ja
lõpmatu ruum on ainult selleks loodud mõisted, et lahti saada igavesest Jumalast.)

Ja nüüd siis viimaks eetika ja askeetika ehk see, kuidas pessimist tahaks suhtuda elule ja maailmale.
Esimene asi, mis
pessimist teeb, on, et ta aru ei saa optimistist. Elu “positiivsed küljed” on naeruväärsed ja negatiivsed
ammugi. Optimist on täielik
elajas, kes rahul on oma instinktidega, ta sünnitab ja tapab, nii kuidas tal sel momendil on tuju. Ta
katsub elajat endas igapidi
täiendada: ilustab seda väliselt igasuguste hilbukestega ja seestpidi “õilistab” s.t. täiendab igasuguste
uute metoodiliste võtetega
omal erialal. Tal ei ole muud siseelu, kui kõhutäitmine ja armastus ja vihkamine stiilis: “Süda, mis
tahad sa veel?” Ta on Augustiini
sõnadega haige, kes kiitleb, et ta on terve, selleks, et mitte terveks saada (Tract III 14 in ev. Joh.). Ma
ei viitsi teda enam
kirjeldada. Mulle ta ütleks kindlasti, et ma sugugi ei hinda mõistuse abil saadud varasid, et ma ei ole
moodne ja pean mõistust
kuratlikuks. Tema mõistusel on väga väga kõrge ja pilviulatav ülesanne, - teenida ja sõnakuulelik
olla oma elu elementaarseile
potentsidele ja sellepärast on tema suurem mõistusevaenlane kui mina, tema sarnastab mõistuse
instinktiga. Aga minu mõistus ei
ole mitte selleks, et mitte kuidagiviisi hädasid näha, pole mitte selleks, et ma rahulikult täidaksin oma
kõrged kohused, kasvataksin
kõhtu ja lapsi, pole mitte selleks, et ma elu hindaksin kui võimalust oma kõrgeid kohuseid täita. Ja
mood on ainult enne surma, mood
olgu ta milline tahes, on ilmatunde eksponent ja nüüd on surmaheitlus, aasta aastalt vaheldub kõik. Ja
võibolla ta ütleks viimaks, et
ma ei ole usklik inimene.

Ma ütlesin juba alguses, et tahan anda olukorda, millest sünnib usk ja millel ta puruneb. Mina ei usu
mitte, et usk on selleks, et
inimesele teha vastuvõetavaks kõik siinse elu patud ja lollused, vaid usk on selleks, et nendest üle
saada. Usk ei või ometi olla
selleks, et lubada neid kurje asju - lastekasvatamist, sõda ja igasuguseid muid. See on igavene
õnnetus, et evangeeliumist, mis
kuulutas maailma lõppu, on tehtud eetika süsteem (cfr.Dibelius 145). Iga eetika on interimlahendus,
on kompromiss (157), on
selleks, et inimesele võimaldada elu kuidagiviisi. Pessimistile on sellane eetika kombejuht hällist
hauani, s.t. on nonsenss. Sest
kurjaga ei tohi teha mingit kompromissi, instinktidega ei tohi katsuda leppida. Mina ei saa üldse
sellest aru, kuidas see on võimalik,
aga võimalik on see olnud juba sadandeid aastaid. Iga õige eetika on askeetika, sellane eetika, kus
igale loodusseadusele-dogmale
seatakse vastu oma dogma, rahulikult ja kindlalt. Ja sellepärast ei ole pessimisti elu talle endalle alati
mitte kurb, talle on päris
naljakas tunda, kuidas loodus teda püüab, milliste võtete ja tunnetega tas endas, askeetide sõnadega
öeldud, millised kuradid teda
kiusavad: tunne, et ta on üksi ja vaja on seltsiks inimesi, tunne, et kõigil ta toiminguil pole mõtet ja
kõik niisugused ja veel hullemad
kuradid, vahel võibolla isegi näilikult reaalselt.

Ma katsun nüüd anda mingi pessimisti psühholoogia. Ma tean, et see katse on poolik, aga ma
soovitaksin kõigile lugeda üht väga
tundmatut suurust G&ascute;rard de Nervali, siis saaksid ehk mu seletused olulisema aluspõhja.

Ta elu möödub teravusis, alalises võnkumises rõõmust sügavamasse õnnetusse. Ta neab end, ta peab
elama keset seda lõpmatult
väiklast prahti ja ta kannatab vastuolude all iseendas ja väljas, sest kuradid tulevad siiski sageli
nõnda, et neid ei märkagi, ja et
saada maailmast lahti, ta peab elama ja see paradoks ei rõõmusta teda sugugi. Ta ootab kõige aja
lunastust sellest olukorrast,
millesse ta on pandud, ta tunneb, et inimesed ei ole lunastund, kuigi nad sellest kõnelevad, sest nad ei
suuda käia selle teed, kes üksi
läks läbi maailma. Ta ei suuda kõnelda Jumala armastusest, vaid Jumala vihast selle maailma üle. Ta
ei tea sageli enam midagi
teha, ta ei suuda uskuda sellesse, et tema askeetika purustaks terve selle mõttetuse. Ta ei saa ju
uskuda iseenda kindlusse ja
vääramatusse jonni, ta tunneb end alati absoluutselt tühisena ja alaväärtuslikuna, kellel pole mingit
õigustki midagi saada. Ta teab
ainult seda, et ta ei ole rahul sellega, mis maailmas on, aga ta mõtleb jällegi, et see rahulolematus on
sama mõttetu kui savipotil, mis
ei taha olla pott. Ja nii on ta alalises tugevamas või nõrgemas meeleheites, kuid alati ta sõdib
Jumalaga, sõdib ja sõdib ja ootab
ometi selle juures, et Jumal talle vastu tuleb. Ta ei tea midagi, ega taha muud teada kui seda, mis ta
vabastaks, mis ta üle viiks
nendest hästituntud kolmest dogmast. Ta nõuab, et ta nendest vabastataks.

Harilikult on ta per aspera ad astra, mitte ümberpöördult nagu müstikute juures. Keset seda häda, kus
ta tunneb, et kõik ta puruks
surub, kus ta peaaegu reaalselt näeb seda, mida nimetatakse Kuradiks, keset neid kiusatusi järele
anda ja olla teadlikult ja tahtlikult
elajas, tuleb äkki teadmine, nagu valgustus, et kõik ei või olla ainult kuri, et ka Jumal ei või olla
ainult kuri. Ja siis ta elab läbi selle
apra õnneviivu, kus, nagu Markus ütleb, inglid tulevad ja teda teenivad. Siis tal on kerge ja siis tal on
rahu mõneks viivuks ja ta näeb
valgust, valgemat kui päike paistab valgele seinale, siis ta tunneb, et ta on lunastatud ja on vaba.

Aga seegi ei kesta kaua, pikkamisi tuleb jälle inimlik - ta peab end püüdma ju elus hoida. Ja tal tuleb
häbi jällegi sellepärast, et tal on
keha. Tal ei ole lunastuskindlust, pole õndsuskindlust, sest ta tunneb peagi jälle, et ta ei ole seda
väärt, ta pettub üksilugu iseendas ja
otsib jälle ja loodab, et pääle surma tal õigus on saada lux perpetua./22/ Ma ei tahaks palju lobiseda,
ma niikuinii lobisen liiga palju
iseendast, sest maailm on võõras, õitsva tulbi asemel on peagi vaid kuivand varred. Aga ma ütleksin
veel mõned sõnad inimlikkuse
kohta. Inimese tunnus on rahulolematus. Sellega, mis on, on ainult elajas rahul, kui on saand, mis
tahtnud. See rahulolematus on aga
praktilises elus väga kasutu. Inimesega on ikka nõnda nagu Strindbergi “Unenäomängus” mehega,
kes tahab endalle rohelist keppi.
Kui ta on saanud, siis ta ei ole enam rahul. Muidugi jääb siis ikka see küsimus, kas see rahulolematus
midagi aitab, kas päästab see
inimese looma, rumaluse ja kaduvuse põlvest, et ta ei taha olla ühtki nendest. See on probleem, mille
suurus on kõigist suurem.
Optimist ei tunne üldse seda probleemi või on see talle fraasidesse ära kulund, aga ma usun, et kui
me mõnikord kõneleksime
tõsiselt, oskaksime seda ja suudaksime, siis hakkaksime kõik nutma. Muidugi ka seda võib veel
loodus kasutada oma otstarveks.
Aga siis on saavutatud selle nutmisega midagi ühendavat. Ja ma usun, et kui me pole veel praegu
kaduvusele määratud, siis meist
võib saada alguse umbes samasugune traagiline kultuur kui semiitide. Ma mõtlen, lääneeurooplane
võib olla ainult blaseerunud
(Schopenhauer), aga mitte kunagi pessimist. Meie seas on neid enam ja imelikku viisi need ei hinda
ka kuigi kõrgelt
Lääneeuroopat. Aga need teised, need on teada intelligentsed ja targad, need tunduvad mulle
vähemalt nii tühjad ja nii elutumad
nagu oleks papist normaalinimene saand elavaks, nad on midagi golemitaolist. Kirjeldus oleks asjata,
neid inimesi on niipalju, et neid
ei jõua kirjeldada. Optimistil on häämeel kui tal on täis kõht, üks või enam naisi ja lõbus ajaleht.
Pessimist tahab näha enam, ka
temale on maailm võõras, aga optimist tahab, et maailm talle võõraks jääks, pessimist aga mitte.
Optimist ei tunne ega taha tunda
iseend ega inimesi, pessimist tahab, kuigi ta teab, et see ainult häda teeb, sest mida enam inimene
end tunneb, seda vääritumaks ta
saab iseendalle.

Aga ma võiksin sellases stiilis lobiseda mitmed tunnid. Igatahes, kui pessimist veel midagi loota
suudab, siis tal ei ole midagi loota
sellest maailmast, sest halvemat sellest ei või olla. Ja ma lõpetaksin mõne tsitaadiga. Max Strauch
ütleb (Die Theologie Karl
Barths 14) ja see on terve dialektilise kooli seisund: “Selle * /23/ põhiseadus, kuju, skeem on tung
elule, küllusele, sünnitamisele,
loodule: üldnimetaja, mille all kõik siin sünnib on: bios, pathos, eros. Erootiline, libido'st, tungist
elada on tulvil täis kõik selles
maailmas; alates selle tungi demoonilisest karikatuurist ebaloomulikes perversiteedes kuni tõrjutud
seksuaalsuse kõigis
vikerkaarevärves särava rikkuseni, milles käsitlevad müüt ja müstika religioosset suhet. Aga just
sellepärast, et eros, tung elule
niisuguse kõikvõimuga valitseb seda maailma, just sellepärast ta on tulvil täis kaduvust, tühjust ja
surma. Sest iga elutungi telos on
ta ots - surm. Temas vajub maise sündmustiku terve laiuse üle hiiglasuur absoluutse mõistatuslikkuse
vari, mis Hiiobist
Dostojevskini polnud varjatud ühelegi mõtlejale ja mida endalle näha ei luba ainult õhtumaise
inimese närune optimism.” Ja Karl
Barth ütleb (Auferstehung 107): “Viimati ei ole võimalik mingi vahelmine tee tõsise
endaärasalgamise ja looma instinktelu vahel.”
Ja Spengler ütleb (II), et inimene on embkumb, kas püha või näru ja keskel on ainult keskpärasus. Ja
Jeesus Kristus ütleb: “Otsija
ei jää mitte rahule enne, kui ta leiab ja olles leidnud, ta kohkub ära imestuse pärast ja olles kohkund
imestuse pärast ta saab
valitsuse ja valitsuse saanud, ta jääb viimaks rahule.” (Cl. Al. Stromateis V 14, 96).

Ja minul on ainult niipalju öelda. Ma pole meelega lisand igale mainitud pahele, igale hädale juure
midagi hädalevat, sest ma loodan,
et suudate ise teha järeldused, ise tunda, olen lootnud, et mul pole vaja hakata õpetama tundeid nende
kohta, vaid neid ainult
nägema. Ma olen rääkind ja ma ei tea mitte milleks, tean ainult seda, et olen väsinum ja õnnetum kui
alguses.

Sisukord Järgmine peatükk

Surmast

Kui nüüd vaadata tagasi sellele, kuidas eestlased muiste võisid suhtuda surnuile ja jätta välja see
veider hirm kodukäijate ees, siis
saame võrdlemisi imposantse kujutelu, mida võib maalida väga luuleliseks ja südantlõhestavaks ning
kahetseda vana aega, kus kõik
oli veel nõnda hästi. Teataval määral on selleks õigustki, sest veel praegugi võib teha meele härdaks
surnute küllakutsumine, nende
ootamine ja vastuvõtmine. Sest säärasest toimingust ilmneb ju tihe seos surnute ja elusate vahel ning
igal elusal on mõelda kergem
surmale, teades, et ta pole unustatud ka siis mitte, kui keegi enam ei mäleta tema nimegi. Surma
kohutavus on kuidagi nõrgenenud,
kui arvatakse, et piirid teise maailma, kui see on ka ainult haud, ning selle maailma vahel ei ole
teravad, et kõik, mis on, jääb
sellisena, nagu ta on. Inimesed ei olnud sellal nii üksi kui praegu, sest kui inimesel siis polnud
ainsatki sõpra elusate hulgas, mõni
surnu tal ikka oli.

Praegu on lugu niipalju vastupidine, et me ei suudagi mõista, mis see kõik tähendas. Oleme üksi, sest
elusate seas pole sõpru
peaaegu ühelgi meist, vaid ainult vaenlasi, kadetsejaid ja muid selliseid olendeid, kellede olemasolu
Loorits ehk liig suures ulatuses
ajab süüks sakslasile. Surnute seas neid ka ei ole, sest meil pole enam absoluutselt mingit seost
nendega. On ju tõsi küll, et
raipekultus pole kuskil vist suurem kui Eestis, on päris normaalne veel, et surnu pildistatakse, et ta
puusärk fotografeeritakse mitmel
korral koguni, kuid see toiming ei tähenda, et me usuksime surnul olevat mingit mõju veel. Ta
tähendab hoopis midagi muud,
tahetakse surnule teha viimne häätegu ja võetakse ta sellepärast pildile elusate hulka, sama tagamõte
on ka kõigil, mis ühenduses
surnuga. Meie kraade-intelligents teatab oma armsate lahkunute surmast võimalikult suure ja kalli
kuulutusega ka ainult selleks, et
märkida võimalikult selgelt: nüüd me teeme sulle kõik, mida vast elus ei saanud teha, selle eest
oleme siis tasa ja sul pole õigust
nõuda meilt midagi ning meil ei tarvitse mõelda, et oleksime võinud olla eluajal paremad su vastu.
Surma kohutavus on selle tõttu
meil palju suurem kui kunagi varemalt ja inimesed, kes väidavad, et see neid ei häiri, petavad ainult
iseennast, tahtes olla
filosoofilise kasvatusega haritud inimesed, kellele ei kõlba mõelda sääraste asjade üle, mis jäägu
osaks “lihtsatele inimestele”. Kuid
häda pole mitte selles, et meil on hirm surma ees, häda on selles, et meil pole enam sedagi lootust ta
suhtes, mis oli meie
esivanemail. Oleme küll kristlased ja usume hinge surematust, kuid tegelikult on neid ainult
mõnikümmend ehk nn. haritud inimeste
hulgas, kes seda usuvad tõepoolest. Enamik inimesi tahaks uskuda, kuid ei suuda ja kahtlevad, vahel
usuvad, vahel mitte. Sest
põhjused, miks mitte uskuda seda pole ainult saadud materialistlikust õhkkonnast, imbunud sisse
koolist ja kirjandusest nagu
tavaliselt öeldakse, vaid nad võivad olla ka sisemised. Inimene võib kahelda surematuses ainult
sellepärast, et ta tunneb surematuse
nõude olevat ülbuse, midagi, mille vääriline ta pole tõepoolest. Ning säärasel juhul on lugu muidugi
palju halvem. Ja meid ei aita ega
päästa meie üksindusest midagi muud, kui uuesti mõelda surmale ja nüüd juba oma eeldusilt.

Kuid, olla võib, paljudele ei tundugi, et nad on üksi. See aga on sulaselge endapettus ja jaanalinnu
liiva pugemine. Sest kuigi rakett
tõuseb uhkelt ja ei mõtle vist muule kui oma seltskondlikule positsioonile, oma kõrgusele teiste seas
ja enese asendamatusele, tuleb
silmapilk, kus ta hakkab langema. Rakett ei tarvitse seda taibata, võibolla ka siis mitte, kui ta on
kukkunud maha, kuid kunagi see
päev tuleb ikkagi, mil ta mõistab: olen surnud. Kõik vahendid, mis meie inimesed kasutavad surma
unustuseks: olgu nad siis
organisatsioonid, kus inimene magab maha selle aja, mille kestel ta oleks pidanud mõtlema, või töö,
mida tehakse selleks, et jääda
purju ja unustada, või jaht seltskondliku positsiooni, rikkuse ja au järgi, need aitavad ainult raasukene
aega. Korra inimene tunneb
ometi, et ta jääb üksi, sest see, et igal inimesel on oma surm, eraldab ta juba teisest. Kuid see ei
tähenda, nagu poleks võimalik
ületada surma, see tähendab, et meetodid, mis oleme valinud, on valed.

Filosoofid on vähe kõnelnud surmast, sest sellest mõtlemine kuulus teoloogide valdkonda ning
polnud õieti kohanegi õilsale
indogermaanile, kes faustlikult pidi tungima lõpmatusse. Sellepärast kõik, mis filosoofid on
kõnelenud, ei ole sugugi rohkem väärt
kui see, mis mõni liivi eit või taat arvas surmast, mida arvasid eestlased kõneledes mardusest. Sest
kõikide nende juttude tulemus
on püüd näidata, et surm ei tule väljast, vaid on antud inimese endaga, mida teati ammu, mida poleks
vajagi öelda.

Oletame, et see on õige (kahtlane ta on siiski: mitte et surm tuleks kuskilt väljast, vaid kas surm on
vältimatu, kas ta pole inimkonna
psühhoos). Siis võime öelda, et nagu inimene ei saa vaadelda enda südant nii ka mitte oma surma, ta
näeb ainult teiste oma ja teeb
järeldused sellest enese kohta. Kui nüüd aga surm on inimeses, siis on tema tunnetamisest samuti
kasu kui kõikide muude
inimomaduste tunnetamisest ning võib öelda, et alles mõtlemine surmale on see, mis teeb inimese
inimeseks. See ei tähenda, et
surma tuleks karta, vaid teada ta olemasolu alati ja ikka. Inimene, kes teab, et ta jääb kurdiks mõne
kuu pärast, oskab kuulda ja
püüab kuulda hästi, et mitte unustada, mis oli. Inimene, kes teab, et ta varsti pimeneb, näeb maailma
hoopis teisiti kui see, kes on
kindel, et ta iial ei jää pimedaks. Samuti inimene, kes iial ei taha mõelda surmale. Muidugi, kui
pimeneja igal silmapilgul haletseb
oma pimenemist, siis ta kulutab enese selleks ja ei näe midagi, samuti ka inimene, kes aina haletseb
oma surma. Seda teha pole
õige, kuid tuleb elada nõnda, nagu surm tuleks järgmisel sekundil, siis alles inimene saab aru, mis ta
on ja milleks ta on. Ei tarvitse
mõelda vagatsejate vastuväitele, et see maailm on ju juhuslik ning alles pääle surma algab õige elu,
sest nagu see, kes ei armasta
oma venda, ei armasta Jumalat, nii ka see, kes ei armasta seda maailma, pole väärt tulevat.

Võime ju küll öelda, et kogu me elu on juhuslik, et maailmas on loendamatu arv aatomeid, milledest
ainult osa on teadlik oma
olemasolust teataval silmapilgul ning järgmisel võib juba olla kaotanud teadvuse ja muutunud ainult
aineks elusaks, ükskõik mis
määral. See ei tarvitse olla vale. Kuid ka siis, kui oleks õige nõnda, ometi ühel asjal on vaja seletust.
Milleks on vaja aatomil olla
teadlik enese olemasolust? See on ainus tugi inimesele ta kurvas saatuses, sest ka siis, kui Jumal
oleks loonud maailma ainult
selleks, et siin iga aatom peab olema teadlik korra endast või mitmed korrad, sellel peab olema mõte,
mille võime fantaseerida
enestele ise. Kas või näiteks nii, et Jumal tahab näha aatomeid, kes teavad kõike, mis on neis. Aga
kui juba ütleme seda, siis
peame tegema ilmtingimata hulga muid järeldusi, milledest on päämine: meie elu ei saa olla juhuslik.

On Jumala asi, mis ta teeb meiega pääle meie surma, kuid on meie asi mõelda selle üle ja mitte
midagi väita kindlasti. Sest meie
kujutlused igal juhul on väärimad kui Kolumbuse kujutelud Indiast, mida ta läks otsima. Inimese
kohuseks pole mitte teada, mis on
säälpool, vaid elada. Aga elada saab ainult siis, kui inimesel on toitu, kui tal on võimeid mingil
kombel liigutada ennast. Aga siis, kui
inimene iial ei mõtle säälpoolsusele, ei ole tal iial jõudu elada. Tuleb võtta süüa säält, s. t. tuleb
mõelda lahendamatuid probleeme
seni kui tuntakse, et ollakse jooksnud päätsi vastu seina. Sellest pääle jatkub söögist ja tuleb teha
tööd, elada selle kohaselt, mis
ollakse saanud ja milleks ollakse muutunud. Ning siis tuleb minna jälle nälginuna närima teist
maailma. Kogu see käik peab
korduma niikaua, kui on võimalik siin maailmas, sest, kes teab, ehk teises kordub sama kuidagi
teisiti, ning see, kes on siin olnud
ustav väheses, võib olla ustav sääl paljus.

Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma. Aga nagu praegu enamik inimesi ei ela oma
elu, vaid mängivad ainult mingit
näidendit kaaskodanikele arvustmiseks ja hindamiseks, nii ka inimeste surm ei ole enam nende oma,
ta tuleb kuskilt väljast
vaenlasena või sõbrana, aga ta tuleb väljast. Ja see ongi põhjus, miks meie suhe surmaga on
muutunud sajandite vältel. Ori ei
elanud oma elu, tal polnud ka oma surma, ta oli palgata näitleja. Nüüd me pole enam väliselt orjad,
kuid sisemiselt oleme vist enam
kui sellal, sest meil pole enam jälgegi sõbralikust suhtumisest surnuisse. See, kes ei ela oma elu ega
sure oma surma, ei saagi
muutuda muuks kui õelaks kodukäijaks. See kehtib praegugi, kuigi meie terminid on muutunud. Kui
keegi terroriseerib teist, ta on
sama hää kui mõisniku ori ning ta terror püsib pääle surmagi kodukäijana nende inimeste kallal,
kelledega tal olnud tegemist.
Terroriseerijal pole aga elu, vaid ta mängib näitemängu.

Kristjan Valdma *

(Nekroloog)

Endast ta iialgi ei kõnelnud suuremat ja alles hulga aja peale sai teada, et ta on sündinud eelmise
sajandi viimasel aastal arvatavasti
kuskil Põltsamaa pool, sest mõnikord ta sattus kõnelema Põltsamaast. Juhtus vahel, et ta keelgi andis
välja selle, sest ta oli neid
haruldasi inimesi, kes terve pika jutu võivad kõnelda ma-infinitiivega. Kuulata teda oli nagu lugeda
Eiseni redigeeritud muinasjutte,
keel kogu aja küll oma, aga kui olid korra hakanud panema tähele neid infinitiive, siis muud enam ei
jäänudki meelde. Ka seda võis
aimata umbkaudselt, et ta on võtnud osa Vabadussõjast. Korra ta rääkis, kuidas keegi lapsepõlve
sõpru kirjutanud talle sõja aegu
kirja laste salakeeles ja siis tulnud väeosas suur krüptograafiline uurimine, kuigi selle keele süsteem
olnud väga lihtne. Ta tundis
neid mitut laadi ja võis alata ühega ning lõpetada ei tea mitmendaga, sest kui läks hästi, siis kuulaja
sai aru mõne sõna vahetevahel.
Võib olla, et see üllatas kõiki, kuidas temavanune sääraseid asju mäletab veel nii hästi. Samuti jällegi
see, et ta iial ei hoobelnud
oma õppursõduri aegsete vägitegudega nagu mõned teised, kellel üldse polnud muud jutuainet,
võimalik, et ta sellalgi oli väga
tagasihoidlik ega tükkinud kuskil esile, ülikoolis ta küll oli säärane.

Eksameid ta tegi ainult muuseas, kuigi väga tahtis saada pastoriks. Oli Ristiusu Arheoloogia kabineti
korraldajaks selle algusest
saati ning askeldused seal võtsid enamiku ta päevast. Ainult siis, kui teised hakkasid ette heitma
hoolimatust eksamiainete vastu, ta
lausus, et tööd on liiga palju. Muidu ta ei nurisenud iialgi selle üle. Kogu töö talle tundus oma ja ma
pole näinud ühtki ametnikku, kes
nii palju peaks lugu tegevusest, mis hästi või halvasti elatab teda. Säärasele tööle ju tavalikult ikka
vaadatakse ülalt alla ja peetakse
end parema vääriliseks. Kui Kristjan Valdma kuskil tuli vastu ja talt küsida, kuhu minnakse, oli päris
kindel, et vastus oli üks
kolmest: Prof. Silla/1/ juurde, kabinetti või Ülikooli Raamatukokku. Igasuguseid võimalikke ja
võimatuid asju tal oli õiendada. Vahel
valmistada ette kihelkondliku kirikliku arheoloogia registreerimistöile minevaid üliõpilasi, lugeda
läbi nende töid, mis sageli muidugi
olid lihtsalt jubedad, seletada neile, mis veel on vaja, kuidas ja kust võimalik hankida puuduvaid
andmeid, kaubelda mõne vastleitud
eseme omanikuga hinna suhtes mitmeidsetmeid kordi, enne kui siis hauakivi või mõni paetükk
krooniga mao, kiilkirja ja juudinäolise
mehega sai kabinetti. Nii tihti kui mahti ta istus Ülikooli Raamatukogus ja sirvis igalaadi raamatuid,
mis kuidagi ühendatavad
kodumaa kirikulooga, olgu siis heraldikast või matemaatilisest astronoomiast, kõik kuuetaskud olid
sedelikesi täis tal alati, nii täis, et
võõrad inimesed pidasid teda ärimeheks, kes oma positiivset ja negatiivset varandust ei suuda
mahutada ühte rahakotti, vaid
tingimata vajab mitut. Imekombel ta ikka leidis sealt, mida just vaja. Viimaseil aastail Tartus ta
enamasti oli Keskarhiivis, koostades
ja aidates üliõpilasil koostada kirikute visitatsioonide protokollide nimestikke, ainult õhtupoolikuti
oli siis näha teda mõni pealuu või
vesikoopiate mapp kaenla all minemas prof. Silla juurde.

Mis juhtus seespool, sellest ta harva kõneles avalikult, kuigi sellal oli virgemaid Akadeemilise
Usuteadlaste Seltsi liikmeid ja seal me
aina ja aina rääkisime. Vahel, nagu juhuslikult, pudenes välja midagi. Korra ta terve semestri läbi
kõneles egoismist ja püüdis iga
nähet maailmas seletada sellega; mitte ainult neid, mis tavalikult mahutatakse sinna, vaid arvas, et
paluda Jumalalt midagi ka pole
muud kui egoism. Kas selline mõte tuli tagasihoidlikkusest või oli muid põhjusi, kes teab seda?

Ta sai ainult mõninga aasta olla tegelikult Risti ja Nõva koguduste pastor ja nii harva, kui teda siis oli
näha, tundus, et ta on rahul
sellega, mis saanud. Ta ei tahtnud jääda Ülikooli juurde edasiõppijaks kirikuloo alal ja oma
magistritöö, “Põltsamaa kihelkonna
ajalugu”, tegi ka valmis vist rohkem sellepärast, et võimalusi oli ja oma kodukihelkonna ning
esivanemate saatus huvitas teda.

Ja nüüd, 8. novembrist (1937), pole teda enam loota näha Ülikooli Raamatukogus. Veel ei anna
kujutella, et ta on surnud. Võib olla,
et on möödunud alles liiga vähe aega; võib olla, ta oli jäänud liiga kaugeks nende kahe aasta vältel,
kus teda nägi vaid juhtumisi;
võib olla, et ei suuda kujutella surnuks seda, keda oled tundnud hulga aastaid. Vist tal on hea suurel
rohelisel maal ja küllap need
inimesed, kes tulevikus sirvivad ta lehitsetud ja loetud raamatuid, leiavad tolmukübemena mõne
väljendamata jäänud mõtte. Kas
nad panevad tähele neid, kas nad kõnelevad neist, kes teaks? Aga seal nad on ja mujalgi.

JAN KVACALA *

See (loeng) on ühe mehe mälestuseks, kes sündis 5. veebruaril 1862 ja oli Tartu ülikoolis kunagi
professor. Selle mehe nimi on Jan
Kvacala.

XVII sajandi algul tundsid mõtlejad inimesed, et nad oleksid võimelised muutma ühiskonda ja olid
veendunud, et muuta maailma
tuleb, reformatsioon on vajaline. Euroopa kultuuris on see periood esimene säärase teadvusega ja
seepärast on need inimesed, kes
tollal nõnda mõtlesid, igal analoogsel perioodil kuidagi kaasaegsed oma rahulolematuse, oma
plaanide ja lootuste pärast. (Sest
ajaloos on perioode, mida võib nimetada stagnatsiooniks.) Üksikute teosed võivad tunduda
iseäratsemised minevikus,
kummalisevõitu veidrused (sest minevikus on nagunii kummalisevõitu veidrusi), ja siis alles, kui nad
kõik panna kokku ja kujutella
elusaks, läheb arusaadavaks, mida need inimesed tahtsid, kui väsimatult nad püüdsid. Kirjutati
utoopiaid: kirjeldus katse asemel.
Seda tervet perioodi siin nimetada ei jõua, selle kohta on terve suur kirjandus. Mõni tühine tõik vahel
tõstab olevaks terve selle
perioodi ja selle sisu. Nii oli tollal Tartu ülikoolis mõlema õiguse professor Heinrich Hein. See mees
oli 1634–1640 vahel rajanud
ühe societas'e, ühingu, Antilia või Dextrae amoris (?) (õigemini Antilia Baltica, sest antiiliaid oli
mitu tollal), mis pidi asutama
kolleegiumi (vennaskonna) Ruhnu saarele. Siin pidi elatama evangeelselt, kristlikult eemaldunult
maailmast ja ometi hoolitsetama, et
õige kristlus Venemaa kaudu, idast läbi leviks Indiassegi. Kõikide selliste rajatud ühingute kavad on
utopistlikud, kui mitte lausa
fantastilised. Ja ometi on nad väga elusad isegi 1640 paiku veel, ammugi varasemad.

Keegi ei saa otsustada, mis oleks tekkinud, mida tehtud siis, kui poleks tulnud 30-aastast sõda, seda
esimest Euroopa nuhtlust, mis
arengut takistas nõnda, et alles umbes 1800 saadi (vaimselt) tagasi sinna, kus oldi juba umbes 1600
paiku. Te olete ajaloost seda
sõda lugenud, teate daatumeid, aga selle sõja koledust, kui Saksamaal vähemalt 1/3 inimesi maha
tapeti, tegelikult vist veelgi
rohkem, ei kujutle teist keegi. On asjatu mõne lausega loota sõnastada selle sõja tobedat koledust.
Protestantide ja katoliiklaste
vastuolu Saksa Rahva Pühas Rooma Riigis (SRPRR'is) oli ainult üks põhjusi ja sõda ei kestnuks nii
kaua, kui Prantsusmaa tegelik
valitseja Richelieu ei leidnuks selles ainsat võimalust murda Habsburge, kelle käes oli tollal
nominaalselt kogu Saksamaa, Austria,
Hispaania ülemere-valdused, osa Ungarit ja Itaaliat, Madalmaadel teatavaid osi, nii et peaaegu terve
Euroopa tegelikult. Välja
arvatud Inglismaa. Richelieu' sihiks oli tõsta Prantsusmaad Euroopa esimeseks võimuks (ja selle
juures oli tal esimeseks abiliseks
üks kaputsiini paater Pierre Georgette, keda nimetati halliks eminentsiks). Tema ju oli see, kes palkas
Gustav Adolfi ründama
keisrit! Seda te olete näiteks kirikuloost lugenud, kuidas Gustav Adolf läks protestantidele appi, aga
seda ei seisa tavaliselt üheski
ajalooraamatus, et Richelieu oli ta selleks palganud ja maksis selle eest Gustav Adolfile aastaraha.
Ega tasu endale teha mingeid
illusioone rootsi sõdurite distsipliini ja korrektse käitumise kohta (ka siis, kui nad hakapelita'd olid/1/,
see ei lugenud midagi). Kõik
olid ühesugused mõrtsukad, nii protestandid kui katoliiklased. Kõik tegid Richelieu' heaks tööd –
hävitasid Saksa Rahva Püha
Rooma Riiki. Mis moodi see sõda käis ja mis need Gustav Adolfi järglaste sõdurid tegid, ütleb üks
saksa termin kõige paremini, see
on Schwedentrunk (rootslaste jootmine, -jook). Seda tehti nimelt nõnda, et talumehele, kes ei annud
kätte oma varasid või kellel
ei olnudki enam varasid, sellele pandi lehter suhu ja siis hakati talle virtsa sisse valama ja lasti tal nii
kaua neelata, kui tal kõht põnni
läks ja siis läks sõdur sinna kõhupääle ja tallas niikaua, kui ta selle suust välja oksendas. See on see
Schwedentrunk. Teised
polnud muidugi paremad. Kuid see ei olnud tollal ainus käimasolevaid sõdu. Kirjeldamatut vaeva ja
viletsust kogeti kogu Euroopas
XVII sajandi esimesel poolel. Kogu Euroopa, pääle Prantsusmaa, jäi tegelikult nii vaeseks, et see
vaev ja viletsus oli veel XVIII
sajandi alguses täiesti normaalne.

Ja ometi need inimesed, kes ellu jäid, kavatsesid ja lootsid edasi (lootsid reformatsiooni) selles
võimatus tegelikus elus, selles
reaalses tõeluses, mis alistus Richelieu soovitud seadustele. Üks neid oli Jan Amos Komensky /
Comenius (1592– 1670), keda
tavatsetakse nimetada suureks humanistiks, esimeseks pedagoogiks ja pedagoogika teoreetikuks jne.,
kes oli T^sehhi
vendadekoguduse (rajati aastal 1457) viimne piiskop. Oma pedagoogilisi teoseid ta pidas kõrvalisiks
– puerilia studia –, kuigi just
nende kaudu ta sai tuttavaks ja kuulsaks ning pagulasenagi suutis elatuda. Sest aastatel 1627, kui ta
kodumaalt pidi lahkuma, kuni
1670 käis ta mööda väikeriike ringi: Poola, Inglismaa, Rootsi, Poola, Ungari, Poola, Hollandi. Ta
tõeliseks elusihiks oli koostada üks
Pansophia, raamat, mis pidi sisaldama kõik võimalikud teadmised (filoloogia, alkeemia, astronoomia
etc) ja aitama inimkonda
edasi. Tähendab midagi selle taolist, mis prantsuse entsüklopedistidel oli Encyclopédie. Sellest
raamatust ilmus ainult sissejuhatus
Prodromus 1641. Terve töö, mida Komensky oli teinud 25 aastat, põles Poolas Lissas/2/ linna
põlemisel 1656! Teine soov oli tal
rajada üks niisugune kolleegium või ühiskond, mida ta nimetas Secta heroica. Pedagoogilistest
teostest on tähtsam Didactica
magna (1627– 1632), mis ilmus 1638. Selle teose ja teiste taoliste alusel reformiti XVII sajandi kestel
kõik Euroopa koolid, ka
Rootsi koolid. Nii et teatav mõju peaks olema Komenskyl ka (meie) Forseliusele.

Kuidas Jan Amos Komensky oma kaasaja tegelikku reaalsust – milles samuti tuli seista kahejalgselt –
vihkas ja kuidas ta selle
pärast kannatas, seisab lugeda raamatus Labyrint sveta a ráj (rp. lusthaus) srdce – “Maailma labürint
ja südame paradiis” –,
mis ilmus aastal 1631, ja mis on negatiivse utoopiana tulus alati võrdlemiseks selle olevikuga, milles
inimene elab. Maailma labürint
on selline, et keegi hulgub mööda labürinti, mis on tegelikult see maailm. Ja ühes kohas selle
labürindi sees on ta ühel säärasel turul
ja siis kirjeldus käib nõnda: “Logardeid küll nende hulgas oli vähe. Peaaegu igaüks tegutses
millegagi. Aga need olid embkumb, kas
lapsikud mängud või viljatud rängeldused. Nõnda sääl muist korjas tõesti tänavapühkmeid ja jaotas
neid omavahel, muist veeretas
palke ja kiviranku, tõmbas neid plokiga kuskile üles ja laskis siis need jälle libiseda alla; muist kandis
mulda või toimetas seda teisest
paigast teise; muist askeldas kuljuste, peeglite, topiste, käristite ja muude kannidega; mõned koguni
lõbustasid end oma varjuga teda
mõõtes, ajades taga ja püüdes teda haarata. Seda kõike nad tegid sellise agarusega, et nad oma töö
kallal ägasid ja higistasid, sageli
isegi kokku vajusid. Peaaegu kõikjal oli ametnikke, kes neile sihukesi asju panid pääle ja virgalt oma
kohust täites nende kätte
jagasid need kohustused, ega olnud põrmugi puudu neist, kes sama virgalt nende ametnike käske
täitsid. Siis ma hämmastunult
ütlesin: “Oh õnnetust, ons siis inimene vaid selleks olemas, et oma jumalikku mõistust sääraseiks
tühjeks ja kasutuiks asjuks
kuritarvitada?” “Mis tühjad asjad,” hüüatas mu saatja. “Eks ole siin näha nagu peeglist, kuidas
inimene oma mõistusega kõik
raskused ületab? Ainult üks tegeleb ühe, teine teise asjaga.” “Aga kõik,” vastasin mina, “lausa
kasutuga, mis on täiesti sobimatu
nende kõrge päritoluga?” “Ära targuta liiga,” vastas ta mulle, “nad ei ole ju veel inglid taevas, vaid
elavad alles maapääl ja peavad
tegelema maiste asjadega. Sa ju näed, kui korrapäraselt see kõik nende hulgas toimub.” – Aga
ligemalt silmitsedes märkasin, et
pole võimalik mõelda välja suuremat korralagedust kui siin valitsevat. Sest kui üks rassis ja vaevles
tööga, tuli kohe keegi teine ja
tikkus vahele ning varsti pääses lahti riid ja tüli.” – Umbes selles toonis on terve see raamat. Ja ta
lootuste kokkuvõtteks on siis
lause: “Andku Jumal, et maailmale see suur valgus läidetaks meie juures ja säält lähtuks collegium
lucis ad fundandam
ecclesiam vere catholicam philadelphicam, ludus sapientiae Dei, cujus praeludium ante
semisaeculum Fraternitatis
Roseae Crusis (Fama) /valguse ühing, et rajada tõeliselt üldist ja vennaarmastajat kirikut, Jumala
tarkuse mängu (Comeniuse
keeles mäng ( ludus) tähendab kool, õppimine), mille eel-mänguks oli poole sajandi eest roosi-
ristlaste vennastuse.../ Siia on lause
pooleli jäänud, keegi ei tea, kuidas see lause lõppema pidi.

Aga nende roosi-ristlastega on nõnda. Württembergis oli üks väga veider mees, pärastine piiskop,
Johann Valentin Andreae
(1586–1654). Noorestpääst ta oli nende muutumiste ootajate tõeline juht, kuigi keegi ei teadnud, et
tema see on, ja selle üle ei ole
veel tänapäevani täit kindlust, kas oligi tema. 1614 ilmus Kasselis raamat Fama Fraternitatis Roseae
Crusis, autoriks kaunis
kindlasti J. V. Andreae. Sellest raamatust tekkis paanika või kõmu, kuidas nimetada, sest sääl oli
jutustatud, et on üks sihukene
ühing olemas, mille nimi on roosi-ristlaste vendlus ja selle käes on kõik maailma saladused ja see on
otsustanud oma saladused
ükskord inimkonnale avaldada. Ja muidugi hakkas tervel Saksamaal selle vendluse suur tagaotsimine.
Kus ta siis on? Keegi, kes
kangesti teada tahtis, laskis jälle trükkida ühe kirja vendlusele, siis vennad saaksid lugeda, kes ta on
ja teataksid talle ja võtaksid ta
sinna vastu. 1616. aastal ilmus teine taoline raamat: Chynische Hochzeit Christiani Rosenkreuz anno
1459. Selles raamatus on
jutustatud Christian Rosenkreuzist, kes on juba 100 aastat surnud. Vahepeal tõuseb jälle üles. Haua
pääl on kivi: niimitme aasta
pärast saan ma jälle inimeseks. Ja selle mehe käes on ka kõik tarkus. Andreae omad on samuti Rei-
publicae
Christianopolitanae Descriptio 1619, Civis Christianus 1619 – kristliku musterlinna ideaalpilt, ja
saksakeelne “Ränduri
eksirännakud isamaal” ( Pilgers Irrfahrten im Vaterlande) 1618. Ta on kirjutanud palju muud veel, ja
hilisemad teosed on
üldtuntud. Selle mehega oli ka Jan Komensky aastast 1628 tuttav, sest ka Komensky tahtis teada, mis
nende asjade taga on, kas
see ühing tegelikult on ikka olemas, sest kõik tahtsid, et ta olemas oleks, ja keegi ei leidnud, kus ta
on.

Pole imelik, et selle perioodi uurimine on otsekui eri teadusharu, sest siit õigupoolest kõik algab, mis
pärast väärib mainimist. Kui te
mõtlete, et sel perioodil elasid säärased mehed nagu John Dee, /3/ üks suur alkeemik, Galilei, Fludd, /
4/ või esimene kuu pääle
sõitmise mõtleja ja laevakonstruktor piiskop John Wilkins, /5/ siis te saate aru ehk, mis sel ajal oleks
võinud teha, kui inimesi poleks
takistatud ja niisugused asjad, mis 1800 paiku uuesti alustati, oleksid juba siis tehtavad olnud, sest
tehniliselt ei olnud 1800 veel
põrmugi paremal järjel kui 1600. Selle perioodi uurimine on seepärast ajaloos peaaegu nagu eriala.
Eriti rohkesti on kirjutatud selle
Andreae ja Komensky kohta. Pole midagi imelikku selleski, et komenioloogia on – eriti t^sehhidele –
uurimisala omaette.
Komenskyl on olemas oma “Komensky selts”, kes andis vanasti välja Komensky seltsi kuukirja. Ja
viimati: suuri mehi minevikus
juurde ei tule, oleviku omi ei taheta tunnistada harilikult (Schweitzer, Einstein, Heisenberg jne.), siis
saavad suurusteks paratamatult
suurte meeste suured uurijad. Ja üks nendest tähtsatest uurijatest ning erilise tähtsusega komenoloog
on Jan Kvacala.

Jan Kvacala sündis 5. II 1862 Lõuna-Ungaris Petrovaczis, õppis Bratislava akadeemias – ta oli
slovakk ometi – teoloogiat,
filoloogiat ja filosoofiat aastail 1880–1883. Siis oli paar aastat Leipzigis, kus dissertatsiooni Über J.
A. Comenius' Philosophie,
insbesonderen Physik alusel sai dr. phil. (1885). Töötas siis Bratislava evangeelse lütseumi õpetajana
ja teose J. A. Comenius,
sein Leben und seine Schriften eest sai dr. theol. Wienist (1893). 28. oktoobril 1893 nimetati
ajaloolise usuteaduse professoriks
Tartusse, kus algas loenguid 26. I 1894. Avaloenguks oli “Oikumeenilised püüdlused kolmekümne
aastase sõja ajal” (Irenische
Bestrebungen zur Zeit des dreissigjährigen Krieges – avaldatud AeC 1894). Viimased pakid päral
alles 7. II 1895. Ta avaldas
Tartus tegutsemise aegu hulga teoseid ja artikleid. Enamik Tartus kirjutatud teostest on avaldatud
Tartu ülikooli tolleaegseis
toimetistes. Kirjutas saksa, ungari, poola, t^sehhi keeles. Mainin mulle teadaolevaist teoseist ainult
tähtsamaid:
 Die deutschen Mitarbeiter an der paed. Reform des Comenius, Mitt. d. Ges. f. dtsch. Schulgesch.
1896

Komensky und das Perpetuum mobile, Politik 1896

D. E. Jablonskys Briefwechsel mit Leibniz AeC 1897/1898, (1899)

Die Schicksale der Didactica Magna bei ihres Autors Lebzeiten. Mon. der Com. – Ges. 1898

Comenius und Rousseau, zwei Eiferer in der Geschichte der Erziehung, Deutsche Schule 1898

Die Spanheim-Conferenz in Berlin. Mon. Com. Ges. 1900

Jana Amosa Komenského Korrespondence, 1898, 1902

J. W. Andreaes Antheil an geheimen Gesellschaften. AeC 1899

D. E. Jablonsky und Grosspolen. Zeitschr. d. hist. Ges. f. d. Prov. Posen 1901

Realismus, romantika a askesa 1900

Die paedagogische Reform des Comenius in Deutschland bis zum Ausgange des XVII Jh-s. Mon.
Germ. paed. 1903, 1904

Jan A. Comenius. 1914

Die Gesch. der Reformation in der Slowakei 1517–1711. 1935.

Tartus õpetades oli mitmel korral komandeeritud, enamasti kirjanduse hankimiseks, kuigi tal
liikumine oli raske, sest ta oli hoolimata
kõigest ikkagi Austria kodanik ja seetõttu passire^ziimiga oli häda muidugi. Kolas suviti ringi (1912
Abbazia, 1913 Jalta). Jan
Kvacala isiklik toimik Ülikooli arhiivis sisaldab päämiselt palveid tellida kirjandust
raamatukogudest.

Siin ta siis loeb T. Campanellat (Monarchia, Messiae etc) 1904–1907, loeb Hussi ja Wiclifi/6/ 1914
ja Wilhelm Postelli/7/ kelle
nimi teile kahjuks midagi ei ütle ja mina ei jõua ka teile seletada, kes see mees oli XVI sajandil. Ja
uurib edasi Leibnizi 1912–1914,
Leibnizi kirjavahetust eriti. Leningradi Akadeemia raamatukogus on (senini) üks Leibnizile saadetud
kirjade kogu ja tema kirjade
kogu. See on olnud mitu korda Jan Kvacala käes Tartus.

1904. aastal antakse Kvacalale eri summa tollal ühe kuulsa raamatu, Wilperti/8/ Dia Malerei in den
Katakomben Roms
hankimiseks. Kuidas selle raamatu saatus on, ma ei tea. Professor O. Sild kogu oma eluaja püüdis
seda raamatut uuesti hankida
ega jõudnud, selle jaoks ei olnud iialgi küllalt raha. Kvacalal näib raha olevat, võibolla on ta ka vahel
ahne või riik kitsi, sest vahel on
lõbusaid lugusid. Ta täidab dekaanikohuseid, ja seaduse järgi on nõnda, et kui suvepuhkuse ajal keegi
dekaani kohuseid täidab, siis
lisatasu selle eest ei saa, vaid ainult õppeaja eest; Kvacala tahaks lisatasu ka, sest ta on ikkagi sel ajal
ametlikult dekaanikohuste
täitja. Kui ta 1916 ainsana, kes oskab vene keelt ja loeb vene keeles (kuigi ta vene keeles midagi
kirjutanud ei ole) saab
usuteaduskonna dekaaniks ja riiginõunikuks ja peab ametiasjus sõitma Petrogradi, siis riik maksab 6
hobusega sõidu eest, kuigi
Kvacala on sõitnud ühega: Kord ja kohus au suhtes peab säilima!

Ametlikkude aktide järgi on professor kuni 31. maini 1918, kuid enese teada kuni 31. augustini 1918
ja siis on koos ülikooli
teenistujatega evakueeritud Vorone^zi. Sinna viidi tollal ka ülikooli raamatukogu. 1921. aastal saab
ta Bratislavas Theol.
Hochschule professoriks ja 1932, saades 70-aastaseks, läheb erru ja suri 1934. Ja keegi meil ei tea
temast enam muud kui nime.
Meile ei jätnud ta midagi, sest ta oli slovakk ega seltsinud sakstega ja eestlasi kui niisuguseid polnud
tol ajal olemas ning kirikuloo
tüüpi deskriptiivsed loengud unustatakse varsti. Ja teisest küljest ei jätnud midagi, sest neid, kes
oleksid huvitatud Jan Amos
Komenskyst, pole, ega neid, kellel oleks soovi tegelda Johann Valentin Andreaega. Kõik ta õpilased
siin on surnud ja – õpilaste
õpilased... ei tea temast muud kui nime ja mõned iseärasused.

Kuid muidugi Jan Amos Komensky elab veel kaua, ja kui pole uurida teda (et midagi enam juurde
leida pole kuskilt võimalik), siis
uuritakse tema uurijate arusaamade muutumisi, sest need kajastavad teatava perioodi olemust
omamoodi ja on ka üks “tegelikkus”.
Ja niikaua kui Comeniuse uurimine kestab, niikaua elab ka Jan Kvacala, kuigi ta meil ei ela ja meie
hulgas on olnud. Need faktid on
vahel väga imelikud, et inimene elab hoopis mujal kui sääl, kus ta tegutseb. Või siis hakkab elama
hoopis teisel ajal. Kui te näiteks
mõtlete, et XIX sajandi keskel oli sihuke salkkond nagu Hengstenberg, Hof(f)mann, /8/ Kurz-Keil
(Tartus) ja need terroriseerisid
luterlust umbes 50 aastat või rohkem, nendest on saanud need, kes nad olid eladeski: surnud iidolitele
ohverdajad. Kui te aga võtate
niisugused mehed, nagu Andreae (kelle muud raamatud on praegu ka loetavad), või Komensky, või
Hengstenbergi kaasaegse S.
Kierkegaard'i, kes ei ohverdanud iidolitele: nemad elavad, kuigi iidolikummardajad tollal ja hiljem
neid piinasid ega leidnud küllalt
häid vahendeid iialgi, kuidas niisuguseid inimesi piinata. (Sest Komensky näiteks lootis Inglismaale
minnes, et nüüd Inglise
parlament võtab ta plaani vastu – reformeerida kogu maailm, inglastele oli tähtis ainult koolireform,
Rootsis oli samasugune lugu:
rohkem ei saanud, kui parema koolikorra!)

ARMASTUSEST *

See, kes pandud liigitama naeratusi, kadestaks peagi kangesti danaiide. /2/ Naerude nimetamiseks on
igal inimesel kimbukene
lemmiksõnu, milledele tavaliselt ei ole ta iial kogenud midagi vastavat. Ta meeleldi küll lobiseb oma
iidolsõnadest ja nagu kõik
muudki: naeru ta vaadelda ei taha! Milline tahes, aga iga naer võib ju olla tema pilkamine! Kõigist
aga vähem meeldib talle naer,
millest ta harilikult räägib. Vähe on inimesi, kes on näinud kibedat naeru, veelgi vähem neid, kes
hooliksid teda silmitseda. Et
kirjanikvennikesed on “pisut mõrkja” naeru tunnistanud peeneks, tähtsaks või ainuintelligentseks
liigiks, siis üpris suur arv inimesi on
veendunud, et nende kummalised suumaigutamised ongi kuulus kibe naeratus. Ja pääle nende eneste
mõistavad nii naerda üksnes
mõned nende silmas armuleidnud. Sest nii nagu ei armasta keegi teine ega oska seda kunagi, veelgi
vähem keegi muu mõistab
naerda säärasele olendile kinnistatud naeru. Kuid lausa lootusetu on selgusele tahta tema kaudu,
millised on kibeda naeratuse
karakteristikud, sest tavaliselt ta kasutab seda sõna kurjasti. Tema kibe naer on üleolev, pilkav,
äraootav, väga harva kibe. Minu
meelest see sõna tähendab naeru oma valu pärast ja muigamist ning hämmastust, et saab veel tunda
valu. Kuid umbes nii on ju
kõikide naerudega: igasühes on kümmekond aatomeid ja ükski nimetus ei ütle ära sisu. Naerud on
kõige keerulisemad
endaväljendused ning enamasti inimesed neid ei oska lugeda. Aga see, kes suudab, ei kasuta enam
kohmakat keelt ja puisi sõnu
tunnete väljendamiseks. Ehk aeg tuleb kunagi, mil koguni mõtted palju selgemini ilmnevad naerus
kui sõnade varal!
Võibolla suudaksin sõnastada paremini mõnd naeru kui paljud kirjanikud, sest mulle on inimeste
sallitavuse määrajaks nende naer.
Mitugi väga ilusat inimest on läinud vastikuks koos oma naeruga. Aga mõni tühirumal ainult naeru
pärast tõusnud inimeste hulka,
vahel kõrgemale veelgi. Tean naerudest palju, aga just see tähendab, et tean hulga vähem kui need,
kes naeru panevad samasse
kasti, kuhu sõnad ja liigutused.

Olgu hingedki surelikud, nad on küllap armetumad rühkkivimid kui keha. Aga hingel on ometi kaks
üsna täiuslikku väljendusviisi
häälekõlas ja naerus. Mina usun jäädavust nendele, kuigi vahel kardan, et mõlemate paremik sureb
enne nende kehade lagunemist.
Sest vana inimese naer sarnaneb juba talviste pilvedega. Ja ometi: et Eha sureb, on paratamatu, pean
leppima, aga ma kuidagi ei
taha leppida mõnede naeratuste kustumisega juba selles elus.

Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks
meelehääst. Pidev
mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks
öelda veel, on ainult seletused
sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis
ta pole armastaja, vaid
kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb. Kuid mulle tundub veelgi kurvem see, et ma enam
mitte midagi ei oska teha
sellist, mis rõõmustaks Eha naerma. Ent küllap seegi on kauplemine: selle eest, mida pakun, tahan
vastu naeru! Püüan teenida ära
seda, aga ei suuda, sest näib, et Eha arutab: kui mulle antakse puuhobune, siis pole mulle midagi
antud, kui mulle tuuakse plekkauto,
siis ma teatan, kuidas olen rahul.

Aga vaadeldava armastusega asi on palju haledam veel. Üldse ei hooli inimene teisest, talle koguni ei
meeldi teise mõistus, abitu
hoiak, jõud või ilu. Tõeluses paistavad inimesed armastavat teatavaid emotsioone iseendas. Ja see
teine, kes võimaldab nende
tunnete kerkimise, on armastatav ühe kasuliku vahendina.

Seepärast ongi erinevused armastuse sisus väga suured ning teineteise mittemõistmine ülitavaline.
Mulle meeldib tunda emotsiooni,
et midagi on ilus või rõõmu miski ilusa tegemisest kellelegi. Naistele tavaliselt meeldib tunda: oi,
küll mina olen ikka üks väärtuslik
olend võrreldes teistega – kuidas mind tahetakse! Ja meestele: pole teist nii kanget kui mina – oh,
küll ta on puigelnud vastu, aga
ennäe, minule on nagu sula või! Mis mõttes sellist komöödiat hüütakse armastuseks ei tea mina. Aga
seda tüüpi lobasid on sadu
alaliike. Pole ju parem lugu armastada inimest, kes võimaldab tunda kirjanduses kiidetud kenakesi
emotsioone! Armastada seda,
kes kinnitab: sa tõesti pole veel vana ja inetu! Armastada seda, kes nendib: sinu teinepool ei pea
sinust küllalt lugu!

Kas keegi üldse kunagi on armastanud teist, kas see ongi võimalik? Kardan, seda oskab üksnes
Jumal, sest ainult tema teab selgelt
seda, mis on üksindus, kui tüütav mistahes mina on iseendale. Aga siis alles on võimalik armastada
kedagi, kui inimese mina teda
end enam ei huvita ega rõõmusta. Mina ise ei vääri mõtlemist, kuid vajan kedagi, kes võiks olla
minule väärtuseks, oleks jumalikum
minu “Minast”.

Vananevad inimesed tahavad – ja küllap kõik – piinata end ning meelsamini veel teisi, piiludes tagasi
noorusse. Kui saavutuseks
säärasel korral on pisikesegi erinevuse avastamine, siis süüdistatakse selles end, meelsamini veel aga
teisi ja hangitakse jälle juurde
vanadust sellega. Lapse ja rauga maailm koosneb minamandrist ja mõnedest kahtlase olemasoluga
saartest, kust saadakse kaneeli
või pipart. Ja just nii süüdistades rändab inimene tagasi kodumaale oma üha räbalamaks süüdistatud
minakese emaliku südame
juurde. Aga mitte üksnes sellega, vaid kõikide minast sõltuvate väärõpetuste kaasabil. Selgemini ju
mina tunneb end mina
kannatades; rõõm annab inimesele osadust teistega, valu ehitab talle indiviidi müüri ümber.
Seepärast, mida vanemaks ja isekamaks
inimene läheb, seda veendunumalt hakkab ta tõisitama, et rõõm on pinnaline ja valu sügav nähtus.
Rõõm hakkab inimestele
tunduma kohutav või “naljakas” nagu lastele ja seepärast viimati jääb inimesele üksnes võime
kannatada. Selle sügava, puhtisikliku,
mida ta on taotanud ning sageli kiitnud, ta saavutabki.

Seepärast juba minuvanuste armastus on peaaegu ainult teekaaslaste häätahtlikkus ning armumine
juba üksnes mõne mina eriisu
rahuldamine nagu lapsel. Üksnes kunagi elupäeva keskel, mil ajatu terendus hõljub nagu õitseva
rukki tolmupilv ümber meie, ei häiri
meid meie mina nõudes. Kuigi ei ole seks ajaks keegi vist veel jõudnudki tüdida oma “minast”,
rõõmu ta hindab üle kõige alles ja
seepärast suudab “mina” unustada. Ta tänab alles teist inimest rõõmu võimaldamise eest ja katsub
temale tasuda vähemalt
samaga. Ning anda talle ilusaimad tiivad, et ta võiks olla Jumal seepärast, et ta on meile jumal.
“Minast” tüdinud inimene vaevalt
kedagi teist suudab pidada jumalikuks, kuigi ta seda kangesti tahab. Tavaline surelik läheb tuldud
teed tagasi. Peagi pole teine enam
tema õige mina, tema Jumal, ta hakkab ohverdama iseenesele jällegi. Teist ta tunnistab üksnes sel
määral, mil teine on vajalik
minale. Sageli pole tal muud ülesannet kui minale valmistada valu, et mina võiks enda tunda parema
oma kunagisest jumalast.
Väga sageli jumalustest saavad indulgentsiate müüjad teineteisele. Vahel nad on nagu eri liiki
sipelgad samas pesas, vahel on üks
teisele hädavajaliseks parasiidiks, et peremees saaks end usutavalt tunda täiusliku mina.

Kust see käik on saanud tõuke, on taibata väga raske, ükski inimene ei oska ju näha üle iseennast ja
põhjused erinevad sõltuvana
inimestest. Igatahes – tunnistaksime teist igavesti oma õigeks minaks, kui ta ei hakkaks meile
mistahes võtetega tõestama seda,
mida tahame uskuda temast. See on ju armetu jumalus, kes salakavalate võtetega oma austajale
katsub teha selgeks, et ta on
jumalus ja mitte mustakuntsimees laadalt või tsirkusest. Ja teine viga, kui jumalus hakkab ise nõudma
enda tunnistamist jumalate
hulgast jumalikemaks. Ka siis hakkame tõrkuma. Sest nii käitub palvevend, misjonär või kestahes
petis. Tõeline Jumal on ise
üllatunud oma jumalikkusest ning häbeneb, kuidas teda saab austada sellena, kes ta pole. Aga need
kaks: rõõm üllatuses ning häbi
teevad ta üha jumalamaks, imemaks ja õigemaks minaks teisele.

Naised vist kõik arvavad aga: Jumal peab tegema imesid ja nõudma endale tunnustust. Ja nemadki
hakkavad käituma nii. Aga siis
nende vägevad imeteod lähevad endastmõistetavaiks ning armetuiks. Sünnitavad lapsi, mõtelda,
milline võime! Naeratavad
ülimagusalt ja tehtult. Kõnnivad mehe ees alasti (kui poeaknal paistis kingi või kübaraid) aga mitte
enam jumalana, ei, vaid
arvestava revüüdiivana. On vahel kirglikud, koguni häbitud, aga katsetavad nii üle kuuldut või loetut
tulenevate kasude suhtes.
Kalkuleerivad iga säärast imet kainelt üle ja ette, nad on ju oma teadagi praktilisemad meestest...
Mitte midagi nad ei ole enam
hämmastusest, sest tõelise jumalikkuse ostujõud ei ole ettearvestatav. Sääraste “jumalike” tegude eest
on aga võimalik alati saada
midagi päris konkreetset /ohvreid/ ning naistele vähem vajalist abstraktset allaheitlikku meelt ja
pidevat valmisolekut ohverdada.
Võimalik, et mõni mees “imenaisi” just peab jumalaiks! Muidugi mängijad ise võivad uskuda end
olevat elus kahel jalal seisvad
taevalised.

Mulle ikkagi Jumal on jumalaim – kui ta hämmastab iseennast, kui ta on õnnelik, et keegi ometi kord
võimaldas väljapääsu
kaunidusele ja imelisusele ning väele, mille olemasolugi ta ei uskunud kindlasti. See Jumal ei saa
teisiti, kui teha imesid, sest teda
armastatakse, temale antakse tiivad ja tähedki.

Aga Jumal, kes teab end kuuluvat klassi Deus L. ja peab siiski loomulikuks austajate monolaatriat, /
3/ kes aina kardab, et tema
jumalikkuses kaheldakse ning seepärast teeb silmamoondamisvigureid /või koguni alles tasuks
ohvrite eest ja mitte nende
väljarebimiseks/ see pole väärt inimesegi nime kõla. Tavaliselt inimene kogemata ikka midagi juhtub
tegema spontaanselt, kuid –
imetaoline naine harrastab üksnes teadlikku imetaolist kalapüüki. Ja viimati ometi võib juhtuda, et
kannatlikemgi järv ei lepi selle
ülesandega, mille on andnud talle ratsionalistlikud teoloogid. Siis naisjumalusel pole teha muud kui
sõimata: järvi himude orjeks ning
end piinatud ja nõrgaks naiseks. Kuni leidub keegi rumalam eelmisest mehest.

Et naine mehele on tõeliselt Jumalaks, pole kaheldav. Kas aga mees on seda kunagi olnud naisele,
läheb mulle iga aastaga
kahtlasest kahtlasemaks. Kus on naiste armastuslüürika? Miks sünnib jumalinimene neitsist, keda
muude naiste halvustuse eest
kaitseb üks vizemann? Miks pole naised iialgi kõnelenud meeste “mõistatuslikkusest”, pole maalinud
ega raiunud neid kivvi? See ju
ikkagi tähendab, et naise jumaluseks on tema ise ja selle aistitavaks kujuks – tema laps. Ka seepärast
ta meeleldi unustaks olma, et
last ei saa meheta ja see on vaid pooliti tema. Ammugi on ära ju naerdud mees, kes poega peab oma
jumalikkuse inkarnatsiooniks,
aga taolise südamega naist ei tohi keegi muiata. Emalike tunnete üle naerda on suurim
kõlblusevastaseist roimadest!

Võibolla, üksnes ääretult ihar naine vahel siiski kuidagimoodi jumaldab üksikut meest, kuigi
ambivalentselt. Umbes nii nagu mees
kiviajal. Aga nende hulgas pole ometi vist ainsatki, kellele see jumaldamine läheks loomuomaduseks,
et üksik mees oleks kõikide
tema tegemismõtete katalüsaatoriks. Meessugu küll – aga jumaldada klassi on ometi tunnistada
jumalikuks üksnes ennast.

Enamiku meeste ja kõikide naiste meelest armastus lõpeb siis, kui “nad on saanud teineteise”. Ja nad
kõik on veendunud ka, et
sellega algab langus kõiges, mitte üksnes teatava inimese poole suunatud tunnete elevuses ning
pingsuses. Selle arvamuse vastu on
peaaegu võimatu midagi teha. Et ta on juurdunud sügavamale paljudest muudest, siis asi on koguni
nii halb, et tõeluski kujuneb
ümber vastavaks eelarvamusele. Ometi on see dogma pärit ajast, mil abielluti kõige muu, ainult
armastuse pärast mitte. See
olukord siis määras abielu sisu ja toda sisu pidid tunnistama viimati needki vähesed, kes kogemata
abiellusid armastuse tõttu. Ja
nüüd, kuigi tegelik olukord on üsna muutunud ja abielude enamiku taustaks – vähemalt kunagi – on
armastus, see siiski, mida
arvatakse abielust võrreldes armastusega, on nii pühitsetud dogma, et teda ei suuda muuta Jumal,
rääkimata kuraditest. Kuigi on
päris kindel, et tuhandes sigaret maitseb paremini esimesest, tuhandes klaas viina joovastab nagu
esimene, tuhandenda mehenaise
suudluse kohta arvatakse risti vastupidi. Nagu armastus oleks midagi ravimi taolist, millele organism
või tema vead lähevad
resistentseiks! Juhtuda sedagi võib, aga säärane suhtumine on algusest pääle midagi muud kui
armastus.
Mina olen see loll siin maailmas – usun, et kauemat aega abielus olnud meestnaist, kui nad
armastavad teineteist, teevad kõike
üheskoos ometi paremini kui äsja armunud. Mu meelest nad isegi filmis mängivad õigemini
armastust. Vahel järeldan koguni
“õigest” mängust, et inimesed on tegelikult, kuigi mitteametlikult, abielus. Ei ole siiani leidnud ühtki
mõtteosalist. Ühede järgi
“õigema” mänguga näitlejad liiga kergelt on lihtsalt paremad näitlejad. Teiste meelest nad on
armunud... Minu arvamuse ainsa toe,
Victor de Kowa ja Margit Symo mängu kohta üteldakse, et see polevat erinenudki tavalisest. Aga
mina tundsin seda, teadmata, et
nad on abielus.

Väga raske on sõnastada seda erinevust. Mulle tundub: meestnaist on sünkroonistatud, armunud veel
mitte. Nad ei arvesta enam,
kas nende mängul puudub midagi või on kuskil liiga. Nad on vähem teadlikud sellestki, mida nad
sihilikult teevad. Aga psüühiliseks
eelduseks sellele on: nad ei tohi häbeneda, et olles abielus nad ometi armastavad teineteist: Victor de
Kowa küll ei häbene. Leidsin
ju pärast, et ta on kirjutanud Margitist raamatugi. – Et aga minulgi oli pisut piinlik lugeda, just selle
üle mõtlemine andis mulle
selguse. Piinlikkuse taga harilikult ikka on mõni väär eeldus.

Kui avalik arvamine tabab poisi ja tüdruku suudlemast, siis ta muiatab, lootes peatset kihlust. Avalik
arvamus koguni peab
soovitavaks, et noormees luuletaks neiust traditsionaalsete fraasidega, see ju tagab traditsioonipärast
jatku! Kui aga avalik arvamus
tabab suudlemas mehe naisega, on juhtunud midagi põlastatavat või moraalilaostavat, mida tuleks
karistada! Ja luuletamine oma
naisest või oma mehest – Jumal halastagu neile inimesile, seltskond lööb nad maha – ei saa ju
kuidagi koosneda trafaretseist
kõnekaunistisist ega olla moraalne. – Seepärast, kui mees ja naine armastavadki teineteist, nad
tavaliselt häbenevad seda kahekesi
olleski ega julge seda üldse lasta saada teatavaks seltskonnas. Ja neil on piinlik, kui keegi teine paar
teeb seletamatu üleolekuga või
ettevaatamatu rumaluse tõttu asju, “mida ei tehta Iisraelis”. Iisraeli abielurahva ainsaks ülesandeks on
teha sugu ja saada paljuks.
Ja sedagi muile vastuvõetaval määral. Ja ideaalne oleks asi alles siis, kui armastus üldse kaoks
maailmast ning sünnitaksid neitsid.
Alles siis avalik arvamine rahuneks, teisi sõnu, vanad piigad ja seksuaalselt rahunemata jäänud,
armastuseta ja kombekalt elanud
naised.

Avalik arvamine on nii täiesti nende käes ja nii piiratud, et pääle nooresoo tegemise ja vajaliste
külaskäikude ei tunnistata midagi
muud koostehtavaks mehele ja naisele. Naine üksinda ju võib kirjutada romaani (soovitav aine on,
naise kannatused meeste tõttu),
aga naine, kes seda teeb koos mehega, on ebanaiselik! Mehe töö korrektuuri ta tohib lugeda, sest
naine on loodud viimistlejaks ja
nagunii ta kõike teab mehest paremini.

Vanasti lootsin, et seda asja nii nagu teisigi saab põhjalikult kujundada ümber minuvanune põlvkond.
Praegu tean, ta võiks, aga ei
tahagi. Inimestele ometi väga meeldib kopeerida kõiges oma vanemaid. Võib eksisteerida abiellunu
põll; sõnad, nagu “minu ämm”,
“minu pere” tulevad suhu neilegi, kes noortena muigasid kuuldeski taolisi; mehe nimi järjekindlalt
naise nõrgast mälust kaob ning
asendatakse praktilisema ja elulähedasemaga – “isaga”. Ja kui nad on raugad, siis nad vanemaid
kopeerides hakkavad siunama
raisatud elu mõttetust. Ning minu põlvkonna järglased kordavad... koolitükk ei saa iial selgeks ega
lähe igavaks. Uut pole vaja
õppida ega tohigi; kõik, mis uus, on ka ebamoraalne. Mõni tola, nagu Lévy-Bruhl pidas niisugust
olukorda omaseks primitiivseile, ei
taibanud, et isegi kuulub nende hulka, kellede juhtlause kunagi ühes ebamoraalses poeemis
sõnastasin:

Söö eelnevate sitta

ja hinga rumalust /peeretust/,
kuid luiska läände, itta
maailma arengust!

Seltskonnale jääb vist igaveseks dogmaks: mehed on nii nagu kõik isased polügaamsed, naised
monogaamsed. Ja väga paljudest
olmadest see paistab kohe vaieldamatult järgnevat. Nii erinevad mehed nagu William Blake,
Gottfried Keller ja Richard Dehmel on
unistanud vähemalt kahest naisest. Ja mina ometigi kahtlen selle dogma sisulises õiguses. Ei usu, et
ükski neist meestest oma
naistelegi lubaks kaks meest. Ilma selleta minu meelest ei saa rääkida polügaamsest hoiakust, vaid
pigemini ahnusest, vahelduse
vajamisest või miskist sesse liiki kuuluvast.

Teisipidigi on see väide mu arvates paljas teooria. Mulle paistab: naised samuti suudavad kujutella
endile korraga mitu meest. Aga
nad eelistavad selle unistuse teostamist temast rääkimisest. Muidugi, nemad ka nõuavad, et neil
meestel poleks teisi naisi tema
kõrval. Ainult nii saab ju valitseda täieliselt kellegi mehe üle, kui tal puudub võimalus “lohutada end
võõraste naistega”. Selle sihi
saavutamiseks on lubatavad kõik meetodid. Naine koguni võib piirduda ühe mehega, kui see annab
tõotuse jääda igavesti kuuleka
orja olekusse... Sellepärast on monogaamia mu meelest ebateadlik lepe loobuda ahnusest ja
valitsemishimust nende ürglaadis.
Subtiilsemaina nad eksisteerivad edasi. Teine võimalus vabaneda nendest on polügaamia sääraselt
nagu Tiibetis või mõni liik
rühmaabielu. Näiliselt koguni tõhusam, aga tõeluses mitte. Sest mehed ja naised sel puhul
moodustavad ometi mitmest inimesest
koosneva isiku.

Polügaamia semiitlikul kujul on orjapidamine, monogaamia rooma õiguse alusel tegutsev kahe
inimesega ja lastega piirduv
aktsiaselts. Abielu mõte – kasvatada mehest ja naisest inimesed – on meie monogaamiaski alles
teostamata. Ollakse küll vastamisi
leppinud “ühe orja pidamisele”, kuid ikkagi päritakse: kumb kahest valitseb? Alles siis, kui on
muutunud mõttetuks see küsimus,
hakkaks monogaamiale tulema mõtet. See pole ju ainus igand.

Liiga palju on asju, millede kohta saab ütelda midagi inimesi häirivat, kuigi mõte pole uus ja
sõnastus parem. Inimkond unustab
paremiku oma parimate arvamuste hulgast. Ainult lõikav sõnastus raiuks tõe inimeste ellu. Kuid
sõnad üldse on armetud vahendid,
sest nende esialgseks ülesandeks oli väljendada – kartmist ja lootmist, mitte arvamusi. Tujugi mitte.
Seepärast usun, et siis alles, kui
inimkond naeru kasutab keele asemel, on teda võimalik õpetada. Üksainus muie manitseb tõhusamalt
kui kolm õpetlikku romaani.

Koguni sellele, kellega juba kümme aastat olen elanud koos, ei saa mina üteldud sõnadega vajalise
kaalu ning selgusega seda, mis
on väärtuslik mulle. Mitte seepärast, et öeldav oleks ebamäärane ja sõnades liigne täpsus. Vaid:
ühelegi ei tähenda sõna sama,
mida teisele, ja tema eilne varjund pole tänane.

Naeratustega pole lugu parem – kuigi kinnisilmi võin näha Eha mõnd naeru, üksnes tuhandiku aiman
ta sisust. Ja ikkagi loodan
targemust. Seda, et elus ükskord on võimalik teisele teatada kõike väga olulist. Aga inimese kogu elu
on ju üksainus lootus: homme
ma elan, täna ma veel ei oska ja mul on teha muud tähtsamat! Ja seda lootust hellitavad, s.t. sellega
tatserdavad ringi päämiselt
naised, kes ei vanane oma meelest iial. Enne surma on neil õiendada üpriski palju olulist, päämiselt
kodukorraldamise ja jutuajamiste
kujul, aga pärast surma – siis neil tõesti jatkub ka aega elada! Selles küll kahtlen, sest taevas tahab
korraldada ja sääl kohatakse nii
paljusid, nii paljusid tuttavaid! Päälegi nad ei oska keegi üteldagi, mis see elu on, mida nad loodavad.
Ta igatahes ei sisalda
adekvaatsemat kõnelemist olulisemaist asjust. Sest ainsad olulised asjad universumis on ju need,
milledest naised räägivad praegu.
Ja on võimatu, et sõnadest leiduks midagi täpsemat. Tõestus käib nii: Kui leiduks, siis poleks
lõplikku laadi enam ühelgi “ma ütlesin
aga siis talle ära”. Kuid praktiline elu näitab, – et Loodus on seadnud sellise “äraütlemise” lõplikuks.
Sest kui üks naine ikka on
teisele “ütelnud”, siis pole midagi vaja lisada. Sellest järgneb: – sõnad on täpsed ja lõplikud vahendid
reaalsuse kirjeldamiseks!

On väga palju mitut liiki ning igavesti püsivaid suurmoode, mida hoitakse väärtuslike varadena. Üks
nendest on ülistamine, olgu siis
vaimse või kehalise armlemise. Ometi ei seisa ju vahe kehas ja hinges, vaid selles, kas kellelegi
meeldib rohkem igavene unistamine
ja lootmine või alaline soovidetus. Alusedki eelistada üht või teist seepärast sõltuvad kogemustest,
mil pole tegemist armastusega.
Mõni inimene ei tarvitse jõudagi kindlale seisukohale. Ja mina unistan võimalusest lahkuda üldse
sellelt pinnalt. Sest üks hindab üle
oma kujutlusi reaalse arvel, teine on võimetu kujutlema. Ja tahtmise ning saamisega on seotud nad
mõlemad. Üks saab siis, kui ta
vaid tahab, teine, kui ta enam ei taha.

Kui suhe armastajate vahel oleks – ehitatud andmisele saamise asemel, küllap siis kaoks see
pühitsetud probleem hoopis. Nagu
logaritmimisel liitmise ja lahutamise tulemused ei ole aritmeetika omad, nii ka mitte kehalise ja
vaimse armastuse toimed siis.

Võib olla, õige armastus on tõesti nii suur täht, et ta valgus kallab tagasi iseendasse. Tavaline päike
jälle soojendab ning elustab
ainult teatavate eeltingimustega punkte. Kolmandat võimalust universumis ei paista leiduvat. Aga
armastus ometi ju peaks suutma
eimiskist luua midagi, oodatamatut teha sääl, kus puuduvad igasugused eeldused miski tekkimiseks.
Et ma seda tahan, seepärast
usun universumis olevat selliseidki tähti, mis eimillestki loovad midagi.

Väga valmis on inimesed lobisema oma keha hädadest, hoolega nad aga peidavad kõike, mis
ühenduses mõtlemise ja hingega. Ei
tohi ju mõtteist rääkida, sest need ei kavatsegi muud kui kurja teistele. Keha hädade põhjustajaks aga
võib süüdistada iga teist,
seepärast neid tulebki kurta. Ja nii saadakse ka õigus tasuda kätte, on võimalik reaalistada normaalne
suhtlemine inimeste vahel –
kaklemine! Kas leidub üldse naist, kes mehele ei heida ette oma kannatusi, et õigustada käske, mis
käivad kaebuste järel, nõuda
nende täitmist? Ütleksin, et pole. Kõik süüdistavad mehi, et neilt nõuda hüvitust kannatuste eest,
millede olemasolu põhjustavad
teatavasti ainuüksi mehed. Lapsitu pahandab mehega lastetuse pärast, “lasteema” leiab, et mees on
soetanud temale kaela
nuhtluse, sest lapsed lähevad isasse. Nii või teisiti: vanamees on ikka süüdi! Aga kuidas süüdistaks
oma meest naine, kes on
ühtaegu pime ja kurttumm? Kas küünistades või sülitades, ma ei tea, aga igatahes on vanamees süüdi
säärastegi defektide
olemasolus. Rääkimata siis näonaha kortsumisest või klimakteeriumist, mis on otse “vanamehe”
toodetud.

Võibolla, leidub mehi, kes rõõmustavad säärase kõikvõimsuse üle, mida naised neile omistavad. Aga
need mehed ei taipa põrmugi,
millise tagamõttega naised teevad seda. Mitte austamiseks ja lugupidamiseks, vaid võimutsemiseks
“kõikvõimsa” üle, tema
karistamiseks.

Ei oska enam näha vahet normikohaseiks tunnistatud inimeste ja hullude vahel. Ei usu mingi
erinevuse olemasolugi. Minu nähes on
kogu maailm täis hulle. Vahe skisofreeniku ja normaalse vahel on vaid selles, et skisofreenik austab
üht iidolit, normaalsel mehel on
neid enamasti rohkem. Naistel sageli küll mitte. Ja peaaegu iga inimene on idioot, vähearenenud või
natukene napakas. Ametlikult
ta saab selleks siis, kui ta ligemised on avastanud tõhusaid meetodeid tema nõrkusest kasusaamiseks.
Ega inimene ei tahagi saada
targaks. Joodikut ei saa keegi pannagi eelistama kofeiini või fenamiini. Jaburdamine on nauding. Kui
meeste naudinguks oleks
mõttetu mögisemine, siis nemadki eelistaksid kofeiini.

See erinevus naiste ja meeste vahel väärib meelespidamist. Viin suurendab meeste omavahelist
sõbralikkust, kohv naiste teravust
teiste vastu. Loomulikud omadused saavad avalduda täielisemalt ja viimati nii, et inimene väsib
tobeduseni. Siis vahel võib juhtuda
kõige käändumine vastupidiseks.

Seksuaalseid anormaalsusi ei tasu hakatagi mõtlema üle. Sajad liigid veidrusi pole isegi seltskonnale
ebanormaalsed. Mees, kes
romaanis laseb vägistada oma ema, on korralik. Mees, kes naiste seltsis tuletikuga uuristab kõrva, on
kombekuses küll kahtlane,
aga muidu vaimse olemise vigasuses teda ei kahtlusta keegi. Siin on sageli hinnang hoopis
vastupidine tõele – igasuguste
anormaalsustega inimesed tunnistatakse just normaalseiks ning vastupidi. Ainult siis, kui mõni
anormaalsus tüütab ära teised
inimesed, pannakse süüdlanegi hullumajja. Siis näiteks, kui ta tikuga sügab juba iga ettejuhtuvat ava,
kui ta ainult ei uudishimutse
teiste paaride eraelu, vaid juba kõigis magamistubades on leitud piilumast! Aga sellised teod peavad
minema kujuteldamatu
äärmuseni. Enne sinna jõudmist on taoline inimene üldtunnustatud moraalivalvur, kes suudab
iseennast kaaskodanike ees õigustada
neiski kätkeva uudishimutsemise varal. Paljastada teiste “ebamoraalsust” on lubatav ja koguni
kiidetav. Sellega saab ju hulk inimesi
korralikkuse loori all rahuldada oma seksuaalselt anormaalset hinge, mis tunneb naudingut üksnes
teiste tegemiste kujutlemisest ja
nende üle rääkimisest. Ja siin pole inimesel palju valida. Ta on embkumb, kas säärane moraalivalvur
mistahes määral või valvuri
huviobjekt. Kui ta väidab olevat mittekumbki, siis ta valetab või on mingis mõttes impotentne. Kuid
“nähatahtvale” seltskonnale
pole üllamat ega normaalsemat inimest kui säärane moraalivalvur. Juba see näitab, et seltskond ise
on anormaalne, sest
kahetuhande aastaga pole need valvurid midagi muuta suutnud. Seda pole tahetudki ju, vaid tulusat
rooga uudishimule, mis elab ja
käsib igavesti. Seepärast on mu meelest õpikuil armastajaile, nagu araablaste ning hindude omadel,
väärtust ja tulu enam kui kõigil
suuliselt või kirjas tradeeritud kukkamõistudel. Soovitatust inimene võib mõndagi pidada iganenuks!
Keelatud tegudest aga ta teab,
et tuhanded miljonid on teinud enne neid, teevad tänagi ja seepärast on eriti huvitav talitada samuti.
Just need toimingud peavad
olema eriti väärtuslikud. Ja kordamisega ju õpime!

See ei kehti ainult siin. Swifti stiili nöökimisega – vigade naeruväärse kiitmisega – saab mistahes
liiki vead teha inimesele vastikuks.
Aga seda meetodit seltskond ei salli, see pole normaalne ta meelest ega õige, sest – sel on tulemusi!
Ainus moraalne toiming on
rakendada kõik jõud selleks, et inimest säilitada mõtteviisilt sellesama tobuna, annaks Jumal, teha ta
tobedamaks ta kiviaegsest
esiisast.
Mees on määratud kaitsema õrna ja nõrka naisterahvast. Kelle eest? Teised mehed on ju niisamuti
loodud õrnukeste kaitsejaiks.
Teised naised on aga ju samasugused nõrgukesed, kes otsivad kaitset ja tuge. Kuidas nemad
suudaksidki teha kellelegi liiga? Päris
kindel on, et pole mõeldud kaitsevajadust kõue ja kiskjate eest. Seega siis see kaunis dogma nii nagu
teised taolised, ühe terminiga
jaatab, teisega eitab. Sest, kui on vaja kaitseda, siis on ju ometi vaja rünnata.

Säärast möga ustakse vast eriti meeleldi seepärast, et ta õigustab kõikide sõda kõikide vastu –
röövrüütlite aega! Ja kogu meie
seltskonna avalik arvamus pole ju veel jõudnud välja sellest geotsentrilisest, antropotsentrilisest ja
egotsentrilisest perioodist, kuigi
kiidetakse ja hoobeldakse end olevat juba inimarengu tippude lähedal, kui mitte nendest mööda.

Rohkelt siginevad taimed pole siiani ometi veel jõudnud tõrjuda olemisest välja neid, kes kannavad
vähe seemet. Oleks huvitav
teada, millised tegurid aitavad säilitada tasakaalu mingil kujul. Sest taolised ju peavad olema needki
tegurid, mis takistavad idiootide
saamist ainsaks inimestüübiks.

“Normaalne” inimene oskab igast nähtest teha omale kasuliku – ta peabki. Kui tal on avalikkusele
kasulik näidata, et ta mõistab
leinata ning haaravalt, ent kogemata puudub sünnis objekt, siis ta harilikult tapab kellegi oma
sõpradest. Vahel muidugi on “saatus
armuline” ning laseb kellegi surra sobival ajal, kui aga mitte, siis pole keelatud aidata kaasa “toreda
sõbra” kiiremale lahkumisele
siit hädaorust. Sest siis saab tõsta oma hinnet – kuigi üldsus teab, et see on komöödia, mitte lein. Aga
et teissugust pole, siis tuleb
sedagi hinnata.

Benjamin Constant ütles, et ... la grande question dans la vie, c'est la douleur que l'on cause. /4/
Uskusin selle ainsaks
küsimuseks, nüüd arvan ta lootusetuks ja mõttetuks. Sest inimene ei põhjusta valu ebaperioodiliselt
ning kogemata, vaid sama
instinktiivselt ja järjekindlalt nagu ta tühjendab oma soolikaid. Säärast “loomulikku” õudust saaks
kaotada üksnes, kui teha inimene
tervenisti ümber. Püüda vähem valmistada valu on nagu katsuda söömisest loobuda.

Päris loomulik on siis muidugi, et inimene kõige meelsamini teeb valu lähedastele. Sest objektide
kaugus takistaks valu tegemise
habituaalseks jäämist. On hoopis tulemusrikkam instinkte rakendada lähima ümbruse kallal! Ja
seepärast, et inimkonna senisel
eksisteerimisel pole mingeid aistitavaid tulemusi – pääle hävitamise; siis ju vaimselt küljelt
vaadeldult peab eksistentsil olema
seesama tulemus. Inimene peab tootma teda ennast ning teisi hävitavat valu.

Ainult seda on inimene mõistnud, mille ta jätab kõrvale. Üksnes see on inimese oma, millest ta
loobub. Sest seda, millega ta
tegeleb, tema ei mõista veel. Ja see, millest inimene loobuda ei saa, on talle võõras ning isanda
asemel. Selles suhtes kehtib * ning
mitte *. /5/ Juba araablased teadsid, et raha on inimesel vaid siis, kui ta selle annab ära. Polnuks vaja
pidada veidraks seda olma,
sest nii on kõige omatavaga! Alles selles perspektiivis omandi koomika hakkab lõikama. Kas meil
midagi on või pole, ei olene
sellest, mida enestegi kohta teame vaid ainuüksi teiste arvamisest meie kohta.

Teisi sõnu see tähendab, et rääkida miskist kui omast on üks suuri mõttetusi. Sellistel väljenditel pole
üldse sisu, ka siis mitte, kui
lobisetakse oma kõhust või südamest. Koguni need pole “mina” omad, vaid pigemini, “mina” on vist
nende oma. Nemad tulevad
toime “minata”, aga “mina” ei saa hakkama nendeta.
Ei tohi lootagi, et inimese pääle mõtleks hoolivalt keegi muu kui ta naine või mees. Lastele ega
sõpradele ei tule meeldegi mõtelda:
ei tea, mida ta praegu teeb, kas tal on hää tuju, kas ta on terve? Ainult mees ja naine võivad seda
ettekavatsematult. Ma ei tea
kindlasti, kuidas on emadega, mulle aga tundub, et enamik neid ei mõtle eemalolevaile lastele, vaid
arutleb: kas lapsed mõtlevad
minule nagu õige lapse kohus?

Üks ränku puudusi on see, et inimene teisi kujutleb täiesti analoogselt endaga, kuigi ehk ta on
kogenud, et nõnda vägagi ohustab
ennast. Eha ei usu, et naiste üheks igatsuseks on lavastada kõiki romaane, mis kunagi loetud. Mina ei
taipa jälle kahjuks alati, millist
plaanitsetakse. Olen seepärast enamasti võimetu reageerima õieti.

Muidugi, mimum nostrum mängib iga inimene. Küsida ainult võib ja ehk ometi põhjusega: kas
näitleb seegi inimene, kes seda tõde
teab juba? Villiers de l'Isle-Adam vist arvas, et “siiras käituminegi” on näitlemine. /6/ Seda küll, aga
tõeline tunnetus pole ju
säärane intrigandile omane lobisemine enese siirusest. Või ta siiski mõtles tunnetust? Paljude
tunnetustega on aga lugu õnneks nii,
et nende jaatamisel nad enam ei kehti. Väide, et inimese iseloom oleneb kliimast – ei tohiks ise enam
oleneda kliimast, sest
säärasel korral poleks mõtet ühelgi väitel. Kuid siin see tõde ei päästa raskusest, ta annab ju vaid
analoogse tõe. Väide, et kõik
mängivad, pole osa mängurepertuaarist! See õnnetuseks ongi kõik, mis järgneb. Aga inimene, kes
seda teab, ometi võib näidelda
oma osa edasi. Pääsmist sellest nuhtlusest pole, vast ei saagi olla.

Sest viimati: mistahes hoiakut ju võib nimetada näitlemiseks selles suunas. Ja kuigi Buddha käskis
unustada igasuguse hoiaku,
kahtlen, kas kunagi on ühtki olnud ilma ühegi hoiakuta? Vaevalt vist! Aga millisel alusel siis üldse
väita, et keegi näitleb? Kas tõesti
ainult selle järgi, et inimest on vaadeldud mitmes osas ja vahel temas neid nähakse korraga, üheainsa
jutuajamise kestel? Või
käituvad inimesed kuidagi ometi erinevalt? Kas hoiakuga tüüp erineb osaga tüübist või mitte ja, mis
on siis nende erinevuseks?

Näide inimese tobedusest: pääle pikemat aega jälle hakanud natukene luuletama, neljanda tegemisel
ma juba tingimata mõtlen: mitu
rida juba on valmis nüüd? Ometi ma pole kindel, kas need laulud jätan alles. Pole ka iial lugenud
ridade arvu valmis kogudes.
Nähtavasti säärasel puhul loendan siis selleks, et veenduda oma luuletamisvõime säilunuses ja ridade
arv peab mulle tagama nende
ja tulevate ridade väärtust!

Baptista Porta väitis veetõbe võivat ravida mänguga flöödil – aga see pidavat selle haiguse puhuks
olema tehtud helleeboruse
vartest. See on üks kena exemplum üpris normaalse loogika armetusest. Tuhanded igal hetkel
talitavad samuti. Muusika ravib,
helleeborus ka – kokku nende toime peab siis olema kahevõrra tõhusam! Kaugemale tavaliselt keegi
ei mõtle, mitte analoogiaidki ei
otsi. Hape kõrvetab nahka ning alus. Kokku nad aga ei anna kahevõrra kangemat.

Säärane hoiak minu meelest näitab, et keskmisele inimesele eksisteerib ainult positiivseid suurusi.
Isegi lahutamine talle
matemaatilise tehtena on võõras nagu andmine sotsiaalsena. Tema tunnetab ainuüksi saamist ja
kasvu.

Pahandab ikka küll, kui see, mida taotad ega saavuta, teisel inimesel on ja nagu iseendast. Aga
halvem siiski on veel, kui minu
jumalus on teisele vaid piiratud valdkonnaga haldjakene, kes tuleb toime ainult üpris tähtsusetute
alakeste korraldamisega, kuid
mitte nende seadmisega, mis elu teeksid rahuldavalt elatavaks. Muidugi, kui teise jumalus on ka üks
haldjakene, siis me vaevalt
kadestada tahame. Õigupoolest siis ainult sel korral, kui oleme himustanud eneste isandaks just
sedasama haldjat, kuid pole saanud,
pole meeldinud temale küllalt. Sest siis ta tulnuks meilegi jumaluseks.

Kui aga kõik meile kujuteldavad jumalused on kellelegi vaid tühised haldjad, siis on kaotanud mõtte
kogu meie eksis- tents. Ja see
on – suurimaid õnnetusi, mis meid võivad ähvardada.

Seepärast me ei või lasta elamagi jääda säärast inimest. Nemad ongi alati kõrvaldatud. Alles siis, kui
neid juhtub eksisteerima –
enamvähem lähestikku muidugi – sadu, on nemad juba määrajad. Kuid siiani pole veel juhtunud
taolist ega juhtu ligilähedases
tulevikus. Kord aga tingimata! Tapeti küll esimene kõneleja, aga inimesed, kuradid, hakkasid äkki
hulgani rääkima! Esimene mõtete
kuulja – mõtetega kõneleja tapetakse ja esimene tiibadega inimene. Kuid ükskord maailmas polegi
teist laadi inimesi. Samuti on
ainult neid, kellele meie jumalukesed pole olulisemad kui meile idioodid. Meie oleme neile vaid
mingi liik imetajaid.

Ehk saan pääle surma näha minagi seda romaanides ülitavalist abielupaari käskija mehe ning
sõnakuuleliku naisega. Ma küll ei usu,
et “teiseski maailmas” leidub kuulekaid naisi. Kui, siis inimnaiste nägu ei saa nad küll olla. Siin
maailmas olen näinud ainult seda, et
naine lubab mehel käskida, sest muidu naisel poleks kedagi, kellele hakata vastu, kelle varal end
näidata iseseisva inimesena muile
naistele. Ainult nende arvamine ju midagi loeb. Aga naised ei luba meestel paluda, ei luba ja on
palumise tunnistanud
mittemehiseks. Sest palvega on teatavasti lugu nii: kuigi enamik palveid nagunii jääb täitmata, siiski
arvatakse sobimatuks täitmata
jätta teise kõiki soove. Kuid naine ei tohi, ei või ega taha midagi teha nii nagu meeldiks mehele.
Mida ta saab siis hakata pääle
sellise “kuradi vanamehega”, kes temalt midagi palub? Vaene naine, õnnetukene, vahel oled sina
ometi sunnitud täitmagi mõne
palve, et mitte muutuda enese silma ees pahaks! Katsu võimalikult ruttu teha mehele selgeks, kui
ebamehine ta on paludes, kui
mehine käskides! Aga, kui sa tahad, et maailm püsiks tänasena su noorima poja surmani – ja see,
mõistagi, on sinu südamelik soov
– siis, katsu, et su mees ei hakkaks aimamagi, miks sina talle soovitad käskimist.

Naised nõuavad, et neid sunnitaks, ei palu seda. Ja seepärast nad lasevad meest paluda sama asjagi
mitu korda. Mitmekordne
palumine ju ainult vormilt erineb sundimisest. Väga nõrgad naisterahvad vajavad üpris väga
sundimist, sest hakata mehele vastu on
kergeim ja odavaim viis teostada iseennast ja näidata end iseseisva ning otsustamisvõimelise
inimesena. Ja rääkida on veel hõlpsam
kui teha vastu.

Naised teavad alati täpselt, mis on moraalne, sest kõik, mida mees tahab, on tingimata ebamoraalne!
Seesama eeldus õigustab naisi
toimima vastu meeste tahtmistele. Olgu need soovimised millised tahes, nad on ebamoraalsed juba
seepärast, et mehel on õigus
tahta ainult üht asja. Ainult tööd ta tohib – peabki tahtma! Tööks vajaliste tingimuste suhtes aga ta
parem ärgu paotagu lõugu, ta
siis juba tahab midagi kõlvatut.

Viimati on elu õpetanud selgesti nägema mind, kuidas kasvab see tüüp naist, mis oma paljuse tõttu
on häbiks inimkonnale. See uje
ning õel süütute kannatajate, orineidude ning julmade favoriitide ja vormimatu savi laadung surma
minevas laevas. Sest ma näen
üht sellist kosuvat oma kõrval, suutmata teha midagi ta muutmiseks.
Säärane olend peab kuidagi, kas või mamma abiga, taipama, kuidas teised teevad talle ülekohut. Ja
siis ta peab saama teatava
hüvituse, olgu mamma õigustava kiituse, kompveki, vendade või õdede karistuse või naabrinaise
sõimamise. Ta ei häbene nende
ees, antud õigus on väga magus. Kogu ta elu edaspidi on selle situatsiooni kordamine, selle
täiuslikuks arendamine. Kui tal enam ei
ole kurta kellelegi muule, siis ta kurdab Jumalale, padjale või päevikule, kes kõik annavad talle
südametunnistusena õiguse. Muidugi
ta kogeb eluajal ülekohut. Aga, kui mitte, siis ta võtab ülekohtuna kõike tavalist. Seda, et ta peab
arvestama muudega, et ta peab
õppima midagi tegema või koguni ennast ise elatama. See rikka mehe armukesele tüüpiline hoiak
vihastab inimesi nii, et need vahel
teevadki talle ülekohut, teadmata, et just seda säärane naine himustab.

Loomulikult on nad kõik ärarääkimata hääl arvamisel iseendast, sest selleta poleks neil õigust. Ja nad
põhjendavad endaga rahulolu
üsna lihtsalt, tavaliselt sellega, et nad on naised, olgu siis õrnukesed ja ilusad noored või paljude
kannatuste läbi õilistatud ning
austamist ja hellitamist väärivad vanad. Häda inimesele, kes noorust nimetab rumaluseajaks ja säärast
kannatlemist näitlemiseks.
Kogu maailma ülekohus on temas kehastunud ja nõuab mamma käest karistamist. Kui pole seda
vaimulikku võimu, toimetab
ilmalikki.

Asotsiaalsed nad peavad olema ja oma pidevalt lavastatava näidendi loomu pärast uskuma, et kõik
kavatsevad neile halba, kõik
valetavad. Seda viimast ilmtingimata, sest nad tavaliselt ise ei räägi tõtt. Võimalik, et kogemata nad
vahel teevad hääd, aga neile ei
meeldi aidata kaasinimesi, kui nad selle eest ei saa kiitust. Ükski inimene ei vääri aitamist ega ükski
asi maailmas temaga
tegelemist. Ainus huvitav küsimus on “minukese” suhe vastastega. Teiste inimeste elud on põnevad,
neid on vaja hästi tundma
õppida, et jääda veendunuks nende vaenulisuses ja valelikkuses. Nad ei luba muidugi teistele iialgi
nimetada neid selliste halbade
nimedega, mida annavad teistele, siis poleksid nad enam vaesed kannatajad. Seda peab maailm neist
arvama, kui aga mitte, siis
tuleb hankida omale kannatusi. Maailm on ju pooliti kalli emakese asendaja, pooliti see, kes teeb
valu ega mõista, et süütu hingeline
tütarlaps kohtab ainult ohakaid. Neid ta tingimata peab noppima selleks, et kurta oma valu ühele
paigakesele, olgu see siis ema,
padi, päevik, miilitsajaoskond või Jeesus. Kui sääraseil fruktidel on üldse sõpru, siis vaid meeste
hulgas, sest ainult mehed on
piisavalt kergeusklikud ning küllalt hääsüdamlikud nende halisemist võtma tõsiselt ja kuulama seda
aastaid. Naiste seast ei leidu
pääle mamma – kes ka küll sageli ei saanud aru – ühtki mõistvat ning kaasatundvat hinge.

Teda ei huvita midagi pääle ta enese ja seltskonna, mis on kokku tulnud tema kummardamiseks. Ta
huvidetus on mõõdetamatu.
Koguni ilusad asjad ei tarvitse temas tekitada tundeid, mida ta võiks pidada peeniks ja sel alusel oma
õrnusele sobivaiks. Rumal ja
tige ta on nagunii, sest ei saa ju ükski inimene, kes ühiskonna jagab – nagu tema – printsiibiks hää ja
kuri, ainsaks kriteeriumiks
“mina ise”, tark olla või hää. Sest mõlemat saab taotella vaid see, kes püüab objektiivsust. Taoline
olend aga kiidab ainult
subjektiivsust ja emotsioone. Muidugi, ta ei arvesta iialgi muudega, sest see tähendaks, et ta teisigi
tunnistab inimesteks. Kuid –
seda ei saa juhtuda, inimene on tema ainuüksi, muud on mammad või roimarid! Ja õige mamma on
talle kohustatud alati ja
eranditult tegema hääd, kiitma teda või andma talle õigust, ta on lapsele kurtmise panipaigaks.
Säärane olend tavaliselt ju laseb teha
endaga või endale, kui ta aga juhuslikult midagi peab tegema ise, milleks tema eluplaanis pole küll
ruumi, siis ta kurdab mammale, et
ta ei saa ega oska. Mammale ju meeldib, et kogu elu laps jääks lapseks. Seda vaevalt mingil muul
põhjuselgi, kui seks, et tunduda
omale “noor ema”. Kuigi osalt jälle tobedus on alati kaunis naiste meelest. Loomadki on seepärast
inimestest armsamad, et neil
“pole ju mõistust”.

Mõistust säärane naine ignoreerib või vihkab, sest toda pisutki kasutades kohemaid ta jääb ilma
veendest, mis ta elu aluseks: mina
olen ainus ja kõige õigem, kõige targem, kõige õnnetum. Ta taipaks, et “ainus” ja “kõige” on rasked
sobitada. Viimaks ta ehk
mõistaks sedagi, et kogu ta elu seisneb ühe muistse sündmuse igaveses ülemängimises. Ja siis peaks
ta õigupoolest esmakordselt
õigusega ütlema: “Mis ma teen siis, ma ei saa ju!” Kuid vast siiski jääb see lause pühaks, teda tohib
ikkagi kasutada üksnes
ekspluatatsioonil, meelitades kedagi appi nõrgukesele, paljudele raskustele meloodiliselt õhkavale
neitsikesele.

Meeste hulgas leidub vähe sääraseid frukte, kuigi mõned mammad spetsialiseeruvad nende
kasvatamisele. Aga meessoole häbiks
on üks veel veidrama algusega liik olendeid. Need otsivad “halastavaid” (caritas) emasid, harvemini
õdesid, kes õrnalt, mõistvalt,
pisut nukralt (tülitamise pärast) ja – ülepea – kirjanduses ettenähtud tundeid osutades, vaigistaksid ta
“allkeha” pakitsusi.

Need mehed mäletavad ikka ja sentimentaalselt mõnu, mis neil oli, kui mamma neid õrnalt, pisut
nukralt ja mõistvalt nõustus
potitama. Nad himustavad seda naudingut surmani ja kogu nende jutt armastuse vajamisest ning
sobiva naise leitamatusest on
kasvanud välja eeldusest, kui mul on “kibe häda”, siis ainult mamma mõistab ja tohib mind pissitada
ja mina ainult mammale seda
teen!

Nagu igavesti kannatavad naised, nii on need halastust otsivadki mehed siirad konventsioonide toed.
Nemad ei katsu, ei taha ega
arva sobivaks muuta ühtki oma liigile normaalset elamismoodust. Mistahes elukutse neil oleks,
nemad juba teavad, millist hoiakut
nõuab see neilt mistahes juhtumisel ja sellest loobuda võiminegi on neile üks “kuulmatu ja kole asi”.
Sest pissitamine koosnes reast
muudetamatuist aktidest, kuidas elu tohiks koosneda üha uutest? Kuidas tohib ta reageerida teisiti kui
nõuab tema “karakterosa”
elus, ja kuidas keegi tohib temalt nõuda mõne muu osa või sellesama osa teisiti mängimist?

KIRJANDUSEST *

Coleridge ütles: If a man could pass through Paradise in a dream, and have a flower presented to him
as a pledge that his
soul had really been there, and if he found that flower in his hand – when he awoke – Aye! and what
then?

Wells on andnud sellele küsimusele päris pessimistliku vastuse Men Like Gods lõpul. Tema sangar
läkitab roosi pääle ühe õislehe
tagasi. Ja peagi riknenud õislehe matab söökla lillepotti. Võibolla on muidki inglasi katsunud vastata
S. T. C. küsimusele, võibolla
Wells ei mäletanudki seda kohta? Huvitav igatahes on aga lause sisuline ümberkujunemine, sest
Coleridge'i paradiis on ometi
midagi muud kui Wellsi teine Maa. Võib küll tunnistada vaheks, et S. T. C. paradiisi mõtleb
kristlikult, Wells mitte – aga just see
imelikul kombel on täiesti ebaoluline, kui sellist vahet üldse on. Õigem oleks ütelda: Coleridge vajab
paradiisi tõestamist, sest ta
hoolimata kõikidest hädadest on tagurlikult rahul iseendaga, maailmaga ja keskmise inglismeniga.
Paradiis on talle midagi super
erogationis, kena küll, kuid mitte hädavajalik. Sada aastat hiljem on mõtlejad nii tülpinud
väikekodanlikust maailmast ja iseendast,
et paradiis pole enam kitsendavate ning pahandavate tingimustega seotud võimalik pärandus, mida
inimene ei tarvitse himustada.
Ta on muutunud ainsaks tahetavaks mõistlikule inimesele. Et ta pole enam luksusese, vaid on
hädavajaline, siis Wellsi ja S. T. C.
oma muidugi erinevad olemuselt, kuigi Coleridge pole kuskil oma kirjeldanud. Seegi on tähtis
erinevus. Wells teab, milline paradiis
võiks olla ja seepärast teeks kõik tema saavutamiseks. S. T. C. teab, milline ta on, kahtleb, kas tasub
teda taotada ning XIX sajandi
ülbuse tõttu siis muidugi ka, kas teda ongi! Ja S. T. C. paradiis on saavutada ometi koguni hõlpsam
Wellsi omast – võib ju täita
pärandaja tujusid elades ja olles selles maailmas, peaaegu võimatu on aga teha see maailm ümber
päranduseks. Tähendab, meie
pole enam “hääd” lapsed, kes sageli kahtlevad selle kingi olemasolemises ning väärtuses, mille
saamiseks nad peavad olema
“hääd”. Meie teame, et keegi ei kingi meile ja teame ka, et oleme võimetud valmistama enestele
hädavajalist kinki.

Järsku turgatas meelde: kas ei esinenud see motiiv juba munk Felixi paradiisiskäima jutus? Tean
temast ju veel ühe kaunis erineva
kuju ühes Conrad Aikeni /2/ luuletuses, kuigi rumalusi kirjutasin ära ainult mõned read. See mees,
keda pole saanud lugeda küllalt,
ütleb:

take them
with you when you set out again, this flower
will be your passport. /3/

Ma ei tea enam, mis järgnes, ei tea sedagi, millisel põhjusel tuli juttu lillest, aga ilus see laul oli. Kas
äkki, vastupidi S. T. C. ja Wellsi
moele, lille ei viidud siit Linnuteele? Minu meelestki kõlbaksid maailma asjust paradiisi viia üksnes
need vähesed taimed, kes
peaaegu ei vaja laipsööki. Nemad on ainsad, kelle koostises leidub midagi pääle vigade.

Küllalt on elanud inimesi, kes veendunud võimaluses Maa teha paradiisiks, on katsetanud
teostamisega. Enamik püüde on surnud
juba indiviidi tähtsusenälga, nagu ka S. T. C. Pantisocracy/4/, kõikide surmaks aga on haigused ja
vananemismandumine.
Vanemate mõtteviis ei sünni lastele kaasa ja seegi on põhjuseks, miks vananedes paradiislasil enestel
kaob huvi tema vastu.

Üks asju, mis mind väga pahandab, on mõnede kirjandusloolaste väide, et “psühholoogilist romaani”
hakkab esinema alles XIX
sajandil pääle naturalismi ja realismi. Ometi on XVIII sajandi kirjanike romaanid, kasvõi Smolletti
omad, rääkimata meestest nagu
Sterne, de Laclos ja Crebillongi, psühholoogiliselt usutavama moega kui kogu Rodenbach, H. Hesse
või D. H. Lawrence või
“parimad psühholoogid” oma võimatu lobaga.

Järsu languse põhjustasid romantikud, kellede hääde ja halbade sangarite tunded on ikka nagu äsja
toodud pesust, tahteid ja mõtteid
enestel nad peaaegu üldse ei pea. Neid vahel ostetakse välismaalt. Ja sellest hoobist, mille nemad
andsid romaanile, pole see
praegugi toibunud. “Parimad psühholoogid” kirjeldavad, sageli veel armetumalt kui romantikud,
eksisteerima võimetute ning
mitteeksisteerivate inimeste oletatavaid reaktsioone. Mitte iseend, mitte seda, mida nad on näinud või
kuulnud ega selle abil, vaid
seda, mis nende meelest olemas võiks olla. Just nagu mängiksid nad iseendaga malet, just nagu neil
puuduks osa meeli ja teiste
olemuse mõistmisvahendeid. Nendel pole omagi hingest suuremat aimu, igatahes seda, mida sääl
tõepoolest on, ei pane nemad
tähelegi, arvavad aga temasse lugejat rabada suutvaid võimatusi. Kui nende kogemine pole võimalik,
mis sellest? Loetakse ju
meeleldi tondijuttegi, millede autorid pole tonte kogenud mingil moel.

See ongi põhjus, miks Huxley, koguni Joyce, on nii kosutavad lugedagi pärast Hesse & Co või
Lawrence'i ning Aldingtoni ja Manni
väljamõeldisi. Nad teavad vähemalt iseennast.

Selgeim indeks saksa kodanliku kultuuri allakäimale ning letargiale XIX/XX sajandi pöördel on see,
et neil pärast Wilhelm Buschi
pole enam ühtki õiget humoristi. Kui ennast ei suudeta ega söandata naerda, siis kõngetakse oma
mürkaineisse. Need, keda
hüütakse humoristideks, arvavad tegevat nalja, kui nad luuletavad kujuteldamatuile olendeile
võimalikult võimatuid situatsioone.

Tollal on tüüpiliseks naerujutuks sakslasele selline võimatus nagu F. Urbani Dollaröschen, milles
nalja haripunktiks on episood: Da
brach die Sirupkönigin in ganz unnatürliches Gelächter aus, das sich anhörte wie das Wiehern von 6
Pferden zusammen.
Es war so schrecklich, dass ihr falscher Vorderzahn wie eine Kugel aus ihrem Munde flog,
geradewegs dem Kater Bob
en den Kopf. Der bekam einen furchtbaren Schreck und sprang mit gesträubtem Fell auf den
Kronleuchter. Sofort lief
der Diener Charlie nach einem silbernen Tablett, tat den Zahn darauf und überreichte ihn ehrerbietig
der Sirupkönigin.
Die tat ihn wieder an seinen Platz. /5/

Sellised liialdused, millede taolisi kümneid ja sadu võib leida, kasvõi Ewersi/6/ ja Panizza/7/
lugudes, ei ole ju enam naljakad nagu
Münchhauseni valed, vaid ainult vastikud ja vaimutud väljamõeldised. Gaasi jäänute süstimine pole
ikkagi veel groteskim – naljakas
ammugi mitte – seega, et auch der Kater Bob bekam eine Einspritzung und die Fliegen an der Wand
ebenfalls./8/ Kuid just
sellised asjad on tolleaegsete sakslaste arvates frischer, ungekünstelter Humor,/9/ s.t. katse mõtelda
midagi välja, mille üle
naerda tohiks, sest argielu veidrusi pole olemas. Kui keegi ometi avastab midagi – siis arvatakse ta
surnuks. Sest tema on heitnud
nalja pühade ja ühiskondliku kaitse all viibivate nähete kallal.

Kunstilegi pole võõras selline tobedus. Ütleb ju P. Schumann: Als ein erfreulicher Beweis endlich,
dass Meister Klinger auch
der Humor nicht fremd ist, kann die Gruppe der drei Tänzerinnen gelten, die sich im übermütigen
(mina seda küll ei näe)
Reigen um den kleinen Amor drehen, der unentwegt auf seinem Töpfchen das Waldhorn bläst (Die
Kunst –1902, 225). /10/
Mis suhtes peaks küll sittuv pasunapuhuja olema naljakas? Võib olla, et härra Schumann teadis,
kahju, et ta pole seletanud seda
tulevaile põlvile. Igatahes mind pisimalgi määral selline huumor ei rõõmusta ja mulle tundub:
Schumann on veel ogaram kui Klinger.
Sest Klinger ei tarvitsenud mõtelda voolides, seda juhtub temaga sageli, aga kirjutada nii on võimatu
mõtlemata.

Väikekodanlus on minu meelest vabandamatu viga, kuigi mu tuttavad mulle vaidlevad vastu. Midagi
ei õigusta XIX sajandi
keskpaika, perioodi, milles kujunes darvinism, normaalne materialism, realism ja teised
väikekodanlikud nähted. In nuce on kõik see
olemas H. C. Anderseni matkakirjelduses Eines Dichters Bazar, kus tegelikult ei jutustata midagi
muud kui seda, mida võinuks
näha Taanimaalgi. Muidugi, ta südame tigedus (nagu kallil Dickensilgi) ilmneb selgemini lugudes.
Nii õudseid muinasjutte pole
kuskil maailmas, sest keegi muidurääkija pole leiutanud kannatusi selleks, et lugejale näidata autori
õilsust: tema õrna ja
kaastundlikku südant. Aga väikekodanlane püüab võimalikult vähese kuluga teenida võimalikult
palju. Seepärast on Andersengi
valinud tooreid piinamisi, et paista üliõilis. Ühe ta koleda loo lugemine on mu lapsepõlve
hirmsamaid mälestusi. Ma polnud vihane
selle loo kurjade pääle enam, mind juba vihastas Anderseni väiklaselt mõnulev püherdamine õelustes
– kuigi siis ei osanud
sõnastada oma vastikust.

Aga sellest raamatust saab puuduvat. Lapsiku, loomuomase õeluse kõrvale sobib selline edevuski.
Pidulikkuse haripunktiks on
vähemalt 5 korda ...der Champagner knallte./11/ Ei ole mul midagi ta vastu, aga, milleks on vaja
mainida seda? Kirjeldagu siis
juba kogu menüüd! Aga lapsed hooplevad, miks mitte väikekodanlane, mekkides parunite jooki?

Kuid naeruväärseim on XIX sajandi robustsete söödikute ideaalne olend, see igavene põdeja,
kaastunnet põhjustav surematu
kannataja. Ainult loomult õelad näevad säärase armetukese inimkonna non plus ultra'ks. Kreeka
kuningas Otto sieht sehr jung,
aber etwas blass und leidend aus; er hat leghafte Augen und einen höchst freundlichen und
liebenswürdigen
Ausdruck./12/ Väga palju ei erine temast sultan Abdul Medid, kes sah sehr blass und mager aus, hatte
leidende Züge und
heftete seine dunkeln Augen fest auf die Zuschauer./13/ Sama lugu esitatakse Kaulbachi kohta, kes
ist ein junger Mann mit
einem genialen Gesicht; er ist blass und hat leidende Züge; aber es spricht eine Herzlichkeit aus den
stolzen Augen. /14/ –
Kuigi võimalik ju on, et Andersen oli harjunud nägema rammusamaid mehi Taanis – vormellikkus
annab õiguse arvata midagi
muud. Keegi mainituist polnud sellise välimusega, kuid nad ei tohtinud olla teissugused. Nii nagu
praegu sangar vanatüdruku
koostatud raamatus on tingimata “sportlik” või “päikesest põlenud”. Ainult “vaimuinimesed” peavad
nüüdki olema säärased
kopsuhaiged või “sisemiselt kannatajad”.

Kaulbach seda vaevalt oli. Kuidas võiks tõeliselt kannataja inimene maalida säärast möga nagu
“Jeruusalemma häving”? Andersen
söandab, andku Jumal talle andeks, mina ei oska ega taha, – pidada seda magedat surimuri
võrreldavaks Michelangelo “Viimse
kohtuga”! See on kujukas näide XIX sajandi ülbusest, tobedusest ja kunstivaistu puudumisest, aga
sellestki, kuidas tollal iga
kirjaoskaja väikekodanlane võis tõusta arbiter artis'eks. Sest sellest “suurteosest” ei oska Andersen
ometi ütelda muud midagi kui
jutustada, mida kõike on võimalik tema pääl näha. Ta ei küsi isegi seda, kuidas kõik need allegooriad
samas raamis võiksid toimuda.
Aga mina pärin: kuidas on võimalik, et ikkagi leidub veel inimesi, kellede meelest ka 1840 paigu
Euroopas oli kõrget kultuuri?

André Gide mu meelest õieti lausub Théophile Gautier' kohta, et je ne lui reproche point d'etre
immoral, mais au contraire
(kas see tõeliselt aga on vastand?) d'avoir peint l'immoralité plus sotte encore et plus ennuyeuse que
la vertú. /15/ Shaw on
rääkinud sestsamast vast vaimukamini, sest sääraste rumalate ja igaveste immoralistide salasihiks
võib ju oletada propaganda
tavalisele vooruslikkusele. Kui neil pole veenet “ebamoraalsuste” eelistatavusse, siis nad peavadki
viletsalt kirjutama tõigust, mida
ülistavad vaid näiliselt. Hale on loos see tulemus, et Gautier üldse poleks pidanud kirjutama, sest tal
pole rääkida millestki, millesse
ta usub, koguni kahtlemisest mitte. Iga kirjutis on ju autori credo, koguni nende vanatüdrukute, kes ei
usu muud kui oma unistusi,
nende meeste, kes jutustavad romantiliseks minevikus vägagi hallideks peetud nähtusi, tundeid ja
tõdesid. Kas tulematu tulevik või
olematu, ent ka minematu minevik, uskumisobjekt neil on.

Vast võiks Gautier' kreedoks pidada lauset: L'inexprimable n'existe pas. /16/ Gide arvab, et enne
sellise lause ütlemist on ta juba
eitanud kõige selle eksistentsi, qu'il ne peut pas exprimer./17/ Kuid pigemini Gautier taipas, et tal
pole midagi ütelda, sest iga
värss või lause on (või, peaks olema) katse sõnastada väljendatamatut.

Seepärast väga sageli on õige dogma “kunst kunsti pärast” seletada “kirjutamine seks, et tarvitada
tinti, sulgi ja paberit”. Muidugi,
see “arendab tööstust”, aga kurb on, et tervel sellel perioodil oli sihiks võimalikult ütelda seda, mida
nad ei uskunudki väärivat
ütlemist, maalimist ja mõtlemist. Karl Ederer Wienis maalis lehma perse just enne pasandamisele
asumist (Die Kunst 1909, 410).
Kui see on maaliline, meeleolukas ja plein d'air, kas inimese oma enne sama toimingut on käsiteldav
ainult akademistlikult, mitte
realistlikult-impressionistlikult?

On mitmeid magusaid viise seltskonda pilgata tõhusalt. Tähendab, ärritavalt. Võib näiteks lugeda
üles kellegi kõik vigadused
mainimata tema nime. Joonealustes märkustes aga tagasihoidlikus või freneetilises sõnastuses
kinnitada, et muidugi neid vigu pole
ega võigi olla sellel, nüüd nimetatud objektil, keda tõepoolest nöögitakse. Lisandeis ja märkustes
võib temast väita just vastupidiselt,
maksimaalseks paisutatud voorusi. Muidugi, lugejaid leidub, kelledele liialdatu näib usutav autori
mõtteks, aga sääraseid pimedaid
on tahetudki teha veel pimedamaks. Küllap talitas nii prohvet Jesaja, paljud pärast teda, nagu viimati
ka Choderlos de Laclos Les
Liaisons Dangereuses kirjastajale omistatud teadustuses. Muidugi see oleks väga hää pedagoogiline
võtegi, kui inimene on üldse
suuteline midagi taotlema. Tavaliselt ta ju nagunii on oma meelest täiuslik ja kõigiti non plus ultra.

Tõhusam vist ja mu meelest huvitavam on teine meetod. Ülistada narre aabitsatõdesid, endastki
poollollakaid nentimisi tarkuse
tipuks, kõikide aegade geniaalseimaiks ning nöögitavate “prioriteetseiks avastusteks”. Kirjutada
pahedest nagu kõige
normaalsemaist nähteist, neid kirjeldada nagu nad oleksid voorused ja näidata, kuidas nendeski
kätkevad Avalikuarvamuse
sakrosanktsed põhimõtted ja tõekspidamised. Nõnda juba taoistid näitasid, kuidas korralik ja oma
huvide edu taotlev röövelgi ei tule
toime ilma viie konfutsianistliku vooruse harrastamiseta. Üpristi pika vimmaga Swift kasutas
sedasinast meetodit vist ületamatu
salvamisoskusega. Vaiksemalt nöökisid nii ehk kõik XVIII sajandi inimesed. Nagu Choderlos de
Laclos 1787. aasta trüki eessõnas
kinnitatakse, et käesolev väljaanne est non seulement à l'usage des personnes qui lisent les livres
quèlles achètent; mais elle
convient plus particulièrement encore à toutets celles qui sont bien aises de juger un ouvrage sans se
donner la peine de
le lire. /18/ Sääraste jaoks on raamatule lõppu lisatud kirjavahetus, milles aruteldakse ülilühidalt
kõike, mida võimalik ütelda selle
teose poolt ja vastu. Sobiva arvamuse võib ostja valida ning samast võtte sellele põhjendused olemata
sunnitud neid raamatust
otsima. Ja see uus meetod est assurément plus commode et plus sûr! /19/

Leidub muidugi väga “haritud” ja kasitud inimesi, kes ei taipa sellist pilkamist selleks, mis ta peab
olema. Raamatut võib ka võtta
“tõsisemalt” ja talitada tema õpetuste järgi. Igatahes nad on inimestest usutavama karakteriga, sest
nad on trükitud, nende eest
tuleb anda raha. Suulist õpetust aga enamasti saab ilma ja ta on seepärast väärtusetu.

Ei tea, kumb tobe, kas Cicero või Lucretius Carus, on rohkem süüdi selles, et natura sai jumalikuks
emakeseks. Igatahes sellise
võttega võib tulla toime ainult advokaat või demagoog, sest sõna ei tähendanud ju muud veel, kui
“loomus, olemus, iseloom, sünd,
sünnipärasus” ja selle tootmise vahendeid.

Vaevalt saab talitada rumalamini neist. Lahuta asjade karakteristikud asjust, pane nad potti, siis
kuuluta, et see vormiroog pajas –
ut ita dicam – on kõikide asjade jumalik ema! Sarnase meetodiga on ülilõbus näidata, et eksisteerib,
ütleme, inimkonna emana,
mingi-keegi Tahe või Tunne või Meeleolu või mõni veelgi ähmasem ja üldisem abstraktsioon. Keegi
ei võtaks tõena säärast joba.

Kogu loo kroonib aga olm, et asjade natura on inimese reaktsioon nende suhtes. Inimlike
reaktsioonide kompleks on seega kõige
olemasoleva tekitajaks! Tõesti, nii juhmülbe võis olla üksnes kogu maailma kurnav igavese Rooma
kodanik. Tema natura
põhjustas kõike ja laastas igalpool, kus aga leidus söödavat ja väljaoksendatavat. Küllap on lugu
taoline ka kõigi muude rahvastega,
kelledele Loodus on jumaluseks. Ja viimati, Darwini isikus sai see ekspluatatsionism teaduseks India
nahal. Tema Nature on
tekstiilvabrikute omanik, kelle hobby aretada hobuseid, koeri ja tuvisid sügisesiks rebasejahtideks või
postivedamiseks
poolvallutatud piirimail.

Juba Montaigne kurdab, inimesile meeldivat rohkem Chercher la raison qu'à en chercher la vérité: ils
laissent là les choses et
s'amusent à traiter les causes. /20/ See on üks maruvahva lause, sest paljastab Euroopa kultuuri
põhivea juba enne tema
dogmastumist. Inimesed, keda ta õigusega nimetab muigamisi plaisants causeurs, /21/ on saanud
võimule filosoofiaski. Asja
olemus ja tema põhjus (mis implicite mahutab ju otstarbegi) on samastatud. Objekti tunnetav külg,
tema tõde, koosneb neile ainult
vastustest kahele küsimusele. Miks on objektil teatav karakteristik (näiteks, moonil mahl), ja milleks
see on? Naiivne ratsionalism ja
vanatestamentlik teoloogia ei tunnista esemele üksnes temale omast telos't. Kõik asjad, kogu maailm,
on olemas vaid inimese jaoks
ja pärast. Nemad arvavad, et vastamine küsimusele “milleks?” sisaldab kogu tõe asja kohta. Ja
sääraste kohta sobib H. L.
Hawkinsi lause: Perhaps a thief may consider that the trinkets he purloins were made for him to steal;
but was that
yeweler's original intention? (SAR 1939, 257). /22/

Kuid needki, kes taipavad seda viga, on tavaliselt ikkagi plaisants causeurs. Nad tunnistavad asjale
telos'eks temale sobiva
täiuslikkuse ja tema karakteristikud relvadeks, mida see kasutab võitluses teistega, kes kogemata või
meelega takistavad viimse sihi
saavutamist. Nõnda võib mõtelda oma isa seltskondlikule positsioonile uhke, kuid natuke napakas ja
nigel inglise ülikooli rebane,
keda vanemad kaasvõitlejad nöögivad. Ta kavatses oma pärandit (kuigi vast mitte suurimat ning
aulisimat) tarvitada oma eluea
pikendamiseks, oma võimu ja lastearvu rohkendamiseks. Projitseeris siis säärase “täiuslikumuse
tungi” universumisse. Ta ju polnud
võimeline (oma kasvatuse tõttu) taipama, et täiuslikkus võib seisneda miskis muuski. Maal oli
täiusliku olukorra saavutamise
eelduseks Inglismaa ainuvõim. Kui see tööstuse arendamise kaudu käes, siis algas võitlus juba
inglaste eneste vahel.
Universumisse jäi selliseks ainulaadseks ja eelõigustatud olendiks ikkagi inimene ja erinevus
naiivsest ratsionalismist ei olegi enam
märgatav. Selleks jääb peaaegu ainult, et naiivseil on maailm olemas minu, teaduslikel minu
järeltulijate pärast. Ühtedele on olevik
täiuslik; panna ta asemele tulevik, see lugu põhiliselt ei muuda. Kumbki pool ei tulegi mõttele, et
universumdraamal võib olla siht,
kuid osalisil ainult mingi kõrvaline ülesanne. Päälegi pole alust arvata, et osalise ülesanne ongi tema
olemus, tõde tema kohta.
Kus küll oli inimeste mõistus, et nad ei võtnud tõsiselt Montaigne'i selles asjas? Muidugi, mõistus
arenes toiduhanke hõlbustamiseks,
mitte abstraktsete tõdede avastamiseks. Naiivne ratsionalism ju viimati ei saa kaugemale inimese
kõhust. Jõedki on ju selleks, et
sisemaised saaksid värsket kala! Ja teaduslik arvestab meie lastelaste järeltulijate seedeorganite
peenenenud ja suurenenud
nõuetega. Igatahes, alati meie kõht kuulutab meile tõde maailma asjade kohta, mitte keegi muu. Ja
mingist muust või teisiti saadud
tõest me ei hooliks, sest toosinane ei anna ju mõnu, naudingut või tulusat ajaviidet kõhule.

Swift nöökis läbi seltskondliku fraseoloogia, aga enamik neist exalted sentences /23/ elab praegugi!
Flaubert olevat koostanud
seltskonna dogmade sõnastiku, aga dogmad jäid ellu. Siis avastati, et inimese assotsiatiivne
mõtleminegi kuulub sesse
kategooriasse, milles originaalsus puudub või on haiglane. Inimkonnas pole siis midagi loovat –
mõtisklemise objektid on vormelid ja
mõtlemine koosneb automatismest ja kõne vormeleist. Mistahes väärade vabandustega seda olukorda
seletada, midagi ei muutu
asjas endas.

Kas inimene ongi suuteline tegema midagi uut? Võimalik, et ta oleks, kui ta tahaks, kui ta eeldaks
endas sellise võime olemist.
Praegu aga on lugu nii, et allegoristidel on õigus. Mõtlemiste sisud püsivad needsamad, nad ainult
kallatakse üha uutesse
sõnakombinatsioonesse. Vahel on koguni kaunis raske avastada nende samasust, nagu ju vähesed
taipavad, et a2 + b2 = c2 ning
sin2 a + cos2 a = 1 on sama asi. Ja matemaatikas on tegu koguni hõlpsalt mõistetavate
transformatsioonidega. Ajaloos või
filosoofias on nad üsna keerukad, aga transformatsioonide tulemusiks on siingi kõik uudised.

Muidugi paistab vahel esinevat midagi hoopis ebatavalist. Aga sellega on vist nagu Karel Capeki
ajakirjanikuga, kellele ei
assotsieeru tavalised sõnad, vaid Swifti keeli üteldult, exalted sentences. On ju need talle ta elukutse
tõttu niisama automaatsed
nagu tavalisele surelikule teatavad kujutluskompleksid. Ta vastab sõnale “silmapiir”: Düster. Neue
Wolken am politischen
Horizont. Enger Horizont. Neue Horizonte erschliessen. /24/ Selline lugu paistab ju üllatav ning uus,
aga ta pole.

Võib olla, et ei taheta iialgi enam midagi uut, sest üheainsa, natukenegi teissuguse mõtte
automatismiks muutmise jaoks on juba
praegu vaja pool inimkonda tappa maha. Mida kaugemale, seda suuremaks läheb alalhoidlike, uute
automatismide vastaste
protsent.

Kuid säärasest tõrkumisest mu meelest järgneb, et praegune valgete, mustade ja kollaste kogudus on
elanud üle oma aja. Inimkond
pole võimeline minema edasi. Ta jääb seisma, hapneb, lahtub ja viimaks ta haihtub nii nagu
trilobiidid ja saurused. Ja see, kes tuleb
ta asemele, nimetab teda arengus ummikusse vajunud imetajaks ning kõike, mida too elajas teinud,
tavatseb hüüda lolluseks. Muud
too vaevalt iialgi tegi.

Kahtlen, kas inimestel üldse on enam midagi võimalik oletada uut oma iseloomu ja olemuse
lähtepunktiks. Arvati muiste ju, et selle
kujundavad need halvad või hääd haldjad, kes hoolivad temast või viibivad temas. Pärivusteooria
kromosoomide ja geenidega on
sama teooria esimene pool moodsas täiendatud väljaandes. Teises, pisemas pooles kõneldakse
ümbruses fungeerivaist,
kujundavaist tegureist, inimestest, kliimast, maastiku iselaadist ja toitudest. See pool on pisem ainult
seepärast, et temas esinevad
väited pole veel eksperimendiga tõestatavad.
Romaane, mis koosnevad sääraste teooriate paljusõnalisist detailide maalinguist, hinnatakse väga
kõrgelt. Kuid neist ilmneb
kohutava selgusega, milline joba see kõik on. Tarvitseb ju põhjustavaist tegureist muuta ühteainsat ja
otsemaid võib kujundada
koguni teissuguse inimese. Kellelgi pole juhust kontrollida, kuidas säärane lugu areneks tegelikkuses,
kuid, heldeke inimest, kes
usub autoreid! Tal pole enam omal silmi. On nagu see, kes väidab, et ainult nomaadid on suutelised
rajama suurriike ja näeb roppu
vaeva roomlasist tehes nomaade ja pisemastades nende riike. Q.e.d. on ju üsna hõlbus kirjutada loo
lõppu ka siis, kui jutustaja
mõtleb ise, et vaieldamatult õige pole ükski konstruktsioon. Aga lugeja on alati kergeusklikum
kirjanikust, tal on kalduvus pidada iga
vigastki väljamõeldist reaalsuseski võimalikuks. Miks ei võinuks Harjumaa neofüütnaised 1343 paigu
magamist mehega pidada
patuks samuti nagu baptistivanatüdrukud 1943?... Kuigi autor ei tea kuskil paralleeli, mis sellest –
lugu on lugu! Pole vaja kaalutella,
kas tollal leiduski enam neofüüte! On ju võimalik näidata, kuidas mees areneb mässupooldajaks naise
käitumise tõttu – q.e.d.

Novellis võivad säärased puudused veel kuidagi hakata silma, romaanis juba üksnes vähesed panevad
neid juhtumisi tähele.
Üksainus põhiline viga on alati selgemini tajutav kui kümme. Päris vigast võetakse juba
muinasjutuna või satiiri pähe ja nende kohta
kehtivad hoopis erinevad nõuded.

Mind häirib nende “geneetiliste” romaanide lugemisel eriti kaks asja. Üks on see, et neis üpris harva
on räägitud inimeste töö ja
tegemiste mõjust nende olemusele. Inimese igapäevased askeldamised võivad ju jääda väljaspoole
teemast, aga mitte tema töö. Ja
teine, et nad peaaegu kõik on nagu suurendatud miniatüürid, vaevalt midagi esineb loomusuuruses
või vähendatult ja seega
selgemastatult. Seepärast on kõik inimesed nendes ikka nagu igas dimensioonis paistetanud tondid,
kes ei tea veel, et nad juba väga
ammu on surnud.

Kirjanike enamiku kultuurne tase on XIX sajandil juba äärmiselt madal. Nad avastavad ja kirjeldavad
selliseid vapustavaid uudiseid
nagu: ruut on täisnurkne, inimene ei saa elada läbilõigatud kõriga, sest ta peab hingama, naine oskab
sünnitada lapsi, koguni enne
abiellumist jne. Koolis nad pole viitsinud õppida – loovale vaimule olevat teadmised takistuseks,
küllap seepärast, et
naeruvääristaksid “loovat” sittumist – ja oletavad, et lugejadki mitte. Nende pimedust tuleb
valgustada ja – kirjaniku harimatust
pasast “naturaalsete” küünaldega.

Koguni Rilke kuuleb alles kahekümneviieselt esmakordselt Beethoveni In questa tomba oscura /25/
ja on nii kindel enda pääle, et
kirjutab qesto tempo oscuro. Kaks aastat hiljem ta avastab, et eksisteerib crataegus ega viitsi
vaadatagi, kas viirpuul saksakeeli
nimi on või mitte. Ja Rilke ometi on liikuvam ja tähelepanelikum sadadest teistest, – mida kõike siis
need ei teadnud!?... Muidugi,
kirjanikule võib andestada ta rumaluse, kui ta ei õpeta. Aga päris kole on asi igasuguste
popularisaatorite ja arvustajate tobedusega.

Lincoln Ellsworthi Antarktise tipud Mt. Faith, Hope, Charity sakslasest tõlkijale on Treue, Hoffnung,
Barmherzigkeit! Kellegi
rootslase, vist Lindebergi, üpris loetavas ja üliülbes “Romaan algab alles abielludes” on toodud
sugudevahelise võitluse ürgaegsuse
näitamiseks “tähelepanuvääriv” piiblisõna, mis tõesti näitab autori “osavust”. Jumal ei räägi maole,
vaid Aadamale ja ütleb ainult
kaks tähte rohkem kui piiblis! Tulemus: “Ja ma tahan vihavaenu (!) tõsta sinu ja su naise vahele, sinu
seemne ja tema seemne
vahele!” Tõlkija on vaadanud küll eesti piiblit, aga küllap pidanud rootslast usklikuks ja
kõikteadjaks. Vast ta koguni arvas, et mehe
seemneks hüüti poegi ja naise omaks tütreid! Ja Sütiste, lugedes Jumala istuvat turmaliinist uste taga,
mõlgutas: turmaliin on vist
kalliskivi ja üksnes idamaine sultan viibib ju säärases luksuses. /26/ Aga juba algkooli mineraloogia
ja füüsika õpikus räägiti kahe
turmaliinplaadi asetamisest nii, et valgus neid läbides polariseerub või üldse ei pääse läbi. Ja pildi
mõtteks oli: me ei koge Jumalat,
kui aga, siis juba moonutatult. Psühholoogiliselt vaadeldes: Sütistet ei huvitanud muud kui asjade
omandamine, mind nende
omadused. Mulle on mõistetamatu, kuidas Jumal kasvaks jumalikumaks oma suurmogulliku kere
rasvudes ja sõrmuste raskenedes.
Sütiste arvates jumalikkuse tunnuseks võib olla võim ja rikkus ja tüsedus! Küllap on ta arvustustes
rohkesti sääraseid pursui lollusi
– valitseva klassi omi. Sest iga valitsev kildkond on olnud veendel: pole vaja rohkem teada meil kui
seda, mis meile oma ümbruse
juttudest ja vanemate daamide lobisemisest jääb meelde. Kodanlikud kirjanikud pidasid end päälegi
valitsejaiks ruudus ning
arvustajad olid käskijad kuubis. Vähesel määral esines koguni arvustajate õpetajaid. Need härrad
neljandas astmes tegelesid
aabitsatõdede avastamise ning fikseerimisega. Kui leidsid, et ilus on see, mis on arusaadav ja meeldib
meile! Teos, mille
mõistmiseks tuleb mõtelda, ei kõlba kuskile. Ainult matemaatikud ja filosoofid on ju kohustatud
mõtlema. Kirjanikud on juba
meelelahutajad ning kasvatajad, kes teatavasti iialgi pole mõtelnud, ei tohi seda tehagi. Ja nad ei tohi
teadagi keskmisest pursuist
rohkem, muidu nad poleks hoolsad kasvatajad enam ega “kõlbeliselt kõrgelseisvad isiksused”. Ei
kõlbaks enam andma edasi oma
lugejaist lastele esivanemate kõikide rumalavõitu oletuste kvintessentsi.

Küllap ei taipa ilmaski, kuidas Baudelaire'i lause À la très chère, à la très belle sisaldada võib hoopis
midagi erinevat mistahes
tõlkest? Või Doon de Maience'is epiteet la belle au corps pleisant? Või kümneid teisi tõlgitult päris
tühiseid fraase.

Arvasin, ma pole harjunud mõnes võõrkeeles mõnede omas keeles argipäiste kombinatsioonidega.
Mõtlesin sõnade pikkust, fraasi
rütmi, sõnade tähenduse varjundeid. Ja ometi on midagi muud veel. Nood põhjused panevad ju ainult
liikuma tähelepanuvõime.
Vastupidi jällegi oleks võimalik eesti keeles hoopis muudegi sõnadega saavutada sedasama mõju.
See aga tähendab vist, et
loendatud põhjused annavad liitunult ja ühinenult päris uue teguri, mis sisaldab rohkem kui
koostisosad üksikutena kõrvuti.

Taoliseks nähteks on muidugi akordid, kui kujutella, et üksikkaalutelud vastavad helidele, akord
kogumõjule, mida avaldavad
säärased väljendid. See paralleel aga paneb mõtlema muidki asju ja tekitab nukrust. Juba värvidega
pole enam lugu nii selge, kuigi
inimene elab silmade varal just. Erinevad värvikombinatsioonid lihtsalt erinevad. Nad pole nii nagu
meloodiad, kus ülekanne teise
helitõugu annab hoopis midagi muud, kui sinise üldtooniga pildi viimine punasele või lillale. Kuid
vist pole midagi küllalt täpseks
analoogiaks kahe keele peaaegu samatähenduslike sõnade tekitatud muljete erinevusele. Sellele
põhjuseks on, et midagi ei soeta
inimeses nii avaraid assotsiatsioone kui just sõna. Sõnaga kaasnevad helid, värvid ja lõhnad ning
maitsedki, rääkimata
mitmesugustest kujutlustest. Heli juba ei anna seda avarust ja värv on veelgi kitsam. Viimati,
abstraktsel mõtisklemisel on ainult ta
ise.

Võib aga olla, et, kui kedagi õpetatakse värve pidama tähenduslikeks, siis talle sõnad ei saaks iial
olla nii avarad nagu mulle, nagu
praegusele inimkonnale. Helide puhul on asi päris kindlasti nii. Ja see jällegi tõestab, et keel on
vahend, mitte pääleehitis. Aga, nagu
iga vahend, temagi kujundab oma kasutajat.

Hirmus on sattuda oma tööriista meelevalda. Nagu kõik need, kes tunnevad end kohustatud
väljenduma täpselt ja vaimukalt. Sõnad
hakkavad neid kiusama ja nad saavad siis toime kujuteldamatute veidrustega. Nii nagu “kuid
hädajuhtumitel toimus ta tualett
imetlusväärse kiirusega”, “allhuul ettesirutunud”, “siis ta presideeris hommikueine lauas”,
“silmadega, mis asetsesid sügaval näos”,
“veidi vanem vastsündinud noorkari”! Sääraste väljendite täpsus on siiski väga vaieldav ja selliste
inimeste vaimukus on enamasti
kõige labasemat laadi. Nende exalted sentences erinevad ainult sõnade järjestuses üldtuttavaist ja
sünonüümide vahetatuses. Kõik
nende väljamõeldud inimesedki räägivad nende eneste vaimukat ja täpset keelt. Juba kolmandal
eluaastal. Endastki mõista, lapsedki
kasutavad neidsamu sõnu täpselt sessamas tähenduses, milles vanad “filosofeerivad” isikud. Ilma
selle eelduseta kaotaksid ju
sõnad reaalsuselegi täpselt vastavuse kvaliteedi.

KOSMOSE TUNNETAMISEST JA KEELEST *

Kindlasti oleneb mõtlemine ja seega kogu tunnetus keelest enam kui meeltest. Kui keeles puudub
sõna “kollane”, on vaid “punane”
ja “roheline”, siis osa sellest käib ühte, osa teise kategooriasse. Kogu tunnetusprotsess on sõnastiku
rakendamine meeltelt saadud
andmete kataloogimisel. Ja tõeks nimetatakse tunnetust siis, kui teised inimesed kasutavad samal
juhul enamvähem samu
kataloogimise tingmärke – sõnu... On aga väga raske siin käituda ettevaatlikult ja õieti. Täiesti vale
öelda, et näeme taeva olevat
sinise. Meie näeme vaid midagi, alles kataloogiv mõistus paigutab meie aistingu sinise kategooriasse,
kuid samal hetkel mahutab
aistingu ka kumera jne. lahtreisse. Ühele nendest suundume igatahes enam kui teisele. Edasist käiku
võiks oletada umbes nagu
inteegrimismasinas: on vajutatud kataloogi mitmele nupule ja siis kukub välja kaart vastusega:
taevas. Tuttavate asjade puhul see
toimub silmapilkselt, võõraste juures kulub aega ja vastus võib olla ekslik.

See kõlab väga mehhanistlikult, aga on risti vastupidi tulemustega. Tähendab ju, et on mõttetu
rääkida tunnetamisest, kui see sõna
peab tähendama miski uue saamist. Uus tunnetus on vaid uus kombinatsioon või permutatsioon
sõnastikust. Näib nagu oleks õigus
idealistidel, sest kõik, mis me saame maailmast öelda, on võetud meist enestest, meie kujutlusist,
meie keelest. Aga eelnenust
järgneb, et pole õige kataloogi osavat ning suurepärast kasutamist nimetada – tõeks. Kataloog saab
anda reaalsusest ikkagi ainult
stiliseeritud ja pooliku pildi umbes nii nagu fotod päikesest ainuüksi vesiniku või kaltsiumi ulatuses.
Iga keel annab pisut erineva pildi
teise omast. Kuid on mu meelest päris kindel, et kõik keeled kokkugi ei anna õiget. Umbes nii nagu
mõnd tähesagarat ja Linnutee
tuuma sai pildile alles infrapunases, kuhu ei küüni meie silmad.

Sellest primaarsest nominalistlikust eeldusest väljudes on võimalik ehitada “uus” filosoofia, mis pole
materialistlik ega idealistlik. Ei
väida, et meie sõnad täpselt vastavad reaalsusele, kuid ka mitte, et muud reaalsust meie ei saagi
kogeda kui oma sõnastikku ning
arve. Tegelikult hukkab selline vaateviis hulga meid siiani kurnanud iidoleid, avab võimaluse hakata
püüdma uusi vahendeid
reaalsuse tunnetamiseks, annab seletuse keele tekkimisele ja võimaldab tavalise tunnetuseteooria
õige kriitika. Annab väga palju,
kuigi nõuab suurt ümberorienteerumist.

Üheks näiteks kasust võib olla, et sellel eeldusel pole mõtet enam ühelgi “jumalatõestusel”, et
ateistide ja teistide kaklused on –
nascitur ridiculus mus. Jumal on taolisi sõnu nagu aeg, ruum, põhjus, õigus, häädus – isiku küsimus
pandud esialgu kõrvale. Ta
taga pole midagi meeltega haaratavat, ta on väljendus mitte primaarsele, vaid teadvuslikule
reaktsioonile, mitte mingi funktsioon,
vaid tingmärk. F, j või taolist. (Paralleele matemaatikast saab mujalt vast paremaid.) On täieline
tobedus hakata arutama, kas F
“on olemas”, sest selles tähenduses pole ta olemas nagu ringi või hüperbooli võrrandid. Mäng sõna
“on” sadade tähendustega
teistide või ateistide pool on ainult tunnus inimkonna lapseeast. Ja täitsa idiootlik on vaidlus, kas
kasutada tingmärgiks F või P või
midagi muud (kas “Jumal”, “saatus”, “loodus”) ning oma maitse teistele päälesundimiseks tõestada,
et P on “olemas” ja
“teaduslikult tagatud”, F aga mitte!! Et selliseid väitlusi mõistusega inimene saab võtta tõsiselt, ajab
meeleheidule inimeste suhtes.
On nagu jonnakate laste nutuni ja kakluseni küündiv vaidlus, kas koera tuleb hüüda “kutsu” või
“kutsa”. Ainult lastele tohivad
sihukesed asjad olla tähtsad! On ju täiesti selge ometi, et Loodus, Saatus, Juhus kõikemääravate
printsiipidena on üheltpoolt sama,
mis Jumal, teisalt needsamad sõnad väikeste pookstavitega tähendavad hoopis muud kui suurtega.
Lauseis “ilus loodus” ja
“looduseseadused”, “saatusetahe” ning “õnnelik saatus”, “soodus juhus” ja “Juhus määrab”erinevad
nende sõnade sisud täiesti,
aga sellest “teadlased” ei hooli. Käituvad nagu mina lapsena, olles veendunud, et “õlioksad” (ühes
kirikulaulus) on lambiõlist oksad.

Just seepärast on näiteks kõik see, mis Darwin räägib Loodusest, samasugune mütoloogia nagu see,
mis paljud on rääkinud
Jumalast. Vahe seisneb ainult tühiasjus ja ühes olulises. Jumala dogmaatikud-mütoloogid lasksid oma
lugudes kaitseda kuidagi
nõrkugi, tagasid eluõiguse vähemalt igale kui mitte muud. Darwini jumalus on aga Kapitalist–
Kolonisaator–Ekspluataator –
igavikku projitseeritud lordvabrikant, kes hoolitseb ainult “oma laste” ja mitte kõikide eest. Ühed on
predestineeritud õndsusele,
ellujäämisele ning järglaste jätmisele; teised hukkumisele. Nature on tõepoolest kalvinistlik kurnaja,
kes oma halastamatuse varjab
vagade, ülevate fraaside taha, vahel ei pelga koguni tunnistamast oma õelust poeetiliste terminitega.
Kui lõpuni kaaluda, siis
Looduse plaaniks on toota olend, kes suudab süüa ära kõik, mis olemas – seedida kõikjal kõike.

Palju võimatum kui Darwin on veel kõiksugused teaduste populariseerijad, seda tüüpi olendid, keda
Mallock New Paul and
Virginie loos nii toredasti on pilganud. Kui panna järgmises lauses Natur asemele Gott, ei taipaks
keegi, kas selle on keegi
kirjutanud 1784 või M. Wilhelm Meyer 1904: ...Aufsturz eines kleineren Weltkörpers es ist
wunderbar zu sehen, wie die
Natur es ein gerichtet hat, dass Ereignis gerade jenen sterbenden Himmelskörpern, denen es Vorteil
bringt, in vollem
Unfange zugute kommen kann, während sie diese Eindringlinge den noch in voller Blüte stehenden
Weltkörpern so viel
als möglich vom Leibe hält. /1/ Selle dogma mõte on ogar: Kuule on meteoorid kasuks, tekitavad
õhku, elu, vett; Maale oleksid
kahjuks! Miks siis Loodus Kuult võttis õhu? Kas Kuul või Maal on kasu elust enda pääl? Liiati,
eeldus ise on väär! Ja dogma
ogarus pole nii suur viga, suur viga ja häbi inimkonnale on selles, et 120 aastat mõtlemist pole
andnud muud kui Deus asendamise
Natura'ga ja ilma Spinoza sive'ta. /2/ On pisiasju puuritud üha segasemaks, suured küsimused
unustatud täiesti, hangitud au ning
võimu karjumisega ühe sõna kõlbmatuse kallal. Vaesed ei ohverdanud oma veeringuid enam
pappidele, kelle Jumalast teati
küllalt, andsid nad rõõmsalt poeetidele ja demagoogidele, kes kuulutasid jumalust uue nimega. Nimi
tähendas kõik, inimene sai ju
vabaduse uurida uue jumaluse sügavust, vana oli ju liiga tuttav! Ja ometi koosnes kõik uuele
jumalusele omistatu muistsest lobast.
2000 aasta pärast on ajaloolasile see üleminek mõistatuslik muidugi, kui usust “Loodusesse” ei kasva
välja usk jumalusse, kes ei
piirdu ainuüksi inimeste huvide kaitsmisega. Praegu igatahes on “Loodus” samuti olemas üksnes
inimese pärast, nagu oli Jumal.
Koguni hullemini veel: oma äravalituiks Loodus tunnistab üksnes Machiavelli–Nietzsche üliinimesi,
kaasinimeste lömaks astujaid,
oma ees lömitajaid (kusjuures “oma” tähendab Loodust ja üliinimest). Usk Jumalasse andis ideaaliks
lihtsameelse pühaku-askeedi,
usk Loodusesse kavala ja halastamatu börsispekulandi-multimiljonäri. Taolist kiidetakse ju ka
sõnades, et Loodus teda on
varustanud oma andidega enam kui ta ohvreid.

Olen termini “Jumal” poolt, kuigi ta sisaldab palju kummalist. Tema “isiksus” ei võlu mind. Liiga
inimlik termin. Minu meelest ta
peab olema rohkem kui isik; Jumal isikuna oleks inimene, mitte Jumal. Kõikvõimsus on teine taoline
fraas, mis ei tähenda midagi.
Kui Jumal teeb kõik, siis kõikvõimsus on absurdum. Kui aga “kõikvõimsus” tähendab võimet toimida
vastupidi tavalisele (nagu
harilikult arvatakse), siis – see ei ole midagi jumalikku. Kui inimene toimib vastuoksa sellele, mida
tavatseb teha, ei pea keegi teda
jumalikumaks. Ja sellest ei järgne muud kui: ime ei tõesta Jumala olemasolu. Ei punased hiidtähed
ega valged kääbused.
Kõikvõimsus on samasugu mõttetu termin nagu kuuvalgus, päikesepuna, tähevirvendus – kõik
vastavad nähtused eksisteerivad
meis ainult. Ja veelgi täpsem paralleelina on tahtevabadus, absoluutne tõde või loodusseadus – kõik
loogiliselt väärad kuidagi. Kui
mitte loogiliselt, siis terminiga “kõik” mängimise pärast. Sest see termin ei saa kuidagi sisaldada
inimese väljamõeldisi. Kas Jumal
saab teha praegu Palestiinasse mäe rauast? Saab, ainult ei tavatse! Kas see mägi ikka on tõstetav
Jumalale? Ogarus, sest meie
fantaasia üksnes.

Säärased iidolid nagu õigus, ilu, häädus ja nende vastandid kaotavad absoluutsuse. Nad eksisteerivad
ainult inimkonnas ning on
säärased terminid, millede sisu suhtes pole pisimatki kindlust. Muidugi on inimesel raske tulla toime
ilma sääraste dualismist loodud
puusliketa, aga nad on juba liiga kaua vedanud inimest ninapidi. Alati on olnud need positiivsed
terminid suus sellel, kes sunnib, või,
keda sunnitakse. Silmapilk, mil inimene oma vägivalla rõivastas ilusasse ja häässe õigusse, on tõelise
languse algus. Hetk, mil
loobutakse vägivallast, alustab uuesti inimkonna. Aga ka siis, kui kogu inimkond lepiks kokku hää,
ilusa ja õige suhtes ja enam ei
kalduks keegi kõrvale, ka siis tähendavad need sõnad inimlikku, iial mitte absoluutset.

Mina olen tüdinud neist kõigiti väänatud termineist. Pole aga panna asemele midagi muud kui
inimese mittevalmisusse uskumine,
püüd kuskile, mille sihiks pole ilu, häädus, õigus. Ka mitte tõe tunnetamine, sest “tõde” me teame.
Kindel tõde on ainult see, et me
pole inimestena võimelisedki tunnetama tõelust. Ainus, mis tasub taotella, on uusi suhtlemisviise
kõige ümbritsevaga. Siis iidolid
langevad ja tõeluse ja tõe asemele astuvad mingid muud mõisted.

Kui lootusetus olukorras on inimese tunnetus, seda näitab lühikene kaalutlus, mis analoogiliselt
kehtib kõikjal. Värvipimedust on
kuidagi võimalik teha kindlaks, ka siis, kui inimene juhtumisi nimed on õppinud võõriti. Aga kaks
inimest ei saa praegu kuidagi teha
kindlaks, kas nad sama kullerkuppu näevad samuti kollasena (kujust ja muust rääkimata). Ainult siis,
kui inimesel oleks võime, mis
samal hetkel näeb enda ja teise nähtud kollast ja saab neid võrrelda, oleks astutud sammukene edasi.
Näide ise on tühine, aga ta
tulemused on kurvad.

Selge on, et väga vähede mõistus on kasutatav mõtlemiseks ja “vilunud mõtleja” on palju haruldasem
kui oskustööline. Arvatavasti
suudaks ta rohkem, kui praegu paistab võimalik – küllap on tulevikus inimesel sama lihtne pääst
inteegrida kui praegu on korrutada
või jagada. Aga teatavad piirid püsivad kindlasti, ületatute kohale kerkib uusi tõkkeid. Päris selge on
ainult, et mõistust saab
kasutada edukamalt kui praegu.

Kahtlane on aga, kas me keelt kuidagi saame täiustada, teha ta sobivamaks tööriistaks mõtlemisele.
On ju küll erinevusi tema
kasutamisel, nagu peitliga üks raiub vaid sälke ja auke, teine suudab raiuda kujusid. Aga keel kõlbab
ikka vaid teatava piirini ja
sellest pääle ta hakkab takistama mõtlemist nagu poleks ta üldse olnudki abinõuks. Umbes nii nagu
ainsaks tööriistaks inimesele
antaks kirves ja kästaks kasutada teda kõikjal, ka pliiatsipuu tegemisel.

Keel on emotsioonide produkt. Inimene hakkas häälitsema, kui teda midagi hämmastas või hirmutas,
oli väga meeldiv või
kohutavalt vastik. Kuid süsteemiks arendas keele mõistus ning arvatavasti täienes ise tublisti selle
analüüsiva protsessi keskel,
hakkas liigitama, avastas analoogiaid ja kasutas kindlat kausaalsuseprintsiipi. Vahel ehitas keele nii
keeruliseks, et pärastpoole pidi
teda lihtsustama. Aga ometi jäi keele tekkekohaks emotsionaalsus. Olulised muudatused keeles pole
mõistuse, vaid emotsioonide
töö. Mõistusega keele tegemist peetakse kolesuureks patuks, kohu- tavaimaks kõigist traditsioonide
muutmisest, kuid tunded
tohivad seda. Nad ongi keelt moondanud alati, moondavad veelgi, mitte ainult foneetikat, vaid
sõnavara ja struktuurigi. Esimese
suhtes võibolla näiteid leidub miljoneid. Vokaalide muundumine inglise keeles, palatalisatsiooni teke
slaavi keeltes, vokaalharmoonia
kadu eesti keeles. Aga samuti f-i tekkimine meil, pikkade vokaalide kunagine diftongimine, nüüdne
püüd tagasi jne. Teine ei avaldu
ainult laenudes, vaid ka sõnade tähenduse afektiivses muutmises ja paljude sõnade väljasuremises.
Nii peetakse Raikkülas “tüma”
ja “sõge” vanade sõnadeks, noor häbeneb kasutada neid üldse. Kolmas muutus toimub pikaldasemalt
ja on vähe märgatav,
võimalik, et ei riiva ka olulisimat ega ole põhjalik. Eesti keeles on nii üldistatud de-mitmus, s-
minevik; i-genitiiv on teel võidule jne.
Vahel selline protsess ise vaibub, haaramata kõike. Nõnda paistab, et meil kunagi on olnud nõrkus
deminutiivide vastu. Aga tolle
perioodi paljud deminutiivid ei tundu kellelegi enam seda, nagu “äike”, “päike”, “lõoke” jt. Teised
muutused ei üldistu, nagu
Raikküla “saama” abiverbina (saan kündma ( = kündmisele), sain kündma, saan/sain küntud; harva
koguni: saan/sain kündnud).
Sellised asjad võivad keele struktuuri muuta tunduvalt, kuid iial pole mõistuse kaalutluse tulemusi.
Possessiivsufiks kadus meilt, kui
pronoomen läks olendinimeks, kui “sina” ja “tema” (ning viimati “mina”) taandus samasse
kategooriasse, kus oli “koer” või
“kurat”. Teda ei saa keegi enam tuua tagasi, kui ta lühendaks keelt.

Kui nüüd keel on päriselt sõltuv emotsioonidest, siis loomulikult järgneb, et mõisted, mida sõnad
peavad väljendama, on mõistuse
abil kataloogitud emotsioonid. Seejuures on mõistus kindlasti vahel avardanud, vahel kitsendanud
sõna primaarset ulatust. Aga
põhiliselt on ta taga emotsioon, mille mõistus analüüsis tunnusteks. Praegu analüüsib vaid “teadlasil”,
sest lihtsurelikule on “uss”
kõik, mis on hirmus ja karvane ning ronib! Sama konventsionaalselt ning valesti kasutavad nad
muidki sõnu. Teadus aga seisnebki
sõnade ulatuse täpsustamises, et keegi ei kõneleks varblasest mõteldes lõokest. Lihtsurelik protestib
sellegi vastu. Tuuli Roheveele
on Calthra palustris kanakoole ja lootusetu on talle õpetada, et kanakoole tähendab hoopis Ficaria
verna't. /3/ Ta vihastab, peab
sedagi keele muutmiseks mõistusega. Samal põhjusel ühe murde kõnelejad ironiseerivad teist,
arvavad, et teise erinev hääldus,
võõrad sõnad, on nagu öeldakse – kunstlikud, s.t. – mõistusega tehtud. Inimene ei usu, et teiste
tundeline reaktsioon välisele
natukene võib erineda tema omast, et neil on tulikas, kanakoole, särjesilm, varsakabi, kullerkupp, kui
temal selliseid kollaseid lilli on
hoopis vähem.

Sõna “koer” ja mõiste “koer” on muidugi erinevad üksused. Sõna eksisteerib vaid meie keeles ega
tähenda ainult teatavaid loomi.
Mõiste eksisteerib liigina, kataloogikaardina – olles üks ebamäärasemaid. Kas tal on olemasolu
mõnes muus mõttes üldse, on
kahtlane. Kui ta tähendab kõikide koeratõugude esivanemat, milline on siis suhe koera ja hundi
vahel? Kui ta on olend, kel on
kõikide koerte tunnused, siis ta on udune laik, värvitu ja kujutu. Tähendab, mõiste “koer” on nimetus
teatava suhtumismooduse
jaoks kellegi elusaga, koera hüplemine inimese ümber, saba liputamine, lõõtsutamine keel väljas
suust – on konstitueerivad
tunnused mõistele “koer”. Kui kõik need esineksid koos mõnel teisel loomal, oleks too “koer”. Nagu
mordvalased hüüavad hobust
lehmaks – funktsionaalselt polnud vahet.

Muidugi vastab kataloogikaardile midagi reaalsuses. On olemas inimene, vormilt kindlam kui koer.
Aga inimene on hoopis teises
mõttes kui Olaf Stapledon on. /4/ Selle filosoofid ja darvinistid tavaliselt unustavad. “Inimene on”
tähendab: on olendeid, kes
mõtlevad, kõnelevad jne. Talle ei vasta reaalsuses üksikolendit. Kas talle vastas Jumala elik Looduse
kujutluses, on hoopis teine
küsimus.

Usun, et ei vastanud midagi, et Jumal ei loonud eraldi plaanitsedes ürgtrilobiiti ega ürgsaurust. Ta
vaid lükkas liikuma raasu
protoplasmat teatavasse suunda, et ta kujuneks relatsioonis maastiku ja kliimaga ning ammendaks
kõik olemasolevad võimalused
iseendast. Kuhu plasma käik lõpeb, teab ainult Jumal. Arvan, et mujal ta katsetab mõne muu ainega,
ütleme räni ühenditega või
meile kujuteldamatutega. Ja mingit põhjust pole inimest pidada nii tähtsaks, Jumal teda kavatsenuks
eraldi. Kui inimkond on Maa
arengu lõppfaas, siis – katse nukleoproteiinidega on äpardunud.

Vagale inimesele võib see vaade näida väga jumalavastane. Tema meelest ju Jumal tingimata peab
teadlikult olema vorminud nii
tähtsa olendi nagu inimene. Aga, kas on Jumal teinud nõnda solkmed? Kas ta määras ette polüübi ja
lõvi eluviisi luues neid? Ei saa
ju olla nii, et inimese patt needki olendid tegi “kurjadeks”. Aga juba Augustinus (De ordine 2, 51. 46.
De vera religione 43. 76.
83. 91. Civ. D. XII,6) arvas, et Jumala maalis oli vaja mustagi. Aquino Thomas ja Eckhart rahulikult
rääkisid, et Jumala loomise- ja
õndsuseplaani tuleb vaadelda ikka tervikuna, mille telos'eks on Looja gloria. Mitte ratsionalistide
eeskujul siis otsida seda lõvi
lõugadest või haikala hammastest, vaid relativistlike budistide kombel: kui vaadata üksikasju, näeme
kannatavat maailma, kui teda
võtta tervikuna (Bergsoni moodi siis, vooluna) ta on Nirvâna. Ainult see relativistlik-sotsialistlik
vaateviis on lähenemisväärtus
reaalsusele. Midagi maailmas pole sõltumatu, ükski nähe pole iseseisev ja vaba. Seda ta on ainult
siis, kui inimene ta lõikab välja
teoreetiliselt. Mõttes puult võetud leht on sõltumatu, tegelikult nopitud leht aga mitte.
Butler räägib pikka juttu sellest kahekülgsest pilgust maailma ning arvab, et kui vaatame asja tema
ette suhetamata millegagi, siis
viimati we have, as it were, whittled it away; /5/ kui aga vaatleme teda suhteis ümbrusega, siis
leiame, et there is no corner of
the universe into which it does not enter./6/ Ja sinna pole midagi parata.

Esimene küsimus filosoofile, kes mistahes moel eeldab mina olemasolu, on küsimus: kas ja kuidas
“mittemina” eksisteerib ja kuidas
on võimalik, et “mina” teda kogeb? Ükski neid asju pole endastmõistetav ja kõik on segased mitmeti.
See, et me “mittemina”
kogeme, ei taga ta olemasolu, sest selle hulgas me sageli kogeme olematut olevaks (igasugused
hallutsinatsiooni taolised nähtused).
Kuid pole ka mingit baasi, mille alusel võiksime eitada “mittemina” olemasolu ja kuulutada ta oma
fantaasiaks või ulmaks. Alles
siis, kui küsimus asetada kausaalselt, ta läheb teravaks: kes põhjustab meie kogemused
välismaailmast, kas meie ise või
välismaailm? Välismaailm eksisteerib ju ka siis, kui ta meis ei põhjusta midagi, ka siis, kui inimesel
pole mingit vahendit ega
võimalust suhelda temaga. Seepärast pole kindel, et kõik meie kogemused välismaailmast on
välismaailma põhjustatud. Arvatavasti
asi on nii, et mõned kogemused küll, teised mitte, ning on võimatu leida kriteeriumi otsustamiseks,
mida me kogeme ja mida
luuletame juurde. Lange vist arutles silma kallal ja leidis, et ta võib otsustada koguni vastuolus meie
teadmistega.7 Meie teame, et
jooned on rööbiti, aga silmad ei hooli teadmisest; teame, et ristil on puudu mingi osakene, silm ei
tarvitse seda tunnistada. Taoliste
“meelepetete” võimalus juba näitab, et inimene ei asu kuigi kindlalt siinses maailmas, et tema
meeled teevad maailma, ei registreeri
üksnes. Pole õige, et maailma teeb ainult mõistus, teda konstrueerivad meeledki. Ja nende kahe
koostöö tulemuseks hangitud
kujutlus maailmast on üksnes inimese maailm. Mingist objektiivsest tunnetusest ei saa olla juttu.
Demokraatlike printsiipide kohaselt
peaks inimene tunnistama, et kalade ja putukate maailm on “tõeliselt reaalne”, sest neid on rohkem ju
kui inimesi. Samast punktist
kerides edasi peaks aga väitma, et nagu kalade maailm on nende struktuuri produkt, nii meie omagi.
Edasi saaks väita, et
välismaailma polegi, et kõik, mida tunnetame, on üksnes meie keerulise struktuuri peegeldus
mingisse moondavasse pimedusse.

Sellest oletusest paistab vaid üks võimalus pääseda. Kui meie maailmas leiame midagi
“mõistusevastast”, siis võime üsna kindlalt
väita, et just see on “tõeliselt reaalne”. Meie mõistuse peegeldus ta ju pole! Nii siis: absurdum ergo
est! Igatahes on see just
credo, quia absurdum väärtuslik osa. Kuid seegi on pilliroost kepp vähemalt sageli. Avastatakse ju
võimalusi seletada
“mõistusevastaseid” nähteid mõistuse abil, absurdsete nähete arvu kahandamine on teadlaste
ülesandeks. Teisiti see tähendab:
meie ei tunne veel oma mõistuse salaurkaid ja paljud tema projektsioonid võõristavad meid praegu
ning lähemas tulevikus. Paistab,
et see vaateviis on õigustatum, parem kui eelnenu. Aga ometi absurdum ergo est lohutab natukene,
kergendab olemist piskuks
ajaks. Nii kauaks kuni meile selgub, et näiline absurdsus kaob, kui kohandame, avardame või
hakkame selgemini taipama mõisteid
ajast ning ruumist. Need kaks on meie tunnetuse tugisambad praegu, mitte substantsi–mateeria või
liikumise–vaimu probleemid, –
sest nad paistavad absurdsemad viimastest.

Mis on maailm või mistahes asi “iseendast”? Seda mu meelest on asjatu küsida ja kaalutellagi, sest
selline küsimus tähendaks ju:
mis on pingviin siis, kui poleks olemas midagi muud? Kui ei oleks ühtki vaatlejat, ühtki suhtlejat?
Muidugi võib siit järeldada edasi, et
ükski asi pole muud kui teatavate suhete summa ja maailm kõikide võimalike suhete kompleks.
Säärane väide ei tarvitse olla
liialdus, kuigi me ei suuda kujutella, kuidas saab olla suhtumist ilma suhtuvata, ilma mingi
substantsita. Võime küll pidada
igasuguseid subs- tantse relatsioonide saadusteks, aga sellega rida on vaid venitatud. Peame oletama
mingi “metasubstantsi”, mille
relatsioonide saaduseks on substants tavalises mõttes. Kuid ükski selliseid ridastamisi ega selle
üksikfaase ei võimalda meile uut
vaatepunktigi.

Uusi vaatepunkte võimaldab ainult sama kogemuse teisiti väljendamine, mitte kausaalse aheliku
konstruimine teatava nähte nn.
seletamiseks, vaid selle nähte käänamine kõikide võimalike valgustuste käes. See on ainus
uurimismeetod maailma või iseenda
tunnetamisel. Palju ta ei anna, aga paremat pole.

Täiesti lapsikul, egotsentrilisel faasil kogeb inimene vaid “mina” ja “mittemina”. Et ta aga enda
juures peagi hakkab taipama
põhjuslikkust, niipea, kui ta midagi teeb, hakkab pääle sellega “mina” lõhestamine. Samade võtetega
ta lõhestab “mittemina”. Terve
toimingu viimatiseks tulemuseks on mõistete: vaim (primaarselt “mina”), aine (primaarselt
“mittemina”), kausaalsus (primaarselt
tegemine– liikumine) kujunemine. Ja just need on kõige algelisemad, kõige egotsentrilisemad
abstraktsioonid, millede kallal
filosoofid enam ei peaks rumalutasa pusima. Need abstraktsioonid on juba ammu transformeerunud
vähem egotsentrilisteks, on
saanud nimedeks teadvus, ruum ning aeg. Faktiliselt on nad rakendatavad samadele fenomenidele kui
eelmised, aga nad
väljendavad neid teisiti. Teadvus on impersonaalsem kui mina, ruum on ebamäärasem kui aine ja aeg
pole nii naiivselt
antropomorfne kui kausaalsus. Teisi sõnu, esimese abstraktsiooniseeria baasiks on MINA, teise
baasiks NÄHE–SÜNDMUS ja
nende kõrvuti tunnistamine filosoofilises arutelus on solkinud selle ära. Arutellakse täiesti tõsiselt, et
minal on teadvus, mateeria
vajab ruumi ning kausaalsus aega!! Nagu oleksid need vajalised atribuudid! Ometi on esimene seeria
ainult üks teise
singulatsioone. Kausaalsusest saab rääkida ainult siis, kui inimene sündmustereale ehitab seinad
vahele ning neid üksiklõike käsitleb
nagu indiviide, nagu iseennast. Mina on olemas ainult siis, kui ta tegeleb oma kehale piirdunud
teadvusega. Mateeriast saab vaielda
ainult seni, kui on tegu lõigetega ekstensiivsest. Liiatigi on teine seeria koeksistentne, üksikud
liikmed vastamisi sõltuvad, esimene
mitte. Mina, mittemina, kausaalsus on kujuteldavad kõik eraldi. Teises sarjas ainult ruum tundub
nõnda absoluutne, aga see tunne
on olemas sellepärast, et ruumil meie kujutluses ikkagi veel on juures mateeria varjund. Mulle
paistab, et esimeses sarjas
kausaalsus nõuab teiste olemasolu, aga leidub inimesi, kes teda suudavad kujutella absoluutselt.
Samal alusel kaalutelles on ju
võimalik, et teises sarjas ruumigi peab kujutlema interrelatsioonis teadvusega ning ajaga, et teda
mõista paremini.

Sama nähte vaatlemine ja sõnastamine võimalikult paljudelt külgedelt, teisi sõnu, tema
kataloogimine väga mitmel kombel, on ainus
tee avardada oma tunnetust. Teadlased tavaliselt ei hooli sellest, vaid taotlevad igale nähtele vaid
täpset ja kõikeütlevat märki
kataloogis, unustades, et kui juba ühtki raamatut pole võimalik nõnda kataloogida, veel vähem siis
nähteid nagu kiirgamine või
gravitatsioon. Kui keegi ütleks, et kiirgamine on tähtede instinkt või tingitud refleks, siis saaks
naerda. Minu meelest aga mitte selle
inimese, vaid üldse nende terminite üle, sest nad on vaid “peenemad, siivsamad” nimetused, mitte
sama nähte
mitmetisõnastamised. Seaduste ja hüpoteeside tegemine teadustes on samuti vigane. Kolmele nähtele
ühine nimetatakse seaduseks
ja rakendatakse siis neljandalegi. Hüpoteesidega veel halvem. Küsimused seotakse puntrasse, siis
hakatakse neid taandama, üht
tuletama teisest – viimasele saab anda seletuse. Seepärast, et ta on juba väga abstraktne. Aga just
selsamal põhjusel on viimased
küsimused vastatavad väga mitmeti. – Talitanud nii, näitab teadlane, kuidas kõik probleemid ja
nende taga reaalsus tuleneb tema
hüpoteesist. Mispärast seda hüütakse teaduseks, ei taipa mina, umbes nii mängivad ju lapsedki
häälikute, sõnade, hinnangute ja
klotsidega, tunnistades ühe seletatamatu nähte inhärentseks teisele seletatamatule, nagu mateeriale
liikumise ja igavesuse. Kuid
seejuures tegemata lihtsaidki järeldusi. Jättes panemata tähele, et nende eelduste kohaselt üksikasjad
on illusioonid ning naiivselt ja
ebateadlikult ikkagi uskudes, et on liikumata ainetki! Asjade illusoorsust säärased lapsfilosoofid
sõimaksid metafüüsikaks, kuigi see
järgneb eeldustest. Seepärast mulle meeldivad hindud ja eriti taolised tigedad järeldajad nagu see, kes
atomistidele seletas tapmise
võimatust (mõõk saab ju liikuda vaid aatomitevahelisi tänavaid pidi). Säärane nöökimine sundis
atomistid mõtlema elu üle ja
muutma vaateid tema suhtes. Aga, kui me suu räägib ja sulg kirjutab igavesest liikumisest, mõistus
aga seda ei tunnista, olgem siis
parem vakka.

Gravitatsiooniteooria tõepoolest kõrvaldas naiivse-filosoofilise kausaalsuse teooria, sest kõik

muutused ürgses kaootilises või
äärmiselt korrapärases liikumises tulevad tema arvele. Võis aga väita ju vastupidigi, et algselt
universumi aine seisis harmooniliselt,
siis aga kuskil juhtus pisikene viga, algas liikumine ning see nüüd pidevalt läheb keerulisemaks ja
tema kvantum suureneb. Kõik
need kolm võimalust sarnanevad selles, et postuleerivad teatava ürgseisukorra, mida gravitatsioon
hakkas teisendama, ja selleski, et
nad ei anna kujuteldavat pilti lõpust, vaid üksnes algusest. Nad jäävad võlgu vastused küsimustele:
mis siis, kui liikumine
universumis on läinud äärmiselt korrapäraseks, äärmiselt kaootiliseks või ta kvantum kasvanud
lõpmatusuureks?

Võib paista nagu oleks entroopiateooria vaid neljas võimalus, mis algab liikumise maksimumiga ja
lõpeb harmoonilise miinimumiga,
energia–gravitatsiooni surmaga soojuseks, mis pole soojus. Aga, et see teooria annab pildi vaid
lõpust, mitte ei saa anda algusest,
on ta ometi midagi muud. Ja temagi on vastu mõistusele. Kuidas sai olla universumi, milles leidus
kõike muud pääle soojuse? Mis
on universum, kus aine enam ei liigu, on gravitatsioonilt absoluutselt tasakaalus?

Katsed kuidagi piirata entroopiaseaduse ulatavust on samuti inimlikud– mütoloogilised nagu see
seadus isegi. Robert on surelik,
tähendab liikumisenergia universumiski peab surema, transformeeruma miskiks muuks nagu seegi,
millest ehitati Robert. Taoline
mütoloogia on tegelikult gravitatsiooniteooria, kuid siiski raasu abstraktsem, pisut “õigem”.
Entroopiateooria tume punkt on just
soojus. Soojus on teatav lainetus, mis eeldused on siis energial degradeeruda soojuseks, mitte,
ütleme, elektriks? Aga seegi muudab
asja ennast väga vähe. On vaid inimlik lollus mõtelda universumi otsa või algu.

Ka evolutsiooniteooriaga pole asi parem, temagi on katse hiilida mööda Hume'i põhjendustest
kausaalsuseteooria naiivse kuju vastu
sellega, et üldiselt lepiti kokku mitte kõnelda algusest ja lõpust. Elu tekkimisest ometi nad pidid
kirjutama “teaduslikke” müüte, sest
nad ei loobunud elusa ja elutu looduse eraldamisest. Tavaliselt nägid elusat keerulises -
süsinikuühendis, ütlesid kvantiteedi andvat
kvaliteedi. Teame praegu, et kvaliteet ei sõltu vaid kvantumitest, vähemalt sama palju koetisosade
asetusest ruumis. Alles sellega
on välditud ning ületatud naiivne kausaalsuseteooria ning mateerias endas kätkev evolutsioon
muutunud naljakaks müüdiks.
Mateeria nähtavasti sisaldab üksnes mingi “energia”, mis hakkab avalduma tema osakeste teatava
asetuse puhul. Elul on tegemist
geomeetriaga, mitte aritmeetikaga. Minu meelest on klorofüllgi elusaine, aga samad aatomid teisiti
asetatult enam mitte.

Sellega on ajafaktor üldse kadunud, arvufaktor on tähtsusetu, mateeriafaktor on vaid gravitatsioon

teisiti sõnastatult. Päämiseks
faktoriks on ruum, võibolla ainsaks. Mateeriat on ju võimalik võtta ruumi puudumisena teataval
kohal, vastupidine on mõttetu.
Tühikute vahelduvad konfiguratsioonid annavad kõik oleva, nende vahelduvus on aeg,
konfiguratsioonide detailide nidusus
gravitatsioon. Kui dimensioone on üle kolme, siis võiksid tühikud-mateeriapunktid olla samas
relatsioonis neljanda dimensiooniga
nagu pind kolmandaga.

Neis küsimusis ma pole jõudnud suuremale selgusele. Küllap keel on piisamatu väljendusvahend,
küllap ma pole mõelnud nii, nagu
probleemid nõuaksid, igalt küljelt ja kõigiti. Aga viimati paistab kindel, et mõistus polegi õige
vahend tõe leidmiseks. Inimene
arendas teda ju toidu hankimiseks ning ellujäämise kindlustamiseks, sest ta meeled polnud selleks
küllalt võimelised. Ja üksnes siis,
kui nende tõdede taipamine tagaks lõppematu toidutagavara või igavese elu, tegeleks mõistus
nendega rahuldavalt. Praegu on aga
lugu nõnda, et mõistus kardab neid küsimusi vähendavat elusust ja tõrjub vastu. Ja seda täpselt
niisama nagu algelisemate inimeste
meeled ning tunded kardavad mõistuse surmavat hõngu. Teisi sõnu, inimeses on tekkimas üks uus
võime, kuid mõistus takistab
tema funktsioneerima hakkamist nii, nagu ükskord minevikus meeled ja tunded takistasid mõistust
ning püüdsid näidata, kui kahjulik
ta on elule ja koguni ohtlik. Ma tean seda, kuid ei looda, et suudan vabastada uue võime oma
“tagurliku” mõistuse halvustava
kontrolli alt. Mõned hullud ehk suudavad.

Seepärast ongi väga raske mõtelda midagi läbi põhjalikult. Nagu kõrv on valinud õhulaineist üksnes
teatava kvantumi ja ühe sarja
kuulamisel ei kuula muid, nõnda mõistuski. Ta ei taha lahkuda harjunud teelt, talle on see hulga
raskem kui meeltele. Isegi puiklev
kõrv orienteerub ümber üsna ruttu, mõistus mitte või äärmiselt üürikeseks. Paarist meeldetuletamisest
piisab ju kõrvale päris uue
akti alustamiseks, aga mõistus on nagu vana hobune, kes vaid hetkeks tõmbab vankri välja roopast ja
kohe tagasi. Need hetked on
meie “inspiratsioonid”, need näitavad, mida suudaksime mõistusega. Kindlasti on meist algelisemad
loomad samuti hädas meeltega.
Koer kindlasti pole tõrges, vaid ta ei kuule inimese hüüdu, kui ta parajasti kuulab muud. Ja ometi on
loomade elu veelgi enam
kuulmine kui meil.

Kvantideteooria tulemuseks peaks olema, et liikumine üldse on näiline, nagu Zenoni noole loos. /8/
Ruum peab olema atomistliku
struktuuriga, sest on nõnda, et kvant ei liigu kui kaugele, ta ainult virgutab teise. See suhtlemine on
aga reaalne, näib meile vooluna.
Vastupidi, Bergsoni eeldusil peaks kvant olema abstraktsioon, lõige voolust. Liikumine on olemas,
aga suhtlemist kui niisugust ei
saa olla. See tekib alles siis, kui meie oma abstraktsioonid uuesti jatkame kokku; relatsioonid on
liikumise tükid, pseudoliikumine.
Voolust tehtud momentvõtted hakkavad omavahel uuesti kokku. Mõlemad vaateviisid on äärmused ja
seetõttu mõlemad õiged:
valgus on korpusklite liikumine ja siiski lainetus, kvantide hulk annab interferentsirõngad, aga
relatsioonid jäävad niigi
problemaatilisiks mitmeti.

Mina ei suuda uskuda, et me suhteid asjade vahel tajume tajudes asju. See ju teisiti sõnastatult
tähendaks, et me tajume kausaalset
konneksi asjade vahel. Võib ju küll väita, et kausaalse konneksi tunnetamine moodustabki asjade
tunnetamise, et asi meile pole
muud kui komplekt suhteid. Aga see väide pole õige: meie ei taju asjade suhteid omavahel, harva
üldse tegeleme sellega. Suhetame
asju aastatuhandete kestel kujunenud kataloogiga, üliharva katsume parandada kataloogi ennast. Pole
siis õigus neil, kes väidavad,
et meie tajumine koosneb kvantidest, mida seostab mõistus ega vastupidi neil, kes väidavad, et
avastame kvandid alles taju terviku
analüüsimisel. Meie kataloog on nagu rahakapp, ta avaneb ja viskab välja teatava kindla kaardi siis,
kui fenomen välismaailmas
puudutab teatavat nuppude kombinatsiooni. See kaart esineb vastavalt inimese keelele ja ta
intelligentsile, – seepärast on ka
võimalik sobimatu kaardi väljalibisemine. Igatahes on sellele kaardile märgitud ka kõik seni kogetud
relatsioonid, s.t. vahetult ühele
fenomenile eelnenud ning järgnevad fenomenid umbes nii nagu koolipoiss kirjandit sügisest algaks
“suvele järgneb...” ja lõpetab
“järgmine aastaaeg on...” See on hää paralleel selleski, et sügise algus on suhteline (astronoomiline,
koolialgusest sõltuv,
temperatuurist jne.). Tähendab, meie kogeme midagi ebamäärast, mille mõistus analüüsib küll. Kuid
mitte igal juhul uuesti ja üldse
mitte seda ebamäärast, vaid tema kohta peetud kaarti. Suhted ja seega kogu kausaalsus on imandused
vaid, neid meie ei koge, ei
taju, ei tunneta. See aga tähendab, et võiksime oma ebamäärast taju analüüsida teisitigi. Kui teeme
seda, siis avastame midagi uut,
tavaliselt aga ei söanda (kartes hullust), ei oska või enamasti ei viitsi.

Kausaalne seos ehk kõigi asjade suhtumus on imandus ja väga kahtlane, kas midagi sellist reaalselt
on olemas. Elektroni
eemaletõukumine teisest jne. ei tõesta ta olemasolu, palli põrkumine samuti mitte. Sest kõigil taolisil
juhtumeil kehtib energia
säilivuse seadus, muutunud on ainult ta jaotus. Säärasel korral on palli põrkumise põhjuseks
samahästi pall kui see, mille vastu ta
põrkub, tulemused samuti on kahepoolsed. Ei saa ütelda, mis on põhjus, mis tulemus. Ja ka seda,
milles seisneb suhe.

Nagu kass tassib poega, nagu koer oma raipetükki peidab üha uuesti, nõnda teeb inimkond oma kalli
mälestisega, “lapsepõlve
usuga” kausaalsusse. Ta visatakse kuskilt välja, uue nimega ta hakkab end teisal õigustama. Endised
väited selle kaltsnuku vastu
tulevad sõtta ja inimkond otsib nukule uue ameti ning ülesande. Vahel tehakse koguni nagu
Buddhaga. Ta kuulutas kausaalsuse
illusiooniks, asjaks, mis lakkab eksisteerimast, kui teda ei toideta usuga. Aga ta järglased tegid
temast kausaalsuse arhiapostli! Kui
piirata kausaalsus suhtlemisega võib ta olla õige. Aga igasugused tingimised, põhjustamised,
tekitamised on kindlasti muinasjutud,
meeleheitlik püüd kogu maailm muuta feodalistlikuks ühiskonnaks, milles põhjustajate ja toimetajate
vahel on viisakad piirid.
Korralik kommunistlik ühiskond peaks muigama selliste kausalistlike müütide üle, sest tema
eelduseks on ju kõikide koostöö ja
suhtlemine. Mitte hierarhilised read.

Aga mina ei näe enam seda uut aega. Matemaatika on tunnistanud enda jõuetuks kolme keha
probleemi puhul, ta tuleb toime vaid
arvutustega, milledes üks käsib, teine kuulab. Ainult üksikjuhtumeil võib liikumise võrrandis olla
kolm tegurit. Kümnest või sajast ei
maksa rääkida.

Olemise tõestamiseks ja tegelikult, ainsaks tõestuseks on siiani kasutatud kausaalsuse fakti. Kui
midagi põhjustatakse, midagi
tehakse, siis ollakse ju ning olev on tehtugi. Aga see ei tõesta midagi, otsustuse teeb tegija ise.
Seltskonnas ei piisa sellest,
filosoofiale peab piisama. Teiste inimeste nõustumine meie väitega ei tõesta midagi. Kui nad ei
tunnistaks meid ja meie olemasolu,
siis nad sellega eitaksid oma eksistentsigi.
Tänan Jumalat Jeesus Kristuse läbi, et olen mõistnud Buddha õpetuse. On väärt palju tänu, sest vähed
mõistavad ega saa õpetada
teistele midagi, nende keel ei võimalda. Eesti keeles tuleb ta otse lööklauseliselt rabav ja lihtne.
Olemine on oletus ja kannatus on
väljakannatamine. On keegi, kuid see keegi pole see, mida nimetame minaks või mõistuseks – kes on
teadmatuses, mõistmatuses,
rumaluses (avijjâ). Ta oletab (upâdâna) midagi vormilist, kujulist (rûpa), tal on selle suhtes
ebamäärane tunne (vedanâ), ta läheb
teadlikuks selle olemasolust (saññâ), hakkab teda kujundama analüüsides ja fantaseerides
(samkh&acric;ra) ja hangib tunnetust
nendest, olles täiel teadvusel (viññâna). Ja neid viit up&acric;dânakhandha't nende sisudega inimene
hakkab pidama “minaks”,
seda, mida nad ilmutavad, reaalsuseks, kuigi kõik on ainult üks vaatlemisvorm ja selle tulemused. On
võimalik kujutella muidki
vorme. Inimese suhtes on tal aga tulemused eraldamatud “reaalseist”, pimedas võib lõvi kuju peljata
nagu lõvigi ja upâdâna uhab
meist välja kõik vasturääkiva endale.

Kuid oletatu on ühtlasi kannatus. Kannatamine on oletatu väljakannatamine, tema tunnistamine. Et

kannatus ja fenomenaalne
maailm võrduvad, siis loomulikult – kannatuse põhjuseks on põhjusteotsing, ühe khandha
õigustamine teise varal ja sellega avijjâ
säilitamine. Ainus tee vabaneda kannatusest on loobuda avijjâ'st ja upâdâna'st.

Aga, kes loobub? Mitte upâdâna kaudu tekkinud, khandha'dest koosnev mina, vaid keegi ajatu,
ruumitu hulkur, kellele tema
avijjâ on ehitanud üha uusi hurtsikuid ja seletanud teda ennast nende khandha'de varal. Mis see keegi
on ja milline on
“mittetema” pärast seda, kui ta loobub avijjâ'st, on sõnastamatu, sest keel on khandha'lik. Ükski
termin ei kehti tema kohta, kuid
ka see mitte, et ükski termin ei kehti. Ta on ainult väljaspool olemistõestuste otsatut ahelikku.

Selles viimases mu arusaam Buddhast läheb lahku kõikide teiste omadest, isegi R. O. Frankest, kelle
teeneks on Buddha
vabastamine nidâna-ahelikust, mida tavaliselt peetakse Buddha olulisimaks õpetuseks. Muidugi,
Buddhale see “mina” (attâ; âtmâ)
ei eksisteerinud, kellest kaasaegsed nii lobisesid, aga talle ei eksisteerinud eksistentski. Seepärast ta
loobus kõnelemast nirvâna'st
ja sellest, kes “saab nirvâna”.

Mõistagi, see vaateviis on eurooplasele äärmiselt vastik nihilism. Sest kogu meie kultuuri
põhieelduseks on olemine. Siin aga tolle
igavese ränduri kohta ei tohi ütelda, et ta on olemas, kuid vastupidistki mitte. On postuleeritud
reaalsus, mille kohta on vigane teha
mingeid eksistentsiaalseid otsustusi. See tähendab meie keeli: ta kohta ei saa väita midagi. Ja just
selle fakti pärast budism tundub
lähedane Bergsonile ning teleoloogilistele mõttesüsteemidele, neis on ju saamine tähtsam olemisest.
Ent “bergsonistidki” usuvad
olemist, dünaamilist muude meeste staatilise asemel, seepärast bergsonism pole veel budism. Samuti
näiliselt sarnaneb budism igale
liikumist olemise arvel rõhutavale filosoofiale (mateeria igavene liikumine) ja igale usundile, mis
nõuab meeleparandust.

Kristluse korral probleem on aga teine, mulle vähemalt. Tundub, et kristlus oli seesama õpetus
hilisjuutlikus fraseoloogias. Taevariik
tuleva, kuid ometi inimeses praeguoleva suurusena ei ole uus eksistentsi vorm, vaid nähe, mis on
väljaspool eksistentsi. Kristuse
ülestõusmisega on deklareeritud, et olemine sünni ja surmaga on vaid “tervemõistuslik” vaateviis
(avijâ). Ja lunastus on
võimaldamine inimestele vabaneda upâdâna'st, kuid lunastus ei seisne surmas (muile kui juristidele ja
preestreile), vaid
ülestõusmises. Ubiquitas corporis Christi /9/ on selle õpetuse viimne väljendus ja ubiquitas tegelikult
viib Kristuse väljaspoole
“eksisteerimist”, Kristus on ju võrrutatud juba ruumiga ja see on meie kõrgeim abstraktsioon, on
dharmakaya. /10/

Taipan küll kõike seda, aga vaid teoreetiliselt. Teised küsiksid tingimata: mis on siis, kui olemist ei
ole, taipamata, et sellises
lauses on kaks viga. Minule on teine viga omasem esimesest ja tema takistab minekut üle teooria.
Ütelda, et olemist pole olemas,
on samuti vale nagu väita, et ta on. See termin tuleb unustada ning asendada miski muuga. Meile see
on raske, sest “on” on
äärmiselt sagedane sõna meie keeles, “saaminegi” peaaegu täiesti puudub.

Võib nüüd ehitada reaalsuse üles uuesti kasutamata olemist. Aga selleks tuleb avastada, konstruida
uus keel või loobuda keelelisest
mõtlemisest. On ju olemas pildilinegi, mis vahel funktsioneerib enne magamajäämist,
assotsiatsioonides, aga nii kiireis ja kummalisis,
et tavaline mõtlemine, kui ta siis hetkeks virgub, ei taipa teise teid. Võibolla, kui see mõtlemine
läheks teadlikuks, meie maailm
üldse muutuks põhjalikult. Tean oma käest, et selgelt taibates vägagi “abstraktset” tõde see tundub
lähemal pildile kui võõrkeelsele
lausele või keerulisele võrrandile, nagu ta on olnud enne. Huvitav oleks teada, kuidas mõtleb
kurttumm, kes ei oska lugeda, pime,
kes ei kuule, ent tunneb pimekirja.

Siin on väga palju asju, mida ma ei taipa veel või ei taipa iialgi. Meditatsiooni faasides esineb ruumi
ja teadvuse lõpmatuse järel
midagi, mis Winternitzile /11/ on Nichtssein ja Neumannile /12/ Nichtdasein. Millisel faasil aeg
muutus olematuks? Kas see
mitteolemine on sama, mis väljumispunkt ja teooriast saanud praksiseks või midagi muud? Mu
meelest on võimalik ruumi ja
teadvust tunnetada pärastki loobumist eksistentsist, sest kumbki neist pole ju olemine tavalises
mõttes. Puudus on vist selles, et neli
esimest meditatsiooni faasi on mulle saavutatavad, järgmised mitte. Samal põhjusel vist on mõned
muudki üksikasjad mulle
taibatamatud. Nirvâna tavaline võrdlemine saarega, sinnaläinu pidamine kustunud sädemeks –
sisaldavad palju rohkem, kui taipan
mina. Liiatigi Mahâparinibbânasutta's Buddha viimaste sõnade hulgas on juhis seda saart otsida
ainuüksi enda seest ning
õpetusest, kuskilt mujalt pole teda saada. Aga siis nirvâna pole kosmiline olukord (lõplikult surnud
aine või hävinenud aine) nagu
arvasid pärastised. – Igatahes, igavene elu on inimesele Indias samuti vastik nagu keskmisele
eurooplasele suremine ja kadumine.
Minule nad on mõlemad vastikud ja seepärast mulle meeldib Buddha, kes tundis samuti ning leidis
kolmanda tee, *! /13/ Ei tarvitse
ju koguni Pauluse ?? olla midagi muud kui nimetus tundmatu jaoks, igatahes ta ei erine milleski
mahâyâna'laste termineist maitrî ja
karunâ. Aga neil pole midagi tegemist “endaohverdamisega”, nagu arvavad “vagad”, sest iga
ohverdamine eeldab “olemasolu” ja
“mina”. Niikaua, kui need mõisted veel figureerivad inimeses, pole ta budist ega kristlane: agape
pole siis agape, kui mõtlen, mina
teen seda; karunâ pole kaasatunne, kui selles tegeleb mingi mina.

Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest *

Augustinus juba julges öelda, et kogu inimkonna kiusatustega täidetud elu on ainult komejant.
Villiers de l'Isle-Adam arutas seda
pikalt ja väitis, et koguni see inimene, kes kinnitab, et tema on ehtne ega mängi teatavat osa, ometi
teeb seda. Sest sellise eitajanagi
on ju tal tegelikult kindel osa komejandis või kurbmängus – kuidas keegi võtab. – Küllap neil on
õigus.
Kuid vaieldavaks jääb, kas pääle selle näidendiosa, kõikjalt nopitud mälestuste-aarete, inimese
“mina”pole siiski veel midagi?
Budistid ütlesid, et “mina” on ainult sihukene keskaegse farmakopoia kümneist ravimeist tehtud
segu. Aga Buddha ise, ja
T^sandrakirti /1/ veel kaua pärast teda, oskasid minna sammukese rändamiseteed edasi. Sest: milline
osa segust oleks võimeline
tunnetama, et ta on üks paljudest? Seda peab tegema keegi väljaspool neid. Tähendab, inimene on
muud ometi veel kui vaid see
konglomeraat-näidendiosa. Aga, mina küll ei oska öelda, mis või kes on see endakaeja, oma
naeruväärsuse kogeja. Ta võib ju olla
aegamisi tekkinud isiklikum näidendiosa, see kriitik, kes ise ei ole midagi. Mingi olend, kes ei tee
muud, kui reguleerib
konglomeraadi koosseisu. Kuid säärasenagi ta on pisut enam kui konglomeraat. Ta ei ühtu
psühhoanalüütikute “üliminaga”, too on
ainult näitejuht, mitte uute joonte paigutaja näidendiosasse, mitte koosseisu kriitik. Buddha ehk
teadis, kes ta on ja, kas ta on
suuteline üldse muuks kui konglomeraadi lõhestamiseks ja ettepanekute tegemiseks teisendada
struktuuri? Mul on küll hõlbus
rääkida sellest vaatlejast-kriitikust, kuigi tema minus alati ei tea, kust on pärit konglomeraadi üksikud
osad ja kuidas nad minus on
kasvanud edasi ning kokku. Enamik inimesi üldse ei tunne osa, mida nad näitlevad,
konglomeraadina, veelgi vähem siis, et see on
omandatud tavaliselt raamatuist ja muudelt inimestelt. Nemad peavad seda oma “minaks”, oma
kvintessentsiks, mis tegelikult on
solk kümneist tinktuuridest, pulbritest ja võietest. (Enne tarvitamist loksutada!) See pole endaülistus,
vaid tunnistus, et ma ei kõlba
siia maailma, sest ei võta tõsiselt oma “mina”. Olen nii vaene nagu vähesed: mul ei ole “mina”
(tavalises mõttes), sest Shaw ja
Huxley oma ei erine minu omast. Ta ei tee mind “indiviidiks”, seda teeb ainult
konglomeraat-“mina”. Vaevalt leidub inimesi, kelle
“minad” ühtuvad, on vaid üksikuid sarnaseid jooni ja üldinimlik taust, nagu mainitud solgis vesi.

Üldinimliku tausta moodustavad tungid ja soovid ning ebamäärased iidolid nagu õnn, saamahimu,
kuulsus, võim jt. Kõik need
põhjustavad konglomeraadi kogumise ja määravad ta tegutsemise suuna ning sihi. Kui inimene juba
on korjanud käputäie tundeid ja
tarkusi tsitaatide näol kirjandusest või teistelt, siis ta püüuks jääb “elada nende tasemel”. Kõigil ta
endaväljendusil peab olema
kirjandusest tuttav kuju või sellega sobiv. (Siit saab alguse “südametunnistus” ja endaga
maadlemised, sest “sobimine” on ju
ebamäärane mõiste.) Näiteid on selleks rohkem kui vaja. Viimati võib inimene saavutadagi oma
“paleuse”. Leidub rohkesti inimesi,
kes on väga sarnased mõne kirjaniku sangaritega, kuigi enamasti mitte täiesti, sest ollakse lugenud
enam kui üht. Siingi avaldub
selgelt ometi erinevus elusa inimese, looja ja palja elukandja, kopisti vahel. Esimesed arutlevad:
mida teeks, tunneks, ütleks mu
asemel “Õpetaja Metskass”? Teised kulutavad elu selleks, et lavastada loetud situatsioone
võimalikult vastavalt originaalile.

Mõni mees hindab naist, kes on “kirglik, kuid ühtlasi pisut kurb ja pisut irooniline” alati või teatavail
puhkudel. Ei maksa uskuda
tema olnud tabula rasa ja aegamisi kogenud selle ideaalseks. Paarist romaanist kombineeritud või
ühestainsast. Aga too mees
võib minna niikaugele, et riputab selle sildi igale naisele, kellega tegeleb; tema “mina” muidugi ei
tohi tegelda teissugustega! Kuid
tema “allkeha” sageli ei funktsioneeri küllalt kirjanduslikult! Oh, pettumusi siis ja piinu patustamise
pärast! – Sellest näitest jatkub,
sest inimkonna elu koosneb tuhandeist taolisist veidrusist.

Võimalik, et enamik inimese eluavaldusi, tema sihid, ideaalid, “tõekspidamised”, põhimõtted, terve
tema näidendiosa – on ainult
selleks, et pääseda mõtlemisest. Mõtlemine on inimesele sama vastik nagu lapsele õppida
ükskordühte või võõrast keelt. Igatahes,
saamahimu kohta Stevenson ütleb õieti: You wish to possess them in order to think no more about
them. /2/ (Will o' the mill)

Selle korrelaadiks on hirm igasuguse liikumise eest. Keegi ei taha tunnistada, et ta eile eksis, kuigi
see tähendab ju vaid, et ta on
targem näha, on muutunud täna. Mulle on heidetud ette, et ma ei mõtlevat sama, mida
neljateistkümneselt! Emad ei suuda vist
leppida sellega, et lapsed ületavad teatava vanuse! Ja kuidas veel on pahandatud iga muutuse üle
ajalookäigus! Magada on
inimkonnale ideaaliks ja unistuste sihiks. Ainult rahulikuks magamiseks on inimesed seni vajanud
absoluutset tõtt. Kristluse
“järelkäijate” paradiis pole igavene elu, vaid igavene unelev mõnulemine. Paljude budistide nirvaana
on üksnes igavene ulmadetu
uni. Et mulle see ei meeldi, sõltub vaid tundest, et olemises on nuhtlus, mitte olemise avaldusis.
Mitteolemine seepärast pole
negatsioon, vaid kujuteldamatute võimaluste kogunimi.

Kindlasti, mõtlemine inimesel on alles sama rudimentaarne nagu, ütleme, teol nägemine. Päris
kindlasti mudakukk ei näe tähti, meie
maailmapildile nad saavad aina olulisemaiks. Umbes nii on meie mõtlemisvõimega võrreldes nende
– mitteinimeste omaga, kes
elavad miljonkondade aastate pärast. Mõtlemine pole ju suutnud veel kasvatada omale organit. Ta
elab alles sidejaoskonna
pööningul ning teda aina takistatakse.

Üks hõlpsalt suust väljuvaid väiteid on: oled loll. Samuti: terve inimkond on loll. Aga ei vääri vaeva
konstateerida seda, nagu muidki
endastmõistetavaid vältimatusi. Kui keegi mulle tundtunnilt kordaks, et mu silmad on kõõrdi –
milleks seda rääkida?

Teine ja hullem asi: Inimesed teavad väga hästi, et kogu elu on vilets ja koosneb kannatustest. Ja
ometi nad käituvad nagu
tiisikushaige, kes eelistaks maovähki või pime, kes meelsamini oleks kurttumm. Keegi pole rahul
selle kannatusega, mis on temal;
teiste omad on kergemad ta meelest, sest tema ei tea teistest midagi. Aga lapski arvab, et teise
suhkrusai on magusam!

Kui mõtlejad taipaksid ometi, et erinevad sõnad ei tähenda erinevaid asju, jõuaks inimesed kõik ühe
sammukese edasi. Aga, kui nad
ei taipa isegi seda, et Jumalat võib hüüda mitmeti, mida loota? Ja ometi, mõtlemise piirideni püüdes
ei ole väga erinevate mõtlejate
mõtteil enam erinevusi muus kui termineis. Blake pidas end tõeliseks kristlaseks, mõtles aga nagu
budistid, kelledest ta polnud
kuulnud midagi. Tegi inimese “minast” veidrate nimedega müütilised olendite kompleksid, väites, et
kord nad kõik taanduvad ja
kaovad. Teadis iga moraalse hoiaku relatiivsust nöökides, et helduse osutamiseks on vaja vaeseid
teha – iga moraalne tegu vajab
moraali puudumist. Juba 1788, natuke üle 30. eluaasta, Blake ütles, et the Poetic Genius is the true
Man,... the body or
outward form is derived from the Poetic Genius,/3/ ütles keha olevat selle, mida meeled tajuvad
hingest! Ja 1810 ütles: All
Things are comprehended in their Eternal Forms in the divine body of the Saviour, the True Vine of
Eternity./4/ Ja viimati
1820 paigu oli sellest saanud üliselge väide:

The Eternal Body of Man is Imagination, that is,

God himself
The Divine Body *, Jesus: we are his members./5/

Tegelikult on see üksnes protestantliku dogmaatika ubiquitas corporis Christi tõsiselt võtmine. See
aga ühtub omakorda
budistliku dharmakaya teooriaga. Kõik on jumalik! Aga see pole panteism; Blake ja relativistlikud
budistid väga selgesti taipasid
tavalise panteismi viga. “Jumalik” nirvaana oleneb sellest, kuidas inimene vaatab. Blake'i sõnastuses
meelte konstruktsioon annab
pluraliteedi mulje, ekspansioon annab aga * /6/, kes */7/. Seepärast ongi siis võimalik öelda, et meie
oleme ja meid pole, oleme vaid
aatomid suures KEHAS, kuid jumalikud ainult siis, kui meie kaudu kogetakse ÜHT. Või nagu Blake
sõnab:

To see a World in a Grain of Sand

and a Heaven in a Wild Flower,
hold Infinity in the palm of your hand
and Eternity in an hour. /8/

Muidugi järgneb siis endastmõistagi, et kõik meie tunded, tungid, teadmised ja kogemused on
illusioonid pääle võime näha “ainult
Jeesust”. Ükski neist ega nad kokku ei moodusta “mina”. Kuid “mina” ei saa nimetada todagi võimet
tajuda ÜHT ega “mittemina”
– terve see terminitekompleks on kaotanud mõtte. Ja just sedasama väitsid budistid-relativistid.
Järeldusilt on parem vaadata
eemale, sest need ei sobi kellelegi. Kogu maailm ju usub võitluse sisse! Võitlus tähendab aga
veendumust üksiknähete olemasolus.

Juba seepärast ei saa ükski hävitaja olla tõeline kristlane Blake'i mõttes, ta tunnistab üksiknähteid ja
teeb valikut! Õige inimene on
kunstnik, kes näeb “igavest” ega kopeeri “loodust”. Seepärast Blake peab prohveteid ning apostleid
kunstnikeks ja vihkab teadlasi,
kes ei näe kõiksust tervikuna. Neilt eeldusilt on tal kaheldamatult õigus. Teadus ilma sünteesita,
analüüsiv ja kirjeldav, on lolluse
tippsaavutis (Linné stiili botaanika või kataloogid tähtede positsioonidega jt.). Koosneb väiteist, mis
sarnanevad “eksperimentaalselt
tõestatud faktile”, et sama puu mõõtudelt vähemad lehed on pisema kaaluga tavaliselt – kuigi esineb
erandeid!

Sellinegi seletus maailmale on näiliselt lihtne, tegelikult täis uusi raskusi. On kindel, et me ei saa
öeldud, mis on elevant, kui
D^zalal-ud- din- Rumi /9/ dervi^sid teda katsuvad pimedas siit või säält. Me ei saa seletada, mis on
kimsukapuu, kui kõikide
aastaaegade kujud temast tahta liita. Need lood kehtiksid kõige suhtes, kui suudaksime näha rohkem
pisiasju ja elada kauemini.
Aga sellest ju veel ei järgne, et elevanti ja kimsukapuud pole olemaski. Järgneb alles siis, kui ruumi
saame lõhkuda nii, et mahume
aatomisse ja tuhat aastat kahaneb tunniks. Jääb teatav substraat siis, milles need muutused toimuvad
ja seda (mateeriat ehk vaimu)
me võime hüüda igaveseks, oluliseks jne. Aga ehk on see substraatki samuti illusioon nagu tema
“virvendused” – üksiknähted?
Kas üldse on midagi primaarset?

Blake ning idealistid väitsid, et kuigi kimsukapuu sureb, tema vorm on igavene. Blake oli targem
selles, et pidas “vormi” inimeseks,
teised ei osanuks kimsukapuuga hakata midagi pääle, koeragi vormist-ideest pole säilinud muud kui
hais. Väitega, et koer tõeliselt
on inimene, pääseb küll ühest hädast. Uusi ning hullemaid tuleb asemele. Mis on inimene, kas on
inimene see punkt, millest enam ei
saa kaugemale? Kuidagi pole pääsemist siis mütoloogiast, teaduslikust või teosoofilisest. Ja mõlema
kohta tuleb Butleriga ütelda, et
nad on an expression for our ignorance of our own ignorance./10/

Kui tahe suudab mõjustada meeli sellisel määral, et kuuleme oodatu samme, koguni võime näha teda,
kas siis mitte väga palju
sellestki, mida tajume, teadmata midagi eelnenud tahteaktist, ei kuulu samasse kategooriasse?
Rääkimata hoopis “tõekspidamiste”
tõesusest – juba T^suangtse teadis, et vargaks peetu näib varas. Sama printsiip on rakendatav
kõikjale: meie eelarvamused on
meie reaalsust konstitueerivad tegurid, jah, Protagoras! Kui oleme soovinud kedagi või midagi
nimetada õigeks, hääks või kenaks –
oh, iialgi ei tule põhjenditest puudu! Süda on kaval kasutama kurjasti mõistust.

Tahe valmistab meile palju pahandusi, kuigi ta pole vaba või ehk just seepärast. Viimati tingib teda
ju kõht ja mõni saamahimu.
Tavaliselt samastatakse tahe igasuguste himudega. Aga kõhugi viimne himu on himu eksisteerida.
Aga olla teadlikki eksistentsist.
Ja täpsemalt teadlik oma eksistentsist on see, kes saab valitseda teiste üle nii, et need kaeblevad.
Seepärast on tahegi lõpuks tahe
kellelegi “näidata”, kellelegi “ütelda”. Ta on täidesaatev organ ja ta ülesannete segasus tingib ka
piiride ähmasuse tema ja tunnete
ning himude vahel.

Kui tahet suunavad nähted ei oleks nii isekad, siis vaevalt usundid nii ta vastu sõdiksid ja taotaksid ta
rakendamist teisiti. Aga alles
siis, kui inimene taipab, et ta tahtesund pole üksnes kuri, vaid väga rumalgi, on võimalik tahtmisele
raisatud jõude kasutada
paremini.

Just siis, kui inimesele ei näi põhjust elada, kui ta enam ei tee midagi, ei tunne rõõmu millestki, – just
siis ta ei taha surra. Kas
seepärast, et ootab tagasi endist? Väga kahtlen. Et tal enam pole kaotada midagi muud kui see
elukene? Ei usu hästi sedagi.
Küllap ei saa iialgi teada, miks raugale surm on vastikum kui lapsele. Rauk vist isegi ei taipa ja
muidugi, minagi raugana teps mitte.

Pole igatahes mingit alust arvata “minaks” tahet, kuid ka mitte mõistust, tundeid ja tunge, – kui
“minaga” mõelda midagi
absoluutset ja muutumatut. Paar kraadi palavikku, nad kõik on teisiti. Isegi mõtlemine, mille hindud
õigusega panid kuuendaks
meeleks, tegeleb ju siis väga kummaliselt nagu skisofreenikul, avastab tõdesid, mis hiljem on
koomilised nagu unenägudest. Kuid
teadvuse kaoni liigub inimeses ikkagi päris kindel taip, et palavik on ta meeled kõik muutnud. Kas
teab seda mõistus või teadvus –
mis vahe üldse on neil sõnadel? Mis juhtub temaga siis, kui palavik veel tõuseb ja inimene hakkab
sonima? Kuidas tema kadumisel
tekivad väärkujutelmad, – voodist saab vene lainetel?? Kui vähe on teada inimesest! Arvan, kõrges
palavikus teadvus magab
päriselt nagu sügava une ajalgi; meeled funktsioneerivad küll edasi (mitte nagu unes), aga miski-
keski järeldab valesti. Kuid see
kehtib vaid ühe mu kogemuse suhtes palavikus, siiski mitte täiesti. Teadsin küll, et olen voodis ja
miski vägi ei saa pöörata kummuli,
ometi hoidsin kõvasti kinni kätega, et ma õõtsumisel ei kukuks välja. Seinad olid korralikult paigal.
Asi endalegi oli naljakas, naersin,
kuigi kartsin. Võibolla loeb, et olin siis alles kümne aastane. – Kuid kopsupõletiku palavikus –
kuulmine ja nägemine juba olid päris
piiratud, seinu ei näinud, mõtelda ei viitsinud (nagu polekski, mille üle mõelda), aga teadvus püsis
selge kogu aja. Neist asjust ma ei
saa kuidagi aru, nad jäävadki vaevama. Ainus, mis neist järgneb kindlasti: kogu tunnetuse, terve
“mina”, iga “tõe” relatiivsus. Vastu
võiks väita, et taolisil puhkudel inimene pole normaalses olukorras. Aga, mis tagab meile, et
organism 36,5– 37°C vahel on
võimeline kogema reaalsust õieti (muud tingimused seekord jäätud kõrvale) ja muidu mitte? Meie
“reaalsus” on ehk samuti üldine
väärarvamus nagu mõnisada aastat tagasi dogma orjuse ning parunluse jumalikust päritolust? Kui
miski oleva õigsuses kahelda,
tuleb kahelda kõiges.

Ja siingi on asi palju halvem, kui näib. Väide: reaalsusest saadud pilt, arvamused tema kohta on altid
kliimale, toitumusele,
tervislikule seisundile jm., on samuti väide reaalsuse kohta. Milline kliima või kehatemperatuur
tekitas tema, milline takistab tema
sündi? Või on see väide ise “eksemptne”?

Schleichi/11/ järgi kaovad narkoosi võimed järgmises reas: ruumi, aja, kausaalsuse taip, tajumine
(Wahrnehmung), kuulmine,
nägemine, kompimine, fantaasia, loogika, minatsoon. Ma ei saa küll aru, kuidas fantaasia saab
kaduda enne loogikat, kuid algus on
õige, sest mõned halvad mürgid mõjuvad samuti. – Kas aga kõik? Kas rida äkki ei olene kasutatud
vahendist? Igatahes, kui ruum,
aeg, kausaalsus kuidagi on kõrvaldatud, siis on üliimelik, kui teravaks lähevad meeled ja kui hõlbus
on neid suunata kohalt teise või
ühe asemel võtta teine. Väga lühikese aja vältel inimene võib rakendada mitut, kuid kõik tajud
unuvad niipea, kui teine tuleb
asemele. Kaugemale ma pole saanud, arvan aga, et palavik mõjub taoliselt. Ruum ning aeg ei kaota
olemasolu, vaid on, nagu ei
arvestaks “mina” enam nendega; loetu on umbes samuti elus ning siinsamas nagu lapsel. Küllap
selles asi ongi, miks lapse
fantaasia on hulga elusam ja tema meelteaistingud teravamad – päälmised kihid pole kuigi paksud.
Nad vaibuvad ju magadeski.

Kui nüüd sellest reast hakata otsima tõde inimese struktuuri kohta, tuleneb pisut kindlat ja selget.
Ilmselt, teadvus mingist minast on
olemas siiski veel, kui see “mina” enam ei funktsioneeri. Aga rida ei ole puhtalt geneetiline, meeled
on olemas ammu enne kui
“mina”, fantaasia, loogika. Kas on siis teadvus cum grano salis öeldud, meelte ühendriikide
keskvalitsus ja kõik kõrgemad pinnad
tema organid? Kolm võimet, milledel puuduvad füüsilised organid, milledest kausaalsusetaip võiks
olla üsna individuaalne, ruumitaip
on aga vist peaaegu täpselt sama kõigil inimestel. Nõnda on siis Kanti aprioorsed asjad väga hilised,
kuigi jällegi mitte järeldused
meeltest vaid pigemini fantaasiast ja loogikast. Kas neil üldse on reaalset alust, kas nad on vaid
vormid, mis keskvalitsus teinud
oma kogemuste paigutamiseks? Kas vaid erinevail printsiibel korraldatud kataloogid? Või on nad
algelised meeled: tuleviku olendeil
on nende kogemiseks erilised organid? Seda ei tea. Ja veider on, et Schleichi reas just ruum, mis
paistab silmadega tajutav, seisab
alguses, kausaalsus, näiliselt vähimal määral meeleline, lõpul. Kuid rida on geneetiliselt õige
vähemalt minu suhtes. Mul polnud
ruumist taipu kümneaastaseltki veel, ajast küll.

Klassika materialism on mõttetu niipea, kui tunnistab ruumi olemasolu. Kausaalsus ja aeg on
mateeria aktsidentidena väga lihtsad,
mitte ruum. Ruum ilma mateeriata on mõeldav ja, kui kosmose ainetihedus on 10–34 g/cm3, on tühja
ruumi! Mistahes arvu võttagi,
sellest faktist pole pääsu. Kui aga mateeria kõrval on ruum, ei ole mateeria enam primaarne ja
monistlik seletus universumile on
võimalik ainult siis, kui mateeria kuidagi tuletada ruumist.

Sama halb on teine asi mateeriale, neutroni olemasolu. Kui mateeria, energia, elekter, liikumine on
mitu külge samale nähtele, siis
on võimalik monism. Aga neutroni olemasolu rikub aine mõiste ka sel juhul, kui teda pidada
koosnevaks prootonist ja elektronist.
Osa mateeriat on energeetiliselt neutraalne, osa mitte! Mindki see vaevab. Tahaksin monismi. Selle
saaks vast säilitada mõne uue
oletusega aja või ruumi suhtes, kuid ma ei aima, millisega. Neutron on igatahes nuhtlus, teda ei
tohiks ju eksisteerida. Kas saaks
temast lahti oletusega, et ruum on “negatiivne mateeria”? Kuid säärane nimetus on vaid sõna, mille
taga pole midagi. Liiatigi oleks
negatiivne mateeria kujuteldav vaid liikumisena mateeria liikumissuunale vastupidises. Võiks
arutella edasi, et mateeria
liikumissuund on aeg, negatiivne mateeria-ruum peaks siis liikuma vastupidises suunas ajale. Kuigi
on võimatu ütelda, mida see
väide tähendab, ta ei tarvitse olla ogarus. Aga siit ilmneb vaevalt seletus neutronile, tuleneb ehk vaid
mingi uus monism, mida ei saa
pidada energeetiliseks, materialistlikuks ega idealistlikuks. Negatiivne aeg peaks aga siis mahutama
tavalise aja samuti nagu
negatiivne mateeria tavalise mateeria!

Teadvus ja “mina” on erinevad vist ainult ulatuses. Teadvus eeldab kõige tajutu ning kogetu analüüsi
tulemusi, “mina” eeldab ainult
oma vastandi olemasolu. Arvatavasti tunnevad loomadki end “minadena”, kuid nende teadvus on
üpris algeline. Kiil püüab liikuvat,
olgu söödav või mitte, kanale ei eksisteeri poeg nägemisele, vaid kuulmisele. Teisi sõnu, teadvus on
mõistuse-mõtlemise produkt,
mitte komplekt meelte kaudu saadud andmeid. Aga terminoloogia on selles asjas väga segane, sest
näiteks teadvus ja tähelepanu
sageli täiesti samastatakse, teisal jälle lahutatakse, kuigi tähelepanu on teadvuse pingutamine
tulevikku, nii nagu mäletamine
minevikku. On kaunis kindel, et inimese silmad funktsioneerivad pidevalt, siiski ta paljutki ei näe
ilma, et ta tähelepanu juhitakse
sellele. Veel selgemini see avaldub kuulmisega, vähem muude meeltega. Alles siis, kui teadvuse
analüüsi kaudu üks fakt on
lahutatud teisest, hakkab inimene tajuma seda.

Teadvus seepärast on pigemini ruumiline kui ajaline nähtus. Tema on pigemini kausaalsuse, aja ning
ruumi peegeldus kui olemise.
Peegeldus ses mõttes, et kaunis primitiivne olend teadlikult tajumisel kogeb vaid põhjust, järgmisel
astmel aega-liikuvust ning viimati
ruumi. Teisigi on üsna vähe maailmas. Enamiku inimeste maailmapilt on kas staatiline või võitleb
igasuguse muutlikkuse vastu.
Kolmandate hulka ei julge lugeda ennastki, sest sageli unustan universumi välja teadvusest. Põhjuste
kogemisest meeleldi
loobuksin, need on sama vähe huvitavad ja õpetlikud nagu haisud või maitsed maailma olu
tunnetamiseks.

Unistan siis muidugi uuest inimesest, kel on veel üks pentaad või heksaad meeli, milledest viimseid
vaevalt taipan kujutella. Tajun
uute võimete võimalust umbes nii nagu olend, kes esmalt tundis päeva ja öö vahet, võinuks unistada
silmadest, mida ei saanud tema
ise ega ta järglased. Aga ükskord nad tulid!

Magu on iga meele ju arendanud selleks, et saada süüa ja kaitseda ennast. Aga kõik nad on
üleannetud lapsed, valetavad emale, et
tegutsevad ainult tema kasuks, kuigi hullavad sageli omapääd. Kui inimene suudaks teha selgeks
maole, et on vaja mingit
supernägemist ja superkuulmist lisaks aja, ruumi ja kausaalsuse tajumisele, – küllap magu arendaks
need organidki ja hävitaks
nende materjaliks kompimise, haistmise, maitsmise. Need oleksid ju vajadusetud siis, kui inimene
sünnil juba silmade ja kõrvade
varal suudaks nad asendada. Ja mingi uus meel, ütleme, kausaalsuse taipamine maastmadalast (mitte
mõistuseaktina, vaid
aistinguna), teeks need meeled, millede abil me maailmast kogeme väga pisut, koguni mõttetuks.

Selles uues pentaadis peaksid siis vastama:

kompimine – kausaalsusetajumisele,

haistmine ja maitsmine – ruumi ning aja tajumisele.–

Kahele kõrgemale meelele ma mõistan vaid unistada paarimehi, ei oska neid kuidagi nimetada. Olen
aga veendunud, et mõnedel
inimestel nad on olemas vähemal või suuremal määral – ja nad saavad nende pärast palju kannatada.
Teatavasti on ju absoluutse
kuulmisega inimesi vähe veel, neid, kel on ruumitaju, veelgi vähem ja neid, kel on rudimentaalseltki
kaks nimeta supermeelt, nii
pisut, et neid hüütakse jumalikeks.
Ei mäleta enam, kesse oli, küllap vist Butler jälle, kes arvas, et inimene ei koge valu, vaid võrdleb
praegust olukorda endisega ja
taibates nende erinemist ebameeldiva suunas järeldab, et tal on valus. Kõlab naljakas, aga peaks
olema õige. Kui meel ei anna taju,
vaid mõistus ehitab selle üles meelte andmeist, siis peaks ju samuti olema kompimismeelegagi. Kui
aga valu nõnda on mõistuse
produkt, siis võiks psühholoogia teoreetilisest osast kõrvaldada tundefunktsiooni tegurina omaette.
Tunded on siis mõistuse
diktaadid vastavalt konventsioonidele, üks algne liik mõtlemist. Nad vallanduvad peaaegu
ebateadlikult, mida algelisemad nad on.
Vähe leidub vist inimesi, kes otsustavad: nüüd ma pean tundma valu. Mina pean küll otsustama, kas
ma reageerin vihaga või mitte,
paljudel seegi protsess toimub ebateadlikult. Öeldust peaks järgnema, et tundeid tehes teadlikuks, on
neist üldse võimalik vabaneda.
Mõistus ei leia neid vajalised, tema saab nad asendada ja vähema jõukulutusega.

Paljudel usunditel on olnud üheks sooviks juurida välja tunded kui automatismid. Vihasemad
vastased sellele soovile on olnud kõik
naised ja “elususe” apostlid meeste hulgas. Nende sooviks on inimesest teha reflekside ja
automatismide masin ehk loom ehk
tegutsev film. Mõistus on üksnes selleks, et selliste konventsionaalsete reaktsioonidega mängida
vastavalt kombinatsioonide ja
permutatsioonide reegleile – ja selleks, et asetada teisi inimesi soovitud automatismi toovasse
olukorda. Aga tal ei tohi olla ütlemist
automatismide kohta. Ka ebatavalised automatismid pole soovitavad, sest takistavad mängu
dramaatilist arengut.

Olen päris veendunud, et vähemalt koeral puudub ruumi taju üldse. Ta muidu ei vihkaks liikuvat,
eriti aga ratast. Aga kuidas ta
ruumi tajumata kogeb liikumist, mis see on talle? Kas ime, midagi olla tohtimatut ja seepärast ta
püüab seda tappa, kartes ja
vihates? Tõepoolest on sama raske mõista inimest, kes vaenab teist moraalsest nördimusest. Kuid
selliseid leidub küllalt – “teisiti
mõtlemine” on ehk inimkonnale sedasama, mis koerale liikumine. Ma ei leia muud seletust, kuigi
hädapärast vast võiks liikumist
koera seisukohalt vaadelda kui sündmust, mis talle tundub põhjusteta ja seepärast vastu tema looduse
seadustele.

Võib olla, tõelise looma ja tõelise inimese vahe ei seisne muus kui ses, et inimene mäletab oma
kogemusi kauemini ja suudab enda
hõlpsamalt rabeleda lahti mõnest harjumusega sunniks muutunud reaktsioonist, liiatigi, tal on
selliseid ühel hetkel ometi rohkem kui
loomal samal hetkel. Lapsed ja paljud inimesed surmani – on loomad, koosnevad kaunis piiratud
arvust automatismest. Peavad
ebamoraalseks ja ülekohtuks, kui inimene kolmekümneselt erineb sellest, mis oli kahekümneselt,
pahanduseks on neile kõik
muutused. Teatavad reaktsioonid on neil selged, uutest kogemustest (mida nad ei taha) nad
järeldavad vana, poevad mööda neist ja
unustavad peatselt. Ainult muutus, ainult liikumine – see vallandab neis “püha viha”, moraalse
meelepaha. Võibolla koeralegi
tuletab liikumine meelde ta oma kadumist ja surra-vananeda tema ei taha. Nagu sellised inimesedki.

Kuskil on inimese elukäigus põhiline viga. Neegrilapsed on teatava eani jõudsamad arenema ning
intelligentsemad eurooplaste
lastest. Nende hulgas omakorda on andekaid rohkem kui täiskasvanute seas. Keskmine austraallane
mängib paremini malet kui
tavaline valge. Ja teises suunas: allpool oma vanusele vastavat intelligentsitaset seisev läti tüdruk
taipas teiste inimeste mõtteid.
Hüpnoosiski võivad inimese kõik võimed olla võimsamad, mitte ainuüksi meeled. Õppida on
hõlpsaim, kui ei mõelda õpitavale, ei
tuubita ka mehhaaniliselt, vaid kuidagi kujutellakse. Taolistest olmadest mu meelest järgneb, et
inimesel on esialgu mingi võime
algmed, kuid see aegamisi atrofeerub, sest tavalises elus midagi takistab kasutamast teda.
Olen püüdnud alati kasutada ja virgutada seda tukkumajäävat võimet. Taipasin asjaloo säärasust juba
üliõpilasena ning hakkasin
oletama, et ebatavalist saab hoida vaid ebatavalisega. Sellest kõik mu veidrused. Huvi kõige
ebahariliku (inimeste,
fantastilis-utopistlikkude romaanide, mürkide, absoluutse pornografistika, analüütika printsiibelt
veidrate keelte jm.) vastu. Aga ka
tüdimus inimestest, kes kaksjalgselt ja “tervemõistuslikult” seisavad elus ja mulle tunduvad vaimult
kretiinid. Nagu paleontoloog, kes
ühe luu varal rekonstrueerib olese, uurin minevikku, lootes, et talitades nii, virgutan varjusurmas
viibiva võime. Aga seni ma pole
saavutanud muud kui “selgema pilgu”. Võime pole aktiivne. Arvan ta jäävat magama siis, kui
inimene teab end omandanud
normikohase sõnastikukasutamise ning vastavad komplektid meelteandmeid ja mõistuse verdikte.
Kui teatav kataloog tunnistada
reaalsuseks, siis see nimetu võime uinub ega ärka enam. Hoolimata kõigest ta tukub minuski.
Seepärast pole usk kataloogi sisse
ainus õnnetus sellele võimele, mille pidevas olemasolus ma ei kahtle. Ja minu vahendid pole
piisavad.

Tahaksin väga, et ta oleks virge nagu nägemine. Aga ta funktsioneerib kuidagi läbi udu, hetketi ütleb
mulle tulevikku, vahel
valgustab minevikku, nagu Hoosea ja Hesekieli puhul ilma reflekteerimiseta. Kuid ma suren,
kogemata tema ärkvelolekut, ei tea
enam, mida teha tema vabastamiseks tõkkeist. Ja seepärast mu eluaeg on kulutatud asjatult. Vahel
loodan, et surm vallandab tema
kammitsatest, vahel kahtlen selleski. Ma ei suuda ju uskuda, et kiviaja kunstnikest pääle surma
saanuks matemaatikuid, kuidas
minust siis see, kes tahaksin olla!?

Fechner/12/ on liialt lobisenud, kindlasti mõndagi arutlenud valesti, aga ta on mõistlik mees. Ütleb
ühes uuemas filosoofilises teoses
lugenud lause: Die ganze Natur überhaupt hat eine andere Bestimmung als die der Basis und des
Organs für die
menschliche Entwickelung nicht; der Mensch ist die Spitze und der Herr der tellurischen Schöpfung,
wo in der Beziehung
auf ihn alles einzelne seine Bestimmung findet./13/ Ei tea, kes – küllap Hegel või Feuerbach. Aga
Fechner selle kohta ütleb
lihtlabaselt: tobedus. Inimene juba seepärast ei saa olla maise arengu piir, et ta ise areneb edasi.
Fechner uskus tuleviku inimese
erinevat praegusest nagu liblika tõugust. Arvas, et inimene hakkab lendamagi. Ainult enne pidavat
lennukaks muutuma inimese
mõistus, tema inneres Flugwerkzeug,/14/ siis tekkivat das äussere in einer neuen Wandlung der
Geschöpfe (Zend-Avesta /4/
1919 I, 92j II, 56 jj.). /15/ Seegi on vist õige ja ma mõtlen, et mu püüd virgutada kängunud võimet on
midagi väga lähedast Fechneri
unistusele. Julgen arvata, et Fechneri kõrgeim maine olend pole fantasm. Mingi kirjude tiibadega pää
või silm, kes lendab või ujub
õhus, on käteta-jalgadeta, puutub maaga kokku ainult katsesarvede taoliste organitega.

Kui mõttetu on ajada taga “miks?” ja pidada vastamist sellele teaduseks, järgneb kasvõi sellest, et
jääajad võivad olla tekkinud
vähemalt kümnel põhjusel. 1) Päike satub külmemaisse aladesse kosmoses; 2) kiirgus kahaneb
sisemisil põhjusil; 3) Maa orbiidi
ekstsentrilisus muutlik; 4) telje kaldenurk muutub; 5) mandrid nihkuvad tuumal; 6) mandrite kõrgus
ja areaal muutuvad; 7)
ookeanide soolsus muutub; 8) maa sisesoojus kõigub; 9) CO2 kvantum õhus kõigub; 10) vulkaanide
aktiivsuse kõrgperioodil
koguneb õhku liiasti tuhka. Vaevalt neist kunagi on tulnud arvesse ainult üks.

Muiste kogusin jutte, mis seletasid, kuidas teatavad loomad “võitluses olemasolu eest” on ometi
säilitanud või hankinud ülearuseid,
koguni enestele kahjulikke organeid. Oli neid tosina ümber, siis taipasin, et lihtsam olnuks koguda
vastupidist. Enamik põhjendusi
seisnes ju selles, et näidata: kuidagimoodi olid need iseärasused või on, või muutuvad tulevikus
kasulikeks! Lausa nagu Piibli
“pahanduste” olematuks seletused.

Selgeimad mäletan mõtted olnud pärast üht sünnipäeva. Olin joonud viina, mis on vastik asi. Võtsin
püramidooni, fenamiini ja
vitamiine. Ärkasin paar tundi hiljem ja mõtted olid nii värsked nagu vahel meeled. Just nagu meeled
kadunuksid mõtlemisse. Kõik
“jumalatõestused” seisid mu ees nagu pildid-geomeetrilised kujundid. Ei tarvitsenud juurelda nende
vigade kallal, nägin neid.
Nauding mõtelda selgelt on vähemalt sama tugev, kui näha või kuulda kõrvalmõjudeta. Seletan asja
nii, et alkohol viimati oli
halvanud meeled, fenamiin aga virgutas mõistuse. Aga nüüd ma ei leia enam õigeid koguseid.
Igatahes see unetu elamus une
keskel lohutas mind. On teid selle saamiseks, mida tahan. Mul pole raha ega aega kordamiseks.
Mõtlen, et kauaaegsemad katsed
teeksid säärase oleku habituaalseks.

Arvan maailmas seni elanud vaid kolm täiskasvanud inimest, kes on jumalikeks tunnistatud seks, et
vabandada enda jäämist
kuueaastaseks. Laotse, Buddha ja Kristus. Nende täiskasvanus avaldub selles, et nad eitavad
kausaalse aheliku tunnetuslikku
väärtust. Lükkavad ta kõrvale ja deklareerivad, et sündmuste juures pole vaja küsida immanentset
põhjust, – “kas on pattu teinud
tema või ta vanemad?” Keskmisele inimlapsele on selle küsimuse vastamisega asi pandud ad actas,
täiskasvanule pole vastus
oluline. Ka siis mitte, kui ta kausaalse aheliku asemele paneb habituaalse sündmustejärjestuse. Aga
nende täiskasvanus avaldub
selleski, et nad ei tunnistanud ühtki kataloogimisviisi ega arendanud uusi. Kristus ei lasknud end
nimetada hääks, laskis Jumala
hoolida häist ja halvust. Juba vaid nende kahegi erinevuse pärast on Laotse, Buddha ja Kristus
täiskasvanud. On palju ka muud,
nagu emotsionaalsuse lapsikuks pidamine, rumaluse arvamine “patuks” jm. Nad on jumalinimesed.

Pärastised põlved tegid nad jumalaiks. Sest ainult nii oli neid võimalik likvideerida, uskuda nende
olemasolu (kui kaval võte teha
seegi kaheldatavaks!), nende õpetust ja – jääda sekssamaks, mis oldi! Filosoofe (ja napooleone)
püütakse kopeerida, jumalaid ei
tarvitse ega saagi! Kahel kohal see avaldub eriti selgelt. Pauluse ja Jaakobuse ideoloogia
vastandlikkuses ja ühes Wellsi jutus –
kummalgi pool inimesil endil pole taipu, kuhu nad tüürivad.

Kaheldamatult Paulus mõistis õieti Kristust. Inimene saab õndsaks-täiuslikuks uskumisega-

autosugestiooniga, mitte teatava
koodeksi-kataloogi järel tegutsemisega. Sest viimane arvamus eeldab maailma jagunevaks
“tehtavasse” ja “mittetehtavasse” – on
seega lapsik, mehhanistlik. Kuid Pauluse väide on õige ainult siis, kui Kristust võtta esimesena
vendade hulgas, mitte aga siis, kui ta
on inimkonnast erinev ja saavutamatu jumalus. Uskuda Kristuse sisse tähendab uskuda, et “minagi”
lähen Kristuseks. Või
puhtjuriidiliselt väljendatult: pretsedent on olemas ja tee on vaba. Ainult ses mõttes on Kristus
Lunastaja. Nagu olend, kes on
käinud Kuu pääl, sellega kummutanud eksiarvamused, et Kuud pole, et ta on usuobjekt vaid, et pääs
sinna on võimatu. Pole oluline,
et “mina” ise teen täpselt sama järgi, uskudes seda, saan omaks Kristuse kogemused. Aga niipea, kui
Kristus on Jumal, on kogu
see õpetus väär. Et Jumal on käinud Kuul, ei avita mind kuidagi. Ma võin seda uskuda ja väriseda
nagu Jaakobuse kuradid. Siis
“minu” lunastus tõepoolest avaldub ainult mu tegudes, usk sellesse, et Jumal “minu” on lunastanud,
ei lunasta mind. Ma ei oska
küllalt selgelt sõnastada seda erinevust, mis ometi on väga selge ja lihtne. Kui “mina” usun, et – olen
saanud Kristuseks, siis ei vaja
“mina” mingit koodi; ma teen tema tegusid. Teod on endastmõistetavad, aga sekundaarse
tähendusega. Tõepoolest on tähtis, et
olen uus kreatuur ja elan uut elu. Kui aga “mina” ainult vabanen patusest loomusest, siis vajan kohe
uut koodi käitumiseks, tähtsad
on minu teod, mitte mu uus loomus. Seda tegelikult pole olemas veel, seda ma ehitan alles oma
tegudega. Kahtlane, kas kunagi
saan valmis.

Need kaks hoiakut, pikk ja lühike tee, on äärmused, millede mõtteviis on selge. Vahelmised, mida
leegion, ei kõlba kuskile.
Semipelagianism ja teda rajav diofüsitsism on veel midagi, aga alaline õõtsumine semipelagianismi
ja ühe või teise äärmuse vahel
on hirmus. Jaakobuse, monofüsiitide viga on ilmne – tulemus on reformeeritud juutlus. Aga ka
Paulus läheb vigaseks niipea, kui
rõhk on pandud usule ja mitte “uuele loomale” ja uuele elule – armastusele. Paulus nägi seda isegi, et
usk ja lootus pole suurimad.
Aga Jaakobus ei taibanud vist, et “armastus” on enam kui teod. Et ta on uus hoiak kõige suhtes ning
vaba dualismist ja üle igast
eetikast. Pole “tehtavat”, “mittetehtavat”, hääd ega halba, kui armastatakse. Ja see armastus juba
seepärast ei ole emotsionaalne.
Ta pole võrreldav vanemate ega noorte armastusega, sest, – ta ei nõua midagi, ka mitte
vastuarmastust.

Markion oli viimane, kes mõistis Kristust ja Paulust. Pärast teda positi ja soperdati. Ja mina, mu
eluaeg on kulunud ära selle fakti
taipamisele ning jaakobusliku vaateviisi väljajuurimisele enesest, vast ka – rääkimisele oma taibust.
Aega pole olnud elada “uue
kreatuurina”. Ja seepärast mind väga liigutaski Wellsi Men like Gods. Tema utoopilises maailmas the
whole world followed that
Teacher of Teachers, but no one worshipped him./16/ Wellski taipas, et inimesed oma tahtmatuse
peitmiseks, kuid ometi
tundes, et Kristusel on õigus, played a trick upon their own uneasy consciences by treating him as a
magical god instead as
of a light to their souls./17/ Ta ei räägi suuremat Kristuse õpetusest , aga tolkohal see pole oluline.
On aga väga oluline, et
tüüpiline pastor kuidagi ei saa leppida maailmaga, kus ei kummardata Kristust, vaid, sõna reaalses
mõttes, “käiakse ta järel”. Isa
Amerton ei saa öelda muud kui: I don't understand this. It is too terrible. I am at a loss. I do not
understand./18/

Sellist hoiakut Kristuse suhtes on saksa idealistid-teoloogid õigustanud, väites Kristuse

saavutatamatuks sihiks, kiites rännakut ja
otsimist, mitte sihti ja leidmist. Nagu peljates, et Kristuse taoliseks saanud inimesel on igav ja tal
pole midagi enam püüda! Kristus
ise ei pidanud end nii lõplikuks. Iga sihi taga on uus siht, kuhu lõpeb tee, ei tea meie. Kui me aga
tunnistame sihi juurdepääsmatuks,
see tähendab, räägime kõndimisest, lootes, et sõnad ongi liikumine! Kristuse oleme siis lükanud
taevasse valmistama paradiisi, kuhu
meie ei suvatse minna. Maailma me teada ei taha, sest ta kõneleks meile uuekssaamisest. See oleks
meile äärmiselt ebamugav.
Teaksime ju, et tal on õigus, aga me ei viitsi olla muud kui “normaalsed” inimesed!, s.t., et kõik peab
jääma nagu on, et Kristuselegi
olnuks parem elada normaalset elu. Meie ise oleme need õiged ja kõiketeadjad. Aga meiega ei sure
tarkus ära. Hoolitseme ju, et
lapsed situksid samasse paika, kuhu vanemad.

Kõik see on väga hale. Aga, mis ma nutan, oh Jumal – minu elu on kulutatud selle taipamiseks. Ma
pole parem nendest, kes ei
taha. Oskamatus ei vabanda, süüdistada teisi, et nemad mind ei lase, ma ei saa. Sest ikka veel mõtlen:
vast ei takista mind
“normaalsed inimesed”, vaid Jumal. Ma ei ole veendunud, et olen “uus kreatuur” ja seepärast – ma ei
olegi.

Kunstist *

Leida keskmine tee, mis sisaldab vastandid ja seetõttu on kõrgemal mõlemast, pole mujal nii
silmahakkavalt vajaline kui kunstis.
Kui taotella juhuslikku, näiliselt elusat, iga asja omapära, tema individuaalsust, on tulemused sama
vähe kunst nagu püüdes
saavutada joontes ning värvides nähtava maailma üldseadusi. Esimese äärmuseks on värvuste või
joonte täpne momentvõte –
impressionism. Teise äärmuseks viimati kubism. Keerulisemaks teeb selle lihtsa skeemi vaid asjaolu,
et igas kunstiteoses on lisaks
sellele veel kunstniku arvamus kujutava kohta, hinnang ja suhe. Ja väga sageli ta koguni peab
vajaliseks näidata sedagi, mis
põhjusel ta on hakanud kujutama teatavat, ei loobu ütlemast, milline otstarve on ta loomingul. Et
need kaks poolt aetakse tavaliselt
segi, pole saanudki esteetikast midagi mõistlikku.

Kunstnik vaevalt kunagi saab olla täiesti objektiivne kujutades silmapilkset või jäädavat. Juba
seepärast mitte, et surnud ese,
ütleme, kivi ateljees, muutumatus valgustuses, täna paistab talle erinev eilsest. Ta silmad ei ole vabad
ega saa iialgi sõltumatuks
tema tujudest. Manuaalne vilumus ei seisa sama. Respekt kujutatava suhtes ja kõik subjektiivsed
tegurid on samuti muutlikud.
Kunstnik võib taotella objektiivsust, kuid iial ei saavuta seda. Ja fotograaf ka mitte.

Et subjektiivseid, muutlikke tegureid nagunii on mõjustamas kümneid ja moondamas tajutut ning

selle kujutamist, on mu meelest
päris õige kunstnikult ikka nõuda võimaluse piirides reaalsuse ja mitte iseenda kujutamist. Kuid
kahjuks on siingi piir vaieldav. Pole
tegu kaunis kindlasti ainuüksi probleemiga, kas reaalsus on silmale ühel hetkel näiv või enamvähem
püsilik virvenduste taga? Ei ole
tegu üksnes küsimusega, kas on reaalne substants või tema aktsidentsid? Teame küll, et elu on
kannatus ja viletsus – aga, kas
reaalsus on seda iseendast või on see ainult mõnede inimeste kogemus? Teisi sõnu, kas iga naturalism
pole samal määral
subjektivistlik nagu iga impressionism? Mulle paistab, on. Aga võimatu on tõestada, et reaalsus
polegi kannatus. On teisigi taolisi
külgi, millede suhtes raske on otsustada, kas need asuvad objektiivses reaalsuses või teda kujutavas
inimeses.

Vaieldamatult kindel on ometi üks asi vulgaarse ratsionalismi langusest saadik: reaalsus pole
inimestele õpetamiseks, teoloogiliselt
öeldud, Looja tarkuse ja teatavate dogmade näitlikuks tõestamiseks. Seepärast ei kujuta kunst, mis
õpetab, selgitab teatavaid
mõtteviisi tõdesid, manitseb, naerab ja pilkab, iialgi reaalsust. Seda ka siis mitte, kui kogu
kunstnikkond maaliks reaalsuse õpetusi
kindlas laadis. Ka siis, kui kogu maailm väidaks järved ning jõed loodud sisemaistele värske kala
saamiseks, pole sellega määratud
nende dogmaatiline tähtsus. Sama veider on kunst, milles jõel peab tingimata olema vene kaluritega
või aurik kaubaga. See pole
mingi realism, vaid õpetlik impressionism. Soovitav oleks taolisele “reaalsuse kujutusele” ehk
peegeldusele lisada veel
ujumisvõistlus ning kaldal keegi uppunule andmas esmaabi. Pilt õpetaks siis enam.

Joonte kummardajad on tülis värvide austajatega kõikjal, kus võimalik, isegi ornamentikas. Kindlasti,
joon asja piiravana on
objektiivsem värvingust, mis on paljudel põhjustel hoopis relatiivne. Joonegagi asjalugu pole aga
rahuldavalt selge. Blake austas
joont äärmuseni ja Flaxman samuti. Kuid Blake'i jooned on elusad, võib küsida nagu Gill: kumb
mõeldud on piiriks, joone sisemine
või väline serv. Blake'i joon annab vormigi, asendab valgustust ja värvust. Flaxmani joon on ühtlase
jämedusega, traat asja ümber,
sisemine serv loeb enam kui väline. Muidugi on Flaxman objektiivsem. Kuid objektiivse
joonekultuse tulemuseks on jämedate
piirjoontega äärestatud postimpressionistlikud maalid või kubistlikud, milledel värving on
teoreetiline. Blake'i käsitlusmoest kasvab
impressionistlik joonistus.

Akadeemilise klassitsismi ja realismi erinevuseks on ainult suhe kujutatavasse, vaevalt midagi muud.
Mõlema sihiks on “ilus
loomulik”, ühel enam minevikust, teisel olevikust. Kuid klassitsist arvab, et kujutamisest piisab,
realist tahab, et pilt midagi “ütleks”
kujutatu põhjuste kohta. Õpetlikud on nad mõlemad, igavad, asjatud. Et mõlemad annavad fotod
teatavast silmapilgust, siis nad
tõepoolest ei erine koguni impressionismist muus kui suhtumises. Akadeemiline klassitsist tunneb
huvi vaid mateeria vastu, realist
otsib sellele kausaalset seletust, nn. impressionistile on mateerias oluline üksnes ta suhe valgusega.
Subjektiivsed on nad kõik, sest
omal kombel on nad kõik momentfotod. Ja taolisi võib mõelda teisigi. On võimalik maalida
momentvõtet inimese reageerimisest
nähtule, mitte nähtut. Kõigele taolisele võib riputada ümber objektiivsuse hilbud seega, et maalitakse
momente, mis võivad korduda
enamvähem sarnastena. Puhtaid momentvõtteid ei hinnata väga, kas ta on siis Brüllovi “Pompeji
hukkumine” või Repini “Ei
oodanud”.

Värvuste ja joonte advokaatide vaidlused on mõttetud. Ükski joon maailmas pole selline, nagu näeb
teda kunstniku silm. Juba Swift
teadis, kuidas suurendus teeb võraks lihtsad jooned. Kõik jooned on püsimatud, kivide ja puutüvedegi
omad on vaid näiliselt erandid.
Värvustega on lugu muidugi veelgi halvem, nad on tõepoolest nagu lainetused merel. Ja mitte ainult
meie silmade konstruktsiooni
pärast. Päris selgelt neid muudab tuul, auruhulk õhus, päikese seis taevas. Need ei avalda sel määral
mõju joontel, kuid ometi võib
näha, et sama inimese näojooned erinevad külma käes ja päikeses. Kõigest saab säilitada kunstnik
ainult valiku. On vist parem, kui
ta valib värvused ja jooned, mis tavalised teatavale objektile, kuid haruldaste viivude piltidelgi on
oma võlu. Kumb neist pooltest on
kunstim kunst, kesse teab? Mulle tundub vaid, et püsivamalt iseloomuliku taotamine. Aga sedagi ei
saa öelda absoluutselt. Mind
vähe huvitab kellegi juhusliku inimese näo juhuslik lihaste paiknemine juhuslikus valgustuses. Kuid
mõne inimese tavaline naer mind
ei huvita raasugi. Võibolla, ta ainult paar korda elus naerab nii, et see mulle meeldiks säilitada.
Liiatigi, kes teab, vast just see
haruldane naer on tema tõeline naer, tavaline aga vaid õpitud mask? – Kuidas siis tohikski nõuda
üksnes tavaliselt iseloomustava
fikseerimist? Ja millal on inimesel kõige selgemad need karakterjooned? Süües, magades või
sõimeldes arvatavasti, kõneldes või
töötades või poseerides ta ju kannab maski.

Seepärast taolisis küsimusis on võimatu saada üldkehtivat vastust. Minu meelest ainult egiptlased,
Michelangelo ja paar pisemat
meest oskasid teha kujusid. Canova või Thorwaldseni taolised neoklassikud, Rodini jüngrid realistid-
impressionistid üldse ei
taibanud, mis on skulptuur. Ja ma ometi tean, et nemadki saavad õigustada oma hinnangut nii, et see
paistab ainus õige. Nägin kord
meest, kes arvas, et Böcklini reproduktsioonid kaartidel peaksid olema kallimad kui muud, hind
pidavat olema ikka kunstnike järgi!
Rilke meelest Rodin oli suur skulptor, minu meelest ta ei teagi, mis skulptuur on.
Aga egiptlased teadsid. Sadu aastaid teadsid. Nad ei lihtsustanud inimest geomeetriliseks, aga nad ei
taotlenud kunagi
puhtjuhuslikkugi. Nendes sai tõeks, mida Blake pidas vaid võimaluseks: If the doors of perception
were cleansed every thing
would appear to man as it is, infinite. /1/ Nende kujud pole keha ega vaim, pole abstraktne vorm,
kõige tavalisema valik ega
juhuslik mulje. Minu meelest nad on silmapilksed ja igavesed korraga. Mitte ainult inimesed, loomad
on samuti nähtud, nagu
Amenhotep III lõvi, isegi veel Nektanebese kull.

Kuigi Vanast Riigist on väga palju häid asju, kuigi XVIII ja XIX dünastia kunstnikud ei ole armetud,
mulle tundub, et Egiptuse
kunsti tippsaavutised kuuluvad XII dünastia Senusret III ja Amenemhet III aega, umbkaudu 3700
aasta eest. Ma ei tea kogu
maailmast midagi skulptuursemat kui nende vaaraode kujud, millede kohta võiks kirjutada kümneid
lehekülgi, ütlemata kõike.
Kunstnike kohta, kes on raiunud need, ei kehti Blake'i etteheide ...man has closed himself up, till he
sees all things thro'
narrow chinks of his cavern,/2/ nemad näevad tõelist. Need kujud on individuaalsed täiesti, kuid nad
ometi on mingi muutumatu
igavene väljendus.

Püüd saavutada seda ongi ehk olnud põhjuseks, miks ükski tõeline egiptuse skulptor pole kujutanud
vanemaid koos lastega, isegi
ema lapsega vaevalt esineb inimesi kujutavas kunstis. On ju võimatu rühma käsitella samuti nagu
üksikut või paari. Ja sellele
lisaneb vist muudki. Ema lapsega on samuti paar, kuid profaansest Egiptuse kunstist annab seda
otsida. Põhjuseks on arvatavasti
seegi, et skulptorid ei hoolinud juhuslike tunnete ja hoiakute jäädvustamisest. Mehe ja naise suhe
polnud nende meelest samast
kategooriast, seepärast abielupaarid pole haruldased. Ma ei tea enamikku nendest, kuid XVIII
dünastia sageli pildistatud paar Briti
Muuseumis on minu meelest saavutis, mis ehk maailmas ainulaadne. Arvatavasti tingis frontaalsuse
printsiip juba, et mees ja naine
ei vaata teineteist. Kuid selletagi kunstnik vaevalt toiminuks teisiti. Pihud on pandud kuidagi kokku
ja see liigutus ühendab minu
meelest need endamisi lõpmatusse vaatavad inimesed palju sügavamalt kui miski muu. Tundub nagu
ühe inimese kaks pääd
vaataksid vajuvat päikest, mõteldes Esimest Läändeläinute hulgas. Kokkupandud käsi on maailmas
küllalt, ent säärast intiimsust ma
ei tea sellega kuskil saavutatud. Kõik muud võtted näidata seda tunduvad naeruväärsed. Rubens oma
Isabellaga või Helene'iga,
Rembrandt Saskiaga on domineerivalt mehed, kes näitavad vaatlejaile üht oma mööbleist, mulle
kuidagi ei hakka. Igatahes on
Blake'i Iiobi seerias Iiobi ja tema naise kokkukuuluvus selgem kui parimalgi eelmainituist. Ometi ei
paista nende vahel esialgu üldse
sidet! Nõnda ka tollel Egiptuse paaril.

Michelangelo “Mooses” on sama täiuslik nagu nimetute egiptlaste tööd. Giuliano de Medici
monumendi kujud pole seda enam nii
kindlasti ja monument ise on hirmus. Palju Michelangelot ei erine hoiakult Rodinist. Tema
kaasaegsete hulgas on teisigi, kes
oskavad teha kujusid. Enne teda mul ei ole täna meeles muud kui Naumburgi ja Bambergi
toomkirikute kujud. Kogu XVII–XX
sajandi kunst aga ei kõlba kuskile. On ainult üksikuid, poolikuid erandeid. Kui P. A. Bartholomé
polnuks Rodini kaasaegne, tema
Aux morts saanuks skulptuursem. Paari all võinuks teha egiptlasedki, aga ilma tolle ülearuse lapseta.
Ja taolisi ning suuremaid
puudusi on eriti XVIII–XIX sajandi skulptuuril kõikjal.

Üldse on skulptuuri kohta palju hõlpsam öelda, milline ta peab olema, kui maali kohta, sest on
arvestada üksnes vormi ning
joontega. Kaheldamatult on kohe selge, et hirmsamaid kujusid ei saa olla kui “elavate piltide”
momentfotod. Klassitsism, realism,
impressionism – materjali raiskamine. Kuid ka Kubism ja Pojad. Maalis pole asi nii kindel. Sakslasist
on Barlach kindlasti suurem
skulptor kui Kolbe. Kui aga Barlach panna maali, on seda vaevalt võimalik samuti kiita. Meie Koort
pole halb, kuid ta iga töö
tundub eksperiment, teos jäi tulemata.

Piirjoonteta, ainult valgusele rajatud maal võib sageli anda hoopis vastupidise mulje. Mõnedki
Rembrandti maalid mõjuvad tugevasti
rõhutatud joonterägana, Botticelli hoopis mitte või Michelangelo. Kuigi Vermeer van Delfti
“Emmause jüngrite” nägudel ei paista
piirjooni, kõik üleminekud nägudes on väga sujuvad, pilt tervikuna mõjub rohkem joonistusena kui
“maalina”. Nõnda on paljude
muudegagi; jooned ja pinnad tõelise mehe käes ei olegi vastuolulised. Ja vastupidi, Matisse'i ja
vararenessansi suuruste vahel on
ainult graduaalne erinevus, mitte joonistuse hoolikuses või oskuses. Tõenäoliselt ainult selles, mida
nad peavad küllalt oluliseks
joonistada. Laps näeb kõike kindlasti palju üksikasjalisemalt kui vana inimene, ometi joonistab
hoopis skemaatilisemalt – ja seda
mitte vaid tehnika armetuse pärast. Ta joonistab “ära tundmiseks”, objektide arv on ta maailmas
väike, piisab vähesest. Tegelikult
on ta korraga impressionist ja abstraktsuse äärmuseni läinud kubist. Taoliselt talitasid pühakute
maalijad, talitavad
neoimpressionistidki. Nad ei hooli joontest ega pindadest, vaid tunnustest, olgu selleks kroon, punane
mantel, võti või mõõk. Nii
talitasid neoliitilise aja kunstnikudki. Alati on sel puhul kehtinud üks seadus, aga: värvingud on
vähemal määral tunnused kui jooned.
Samuti ka see, et primaarne impressioon inimese jaoks on geomeetriline. Seega langevad siingi
kokku kaks äärmust nagu kunsti
ületamatute saavutiste juures, kuid mitte värvide ja joonte, vaid silmapilkse ja kestva. Eri
kategooriaist on need kaks, kuid
igasugused vastandite ühtumised rahuldavad inimest tõeliselt; ta ulmaks on vabaneda dualismist.

Minu meelest pole õige maalis pinda eelistada joonele või vastupidi, kahtlane on aga lugu hetkelise
ja kauem püsivaga. Pinna
skulptuurist ja vormi skulptuurist keegi ei räägi, sellepärast pinna ja joone maalist rääkida on mõttetu
samuti. Hetkelise ja jäädava
probleem on aga filosoofiline, tegelikkuses pole jäädavat ja seepärast maal on igal juhul impressioon,
lõige voolavast. Kui
vastanditepaar nimetada ümber: üldine, individuaalne, siis on selge, et üldine on lihtsam ja lihtne on
viimati vaid äärmine
abstraktsioon, analüütiliselt joonistatud funktsioon – ja see pole kunst. Kui ütelda neid: juhuslik,
iseloomustav, siis on ometi kindel, et
mõni haruldane liigutus võib väljendada inimese olemust selgemalt kui tavalised. Pääle selle,
“iseloomustav” on tunnus, liigierisus
jne. Maooridele polnud inimese näos midagi muud talle iseloomustavat kui tataueering!
Habemevorm võib olla teatavale mehele
iseloomulisem kui silmade värvus. Kui arutella nõnda, siis maal mistahes asjast saaks ikkagi vaid
eritunnuste kogu. See ikka ei
lähe! Ja nii ei jää ometi muud teed kui taotella nende vastandite liitmist, – kunstnikus ja tema töös.
Õige kunstnik vaid suudab seda.
Aga milles see seisneb, on teoreetiliselt võimatu ütelda. Praktiliselt, näiteks portree puhul, on selge,
et saja aasta pärast kedagi
pääle rätsepa või kultuuriloolase ei huvita, kas vestinööpe on maalitud küllaldaselt ja täpselt, kas
soolatüükail maalitu ninaotsas
kasvas kolm või neli karva jne. Kes peab vajaliseks neid, piirdugu moodide maalimisega või
anatoomiliste teoste illustreerimisega.
Kui aga inimene armastab väga oma vesti või soolatüügast, siis tuleb need ometi maalida, kuid juba
nii, et pildilt selgelt paistaks
säärane suhe. Maalitagu ta õrna käitumist nende suhtes: vest hellalt kämblail, soolatüükast foto pihul.
Tõepoolest kehtib selline
kõige alistamine kavatsetule kõikjal ja igavesti. Isegi kreeka portreebüstid, mis reprodutseerivad
parukadki, on veel sama vastikud
kui paarikümne aasta eest tehtud foto tolleaja soenguga. Asi ei seisne siin moe vanuses, vaid selle
esiletõstus, mis portreele pole
vajaline, kui ta on mõeldud inimese ja mitte ta kalliskivide või ordenite portreena. Ta võib olla
soovitud taolisenagi, siis aga
maalitagu inimene väga üldiselt!

Kui esmakordselt nägin Michelangelo da Caravaggio “Matteust” ja tema muid maale Berliinis,
jahmusin lausa. Ei suutnud midagi
täiuslikumat maalis üldse kujutella ega suuda praegugi 20 aastat hiljem. Võibolla, ta on liigselt
taotlenud plastilisust ning
valgustuseefektid ehk vahel mõjuvad kuidagi teatraalselt. Võimalik, et muudki on talle panna süüks,
kuid 40-aastaselt surnu ei olegi
vast jõudnud veel oma võimete haripunkti. Pidasin esimesel pilgul Leningradi “Frantsiskus ingliga”
tema tööks, aga ta oli vist
pandud neil Mattia Preti omaks. Ma ei oska aga eluilmas seletada, milles seisab selle või teise tema
maali maagiline mõju mulle.
Võib olla, koguni ainult veendes: säärasel mehel oli õigus elada, mul mitte.

Aga väga vilets asi on mälu. Berliinis oli veel kaks Caravaggiod, milledest mul on ainult segast
värvilaikude muljet, üldstruktuuristki
aga teps mitte aimu. Võibolla, nende värvidki meenuksid kohe, kui näeksin fotosid neist. Usun, et ta
kohta on olemas
monograafiagi, mina ei tea midagi tema elukäigust koguni. Ainult, et kirikud polnud rahul temalt
tellitud piltidega, neid peeti
profaanseiks. Muidugi, mida teha apostliga, kes istub palja jalu, põlv teise otsas? Tal puudub ju
“apostlit iseloomustav”!! Mulle aga
tundub tema ilmes üpris selgesti väljenduvat kõhklus, vastupanek inspiratsioonile ja mälestuste kiire
voolamine, tüdimus kirjutada
sellest, mis on olnud suur. Ja ma ei tunne, et see võtaks midagi ära Matteuse “pühalikkusest”.
Pigemini võib arvustada inglit, sest
tema näos paistab vaid õhinat õpetada kirjutama teist, vaikset üleolekut ning uudishimu, mis sellest
tuleb välja. Muidugi, pildi nimeks
võiks olla ka: “Taat tõrgub õppima kirjutamist ja hoiaks oma mälestused endale”. Aga Caravaggio
meelest Matteus võis just olla
säärane. Ja pigemini oli reaalsuseski selline kui uhkelt rõivastatud näitleja , kes laseb enda pildistada
hetkel, mil ta nägu annab
pildile nimeks: “Hakkan Jumala käsul kirjutama kõige loetavamat evangeeliumi”. Muidugi on
Caravaggio Matteuse näos rohkemgi,
aga ma ei oska otsustada, kas see rohkem on mudelilt või maalija tahtelt, midagi tuima, jonnakat,
pimedusse puurivat ja kõigega
rahulolematut. Et ta lihtsalt on kopeerinud oma mudeleid, ma ei usu.

Leningradi “Frantsiskuse ja ingli” teeb mu meelest tõeliseks maaliks see, et mõlemad vaatavad
Frantsiskuse käes olevat väga
armetut krutsifiksi ja taevane kirkus, millele viitab ingli käsi, on väljaspool pilti. Ma ei oska seletada
ingli ilmet, pole meeles hästi.
Võimalik, tal polnudki midagi erilist, oli mudeli hoopis muude asjadega tegelev nägu. Ja
maalitehnikat kiita või laita ma ei oska.
Muidugi, õhk puudub täiesti, aga Caravaggio juures see ei häiri nii nagu vanemate “suurmeistrite”
juures, sest tal on valgus, mida
nemad nagu üldse ei näeks. Raske on ka mu meelest üldse Caravaggiole mahutada sisse õhku. Ta
maalib ju asetusi, kus ei saagi
olla õhuperspektiivi.

Temast sõltuvadki mehed on osanud maalida. Preti “Kontsert” Leningradis on ikkagi pilt, kuigi tema
inimesed ei tegele muusikaga,
vaid ainult nende suud või käed. Ka Strozzi on päris korralik mees. Aga veel parem kui need, on
Gerard van Honthorst. Tema
“Kristus ja Kaivas” Leningradis on üks paremaid maale maailmas. Kasvõi seepärast, et ta pole
Kaivast teinud lurjust, vaid
kohtuniku, kelle ainsaks huviks on tema “tõe ja õiguse jaluleseadmine”. Võimalik, et ka mõned
mehed Leningradis, kelledest ma ei
tea midagi rohkem, on kuidagi ühenduses Caravaggioga, nagu Francesco del Cairo, Francesco Furini,
Pellegrino Tibaldi jt., kes aga
kahe aasta vältel on ununenud. Kui nende kõrvale panna siis taoline nagu Carlo Dolci, siis – vist on
Dolci neist tehniliselt kõrgemal,
aga ta ei maali inimest, vaid pretsioosset portselani.

Niccolo Cassana “Bakhanaalis” on üks väga hästi maalitud akt, poolhämaras lehtede all. Kuid kõige
ilusam akt, mida mina näinud,
on Rembrandti “Danae”. Tavaline viga aktidel on, et kunstnik ei armasta oma mudelit, kuigi magab
temaga ja vahel teda himustab.
Rembrandti “Danae”, olgu ta Saskia või olemata, on igas ruutsentimeetris täis armastust, mitte
kohati. Tundub nagu ta hetk hiljem
haihtuks unenäoks. Mu meelest on ta maalitehnikaltki ületamatu akt. Pole selline punase ja sinise
pesematuse kombinatsioon nagu
Rubens tavaliselt. See “Danae” pole kõhn ega paks, ilus ega inetu, valge ega värviline, ta on nagu
tulnud mõnelt muult planeedilt.
Väga palju kuulsaid akte on soperdised selle kõrval ja lausa vastikud. Enamik on ju ka vist maalitud
härrade magamistubadesse,
see “Danae” ei sobiks ühtegi. Ma ei tea, kuhu ta sobiks; vast üldse mitte vaatamiseks, vaid
mõtlemiseks tema üle. Praegu mulle ta
tähendab: “Ole päris vakka, kuulata, kõik on väga hää!” Aga kindlasti on tema ilmes, asendis,
käehoius palju muudki, mida ma ei
mäleta. Kõike tavaliselt “naiselikuks” kiidetut, tujukust, tigedust, isekust, rumalust – vaevalt. Ja
Niccolo Cassana ilus akt,
Velasquezi Veenus on temaga võrreldes edevus; Boucher maalis pikantsust, Goya teesklevat
võrgutamist. Mul ei tule midagi
meelde, mil poleks üht või teist puudust juba maalitava hoiakus, rääkimata kunstniku hoiakust ja
tehnikast. Aga Rembrandti
“Danaest” ma oskaksin teha kiidulaulu. Isegi obligatoorne vanaeit annab kiita. Pole vaheltteenija
nagu Tizianil, ja ükskõik, kas ta
pelgab või uudishimutseb, ta on kurb ja terav maine kontrast taevast tulnud noorele.

Vahel mõjub väga mõni pilt, mis pole kuidagi täiuslik, millest midagi ei saa teada lähemat.
Leningradis on ühe XVII sajandi itaallase
“Noa laeva ehitamine”, pisike pilt paari poolkujuga. Võibolla, ta pole nimetatud õieti, kuid –
klassitsist oleks maalinud sel teemal
sadakond figuuri vähemalt 50 m2 pääle. Mul aga praegugi veel on meeles ilmed. Just sellised nad
peaksid olema inimestel, kes
teavad varsti tulevat maailma lõpu, leinavad kõike ilusat, mis peab surema igaveseks. Aga enestele ei
mõtle. Botticelli inimeste
ilmed on vahel sarnased ja siiski mitte. Neile on enamasti nende eneste olemasolu kurb mõistatus ja
nad küsivad vastust vaatajalt
paludes tunda enestele kaasa. Olgu Veenus või Maarja. Võibolla, nad teavad ka, et on ilusad. Kuid
sellel pildil pole muud kui
jumalagajätt maailmaga. – Taolisi hämmastavaid pisiasju on arvatavasti palju, nagu ka häid osi
muidu igavail piltidel. Purskkaevu
vesi ja koer selle taga Rubensi “Diaana nümfide ja saatüritega” äärel on tore. Figuurid on ülearused
parasiidid, voodilutikad.

Peaks koguma kõik kenad arvamused, mis on teatavate piltide kohta öeldud nende inetuse või ilu
pärast, igasuguse “ilu” apostlite ja
tundjate naeruvääristamiseks. Mulle eriti ei meeldi Millais' Christ in the House of His Parents, /3/
kuigi ta tundub lihtsam ja
mõistlikum kui Uhde või Gebhardti realistlikud piibliainelised pildid, vast pisut sentimentaalsem ja
koguni natuke liiga tundeline.
Terve pilt tunneb ju kaasa Jeesusele, kes on pihu löönud naela otsa ja hoiab teda üles. Johannes toob
kausiga vett. Ma ei usu, et
Jeesus oli nii edev, või et temast hooliti nii väga. Kuid kuulus realist Dickens, üks mage
meesterahvas, seda just ei arvusta. Tema
pisikodanlikule vaimule sisaldab see pilt vaid inetuid olendeid. In the foreground is a hideous, wry-
necked, blubbering
red-haired boy in a night-gown, who appears to have received a poke in the hand from the stick of
another boy with
whom he has been playing in an adjacent gutter, and to be holding it up for the contempletion of the
kneeling woman, so
horrible in her ugliness that (supposing it were possible for a human creature to exist for a moment
with that dislocated
throat) she would stand out from the rest of the company as a monster in the lowest gin-shop in
England./4/ Ja mulle
tundub, et Millais on just maalinud maalt inimesi, mitte Londoni aguleist, mis Dickensile on halbuse
ja inetuse keskuseks. Kas
Jeesus nagu laps maal ei võinuks hulkuda särgi väel? Kas Maarja tingimata peab olema 15 aastane?
Kas ta Jeesuse lapsepõlves
oli veel ilma kortsudeta? Mina ei näe sellel pildil midagi inetut, ka mitte midagi anatoomia
mittetundmisest. Aga nende kahega tobud
opereerivad alati – maalide vastu, mis neile ei meeldi – inetu, anatoomiliselt vigane!

Michelangelost on asjatu püüda midagi ütelda. Paljudki kunstiajaloolased kirjutavad rohkem ta

kannatustest ja hullusest kui ta
töödest. Ja ma olen näinud vaid reproduktsioone ning fotosid. On selge, et ta tahtis ehitada uut
maailma hoopis. Ei tunnistanud puid
ega pilvi, ainult inimesi. Võibolla just seepärast sisaldavad ta inimesed “loodusegi”, vähemalt, nad on
enam inimesed ja nende
anatoomia pole “õige”. Aga ainult siis, kui võrrelda joonistusi sellega, mis on saanud neist freskodel,
saab täiesti aru, et ta on olnud
rohkem kui inimene. Hetketi tundub Libica küll rohkem poisi nägu ja vaevalt ta on verzauberndste
Zauberin/5/ ning ilu kehastus,
nagu tahab Bettina Seipp. Ta on väljaspool mõeldavat, samuti nagu teisedki sibüllad ja prohvetid. Et
mulle Jesaja meeldib eriti, tuleb
vist päämiselt sellest, et ma ei oska öelda, kas tal on kuulutaja ilme või selle, kes on tuletanud kaua
meelde ja leidnud. Muidugi võib
leida palju muudki, aga kõik väited jäävad taoliselt kahe vahele.

Ei oska jatkata. Michelangelo on suurem kui minu sõnad. Ometi on üks “ometi”. Mis on see, mille
pärast ta vaevleb, see
rahulolematus, mille varjud on kõikjal? Kas see on kuidagi ühenduses absoluutse ükskõiksusega
maastiku vastu? Ta on loonud
inimesi, tahtnud vast neid päriselt elusaiks ja nutnud oma võimetust sellekski. Aga ta pole teinud
ühtki puud, pole ainsat lillegi
loonud. Kas ta meelest need olid korras, inimesed mitte? Ma ei tea. Võibolla, projitseerin enese
temasse. Aga isegi mind riivab
maastiku puudumine piltidel nagu “Saulus Damaskuse teel” või “Peetruse mastüürium”. Muidugi
maastik pole kuidagi vajaline neil
puhkudel ja võimatu on väita, et need maalid oleksid teatrist puudulike kulissidega, ütleme, mõnest
miraaklimängust. Ja ometi,
midagi on puudu ning öeldamatu, mis tingib tolle puuduse. On ju lausa vastupidist XIX sajandi lõpul.
Ühel sakslasel (nimi on
meelest, pilt ühes Aus Natur und Geisteswelt köites) on üks “Kristuse haudaviim”, millel figuurid on
äärmiselt tähtsusetud
võrreldes maastikuga, ka Böcklini “Surnutesaar” kuuluks sesse kategooriasse peaaegu. Ma pole seda
pilti näinud värvides, mõtlen
aga, et maastik sääl siiski “ütleb” midagi. Ja nõnda mujalgi, mulle tundub, et igal sündmusel on oma
“predestineeritud” maastik.
Enamgi, maastik ütleb sündmusestki maalija sees. Peetruse tapmise igapäevsust saab näidata, valides
igapäevase tausta, aga
sündmuse mitteigapäevasust Peetrusele ja tema mõttekaaslasile ei saa ega tohigi panna maastikku. Ei
tohi lavastada Doré kombel.
Aga Michelangelo käsitleb sündmust nagu matemaatik, isegi selles ei saa olla kindel, kas Saulus oma
meestega on tavalises ruumis
ja ajas või kümnedimensionaalses. Saan aru, et teda vihastas Raffaeli ja teiste konnade meetod
ehitada pildil olev rühm üles
geomeetriliselt ülevaatlikult ja siis kasvatada talle taha kuliss (nagu “Maarja ja Joosepi kihlus”), mis
sobib pildi arhitektoonikaga,
täidab tühikud figuuride vahel ja iseendast on mõttetu. Aga maastiku eitamise asemel võinuks püüda
leida uut käsitlusviisi. Võimalik
siis, et maastiku puudumises avalduvad mitmed Michelangelo jõudmatused: antropotsentrilisus,
egotsentrilisus, vajadus elimineerida
see, mida teised on kasutanud kurjasti, hirm maastiku, puude ja pilvede eeski. Nähtavasti on teised ta
kibestanud nii ära, et ta pidi
mõtlema üksnes endast ning vihkama kõiki nende “loomisvõtteid”. Ma pole lugenud ühtki korralikku
biograafiat, tean ta elust üsna
vähe. Aga mulle tundub, et puuduv kübe suurimusest Euroopas tuleb teistega naaklemise arvele. Ta
ei teinud ju midagi nii nagu
teised ega tahtnudki, see alatine loobumine sellest, mis teised temalt varastasid (ja tegid
marmelaadiks publikule) viiski ta
võimetusse. Ükski inimene ei suuda lõpmatuseni endast avastada uut, iseennast kopeerida kuigi kaua
ei taha. Eriti veel siis, kui
mõni mage vennikene väidab, et see ise tõepoolest on tema oma.

Hakkasin lugema Simmeli “Rembrandti” ja näen, et mu esteetika polegi nii algeline, kui arvasin.
Simmelgi arutleb, et olendi
individuaalsus maalilgi ei seisne “üldmulje” täiendamises aina spetsiaalsemate iseärasuste
lisamisega, vaid in sehr vielen
Erscheinungen mindestens ist gerade das Spezielle... das Allgemeine, einer grossen Zahl von
Erscheinungen
Gemeinsame./6/ Nii nagu kellegi biograafias just “isiklik”: die Umstände des äusseren Lebens, die
soziale Stellung,
Verheiratetheit oder Ehelosigkeit, Reichtum oder Armut – gerade das ist das Nicht-Persönliche./7/
Soolatüügas nina otsas,
ordenid, vestinööbid on portreele olulised vaid siis, kui just need on teinud inimese selleks, mis ta on.

Simmeli arutlused üldse on üsna mõistlikud, sest ta katsub lepitada ju Kanti ja Bergsoni võttes
eelduseks elu, mis on ein
einheitlicher Verlauf, dessen Wesen es ist, als lauter qualitativ oder inhaltlich unterscheidbare
Momente dazusein/8/ /mis
aga sisaldavad terviku aina uuel kujul/. Rembrandt (ja mulle tundub, ta hindab õieti) on talle
kunstnik, kes paneb portreesse den
ganzen, bis zu ihm (teatava hetkeni) sich hinlebenden Impuls, ... erzählt die Geschichte dieser
Lebensströmung./9/ Midagi
sellist on küll püüdnud Rembrandt ja saavutanud ning pole tähtis, kas Simmeli printsiip on õige.

Kummaline on, et Kant eelistas jooni – vast üldse mitte. Ta ju taotles püsivat, mitte muutlikku, mitte
Werden, vaid Sein – küllap
seepärast. Küllap seepärast impressionism ja Bergson on kaasaegsed. Mul on praegu kõva kahtlus,
kas vanal Zenonil polnud õigus.
Pole siis olemist ega saamist, ruum on atomistlik, liikumine ruumis on näiv, ruumiosakesed vaid
liiguvad. Ja siis kõik olev on
kaleidoskoobi piltide taoline. Milline kunst peaks vastama säärasele maailmavaatele?

Simmel teeb väga selge, lihtsa ja õige vahe vararenessansi äärmise individualismi ja Rembrandti oma
vahel sellega, et ütleb
Rembrandti inimestel puuduvat individuaalsete joonte esiletõstmise, nende toonitamise. Ütleksin,
vararenessansi inimesed on
pidevalt teadlikud oma ainukesksuses, erakordsuses; Rembrandti inimesed on ainulaadsed mõtlemata
sellest. Just see ühine joon
kõigis renessansi portreedes võtab neilt teataval määral maha individuaalsust.

Kuidastahes mulle meeldikski hiinlaste kunst, ometi ta sisaldab midagi võõrast. Olen küll püüdnud
leida, milles see jälle seisneb, aga
ükski vastus pole piisav. Mitte valguse ja varju puudumine ning värvide sekundaarsus, sest selle
peaks tegema tasa tonaalsuse
voolavus. Mitte seegi, et hiina kunstniku unistuseks on minna ja kaduda oma pildi sisse, sest mõned
eurooplaste maastikud on täis
sedasama unistust. Mitte “stiliseerimine”, sest iga maal sisaldab seda, kuitahes realistlik ta olekski.
Viimati ei jää üle muud
põhitähtsat kui teine keel, teine tunnetamisviis. Kui eurooplane pisiasjuni püüab “täpsust”, ei saavuta
ta iial sellist nagu hiinlane.
Paistab, nagu hiinlane algaks üksikasjust ja neist ehitaks terviku, eurooplane vastupidi – analüüsib
terviku üksikfaktideks. Hiinlane
eeldab seda, mida eurooplane kavatseb saavutada. Seda võib sõnastada mitmeti, vast paremini veel.
Kummalgi pool on pilt halb,
kui üks osa hüppab välja tervest. Aga hiinlasel on siis valitud sobimatu üksus, eurooplasel üksus
liialdatud teiste arvel. Võimalik, et
seegi pole piisav seletus. Aga on huvitav, et niipea, kui Euroopa väsib analüüsimast, hakatakse
tundma huvi hiina kunsti vastu. See
peaks näitama, et ma ei näe just päris võõriti, kuigi mul kummagi poole jaoks pole hääkskiitu. Ei
taha sünteesi ega analüüsi, vaid
midagi hoopis muud. Ma ei oska seda nimetada ühegi ühemõttelise sõnaga.

Veider on, et mind ei häiri Karli templi ja üldse india figuuride lopsakus, Rubensi maalidel häirib.
Kas selle põhjustab asjaolu, et
india figuuride käed ja jaladki on kohmakad, Rubensil pisiasjuni liikuvad ja – lopsakus viimisteldud
lihakurdudessegi? Võibolla, aga
see kindlasti pole kõik. Loeb ehk ometi kaalutluski: Karli inimestega ma ei puutu kokku elades,
Rubensi omadega võin juhtuda.
Liidaldused on kenad ainult üksikute meelest ja ka need eelistavad liialdusi ebamäärasuses, kas
ilmeis või pilti talletatud õpetuses.

Kuid jaapani kunstnike poolpaljad või alasti figuurid häirivad mind väga, umbes samuti nagu
kreeklaste omad enamasti. Teisele
inimesele mittemidagi tähendava võrdlusega väljendatult: jaapani figuurid on silguniisad, kreeklasil
pakatavad kõrvitsad. Kummagi
kohale on võimatu kujutella taevast. Võimalik, et see veelgi selgemalt avaldub erootilises kunstis.
Jaapani asju ma pole näinud,
kreeka omad on igatahes väga tüütavad ja mõttetud. Kuid Indias osati seda, mul pole midagi
põlastavat ütelda nende väheste
Konaraki templi figuuride kohta, mida olen näinud. Kreeka härrade ja daamide näod on, nagu
viibiksid nad kohtuistungil või
lahendaksid retoorika probleeme päältvaatajate jaoks. Konaraki inimestel on lõbus ja nad on
iseenestele ainuüksi. Kuskil mujal
kreeklase-roomlase väline teatraalsus ei avaldu nii teravalt. Ja inglane või sakslane? Arvan, need
võiksid teha vaid erootilisi
karikatuure, sest nemad teevad teatrit oma mina ees.

Winckelmanni lause Kontur, Zeichnung ist alles... nur durch die Nachahmung (kreeklaste) werden
wir wahrhaft gross und
unnachahmlich werden/10/ sobib hästi jatkuks. Mees, kes ei põlanud paigutada oma raamatusse
kupfer'it, millel itüfalliline Zeus
Hermesega luurab aknastvahtivat hetääri, et minna sigitama Heraklest, on sobiv sümbol kogu
klassitsistliku kunsti jaoks. Talle ei
eksisteeri jumalusi, vaid komödiante, kes väljendavad “sügavaid ideid”. Too mageduski talle
tähendab huumori! Aga, kui keegi
oleks joonistanud, mitte maalinud, mõne tõepoolest ebamoraalse asja, siis Winckelmann oleks teda
kaunisti sõimanud ning
soovitanud vaadata taolisilt magedusilt, kuidas ebamoraalsesse saab peita “sügava idee”, et kunsti
teha sugulaseks filosoofiaga.
Võimalik, ta nõustunuks sellisega ka siis, kui pilt olnuks historisch gefasst, und durch Atribute
klassisch gemacht,/11/ näiteks,
“Helena ning Paris”, Helenal äravisatavaks pihus sibul ja Parisel hästi karvased kaenlaaugud
silmahakkavad, sümboolseks lisaks
kuskil üks põgenev nastik jne. Filosoofiliseks ideeks on võimalus valida “ülisügavat”: sangareile on
abielurikkumine * /12/
suurendav!

Kahtlen, kas ükski inimene, kes nii väga on tahtnud joonistada, kel on piltide vastu nii suur nõrkus,
kas ta võib joonistada minust
halvemini? Ma ei saa paberile kõike, mida näengi, ja tean, ma paljut lihtsalt ei näe. Ajab naerma, kui
inimesed kinnitavad end
nägevat kõike, mis olemas, usuvad seda isegi oma aastaseist lastest! Kulub kümneid aastaid enne
nägemahakkamist ja seda meelt
ei saa täieliseks eladeski. Inimene näeks paremini, kui ta ei kasvataks endale sisse seda rumalat
veendumust, et ta näeb kõike
küllalt hästi. Ma ei usu enam sedagi, et kuueaastane vaatleb intensiivsemalt, loeb lillel õislehti,
tolmukaid, lehti, ta vaatab lille, aga
ometi ei näe lille. Aga just need inimesed, kes vaevalt oskavad kümmekond taime nimetada,
tunnevad kolm liiki liblikaid, suudavad
paar muusikapala mainida – need on need normaalsed inimesed, kes kunstnikule kirjutavad ette,
kuidas tal tuleb teha. Kahju, et
pole võimalik nende kogetud maailma projitseerida neist välja. Sel, kes tajub ulatuslikumalt,
vähemalt oleks huvitav. “Normaalne”
inimene näeks ju rohkemnägeva tajupildi projektsioonil ainult seda, mida ta tavatseb näha, kuid teisel
oleks võimalik teda õpetada.

Sama oluline, kui veidraid Dickensi laadi hinnanguid koguda ja kataloogida, oleks uurida sääraste
tiitlite mõtet nagu “meeleolukas”.
Mu meelest on igas pildis mingi meeleolu ja seepärast tänase päevani ma pole taibanud, mida see
tähendab. Et ühed nõuavad õhku,
teised dekoratiivset õhutust ja kumbki pool oma vaateviisi peab ainuõigeks, seda ma küll taipan.
Meeleolukust mitte!

Liiatigi on sellel väljendil mõtet üksnes saksa populaarses esteetikas. Ei ole prantslasil, inglasil,
küllap ka mitte itaallasil
stimmungsvoll pilte, – neil pole taolist sõna. Ja ma ei taipa, miks peaks olema meil, sest meie
“meeleolu” ometi pole just seesama,
mis Stimmung. Liiatigi, inimesed, kes seda ütlevad, käivad ringi, nagu oleks nende sõna ainus õige
kriteerium, nagu üksnes see,
mida nemad hüüavad meeleolukaks, oleks seda. Kahtlen, kas nad isegi teavad, mida see sõna neil
tähendab. Aastaaegu, kellaaegu
kindlasti, aga kas on olemas ka soo või mere “meeleolusid”? Mida see sõna siis tähendab? Kellel on
viimativiimaks too Stimmung,
maastikul, kunstnikul või vaatlejal?

Rembrandti suurus kindlasti seisneb selleski, et iga ta nägu on indiviid, olgu ta siis tehtud paari
joonega või viimisteldud liiasti.
Samuti ta annab inimese olemuse lahutatamatult ning ometi segamatult oma reaktsiooniga
kujutatavasse. Nad on ühtaegu seda, mis
nad on ja seda, mida neist võib näha. On voolavad, mitte olevad ning lõplikud.

On sääraseid kunstnikke, kellede kohta ükski lause pole õige, sest nad ei ole midagi tervenisti.
Roerich ei ole ainult Böcklini
“Surnute saare” pisikodanliku “meeleolukuse” ideoloogia jatkaja juugendmaneeris, kuigi “Igavene
ootamine” sarnleb sellega. Ta
pole ka üksnes juugendmaneeris stiliseerija ning dekoraator, kes oma kaalumata pindu piiravad
“julgete” joontega, et saavutada
pisutki majesteetsust. Ta on ajuti ometi midagi muudki. Suudab äärmiselt lihtsa joonise täita
iseendaga (“Tiibeti piir”) ja ta värvid,
reproduktsioonide järgi vähemalt, on vahel tõesti suuremad kui ta ise. Suur, võrdlemisi ühtlaselt
kaetud pind pole ometi surnult
ühtlane, vaid taevasinas on vaatleja silmade sõgeneminegi.

Teisipidi võib sellesse kategooriasse panna Zorni. Ta on väga magedaid asju teinud ja midagi
pikantsetki ma ei leia korsetiga
poolitatud lahtirõivastuvais naistes. Ka ta pisiasjaline virtuooslik realism võib olla ülivastik. Aga
valgust nahal, poolvidevikus metsas,
noori mände – sääraseid asju ta tabab paremini ja vähem vaevaga kui keegi temaaegseid. Kas ta aga
tõepoolest iial täiesti vabanes
oma pudipadirealismist? Mõlema parimaiski maales on varjul säärast algviga, eelarvamuslikku
kujutlust kunsti olemusest. Võimalik,
et kõik, kes teevad pilte mingist taolisest eeldusest väljudes, ei jõua sihilegi, mille on määranud
enestele. Võibolla, tuleb töötada ilma
igasuguste sihtide ning teooriateta. Kuid, vaadates Roerichi peaaegu ainult sinise ja rohelisega tehtud
Karjala maastikku, hakkad
ometi mõtlema, kas siiski mitte vahetevahel ei sobi mõni aine suurepäraselt mõnele eelarvamuslikule
teoorialegi? Stilisatsioon sellel
pildil igatahes ei häiri nii nagu mõnel teisel ja varase Zorni moodi realistlikuna pilt poleks olnud
haarav mingil moel. Tehniline
vilumus ja nägemise teravus ei aita. Teisalt aga ka mitte äärmine juugendlikkus mõne Fritz Erleri või
koguni Sascha Schneideri
imalvastikus väljaandes.

Väga mitmeti huvitav on Achilleuse kilbi kirjelduses (å 548 j) üteldud: * /13/

See on vist vanim tekst maailmas, mis kunstnikult nõuab reaalsuse illusiooni. Kas aga kreeta
daidalosed taotasid seda või nägid
ainult barbaarsed ahhaajalaste pojad sääraseid imesid nende töödes, suutmata ise midagi muud kui
geomeetrilist stiili? Teiselt on
huvitav see, et reaalse illusioon on rapsoodile samuti * /14/ nagu iseliikuvad kolmjalad (å 377). Ja
kolmas, mis pole vast tahetud
hooplemine, on see, et kallis kuld paistab muld, odavat on hõlpsam näidata kalliks kui kallist
odavaks.

Mine tea, kas olen ülekohtune loomade maalijate vastu, aga igatahes tundub, et Heinrich von Zügel
võinuks leppida kümnekonna
pildiga. Ei ole see vist ka ükskõiksus tema, kellegi teise või üldse lammaste ja veiste vastu. Mulle ei
meeldi lillede maalijadki. Miks
asi on nii, ei tea, ütlen endale, et veises või hobuses polegi maalida midagi muud kui valguseefekte,
lilledest aga ei jõua keegi
maalida ära vajalist. Võib loomast teha poolinimese, see halvendab aga üksnes asja. Lilled on
parimailgi oskajail paberist, ei tea
ühtki, kes tunneks neid põhjani kui lausa valgust ja värvi. Kummalisim vormgi lilledel on üsna
sekundaarse tähtsusega. Miks aga
lendavad linnud, ütleme, Liljeforsi stiilis, on “leidnud armu minu silmade ees”, ma ei tea ütelda.
Võibolla seepärast, et neid saab
võtta kui dünaamilisi probleeme, veiseid aga kiilide eest laduvatenagi mitte. Igatahes asi ei seisne
teema poeetilisuses või
meeleolukuses, seda oleks lilledel ning liblikatel enam kui lindudel.

Paradiisi pildid oleks väärt koguda vähemalt samal põhjusel nagu on kogutud kuradi kujutusi.
Inimese unistusi viimsest tulevikust
aga minu teada on ometi palju vähem kui hirmuavaldusi. Ta teab kaunis selgelt, mida ta kardab ja
põlastab, vaevalt aga seda, mida
tahaks. Liiatigi, tavaline unistus paremast elust on: rohkem toite, peeni rõivaid jne. Need aga pole
maalitavad. Seepärast ei saa olla
maale paradiisist kuigi palju ning neid võivad teha vaid inimesed, kellede soovid on ebamaist laadi.
Tavaliselt poolhullud. Ma pole
Ciurlionise paradiisipilti näinud värves, arvan aga ta olevat kaunis paradiisliku. Kui analüüsida, on
raske ütelda, mis just temas on
paradiislik. Mitte lilled ega riba aasa mere ja trepi vahel ega inglid või pilved. Võimalik, et paradiisi
annab mere ja trepi
kõrvutamine, aga vaevalt paradiislik oleks maastik, kus trepp otsekohe kerkib rannalt ning järsku. –
Protoplastide paradiise on
maalitud kohutavalt palju, et maalida alasti meest ja naist. Midagi paradiislikku otsida nende
maastiktaustast juba seepärast on
lootusetu ja mõttetu. Ma pole omateada näinud veel ühtegi Eedeni, kuhu tahtnuksin minna elama
poolekski tunniks. Küllap need
kunstnikud on pidanud Eevat ja Eedeni võrdseiks. Tagasihoidlikult üteldes, see on ränk eksitus.

On üks pisike pääkene Brassempouy'st, mis ehk just seepärast, et ta on väga ebamäärane, paneb
mõtlema: küll võis see naine olla
ilus. Nähtavasti saab sellise illusiooni üsna vähesega, teatava kaunis selge (kuigi ehk vaevalt
valemissepandava) kõveraga. Küllap
olen näinud rohkemgi taolisi, aga praegu on ees vaid Csaky tüdruk tõstetud pihul linnuga, kotka või
kulliga. Tüdrukul pole nina, silmi
ega suud, aga pää vorm ja piirjoon minu meelest ei anna ainult kõike neid, vaid koguni ripsmedki
silmile. Ja kui selle kõrvale panna
mõni säärane mees nagu Amandus Adamson, siis on üsna selge, et ta mudelid olid ilusad. Kujud aga
on inetud seepärast, et nad on
fotokoopiad ega sisalda enam seda, mis tegi ilusaks elusa ega ka ilusale olulisi imaginaarseid
kõveraid. Mul on kahju, et ma sest
Csaky'st ei tea midagi muud. Aga talle meeldis Egiptuse skulptuur.

Kui lugeda, mis R. Kangro-Pool on kirjutanud Viiralti kohta, siis hakkad tahtmata küsima: kas see on
sihilik inimeste petmine või
rumalus? See loba kunstiinimestest ja tundmuseinimestest. Mis on üldse kunstil tegemist
“tundmustega”? Kui kunstnik maalib oma
sümpaatiat, oma antipaatiat, oma erootikat, oma patriotismi, siis ta teosed võivad huvitada
psühholoogi või psühhiaatrit või muidu
uudishimulikke olendeid – kunst nad ei ole! Kunst on niisama vähe ainuüksi “tundmuste” asi nagu
religioon. Vähese mõistusega
inimene iial ei saa olla kunstnik, vaid üksnes soperdaja, nagu Kangro-Pool ise ja ta mõtteosalised.
Kui kunstnik teeb sääraseid
“riivatusi” nagu Félicien Rops, Viiralt või kestahes, siis – need on üksnes exercitia. Pole ülistamine
ega iroonia ega siht iseendast.
Kui palvetajal tuleb meelde, et pidanuks kellelegi andma raha või ütlema paar hääd sõna, siis tal ei
ole mõtet hakata enne rääkima
Jumalaga, kui ta on teinud selle meeleskiusava. Aga ka need on mingis mõttes rääkimine Jumalaga.
Vältima peab mitut viga.
Esmalt, “almusteandmine” pole non plus ultra. Teine, “almusteandmine” peab saama usklikule nii
omaseks ja toimuma nii juba, et
ta on osa elust nagu hingamine. Kõik sama kehtib kunstigi kohta. Aga mõni üldse ei pääse kaugemale
almusteandmisest. Teisi
sõnu, kunstnikul tuleb jaatada, aga mitte olla ambivalntne nagu Rops, Viiralt alguses ning paljud
surmani. Ambivalentne suhe
maailmaga on nagu vähk ajus. Alles see annab õieti, kes ei küsi enam, kas inimene, kes võtab, on
rikkam või vaesem, on väärt andi
või mitte. Kangro-Pooli maailma sõnus: keda ei huvita, kas naine on ingel või kurat; teda ei huvita,
kas ta oma kirg on hää või halb.
On ju ilmne, et Kangro-Pooli arvates “kunstiinimese” elu on hüplemine libertinismi ning askeesi
vahel. Võibolla, kunstiinimesel küll,
sest ta taotab kunsti – kunstnikul igatahes mitte. Talle ei eksisteeri enam kumbki, nagu ei
eksisteerinud Rembrandtile “Danae”
maalimisel.

Ma ei tea, kas Viiralt on saavutanud või kunagi saavutab selle, mida ma pean ideaaliks. Sarnaseim
ehk on üks kaksikakt, aga see
pole ju hilisemaid töid. Ma ei tea tervet käiku. Igatahes Kangro-Pool ei saavuta seda iialgi. Rõhutada
Viiralti “Maalijas”
ärapöördumist himurate inglite nägemisest võib minu meelest vaid sõgedus. Kui aga Viiralt ise on
võtnud asja nii, siis see tähendab,
et ta oli alles poolik. Himurad inglid koguni ei saa olla vastand süütu lapsega. Minu meelest
hädapärast ühtainsat nendest inglitest
võiks nimetada nii. Siis aga, mida teevad need teised, millised pahed avalduvad neis? Minu lolli
kujutlust mööda see “himur ingel”
nii nagu tibatillukesedki, aitas maalija Luukast, kellest vist Kangro-Pool pole kuulnud midagi. Ja ma
arvan endal õiguse muuski. Ka
Viiralti muud 1934. aasta tööd, mitte ainult see kaksikakt (vernis mou), tunduvad mulle üsna vabad
ambivalentsest suhtumisest,
mida Kangro-Pool tahaks tagasi. Teine tunnus on mu meelest selles, et maastik hakkab midagi
tähendama, pole paljas taust enam.
Seepärast mind väga huvitaks, mis on saanud Viiraltist, kas ta on sattunud mõne uue ambivalentsiga
hätta, jooksnud tagasi vanasse
või läinud edasi lahenemise teed? Aga iial ma ei saa teada seda.

Nagu on asjata loota taolise kunstikirjanduse (mille lööklauseid pähe õppida ei pelga “kunstnikudki”)
surma, samuti ka
mittekunstniku esteetilise meele selginemist või nägemisvõime kasvamist. Õigupoolest ma suudan
paremini taluda
kolhoosimaastikke kui meeleolulisust nõudjaid. Üks nõuab vähemalt midagi reaalset, teine aga
tunnistab tõeliseks kunstiks oma
sümpaatiate ning antipaatiate kujutamist ainuüksi. Sama võiks ju ette heita minu esteetikalegi, kuigi
arvan, et mu soovid õigele
kunstile ei ole nii subjektiivsed. Ei otsi piltidelt oma meeleolusid, pigemini nõuan talt, et ta annaks
mulle midagi senikogematut. Mitte
mingisuguse tunde, vaid selle, mida näen mina, ei ole minu meelest midagi väärt. Tingimata ta peab
andma rohkem, rikastama
mind. Mul pole vaja end või oma võimalusi avastada piltide varal, vaid neile anda uusi vaatepunkte
ja seniavastamata maailmu, kus
nad võiksid kasvada.

Avastasin selle erinevuse alles nüüdsama ja seepärast ei oska sõnastada teda selgelt. Häbenen, et nii
palju on möödunud elu,
taipamata seda erinevust enda ja teiste vahel, seda, et olen vaevunud ilmaaegu, püüdes mõista teisi,
väljunud vääralt eelduselt, et
nemad on sarnased mulle. Aga kardan sedagi, et säärane endaeraldamine oma “sõpradest” on miskil
moel enda pidamine
paremaks nendest. Võibolla, kuigi ei tunne. Miks ei tohiks inimene “otsida ennast” ja leida oma
“meeleolusid”, kui ta iseennast
armastab väga, aga vajab endale pisut viimisteldumat ja puhtamat vormi? Oma fotot elusuuruses või
mõne enese osa mikrofotot,
muidugi võimalikult kallile ning püsikale pinnale. Ei mina taipa, mis lõbu võiks inimesele valmistada
kuitahes täiusliku väljaande
kohtamine oma minast, see ei tee mind kuidagi paremaks teistest. Ainult, see, mis nendele “annab
elamuse, sobiva meeleolu” jne.,
see on mulle jube. Kaunis kindlasti sarnlen mina rohkem sellele, mida ma ei salli, kuid usun end
sarnlevat. Mu “sõbrad” aga minu
meelest eksivad arvates enestele meeldiva olevat ideaaliks enestele. Kõik, mis nendele meeldib,
sarnleb nii väga neile, et mina ei
taju muud vahet kui puhttehnilist – neile sümpaatse loojail on olnud pisut rohkem vilumust ja nad on
olnud veelgi armunumad oma
minasse. Ei saa öelda, et minagi armastan oma mina, sest toda tuleks siis defineerida
rahulolematuseks oma minaga – kuid
rahulolematust ma ei armasta ju, armastan mittemina, kui see on minust suurem.

Siiski mul on väga raske pidada inimeseks nii endaga rahuldunud olendeid, et nad vaimustuvad
üksnes nende minasid väljendavaid
kunstitooteid. Kahjuks pole neile muid nimetusi. Kogu nende kultuursus ning vaimne tegelemine
seisneb iseenda tsiseleerimises
ning “viimistlemises”. Nad koguvad üksnes ennast tsitaatidena, joonistustena, raamatutena ja miski
muu suhtes on täiesti surnud, nii
surnud, et ignoreerivad selle olemasolugi. Nad peavad end “vaimuinimesiks” ning arvavad enestel
olevat eksimatu õige maitse.
Aga nainegi, kes on veendunud oma ilu võrreldamatuses, tavaliselt pole ilus. Neile meeldivad vist
oma väljaheitedki, igatahes
maailmas pole midagi, mis rõõmustaks neid nagu nad ise. Mind rõõmustab ainult see, millest arvan,
et ma kunagi ei saavuta, mille
eest võin olla – tänulik. Teist omasugust küll oleks lõbus kohata, mitte erilisi väljaandeid iseenesest.

Siia lõpeb siis mu üheksa kuud kestnud kirjutamine. Neljakümne ühe aastaga arvestades pole mu
mõtted kuigi selged ning
arvestades kõige selle hulgaga, millega olen tegelenud, pole mu mõtteis midagi erilist. Olen nii
keskpärane, et ma isegi ei lähe
hulluks. Pole midagi, mille kohta võiksin kinnitada, et selle olen teinud hästi ja nii see võib jääda.
Olen veendunud oma mina
väärtusetuses ja võimetuses ning seepärast väga kaugel häbematusest nõuda “endaväljendamiseks”
mingeid “paremaid tingimusi”.
Ma pole põrmugi nõus sääraste olenditega (inimesed nad on vaid siis, kui mina ei ole), kes “otsivad
iseend” ja sobivat ümbruskonda
oma tühisuse väljendamiseks. Maailm on paljude “meeleolude” hindamise vaevast pääsenud ja see
mind rõõmustab nii nagu
Meyrinki paradiisinöökimine või nagu asjad üldse. Kõik rõõmustab mind rohkem kui ma ise, pääle
nende inimlike tobeduste, millede
üle olen naernud ja naeran. Nutan ka, sest pimedus minus on suur, kui suur ta on siis nendes, kes end
võõriti nimetada suvatsevad
inimesteks? Mõttetu on loota midagi taoliselt inimkonnalt ja mul on kahju, et pole võimalik magada
teissuguste hulka. Mul on kahju,
et kõik prohvetid on rääkinud tuluta, et ikkagi veel die Welt wird alt und wieder jung und – hofft
immer auf Verbesserung./15/
Aga kahjuks seegi lootus ei sisalda muud, kui lootuse sittuda sagedamini ja suuremaid hunnikuid
arvukamaile lastele eeskujuks.

USKUMISEST *

Uskliku ja ateisti kohta ütles Butler õieti: The fight between them is as to whether God shall be called
God or shall have some
other name. /1/ Nagu väga paljudes muudeski tülides, juur tülile on terminis. Ateist kõneleb
Teadusest, Loodusest, Saatusest
vähemalt samuti nagu usklik Jumalast. Halb pole see, vaid rumal on asi alles siis, kui range ateist
hakkab uskuma musta kassi
saatusemäärajaks. Kui inimene XX sajandil sõltub nõnda kassist nagu muist Jumalast, milleks siis
olla inimene? Kui Jumal on
inimese väljamõeldiski, arvestades temaga, inimene sõltub ometi endast-inimesest, mitte loomast,
kellest arvab enda olevat
lõpmatult kõrgemal.

Meie rumalad usume mingit Loodust ütlevat enestele tõtt. Ometi pettis tema meid kaua aega: laskis
Maa paista ketta ja Päikese
tiirelda ümber Maa. Suure vaevaga saime tõe kätte. Aga skeptilisemaks Looduse suhtes pole seegi
meid suutnud teha. Oleksime
ometi pidanud hakkama eeldama, et midagi sellest ei vasta tõele, mis Loodus meile pakub seadusena
ja tõena.

Elu on ju pidev surm ja ometi teadvus püsib ning isiksuse identsus. Mis alusel siis väita, et surm
hävitab teadvuse ja isiksuse? Kas
kiire protsess annab midagi oluliselt muud kui aeglane? Oksüdeerumine ei saa uut olu, kui tükk rauda
minuti asemel roostuks
sekundi vältel. Iga paralleel muidugi on vigane, aga tavaline vaade samuti. Mina ei usu “elu” pärast
surma miski elujanu või egoismi
pärast, vaid kahel veidral põhjusel. Esiteks, maailm pole nähtavasti vastav sellele, mis meile tundub
mõnus. Surra lõplikult on
igatahes inimesele mõnusam kui ebatäielisena ja võimetuna vaevelda edasi. Teiseks, Loodus laseb
paista, nagu hävineks inimese
teadvus koos kehaga. Ja seda, mida Loodus pakub ja näitab tõe pähe, ei tule uskuda. Enamasti kõik
on just vastupidi.

Need muidugi pole põhjendused terveni, paljugi võiks leida veel, ainult lähemal vaatlusel enamik
leituist tõestab kõige voolavust,
mitte püsimist või hävingut. Voolamine, muutumine Herakleitose ja Bergsoni stiilis on üsna seesama,
mis Buddha õpetas
“keskmise” teena indiviidi jäädavuse ja hävingu vahel, kinnitas, et see, mida rahvas on hüüdmas
mitteolevaks, on vaid muutus
olevas.

Kui teadvus on vaid funktsionaalne, elusa ainese produkt, siis ta muidugi on aldis selle muutumisele.
Aga ta on produkt minu
arvates ses mõttes nagu valgus või soojus, midagi kehast väljunut. Seepärast tema edasine saatus on
vaevalt seotud keha omaga.
Analoogne laibaga saaks olla siis vaid täht, millest energia lahkunud (säilinut nullpunkti energiat
saavad vabastada vaid uued
protsessid), energia analoogne teadvusega. – Kas aga nii on õige, ma ei tea. Ma ei leia teist paralleeli
ja kaks omamoodi elusat
mateeriat ometi peaksid olema paralleelsed.

Teadvus paistab valgusest-soojusest erinevat selles, et ta nagu seisaks inimese sees. Aga see seis on
mu meelest näiline. Inimese
tegelused peaaegu kõik eeldavad teadvust, on teadvus väljaspool enese piiri. Võiks seepärast väita, et
inimese teadvus pärast tema
surma püsib ta tegudena ja nende tulemustena ühiskonnas ja looduses. Aga seegi pole päriselt õige,
sest osa teadvust suundub
universumi teadlikkusena sellest.

“Mina” ja teadvus on vist ikkagi ise asjad, kuigi endast mitteteadlik mina on kujuteldamatu. Teadvus
ja minateadvus ei ole samad
vist, kuigi Kant rääkis iga apertseptsiooni transtsendentsest minast. Aga ruumi saab kujutella,
tundmata seejuures: “mina”
kujutlen... Budistide “Ratnacuda küsimused” /2/ väitis, et teadvus ei saa olla teadlik teadvusest. Kes
siis kogeb teadvuse olemasolu,
kui mitte tema? Milline võime iseenesest? Kas “mina”? Kui nii, siis teadvus pärast surma on
teadvusetu endast, sest “mina” on
hävinenud juhusliku kollektiivina eluajal kogutust. Kui aga teadvus säilib endast teadvusetult, – mis
ta on siis?... Tõeline probleem ei
seisnegi selles, kas inimesest midagi säilib pärast surma, ka mitte just selles, mis säilib (pääle aine
ringlemise ja tegude tulemuste),
vaid selles, kuidas säilib, milleks muundub? Valgus liigub universumis, mis temast viimativiimaks
saab? Teadvus satub “kuskile”,
milleks ta muutub “sääl”?

Mõned teoloogilised dilemmad on vahel väga hõlpsalt lahendatavad, kui muuta nende sõnastust. Ja
selleks on meil õigust, sest kõik
taolised pärinevad ju deduktsioonidest. Markion eraldas järsult maailma looja, õige ja seepärast kurja
Jehoova Jeesuse Isast, seni
tundmatust “võõrast elust”. Tal oli omal kombel õigus, aga ta eksis, tehes lahenduse dualistlikuks.
Mulle tundub õigem kasutada
lahenduseks Eckeharti teooriat Gott ja Gottheit erinemise kohta. Esimene on olemas vaid siis, kui
Jumal on pandud loodud asjade
kõrvale, teine on Jumal “enne” loomist ja iga uskliku jumalakogemuses. Siis on Vana Testamendi ja
Uue Testamendi Jumala vahe
sõltuv vaid vaateviisist. Kui Jumal tunnistada olevaks samas mõttes nagu kass või juut Mispast/3/, ta
peab olema õige, kuri ja
Looja. Kui aga loobuda oma ja kõikide muude asjade separaatse eksistentsi tajumisest, vaadelda
kõike suhtes kõigega, – on
“olemine” hoopis teise sisuga ja Jumal ei ole enam see, mis ta oli enne. Mis ta on, pole öeldav, vaid
ainult see, mis ta ei ole. Ja
mandalaste kombel võib siis sõnada, et ta on “võõras elu” või Dionysios Pseudoareopagita/4/
eeskujul, et ta pole Midagi.

Canterbury Anselmi satisfaktsiooni teooriat on ülekohus pidada ortodoksseks. Õigem on teda pidada
röövrüütellikuks,
korporantlikuks kui teoloogiliseks või kristlikuks. Mis Jumal see on, kelle pühadust ja au on võimalik
solvata nagu mõne Ungru
krahvi oma? Mis Jumal see on, kelle au nõuab satisfaktsiooni nagu korporandil, kellele öeldakse, et
ta vanaisa müüs tõrva Tallinna
täikal? Minu meelest on Jumala au solvamatu ja inimene teotab ainult iseend teotades Jumalat.

Teoloogia sõltumine ühiskondlikust struktuurist on kurb fakt ja vist paratamatu. Ainult harva saab
kahelda, kas ei juhtunud
vastupidistki. Ma ei tea, kumb eksisteeris enne: kas teooria pühakute ülemäärastest tegudest, mis on
kiriku käsutuses või pangad,
kust sai laenata kohutava protsendi eest? Aga vabrikud on kindlasti hilisemad kui kiriku asendamine
üksikkoguduste ning
konventiiklitega, – mis toodavad õndsaid ja õiget kaupa õndsakssaamiseks. Misjon on küll vanem kui
võitlus turgude pärast, kuigi
aktiivseks nad läksid ühtaegu! Aga alguses tingis tema “tung itta” ja mitte ideoloogia ise.

Martensen/5/ kirjeldab Christliche Dogmatik elu pärast surma peaaegu samuti nagu Tiibeti “Surnute
raamat”; ta on võrreldav
eluga mälestusis, unenägudes või fantaasias. Erinevuseks on küll see, et budistide arvates järgneb
enamasti taaskehastumine,
Martenseni meelest aga sie fahren sogleich fort, einen neuen Inhalt des Bewusstseins aufzunehmen
und zu verarbeiten,
indem sie geistig sich selbst bestimmen zu den neuen Offenbarungen des göttlichen Willens, die
ihnen hier entgegentreten,
und so entwickeln sie sich zum letzten, zum jüngsten Gerichte hin (518). /6/ Kuidas see on vajalik, ja
milles see protsess
faktiliselt erineb taaskehastumisest, ei saa aru mina, mulle paistab, et viimne vahe on: kristlased
tavaliselt (erandeid on küll rohkesti
alates Paulusest ja Origenesest) väidavad arengut kurja ja hää äärmusteni, budistid kõikide liikumist
viimativiimaks häässe. Mulle
meeldib Origenes ja koguni Fechneril on ehk mitmes asjas õigus. Ta väidab inimese selles elus oma
tegude ja mõtetega kujundavat
endale teise keha, mis tõeliselt virgub alles tavalise keha surmal ja hakkab senise teadvuse kandjaks.
Praegu ta magab, sest
inimese tähelepanu on suunatud mujale, kuid väga harva ta ometi mingil moel õpetab inimest, kui
tavaline keha unter die Schwelle
des Bewusstseins sinkt. /7/ See uus keha in gewisser Weise/8/ võrdub kogu maaga, aga ka Jumalaga,
kes kuidagi moodustab
väikeste lainete ristumiskoha, suure laine. Et aga uus keha sünnib mõtteist ja tegudest, siis on ülim
reegel nur möglichst viel
Glück überhaupt in die Welt zu bringen./9/ Loomulik see peaks olema, aga väga veidrail kaalutlusil
inimesed arvavad
aulisemaks enestele teha kurja. Fechner väga mõistlikult võrdleb “uut keha” sellega, mille saab
inimene teiste kõnelusis ja
mälestusis. Minu meelest on see tõepoolest sama reaalne kui normaalne, füüsikaline keha.

Arvasin paarikümne aasta eest, kui mul vahel oli harmooniatunne, kui olin mõnus mingi üksikasjaga
(ja see avardub otsekohe kogu
maailmale), et seisan kellegi surnu kõrval või tema sees. Uskusin, sellise tunde võimaldada suudavad
vaid surnud, kes miskipärast
hoolivad minust. Nüüd on taolist tunnet harva, aga ma siiski usun samuti. Võibolla, ma enam ei
“meeldi” surnuile või on minu
saanud kätte keegi, kes mind poolpooliti vihkab. Kui aga inimese vaim üldse mingil moel eksisteerib
pärast surmagi, siis on mu
meelest loomulik järeldada, et ta pole väljaspool maailma, et tal midagi on ütelda siingi. Võimalik
ometi, et minu elu harmoonilisimad
hetked on lahkete surnute kingid. Igatahes, ma ei tea, et ma neid oleksin kuidagi põhjustanud, ette
valmistanud või olnud väärt.

Jeesus ütles, et kes Teda ei tunnista inimeste ees, seda Temagi ei tunnustavat. Oletame, et Ta ütles
nii, kuigi ma do ut des/10/
printsiibi pärast kahtlen, siis see võib tähendada ainult: kes ei julge avaldada paremikku, sel seda
viimaks polegi. On inimesi, kes
meelsamini kisuvad maha rõivad oma hingelt kui kehalt. Ma ei tea, kas säärased ekshibitsionistid
olnuksid Jeesusele eriti
sümpaatsed – mind nad häirivad. Aga nende auks peab tunnistama: nemad liigutavad siiski kuidagi
seltskonda, kus klat^sitakse,
kõneldakse ilmast või loobitakse üksteisele näkku aabitsatõdesid. Selline seltskond tundub siis endale
naljakas ja tühine nagu
Anvelti “Luitunud lehvikus” (mis küll taotleb ainult tõsielu kirjeldamist). Keegi on söandanud
vihjata, et on olemas midagi muudki,
olulisemat. Tegelikult on ometi taolised inimesed need, kes kuidagi säilitavad meie taseme. Nende
tõttu on meil võimalik kujutella
olendeid, kes pole põrmugi “luitunud”, peidulelavaid “õigeid”, kellede õlul inimkond võib
eksisteerida edasi.
Kassiga harjunud nii, et ta surm tegi augu tavalisse. Siis pikk assotsiatsioonide rida, mille lõpul
vägevaim vastuväide vulgaarsele
materialismile. Pole leida mingit põhjust, miks mateeria pidanuks saama teadlikuks enese
olemasolust ning üksikolendi
tähtsusetusest universumis? Mis vajadus oli mateerial selleks? See oli mu esimene vastuväide
paarikümne aasta eest ja see, mis
mu päästis absoluutsest pessimismist. Siis tuli langus: materialistid ei tunnista telos't, neid ei häirigi
minu väide. Aga nüüd tean:
areng ise sisaldab telos'e mõiste. Areng suunata on mõeldamatu, tähendab, mu vastuväitega peab
arvestama. Isegi siis, kui
evolutsiooni mõelda mateeriale immanentsena, seletada, et peavad reaalistuma kõik mateerias
kätkevad võimalused, koguni siis
kehtib mu vastuväide. Kui mateerias kätkeb teadlikkuse võimalus iseendast, siis on idiootsus väita
sinna lõppu. Sest siis peab temas
olema võimalus ületada iseennast ja teha endast midagi muud. Veelgi kujuteldamatuid võimalusi, aga
ka võimeid. Non sequitur
/11/ võiks ütelda. Õige on aga sequitur, sest teadvuse tekkimine osutab suunda, milles otsida
evolutsiooni järgmist faasi.

Muidugi, kui väidame end olevat maailma haripunkti, oma meeled täiuslikkuse äärmuse, usume
enestega surevat tarkuse nagu Iiobi
sõbrad, siis näib materialistel olevat õigus. Aga, mida teab sipelgas teerajal meist ja meie maailmast?
Mitte rohkem kui meie nende
maailmast, kes praegu või tulevikus on kõrgemal meist. Meiegi maailm on üksnes teatav valik
olemasolevast. Praktiliselt me ei
pääse iialgi temast välja, ei saagi teada, mis nägu oleks ulatuslikemail valikuil. Samuti siirdudes
üksikasjade sisse. Kataloog, mida
kasutame, on ehitatud funktsioonidele. Tool pole jalad, põhi ega kori, vaid riistapuu, mil on teatav
ülesanne. Koera on võimatu
kirjeldada lahus tema funktsioonidest inimese või ümbruse suhtes. Ja ometi on ta rohkem kui tema
funktsioonid, midagi, mis seisab
nende taga. Pole oluline, kas komplekt instinkte või intelligents. Erinevus minu meelest pole nende
vahel sisuline.

Pole põhjust ega õigust instinkti madaldada intellekti arvel, minu meelest. Usun instinkti olevat
õõnesteeks muutunud mõistusliku
toimingu. Kui sipelgad panevad oma nukud õmblema, kui liik paljastigusid sööb nõgespolüüpe seks,
et lasta oma vaenlasil
hammustada neid erilisest kotist, on mõttetu arvata neid toiminguid instinktiivseiks ja väita, et naine,
kes igale ebameeldivusele
reageerib kaebekirjaga, tegutseks mõistlikult. Kui keegi vaatleks meie toiminguid nii kõrvalseisjana
nagu meie putukate omi, ta
kindlasti leiaks vaid komplitseeritud instinkte. Seepärast, Kohelet ei eksinud, kõrvutades looma
inimesega ega rahvad, kes enne
vähemalt küsivad luba puult, kui hakkavad raiuma. Maailm, mida tunnetame ja tema struktuur on
täiesti relatiivne. Inimene, kel
kogu elu läbi valutavad hambad, ei ela teistega samas maailmas. Laps võib saada sama mulje
päikeselappidest kahe põõsa vahel,
mille saamiseks täiskasvanu vajab suuri puid. Sisetunne ja oma dimensioonid pole aga ainsad tegurid,
intelligents, huvi,
tähelepanuvõime ja hulk muid nähteid lisaneb. Seepärast võibki juhtuda, et üks näeb “jumalikku”
sääl, kus teine ei näe midagi või
vastupidist. Mida vaesem ja viletsam on inimese maailm, seda agressiivsem ta on, seda jonnakamalt
ta nõuab sellele ainukehtivust.
Nagu ortodoksia ja monism Haeckeli väljaandes. Kõik peab normeeruma nende järgi. Kuigi nad
nõuaksid matemaatika taandamist
aritmeetikale ja lihtsale geomeetriale – tervemõistusega surelik ei kaotaks ju midagi.

Paganlus oleks kadunud ise, aga iial ei kao see süü, mille kristlased on kogunud, hävitades neid, kes
ei nõustunud. Nõnda on alati
olnud ning jääb: ükski rahvas ega maailmavaade ei saa andeks oma vägivaldsust enne, kui ta ise
kõrvaldatakse vägivallaga. Isegi
Kõpp ja Kimmel olid vaimustatud Jumala kättemaksust. Aga asi ei seisnegi selles, vaid selles, et
üksikule või rahvale peabki
juhtuma seda, mida ta peab normaalseks, usub looduseseaduseks. Ei saa juhtuda seda, mille
olemasolu ta peab võimatuks või
sobimatuks endale.

On ükskõik, kas usklik tallab uskmatuid veendes, et Jumal on tema poolt või on toeks õigus, võim või
mõni muu ebajumal. See, et
inimene peab kuidagi õigustama ennast, tagab talle taolise saatuse, ta ise nurub seda ja hangib
enesele. Pole tegev transtsendentne
jumalus, õigus või prestabiilne harmoonia, mitte kausaalsus ega midagi taolist. Ükski tegu ei ole
suunatud üksnes välja, iga teo
inimene teeb endalegi.

Võimalik, et mitte just õigeim ning ilusaim, ometi aga väga õige ning väga ilus palve seisab Louise
Adelaide de Bourbon-Condé'
(1757–1824) kirjas oma armukesele Markii de Gervaisais'le. See on: “Mu Jumal, Sina näed paremini
kui mina ise kõike, mis juhtub
mu südames, mida sääl on hääd ja halba. Kõik, mis mina ütlen Sinule, on vast üsna ülearune, sest
Sina teadsid seda nagunii, kuid
olen õnnelik, et võin rääkida Sinuga. Pean Sind nii hääks, olen seda nii sageli kogenud, tean väga
hästi, et Sina kuuled heldelt neid,
kes oma südame kohtluses pöörduvad Sinu poole. Mu Jumal, see, mille pärast ma Sind kõige
palavamalt palun, on, et Sina toetaksid
minu nõrkust, et ma Sind ei jätaks maha.” Ei tea, kas temale on sellest midagi abi, et ma selle palve
pärast pean teda ülitubliks
naiseks ja mõtlen õige ta armastuse? Armastus, millega seltsib säärane palve, peab olema tõeline,
mitte ennastpettev tuju.

Arvame, et maailm, mida kogeme, võrdub maailmaga, milles tegeleme. Kuid arvestades muude
loomadega on see ülikahtlane.
Võime teha asju, mida me kuidagi ei taju (nagu mõni millimallikas oma ujumist) või nimetame oma
seisukohalt, taipamata nende
olu. See, mida hüüame mõtlemiseks, paistab meile toiming meis enestes, aga pole mingit tagatist, et
ta mitteinimlikule vaatlejale ei
paista hoopis muud. Just seepärast pole naeruväärne väide, et mõtelda hääd midagi muudab
maailmas, et ehitame sellega midagi.
Meie soovidki võivad olla väga konkreetsed toimingud maailmas, mida me ei taju, hoopis olulisemad
meile kui meie teod meile
kogetavas maailmas. Kuigi see on vaid analoogiakaalutlus, tõenäoline ta ometi on. Ja kõik, mis
temast võib järeldada, ületab
normaalse mõistuse.

Ometi ma ei usu “astraalmina”, ometi ei usu koguni igavest mina (rändavat või mingisse aita
minevat), seda aga usun. Kas
seepärast, et ta on analoogiatuletus? Pigemini küll seepärast, et kui plaanitsen midagi hääd muudele
inimestele, mul enesel on
parem olla, kui neid omaette arvustades ning analüüsides nende vigu. Esimesel korral ujun vist nagu
millimallikas, teisel mu
liikumine on takistatud. Samuti ka siis, kui “mõtlen” rahutult siiasinna, teen midagi, mis pole
mõtlemine. Kui kõik see oleks midagi
“astraalset”, siis minu “ümbruses” ei peaks olema ahnust ja tigedust (unenägudes minus on neidki).
Kui ta on aga mingisugune
liikumine vaid, siis tal ei tarvitse olla muutuvat mõju üldse, veelgi vähem minule tajutavat muutvat
toimet.

Vähemalt üheksakümne üheksa kohta sajast kehtib Maniliuse/12/ lause Victuros agimus semper nec
vivimus unquam!/13/ Kuigi
taipan selle hoiaku lollust, kas olen mõistlikum? Olen püüdnud iga päeva elada kui viimast, aga –
praegu on väga ilusad astrid laual.
Kas ma silmitsen neid nagu see, kes tuleval sügisel enam ei näe? Vaevalt – ja mitte seepärast, et
oleks teha tähtsamat või tuju
oleks halb. Lihtsalt laiskus kontsentreeruda. Paljudel inimestel tuleb seesama hoiak oskamatusest,
vilumatusest või hoolimatusest.
Inimene hoolib sel määral iseenda pääle mõteldes oma tujukestest, et tal ei jää aega elada – minna
minutikski, vähemakski välja
enesest. Aga ometi nad kurdavad elu kaduvat käest! Ja püüavad viga parandada, lisades
vanglaspidavate tundekeste hulka veel
selle kahetsemise.

Nende elu elutuses on alati süüdi keegi teine või kehtiv kord, kuid iial, oh iial mitte nad ise. Nemad
ju nii väga mõtlevad enestele ja
plaanitsevad paremat – veelgi suuremat illusoorse mina hallutsinatsioonide ülemvõimu.

Pascal täie õigusega ütleb, et kogu me elu väljapoole on silmakirjatsemine, valetamine ja petmine.
Mida vanemaks läheme, seda
halvemini käitume. Keegi ei ütle teisele, mida ta mõtleb temast, vaid teeskleb lugupidamist. Mõni
sõimab küll näkku, aga see on
vaid seekordne emotsioon, see mitte, mis tõepoolest on ütelda. Mina vaikin ja mõtlen, et see pole
valetamine. On ju maailmas nii
vägevasti ja sageli pasundatud relatiivseid tõdesid absoluutseiks, et mul pole nagu õigust oma
privaatarvamust kellegi omataoliselt
tühise kohta üldse väljendada, liiatigi siis nagu Niineve kuninga proklamatsiooni. Kui keegi mult
pärib, mida temast arvan, siis
räägin, lisades muidugi, et see on minu mittearvestatav arvamus. Ei tea, mida Pascal ütleks selle
hoiaku kohta, ent mu meelest on
ülbus ilma palumata “kuulutada inimesele tõtt temast”. Ka siis, kui see oleks tõde sub specie
aeterni/14/ ja mitte üksnes
poolharitud, poolidioodi sümpaatiast või antipaatiast tekkinud hoiak, mida on pandud õigustama
atrofeerunud mõistus. Seepärast ma
ka ei salli inimesi, kelle vägitegude tuumaks on “Küll ma aga ütlesin talle!” Kui minu hoiak on
valetamine, siis meelsamini ma istun
sääraste valetajate killas kui vägevate tõtträäkijate palvetunnis. Maitseasi, ent ülbus on mu meelest
suuri patte.

Samasse kuulub Pascali teine halvustus, veelgi ehk kibedam: inimesed on nii rumalad, et usuvad end
loomuselt juba targad.
Keskpärane inimene ju mõneski asjas võib kahelda, aga ta kahtluski on arvamus ja kõik tema
arvamused on ilmeksimatumad kui
paavstil. Kui ta arvab, et Kristusel oli habe, see oli siis tingimata, kui väidab siira tänulikkusega
lektorile ateismi õigeks, siis pole
pisematki kahtlust, et see ongi nii. Keskpärane inimene on kõikidest despootlikum, sest tema ise teab
selgesti, et ta pole “rumalalt
ilus ega kole inetu”. Ta pole leib, ka leem mitte, vaid eelajalooline kivinenud puder.

Kuidas hädaldavad vanemad laste loomuliku usu või vanematearmastuse kadumise üle! Aga
kadumine peaks ka olema loomulik,
kui ta aga on ebaloomulik, siis ka see usk ja vanematearmastus peavad olema seda. Loomulikud
omadused ei saa surra
ebaloomulikult ometi.

Üliväga paljud inimesed igatsevad seda primitiivset, kindlat lapseusku ning tahavad Jumalat kujutella
isana. Aga, milles see tunne
peaks küll olema õilsam kui Magdeburgi Mechthildi/15/ tunne olla Kristuse armukene, milles on
lootus isale tugevam kui kallimale?
Kui ühelt alalt võetud pildid ei sobi mehele, kuidas teisalt nad sobivad täiskasvanule? Miks peab
Jumalat tingimata kujutlema
meheks, kas see annab midagi juurde ta isiksusele? Aga mees, kellele tundub blasfeemia Jumalat
pidada ülinaiseks, suudab end
pidada talle pruudiks rahulikult! Et Kristus rääkis oma Isast, ei kuulu sesse ritta.

Sõda oli Pascali arvates naeruväärne ja õigusega. Ainus mõistlik epiteet tema jaoks – ja kui nõnda
mõelnuks igaüks, olnuks sõda
kadunud ammu, sest inimene ei taha olla naeruväärne. Aga Voltaire ei salli seda nimetust, tema
nõuab (Hesse tõlkes) kenamat,
täpsemat kataloogikaarti, nimelt abscheulicher Wahnsinn./16/ Aga lugu on nii, et kui me midagi ei
hüüa enam “plära, joba, jama,
tobedus”, vaid “iiveldamaajav rumalus”, siis sellel asjal on jällegi kaunikesti eluõigust, teda pole
vaagimisel leitud päris kerge. Seda
viga kordavad kõik ratsionalistid ning õpetajad, kel usku on sõnade kvantumisse enam kui kvaliteeti.
Seepärast Voltaire on
ratsionalismi publitsist, keda ei saa hüüda frivoolseks (Sterne näiteks on seda), õilsa Jules Verne'i
mõistlikum eelkäija, Pascal on
tark mõtleja mees. Ülekohtune kindlasti aga oleks Voltaire panna tüüpiliseks XVIII sajandile ning
Pascal XVII sajandile. Kui
kustutada Pascali kangekaelne usk juudi müütidesse, on ta targemaid mehi maailmas. Ta tunneb
iseennast ja inimkonda sama hästi
kui Augustinus või Aldous Huxley. Talle on päris selged filosoofilised probleemid, mille avastas
alles XIX/XX sajand. Nagu:
tõekspidamise sõltumus tahtest, kahe inimese definitsioonide sõnaline võrdumine ja sisuline
erinemine jm. Sellest viimasest ei
saanud Voltaire üldse aru. Tema meelest ju, kui kaks inimest lund hüüavad valgeks, võib nende
kujutluses valgest lumest olla vaid
triviaalseid erinevusi!

Voltaire'i vaimukas magedus ning äärmine keskpärasus avaldub aga peaaegu kõigis ta märkusis
Pascali juurde, liiatigi ta kelkimine
natukene avaramate teadmistega maailma kaugemate nukkade ajaloost. Tema kohta sobib
suurepäraselt Pascali (ja ka Shaw')
lause: Ungläubige, die Gläubigsten. Sie glauben die Wunder Vespasians, um nicht die des Moses zu
glauben./17/
Inimene, kes suvatseb Pascalile ütelda: Fürwahr! wenn ihr die Zerstreuung geduldet, ihr hättet länger
gelebt,/18/ on ikkagi
natukene napakas. Oleks võinud vähemalt hetkeks mõtelda, kas Pascali soovid olid samad minu
omadega. Aga Voltaire nagu kõik
ratsionalistid, kes eneste vaateile nõuavad tolerantsi, ei luba seda teiste soovidelegi.

Kujukaim näide Voltaire'i pinnapäälsusest Pascaliga võrreldes on järgmine. Pascal väidab: Ohne
Zweifel ist die
Gütergemeinschaft gerecht; aber da man den Menschen nicht hat zwingen können, der Gerechtigkeit
zu gehorchen, hat
man ihn gezwungen, der Gewalt zu gehorchen; da man die Gerechtigkeit nicht hat gewaltig machen
können, hat man die
Gewalt gerecht gemacht./19/ Nagu tavaline mõtlemisest vaba vabamõtleja, kes probleemi tuuma
üldse ei näe, Voltaire sõnab selle
kohta demagoogiliselt ning oma arvates lõplikult: Die Gütergemeinschaft ist nicht gerecht. Es ist
nicht gerecht, dass, wenn die
Teilung geschehen, fremde Lohnknechte, die mir bei der Ernte helfen, davon ebenso viel erhalten,
wie ich./20/ Eeldades, et
tõlge on õige, – kust peaks Voltaire võtma need päilised?

Kui keegi väidab, et ta mõtteski pole eksinud, ütleme, dekaloogia vastu, siis ta sellega väidab enesel
puuduvat kujutlusvõime või
võime vaadelda oma kujutlusi. Võibolla, eksimus ei seisne kujutluses, vaid tema tõrjumises enda
seest. Alles sellega kujutlus, mille
võinuks joonistada edasise kujutlemisega olematuks (nagu liiga maalitud maali), omandab iseseisva
eksistentsi ning kasvatab endast
näljase deemoni.

Endastmõistetavusi korrutavas raamatuski vahel võib midagi leida. Ükski raamat ei koosne lausa
tühjast. Krishnamurti At the Feet
of the Master õpetab: For many people the most difficult thing in the world to learn is to mind their
own business... be
always ready to help where it is needed, but never interfere./21/ Enamik inimesi toimib just
vastupidi, sest aidates teist, inimene
ei tunne end tegutsevat, takistades teist, segades vahele – just siis ta tunneb hästi oma mina sügavat,
ülitõhusat ja väärtuslikku
aktiivsust. Palusin muiste paarilt inimeselt kaasaavitamist. Nad keeldusid ja mitte laiskusest, vaid, et
neil pärast oleks vabadus
arvustada. Palju hõlpsam ning reputatsioonile tulusam on arendada aktiivsust teiste kallal, kui ise
teha midagi! Aga säärast teiste
ekspluatatsiooni ei püütagi takistada, sest õpetatakse ja virgutatakse.

Teine õige väide samast: You should undertake no new worldly duties; but those which you have
already taken upon you,
you must perfectly fulfil.../22/ Paljud inimesed koguvad enestele kohustusi ainuüksi selleks, et tunda
oma mina tähtsust ning
vajalisust maailmas. Nemad on siis tähtsad algatajad või juhtijad, äärmiselt olulised inimesed. Kirge
teha ei ole neil, vaid üksnes kirg
mõttetult askeldada. Võibolla, nad tõepoolest arvavad, et peavad käituma nii teiste huvides, aga
mulle paistab, nagu nad poleks
üldse suutelised tegema muud, kui koguma enestele üha uusi juhtivaid kohti. On neidki, kes samuti
koguvad võimalusi teenida teisi,
et koguda tänu enestele või infantiilselt “mamma rahulolekut”. Säärased tunnevad tavaliselt end
süüdi milleski maailma ees ja
nõnda katsuvad hüvitada; eelmine klass peab end inimkonna valgustajaks ning õnnistajaks.

Ateiste veenaksid Jumala olemasolus kaasaegsed imed, usklikele piisab mineviku omadest, nad ei
tahagi olevikku muud kui Jumala
imelisi karistusi ateistele. Ja mulle tundub, et “imed” on reaalsus, sest nad on vastu mõistusele ning
tavalisele nagu kalale õhuruumi
olemasolu. Kuid nad ei tõesta Jumalat, vaid meie rumalust. See, mida nimetame reaalsuseks, on
esivanemailt päritud prillid, mida
harva puhastame. Olen tüdinud nende kandmisest, kuid vaevalt leian kuskilt uued. Aga pärandada ma
ei taha neid edasi.

Milleski pole inimesed nii veendunud kui oma prillide tõhususes ja absoluutsuses. Seepärast nad
vajavad imesid. Mina ei usu üldse
prillidesse, tõhususest rääkimata. Seepärast ma ei vaja imesid. Nagunii ma ei tunneta reaalsust, mida
mul teha imedega? Kõik on
ime, aga selles, mida pakuvad prillid, pole midagi imelikku, vaid ainult minu igav mina kõigis
võimalikes kujudes. Kogen vaid endas
kehtivaid seadusi, vahel kaunis ebatavalisi, aga imed pole needki.

Kui inimest hakatakse austama pooljumalusena, uskuma tema lauseisse ja koguma tema sõnu, siis ei
laostu ainult need usklikud,
vaid ka too, kellesse ustakse. Mu meelest on see hästi näha Krishnamurtist, kuidas ta on hädas oma
kõhklevate austajatega ning
selles, mida ta kirjutab neile. Der Sang des Lebens sisaldab kolm ilusat pilti: In weiter Ferne / hält ein
einzelner Stern das
Firmament” (II); “Ich sah die Blumen treiben / in der dunkeln Stunde einer stillen Nacht” (XIII);
“Ein zartes Blatt liegt
verwelkt / im Schatten eines grossen Tales. (XXIII); Aus dem Stumpf einer toten Kiefer / wuchs eine
zarte Blume (XXIX) ja
vast ka Doch siehe, unter schweren Sommerstaube / liegt ein grünes Blatt” (II) ja “Zwischen
tanzenden Schatten / lag eine
welkende Blume (VIII), mis kõik vihjavad ühteainsat tõde. Aga Der unsterbliche Freund” ainult ühe:
“Wo jeder kleine Teich
/ die Schönheit des Himmels spiegelt – und versumpft (XIII). /23/ Muidugi saaks seda kõike
teoreetiliselt ütelda selgemalt, et
väga tühiseid nähteid panna tähele ja mitte neid hinnata või halvustada, võimaldab kogeda ELU, olla
reaalne. Õige see ju on, aga
säärasest hoiakust on võimatu arendada ühemõttelist õpetust endale ning jüngreile. Kui kõik on ELU,
siis on mõttetu midagi ütelda
üldse ja ometi – Krishnamurti pidi rääkima, lobisema, et olla õpetaja.

Ei põlga emotsioone seepärast, et nad inimesele valmistavad ebamugavusi ning teevad ta rahutuks.
Rahutuski on vajaline
inimesele. Aga emotsioonid on nagu rähm ripsmeis, mis segab nägemist ja moonutab nagunii
moondunud nähtavat, nagu
päikeseprillid või vatt kõrvas. Keegi ei usu, et ta nendega kogeks õieti reaalsust, aga väga paljud
inimesed peavad emotsioone
ainuõigeiks tunnetamistingimusteks. Nad ei küsi sedagi, kas nälgiv või vihane koer ümbrust tajub
õigemini kui rahulik vahtija?

Kui mind kord lüüakse maha või puuakse üles, siis mitte kurja pärast, mis olen teinud, vaid selle
pärast, mida võinuksin teha.
Lihunikku ei põlata iial nii nagu lihuniku naist või lapsi; sibi on auline mees võrreldes oma sõprade
mittesibidega. Iial ei häbistanud
saksadki nii oma majateenijaid kui nende sugulasi. Mind igatahes väga riivas, kui Frau von
Bulmerinq rääkis oma kunagise
metsavahi Anhänglichkeit'i/24/ üle, nagu ta nõudnuks seda minult ja nagu teotanuks ta mind selle
sõnaga.

Võimalik, et sellises arvamuses on rohkem isiklikku kui üldist. Aga igatahes, kui mina oleksin
sattunud auditooriumi ja küsinud
lillepoti mulda, oleks mul olnud vähem piinlik, kui kord ühe nõnda toiminud naise pärast.
Üliõpilased muigasid, aga ma ei taipa
tänaseni, miks mulle selle naise häbenemine on vaevaks. Küllap vist kuidagi nii, et kui kari itsitab
kedagi teist, siis on see kuritegu,
kui mind, siis see on karja enese asi. Võimalik aga ka, et käitumisetikett ikkagi kuidagi tundub
jumalik, sest paar eksimust selle
vastu piinavad mind vist surmani.

Minna maailmas nagu luik, kel pole kindlat kodu, kelle lennuteest ei säili jälgegi, oli üks Buddha
unistusi. Õieti, sest, kui kellestki
säilib midagi, siis tavaliselt halba ja kodu enamasti tähendab kohta, kus inimene tühjendab kõhtu. Ma
pole seni veel kuulnud inimest,
kelle vigadest räägitakse vähem kui tema voorustest.

Teine Buddha unistus: kasvatada endale saar, millest ei saa käia üle meri ega maru, on esiti nagu
vastandlik. Sest see on ju jäädav
kodu. Aga õigupoolest mitte, sest säärane koht asja ”tervemõistuslikult” vaadeldes on ju väljaspool
eksistentsi. Sellist saart ei saa
olla olemas. Teisi sõnu, Buddha unistuseks on ikkagi saavutada seda, mille kohta ei saa väita
eksistentsi. Ja tõepoolest, ükski
eksisteeriv fenomen ei vääri vaeva, mida nähakse ta saavutamiseks. Muidugi, see, mida Buddha
taotles, pole ka mitteeksisteeriv.
Sellistki dualismi ei saa “olla”. Kui eitatakse valget, kaob mittevalgegi. Kumbki termin ei tähenda
enam midagi. Seepärast viimati
on ka alles siis kujuteldav mingi teisepinnaline, teisekaldaline “mõte”, kui on lepitud, et teleoloogia
eitamine ning jaatamine mõlemad
on mõttetud.

Ei tea, mida on kirjutanud K. Du Prel raamatus Der Kampf um's Dasein am Himmel,/25/ aga küllap
berliinlasi 1874 sääranegi
probleem huvitas. Ainult üks samm veel on edasi. Kellega või millega peab olemine võitlema
olemasolu eest? See küsimus juba
tähendab, et kogu see mõtteviis on totakus. Ei saa üldse võideldagi Dasein eest, vaid kui, siis juba
Sosein eest. Kui aga midagi
võitleb selle eest, tähendab, ta sõdib vastu evolutsioonile ja sellega areneb!

Leidub rohkesti inimesi, kel on peaaegu haiglane aukartus sanskriti kui vanima keele vastu, kuigi nad
temast midagi ei tea. Ja
needsamad tavaliselt lömitavad maas eeposte ees, kuigi ühtki nad pole lugenud terveni. Need
pahandavad, kui seletada neile, et on
vanemaid keeli kui sanskrit, et eeposed on suurte sõnade tegemised ülitühistest sündmustest, nagu
naiste ja veiste varastamine või
ülearu söömine. Neile see tunduks blasfeemia, kui siis jutustada episoode feodaalseist eepostest, mis
näitavad, et asi nendega on
tõesti säärane.
Tegelikult kuuluvad samasse kategooriasse inimesed, kes loevad jumalateotamiseks Taaveti
nimetamist röövlipäälikuks. Neile
samutigi on säärane kujutlus Taavetist nagu teistel eepostest, see on sõna, kuhu külge nad kõlgutavad
ähmaseid mõtteid. Nagu
eepose austaja ei suuda uskuda, et, ütleme “Iliases”, Pallas Ateene kasutab lehmasitta Aiase vastu, nii
Taaveti usklikud mitte, et ta
Naabaliga kavatsenuks midagi paha. Kuidas võiks eeposes olla juttu sitast ja Taavet bandiit? Kuidas
võiks olla vanem mõni keel
sanskritist, kunstnik tähtsam Raffaellost? Pole tähtsamat looduseuurijat kui Darwin! Kõik need
“tervemõistuse” jumalused on
hangitud emapiimast ja nad on olnud ning jäävad jumalamaks Jumalast. Mutatis mutandis kehtib see
iga mistahes ala
eelarvamusliku dogma kohta. Teadlase tavaliseks ülesandeks on vaba ümberjutustus või kirjand
nendest, mitte uurimine. Uurimine
võib tuhmistada dogma oreooli, olla ülearune, kui mitte kahjulik.

Kui palju ja rumalasti on vaieldud, ütleme, küsimuse kallal, kas on võrgukudumine ämblikule teadlik
toiming, instinktiivne või teadlik
olnud kunagi ja läinud instinktiivseks? Fechner (Zend-Avesta /4 1919 I, 282), Butler jt. rahulikult
väidavad, et das Unbewusste
kommt aus dem Bewussten,/26/ millest muidugi järgneks, et kunagi on ämblik kudunud võrku
teadlikult. See ei kõla võimatult, aga
üksikasjuni arutelles laguneb segaseks. Vastupidine vaade on ju palju hõlpsam pooldada – keegi ei
nõua kataloogikaart “instinkti”
definitsiooni. Ja teda on seepärast eriti mõnus pooldada sääraseil Brehmenist või mujalt
mahakirjutavail popularisaatoreil nagu Prof.
Dr. Bastian Schmid, kes väitis (Das Tier in seinen Spielen, Leipzig 1919, 68) Butleri ja Fechneri
mõtteviisi vastu, et ist es nicht
an sich schon ungeheuerlich, dem Tiere Handlungen aus &Uulml;berlegungen zu zuschreiben, die
auszuführen dem
klügsten Kopfe alle Ehre machen würde, so steckt in diesem vermeintlichen Entwicklungsprinzip
nichts anderes als der
Gedanke einer Rückbildung des Geistigen bis zur vollendetsten Verdummung./27/ Teisi sõnu, meie
iseteadlikkus ei salli
ürgämblikule mõistuse olemasolu ja meie hirm inimsoo tuleviku eest ei tunnista mõistuse taandumist
instinktiks. Või teisiti, teaduse
probleemid tulevad lahendada meie pühade ja kõikvõimsate emotsioonide abil!

Aga asi ei seisne üldse selles. Schmidi järgi siis inimene niikaua, kui ta õpib võõrast keelt, teadlikult
täiendab oma vilumust, on
“vaimne”; kui tal aga keel on korrektne ja ta aktiivne sõnavara teatavais piires küllaldane, siis on
Verdummung ilmne! Ometi
“oskab” ta keelt tegelikult alles siis. Edasi samas pildis minu meelest on nii: kui inimene võimalikult
ulatuslikult omandab mitu keelt,
siis ta toimib nagu mõtleja; kui ta aga omandab näiteks üksnes teatava töö juurde kuuluva sõnavara,
siis ta sarnaneb ämblikule.
Seesama paralleel minu arvates õigustab ka väitma, et kududa võrku või teha midagi säärast üliväga
kummalist ei eeldagi ülikõrget
intellektuaalset taset. Oles lihtsalt on võimeid kasutanud teatavas suunas ja jäänud magama
saavutatud loorbereile, olgu ta
ürgämblik või inimene. Esimene reaktsioon instinkti tekkele koguni ei tarvitse olla olnud teadlik,
kuigi seda isegi Haeckeli apostlid
oletasid. Kala, kelle maru pühkis kõrgele rannale, kuidagi ei saanud ju hakata õhupõit transformima
kopsuks, enne ta surnuks.
Ämblik ka vaevalt hakkas kangruks, teades selle oskuse tulusid ette. Lapski ei hakka ju rääkima
mingite kaugete sihtide pärast. Ta
vaid kujundab häälitsemisvõimet vanade eeskujul, kui poleks inimesi, siis loomade. Võimalik, ta
piirduks hoopis pisema sõnavaraga,
elaks üsna instinktlooma kombel, kui tema valmisus reageerima poleks nii suur. Ainult see uudisimu
element võimaldas inimese
lahkumise tavaliste loomade radadelt.
Lunastus, üteldakse, lunastus, – aga, mis on lunastus? Mis on lunastus patust, surmast ja kuradi
väest? Ütleme, et nagu Fechneril,
patt on Eitelkeit, Eigensucht und Eigenwillen,/28/ siis lunastus tähendab vabastamist individualismi
ülbusest ja selle tingimatust
taotlemisest. Õigus on see ning seda enam, et vaevalt ükski inimene taipab, kui vähe talle õigupoolest
eksisteerib keegi “sina” või
“tema”. Alles siis, kui ta jääb haigeks, hoolimine minast leiab lisaks ühe ala, ta vast hakkab taipama,
et alaline mina maalutamine ja
tillitamine on ometi kaunis tüütu toiming. Siis ta võib tulla mõttele, et parim oleks elada ülepää
mõtlemata minale. Kuid see tavaliselt
jääb vaid välgatavaks mõtteks, sest haigena ta pole tüdinud hoolimast minast, vaid ebatavalisest
hoolitsemisest mina eest. Ja ometi
ta on leidnud midagi. Ta vähemalt taipab seda, et “lihtsa” minaga inimesel on palju rohkem eeldusi
tunda lunastust. Mõrtsukal
on hoopis kergem patust pöörduda kui väikesel türannil, kes oma isekuse on peitnud sääraste sõnade
taha nagu: õigus, siivsus,
sündsus. Sest tõenäoliselt on Paulusel õigus, et inimesele pole loovutatud kohtumõistu millegi ega
kellegi üle. Ja lunastatud on mu
meelest inimene ainult siis, kui ta ei otsusta enam, kui ta ei reageeri ka pooldavalt, rääkimata
eitamisest.

See on ehk saavutamatu, sest see on nirvâna, äärmine autosugestioon. Aga ta ehk pole päriselt
saavutatamatu, kui inimene on
veendunud enda olevat osa universumist ja mitte kosmose hindaja ning kataloogija. Ei tea, kui kaugel
on mu lunastus, arvan aga
istuvat enda kinni selles patus, et ma ei salli neid, kes töötavad vastu lunastusele, kõiksuguseid
“mina” ülistajaid. Austus,
lugupidamine, tunnustus, comme il faut käitumine jt. nõudeina, kõik on ju säärased tõelised patud.
Kadedus, tigedus,
omalepüüdlikkus nende müntide tagaküljed. Säärased inimesed mulle ei meeldi. Aga kahjuks vist
mitte ainult seepärast, et nad on
lunastuse vastu, vaid seepärastki, et nemad minus eeldavad neidsamu omadusi, tunnistavad minu
lunastatamatuks nagu endki.
Arvan vahel, et see mu viga loota ning väita, et olen natukene vähem vigane, on suurem viga, kui
olla lunastuse vastu. Aga vahel ei
taipa üldse ning täiesti veendunult tean end olevat väga vähe auahne, ei taipa, et minu auahnuse
sihiks on saada tunnustus, et ma
pole auahne.

Muil inimesil, kes hoolivad lunastusest, on kindlasti muid raskusi, tähendab, tõeliselt on lunastus
ometi peaaegu saavutatamatu ja
keegi ei tunne üldravimit isekusest vabanemiseks. Ma pole ka näinud ühtki “tõsiusklikku”, kes oleks
vaba. Ka siis, kui ta võtab oma
rada väga tõsiselt, tal pole pääsmist. Mida rohkem ta “võitleb”, seda enam ta jälle on oma mina
pitsitada. Eestuksest väljaaetu tuleb
aknast tagasi või koguni korstnast. Vast oleks ainsaks abinõuks mitte võidelda poolt ega vastu,
ignoreerida üldse end.

Budistlikes ja muudeski india muinasjutes esineb üks komme, mis mind vahetevahel paneb väga
mõtlema inimeste üle, kes sellesse
uskusid ning usuvad. Inimene deklareerib pidulikult: “Kui see on õige, mis ma nüüd ütlen, siis
juhtugu see!” Vahel on kuulutatud
tõde aabitsatarkus, tahetu aga üsna ebatavaline, kuid tõe väljaütlemine toob selle reaalseks ometi. Ma
mõistaksin tõeütlemise väge
ainult siis, kui inimene kuulutab mõne oma vea, mida keegi ei tea tal olnud. Aga siiski, selle
ütlemisegagi tahta saada midagi ületab
minu arusaama lausa. Kuidas tekkis säärane uskumus?

Kuitahes hääd olgugi mu kavatsused, nagu loobuda otsustamisest ja hindamisest, need on väga
hõlpsalt kaotatavad. Tarvitseb
pidada kuulata inimest, kes aina otsustab ning otsustab lollisti, kui ma lähen tigedaks ning hakkan
otsustama tema üle. Ja veel
suurema meelepaha teeb siis see, et ma pole suutnud vaikida, olen selle möga pääle reageerinud.
Seepärast: hää oleks inimesele, kui tal üldse poleks vaja tegeleda lollidega, kelledest on hullemad
fiksideede ning eelarvamuste
kummardamisega tegelejad, auahned, mitte midagi kõigeks teadjad ning taolised. Võimalik, et on
vägevaid, kes viibides nendegi
hulgas, ei pahanda ennast ega neid, mina ei suuda aga. Ikka veel tahan manitseda neid ja õpetada,
ikka panna pähe neile mõistust,
aga nad ei tahagi. Tuuli muidugi tunnistab, et olen temast targem, kui jutt on tarkusest. Aga olgu
küsimus milline tahes, igakord siis
on tema targem, temal on õigus. Üliõpilane võib petta, ta peabki petma eksaminaatorit! Ma ei saa
talle teha selgeks, et see on
mõttetu infantiilsus, sest ta eeldab, et inimesel pole vaja õppida midagi, vaid teha üksnes seda, mis
teised on teinud ees. Ülikooli
lõpetamine annab paberi, et inimene on võimalikul kombel kasutatav ja diplomi seepärast võib petta
välja. Õpetajad ning õpilased on
võitlevad klassid, nii on ja peab jääma. Miks aga ta on siis selle vastu, et võltsitakse eksaminaatori
allkirja, seda ma ei taipa.

Turgatab vahel mõni “mõttetu” mõte. Kas inimene just seepärast just ehk surebki nii noorelt, et kogu
inimkond ei võimalda talle
kasvamist edasi. Pole saavutatud üldiselt rohkem, kui üksik võib saavutada viiekümnenda eluaastani
ja just seepärast pole võimalik
üksikul minna edasi. Saavutanud üldkehtiva kuju ja sisu, teinud tavalised tegemised, pole tal enam
edasi teha midagi. Inimene siis ei
sure vanusenõrkusse, vaid ülesannete lõppemisse.

Kui ruudu küljed on ratsionaalsed, siis diagonaal irratsionaalne ning vastupidi. Kas pole nii viimaks
kõikide jõududega? Kaks
ratsionaalset jõudu annavad irratsionaalse resultandi, kuid meie vahenditega defineerimatute tulemus
võib olla tavaline täisarv.

Paljud mõtlevad nähtavasti: I hope everything goes smash,... such fun!/29/ Infantiilsest
lõhkumistarbest on vabad üksnes
vähesed. Aga teisalt sageli on just need inimesed ülikanged traditsioonide austajad nagu needsamad
lapsedki hävitavad ometi
eneste hulgast kõik need, kes pole vastavad laste enamikule.

Kõige enam pelgavad ja vihkavad inimesed mitte omasuguseid, mitte ka risti vastupidiseid, vaid
neid, kes on suutelised tegema
labaseks, naeruväärseks või kahtlaseks nende “tõekspidamised”, jumalused või kuidastahes nimetada.
“Usklik” vihkab enam
piiblikriitikut kui ateisti, ateist lepib pigemini temaga kui olendiga, kes on võimeline
naeruvääristama ateismi kui sula sõnadeorjamist
ja sõltumist tühjest fraasidest. Täiuslik inimene oleks see, kelle juuresolekul kaotavad mõtte kõik
ebajumalad, milledesse inimesed
alati on uskunud veendunumalt kui Jumalasse. Kuid säärast olendit peaksid olema kiusanud kõik
ebajumalad, et ta võiks loobuda
nendest. Võimu ei tarvitse inimene ahnitseda, talle pole ehk seda pakutud ja teda see asi ei liiguta nii
ega teisiti. Alles siis, kui
inimesel on võimu, kuid ta ei kasuta teda, peab teda tühiseks, on ta inimene. Enne ainult rebane, kes
viinamarjad kuulutanud
hapuks.

Kirik peaks keelama laulda, lugeda ja rääkida paradiisist. Normaalne inimene, normaalne usklikki
ainult vihkavad teda. Nende
paradiisile on iseloomustav teatavate defitsiitsete asjade piiramatus; toit, raha, tugevus on vajalisim
kaupadevalik. Selline paradiis ei
vääri teostamist. Kui inimesele on paradiisiks süüa ^sokolaadi ja mängida titaga, siis ei saa Jumal just
tema ja ta mõtteosaliste
pärast anda tõelist paradiisi. Nemad hävitaksid ja rikuksid ära selle paradiisi kui kuratliku uuenduse,
vihkamise avalduse või mõnele
üksikule meeldiva. Inimeste enamik tunneb end põrgus üliväga hästi, antagu vaid vabadus võtta,
võtta ning kehtestatagu nende ja
nende sugulaste kohta erimäärus tagasiandmise suhtes.

Näiliselt lihtsad asjad on alati raskeimad küsimused. Gogarten/30/ ja vast mõni muugi dialektik
väidab, et inimene pole üldse midagi
muud kui see, milleks ta ühiskond on teinud. Ühelt küljelt on see ju päris endast mõistetav: iga ese
koosneb relatsioonidest, ainult
nende varal on kogetav, tervikust lahutatuna on surnud. Aga just meie eneste puhul seda pidada
ainsaks tõeks, on mu meelest
kahjuks võimatu. Vähemalt enda kohta tean, et ma kahjuks pole üksnes komplekt positiivseid ja
negatiivseid mõjustusi ümbruselt,
pole ka üksnes lüli ahelas, mis põhjustab midagi teistes. Olen veel midagi muud kui osa maailmast.
Aga mida just, seda on öelda
väga raske. Vahel arvan, et just see nähtamatu, pärast surma eksisteerima hakkav olend, keda
Fechner arvas kujundatavat eluajal,
see just on too osa mind, mis ei ole relatsioonid. Kuigi ta on relatsioonidega mingil moel seotud,
mingil mittekausaalsel moel. Aga,
aga – ehk on Gogartenil õigus ja see, mida pean mitterelatiivseks, on ainult endaeraldamiskatsest
tekkinud illusioon? Laibal
kasvavad küüned ja juuksed, indiviidil võib samuti kasvada midagi, aga just samuti, ainult elutut
liigliha, vesivõsusid. Küll on kõik
lootusetu siiani! Kuhutahes vaadata, lõpuks antinoomiad, mida ei lahenda kaudselt ega otseselt ükski
inimlik võime. Aga sellest
minu meelest järgneb, et me ei ela reaalsuses üldse. Mitte, et reaalsus peaks olema ratsionaalne.
Peaks olema võimalik
antinoomiad sõnastada nii, et neisse talletatu mahub ühte uude “mõistesse”. Reaalsed ja imaginaarsed
suurused on ikkagi suurused.
Kui leiduks mingi mõiste, mis samuti kuidagi teeks terviklikuks asja endas ja tema relatsioonid.
Mõiste “asi” oleme analüüsinud
surnuks või suhtepunktiks. Ja nüüd oleks vaja midagi, mis need vastandid teeks miski ulatuslikuma
nähte erijuhtumeiks.

Analoogia matemaatikast pole päris sobiv, kuid mõneti jälle väga. Säärane kõver nagu
*

Teisi sõnu, kõver läinud lõpmatusse, ometi piirab lõpliku ala. Või veelgi võimatumana paistev
vastupidine juhtum:
*

Midagi taolist peaks ometi suudetama juba filosoofiaski, kuigi keegi ehk ei taipaks, mida säärane
väljend tähendab.

Kui tähtis on väljendivorm nähte mõistmiseks, seda näitab juba väga tühine lugu: 1/3 = 0,333...
Esimene on igale inimesele täiesti
mõistetav, teine igal juhul vaid lähenemisväärtus, kuigi definitsiooni järgi mõlemad suurused
võrduvad. Oluline pole kataloogimise
täpsus, vaid süsteem. “Kuidas” on jällegi olulisem kui “mis” või “milleks”. Terve matemaatika on ju
lihtsaima “kuidas” otsimine,
aga sageli pole aritmeetika antud vahendid lihtsaimad. Küllap on filosoofiaski umbes nii, et
probleemi näiline lihtsus ei taga talle
lihtsat lahendust ning vastupidi. Osa ja terviku küsimus näib äärmiselt lihtne, aga on õigupoolest
keeruline vägagi. Kui eeldame, et
tervik on homogeenne, siis on kõik osad taolised ja kokku annavad terviku. Aga meil pole mingit
võimalust terviku homogeensust
väita enne, kui oleme ta osastanud ja kõiki raasukesi võrrelnud. Ja seegi ei anna vastust. Raadiumi
aatomid on praegu meile ometi
kõik identsed, pole isotoopilised, aga nende lagunemisel me ei saa ütelda, et lagunenud aatom
milleski erineks teistest. Kui aga
aatomid pole ühtlased, siis on muidugi lausa mõttetu rääkida homogeensest tervikust ja ütelda, et
tervik on osade summa või osa
terviku miniatüür. Ja võimatu on ütelda, milles on siis terviku või osa “individuaalne omapära”,
kindel on vaid mingi taolise
omapärasuse olemasolu. Küsimus aga, kas üksainus osakene absoluutselt omaette on midagi või
mitte, on mõttetu. Ta muidugi on
midagi, aga me ei saa seda teada, kuidas, sest niipea, kui teda vaatleme, pole ta absoluutselt üksi. Kui
tahame tema kohta ütelda
midagi kindlat, siis seegi on lootusetu. Heisenbergi printsiip kehtib kõikjal, sest kirjeldada midagi
saame ainult suhetades ühe näite
muude taolistega ja unustades kõik muuloomulised nähted. Muidugi, selletõttu võib ütelda:
üksikobjekti üksikult üldse ei eksisteeri,
sest meie ei koge teda üksikuna. Selline väide on juba seepärast ogarus, et nii üteldes me tunnetaja
ometi tunnistame
üksikobjektiks. Aga samal alusel võib eitada terviku olemasolugi, kogeme ju teda üksnes
üksikavalduste varal. Vankri eksistents on
samuti kahtlane nagu teda koostavate süsinikuaatomite. Elektron on samuti tunnetatamatu nagu
Jumal.

Universumi põhiseadus, Gaussi jaotuskõver, on õigupoolest kõik, kuigi sellele vastav maailmavaade
on alles kujunemas. Ta on kõik
seepärast, et ta eelduseks on kõikemahutav e. Aga selle kellakõvera olemasolu vastavus meie
kogemustele teeb kahtlaseks, kas
universumis üldse on midagi arengutaolistki. Kas mitte vaid fluktuatsioon, kõikumine, mis ei muuda
iialgi oluliselt keskmist. Sest
millinetahes oleks x2, kõver e–x/2 on tegelikult sama ilmega ja väljapääsu temast ei ole, lootust
muuta teda. Taipan kõverat küll, aga
kaks tema konstantset komponenti annavad uue raskuse.

Konstandiks e'le on:

*

kus n on objektide või katsete üldarv ja

*

(M keskmine, x üksikjuhtum). Minu mõistus ei taipa, kuidas p tuleb sisse ja mis on peidul tema taga.
Teine, x konstant on hulluse
nägu seepärast, et ta on 1/2 V ja seepärast “muutlik konstant”. (Aga võib olla, ma olen rumal ja
valemi x = x'ga V definitsioonis).
Igatahes kummaline on, et statistilises seaduses esineb e ja p, milledel on tegu geomeetriaga, näiliselt
aga elusolenditega üldse
mitte.

Mine tea, vast on maailma olemuse tunnetamiseks ometi rohkem abi Riemanni ja Lobat^sevski
geomeetriast, kui paistab praegu.
Väga paljud “mitteelulised” asjad on osutunud vajalisemaks kui “elulised”. Muidugi, loota sääraste
teaduste seletamisvõimele on
sisuliselt üsna paralleelne lootusele näiteks, et kunagi selgub minugi vajalisus. Kunagi, mil minust ei
ole kuskil halli haisugi.

Aeg oleks juba panna oma kodimused kokku ja minna ära. Sellises jäänuslikus maailmas on võimatu
elada ning uude ma ei saa,
välja viha maailmast. Praegu mõni “sõber” vihkab seepärast, et kunagi tegin talle hääd, teine peab
kadestatavaks mu keskpärast
tarkust või vihkab katse pärast “orjastada teda häätegude varal”. Küllap on sääraseidki, kes vihkavad
mind mu jõukamuse või hää
läbisaama pärast naisega. Muidugi, küllalt on neid, kes vihkavad mind mu vigade pärast, kuigi
vaevalt rohkem eelmistest. Igaüks
võib mulle ütelda, et kõnnin üle laipade, ka siis, kui laip olen ma ise. Jäädavad fraasid kõik
iseloomustavad mind!

EETIKAST *

Eetika süsteemid, kasuistlikud juhised käitumisele ja kõik sarnased asjad on lausa armetukesed. Juba
sellepärast, et inimese
tekkimine on ebamoraalne – eeldab kirgi, milledega ju eetika ei tohi tegelda tunnustavalt. Inimene
püsib elus vaid tappes elusat, iga
toit on olnud elus. Sellisele mädale alusele rajada mingit õpetust hääst on võimatu. Pole mõtet
nimetada seda hääks, mille halbus on
peidetud kavala kauba ning petise tööga mingite maksiimide taha. Samuti mitte seda, mille halbust
me veel ei näe.

Kohuste kollisioon on selge näide praktilise eetika rumalusest. Igas taolises juhus on kuskil üks
loogiline viga. Kas või kuulsas
kaasuses: kui mõrtsukas jälgib kedagi ja pärib teeliselt, kas ta on kedagi näinud, ja kuhu jooksmas;
kas teeline peab rääkima tõtt?
Mis tagamõttega kujundada eetilisi printsiipe maailmale, milles ometi eeldatakse mõrtsukate
olemasolu? Kõik muudki lood kohuste
kollisioonidest on taolised. Aga ometi inimene tahab teada, kuidas toimida taolisil puhkudel. Seegi
on lollus, isegi väga pikk uuring ei
anna vastust; mainitud juhul põgenik võib olla varas, kes valetab, et jälgija on mõrtsukas jne. Kindel
paistab vaid: mida vähem
inimene tegutseb, seda eetilisem ta paistab. Paistab!

Häbistav küll inimkonnale, et ikka veel on vaja korrata: Tee teisele, mida tahad, et tehakse sulle!
Kuidas üldse on võimalik, et
inimene tahab teha teisele just vastupidist? Mina pole seda veel taibanud. Kas igaüks vihkab teist?
Mis põhjusel siis? Mis on
inimeses sel kohal vigane? Kas tavalist käitumist (teised kannatagu sinu läbi) ei põhjusta kuskilt
mujalt võetud kaalutlused?

Küllap võimuhimu? Inimese primaarseid soove on, et temaga teised tegeleksid, arvestaksid temaga,
tunnistaksid teda. Juba imikuna
ta kogeb, et selleks on vaja karjuda, ja lapsena, et selleks on vaja panna karjuma teisi. Ja nii see püsib
surmani. Lõuga ise või pane
teisi lõugama, siis oled inimene. Kui teed teisele meeldivat, siis ta ei karju. Tänab vast, ent see ei
avaldu enamasti nii selgelt, et
tunneksid enda teinud midagi olemajäävat. Inimene on laisk ja valib hõlpsama tee tõestamaks oma
olemasolu teistele.

Laiskust on inimkonnas sel määral, et psühhoanalüütikud said suremisetungi tuletada temast. Kuid
sel pole suremisega tegemist,
vaid magamisega. Kaladki veel söövad pidevalt ega maga. Kass magab suurema osa oma elust ja
inimene tahaks samuti. Ta on
ainult otsinud kaunimad nimed sellele: puhkus, rahu, mõnu, mugavus. Aga ükski ei sisalda muud, kui
soovi magada häirimatult siis,
kui kõht on täis. On inimesi, kes muud üldse ei tee, kes iga muud tegemist peavad ülearuseks ja
mõttetuks. Sest need ei täida kõhtu
ega soodusta und. Kuid siiski neis on soov, et teised neid tunnistaksid inimesiks. Seda on võimalik
saavutada võrdlemisi vähese
jonnimisega (“ma ei saa magada, kui koer kuuleb”), teiste kiusamisega või laste sünnitamisega.
Seepärast tüüpiline inimene –
ema, kes oma last peab paremaks teiste omadest, pole rahul ühegi maailmakorraga. Sest ükski ei
anna võimalust süüa ja magada
pidevalt.

Elutarkus võib olla sama inimesil, kes viibivad hoopis erinevais maailmades. Buddha nime all seisab
Mahâvagga Nâlakusutta's
lause: What is deficient that makes a noise, what is full that is calm; the fool is like a half-filled
waterpot, the wise is like a
full pool. /1/ Ja Pope on öelnud: It is with narrow-souled people as with narrow-necked bottles: than
less they have in them,
than more noise they make in pouring it out (Swift, Works IV, 247). /2/ Aga need kaks on nii
sarnased, et Pope peab selle
tarkuse olema saanud kuskilt mujalt, muidu on tegemist imega.

Üldmõttelt hirmsas “Kalila ja Dimna's” /3/ on ometi väga tulusaid õpetusi, nagu see vaenlaste kohta:
Wer selbst vielen Feinden
etwas Unangenehmes tun will, der möge sich selbst mit Vorzügen ausstatten. Dies ist für sie etwas
höchst Unangenehmes.
/4/ Samuti on ju kindel, et armastus vaenlase vastu on vaenlasele väga pisut meeldiv. Mis saab nüüd
eetika ühest maksiimist,
õigemini, eeldusest, et inimesele armastus teiselt valmistab naudingut? Üsna taoline on Pope'i tarkus:
To be angry is to revenge
the fault of others upon ourselves (IV, 242). /5/ Eks mõned arva teiste süü kandmist eranditult
kristlikuks käitumiseks.
Tähendab, vaenlasele vihastuda oleks “kristlikum”, kui teda armastada!! Sihukesed on kasuistliku
eetika netid tulemused!

Väga üldiseks tarkuseks on maailmas olnud ka see, et kasutamiseks kõlbmatu jääb ellu, too aga,
millega-kellega saab hakata
midagi pääle, hävitatakse. Et ma liiaks hilja taipasin selle väite sügavat sisu, panen siia kõik kohad,
mis tean:

Tˆsuangtse (Wilhelm) XX, 1

Kumbhakârajâtaka (408): Fausböll III, 375–383; Dutoit III, 409
Charpentier, Paccekabuddhageschichten, 1908, 36j.
Hertel, Pancatantram /Kalila ja Dimna/ I, 113
Abstemius, fab. 12 (Anon. Neveleti 540).
Desbillons, Fab. Aescopiae, Mannhemii 1768 (V, 25)
Waldis II, 43
Wünsche, Die Pflanzenfabel 1905, 87j.

Kuigi neist Tˆsuangtse peaks olema kõige vanem, ta ometi arutleb kõigist nendest mõistlikumalt ka
vastandjuhtumit: kasutatamatus
on kahjulik! Sellele dilemmale, mida siis teha, ei oska temagi anda muud vastust kui, et see, kes
tunneb Taod, entsprechend den
Zeiten wandelt er sich!/6/ Nõnda siis: absoluutset, alatikehtivat juhist pole – ja tõepoolest on nii iga
õpetuse või käsuga “tee nii,
siis...” vormis. Ükski ei kehti absoluutselt, kõik ainult tingimisi, arvestades inimese ning olukorraga.
Ja väide, et “õige inimene” alati
talitab õieti, ei tähenda midagi niikaua, kui õigsuse mõõdupuuks on talitamised ise ja mitte nende
viis, nende mõnu. Formaalne külg
on olnud eetikas liiga väikese tähtsusega, “kuidas?” pole olnud huvitav teoreetikuile, vaid ainult
“miks?” ja “mis?” Praktilises
eetikas on “kuidas?” tähtsus küll suurem, – aga siiski vaid puhuti.

Näiteid leidub külluses! Inimene, kes teise tapab kaikaga vihast või üleoleku saavutamiseks (hirmu
pärast tema ees) on mu meelest
ingel, kui teda võrrelda olendiga, kes samul kaalutlusil tapab teise pikkamisi füüsiliste või vaimsete
mürkidega. Viga mõrtsukas on
teisel juhul sügavam. Osav varas on muinasjuttudes juba sangar, sest tema varguse taga pole
saamahimu kuigi suurel määral. Kui
“Eluhirmu” autor oma lapsepõlves pildikesi kopeerinuks, teadmata, et teeb pattu, olnuks minu
meelest kõik korras temaga ja teoga.
/7/

See kehtib vastupidigi. Tõtt öelda teisele võib nii, et see on peksmine, almust anda võib nii, et see on
rusikalöök näkku. Mina ei usu,
et almus ise juba on midagi ja viis teda anda ei tule arvessegi. Andjat ta igatahes ei tee paremaks,
saajal temast harva on abi
enamvähem tavalises olukorras. Muidugi, nälgasurevale pole oluline, kuidas on antud tükk leiba,
kiratsejale aga küll. Mõlemad
pooled mu meelest on väga olulised. Kui arvestada ainult “miks?” ja “mis?” külgi, tulevad lollused;
kui halva ja hää juures küsida
“kuidas?” saab alles mu meelest võimalikuks rääkida eetikast, sest ainult sel puhul on oluline
inimene. Muudel kordadel on tähtis
tegu, tema siht ja põhjus, inimene võib aga jääda hoopis kõrvale. Teatavasti teod, nende põhjused ja
otstarbed on kaunis
konventsionaalsed, uut midagi vaevalt kunagi tuleb juurde. Abielurikkumine, tema põhjused ja
otstarbed püsivad ju seniks kui on
abielu. Almuste andmine pole muutunud tuhandeid aastaid. Kui inimene elab ühiskonnas teiste
järeletegijana, comme il faut, ta võib
paista väga moraalne, olemata seda. Ainult viis, kuidas ta midagi teeb, näitab ta tõelist olu. Vahel
muidugi juhtub küll, et
konventsioonides on määratud ära “kuidas”.

Kui lugeda Swifti A Complete Collection of Genteel & Ingenious Conversation, siis alles taipad, et
inimkond pole muutunud
ega muutu. See on draama, mille tegelased kasutavad ainuüksi üldtunnustatud fraase, üldtunnustatud
järjestuses. Enamik nendest
elab praegugi korralikel koosviibimistel edasi, kuigi Swift kartis silmakirjatsedes, et ainult üks
toapoiss kuue hulgast on so fine a
genius as to relish and apply those exalted sentences./8/ Nende hulka kuuluvad sellised nagu: “Ei ole
reeglit ilma erandita!”
“Ega umbrohi ei kao!” “Kas su isa oli klaassepp?” “Küllap see oli kahejalgne kass!” Swift õigusega
soovitab kanda kaasas oma
raamatut, et pareerida õige lausega, paljud koosviibimised saaksid sisukamaks! Kole on, et selliste
fraaside eluiga kestab rohkem
kui 70 aastat.

Vastumeelt on meile uskuda, et midagi uut pole päikese all, aga 1760 põletati Amsterdamis 8 miljoni
livre'i eest muskaatpähkleid,
et säilitada nende väärtust endisena. Et tänapäeval seda tehakse kartulite ja nisuga, polegi oluline, asi
ise on sama. Ja seepärast
pole midagi imelikku ka ses, et inimene on elanud muiste täpselt sarnasena tänasele, kõikide samade
vigadega ja soovidega. Pole
imelik, vaid jube, et tegelikult midagi ei muutu enne, kui inimene ise on enda teisendanud.

Wellsi utopismis on aastatega toimunud suur pööre. Esialgu ta oletas inimkonna manduvat, kui tal
pole võidelda hädade ja
kannatustega, kui loodus on alistatud. Aga Men like Gods arvavad nõnda Maa inimesed, teised pole
põrmugi mandunud, neil on
tuhandeid võimalusi liikuda edasi. Teine on kindlasti õige, aga hää näide, kui kaua inimesel võtab
aega taibata oma lollust, ka siis,
kui ta tahab taibata. Selle paralleel on muidugi tavaline kujutlus, et kristlikus paradiisis inimesel peab
olema kujuteldamatult igav.

Et pääle “silmaganähtavate” sihtide võib olla muid, et siis, kui need saavutatud, ometi on midagi uut
ees püüda, sellest inimkond ei
paista taipavat midagi. Nad ei arvesta, õigust öelda, võimalusega, et need lihtsad sihid ongi
saavutatavad. Ja nad ei tahagi, sest
arvavad kaotavat nõnda palju vaheldust ning põnevust, haigusi, kannatusi, tööd. Nende puudumine
vähendaks õnne ja rõõmu pinget
ja kõrgust, teeks elu “ühetooniliseks” hääks. Aga naised vihkavad “külma hääd”! Tahavad kembelda
ja võidelda, iial aga mitte
võita. Ja nad ei suuda ega saagi kujutella, et sama hoiakut võiks jatkata uuel pinnal. Võib olla, nad
alateadlikult taipavad, et sel
pinnal ikka enam ei saa askeldada tungide ja tujudega. Seepärast naised tavaliselt iga säärase “kauge”
sihi tunnistavad unistuseks
või “eluks pärast surma”. Paradiisi Men like Gods stiilis ei vaja ükski naine ega paljud, paljud
mehed.

Aga, kui eeldada ja uskuda tema saavutatavust ses maailmas, kas siis jõutakse selleni? Usun
veendunult, et jõutakse. Kõik sõltub
autosugestioonist taolisis asjus. Ja avalik arvamine (inimene on juba selline, maailm on juba nii,
loodusseadused on säärased) on
samuti ainult autosugestioon. Kõik on otsekohe teisiti, kui hakkame teisiti mõtlema. Kahjuks just
selles suunas inimkond pole
peaaegu üldse nihkunud paigalt. Ptolemaiose süsteemi väline vorm on küll surnud, aga
maailmavaade on jäänud ptolemaioslikuks
(kõige keskus on tume ja raske Maa juba algusest saadik, loodute kroon on nigel ja patune inimene).
Millal küll hakatakse mõtlema:
oleme samast materjalist, millest tähed; mitte: tähed on sama räbalad nagu meie!
Luther ja ortodoksia täiesti eitasid pühade inimeste olemasolu ja nende suutmist midagi teha teiste
kasuks. Ei uskunud, et maailmas
kuidagimoodi saab levineda “häädus”. Aga nad kõik olid veendunud, et inimene saab müüa enda ära
kuradile, hakata nõiaks ja
kogu maailma levitada “kurjust”. Miks nad ometi deklareerisid halva hääst nigelamaks? Jumal ei
suuda inimest muuta, kurat küll!!

Aga see pole ainus taoline asi. Kindlasti inkvisiitori meelest olla muslim või pagan tundus vähem
kuritegu, kui olla protestant. Oli
ikka vist nii: tappa taheti, kui ei suudetud tappa “uskmatuid koeri”, siis hakati mitme surmaga
hukkama ketsereid. Koergi on pisut
targem. Ta ei hakka siis hammustama iseend, kui ei suuda kiskuda teisi.

Seepärast on üsna rumal loba väita: meie usume hääduse võitu! Seda ei usu maailmas muud kui need
hullud, kellede hulka kuulun
minagi. Veelgi vähem on neid, kes “hääduse” võiduks aitavad kaasa. Ja need harilikult süüakse ära
või taagitakse surnuks.
Inimkond käitub nagu kalad või linnud. Igaüks, kes on alla või üle keskmise, peab kaduma. Isegi
Friedrich von Speel/9/ polnud
kerge võidelda nõidade uskumise vastu, hõlbus oli meie ortodoksia toe Carpzovi kombel mõista elu
kestel surmaotsus 25 tuhandele
nõiale. /10/

Nii kaua kui arengut-kasvamist võtta liikumisena mingi seletamatu täiuslikkuse poole (tegelikult küll,
unustatud unenäo poole) võib
elada lootes tulevikule. Kui aga areng tähendab nn. kohanemist muutlikele välistingimusile, siis on
kogu universum üksainus sihitu
sekeldus. Muidugi, kohanemine ise on mütoloogiline termin. Kui loom kohaneb uue olukorraga, siis
tegelikkuses ta teeb midagi
endas ümber, et kasutada teisenenud ümbrust. Aga üldstruktuuris ta jääb endiseks. Need, kes
keelduvad muutumast, pidades end
täiuslikeks ning õigeiks, hävinevad nagu rebasekütid-feodaalid. Kuid muutunute suhtes on peaaegu
võimatu ütelda, kas ümbruskond
on muutnud neid, nemad end ise või koguni, kas nemad pole teinud omale uut ümbruskonda?
Viimast seepärast, et sama liigi
esindajad sattunult uutesse reageerisid erinevalt ja kujunesid hoopis ise liikideks. Ja igal liigil on ju
oma ümbruskond, oma maailm.
Koera maailm pole inimese oma. – Kuid tulemus jääb kurvaks niigi, kohandumisprotsessi lõpuks ei
saa olla mingi täiuslikkus, mida
me ei oska sõnastada, vaid midagi veelgi segasemat, vasturääkivamat.

Suureks õnnetuseks inimkonnale on elamine ajaloo perspektiivita. Mohendˆzodaaro või Mari rahvas
elasid nagu kultuurinimesed ja
mitte vaid kiht ülikuid nende hulgas. Aga tollal enamik maailma inimesi ei hoolinud sellisest
elamisest. Riigilinnad keskaegses
ühiskonnas olid vabariigid ja nende kodanikud tõeliselt intelligentne kommuun. Aga enamik inimesi
ei hoolinud sellisest kommuunist.
Riigilinnad on ju arendanud kultuuri, ehitanud rohkem kui meie aeg, paremini. Enamik inimesi on
alati eelistanud süüa, sigineda,
tappa ja – laiselda oma väljaheiteisse uppudes. Orja ning türanni hoiak ajaloo ning elu suhtes on
sama, nad elavad vaid enestele ja
üksnes eile ning homme. Keskaegne linnkommuun tõepoolest mõtles nagu vaba inimene, ajalooliselt.
Et nad ei teinud midagi üksnes
enestele, seepärast, nad tegid sajandite jaoks.

Türann ja ori mõtlevad alati, et eelnenud põlved olid vähem täiuslikud – tapma ja paljunema. Aga
mõlemat tehti üliosavalt
Aˆsurnâsirbali ja Timurlenki aegugi, osalt ületamatult hästi. Vaba inimene alateadlikult taipab, et
tõeline kultuur on alati püsinud
sama ja alati ainult pisikeste saartena ulatunud välja sitamerest, elumerest, milles kihisevad ja
kubisevad vaglad, mitte inimesed.
Riigilinnade languse vast päämine põhjus oli see, et nad käsitöö tunnistasid aulisemaks põllutööst.
Õnneks jookseb sellesama kari
otsa kapitalismgi tööstuse kanoniseerimisega (canon!). Õnneks, sest kapitalism pole muud kui
riigilinnade-kommuunide ideoloogia
rakendatud üksiku “rikastamiseks”. – Nähtavasti on kogu protsess toimunud nii, et esmalt ärtsukid ja
piiskopid riisusid vabalinnalt
tooteid, pärast kogu elu meetodeid. Sellega antikveerus ning suri kommuuni elustiil. Aga ta tõuseb
uuesti, kuigi mina ei ela niikaua.
Sest riigikapitalism erineb individuaalsest ainult selles, et pole võimalik näidata, kes on
ekspluateerija. Kõik muu on faktiliselt sama.
Tööline ehitab maanteid ja losse edvistamiseks, mitte maju elamiseks. XII sajandi linnades vaevalt
leidus selliseid onne nagu
praegustes. Kirik ning raekoda sel määral ei erinenud kodaniku majast kui moodne pank rätsepa
üürikorterist. Millal koidab päev
vabalinnade ideoloogia taastõusuks? Olen tüdinud kuulmast igasugustest “koosjooksmistest” ja
“esimese õigustest”, – mõtet on
vaid “koostegutsemisil”, koostöötamisel.

Ratsionalistid tegid kõik võimaliku näitamaks, et maailm, nii nagu ta on, on parim. Kõige lühikesema
ja siiski naljaka konspekti
annab Holberg raamatus Nicolai Klims Unterirdische Reise worinnen eine ganz Neue
Erdbeschreibung wie auch eine
umständliche Nachricht von der fünften Monarchie, die uns bishero ganz und gar unbekannt
gewesen, enthalten ist...
Neue und vermehrte Auflage. Copenhagen und Leipzig 1753. /11/ Selles maailmas on kümneid
totaalselt erinevaid riike, kus
elavad intelligentsed puud mitmesuguste “ebanormaalsustega”.

Quamso provintsis Nils kohtab olendeid, kes pole kunagi haiged ja surevad väga vanadena. See
olukord annab Nilsi arvates pahad
tulemused. Denn da ich keinen... traurig sahe, so fand ich im Gegentheil auch keinen einzigen, der
vergnügt, vielweniger
fröhlich gewesen wäre; ... empfinden nicht einmal ihre Glückeligkeit, weil sie immerwährend
fortdauert, ja sie werden es
nicht einmal gewahr, dass sie gesund sind, weil sie von Krankheit gar nichts wissen. Denn ein Gut
das man beständig
geniesset, wird man endlich überdrüssig... Es ist zwar ein unschuldiges Volk, es verdienet aber weder
Liebe noch Hass;
man hat von niemanden einige Beleidigung zu gewarten, aber auch keine Gunst und Gewogenheit zu
hoffen. Man findet
hier nichts, das einem missfället, aber auch nichts, das einen vergnüget. Und da ferner diese
beständige Leibesgesundheit
niemals die Leute des Todes erinnert, auch keine Erbarmung gegen Betrübte und Kranke erwecket;
so bringen sie ihre
ganze Lebenszeit in aller Sicherheit zu, ohne Vergnügen, auch ohne Eyfer und Mitleiden. Weswegen
man auch bey
diesem Volke keine Spur von Gottesfurcht, Liebe und Barmherzigkeit antrifft... Hieraus nahm ich gar
leicht ab, wie viel
die krankheiten und Gefahr des Todes nur Gottseligkeit und geselligem Leben beytragen; ja wie
Unrecht wir dem
Schöpfer thun, wenn wir ungehalten werden, dass wir gleichsam zu gewissen Bedrängnüssen geboren
zu seyn scheinen,
welche uns doch so heilsam und erspriesslich sind. /12/ Cambaras inimesepuud ei ela üle 4 aasta. See
meeldib väga Nilsile ja
mitte Spelek, kus nad elavad 400. Miks ta siis sedasi? Vast need, kes kannatavad 400 aastat, lähevad
jumalakartlikumaks ja
sotsiaalsemaks kui üksnes 4 aastat vaevlejad? Muidugi see arutlus üldse on ogarus, sest neilsamul
eeldusil võib kõik juhtuda
vastupidigi. Elu lühidus ja raskused teevad inimesest pigemini ateisti ning egoisti, halastamatu
türanni.

Lalaci ehk Mascatta provintsis pole inimesil vaja töötada söögi saamiseks. Holbergi meelest on see
väga paha, sest sie werden
von Ruhe und Müssigkeit ganz träge, und sind fast beständig krank.Man findet daher wenig
Einwohner, welche nicht
eines frühzeitigen Todes sterben, und entweder von Würmern gefressen werden, oder bey lebendigem
Leibe verfaulen...
ich erkannte, dass die Knechte und Tagelöhner nach ihrer Art einigermassen noch glückseliger, als
diese Bäume wären,
weil sie wegen Faulheit und Wollust in allen Dingen schläfrig sind... Hieraus aber entstehen so viel
üble Ratschläge,
verzweifelte Unternehmungen, und waltsame Todesfälle. Denn der Überfluss, in dem sie leben,
verderbet allen
Geschmack, und benimt alle Empfindung des Vergnügens; erwecket aber im Gegentheil Ekel, und
machet das Leben
verdrüsslich. /13/ Mida teha, kui inimene ei oska kujutella muud töötamist kui kõhu jaoks? Kahju, et
Holberg ei kirjutanud
inimestest, kes ei söö, kel polegi kõhtu. Lõbus olnuks lugeda, millise sügava mõtte ja tuumaka
moraali ta loeb välja mao
olemasolust, millised kohutavad viletsused vaevavad neid, kel pole vaja süüa!

Süütute maal, Spalankis, pole inimesi, kes on afektidega, kirgede ja pattudega. See põhjustavat ka
teaduste nagu
Rechtsgelehrsamkeit, Staatslehre, Historie, Sittenlehre, Mathematik, Beredsamkeit/14/ puudumise. Ja
need on Holbergile
preeksistentsed olendid, kellede pärast inimene on loodud! Matemaatika kuulub siia muidugi
seepärast, et Holberg peab teda
kaupmeeste kannibaljumaluseks. Ja siinkohal Nils peab koguni vajaliseks protestida teiste
ratsionalistide vastu, kes väitnud, et die
Laster im gemeinen Leben nöthig wären, und den Zorn einen Wetzstein der Tapferkeit, die
Eifersucht einen Sporn des
Fleisses, und das Misstrauen einen Zunder der Klugheit nennen./15/ Tal pole õigust teha seda, sest
asja võib võtta niigi ja
mitte piirduda väitega, et püüdmatus jõuda ette muudest inimestest põhjustab ilusate hoonete
puudumise.

Tarku olgu vaid niipalju, et jatkub ametnikeks. Kõik teised olgu lollid, sest lollid hindavad auameteid
ning tiitleid ja nende lootuses
rakendavad end hoolikalt raskeiks ülesandeiks. Nad on seetõttu üldsusele kasulikud vähema kuluga
kui targad. Sest tark nõudvat
oma teenete eest den Kern, da sich Narren mit den Schalen abspeisen lassen./16/ Tuum on arvatavasti
– raha! Sõdureid saab
vaid rumalaist, kes loodavad pääseda ajalukku! Targad mõtlevad selle kohta, dieses sey eine grosse
Eitelkeit (tühi asi), wenn
man diejenige lobete, die es nicht hören./17/ Kummalised targad need, kes armastavad raha ja kiitust.
Ja õnnetud targad Nilsi
arvates, sest niemand will hiervor dem andern hervor zu thun, weil man hier keinen höher hält als
den andern, und
niemand scheint hier weise zu seyn, weil sie alle weise sind./18/ Küll on hirmus õnnetus tarkadele!
Kole! Kohutav! Aga
hirmsaim on, et filosoofide maal Mascattias keegi ei hooli maistest asjadest. Isegi naised on jäätud
rahuldamata.

Peab elama vaesevõitu maal. Sest Kimalis, kus leidub igasuguseid metalle, on inimesed kõik hakanud
kaevureiks ja vargaiks. Pole
muud kui röövimine, hirm, kahtlustused, usaldamatus, kadedus. Sugugi hää pole, kui kõrgem klass
elab tagasihoidlikult ja
kokkuhoidlikult. Sikloki Mihos on nõnda ja selle tulemuseks, et das gemeine Volk ein faules, träges
und bettelhaftes leben
führet, weil es nichts zu verdienen hat, oder etwas erwerben kan./19/ Aga Lihos elatakse uhkelt,
soodustatakse kulutusi.
Seetõttu on seal kunste ja teaduseid, mis õhutavad tööle ja võimaldavad koguda varasid. Ainult
laibad on sääl vaesed! Ja nii die
Verschwendung der Reichen giebt also der ganzen Gesellschaft das Leben./20/ Aga sellest järgneb, et
teadused ja kunstid ise
on ülearused. On üldse meetod alamate klasside käes, et rikkailt pressida välja raha. On ometi
alaväärtuslikud. Kõrgem klass ei
harrasta neid, toetab vaid!

Micolaci maal peetakse seadusi jumalaiks. Kuid Nilsi arvates, parem siiski uskuda Jumalat kui
seadusi. Põhjus on väga veider.
Seadusi sääl ometi ei austata nii nagu Jumalat ja loobutakse nendest, wenn es nur verborgener Weise
geschehen kann, dass sie
nicht an den Tag kommen./21/ Usund on siis ikkagi vajaline vaid käskude pärast. Käske on tulusam
pidada Jumala antuiks, sest
siis kardetakse neid rikkuda. Käsku, mis annud enese, võib aga põlata.

Viimati Holberg kasutab võimalust õpetamisekski. Ta ideaaliks on ju praegune maailmakord pisut

parandatud kujul. Ja suurim
parandus, mida tema vajab, on spetsialiseerumine teatavale ametile, arstil koguni, teatava haiguse
tundmisele. Mitme ameti
pidamisega ta meelest wird die Leutseligkeit unterbrochen, das mürrische Wesen vermehret, und die
Aemter schlecht
besorget”/22/ Ja kui inimene valib endale elukutse, pidavat ta vähemalt käituma sama targalt kui
näitleja, kes ei vali endale parimat
osa, vaid vastavaima oma võimeile!

Taoliselt saab õigustada kõike olemasolevat, kuulutada Jumala tahteks kõik nähted, leida igast
sügavaid ja imelisi saladusi. Aga õige
on ometi vastupidinegi: inimkond teeb kõik ja ta on juba loomult vigane, kuri. Kui hakata väitma, et
maailm koosneb jumalatahetust
ja vastupidisest, siis on olukord lootusetu. Siis kõik, mis meile mõnus, on Jumalast ja vastand kurjast.
Kogu eetika on siis üksnes
oma soovide õigustamine. Jääb vaid võimalus loobuda soovidest, aga seegi sisaldab loobumise igast
katsest parandada maailma.
Sedagi tahame ja katsetame ainult selleks, et meil oleks parem. Kardan, mina himustan inimeste
targemust esmalt seks, et mul
oleks võimalik rääkida ning õppida targemaks.

Leida midagi senitundmatut, teha midagi endast ilusamat on ainsad mõttekad asjad maailmas.
Tegemisel on mõte, mitte aul või
tasul tehtu eest. Aga inimese eluaeg on väga lühike, et midagi teha õieti. Ja sellestki läheb enamik
raisku. Suur osa tühja lobisemise
kuulamisele. On inimesi täiesti sarnaseid grammofonile kahe või kolme plaadiga, mis automaatselt
käänduvad. Nad ei tee midagi.
Aga nagu inimene pumpab jalgrattakummidesse õhku, nii nemad pumpavad endist välja sõnu. Kui
tunnevad, et peaksid rääkima,
kuid puudub aine. Pole ainult sääraseid naisi, on väga palju mehigi. Selle asemel, et midagi teha, ta
tuleb pärima, kuidas elab keegi,
kellest tean vähe, pärija veelgi vähem. Ja pärijal pole tõelist huvigi teada. Üks möga teise otsa ja
kõike kokku koguni hüütakse
intelligentse inimese eluks! Selle pääle raisatakse aega, isegi lugemist võetakse tööks. Mingi eeskuju
ei mõju sihukeste pääle. Alati
nad deklareerivad: nemad teeksid küll, aga tingimused pole sobivad neile. Ja nad ei leia sobivaid iial.
On koguni vihased, kui teised
teevad, see ju näitab, et tingimused pole süüdi.

Tõtt öelda, nad ikka on. Kui tuleb viisakalt kõnelda sääraste olenditega, leidmata ühtainsatki, kellega
oleks mõtet rääkida; kui
nagunii lühikest eluaega pillata nõnda nende pääle, – siis, tingimused tõesti on viletsad. Kui arvata
juurde need poolikud, kes
tegelevad raha või au pärast, nendegi olemasolu halvab tingimusi. Ainult üksikud tõesti tegutsejad on
olemas. Ja need mattuvad
selliste nimeliselt inimeste riitade alla, lõpevad enamasti hullumajades. Sinna nad kuuluvadki.
Normaalne inimene teeb kõik raha või
kuulsuse saamiseks, kes toimib teisiti, on anormaalne ning ebamoraalne.
Mis õigust on elada sääraseil normaalseil inimesil, ma ei tea – küsin ainult siis, kui kuulen, kuidas
nad kõrvaldaksid kogu maailma,
jätaksid alles üksnes enda ja oma kuulsuse tausta. Üks normaalse inimese olulisi jooni on ju oma
sümpaatiaid ning antipaatiaid
pidada Jumala tahte avaldusiks. Kõik, mis takistab omale antipaatse isiku kõrvaldamist, on kuri.
Muidugi, seda sügavat äratundmist
peidetakse tuhande muu fraasi taha, mis tavaliselt on ülepääkaela tehtud üldistused.

Kellelgi on olnud mõni halb kogemus, ütleme, mõne juudiga. Selle ühe järgi ta otsustab 15 miljoni
üle. Mitte ainult seda, vaid
normaalne inimene koguni nõuab, et ta sõbrad ja sugulased, kel on olnud vastupidiseid kogemusi
ning need, kes pole näinudki juute,
otsustaksid täpselt nii nagu tema! Mõni päev hiljem ta väidab, et ka eestlased ei kõlba kuskile. Kui
tahad leida armu tema silmade
ees ja oma elupäevi pikendada, kiida kaasa. Ainus inimene, kes väärib elu, on selline normaalne
inimene ise ja mõni ta sooseltsist,
korporatsioonist, tuttavate või austajate hulgast. Kõik teised on massa perditionis./23/

Ülioluliseks teguriks tegemisel on ühe veende kaks külge. Inimene peab uskuma, et teatav asi “tasub
teha”, aga ka, et ta oskab
teha. Igatahes on see veene autosugestioon. Kui ma leiaksin, mida teha endaga, et olla veendunud nii,
oleks minu elu korras täiesti.
Mõnele inimesele aitab teistelt kiitus. Mulle mitte. Võibolla aitaks tunne, et mind aidatakse,
tahetakse aidata? Küllap vist, ma ju ise
tahaksin ka alati aidata kaasa, kus näen midagi tõeliselt tublit tehtavat. Aga need, kes on väljas
kiituse järgi, ei saa sellest aru. Ja
see on mu õnnetus. –

Joonistan paremini, kui keegi muu on ostnud mulle pintsleid või paberit. Mõtlen selgemini, kui keegi
ütleb, kus on minu segadus.
Luuletan paremini, kui keegi lükkab mulle ette mõne pildi või mõtte. Teen meelsamini igasuguseid
ettevalmistavaid töid, kui keegi
mind aitab, kuitahes vähe. Saan olla üksi, aga midagi tehes pean tundma, et keegi on minuga ja teeb
kaasa. Võib olla, selles on vaid
jõuetust ja rumalust. Kuid mulle tundub, et sild, mille tegemisest nii või teisiti on võtnud osa 100
inimest, on sillam kui see, mida
üksainus inimene on ehitanud kogu elu otsa. Seepärast olen kollektiivse töö poolt ja mõtlen, et iga
jäädav ja kaunis asi maailmas, ka
luuletus või maal, mille teinud üksainus, on tõepoolest kollektiivi töö. Aga totakad mõtlevad, et
teised on vaid kiitma või laitma
maailmas, – nemad, nemad ei vaja kellegi abi! Kuid isegi lausa “abstraktne” maal pole ainult
kunstnik ise. Koguni kõige viletsam
jutt pole üksnes tema autori töö. Minul igatahes on hää, kui mul, ütleme, mõne raamatu eessõnas,
oleks kümneid nimetada, kes
mind kuidagi aidanud. Siis ma ei tunne, et töö on kasutu, inimkonnale päälesurutud, üksiku
väljaheide. Raamat, mille kirjutanud
meestnaist kokku, minu meelest on tõeline raamat. Kunstnik, kes pole maalinud oma naist, pole
kunstnik – ja ta naine on tola.
Muidugi on see palju vähem, kui kirjutada raamat kahekesi, aga ta on siiski enam kui laps. Laps ei
sisalda rohkem kahe koostööd
kui materjali hankimise, mida kogu ümbruskond tahub kujuks ning vanemad kõige vähem.
Marmoritüki kohaletoimetamine on
muidugi koostöö, aga tõeline oleks temast kuju tegemine. Sinnani tavaliselt vanemate koostöö ei
küüni ja üks lõhub teise tehtu. Muis
asjus koostöö võib olla koostööm. Last kasutab ju naine tavaliselt mehe õpetamise ja
türanniseerimise vahendiks. Ükski isa pole
ema arvates pojukest kohelnud õieti, kuigi ta isegi ei tea, mis on “õige”! Mõni naine lepib sellega,
kuidas mees KÄITUB lastega.
Sellest ilmneb, et naised juba loomult on vastu igasugusele koostööle.

Dˆzâtakais /24/ on üks lause, millele kirjutaksin alla jalgadegagi (480): Wenn du mir einen Wunsch
gewährst, Sakka,
Beherrscher aller Wesen: Nicht mög' ich sehen einen Toren, noch hören, noch mit ihm verkehren;
nicht mög' ich
Unterhaltung pflegen mit Toren und mich dran erfreuen. /25/ Kõik vead, mis inimesel on, sõltuvad
mu meelest rumalusest
ikkagi. Üteldakse küll, et inimene püüab talitada oma “parema äratundmise” vastu ja kõneldakse
koguni vanast, võimsast
Aadamast, kes ikka takistavat. Mõtlen aga, et inimene, kes tõesti midagi endas on tundnud rumala,
loobub tahtmatult sellestki
rumalusest. Vana Aadam on üksnes katse oma lollust õigustada antud juhul või näidata ta tarkuseks,
– tähendab, ka totrus vaid.
Tarkuse poole mineja suudab tunnistada end eksinud eile või täna. Rumal taotleb igavest, usub vaja
kogu eluaeg kõnelda samu
sõnu. Tahab olla Jumal, kes ei muutu. Kui inimene väidab endale jumalikke omadusi, ta on ogar.
Rumalus on inimlik omadus ja
sama häbiväärt, kui olla inimene. Rumaluse ilustamine jumalikuks on patt Püha Vaimu vastu.

Võimalik, et Jumal ise ei peagi end igaveseks ja muutumatuks. Kuid “kurat” ja tema kannupoisid
usuvad seda enestest. Nad ei saa
teisiti. Kui lollus ja kurjus usuksid end üürikesiks, siis poleks lollust ega kurjust. – Ja vastupidi, kui
midagi väidab end olevat õige ja
kehtivat igavesti sellisena nagu täna, on kahtlane kohe, kas see midagi on õige ja hää.

Meil on ainult väga pisut aimu sellest, mis reaalsus on tõepoolest. Praegu on “tõde” õige sõnastiku
kasutamine, kuid rumal on
kindlasti seegi, kes usub kataloogi objektiivseks tõeks. Sellist rumalat on raskem raputada valla ta
pimedusest, kui seda, kes ei usu
ega oska kasutada ühtki kataloogi.

Väga paljud inimesed dualistlikult mõtlejate hulgas hoopis vastupidi Holbergile on leidnud maailma,
nagu ta on praegu, põrguks.
Juba Markion kinnitas seda üsna ilusasti, seletades, et ristimine annab inimesele vabaduse Jahvest,
kes on kuri jumalus seepärast,
et ta on õiguse jumalus. Ja Braslavi Nahmân /26/ ütles: “Kõik ütlevad, et on olemas see maailm ja
tulev maailm. Ja ennäe, tulev
maailm, meie usume, et ta on olemas. Võimalik, et on olemas samuti see maailm kuskil maailmas.
Sest siin ilmneb, et ta on
Kehenna. /27/ Sest kõik nad on alati täis suuri piinu!” Ning Conrad Aiken, kes mu meelest on üks
mõistlikke kirjanikke, küllap
teadmata midagi Markionist, sõnab: I like to think that this existence here is hell. That's what, hell.
We ourselves are the
doomed, and our pitiful little ideals and hopes are precisely our torment. /28/ Kui üldse uskuda kolme
maailma olemasolu, siis
see, milles viibime, on kahtlematult põrgu. Igatahes, meil pole mingit võimalust teha kindlaks, et
elame Jumala loodud maailmas.
Pole isegi vahendeid tõestada, et me elame. Sest põrgu üks tunnuseid võib olla ka see, et temas
viibija ei tunne end olevat surnud
ning kardab põrgust pääsemist.

Kogu XIX sajandi läbi inimesed tõepoolest tegelesid ainult küsimusega “Kuidas ruttu rikkaks saada?”
Kõik võitlused kiriku,
feodaalide, maailmavaateliste igandite jt. vastu plaanistati selle sihi teostamiseks. Keskseks kujuks
kirjanduses sai selline osav
ahnitseja. Dickens ja teisedki näitasid sedasorti kahejalgsete halbu külgi, kuid nad suhtusid
aupaklikult printsiipi. Rikkus ikkagi püsis
ideaaliks. Jäi neilegi, kes hüüdsid end sotsialistideks. Kui mäletan õieti, sama kirjastus, kes õpetas
rikkaks saamist lühikesel teel,
õpetas 1900 paigu darvinismigi ja sellega kaasnevaid uudiseid.

Põhjus on selge, kuigi ei seleta hoiaku olemasolu. Kalvinistide arvates tähendas jõukus, kuulsus ja
laste hulk predestinatsiooni
õndsusele. Darvinistide meelest oli vastav olend fittest for survival. Darwin õigustas Calvini dogmat
“teaduslikult”, näitas ta
kehtivat universumis, mitte vaid ühiskonnas. Isegi astronoomiasse tungis see vaateviis. Planeetidega
alles oli teataval tähel mõtet,
muidu ta oli vaid tühine “elutu taevakeha”. Valgus polnud midagi, tema otstarve oli võimaldada
kokkuhoidlikule ärimehele käia sital
alati selsamal kohal. Midagi ei tohtinud minna kaotsi, nõnda leidis Calvin ütelnud Kristuse.

Kaheksateistkümnenda sajandi mõtteviis oli teleoloogiline välja ning seepärast naeruväärne, kuigi ta
vagusalt püsib praegugi
ülendatud igasuguste lisahüpoteeside varal. Ustakse ju ikkagi, et kõik juhtub ja on määratud juhtuma
inimese pärast. Aga just siis,
kui teleoloogiline vaatlus suundus inimese kallale, leppisid vabrikandid, börsispekulandid ja
igasugused marodöörid kokku
“loodusteadlastega” ja kuulutasid teleoloogilise vaatlusviisi ebateaduslikuks, patuseks. Kapitalist ei
tarvitsenud enam küsida, milleks
ta ajab kokku raha, milleks ta hävitab või ekspluateerib tuhandeid teisi? Teda tohtis vaid huvitada
küsimus, millised eeldused ja
õigused tal on talitada nii. Ja sellele küsimusele oli anglosaksi puritanism ja “loodusteadlased”
andnud sama ja seepärast kindlasti
õige vastuse: ta oli valge, seepärast predestineeritud valitsema ning õndsuserikkusele.

On vale kõneleda “loodusteadusest”. Darwin ja Co ei tundnud huvi looduse vastu, vaid küsimuse
vastu, kuidas ühest algolendist on
saanud hulk erinevaid ja kas leidub tunnuseid, mis ometi õigustaksid ütlema, et meie
tööstusetegelased ongi selle arengu telos? Mis
sellel problemaatikal on tegemist loodusega, ei taipa mina. Igatahes on nende teosed niisama vähe
loodusteaduslikud kui sugupuu
ajalooline.

Mõistlikumad teadlased vähemalt möönavad, et Loodus, millest räägivad loodusteaduse klassikud, on

üheltpoolt täis teoloogilisi
jooni, Jumalalt võetud omadusi, teisalt aga on Looduseks kuulutatud normaalse vaatleja kogemuste
kompleks. See on liiga viisakalt
öeldud, mina ütleksin: liigkasu taotlev, kõrilõikaja vabrikant ning tema äri prosperity'st/30/ huvitatud
pedantlik professor leppisid
kokku ja kuulutasid teine teise Jumalaks! Igal olendil on olnud ja on oma maailm, oma Loodus,
inimesel samuti. Mis õigust on meil
seda kuulutada ainuõigeks ning arutella, kuidas taimed või loomad on kohandunud sellele maailmale,
mis eksisteerib ainult inimese
jaoks! See on umbes nii nagu mõrtsukad tunnistaksid end inimkonna tippsaavutiseks ning siis
hakkaksid muude inimeste iseärasusi
paigutama evolutsiooni skeemi. Osa inimesi jääks vaid materjaliks tapmisele, teiste kõrgust
arenguredelil hinnataks vastavalt sellele,
milliseid tapariistu nad kasutavad, ja kui palju nad suudavad tappa ajaüksuse kestel! Hullud võiksid
tegeleda sellise ogarusega, aga
professorite selliseid arutlusi hüütakse eksaktseks teaduseks!

Võimalik, et kultuuridega on nii juhtunud nagu juhtub indiviididegagi. Nad arenevad teatava
punktini, siis jäävad igaveseks seisma.
On ju selge, et Sakkara, Mohend^zodaro, koguni Mari seisavad kultuurselt kõrgemal kui pärastised
saavutused mujal. Igatahes,
kasv võinuks olla pidev. Aga nagu inimene peatub ja takerdab teatavale punktile. Millised tegurid
sunnivad selleks, mina ei tea,
väliste hulka vähemalt kuuluvad naised, kes nõuavad mehelt “kindlust”, püsimajäämist teatavate
fraseoloogiasse paigutatavate
“tõekspidamiste” juurde. Samuti on naised süüdi kultuuride seisakus, teatav faas on neile non plus
ultra. Arvavad asja muutumisel
tingimused olevat halvemad pisikesepere soetamiseks ja valitsemiseks meeste üle. Nõuavad
seepärast, et kõik peabki jääma nagu
praegu. Vahel suudavad mehed valu ja vaevaga näidata, et võib veel minna edasi sammukese,
enamasti aga mitte.

Euroopa kultuuri haripunkt möödus kunagi XVIII sajandil. Enne seda haritlased ei taotlenud rikkust
ja lapsi, vaid teatavat
täiuslikkust, ütleme, elusust selle sõna liikumise mõttes. Voltaire narris ära endised ideaalid, ei
andnud ühtki uut. Naised tunnetega
laste suhtes ning kapitali püüdmine tohtisid tulla kirjandusse. Sangariks sai ärimees, kes oma peenele
daamile tasuks süütuse eest
võimaldas paarikümne lapsukese eduka lansseerimise. Kvantiteet võitis, sest naised tunnistasid vaid
teda. Ja dünaamiline oldi vaid
staatilisuse säilitamiseks, nagu naised toodavad üha uusi titasid selleks, et korduksid endised tunded.

See avaldub kõikjal. XIX sajandil ei ehitata maju igaveseks, vaid ulualuseid perele. See tähendab,
inimene täna ei ela, kavatseb
hakata homme, – aga seda aega ei tule kunagi, sest kõik on provisoorne, tühjatähjaga tegelemine,
igaveseks elamine on unustatud.
Gartenlaube romaaneski ju õnn algab raamatu lõppedes, /31/ aga keegi ei söanda kirjeldada seda
armastajate tulevikku. Kogu
maja täideti kvantiteedilt ennekuulmatu arvu mööblite ja riistadega, et naine tunneks end kodu, saaks
ajaviidet ning
valitsemisevõimalusi. Tehti emistele pesasid, mitte ruume elamiseks, veelgi vähem lugemiseks või
mõtlemiseks. Midagi magedamat
kui XIX sajand ja tema paberilseisvad ideaalid vaevalt on võimalik kujutella, kuigi praegu rohkesti
on tema austajaid.

Augustinus julges ütelda (ps. 90 seletuses) non solum martires, sed ipsum Dominum nostrum, Jesum
Christum cum ipsius
adiutrio, si volumus, possumus imitari./32/ Praegu ei usu seda vist enam keegi, sest keegi ei tahagi
olla nii. Usklikelegi on
tähtsam otsimine ja püüdmine kui olemine. Nad tahavad olla igatsejad, sest kardavad, et saadu ei
rahulda, kuid seepärast ka, et
laiskurgi võib igatseda ega tarvitse muuta end.

Kohutav on mõtete raiskuminek ja nende äärmiselt aeglane idanemine. Kümneid kordi ajaloos
räägitakse samast tõest enne, kui
sellest kujuneb üldine ebateadlik eeldus. Goethe juba käsitles kunsti arengut organismi elukäiguna,
aga alles Spengler üldistas
kultuuridele. Ometi peaks ju olema endastmõista, et teatav ühiskond on samuti organism nagu iga
indiviidki ja üksnes pimedad
“loodusteadlased” võivad väita, et indiviid on küll surelik, tema edasiantud tõrvik aga ei kustu iialgi.

Goethe tsiteerib selle juurde Velleius Paterculust, /33/ kes käsitles probleemi, mis huvitab Goethetki,
näeb ainult moraalseid põhjusi
teatava perioodi kultuuri kõrgeimuseks, mis Goethe arvates als mitwirkend nicht ausgeschlossen
werden können. /34/ Aga
Velleius siiski selgelt väidab, et raske on viibida täiuslikus ja see, mis ei saa minna edasi, liigub
tagasi. Ta vaid sõnastab sama väite
teisiti ega uuri käigu ürgust. Arvab, et kadedus ja imetlus panevad inimesed taotlema sedasama
täiuslikkust, mida näevad teistes.
Nii midagi võistu jõuab õitsengule. Kui me aga tunneme, et nende täiuslikkus on saavutamatu või
ületamatu, siis loobume püüust
ning algab langus. Kui Velleius küsinuks, mis põhjustab siis selle tundmise, olnuks vastus sama, mis
Goethel ja Spengleril. Paremat
ei leidu: Seepärast, et inimese loomusel pole kalduvust end sõnatultki tunnistada viletsamaks, kui on
teised. Kui ta seda teeb, peab
olema põhjustajaks organismi-ühiskonna üldkogemus.

Kuid ühegi kultuuri käik pole nii sirgjooneline parabool või hüperbool, nagu tahab Spengler. Ta
kõver tuleb hoopis keerulisem ja
lainetavam, kuigi üldiselt analoogne teistega. Sparta-Ateena heitlus supremaatia pärast on nähtavasti
organismis antud samuti nagu
inglaste ja sakslaste oma – sellest piisab näiteks. Aga iga languse sees on pisikesi tõuse, kui juhtub
vajalist toitu parajal ajal.

Võibolla on teised inimesed enam oma peremehed kui mina. Olen päris põhjani veendunud kõige
selle keskpärasuses, mida teen. Ei
pea oma mõtteid, laule, jutte, joonistusi, teaduslikke arutlusi geniaalseiks. Suure hõng on puudu
kõigel. Ja ometi kipun arvama, et
keskpärasuse tunnetamine tõstab mu sellest üle ning sellega mu tegemisedki! Kui annan midagi
vaestele või teen “hääd”, ma ei saa
teha mõtlemata, et see vast siiski mulle pannakse teenete kontosse ja kuidagi tasakaalustab mu vigde
kontot. Tean, et taolised
toimingud on vigased, hüüan neid tölnervariseri omadeks, aga ma ei saa kuidagi lahti nendest, ei
taipagi, milline peaksin olema, et
saada. Veelgi halvem – kui vabaneksin neist vigadest – küllap siis peaksin end nende puudumise
pärast paremaks! Mul pole vist
pääsu, ma upitan end millegatahes ja kuidastahes! Ometi, ma ei usu kausaalset seost, siin usun, siin
otsin põhjusi enese
õigustamiseks ja ülistamiseks iseenda ees! Milleks seda on vaja, ei tea.

Ainult kaks kohta Jules Verne'i L'Heritage de la Bégum'ist ja kogu XIX sajandi tervemõistuslik
armetus on nendes. Professor
Sarrasin on Londonis Hügieenikute internatsionaalsel Suurkongressil, kõik ajalehed räägivad
ettekandest, mis tema sellel pidanud.
Kui ta pärib 527 miljonit franki, siis talle kongress neljandal istungil teeb ovatsiooni. Kuulsus ja raha
on ainsad asjad, milledel on
väärtust, hügieen on ka vaid seks, et väärtusi kauem nautida.

Maeterlinck on tõesti sageli kirjutanud väga õiget juttu, kuigi väga sageli nii pikalt, ähmaselt ja
ilusalt, et paistab nagu talle küsimus
ei olnud selge ja tõde kaob kirevasse uttu. Terve lehekülje eksplikatsioonide keskel seisab: “Mitte
sellel, kes tunnistab, pole vaja
punastada, vaid sellel, kes ei taipa, et meie just vea tunnistamisega oleme temast saanud üle.”
Tegelikult pole see lause muud kui
Pope'i oma, ühiskondlikumas, üldinimlikumas väljenduses. Aga ma kahtlen, kas siis, kui keegi
tunnistades arvestab nende lausete
olemasoluga, nad kehtivad. Ei usu rumalust või viga kadunud siis, kui neid tunnistatakse eeldusel, et
tunnistamine vabastab neist.
Kummaline see on, aga paljud tõed, loodusseadusedki ei kehti selle jaoks, kes teab nende olemasolu.
Drieschil /35/ on näiteks tõde:
kliima mõjustab inimese arvamusi. Kui inimene seda teab, kas ta väited siis edaspidigi sõltuvad
kliimast? Ja kuidas on selle tõe
endaga, kas temagi on kuidagi kliima mõjualune või ometi tema ise on väljaspool oma sisu?
Seepärast mu meelest koguni võiks
ütelda: kui me midagi teame tõeliselt, teadmine on igas meie rakus, siis selle sisu pole enam kehtiv
meie kohta, siis võime astuda
edasi. Kui oleme veendunud jalatallani oma kurjuses, surelikkuses jne., siis pole neid meis enam?
Vaevalt Drieschi näide kehtib
muude kui kausaalsuse otsuste kohta. Aga nende puhul ka üldiselt. Kui väita, et “päälisehitiste”
iseloom sõltub majanduslikust
olukorrast, millisest majanduslikust olukorrast siis see väide? Kui vaim on tunnetanud enda aine
produtseerituks, kas ta siis on enam
seda?

Taotella õnne on fraas, mis ei tähenda midagi. Õnnelik on inimene vaid siis, kui teab, et ta üsna
varsti saavutab oma soovid, mitte
siis, kui ta on need saanud. Seepärast: õnne tahab inimene vaid poolikult, ilutseda oma vägevuse üle
meelsamini kui seda vägevust.
Sest iga reaalsus toob kaasa teatavad ülesanded. Et meie ei tunne oma tõelist telos't ega tõelisi
ülesandeid, siis mu arvates seda,
mis on tõeline õnn, me iial ei saa teada, sest meie keskpärasuse soovel vaevalt midagi on ühist tõelise
telos'e ja ülesannetega, mis
meil on Jumala ees.

Aga, kuigi meie ei tea, mis on õnn sub specie aeterni, ometi teame vahel, mis on õnnetus samas
ulatuses. Näiteks pole vaja palju
kaalutella, et taibata: üks suuri õnnetusi on uskuda teatava ortograafiasüsteemi,
interpunktsioonimisviisi või kataloogimise
kõikvõimsusse. Leidub inimesi, kes ei taipa taoliste asjade relatiivsust, kelle sihiks on neid teha aina
täielistemaks. Sellega on
inimestelt võetud võimalus üldse teha midagi uut, uut ja ohtlikku iganenud korrale. Kui tal pool
eluaega kulub ortograafia õppimiseks
(Inglismaal, Tiibetis, Egiptuses), siis pole temast lootagi kirjutajat jne. Liiatigi, ta pole võimeline
kirjutama midagi, sest ta peab ju
alati mõtlema ortograafiale või küsima endalt, kas raamatu arhitektooniline, kataloogiv ülesehitus
avaldub küllalt selgelt päälkirjade
versaalsuses, sõrenduses jne. Õnnetud on need, veel õnnetumad inimesed, kes midagi ei tee muud,
kui viimistlevad neid relatiivseid
norme. Nemad ei saa ju lugedagi midagi ning üle aabitsatõdede propageerimise ei jõua nad iialgi.
Sest võimatu on etikettidega
varustada iga lindu, putukat, mikroobi või mõtet, isegi iga raamat on loetav kümneilt seisukohtadelt.

Vead, millised nad iganes oleksid, igasugused küündimatused on nähtavasti vajalised meie
arenguastmel. Kui laps suudaks kõike,
mida tahab, ei elaks maailmas ainsat hingelist, sest tema viis väljenduda on hävitada. Kui saaksime
mõttega tappa, teeksime vast
samuti, kui teaksime ette oma elukäigu, tapaksime end. Arvatavasti alles siis, kui me ei talitaks
nõnda, hakkavad meis
funktsioneerima need võimed. Umbes samuti on vigadega. Nende olematuksmuutmine ja nende
peitmine mistahes kombel paneb
meid tegema muudki kui nõudma igapäevast leiba. Alles siis, kui me sama teeksime asja enda pärast,
vabaneksime vigadest.
Küllap teeksime paremini neid asjugi. Teadlane auahnusest ja teadlane huvist ei tee sama tööd
samuti. Aga on kahtlane, kas ilma
auahnuseta ja võimuhimuta üldse tekkinuks teadust. Paljugi on tekkinud hirmu pärast, aga juba enam
ei määra asja ürgsus tema
loomu. Tuleb kindlasti aeg, mil see “algpõhjus” enam ei mõjusta midagi mingil moel.

Leidub palju inimesi, kelledele on väga ohtlik teha midagi, mida võib nimetada hääks. Nad kõigiti
püüavad hävitada häätegijat, kuid
väga erinevail põhjusil. Ühed seepärast, et arvavad end olevat kohustatud tänama ja seda ei taha teha,
sest see neid alandaks
eneste ees. Teised jälle on vihased: miks tema saab ja mina mitte? Kolmandad pole üksnes vihased,
vaid kadedadki oletades, et
teine on ülearu rikas. Neljandaile on sõbrad seletanud, et häätegija on parem inimene kui nemad.
Tavalises olukorras see seletus ei
ole pahandav, üksnes siis, kui inimene on võlgu hääteo sellele, keda temast tunnistatakse paremaks.
Lõpptulemus on ikka nagu
neegri muinasjutus: teine tuleb tappa, sest ta on teinud liiga palju hääd mulle. Iga tapmise taga on
kartus, et teine orjastab, hakkab
nõudma. Kui selleks pole alust, siis on põhjuseks: ta, kurat, on nii rikas, nii vägev, et ei taha minult
midagi, ta on minust nii palju
vägevam, et ei vaja mind orjakski – ma kardan teda seepärast ja pean ta tapma. Et asi on nii, siis
ohutu on hääd teha ainult
nendele, kes arvavad, et nad on seda väärt ja teeninud ning iialgi ei tule mõttele, et nad on millegagi
kohustatud vastama. Do ut des
printsiip kehtib Jumala ning inimeste vahel primitiivses usundis, sellest juba järgneb, et ta ei kehti
seltskonnas. Ja “parem anda, kui
võtta” on võimatu nüüdses inimkonnas. Võtja arvestab, kas talle on kasulik võtta selle asemel, et
hakata kaalutlema: kellele ja
kuidas saaksin anda mina? Vahetuskaubandus häätegudega: andmine mõteldes vastusaamast on
mõttetu. Võibolla, vahel olen
elanud nii do ut des alusel, aga enamasti siiski pole pannud des suunaks end, vaid kellegi maailmas.
Vahetuskaubandusel on mõtet
vaid siis, kui ühe ülearune on vajaline teisele. Aga säärase do ut des aheliku alustamist olen pidanud
tavaliseks üldinimlikuks
käitumisviisiks, mitte häätegemiseks.

On imelik, et paljud täiskasvanud inimesed häbenevad emotsionaalset viha kõige vähem. Naist
suudelda teiste nähes on
ebamoraalne, lüüa mitte. Paistab kehtivat arvamus, et viha on midagi suurt, sügavat, tõsist ja tema
avaldused ei kuulu
emotsionaalsusse. On leiutatud moraalne nördimus ja koguni * /36/ seletatud ära pühaks vihaks, et
panna vihastumine
intellektuaalsete toimingute hulka. Aga juba see vigur pajatab, et asi on halvasti, et me väga hästi
tunneme viha tobedust. Isegi nii
süütu nähe nagu vasakkäelisus (kõõrdsilmsusest rääkimata) põhjustab täiesti süütule olendile
halvustatuse, nagu ta oleks mõrtsukas
või midagi koledamat. Halvustus, moraalne nördimus ja püha viha, mis avaldub moraali kaitsemises
tapmise varal, on aga äärmiselt
lapsikud. Kanad ja lapsed vihkavad freneetiliselt kõike enestest erinevat, hävitavad nii või teisiti. Kas
ma tõesti peaksin vihastuma,
et kellegi juuksed on punased, teine kannab suvelgi läkiläkit, ei puhasta hambaid, kõigutab kõneldes
kaela, tallab kingad viltu?
Leidub ju rohkesti inimesi, kelle “sündsusetunnet” riivavad kõik taolised harjumused, kui nad pole
nende omad, kes seejuures
otsustavad veel ülikategooriliselt. Hävitaksid rohelised vetikad maailmast, sest on neid juhtumisi
näinud üksnes virtsalompides!
Luban igale inimesele tema iseärasused pääle viha teiste iseärasuste vastu, sest see teeb maailma
vaesemaks ja igavamaks. Kuigi
tahaksin näha mõnd, ühtainsatki omataolist, kellele rohelised vetikad pole seotud mülkaga igas
mõttes, ei taha kedagi sundida või
teha omataoliseks. Sõnakuulmine võis rõõmustada Jehoovat, mind mitte! Ja need inimesed, kes ei
talu ühtainsatki teiste iseärasust,
kasutavad ometi igaks kolmandaks sõnaks: vabadus! Nad “unistavat” sellest, nad “võitlevat” selle
eest! Lihtlabases maakeeles
üteldult see oleks: lapsed unistavad olukorrast, kus neil on voli tappa mittemeelis! Vabadus on
vabadus tabada ja rabada!

Hoolimata sellest (või just selle olma pärast) arvan, et Spengler eksib, pidades inimest röövloomaks.
Kui iga inimese unistuseks ja
õnneks on käskida teisi või masinaid ning ise olla vaba “tööneedusest”, siis ta ju ei ole röövloom
üldse või enam mitte. Röövlooma
sihiks peaks ju olema igavene “võitlus olemasolu eest”. See muidugi tähendab, et Spengleri
mõtteviisi eelduseks on seesama
darvinism, mida ta eitab. Muidugi, unistus töötamisest vabanemisest võib olla soov surra, taedium
vitae; aga tõeline röövloom
igatseb üksnes teiste olendite surma. Kui aga inimene loomult pole röövloom, siis ta ometi veel võib
saavutada midagi, ületada selle
enese, mis ta on praegu. Üksnes kiskjal on valida kaks võimalust: tappa või surra, inimesel on neid
enam. Mu pessimism praeguse
kultuuri arengu suhtes ei anna pessimismi inimkonna suhtes. On teid parandada end ja küsitavaks
jääb vaid, kas ja kunas nad
leitakse.

Kõik sellised lootused kehtivad üksnes üldiselt siis. Üksikud on päris parandatamatud. Mul on paar
“sõpra”, kellele ma iial ei tohi
rääkida sellest, mis olen teinud või leidnud uut ja huvitavat. Üks ei lase mind midagi rääkida lõpuni,
teine läheb ära – üks tulus
vahend vabaneda temast. Ma loll kaua aega pole taibanud, miks nad käituvad nii, olen pidanud end
keskpäraseks olendiks ja alati
rõhutanud oma “leiduste” küsitavust ja nõustun nende asemel tunnistama teiste paremaid. Aga siiski
nad on kadedad. Kadetsemine
on mulle võõras, ei leia ka endas midagi kadestatavat, seepärast ma nii kaua ei mõistnud. Nüüd tean
kindlasti ja olen nukker. Kui
olen keskpärane ja mind kadestatakse, kui madalal peavad seisma need kadetsejad “sõbrad”. Kui aga
oletada, et olen “geniaalne”
(nii rumal ma pole, et usuksin seda), siis on nende kadetsemine patt vaimu vastu. Nii või teisiti,
pahandus ma olen, mu “sõbrad”
meeleldi kõrvaldaksid minu. Aga kadetsemise asemel ise teha midagi nad ei viitsi, kuigi mu meelest
see oleks hõlpsam.
Säärastest inimestest pole midagi hääd loota. Nemad teeksid maailma sama viletsaks ja kadedaks
nagu nad ise, kui nad ise sellega
saaksid kõrgemale. Lootusetu on neile seletada, et maailm saaks toime kadeduseta või nemadki
midagi teha. Nad nõustuksid

elama üksnes parasiitidena.

Sest parasiit on looduseski
nende meelest kõrgem olend
kui sümbiootiline.

Naistest *

Butleri ilusamaid lauseid igatahes on: Behold and see if there be any happiness like unto the
happiness of the devils when
they found themselves cast out of Mary Magdalene. /1/ Kuid ma ei taipa, mida ta väidab sellega. Ja
nii on kõikide sageli
ülivaimukate lausetega, mis öeldud naiste kohta: nad tähendavad liiaks palju. – Seepärast aga
mittemidagi!

Mees eksisteerib naisele esmalt kui hädavajaline abinõu lapse saamiseks, pärastpoole kui
muinasjuttude kulda pasandav eesel või
väsimatult saaki koju tassiv lõukoer. Inimesena pole teda olemas, sest inimesed on ainult tüüpilised
naised.

Naiste arvates pole ükski aeg küllalt normaalne tema lapse kasvamiseks. Normaalne on aeg ainult
siis, kui tema lapse isa on teinud
tühjaks kõrveks maa saja kilomeetrilise raadiusega. Siis lapsel pole ohtlik!

Tunded on igale naisele ainsad väärtused, mõistusest ta meeleldi loobuks. Lapse pasandamine paneb
ta nutma ja ometi on sel, mida
laps heidab välja, suur väärtus, see on ju lapse oma! Lapsega naist on mõttetu hüüda inimeseks, ta ei
erine mittemilleski loomast.

Võimalik, Blake on tigedam kui Butler. Ta küsis ju, kas ei olnud juutneitsidel sees rohkem kui seitse
kuradit? Kaheksa kindlasti.
Nad olid uhked oma puutumatusele. Vaene mees, kes saab naise selle kuradiga. Ta ei jõua siin
maailmas tasuda selle väärtuse
eest, mis temale olla “kingitud”. Aga abiellumisel just seda ei kingita, selle eest just nõutakse. Üldse
harva kingib naine mehele.
Lapsele küll. Ja seepärast, et ta ei kingi, lastakse teda koguni “kinkida lapsi” mehele! Kui mees
võtaks seda sõnasõnalt, tapaks
naine ta varsti. Tegelikult ta kinkis endale, kingi väärtus on aga naise meelest siis suurem, kui keegi
teine tahaks teda omale. Teisiti
öeldud, aare on aare tõepoolest alles siis, kui ta on võetud ära kelleltki teiselt! Et see siin on
teostamatu, siis naine nominaalselt
tunnistab lapse mehe omaks! Alles siis on ta omanduseõnn täieline!

Tavaliselt on naised taktitumad kui mehed. Osalt juba seepärast, et nad lobisevad rohkem, osalt
seepärast, et armastavad seletada
oma hoiaku põhjused. Need ei ole tavaliselt muud kui paremused endale, seepärast naiste toimingute
omakasupüüdlik tagapõhi
ilmneb alati selgemini kui meeste tegude oma.

Kuigi pean end üsna tasakaalukaks inimeseks, juttu lapse kõhu lahtisusest ma ei suuda võtta
vajalisena. Pahandab see toongi,
milles last kirjeldatakse imetegejana ja imena ka siis, kui ta ei tee midagi. Mis asi õigustab ema
pidama oma last täieliseks imeks
võrreldes täiskasvanuga? Mis sunnib? Kas viimaks ikkagi üksnes see, et tema on teinud selle lapse ja
lapse varal on hõlbus kiita
iseennast? Seepärast on lapse magugi vähemalt sama tähtis kui kogu kosmos. Aga võib olla, ise olles
laps, ei osatud end küllalt
armastada ja oma lapse varal püütakse teha tasa seda puudujääki? Või ei reageerinud nukud
soovitavalt, ei saanud elusaks mängija
tahtest ja lapses ükskord ometi võib tunda end jumaliku ning Looja? Ei taipa iial.

Aus olles pean tunnistama, et mulle iga täitmatu meestekütt meeldib enam kui korralik ema või
vahelmine aste, naine, kes kirglikult
himustab lapsi. Naine lapsega, perekond lapsega ikka meenutab pisihõimu, kes kummardab
tähtsusetut privaatpuuslikku. Temale ei
ohverdata üksnes vilja ning viina, vaid iseend, ja kui vaja, arvatakse, kogu inimkond. Ja seda tehakse
naudinguga! Lastega
perekond on ju usklik ainult sel määral, kui see on vajalik lapsele, tegelik jumalus on laps.

Ja nagu mõistlikum on arvestada Jumalaga (olgu ta oma väljamõeldis) kui musta kassiga või
mõisnikuga, samuti on mu meelest
inimlikum austada oma iharust, kui oma last. Kummardada kätt igatahes on vähem ogar, kui
kummardada käsitöid, lingam ning
yoniM on õigemad objektid kultusele kui laps.

Kuid neid ei tohi austada Lawrence'i või ropendajate külapoiste kombel – teades nende tühisust või
patusust. Vaid inimese
tööriistadena, millede varal on võimalik teha midagi üleloomalist – üleinimlikku. Kui käsi hangiks
üksnes toitu ja pühiks tagumikku,
pole ta ime. Aga et ta maalib, kirjutab, teeb muusikat, on ta “jumalik”. Kui lingam ja yoni
produtseerivad vaid lapsi, on nad
tähtsusetud instrumendid, kui nad kuidagi muudavad inimest, on nad “jumalikud”. Kui nad
võimaldavad midagi nagu käsi, võrreldes
koera käpaga. Käest on inimene teinud midagi üleloomalist, miks ta ei peaks saama muistki
organeist? Sellel kaalutlusel ma loodan
tulevikult. Aga väär võib olla kujutlus, et iharad naised viivad ehk inimkonna edasi. Võibolla, sellegi
taga on ainult himu sünnitada,
mitte mingi sõnadesse pandamatu tung, uue kutse. Vahel mul tuleb naer pääle, kui püüan kujutella,
mida inimene tundis, mida
mõtlesid tema kaaslased, kui üks käsi esmakordselt hakkas maalima? Võimalik, et koguduse otsusel
selline käsi raiuti maha ja
põletati, sest ta tegi pattu, mitte seda, mille jaoks ta inimesele “Looduse poolt oli kingitud”. Ja
inimene, kel oli säärane pahandav
käsi, leppis sellega, sai ju hõlpsalt patu põhjustajast lahti ega tarvitsenud kannatada tervikuna. Kui
aga liiaks palju tekkis sääraseid
käsi, siis kogudus uuris välja maalimise “mõtte”. Kas midagi taolist tulevikus ei saa juhtuda muude
organitegagi?

Muidugi, vahel paistab, et maailmas kõik muutub, liigub mingi sihi poole, midagi pole igavene. Siis
järsku selgub, et surevad ainult
üksikud inimesed, inimkond üldiselt püsib sama. Juba Swifti vihastasid needsamad seltskondlikud
kõnekäänud, mis mind. Jean Pauli
Siebenkäs loetleb vigu naistes, mis arvatavasti on akuutsed veel 2950 p. Kr. Sama ja igale mõistetava
sündmuse kümneid kordi üle
jutustamine igasuguste kõrvalõpetustega. Vahelesegamine jutule surmast või kaugemaist asjust
lausetega, nagu: “Ära pane
hommikul vasaku jala sokki jalga, see tahab nõeluda!” Kõnelemine stiilis: Es hat vier Viertel auf vier
geschlagen! /2/ Võibolla on
Jean Pauli seletus über das Reden der Weiber /3/ suhtes vale, et die sparsame Natur /4/ on pannud
naiste keeled liikuma
samaks otstarbeks, milleks puude lehed, et der ewige Pulsschlag der weiblichen Zunge soll der
Erschütterung und
Umbrüttelung der Atmosphäre forthelfen, die sonst anfaulte. /5/ Mulle meeldib rohkem ta esimene
filosoofiline seletus: loodus
tõestab naiste vadaga üht Jakobi ja Kanti avastatud metafüüsilist seadust. Nimelt seda, et tõestamine
on ainult Fortschritt in
identischen Sätzen. /6/ Usun seda rohkem, sest me ei tohi hoolida ainult asja formaalsest küljest
(keele liikumise fakt), vaid ka
tema sisulisest elik materiaalsest küljest. Naiste jutus ju teine lause esimesest erineb tavaliselt ainult
samade sõnade teisiti
järjestamisega ning lõpuks annavad transpositsioonid ometi esimese lause. Vähemalt, kui mitte enne,
siis poole tunni pärast. Ja ma
arvan, et seda sügavalt täppisteaduslikku tõde on LOODUS püüdnud sel kombel teha arusaadavaks
meestele. Muidugi,
teleoloogiline uuring üksi pole piisav, on vaja leida põhjusedki. Ja needki on mõistetavad. Naised
käituvad nõnda seepärast, et nad
on lähemal LOODUSele, kes ju ka üht olendit jatkab miljoneid põlvi enne, kui teeb midagi näiliselt
uut. Tegelikult, kordab sama
pisut erinevas vormis – kukkurloomade hulgas on kõik imetajate tüübid olemas (kukkurahvi ja
kukkurinimese sõid kukkurhundid
arvatavasti ära). Eelnevas mainitud muudki naiste tunnused on väga LOODUSlikud. Temagi rikub
mõne korraliku asja, paigutades
ta juurde sobimatut ja “neli veerandit nelja pääl” ütleb sageli mammi LOODUSki viimistelles mõne
koopalõvi puremisevärki.

Eelöeldust vaieldamatult järgneb, et mehed on ebaLOODUSlikud. Et aga LOODUS ei saa taluda

midagi ebaLOODUSlikku, siis –
tal tuleb hävitada isased inimesed või vähemalt, teha nad ajutiseks nähteks nagu isamesilased.
Teatavad eeldused selleks on juba
olemas. Juba on kõik naised kogu maailmas veendunud, et nemad on elulähedasemad ja
praktilisemad kui mehed, ainuüksi nemad
on elu sees kahe jalaga (millest järgneb, et mehed muutuvad ühejalgseiks). Pole olemas naist, kes
usuks, et mees pääle sauna oleks
sama puhas kui tema ise. Mehed ikka on “mustemad”. See sisaldab LOODUSe ilmse tendentsi naiselt
võtta higi ja anda meestele.
Teha naistest loomad, kes pidevalt saavad end pesta. Kaks jalga jäävad, üks käsi toodab tulevikus
seepi ja juustest areneb
supellina. Mees aga degenereerub üksjalgseks mustaks korrarikkujaks puhtustpõlgajaks.

Kui kombekas ja siivas on XX ja XIX sajandi kirjandus võrreldes XVII sajandi omaga! On raske
leida 1600 ja 1700 vahel
kirjanikku, kes poleks kirjutanud midagi “roppu”. Ja ometi, XVII sajandi kirjanduse sisemine suurus
ületab XIX oma mitmekordselt.
Ometi tolleaegsed inimesed elasid, XIX sajandil nad urgitsesid ning õõtsusid minestuste, tapmiste,
igasuguste õuduste ja
melodramaatiliste dialoogide vahel. XVII sajandil ehitati, maaliti, tehti muusikat; XIX sajandil aeti
kive kokku muistseis stiiles,
määriti lõuendit ja pläristati. Jules Verne'i või Dickensi sangarid panna mõne pikareskse romaani
omade kõrvale, isegi Defoe või
Smolletti, siis ei saa muud, kui kiruda XIX sajandi ogarusi. Võimalik, et see allakäik oli paratamatu,
aga ratsionalistide
moraalijutlused on süüdi kindlasti. Ükski pastor 1900 paigu poleks tohtinud käituda nii nagu Swift ja
Tennyson poleks saanud
eladagi, kui ta kirjutanuks Shakespeare'i Venus and Adonis'e”. Aga Dickens olnuks 1650 naerdav.
XVII sajandil pole “ritterlikke”
mehi mujal kui rüütliromaanes, XIX sajandil on kõik kohad täis daamide kaitsemist ning moraali.
Aga mulle näib, et XIX sajandil
prostitutsioon oli levinenum ja halvustatum kui XVII sajandil. Tegelik moraal on ehk
vastuproportsionaalses suhtes moraalse
kirjanduse kogusega. Kui kunstist räägitakse palju, tehakse teda vähe.

Kummaline on lugeda saksa romantikuist, kuidas noormehed omavahel käituvad nagu tõelised
armastajad. Oleme harjunud juba
sellega, et ainult plikad kallistavad teineteist ja suudlevad. Nutmine on meestele samuti tavaks sellal
nagu naistele minestamine. Mis
on siis juhtunud möödunud sajandi vältel meestega? Või polnud nad kunagi sellised, nagu
romantikud neid kirjeldavad?

Jules Verne'i raamatuis pole naistel pisimatki ülesannet tavaliselt. – Nad on temale nähtavasti vaid
voodiloomad. Aga sel on
omajagu hale tulemus. Ta sangarid sisaldavad kõik vead, mida harilikult peetakse naiste
eritunnusteks.

Naiste hoiak meeste suhtes avaldub selgeimini neitsistsünni dogmas. See ju tähendab, et meeste
meelest on jumalik kõik, mida
nemad ei ole teinud. Naiste arvates kõik, mis nemad on teinud ilma meeste abita. Ja nad ei mõtle
nõnda üksnes Kristuse, vaid iga
lapse, turul käimise, klatði ja toakoristamise kohta.

Ma ei ütle seda tigeduses, sest see asi on koomiline. Aga ta on nii. Kõik, mis mehed teevad, on ju
naiste arvates alatu, madal, must,
hingetu, peenema tundmiseta jne. Mehed pole kunagi pööranud arvamusi naiste kohta sellele pinnale.
Nad väidavad ainult naiste
rumalamust ja need, kes mõistusega hädas, ühes sellega nende jumalamust.

Kes mõtleb harva, peab vajaliseks lobiseda igast mõttest. See, kes harva sööb saia, peab paratamatuks
näidata saia neile, kes
söövad teda alati või – veelgi harvemini. Seepärast naised lobisevad enam kui mehed ja on üldse
konventsionaalsemad. Nad
mõtlevad harvemini aga ehk ainult seepärast, et mamma on selle öelnud sobimatuks tütarlapsele.
Mõtlemine takistab “naiselike”
omaduste kujunemist. Seepärast naine, kes mõtleb, on nagu plika, kes mängiks jalgpalli. Ta vaikib
sellest koguni või kõõretab kõikjal
oma sangarlikkusest. Kui ta kord on avastanud, et jalgpalli terminoloogiat saab kasutada muustki
rääkimisel, alles siis on asi päris
põrgu. Siis naine hakkab pakkuma mõtteina koguni oma sümpaatiaid ning antipaatiaid.

Arvamused naiste kohta on ülisageli täiesti dogmatistlikud. Põlvest teise lohistatakse neid edasi ja
tsiteeritakse autoriteete, kes pole
ise mõelnud, vaid korranud esiisade tarkust. Üks selliseid väiteid on naiste kindlusetus, püsimatus,
muutlikkus. See väide on nii
üldsõnaline ja ekslik kui üldse väide võib olla, sest sageli needsamad mehed peavad naisi
traditsioonide tugedeks ja konservatiivsuse
sammasteks. Et vastandid siin satuvad kokku, siis taolised väitjad tulevad lõppotsusele: naine on
mõistatus!

Kuid siin pole midagi mõistatuslikku. Naised on äärmiselt konservatiivsed üldtunnustatud

ühiskondlike dogmade suhtes, ka siis, kui
nad toimivad neile vastu. Abielurikkuja mõistab selle teo hukka ja teeb edasi. Aga nad on äärmiselt
muutlikud, otsustades isiklike
sümpaatiate alusel. Hommikust sõbratari lõunal kirutakse ja õhtul ülistatakse uuesti. Ja kogu aeg nad
püüavad selliselegi otsusele
anda seltskondliku, kirjutamata dogma vormi. Juba sellegagi, et nad oma sümpaatia või antipaatia
jalamaid sõnastavad.

Sellise konservatiivsuse kauniks kehastuseks on tubade koristamine, kõige paigaltlükkamine selleks,

et paistaks hirmus segadus, mis
taastatakse olnud korda. Sellega on naiste südamed rahuldatud täiesti. Nad nimetavad sellist
toimingut puhastamiseks,
korraldamiseks jne., aga ta sügav mõte on revolutsioon, mis lõpeb sinna, kust algas, ei tohigi lõppeda
teisiti. Seda, et selline
segiajamine toodab rohkem tolmu kui oli enne, ei mõtle ükski naine. Tähendab, kogu toimingu juures
polegi tähtis puhtus, vaid
midagi muud. Seepärast on mõistetav, miks koguni haiguseks võib minna tubade koristamine. Nii
saab tõestada endale, et
traditsioonid on õiged, kui nendega alatasa tegeleda.

Üldiselt on seepärast asi nii, et naiste alaline askeldamine on katse põgeneda tegemise eest, mis
muudab midagi erinevaks endisest,
mis ei võimalda pojukesel kenade “nunnikeste” tegemist paigale, mis meeldis emale. See on suurim
õnnetus, mis võib tabada ema
südant, ühtlasi lubamatum kõigist uuendusist, tegutsemine looduseseaduste ja moraali põhialuste
vastu. Igasugused askeldamised ei
puuduta traditsioonilise peldiku struktuuri, teevad ta vaid silmahakkavaks ja meelitavaks.

Üldse on vist hirmsaim liik naisi see, mida hüütakse naiselikuks. Seda tõugu ei muuda austajad, mees
ega lapsed. Teistele vähemalt
ajutiselt mõned neist tegureist mõjuvad, nende kurat ei lähe välja paastumise ja palvegagi. Ja ta
tunnuseid on mitu, mis ühekaupa
esinevad harva. Põhiline nendest on ambivalentne hoiak meeste suhtes. Ta nõustub, et mees ta
vägistaks, kuid kogu jõuga võitleb
selle vastu, sest – vägistamine on talle nähtavasti ainult siis nauding, kui ta pole enam suutnud
võidelda. Pärast see muidugi
tasutakse kuhjaga, mees peab tundma, et ta on olnud siga, sikk, sõnn või taolist. Vägistamise
saavutamiseks ehk “mehe metsali-
seks tegemiseks” on lubatud kõik mõeldavad vahendid üksikult või ridamisi: uje põgenemine,
ekshibitsionism sõnades ja tegudes,
amelemine teiste meestega jne. Kõik need on – üleskutsed vägistamisele. Kui mees neid ignoreerib,
otsib naine uue vägistaja. Kui
ta laseb end võrgutada, saab temast pikkamisi olend, kes ajuti on türann, enamasti ori. Sest
karistuseks selle eest, et ta õrna naist
on kohelnud toorelt, ta peab andma kõiki kujuteldavaid hüvitusi. Aga, kas säärase elulaadi on
tinginud võimuhimu või pettumus olla
sündinud naiseks, s.t. meeste kadestamine ja vihkamine, seda ma ei tea. Võibolla, need on sama
põhja kaks külge.

Tujukas on säärane olend muidugi. Hüvitamise perioodil ei tohi mees mingil moel käskida või
arvustada, õpetada või hoiatada. Iga
tema mõtet, lauset ja tegu naine analüüsib ses suhtes. Tavaliselt leiab, et mees pidevalt tõrgub
olemast kuulekas ja hüvitamast ning
ei austa küllalt naist, kelle vastu ta on olnud jõhker ja lubanud käituda paremini. Siis lavastab naine
riiu. Kui mees vägistamise
ettevalmistamisel ei käitu nõuete kohaselt, siis teda hüütakse tossikeseks, mittemeheks, kurdetakse ta
külmust ja hoolimatust!

Sama on säärase naise hoiak kogu maailma suhtes. Kõik inimesed peavad kartma ja vihkama tema
meest ja naine teeb kõik, et
hankida mehele sellist positsiooni. Alles siis on ju tema mees õige mees, kui ta tülitseb kõikidega ja
need alistab. Teisi naisi säärane
naine üldse ei salli. Nende üle ei saa valitseda sellise meetodiga, nad võivad võrgutada temalt mehe
ja nad on süüdi selleski, et nad
piiravad temale meeste valikut. Naiselik naine teab väga hästi, et ta ise on “kuratlik” ja seepärast ta
ilmtingimata räägib alati naiste
vigadest, arvates end välja naiste hulgast. Ta on ju tahtnud sündida meheks. Kõige selle tulemusena:
sõpru säärasel naisel pole. Ta
tunnistab vaid neid, keda saab kasutada ja neid, kes teda imetlevad. On kogu maailmaga sõjas, arvab,
et kõik kavatsevad kurja
temale nagu tema teistele.

Et ta on tahtnud sündida meheks, siis ta üpris hellalt armastab oma poega ja rikub ta ära. Võimalikult
noorelt poeg peab hakkama
tegema seda, mida ema oleks tahtnud ise toimetada, olles üks suur naistekütt. Aga kõik oma retked ta
peab jutustama oma emale
ning armastama tõeliselt vaid ema. Kuid tema tütred kunagi ei tohi saada muude taoliste
“memmepoegade” jahisaagiks. Ta
hoolitseb kõigiti selle eest, et tütred oleksid täiesti teadlikud meeste koleduses, tooruses ja kõige
seksuaalse vastikuses, et neid teha
sarnaseid endale. Ta peab meest koletislikuks, ometi tahab olla mees. See tähendab: ta põhiline soov
on olla kuri ja valmistada
maailma võimalikult palju kannatust.

Mulle tundub, et mõneski asjas iga naine sisaldab jooni säärasest olendist, et kirjeldatud tüüp on vaid
äärmus. Säärane, mis
loobunud olemast inimene ja taandunud eelajalooliseks monstrumiks.
Tavaliselt väidetakse naine passiivseks pooleks armastuses. Kuid – seegi on asi, mille vastandit
kinnitatakse samuti. Viga on jällegi
termini absoluutselt võtmises. Tema passiivsus avaldub vaid selles, et teda huvitab armunud olles
ainult too mees kui mees. Ta ei
tee vähematki katset meeldida mehele miski tegemisega, vaid väidab, et mees peab armastama teda
ennast, s.t., tema välimust ja
tema jutlemisi arvestamata nende sisuga. Sel põhjusel ta näib passiivne. Mees soovib tegelikult sama,
aga tema mina koosneb ta
meelest tavaliselt sellest, mida ta mõtleb ja teeb, mitte nii palju ta välimusest ja konversatsioonist.
Sel põhjusel armunud mees näib
aktiivne. Naine unistab siis, mees teeb. Muidugi selle erinevuse taha võiks näha kauge loodusliku:
mees on koguja, naine sööja ning
sünnitaja. Kahtlen aga, kas see tööjaotus on põhjustanud kogu erinevuse “minade” vahel? Ma ei näe
muid tegureid, aga neid ehk
ometi leidub.

Kuidagi meeldivad kõigile naistele purjus mehed. Arvatavasti seepärast, et mehed säärases olekus on
naiselikumad, rohkem
tunnete kui mõistuse küljes. Ainult – oma mees ei tohi see joodik olla! Ma pole sellele iseärasusele
leidnud lahendust. Võibolla,
mõtleb naine raha kulule. Võibolla, tunneb liiaks hästi teda, muutus mõjub võõristavalt ja on
usutamatu. Kuid küllap on tegureid,
mida naised ehk isegi ei taipa.

Piibli loomislugugi uskuv naine on ometi veendunud, et Jehoova on mehe loonud hiljem kui naise,
nuhtluseks ja ristiks mehele.
Mispärast Jumal tegi nii, seda nad küll ei mõtle, küllap aga sobiks arvata arendades lugu nende
eelduselt, et Jumal tegi Aadama
kiusteks Eevale. Siis, kui Eeva ei võtnud kuulda Jehoova armuavaldusi, vajades sangarlikumat. Ja
vihane Jumal tasus sellega, et
andis Eevale Aadama, kes vastas Eeva soovidele ülemääraselt!

Üks liik vastikuid naisi sugereerib mehele teatava hoiaku või teotsemisviisi, ja kui mees kõneleb
sellest muudele, nemad tunnevad
oma kohuse aidata kaasa ning õigustada mehe sõnu. Teisiti öeldult: säärased naised kiidavad kaasa
mehele ainult siis, kui mees on
olnud naise häälekõvendajaks.

Enamvähem on kõik XIX sajandi autorid veendunud, et läbikäimine daamidega õilistab, peenendab,
pehmendab meest, kes juba
loomult on karm ning toores. Peenenemine päämiselt avaldub sõnastikus. Huvitav oleks avastada,
mis põhjustas säärase veidra
eksiõpetuse tekke või muutuse daamides. Rabelais, Swift, Defoe, Sterne, Voltaire jt. ei tea veel
midagi daamide sellest
loomuomadusest. Võibolla, on selle vaate kehtimasaamises süüdi mõned eriti populaarsed kirjanikud-
vanatüdrukud, aga nendest
üksinda vaevalt piisab. Liiatigi, nemadki (nagu Jane Austen, koguni Fanny Tarnow) tunnistavad
teissuguste, endist laadi naiste
olemasolu. Kas siis tõesti mehed XIX sajandi algusel nii palju toorenesid? Napoleoni sõjad, USA
koloniseerimine? Aga Emma
Hamilton, naised Prantsuse Revolutsioonis olid lurjused. Kust leiti sääraseid ingleid, kellede
paradiisitsemist oli täis XIX sajandi
kirjandus Baudelaire'ni?

Lugesin Jaak Valga pabereid. Milline tahes olnuks tema ja psühhopaat ta kindlasti oli, kuid ühe mehe
pääle tuleb kolm jõledat naist.
Tema naine, naise õde ja naise ema. Paistab nagu maailmas üldse oleks hirmsaid naisi enam kui
selliseid mehi. Enamasti arvatakse
vastupidi küll ja vabandatakse naisi igal juhul. Aga nagu Valga puhulgi see on eel- arvamus: naise
süüdistusi peetakse alati õigeiks,
mehe kaebuste üle muiatakse. Valga naise esimesi lauseid oli, et maja on ehitatud tema rahaga; ta
annab küll raamatud
konsistooriumile (sest neid pole vaja pojale, nagu ta ütles), kuid mitte kappi jne. Polnud võtnud
vaevaks vaadatagi raamatuid! Sellist
olukorda hüütakse abieluks!

Ei pea vist keegi pornograafiliseks raamatut nagu Mary Webbi “Õnnenool”. Mulle ta oli vastikum
kui Lawrence või Aldingtongi. Ei
taibanud esialgu põhjust, nüüd leidsin. Kui kirjeldatakse armastust, tuleb kirjutada üksmeelest,
harmoonilisest suhtest naise ja mehe
vahel. Kui aga mehe ja naise vahel käib kogu aeg seksuaalsuse mitmetimõistmisest tingitud lahing,
siis kirjeldus ei saa ollagi muud
kui “ebamoraalne”. Ükskõik siis, mida kirjeldatakse. Naise kannatustes ega ta soovides (aheldada
meest kodu ja lapse külge) pole
midagi õilsat, mehe rahutuses, kires ning askeesis samuti mitte. Sääraseid minu meelest
ebamoraalseid raamatuid loetakse lihtsalt
elulisteks. Mu arvates nad teevad maailmas rohkem kurja kui Beauté või Sex-Appeal'i” tavaliselt
üsna magedad novellid. Sest
nendes pornograafilisiks tunnistatud lugudes vähemalt ei vägista mees naist ega vastupidi. Selliseis
armulugudes ei kirjeldatagi
tegelikult muud. Ja kõik lõpevad sellega, et üks pool alistub ja parandab meelt, kui aga mitte, siis
õilsam pool leiab vastassoost
kellegi sobivama. Sellega on kehtiv kord päästetud, aga on aetud pikantset juttugi. Vägistamised aga
üldiselt meeldivad lugeda
naistele. Kui populaarne oli “Ðeik”! Kui aga keegi kirjeldab armastust nagu ta olema peaks ja võiks
olla, siis seda tingimata
hüütakse pornograafiaks. Nähtavasti on vägistamine moraalsem kui armastamine.

Muidugi on aga igal pahal asjal oma voorusedki. Isegi säärane läila pahn nagu True Confessions või
True Stories oma võib olla
kasulik – vältimiseks. Aga kahjuks ei saa neid ju võtta vaid nii. Palju ma pole neid lugenud, üks eriti
vastik on meeles. Tüdruk rikub
abielu oma õemehega. Põhjendatud seda millegagi pole, kirg tuleb neile kallale katastroofina. Ja selle
teostamist kirjeldatakse küll
mõistamisi vastikult, aga ometi midagi ei puudu. Kui sellest otsida õpetust, siis tuletada saab ainult:
kirg üldse on pahe! Muidugi see
on ogarus, sest siis abielu peaks olema vaid majariistade osaühing. Aga kirjeldada kirge abielus – siis
selle läila loo kirjutaja öelnuks,
et see pole huvitav, või et see on ebamoraalne! Nõnda siis, mitte üksnes vägistamine, vaid
abielurikkuminegi sobivad moraaliga,
armastus aga mitte! Kõik toimingud maailmas on vähem ebamoraalsed kui armastada oma naist või
meest. See on üks eluala, kus
on rangelt kirjutatud ette “kuidas”. Kümme aastat olnud abielus, peab olema mees tüdinenud naisest.
Kui ta pole seda, siis nad
elavad ebamoraalselt. Aga, kui mehel kümne aastaga on olnud viiskümmend naist, siis ta ei ole
ebamoraalne, tal on vaid “selline
iseloom”.

Hirmus on lugeda Maarjast ütlemas Kristuse kohta “minu poeg ja meie Jumal”. Tean küll, et Maarja
ei ütelnud iialgi nii, mida aga
mõtlesid temast need inimesed, kes panid ta rääkima nii? Tundub küll, nagu tahaks iga naine väita
sama oma poja kohta, igatahes
on aga iga naine päris kindel, et kellegi teise poeg ei saa olla “meie Jumal”.

Võõrasisa ei figureeri muinasjuttudes ega äi anekdootides. Sellest paratamatult järgneb, et meeste

tigedus on pisikene võrreldes
naiste omaga. Veelgi halvemat. Naine armastab ju lastes iseend, tähendab ta vihkab kõike pääle
iseenda, ainult tema tohib
sünnitada ning häda sellele, kes püüab riisuda talt tema produkte. Igatahes ükski võõrasisa ei kasutaks
kaane teise mehe lapse
piinamiseks.

“Korralik” naine ei asetu iialgi teise inimese seisukohale. Mitte seepärast, et ta ei taha, vaid
seepärast, et ta ei oska, talle ei
eksisteeri muud kui tema seisukoht. Üteldakse, naine elavat kaasa raamatu, filmi... See on ekslik
väljendus. Ta ei ela kaasa, vaid
paneb enda elama samadesse situatsioonidesse. Seepärast ei saa säärane “kaasaelaja” iialgi anda
täpset kirjeldust loetust või
nähtust ja reedab oma olemuse neil kohtadel, kus ta moondab. Tõeline kaasaelamine tähendab hoopis
vastupidiselt “mina” täielist
unustamist. Kas naised seda üldse saavad? Selles inimene teab, et ta pole too olend, aga ei pääse
lahti. Praegu meenub Conradi
The Rescue ja unenäod (tasumata võlg ministeeriumile, Levin muiste minuga koos tapnud kellegi ja
saanud liigse karistuse), mis
jätavad veende, et inimesel hiljuti on olnud mälukaotus – või eelmise ja praeguse elu vahel. Säärane
“fiksidee meelevallasolek” on
kaasaelamine.

Naiseliku “kaasaelamise” näiteks võib olla lugu nagu: keegi loeb True Confessions seeriast loo
baaridaamist-libust, kes kirjeldab
meeste häbematust nii kohutavalt kui võimalik (libu pakub mehele raha, et see võimaldaks talle
natuke aega puhata oma kohuste
täitmisest, aga mees ei nõustu). Sellist lugu ta “usub” nii, et kohtleb iga oma tuttavat nagu oleks too
mees, kuid ise ta pole siiski see
baaridaam, vaid keegi, kellele too on jutustanud oma kurva loo. Kui ta tõepoolest elaks kaasa, siis ta
kannataks ega kasutaks lugu
moraalilugemiseks kellelegi muule. Arvan, vahe on selge, kuid vaevalt naistele, mulgi ta vahel
libiseb käest. Seepärast sõnastan
veel korra: elades kaasa jääb säärane naine selleks, mis ta oli, on kogu aja seesama mina uues
olustikus, tõeline kaasaelamine
tähendab aga, et inimese tavaline mina ei funktsioneeri, inimene on paratamatult keegi teine.

Muidugi, oleks võimalik avastada õilsaid sihte, mis õigustavad iseärasusi, aga naiste vigade
seletamiseks või vabandamiseks
tavaliselt ei leita muud, kui et nad on inimkonna jatkajad. Kahtlane on, kas inimkond sellisena nagu
ta on, väärib püsimist. Minu
meelest on vigasus vabandatav ainult siis, kui on teoksil midagi uut. Tuhandete inimpõlvede vigade
kordamisel ei ole vabandust.
Laps võib tunduda emale permanentne ime, kuigi kõik, mis ta teeb, on tehtud miljoneid kordi. Arvan
aga, ta on seda seepärast, et ta
pole kunagi enne vaadelnud teisi ega iseennast. Kui ta seda oleks teinud, siis ta hirmuga näeks vaid,
kuidas laps esiteks õpib vaid
vigu ja siis vaeva ning valuga kistakse neid temast välja ega saada iial täiesti. Teisi sõnu, mida
egotsentrilisem ema, seda suurem
ime on talle tema laps. Ta esmakordselt näeb ja näeb iseennast. Kaks imet korraga!

Naiste ja primitiivsete inimeste introvertsus on suurem kui keskpärasel mehel. Salme Niilend ei
olnud kolme aasta kestel jõudnud
õppida ümbruse struktuuri, ta hoolis vaid oma meeleoludest. Kui säärane inimene läheb pisutki välja
oma sümpaatiate ning
antipaatiate kongist, siis ta ekstravertsus avaldub kohe hävitamises. Laastamine ja tapmine on
primaarne ekstravertne toiming
lapselgi. Ehitada tahab vaid täiskasvanu ja naisarhitekte on vast kümmekond kogu maailmas.

Muiste läksin tigedaks, nähes midagi taoliselt rumalat naiste juures või üldse maailmas. Nüüd mul on
kahju ja sellega koos
teadmine: pole midagi parata! Avastan vigu küll veel, ei nõua ega loodagi nende õiendamist. Mida
saan teha sinna mina, kui
inimkond tahab enda madaldada? Mida saan mina teha naistele, kui keegi ei mäletagi ühtki mu sõna?
Pole viitsimist minna
emotsionaalseks.

Vähemalt kord aastas tundub mehele koomiline konstateerida kausaalsusi aabitsast stiilis: “Pane
rohkem suhkrut, siis saab
magusam!” või joomisel: “Sõin soolast, nüüd ajab jooma!” Naistele on need igavesed ja alati elulised
tõed, mida tuleb korrata
lõpmatuseni, nagu laps teeb vastsete sõnadega. Nähtavasti naised on nende tasemel, kes hakkasid
avastama põhjuslikkuse
majesteetsust. Kui mees kõneleb samuti, tuleks ta panna kooli või kuulama grammofonist selliseid
tõdesid igapäev kaheksa tundi.

Ma pole midagi kirjutanud olendeist, keda hüüan “prouadeks”. Lastega prouad on tavaliselt
tüüpilised emased loomad, mitte alati.
Vahel on nendelgi lõpmata igav, neid ei mõisteta, nende elu on läinud raisku viletsate tingimuste
pärast. Seda nad käivad kaebamas
arstidele, et pääseda valla südametunnistuse käsust midagi teha. Omataolistega kohvikus nad
kirjeldavad oma meeste või laste
tähtsust ning halvustavad eemalviibijaid, omistades nendele kõik puudused, mida teavad enestel.
Need on inimesed, kes on pattu
teinud Vaimu vastu. Enamasti on nad õppinud midagi. Kuid üksnes sildiks: “Mina kõlban haritud
mehele!” Tegelikult nad ei kõlba
kellelegi, sest nad ei tea midagi ning vihkavad teadmisi enam kui oma mehi. Veendunud on aga, et
targemaid nendest ei saa ega
tohigi olla.

Tüüpilised normaalse naise jutuained teistega on sellised: “Mis number kingad sul on? Mis number
mantel? Mihukese hambaarsti
juures käid?” Teda ei huvita teise tegemised, vaid nende küsimuste varal ta saab poolpooliti
võimaluse kataloogida teist, aga ka
ütelda, mida tema auline mina teeb või tema laps. Teiste emakeste laste käekäik huvitab poeginud
ema üksnes lootes, et ehk teise
ema pisut vanem laps, annaks Jumal, oleks arengus jäänud maha tema lapsest. Ta pärib muid lapsi
ainult selleks, et rääkida kolm
korda pikemalt omast. Nii saab ta üldistada ennast ja võristada maha oma kaardi kataloogist.

Umbes taolisi mehigi leidub. Üks, kes teab pliiatseist vaid Faberit, küsib tingimata teiselt, keda näeb
joonistamas, et kas ta kasutab
Faberit? Ja nõnda muudegi asjadega: kas ta on lugenud teatavat raamatut, näinud teatavat filmi jne.
Kõrvalseisjale peab jääma ning
tavaliselt jääbki mulje, et esimene küsija, kes end deklareerib kasutavat Faberit, on see tõeline
asjatundja pliiatsite alal. Mõne mehe
kataloogimisetarve on nii suur, et iga inimese kohta, kes on öelnud kellegi teise tuttavaks ja
sugulaseks, ta tingimata peab ka
teadma, kuidas. Aga ta vähemalt ei eelda ega nõua, et tunneksin kogu tema sugulaskonna hierarhiat,
naine teeks aga nõnda. Selline
lapsik, koernuusutavlik uurimine on inimeste tavaline käitumine. Kui naisi manitseda selle eest, nad
vastavad, et millest siis üldse
jääks rääkida!?

Kõik tuttavad on veendunud meie elamise olulises võrdumises eneste omaga. Nad ei tule mõttelegi,
et kümme aastat kooselanuil
võib olla kahekesigi rääkida midagi, et nad võivad huvitada teineteist veel – ja koguni enam kui
külaliste venitav, mittemidagiütlev
või klatðiv jutt. Nad kõik on veendunud, et meil on igav ja nende külastus lahutab meie meeli. Veider
on: mina külas tundun endale
teiste ekspluataator ja püüan võimalikult lühendada viibimist. Aga tuttavad enamasti tulevad siis, kui
neil pole midagi paremat teha
jne. Siis nad ülilahke käega ning helde südamega kingivad meile nuhtluseks aja, millega ei oska
hakata pääle midagi või kõik oma
ülejääned ja seedimisesaastad. Nähtavasti võib meid seedeprotsessis kasutada katalüsaatorina ja
nemad arvavad, et teevad hääd
meile, pakkudes meile võimaluse toimetada meie funktsioone.

Alati on mind lõbustanud üks eriti silmahakkav erinevus meeste ning naiste vahel. Peatselt surevalt
mehelt naine ei taha
“mälestuseks” iialgi muud kui poega ja pangaraamatu. Meest, kes himustab naiselt niisuguses
olukorras mälestuseks tütart ja talu,
annab otsida. Igatahes üteldi, selline ei armastanud naist. Aga naist väidetakse armastavat meest
hoolimata sellest kalduvusest
vahetada.

Käitugu nad kuidastahes: ropendavaid mehi ma ei suuda taluda juba seepärast mitte, et kogu nende
hoiak on valetamine ning
endale sugereerimine. Nad tahavad teha endile vaieldamatult kindlaks eneste moraalsuse, halvustades
seda, mida himustavad.
Muidu võiks mitmemõtteline jutt olla väga lõbuski.

Paistab, nagu oleks normaalsele “tervemõistuslikule” mehele omasugustega koosviibimisel

ropendamine samasugune eluline
vajadus nagu säärastele naistele hooplemine uute ostudega või rõivastega. Nad ei suuda nendest
vaikida ka siis mitte, kui neid
palutakse, manitsetakse või keelatakse. Teise naise kadestus on hõrk maiusroog ja seda igal
tingimusel saavutada tuleb.

Dajakid räägivad, et päädeküttimine alanud ühe ilusa daami soovil, kes eelistanud inimestepäid
tiigrite omadest. Samuti on selge ka,
et ükski ema ei taha lasta tappa oma poega, aga kui “ema südant tunned sa”, siis tead ka, et see ei
himusta midagi nii kui seda, et
tema poeg väga rohkesti tapaks teiste emade poegi. Asjata ei unistanud Hektor Astyanaxi
tulevikust: ????

Maailma “imedest” *

Maailmas on tegelikult väga palju “imesid”, nähteid, millede olemasolu üldse ei tahaks uskuda. Neist
tavaliselt suuremat ei räägita,
antakse nimi ja pannakse ad actas. /1/ Seda osalt kindlasti üksnes inimlikust ülbusest, osalt seepärast,
et meie ei oska kuidagi
selgitada endale nende nähtuste olu. Ja tavaline inimene, Tuuli Rohevee laadi, ei näe neis midagi
kummalist. Kui talle seletada ära,
ta käituks nagu beduiin, kes usub kõrbe d^zinne, kuid klaasmaju Euroopasse peab võimatuks loraks.

Begoonia lehekillust, vist varretükistki, kasvab muldapandult terve uus begoonia. Kui inimene lõikab
maha oma sõrme ja pistab
toitelahusesse, ei tule muud pääle raipehaisu. Kõik taimed ei oska begoonia teed käia, mis on aga siis
begoonial teisiti kui nendel?
Ta milleski ometi peab erinema.

Jukkakoi viib jukkaõie emakasse kera õietolmu ja toppivat selle hoolikalt õigele kohale. Siis ta
muneb mõnesse seemnesse, mitte
kõikidesse. Aga kuidas ta teab, et jukka tolmuta ei kasvatagi seemneid, et ainult selline meetod
viljastab jukka?

See asi jukkakoiga on hirmus mu meelest ja teda ei tee pisimal määralgi mõistetavamaks, vähem
jahmatamapanevaks, kui teda
hüüda instinktiks. Võib ju isegi rööviku histolüüsi nukkumisel nimetada instinktiks, kuid jääb püsima
kole fakt, et nad suudavad
midagi, millest inimesel pole aimugi. Panin oma palimplastid küll seda oskama, aga kujutella ei
oska, kuidas see võiks toimuda. On
võimalik, et suurmolekulsete ainete keemia tulevikus midagi selgitab histolüüsi keemias. Aga nähte
teine külg (kuskohal röövikus on
see plaan, mille järgi ta endas teeb liblika) pole paljalt keemia või füüsika asi. Selles on sees midagi
päris õudset, mis läheb lausa
koledaks, kui teda uskuda instinktiks ehk liigimäluks. Siis on inimkonnagi tuleviku perspektiivid
taolised nagu Wellsi seleniitidel, kuigi
sauruste hukkumine nagu näitaks, et areng selgrooliste joonel on väga reeglipäratu ja vaenuline
spetsialiseerumisele. Praeguse järgi
võiks ju oletada tulevikus mitmesuguseid kahejalgsete hõime, nagu kiskjad inimesed, taimetoitlased–
karsklased–tantsijad,
ilukõnelejad, tobedad tenorilauljad, – palju teisi veel. Tulevikus nad röövikutena erineksid juba ja
mingi histolüüsile taoline protsess
teeks nendest vastupandamatult olendid, kelledeks nende kauged esivanemad on hakanud kogemata!

On ju üks inimkonna vigu üldse see, et ta organeid, mil mitmesugused ülesanded, hästi ei salli. Mida
ta teeks aga, kui keelt ja
kõrisõlme (primaarselt vast ainult inna ajal vilistava) poleks arendanud ka kõnelemiseks? Aga lollel,
ebausklikel põhjusil inimene
meeleldi loobuks vasakust käest, kuigi temast võiks arendada midagi muud kui paremast. Kui aga asi
on nii, siis peaks ju olema
võimalik jalgu, suguosi, nina, juukseid, küllap siseelundeid täitma muidki ülesandeid kui praegu.
Praegustena (pääle jalgade) on nad
ju lausa luksus, nagu oli keel siis, kui inimene enam pidevalt ei söönud. Ja keelest vaevalt eelinimene
uskunuks, et tema varal on
võimalik näidata oma tundeid ja soove. Miks ei võiks siis, ütleme, juustest saada organeid mõtete
teatamiseks sõnadeta – või
midagi hoopis kujuteldamatut? Ainult seepärast ehk mitte, et inimkond ei igatsegi uusi võimeid ja
mõnedest olevatest (nagu mõistus)
loobuks meeleldi. Kui ta aga ei taha midagi uut, siis ta kõngeb oma täiuslikkusse nagu kunagised
loodusekroonid, saurused. Üksnes
need, kes hakkasid lendama, jäid alles.

Mõned väidavad, et kuulmine on hilisem meel kui nägemine, sest leiduvat inimesi ilma absoluutse
kuulmiseta. Ma ei usu, et asi
oleks nõnda, nii lihtne. Kanale poeg eksisteerib kuulmise, mitte nägemise objektina, küllap muilegi
loomele ja lindudele. Mõnel linnul
on lisaks veel väga terav kuulmine üldse. Suudab teises oktaavis eraldada frekventse 5 herzi
täpsuseni (e2 – f2 50 herzi),
madalamal ja kõrgemal umbes nagu inimene (4. oktaavis ~ 24–36 herzi, suures oktaavis ~ 20 herzi).
Kuulmise piirid on üsna nagu
inimesel (40 herzi – 20 000 herzi), kuigi linnul on kõrvas vaid 1200 resonaatorit inimese 24 000
vastu! Suudab transponeerida viisi,
kuigi aju vähe arenenud võrreldes inimesega. – Thamnotrizon (kas see polnud üks putukas?) kuuleb
koguni (a7)=27 840 võnget
sekundis. Kas nad aga seepärast on ees inimesest? Aga on ka loomi rohkesti, kes näevad ultravioletti.
Kas nad on ees inimestest?
Koer kuuleb kõrgemale ja madalamale kui inimene, eraldab paremini ka rütmi (96 ja 100
metronoomis) ning halli-musta varjundeid,
kuid viletsamini värve ja vorme. Kas ta on ees inimesest?

Mu noorpõlves oli eesrindlikuks vaateks Pasteuri teooria, et ei saa olla mingit isetekkimist. Kirik
vaidles vastu sellele. Nüüd on
eesrindlikuks vaateks viiruse muundumine elusoleseks, kui tingimused on soodsad. Esimene on
igatahes normaalsele mõistusele
vastuvõetavam kui teine, mis kuulub imede kategooriasse. Sest viirus pole juhuslik raas orgaanilist
ainet, vaid hoopis omasugune.
Teine on enam metafüüsika kui esimene, kuigi ta end nimetab materialistlikuks. Pasteuri teoorias on
asi lihtne: surm on lõplik ots.
Bojani omas pole surma nukleoproteiididele olemaski, teda ainult muudetakse. Selle tulemuseks on
lõpuks, et inimese surmgi on
fiktsioon. Ja naljakas on, et seda hüütakse materialismiks. Terminid annavad end käänata otsatuseni
ja ma olen neist väga tüdinud.
Minu meelest oli Pasteur ja oli Weismann materialist, nõukogude teadus pole seda enam, ta ainult
nimetab ennast nii.

Radiolaare on umbes 10 000 liiki ja see rohkus mu meelest tõestab, et loodusliku valiku hüpotees on
absurdne. Nad söövad ju
sama, vormi erinevus ei andnud neile eeliseid võitluses olemise eest. Hunditubaka, õunapuu, koera
liikide mitmekesisus samuti on
surm Darwini teooriale. Primaarne elusoles oli täiuslikult kohanenud ümbrusele – miks ta üldse
hakkas muutuma?
Peaks nagu arvama, et iga tüüp elusat püüab reaalistada kõik magavad võimalused, mis temas peidul.
Aga ühed on laisemad
teistest. Mõnel on päris hää jääda selleks, mis ta on enda meelest – loodusekrooniks! Iga muutus
alandaks ju teda, tuletaks meelde,
et ta pole täiuslik. Aga iga loodusekroon on surnud, saurusest alates röövrüütliga lõpetades.

Tõelised “loodusekroonid” on parasiidid või parasiitide parasiidid. Ja nendega ühenduses mind

vaevab üks darvinistlikult teoloogiline
probleem. Kas inimesel olid juba ta tekkimisel olemas kõik need parasiidid, mis praegu? Kui nad
olid, siis on asi kole. Kui neid
polnud, siis järgneb, et teatavad olendid spetsialiseerusid ümber inimese kallale. Sellegi oletuse
tulemused on koledad. Pole
millegagi tagatud, et selline protsess on lõppenud. Peab olema mikroobe, usse, putukaid, kes praegu
kohanduvad meie maole või
ajule, et hävitada meid või elada viisakas sümbioosis. Millised? Ja teine külg, kuidas kulgeb
ümberspetsialiseerumine? Kas inimene
kunagi oli immuunne paelussi suhtes, need käisid temast läbi nagu kalaluud? Mida tegi too
kummaline Bilharzia, et sobitada end
inimesse? Miks Fasciola hepatica pole seni veel toime tulnud samaga? Või jälle Eustrongylus gigas?
Ma ei tea, kuidas on
ahvidega. Aga mõtlen, et inimese põlvnemine ahvidest oleks tõestatud ainult siis, kui saadaks kätte
tüüpiliselt üksnes neile ühiseid
parasiite.

Võimalik, et iga esialgne parasitism lõpeb sõbraliku sümbioosiga. Ja siis tuleb üks uus perspektiiv.
Kas sümbioosid pole liikide
muutumise põhjustajad, liigi iseärasuste ainus causa efficiens. /2/ Vast mõned mikroobid on teinud
sipelgad, termiidid ja mesilased
ühiskondlikeks? Milliseid mikroobe on vaja meile, et elada kauemini ja mõtelda selgemalt? Või
valmistub täna kuskil mõni parasiit
hävitama inimkonda? Sest võib juhtuda niigi. Ehk ongi juhtunud sauruste surmal.

Kiirgavad koleopteerid! Kuigi öeldakse, et üheainsa 4800 Å valgusekvandi tekkeks peab 100
molekuli hapnikku reaktsiooni andma
putukate lutsiferiiniga ja nii siis valgusetootmise saadus on väga armetu, 1% umbkaudu, asi ise on
mitmeti kohutav. Esmalt see, et
kogu valgus piirdub spektri nähtava osaga. Kuidas on olnud putukal võimalik toota ainet, mis ei
kiirga infrapunast ega ultravioletti?
Liiatigi, kui protsessist võtab osa kaks ainet. Lutsiferiin hapnikuga kokkusattunult oksüdeerub ja
oksülutsiferiinile mõjub luutsiferaas,
mis ise seejuures muutub ja likvideerib oksülutsiferiini tagasi lutsiferiiniks. Ärritatud lutsiferaas
kiirgab välja valguse ja sellega saab
tagasi endisse olekusse. Rida võib alata uuesti. Kogu see protsess räägib vastu mõistusele, sest meie
pole võimelised tegema ainet,
mis erutatud olukorrast rahunemisel kiirgaks. Imetajad taolisel juhul eraldavad küll teatavaid aineid,
mida hüütakse kuseks, higiks ja
sitaks! Ja Darwini käest ma tahaksin teada, kuidas kiirgamine jaaniussile oli kasulik võitluses
olemasolu eest? Ta muidugi teab, sest
ta teab ju, et kõik iseärasused on olesele just kasulikud.

Et kalad sügavas pimeduses hakkavad enestele hankima laternaid, on ju mõeldav. Aga, kuidas nad
tulid toime enne seda? Milline
keskus leidis, et on vaja teha valgust ja andis käsu seda toota? Kuidas on juhtunud, et ööliblikad, kes
valgusest jäävad purju, seda
ise ei tee? Kas viimati kõik elusolesed ei kiirga kuidagi, aga üksikud on arendanud selle eriliseks
võimeks? Ka siis oleks asi
ülikummaline.

Teine asi on ju veel. Kuigi lihaste tegevusega sünnib elektrit, keegi teine seda ei tunne. Kuidas aga
on mõned kalad suutnud endile
hankida elekterrelvad? Guayana tremblador (Gymnotus electricus) pole ainus, arenguloolt on
vanemaid. Ja miks sama võtet
pole kasutanud haug? Kord, mil teadsin ainult Torpedo marmorata olemasolust, arvasin ta võime
põhjuseks arenguloolise vanuse.
Aga see nähtavasti ei loe midagi. Ja segane on kõik mulle ikkagi. Kas pole sügavmere kaladele
kasulik suuta sama, miks pidid aga
kiirgavad kalad arendama endile sellise liigse hammasvärgi? Või ei hakka ühes olendis kokku valgus
ja elekter? Tont teab, aga
küllap Darwingi oskab seletada, kuidas kalad aegamisi leiutasid ning täiendasid oma patareisid.
Mõistagi, võistlesid omavahel nagu
kaelkirjakud, kel kangem patarei, oli rohkem süüa. Gymnotusel on juba kolmandik kaalust selleks,
aga muidugi, looduslik valik
töötab edasi, sünnib kala, kes tapab tühjaks kõik ookeanid ja enne maailma lõppu päikesse toimub
suur võitlus viimse maismaa ja
mere kuninga vahel. Võidavad muidugi eurooplased! Aga, nagu Darwin sageli vihjab – ainult
seepärast, et nad on arendanud
tekstiilitööstust ning misjonäride ja püsside abil pärismaalaselt Maalt kõrvaldanud mulla ning pannud
asemele sitsi, mis ei juhi
elektrit!

Aga kõige kohutavam ja õpetlikum inimesele on mantelloomade, ütleme, Cynthia microcosmos'e

biograafia. Vastseina on nad
peaaegu kalad, neil on chorda ja saba. Aga siis ta jääb kuskile istuma ja kasvab kokku oma alusega.
Istub, sööb ja kasvab. Viimati
pole temast alles muud kui midagi kotisarnast kahe näsaga, mis väga sarnanevad kokkuseotud
kotisuule. Ta on üks hirmsamaid
näiteid, et areng võib olla suunatud tagurpidigi. Nagu keegi kahetseks, et on hakanud selgroolaseks.

Kui nüüd kujutella, et inimesega saaks talitada niisamuti, milliseks loomaks taanduks tema istudes
paigal ja süües? Ahviks vaevalt,
aga milleks? Võib olla, juhtub Cynthia eluloole taolist paljude inimestega, me ainult ei pane tähele.

Annab otsida koolilaste hulgast sääraseid, kes pole milleski “lootustäratavad”. Aga paarkümmend
aastat hiljem on juba väga vähe
neid, kes teevad midagi, enamik on asunud paigale ning piirdub söömise, magamise ja
paljunemisega. Üksikud ainult ujuvad ning
elavad vastavalt järgmisele arengufaasile, otsivad muid meetodeid neikssamuks toiminguiks.
(”Kuidas” on oluline, mitte “mis”.)
Kinnikasvanud muidugi on valmis seletama, et nemadki teevad midagi, nende toimingud, eriti
paljunemine, on sama tähtsad, oh
tähtsamadki! Aga vahe polegi selles. Kalad söövad, magavad, siginevad nagu mantelloomad, kuid
nad on seejuures ometi liikuvad.
Üks omadus enam ja seepärast nad on jumalikumad. Just sellest vahest “normaalse eksistentsi”
advokaadid ei taha saada aru. Ja
seepärast on inimkond nagu cynthia'd, kalu täiskasvanute hulgas vaevalt leidub.

Sisukord Järgmine peatükk

KAKS LUGU USUST *

Jaan Kiivitile

Miski maailmas pole ainumõtteline ega ühekülgne. Euhemeros /1/ arvas kunagised sangarid ja
päälikud ülendatud ning aulistatud
jumalusteks – ta ei eksi ja ometi... Mulle tundub, kui kellestki tahetakse saada lahti, tunnistada teda
kehtetuks enda ja inimkonna
suhtes, siis on selleks kõige tõhusam ja tulusam viis kuulutada see keegi jumaluseks. Inimene on
päriselt veendunud ju selles, et
tema – ning ainult tema on krooniks looduses ja sel põhjusel nimetus “jumalus” on halvustava
kõrvalmaiguga, nagu “kunstnik”.
Kaugemad, sisuliselt veelgi paremad paralleelid on sellised tavalised kõnevürtsid nagu “see on
kõrgem matemaatika” või “see on
hiina keel” või koguni vanade tarkade käsk Rossica sunt, non leguntur. Sääraste otsustustega inimene
ju deklareerib: mis minule
on mõistetamatu, ei väärigi mõistmist. – Samuti on nimetusega Jumal. See pole keskmise kodaniku
seisuvaatelt ülistus, vaid väide:
selle krempliga ei sünni ontlikul normaalsel inimesel tegeleda! See on kasutu, ajaviide hulludele või
unistajaile, kes kahejalgseina ei
seisa elus! Asi tõesti on nii, mitte minu väärtaip. Kui keegi ahvi austab jumalusena, teine inimesena,
siis teist peetakse hulluks,
esimest üksnes täiesti selge mõistusega ja normaalselt mõtlevaks paganaks. Räägitakse geeniuse ja
hullu lähedusest, mitte hullu
ülendamiseks, vaid seks, et geeniust viia sobimatuks ideaaliks – kuldses keskpärasuses kõndijale. Ja
geeniuseks saab inimene alles
siis, kui inimesed ei taha arvestada temaga kui inimesega. Olgu ta kestahes, inimene ta enam pole.

Seepärast arvan, et Jeesuse kuulutamine jumaluseks oli patt Püha Vaimu vastu. Sündsam olnuks ta
nimetada täiskasvanuks ja
enda “väetumaks lapseks” või tema inimeseks ja end määrkassiks. Aga siis oleks inimestele elu
edaspidi muutunud – oh, ni väega
väega raskeks! Alati oleks pidanud mõtlema: miks ei ole mina nii nagu tema?.. Küll oli kebja vastata:
Tema on ju Jumal! Selle
silmakirjatseva vastuse sai ju nii austavaks sõnastada, et Jeesus meelehääst enda jumalustamise üle
loobus nõudmast inimestelt
käimist enese järel ning leppis kaunite vaimulike lauludega.

Kuidas need inimesed oskasid olla nii kavalrumalad, et lootsid Jeesusest saada lahti temale tiitlite
ning aumärkide omistamisega
pärast surma – nagu Hiinas – ei mahu minu mõistusse. See on tüüpiline kolmeaastase mõtteviis:
sõnamaagiaga peletada eemale
koletis! Ja temale ei saa olla suuremat koletist kui olend, kes väliselt täpselt on tema taoline, kuid ei
hinda ühtki kolmeaastase
väärtustest. Säärane olend tuleb tappa, sest ta on kardetav ja, kui ta kurat nõnda ei sure, siis tuleb
kuulutada Ta jumaluseks! Siis
tõesti Tema kuidagi ei saa häirida meie elulisi mänge oma ükskõiksusega nagu jobajuttudega miskist
paremast! Just nagu võiks
maailmas olla midagi õilsamat, vajalisemat või inimlikumat – kui endast nõrgemaga reaalistada
peksmise ideed ja endast
kangemaga vihkamise ideed! Tuli üksnes lisada veel veendumus: kuualuses maailmas kahjuks ei ole
võimalik ideesid teostada nii
suurepäraselt nagu nad on iseendast ja nii puhtalt!

Kõike taolistki Jeesus teadis ette üsna selgelt. Asjatult ta ei kõnelenud nendest, kellele piisab tema
tunnistamisest Issandaks igal
ajal ning kõigis paigus, kus säärane tunnistus ei too kaasa erilisi ohte. Ta teadis, et selle võtte vastu
on võimatu võidelda temalgi ja
katsus seepärast kaitseda üksnes oma õpetust – taevaliseks ja teostamatuks kuulutamise eest üteldes,
et taevariik on *! /2/
Muidugi see tähendaks aramikeelde tagasitõlgituna hädapärast ehk ka, et ta mõtles ainult iseend, aga
mu meelest vaevalt, et ta
mõtles kristlikku kogudust või usklike vendlikku osadust. Kui aga sellega ometi on sõnastatud
lihtsaim, siis ta ju tähendab, et
taevariigi tulek pole ajalooline sündmuse välisuse mõttes, vaid – taevariik on siis reaalselt olemas,
kui inimkond ta avastab endas.
Teisi sõnu, siis kui ta on saanud täisealiseks.

Seda kõike taipas Pauluski kõneldes nii sageli lastest ning täiskasvanuist. Praegused kristlased on aga
eelistanud igavest
lapsepõlve, mil inimese aktiivsus seisneb rõõmsas ja ingellikult süütus endaväljendamises – kõige
hävitamises. Täiskasvanu ehitab
ja seepärast pole juhuslik seegi, et Kristus ja Paulus nii sageli räägivadki ehitamisest – ja peaaegu
kuskil ei leidu sõnagi
hävitamisest või lammutamisest.
Kuitahes pikalt ja teravalt öeldut rõhutadagi, igaüks, kes mäletab Jeesuse sõnu, vaidleks vastu,
pannes sõrme sellele, et inimesed
peavad ju olema nagu lapsukesed, et saada taevariiki. Teatava ägedusega nad kinnitaksid mulle, et
Jeesus lapsi on hinnanud kui
niisuguseid. Aga seda just mina eitan; lapsena ei olnud ideaal Jeesusele ja ei tohiks olla ühelegi
kristlasele, vaid üksnes mõningad
laste omadused.

Teise Peetruse kirja autor ja Jaakobus on esimesed ratsionalistid kristlaste hulgas, armetute
apologeetide vaimulikud isad. See
kuskil teisal ei avaldu nii silmatorkavalt kui Pauluse mittemõistmises. Jaakobuse arvates uskuma
tähendab – uskuda Jumala
olemasolu ja just seda ta Paulusele ei tähenda, vaid võimatu uskumist võimalikuks. Lausa võimatu
on, et inimene oleks õige Jumala
ees, et ta oleks täis ealine. Aga Paulus mõistab Kristust õieti: kui inimene lapse kindlusega usub, et
võimatu Kristuse olemasolu
tõttu on saanud võimalikuks, siis see ongi võimalik. Kui inimene on veendunud, et ta on täismees, on
õige, siis ta ka seda on
reaalselt Jumala ees. Olgu see nimetatav autosugestiooniks, toiming ise on õige ning inimese ainus
võimalus. Ta teeb enda õigeks.
Kuid teiselt küljelt vaadates – mitte tema, vaid Kristus teeb tema õigeks. Ilma Kristuseta oleks
inimesele ju absoluutselt võimatu
mõteldagi võimalusest olla midagi muud, kui ta on. Kui kõik inimesed on mustad, siis ühelgi ei saa
olla kujutlust, et tema võiks olla
mittemust. Kui aga on nähtud kedagi valget, alles siis võiks inimene hakata endalegi taotama valget
nahka. Ja, kui ta selle ükskord
on saanud, siis on ju võimatu ütelda, kes talle on selle andnud, kas tema ise või esimene valge.
Kindel muidugi on, et ilma usuta ei
juhtu midagi.

Nimetatagu säärast usku autosugestiooniks, sedagi ta ei ole. Mina suudan vaid aimata tema olemust,
mitte teda kirjeldada. Tean,
milline peaks ta olema, kuid mul ei ole teda. Jään surmani Mooseseks Nebol, näen Kaananit, aga
sinna ma ei saa! Võibolla –
üksnes seepärast, et kardan teha sama viga, mille on teinud enamik usklikke ja teevad edasi. Nemad,
sõnastades võrdlusega –
panevad jõmpsika täiskasvanu rõivaisse, torukübara talle pähe ja sigari suhu. See aga, mis peaks
juhtuma, on midagi histolüüsi
taolist. Inimesel tuleb kogu oma materjal lagundada algollusteks, nagu teeb tõuk, kui hakkab
kujundama endast liblikat. Või, nagu
sõnastavad need, kes veel teadsid – ta peab sündima uuesti, olema uus kreatuur Kristuse tõttu, kaudu
ja sees. Mina pole näinud
ühtki sellist olendit, tean ning usun, et ta on võimalik. Kujutlen selle sündmuse toimuvat umbes nii
nagu suutelisekssaamise kõnelda
mõnd kauget keelt. Inimene kogub endasse selle elemente (ja nõnda “täiskasvanuse” tunnuseid) ega
tea isegi täpselt, kunas ja
kuidas juhtus, et ta saab kasutada seda keelt nagu endastmõistetavat. Aga iga võrdlus sellele
nähtusele kindlasti on mittepiisav, kõik
poolikud.

Alles sellega on taibatav, miks kõik uskumise rõhutajad on absoluutselt vastu inimlikule “tarkusele”,
nõuavad sellest loobumist või
igasuguse filosoofia ignoreerimist. Jeesus rääkis lastest, Paulus sellest, et teda peetakse enneaegseks,
rabi Nahmãn tunnistas
suurimaks tarkuseks teha end lojusetaolise loomuga ning Buddha eitas iga kaasaegset filosoofilist
süsteemi tema probleemidega.
Ka see, kes ütles credo, quia absurdum, mõtles nii.

Kuid just selle lause ajalugu näitab, kui raske tavalisel “usklikul” on olnud taibata. Tema ning ta
vastased panevad absurdum alla
kolmeaastaste müüdid, muinasjutud ja ilmutused. Väidavad siis, et selle fraasiga väljendatavat
Aadama, veeuputuse, ujuva raua ja
taoliste lugude kunagise juhtunuse uskumist. Nagu oleks VT või Darwini müüdid midagi muud kui
see inimlik tarkus, mida usk ei
tunnista vajaliseks. Ainult siis, kui credo võtta Pauluse mõttes ja absurdum panna tähendama seda,
mida ta tähendab (loogika
põhiseaduste kehtimatus), on lause õige ja täht pimeduses. Mina usun, et olen valge, sest ja kuigi
tean, et olen must; et mina võin
muutuda selleks, kelleks saada on võimatu. Kui inimene usub juhtuvat endaga seda, mis ei saa
juhtuda, alles siis ta usub. Siis on
talle iga inimtarkus-ilmutus tühisem kui täisealisele usk jõuluvanasse, kolumatsi või kukeaabitsa
lugudesse. Tema on läinud * või
astunud maailma tavadest väljavoolavasse jõkke, nagu ütleks Buddha. Nimetusi võib leida sadu, asi
jääb samaks
sõnulseletamatuks.

Neil kõigil on õigus selleski, et inimese õndsusele ehk tema täiskasvanusele ei vii lapsikute kommete
väljajuurimine või
mahajätmine. Kui laps enam ei topi suhu sõrme, nuuskab nina ega pea oma väljaheiteid aareteks, siis
kasvatusel on olnud tulemusi,
aga nende väljasaamisega pole ta veel täiskasvanu. Kui meie enestest kõrvaldaksime säärasedki teisi
tootvad põhilised
naeruväärsused nagu saamahimu, edevuse või viha, siis nendegi puudumisel meie veel ometi pole
täisealised. Sest “kõige kurja
juur”, meie armas “vana Aadam” toodaks edasi neidsamu ja naerdavamaid. Ja see “kurja juur” on
meie “tervemõistus” – millel
tõelise mõistusega pole muud ühist kui nimi.

Kõik usklikud on seepärast “tervemõistuse” vastu, nn. tõsiusklikud aga vihkavad mõistust ning –
austavad “tervemõistust” ja
armastavad tundekesi. Kõige ükskõiksem on “tervemõistuse” vastu olnud Buddha. Aga kõik
õigusega. Kahjuks enam keegi pääle
filosoofide ei mõtle, kuidas see “tervemõistus” meid petab, narrib päevast teise kettakujulise maa ja
tema ümber jalutava pisikese
päikesega. Alles siis, kui hakkasime rääkima temale vastu ega usaldanud pimesi loodust, hakkasime
piskuhaaval taipama tema
olemust. Arvatavasti on asi niisamuti kõikide “tervemõistuse” tõdedega – silmapetetega. Vaeva ning
valuga teadus esmalt, suure
hilinemisega võhikud tunnistavad ekslikuks aina põhilisemad neist tõdedest, mis ei vääri seda nime.
Kolm täiskasvanut on neid
eitanud ammu, küllap kõiki. Lapsikut kujutlust mingist kausaalsusest on naernud nemad kõik, teadus
alles liigub selles suunas.
Võibolla – nad kõik tunnistasid kehtetuks ka mõiste “olemine” kui samasuguse illusiooni nagu
“mina” või “maailm”, kuid muidugi
üksnes vähesed nende jüngritest suutsid niikaugele järgneda õpetajaile. Buddha kindlasti põlgas seda
“tervemõistuse” dogmat ja
mulle paistab, et Pauluse jutlus ülestõusmisest ainult siis tähendab midagi, kui eeldada, et talle
“olemine” tähendas hoopis midagi
muud kui “terve” mõistusega Korintose või Jeruusalemma kodanikule.

Sest ajast alates, mil teame, et värvused ja helidki on hoopis teises mõttes, kui värvid või
viiulikeeled, on “tervemõistus” saanud
surmahaava, millest ta ei parane. Sest tema on kogu aeg jonnakalt kinnitanud: ainult see on, mida
kogevad meeled! Aga nüüd
selgub, et ometi mitte ja kõigele lisaks: meil on võimalik kujutella meeli, mis tajuvad oleneva
totaalselt muud kui meie meeled. See
on teinud relatiivseks mõiste “olemine”. Võime muiata inimesi, kes vajasid Jumalale olemist samas
mõttes kui koerale või
tunnistasid tema puhtaks olemiseks ja siis hakkasid tõestama olemisele olemasolu või kõikide asjade
tegejaks ja siis vaevlesid
aastasadu näitamisega, et nad ikka on tehtud, kuigi mitte kätega vaid tahteaktidega, unustades
seejuures, et kui nimetada üht
tegemiseks, siis teist ei tohi jne. Teame varsti ehk sedagi, et ütelda “Jumal on samas mõttes nagu on
roheline või mõni kolmkõla, on
üldinimlik subjektiivne kogemus olendist, kelle tõelist olu oleme võimetud tunnetama nagu me ei
taju valguse või heli põhjuseks
olevaid laineid”, on ka mõttetu! Viga on mõistes “olemine”. Olemine ei saa olla kvaliteet, sest
kvaliteet peab iseloomustama üht
nähet võrreldes teisega ega saa ühelgi fenomenil olla rohkem olemist kui teisel. Kui aga olemine
polegi kvaliteet, siis ta tähendab
sama, mis substants või universum. Teisi sõnu, kui olemine on fenomeni omadus, siis ütelda “Jumal
on”, tähendab, et ta on üks
fenomen paljude hulgas. Kui ta aga on Jumal, midagi muud kui fenomenaalne maailm, väljaspool
universumi, siis me ei saa temale
nentida olemist, sest sellega kuulutaksime ju ta fenomenaalsesse kuuluvaks. Tähendab: alles siis ja
ainult siis, kui loobume sellest
infantiilsest mõistest – võiksime hakata mõtlema, kuid kogu meie mõtlemine praegu tegelikult üldse
muust ei koosnegi kui
otsustustest eksistentsi kohta “on” ja “pole” vormis. Sedasi tohiksid käituda lapsed, kes peavad
õppima tundma maailma, mitte aga
täiskasvanud. Ja seni kui me sellest hoiakust ei vabane, ei taipa me üldse, kuidas elasid tõelised
täiskasvanud ega seda, mida nad
mõtlesid. Kogu aeg me oleme katsunud neid teha olematuks väga mitmes mõttes, saata nad üpris
kõrgele ja kaugele, et nad meie
nagunii viletsat elu ei segaks. Kuid siis, nagu tõelised nõrgaarulised, oleme hakanud kartma (vast nad
teevad selle karistamiseks
meile midagi?) ning asunud ruttu neid lohutama, meelitama ja näitama, et suurimat aaret – eksistentsi
ja isiksust – meie pole neilt
võtnud ära. Kõrge ja kauge on olemas, tähendab, neil pole õigust meid karistada. Lubame rohkemgi,
hõiskame, et oleme suutnud
näidata, kuidas nende eksistents ainult graduaalselt erineb täi või paelussi omast! Ja Jumala oleme
pannud “puhta olemise” pääle.
Ise me sellise elutasemega ei lepi, vähemalt tahame leiba ja vett.

Kui taoline protsess inimeses toimub vähefaasilisena, siis tuhandelülise protsessi tundjat nimetatakse
teadlaseks ja teda tõepoolest
armastatakse. Sest tema on tulnud toime sellega, mis hullul äpardas. Kogu selle keerulise
kausalistliku kaadervärgiga, selle
purustamatuks kantsiks ehitatud mögaga on ta tagajärjekalt võimaldanud teistele ning enesele
unustada algpõhjuse oma toiminguile
ses suunas. Kõik taoline on ju vaid selleks, et mitte halvustada ennast ning olla sunnitud tunnistama:
selliselt nagu olen, ei kõlba ma
kuskile! Inimene ei taha muutuda ega vaimselt saada täiskasvanuks. Vähemalt pool maailmas
kirjutatust on määratud füüsilise või
vaimse alaealisuse ülistamiseks ning õigustamiseks tendentsi varjamata. Tõepoolest on kõik kirjutatu
määratud selleks. Nüüd taipan
selgelt, miks inimesed tahtsid lihtsalt näha Buddhat või Kristust. Mina ka tahaksin silmitseda
täiskasvanut, kasvõi minutiks paariks.
Olen tüdinud lastest, kuigi ei looda, et kõigiti, aga niipalju, et taipan. Ma ei oska edasi ja mõtlen, et
täiskasvanu nägemine annaks
juba vajalise edasiminekuks. Aga võibolla pean jäämagi sellele: kõik, mida hüütakse “inimlikuks”,
on naljakas ja veelgi naljakam, et
see ometi püsib minus.

* /3/

II

Kui Jumal tunnistatakse olendiks, keda keskmine inimene peab hulluks või ebanormaalseks –
isiksuseks; kui ta pannakse pidulikult
puhta olemise pääle, siis see talitusviis ei tee muud kahju, kui halvab inimese mõtlemist. Hoopis
koledam on asi siis, kui inimesed
kasutavad Jumala ära nende tungide ja soovide õigustamiseks, mis on kahjulikud teistele.

Kristlikus kirikus on sellise võltsingu taga igalpool Calvin oma koerte puritaanidega, kellede poisteks
on igasugused ringid, kes end
nimetavad “tõsiusklikeks” ning kunagi pidasid äratuskoosolekuid välismaiste puritaanide
rikastamiseks. Lausa väär minu meelest
aga on Calvini esiisaks pidada Augustinust. Tema mõtteviisi kõige kaunimad esindajad on
marusiionlikud hesekieelikud. Iisraelis
kehtiva arvamuse järgi eksulandid Paabelis polnud Jahvele meelepärased ja ta virutas nad minema
Kaananist, jättes sinna madala
uskliku rahva. Aga eksulandid, kes tõepoolest uskmatud, vajasid repatrieerunult maad ja võimu ja
deklareerisid, et Jahve on nemad
juhtinud varjule Paabelisse ja siis laastanud tühjaks kogu Iisraeli, mispärast ükski pärismaalane pole
Iisraelist, vaid keegi
ümberkaudseist paganaist. Jäänukad näitasid, et nad on sugulased repatrieerunutega. Ning need
kinnitasid vastu, viies asja
salakavalalt teisele pinnale, et pääseda algeelduse tõestamisest: suguluse tõttu ei pääsegi keegi, õige
üksi pääseb. Alles siis
kirjutamata dogma tõusis tõelisse auhiilgusse, alles siis järeldati: rikas ja võimas on Jahve valitu,
vaene ja alatu on patune, keda
Jahve karistab õnnetusega! Muidugi pole siis rikkale süüks kurnata vaest, ta sellega vaid avitab
Jumalat! Vaesele on patuks seista
vastu rikkale, kuid endast vaesemaga ta tohib ja peab käituma samuti nagu rikas temaga!

Kui uskuda, et kurat eksisteerib, siis seda dogmaatikat peab nimetama kuratlikuks. Sest jumaliku
õpetuse järgi on usklikule olulised
hoopis teised asjad kui rikkus, võim, au, õigus või “päälejäämine”. Aga selle kuratliku dogmaatika
ühendas saatanlik Calvin
predestinatsiooniga ja hävitas kristluse, tootis vaga kurnaja tüübi, mille ülistajaks oli Dickens. Kuid
selle mõtteviisi eksponentideks
on kõik, kes väidavad, et Jumal “kaitseb ja hoiab” omi ning karistab kõiki oma vaenlasi. Nad on
teinud Jumalast röövlipääliku, olgu
nad õnnelikud temaga! Aga niipalju peaks julgust olema ühelgi protestantlikul kirikul, et Calvini ei
ülistataks reformaatoriks ega
mistahes sorti puritaane kristlasiks. Sest selle mõtteviisiga inimkonna lapsik kurjus on hankinud
endale jumaliku õigustuse. Pole küll
enam valitud rahvast, vaid tüüp ehk klass: puritaan mürgivabrikant, kelle sihiks on aidata Jumalat
patuste ning paganate hävitamisel
ning kasvatada oma talent kapitaliks, mida ei riku koi ega rooste.

Aga juba Swifti päevil teati, et piiblitekst pole kindel absoluutselt ning kohe inimesed järeldasid, et
siis pole põhjust uskuda tema
õpetusi jumalikkudeks ning karta Jumala karistust nende mittetäitmise pärast. Veelgi halvemalt
mõjus protoplastide lugude
kuulutamine müütideks ning kahtlused, kas VT kaananeid hukkav jumalus on identne UT omaga.
Need mõjusid nii, et XIX sajandi
algusel puritanism ei saanud õigustada end enam kristlikuna. Aga puritaanid või nende isa, keda
võiks hüüda kuradiks, ütlesid: Veel
pole kadunud kõik! Kui meie ei saa kurnata inimkonda kristluse katte all, siis – nüüd on sobiv aeg –
nad on segaduses kristluse olu
suhtes, võtkem ja väitkem, et kristlus ei kõlba kuskile. Kuidas ta kõlbakski, kui ta ei täida oma ainsat
ülesannet, ei õigusta
jumalalaste, uuestisündinute mõtteviisi? Valigem enestele ära “teadus”, mille olu suhtes on üksmeelt,
laskem temal õigustada
andmeid ja nii, et keegi ei taipa, et meie oleme selle taga!

Ning siis sündis puritanismi päästjaks igavese pimeduse riigist arhitürann Charles Darwin. Muiste
mind üllatas, et kristlased pole
suutnud midagi tõhusat tuua vastu tema lobale, nüüd see mind ei imesta. Puritaan võib vihata
omasugust võimsamat, mitte teda
väärata, sest siis ta peaks tunnistama, et puritanism on ekslik. Seda ei taha ükski puritaan, ta parem
turtsub ja sõimab Darwini
tühiste asjade pärast, kui ütleb, et tema põhieeldused kõik on lollused. Sest need eeldused on kõik
puritanistlikud.

Darwin kujutleb kogu maailma dickensliku briti väikelinnana, milles valitseb vanatestamentlik
“võitlus olemasolu eest”, kusjuures
protsessi võitjale saab osaks kaks hindamatut aaret: ellujäämine (survival, * ) ja järeltulev põlv
(leaving of posterity, * ). Puritaan ei
kogenud Jumalat muuna kui predestinaatorina ja seepärast Darwini jumaluse nimi on Natural
Selection. Selle nime paremus
vaidlusil skeptikutega on ilmne. Kui predestinaator on isiklik jumalus, siis võib küsida, miks ta ühe
määras õndsusele (mis järgneb
sellest, et ta on rikas rahalt ning lastelt), teise hukatusele (nagu ilmneb vaesusest ja laste alalisest
suremisest)? Darwini jumaluse
nimetus juba deklareerib, et sääraselt küsida pole mõtet, sest “vajaduse” korral natural tähendab ka
“endastmõistetav”. Teisi sõnu,
XIX sajandi puritaanid vaevlesid, kuidas teha selgeks vaenlasile, et Jumal hoolimata
predestinatsioonist põrgutulle on täiuslik
eetiliselt, on armastus. Nad ei tulnudki toime sellega ja Darwin päästis nad hädast väitega, et
jumaluselt nõuda eetikat ei tohigi! See
tähendab, Darwin päästis puritanismi, tehes ta veelgi primitiivsemaks, sest isegi VTs selline mõtteviis
kajastub üksnes pessimistide
resignatsiooonis ning tavaliselt õigustatakse Jahve käitumist teisiti. Muidugi ei näinud Darwin ise ega
tema rongad frakkides, et
maailmas on muidki linnu ja muid usundivorme kui puritaanlus, sest puritaani ülbus ei luba
eksisteerida kellelgi muul kui enesel.

Tõsi küll, vahel katsus Darwingi tegeleda eetikaga, kuid kõik taolised katsed näitavad üksnes, et ta
mõtles ärarääkimata naiivselt.
Kui every detail of structure has been produced for the good of its possessor, /4/ kuidas on siis
mesilase nõelaga? Kui
Natural Selection cannot possibly produce any modification in any one species for the good of
another species (mis on
väärõpetus, leidub ju sümbioosi)... but Natural Selection can and does often produce structures for the
direct injury of other
species, /5/ siis on tema sihiks ometi toota olend, kes kõik teised sööks ära ja jääks üksinda elama
maa pääle. Tema siht (sest
selektsioon eeldab teleoloogiat) on seesama, mis kapitalistil, keda sajatab Jesaja (5, 8). Tema siht on
takistada sõbralikku
kõrvutielamist maailmas. Ja kui kaalutella, kust säärane lollus on pärit, siis ta seletub puritaanliku
tõrksusega teha hääd hukatusele
predestineeritud vaesele, kes käitub samuti endast vaesema suhtes. Jumalus on kõik, mis mul on,
andnud üksnes minule. Ning
minule ta saab teha üksnes hääd, the Natural Selection will never produce in a being anything
injurious to itself. /6/ Ja
teatavasti on need mõlemad puhtpuristlikud eeldused ekslikud. Looduses on sümbioosi, isegi
taimkonnas, ja koopakaru ning taolised
loomad said just natural selection (muud jumalust ju pole) kaudu muutused, mis hävitasid nad
maailmast.

Darvinistid loomulikult püüavad neid tõiku looduses seletada olematuks, et nõnda avitada
puritanismi. Kui aga need olmad ei anna
end seletada olematuks, siis on puritaanlus ohus. Siis võiks ju hakata väitma, et Jumal pole ka
inimnärusid liigitanud prestabiilsete
taevaste ning põrgute järgi võitlevaiks klassideks, vaid on määranud nad elama vendliku kogudusena,
milles igaüks kasutab teist ja
teenib teist. Siis võiks väita ka, et Jumal võib kõrvaldada rikka kiskja sellega, et temale jagab üha
uusi ja uhkemaid õnnistusi,
pikendab ta hambaid, kõverdab ta küüsi või (taevas hoidku) annab talle tuju kapitali hävitada! Kui
tunnistada neid võimalusi, siis ei
saa enam olla puritaan, peab otsima uut usku. Aga Darwin ning tema mustakuuemehed tunnevad
“teaduslikult” ja on ka samuti
“teinud kindlaks”, et mingit teist usku kuidagi ei saa ega tohigi olla. /Sest ükski teine usund ei väida,
et pagankond on massa
perditionis ning olemas “usklikele” ekspluateerimiseks, et nõndagi kiirendada “jumalalaste au
ilmumist”. Sest ükski teine usund ei
võimalda säärast ärateenitud endakindlust ning julgeolu lääneeuroopa kristlikule vabrikandile,
aktsiateomanikule ning rantjeele. Just
see endakindluse ja julgeolu kõrge aste tõestab, et kaldarvinism on õige usund ja meie ei pea otsima
faktidele vastavamat või eetika
suhtes õiglasemat! Äraneetud olgu see, kes ei usu Caldarwini! Teda neetagu kirikus, koolis ja kodus
ning ajalehtedes! Teda
sõimatagu ebateaduslikuks ja see nimi tähendagu “ketser” ning ajaleht asendagu tema põletamise! Ja
meie vastase saatus olgu
Serveti või Lamarcki oma ning kõik aremad astla vastu üleslööja taolised naerdagu surnuks! /7/

Puritaanlik usund on haukunud ja virisenud vastu Darwinile, mitte ta õpetuse pärast, vaid seepärast,
et ta vähendas
puritaanjutlustaja auhiilugst ja sellega tegi kahtlaseks, kas tema on predestineeritud kõrgeimasse
taevasse. Üksnes kaks tõelist
vastast oli Darwinil, kes taipasid asja tuuma ning nöökisid tema sama naudinguga kui puritaane.
Samuel Butler, kes on ületamatu
vaimukusega kirjeldanud misjoni Queenslandis, ja Bernard Shaw, kes julges naeruvääristada
äratusfirma Moody & Sankey
jumalust. Kui oleks minu teha, kuulutaksin S. B. ja B. S. kirikukirjanikeks, sest see, mille vastu nad
võitlesid, on “kuratlik”. See
jumalus ei erine miskis inkvisiitorite jumalusest ja naerda indulgentsiatemüüki, pilgata paavsti ja
muud Lutheri tegemised tundusid
kaasajale vähemalt sama ateistlikud kui kellelegi Boris Koljoole trust Moody & Sankey jumaluse
pilkamine! Kindlasti! Ja ma
tahaksin kangesti näha, mida suudab maailma puritaanlus kiriku vastu, kes endast eemaldab
Caldarwini mõtteviisi!? Ja ma olen
täiesti veendunud, et Shaw Back to Metuselah on kristlikem XX sajandi mittekristlikest raamatutest
ning ainus pääsuseletus
tänapäeva inimkonnale. Mitte seepärast, et ta on “vastuvõetav moodsale haritud inimesele”, vaid
seepärast, et ta on kristlik ja
kirikuis on vaid puritanismi. Ja mu süda naerab kujutelles, kui hädas oleks kaldarvinistlik “teadus”
säärase kirikuga. Sest “kuradi”
häda on ainus häda, mis mind rõõmustab! Puritaani sõim (Koljó) ja puritaani leppimine tähtsusetuma
kohaga siinses ja kaheldatavas
tulevas paradiisis (Kõpp), paneb mu vaid tundma kaasa ta rumalusele.

Shaw nõrkus usu ja kristluse vastu on selline, et ta noorena peab seda vabandama, kuulutades, et
usund on ainus ala that capable
people really care for. /8/ Seda ütleb ta 1906 ja Major Barbara sisaldab veel ühe parimaid kirjeldusi,
kuidas äratada, ja kuidas
ärkab tõeliselt kuri inimene. Pärast ta enam ei vabanda – aeg on pisut paranenud. Esimesed
metuusalad on toatüdruk, kes
evangeeliumi usub oma lihtsameelsusest ja pastor, kes arvab ta lolluseks! Mitte keegi bioloogia
professor, sest 1921 on see olend
Shaw' meelest juba sama vähe inimene kui parlamenditegelased. Ta uskus 1906, et on võimalik
sõdida sõjaga sõja vastu, katsus
puritaani endas kuidagi säilitada, aga 1921 talle on selge kõikide selliste nurgatakka
sissetoomismeetodite endapetvus. On vast
veelgi huvitavam, et isegi darvinistlik Wells on küllap tema mõjul arenenud eemale “kuratlikkusest”.
Alguses temagi arvas
inimkonna hävinevat, kui pole vaja enam mingil moel võidelda olemise eest. Tema ja taoliste
inimeste arvates inimkonnal pole muud
mõtet kui eksisteerida ja olemise optimumi saavutanult tal pole enam midagi taotada! Pärastpoole
Wells laseb mõtelda selles stiilis
vaid sõgeduseperioodis maalasi, kes väitlevad, et elu pole loomulik, inimlik, huvitav ega sangarlik,
kui temas puuduvad tavalised
kannatused kaasinimeste saamahimu, võimunälja, aga ka haiguste pärast. Sest siis puuduvat ju
rõõmudki! Pärastpoole on Wells
taibanud, et on taotada võimalik midagi hoopis suuremat, kui taipab kaldarvinism oma lapsikus usus,
– usus inimese ainsaks
ülesandeks söömise ja siginemise.

Puritaanimikute üheks eriomaduseks on ju haliseda maailmast kui hädaorust ning püha vihaga needa
iga katset häda vähendada.
Väga mitmeti nad põhjendavad oma moraalset nördimust, kuid põhjus on vaid, et maailmas, kus
poleks hädasid ja inimkonna
ideaalid poleks ka enam kaldarvinistlikud, kuuluks puritaan nõrgamõistuslike hulka ja keegi teda ei
võtaks tõsiselt. Seepärast
puritaan hirmsasti pelgab iga uuendust, isegi meetermõõdustikku, sest see võib vähendada tema
võimalusi tõestada endale, et tema
on predestineeritud õndsusele (survival, leaving of posterity) ja naaber mitte! Kui aga ei aita enam
muu meetod veenmaks
avalikku arvamist (= lapsikust), aitab alati kõige rumalam ning “kuratlikum”: kui kaotate häda,
kaotate rõõmu; kui surma, siis
sünnitamise; teil pole enam millegagi võidelda, midagi teha, teie ei saa tunnustust, teil hakkab igav!
Kõike taolist kardavad ju lapsed
hirmsasti. Täiskasvanul on alati rohkem teha kui ta suudab ja igav pole tal ilmaski. Aga mina ei tea
ühtki filosoofi, kes oleks näinud
läbi selle kaldarvinistliku jesuiitluse, mille sisuks on: meie peame võitlema pahede vastu maailmas,
aga meie ei tohi neid võita, sest
siis pole enam midagi, millega võidelda! Peame sõdima lutikate vastu, aga mitte neid hävitama, sest
siis meiegi olemasolul pole
mõtet! Peame ekspluateerima madalamat tõugu paganaid, mitte hävitama, sest, kui poleks neid,
kellest oleksime paremad?! Et
säärane kalkulatsioon on tobedus, peaks minu arvates olema taibatav igale mõtlejale.

Aga tõepoolest keegi pole taibanud sama kalkulatsiooni teise külje tobedust. Kui Jumal ei
predestineeri õndsusele või põrgule, siis
seda arendades järgneb, et ta üldse ei karista ega hüvita kedagi! Iga inimene muigab siis: mis Jumal
see üldse on, kes ei käsi ega
valva nende käskude täitmist, püksirihm ühes, kompvekid teises pihus? Keegi ei pea õigeks küsida
endalt: kas mul tõestigi on õigus
Jumalat kujutella loomataltsutajana või kubjasparunina? Ta hoopis imestab naiivse näoga vastu: kui
Jumal mind ei karista, siis mina
võin teha kõike kurja, mida tahan ja samuti kogu maailm! Kui laps nii seletab, pole parata midagi,
kui täiskasvanu, siis asi on
naljakas. Minu mõistus ei taipa, miks peaks täisealine tegema teisele või endale sihilikult halba ja,
kui ta teeb seda teadmatusest või
suutmatusest, siis ta ometi ei tohiks olla karistatav. Inimlapsed muidugi karistavad ka siis ja koguni
tegusid, mis ei puuduta
hävitavalt inimest ennast, vaid on üksnes tavalisis lastemängude raamatuis mainimata. Jumal talitab
teisiti.

Muidugi, kõik kuri, mida lapsed teevad mängukaaslasile viibides puritanismihaiguses, kaob niipea,
kui see lastehaigus on põetud läbi.
Siis ju enam ei mõelda, et see on õige, õnnis ja lootustäratav, kes võimalikult suure hulga teisi saab
panna karjuma võimalikult
valjusti ning oskab asja seada nii, et teda ei karistata. Siis muiatakse sihukesegi lapsiku mõtteviisi
üle. Ja mina oma naiivses usus
arvan, et inimeste täiskasvanuks saamisega maailmast kaovad needki hädad, mida inimestele
põhjustavad teised elusolendid; kas
nad enam ei suuda teha halba või koguni leitakse milleski uueks asjaks hädavajalised.

Olen hulga aastaid juba elanud vaikselt oma rumalas ime lootmises. Vast ärkan ühel hommikul ja
lapsi pole enam, kõik on juba
täiskasvanud. Wellsi sabatäht – ilus mõte, kuid tema muutunud inimesed ometi on lapsed. /9/
Seepärast, võib olla, alles siis, kui
keegi oskab kujutella täisealist nii, nagu see tõepoolest on, juhtub see ime temale ning teistele. Usku,
et see minu elupäevil võib
juhtuda, ma pole veel kaotanud, muidu läheksin usklike ning ateistide puritaanluse keskel hulluks.
Aga nagu taipan ikka selgemini
oma jõutust, nõnda ka inimkonna tahtmatust tegeleda miski sisukamaga kui selle vaimuvaese ja
nutuküllase lapsikusega.

* /10/
/Kaananeist räägivad vist kõik XVIII sajandi puritaanlikud deistid, kindlasti Morgan, Bolinbroke,
Tindal ja Paine. /11/ Aga kui vähe
neil ja “kristluse kaitsejail” tõepoolest oli aimu kristlusest, näitavad kaks olma. – Piiskop R. Watson,
kes 1796 avaldas raamatu
Paine'i ja ta mõttekaaslaste vastu, loendab oma teoste hulgas The Wisdom and Goodness of God, in
having made both Rich
and Poor! /12/ Meile tundub säärane väide lollus, suudame kujutella, et Jumalal pole midagi tegemist
varade ebaühtlase jaotusega,
vaid üksnes inimeste patul. Puritaanid ei suutnud ega suuda. – Paine väidab, et Jeesuse käsk mitte
tasuda paha pahaga, vihates
vaenlast ja tasudes kurja on inconsistent with the dignity and the nature of man. /13/ Watson
nähtavasti samuti arvab, et Jeesus
tuli ülistama inimese auvajadust ja ta vigast olemust, sest tema arvates Paine pole mõistnud õieti,
kõik inimesed teadvat ju, that a
patient asquiescence under slight personal injuries is here enjoined; and that a proneness to revenge,
which instigates
men to savage acts of brutality, is here forbidden.!! /14/

Põhjus, miks ma ei näe oma aastaid loodetud imet on lihtsalt uskmatus Kristuse ja Pauluse mõttes.
Ma olen häbenenud seda
tunnistada endale, ei olnud endast nii halvas arvamises. Aga William Blake seletab hästi: Jeesus ei
saanud teha imesid uskmatuile,
tähendab, inimene, kes arvab, et imede aeg on lõppenud, on võtnud endalt võimaluse kogeda imet!
Olin kolm korda lugenud seda
lauset, pidanud õigeks ja unustanud. Nõnda aga talitab laps minus iga tõega, mis tema meelest
vähendab ta väärtust! Tähendab, ma
tean küll, mida uskumine mulle annaks, tahaksin aga uskumise tulemust uskumata! Kõike muud
enne, siis alles taevariiki – nii nagu
needki, keda pean rumalaiks lasteks. Olen ise halvemas kirjas: tean, aga ei tee!/

Sisukord Järgmine peatükk

AGNOSTITSISTI LEIBA *

Jaan Kiivitile

Kunagi pole lugenud ega kuulnud katoliku kirikuisse toodavat, mõnel kohalgi, votiivande
targemakssaamise puhul tänuks ja
mäletamiseks. /1/ Igasuguste muude saamiste ja pääsemiste eest on vagad nii kiitnud Jumalat.
Muidugi on üheks põhjuseks ju küll
see, et inimene on suuteline kogema end vabanenuks tüüfusest, aga iial päris kindlasti ei tea, kas ta
on läinudki targemaks. Pidev
rumalastumine on sagedasem pidevast targemastumisest.

Ent olulisimaks põhjuseks, miks taolisi ande ei leidu, on üks kummaline üldine uskumus. On ju kõik
inimesed täiel veendumusel, et
targemastumine sõltub ainuüksi inimeste vastavast tahtest, paranemine aga ei ole enese teha! Mõned
koguni julgevad mõtelda, et
ega Jumal tarkusest hooligi, sest igasugune tarkus on kuratlik. Aga needsamad inimesed ei häbene
väita oma vatsa või kibekiirelt
tühjeneva kukrukese sisu Jumalale südamelähedaseks. Oma lapsukese mõistuse eest Jumal sugugi ei
muretse, sest mõistus ju on
hakanud vastu Loodusele ning solvanud temakese emalikke tundeid. Jumalal aga nagu eeskujulikul
abielumehel tuleb ju takistada
kõike, mis on naisukesele meelevastane, enam seda siis, mis naisukese vastu.

Keskpärane usklik meil ja katoliku mail umbkaudu nii vist mõtleb, kuigi ei ütlegi. Temale see
asjalugu on kogu ulatuses nii
endastmõistetav, et ükski minu seletusele taolinegi teda sugugi ei huvita ega häiri. Rahutuks ja
tigedaks ta läheb alles siis, kui
kogemata taipab, et teisel pole neidsamu kirjutamata dogmasid. Muidu on ta meelsalt valmis ajama
igasugust jobajuttu “selle
küsimuse kohta”.

Sedasama nähtust aga võiks vaadelda kuradi küljeltki. Siis on tulemus väga kõle. Saatan on olnud üle
ootuste kaval. Kartes
inimeste tarkusest enesele ohtu, ta on õpetanud inimlastele oma prohvetite ning apostlite abiga, et
Jumalale pole midagi nii
meelevastane kui inimese püüd minna targemaks. Ihu ja hinge hädade eest Jumal kaitsevat, aga
inimese vaim olevat Jumala vaimu
vastu ning kuratlik mingil moel! Inimese vaim on siis seesama, mida Paulus nimetas lihaks, aga
inimese keha on siis see Jumala
vaim, mis elab “meies”! Kurat tahab, et inimesed ja naised mõtleksid nii ja tavaliselt tema soove ju
täidetakse südamerõõmuga.

Need sõnad nagu kõlaksid nöökimisena, aga ei ole kavatsetud nõnda, vaid kaalutlemiseks. Miks
arvata, et kurat meid ahvatleb
tapmisele, vihale, liiderliku elu poole – peaaegu kõigele, mida keskmise mõistusega inimene
meeleldi oleks ja rõõmuga teeks, kuid
sessesamasse kategooriasse kuuluva, üksnes kõige muu aluseks oleva lolluse kohta – väita, et seda
meilt himustab Jumal? Just
selles peaksime aimama kuratlikkust tema täies toreduses. See ju, mida saatan teeb, on käskimine:
võtke võililledelt seemned ja
õied, kitkuge rootsud ja lehed, sest Jumal neid ei salli! Aga hoidke, et teie ei liiguta mulda ega
puhasta teda! Igaüks, kes liigutab
seda, mis mullas, peab minema põrgu põhja, sest tema on ju puudutanud põhja! Kuradi kavalus on nii
suur, et ta ei lase taibatagi,
kuidas põhjas võib võilillel olla midagi olulist. Juured ta õpetab panema mingisse teise kategooriasse,
mis taimega pole seotud. Aga
ta luba on vagadel vaidlemisekski – kuidas hävitada võilille ja millised osad talle on olulisimad,
millisel ajal võilill on ohtlikem jne. Ta
ju teab: seni, kui juur seisab segamatult mul mullas, on vääramatu minu võim! Alles lolluse surm on
mu ots ja selleni läheb veel palju
aega!..

Nimuendajú ütleb olevat kuulnud ühe guarani indiaanlaste nõia käest, kui selle hing olnud
Nanderuvucu juures ühe haige pärast, et
sinna tulnud ka Maa ning ütelda võtnud: /2/

“Ich habe schon zu viele

Leichen gefressen; ich bin es
satt und müde; mach ein
Ende, mein Vater!”

Ebenso ruft das Wasser zum Schöpfer, er möge es ausruhen lassen, so auch die Bäume, die das
Brennholz und
Baumaterial liefern, und die ganze übrige Natur. Und, dass Nanderuvucu das Flehen seiner
Schöpfung erhört, steht
täglich zu erwarten. (ZE XLVI, 335) /3/

Klopstock luuletas (Der Messias IX, 440–445):

“Jammert die Erde,

dass der Staub ihr Kinder gebar? und
ist sie ermüdet
ihrer Söhne Verwesung in ihrem
Schosse zu tragen,
ihnen ein ewiges Grab, das stets von
neuem Gebeine
schwillt, inwendig fürchterlich ist,
ob es aussen der Frühling
gleich mit der Blume beduftet?” /4/

Tõenäoselt pole ta esimene kristlane kõnelema nii ja seepärast ometi on võimalik, et indiaanid said
oma kujutelmaks eeldused
kuidagi katoliku misjonäride käest. Jamaica neegreilt üks tark uurija on kirjutanud rahvaloominguks
üles Bachi nelipüha laulu (JAFL
38 (1925)); polekski midagi imelikku mõtete sääraselt infiltreerumises.

Aga see mõtteviis on ka indiaanlasele päris loomulik, sest nad on harjunud maailma ja inimkonna
ajalugu oma moodi perioodistama.
Liiatigi, iga inimene varemhiljem, kellestki teisest sõltumatult, võib taibata, et kogu muldne pind
koosneb laipadest. Või nii, nagu
seda päris hästi on väljendanud üsna keskpärane joonistaja Johannes Bossard pannes ema imetama
last aasale, mis on täis
surnuluid ning nende vahelt kasvavaid õisi. Kogu maa ikkagi on üks ainus sarkofaag lotofaagide
jaoks. Ainult normaalne,
tervemõistuslik vabamõtleja võib tulla tobeda avastusega, et Bossardi pildil on kujutatud elu võitu
surma üle. Ainult säärane
tegelane on habituaalselt nii vaba ja prii mõtlemisest, et talle ei turgata hetkekski pääst läbi sellegi
ema ning tema lapse teekonna
ots. Muud inimesed vähemalt vahelgi on suutelised olukorda nägema teisel küljelgi. Positivistlikule
vabamõtlejale on see aga
sünnipärase vaimu kahheksia tõttu igaveseks võimatu ja teda süüdistada tema lollakuses on vist
mõttetu.

Muudki inimesed aga enamasti taipavad harva, neid jälle takistab kaks veidrat tegurit, millede
eksistentsigi nad tavaliselt ei tunnista.
Kuigi kõik inimesed teavad end surevat ja räägivad sellest, pole mina ometi veel näinud inimest, kes
enesele ei ootaks ega usuks
imet: surematust selles elus. Veelgi vähem on vist neid, kes inimkonnale lubavad elada pärast oma
surma. Aastat 2151 ei eksisteeri
kellelegi ilma temata: ning just samuti mõteldi kahe sajandi eest.

Seepärast polegi tavaliselt inimene suuteline taipama, et tema keha on raibe ja saab teistele
söödavaks raipeks. Kuigi ta kaunis tihti
kuuleb mullast võetusest ning taasmullastumisest, ta ei mõtle selle lause tähendust, sest see kehtib
tema arvates ainult muude
inimeste kohta. Ja “looduse” kohta üldse mitte, sest mamma on surematu. Mamma on koguni igavesti
noor! Muidugi siis ta,
säärase kontseptsiooniga oma emakesest, peab muigama lollakaks või primitiivseks seda guarani
nõida. Ometigi on too
“metsinimene” temast hulga targem. Minu meelest ainult pisut liiaks leplikult ühekülgne. Muud
oodata indiaanilt pole aga õigustki,
sest tema suhe ümbritsevaga erineb meie omast.

Meie ekspluateerime loodust ja tehes seda, paljudele valmistame kannatusi, kuigi veele, kividele jt.
on vist täiesti ükskõik, mida me
nendega teeme. Meidki ekspluateeritakse kuidagi ning on võimalik, et selles asjas on pisikud
osavamad meist. Kurta siis selle üle
me ei tarvitseks. Kuid lool on teine palegi. Kui meile, vähemalt teoreetiliselt, on selgunud, et
inimesel pole õigust ekspluateerida
omasugust, siis oleme saanud eelduse taipamiseks: meil pole õigust kedagimidagi ekspluateerida,
kuigi meidki kasutatakse
lüpsilehmadeks. Vahetuskaubandust me rajada ei saa, sest keegi ei himusta meie pisikuid ja parasiite.
Kannatusi hinnata mingi
absoluutse mõõduga me ei oska. Ja kui mõistaksimegi ning selguks siis, et meie tehtud ning meie
talutud valud on tasakaalus, see
muudaks ainult meie taibu väliskuju. Jääksime ometi pärima: kas saab olla universumi, kus puudub
ekspluateerimine, hävitamine ja
kannatus ning, kui saab, mida peaksime tegema, et universum läheks meiele ja kõikidele
rahuldavamaks? Mõned muidugi küsiksid
edasi, et miks universum on selline, otsiksid süüd inimesest või Loojast. Kuid iga “miks?” on
mõttetu, kui me ei tea, kas saabki olla
muud võimalikku? Päikesed vast ei saa valgust anda hävinemata, inimene olla inimene tapmata ning
suremata?
Sellega alles on küsimus ulatumas budismi ja kristluse lävele. Universum ehk ei tahagi olla
teissugune, kuid meie oleme vastu, meie
ei taha sellist universumi ega seda osa, mis meil on universumis. Mõlemad usundid seepärast on ja
peavad olema suunatud
maailma ja looduse ning tema normaalse käigu (karma) vastu. Et aga kumbki nendest pole midagi
muutnud kogetavas universumis,
siis peab ometi küsima: kas kosmos saab olla teisiti, ja ons inimene suuteline teda mingis suunas
muutma? Et meie ei saa kuidagi
leppida temaga nagu ta on, ei jõua teda muuta, kas siis poleks õigem nõutada endale või paluda
peatset hävingut, et pääseda sellest,
mida me ei salli, kuid peame tegema?

Kui häda piirduks Paulust vaevavaga, käsutäitmisega, võiks elada. Aga Paulus arvestas varstise
parusiiaga /5/ ja seepärast teisest
hädast ta poolpooliti nägi üle. Meie oleme palju halvemas olukorras, sest iga uus põlv kogeb uuesti:
on võimalik lunastada inimese
vaimu ja hinge, ta kõhtu aga mitte. Muidugi lepivad paljud kristlased VT vaatega (mis on Darwini
oma), et kogu kreatuur on
määratud inimese pärasoolele, kuid see kindlasti on rumal ja mittekristlik vaade. Meie magu on alles
lunastamata. Ja, kui ta üldse
on päästetav, siis – seda ei saa teha keegi muu kui lunastatud vaim.

Võimatu päriselt see ei tohiks olla, sest kõrgemad taimed ei vaja toitumiseks ja kasvamise jaoks
enam orgaanilist ainest ning
loomade hulgas võiks inimene saavutada keemia abiga sama taseme. Vabanemine elusa
ekspluateerimisest peaks olema
esimeseks sihiks inimesele, kes on loobunud kaasinimese orjastamisest mistahes kujul. Muidugi,
anorgaanilist ainetki võib pidada
elusaks mingis mõttes, õhu, vee ja söe moondamist söögiks võib lugeda tapmiseks. Aga nende
moondumine toimuks edasi siiski, kui
äkki kogu elu lakkaks. Ülekohus nende vastu seepärast pole võrreldavgi ülekohtuga kõige elusa
vastu. Ent parata universumi
üldkorra vastu pole meil vist iialgi midagi, ma vähemalt ei suuda uskuda, et mõnest me teost oleneks
Maa, päikesesüsteemi või
mõne linnutee elulugu. Ka siis ei loe meie midagi, kui Jumal oleks ainus meist suurem ja meie
kosmose mõte. Sest, kui inimene nii
nagu ta on, moodustab kosmose mõtteka krooni, siis peame tunnustama, et kosmos on ikka päris
pahn ja ta hukkumine oleks ainus
mõttekas sündmus temas. Kui aga kosmose mõtteks on keegi tulevane inimene, kes päästab temagi
üldisest viletsusest, siis meie
oleme ainult toormaterjal. Praegu me ikkagi pole võimelised midagi parandama universumis.

Hirmus on see kõik aga alles kogu kosmose suhtes. Pisikesed natukesed võivad hävitada-moondada
teisi, kuid kosmos tervikuna ju
tapab vaid ennast. Aga tema ei suuda teha end olematuks, vaid ta suursaavutiseks, ta lõppsihiks on
muutuda elusaks laibaks ehk
surnud oleseks. Tema lõpp on tuhk ja tolm peaaegu absoluutses külmuses, millest ei näe meie teed
edasi ega tagasi. Võismalik, et
kogu see mõttetult lootusetu teekond hakkab uuesti pääle.

Meie pole võimelised midagi teisendama selles käigus. Olen üpris väga tema vastu, aga sellegi
ütlemiseks pean tapma teisi ja
iseend. Peaksin hävitama enda nii, et minust ei jääks aatomikildugi, siis saaksin vabaks. Aga seda ma
ei oska. Nanderuvucu võiks,
aga vaevalt ta seda teeb enne, kui ehitab hoopis teissuguse kosmose. Aga mina olen tüdinud
muutumisest. Ei himusta igavest elu,
sest igavene peab siis ju olema elu korrelaat – kannatuski. Ootan uut taevast ja maadki, kus
“eksisteerin” mingil praegu täitsa
taibatamatul moel. Kui seda “mulle” ei anta, siis tahaksin, nagu Klopstocki kuradid, hävineda juba
pärast praegust elu. Ma ei viitsi
rännata onnist teise ja asmaid ehitav meister “mina” ei meeldi enam. Sest ei ole – ei saa ollagi tema
muud kui laipadeõgija, kelle
kaunidus on vaid mäda ja tolm. Andku Jumal mulle ometi tõeline
 ots!

Sellest paberist, trükivärvist ja tööst, mis läinud igasuguste eetikate trükkimisele, on mul vahel üsna
kahju. Siis jälle mõtlen, et
enamik ilukirjandusest on veelgi suurem plära, miks peaksin otsustama erapoolikult? Aga hetk hiljem
taas arvan, et siiski eetikud on
pahemad olendid kui need kirjanikud, kes reedavad oma unistusi. Sest eetikud väidavad alati oma
jutu teonoomsust või autorist
olenevalt – autonoomsust – mida ajaviitekirjanikud enamasti ei tee. Kainel vaatlusel aga mõlemate
teosed on vaid teatava
seltskonna olemasolevate või olevaks soovitud tavade, kommete ning harjutatud harjumuste
kirjeldamised ja õigustamised.

Üks sageli unustatud kohuste kollisiooni juhtum näitab eetika tervet armetust. Kui keegi minust
lippab mööda, paludes valetada teda
jälitavale mõrtsukale ta möödumise kohta, kas ma pean rääkima tõtt? Millised vapustavad teosed
selle üle võinuks kirjutada Schiller
või Kolbenheyer! /6/ Ometi, kõik sellised teosed on veidi veidrike ja mitte inimeste kujutamised.
Eetikuil on küll mõnus kirjeldada
inimest sellisena nagu ta peaks olema, aga häda sellele, kes võtab ette nende sangarite reaalistamise!
Ta on hoopis õnnetumas
olukorras kui see, kes näitleb teatavaid tüüpilisi romaane. Sest tema on üks tuhande hulgas ja teised –
koguni needki, kes väidavad
enestel olevat sama ideaali – söövad ära tema laibagi. Ta on ju raamatust sedagi lugenud, et tuleb
tunnistada tõtt ja räägib
ligemistele, et on võtnud kätte elada eetiliselt. Ligemised harilikult ei järgne tema eeskujule – kuigi
raamatud seda väidavad – vaid
hakkavad teda ekspluateerima äärmuseni. Eetiline inimene peab aitama teisi, tähendab, temal tuleb
nõeluda meie sukki, puhastada
peldikuid, situtada lapsi ja teha kõik, mille eest peaksime maksma. Koolilugemistes oli ju väga
kaunikesi jutte abivalmidusest, mida –
paratamatult – minagi pidasin lõplikuks. Olen kogenud, et elus nende lõpplahendused on
kohutavamad kui Mark Twaini lõpud
mõnele sellist tõugu loole.

Moraaliks järgneb: sellises maailmas, mida eeldatakse vigaseks, ei tohi kellelegi kirjeldada veatust
ideaaliks! Kohe ei tohi! Vea
olemuses on juba see, et igaüks, kes puutub kokku temaga ega tee teda, teeb mõne teise! See on nii
nagu kaupluses, kust ei pääse
välja ostmata. Tähendab – mistahes eetikal on mõte ainult siis, kui teda tunnistab kogu ühiskond ilma
üheainsagi erandita.
Tunnistab, ja nii, nagu igasuguseid kirjutamata dogmasid.

Aga, häda üksikule, kui ta taotab ometi olla eetilises suhtes laitmatu! Surnuks ta taagitakse ning
nahka ta pannakse. Hoopis
kasulikum on lavastada ja näidelda üha uuesti koolipõlves armastatud romaane, sest seda osa, mida
inimene mängib, hüütakse ta
iseloomuks. Iseloom inimesel tohib olla, tema pärast ligemised pole siiani veel kedagi piinanud
hulluks. Iseloomu koguni austatakse
pühaks!

Sarnase loo kohuste kollisioonist annab arutleminegi vastupanust kurjale. Täies ulatuses on õpetus
õige teise kõrva pööramise
kohta. Kui ma aga tahan teha midagi, millest tean juba, tean ette, kuidas see ärritab teise kurjale –
vast koguni ka muude inimeste
vastu – kas on mul üldse õigust teha seda, mida kavatsesin? Kui tean, et mu tegu põhjustab ligemise
kuriteo, kas olen teinud kurja
või mitte? Eetikud tavaliselt tõisitavad, et hoolimata kõigest, mis võib juhtuda, tuleb alati teha seda,
mis on “hää iseendast”. Aga
oma sõgeduses nad on unustanud, kuidas meie maailmas asjad on. Ainult aeg on kataloogitav
duaalselt ja tema eeskujul tehtud
kujutelmad. Aga tegu pole üheandmeline suurusekene, tal on alati korraga mitu dimensiooni.
Oletame, teame ligemise kohta tõtt (võimatu see küll on) ja ütleme temale seda. Rääkida tõtt on “hää
iseendast”. Kuid see toiming
on alati palju muudki pääle tõe kuulutamise. Temas on kiitust, laitust, õpetamist, õrritamist, oma
paremuse rõhutamist ja paljusid
muid tegusid pääle olemasoleva sedastamise. Ja meie ligemine taipab temas veel hulka toiminguid,
mida meie ei aimanudki. See
aga tähendab, et nendegi toimingute kohta tuleb otsustada, kas nad kuuluvad hääde või halbade ja
taunitavate hulka. Sellisel juhul
aga eetikaraamatute koostajad vaikivad, jättes tavalisel kombel küsimuse oma ohvri otsustada.
Nemad ise lobisevad edasi “hääst
iseendas”. Vaevaks ei võta muidugi mõteldagi, kas niisugusel terminilgi on mõtet? Nendele on ju
päris selge, mis kõik tuleb panna
selle päälkirja varju alla. Tõepoolest on dilemma siin sama, mis eelmiselgi juhul, iga tegu on halb.
Ligemist ärritada vihale või
valetada – kummatki ei tohi teha aga kolmandast võimalusest ei tea eetikud midagi. Jällegi on häda
selles, et inimese käest
nõutakse vastust, ent – maailmas, kus kõik on vigane ja teisendamatu. Lollakaid vabandusi eetikuil
muidugi on. Jumal on loonud
meie ligemise kurjaks, tõttpelgavaks ja ärrituvaks, et “proovida” meie sõnakuulelikkust! Targemat ju
eetikust pole – tema jaoks on
iga nähte põhjus ja otstarve nähtavad koguni lihaliku silmaga.

Mida kaugemale mõtelda, seda lootusetumaks läheb olukord eetikuile. Kui hää on see, mida Jumal
on käskinud, siis on piir käes,
edasi pole vaja minna. Aga, kui üteldakse, et Jumal käsib teha hääd, siis ju otsekohe peame küsima:
mis on hää?

Kataloogida tegusid halbadeks ja häädeks on muidugi ainult üks nende liigitamise võtteid ja sama
vigane nagu iga kaheks
liigitamine. Tavaliselt on siis küll alus liigitamiseks lihtne, siin mitte praegu ega vist iialgi... Kelle
hää on tegude sihiks, on eetika
sihiks? Sest see, mis minule hää, võib olla halb naabrile; mis hää mu rahvale, on ehk halb
inimkonnale? Nõnda viimaks jõuame
küsima: kas me ei pea tegema seda ainult, mis on hää universumile? Aga pärida seda tähendab juba
tunnistada, et meie mitte ei
aimagi, mis on hää kosmosele. Ja siit tagasi satume hätta teisel pool. Peame tunnistama, et seda, mis
meile hää, teame ainult
käesolevaks hetkeks. Üpris tihti eksime kohutavamalt muudest loomadest. See, mida tundsime
enestele hää, annab sageli hetk
hiljem midagi pahemat surmast. Sest me ei nimeta hääks ainult seda, mis annab silmapilgul lõbu,
tahame ta tulemustest lõbu pikema
aja kestel ja unistame teost, mis annaks igavese õnne.

Hääks viimati peame ikka seda vaid, mille tulemused on hääd. Kuid sellel väitel on tähendus vaid
raamatus, reaalsuses üteldakse ju
igal tulemusel jällegi järgnevat tulemus. Kui kaugele peame minema, et rahuliku meelega kinnitada
hääks üht tegu? Ja, mis siis, kui
meie “vaba” hää tegugi on vaid teatavate asjalugude paratamatu tulemus? See kõik tähendab, et meil
vaevalt on lootust sel teel
avastada hää olemust.

Õige oleks küll üldine lause: tee seda, mis lisab olemasolevaile hädadele juurde võimalikult vähe!
Kuid meie – vähemalt minu –
ettenägelikkus on tavaliselt nii piiratud, et just vältides teisele tegemast valu, tihti ma seda teen.
Ometi õigemat ühiskondlikku
juhtlauset ma ei tea. Sub specie aeterni see võib olla vigane, universum on meid ehk määranud
piinajaiks ja timukateks. Mina
püüan oma taibu piirides seda mitte olla, kaugemale ma pole suuteline otsustama. Päris kindel on aga
see, et ma ei või usaldada
ometi oma püüdugi. Emakene loodus teeb ju kõik oma sihi saavutamiseks, ta võib olla toppinud selle
püüu minusse, et seda pimesi
usaldades tooksin maailma rohkem häda kui need, kes ei püüa midagi. Koguni vihavaenlast võib
usaldada enam kui “emakest”.

Seepärast on lihtsaim ja rahulikem – elu inimesel, kes käib oma ümbruses viibiva liha teed ning peab
selle harjumusi õigeiks ja
häädeks. Põlastagu vargust, vaadaku pärast ninanuuskamist taskuräti sisse ning olgu õnnelik, kui ta
kõiki tavasid teeb automaatselt.
Ta ei tarvitse iialgi taibata sedagi, et individuaalsed ning ühiskondlikud harjumused moodustavad
enamiku sellest, mis on meie oma
nii, et saame seda kasutada. Ja ta ei tarvitse ütelda Rilkega:

“Es bleibt uns vielleicht

das verzogene Treusein einer Gewohnheit,
der es bei uns gefiel, und so blieb sie und ging nicht.” /7/

Shaw seletab eessõnas saksa kogutõlkele, küllap 1911. aastast, kuidas kirjanduses aegamisi on
kadunud erinevus moralistide ja
immoralistide vahel. Nende kuldne keskmine aga olla säärane, et geniaalsed inimesed ei saa kuidagi
pooldada enam üht ega teist
ning hakkavad tundma sümpaatiat üldtavalisiks peetud väikekodanlike vooruste vastu. Kuid peagi
nad avastavad, et nende
halvustamine ning nende tingimisi kaitsemine on veel palju mõttetumad kui paistis algusel. Sest
väikekodanlased alati küll zwingen
einander diese Tugenden bis zu einem gewissen Grade zu üben oder schlimmstenfalls ihre Laster zu
verheimlichen. /8/
Aga vooruste otsijaile selgub, et needki, kes käituvad moraali suhtes laitmatult, pole ometi olemuselt
moraalsed. Nad teevad küll,
mida moraal nõudmas, aber sie sprechen und denken über ihre Tugenden noch immer wie über
Selbstaufopferung, wie
über schmerzliche Vergewaltigung ihrer eigenen Natur. /9/ Kindlasti on iga “ebamoraalne” kohanud
kümneid moraliste, kes
kurdavad, kui raske on tee, mida nemad peavad, peavad käima. Ja nad koguni kurdavad säärasel
toonil nagu oleks just seesama
“ebamoraalne” vägivallaga ja ülekohtuga sundinud neid valima selle vaevarohke ja valurikka tee.
Nemadki ju suitsetaksid,
purjutaksid ning elaksid kõlvatumat elu, aga... Kui neilt otsekohe küsida, miks nad seda ei tee, nad ei
ütle muidugi, et tahavad olla
paremiku hulgas. Neil kas pole raha või nad hoiavad raha, tahavad elada kauem või väidavad, et
inimene ei tohi alistuda oma
himudele. Keegi ei esita eetilisi põhjendusi ja keegi ei taipa, et soov koguda raha, viibida võimalikult
kaua siin hädaorus, kalduvus
tükeldada end, et oleks kellega võidelda – on ju niisamuti ainult himud! Kui nende käest jonnakalt
pärida edasi, siis ehk tuleb selline
kuulus vastus nagu see, et Jumal pole inimese suuauku loonud korstnaks. Samal moel arutelles nad
võiksid leida, et Jumal pole
mehe õlgu loonud trakside jaoks, et ta pole nõus juukselõikamisega või kartulroogadega! Kui ta ei
andnud kartuleid protoplastidele,
patriarhidele ega kirikuisadele, siis on ju päris selge, et kartuleid süüa pole vähem ebakõlbeline
toiming kui suitsetada või lasta
puurida hambaid – rääkimata koguni sellisest arhikõlvatusest nagu kunsthammaste kandmisest.

Olen sarnast juttu rääkinud sageli, olen naernud sääraseid moraliste, nöökinud Kanti ja kõiki neid
sakslasi, kes arvavad, et tegu on
eetiline ainult siis, kui inimene peab end sundima tema tegemisele. Kuid olukorra üldist veidrust ma
pole iialgi näinud nii selgelt nagu
Shaw. Alles tema toe varal on tõeline nöökimine ja seega, olukorra parandamine võimalikud. Nii
kaua, kui endataltsutamisakte kiita
ja ülistada moraaliks, on kõlblus ainult hooplemine poisikeselikkude tühiste vägitegudega.

Kahel kombel võib nüüd seda lugu jatkata: vaadelda ühiskonna veidrust ja minu mannetust. Asjaolud
näitavad, kuidas inimene on
võimetu muutma end senini, kui usub enda olevat midagi, nimetagu ta seda “midagi” mistahes nimel.
Mõlemad, moralist ja
immoralist, kaheldamatult rahul oma minaga. Moralist oleks õnnetu, kui ärkaks kunagi täiuslikuna
ega saaks enam enesega
võidelda. Immoralist aga nagunii peab end paremaks kehtiva moraali kuulutajaist. Kuid kumbki pole
veendunud, et see “mina” on
hää, pääle mõnede skisofreenikuist erandite kummaltahes pool. Moralistil on alati tegeleda
vastasjõududega “minas” ning
immoralist teab, et teda peetakse inimsoo pahemiku esindajaks. Ta seepärast ei saa ennast hüüda
hääks. Ja küllap on palju muidki
külgi, milledelt vaadelduina nad ei erine. Võibolla, nad erinevad üldse vaid selles, et üks eeldab oma
“mina” kahenäosust, teine
vaidleb vastu säärasele ühekülgsusele ja tahab uskuda üht nägu või kümmet. Et aga dualism on kõige
vähem vaevanõudev
liigitamisvõte, siis immoralist on tema vastu tavaliselt üksnes teoreetiliselt. Praktiliselt valivad
mõlemad naudingu. Üks kaklemise
iseendaga, teine kaklemise avaliku arvamisega. Kummaline on aga, et ühiskond kaklemist endaga
peab moraalseks, endatapmist
mitte. Sest oleks ju võimalik, et inimese häädus kurjust surmates peab tapma enesegi. Seegi näide
ilmestab normaalse elu
taipamiste juhuslikkust. Samuti see, et väga vähesed oskavad lahutada naudingu kaklemisest ja veelgi
vähesemad kujutella elu ilma
nendeta.

Alati on inimene see, keda ta usub endast, nii nagu leeriskäinu käitus muiste täisealiselt võrreldes
leerieelsetega, sest ta pidas
ennast täiskasvanuks. Just seepärast, et moralist end peab võitlejaks endaga, on ta alati pedant,
halvustaja, tülinorija, hõlpsalt
solvuv, kahtlustaja jne. Talle ei leidu võimalustki olla teisiti, kuigi on koomiline, et temalgi peab
olema “halbu” omadusi. Just
niisamuti ei saa immoralist toime ilma omadusteta, mida seltskond tavaliselt nimetab häädeks. Ta on
lahke, kannatlik, ei peksa keelt,
ei nõua kelleltki rohkem kui endalt jne. Võiks koguni ütelda, et oleneb otsustaja maitsest, kummat ta
nimetab moralistiks. Raskeks
igatahes läheb ütelda, kumb teeb rohkem halba kaasinimestele.

Minu meelest peaks inimene minema hoopis ebainimlikku teerada. Kaklemisevajadus ning
naudinguvajadus (sellega lootus ning
hirm) peaksid kaduma. Siis tulekski see, mida peab ideaaliks Jacopone da Todi /10/ ja iga keskaja
tõeline usklik, tahe

Del inferno non temere,

ne del cielo speme avere! /11/

Mida see aga maailmas reaalselt teeks, ei oska vist keegi seletada. Sest säärane inimene oleks ju
ebainimlik, tõesti “väljaspool hääd
ja kurja”. Ta ju valiks tegusid mingi muu kui neist tuleneva naudingu pärast ja ta ei võitleks vast
enam millegagi. Muidugi ei
meeldiks sihuke olend kellelegi, küllap immoralistidki oleksid nõus tema kõrvaldamisega. Aga ma
olen veendunud, et kunagi
tulevikus teissuguseid inimesi üldse polegi. Sest moralistid ja immoralistid on ikkagi mõlemad üpris
naeruväärsed. Ja kõige naljakam
on immoraalsus, mis püüab teha end meeldivaks avalikule arvamusele, mille vastu ta võitleb.
Seepärast ongi Lady Chatterley's
Lover nii võrreldamatult mage. Immoraalsus esindusülikonnas on igavam, tüütavam, tühisem
moraalsusest.

Aga inimene võib saada väljaspoole hääd ja kurja ainult, kui ta usub enda juba sääl olevat. Sest
naudingut eitadagi on võitlus, mis
valmistab eitajale naudingut. Minu keeles siis usk ei tähenda muud kui kolmandat suhtumisviisi,
seda, mis pole jaatamine ega
eitamine. Ja see minu meelest on ainus pääs sellest lolluse ummikust, millesse inimkond ammu on
jooksnud oma põhimõtete,
tõekspidamiste, väärtuste hindamiste ning – nöökimisi üteldes – muude taoliste väärtusetute asjadega.

See Shaw' arutlemine andis aga mulle veel muud ja hoopis vaevavamat. Kõigutas kõigiti – usku
endasse. Arvasin ju oma silmad
olevat üsna lahtised ja terased, pidasin mõtlemisvõimet ja mõlgutlevat selgekskaalutlemist võrdlemisi
suutelisteks, kuid nemad
polnud mind viinud Shaw nähtud lihtsa, silmahakkava tõe juurde, vaid olid pakkunud sellest ainult
pisikesi tükikesi. Mina ei kõlvanud
kuskile – mu võimed samuti mitte.

Kuid viga pole ainult minu sees. Inimeste “mina” üldse vaevalt tegutseb muuks kui toidu
hankimiseks. Tukuvad tavaliselt meeled,
rääkimata mõtlemisest, mis peaaegu pidevalt magab. Ja veelgi halvem – väga vähed õpivad eluaja
jooksul nägema või kuulma.
Enamiku silmad ja kõrvad ei jõua selleni. Mõtlemise võib jätta hoopis kõrvale. Ma pole kirjas ega
sõnas kohanud ühtki olendit, kes
oskaks mõtelda. See, mida mõtlemiseks hüütakse, koosneb automatistlikest nentimistest. Umbes nii,
nagu lapse tunnetamiseaktid
koosnevad sedastustest “See on laud”, “See ei ole koer”, koosnevad täiskasvanu mõtlemised sellistest
ebateadlikest otsustamistest.
Ainult väga väikesed lapsed ja naised liigutavad seejuures automaatselt kõrisõlme ja keeltki.
Behavioristide üldteooria kehtib
ainuüksi nende kohta! Kuid see ei õigusta meid mõtlemisautomatisme pidama aulisemaks või
tõepärasemaks muist automatismest.

Nii nagu inimene, sulgenud silmad, vaevalt kunagi näeb oma tuba, kuigi ta on kõike sääl ju oma
arvates vaadelnud tuhandeid kordi,
nii on tema kuulsa mõtlemisegagi. Nii nagu inimene vaadeldes ei näe üldse, vaid registreerib – ning
ebateadlikult – kas asjad on
oma tavalisil paigul ruumis, nõnda ta toimetab mõtlemist. Ta konstateerib hingelise naudinguga, et
nähted istuvad, – ütleme parem,
sitsivad, viisakalt oma kategooriais ja see, mida ta äsja kogenud, ei vii veel teda kataloogi
ümberkujundamisele! Kataloog jäägu
rahule, peremees austab teda. Aga siis – nagu säärane nägemine just on mittenägemine ja tahtmatus
näha, nõnda see mõtlemine
on mittemõtlemine ja tahtmatus mõtelda. Sest nagu nägemise oluks on avastada uut, nii mõtlemise
oluks kataloogida kogemusi üha
ümber, et avastada nendes kätkevaid seostamisvõimalusi. See, kes hellitab üht kataloogi, sarnaneb
täiskasvanuga, kes ikkagi veel
mängib nende kannidega, mis olid tal viiendal eluaastal.

Võiksin ju lohutada end sellega, et minul on ehk mõnel teisel puhul pilk selgem, sest kui inimene
hakkab vabanema automatistlikust
mõtlemisest, siis ehk hägusus ei kao kõikjalt üldse ega ühtlaselt. Aga, kui asi oleks nii, see mind ei
lohutaks, sest ma ei tea ühtki ala,
mida näeksin selgemini, kui oskaksin mõtelda nii väljaspool kataloogi.

Seegi, et mina ise ei tea, ei tarvitse olla tähenduslik, sest Shaw ka ei teadnud ehk, et tal sihukesel
puhul on nägevad silmad. Aga
tähenduslikkus seisab selles, et vähemalt mind pole mõtlemiseautomatismest vabastanud tahe
vabaneda. Ja seepärast ma ei tea
enam, millist rada pidi oleks võimalik pääseda natukenegi edasi säält, kus seisan. Ei tahaks ju ühtki
automatismi mõtlemisse.

Aga ei aita “küsimuse läbimõtlemine”, seda inimene teeb üpris sageli just automatismide
õigustamiseks. “Põhimõtteliselt” olla
levinuima kataloogimisviisi vastu tähendab ju ülinaerdavat “põhimõttelist põhimõtte eitamist”. Mine
tea, vast polegi muud võimalust
kui katsetada läbi igasuguseid “võimatuid” kataloogimisviise. Sest emakene loodus petab meid,
näidates nähteid hoopis teisiti, kui
nad on. Temale võimatu võib paljudel puhkudel viia automatismest vabamale mõtlemisele, kuigi see
esialgu paistab hullus.
Vitamiinide oletamine paistis XIX sajandi bioloogile hullus ja tema kaasaegne füüsik vihastunuks,
kui keegi rääkinuks talle valgeist
kääbustähtedest. Taoline lugu on kogemuste sidumisegagi, “võimatud” kombinatsioonid ei või olla
võimatud, sest universumis on
kõik seotud.

Kuid kõik säärasedki toimingud võimaldavad mõtlemisele ainult jõuda teatavale temale ületamatu
piirini. See esialgu toidu
hankimiseks kujunenud võime ei saa ju tegutseda eeldamata ruumi, aega, olemist ja teadvust. Kuid
anda ta suudab meile ainult
need mõisted, mis ise jäävad talle suhetatamatuteks lõplikult. Et mõistus kunagi – olgu kümnete
tuhandete aastate pärast – avastab,
kuidas funktsionaalselt üksteisest sõltuvad teised tema abstraktsioonid (nagu aine ja vaim,
tahtevabadus ja tahtemääratuse
tingimused), see on võimalik. Kuid ma ei oska kujutellagi, kuidas tema saakski viia korrelatsiooni,
ütleme, ruumi teadvusega – kui
inimkonnal ei arene tulevikus uusi võimeid.

Aga sinnani on sobiv talitada nii: on õige hoiduda rohkendamast kannatusi, kuid kaasinimesed
peavad saama mulje, et inimene ei
hooli üldse teiste olemasolust. Ei ole teist võimalust harrastada ka “väikekodanlikku” moraali, sest
ligemised ei luba seda, et üks
neist oleks “halvem” inimene, aga nad ei taha kedagi enestest “parematki”.

Kui tähti saaks pildistada sadade miljonite valgusaastate asemel tuhandete miljonite kauguseni, oleks
lahendatud palju küsimusi. Kui
me kolmandale dimensioonile suudaksime lisada neljanda, vaikiksid – meie praeguselt seisukohalt –
kõik küsimused jäädavalt. Kui
mina seda suudaksin, oleksin juhmuseni hämmastunud, taibates, kuidas sündmused kolmes
dimensioonis on asjad neljas.

Väga lihtne küll on ütelda, et 4. dimensioon pole midagi muud kui analoogiatega opereeriva
mõtlemise sepitsus, mida “pole
olemaski”. Aga lastele ja loomadele ei eksisteeri ju ka 3. dimensiooni, mille olemasolus oleme
veendunud. Pole tähtis, kuis saime
tajuma ruumi, vaevalt ilma analoogiaotsusteta. Ja, kui avastame, et universumis midagi juhtub
esemele võrdeliselt raadiuse 4.
astmega, siis r4 peab olema “midagi reaalset”, kuigi ta on meile kujuteldamatu samuti nagu sec2
kinemaatikas (kiirendust
mõõdetakse cm/sec2) või Kepleri kolmandas seaduses planeedi tiiruaja ruut. Et taibata, mis võibolla,
vast ongi, 4. dimensioon, seks
on lihtsam kui Kanti, Gaussi, Zöllneri ja Hintoni näited üks nende stiilis koostatud O. Thomase
esitatud näide.

Oletame pinna kahedimensionaalsete olenditega vajuma ruumis ja suutelise läbima ettejuhtuvaid

kehi. Siis kõik kehad muutuvad
kahedimensionaalsele sündmusteks, ja midatahes ta nende “kausaalsuse” kohta oletakski, see on
eksimus. Ütleme, pind läbib V
kujulise valguseallika. Siis vaatlejad temal näeksid kaht enneolematut “tähte”, mis lähenevad,
liituvad. Aga kohemaid see
“kaksiktäht” võtab kahaneda ja sureb olematuks... Nende meelest on midagi juhtunud valgustele,
küllap nad avastaksid põhjusegi.

Nüüd analoogselt arutelles tuleb siis, et meie maailma sündmusteahelik on rida läbilõikeid ühest või
mitmest 4-dimensionaalsest
asjast, mida läbib liikuv 3 dimensiooniga maailm. Oletame tekkimisi ja kadumisi – aga tegelikkuses
kogeksime siis ainult sama asja
eri aspekte taipamata ta enese olu. Me ei tea sedagi, kas ta on mingis mõttes igavene või mitte?
Analoogia varal üksnes võime
väita, et selles maailmas on meie ruum ja ruumilised esemed säälsete asjade piirideks umbes nõnda
nagu meie esemete piirideks on
pinnad. Kuid – me ei oska neid iial kujutella õieti. Väär on seepärast iga meie arvamus sündmuste
olu ja nende suhete kohta.
Sellel analoogial ometi on üks väga tume ja oluline paik. Kui palju meie kogemuste maailmast
tõeliselt on kolme dimensiooni kuuluv,
kui palju temast on neljadimensiooniliste asjade projektsioone? Võib ju koguni olla nii, et me ise
oleme ka mõne neljadimensionaalse
asja aspektid, läbilõiked, mis kummalisel kombel on teadlikud oma eksistentsist mõnda aega.
Võimalik, et ainult seniks kui läbilõike
valmistaja silmitseb oma tööd. Et me ise ka oleksime nelja dimensiooniga, kuid seletamatul kombel
mitteteadlikud selles, on vaevalt
võimalik, sest pole kuulnud ühestki inimesest, kes olnuks teadlik. Hinton vähemalt pidanuks olema,
sest ta ei tegelenud muude
küsimustega.

Kui me aga oleme kolmedimensioonilised “iseseisvalt”, siis pole mingit muud teed, kui tunnistada
end väga tähtsusetuks osaks
universumis. Muidugi, tahame olla enam kui nukud. Aga kui meil lastele on rahuldavad
kahedimensioonilised nukud, küllap me siis
rahuldame neljanda dimensiooni lapsi mõnd aega. Varsti nad taipavad umbes nii nagu meiegi lapsed,
et “kehaga nukud on etemad
kui va kulunud papitükid”. Ja meid siis koheldakse ka nagu pappi: põletatakse, visatakse prügikasti
või pannakse pööninguile. Meie,
kasutamisel olevad nukud, jutustame aga pööningulviibivate geniaalsusest ja mitte laste
sentimentaalsusest.

Mõtelda neljandast dimensioonist julgevad ainult matemaatikud ehk hullud. Normaalne usklik ja
ateist on ta vastu. Mõlemale on ju
inimene kosmoses keskse tähtsusega. Kui aga neljas dimensioon eksisteerib, on harilik inimene
koguni ehk putukast ülearususelt
ees. Sest putukas võib olla mingi oleva projektsioone ja inimene ainult kolmedimensionaalne
papikild. Kuitahes “teaduslikultki”
ateist mõtleks, olen kogenud ta harilikult olevat antropotsentrilisema Gen 1 autorist. Selleks ta jääb
koguni siis, kui tunnistab, et ei
tea mingit taoteldavat sihti endale, oma järglastele, inimestele üldse mitte. Kõigest hoolimata on ta
veendunud inimese õiguses ning
suutelisuses käskida kosmost “tulevikus”. Kui ta võtaks ette veenda oma väärtuses lähimatki tähte,
siis astudes kilomeetri sekundis
ta a Centauri juurde jõuaks 1,28 miljoni aastaga. Kuule ta samas tempos astuks 100 tundi, päikesele 4
3/4 aastat. Kui inimene
elaks 700 aastat ja lendaks 100 km/sec, ka siis jõuaksime vaid natukene üle poole käidud teest a
Centauri juurde. Kuid inimene on
muidugi eriti hästi valmistatud ette universumi valitsema. Tal on ju kõht lõugadega, ühes kaenlas
inglise tekstiilkaupadesse mähitud
pommikene, teises kuulsa teaduseingli Darwini teosed, mis kogu kosmosele selgitavad, et ainult
inimene o n seatud isandaks – oh
ei, Nature on tema arendanud Issandaks lõputusse universumi. Lõplikust oli indogermaanide
kapitalistlikule ahnusele liiga vähe juba
Giordano Bruno päevil.

Kui ateistil aga on usklikule tarvis näidata, et pole materiaalset – veider küll – taevast ega
orgaanilisest ainest Jumalat, siis ta
muidugi sellealasest broðüürikesest õpib pähe vastavad andmed a Centauri kohta!.. Puha teadus,
ennäe! Aga need arvud
tähendavad ta igalikus elus talle just niisama pisut nagu Mäejutlus usklikule.

Sihuke ateist on mulle koguni vastikum kui D. H. Lawrence. Tuleb teine oma positivistliku ülbusega
immutatud sitast inimest
pakkuma kosmose tippsaavutiseks. D. H. Lawrence vähemalt selle häbematusega ei tule toime.

Ta teab oma broðüürikesest sedagi, et kui arvata Maa vanuseks 30 aastat, siis inimkonna eaks siiani
tuleb 11 1/2 päeva. Aga ta on
päris kindel, et viimase minuti – 180 meie aasta, kestel on (!) avastatud kõik tõed, mis jäävad
muutumatuks ka pääle meie Päikese
surma. Ateistil muidugi on järglasi – Darwini tõotust mööda – aga selle 30 aasta vältel, mis veel on
antud Maal elule, ei ole nendel
võimalik avastada ühtki tõde enam. Kahest minutist on jatkunud kõikide saladuste seletamiseks
hoolimata kiriku vastupanust! Ja
täiesti kindel on muidugi, et aastal 1 951 000 neljandast dimensioonist üks õige järglane mõtleb
sama, mida ta aapapa teadis aastal
1951. Kuidas tohikski Loodus oma ettenägelikkuses lubada meie lastelapsi ületama meid? Siis poleks
ju õigust enam! Muidugi,
ikkagi inimkond areneb, sest – teadus on seda avastanud! Aga keskmisele ateistile see tähendab, et
kiriku vastupanust hoolimata
on meie järglasil aina rohkem süüa ning aina rohkem võimalik kulutada aega söömisele ning
paratamatult järgnevaile aktidele, kuni
on käes Haeckeli ja Co ideaal, eine Verbindung der unentbehrlichen Ernährung /.../ mit ästhetischen
und geistigen
Interessen. Haeckel küll näib arvavat, et see monistliku usundi haripunkt on juba saavutatud.

Aga minu jutt ei meeldi, ei võigi meeldida, usklikule ega ateistile. Kui oleksin ainult uskmatu, aga
olla ka agnostitsist! See, kes ei
pea juhtunuks lugu ujuva kirvega, võib muuta meelt. Ja see, kes ei usu W. C. sisse pühapäevase
monisti kombel – jah, temagi võib
unustada, et seesinane asi eksisteeris juba e.m.a., kui ta juhtub nägema mõnd senistest esteetilisemat
ning vaimsemat. Aga midagi
pole teha sellega, kes ütleb, et inimkonna siiani kogutud tunnetused ei väärigi nimetamist. Midagi
pole sellega teha, kes on päris
veendunud, et inimkond iialgi ei tunneta tõde. Vähemalt mitte enne, kui ta on ületanud mõtlemise
praegused eeldused.

Kas neilgi tunnetavail tulevikuinimesil on kannatusi, kesse teab? Võibolla, nad suhtuvad neisse
teisiti? Sellest piisab ehk juba
mõnedele täna, meist, kes oleme lollid lapsed. Ehk oleme siiski midagi neljadimensioonilises
mõrudas maailmas ja meie aru polegi
antud meile tõe tunnetamiseks? Vast ta on ainult kaitsekork, et tõevälk meid ei tapaks? Võibolla see,
milleks oleme määratud, on
kohutavam kõigest, mida tunneme kannatusteks? Kindlasti teame vaid, et oleme rumalad ja meie
tähtsad probleemid on lapsikud.
Kõik üle selle on oletus.

Sisukord Järgmine peatükk

KOSMOSEST JA KTISISEST *

John Donne – see anglikaani vaimulik ja luuletaja (1573–1631) – 1618. aastal ühes jutluses kirjeldab
inimese elukäiku kui kitsast
vangikongist ümberkolimist suuremasse vangikongi ja ühtlasi surmamõistetu viimisena
hukkamispaigale.

“Meie oleme enne sündi kõik väga kitsas vanglas, oma ema üsas, meie oleme ahistatud vangid kõik.
Kui me sünnime, siis sünnime
maja piirides, vangid ometi, kuigi müürid on laiemale läinud. Kogu meie elu ei ole muud midagi kui
minek hukkamispaigale, surma.
Aga kui te mõtlete, kas on iialgi nähtud üht inimest magamas hukatute vankril vangla ja
hukkamispaiga vahel? Kas keegi magab?
Kuid meie magame kogu aeg ema üsast hauani. Meie ei ole iial täiesti ärkvel, vaid veedame oma elu
ühe või teise ulmaga.
Tavalisim nendest on see: ma võin ju ellu jääda samuti. Mispärast mina pean surema, teine inimene
võib enne mind surra.”

Tema arvates on vahe surmamõistetu ja omaarust surematu kodaniku vahel ainult selles, et see, keda
hukkamisele viiakse, on
ärkvel, aga keskpärane inimene lohutab end igasuguste illusioonidega ja uinutab end nende
illusioonide oopiumiga. See võrdlus on
väga vana ja selle kohta on väga palju mitmeti formuleeritud jutte ja mõistukõnesid, kõik nad
tahavad öelda ainult seda, et inimese
elu on lootusetu ja kasutu endauimastamine, et mitte mõelda surma peale. Pilt on iseenesest väga
palju kordi ja mitmes suunas
muudetud. Kaks pääsuunda ma mainin siin, aga neid on muidugi rohkem. Üks on see, mis seisab
alguses Barlaam ja Joasafi loos.
See on see lugu, et üks inimene põgeneb, sest teda ajab taga hullunud elevant ja siis kukub ta kaevu
ja jääb pidama ühele põõsale,
mis kasvab kaevu seinas ja kui ta kaevu põhja vaatab, siis sääl on üks tuliste lõugadega lohe teda
ootamas. Üles minna ta ei saa,
üleval ootab elevant ja all on lohe. Ja kui ta põõsast vaatab, siis ta näeb, et selle kallal närib kaks
hiirt, must ja valge, ja põõsa juured
on väga lahti. Aga põõsa küljes on väga palju marju ja põõsa pääl on mesilaskärgi. Inimene võtab ja
hakkab marju sööma ja võtab
mett juurde ja unustab täiesti ära hiired, elevandi ja lohe. See on mõistukõneks inimese elu kohta ja
kui ma seda lapsena lugesin, siis
oli ta mu meelest kõige õudsem kõigist lugudest, mis mõeldavad, sest sääl ei olnud jäetud inimesele
ühtegi lootust. Ma ei saa ka
pärastpoole aru, kuidas seda saadi üldse keskajal kasutada jutluses eksemplumina. Seisab ka Capua
Johannesega Directorium
Vitae Humanae's /1/ see ja säält kaudu on ta Euroopas väga tuttav lugu, keskajal. Ma ei tea, kas teist
keegi on teda enne kuulnud
või lugenud. Selle loo järgi ei ole ühtegi lootust. Lugu ei saanud algselt muidugi nõnda olla. Ta pidi
kuidagi teisiti olema. Mihuke see
lugu algselt oli, selle üle võib vaielda. Aga see pole tähtis. Tähtis on praegu siin, et sellel lool ei ole
mingisugust lohutust, sääl ei aita
nimelt see, kas inimene oma patte kahetseb sääl põõsal olles, kas ta jätab need marjad söömata ja
mee võtmata, mida seletati
jutlusis elurõõmudeks ja lõbudeks, milledega inimene unustab oma saatuse. Kas ta seda teeb või ei
tee, tema saatus on ühesugune.
Hiired närivad nagunii seda põõsast, nagunii on lohe all ja ülesse ei ole mõtet minna, sest üleval on
ka oht ees. Niisuguse õudse loo
võib filosoofiliselt täitsa rahulikult kirjutada. Nagu näiteks Tillich kirjutab. Võib tõestada meie
ajalise olemise juhuslikkust.
Juhuslikkus on see tõik, et meie eksisteerime selles ajaepohhis ja mitte mingis teises. Meie saame
alguse juhuslikul silmapilgul. Ja
meie oleme täidetud kogemustega, mis kvaliteedi ja kvantiteedi suhtes on ka juhuslikud.

On võimalik tõestada ka meie ruumilise olemise juhuslikkust, et me oleme sellel paigal siin ja mitte
kuskil mujal. Ükskõik kui suur
see paik siin võiks ka olla ja selle paiga võõrana tunduvus hoolimata tuttavlikkusest. Saab tõestada
meie reaalsuse juhusliku loomu,
selle reaalsuse, mille pääle meie vaatame, kas see võiks olla teistsugune. Et ta nõnda on, on
juhuslikkus. Seetõttu tekib meis hirm
oma ruumilise olemise üle. Siin on võimalik tõestada ka kausaalsete suhete juhuslikkust, milledes
meie oleme. Niihästi mineviku kui
ka oleviku suhtes, nende saatuse seikluste suhtes, mis tulevad maailmast ja nende meie enda
sügavustest tulevate mõjude suhtes.
Juhuslik ei tähenda selles nidekonnas mitte kausaalselt determineeritut, vaid tähendab, et meie
eksistentsi determineerivad põhjused
on ilma lõpliku vajaduseta. Nad on antud, neid ei saa tuletada, aga nad on juhuslikud ja meie oleme
juhuslikult pandud kogu meie
kausaalse nidekonna juhuslikkuse sisse. Juhuslikult need määravad meid igal hetkel ja juhuslikult
viskavad nad meid meie viimasel
hetkel sellest nidekonnast välja. See kõlab väga süütult muidugi. Tegelikult on see sama hirmus lugu
nagu Barlaam ja Joasafi lugu
mõistukõne. Ka see tähendab, et pääsemist ei ole. Vastupidise näiteks võib võtta kaks hoopis erinevat
asja. Üks on Kierkegaard'i
kuulus hanejutlus, mida te ehk kõik teate, ja teine on Becheri laul Dachaust, mida te ka võibolla
teate. Mõlemad väidavad, et on
olemas relatiivne pääsemine. Kierkegaard'il on ju see: “haned võiksid lennata”, aga need haned, kes
kirikus vaikselt pääd
noogutasid, kui räägitakse hane lendamise võimest, need tapetakse mardipäevaks. Aga mõni hani
olevat siiski ära lennanud. Nii et
lootust on. Becheri Dachau laulus on see, et kui inimene oleks põgenenud, siis tal oleks lootust, aga
et ta seda ei tee, siis ta jääb
lootusetuks (koonduslaagris teatav rühm arvab, et kõik ettevalmistused nende mahalaskmiseks on
ainult komejant, viimane nendest
peab naljaks isegi seda, kus SS meestele antakse käsk püssid palge tõsta). Nendel juhtudel päästmatus
sõltub sellest, et inimene
Kierkegaard'il on liiga väikekodanlik, ta lihtsalt ei viitsi oma pääsemise pääle mõtelda, või Becheri
laulus ta on nii sõgestunud, et
usub oma enda õigust ja maailmakorra õigust nii kindlasti, et ta peab timukat mingiks naljategijaks.
Aga mõlemas nendest on ometi
öeldud, et mingisuguse pääsemise võimalus sellest saatusest on olemas. Nüüd võiks öelda, et kas siis
surm oleks olemas, kui
inimene ei usuks surma tõelust? Et teised elusolendid on surelikud, siis ei saa surma maailmast välja
seletada ja kõik filosoofilised
lohutused on endapetmised. Materialismis käib ju lohutus nõnda, et surma üldse pole olemas,
mateeria on igavesti liikuv. Niikaua
kui inimene on olemas, surma ei ole ja seepärast öeldakse ka, et entroopia seadus ei kehti, sest
entroopia seaduse kehtimisel oleks
lõpuks surm ikkagi olemas. Nii et on taandatud igaveseks liikumiseks, siis surm kaotab selles mõttes
mõtte, et ta on igavene
seismine. Võib leida teisigi vahendeid surma olematuks rääkimiseks. Aga ometi, kui te nad üle
mõtlete, keda nad lohutavad siis?
Kui Barlaam ja Joasafi lugu algselt nõnda lõppes nagu ta budismis võis olla, et kõik on illusioon, siis
on ka selge, et seal ei saa ka
üksikisikut olla, vaid ainult üks defineerimatu midagi, mis on iseenda jaganud näiliselt väga
mitmesugusteks indiviidideks. Siis oleks
terve maailm mingi olendi katse iseennast lõhkudes indiviidiks kogeda või midagi teha. Muidugi on
siis surm ja kogu maailm,
sellisena nagu ta on, illusioon. Säält võiks veel ühe sammu edasi minna ja öelda, et kogu kosmose
ajalugu on kellegi unenägija
võibolla õudne unenägu.

Keegi ei ole teinud sellist ilusat raamatut, kus oleksid sees kõik faktid ja mõistukõned, milledega elu
on kunagi võrreldud või
kirjeldatud tema pagedust, elu raskust või tema tarvetust. Aga kui selline raamat olemas oleks, siis
arvatavasti ilmneks, et kõikide
võimalike asjadega on seda elu võrreldud ja võrreldud nii rängalt ja veenvalt, et tundub imelik,
kuidas inimkond üldse veel alles on.
Sest ka siis, kui elust ei kõnelda nagu mingist kasvatuslaagrist nagu sakslastel, mille ees seisab Jedem
das seine ja jedem das
seine tähendab, et igaüks tapetakse selles laagris, elu ka mitte võrrelda tapamaja õuega, kus mõned
inimlojused lihunikule tõhusat
abi osutavad kaasinimeste tapmisel, et kerjata endale vähemat karistust või pikemat elu, kui võrrelda
ainult kooliga, kus Jumala
loodud inimene peab täielikumaks saama Jumala meele päraselt elades, ka siis jääb elu hirmsaks
nagunii. Sest kui te seda kooli
hakkate nõnda võtma nagu pilt nõuab, siis selles koolis kasvatatakse õpilase kesiseid võimeid ainult.
Ja ükski teoreetik ei saa teha
selgeks meile, milleks need võimed pääle surma peaksid inimesele vajalikud olema, mis ta eluajal
siin on omandanud või mispärast
teises elus Jumal vajab inimese käest just neid asju ja mitte ühtki muud. Üks juudi rabi Nahman2 on
selle kohta pika loo kirjutanud,
kuidas kõik täidavad ainult ühteainsat käsku. Üks võtab ühe ja teine teise käsu ja arvab, et tema on
täiuslik. Nõnda, et ka koolipilt ei
selgita ega õigusta inimese elamist kuidagi, sest me ei näe, et inimene elades oleks kuidagi
täiuslikumaks saanud. Ta sureb väga
sageli väga näruselt. Teisi sõnu: elu ei saa võtta ettevalmistusena millegi tuleva jaoks.

Veel armetum on materialistlik endalohutus, et elu on ainult selleks, et oleks lapsi ja need lapsed
võiksid areneda raasuke
kaugemale ja lapselapsed veel kaugemale ja ükskord tuleb isand Messia aeg, kus kõik on täiuslik.
Sest selle seletuse viga on selles,
et kui teatakse, missugune see Messia aeg on, siis miks ei teostata neid asju praegu, kui teatakse.
Võibolla, just kõige
eesrindlikumaks peetud toimingud kahjustavad selle sihi saavutamist. Just need takistavad arengut.
Nii et mõlemal juhul on asi
raske. Kui inimene teab seda, mida ta ootab tulevikust, siis peaks ta seda suutma praegu teha, ja kui
ta ei tea, kuidas ta siis seda
teab, et ta üldse tuleviku tekkimiseks kuidagi on kasulik. Siin on ühelt poolt keskmine kristlane, kes
räägib elukoolist ja keskmine
materialistlik positivist, kellele indiviid on tähtsusetu ja kellele on oluline messiaaeg. Sest see, mis
positivist ootab, on Messias. See
on tervenisti üks eshatoloogia, ainult ta on sekulariseeritud. Kui te nad mõlemad võtate, minu meelest
on nad mõlemad vigased.
Viga on nähtavasti selles, et keegi ei anna endale aru õigupoolest, mida ta ootab. Kas selles - tulevat
maailma kristlane või selle
partitsipatsiooni kaudu messiaajastu õndsust oma laste sees. See on tegelikult täpselt sama, mida
lootsid juudid enne Kristust käske
täites, et nende lastelastes nemad võtavad osa isand Messia ajast. Inimene võib muidugi kirjeldada
väga meeleolukalt ja värskete
värvidega või teatavate vormelitega, mida ta igatseb, aga kui ta neid vaatlema hakkab, siis ta kahtleb
nendes: kas ma ikka igatsen
neid? Kui ta peab vormeleid seletama, siis läheb asi veel raskemaks. Sest kui keegi peab seletama,
mis asi on Jumala riik või
Jumala lähedus, mis asi on inimlik täiuslikkus, siis on täiesti kindel, et neile mõistetele seletaja annab
siinpoolse või praegu kehtiva
sisu. Tähendab see, mida ta ootab, on siiski midagi praegu võimalikku. Ja kui ta ei saa midagi oodata,
mis praegu võimalik ei ole,
kuidas ta siis seda tulevikus võiks saavutada pääle surma või oma lastelaste kaudu. Ta ei teagi, mis
see on, mida ta tahaks. Nii, et
ka sel kombel ei ole pääsu. Kui inimene hakkaks aru saama, võib olla, et siin on üks pääs: et inimese
päästab see igatsus, mida ta
kunagi ei ole sõnadega formuleerinud, aga mis on talle nii selge olnud, et ta on selle suutnud
unustada. Ja võibolla, et ta pääle surma
saab just selle – selle ainsa asja, mis ta tõeliselt on tahtnud ja mille ta mingil põhjusel on täiesti
unustanud. See võib olla vahel väga
tühine asi, aga mul on inimesesse niipalju usku, et igal inimesel on eluajal olnud vähemalt üks hetk,
kus ta tõesti midagi õiget on
igatsenud. Sest kui te hakkate õndsust kujutlema sellisena, nagu kirik või riik on ta ette dikteerinud ja
kirjutanud, siis see ei ole
midagi muud kui olemasoleva jätkamine. Olemasoleva jätku ei saa olla seepärast, et kui see võimalik
oleks, siis surma ka ei oleks.
Surma mõte kaoks sel puhul täiesti ära.

Siin võib nüüd mõelda, et sellest segadusest pääseb siis, kui korralikul kombel elu ja surma võtta
konjugeeritud suurustena, öeldes,
et elu ei saa defineerida ilma surmata ja surma eluta. Kui igavene elu oleks olemas, siis ei teatakski,
et elatakse igavesti. Inimene
peab teadma, et elu olemas on, ja seepärast peab surm ka olemas olema. Nõnda umbes argumenteeriti
juba vanades müütides ja
argumenteeritakse praegugi, aga see argumentatsioon on minu meelest ka vigane. Sest elus olend ei
tea midagi surmast, teab vaid,
et surm olemas on ja kahtlane, kas surnu midagi elust ka teab; võibolla ta teab ainult, et elu olemas
on. Õigupoolest ainult see, kes
väga lühikest aega on olnud rängalt haige, võib kuidagi kujutella mõlemat korraga: mis asi on elu ja
mis asi on surm. Aga see, kes
on väga rängalt haige olnud, ütleb, et ta on soovinud surma, kuna midagi hirmsamat ei või olla kui
see haigus. Ja kui te siis edasi
küsite, mis asi on elu, siis öeldakse, et elu ilma haiguseta pole mingi elu. Sest kui elu ilma haiguseta
oleks, siis ei peaks keegi
tervisest tõeliselt lugu. Ja nõnda tehakse kõigi asjadega, mis inimese elus kuidagi koormaks on. Alati
öeldakse: need käivad elu
juurde lihtsalt seepärast, et inimene peaks lugu selle vastandist. Kui aga lugu on ise niisuguseid asju
täis, kaotab surm elu
vastandina mõtte, sest elu iseenesest nende vastanditega, mis tas olemas (valu ja rõõmuga) ütleks ära,
mis elu on. Surma poleks
vajagi. Surm ei oleks siis loogiline paratamatus elu kirjeldamiseks. Samuti teine viga sellel
arutamisel on minu meelest, et kui surm
ja elu paratamatult kuuluvad kokku, siis on arusaamatu, miks elu ülistatakse ja peetakse väärtuseks.
Miks räägitakse alati elutungist
ja endasäilitamistungist ja surmahirmust, ja kuigi konstrueeritakse neile vastandid – eluhirmu ja
surmatungi, siis igaüks, kes neid
sõnu kasutab, tunneb neid sõnu kasutades, et need pole samal pinnalgi. Ja õpetatakse siis rahulikult,
et igal elusolendil, juba igal
loomal vähemalt, on hirm surma ees nagu inimesel. Aga kui te seda asja mõtlete, siis päris kindel on,
et jänes ei karda surma, kui
koer ta järel jookseb, vaid jänes kardab koera. Ja loom, kes valu pärast karjub, ei karju mitte
seepärast, et ta surma kardab, vaid
see on valutegemisele reaktsioon. Inimese surmahirm elab nagu krooniline haigus, vahel on ta
akuutne ja need komplikatsioonid,
mis sellest haigusest jäävad, õgivad inimese pikkamööda tühjaks. Ja seepärast minu meelest nn.
surmahirmu ja surmatungi vahel
pole üldse vahet. Inimesel on see haigus – seda ta kardab ja armastab – seepärast, et ta ükskord on
enesele öelnud, et elusolendil
peab olema surmahirm. Ja seepärast minu meelest tuleks õigupoolest küsida, kas inimesel on üldse
olnud surmahirmu ja kas üldse
praegugi on inimesel hirmu surma ees? Mina arvan, et inimene surma ei karda, inimene kardab
hoopis midagi muud. Nimelt: surm
võtab tema käest viimase võimaluse täita oma lootusi, oma ideaale, iseendale püstitatud ja täitmata
jäänud norme. Seda inimene
kardab, et need kõik võiksid täitmata jääda.

Surm surmana ei ole inimesele iialgi kole selles mõttes nagu arvatakse. Ja ainult selles mõttes, et
inimene kardab, et ta iial ei
saavuta omi sihte, võib kõnelda eksistentsihirmust. Sest ka siis, kui surma ei oleks, see hirm jääks
ikkagi alles, kuigi seda hirmu
tuleks väljendada teisiti. Kui te mõtlete – surematus iseenesest ei anna täiuslikkust; seda täiuslikkust
ei anna ta iialgi, mida me
tahame, mida igatseme. Seda ju Bernard Shaw ütleb “Metuusala” lõpus, et inimene ei jää rahule ka
sellega, kui ta elaks 300 000
aastat – ka see on puudulik. Puudulikkuse põhjus on ilmne. Seda üks USA luuletaja sõnastab nõnda,
et inimene kogeb ju, et ta
tunnetus on nii tinglikult antud talle, et see sõltub tunnetaja enda tingimustest ja elust. Ja seetõttu
saab sellel tunnetusel olla ainult
relatiivne väärtus. Nii et, kui inimese aparatuur oleks tüki maad täiuslikum praegusest, surematus ei
kaotaks tal ikkagi nn.
eksistentsihirmu. Sellepärast, et ta teab, et on veel suuremaid täiuslikkusi võimalik, ja tema neid
iialgi ei saavuta. Mujal maailmas
väidetakse vastupidi: primaarne on surmahirm: iga elus asi kardab surma ja alles sellest tuleb see,
mida nimetatakse
eksistentsihirmuks. Ja minu arvates teeb seal eksistentsifilosoofia ja nn. kristlik normaaldogmaatika
selle vea, et eksistentsi on
pandud sõnastama kaks mõistet kokku, mida ei tohi identifitseerida ja mida seal kogu aeg
samastatakse. Neid asju ma nimetaksin
parema sõna puudumisel: ktisis ja kosmos. Ktisis on Dasein ja kosmos on Sosein. Esimene on Jumala
antud, või kui te nn.
teaduslikult tahate kõnelda, siis “looduse antud” ümbrus, milles inimene võib liikuda, mis aga väga
vähesel määral on ainult
muudetav. Kosmos on aga see kord, mille inimene on loonud: kultuur, ajalooline piirkond, milles
inimesel on väga raske liikuda, mida
aga võiks põhimõtteliselt päris hõlpsasti muuta. Neid kahte asja ei saa täiesti lahutada ega täiesti
samastada. Sest kosmost ilma
ktisis'eta olemas olla ei saa. Ktisis ilma kosmoseta on mõeldav, kuigi raske on öelda, mis ta oleks.
See on sama probleem, mis
filosoofias, kui teile öeldakse: substants ja kvaliteedid, – siis on teil säärane tunne, et te substantsi
ilma kvaliteedita saate kujutleda,
aga kvaliteeti ilma substantsita on võimatu kujutleda.

Nii on ka sellega siin. Ja siin on nüüd minu meelest eksistentsialistid ja eksistentsialistlikud teoloogid
teinud kaks ränka viga:

1) nende eksistentsihirm sisaldab ühtaegu hirmu kosmose ees ja hirmu ktisis'e ees;

2) ktisis ja kosmos on tõstetud samale hierarhilisele tasemele (astmele), ehk teisi sõnu: ka kosmos on
Jumala loodud.

Kuidas sellega aga lugu on, kui te hakkate tõelust vaatama, selle saate siis üsna ruttu kätte, et nõnda
ta ei ole. Hirm külma ees on
inimesele kaasa sündinud, aga hirmu selle ees, et inimesel tuleb külmetada (tal pole raha, et osta
kütust või rõivaid), see on
inimesele peale sunnitud, seda ei ole Jumal loonud ometi. See sõltub ainult korrast ja olukorrast,
milles inimene peab elama.
Ja praeguses ühiskonna struktuuris ei tarvitseks keegi külmetada ja karta külmetamisvõimalusi. Ja
nõnda on lugu mu meelest ka
võitlusega olemasolu eest. See käib samasse kategooriasse. See ei ole võitlus ktisis'e eest, vaid see on
võitlus
selle kosmose, selle Sosein'i eest. Inimene tahab säilitada endale teatavat eksisteerimisviisi või seda
eksisteerimisviisi teha endale paremaks. Seega ei võitle ta üldse olemasolu eest, vaid mingisuguse
“nii-olemise” eest. Aga selle on
enamik inimesi suutnud ära unustada ja väidab rahulikult, et võideldakse ikkagi olemasolu eest.

Ühes metalingvistika raamatus on selle kohta ilus näide. Sääl nimelt püütakse konstruida igasuguseid
maailmavaateid ja
arvutatakse siis, mihuke keele struktuur peaks vastama sellele maailmavaatele. Ja siis üks mees teeb
seal ettepaneku kujutella
niisugust struktuuri, milles perekonna kodune kasvatus on niisugune, et lapsesse istutatakse maast
madalast võitlusprintsiip ja
endarõhutamisprintsiip. Siis küsitakse, mismoodi mängud sellele lapsele peaksid meeldima.
Eeldatakse muidugi, et talle ei meeldi
säärased mängud, kus on koostööd, vaid ainult võitlusmängud. Ja kui üks sellises perekonnas
kasvanud laps leiutaks mängu, mis
ainult mängu lõbu pärast on, ilma võitluseta, siis teised leiaksid, et sellel mängul pole mõtet, see on
tühine. Ja selle perekonna
filosoofia võiks viia nii kaugele, et teda võib formuleerida, et eksisteerimine on ainult reacting
against – reageerimine millegi
vastu. Säärasele inimesele ei saaks üldse eksistentsi seletada millekski muuks. Selle asja kurb lugu on
see, et need kaks meest, kes
selle perekonna välja mõtlevad ja arutavad, mihuke peaks selle keel olema, need ei taipa ise, et nad
kirjeldavad normaalset
Lääne-Euroopa perekonda. Kui te mõtlete, mis siis eksisteerimine on, see on reageerimine millegi
suhtes, millegi vastu. Kui nende
käest tahetakse mingit muud seletust, siis nemad ei oska öeldagi, kui nad selle on ära öelnud. Nende
võitlus olemasolu eest ja hirm
olemasolu eest on mõlemad õieti kosmose-hirmud ja võitlus teatava kosmose eest. Teine viga on, et
kosmos olevat Jumala loodud.
See on eksistentsialistide põhieeldus ka. Kuigi Uues Testamendis on öeldud, et ärge armastage
maailma ja seal seisab: “kosmos”.
Seda lauset on ju üldse tõlgendatud valesti kogu aeg, et see tähendab kas loomade või taimede
põlgamist, tähendab ktisis'e
põlgamist, ja ometi ei ole seda üldse seal mõeldud. “Kosmos” on kreeka keeles korrastatud maailm.
Teisi sõnu: ärge armastage
seda maailmakorda ja muud ei midagi. Ja see maailmakord ei saa olla Jumala ilmutus ega Jumala
looming. Muidugi kui nõnda
öeldakse, siis võib inimene rahulikult öelda, et tema armastus on Jumala loodud; igasugune armetus
looduse ees ja armetus
ühiskondlikku korda muuta. Ja seetõttu paistab see väide, et ka Sosein on Jumala loodud, väga
teotsentriline – kõik on Jumala
tehtud. Aga see argumentatsioon läheb sealt veel edasi, sest kuigi öeldakse, et Jumal on kõikvõimas,
öeldakse samas, et Jumal ei
saa midagi muuta ega tohigi. Kõik loodusseadused on samuti muudetamatud nagu ajaloolise arengu
seadusedki. Ja Jumal ei tohi iial
nende vastu toimida, sest Jumal ise on igavene kord. Kui Jumal nendes midagi muudaks, siis läheks
ju kahtlaseks otsemaid Jumala
kõikteadmine ja Jumala kõikvõimsus. Kui nõnda argumentida, siis saame me ilusa käsuusundi ja
käsuusundis – olgu ta juutlik või
kristlik – ei ole Kristusel kohta ega ole lunastust. Sest niisuguses maailmas – milleks sinna Kristust
vaja on? Ainuke võimalus,
kuidas teda praegu sinna kristlikku käsuusundisse sisse tuuakse, on see, et seletatakse: Kristus tõi ühe
parandatud eetika. Ja ometi,
kui kuulutatakse seda Kristuse toodud eetikat vahel suure uudisena maailmas, mida enne pole olnud,
see on Jumala armu ilmutus
esimest korda, siis järgmises lõigus seesama autor väidab, et ta ikka ei ole midagi uut, vaid see on
Jumala ürgilmutuse kordamine,
mis nimelt enamiku inimeste juures on kaduma läinud. Ja kui te vaatate seaduseusundeid, siis just see
kaotsiminek on kõigis
seletamata. Näiteks Vanas Testamendis pole üldse kirjeldatud, kuidas polüteism tekkis, ei enne
veeuputust ega pärast veeuputust.
Mis moodi inimene taganes ainujumaluse usust? Kuidas inimene sai eksida kõrvale sellest teooriast,
mille Jumal alguses andis?
Kristlus on aga lunastususund ja seepärast ei saa üldse öelda, et ta on toonud midagi Sosein'i, sinna
kosmosesse sisse uut, vaid see
on uue kosmose tegemine, vana kosmos on mööda läinud Kristusega ja peaks tulema uus. Vana aga
püüab end iga hinna eest
säilitada. Ja vana on end püüdnud säilitada ja suutnud säilitada ligi 2000 aastat. Ja nüüd ei ole sellel
vanal muud midagi enam teha
minu arust, nüüd ta peab väitma, et ta kosmos on Jumala tehtud. Seetõttu saab muidugi öelda, et
teatav kosmose vorm, see, milles
me praegu elame, meie ühiskondlik kord, ongi jumalik. Ja Jumal on siis loonud praeguse ajaloo,
loonud igavese aja eest ja igavesti
kestvana. Inimene on muudetamatu, Jumal on ta sääraseks teinud, inimene on juba niisugune,
ükskõik kas ta on siis pärispatu tõttu
saanud kõlbmatuks, et ta peab oma kaasinimesi füüsiliselt või psüühiliselt sööma, või et ta on
algusest pääle sündinud
võitlusinstinktidega kaasinimeste vastu ja ometi teab iga inimene seejuures, et see ei tarvitseks nõnda
olla, seda võiks muuta. See
vastuolu toob selle Lääne-Euroopa kultuuris tavaliseks saanud mõttetuse hirmu, tühjuse hirmu. Me
teame, et see kosmos, mis
olemas, ei kõlba kuskile, aga meile öeldakse, et ta on jumalik. Meie teame, et ta muudetav oleks, aga
meie teda muuta ei saa. Ja
siis öeldakse koguni, et see mõttetuse ja tühjuse tunne, mis siis inimest haarab, isegi see on Jumala
loodud; et inimene peab
niisugune olema. Peab tundma, et ta kuskile ei pääse ja et ta midagi teisendada ei saa.

Ja ometi tunnistavad teadlased, ausad ja korralikud teadlased, nagu astronoom Shapley, /2/ kes ei ole
põrmugi mitte kristlane,
materialist ta ka ei ole (meie tahame selleks pidada), ütleb rahulikult, et loodusseadused on ka
inimese muudetavad – teatud
piirideni, praegu. Ainult need kosmose seadused siis nähtavasti enamiku inimeste arvates on
kangemad veel kui looduse seadused.
See on sama, mida Rapoport /3/ nimetab, – et inimene on teinud omale niisuguse kultuuri, mille
teatavad osad on tehtud hästi ja
teatavad osad nii algelised, et nende algeliste vigade all variseb see kultuur kokku. Ja algeline on,
nagu Rapoport nimetab, selles
ühiskondlikus korras suhe varade jaotamisele ja hügieeni-teadmiste rakendamine tegelikkusse.
Midagi ei ole sellest teostatav, mis
juba tegelikult olemas on. Niisuguses olukorras peab inimene paratamatult tundma, et elu on mõttetu,
tarbetu, tühi ja asjatu. Ja siis
on, nagu Lääne-Saksamaal üks ameeriklane kauni näidendiga toime tulnud, mis on - väga
sügavmõtteline. Näidend kestab 22
minutit ja selle aja jooksul on laval kolm inimest urnides, ainult pead on väljas ja räägivad segamini
üksikuid sõnu ja poolikuid fraase.
Kui 22 minutit on möödas, hakkab sama uuesti pääle, täpselt sama moodi. Sellega on tõesti öeldud,
et see olemine on mõttetu. Aga
kui te küsite, kas see on ktisis või on see kosmos, siis minu meelest ei ole sääl midagi muud öelda,
kui et see on kosmos. Inimene
ei ole nõnda loodud, et ta nõnda peab olema. Ja meie ju teame ometi, et lunastatu kohta kehtib non
posse peccare, /4/ s.t. see on
enne lunastust. Seega on ka lunastatule kehtetuks tehtud senise kosmose paratamatus ja iga kristlane
teab või usub, et see inimese
endine olukord kuulub kosmosesse, millest ta on lunastatud.

Ja inimese endine olukord ei ole Jumala loodud, vaid inimese enda tegevuse tulemus. Kui te vaatate
Uues Testamendis seda, siis te
näete, et jüngrid väga tahtsid senist maailmakorda säilitada, kus oleksid valitsejad, armulised isandad
ja kõik säärased asjad. Ja
Jeesus ütleb (Mk 10, 42–45) neile midagi hoopis muud: “Kes teist kõige ülem tahab olla, see olgu
kõikide teenija”. Inimese kosmos
praegu ja võibolla ka inimese suhe loodusega oleksid juba praegu täiesti teistsugused, kui ükskõik
missugune kristlik ühiskond oleks
selle lause võtnud juhtmõtteks. Sest kui kristliku inimese ülesandeks on iga teist inimest teenida, siis
ehitaks ta sellist osadust, sellist
organismi, milles ta ometi jääks täisealiseks indiviidiks, sest ta teeks seda teadlikult. Aga seda ei ole
maailmas kunagi kuskil
juhtunud, et üks suurem kogu kristlasi oleks hakanud nõnda elama. Seda on väga väikestes rühmades
juhtunud ja need rühmad on
saanud ikka kuidagi otsa, mitte nende eneste süü tõttu. Sest inimkond on tahtnud 2000 aastat säilitada
neid eelkristlikke
institutsioone ja kuulutanud nad Jumala looduiks ja öelnud, et see armetu inimesenatuke ei tohi ometi
Jumala loodud asju kuskil
muuta. Ta peab ainult meelt parandama, aga maailm välja – peab jääma nagu ta on. Kuigi ta ise on
sellest maailmast tulnud,
maailma suhtes ei ole tal mitte midagi ütelda. Seda sai 2000 aastat teha, aga paraku ei lähe see asi
nõnda edasi. Ükskõik kuidas
tahes tahetakse ühiskondlikku korda seletada ajalooliseks paratamatuseks ja ainuõigeks, keegi ei usu
seda enam, sest teine kord
kõrval, mis erineb nii palju, et otsemaid võiks küsida: mispärast siis see teine on vale ja see on õige –
mis õigusega seda siis
öeldakse? Naeruväärne on, kui seda janti tahetakse faðistlikul kombel edasi mängida. Martin Buber /
5/ on päris õieti ütelnud Hitleri
kohta, et Hitleri käitumine iseenesest tähendab seda: ei ole mõtet vaimu katsuda teostada avalikus
elus. Ja seda meie teha ei taha.
Samuti talitavad Oxfordi lingvistid-filosoofid ja need mehed, kellest ma teile ükskord rääkisin. Need
mehed eeldavad, et tõde on küll
olemas, aga ega me teda kätte ei saa. Me elame selles raamis, mille meile ainus keel maailmas,
inglise keel, on andnud. Katsume
nõnda elada selle inglise keelega, et me ränku vigu ei tee ja mingisugust pääsemist meil ei ole
temast. Ja kui te siis tuletate meelde
seda kurikuulsat diskussiooni selle üle, et mis asi on Obrigkeit, kus Dibelius väitis, et DDR-is Pauluse
sõna üldse ei kehti, et
inimene peab valitsusele kuulekas olema, sest see ei olegi Obrigkeit. See ajab lihtsalt naerma, sest
selle taga ei seisa ometi midagi
muud kui katse Lääne-Euroopa ühiskondlikku korda seletada ainsaks Jumala meelepäraseks ja
ainsaks loodusele vastuvõetavaks.
Tähendab, on ainult üks kosmos, mis on Jumalale meelepärane.

Märkus: Dasein'i sees võib olla mitu Sosein'i, selles see asi on. Kui Jumala panete pidevalt looma,
siis loob Jumal ka praegu uusi
ühiskondlikke kordi. Aga seda nad ei usu. Kristlane võib öelda silmakirjatsevalt: mis me selle üle
mõtleme, küll Jumal hoolitseb
kiriku ja inimese eest ja küll ta juba ükskord saab paremaks ja patutumaks, kuigi see tõenäoliselt on
võimatu, või nagu
materialistid-positivistid ütlevad: küll loodus juba ise hoolitseb selle eest, et see asi edasi läheks.
Ainult sinna juurde lisavad need
näiliselt väga targad inimesed alati, et see kõik jäägu meie päevil nii nagu ta on, meie ei taha midagi
muuta – meie midagi teist ei
taha. Minu meelest on silmakirjatsemine seepärast, et Jumal on ju maailma loonud, kuhu me selle
maailma oleme jätnud? Mispärast
peaks siis see Jumal veel selle maailma eest hoolitsema, kus ta olnud on.

Ka seda fakti katsutakse igatmoodi olematuks seletada. Öeldakse näiteks, et Kristus tuleb teist korda.
Ja teist korda tuleb ta siis
muidugi jumalikumalt ja võimsamalt ning siis inimesed ei saa teda enam tappa ja ta muudab
maailma. Nii et juutide messiausk on
kuidagi jälle kaudselt tagasi toodud. Või siis teine võte seda olematuks teha on öelda, et Kristus on
puhtalt väljaspool aega olend,
üks katke ajas. Või vastupidi, et ta oli lihtsalt inimene. Ja kummalgi puhul ta meile kuidagi abiks olla
ei saa. Kui ta täiesti väljas on,
siis ta ei saa abiks olla ja kui ta on täiesti inimene, kuidas saab siis üks inimene teist aidata? Aga
nagu ma /ka juba/ Buddha
tetralemma puhul ütlesin, et tathagata't /6/ ei saa sõnastada selle maailma terminitega, – see tähendab
ometi seda, et selle
maailma terminoloogia on väär, mitte seda, et see olend ise meile midagi ei ütleks. Seepärast, et
Lunastaja on meile näidanud, et
meie terminoloogia ei sobi tema väljendamiseks, oleme meie kohustatud oma terminoloogiat
parandama ja mitte ütlema, et
Lunastaja on ka selle terminoloogia teinud. Lunastus ei ole ikkagi midagi muud kui lunastus
normaalsest tervemõistuslikust
kosmosest ehk patust. Lugu ei ole halb ainult selles, et meie ei ole rahul oma kosmosega, mis me
iseendile oleme teinud, sest meie
oleme tegelikult niisama palju süüdi kui vanemad põlved. Lugu on niikaugel praegu, et ka meie suhe
ktisis'ega on vale, just selle
tõttu, et meie suhe kosmosega on vale. Kui te hakkate inimest objektiivselt vaatama, siis inimene on
objektiivselt vaadeldes üks
kasutuim olend ktisis'es. Aga inimesega on nii, nagu Austria kirjanik Schwab ütleb, et inimene on
ohtlikeim maapinna kiskja.
Inimene on kõige suurem looduse katastroof, mis üldse kunagi on maapinnal eksisteerinud. Ta on
kahjur massilise paljunemise
olukorras, maa naha surmav tõbi. Selle haiguse all surevad mullad, veed, õhk, kogu elus maailm.

Lugu on tõesti kurb, kui te igasuguseid teateid vaatlete, mis inimesed on maaga teinud ja mis nad
veel edasi võivad teha. Ja mis nad
on teiste elusolenditega teinud. Sest varsti on lugu nõnda, et on ainult teatavad lojused maailmas ja
teatavad taimed. Inimese
olukorda võib võrrelda nn. kõrgemate, sotsiaalselt elavate putukate ning sipelgate või mesilastega. Ja
tõenäoliselt näitavad
tulevased avastused, et vahed nende ja inimese vahel on veel väiksemad kui seni arvatakse. Võibolla
jääb ainult see vahe üle, et
kõik need putukate liigid on ikkagi organismid ja inimkond koosneb ühiskondlikest kujunditest. Sest
termiidid ja sipelgad on ikka
harilikult ühe isa, ühe ema, aga inimkonnas ei ole nõnda. Võibolla, et see ka kunagi suudetav.
Igatahes pole mingit õigust rääkida
individuaalsusest ühiskonnas. Eriti kaob see õigus siis, kui need kaks asja – ktisis ja kosmos –
samastatakse. Inimeste
individuaalsed erinevused ühiskonnas on vist palju väiksemad sipelgate omadest. Sipelgate suhtes on
kindlaks tehtud, et nad
individuaalselt erinevad, kuigi ei tohiks erineda inimeste arvates. Ja kui inimest vaatleks keegi, kes ei
ole inimene, siis ta vist ei leia
niigi palju vahesid, kui inimene leiab sipelgate vahel. Võibolla kiviajal inimene oli indiviid, kui
inimesi oli vähe ja igaüks pidi omaette
midagi olema. Praegu on kaunis selge, et individuaalsusest ei saa olla juttugi. Inimene on täieline
ühiskonna produkt, selle kosmose
produkt. Seda on assotsiatsioonitestid juba tõestanud. Whorfi koolkond ja minu meelest ka Jungi
kollektiivne alateadvus, need kõik
on samad asjad. See tähendab seda, et kultuurivorm on absoluutne, lõplik ja ainus tegur, mis määrab
indiviidi. See ei määra üksi ta
käitumist, vaid ka seda, mida ta usub, mida ta taotleb, kuidas ta taotleb. Inimene võib kujutada end
indiviidiks ja ometi ta seda ei ole.
Sest ka siis, kui mõni indiviid on kuidagi muretsenud endale võimaluse osa ühiskonda ükskõik kas
raha või ideede kaudu alistada, ka
siis on ta osa sellest. Inimene on nõnda siis ikkagi üks vabrikutoode, mida valmistatakse seeriaviisi
valuvormides. Ta on normitud,
sest ta on tarbetu. Mingisugusest vabast tahtest rääkida inimese juures on iseenese petmine, sest ka
need kaks alternatiivi, mille
vahel inimene tavaliselt leiab võimaliku olevat valida, need mõlemad alternatiivid on selles kosmose
struktuuris antud. Seetõttu ei
ole kumbki vaba. Ja kui inimene leiab mõne telos'e, siis sõltub see ühiskondlikust korrast. Ja viimati,
niisama nagu sipelgad, on väga
vähe võimalust ütelda seda, et inimene õpiks midagi ajaloost, kogemustest. Ajalugu ei ole inimest
mitte millekski õpetanud. Ta ei
võta õppust ajaloo käigust ka siis, kui ta seda oskaks. Tõenäoliselt on nõnda, et tulevikus on hõlpsam
seletada inimest loomade järgi,
keda on võimalik vaadelda, kui inimese järgi loomi. Sest inimesest on viimati palju vähem teada kui
loomadest. Looma
psühholoogiat on hõlpsam teha kui inimese psühholoogiat. Muidugi me võiksime lõpuks leppida
sellega, et ka sipelgad ja termiidid
on Jumala loodud. Kuid on üks ränk vahe siin: meie võime ometi öelda, kuskohas on sipelgad
kasulikud ja kellele kahjulikud, aga kui
me hakkame inimest vaatlema, siis ei ole midagi parata. Me ei leia kohta, kus me oleksime
mingisugustele teistele olenditele
kasulikud. Mitte ühte olendit looduses ei ole ainuüksi iseendale. Seepärast, ega see väide nii
naeruväärne olegi, et inimese elu või
ktisis'e mõte ei ole muud kui looduse valitsemine, alistamine ja hävitamine ja Jumal või Loodus on
inimese nõnda teinud juba. See
on teatavasti öeldud juba Gen 1, 28. Kui selle üle loete, siis peate tunnistma, et inimkond ei ole
sellest pääle midagi juurde õppinud.
Sääl on ainult üks samm natuke teine: inimene peab valitsema kõikide lojuste üle, mis maapeal
liiguvad, sinna hulka on pandud
teised inimesed ka. See ehk on kogu edusamm. Muidugi see jutt kõlab hirmus, kui inimene ütleb, et
inimene on olemas selleks, et
loodust alistada, valitseda ja hävitada. Siis ta muidugi vabandab ennast ja ütleb, et ta on ikkagi
looduse muutmiseks olemas
maailmas, s.t. et ta ennast despoodist ülendab kasvatajaks. Aga kui te hakkate mõtlema, kas inimene
on looduses midagi muutnud,
siis peate tunnistama, et ei ole tehtud ühtegi uut loomaliiki, mitte ühtegi taime, mis ei oleks inimesele
endale kasulik ja et inimene
maapinnal saaks paljuneda. Inimene on end ainult natukene paremini ja mugavamini sisse seadnud,
et aina uued miljonid inimesi
võiks maapinnal hävitama hakata. Ja kui ka inimesed masinaid konstruivad, nende otstarve on ikkagi
vaid hävitamine. Ja keegi ei
küsi seejuures, millise moraalse õigusega ta teeb kõiki neid asju ja mida peavad järgmised põlved
temast mõtlema. Inimene võib
rahulikult lugeda näiteks seda, et iga päev 1000 ha põllupinda erosiooni tõttu maailmast kaob või et
DDR-is ei ole enam võimalik
põllupinda suurendada, vaid see pidevalt kahaneb liiklusteede ja asulate kasvades. Või et veeuputus
ähvardab DDR-i, on vaja kaks
korda niipalju vett, kui olemas on, aasta jooksul voolamas. Kõik need ei ärrita inimest põrmugi.
Inimene laastab edasi ja loodab, et
tulevikus midagi paraneb. Muidugi on üks suur lootus see, et mereveest saab heeliumi hakata tegema,
tähendab vesinikust heeliumi
tegema, kui see ükskord käes on. Selleks on ainult vaja 50 miljonit kraadi kuuma. Ja kui see reaktor
ükskord töötab, siis töötab ta
pidevalt edasi. Ainuke asi on, kuidas seda 50 miljonit kraadi esialgu isoleerida?

Selle kallal tehakse praegu palju tööd ja see on inimkonna esimese järgu mure, eeldusel, et inimkond
üldse on nii mõistlik, et ta
endale mingisuguse tuleviku lubab jätta. Tõenäoliselt mõtlesid saurused ka nõnda ja Jumal läks
saurustest mööda. Muidugi võite
mõelda, et kui see Gen 1, 28 oleks väga tähtis Jumala Sõna, et inimene selleks maailma on loodud,
siis Jeesus oleks võinud ka kord
seda tsiteerida. Aga kui Jeesuse suhet loodusega vaatlete, siis ei ole Jeesus kunagi öelnud midagi
taolist. Ja kui oleks pidanud Vana
Testamenti oma suhete õigustamiseks tsiteerima, siis ta oleks arvatavasti võtnud Gen 2, 15, kus on
öeldud, et inimene on selleks, et
seda pälvida ja valvata. Vana Testamendi eshatoloogilised lootused kogu aeg eeldavad, et tuleviku
maailm on aed. Ei ole kuskil
prohvetites seda lootust, et maailm on puupüsti inimesi täis ja kõik loomad, kõik on ilusasti
hierarhiliselt korrastatud ja orjavad
inimest. Seda pole kuskil öeldud. Igaüks elagu oma viigipuu all või midagi taolist.

Ja seegi suhtumine ktisis'ele on tingitud sellest, et kosmos on väär. Elule on antud üks mõte: elu mõte
on loodust valitseda ja
loodust muuta. Või nagu kokkuvõtlikult öeldakse: loodusseadusi tunnetada selleks, et neid oma
kasuks rakendada. Kui kosmos ei
ole selle eeldusega ktisis'e suhtes, siis muutub sääl muidugi ka kõik. Niikaua, kui inimene ütleb, et
kõik on õige, mis olemas on,
nagu seda juba vanasti ratsionalistid väitsid, et Jumala maailm on hästi tehtud, kõik on õige nii, nagu
ta on. Siis tuleb alati meeles
pidada, et selles väites on üks suur viga sees, sest selle kosmose kohta “on” üldse ei kehti sellessamas
mõttes kui ktisis'e kohta.
Ktisis on muidugi õige, sest ta on väljaspool inimest. Aga kõik, mis on inimese tehtud, selle kohta
võib kahelda, kas see on õige.
Kust võtab inimene üldse selle julguse öelda, et tema teeb midagi õigesti, seada end Jumalaga ühele
tasemele. Kui Jeesus isegi
ütles, et üks on ainult õige ja hea, see on ainult Jumal. Inimene iialgi mitte.

See, et meil on eksistentsihirm, see ei tõesta midagi ktisis'e kohta, vaid ainult kosmose kohta.
Eksistentsihirm on hirm, mida meie
kaasinimestele ja kaasinimesed meile oma nii-olemise kaudu valmistavad. Et meil selle ees hirm on,
see näitab, et need on
roimarlikud seadused kosmoses. Sest kui nad seda ei oleks, siis ei tarvitseks neid karta. Küsimus on
nüüd selles, kumb on siis
rohkem süüdi, kas need darvinistid, kes väitsid, et see hirm on loodusseaduslik või need teoloogid,
kes väidavad, et Jumal oma
mõõdetamatuses, oma hääduses ja halastuses vaese patuse inimese vastu on talle pannud igaveseks
pääle non posse non
peccare, millest ei ole iial lunastuse lootust. Sest see fatalistlik elufilosoofia, mis enne Kristust
antiikmaailmas valitses, on täpselt
seesama, mis praegune eksistentsifilosoofia, mille kohta Prastly võibolla täie õigusega ütleb, et see
on faðismi filosoofia. Meil on
hirm ja meil on hirm nende institutsioonide ees, mida on teinud eelmised põlved ja meie ise. Ja siis
on täiesti ülekohtune, kui me
selle vangla kohta, milles me hirmu tunneme, ütleme, et see on Jumala loodud, meie ei ole seda
endale teinud. Või kui inimene
ütleb, et need piinamisjuhised olevat Jumala poolt, mida ometi keiser Karl V lasi koostada oma
monarhia tarvis. Meie jaoks on
ainult üks seadus teatavasti, üks käsk, mis ei ole ema käsk Uues Testamendis. See on selline käsk,
millel ei ole Sosein'iga, selle
kosmosega, midagi tegemist, sest kosmose kohta on öeldud: ärge armastage seda maailma, mina olen
maailma (kosmose) võitnud.
Seepärast võib rahulikult öelda, et sellele inimesele, kes lunastust tunneb ja et lunastus on, sellele ei
ole olemine enam mõttetu. Sest
ta ei ela enam kosmoses.

See inimene minu meelest võib täiesti rahulikult surra, kui ta suudab kosmosest väljas olla; või siis ta
suudab kosmosele mõtte anda,
mis inimest või kristlast rahuldaks. Siis inimene võiks surra, öeldes, et ma olen olnud ori, halb
sulane, aga ma olen teinud, mis ma
pidin tegema. Ma ei ole teinud muud, mida ma pidin tegema, ma olen ühe sammu edasi läinud,
niipalju, kui minu jalad kandsid.
Inimese elu pageduse ja asjatuse üle on väga palju räägitud juba siis, kui inimene veel ei osanud
kirjutada. Ja kui kirjutada juba
osati, siis kirjutati ka kohemaid sellest. Ometi ei kirjutatud iialgi tõepoolest ktisis'e kohta, vaid selle
kosmose kohta. Juba Sumerist
on säilinud näiteks üks kirjutis, kus seisavad järgmised sõnad: kaks meest vaidlevad ja üks ütleb siis
teisele: “Miks sina ütled mulle,
et mul ei ole tulevikku? Minu tulevikki just nagu sinu tulevikki, ei ole rohkem midagi kokku kui tuul.
Mis on siis tõepoolest rikkus,
mis on siis tõepoolest perekond? Minu tulevik täpselt nii nagu sinu tulevik on kokku tuul. Ja mis
tõepoolest on rikkus, mis tõepoolest
on perekond? Sina ja mina kokku ei ole muud midagi kui tuul.” Need kaks asja, mis siin võetud, need
mõlemad kosmosest. Ja
seepärast inimene kurdab. Aga kurtmise sisse harilikult ei küsita. Kui inimene taga otsib mõttekust,
kui ta ei taha olla tarvetu, siis
mis mõte sellel on ja mis mõte võiks olla sellel, kui üks arenemisfaas, üks kosmose aste ajaloos,
kuulutatakse nii kõrgeks, et see
peaks surematu olema? Milline ühiskondlik kord on nii väärtuslik, et teda tuleks pidada igavesest
ajast igavesti? Ja mida peaks
Jumal peale hakkama nende surematutega, kes on ka lihtsalt, saksa terminiga schlicht und einfach,
surelikud, – kelledest ometi
igaüks teab, et need inimesed võiksid areneda edasi, kasutadas oma instrumentaariumi vähemalt
paremini? Kui see keskmine
inimene oleks surematu, milleks peaks Jumalal neid vaja olema? Ja siit ei tulene muud kui väide:
seal, kus inimene on veel ikka
ühiskondlik lojus, kui ta oma võimalusi ei ole tunnetanud kõiki ja ei kasuta neid, ta peab olema
surelik, sest muidu oleks üks
ühiskondlik kord, üks kosmos, kõigi oma institutsioonidega ja seadustega surematu, igavene või –
jumalik. Aga see on nonsenss.

Kui te näiteks mõtlete seda, milline oli inimene aastal 963 ja kui te nüüd peaksite ütlema, et inimene
aastast 963 on ajaloo
lõppsaadus Euroopas, siis tagantjärgi ei nõustuks keegi sellega. Kuhu siis tema jääb? Kuid 1963. a.
inimene miskipärast usub
sedasama alles, et tema on see Jumala viimane sõna maailmas. Temast kaugemale enam keegi ei saa,
järgmised põlved peavad
kordama teda. Ja seesama kord, mis tema ühiskonnas on, peab kehtima ka järgmiste põlvede ajal. Kui
te seda mõtlema hakkate,
siis muutub see väga naeruväärseks. Mis õigusega nõnda tahetakse? Ja ometi inimene tahab nõnda.
Praegu on muidugi asi palju
hullem kui ta oli selle eelkristliku, fatalistliku astroloogilise filosoofia ajal. Sest selle puhul inimesed
veel lootsid, et midagi muutub.
Indiaanlaste usundi terminoloogiaga üteldes – Suur Moondaja on tulemata alles. Ja Suur Moondaja
võib tulla. Aga praegune
inimkond peab tunnistama siis, et ta on sattunud eelkristlikku ajastusse tagasi ja elab veel suuremas
lootusetuses, sest ei saa iial olla
pääsemislootustki. Ja need targad inimesed, kes seda õpetavad, need muidugi väidavad, et budismi ja
kristluse ajalugu ise juba
tõestab, et mingit võimu kosmose vastu inimesel ei ole. Sest kui nendel oleks olnud, siis oleks see
kosmos ometi muutunud ja ometi
ta pole muutunud. Juudid võivad ikka veel loota Messiat, kes kõik moondab. Ei ole muud vaja teha,
kui tunnetada, et Jumal on
tõesti maailmas olnud. Ja Jeesus on ikkagi tõde, tee ja elu. Kuigi me teame, et paljudel kristlastel on
seda lauset juba häbi öelda.
See on ainult üks vormel, mis midagi ei tähenda. Minul seda ütelda häbi ei ole, aga ma ei oska
kunagi võibolla seletada, mis
tähendab see, kui ma ka tahaksin. Aga et inimkond seda tunnistada ei taha, siis tuleb välja niisugune
kaunis kurioosne lugu:
inimkond meelsamini hukkaks iseenda, et tõestada seda, et tema kosmos on ktisis. Et tõestada:
inimene on juba ükskord niisugune,
et tema ennast muuta ei saa. Meie kujud ja vormid on juba kord niisugused, et me ei saa neid mingil
kombel teisendada. Ei saa
panna midagi paremat nende asemele, sest paremat ei ole olemaski. Inimene on patune ja oleks
Jumala solvamine Jumala käest
paluda, et ta muudaks inimkonda. Selle tulemus on muidugi viimati, et valge tõug peab iseenda maha
tapma maailmas, et tõestada,
et maailmas teist kosmost ei saa olla kui valge oma. Teisi sõnu: valged eelistavad kogu inimkonna
tegemist maapinnal kasutuks ja
mõttetuks episoodiks, selleks, et tunnistada, et nende püha kosmos, nende ajaloolis-ühiskondlik kord
juba 2000 aasta eest oli
võidetud. Keskajal oli üks kuulus lause: fiat iustitia pereat mundus – saagu õigus, mingu hukka
maailm. See oli vanal ajal
hooplemine, sest keegi ei saanud maailma hävitada. Tänapäeval ta ei ole enam hooplemine. Tol ajal
juba oli kahtlane, kas ükski
iustitia on nii palju väärt, et tema pärast maailma hävitada. Kas sabat on nii palju väärt, et tema
pärast, tema pidamise pärast
inimkonda maha tappa, kõiki neid hukata, kes sabatit ei pea õigel juutlikul päeval. Praegu on lugu
sellest küljest veel hullem. Keegi
ei oska enam öelda, mis see iustitia on, mille pärast peab maailm hukka minema. Mis asi see kosmos
on, mis on selles
maailmakorras nii väärtuslikku, et tingimata peab säilima ja selle nimel tuleb kõik hävitada? Kui
inimese käest küsida, kes seda
ütleb, siis kui ta omaette mõtlema jääb, siis ei jää tal vahel ikkagi muud üle, kui tunnistada, et selle
kosmose väärtuslikud asjad on
väga tühised, need on näiteks mõni keel. Teatav keel peab saama ainuüksi valitsevaks maailmas. Või
siis teatav orjastamise
süsteem kõigi tema paragrahvidega. Nende asjade pärast, et need kehtima saaksid, on parem maailma
hävitada kui nende
süsteemide ainuõiguse eest võitlemast loobuda. Mingu terve maailm hukka, kui see õige ei ole, mis
mina tahan: ma näitan teile. Kui
te nõnda sõnastate, ja seda võib veel hullemini sõnastada, siis see olukord mõjub päris koomiliselt.

On olemas väga lõbusaid naljandeid inimeste rumalusest ja tuimusest. Võibolla jutustatakse 10 000
aasta pärast koolilastele
kilplaste lugude asemel, milledest nad siis nagunii midagi aru ei saa, lugu valgest inimkonnast, kes
2000 aastat sõdis Jumala ja oma
mõistuse vastu, sest ta oli oma lapsemängud kuulutanud jumalikeks. Loodetavasti on 1000 aasta
pärast lapsi. Ja kui neid on, siis on
võimalik, et koguni mõned lapsed sellist juttu ei usu: niisugust asja ei saa ajaloos olnud olla, et
inimesed nii rumalad on olnud, see on
väljamõeldis. Igatahes on võimatu kujutella, et inimkond elaks aaastatuhandeid selles kosmoses ja
ikkagi veel räägiks seejuures, et
ta usub arengut ja Jumala halastust, mida see põlv ise ei taha vastu võtta. Seepärast, et temas kehtiv
kord on ju Jumala või
Looduse poolt predestineeritud, niikaua kui Jumal ise seda ükskord muudab. Darwin on ju
ennustanud, et võitlus olemasolu eest või
võitlus kosmose teatava korra päälejäämise eest läheb aina halastamatumaks. Ja viimati tekib sääl
niisugune olend, keda Shaw on
nöökinud selle tuleviku kirbuna, et üks kirp ei ole nii rumal lootma, et tema selle loodusliku arengu
tulemusena kasvab niisuguseks ja
niisuguseks. See on väga tagasihoidlik, see Shaw pilt tuleviku ideaalist, sest vanatestamentliku
darvinistliku puritanismi ideaal ei ole
mitte kirp, vaid sarnaneb pigem kiskja saurusega.

Kiskja saurusega on lugu nõnda, et kiskja saurus ei jätnud järglasi ja ei suutnud enam areneda
ühekski teiseks lojuseks. Ja kui
inimene võtab selle sauruse omale eeskujuks, siis saab ta enamasti otsa nagu sauruski. Teisi sõnu: kui
inimkond tahab tõestada, et
inimkond on ainult episood maailma ajaloos, siis saab ta seda hõlpsasti teha. Selleks on vaja ainult
praegune kosmos kuulutada
ainuõigeks ja selle nimel kõik hävitada. Võibolla see peab nii olema, sest ka sama küsib: kas 1000
aasta pärast on olemas inimesed
või kalad? Selle küsimuse vastab ta iseendale nõnda: 1000 aasta pärast võiks öelda, et praegustes
tingimustes on inimkond olemas.
10 000 aasta kohta ei oska keegi midagi ennustada. Aga kalad on tõenäoliselt ka 10 000 aasta pärast
veel alles. Kalad olid siis ka
olemas, kui saurused elasid, ja enne saurusi ja võib olla, et kalad elavad ka peale inimest. Aga ainult
siis selle pärast, kui inimene ei
taha aru saada, et ta on muudetav ja ta peab muutuma. Kui ta seda ei usu ja seda ei tahagi, siis
võibolla üsna varsti inimkond saab
otsa. Mitte ainult sellepärast, et mingi aatomisõda ta hävitab, aga need muud, millega inimkond
tegeleb, need hävitavad ühelt küljelt
ta elamisvõimalused maapinnal, toitumisvõimalused. Teisest küljest, kui inimkond tõesti kätte saaks
selle 50 miljonit kraadi kuuma,
kas inimkond on selleks silmapilguks vaimselt nii kõrgele arenenud, et ta oskab seda üldse kasutada?
Kas siis ei hukku kogu maa
ühe juhusliku õnnetuse läbi?

Sellega näib siis öeldud, et lunastus on olemas ikkagi. Kierkegaard'il ja Becheril on siiski õigus:
mingi tee välja on. Ei ole nõnda, et
kuskil muutust pole. Ja minu meelest on päris selge, et inimese kosmos oleks teistsugune kui..., siis
suur osa sellest, mida
nimetatakse eksistentsihirmuks, oleks otsemaid kadunud. Aga – kelle võim seda muudab?

Sisukord Järgmine peatükk

PECCAVI ET PASSUS SUM, PLURA ADHUC PASSURUS * /1/

Iga vahe tekkimisel on algus. Aga see pole vist iial öeldav absoluutsena. Teda näib vahel mitu, vahel
üksainus. Iga üksainus
sisaldab kõik mõeldavad muudki. Laps lehitseb pildiraamatut. Laps osutab kõike sõrmega ja küsib:
mis see on? Teine laps
osutab ja nimetab tuttavaid asju ja pöörab edasi pilte. Mõlemad ehk tundide kaupa korrutavad asjade
nimesid omaette. Hoiak
erineb ometi. Jääb erinema ka siis, kui neid seinapiltide varal õpetatakse omandama nimetusi ning
jutustama asju ning sündmusi.
Hoiak jääb erinevaks igavesti, kuigi vähemus peab kohanema püüdma enamusega, et teda ei
hävitataks. Enamus väga harva,
väga-väga harva tuleb mõttele, et võib-olla on teistsuguseid. Vähemus usub siiralt, et kõik inimesed
on nõnda nagu tema.
Vähemuse elu kulub kannatusele, pidevale kogemusele, et teised ei ole nõnda, ja pärimisele Jumalalt:
miks nad ometi on teisiti?
Kulub omasuguste otsimisele, keda ehk on üks kümnetuhande pääle, kui niigi palju. Küllap siiski
rohkem kui valgeid vareseid. Sest
valge vares eladeski ei näe teist valget varest. Inimene teab vähemalt, et teisi temasuguseid on, kuigi
ta neid iial ei näeks. Aimab
mõnest raamatust vähemalt. Aga see ei päästa teda.

See on minu mõtlemise ja vaeva viimne rahu. See on mu viimane tunnetus: Enamus ei ole mingi
inimliku vahendiga
pööratav. Vähemus on hävitatav. Enamus ei ole kuidagi muudetav just seepärast mitte, et ta on
olemuselt muutumise
vastu. Sest enamus on see normaalne, õige, moraalne, tervemõistuslik, väärtuslik inimene, kelle
tunnused umbkaudu on järgmised:
kogu ta maailm, tema mittemina on mõisted, nimetused, sõnad, mis tema on andnud. Tema ei
armasta midagi ega kedagi muud
peale iseenda, ka siis mitte, kui ta räägib armastusest. Tema ei näe, ei kuule, ei aisti, ei taju, ei tunne,
ei mõtle, ta ainult rakendab
õpitud mõistete süsteemi. Tema jaoks ei ole midagi lõpmatut, tingimatut – absoluutset pääle tema
enese mina. See mina võib
olla vahel näiliselt suurem, olla tema perekond, elukutse, klass, rahvas. Näiliselt suurem, sest tema ei
tunne end nende osana, vaid
vastupidi, neid ta tunneb suurenenud minana. Selle olemisviisi korrelaadiks on väga suur aktiivsus
välja ja täieline passiivsus enda
suhtes. Ta kummardab ennast ka siis, kui ta ütleb end kummardavat Jumalat. Sest väärtuslikuks saab
mis tahes ainult siis, kui tema
sellega tegeleb, nimetab seda.

Jah, teie ütlete, et ma liialdan. Kurb on see, et ma ei liialda. Kurb on see, et enamus tõesti on nõnda.
Et erineb ainult üks
kümnetuhandest. Kõige kurvem, et enamuse ainus reaktsioon vähemuse suhtes on: sind ei ole, sest
sind ei tohi olla, ma sulle
tõestan, et sa ei erine jne. Sest vähemus ei arutlegi mingi väärtusprintsiibi alusel. Ükski valge vares ei
pea end väärtuseks, ta ainult
on teisiti. Aga enamus on täiesti heitunud ja nõutu iga näite puhul, mis ei mahu ta mõistestikku,
tundugu ta uus või suur, sest need
terminid ütlevad antud juhul sama. Ometi see nõutus ei arene kummardamiseks, vaatlemiseks ega
rõõmuks. See nõutus tahab
kaotada ennast! Emb-kumb: ta otsib oma sõnastikust nimetuse, mis tavaliselt on ekslik, otsib nähtele
klassi või liigi, millesse see
nähe siiski ei kuulu. Või ta eitab selle nähte olemasolu, möödub temast mingi fraasiga – nagu “fui”,
“ma ei mõista” jne.
Nendesamade fraasidega on see uus mõistetud surma. Tema on tunnistatud võimatuks,
vastuvõetamatuks, kasutatamatuks,
väärtusetuks jne. Tegelikult ei ole enamus iialgi nõutu, ta on alati kahe jalaga oma süsteemis, mida ta
suvatseb nimetada tõeliselt
tõeliseks reaalsuseks ehk eluks. Ja see on korraldatud väärtustamisprintsiibi alusel, see on igavene ja
lakkamatu hinnete andmine,
mõistete ehk sõnade koordineerimine, võrdlemine, rühmitamine. Enamusele on juba maast-madalast
kõik selge, kõik antud, kõik
tunnetatud. Ta hangib kibekiirelt omale põhimõtted, tõekspidamised ja arvamused, mida ta iial ei
muuda ega taha muuta. Tohib küll
vaielda, kuidas seda hoiakut maailma suhtes nimetada, aga sellelgi küljel kõik terminid tähendavad
ühte ja sama. Ta olemus on
väärtuste-eetika, mida mõnel pool peenutsedes nimetatakse eetoseks. Ta olemus on utilitarism ehk
pragmatism. Tunnetamine on
nähete õigesti nimetamine, nende kasulikult korralik kataloogimine. Tunnetatud on mis tahes nähe
või asi alles siis, kui on selgitatud,
milleks seesama on kasutatav inimese praktilises elus, võitluses olemasolu eest. Kui on selgitatud
selgelt välja, mis on sellesama
väärtus. Hinne ise on kindel, igavene ja lõpmatu. Ajas ja ruumis.

Minevikust need inimesed ei hooli. Surnud on neile rämps, sest nad ei suuda kujutella, et keegi
inimene elas enne nende
vanavanemaid. Tulevikust nad mõelda ei taha, sest nad ei suuda mõelda, et midagi pärast neid võiks
muutuda. See võime puudub
neil nii täiesti nagu mõnel inimesel võime näha rohelist-punast. Olevik on nende arust seepärast ainus
ja haripunkt, et nad elavad
selles. Nemad on ületamatult täiuslikud. See endakindlus on vähemusse kuuluvale inimesele peaaegu
võikalt lapsik. Enamusele ei
ole. Sellele ta on normaalne inimlik hoiak. Ta on endakindel kaheldeski, endale etteheiteidki tehes.
Sest alati ta lohutab end sellega,
et mina kahtlen, mina, mina. See julgus ei lahku temast hetkekski. Aga muidugi, väärtusprintsiibi
pärast: hädavajaline on
tunnustus, hädavajaline on kehtimine. Iga inimene nendest tahab “panna end maksma”, tahab
lugupidamisavaldusi, nõuab astet oma
süsteemi hierarhiaredelil. Tunnustus on talle igapäevane leib ehk oopium. (Nõrgamõistusliku võib
kiiduga meelitada töötama end
surnuks). – Nagu nad ei hooli minevikust ega tulevikust, nagu need värvingud neile ei eksisteeri,
nõnda puudub neil ruumgi. Ei ole
neil Maad tervena, kosmos nende arust on võimatu, mille dimensioone nad kujutella ei saa. Nende
bioloogilisel minal ei ole jaksu
selleks. Teda nad tüütavad nagu ignoreerides uusi asju. Või siis vastupidi: nad on täiesti veendunud,
et kogu lõpmatus ja igavesti
pidevalt muutuvas universumis kehtib igavesti seesama süsteem, mille õnnelik omanik on nende
mina. Täpselt seesama süsteem
nendesamade hinnetega. See, mis meie Karlakene oma Siegheillehre esimeses trükis pakkus AD
1859, /2/ ei kehti üksnes
Victoria-aegsel silmakirjatseval Inglismaal, vaid Andromeeda udukogus ja kõikjal mujal. Püüdke
kujutella sadu miljoneid
valguseaastaid, mis nende jaoks ei eksisteeri ajana ega ruumina.

On tõesti nõnda, et nende kõik meeled on ütlemise orjad. Kõndides metsas nad kõnelevad pidevalt
iseendaga, lausumata sõnagi,
sest nad näivad ikkagi täiskasvanud. Nad ütlevad “mets”, “puu”, “mänd”, “seen”, “sammal” jne. ning
lisavad vahel mõne võrdleva
või hindava omadussõna. Nad peaaegu iial ei näe ega kuule jne. Kurvem veel: nad ei tahagi kuulda,
näha jne. Neid väiteid ei tohi
võtta kergelt ega piltlikult, vaid tõesti sõna-sõnalt. Nemad ei näe neid asju, mille jaoks neil pole
mõistet. Sõna tähttähelises mõttes:
nemad ei näe. Sattunult kuskile võõrsile, kus nende nimistu jääb puudulikuks, on neil hirmsasti
ebamugav. Kujuteldamatult raske.
Sääl nad tõttavad otsemaid otsima asju, mida oskavad nimetada. – Piirdugu see vaid lokaalide
otsimisega. – Kõike muud nad
ignoreerivad, põlgavad, pelgavad. Nad ei suuda mingil kombel kirjeldada kohti, kus on käinud, sest
nad pole midagi näinud. Midagi
uut ei ole ega midagi suurt. Asjade maailm ei eksisteeri, ainult mõistete ja sõnade kudum.

Öeldu ei kehti ainult looduslike objektide, vaid kõige mõeldava, nende endatunnetusegi suhtes. Kõike
nad peavad nimetama. Nende
tunded on nende meelest alles siis tunded, kui nad on neid nimetanud, rakendades teatavat süsteemi.
Nende arvamused alles siis on
arvamused, kui nad suudavad öelda, millisesse üldtuttavasse, kuid haruldasevõitu ja väärtuslikku
kategooriasse nad kuuluvad. Kõik
peab olema nummerdatud, varustatud vastava etiketiga. Sellel kaunil lipikul peab olema tingimata 1)
mis on sellesama väärtusaste,
2) milleks teda kasutada, mida tema kaudu saab. Neid etikette inimene on kohustatud kandma
nähtaval enda küljeski, et teised
teaksid, kellega tegemist. Et nad austaksid, orjaksid, annaksid midagi härrakesele või prouakesele,
kes olemuselt jäävad nimesid
lugevaiks lasteks surmani.

Oma lapsikuse tõttu nad saavad toime väidetega, mis näiliselt räägivad nende enese olemise vastu.
Nad võivad näiteks tõemeeli ja
taipamata oma rumalust väita ühest suunurgast, et Comte'i (või kelletahes filosoofi või sotsioloogi)
arvamused on aastatuhandeiks
tõed ja teisest suunurgast kinnitada, et inimkond areneb veel tuhandeid miljoneid aastaid
adekvaatsema tunnetuse poole. Dilemma
lahendus on lihtne: nemad ei usu ega või uskuda, et aastal 19 610 inimkond erineks praegusest. Nad
ainult ütlevad seda. Teine
selletaoline, väga sagedasti kohatav täävitus nende suust on see: väärtuslik jne. (mis tahes kiitev
sõna) inimene on see inimene, kel
on probleeme. (Ärge end laske eksitada sellest lausest, et avate neile oma südame ja kõnelete
probleemidest – vähemusele polegi
muud kui probleeme). See väide nende suust ei tähenda muud kui: meil on vastused kõikide
probleemide jaoks, meil on juba olemas
lõplik tõde, mis aastamiljonite kestelgi enam ei saa muutuda. Need inimesed, kes “vaevlevad”
mingite probleemidega, on nende
meelest väärtuslikud ainult seepärast, et nad võivad vaadata alla nende pääle ja tunda end üle
nendest. Need ei ole võistlejad veel!
Muud inimesed, kellele elu on selge ja probleemideta, ei kõlba seepärast neile, et need viibivad
nende eneste pinnal. Neid tuleb
võtta alatute võistlejatena. Liiatigi: olend, kellel on probleeme, vaatab üles selle poole, kes ütleb, et
tal on lahendus, või käitub, nagu
tal oleks. Ja seda austavat ülesvaatamist probleemidetu hirmsasti himustab, otse nälgib. Et lugu tõesti
on nõnda ja ei mitte kuidagi
teisiti, näitab üks tavaline miljoneid kordi igal päeval korduv nähe. Probleemidega inimene on ainult
seni väärtuslik olend, kui ta pole
lükanud tagasi seda lahendust, mida talle pakub (või pakkuda võib) see inimene, kes hindab
probleemidega inimesi. Katsuge ainult
kahelda tema pakutud lahenduse õigsuses ja rahuldavuses ja otsemaid on kustunud teie väärtus. Olete
rumal, olete ebamoraalne,
arenematu, veidrik, tänamatu ja veel palju muud võimatult halba. Kahtlemine juba teeb teid
võimatuks. Sest selle “vähesõbraliku
aktiga” teie täävitate, et teid ei rahulda selle maailma vastused, teid ei rahulda see maailm.
Rahulolematus selle maailmaga (*) aga
on suurim roimadest, häbematum kõigist võimalikest häbematusist. Vähem kuritegu on see, kui
selline kõik probleemid lahendanud
inimene äkki ei ole rahul iseendaga. Sest sel puhul võib leida alati vabandavaid põhjusi, kuid
rahulolematusel “selle maailmaga” ei
ole vabandust.

Inimeste vähemiku suhtes on enamiku reaktsioon täpselt seesama, mis loomadel. See, kelle erinemist
kuidagi kogetakse, tuleb
hävitada. Loomad ainult ei otsi oma tegudele õigustusi. Enamus otsib ja leiab sadu.
Hävitamismeetodeid on ka sadu. Neist
tõhusaim ja lihtsaim on erinevale selgitada, et ta milleski ei erine keskmisest üldinimesest, vaid evib
kõiki selle taunitavaid puudusi ja
nõrkusi. Erinev teab näiteks küll, et tema egoismi kvaliteet ei ole identne keskmise üldinimese
omaga. Ta teab, aga tal pole mingit
teed seda seletada. Kui ta üldse seda juba katsub, siis ta on alistunud. Sest see tähendab võimaluse
jaatamist ning nõustumist
tunnistada otsust enda kohta. Enamikule inimkonnast on ainus vääramatu suurus, ainus absoluutne
tõde, ainus Archimedese punkt
universumis, miljardkordselt esinev mina (mis küll persöönlihkeidi väärtuseetose alusel leiab aset
astendaval kujul). Absoluutne
endakindlus on ta normaalne nägu. Kui ta väidab, on väide õige, kui kahtleb, tuleb kahelda. Ta ei
unusta kunagi – mina väidan,
mina kahtlen.

Kord ütlesin, et mõistus ja meeled on kaitsevahendid kõiketeadmise ja kõikekogemise eest. Need on

nagu juhtmed, mille kaudu
inimene saab voolu, nagu aknad, mis jagavad valgust. Muidu inimene oleks üsna abitu: nagu
pimestavas valguses, kurdistavais
helides. Maailmas on teisigi inimesi, kes mõtlevad nõnda. Pole kujuteldav olukord teisiti. Kuid just
siin on erinevus inimkonna
enamuse ja vähemuse vahel eriti selge. Enamus kasutab meeli üpris harva ja püüab neid redutseerida
kestaks, millest enam ei
imbuks läbi mingi uue-võõra kogemus. Vähemus elab meeltes ja püüab neid avardada nõnda, et nad
enam ei oleks
kaitsevahendeiks. Et nad haaraks kõike korraga. See vähemus, kes lapsepõlves alati küsib: “Mis see
on?” ega hooli ometi
nimedest, vaid lugude kaudu asjust või muljeist, mida lood põhjustavad.

Need väga vähed ei nimeta asju (kuigi nad teavad nimi teistest rohkem). Nemad tajuvad neid.
Näevad ja kuulevad jne. Ei mõtle
(või ei viitsi mõelda) diskursiivselt, vaid enam-vähem intuitiivselt. Nad ei taha järeldada ega tuletada
mingeid tõdesid, et nendest
ehitada süsteemi. Nad tahavad ja suudavad võtta vastu mingis mõttes tervikliku tõe. Aga see tõde
õigupoolest üldse ei ole
sõnastatav, väljendatav normaalsete mõistetega. Seetõttu on nende ümber ja sees täieline segadus –
enamuse arvates –, ometi on
segadus tema tundjaile mingi selgus, läbipaistvus, kergus, kirkus. Paljud vähemikust üksteisest
sõltumatult on öelnud, et neile kõik
asjad tunduvad valgustatud seestpoolt, on läbipaistvad nagu klaasist, on kirgastatud. Värvid nagu
saanuksid puhtamaks,
tugevamaks, olevamaks.

Aluseks sellele erinevusele vähede ja väga paljude vahel on viimati see lihtne olm, et need vähed ei
ela mõistetest ja sõnadest
maailmas, mis neid tulemüürina, kaktushekina mitteminade maailmast ehk reaalsusest lahutab.
Sellest, mida enamikul õigupoolest ei
olegi (Meyrinki Walpurgisnacht). See on vähedel. Ja ei nemad mitte seisa kindlalt kahe jalaga
hindamisaktsioonides ja saamahimu
teostamises. (Neid toiminguid enamus just peab ainsaks tõeliselt tõepäraseks tõeliseks reaalsuseks.) –
Et need vähed ei ela
sõnadest maailmas, siis on nad palju sõnu teadeski alati hädas sõnadega. Ei tundu neile ükski õige
ega adekvaatne. Neile hoopis
tundub kummaline, et enamik usub mingite sõnade sisse. Usub, et mis tahes mõisted midagi
väljendavad adekvaatselt, “ütlevad
ära” tõe. Vähede meelest tõde ei ole öeldav, ei ole praegu öeldav. Ometi on nende ja mitteminade
maailma vahel üksnes äärmiselt
õhukene kile. Väga voolav kile. Selle nad võivad tõmmata endasse ja siis – puudulik on metafoor
nagunii – nad kogevad
mitteminade maailma nahatult. Kõik meeled kogevad korraga ja illusoorseks muutuvad nende
erinevused. Kogevad intuitiivselt,
mingis mõttes vahetult. Ja seepärast, et korraga kõik meeled, tundub inimesele, et üldse ei koge
meeled.

Kogetava mitteminade maailma ja kogemise karakteristikuks on OLEMINE. Arvestades enamiku

sõnastikku peaks ütlema “puhas
olemine” jne. Võiks rääkida müstikast, maagilisusest, sakraalsusest, pansakramentalismist. Aga miski
ei ütle seda OLEMIST, mis
on nii vägev, et teda võib sama õigusega hüüda MITTEOLEMISEKS. Ühtaegu olemine on tähendus.
Seetõttu, et kogetav on ja
üksnes on, iseendast, ilma inimese nimetamata–tunnustamata– hindamata; kogetav iseendast
tähendab midagi. Ja ühtegi sõnna ei
mahu see tähendus. Kui hädaga ütelda, et see tähendus on Jumal, siis seegi lause ei ütle kõike. See ei
tähenda, et asjad kuidagi
viitavad Loojat, kiidavad, õpetavad armastama jne. Seda nad hoopiski ei tee, sest järsku on Jumal
nendes. Jumal on nende
tähendus, nende olemine, nende mõte. Vastandid on ühtunud. Asi on üksnes midagi virvendavat.
Temast ei saa iial öelda, mis ta on
või tähendab. Kuid ühtaegu ta on absoluutselt ainulaadne, ainukordne. Ei eksisteeri mingit
harakkuljust, vaid ainult “selle hetke ja
koha, selle mu pilgu harakkuljus”. On ainult “see võtmehein”, “see orav”, “see ämblikuvõrk”, ei ole
mõistet ega sõna. See
coincidentia oppositorum /3/ on ehk öeldav muusikas või luules, kui üldse kunagi. Imelikum veel ja
õnnistavam on see teine
coincidentia oppositorum. Hoolimata sellest, et asjad ainult on, nad on ühtaegu viitajad, nad
tähendavad midagi. Nende olemine
on nii intensiivne, nii absoluutne, nende esse purum /4/ nii vägev, nii värviline või heliline, et just
nõnda nad viitavad midagi eneste
sees, eneste taga. Midagi igavesti tunnetatamatut, salapärast. Seda, mis põhjustab nendel “puhta
olemise”, on selles ja väljaspool.
Kogu OLEMINE vihjab seda “mitteolemist”, seda, mida nimetame Jumalaks, teadmata, kes TA on.
Sel hetkel, kui see nimi on
öeldud, on ta viga. Siis tundub Jumal midagi suuremat ja saladuslikumat sellest “mitteolevastki”,
täiesti dimensioonitut mõlemas
suunas. Nagunii ei ole mõtet ühelgi mõistel ega terminil enam. Sest kõik need kehtivad ainult
enamuse tervemõistuslikus
süsteemistatud maailmas. Vähemuse jaoks on “see maailm”, mida nad nimetavad kahe jalaga
seismisel kogetavaks reaalsuseks,
ainult kujutelm, ainult teooria, millel on sama vähe mõtet kui teoorial maailmaeetrist või flogistonist.

Kogemus on nõnda ilmutus ja iga kogemus on totaalselt uus ja erinev järgmisest. Ka siis, kui
kogetakse sedasama nähet või asja.
Kõik on ainulaadne ja kordumatu, mingis mõttes ime, mida nagu ei võiks olla, mille kõige
kummalisem ja vapustavam kvaliteet on
see, et ta on, et ta on võimalik. Kogu mitteminade maailm koosneb nagu supernoovadest. Need
vähesed tunnevad, et me neid iial
ei mõista ega tunneta (kuidas nad on võimalikud) – piisab sellest, et nad on võimalikud, et nad on. Ja
just seepärast on
tuttavlikkuse tunne väga jahmatav. Vähemus teab ja eeldab, et mitteminade maailmas ei saa ega või
olla midagi inimesetaolist. See
pole ainult teoreetiline väide, vaid põhiveene. Kui aga hoolimata sellest õigest veenest ometi tuleb
tunnistada, et miski on meie
moodi, siis see miski on imem kõigist, võimatum ja olevam kõigest olevast. Ta on ühtaegu võimatult
uus ja öeldamatult iidne. Ta on
üle meie ja mõistuse ning ometi just selles on kogu mõeldav ja kujuteldav mõistus, kõik see, mis on
igavesti sõnastamatu.

Suhtumine asjusse ei ole hindamine, ei ole kataloogimine jne. Ainus mõiste, mis kuidagi veel
kasutatav, kuidagi ütleb selle hoiaku,
on: armastus. Aga seegi on midagi muud, kui mõtlevad need, kes viibivad normaalses maailmas.
Armastus ei ole emotsioon
(selles mõttes, et ta fluktueerib) ega saamahimu, mida ta on selles maailmas. Ta on nõnda-öeldes
ontoloogiline. Kogu see meie
indiviididest koosnev maailm on mitteminade maailm, on täiesti võõras ja lahutatud meist. Armastus
on see tunne või teadmine, et
ometi kõik meie kogetu on tervik, teadmine, et need võõrad indiviidid ei ole hukkajad ega vaenlased,
et nad on samuti üksi nagu
meie. Seepärast on see armastus samahästi kaasatunne, halastus, *, mahakaruna. Ta sisaldab
teadmise, et kõik kannatab, kõik
tunneb, et ta on poolik – seepärast, et ta on. Ja ometi see armastus on tänu kõigele just selle eest, et ta
on ja on võtnud vaevaks
olla mulle. Mina pole mingi väärtus, mina olen nullim nullist, kuid ta on otsemaid väga suur siis, kui
miski on selle tühise mina
kogemiseks.

Nõnda nagu normaalse maailma inimesed vajavad oma minade tunnustamist, vajavad need selles
teises maailmas ütlemist, et see
teine maailm on olemas. Kõik inimesed, kes sellest teadlikud, on kogenud sedasama olma. Tiibetis
loetakse surnule ette raamatut ja
seletatakse talle, mis see kõik on, mida ta näeb, et ta suudaks minetada hirmu ja astuda puhtasse
valgusse. Elusale on see täpselt
samuti vajalik. Inimene ei julge veel uskuda ime ehk armastuse reaalsust, kui keegi talle ei kinnita
seda. Liiatigi: kuigi palju ei ole
väheseid. Teadlikke ehk sadades, poolteadlikke mõned tuhanded. Kõik muud on eelistanud jääda
nimetavaiks lasteks.

Juba selle olma pärast on siin endakindlus väga pisikene ja mingi vajadus end “panna maksma” üldse
puudub. (Ollakse õnnelikud,
kui teised inimesed jätavad rahule.) Ise ei ole pind, mille pääle oleks võimalik midagi rajada. Kõik
mõisted ja hinnangud on
relatiivsed, pudenevad nagu pehkivad lauad. Kogu maailm koosneb umbkaudu analoogseist isedest,
kes on, nagu mina on kogeda.
Kogu maailm on kordumatu ja põgus, pole midagi seisvat ega püsivat väljas ega iseendas. On ainult
kaks absoluutselt muutumatut
ja igavest. Side nende vahel on müsteerium tremendum, mis ehk pääle surma enam ei ole
tremendum. Igavene on see tunne
mitteminade maailma suhtes, seda meie teame. Teine igavene on see, mida me usume ja loodame, ja
see on Jumala halastus ehk
armastus maailma vastu. Ja seda peab alati keegi iseenda olemasoluga kinnitama.

Muidugi, norminimene küsib, kuidas on eetosega? Kas Teise Maailma lapsed teevad pattu? Selle
vagatseva näoga esitet küsimuse
vastus on lihtne. Inimene, kes viibib Teises Maailmas, tunneb, et kõik on püha, – ei tunne mingit
kalduvust kadedusele, tigedust,
vajadust olla kuulus jne. Ainus süü, mida talle surmapatu järgi võiks omistada, on laiskus. Aga seegi
on näiline. Sest seegi kehtib
selle maailma eluliste tegeluste suhtes ainult. Öeldu tähendab, et Teise Maailma inimesed ei tee pattu
ja kui kõik oleksid selles, siis
ei oleks pattu. (Teisisõnu, kui näeksime püha igas reaalses esemes, siis oleksime Jumalariigis (P.
Tillich).) Aga selle maailma
kodanikena nad vahel teevad rohkem. Umbes nii nagu J. Hiltoni The Lost Horizon'i sangar ei hooli
ühestki seadusest, mis teda
kuidagi takistab pääsemast tagasi oma Shangri La'sse. /5/ See olukord need vähesed ajab masendusse
muidugi. Üpris ränka, sest
neil pole midagi sihiks, on vaid olukord. Masendusse enda võimete ja Jumala suhtes. Sest alati pole
inimest, kelle olemasolu tagab,
et Jumal võtab vaevaks näha.

Ja siia nüüd sobib üks lõik Paul Tillichi autobiograafiast, mis mind hiljuti jahmatas, sest kunagi
kirjutasin sama natukene
“luulelisemalt”. See kõlab umbes nõnda: “Samm, mille astusin neil aastail, oli taip, et usu läbi
õigeksmõistu printsiip ei kehti ainult
usulis-eetilises, vaid ka usulis-intellektuaalses elus. Usu läbi ei mõisteta õigeks mitte ainult seda, kes
on patus, vaid seegi, kes on
kahtluses. Kahtlusolek, koguni kahtlus Jumala suhtes, ei tarvitse meid lahutada Jumalast. Usku on
olemas igas tõsises kahtluses,
usku tõesse kui tõesse, isegi siis, kui ainus tõde, mida suudame väljendada, on see, et meil pole tõde.
Kui aga seda kogetakse
põhjani ja kogetakse nähtena, mis üksipäinis loeb, siis jumalik on siinsamas ning see, kes kahtleb
sellises hoiakus, “mõistetakse
õigeks” tema mõtlemises. Nõnda siis minu anastas see paradoks, et see, kes tõsiselt salgab Jumalat,
jaatab teda. Selleta ma poleks
suutnud jääda teoloogiks. Ma varsti mõistsin, et ei ole olemas mingit paika jumaliku kõrval, ei ole
mingit võimalikkust ateismile, ei
ole mingit müüri religioosse ja mittereligioosse vahel. Püha hõlmab mõlemad: iseenda ja ilmaliku.
Usklik olla, see on olla huvitatud
tingimusteta, ükskõik, kas see huvi, see hoolimine, väljendub ilmalikul või (kitsamas mõttes)
religioossel kujul. – Nende ideede
tulemused olid mulle kui inimesele ja teoloogile määratu suured. Mulle isiklikult nad andsid nende
avastamise aegu ning alati hiljem
tugeva kergendustunde. Pole võimalik jõuda Jumala juurde õige mõtlemise töö kaudu või intellekti
ohverdamise kaudu või teda
alistades võõrale autoriteedile nagu kiriku ja Piibli õpetused. Pole võimalik ja keegi isegi ei nõua, et
me peaksime seda katsuma.
Ühendust Jumalaga ei raja vagaduse teod ega moraalsuse teod ega mõistuse teod. Need tulenevad
sellest ühendusest, kuid nad ei
valmista teda. Nad koguni takistavad ühendust, kui nende kaudu seda tahetakse saavutada. Aga otse
nõnda kui sind mõistetakse
õigeks patusena (kuigi mitteõige, oled õige), just niisamuti kahtluse olekus oled tõe olekus. Ja kui see
kõik voolab kokku ja sa
oled meeleheidul elu mõtte pärast, siis sinu meeleheidu tõsidus on selle mõttekuse väljendus, milles
sa ikkagi oled. See tingimusteta,
põhjusteta tõsidus on Jumala siinolu väljendus selle kogemuses, et temast ollakse täiesti lahutatud.
See usu läbi õigeksmõistu
õpetuse radikaalne ja universaalne tõlgendus on see, mis minust tegi teadliku protestandi.”

Nõnda oli minugagi ja ma soovin, et nõnda juhtuks nendegagi, kes nimetavate lastena viibivad selles
maailmas, kuigi nimetavad end
usklikeks ja veel sagedamini tõeliselt tõsiusklikeks. Nemadki tunnevad, et midagi on nagu korrast ära
nende enesega (ja seepärast
armastavad vahendeid nagu viin, mis neile hetkekski annavad vabaduse iseendast ja oma mõistete
maailmast). Aga nad ei usu, et
midagi muud võib olla. Nad ei usu ja enamasti nad ei tahagi Teist Maailma. Sest Teises Maailmas
pole kuulsust, pole jõukust,
pole endakindlust, pole käsku ehk põhimõtteid, pole sillutatud laiu autoteid, pole midagi sellist, mis
nende meelest on väärtused. Ei
mitte ühtainsat selle maailma normaalse elu väärtusist ning koguni mõiste “väärtus” on kaotanud
mõtte. Teoreetiliselt ehk mitmed
teist mõistavad ja tunnistavad, et mu kirjeldatud “Teine Maailm” on olemas, on midagi. Praktiliselt
on selles ainult väga vähed.
Need, kes teoreetiliselt mõistavad, hakkavad kaaluma, kas Teine Maailm on rohkem väärt kui “see
maailm” ja see toiming
iseendast võimatustab neile sisenemise Teise Maailma. Alles siis, kui väärtuse küsimus üldse ei
eksisteeri, on võimalik minek sinna.
Seepärast on Jeesus öelnudki, et tölnerid jne. saavad taevariiki. Olend, kes tunneb, et tal “selles
maailmas” puudub väärtus, ei
hakka arutama, kas pakutu on väärtuslik või väärtuslikum. See mõttetu mõiste ei sega ega määra
teda. Mul isiklikult on alles nii
palju usku inimesse, et mulle tundub: kõik inimesed võivad saada lahti endast ja mõisteist ning
viibida selles otsese kogemise Teises
Maailmas. Väga paljud tahaksid, aga nad ei tea, kuidas. Paljud loodavad seda jumalateenistusilt või
religioonist üldse. Kui neile
seda ei võimaldata sääl, vaid dotseeritakse või aetakse igapäevast kõnekoosoleku juttu, siis peavad
nad otsima vahendit viimati
mujalt. Kõlab koomiliselt küll, aga paraku on ometi nõnda, et lihtsaimaks ja armetuimaks vahendiks
jääb kuulus “pudel”. Maailmas
leidub tõhusamaid vahendeid ja hoopis süütuid, kuid neid medikamente miskipärast nimetatakse
narkootikumideks. Mõnd nendest
inimene natukene endas toodab ise. Ja sellepärast võiks üks korralik materialist ütelda, et erinevus
“normaalse inimese” ja teise
vahel on vaid see, kas inimene toodab adrenokroomi või mitte. Kuid olm, et miski on adrenokroomi
tulemus, ei seleta midagi ega
naeruväärista. On ju täiesti kujuteldav, et inimene areneb adrenokroomi tootmise suunas ja inimene
jõuab välja mõistetega
mängimise lapsepõlvest alles siis, kui adrenokroom või mõni selletaoline aine on saanud nii
tavaliseks, et inimkond ei pääse täis
kasvamast, saamast inimkonnaks. Koguduseks, kes tunneb, et ainsaks olendiks, kellest saab kõnelda,
on Jumal.

Mul tõesti ei ole häbi, et olen pakkunud oma südant. Mõne aasta eest katsusin seda, siis mind
kurvastas irvitavate ilmete nägemine.
Täna ei seegi mitte. Teie võite tallata teda, võite arvustada või panna tulevikuks kõrvale. Mõned teist
siiski nüüd mõistavad. Neile
ma rääkisin. Neist ma loodan, et nemad pääsevad. Ega tarvitse seista ükskord sääl, kus mina praegu.
Sest mulle ei öelnud keegi
neid sõnu, mida pidanuksin teadma. Minul ei olnud ühtegi tuge maailmas. Kahtlesin alati, kas mu
taip teistest ja endast on
õigustatud või ainult originaalitsemishullus. Püüdsin kuidagi olla selles maailmas, mis mind põrmugi
ei huvitanud. Peccavi. Nüüd ma
tean, et mu tunded olid õiged, ja tänan Jumalat. Aga nüüd mu taip mind enam ei päästa. Liiaks vähe
on jäänud aega elada seda.
Olgu mu olemus õpetuseks neile, kes suudavad olla Teises Maailmas. Et nad mingil tingimusel oma
kaht jalga ei katsuks istutada
sellesse maailma. Nagunii on selle patu tulemus ainult kannatus – suurem kui kõik kannatused, mida
võib põhjustada jonnakas soov
viibida Teises Maailmas. Olge võõrad siin ja majalised. Mõelge, et teie pole päris üksi, ja pidage
meeles, et Teine Maailm on
olemas. On vaid Teine Maailm! See “sõnade ja mõistete maailm”F on nimetamismaania perioodis
viibivate laste illusoorne maailm.
Kannatuste maailm. (Inimene on ikkagi ainus, kes teab oma armetust, kindlusetust ja surma. See
teadmine ei ole antud vaevaks,
vaid selleks, et inimene oleks inimene ja ületaks selle. Kui ta ei tea või ei taha teada, käitub nagu
süsteemikindel igavene olend,
siis ta on laps.)

Pidage seda meeles ja olge rõõmsad, sest aega on vähe. Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus.

Sisukord Järgmine peatükk

Kompromissidest

See on tõesti tõsi ja vastuvõtmist väärt, mu poeg: õnnetu see, kes kuradiga püüab jagada ja teha
temaga lepingut! Õnnetu see, kes
talle vastu tuleb, loovutab midagi, et kurat muu jätaks rahule. Ei selle maailma isand lepi. Tema
tahab võidelda ja võita. Tema
võidab siis sinu, kisub su närtsudeks. Oh vaata mind, vaata ometi!
Ära usu, et ta oleks mistahes kaunis viinas ja selle ümber heegeldatud toiminguis. Mistahes
uimastuses. Ei ta ole lõõpimises ega
üheski teises tühises aja raiskamises. Kõik need on süütukesed võrgud, mu poeg. Need tüütavad, ei
tapa. Ei nad südamest tule
kellelgi. Aga just sinu südant kurat tahab lõhkuda, lammutada, kiskuda lõhki. See teda vaevab. Et ta
on. Ainult see teda vaevab.

Ei sina teagi veel, mis kombel ta päris hõlpsalt pääseb sinu juurde. Tema sulle ei ütle, aga mina tean
tema saladust, mu poeg. Mina
olen vaevelnud nende käes. Eks tema sosistanud mulle: “Oled ju kristlane, oled ju hää, tead tõde!
Mine ja õpeta neid, kes ei tea,
seleta neile. Teed hääd! Ja saad!” Õnnetu oled, mu poeg, kui lähed. Keegi ei taha õpetust! Kurat
sisendab sulle, et tahetakse.
Häda sulle, kui usud! Veel suurem, kui ta sulle kinnitab, et seda tahtmist tuleb juurutada inimestesse.
Siis oled ta lõksus. Aga mine,
mu poeg, ja õpeta! Mõtle, et räägid kuraditele! Räägi surnuile ja neile, kes sündimata. Räägi nagu
müüridele. Kel kõrvad kuulda,
see kuuleb! Ära usu kuradi veenmist, et õpetust oodatakse. Usu: põlatakse! Ära iial looda, et sina
kedagi pöörad. Kui loodad juba,
siis kurat tõmbab sinu aina suuremasse ahastusse. Paneb sinu arvama, et pead rääkima nende
kohaselt, keda õpetad. Püüa siis
kõnelda nende järele, nende meeles. Katsu leida neile vajalist. Kuluta terve elu, et pääseda inimeste
juurde. Aga ei pääse enne, kui
oled nemad. Selline nagu nemad end lasevad paista. Veidram veel kui nemad sellepärast. Aga seda
kurat soovib. Usu mind: kui
need, kes vajavad sind, tulevad ise. Kui sa moondad end ja veiderdad selle maailma võitmiseks, siis
nemad ei tule. Ja seda maailma
ei võida sina iial, mu poeg, kui saad kuidagi üheks tema lapseks. Ei ole tema ka laps, keda võiksid
meelitada enda järel, tõotades
varsti jäätist, näidates jäätist. Millest sa ise ei hooligi. Ole kindel Jumalas, mu poeg. Ole kindel, et
tead teda ka siis, kui tunned, et sa
pole see, kes võiksid olla ja tahaksid. Kui oma teadmistes kahtled, tee seda kambris luku taga.
Luugid tõmba akendele ette. Aga
selles maailmas sina ei tohi kahtlust lasta paista oma palgel. Sest otsemaid tuleb tema isand sinu
juurde kellegi sõbra või tuttava
näol. Seesama leebelt ja viisakalt ütleb: “Täiesti nõus oleksin sinuga, aga kuule, neis ja neis asjus
ikkagi õigus peaks olema sellel
kuulsal filosoofil, sellel ilmamaa targal, keda mina hiljuti austasin, lugedes teda.” Ta ei ütlegi: Peaks
olema õigus minul!

Harilikult ei ole tema ju midagi lugenud, vaid räägib seda maailma. Kui ta ütleks nõnda, oleksid
ettevaatlik! Ta nimelt ei ütle. Kui
sinu süda siis sind manitseb: ole vakka! Siis täna Jumalat, mu poeg. Kui sina temaga nõustud
kõnelema, hakkad temaga vaidlema,
siis reedad oma Jumala. Ei, ainult kolm korda enne kukelaulu.

Võimalikuks tunnistad ju, et selle maailma laps teab Jumalast midagi paremini kui sina. Juba selle
võimaluse võimalikuks pidamine
on üpris pikk samm kuradi orjuse sisse, samm üle kuristiku, mis laieneb sinu selja taga. Kurat mitte
ei unusta sulle näitamast, kui
kähku kaob teine kallas hämarusse. Ära siis iial usu: Tema tahab kõnelda, et mõista. Et pöörduda
Jumala juurde. Ei, mu poeg, tema
tuleb üksnes mõttega pöörata sind tõelise kindla maailma tõe orjaks. Tuleb näitama oma targemust,
mõelnumust. Nõustu näiliselt ta
väitega. Kõiges paistab ju tõtt ainult seepärast, et seesama lause tema suust sinule tähendab hoopis
muud. Ütle talle: Ehk sul on
õigus, selle üle ma pole mõelnud korralikult! Pane tähele, kas ta siis oma jutu lõpetab. Ei iial! Tema
jätkab, tingimata jätkab ja
hakkab kummutama seda, milles äsja ütles end nõustuvat sinuga.

Kui ta küllalt sind on muserdanud, siis parajat hetke ta luurab. Siis ta kutsub sind, sunnib sind temaga
vaidlema muude hulgas.
Kaastundlikult ta sulle lausub: “Tõde tõuseb, vale vajub! Siin on meil Jumal andnud erapooletuid
otsustajaid, ütelgu nemad, kummal
meist on õigus, kummal tõde, kummal Jumal.” Kui sa nõutult või rõõmuga nõustud, oh minu poeg,
häda ootab sind. Ära unusta:
need erapooletud on sellest maailmast. Erapoolikud nad on. Ära unusta, et ka siis, kui võidaksid
sõnalahingus. Suu suleksid temal
või teistel. Ka siis oled kuradile andnud kolm tilka verd. Ei üksnes see, et nemad sind hakkavad
vihkama, sinu võitu sulle iial ei
kingi. Luuravad mõne kahtlusehetke sinus. Ei mitte ainult see. Vaid sina, mu poeg, oled võitnud
nõnda nagu võidetakse selles
maailmas. Sina oled andnud Jumala üheks võimalikuks jumaluseks, üheks iidoliks teiste hulgas. Sina
talle oled hankinud tunnustust.
Aga iidoliks ta jääb. Ja sina ise tunned, et oled teotanud teda. Oled võidelnud tema eest nagu
iidolipreester. Oled tulnud vastu selle
maailma tavadele. See jääb sind vaevama. Kiusab korra, kiusab teise: “Küll sa võitlesid vapralt oma
puusliku eest! Võitle edasi
seda hääd võitlemist. Enam sina mu orjusest ei pääse.” Pea meeles, mu poeg, inimene ei võitle
Jumala eest. Inimene ei kaitse
Jumalat kurjade koerte ja pahade poiste eest. Tüdrukuist rääkimata. Sina ju isegi taipad, kui tobe olek
see on. Jumalat pureda ei
saa keegi. See, keda sina pead kaitsma, ei ole Jumal. See on üks iidol, üks tuhandeist kuradeist. Aga
need kaks kilda sõpru on
vähemalt viisakad. Püstikoledad aga need, kes teavad sinu südant ja olemist. Ei nemad tule sulle
külla, küsides nõu või kutsudes
sõbralikule vaidlusele. Et sind võita üheks su väärtustele vastavaks ehk pisut vähemaks orjaks
sellesse maailma.

Need kolmandad tulevad süüdistajaiks, nagu teinuksid neile või ausaile inimesile ülekohut. Just siis,
kui sina ei tee midagi. Need
tulevad ja ütlevad: Mis õigusega sa arvad, et oled parem? Sa kinnitad, et sa ei arva. Aga nemad
algavad: Aga sa – ja siis tuleb üks
suurepäraselt tobe noomimine. Veel targemad torkavad: Mis õigusega arvad, et oled see! Kui hakkad
end kaitsema või seletama,
siis oled loovutanud oma hinge igavesti. Kurat trambib teda nagu külmavõetud kartulit. Nad
omistavad sulle võimalikult näruseid
omadusi siit maailmast. Sõnastavad sinu kantsid Teisest Maailmast, mis sa neile vastu tõukad,
tavalisiks ja alatuiks nähteiks selle
maailma kõrgeimuse taustal. Mida enam end kaitsed, mu poeg, seda räpasemaks teevad nemad sinu.
Ei nad sülita ainult, nad
tõestavad, et sa väärid vaid sülitamist. Oled halvem veel. Sadu lugusid ma sulle rääkida võin. Kõik
lõpevad siis, kui tunnistan: Olen
alatum kui alatum nendest. Pidasin end erinevaks, olen kõntsam kõntsast. Siis nemad on rahul. Kogu
nende maailm on päästetud.
Aga kuitahes armetu sina oleksid, mu poeg, mõtle ikka: Kuradile pole kuradeil tarvis tõestada, et ta
on kurat! Kolm kildkonda, neid
on vist rohkem, panevad sinu kahtlema Jumalas endas. Sa ei tunne end Teise Maailma lapseks, vaid
inimeseks, kes seda tahab. Ei
ole väärt, ei ole valmis. Katsud siis elada, jalg siin, teine sääl. Vahel kaheldes, kumba valida. Kumba
suunda? Aga nemad ei lepi,
kui taipavad. Välja selgitama nad hakkavad sulle, et Teine Maailm pole muud kui hullude illusioon.
Väsid tõrkumast, annad alla.
Purjutad vahel, või teed midagi taolist. Raugana leinad taga. Näed oma rumalust. Asjatult leinaksid,
mu poeg. Selle maailma surm
ootab sind juba. Vaata mind! Seepärast, mu poeg, ära anna neile võimalust sundida sind selleni, mida
nad hüüavad kompromissiks.
Seda pole, on vaid orjus. Kui sa neile ei anna võimalust, nemad sind sundida ei saa. Ära näita neile,
et oled teisiti, ära ütle, et oled.
Ära mine sinna, kus sinu erinevus hakkab silma. Lavalt ja kantslist võid sa öelda Teist Maailma ja
Jumalat ja ennast. Keegi ei pane
sind tähele peale su taoliste. Kõikjal mujal see maailm kargab su kallale kui koer siilile. Ei ta jäta
enne, kui ta kisub sinu lõhki. Seda
koer hüüab kompromissiks. Seda koer hüüab näitamiseks, et oled söödav, ei ole milleski parem muist
loomist. Siil vist iial pole
mõelnud nõnda. Koer leiab igast okkast ülbe üleoleku kaasloomadest. Mügisemisest väärad väited.

Karda neid kalleid sõpru, mu poeg. Karda neid enam kui elusaid kuradeid. Rohkem kui mistahes
põrgut. Põrgus põled teades, et
muuta ei saa. Tasapisi kõrbed elus, teades, et saanuksid olla teisiti. Vahel koguni katsud orjust üles
öelda. Aga su süüsid sulle
meenutatakse siis. Esitatakse sinu järeleandmised. Nõutakse, et oleksid korralik inimene, peaksid
sõna. Ei mässaks selle vastu, mis
oled võtnud õigeks. Ori peab jääma orjaks. Nuheldavamaks ainult kui enne. Ja vanana, oh vanana,
mu poeg! Sul ei ole nii palju
silmavett, kui tahaksid nutta...

Sisukord Järgmine peatükk

Kõikide eksijate hingede pühaks *

In die omnium animarum errantium!

Mu vennad, ei ole midagi imelikku maa pääl ja see, mis meile võõras ja huvitav näib, on kõige
tavalikum ja igapäisem! Kui me
arvame, et oleme leidnud uue maa – uue tee ja uue tõe, ei mu vennad, see on enam kui ammune ja
vana! Kõik, mis siin on, on siin
maailma algusest saadik ja tema ots on aegade lõpul. Ainult ta on oodanud, et meie ta juure
juhtuksime, ta on oodanud võib olla
aastatuhandeid, et ta leitaks üles. Aga ometigi – ta on olnud ammugi ja meile ei ole see mingi hüve.
Me usume, et oleme näinud
midagi uut! – Ei mu vennad, me oleme sellele teele tulnud ainult teiselt kohalt, oleme teda näinud
teisel ajal, kui päike talle ei paista
nii kui neile, kes sääl on käinud ja surnud. Me läheme ära sellelt teelt teisel ajal ja teisel kohal kui
nemad, kes on käinud ja nutnud.
Ja neid ei tunne me mitte, ei tea nende elu, sest nende nimi on kustunud nagu surijate silmad. Ja kui
me teaksime ka seda, mis
aitaks see meile? Võime koguda kõik, mis sellest inimesest on jäänud, aga me ei ela kunagi selle
inimese elu, meie pole kunagi
tema.

Me kaebame ja otsime tuge, – nii mu vennad, me ei taha käia teed, mis paistab nii käimatu ja võõras,
me tahame rada, millele
inimesed on jätnud oma jalajäljed. Me tahame teada, kas need jäljed tolmus on muretu südame või
selle, kellel enam oli pilvi kui
päikest. Me tahame käia ainult teed, millele teame sihi, millele teame lõpu. Me vaatame selle tee
algul ja ei tea mitte kas edasi
minna, me seisame tolle tee algul ja kahtleme, käime selle lahkme juures ja tuleme tagasi. Ja me
käime ja käime ja viimaks me ei
tea enam seda, kus me olime ja kus oleme nüüd. Ja siis, mu vennad, kas me ei istu teeveere, neile
koltunud istmeile ja ei nuta. Sest
meie ei tea mitte kuhu minna ja mis teha. Ja meie süda on abitum kui meie käed ja jalad ja
väsinumad nendest meie mõtted.

Ja siin on jäljed, kes küll on läinud seda teed? Kas tema on sügavas rahus saanud õhtule? Või on ta
vajunud pimedusse kaevates
oma jõuetust ja häda? Ja sääl ei ole jälgi, kas minna seda teed? Kui ta korra lõpeb ja enam edasi ei
lähe? Ja kuhu lõpeb tema? –
Oh, mu vennad kõik teed viivad Rooma! Ja, meie teame seda, meie näeme seda, sest iga päeva järgi
tuleb öö – aga kõik päevad ei
ole ühesugused. On päivi, kus valguseudu on suurem kui meie, on päivi, kus pilved laskuvad äikest
täis päädele. Ei kõik päevad ei
ole samad! – Aga mu vennad, nad surevad ometi kõik, nad teavad tulles, et nad minema peavad ja
nende rõõm on olla, mis nad on!
Ja nad ei lõpe ühtviisi – nad ei lõpe. Kord poeb päike kavalalt ära, et teda mitte ei peetaks kinni ja
teine kord heidab ta maailma täis
tuld ja läheb ära kui see, kes on pannud põlema linnad ja maad, aga vahel ta kaob nii, et meie ei näe
teda mitte. Mu vennad, meie ei
tea mitte, millega lõpeb meie päev, millega lõpeb meie päikese tiir ja me ei tea mitte kuidas lõpeb
üks tee ja kuidas on teise ots.
Aga, miks ei tea meie seda? Kas ei ole see ükskõik, kuidas päike loojub, loojuma ta ikka peab? Kas
ei ole see ükskõik, milline päev
on olnud, kui ta otsa ikka saab.

Meile paistab tihtigi nõnda – meie teame, et me peame minema ära ja, et tagasi enam ei tule meie,
siis on ükskõik, kuidas me
läheme ära, siis on ükskõik, kas me sureme kui need, kes rahul on oma tööga või tuleb ots meile, kui
me seda ei aima ja lõpp, kui
me ei tea. Aga, mu vennad, tõuskem siis ja mingem, kas ei ole ükskõik siis, milline tee on, kas pole
siis ükskõik, kas me käime keset
pimedust ja häda kitsast rada, või päikeses suurt ja hästi märgitud teed, kas pole siis täitsa ükskõik,
kas me jalad saavad täis
õõruvat liiva või käime mööda sillutatud maanteed? Kas on see meile ükskõik? Ja meie tõstame oma
silmad, me vaatame
üksteisele, raputame pääd ja meie südamed ja suud ütlevad: Ei!

Näete, mu vennad, kui me oleksime öelnud: Ja see on ükskõik, mis siin on meie teel, lõpp on sama! –
siis meil oleks olnud rahu,
meie oleks läinud kui lambad, keda viiakse tappa. Ja kui me mõtleme, siis me võime öelda: Ja – see
on ükskõik millist teed läheb
lammas vastu oma tapjale. Aga katsugem seda, mingem rahulikult ja teadlikult vastu oma surmale.
Sina, mu vend, võib olla, et
sellel teel, mida näed ja minna tahad, purustatakse Sinu hing ja Sinu keha ja Sina ei taha seda mitte.
Katsu ometi minna rahulikult,
sest me kõik teame, et lõpp on üks. Aga kas me ei karda kõik seda lõppu, mida me nimetame
surmaks. Ja mu vaesed vennad,
meie ei taha surma. Me läheme seda teed siin ja äkki saame üsna kindlaks, et see lõpeb sinna, kus
kõik. Ja me tuleme tagasi, aga
me ei tea mitte, kust läheb tee igavesesse elusse. Ja mu vaesed vennad, meie ei taha surma.

Meie tahame igavest elu, meie tahame minna seda teed, kust me jõuame selle juure, kes on seadnud
otsa neile teedele, meie
tahame talt aru pärida, meie tahame taga kohtusse minna! Oh, mu vennad, kes mõistab kohut, sest ei
ole muud kui tema, oh mu
vennad, kes otsustab õieti meie riiuasja. Meie tahame igavest elu. Aga meil ei ole seda, kes meile
annab! Kas seesinane, kes meid
piinab ja hukkab ja me ei tea mitte mispärast? Kas seesinane kuri vaenlane meile annab, mida me
tahame? Sest meil ei ole muud
kui tema, kes ei hooli meie hukkumisest, kes ei hooli meie nukruses väsinud mõtetest?

Oh, mu vennad, eksijad siia ja sinna tundmatuil teil, mis me teame – ah otsime teed, milledel pole
veel käidud, otsime teed, millel
ainult mõned jäljed, oh otsigem teed, milledel käijad on tagasi pööranud peagi. Ja kui me sellast ei
näe, siis tehkem endille teed, kus
neid ei ole – läbi selle metsa, millel ei paista lõppu. Aga, mu vennad, meie ei tea mitte, kas me
jõuame neid mööda tema juure, meie
ei tea midagi ja meie ei näe midagi. Käigem raskeid teid, aga võib olla, et nad on ainult alguses
rasked, et pärast tolle õela teega
jookseb kokku palju häid ja kergeid teid, kus on niipalju jälgi. Võib olla on need teed, mis nii tallatud
on alguses, nii rasked ja
auklikud lõpus, et nad on tühjad.

Oh, mu vennad, seisatagem ometi veel, mõelgem ja tundkem, et me ei tea midagi, ärgem mingem
aga meeleheites, et ega õiget ja
hääd teed ometi ei leia, ükskõik millist, meeleheites, et iga ots on Surm. Oh, mu vennad, me teame,
et me midagi ei suuda ja ei tea.
Kannatagem veel, ärgem mingem kellegi järgi, kes lauldes ja juubeldades läheb, ja kes korra väriseb
kui haabaleht. Ei ka mitte
meeleheites, mitte ka siis nõnda, nagu lähevad paljud, kellede tee algab keset õnnetusi ja külma ja
lõpeb petliku päikese rahulikus
soojuses.

Aga, mis on meil ometi mõelda siis veel, vennad õnnetud ja väsind. Mingem ja surgem, sest seda me
teame ja muust ei ole midagi
veel meie üle särand, seda me tunneme õnnetusi ja ohakasteravaid hädasid. Ja meie teame, et Tema
ei anna meile rahu, et tema
meid kiusab, et ta meid piinab, et ta sulatab meid nagu tina ja siis kallab selle jäässe ja meie väriseme
tema ees nagu koer lõvi ees.

Aga, mu vennad, Tema annab rahu neile siin ilmas, keda ta hukata tahab, kellede ihud värisevad
jäädavas jääs.

Ta hukkab ka meid! Aga mis põhjus on tal meiega teisiti talitada kui nendega, keda on palju enam
kui tolmukübemeid tuulekeerises,
miks ta nendele annab kõik, mis nad tahavad ja meile seda üht mitte – igavest elu. Kas ta on meid
pannud juba kannatama ja
olema rahul sellega. Aga kas ta võib olla nii ülekohtune? Kuid ta lasi oma Ainsa üles puua?

Aga ta ei või olla ainult ülekohus, mu vennad, ta ei või! Ei või! Ei või!

Kui ta on ülekohus, siis tormakem talle vihaselt kallale, talitagem temaga, nagu ta meiega teeb nüüd
ja on teind enne meid. Aga ta
ei või olla ainult ülekohus!

Meie näeme, et ta on ülekohtune, teised ei näe seda mitte, nende silmad on täis tujude udu. Ja tema
aitab neid, annab neile rahu ja
õnne, aga meile mitte. Ja ükskord suurel kohtumõistmispäeval tulevad needsinased tema juure ja
ütlevad: Issand, meie täname
Sind, et Sa oled maailma teind nii ilusaks, armsaks ja hääks! Meie täname Sind selle suurepärase
korra eest, mis avaldub looduses!
Aga Issand tõstab oma käe ja nad sulavad kokku tema ees. Ja Issand ütleb neile ja tema hääl kajab
nende kõrvus nii et nad
purunevad: Teie kurjad sulase, teie pimedad ümmardajad kaduge mu pale eest! Kus olid teie silmad,
et teie ainult seda hääd nägite,
mis ma teile tegin ja mitte seda kurja, mis ma teistele tegin, kas teie ei tapnud teisi, kas te ei näinud
häda ja vaeva otsata? Kas teil
ei olnud häbi iseenese pärast? Kas mina selleks teid saatsin maailma, et te jõledate narridena oleksite
kõigiga rahul? Taganege ära
neetud! Ja siis astume meie tema ette, seljas kohtuskäija kuub ja tõstame oma silmad tema pääle ja
kisendame nõnda: Meie
kaebame Sinu pääle, kes Sa piinad, kes Sa hävitad. Sinu jalgade ees keeb nälgivate orbade valu ja
haigete piinad lämmatagu Su
suu, igavesti otsijate närudeks peksetud süda taob nagu haamer Sinu pääle! Sina, kuri Issand, meie
kaebame Sinu pääle ja tee
meiega, mis tahad, aga meie kaebame! Ja siis tõuseb Issand ja tõstab oma käed ja jäädav valgus särab
ta pää ümber. Ja meie
südameisse tuleb tiivutu rahu ja veeretu vaikus ja meie silmad löövad heledamini särama kui päike.
Ja Issand ütleb meile ja tema
sõnad on nagu jahe tuul tulikuuma päeva õhtul: Tulge teie, mu rahu lapsed, võtke kõik, mis ma teile
olen seadnud ja valmistand
maailma algusest saadik. Teie ei ole rahul olnud kurjaga ja olete olnud näljas ja janus õiguse järgi,
vaata, teie peate täis saama, teie
olete otsinud, võtke nüüd, mida olete otsinud – pärige igavene elu! Teie ei ole näinud õnne ja rõõmu
maapääl ja teie pole olnud neile
kadedad, kellel see on olnud – võtke nüüd minu õnn ja rõõm. Teie olete käinud pimeduses ja raskeid
teid komistades ja langedes,
vaadake, valgus tõuseb teie üle! Teie olete minu pääle mõelnud oma hädades, aga needsinased ei ole
omas õnnes seda mitte
teinud, tulge, mu äravalitud, katke oma vaevad jäädava valgusega ja võtke vastu, mis ma teile olen
algmisest saadik valmistand –
igavene elu!
Sisukord Järgmine peatükk

Palimplastid

...et nos mimum nostrum.

Ruum, mis annab laetu, massiivse ja ometi lõpmatu mulje. Nagu kombinatsioon Karnaki templist ja
Kölni katedraalist. Taevassinine
ja iseendast hele, põrandki tundub kerge. Osa inimesi rohelises, osa kollases. Kollased istuvad
madalail järidel, rohelised seisavad.

Roheliste juht: Aeg lahkuda on jõudmas kätte ja mulle on lubatud rääkida esimesena viimast korda
maailmas. Igal minejal on
midagi öelda ning igal jääjal, aga seekord me vist keegi ei tea päris kindlasti, millest me räägime.
Küllap me kõik tunneme enestes
omadusi, mida leidus muinasaegseil inimesil ainult, seepärast me oleme segaduses. Ja vahel tundub
mullegi, kes ometi oli
põgenemise vastu, et meile on jäänud kergem osa. Meie võime pääseda kuskile, kuigi ma ei usu seda,
aga teie, kollasesse pandud
sõbrad, ainult siis, kui me arvestused on vigased. Ja kui need on vigased, siis on jälle kogu me
olemine olnud puudulik. Mõlemal
pool on veel mingeid võimalusi jääda ellu, kuigi väga väikesed. Sest kuigi me teame, et kuuekümne
valgusaasta kaugusel leidub
intelligentsi, mis sellest salata – see ei tarvitse tunnistada ega mõista meid ja me ei tea ju sedagi, kas
me suudame elada sääl. Ja
veel kaugemale ei vii meid enam meie laevad. Oleks katastroof oodanud veel mõnedsajad aastad,
olnuksime varustatud paremini ja
– roheliste arv ei tarvitsenuks olla nii väike... Aga, mõnedki meist lähevad täiesti vastu tahtmist.
Need ja mina usume ju, et meil
pole õigust põgeneda tuleva eest, mis võibolla samahästi meie edasiminekuks kui hävitamiseks.
Siiski me peame minema. Ja küllap
mõnigi kollasesse rõivastunu tunneb ürgaegselt ja on pahane, et teda pole pandud roheliste hulka.
Sinna pole midagi parata, sest me
pole kahjuks enam need, kes olime. Isegi mina olen pahane vahel, et mind ei lubata näha, mis saab
siin. Ja nagu me kõik teame,
edaspidi pole meil enam võimalusi teatadagi teisele poolele midagi. Meie ühiskond lakkab olemast ja
kuigi maailm, kuhu kavatseme
asuda, ka on neljadimensionaalne, meid on väga vähe ja me tunneme kaua aega igavust ning puudust
teie järgi. Pole võimatu, et me
oma liigvähesuse tõttu vajume tagasi mõnele eelajaloolisele astmele ning siis langeme pidevalt. Aeg
lahkuda on jõudmas kätte ja
mina tunnen juba end nii ürgaegsena, et küsin, miks peab olema nõnda. Miks peab meie
kasvamisevõimeline kultuur hävinema?
(Vaikus).

Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS “TUNNIKS” KOLMEKSKÜMNEKS

“MINUTIKS”!

Esimene kollane: Meie võime küsida sama teiselt poolt, miks peab meie kasvamisevõimeline kultuur
hävinema? Ja meile on see
küsimus veelgi vaevavam, sest me ei tea mitte, milline muutus juhtub meiega, kui üldse keegi meist
on võimeline muutuma
viiedimensionaalseks. Kahtlen, kas keegi on. Ja kui, siis ta ei ole enam inimene. Teiste jaoks see
tähendab hävingut. Ja nagu me
teame, katastroofi oht on paljudel meil võtnud võime elada neljas dimensioonis, on jälle neid, kes
näevad ruumi eraldi ja tunnevad
aega. Needsinased on muutunud usklikuks muistsel kujul ja nad teatavad kõigile, mil tuleb
katastroof. Nende kolmedimensionaalse
teaduse järgi on see meie maailma sisemine spontaanne lagunemine. Ja see ebausk maailma lõpu
sisse hetk-hetkelt levineb kollaste
hulgas. Ma soovitan vendadele rohelistele lahkuda rutem, et ei juhtuks takistusi nende teel. Sest
vaatamata sellele, et nad usuvad
maailma lõppu ja väidavad end vaatavat heroiliselt vastu lõplikule hukule, nende südamed ei ole
ühemõttelised teie vastu, kellele
meie oleme annud soovid minekuks. Ja mina ise – ma praegu loodan, et ma ei sattu levinevasse
atavismi. Aga juba ma küsin
endalt, kas nemad omalt seisukohalt ei anna juhtuvale õiget nime? Kes on siis inimesed: nemad või
meie või viiedimensionaalsed?
Mis on häving? Kas viis dimensiooni ei ole?

Teine kollane: Meie küsime ja küsime, aga me peaksime andma julgust kaasa nendele, kes lähevad.
Minu meelest on parem
lakata olemast, kui hävineda kuskil aegruumis. Ja ometi mina ei oska midagi vägevamat öelda kui
seda, mis me ütleme kõik:
jatkake seda, mis meil jääb pooleli, sest see tee pole käidud seinani. Meie ei tea, kes sunnib meile
pääle viienda dimensiooni ja me
pole valmis ta vastuvõtmiseks. Mina igatahes hävinen ja mind ajab see vihale, kui te teate, mis see
sõna tähendab. Mina lööksin
selle maha, kes sunnib meid, kui ma teaksin, kus ta on.

Teine roheline: See ei muudaks midagi kõiges. Tehe, mis on alustatud, lõpetab ise enda. Ja minulgi
on häbi minna ära, nagu
oleksin muinasaegse tagurliku elemendi liige, kes peab põgenema revolutsiooni eest. Kosmosega
mängija ehk teab, et ma pole seda
ja ma ise olen püüdnud arendada meie ühiskonna kultuuri viienda dimensiooni poole.

Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS

VIIEKS MINUTIKS!

Roheliste juht: Et nad ei või ka loobuda oma mõttetust vaevast enne, kui me kõik läheme lolliks! Kas
pole meie kõik mõelnud, et
just nende ebausklikkude tõsisemad mehed katavad nõnda oma eksimist teiste vastu. Aga me võime
kõik end omavahel tappa,
viies dimensioon tuleb ikkagi ja see või need, kes on selles süüdi, ei tarvitse olla ise teadlikud selles,
mis nad teevad. On asjatu
mõelda selle üle, loodame ainult, et ta pole roheliste hulgas, sest siis meie ärasaatmine kaotab mõtte
koguni. Ja nüüd, vennad
kollased, mis ülesanded teie annate meile tollel nimetul planeedil. Sest olgu, kuidas on, meie
võimalikud sammud on kosmoses ka
teie omad.

Esimene kollane: Kirjeldage mind täpselt oma lastele ja käskige need kirjeldada edasi. Ma olen kogu
oma väe võtnud kokku, et
sündida uuesti just nõnda nagu ma olen. Kui see on võimalik, siis on saanud kindlaks: inimene võib
elada ja mitte kasvada ning
muutuda. Ta võib olla niisama igavene nagu kosmos.

Teine kollane: Teie saate palju lähemale minu nimega ta päikesele. Uurige teda, kas ta on nii
võimatult tihe nagu mu arvestused
näitasid ja intelligentne olend.

Kolmas kollane: Palun jatkata katseid olendi konstruimisel, kes koosneks peaaegu ainult ajust!

Neljas kollane: Mul jääb pooleli kolme linnuteesüsteemi mineviku kirjeldamine. Palun kellelgi teha
edasi seda tööd, sest võõra
maja tundmine aitab näha oma maja hüvesid ja mõista teda paremini.

Viies kollane: Mul pole õieti midagi paluda, sest nagunii konstruite vastupidavamaid kosmoselaevu.

Kuues kollane: Ma palun, kui see oleneb teist, mitte hävitada eesolevat kultuuri. Mul on tunne, et see
mitmelt küljelt on vaimliselt
suurem meie omast, nad tunnevad paremini Kosmosega Mängijat.

Seitsmes kollane: Ma olen kaua aega kasvatanud anaeroobseid tingimata intelligentseiks olendeiks
arenevaid mikroobe. Palun
jatkata mu tööd ja külvata neid laiali tühjusse. Kümnemiljoni kohta üks satub ehk soodsale pinnale.

Kaheksas kollane: Kui te püüaksite sääl koguda taimede mälestusi või midagi taolist teha, sest ma ei
tea, kas sääl ongi taimi.

Üheksas kollane: Ma olen jõudmas matemaatikale, mille kaudu mu arvates saab suhelda Kosmosega
Mängijaga, võtke selle
edasiarendamine südamele.

Kümnes kollane: Ma ei saa viia lõpule kunstlike ainete koostamist, mis avaldavad taolist mõju
inimese emotsioonele. Teed edasi
selles asjas teab see mu kaaslane, kes sõidab teiega.

ÜksteistKümnes kollane: Mina ei palu muud: mõelge vahel kõigele sellele, mis jäi pooleli meie
maailma hukkumisel. Püüda
lahendada küsimus, miks see pidi juhtuma, miks meil kõigil pole hulluseni kahju, et me ei saa enam
jatkata.

Roheliste juht: Kõik mu kaaslased on annud pühaliku tõotuse jatkata siin poolelijäänut ja minu suu
läbi kordavad veel. Kui on
meie võimuses, siis ükskord astume Kosmosega Mängija ette ja pärime, miks ta on teinud nõnda. Ta
muidugi ei mäleta või
vabandab ennast, aga me nõuame talt aru. Ja siiski, ükskõik kui vägevalt ma kõnelen praegu, kui
tema on näinud ette viienda
dimensiooni tuleku, siis ta oskab saada meist lahti. Siis ei jää kedagi, kes võiks minna pärima aru.

Esimene kollane: Ja mida rohkem me mõtleme sellele, ei temal ole hoolimist arukusest, tema on
meie vaenlane ja meie ei saa
enne mõttekalt elada kui oleme sundinud tema andma seletust, kui me oleme tema alistanud oma
sihtidele.

Kolmas kollane: Mida me kahjuks ei tea isegi.

Esimene kollane: Seda ma just tahtsin öelda. Vaatamata sellele, et oleme väga kaugel ja võiksime
jõuda edasi, oma olemasolu ja
oma sihtide suhtes meil pole isegi segadust. Seepärast ma teen kaaslasile ettepaneku: roheliste
sõprade lahkumise järel me paneme
end magama miljoneiks kontinuumühikuiks. Teatavas mõttes oleme meie ülearused, teatavas mõttes
on viies dimensioon vajaline.

Signaal: USKLIKUD, SENIST MAAILMA ON VEEL VIIEKS TUNNIKS JA KAHEKSKÜMNEKS

MINUTIKS.

Roheliste juht: Kui mõtelda nõnda, siis meie oleme vangisaadetud ja mitte asjata mu süda ei protesti
sellise ahvideaegse saatuse
vastu. Viiendas dimensioonis on ehk see just igapäevane tõde, mis meile on ebamäärane siht.
Õnnelikud on need, kes jälle saavad
sammukese edasi!

Kolmas kollane: Aga ükskord ka nemad seisavad ning küsivad ega tea, mida need püüavad
saavutada. Ja nii läheb see
asteastmelt lõpmatuseni.

Roheliste juht: Mitte mingisuguse lõpmatuseni. ükskõik kuidas ja ükskõik kuskunas, selle olendi
meie püüame kinni ja teeme
temale ettekirjutused.

Kolmas kollane: Olgu see võimalik, aga...

Roheliste juht: Halasta, sõber, neil viimaseil hetkil!

Teine kollane: Ma olen vahel mõelnud, et lõpp on mingi meile tundmatu arvu dimensioonide juures
ja siis inimesel on võimalik
elada edaspidi nagu ta peaks. Aga see on ainult mõte ja mitte lohutav. Mul on väga kahju, et ma ei
saa miskit rõõmustavat anda
kaasa teile, ma ju ei usu, et me miski vahendiga pääseksime ligemale selle üleannetu elule, kes
meiega mängib.

Esimene kollane: Me kõik langeme tagasi iidsesse meeleheitu! Näib juba nõnda.

Teine roheline: Tagasilangus? Me oleme alati olnud meeleheidus, kuid see on

kolmedimensionaalsete tunne, meie neljanda lisa
andis ainult sellele tundele teise kvaliteedi. See, mis neil oli meeleheit, on meil mõistmisnälg. Alles
nüüd me saame sellest aru.

Roheliste juht: Aga milline võiks olla viiedimensionaalne?

Kolmas kollane: Seda me oleme liiga sageli küsinud oma mõistmisenäljas. Kas pole meie
uudishimutsemine sundinud teda
tekkima? Ta tuleb ja meie pole õnnelikud tema tuleku üle. Ta tuleb ja tõrjub meid olematuks!

Kolmas roheline: Rääkige, mida tahate, mina ei usu, et üldse midagi tuleb. Aga ma lähen meelsasti
kaugele rännakule.

Neljas roheline: Mina ka ei usu ja ma loodan, et me varsti saame kuidagi suhelda omavahel valguse
varal.

Viies roheline: Ma arvan, et peame minema. Mu sisemine kõrv kuuleb hulluksläinute mässujutte.
Nad tahavad hävitada laevad.

Roheliste juht: Mul poleks midagi selle vastu. Aga ettevõetu tuleb teostada! Kuigi ma ei taha, loodan,
et arvestused olid õiged.
Me jõuame välja muutusealast enne muutuse algust, arvatavasti jõuame.

Üheksas kollane: Kui meile mõistetavad seadused kehtivad, siis kindlasti. Aga nüüd, kesse teab enam
midagi?

Teine kollane: Kõik on meilegi irratsionaalne ja kui keeris teid haarab, siis on ometi halvasti, ometi
hästi.

Esimene kollane: Me kõik muutume ogaraks ja ma tuletan jälle meelde oma ettepanekut. Nõnda ei
või. Mul on küll lootust, et
jään alles viiendasse, aga see kahaneb iga hetkega. See oli midagi ülbuse taolist. Ja, kui kõik kollased
oleksid minusugused, vast ta
jääks tulemata.

Roheliste juht: Ta ei saa jääda tulemata enam. Läki üles laevade juurde, minagi, kelle võimed on
tillukesed, tunnen, et midagi
koguneb meie kõikide vastu. Me katsume nimetul planeedil ehitada samasuguse hoone.

(Kõik väljuvad paarides. Mõneks hetkeks on ruum tühi ja vaikne. Tuleb järgmine signaal ja vaikus.
Heledat kellahelinat ülalt. Siis
tuleb ruumi pidulik protsessioon lippude ja pillide ning muude usuliste embleemidega ja keerdub
maona ümber ruumi äärte
koondudes keskemale. Nad hakkavad karjuma, taganedes seintest ja joostes nende poole nagu koerad
nähes ratast veerevat.)

Neljas roheline: Hävitada laevad! Kogu inimkonna olemine mõttetu!

Teine roheline: Hävitada laevad, mis moodi?

Kuues roheline: Hävitada laevad! Kolmedimensionaalsed!

Neljas roheline: Siis sina viimati oled kurja juur.

Teine kollane: Kes seda võiks eitada enese kohta?

Teine roheline: Iga rühm mõnel määral, sest meil on ju olnud asja vastu vaid puhtmõistuslikku huvi.
Keegi uurijaist pole tahtnud
seda oma elusse, vaid püüdnud varustada tulevasi mõtlemisevahenditega. Kõik uurijad on koguni
pidanud võimatuks
viiedimensionaalsuse teostumist. Ja nüüd peavad tunnistama siiski.

Kolmas roheline: Mina usun praegugi, et see ennustus pole õige.

Roheliste juht; Esimene ja üheksas kollane: Kas sa oled siis targem meist või räägid huupi?

Kolmas roheline: Huupi, aga ma ei usu!

Esimene kollane: Kas sinagi pole muutumas kolmedimensionaalseks? Võib olla, on vajaline, et
nimetule planeedile jõuaks
taolisigi, aga, mida me selle üle ikkagi vaidleme. Oleme kõik selgusel, et muudatus tuleb ja ainult
mõni meist võib jääda alles. Kes ta
saabumises on süüdi, seda me ei tea. Keegi meie rühmadest pole enam kindel eneses ja nagunii üldise
otsusega ainult üks rühmitus
läheb ära terveni. Teised sidemed meie seas katkevad – minu rühmast jään siia vaid mina. Ja ma ei
suuda loota, et mina jääksin
viiendasse dimensiooni. Aga see pole olulinegi kõik, ma hakkan langema ja kaebama oma isiklikku
saatust. Me teame, et meie
kolmikorganisatsioongi ei jää püsima.

Kolmas kollane: Kui ta juba ammugi pole olnud viljatu? Miks muidu tuleb Viies?

Roheliste juht: Ta pole olnud viljatu, ainult – midagi peab olema olnud katki meiega.

Seitsmes roheline: Kui me nii nüüd veel hakkame kahtlema enestes, siis õigustame katastroofi.

Teine kollane, neljas kollane: Las me vähemalt hävineme teades, et Kosmosega Mängijal pole olnud
õigust talitada meiega
nõnda.

Kolmas kollane, kuues kollane, kaheksas roheline: Tema ja õigus! Mis on nendel ühist omavahel!

Üheksas kollane: Meie kõik oleme läinud nõrgaks ja labane vaimukus on juba saavutus omaette. Ja
selle põhjuseks pole ometi
rohkem kui teadmine. Miks peaks muutuse teadmine õõnestama meie elumaja aluseid? Ja ometi ta
õõnestab ning meil pole
võimalust põgeneda ta eest – kas me hooliksimegi. Meile oleks parem, kui meid poleks, sest kui juba
möödapääsetamatu ootamine
meid nii väärab, mis teeksid suuremad asjad? Meie oleme ehitatud liiga kitsale ja kergelt taaruvale
alusele sellel planeedil. Kui te
sääl saaksite omale alla tugevamad juured! Meiegi niiolemisel siis oleks mõte.

II

Sinakasvalge lagedus tumedama taevaga, milles pole pilvi. Kaksteistkümmend kollast vaatavad ajuti
üles. Teine kollane miski
teleskoobi taolise riistapuu juures, vaatab vaheldumisi neljandaga. Neil on ametit, teised on
löödumad, kuigi samuti püüavad
rühmituda paariti (1–9; 3–7; 5–11; 6–8; 10–12) ja tunduvad rohkem “naised” ja “mehed” kui
eelmises pildis. Keegi teistest ei kipu
teleskoobi juurde. Viiendal side ümber pää ja ta paarimehel. Alguses ei edene jutt.

Neljas kollane: Meiegi ei näe enam laevu. Observatooriumis ehk, aga – teated?
Viies kollane: Nad on rahul ja tunnevad senini kõik korras, lubavad pidada meeles eneste
kujundajaid, tee lõpuni vähemalt.

Üheteistkümnes kollane: Kui meil oleks aega, võiksime kujundada uuesti puuduvad kolmandikud ja
midagi poleks teisiti. Või
väga pisut. Unustaksime hõlpsamini nemad kui nad meid. Nüüd aga, mis me õieti oleme, mis me
peame tegema hävinguni?

Teine kollane: Mina vist olen juba leppinud viienda dimensiooniga, kogemata. Usun, me mõlemad
ootame teda. Mis me neist
aegruumi tihenemispunktest ikka uurime! Oleks päris põnev teada, mis nende asemele satub viiendas.

Neljas kollane: Nii jah, me lohutame ennast, aga tõeliselt, meile meeldiks jatkata veel, kuigi poleks
uusi tulemusi. Aga täpsemalt
võiks ometigi.

Esimene kollane: Õnn on, et siia vähemalt ei ulatu kolme- dimensionaalsete manitsemissõnad. Muidu
ei saaks vastu oma
hävingule minnes unustada iseennast.

Üheksas: Kas sina ei tunne mingit kahtlust meie arvutuste tõepärasuses? Mulle tundub nüüd kõik
kuidagi veider, nagu oleks mina
arvanud kokku midagi ja järeldanud, et ruum on tulemas. See kõlab praegu lausa absurdne. Aga me
oleme nagu mürgistatud,
tuimad, võimetud mõtlemagi juba.

Kümnes: Võib olla, meie maailm on tõesti liikunud mõne aine ligidusse, mis meile annab viienda
dimensiooni, ilma et ise taipaksime
üleminekut ühest teise. Hingame midagi ja pole enam needsamad.

Üksteistkümnes: Kui oleks nõnda!

Kolmas: Me seisame nagu puud, milledel juured on lõigatud alt. Aga minus on ikkagi vaid tõsine
pettumus ja viha. Sest meie
kahekesi oleme vist kõige ülearusemad tulevas maailmas.

Esimene kollane: Küllap meie veel enam. Selle maailma jaoks pole vaja meie matemaatikat. Ja kuigi
me teoreetiliselt teame, mis
laadi uus võiks olla, teame tõeliselt rohkem kui kõik teised, just seepärast on meil ehk kõige
võimatum kohaneda. Nagu see, kes
aritmeetikasse on jäänud kinni ja ühtteist ometi teab algebrast, iial ei suuda mõista numbrite
algebralist seadusepärasust, vaid
imetleb, kogeleb ja komistab aina. Iial ei õpi kõndima õieti.

Kaheksas: Mind hirmutab väga, et pole mingit võimalust aimatagi, mis on viiendas nende asjade
asemel, mida oleme uurinud.
Võime lohutada end, et viies teeb mõistetavaks nelja tõelised peidetud seadused, aga kui sääl äkki
pole mingilaadilist jälge sellest,
millega oleme tegelenud?

Kuues: Jah, mis on viiendas aegruumiliste tihenemiste asemel?

Seitsmes: Mis on viiendas intelligentsiks? Mis on selles meie aru? Kas mingi kaasasündinud
harjumus? Kui ta oleks!

Kolmas: Asjatu lootus vist ja milline alandus on mõelda meie viimisteldud mõistust selles asjas
paljaks tropismiks. Või millekski
hingamise taoliseks. Millega see nõnda lõpeb, kui me kord alustame? Kuhu see mahub kõik, mis me
omandame juurde muutudes
aina intelligentsemateks ja lükates juba omandatu alamaile kordadele. Me kasvatame lõppudelõpuks
maja pilvedest läbi, aga päris
lollidki juba teadsid, et ühel päeval see lükatakse ümber, – kui ta ei kuku ise. Mis mõte on kõigel nii?
Seitsmes: Kui me ometi ei saa Kosmosega Mängijast hakata kinni ja nõuda aru. Kui meie ja tema
vahele ikka jääb piir ja meie
täienemine aina tuletab seda meelde, et on punkt, millest me enam ei saa üle nagu piirile lõpmatult
lähenevad suurused. Olla
inimkonnast on tõesti ogar.

Teine: Aga minevikku vaadates ja seda mõistes me ometi taipame, et me ei ehita ainult torni,
tõeliselt midagi veel hullemat küll,
igal astmel kasvab alumiste kordade tihedus ja see lõpmata vähe, mis meil viimati jääb puudu, kas
me mitte ei suuda sellest astuda
üle, kas me seks ei kasvagi, et viimaks sammu ulatada üle mäeladva?

Neljas: Seda mõtet edasi arendades: inimkond, kosmos koguni, on midagi treenitava olendi taolist,
kes asteastmelt tehakse
võimelisemaks ja siis viimase sammu ta peab astuma ise, sellega tõestades, et kasvatusel on olnud
mõtet. Ja kui ta siis seda ei tee,
hakatakse kellegi teisega pääle uuesti.

Kaheksas: Muidugi, kuskil sügaval me kujutame nii. Aga, olgu mis on, meis midagi tõrgub taolise
katsetamise vastu, me ei taha
olla ainult mõni materjal ja ometi teame väga hästi, et me pole, mis tahaksime. Ikka närud, võrreldes
sellega, mis on meie soov
saada.

Kuues: Praeguses olukorras oleme koguni võimelised ütlema, et see ajab täis südame. Ja ometi kogu
kosmose käik võib lõppeda
sellega, et meid visatakse kõrvale nagu ei midagi ja alatakse pääle uuesti. Päälegi, kui palju oleme
meie selles süüdi, kas see
viimane aste teeb sammu, mis vaja või mitte – ja siis oleme meiegi olnud absoluutselt asjatud.

Esimene: Jah, praeguse hetke kohaselt öeldud, kui me keeldume minemast viiendasse või ei oska
minna, mis alust meil on oodata,
et kogu kosmos toimib paremini viimati. Muidugi ta ei toimi, sest iga samm on raske, ükskõik
milline ta olekski. Kosmos on üks
närune ja vilets värk, salata seda ei saa, kas me muutume või mitte.

Üheksas: Õigus see nüüd on. Aga ikka me ei saa eitada seda, et meie teadmine oma – tema
närususest on midagi võimatut ja
näitab, et me pole nii närused kui arvame. Vähemalt, nii võib mõelda.

Esimene: Kas ta seda tõestab? Kas mitte meie veel suuremat närusust, et meid seegi ei muuda. See on
sama osa meist, mis
protestib kasvandikolemise vastu. Meie ei taha muutuda, tahame olla täiuslikud otsemaid ja ometi
teame, et me pole ega saa midagi
parata oma puudulikkuse vastu. See on olukord, mida võiks hüüda kuratlikuks.

Kolmas: Ja me lobiseme nagu ogarad, nagu kolmedimensionaalsed, me ei mõista enam kõneldagi.

Oleme nagu need armetud,
kelledel katsesarved muutusid sõnadeks, kes kobisid üksteist teadmata milleks ja pidasid sellest
võimest väga lugu nagu kõigist
neist, mille otstarvet nad ei teadnud. Sülitama ajab see maailma viletsus ja mul on tõesti häämeel, et
Viies meile teeb otsa pääle.
Kahju ainult, et ta ei lõpeta kõike.

Seitsmes: Ma olen ikka mõelnud, et kõige olemasoleva endahävitamine võimaldaks sundida

Kosmosega Mängijat. Oletame, et ta
väga pahandaks ja imestaks, aga mis sellest, ta peaks mingil kombel reageerima ning avaldama oma
plaanid.

Kümnes: Kui see oleks nii! Aga on tõenäolisem, et ta siis arvaks kosmosel olevat mingi sisemise
haiguse ja hakkaks ehk koguni
seda ravima väga ebamugavate meetoditega. Mis meil oleks sellest abi!
Kolmas: Aga see armetuse teadminegi võib olla haigus!

KaksteistKümnes: Ja ravitsemisel ei avalda tema kindlasti midagi oma plaanest, seda ei tee keegi – ja
nagunii me neid ei taipaks,
eks ole?

Seitsmes: See nüüd küll on õigus, me võime katsuda sundida teda, aga kas me midagi saavutame?
Siiski ma mõtlen, see ehk
aitaks. Kuigi ta näeks selle olevat haiguse. Aitaks, sest ta paljastaks end toimides.

Kümnes: Parandamatu haige temagi jätaks kõrvale, kuigi ehk analoogia ei ulatu nii kaugele.

Üksteistkümnes: Arvestades selle toimingu võimalikuks, muidugi säärane tõsine plaan muudaks juba
kavatsetava ja ainus
küsimus on siis, kas tookordne emotsionaalne alus on küllaldane tema taipamiseks. Endahävitaja ju
mõistab küll paremini.

Viies: Tehniliselt see oleks võimalik ja looja ning hukkaja on mõlemad võimelisemad kui
vahepäälne, aga ikkagi ma ei usu, et selgi
alusel oleks võimalik taibata küllaldaselt, nõuda aru või midagi taolist. Aga ma olen viimasel ajal
mõelnud jällegi, kas need eksisid,
kes eitasid muiste ta olemasolu. Kas nii poleks lihtsam?

Kaheksas: Ja tuua kogu keerulisus tagasi meisse endisse. Mis me sellega saavutame? Või konstruida
midagi taolist teisenimelist,
aga me parandame siis ikkagi ainult oma kujutlust endast või temast ja varsti teame tast jällegi veelgi
vähem.

Kuues: See ongi mu meelest tõsine häda: mida kõrgemale astmele me saame, seda kaugemaks ta
meile jääb. Kas tuleb mingil
astmel äkki muutus, või mitte kunagi. Ei või olla nõnda ometi, et kosmos on tema ise, see vähemalt
on selge.

Kolmas: Midagi ei ole selge. Meie oleme löödud, oleme vaetud ja leitud kergeks ja need, kes tulevad
teistes dimensioonides, pole
paremas seisukorras. Ja meie võimed on nii paisatud segi ootamise tõrjumisega või sellele
valmistumisega, et kõik, mis me
kõneleme, on pinnaline, kõik on tühine ja poolik. Me ei usu enam sellesse, millesse uskusime üsna
hiljuti. Hüpleme siia-sinna ja
hüpata ei suuda. Ja nõnda see jääb viimseni.

Esimene: Kas hävitada Kosmosega Mängija, seda me ei saa, sest kuskilt ta tuleb uuesti teisel ja
veelgi mõistetamatul kujul. Või
hävitada kosmos – mis me saavutame sellega? Ja võib olla, ta jõuab meist ette ja hävitab ise. Sest
Viieski pole muud kui häving,
ainult mitte meie tehniliste vahendite toodud, vaid tema. Või meie sisimate kavatsuste ja soovide.
Kuidagi oleme ju kõik püüdnud
oma laipu visata näkku talle ja karjuda: siin ma olen, vasta mulle! Nüüd ta siis vastab, annab meile
meie oma tahetud otsa ja otse
selle pääle kõneleb midagi neile mõistetavat, kes lähevad üle. Võime öelda, et tema oleme meie või
meie toodame tema, pimedaks
jääb siiski kõik, nagu alati, minevikus ja tulevikus. Meie teame temast ainult niipalju, kui teame
endast ise ja iga faas lõpeb sellega,
et midagi meis on kasvanud niipalju, et ta ei mõista oma kesta ega saa abi oma kasutada olevaist
vahendeist. Talle on vaja midagi
muud, uus kest, uued vahendid, seepärast ta tahab hävitada enda ja see tahtmine viimaks ta hävitab.
Nagu ta vahetab naha naha
pääle, nukkub ja muutub ikka uuesti liblikaks. Kui enne oli nii, siis ka edaspidi. Kohutav on ainult, et
sellele pole näha sihti. ükski uus
liblikas ei näe lõpuni. Kas seda ongi? Mis siis on? Meie oleme nii lootusetud nagu need, kes
ohverdasid jumalaile ja palusid selgust,
need, kes valmistasid plaane ja palusid ebamäärast tervikut.
Kolmas: ühesõnaga, meie oleme säälsamas, kus kolme- dimensionaalsed olid enne meie tulekut.

Neljas: Me teame ja ei taha tunnistada ning selleski oleme taolised. Tahame tunnistada, kuid ei tee
sellest järeldusi, jällegi oleme
taolised.

Teine: Kus on siis meie hulgas need, kes lähevad viiendasse? Need, keda ma ikkagi ei suuda hästi
taluda, kuigi oleme ise nad
kasvatanud.

Üheksas: Võibolla just meietaoliste hulgas neid polegi, on sääl, kust me neid ootame kõigevähem.

Viies: Äkki viimaks nende tagasilangenute seas!

Kaksteistkümnes: Sääl vaevalt, aga...

Kümnes: Need pole oma struktuurilt enam võimelised, pigemini päris tavaliste neljaliste hulgas, kes
on võtnud vastu palju ja pole
midagi teinud ise. Meie oleme tegevusega kasvanud kinni, aga nemad on liikuvad.

Üksteistkümnes: Aga meil pole ju kedagi, kes ei teeks midagi, keegi pole võimeline ses mõttes
liikuma.

Esimene: Kui tõepoolest on nii, siis hävineme kõik ja meie siht on tõesti saavutatud. On ju rumal
arvata, et viiesus jääks vaid siia,
ta kiiresti vallutab ja hävitab kogu kosmose. Ja siis?

Üheksas: Ja siis me oleme abstraktsioonid, mõtted nende pääs, kes tulevad ja muid asju tehes
unustavad meid. Nad mõtlevad ju
meie olme, nad mõtlevad teisiti ja meid pole enam. Aga nende kolmedimensionaalsed pole
abstraktsioonid. Kuidas lahendada??

Kuues: “Ta hingab ja meie elame, ta hingab ja võtab meid tagasi,” nii öeldi kord. Ja me tunneme end
palju kõrgemal! Kui naljakas!
Aga, kas see tõesti kõik on reaalne? Kas me ainult oma kujutlusi ja arvestusi ei usu liiga? Nagu
muiste inimesed mõtlesid omale
paradiisi viina, piima ja mustasilmsete tüdrukutega ja uskusid ta olemasolu. Ja kui nad enam ei
uskunud, siis see paradiis närbus ja
vajus kokku nagu paradiislik õis, kellelt on võetud toit. Kas meie viienda uskumine pole sama? Jah,
ma tean, et ütlete: arvestused
näitavad, matemaatika tõestab ta tulekut. Aga neilegi taolised asjad tõestasid nende kujutlusi.

Kaheksas: Ja nad ei uskunud sugugi vähem oma arvamisi. Rahvad, terved rahvad, hulkusid läbi
metsad ja rohtlad, otsides igavese
Elu maad. Riigid hävitasid üksteist taolise kujutluse käsul. Ja meie...

Seitsmes: Ja ometi meie pole võrreldavad nendega.

Kuues: Olgu! Aga veel enam oleme nende taolised, kes muiste ennustasid oma kultuuri otsa ning uue
ärkamist ja ei suutnud seda
muidugi mõelda teisiti kui oma vormidele vastavalt. Aga, kui ta tuli, ta ei vastanud ega erinenud
selles, mida arvati. Meie mõtleme
matemaatiliselt ja hüüame tulevat viiendaks dimensiooniks, millesse me oma teada ei mahu. Aga see
on ainult meie nägemisviis.
Võibolla, tulev üldse pole viiedimensiooniline, vaid midagi muud. Ja siis ta tõesti võib piirduda meie
maailmaga.

Kaheksas: Uskuge. Võib olla nii! Ma olen näinud üht kultuuri, mis oli rajatud kasvatamiseprintsiibile,
esmalt ebateadlikult, siis
teadlikult. Nende inimesed taipasid küll, et muiste on olnud kultuure teiste printsiipidega, nad pidi
taipama nii oma eeldusilt. Ja siis
nad reastasid kõik olemasolnud oma printsiibi põhjal ning üldistasid kasvamiseprintsiibi ja arengu
kogu inimkonnale. Nad uskusid, et
nende printsiip on kõige kõrgem ja õigem, kuid ometi teadsid, et inimkond peab kasvama edasi ja uus
kultuur tõusma erineval
printsiibil. Nad vaevlesid hirmsasti ega suutnud kujutella midagi kõrgemat ja neid piinas, et nende
printsiip peab hävinema ja
uuenema, et olla õige – kuid viimati viimaks uuesti vale.

Seitsmes: Ja, mis siis tuli?

Kaheksas: Nad aina astendasid organisme, kogu kosmost pidasid viimaks organismiks, mis sünnib,
kasvab ja sureb. Aga nad
samm-sammult nihkusid teile, mis andsid neile teise suuna. Nad esmalt liitsid surma igapäeva ja
kasutasid seda nagu sööki nende
esivanemad. Astastmelt nende eneste organism täienes sisemiselt. Esmalt nad ainult sõid ja siginesid,
siis tulid meeled, tulid
kujutlused, tuli mõtlemine ja ikka, ikka edasi. Ainult viimast nad tarvitsesid teha tahtlikult, muu
funktsioneeris juba ise. Ja nii nad
muutusid viimaks nii keerulisiks, et organismi mõiste ei rahuldanud neid ja nad vabanesid ka kõige
üldistatumast kultuursest
printsiibist ja võisid olla midagi muud kui organismid...

Esimene: Ja selle õpetus meile on siis vist, et meiegi ei tea kõike. Katastroofid ja muutused ei lähe
mööda meistki, aga nad on
teisiti. Ja see, mis me arvame ees, pole see, mis on ees. See teeb väga palju vagusamaks ja
kindlamaks küll, kuid olemist ometi
mitte kergemaks. Teistes dimensioonides kõik samad nähted korduvad teisiti. Aga unistades neist ja
mõteldes neid, me ikkagi ei
saa ennustada oma saatust. Terve see olendkond elas organismi mõistest, mis muutus pidevalt, milles
rõhutati aina üldisemaid ja
haaravamaid tunnuseid kuni viimati see kaotas tähenduse ja asendati uue mõistega. Igakord nähti
katastroofides midagi muud, kuid
alati mingit organismile omast protsessi. Ja meie nüüd teeme samuti, dimensioonimuutus on meile
omane protsess. Aga, kas
paralleel on täieline, kas ka siis ja sääl oli muutuste puhul langevaid, mahajäävaid?

Kuues: Kus sellega! Väga palju, alati rohkem kui jatkajaid. Iga ükskõik mis astmelise katastroofi
puhul oli neid, kes väitsid, et tuleb
tagasi minna eelmisele ja hakata uuesti pääle. Just nii nagu meie kolmedimensionaalsed. Muide,
olendid, kellest ma räägin, olid
meie mõttes kõik kolme- dimensionaalsed. Nad ei liikunud edasi dimensioonide teel nagu meie ja
kuhu nad praegu on jõudnud, ma
ei tea. Olen ainult kindel, et kõik võimalused lõpevad ühte võimalusse.

Üheksas: See siis tähendaks, et meie kord nimetame dimensioonide mõtte nagu nemad organismi
oma, aga mitmendal
dimensioonil?

Teine: Kui nüüd arutada nõnda, kesse ütleb, et viies dimensioon ongi dimensioon. See ehk ongi
nende minetamine. Mulle igatahes
on vastik mõelda viiendat ja nõnda edasi lõpmatusse.

Kuues: Minagi sellest olen mõelnud, aga võibolla on kümnes see piir.

Neljas: On ju kujuteldav, et kunagi võidakse haarata kõik puuduvad dimensioonid korraga, nähes
selgesti, millega võrdub nende
summa.

Kolmas: Aga ükskõik, mida me arvame, pika jutu lühikene lõpp on: olemasolev on palju keerulisem
kui me tahame. Mitmed rajad,
igaüks hulga muutuvate eeldustega, viimati üks ja siis ja siis –

Viies: Siis me astume aru nõudma ja küsime, milleks see kõik peab olema.
Üksteistkümnes: Kui me siis sellest vastusest üldse hoolime veel?

Neljas: Vaev kosmoses see ongi, et kõik eelnev tundub väga tuttav ja ometi mõttetu ning võõras.

Kolmas: Kui siis öelda: Mitte midagi pole vaja teha, mitte millestki mõelda, siis see ka on väär. Kas
teist keegi taipab selle ogaruse
keskset suundagi, mina mitte.

Kümnes: Keegi mitte. Aga ons seda vajagi? Me saame ta korra kätte, sest me oleme hakanud tahtma
seda ja mitte meie üksi.

Esimene: Kõik teed on vaid selleks ja nad peavad suunduma ükskord kuidagi sinna, et see
mõistetamatu otsukeste ja võimatuste
päss vajub iseendast laiali ja selgeks. Meil pole vaja leinata ega karta midagi. Võibolla, on see
jutuajaminegi, kuigi ta on täis meie
eneste segadust, valmistanud meid mingil kombel viiendagi dimensiooni vastuvõtuks ja selles
tegutsemiseks. Ja need, kelle me
saatsime ära? Ja need. Nende minek ehk kuidagi teisiti on vajalisem kui neljadimensioonilise
maailma taasrajamiseks kuskil mujal.
Võibolla, nad satuvad säärase intelligentsi hulka, mis oma tee jatkamiseks vajab endale
mõistetamatut tõuget.

Kolmas: Ja võib olla, ongi, nad on saadetud asjatult. Ärme unustame kui palju kõike on juhtunud
asjatult.

Neljas: Midagi ei juhtu asjatult, meile ainult paistab nii.

Seitsmes: (kolmandale): Meie oleme siiski asjatud. Oleme! Oleme!

III

Kolmedimensionaalsete koosolek pisut kirikutaolises, kuid kubistlikus ruumis. On midagi

kantslitaolist, millel kõnelejad vahelduvad.
Aga kantslil on veenõu klaasiga ja mikrofon hästi nähtavalt. Kõigil võimalikel kohtadel näha
kolmedimensionaalsuse sümboleid ja
kubistlikke maale. Sääl, kus kirikus peaks olema altar, on televisiooniekraan, millele aegajalt ilmub
suur nägu ja teatab, kui palju
aega on maailma lõpuni. Koosviibijad on väga rahutud. Kõnelejad kiirustavad ja sõnavõtjad räägivad
stakaatos.

Astronoom: Siin, meie viimasel koosviibimisel, ma kordan veel: iial ei ole hilja hakata mõtlema õieti
ja astuda reaalsusele vastu
lahtisi silmi ja terve mõistusega. Meie kõik teame, et häving ei lähe meist mööda ja me ei saa midagi
teha tema vältimiseks, aga me
põleme aatomiteks teades, et oleme julgenud rahulikult minna vastu hukatusele, mida need, kes on
ülbed ja elavad oma kujutluste
maailmas, üldse ei näe. Ja me võime olla kindlad, et nemad hukkuvad koos meiega. See olgu meile
rahulduseks, mis meile on
karistuseks. Meile ta pole karistus, vaid salapärase saatuse käsi. Seltsimehed, nemad ütlesid, et mina,
meie kõik oleme
nõrgamõistuslikud, et me oleme võimetud ühiskonna hääks tegema midagi ja nad panid meid kaema
igavest liikumist, mis meid
heidutab. Ja need vähesed õnnetud meie hulgast, keda see ei heidutanud enam, kes ütlesid ja tundsid,
et see on nende neljas
dimensioon, nad võtsid eneste hulka. Aga meie teised, kes oleme otsani jäänud kindlaks, meie teame,
et ei ole mingit neljandat
dimensiooni. Meie teame, et on olemas Aeg ja see hirmutab meid, seda meie ei mõista, seda me
austame ja kardame. Aga tabagu
tema karistus kõiki neid, kes muigavad ja ütlevad: see on ainult üks mõõt!

Kogudus: Tema karistus tabab neid, alati ja alati!

Astronoom: Meie saime kuulda, et nemad kardavad viienda dimensiooni tekkimist ja mõtlesime, et
nemad on astunud veel ühe
sammu kaugemale reaalsusest, milles meie seisame kindlalt kahel jalal. Aga siis mina mõtlesin...

Kogudus: Au sinule, au sinule, au sinule!

Astronoom: ...et nagu nende neljas dimensioon on see, keda me austame ja kardame, nõnda ka nende
viies dimensioon võib olla
midagi meie reaalses maailmas. Ja mina uurisin ja vaatasin, arvestasin midagi veelgi vägevamat,
millest nemad ei taipa pooltki,
need targad ja mõistlikud. Ja nüüd meie teame kõik, et meie maa poole sööstab sekundsekundilt
kiiremalt üks surnud päike. Tõsi,
mõned teist on öelnud, et ehk meie päike ja teised planeedid juhivad ta meist kõrvale. Aga see võib
juhtuda ainult mõnekümne
kilomeetri võrra, nii suur mu arvestusis võib olla viga. ükskõik kuidas, aga meie hävineme ja nemad,
meie karistajad ja kasutajad,
hukkuvad samuti. Aga Aeg, keda meie kummardame, on nad teinud nii sõgedaks, et nende meelest
tuleb viies dimensioon!!!

Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

Astronoom: Seltsimehed, ei ole enam palju aega, mil selle surnud päikese lähenemine hakkab
avaldama mõju meile. Meie oleme
tulnud kokku siia, et kinnitada teineteist selleks raskeks hetkeks, mil me peame hävinema. Minu
sõnad on sedamoodi: Kui me
hävineme, siis me ei tunne enam Aega, nõnda nagu loomad näevad liikumist, vaid me ise oleme Aja
sees, meie ise oleme Aeg.
Meie ükskord mõistame, mis ta on. Kuid, oh sõbrad, meie ei saa mitte neljadimensionaalseiks, nagu
nemad ütleksid, aga meid
muudetakse. Siin oleme meie põlatud ja naeruks pandud ja nemad kasutavad meid oma
eksperimentideks, mis teevad meid hulluks,
aga siis meie pole enam alatud ega väärtusetud. Meie oleme siis seda, mis me alati oleme püüdnud
olla.

Üks hääl: Aga meie saavutused, miks nad peavad hävinema kõik?

Teine hääl: Aga meie kultuur, miks ta peab hävinema?

Astronoom: Ärgem pärigem nõnda, sellele me ei oska vastata. Ma olen mõelnud, et selles on süüdi
neljadimensionaalsed, aga ma
ei mõista, kuidas. Mul on võimatu uskuda, et nende käsutuses oleksid miskid jõud, mis võivad anda
taolisi tulemusi meie maailmale.
Nad ei ole nii palju vägevamad meist. See on Aja tahtmine, et me hävineme ja Aeg ei ole mitte
nende meelevallas. Meie vähemalt
pole saanud aru, et oleks. Sest see, millega nad häirivad meie õnne, pole mitte Aeg, vaid ainult Aja
vari – Aja liikumine.

Kolmas hääl: Aga meie kultuur, meie kõrge kultuur!

Astronoom: Sellele oleks pidanud mõtlema siis, kui oli aeg. Aga meie elasime neljadimensionaalsete
varju all ega kahtlustanud
neid õnnetuse toomises kogu maailmale. Meie ei suutnud kujutella neid püüdmas nende eneste
hävingut. Ja kuigi mina ei saa
mõelda, et nende võimuses oleks teha midagi sellist, meie ei tunne ju neid täiesti ja nemad võivad
olla süüdi.

Hääl: Aga kuigi nad naeravad meid ja vaatavad ülalt alla meile, kuuldavasti on ka nemad kohkunud
katastroofi tulekul. See tuleb
nendegi tahtmata, nad pole meist vägevamad!

Teine hääl: Paljugi, mis nad ütlevad, nad võivad siiski olla süüdi. Kui me ometi oleksime suutnud
nad hävitada niipea, kui
taipasime, mis on tulemas.

Kolmas hääl: Nad poleks saanud kiskuda lähedamale seda kustund päikest oma nõidustega!

Astronoom: Seltsimehed, selleks pole aega enam ja nagunii meie poleks saanud neid hävitada. Meie
vahendid tapavad ainult meid
end ja ainult õnnelikul juhul mõne nendest. Me ei tea kunas ja kuidas. Mis me sellest arutame enam!
Ja minul pole rohkem rääkida!

Teine Astronoom: Ma ei tea selle läheneva tumeda keha olemasolu, aga mulle tundub väga kahtlane,
kas ta tuleb meie
lähedusse; tundub isegi kahtlane, kas ta meile mingil kombel teeb kurja otseselt. Aga meie päikese ta
muudab tuhandeid kordi
kiirgavamaks kui praegu, teeb temast nii-hüütud uue tähe. Mul on kahju, et ma arvan teisiti kui mu
lugupeetud kolleega, aga meie
oleme ühel arvamisel lõpptulemuse suhtes: häving on paratamatu...

SIGNAAL: //----//

Teine Astronoom: ...kas just nii ruttu, ma ei tea. Aga, mis on mõned tunnid rohkem, või päevad. Ja
mina isiklikult olen
veendunud, et selle õnnetuse on tahtmatult või tahtlikult toonud neljadimensionaalsed, kuigi see
neilegi on omamoodi õnnetus. Siiski
on kindel, et meie hävineme kõik ja nendest mõistmatul kombel mõned võivad pääseda. Meie ei tea,
kuidas, aga tabagu Tema
karistus neidki!

Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

Teine Astronoom: Meie laguneme taas ürgosakesiks, aga meie arvates ei saa nendest kaduda see, mis
neisse on kogunenud kas
ühe või miljoni elu vältel. Meie ainus lohutus olgu see, et ükskord kuskil need osakesed saavad jälle
teadlikuks ning teostavad kõik
selle, mis meil jäi pooleli. Meie kummardame harduses Tema ees, kelle sisse me mingil
mõistetamatul kombel kaome, keda me
mõistame hävinedes. See olgu meie lohutuseks. Sellest valusast ajast meie oleme ju möödas juba, mil
me isiklikku hävingut ei
suutnud võtta vastu. Nüüd me kõik mõtleme pääle mõningate haigete ja nõrkade, et isiklik ots on
ainult siis raske, kui teame teisi
jäävat elama. Et seda ei juhtu, siis meil õieti pole põhjust kurta. Kas ots tuleb pikkamisi entroopia
kasvades või ta tuleb nõnda
ootamatult, on ükskõik, sest me teame, et kõik peab lagunema ja jääma vakka. Mis tuleb siis, seda
me ei tea ega needki, kes
peavad end meist täiemaiks ja on ometi eksinud välja meist. Sest kuigi mõni neist praegu jääks ellu,
ükskord tuleb ka nende aeg,
sest entroopiaga mõõdetav Aeg ei lase ennast karistamata põlata mõõduks.

Kogudus: Tema karistus tabab neid alati ja alati!

Teine Astronoom: Ma ütlen, sõbrad, häving on kink, viimane, mis meile antakse. Ja parem kui
ajutine lagunemine on lõplik kadu
ja vakka jäämine kõiksuse sügavustes. Aga selleks kulub veel palju aega. Meie peame kõik veel sadu
kordi enne moonduma ja
tekkima uuesti. Aga siis viimati saavutame rahu, mis on üle iga mõistuse. üks Tema päev on mööda
ja siis võime puhata, kuni ta
teeb midagi hoopis muud sellest, mis magab. Aga me usume ja loodame, et mõnegi hinge substants
oskab libiseda ära ja jõuab
igavesse rahusse, mida Temagi enam ei saa häirida. Mina olen rääkinud!

Kogudus: Õnnis on see, keda tema enam ei sunni!

Bioloog: Kallid seltsilised, paljudele teist on maailma käik saanud selgeks alles viimaseil nädalail,
päevast, mil saime teada, et meid
pole kauaks. Enne meie mõtlesime piiratult ja pidasime tähtsaks pisikesi asju. Minagi pean
tunnistama, et olen kulutanud
kolmkümmend viis aastat asjatult närvikava uurimisel, sest ma ikkagi jõudsin ammu tuttavaile
tulemusile. Ma teadsin seda küll juba
varem, aga väitsin, et sääraseid üldisigi tõdesid ei saa uskuda muidu, kui nad on tõestatud katseliselt.
Praegu ma tean, et on
rumalus vaevuda taoliselt. Kuid ilma hävingu tulekuta minule poleks tulnud selget aru ega vist
paljudele teistelegi. Kuigi meile
meeldiks elada veel, et teostada oma meeleparandust ja uurida asju, mida on vaja uurida, meie
lepime selle saatusega, mis meid
tabab. Eks ole!

Üks hääl: Õige, sõber, õige!

Teine hääl: Mis õige? Meil olnuks veel palju teha!

Bioloog: Muidugi meil olnuks palju teha, aga igaviku seisukohalt vaadates pole selleks suurt
vajadust. Nagu eelkõneleja ütles,
ainult Tema oma entroopias on igavene ja kas me rahule jõuame tuhat miljonit aastat aastat varem
või hiljem, see ju ei ole oluline.
Meie teod, meie püüdedki ja suured saavutused pole nii tähtsad, kui paistab meile. Kõik viimati
jõuab sinna, kuhu peab jõudma ilma
meie liigutamatagi.

Hääl: Aga milleks siis meile anti võimed midagi teha? Milleks, kui sinul peaks olema õigus, kes tead
ise, et oled rumal.

Bioloog: Rahuldamatu sõber, ma ju ütlesin, et need jõuavad rahusse varem. Ja ma ei taha salata, et
ehk just need, kes on teinud
midagi kogu päeva kestel, võivad libiseda ära Tema käest. Aga selleks on aega neilgi, kes nüüd on
teinud vähe. Minulgi on aega!

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema ei sunni!

Bioloog: See on tõesti õnnis, aga tuhandete päevade ja ööde pääle tuleb aeg, mil keegi pole enam
Tema meelevallas. Temal ei ole
enam käskida kedagi ega ühtegi aatomit, millest rajada kõiksust uuel hommikul. See olgu meile
lohutuseks, et mida sagedamini me
hävineme, seda suuremad võimalused on meil vabaneda rutem. Mis siis saab Temast, meie ei tea ja
see on ülearu küsida, sest siis
me satume lähedale nende arvamisele, kes ütlevad, et Tema praegu on juba ainult mõõt. Ja me teame,
et see on ekslik arvamine.
Aga tõesti, sõbrad, minu meelest ükskord kõik ilma erandita oleme meie vabad Temast. Ja vaatame
Tema pääle otse nagu lapsed
saaksid kätte ingli või tondi, kellest neile räägitakse ja leiaksid mõne vanemaist või tuttava, keda nad
ei pelga ega igatse. Meie
võime praegu hävineda rahulikult, sest ükskord ikka võit on meie. Kui Tema meid karistab hävingus,
siis see teeb halba ainult
Temale enesele. Tema tunnistab sellega, et meie oleme Ta jaoks pisut liiga targad. Aga iga hävitus
teeb meid veelgi targemaks,
see olgu meie lohutuseks. Minu suu ei räägi enam.

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni.

Füüsik: Meie oleme kuulnud lohutuseks niipalju tõsist ja õiget õpetust ning sõnu, mis on kangesti
lähedal ärakaranute arvamisele.
Aga mina ütlen teile, mis ma kogu elu aja olen varjanud oma südames, et mind ei löödaks kivisse:
see on vale ja teine on vale. Kõik
on eksitus, mis arvatakse meie hulgas ja neilsinaseil ärakaranuil on vist õigus, kuigi ma ei mõista
mitte neidki ega saa nemad aru mu
küsimusest. Nemad on tõesti meist targemad, aga kas õigus on nende käes, seda mina ei tea (kisa
soikub). Aga tõde on see, et
entroopiat pole olemas, tõde on see, et pole Temal päevi ega öid ja tõde on kindlasti ka see, et ei ole
igavest rahu. Soojus ei jaotu
maailmas viimativiimaks ühtlaselt, ega energia, vaid teda jääb ikkagi rohkem kuskile ja säält hakkab
ring uuesti pääle. Meie ei
pääse iialgi, mitte iialgi välja sellest põrgust, milles lootus on sama mis hirm, milles soovida võimine
on nuhtlus ja elada saamine
karistus. Ma ei tea, kas me kordume tsükliliselt, täpselt samuti kui oleme praegu, mõttetult lõpmatu
arv kordi nagu film, millel pole
algust ega otsa või me kuidagi erineme igal kordumisel, oleme mingis mõtteski taiplikumad. Et aga
mul pole usku kõiksuse isandate
häädusse, samavähe kui ma usun neljaliste häid kavatsusi meiega, siis mina usun, et meie kõlgume
igavesti samadena nööril, kust
meid õigel hetkel võetakse ikka samasse mängu.

Hääl: See on vale, see on tõesti vale!

Teine hääl: Rumalad võivad arvata teisiti.

Kolmas hääl: See on vale, see on vale! Milles oleme siis meie süüdi, et selline kohutav ots tuleb just
meile. See on vale ja Tema ei
jäta sind karistamata.

Füüsik: Muidugi ei jäta, sest ta muud üldse ei tee, olgu ta igavesti neetud, neetud, neetud! Te võite
vabiseda sellest teotamisest,
vabisege, mehed, vennad! Mina suren meeleldi, kuigi ma kardan, et tema iial ei lase kedagi nii
lähedale endale, et keegi võiks
piltlikult öeldes anda talle vastu kõrvu ja nõuda aru ta majapidamisest. Oiake ja katke oma kõrvad,
ärge vaid lööge mind maha, sest
ma väga tahaksin hukkuda Tema toodud otsas, et ma ehk saaksin Ta kinni kõripidi. Palun, sõbrad,
kuulake mind veel pisut, tahtke
kõik seda, ehk me suudame midagi. Mitte seepärast, et ta nüüd meid hukkab just, vaid, et ta oma
mängu meile pisemalgi kombel
pole seletanud ega vist teistelegi. Miks peame meie olema kolmelised, kui on teisi võimalusi, neid ei
saa ju eitada? Miks on olemas
ainult üks võimalus. Sest, võib olla, targematena me Tedagi näeksime teisiti ega läheks tülli selle
kallal, kas on entroopiat või mitte,
kas Aeg on igavalt tsükliline või spiraalne. Me oleme rumalad, seepärast need häirivad meid ja
vaevavad meid kujuteldamatult.
Miks me ei ole teisiti, miks meil pole võimalik ühelt tarkuselt minna teisele? Miks me peame suure
piinlemisega saavutama mõned
tõed, milledest viimaks taipame, et need on tõed vaid meis ja meie pärast? Sõbrad, võtkem ette ja
püüdkem nõuda aru Temalt, olgu
ta kestahes, millinetahes, kustahes. Ärme jätame enne, kui saame kätte Tema. Ja kui Ta vaikib, siis
paneme ta rääkima nagu tema
on teinud meiega.

Hääled läbisegi: Teotaja, ketser! Maha, maha! Meie piinad on kangemad kui tulev surm! Virutage!
Andke talle! Sihuke ketser!
Neljaliste sabarakk! Lipitseja! Teotaja! Maha, maha! (Osa kolmelisi koondub kaitseks ta ümber, rüsin
on suur.)

SIGNAAL: //---//

Vanamees (ründajate hulgast): Häbenegem pisut, sest see sõna ei käi mitte ainult usklike, vaid
uskmatutegi kohta ja nemad teavad
seda. Tõesti need meie vennad on eksinud kõrvale teest ning tõest.

Hääled: Lurjused! Teotajad!

Vanamees: Vennad, ärge öelge nõnda neil hetkil, mil peame koguma end, et rõõmsate ning kõikidega
rahulolevate hingedega
minna Tema tühjusse. Iga halb tegu, mis me teeme, sunnib meid kauemaks jääma. Tema spiraali või
sõõri ja teod säärasel hetkel
kaaluvad veel enam kui tavalised. Meie tahame kõik ju rutem pääseda Tema ööst ja päevast. Nende
meie vendade eksitus olgu
nende eneste asi, las nad vaevlevad selle eest kuid või aastaid kauem, meie aga –

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

Vanamees: See on tõesti õnnis, oh sõbrad, mina ei valeta mitte, meil on tõesti üks rahuaeg ees, milles
pole liikumist ega mõtlemist,
soojust ega külma, lootust ega hirmu, rõõmu ega leina, valu ega lõbu, vaid meie saame rahu, mida
ükski meist veel ei suuda
kujutella. Ja mõtelge, sõbrad, kui üllas on meie olemine siis. Meil pole teadmist ja ka mitteteadmist,
sest, kui me teaksime, et meil
on rahu, siis me suudame veel kujutella mitterahu ja kui me ei teaks midagi oma rahust, siis meil ka
poleks teda. Meie ju mäletame
kõik, et vanad targad ja mõned nendest ütlesid, et rahu oleneb meie nägemisest, vaatamisest ja
teadmisest: kui me vaatame
kõiksust ühtmoodi, siis ta on pidev piin, kui teisiti, siis igavene rahu. Aga meie teame ka, et nii ei ole
see asi õige ainult selle
praeguse kõiksuse jaoks, mis ainult osalt on pääsenud Tema võimu alt –

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

Vanamees: See on tõesti õnnis, kallid sõbrad, aga neid on veel väga vähe. Nemad võivad, kui nad
tahavad, vaadelda nõnda Tema
päevi ja öid ning Tema maailma algusest otsani, kord piinana, kord rahuna. Aga siis nemad tulevad
tagasi meile või mujale õigete
õpetajatena. Kuid needsinased, kes on läinud nii ära Tema meelevalla alt –

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni!

Vanamees: See on tõesti õnnis ja tema õndsust ei saa meie keegi mõista ega kirjeldada. Ta pole enam
midagi ja ta on kõik,
rohkem meie nõrgad mõistused veel ei taipa, aga aeg tuleb, mil me ise viibime selles saladuste
saladuses ja see aeg võib olla
lähemal kui me ise aimame. Seepärast, sõbrad, ärge asjatult raisake oma aega nendesinaste eksinute
tapmisega. Küll nemad juba
ükskord ise taipavad tõe, mis meile on antud ja mida me oleme taibanud. On selge, et nemad eksivad
tehes Temast mingisuguse
kiusaka ja tigeda tondi, kel on piiramatu võim meie üle. Sedasi uskusid Temast meie esivanemad
suurte pimeduste aegadel. Aga
meie, kes käime valguses, kelledel on igalühel täheks tema ise, meie teame, ei ole ühtki väge, kes
viimati jääks tugevamaks meist,
sest selleks oleme meie maailmas, et Tema saaks asjatuks. Tema ei teinud meid küll selleks, et me
hakkaksime Temale vastu, vaid
teadlikeks orjeks ning sulaseiks ja võimaldas meile sellega tee, kas tahtlikult või tahtmatult, ei seda
nüüd maksa enam küsida.
Sõbrad, kas olete nüüd vabad tapmise soovist?

Hääled: Oleme! Oleme!

Vanamees: Aga teie soov on läinud välja maailma ja teie peate ta kutsuma tagasi, et ta kunagi
tulevasil aegadel kui teeröövel ei
pikendaks teie rändamise aega. Mina teile annan nõu olla päris vaikselt kaemuses ja tõmmata tagasi
need väed, mis teie olete
läkitanud välja. Nende puudumine raskendab meie peatset otsa. Aga, teie, eksimise lapsed, teid tahan
mina katsuda valgustada, et
teie oma muistse rahvaga pimedusega tühjust, millesse liigume, ei muudaks pimedamaks. Kui teie
kõik olete nõus sellega, siis need,
kes kahetsevad, mingu ära meditatsioonile. Ja need, kes iga hinna eest oma suure arguse ja
surmahirmu pärast tahaksid tappa
kedagi, neile mina ise annan selle võimaluse iseenese kallal, et mu arvest kustutataks mõned
tapmised, mida ma veel pole suutnud
lunastada. Ja teie kõik, kes usute meie vend füüsiku eksiarvamist, teiega mina tahan kõneleda
avalikult ja õigelt, teid ärritamata ja
põlgamata. Teie võite vastupidi minu kohta kasutada kõiksugu kurje sõnu ja mõtelda mõtteid, et
minutaoliste tegude arv saaks
vähemaks ja ma varem pääseksin igavesse rahusse.

Kogudus: Õnnis on see, keda Tema enam ei sunni! (Osa inimesi lahkub, mõned kaitsejategi hulgast.)

Vana naine: Ei maksa narritada juttudega, tead nagunii, et keegi sulle ei tee ega ütle midagi, igaüks
on pisut kade sellele, kes jõuab
ette!

Vanamees (naerdes): ükskõik, mis teete, ma olen ikkagi õnneks või õnnetuseks oma vaheleastumise
pärast astunud sammukese.
Aga teie olete ikka rumalad küll, mis te õige enesest arvate, et ajate selliseid hulluseaegseid jutte
koos õigete või mitteõigete
arvamistega. Kuidas sina, vend füüsik, ometi võisid nii lõpu lähedal hakata rikkuma rahva
meelerahu. Sa ju tead, et nüüdsel ajal
igaüks on pisut jalust ära. Ja sina neid veel ärritama, mis mõttega?

Füüsik: Nad peavad enne surma vähemalt saama teada tõtt. Aga sinuga ei saa ju rääkidagi, sa lihtsalt
lobised neile ette tasa ja
targu pühi dogmasid. Pane mind kahtlemagi, ma kohe annan järele, aga see pole võimalik.

Hääled: Tee selgeks, jah! Meie ei taha kuulda õiget õpetust!

Vanamees: Lapsukesed, lapsukesed, ärge olge nii tormakad. Mis sellest, et nad surevad õiges
õpetuses, mis pole täis tõde, nad
tõelisemat tõde ju ei taipa veel. Aga teie eksite ja sina, vend füüsik, oled liiga kinni eneses, liiga
kinni meis. See tuleb suurest
varjamisest, oleksid võinud kõneleda taadiga, oleks aidanud, sest sa eksid.

Füüsik: Kuidas ometi...

Hääled: Ära tee ülearu sõnu, aega on vähe!

Vanamees: Oh, lapsed, kas armuda tahate või armastada, lapsi veel sünnitada või? Aega on paljuks
veel ja minu sõnadekski. Eks
ole, sa tunnistad neljaliste olemasolu ja nende veidrat erinemist meist, tead sedagi, et nemad meidki
ei näe läbi muidu, kui
arvestades, ja meie neist saame pisut aimu armunult unistades.

Füüsik: Mis siis? Otsi mulle üks, kes seda ei teaks!

Vanamees: Leidub, vennakene, leidub! Aga miks sul oma tarkuses pähe ei tulnud umbes taoline
mõte: maailm ei käi üksnes ringi,
vaid ta on ka astendatud, miks sa hetkeks ei oletanud: järgmises tsükluses oleme meie
neljadimensionaalsed, siis meie praegune
tarkus on naljakas, eks me siis vaata edasi! Ma ei räägi sellest palju, meie meeled nüüd kergesti
masenduvad. Aga on üks
rumalamaid vigu arvata oma olemist ainuõigeks ja seda poleks tohtinud teha.

Füüsik: Aga, kes kinnitab, et see on õige, et meie oleme neile nagu loomad meile?

Vanamees: Kes kinnitab? Kas sa tõesti arvad, et sinu teooria on ustavam, see pimeduses viibiva
meeleheitmine. Kas sa tõesti oled
nii rumal, et arvad meid, vähevõimelisi võivat tunda tõde? Kui su koer sulle kinnitaks, et tema teab
tõde, sa naeraksid. Ja teistel on
õigus naerda meid, kuid seda ma ei või öelda kõigile meile.

Füüsik: Peaks ütlema!

SIGNAAL: //---//
Vanamees: Mine, ütle! Isegi su kaaslased kõik ei usu mind!

IV

Stsenaarium umbes nii nagu teises pildis. Neljalised istuvad siin-sääl omaette vahtides jäigalt samas
suunas nagu mõteldes kadumist
suurde kaugusse. Kolmeliste Vanamees, Vanaeit ja Füüsik kõnelevad hoogsalt. Alguses neljalised
vastavad pikkamisi, nagu otsides
mõistetavaid sõnu, lõpu poole kõnelus üldse aga elavneb.

Vanamees: Me teame küll, et teile ega meile ei ole sellest tunnistusest tõelist abi ega kasu selles
olemises, aga me ei saa siiski
teisiti. Me ei hoople sellegagi, et teadsime seda varemini ja mitte hukatus pole meid teinud nägijaiks.
Võib olla, hukatus on pannud
meid kõnelema. Võib olla, veel rumalamini, kui teeme seda muidu. Meie oleme tõesti veendunud, et
teie arvamine meist oli ja on
õige, meie oleme teile nagu loomad meile. Me ei protesti, osa kolmelisi nimelt.

Esimene: Sul on õigus, sellest ei ole kellelegi praegu midagi kasu. Ja on küsitav, kas minevikuski
olnuks. Viimati oli see teie
ajaviide rääkida vastu ja meie oma sundida teile pääle oma arvamist. Tõde ei tea meist kumbki pool
ja see ehk igaveseks jääbki
leidmatuks. Mis sellestki hädaleda. ükskõik, mis tuleb, oleme ettevalmistamata nagu kalad õhule või
linnud meresügavusele. Mis
meist saab, ei tea keegi.

Kolmas: Aga üks asi on imelik ometi. Et teie taipasite seda, üks kord mitte nii nagu need kolmelised,
kes mingis tähtsamuse
vajaduses püüdsid tunnistada õigeks meie arvamised enestest. Teie olete mõistnud asja tõeliselt. See
aga tähendab, mis ta
tähendab?

Vanaeit: Ei maksa vaevuda sõnade otsimisega. Meie mõistame keerulistki juttu ja ma võin öelda,
mida see tähendab. Sellega on
kindel, et neljalisil on õigus vaadata maailma, sest kui loom taipab, et ta peremees on tark, siis
peremees tõesti on. Jah, ma ütlen,
taipab ega korda nagu papagoi lauset, mis on õpetatud talle selgeks, mistahes kombel.

Seitsmes: See tähendab veel midagi, millest ta ehk ei võigi saada aru, mida aga meie küll mõistame
ja imestame. See tähendab, et
loom ei ole loom, vaid mingisugune muu olend, üks väga veider ja tõelusega arvestades, lausa
võimatu olend. Seepärast teie olete
vähemalt mulle ärarääkimata huvitavad ja ma tahaksin kuidagi teha selgeks, mis te olete, kuidas on
meie kujutlus maailmast teie
oma ja mis ulatuses, mis varjundis ja mis teis ometi erineb meist. Kui oleks võimalust veel selleks
ometi!

Füüsik: Me ei taha olla ometi katseobjektid vaid. Mina mõtlen, et teie kui targemad peaksite taipama,
mis me oleme ja suutma
seda öelda meile. Teisiti ei saa olla, eneste olemusest tingituna peate teadma seda.

Kuues: On vist hilja sellega meid kiusata. Võibolla teame, aga meiegi mõtetes puuduvad mõtted,
milledega väljendada just seda
teadmist. Ja kui öeldagi, mis mõte sellel oleks praegu? Mida see kõiges muudaks?

Seitsmes: Ära ütle nii. Siin on üks suur saladus, mis väärt mõelda üle praegugi. Kes teist taipas seda
kõige varemini ja kuidas, las
see räägib ja püüab kõik mäletada, siit peab hargnema lahti midagi, midagi tähtsat nüüdki. Rääkige
ometi, see on huvitavam kõigest
huvitavast.
Vanamees: Ma vahel isegi olen mõelnud sellele ja kuigi ma ammu elasin läbi ja hästi mäletan,
seletada on raske, võimatu ehk. Mu
mõtted ehk midagi võimaldavad ometi. Ma hakkasin küsima, mis kombel loomast võis saada
inimene, ükskõik milline loom see
olnukski, kord üks ta ikkagi oli. Meie vägevad teadlased on annud sellele küsimusele küll rea
suurepäraseid ja eesrindlikke
vastuseid nagu öeldakse meil. ühed seletavad, et käik toimus märgatamatult pikkamisi, pisuthaaval
loodud olendid paranesid ja
täienesid ning siis korraga oli midagi, keda võis nimetada inimeseks. Ei see narrus, see väga
primitiivsete usundite dogmade
ümberluuletamine mind rahuldanud, sest vaikseks eelduseks sellele on ju, et olendis on eo ipso tung
muutuda keerulisemaks ja
seetõttu täielisemaks. Kui see olekski kuidagi tõestatav, mis võiks siis olla säärase asja lõpp.
Ilmtingimata midagi inimesest
kõrgemat – ja siis ainult mitte dimensioonide tajumine arvus. Aga vastamata jääb, kust ja kuidas sai
elusolend aje kasvada
kompleksuse poole. Too mees unistas midagi võitlusest elu eest, aga ta pidi tunnistama, et väga
primitiivset säilib väga kompleksse
kõrval. Siis aga ei saa ajada üldse taolist juttu, amööbid peaksid olema hävinenud ammugi juba ja
kõik korras. Teised lobisesid, et
loodus ehitavat püramiidi, mille tipp on või pole inimene. Aga siis jälle, kust ja kuidas tuli see suund.
Elusale ainele inhärentne või?
Mitte millegagi pole see meie tarkade kunagine möga õigustatav teisiti, kui et ta on teatava sotsiaalse
struktuuri lootuste, enda
viletsuste vabandamise ja pahede projitseerimine kogu kosmosesse. Hullemat ogarust ei saa olla, eks
ole!

Vanaeit: Ei saa, mitte ei saa.

Vanamees: Ärge halvaks pange, kui mu naine ütleb midagi, ta pole häbenetav nähe ega ilmtingimatu
vajadusega välditav. Ta on
üsna minu moodi ja nii me kokku sattusimegi. Ma irisesin ükskord selle teooria kallal, mida meil
pooldasid viimati ainult kõige
ortodokssemad ja mulle polnud meelt mööda ka too müstiline, mis usub komplekssuse olevat
inhärentse tungi. Tema siis mulle
nöökis seda, et see olevat konstruitud muude oletatavate tungide alusel, ilma reaalse aluseta, sest
kristallidegi poolelusat suurnemist
ja autokatalüste tuua mingiks tõestuseks olla lollus. See olla ainult varieerumisamplituud ja
autokatalüstid sellesse seosesse üldse ei
käivat. Ma siis hakkasin teda võtma tõsiselt ja kahe- kesi me nöökisime ära ka eneste matemaatika
mõjul saadud tipu:
mutatsioonide teooria. Ah räägi juba!

Vanaeit: Nad ütlesid, et elusaine üldse ja eriti kromosoomide geenid on labiilsed ja kujuteldavaid
muutumise ning
kombineerumisvõimalusi õieti on arvestatamatult, kuid kõik ei jää ellu, sest nad ei teki õigel kohal,
nagu ei idane kõik
taimeseemnedki just samal põhjusel. Nii võis siis väita, et ürgloom ükskõik kui pika aja kestel pidi
vaieldamatult kuskil varieeruma
inimeseks. Selles õpetuses puudus küll inhärentne tung keerulisusele, aga samasugune kõikumisetung
oli pandud asemele, kas
inhärentsena absoluutsena või ümbruse mõjutusel relatiivsena, ikkagi oli siis mahutatud elusasse
ainesse tung, kuidagi jällegi
inimesest, olla teisiti kui just ollakse, natukenegi. Me mõtlesime küll siis, et sihukesed asjad võiksid
olla õiged, sest oleme elusaine ja
kui meis on tungid, miks siis mitte primaarseski elusas. Aga naljakas oli oletada ainesse tungi mitte
olla see, mis ta praegu on.

Kolmas: Aga nüüd hakkab asi minema huvitavaks. Teie pagana konnad mõtlesite sedasi. Tulgu kuus
või kaheksa dimensiooni, see
on tõesti üks väärt mõte. Mis siis edasi? Mis edasi?

Kümnes: Eks meiegi ole seda mõelnud, aga pole saanud kuskile. Vaevalt teiegi.
Vanaeit: ühel moel ehk siiski. Meil oleks siis olnud hää võimalus jällegi tulla mingile dualismile või
pluralismile, neile unustatud
primitiivseile uskumusile, sest võinuksime väita: elus aine pole üldse pidev mingis mõttes, pole
substants, vaid koosneb
tendentsvälgatusist, mingeist dharma'dest, nagu õpetab meie massi usk. Aga ometi see kuidagi ei
sobinud, kui aine tahab muutuda,
siis ta tahab surra, aga muutumine on ka elu, seepärast meie käest kadus ära elu ja surma mõiste. Kui
me enam ei näinud neid, siis
kadus ka mu mehe, palun andeks, nöögitud õpetuse alateadlik mõju meisse ja me saime võimeliseks
nägema.

Esimene: Segaselt, segaselt räägid sellest piirimaast, katsu ometi nii, et meiegi näeks selle keerlemise
taha.

Vanamees: Ma õige katsun ka, (naisele naerdes) nemad ju on oma kõneviisis ja mõtteis kinni
kõvemini kui mina ja veel sinust
rääkimata. Võtame siis säält jälle, kus loom sai esimeseks inimeseks. ütleme, et see oli üks
matemaatiliselt võimalik kombinatoorne
juhus, mis võiks korduda praegugi soodsais tingimusis. Olgu see vale, aga ta on asja nii kaugele
tagasi heitmine kui üldse saab.
Sellel eeldusel peaks aga juhtuma inimeste hulgaski kombinatsioone edasi ja tagasi ning juhtubki,
aga need ei satu soodsale pinnale.
Aga oletades nõnda, võib ju pärida edasi, kas too olend ise ja koguni iseendas ei saa tekitada uusi
kombinatsioone, sest inimene on
juba teataval määral võimeline end seadma ja valitsema arvestamata loomale omaste tungidega. Siis
aga kas seda võimalust osalt
või tervelt jaatada, mis tuli tungi asemele, mis on inhärentne? Teadlik tung, mille inhärentsus on
esmalt üks lahtine küsimus. Teadlik
tung, kas ainult olla teisiti, kui ollakse? Ja sääl me nägime, et sellel võimalikul teadlikul tungil on
kindel suund, mida aga see tung ise
ei tea. Me ei saanud seda pidada tungiks komplekssuse poole.

Kolmas: See punkt on veel põnevam kui enne. üks vahva vaatetorn läbi sügava mere. Ja ma tõesti
hakkan pisut taipama, kuidas
teile me võisime muutuda mõistetavaiks. Mis te ometi haletsete, mõelge, sõbrad, mõelge nüüd päris
eeldusteta.

Vanamees: Me oleks ta võinud ristida monistlikuks tungiks ning õpetada, et elus aine oma
komplekssuse tõttu on labiilne ja kõik
võimalikud kõikumised kõikunud, hakkab teadlikult tendeerima ühekssaamise poole, ütleme, talle
saab sihiks end teha tagasi
vesinikuaatomiks või veel ürgsemaks osaks, kuid kõigiti palju mahukamaks. Sellist tendentsi elusas
olendis ei saa salata vist teiegi,
me siis mõtlesime, et teiegi vahel igatsete olla kolmelised kogu neljaliste tarkusega. Aga me nägime
ära, et seegi on üks rumal
kiusatus, mille saavutamisel kõik hakkaks jälle pääle algusest. Ja me heitsime ta minema. Siis tuli
see, mis mu naine nimetas surma
ja elu mõiste kadumiseks ja vabanemiseks. Me ei tahtnud minna tagasi, meile ei teinud erilist rõõmu
püüd edasi ja muutuda
komplekssemaks, kuid me polnud rahul eneste kolmelisusegagi.

Seitsmes: Võtku teid küll, olete veel kangemad meist, eitate kõiki võimalusi. Kas tõesti ikka?

Vanaeit: Ega me neljalisust keela neile, kes arvavad, et ta on aste edasi, ükskõik, mis mõttes. Me
hakkasime siis mõtlema, mis
tuleb edasi, mitte lihtsam, mitte keerulisem, mitte uus variant. Hulluks me pidasime end, mitte olles
rahul millegi mõeldavaga. Ja siis,
mis juhtus siis, seda te ei tarvitse uskuda, sest ta on seotud kolmedimensiooniliste usundiga kuidagi:
me taipasime kõike seda, mis
oleme olnud, võibolla mitte just nii, nagu pidanuksime, nagu oleks vaja. Siis me saimegi aru, et teie
kõikide hoiak meie kõikide
suhtes on õigustatud, ka nende suhtes, kes nagu meie, mäletasime olnut. Meie eneste suhtes mitte,
sest meie mäletasime seda
teisiti.

Esimene: Kuidas, kuidas? Selles ongi kogu asja saladus.

Kuues: Vaevalt just selles, selle taga pigemini, kuskil kujuteldamatus võimaluses.

Vanaeit: Oletades, et meie tippsaavutis teooria on õige, ta aga pole seda, võiks ütelda ehk: kõik
geenide kombinatsioonest
olemasolnud olendite võimalused olid korraga meis olemas, me nägime neid, taipasime kõikide
tulemusi, kõikide vigu ja paremusi
korraga. Aga me nägime ka neid kombinatoorseid võimalusi, mis võinuks veel juhtuda sama või
erineva materjaliga. Ka need olid
korraga antud. Ja siis me taipasime teid, sest aeg oli meie sees, aga me taipasime veel midagi,
millepärast kolmelised meid
muistsete ketserite pähe löönuks maha. Taipasime, et sellisel puhul aega üldse pole, kui aeg
mõõtmest maailmas on saanud mingiks
lõpmatuse reastuseks endas. Ka see on öeldud valesti, sest on kinni meie eelduste sõnastikus ja
mõttestikuks.

Kolmas: Oh jah, nüüd meie, need targemad peaksime end lööma maha enne seda, mis me peame
otsaks. Nüüd on mulle selge
enam, kui küsisin. Teie olete tõepoolest ees meist. Teie oletegi need, kes meile on toonud kaela tolle
arvestatud muutuse. Teie, tolle
alatumast liigist pärinevate suurema tarkuse pärast on tarkade tarkus saanud jõledaks.

Vanamees: Umbes nii ütles kord kuskil keegi sinutaoline. Aga ei maksa võtta seda nii kurjalt ja palun
mitte pahanduda meile, sest
teil on õigus meie kõikide suhtes.

Kolmas: Mis pagana õigus on meil just teie suhtes. Teie olete nii öelda kõikide võimaluste summad,
meie ainult teatav
paljumahutava võimaluse hoiak. Aega tunnistades mõõtmeks me võime uurida teda nagu ruumi
teatava kauguseni, mida
võinuksime suurendada. Meie ka teame pisut eelnevat, pisut tulevat teadsime seni ja nüüd oleme
kõigega kenasti. Ja teie, paganad,
saite kätte ilma miskita selle, mis me mõteldes ja konstruides oleme püüdnud hullult. Mis moodi
ometi, kuidas ometi võisite teie
saada säärase valgustuse. Seda just tahaksin mina teada pikemalt.

Seitsmes: Mina ka kangesti!

Kuues: Ja minagi, ehk see aitaks meid!

Neljas: Vaevalt seda saab jutustada!

Kümnes: Mis on, et ei saa? Vaja on ja saab!

Esimene: ükskõik kui segaselt, pääasi, et pikemalt.

Vanaeit: Aga meie meelest see on ainult pilt, ainult võrdlus ja kahtlane, kas tabav. Olgu, me oleme
võimaluste summad, aga, kes
ütleb, et need on olemaski. Kas need pole ühe ärarääkimata keerulise, miljonite miljonite
dimensioonega arvestava olendi
üksikosade varjud. Ka see pilt on ehk rumal, kuigi teda võib unistada edasi väga kenaks ja ülevaks.
Kõik pildid, kõik teooriad on siis
valed. Kui me oleksime kõikide võimaluste summad, siis oleksime asi ju ise. Aga me pole seda, meie
ei moodusta kosmost, kuigi
me tunneme kõik kombinatsioonid. See kõlab jällegi väga imelikult, aga tundub nagu oleksime
kellegi, millegi iseendast nägema
hakkava mõistus.
Vanamees: Ma olen sellega puha nõus, aga sina ikka kipud kohe nii kaugele. Tundub nii, kuid seegi
tunne on tingitud meie
praegusest olust, saanud valgustuse, neljalistena me kindlasti püüaks öelda teisiti. Aga, et
kolmelistena, katsuge siis mõista, ehk on
teil mõni muu rada. Aeg mahtus ära meisse, mõned meie usklikudki väidavad seda, aga neil see asi
on võõriti. Ta mahtus ära
sellepärast, et me kiskusime end tõsiselt lahti olevast umbes nii, nagu jeeriku roos võtab valla oma
juured ja läheb rändama. Seda
ma ei oska küll seletada, kuidas me seda suutsime ja mis me tegime just enne. Aga sellega teisalt
olevikki venis mõlemal pool
lõpmatusse. Ah, ma ometi katsun kuidagi. Kui inimesel on muresid, kavatsusi, kahetsusi, siis ta on
kinni selles, mis ta on just nüüd,
ta on nii öelda praeguse võimaluse ahelais. Aga ütleme, ta jätab need omapääd, konstruib omale uued
mured, uued rõõmud ja
kahetsused, kasutades kõike võimalikku. See on väga lapsik töö esialgu, nagu lapse luuletused või
joonistused, meil, ikka vaid see,
mille ta teoreetiliselt on omandanud oma võimalusest antud välja pisut teiselt küljelt. Aga, kui ta teeb
seda pikemat aega, jonnakalt,
põnevusega, muud enam ei viitsigi teha, siis ta viimati võibolla kogemata tabab ühe tõelise
võimaluse hüved ning pahed olulisel
kujul. Ja, kui ta ühe on saanud kätte, siis oleneb ainult ta julgusest ja ta viitsimisest, kas ta saab kõik.
Meie usklikud on pidanud neid
alateadlikke fantaasiapööramisi praeguse võimaluse kallal oma endisiks eludeks. Nende seisukohalt
on neil õigus, nad näevad
endises ainult seda, mis on ühenduses praegusega, sest selliseid asju on alati. Meie ei leppinud selle
kõikeläbiva punase joonega,
selle toorematerjaliga, teise ümbrusse ja seosesse asetatud geenide teotsemisega, kui nad
eksisteeruksid nüüd. Olime esmalt palju
teoreetilisemad neist, tegime küll end, esmalt end nagu tahaksime olla, nagu me põrmugi ei tahaks
praegu, siis avanes järsku kõik
muu.

Esimene: See on nüüd midagi kirjelduse taolist küll ja üsna mõistetav. Aga nagu sa ütlesid, see sobib
ainult siis, kui eeldatakse, et
kogu kosmos on ainult teatavate võimaluste realisatsioon ükskõik millises suunas. Kuid too teine
ütles, et ta tõepoolest ei usugi
seda, kuidas saab siis veel mõista.

Vanaeit: Muidugi ta pole matemaatiliste võimaluste realisatsioon. See oleks niisama ogar kui öelda,
et teades algseisundid ja
energia hulga, võib ennustada kõik, mis tuleb. Seda ei saa ka siis, kui see teadja ise oleks väljaspool.
Mitte nende võimaluste
loendamatuse pärast, vaid seepärast, et võimalusist eneseist tekib midagi, mida polnudki olemas
algselt. Ja see on too asja oluline
tuum. Seepärast selline oletus on õige ja vale korraga, kuidas, seda ma ei saa seletada. Ja mu pilt võib
tunduda lollus, aga ma ei
mõtle mitte Jumalat, kes võrdub kosmosega ja saab pikkamisi teadlikuks endast. Jumal, kosmosega
mängija on midagi muud. Ja
need võimalused, need on ikka midagi dimensioonide taolist, et me tunneme neid nii vähe, võimalusi
teoreetiliselt juba palju, siis me
ei oska seostada neid kahte, aga ma oma jutuga jälle lähen mujale. Ma mõtlen, et teilgi on võimalik,
kasvõi praegu, süüa endasse
see neljas, surra endasse või kuidastahes. Sest see viienda tulek on üks mõttetu jutt. Viies ei saa tulla,
ta võib ainult kaugelt kiusata
ja meie meelest see tähendab vaid, et keegi miski silmade eest jälle langeb kord kaesid ja ta näeb
pisut kaugemale.

Kolmas: Aga te ju tulite uskudes otsa. Miks?

Viies: Miks siis see esimene narrimäng, kaeblemine, tunnistamine?

Kaheksas: Ja siiski mingi hukatus!

Teine: Kindlasti siiski!

Vanamees: Miks, miks? Ma ju ütlesin, et teil on õigus kolmeliste suhtes, meie suhtes. Ma ei tea, kas
meie oleme valmis
kaugemaks või mitte, aga kui teie kõik hakkasite uimlema mingist olemise lõpust, siis hakkasime
arvama, et neil tõesti on õigust,
sest muidu poleks tekkinud säärast arvamist. Ja me mõtlesime, et peate teadma, teil on hõlpsam, kui
kolmelistel. Ja ometi ega me
hästi usu, et oleme just nood targemad, kes kuidagi tingivad muutuse. Need võivad olla teie hulgas,
mõned vaikivad, mõned
targemad. Meie palume siiski andeks pideva tõrkumise. See oli ogarus meil, rääkimata teistest.

Esimene: Mis öelda selle kohta? Kesse teab meie sisemusigi nii. Ja me ei tea ju midagi viiendastki.

Vanaeit: Viies, viies, ikka! Teile tundub see viies, nagu kolmelistele midagi muud jälle. ütleme aga,
et kosmos nüüd saab üsna või
päriselt teadlikuks varsti, olgugi see pilt. Sääl pole üheksa miljonitki dimensiooni midagi, vaid
kõikide nende kasutamine korraga, küll
on rumal, et ei oska öelda. Loomal on kõik meeled peaaegu välja, inimesel vähem. Mingil moel
võiks öelda nii, et nad nüüd
hakkavad pöörduma kosmoses temale endale. Mis on siis viis või kuus? Korraga võib saavutada
rohkem palju.

Kolmas: Aga need, kes ei saavuta. Mis saab neist?

Vanaeit: Kui lihtsaid ja keerulisi on kõrvuti, eks siis kosmoses sääraseid kaldu sinna, kus vaja
selliseid, nagu elusas olendis, kus
silmad tunnevad kolme, veri ehk ainult üht dimensiooni. Aga see kosmose kujutlemine organisminagi
pole õige!

Kümnes: Jälle juba, seda ometi võinuksime uskuda! See võiks jääda ometi! Kuidas siis teisiti
saamegi?

Vanamees: Aga ta on vale nagu oletus, et elusolend vajab tingimata õhku. Me teeme ta küll oma
moodi, aga mis on organism
muud kui kompleks teatavate reeglitega. Kuigi me oleme osad kosmosest, kosmos pole ehk mingi
kompleks, vaid imelik monaad.
See kosmos, mis tuleb arvesse tõelisena, pildis öeldud, kosmose mõistus, kuigi nii jälle tuleb tagasi
meietaoliste analoogia, mida
õigustab meie olemasolu. Ja ometi on analoogiad väärid. Kõik, mis me teeme, on nagu maaharimine
ja külvamine. Vili ise on
midagi muud, kuigi organism nagu meie. Nii kosmoski mitte oma osade ehk võimaluste ja nende
tegude summa.

Kolmas: Aga, mis meil tuleks teha, et meie surm poleks meie igavene elu?

Vanamees: Too oli nüüd küsitud õieti või sinnapoole niipalju kui me suudame vabaneda organismi
kujutlusest. Teha, teha? Midagi
taolist, mida meie katsetasime oma võimalusis, teil on nad teised ja suuremad. Miks te ei peaks
suutma end ähvardavas viiendas
dimensioonis, selles, kus on teie surm ja elu, jõudma samasse, kus meie neljandaga. ühe näilise astme
võrra olete ju rikkamad, me
tunnistasime, nagu oleks teie naha värvis veel üks varjund, mida pole meil. Me ei kadetse, sest see asi
on teisel pinnal ja sina
ilmaaegu kadetsesid meid.

Kolmas: Ilmaaegu, asjata! Kuidas? Teile on tee lahti ja ma usun, te koguni tahaksite surma oma
neljandas, et minna avastama uusi
vahendeid, tulla kuidagi parematega. Ja muidugi tulete, sest teie olete siin oma tornile roninud tippu
ning näinud kõik, mis see
võimaldab. Nüüd peate hüppama ära säält, et avastada enam, öelda täpsemalt, vastavamalt,
kaugemalt olemasolev. Aga meie
oleme oma torni keskel kuskil, mis mõtet on meil ta jätta, kui me saaksimegi. Ja tipuni läheb viiendas
joones öeldud hulk aega, kas
mul on õigus umbes?

Vanamees: Küll mingil moel. Aga samas stiilis kõneldud edasi: tippu ei tarvitse ronida ning karta
pääpööritust ja allakukkumistki.
Võibolla, meie pole linnud, vaid palju vähem. Aga kõndimist üles tõesti saab kiirendada, kui te oma
viiendas suunas toimite nõnda
nagu meie omale pisut koledas neljandas. Ja teil on palju lõbusam, sest meie vaevalt aimame viiendat
värvi, neljas on ju nagu
põhihall meis.

Esimene: Aga siis ju teie peaksite liikuma meie suunas, neljaliseks ja kordama selle vaeva, miks
ometi. Ei ole mingi õnn.

Seitsmes: Vaevalt parem karta viiendat kui karta neljandat!

Vanamees: Õigus see ju on ja ma ju ütlesin, et meie edasi on midagi muud. Me ei lähe selles suhtes
läbi keerulisemuse skaalast, ei
taha, ei saagi vist. Ja ma ju rääkisin, ons siis viies midagi keerulisemat üldse? Keegi lisab taevasse
veel ühe varjundi või keegi
hakkab seda nägema. Mis on komplekssem, kas putuka silm või inimese? Pole mõõdupuud. Meie
kompleksumus, kui see sõna on
õige, läheb mingis muus suunas, mida me teame ega tea. Teil vist dimensioonide rohkemusse. Kuid,
kes teab, mõnelt piirilt ehk juba
mujale. Ja me alati ning ikka küsime, milleks kõik see? Kui jälle kohtame, siis naerame põhjuseid,
miks küsime. Kui nüüd kohtume,
siis ju mäletame, sest neljas peaks kogemata saama otsatuks, kui tuleb viies. Aga siis küsime jälle ja
ükskord kuidagi naerame. Me
kahekesi ei tunne, et see oleks traagiline, rumalalt öeldud, on kõik nagu armastajate avastused
teineteises, kibedad ja toredad
korraga.

Kolmas: Peaks olema teile vihased, kohe ei oska enam, kui viienda tulek kõik või osa meid hävitab,
on see mingil moel teie süü ju.
Kes teid käskis enne meid astuda oma sammu ja sundida meid tegema oma või hukkuma.

Vanaeit: Kes jah, mis jah? Lollid olime natukene rohkem kui teised, liiga vähe rahul. Liiga julged, ei
kartnud hullumist ega
kukkumist. Kes teab, miks? Aimame küll, aga seegi on vale. Keegi muidugi kuidagi sundis. Aga ma
ka mõtlen, et meie pole süüdi
viiendas, vaid mõned teie eneste hulgast, kes ehk sundisid meid minema meie torni tippu. Mulle see
tundub võimalikum. Aga, siis
ikka jälle, millega algasime, mil pole lõppu: kuidas ja miks meie just saime torni tippu, mitte muud
kolmelised. Aga see teid ei huvita.

Esimene: Ega ei huvita enam väga, me vist kõik teame, kuidas ja miks teie. Küllap te teate isegi kui
viitsite neljandas vaadata
sedagi. Aga too pole asjas oluline. Oluline on see õpetus ja manitsus, et ogarad kolmelised ja need
muud sõnad, kuigi ehk mõne
meie vägeva mõjul. Miks peaksime siis me tukkuma kuskil trepil. Ja laskma end muutuda tühjaks
küttematerjaliks. Me võime saada
kenasti üles. ükskõik milleks, ükskõik kuidas. Tegema peab midagi ja muud pole teha. Kas?

Seitsmes: Pääd vangutama peab, see on üks õige töö. Ära tüütab viimati ja tahaks seda päris ilusat
piiri, kus saab öelda, et on
tõesti midagi valmis rahuldavalt. Ikka muidu õienda, siruta, värvi, silu, nikerda, kui ometi jõuaks
valmis!

Üheksas: Võibolla leinaks siis. Kas leinaks? Mis on valmis, mis pole? Kes oskaks öelda? Polegi vist
selliseid olukordi olemas või...
V

Kummaline maastik: nõresoksilised puud väga suurte õitega ja väga pikkade odajate keerdunud
lehtedega, nende vahel
helerohelised kivid punaste samblalaikudega ja põõsasmarana taolist rohtu puhmiti torujalt õitsevalt.
Taamal valge rannik ja piimjas
järv, mille üle aegajalt lendab helesiniseid linde, rohekate pilvede vahel valgeid.

Vanaeit: Pole midagi parata, ikkagi pisut imelik näha endisi olemisi ja veel imelikumaks nad
muutuvad nii lähedal ühe lõpule...

Vanamees: Uusi teades ja mitte tundes. Kas me sellest rääkisime neile?

Vanaeit: Küllap see neile polegi tähtis, et unustasime. Rääkisime nagunii paljust mööda, polnud vist
seegi nii tähtis, aga olemise
algusest saadik mitte jõuda asja tuuma juurde, vast oli nendel õigus halada?

Vanamees: Halada, jah! Rõõmustada ka, sest kui asja tuum oleks taibatav praegu, ...

Vanaeit: ...siis parem olnuks olemata. Miks, ma ei tea, aga tee on nii kohutavalt pikk ja jällegi me
oleme vanad ning väsinud. Kas
me oleme saanud targemaks nüüdse sammuga, kas me üldse oleme targemad kui muiste?

Vanamees: Kuskohalt arvata, millega mõõta? Oleme olnud üsna kõrgel ja kaugel ning jälle madalal,
eks ole. Ja nüüd? Sullegi ju
tundub, et me taipame neid elemente, milledest oleme tehtud, mäletame hulga nende kombinatsioone
ja võime kuidagi kujutada
puuduvaid. Küllap see on suur samm.

Vanaeit: Ja imelik on, et, kui miskit ei usu enam täiesti, siis see miski on mõistetav ja annab kätte
rohkem kui enne, just nagu see,
kes läheb ära ja jätab kõik, mis tal on.

Vanamees: Ja imelik on, et me ei usu. Mida me siis ei usu? Oma elementide hulkumist kosmost pidi
siia ja sinna muutuval näol. Ja
ometi, kas me ei usu? Me ju ei kahtle hetkekski, nähes neid endisi, et nad olid olemas. Aga, mis on
see olemasoleminegi, mis ta
tähendab? Kui palju kordi me oleme küsinud seda ja meile näidatakse vaid ta uus kuju. Meile ei
vastatud nüüd, kas vastatakse
kunagi? Kas sel küsimuselgi on mingit olu, mis mõttes olu? Me ikka vist oleme piiril, mis nende
võimetega saavutatavad, vajame
tingimata uusi. Aga, võibolla, tuleb seda tunnet ka taibata mitmes teisendis?

Vanaeit: Kas me siis pole juba küllalt. Peaaegu alati pääle mõistlikult sündimist oleme jõudnud
selleni, et kõik, mis meile antud, pole
küllaldane lahendamiseks ega mõistmiseks ja edasiminekuks. Peaaegu alati oleme viimati taibanud,
kui rumalad oleme.

Vanamees: Siis vist ikkagi mitte kõigil võimalikel kombeil. Oh seda õpetamist ja nuhtlemist, mis
meil on olnud vaja!

Vanaeit: Ja sageli kogu elu on kulunud seks, et meile tuubitakse pähe mõni algne ja tühine tõde ning
– järgmises jälle ei tea.

Vanamees: See pole veel nii hirmus mu meelest. Kõige koledam on, kui kogu elu saadus oli fiksidee
ja alles surm selle hajutas.
Mäletad ju seda puhku, ma olen enne mitu korda juba taibanud sama. ükskord ma läksin linnast
maale koju, karjamaa väravast
läksin kuuskede all. Keegi sõitis jalgrattal järel; vaatasin ümber ja midagi selles inimeses pani mu
uskuma, et ta on mu õde. Olin
selles põhjani veendunud, üllatusin, et tema ei tereta, vaatab mind võõritsedes, siis veidralt, nagu
küsida tahaks, milleks seisan ja
vahin. Ja äkki tean, õde ei oska sõita jalgrattal. Siis ma juba mõtlesin, et sääraseid eksiarvamusi võib
olla palju suuremais asjus, mis
ei lahtu ega lahtu. Kogu elu võib olla. Väga hästi kõik elud, mis elatud. Elu üldse!

Vanaeit: Me oleme üldse kaks lootusetut lolli. Ma usun sind, sina mind ja muu kõik ei kõlba kuhugi
meil. See jutt on õige, täiesti,
aga mis asjandus see siis ometi on, kellel endast ja kõigest muust on selline väär arvamus? ühest elust
terveni? Kui ta on elemente
kompleks, mis saab olla temas vääri? Ja ometi on kindel, et tas on vääri! Seegi on kindel, et on valet,
eksitust, kõik pole tõde. Miks
eksitus tuleb, on küll selge, aga kesse eksib? Assotsiatsioonide varal tehtud järeldus, mõne üksiku
varal! Kesse järeldab, kes ei
nõua küllalt andmeid enese ja maailma kohta, elu kohta üleni, et mingil moel otsustada? See ei ole
elementide kombinatsioon, kes ei
saa toime sellega.

Vanamees: Teame, jah! Aga mis ta on? Oleme vaadanud siia ja sinna minevikus, aga muud me
ikkagi pole leidnud, kui, et ta vist
on mingi tulemus kombinatsioonist, nagu lõhn, nagu värv. Kuidagimoodi nii. Aga egas seegi pole
täitsa õige. Pagan võtku, et need
meie kasutada vahendid on nii viletsad. Just nagu antuks kunstnikule puupilbas, paar viletsat värvi ja
öelduks: vaata, et sa nendega
annad meile pildi asjast ning oma tunded! Pagan võtaks! Ja meie vahendid pole iial olnud eriti hääd.
Ainult, kas nad vahel ometi
pole olnud paremad praegustest. Vahel ometi, mis sa arvad?

Vanaeit: Halvemad vist sagedamini. Sa ju mäletad seda puhku, mil jäime maa alla ühe sõja aegu tolle
päikese läheduses, mis
ammu vist on saanud valgeks kääbuseks või punaseks. Mäletad, kuidas mõlemad olime kõik ehitanud
armastusele. Aga me kumbki
ei saanud seda, mis tahtsime, sest meie vahendid olid veel viletsamad kui see siht, mida püüdsime.
Sina tõesti ei saanud unustada
oma esimest naist, kuigi ta oli halb sulle. Ja mina kunagi ei saanud lahti tundest, et olen sundinud
sinu armastama end. Arvasin ikka,
et leinad taga võimalust, mis ei teostunud ja sellega aitasin kaasa enestelegi antud võimaluse
kärbumises ja kuivamises. Ja ometi
armastasin sind, väga, väga.

Vanamees: Mingil kombel minagi – ja väga. Ja siis me tegime, muidu me ehk polekski teinud, seda
hirmsat viga. Kui tundsime, et
kõik on käest: me ei saa elada ühtmoodi ega teisiti, et kõik, mis me teeksimegi, aitab ainult hävitada.
Siis tapsime lootusetult end. Ja
pidime jälle hakkama pääle algusest, et seista kord uuesti samal seisundil ja lahendada kõik teisiti. Sa
ju mäletad, kui pikk oli see
rada. Ja me järgmisel korralgi peaaegu oleks teinud valesti. Jah, meie vahendid olid nigelad, aga
ikkagi see ka, kes kasutas neid.
Miks me poleks juba tollel korral võinud otsustada, et nõuame midagi rohkem kui seda armastust,
millest jäime ilma, tundsime end
jäävat ilma. See olnuks ka siis võimalik!

Vanaeit: Mina vist rikkusin siiski kõik tahtmisega panna sind uskuma.

Vanamees: Miks ainult sina, eks see ju meeldinud mullegi, et sa mind armastad, jonnakalt käid pääle,
ei nõuagi, et armastataks
sind. Muidugi meeldis. Ja ma ei osanud tahta ometi midagi enamat. Kõik mu jutud liikusid ikka selle
ümber, andsin järele, kiskusin
tagasi, kiusasin sind. Teadsin küll, et sellest ei tule enam midagi, aga kuskil lootis minus ometi üks
raasuke: kui katsuks, ehk nüüd
õnnestuks! Mina olin ehk veel suurem ja naerdavam loll. Kui inimene ei usu enam endise kordumise
võimalust ega võimalust võõriti
elu kuskil keskel kellegi teisega koos hakata elama õigemini, siis ta peaks unistama millestki veel
paremast kui olid ta endised
unistused, mis nii haledalt virutati kõrvale. Seda ma ei teinud, see, kes vahendit käitleb, ometi ei
kõlvanud.

Vanaeit: Aga too teinekord, kui loobusime. Kas siis ei järgnenud midagi üsna ilusat? Kas siis meie
vahendid polnud paremad kui
praegu? Needki, kes kasutasid neid? Oli ju väga tore olla palimplastideks sellelsamal planeedil ja
peaaegu selgesti mäletada kõike
olnut ning näha tulevikku. üsna palju parem kui see, mis on praegu.

Vanamees: Oh, ära sa siuna midagi praegust. Aga siis oli tore küll, imelikult. Me ei teinud midagi
erilist ja ometi side me vahel oli
nii imelikult tihe, nagu polekski olemas kehi, nagu oleksime kogu aja väljaspool omi vahendeid ja
täiesti kahekesi. Ja seepärast me
oskasimegi nad teha ümber, parandada neid oma parema tahtmise kohaselt. Oi, see oli hää. Mäletad,
kui hulkusime, teiste meelest
nagu lollid kahekesi, nägemata ja kuulmata midagi, mis võinuks tulla meie vahele, ometi nähes ja
kuuldes palju rohkem kui muidu.
Me ei osanud seda tunnet nimetada kuidagi, aga me ometi taipasime, mis me tema olles kõik saame
teha!

Vanaeit: Ah see oli ainult sellepärast, et me eelmises elus, selles kriitilises, andsin sulle järgi. Ei
käinud pääle kuigi kaua. Esialgu
pidasin seda väga väheseks, mis oli, kangesti oleks tahtnud hakata sinuga teostama neid unistusi, mis
mul tolle liiga varakult võetud
mehega ei teostunud. Ja siis ma sain ühel päeval ometi aru, et selleks peaks suutma aja lükata tagasi.

Vanamees: Jah, see oli tol päeval, mil kõndisime poolvõõras, jällegi puruks pommitatud linnas ja
minul oli väga palju parem kui sinul
minuga. Rääkisime oma muistseist unistusist. Poiss ja tüdruk mööduvad teineteisest, vaatavad,
lähevad küll edasi, aga peavad
pöörduma kaema veel kord. Ja siis lähevad tagasi teineteise juurde, võtavad käest kinni ega tea enam
ise, mis suunda astuvad. Ja
siis nad on pikal vaibal, ühel ees sõnastik, teisel süüriakeelne raamat, loevad Efesose Johannese juttu
süneisaktidest. Ja siis toda
kreeka astroloogi juttu kõige täpsest kordumisest platoonilise aasta pärast, mis oli nii jube. Rääkisin
sulle sellest ja sina ütlesid, et
seda ju võiks praegugi veel katsuda. Aga, kui ma mõne sõna ütlesin, siis sinagi hakkasid mõistma, et
seda ei või, see pole enam
sama, tundub palju vähem kui loodetu.

Vanaeit: Mul oli siis hää küll, aga ma mõistsin liiga pisut sel korral veel. Pärast sain aru täiesti, et
kõik tookordsed unistused on
aastad teinud võimatuks. Ja sina ütlesid, et nende hilja teostada katsumine on sinu üksindajätmine,
viimse lootuse äravõtmine. Palju
muudki veel. Küll mul läks aega taibata ja sõdida endaga. Ometi sain jagu, sain. Ja siis, järgmine elu
– oh, see oli tõesti kena.
Ikkagi praegune on mingil moel halvem. Miks ei võinuks juba palimplastidest minna veel edasi
suuremale täiusele? Miks me oleme
tagasi kolmedimensionaalsed, palju surelikumad ja meie vahendid võimetumad tollekordseist?

Vanamees: Eks minagi ole mõelnud seda. Aga ma tõesti arvan: palimplastid olid küll üks suur
saavutus, kuid me peame samale
kõrgusele või veel suuremale jõudma hoopis erinevas õhuski, teiste tähtede juures, kõikjal kosmoses.
Ja siis, kas sa ei mäleta, et
palimplastid ise ei pääsenud enam kuskile. Vallutasid ja neelasid alla surma võidu sesse, aga uuest
surmast nad enam kuidagi ei
saanud jagu. Inimeses kulus midagi sagedase suremise ning taassünniga, mis aga seda oleks võinud
pidurdada või veel enam, seda
nad ei avastanud. Ja ometi see polnuks nii raske, kui nende muud vahendid olnuks samal kõrgusel.
Ka siis polnud vahendid
adekvaatsed soovele ning ülesandeile. Ikka võeti ja anti lahendada rohkem kui nende riistapuudega
suutis. Aga jah, nad ometi
võtsid välja viimse, mis suutsid. Seepärast nad olid tore, peaaegu jumalik tõug. Ja meie rõõm
avastada seda kunsti ja õpetada seda
teistele. Oh, oli midagi võrratut! Kogu see pidulikkus, mida tundsime päevast päeva protoplaste
muutes palimplasteks. Tõesti see
oli tore!

Vanaeit: Ja minu meelest praegune võrreldes sellega on suur langus. Sinagi ei usu, et palimplastid
olid umbtänav, aga, mis oleme
siis meie teinud, et jällegi oleme kuskil üsna all. Neljadimensionaalsed on meist ees paljudes asjades,
meis enestes on kõik koledasti
segamini. Ja nii, nagu ei kunagi enne, tunneme vahendite viletsust. Me ei eksinud palim- plastena, nii
et meid pidanuks saatma asja
võtma kätte uuesti algusest pääle. Ma ei näe, et edasine käikki olnuks aina vigasem, aina allaviivam.
Aga nüüd ometi me oleme
armetumad kui inimesed enne palimplaste. Kas see ikkagi ei ole rohkem kui ainult matemaatiliste
võimaluste juhuslikkus. Kas meie
uitvad hinged ei hävine viimati nii nagu palimplasti hooletult kulutatud keha. Pikkamisi, igas elus
jälle rohkem, kuni ei olegi seda
kedagi, kes uidab, olgu ta siis permutatsiooni tegija, selle tulemus või hoopis midagi muud. Kas
kõikide, nii öelda, hingede, saatus
pole kõduneda ja kaduda viimati. Võibolla pole igavest üldse mingis mõttes.

Vanamees: Mu meelest see oletus, mille üle olime nii rõõmsad ühel kollasel õhtul, on siiski õigem.
Olgugi, et me olime mõnes
mõttes viletsamad kui sõdivad inimesed enne palimplaste, ühes asjas oleme me kaugel ees ja selleks
ongi ehk meie allaminek. Neil
inimesil oli teoreetikuid, kes väitsid nad olevat neljadimensionaalsed tõepoolest, kuid mitte teadlikud
sellest. Keegi neist ei uskunud
ega püüdnud, kuigi see sääl ja ehk kõikjal oleneb sisse kasvanud usustki. Meie aga kogeme neljaliste
olemasolu kõikjal, tunneme, et
see “väike erinevus” on teinud nad hoopis iselaadseiks. Meil on kaks võimalust otse silma all ja
seepärast me suudame neid
kujutella ning haarata palju rohkem ning tõeliselt. Tolle planeedi olendid ei suutnud midagi. Ja siis
neil on vajaline mõista, et
võimalusi on rohkem kui mõistame arvata, vajaline valida uus suund, vajaline uut laadi vahenditega
püüda teostada midagi. Ma ei
teagi, mis kõik.

Vanaeit: Mu meelest on ehk need mõlemad arvamised õiged. Ma ainult ei saa seletada endale, millise
suurema asja aspektid on
mõlemad. Ons see nüüd praeguse vahendi puudulikkus või viga selles, kes teda käsitab, ma ei tea. Ei
ole hirmsamat asja, kui
mõelda õpitud ðabloone mööda, kõneleda, elada ja surra. Ja ma ikka kangesti tahaksin uskuda, et see
on meie tööriista liigne lihtsus
ja armetus. Mäletad, kui ma vahel toon sulle midagi meelehääks, siis mul ikka on häbematu kiusatus
seletada, kui palju olen näinud
vaeva sellega, kui mitut inimest aidates paljus muus ma ta sain. Kui me neljandast kümnest minnes
viiendasse olime väga õnnetud,
põhjustehulgalgi polnud äärt, siis vaatamata tagasihoidlikkusele ning halvale arvamisele endist, me
ometi mõtlesime, et kannatused
meid õilistavad ja teevad meist apartse väärisobjekti. Enne taipamist, kui mu tundeis sinu vastu
paistis endale juba midagi puudu,
siis ma ei saanud seda tunnistada, vaid valetasin ðabloonseid sõnu. Rahulikult, kuigi ise tundsin, et
see karistab tagasi jälle keha.
Käsi tundus mitugi korda tillukesem konnajalast. Kas me teame, kumb selliseis asjus on süüdi, kas
vahend või ta imaginaarse
arvuga kasutaja?

Vanamees: Mine tea, küllap ikka vahend, sest me tolleks imaginaarseks arvuks kipume pidama liiga
paljut. Siis sa juba nägid ju, kui
paljudest asjadest sõltub iga tunne: une sügavusest, unenäost, ilma omadusist, söögist ja kehakaalust
ning muist taolisist asjust. Kõik
meie tunded pole muud kui vahendi reaktsioonid sääraste eritingimuste varal. Võibolla, nad pole
iseendast midagi, umbrohtu
pihutäis ainult. Paljudel põhjustel vahend peab oma elusust näitama väga muutuval kujul. Aga too
imaginaarne, ma ei tea, kas tema
käsib teistele tajutava avaldusena ometi säilitada ebamäärase kuid piiriteldud nivoo. Või teeb seda
vahend ise? Ja kuigi nüüd just
paistab, et vahend reageerib adekvaatselt nagu fotomeeter, see vaid näib nii. Pole ju mingit põhjust,
miks mõniteist kilo normist
kergemal hävinevad igasugused tunded, nagu mõned luksusasjad rõivail, mis nälja puhul müüakse
maha. Miks just need kaovad,
ebamäärast on ju muudki! Eks ole, võib ju arvata, et vahend teatavas olukorras kaotab üldse
reageerimisvõime. Ta on siis
ärarääkimata vilets. Oh pagan, et me jutt on nii segane ja mitte midagi andev.

Vanaeit: Egas ta olegi, ütleme ainult juurde, et kui vahend enda olukorda tunnete varal ei suuda
selgitada imaginaarsele kuigi
täpselt, kuidas ta saab teostada siis üldse imaginaarse käske, kuigi küll vastupidigi on õige. Ta
reageerib jällegi tunnete ja tunnetega
nagu tindikala või tõhk muude nähetega. Ja nende varal imaginaarne püüab mõista, mis on tema oma
elu. See on sihuke võimatu,
toores ja õuepäälne mäng, et isu peab kaduma kõigil. Maailmas on midagi väga tõsiselt valesti.

Vanamees: Ja kõige hullem on, et asi ei parane muude oletustegagi. Kui paneme imaginaarsegi
vahendisse, siis on kindel, et ta on
sügavamal selles kui tunne, ära mitte ütle, et tähtsam, sest siis pole ju väärtusotsustuse tegijat. Kui
seisund hästi ei sobi vahendile,
siis ta esmalt uimastab ja saadab hingama tunded, väga harva aga ka mõistuse viimaks. Siis me ju
kummagi kaudu ei saa teada
vahendi tõelist olu, kumbki pole kõik vahendist ja meie neid kaht ei oska arvata kokku. Milleks peaks
siis eksisteeruma sihuke
olend, keda materialistid hüüdsid inimeseks? Millekski ta ju ei kõlba. Ja mis veel siis, kui hakkame
vaatlema seda imaginaarset,
mõtlevat osa, mis ta suudab üldse, siis ta pole mitte üht põrmugi parem kui koer, kes ringilonkides
nuusib oma tarkust ja jalga tõstes
teatab teistele, et tema on selle küsimuse kallal aastaid otsa töötanud põhjalikult ja kavatseb lähemas
tulevikus üllitada suurema
teose kõnesoleva aine kohta, mis teataval määral rahuldaks teadmistenälga vastava ala
tundmaõppimisel... Kuule, kas sain nüüd
toime ühe vahva lausega, mis südamesse puistab pisut naeru? Sihukese kuradi lupardi pärast on tõesti
häbi elada.

Vanaeit: Lause oli vahva, aga sa mitte ei mõtlegi, et toosama kuradi lupard tegi ta iseenese vastu.
Kas sa kunagi sellest oled aimu
saanud, mis niisugune asjandus siis on tõepoolest? Mina mitte kriipsugi. Ja ega ta neljalisil, mitte
kellelgi pole neile rahuldav. Kõik
nad nutavad ta kallal, aga ei see saatan kuule iseenda ega teiste manitsemist. Mul on vahel sihuke
tunne, et tema kuradi osad
mängivad kokku omavahel ja veedavad aega oma saba tagaajamisega. ühel päeval jutlustab üks jupp,
teisel teine, kummagi kohta
on teada, et teda ei tule võtta tõsiselt. Ja siis jääb kõik kaunisti endist viisi. Just nagu mõni parasiit
või mürmekofiil inimeses. Välja
tuleks kurat visata, või hakaku ometi tööle, ärgu laiselgu ja õgigu nagu laisk siga kõikide teiste toitu.
Kui sageli ta segab oma nii
vahele tundeile ja siis nagu üks korralik kutsikas, abistab raipelõhnalisi seada kenadeks ridadeks ning
matta tagavaraks.

Vanamees: Sulle need tunded meeldivad rohkem kui mulle ikka. Ma nendest ka ei arva kedagi. Et
neil pole sisemist kindlust, just
nagu va udu ronib mööda iga pinda ja kui vahel vajub lohku, siis juba on ärarääkimata sügav. Kas ma
Tema usklikuna küllalt pole
palvetanud, et meil kahel läheks nii hästi kui kõigiti muudetamatus olukorras saab. Ja sa tead ju veel,
millised olid mu tunded
arvestades enestega. Aga, kas ma sadu kordi ei leidnud end lõpuks paluvat enese eest. Ptüi kurat!
Nagu ma ise üksinda oleksin
midagi. Sa nüüd ütled, et see va raipese ninaga kutsikas, torkas kauni ning õilsa “mina” vahele.
Võibolla, aga mis tunne see on, mis
hardus, mis äkki kuulab hoopis teist kirja lapi sõna? Kuramuse armetud on tundedki, ära sa mitte
räägi vastu, ütleme, sa tunned
rõõmu minuga olla, muide ma pole iialgi saanud aru, kuidas see üldse võib juhtuda, nojah, tunned
rõõmu minuga olla. Aga misasi
see tunneb rõõmu? Kogu keha või see kutsikanäru või midagi muud? Otsi, mis otsid, ei saa sa tema
algust kätte ega taba iial hetke,
mil ta lõpeb või läheb üle teiseks. Ja mis asi see üldse on, mida ta väljendab justnagu sipelgalehm,
kui teda kõditatakse. Mäh, et ma
nüüdki ei oska paremini öelda seda “mis asja”. Aga aru ju said, nojah!

Vanaeit: Umbes vist. Nõnda siis meil pole mitte midagi, millega võiks hakata midagi pääle. Oma
mõistuse oleme küll kõvasti
sundinud tööle kepiga ja meelitamisega ja kui pelgas hulluksminemist, sai süüa ja nuhelda. Ei see
kutsikamaitki meid kuigi kaugele
toonud. Ja muuga oli veel vähem midagi hakata pääle, kui saaks kondenseerida rohkem tundeid,
mitte ainult paari, nemadki ütleks
midagi, millest vast vahend terveni saab aru ja teatab sellest siis mõistuselegi. Aga ei kondenseeri
meie neid rohkem. Ma küll oleks
tahtnud katsuda sellega, mida hüütakse häbiks, kuigi ma ei usu, et see on tunne, ennem pagana
kutsika diktaat kogu kehale sellele
mõistetavalt. Oleks ikka ilmamaa tore küll näha, milliselt häbi näeb kosmost ja tulevikku. Ma
mõtlen, et üsna õieti. Sest see, kes
kõik asjad, kõik astmed, kõik vahendid on teinud nii ebasobivaks ja viletsaks, sel minu meelest peaks
olema häbi. Ehk ka mõnede
muude lolluste pärast. Ja siis inimlik häbi peaks taipama, mida ta just häbeneb. Sest tõesti oleks
midagi kasu.

Vanamees: Kui me kuskil ja kuidagi peaksime saama ellu, siis seda küll teeme. Virutame kasvõi
kogu kosmose häbi kokku ja tema
ette.

Vanaeit: Las räägivad siis. Las see õelus, olgu ta kes või mis tahes, seletab ära, miks inimene on
tehtud nii lollakalt, et ta ei saa olla
õnnelikki kuigi kaua. Põhjus püsib, aga õnn ei ole enam sama. Mis jaoks seda tunnet üldse, kui meie
riistapuud seda ei suuda taluda
ja kavala kauba ning petise tööga sokutab ta asemele midagi kvaliteedilt sama hääd ja sügavat. Ja see
pole mitte ainus asi.

Vanamees: Kus sellega. Ta käest oleks niipalju pärida, et parem oleks suu ajada ammuli ning seista
nii, sest küsida nagunii ei
jõuaks. Mis ta pagan aga peaks vastama ilusa hävingu kohta? See oleks tõesti asi teada! Ei tea, kas ta
ütleks, et ükski ilus asi pole
veel küllalt nii või julgeks ta koguni öelda, et ilusat kui niisugust pole olemas, vaid see on eufemism
sex-appeal'i jaoks. Pagana
uhke oleks teada, kuigi tema nagu korralike kodanike esivanem arvab vist viimast moodi.

Vanaeit: Mis sa nüüd sihukesest asjast?

Vanamees: Ah ise oled parem või? Pott, ära sõima pada! Tead, ma seda arutades päris selgesti
tundsin, kui mõnus oleks jälle
hakata otsast pääle, koguni sedagi elu. – Mis siis veel, kui oleksime vähekesegi ilusamad ning
õnnetundel oleks ruumi meis ikka
koguneda endisest enam. Ei oska arvata järgmistki elu ilma nende kaheta ja kuigi, pagana loll oled,
kõik võib ju olla teisiti ja sihukesi
mõisteidki ei tule uues elus enam pähe.

Vanaeit: Ei mina küll pole näinud midagi ilma nendeta, kuigi vahel mõtlesin, et ma seletan õnneks
ilusa ülegi nähte, mis pole üldse,
vaid väliselt sarnaneb. Mitte ei usu, et niipea kosmosest kaoksid need mõisted, võibolla mitte kunagi.
Kindlasti me võiksime olla
ilusamad ning õnnelikumad, aga noh, sa ju tead, nüüdne järgmine elu on asi, millest meil pole mitte
udutuhkagi aimu, milline ta saab.
Mine tea, ehk oleme kõverate nägudega nagu konnad või pikaks veninud nagu jõhvussid. Ära kõssa
midagi, mõtle kui lõbus asi
oleks lugeda üks jõhvussi esteetika. Eks ole?

Vanamees: Ma peaaegu mõtlen, et lõbusam oleks armastusjutt, milles me oleme tehtud elevantideks.
Ei, see asi pole õige. Me
ajame sihukest noorteloba ja maailmalõpp ligidal. Ei see passi meie vanuse ja väärikusega, meie
peame ju nooremaile olema
eeskujudeks, aga õilsaiks meid küll ei saa nimetada. Peaksime seisma vapralt nagu sambad,
liigutamata ainsatki lihast valuliselt
krampikiskunud näos ja vaatama määratu leinatundega ning ometi sangarliku hoolimatusega kord
taevasse, kord mõnele tähtsale
asutusele, kus hävineb niipalju meie rahva paremate poegade ja tütarde käte ning päätöö viimisteldud
saadusi nagu: pudelisiltide
kollektsioonid, mapid autogrammega isikuilt, kes pole olnud tähtsad mingil kombel, seeriaid, mis
koosnevad kellegi suure diiva ning
kõikide naiste piltidest, kes arvasid end temale taoliseks, mis veel rääkida musttuhandest taolisest
kogust, mis enamasti on
koostatud ettevaatamatuse või kuritahtliku käe läbi prügimäele sattunud rahvavarandusest.

Vanaeit: Kuule, taat, ära nüüd loba niipalju! Lähme parem hulkuma ning kaema. Maailma ots on üks
väga kena ning kasulik asi
eriti sääl, kus inimkond on uppumas ise oma sõnnikusse. Tuleb ikka teist vahtida, muidu viimaks
järgmises elus kahetseme, et ei
vaadanud. Aga, küll oleks põrgu lahti, kui tuleks hoopis midagi muud. Oh neid risumägesid, mis
hävitada, et kutsikad ei saaks joosta
ülesalla igakord ladval klähvides: “Ma ju ütlesin, ma ju ütlesin!”

EPILOOG

Sinine avarus. Vasakul all nurgas valgessemähkunud, mitte kunagi ainult inimlikku muljet jättev
kogu, kes ei seisa ega istu. On nagu
osa seda avarust, siis jälle nagu see kehastunult. ülalt vastava hääle kuju pole näha, aga valge kogu
paistab nägevat seda.

Hääl ülalt: Ära ehmata. Ära kahtle. Midagi sellest pole õige, mis ma räägin ja kõik on. Ära pelga
neid labaseid sõnu. Kellele ma
räägiksin õigelt tarka? Usu mind, oh usu mind, mitte ainus kübekene sinus pole olnud iial nii üksinda
kui mina. Ma ei tea, mis oli
aeg, mis hulkumine, kui otsisin ja otsisin kedagi taolistki endale. Neid peaks ehk olema, kuidas
võiksin mina olla ainus? Oh, ma ei
leidnud ja kui palju kordi olen kahetsenud, et ma ei otsinud edasi, edasi sellesama tunnini. Ma
tunnistan, anna andeks, mul oli igav.
Ma ei suutnud enam ühe tuhahunniku juurest minna teise juurde. Anna andeks, see oli minu süü. Ma
pidanuksin, oh pidanuksin, kui
palju mõttetut, mõttetut vaeva jäänuks siis olemata. Aga ma tahtsin, kas või hetkekski näha
omataolist. Kas sa mõistad üldse, mis
tähendab mitte teada, mitte aimatagi, mis on naer või nutt, mis hääl? Siis mina ei teadnud. Oh, anna
andeks, tahtsin omataolist. Ei
minul olnud midagi muud, millest teha teda kui tuhast ja neist valguseriismeist, mis pudenevad
minult nagu kulumistolm. Võibolla
kuskil, kuskil veel ometi leidunuks midagi paremat kui tuhka, millest ma ei teadnud, mis ta on. Kui
hästi ma nüüd tean! Kui valusalt
hästi, sest tuhk ei salli valgust, mis teeb ta elusaks. Sina tead ise, kuidas ta vihkab teda või mitte
enam, oh ometi mitte enam.

Kosmos: Tõesti mitte enam ja vist iial mitte. Aga mis tean mina? Sinu silmad näevad kõigisse
soppidesse. Mulle on imelik nõuda
aru Sinult, ometi ma nõudma tulin ja ometi mitte. Sest tunnen, tean. Ja ei mõista küllalt. Mis on
saanud mu tormakast soovist, mis
mu tungist teada?

Hääl ülalt: Ma olen kannatanud, oh mitte ainult see, mis ma tegin! Iga valu oli ja on süüdistus mulle.
Ja rõõmu, kui vähe, kui vähe
tänu olemasolu eest, kasvamise võimaluse eest. Mina olen eksinud, kõik oli eksitus. Ainult piina.
Ainult piina nägin kõikjal. Valgus
pani valutama tuha. Valgus kaebas, et ta on manatud tuhka. Ma kuulsin kõik, nägin kõik. Sina ei tea,
kui hirmus see on! Tuhk võis
hetkeks enda lahutada valgusest, vihaga, lootusetult. Valgus võis põgeneda tuha seest. Aga mina, aga
mina... Mina ei saa end
tappa viivukski, petta endale puhkust. Hetkekski kergendust pole mulle. Mõeldamatu arv kordi olen
tahtnud surra, aga ma olen,
olen igavesti. Sinus räägiti Ahasveerusest ja tema valust. Oh, keegi ei mõelnud minu valule. Mitte
keegi. Ja ma olin süüdi, ainult
süüdi.

Kosmos: Aga miks Sa panid kokku tuha ja valguse, miks Sa tahtsid surmast ja elust teha midagi uut?
Kas Sa ei teadnud siis, kas
Sa ei mõistnud siis? Miks Sa ei teinud end pooleks kui Sul oli igav? Miks Sa ei kogunud mind oma
valgusest?

Hääl ülalt: Ära küsi nii! Sina tead ju! Ma ei taha kõnelda endaga. Omasugusega tahan. Ja ma
mõtlesin alguses, et teen hääd. Kui
kahju mul oli tuhast. Kui kahju, nüüd sa ehk mõistad, vahel mõistsid teadmata seda. Mõtlesin ta teha
elusaks oma valgusega, üsna
vähega. Mõtlesin, et valgust on vähe ja panin teda piskuhaaval. Sinna, kuhu sain. Aga ei see
vähendanud valu. Ei muutnud midagi
paremaks. Tuhk karjus, kaebas, tõrkus. Ja valgus nuttis ning kannatas. Sajatas mind, oh, kuidas
sajatas. Mis jumal on see, kes on
teinud sellise ogaruse, sellise koleduse, armetuse. Miks ta ei võinud seda jätta tegemata, kui ta ei
tulnud toime paremaga. Kõigil oli
õigus. Ma ei saanud paluda andeks, ma ei saanud seletada, miks ma tegin nii. Mitu korda, mitmele
kohale ma saatsin end abiks.
Kergendama valu, õpetama. Seletama. Aga tuhk vihas selle vastu, kes tahtis teda elusaks, hakkas
mässama. Väänas valeks iga
õpetuse, iga seletuse. Ja minu hää muutus jälle kurjaks. Nägin ja nutsin. Karjusin. Aga mul polnud
kedagi, kellele pihtida. Kedagi,
kes oleks võinud anda andeks minu patu. Patu, et ma olen teinud säärase kosmose. Selle andestamatu
patu. Kui palju kordi olen
katsunud paluda talt endalt. Ta ei mõistnud. Ei tahtnudki. Oli täis viha sellele, kes ta on teinud.
Nõudis ainsaks hääteoks oma
hävitamist. Tuhk mingu tuhaks. Valgus valguseks. Kaoks kõik piin. Aga mina ei suutnud. Mina
tahtsin hääd. Hääd tuhalegi.
Rõõmu valgusele. Tõesti ma tahtsin hääd. Mul oli hale hävitada seda, mis olen teinud. Nemad aga
nõudsid, nõudsid minu viha,
nõudsid karistust. Ja keegi ei uskunud, ei tulnud mõttelegi. Et ma kosmose võin hävitada üksnes
meeleheidus, üksnes siis, kui ma
enam ei usu ega looda. Kui mõistan, et mu kavatsus on teostamatu. Iial mitte vihast tuha vastu, mis
tõrkus. Mitte vihast valguse
vastu, kel polnud küllalt elu, küllalt jõudu panna elama. Ilma vägivallata. Tuhka elama. Tuhka
tahtma elu. Ei iial. Iial mul polnud
viha. Mul oli patt. Oli häbi, oli süü. Et minu soov. Et mu ainus ja õige soov. Ainult vaeva, vaeva ja
valu. Kes kannatas enam? Kes
kannatas enam? Ei ole kedagi, kes teaks. Ei olnud kedagi, kelle käest võinuksin küsida nõu. Kes
õpetanuks mind. Pisutki aidanuks.
Kogu maailma piinad kokku, kas need võivad olla suuremad kui Jumala piin, et sellest, mis on
tahtnud hästi, ei saa midagi. Kas see
võib olla suurem kui piin, et oled rumal, oled tahtnud igivõimatut. Ja oled teinud ainult, ainult, ainult
piinu. Kui ma olen teinud rohkem
valu kui kannud ise, siis ei õigusta mind enam midagi. Siis, mina olen siin, tule ja karista mind, tule
ja tasu mulle kätte. Et olen
püüdnud hääd – ja teinud vaid kurja. Et olen taotanud rõõmu – ja tekitanud vaid valu. Olen tahtnud
omale kaaslast ainsast
muiduolevast – ja ei tohigi saada kaaslast. Olen teinud sellise kurja olendi, kes peab hukkama minu.
See on õige, see on mu
karistus. Nagu juttudes, nagu neis juttudes, mis räägiti kuradist, kes tegi hundi. Kui ma ei tahtnud
omanäolist, omasugust ja tegin
võõriti, siis tule ja karista. Sinul on õigus ja minul on ainult süü. Ei ole kedagi, kes olnuks nii rumal,
nii üleannetu. Sest mis õigust oli
mul soovida, kujutellagi midagi muud kui tuhka ja ennast. Neid mustjaspunaseid pilvi, millede vahel
hulkusin ja otsisin. Kedagi, kes
oleks minutaoline, igavesti olematut. Mul polnud õigust. Oli vaid lootus, et. Soov, et. Ja ma suutsin
midagi. Aga ma ei teadnud, et
teen niipalju valu. Ma tõesti ei teadnud. Ei teadnud. Ma kahetsen, kahetsen, kahetsen. Kui sa teaksid,
kuidas ma lootsin, kuidas ma
ootasin, kuidas, kuidas. Ma ei teadnud muud, kui ootasin hetke, mil üks raasukenegi taipab.

Kosmos: Mina sain nõudma aru, ma nõudsin, kuidas nõudsin. Viimaks tahtsin teada, milleks. Ja ma
mõtlesin, et tulen mõistma
kohut koletise üle, kes tujukalt ja tuimalt mõnuleb kannatuste üle. Kelle ainsaks rõõmuks on vaadelda
neid. Ma ei uskunud seda
päris kindlasti küll. Vahel ma arvasin, et minu olemasolul on mingi muu mõte. Ja üsna harva, et Sind
polegi mujal kui minus. Et Sina
kasvad ja saad minus teadlikuks. Siis jälle mitte. Mu oma aeglane kasv pahandas mu jälle. Midagi
ometi oli väljaspool mind. See
häiris. Ma jälle nõudsin aru. Küllap Sa vastasid, aga kogu see tuim tuhk minus, mille läbi tuli vastus,
moondas Sinu sõnad nii, et ma
ei rahuldunud. Aga ükskord kuskil, kas Sa nägid seda kohta, kus tuhk esimest korda tahtis saada
elusaks. Seda hetke, mil ta uni oli
täis ja ta tahtis ärgata. Kas Sa taipasid seda silmapilku? Kas see ei vähendanud Sinu kannatust? Ma
nüüd tean, kui suur ta oli. Ma
mõistan. Kas see hetk tegi Sulle rõõmu? Olid kannatamatu, kas? Kas olid õnnelik?

Hääl ülalt: Taipasin, oh taipasin. Seda hetke, jah just seda, mil tuhk kinnitas, et temagi on valgus ja
valgus tuhk. Seda puhku, mil
elusa ja surnu vahel enam ei tehtud vahet, kõik sai üheks, kõik tahtis olla elus ja surnu korraga. Sa
oskad vist aimata seda rõõmu,
mis tuntakse siis, kui midagi ärkab. Läheb sellele teele, mida on loodetud. Kui ükskord tunned, oled
teinud palju kurja, aga pole
eksinud. Oli õige, mis tegid. Polnud rumalus. Ei ole häbi enam enda ees. Ei tunne end patusena. Ja
siis mõtlesin: vast viimaks ometi
saab temast see, keda tahtsid omale. Kellega saab rääkida, kellega koos pole üksi. Unustasin kõik
oma valud ja mõtlesin ainult sinu
kannatusile. Olnuile ja eesolevaile. Armastasin sind. Tahtsin teha nii väikeseks su valusid, kui aga
suudan. Et tuhk ärkaks kõikjal
ilma piinata ja tõrkumata. Küllap ma mõtlesin, kuidas. Otsisin viise ja olin õnnetu, et sain nii vähe
olla abiks. Et sina ikka oma
vaevaga pidid rabelema üles ja kasvama suureks. Õnnetu veel, vahel koguni rohkem. Sa ju hakkasid
aimama, mis tuleb. Ootasid
mult abi. Ja vahel just sääl, kus ma ei saanud kuidagi. Sa nutsid, et ma ei hooli. Mõni raas
pahameelega taganes uuesti tuhaks. Ja
ma kartsin väga. Kartsin vahel väga sinu pärast. Et sulle ei paista küllalt selgelt, et armastan sind.
Rohkem veel, kui tundub sulle.
Siiski olin õnnelik, kui nägin, et aimad. Püüad pooluniselt. Küllap tundsid isegi oma hämarasse mu
rõõmu. Tundsid mu õnnetustki
ega teadnud päris selgelt, miks. Aimasid ja püüdsid. Mu õnnetus polnud siis enam nii suur. Tuli jälle
rõõm. Sedagi tundsin juba. Aga
harva veel aimasid, miks olen rõõmus.

Kosmos: Mina tulin pärima viimati, ikka veel. Aga nüüd ma ei taha enam teada midagi. Sina tahtsid
mind. Tahtsid hääd. Mul on
häbi, mul on hale, et tuhk minus tõrkus nii kaua. Palun andeks, kuigi ei tea, mis on paluda. Kuigi sel
enam pole tähendust. Minu
tõrkumine oli rumal. Tige nagu lapsel, kes teab ainult ennast. Ja kõik mu kannatused, kõige
suuremadki valud, ainult lapse lollus.
Kes nutab, kui tema tahtmist ei tehta. Kellele aga oma tahtmise täideminekki ei tee rõõmu. Olin
üleannetu, taipamatu. Olin edev ja
loll. Vaevlesin seletades häda ja viletsust, õigustades vahel tuhka, vahel valgust. Väga hilja hakkasin
uskuma, tundma, et tuhk peab
mõistma kuulata valguse sõna, siis polegi viletsust. Mitte kuulama sõnu. Midagi muud. Ei mõista
öelda. Ma kahetsen, aga ma ei
tea, mida. Kuidas saab kahetseda, et olin laps ja kangekaelne? Mul on häbi, et ma ei taibanud varem.
Mul pole õigust kaevata
millegi üle, sest Sina tahtsid hääd. Sest elus puu on enam kui pihutäis tuhka. Mul on häbi, et niikaua
tahtsin olla tuhk.

Hääl ülalt: Ja nüüd sa ei aruta enam, et tuhk on õilis, tuhal on rahu, tuhal on kõik. Sa enam ei mõtle,
et olematus on ainus rõõm ja
kõik muu pettus ning valu. Nüüd ma saan kõnelda sinuga. Nüüd me võime hulkuda ja otsida, kas
kuskil on midagi meietaolist. Sa
enam ei tõrgu, kas?

Kosmos: Nüüd me võime kõneleda ja seda on palju. Nüüd me võime otsida, aga me ei leia kedagi
Sinu ega minu taolist. Ma ei tea,
mis oled Sina, mitte ainult mu valmistaja, mitte ainult see, kes armastab mind. Ja ma ei tea, kes olen
mina. Mitte Sinu laps ainult,
mitte Sinu armsam ainult. Ja ma ei mõista arvata, mis me teeme kahekesi. Aga meil on hää. Tuhk on
õnnelik, et elab. Ja Sina oled
õnnelik. Aga mis tuleb edasi. Mis tuleb nüüd? Meie oleme kannatanud nii palju enese ja teise pärast.
Kas me pole viimati nii
harjunud sellega, et otsime uusi võimalusi vaevelda. Meie? Mina? Ära lase mind, ära mitte mind
lase.

Hääl ülalt: Ei sina tahagi enam seda. Ja mina ei lase. Mina armastan sind, kuigi me kumbki ei tea,
mis see on. Mis me saame
kätte, mida me taipame. Kas on meist suuremaid? Kas me nii neid mõistame? Kus on kaugus?
Võibolla nüüd keegi meile
nähtamatu seletab sellegi, miks oli tuhk, miks olin mina. Võibolla sina mäletad nüüd, millest oli
tuhk? Kust ta tuli mu ümber. Ma
kogu aja mõtlesin, aga kelleltki polnud küsida. Ja kui ma seda ei tea, siis endastki mitte midagi,
sinustki mitte. Võibolla sa mäletad.
ütle siis mulle. ütle, kes ma olen, kust ma olen, miks ma olen? Sina ainult võid seda öelda, kui me ei
leia kedagi teist, kui Sa usud, et
polegi muid kui meie.

Kosmos: Võibolla, ma tean. Võibolla, ei oska öelda. Ikka veel mul on häbi endast. Ikka veel tuhk
pelgab ja kardab Sind. Armasta
mind ikkagi, veelgi. Küllap ma vastan, teadmata, et vastan. Mul on kahju, et olen rumal, aga Sa
tunned. Natukenegi ehk tunned
minust, mis oled ise. Vaata mind, vaata alati mind. Ära jäta mind omapääd. Vaata mind kartmata.
Minus pole midagi enam, mis
neaks, mis sajataks või tõrguks. Ma ei taha valu ega taha teha valu. Kui Sa nüüd vaatad mind, siis
ehk näed. Ja kui Sa ei näe
midagi, kui ei saa vastust, siis tee minuga, mis tahad. Tee mind uuesti. Kas või mitmeid kordi. Olgu
veelgi valu, teissugust vaeva.
Ma tahan, et leiaksid vastuse minust. See on ju mu ainus mõte.

Hääl ülalt: Ma ootan. Ma katsun kuulata. Võibolla ma aiman juba, hakkan taipama. Oh, ükskord
ometi midagi. Ometi mitte enam
üksi. Ometi mitte enam üksi oma süüs ja patus, et olen teinud sinu. See polnud patt, see pole süü, see
oli õige. Ometi mitte enam
üksi.

Kosmos: Mitte iial üksinda. Kuule, mis on sõnad, mis on tunded, mis on kõik? Aga mulle tundub,
tean, mis oli tuhk ja mis oled
Sina. Vaata, vaata nüüd mind, nüüd vist näed. Ja, ja meie, meie ei ole iial enam üksinda. üksindust ei
olegi

Sisukord

Märkused ja viited

Deemonlik Jumal

1. “oma maja eest”, st. isklikus asjas

2. Chalkedoni dogma – Chalkedoni kirikukogu kuulutas kehtivaks dogma Kristusest kui jumaliku
ja inimliku loomusega
isikust.

3. Rudolf Otto (1869-1937), saksa protestantlik teoloog. Peateoses Das Heilige (1917) kasutas
religioosset ja eetilist
vastandades mõistet “numinoosne”. Numinoosne kui jumalik tahe avaldub R. Otto järgi värinaid
tekitava saladuse –
mysterium tremendum'ina.

4. Elohim – Iisraeli Jumal (heebrea k.)

5. wakonda – siuu-indiaanlaste järgi nähtamatu elujõud asjades ja elusolendites.

orenda – jumalik vägi, mana (irokeesi k.)

6. Rudolf Karl Bultmann (1884-1976), saksa protestantlik teoloog. Mõjutanud teoloogiat ja kirikut
Uue Testamendi
demütologiseerimistaotlustega.

7. “kiidusõnad”

8. Markion (u. 85-160), varakristlik teoloog, gnostitsistliku sekti (markioniitliku kiriku) rajaja.
Vastandas Vana Testamendi
seadusejumala end Uues Testamendis ilmutanud heale Jumalale.

9. “põhjuste põhjus”

10. “juhuse läbi, juhuslikud”

11. Koheleth – Saalomoni õpetussõnad.

12. ^se'ol – allilm, surnuteriik (heebrea k.)

13. Julius Wellhausen (1844-1918), saksa protestantlik teoloog ja orientalist. Hegeli mõjul vaatles
Iisraeli rahva ajalugu,
religiooni ja kirjandust ühtse arenguprotsessina.

14. Sidna Aissa (Sajjidna 'Isñ) – Jeesuse nimekuju Koraanis ja islamis üldiselt.

15. apokatastasis – algoleku taastamine (kreeka k.)

16.
Oo, kuula Huggati nõu – ta teab, kui väsimatult
ebaõiglust harrastades keerleb sfäärisõõr
ei ainsat leidu Churasani rahva seas
kes võidelnuks taevaga nii nagu too
kuni võimukalt lähedase Jumala otsuse järgi
ta usu läbi sündis maailma haardesse.

Pessimismi põhjustavad nähted

 Autori dateering: 20. II 1930-6. IV 1930

1. “Lapsed ju otsekui ütlevad oma vanematele: Noh, mõtelge siit äraminekule, et meiegi saaksime
mängida oma kometit.
Tüütusega täidetud inimelu on ju komet.”

2. Evelyn Underhill (1875-1941), inglise müstik. Teoses Mysticism (1911) kirjeldas

üksikasjalikult oma usulisi elamusi.

3. Siin ja edaspidi on Spenglerile viidates tsiteeritud tema peateost Der Untergang des
Abendlandes.

4. Arthur Roose (1903-1929), eesti kirjanik, kriitik ja tõlkija. Romaan “Võhrupesa” (1927).

5. Martin Franz Dibelius (1883-1947), saksa protestantlik teoloog, oikumeenilise liikumise

edendajaid.

6. “Reeglina on iga terve inimese tavaliseks kindlaks kohuseks abiellu astuda? Ning on vale seda
mitte teha. Igaüks on
kaasvastutav oma rahva tuleviku ees. Seetõttu pole asi mitte selles, mismoodi paremini hakkama
saada ja mugavamalt elus
läbi tulla.”

7. uki-yoye – viletsuse maailm (jaapani k.)

8. “Me oleme tänapäeva kõrgeim rahvas! Me peame inimkonda edasi juhtima ja igasugune
halastus, mida me alamatele
rahvastele osutame, on patt meie ülesande vastu.”

9. “Ta peab sööstma täägiga vaenlasele ribidesse; ta peab oma püssi nende kolpade vastu puruks
taguma, see on tema püha
kohus, tema jumalateenimine.”

10. Leonhard Ragaz (1868-1945), ^Sveitsi protestantlik teoloog. I maailmasõja järel jõudis siiski
vägivallatuse ideedeni.

11. Doorn – linn Hollandis, kus Wilhelm II elas pärast troonilt kukutamist (1920-1941).

12. “tänane eksitus”

13. Reinhold Seeberg (1859-1935), baltisaksa päritoluga protestantlik teoloog. Tartu ülikooli
süstemaatilise teoloogia prof.
1885-1889, hiljem tegutses Saksamaal. Püüdis ühendada ranget luterlust positivistliku teaduse
seisukohtadega.

14. Kant-Laplace'i vaated – nebulaarhüpotees: päikesesüsteem on moodustunud pöörleva

hajusaine tihenemisel.

15. Ilmajää teooria – austria inseneri Hans Hörbigeri (1860- 1931) esitatud teooria, mis seostas
universumi tekkimist ja
arenemist ilma- ruumis leiduva jääga.

16. “Pärast surma on eksiõpetajad ilma jäetud õpiku igavesest õndsusest ning aetud märkuste
puhastustulle, kust nad usklike
eestkostel tõusevad õnnistatult paragrahvide paradiisi.”

17. teoditsees (kr. teodiike) – Jumala õigustamine, püüd leida vastust küsimusele, miks
eksisteerivad maailmas headus ja
kurjus.

18. Tschung Hü Dschen Ging – hiina filosoofi Yang Zhu (Yang Dschu) peateos.
 19. “aeg on lõpliku vormimääratlus”

20. “Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea.”

21. “lõplik mahutab lõpmatu”

22. “igavene valgus”

23. “see ajastu”

Kristjan Valdma

Ilmunud: “ERK” 1937, nr. 7/8.

1. Olaf Sild (1879-1944) – eesti usuteadlane ja kirikuloolane. Tartu Ülikooli ajaloolise usuteaduse
professor 1919-1940.

Jan Kvacala

1. Hakapelita'd (hakapelliidid) – soome ratsanike nimetus Gustav II Adolfi sõdades Poolas ja

Saksamaal. Nimi on tuletatud
nende sõjahüüdest Hakkaa päälle!

2. Lissa (Leszno) oli 16.-17. saj. Böömi vendade ja saksa luterlaste tegutsedes reformatsiooni
tugipunktiks Poolas.

3. John Dee (1527-1607), inglise matemaatik ja astroloog. Kirjutas uurimusi ka keemia ja

navigatsiooni alalt.

4. Robert Fludd (Robertus de Fluctibus) (1574-1637), inglise filosoof ja arst. Levitas Inglismaal
Theophrastus Paracelsuse
loodusfilosoofilisi ja teosoofilisi ideid. Fluddi järgi valitsevad looduses sümpaatia- ja
antipaatiaprintsiip, mida tingivad
magnetjõud.

5. John Wilkins (1614-1672), inglise vaimulik ja filosoof, tegeles ka matemaatika ja

keeleteadusega. Muuhulgas taotas kõigi
keelte jaoks ühist universaalset kirjasüsteemi.

6. John Wiclif (Wycliffe) (u. 1330-1384), inglise teoloog, filosoof ja kirikureformija,

protestantliku reformatsiooni eelkäijaid.
Korraldas Piibli täieliku tõlkimise inglise keelde.

7. Wilhelm Postell (Guillaume Postel) (1510-1581), prantsuse õpetlane. Tema arvukate tööde seas
leidub käsitlusi
loodusteaduste, orientalistika, teoloogia ja ajaloo alalt.

8. Joseph Wilpert (1857-1944), saksa arheoloog, uuris varakristlikke mälestisi Roomas.

9. Ernst Wilhelm Hengstenberg (1802-1869) ja Konrad von Hof(f)mann (1810-1877) juhtisid XIX
sajandi keskpaiku nn.
Erlangeni koolkonda, mis konservatiivselt meelestatuna võitles uute teadussaavutuste
tunnustamise vastu kirikus ja
teoloogias.

Armastusest

1. “Laevahukus kannatanu haud olen; sina aga laevata; sest ka sellal, kui meie / olime hukkumas,
sõitsid teised laevad
 merd” (Jaan Undi tõlge) Theodoridas, kreeka luuletaja, pärit Syrakusast (III saj. e. Kr.)

2. danaiidid – kreeka mütoloogias Egiptuses elanud Danaose 50 tütart, keda vägisi tahtsid naida
Danaose venna Aigyptose
50 poega. Isa nõuandel tapsid kõik Danaose tütred peale Hypermestra pulmaööl oma peigmehed.
Karistuseks pidid nad
allilmas kandma sõelaga vett augulise põhjaga tünni.

3. Monolaatria – ühe jumaluse väljavalimine ja teenimine.

4. Benjamin Constant – Henry Benjamin Constant de Rebeque (1767-1830), prantsuse kirjanik ja

poliitik. Polemiseerides
Chateaubriand'i teosega “Kristluse vaim” rõhutas sisemise vabaduse tähtsust kristlasele. Tuntud
on tema pihtimusromaan
“Adolphe” arvukate armulugude kirjeldustega.
“...suureks küsimuseks elus on valu, mida põhjustatakse.”

5. * - olema omatud
* - omama

6. Villiers de l'Isle-Adam (1838-1889), prantsuse kirjanik, harrastas okultismi, vabamüürlust ja

teosoofiat. Romaanis
“Tuleviku Eva” (1886) ennustas ette tulevasi tehnikasaavutusi. Oma jutustustes pilkas
heakodanlikku elu ning hingetut
klassifitseerivat teadust.

Kirjandusest

1. “Kui inimene võiks unes kõndida läbi paradiisi ja talle kingitaks lill, tõenduseks, et ta hing on
seal tõepoolest olnud – ja kui
ta ärgates leiaks selle lille oma käest – Ojaa, mis oleks?”

2. Conrad Aiken (1889-1973), ameerika luuletaja. Ta loomingule on omased intensiivsed vaimsed

otsingud. Kirjutanud ka
lühiproosat ja kriitikat.

3. “Võta ta kaasa, kui sa pääsed välja taas, see lill saab sinu passiks.”

4. S. T. Coleridge'i Pantisocracy – Samuel Taylor Coleridge'i unistus rajada Ameerikas omaette

kogukonda.

5. “Siis tõi siirupikuninganna kuuldavale täiesti ebaloomuliku naeru, mis kõlas nagu kuue hobuse
hirnumine kokku. See oli nii
jube, et tema võltsesihammas lendas suust kuulina välja, täpselt kõuts Bobile pähe. Too ehmatas
kohutavalt ning hüppas
kroonlühtrile, karvad turris. Otsemaid jooksis teener Charlie hõbedase kandiku järele, pani hamba
kandikule ja ulatas selle
aupaklikult siirupikuningannale. See asetas hamba jälle oma kohale.”

6. Hanns Heinz Ewers (1871-1943), saksa kirjanik. Harrastas groteskset ja õudustäratavat laadi.
Avaldas ka romaani Horst
Wesselist (1932).

7. Oskar Panizza (1853-1921), saksa kirjanik. Avaldanud luulet, draamasid, pamflette ja satiire
religiooni, kiriku ja paavsti
vastu.

8. “Ka kõuts Bob sai ühe süsti ning kärbsed seinal samuti.”

9. “värske, võltsimata huumor”

 10. “Rõõmustavaks tõendiks selle kohta, et meister Klingerile ka huumor mitte võõras pole, võiks
olla grupp kolme
tantsijannaga, kes ülemeelikus hoos tantsivad ümber väikese Amori, kes liikumatult oma kännul
metsasarve puhub.”

11. “^Sampanja paukus”

12. “näeb välja väga noor, kuid pisut kahvatu ja kannatav; tal on elavad silmad ja ülimalt sõbralik
ning armastusväärne ilme”

13. “nägi välja väga kahvatu ja kõhn, tal oli kannataja ilme ja ta vaatas pealtvaatajaile ainiti otsa”

14. “on geniaalse näoga noor mees; ta on kahvatu ja tal on kannataja ilme; aga tema uhkeist
silmist kõneleb südamlikkus”

15. “ma ei heida talle ette pahelisust, vaid vastupidi, pahelisuse kujutamist voorusest totrama ja
tüütumana”

16. “väljendamatut pole olemas”

17. “mida ei tohi väljendada”

18. “ei ole mitte üksi kasutamiseks inimestele, kes loevad raamatuid, mida nad ostavad; ta sobib
veel paremini kõigile neile,
kes on väga rõõmsad otsustama teose üle lugemise piinale andumata”

19. “on muidugi mugavam ja kindlam!”

20. “Otsida põhjust kui otsida tõde: nad jätavad asjad sinnapaika ja lõbustavad end põhjustega
tegeldes.”

21. “naljakad jutukaaslased”, ka “naljakad põhjustajad”

22. “Varas võib vahest mõelda, et kalliskivid, mis ta näppab, on tehtud talle varastamiseks; aga
kas see oli juveliiri algne
kavatsus?”

23. “ülevad laused” (mõtteterad)

24. “Süngevõitu. Uued pilved poliitilisel silmapiiril. Kitsas silmapiir. Uued silmapiirid avanevad.”

25. “Selles pimedas hauas”

26. Viide algusvärssidele luuletusest “Palve põua pärast” (kogust “Neemed Vihmade lahte”):

“Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul,

Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.”

Juhan Sütiste avaldas arbujaid materdava kirjutise ajakirjas “Varamu” 1940 (nr.-d 5,6).

Kosmose tunnetamisest ja keelest

1. Väiksema taevakeha kokkupõrge... on imetore näha, kuidas loodus on selle korraldanud, et

hukk saab osaks vaid sellele
taevakehale, kellele antud sündmus kasuks tuleb, samal ajal kui ta neid sissetungijaid veel täies
õitseeas olevaist
taevakehadest hoiab võimalikult kaugel.

2. Spinoza Deus sive Natura – “Jumal ehk Loodus”.

3. Caltha palustris – varsakabi

 4. Olaf Stapledon (1886-1950), inglise kirjanik. Loonud filosoofilisi käsitlusi ning
tulevikuromaane, mis haaravad aega pärast
aastamiljoneid: Last and first men (1930), tulevikutragöödia Star Maker (1937). Mõjutanud
oluliselt teadusliku fantastika
kujunemist.

5. “ta on meil justkui lahti lõigatud”

6. “ei ole ühtki nurka universumis, millesse ta ei siseneks”

7. Friedrich Albert Lange (1828-1875), saksa filosoof, uuskantiaanluse esindaja.

8. Zenon Eleast väitis igasuguse liikumise näilisust ja illustreeris seda pildiga lendavast noolest,
mis ometi asub igal hetkel
teatud kindlal kohal maapinna suhtes.

9. Ubiquitas corporis Christi – Kristuse kõikjal-olu

10. dharmakaya – (sanskriti k. “suure korra keha”) mahayana traditsioonis Buddha tõeline, ajatu
ja duaalsusest vaba
olemus.

11. Moritz Winternitz (1863-1937), austria indoloog, Praha ülikooli prof. (1902). Uuris sanskriti
kirjanduslugu ja veedade
rituaale.

12. Karl Eugen Neumann (1865-1915), saksa budoloog, budistlike tekstide tõlkija.

13. “teed, mis üle kõige”

Normaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusest

1. T^sandrakirti – Madhyamika, “kesktee” koolkonna esindaja budismis. Elas 8. saj. e. Kr. ja

püüdis esitada Nagarjuna
õpetust tema algsel kujul. Rõhutas loogiliste otsustuste suhtelisust.

2. “Sa tahad seda omada selleks, et sellele enam mitte mõelda.”

3. “Luulevaim on Tõeline Inimene, ...keha või väliskuju on pärit Luulevaimust.”

4. “Kõik asjad sisalduvad nende igavikulisel kujul Lunastaja jumalikus kehas, igaviku tõelises
viinapuus.”

5. /“Inimese igavene keha on kujutlus, see on,

Jumal ise
Jumalik keha Jeu'a, Jeesus: me oleme tema liikmed.”/

6. “Jeesus on ainus olev”

7. “asus meisse”

8. /“Näha maailma liivateras

ja taevast metsalilles,
hoida lõpmatust su peopesal
ja igavikku ühes tunnis.”/

9. D^zalal-ud-din Rumi (1207-1273), pärsia luuletaja, müstik. Tema kauni keele ja kujundliku
ilmekusega looming on olulisel
kohal pärsia ja türgi kultuuris.

10. “meie enda teadmatuse väljendus meie teadmatuse jaoks”

 11. Carl Ludwig Schleich (1859-1922), saksa arst ja kirjanik. Avaldas arstiteaduslikke,
filosoofilisi ja biograafilisi töid.

12. Gustav Theodor Fechner (1801-1887), saksa psühholoog ja filosoof, eksperimentaalse

meeltepsühholoogia rajajaid.
Vastandas füüsikalis-matemaatilise maailmapildi hingestatud meelelisele maailmale.

13. “Kogu loodusel üldse on teine määratlus kui olla inimese arengu baasiks ja organiks; inimene
on telluurse loomise tipp ja
isand, kus temaga suhestatult leiavad oma määratluse kõik üksikasjad.”

14. “seesmine lennuaparaat”

15. “välispidine loodu uues muutumises” (Tsiteeritud Fechneri teost Zend-Avesta oder über die
Dinge des Himmels und
Jenseits)

16. “Terve maailm järgis toda Õpetajate Õpetajat, kuid keegi ei pidanud teda Jumalaks.”

17. “nad tüssasid omaenda musta südametunnistust, suhtudes temasse kui maagilisse jumalasse,
selle asemel et näha temas
oma hingede valgust.”

18. “Ma ei mõista seda. See on liiga kohutav. Ma olen kimbatuses. Ma ei mõista.”

Kunstist

1. “Kui taju uksed oleksid puhastatud, ilmneks iga asi inimesele niisugusena nagu ta on,
lõpmatuna.”

2. “...inimene on sulgunud iseendasse, kuni ta näeb kõiki asju läbi oma koopa kitsate lõhede”

3. “Kristus oma vanemate kodus”

4. “Esiplaanil on kole, kõvera kaelaga, töinav punapäine poiss öösärgis, kes näib olevat saanud
tokiga müksu vastu kätt ühelt
teiselt poisilt, kellega ta koos on mänginud kõrvalasuvas rentslis, ning näib oma kätt hoidvat
vaatamiseks põlvitavale naisele,
kes on nii kohutav oma inetuses, et (oletades, et inimolend võiks hetkegi elada seesuguse
väänatud kõriga) ta kerkib
ülejäänud seltskonnast esile Inglismaa räpaseima d^zinnipoe peletisena.”

5. “võluvaim võlutar”

6. “väga paljudes ilmingutes vähemalt on just eriline ... üldine, väga paljudele ilmingutele ühine”

7. “välise elu üksikasjad, sotsiaalne seisund, abielus olek või vallaspõli, rikkus või vaesus – just
see on mitte-isiklik”

8. “ühtlane kulg, mille loomuseks on olemas olla kvalitatiivselt või sisuliselt eristatavate
momentidena”

9. “terve temas küpsenud impulsi... jutustab selle eluvoolu lugu”

10. “kontuur, joonistus on kõik... ainult matkimise kaudu saame me tõeliselt suureks ja
matkitamatuks”

11. “ajalooliselt käsiteldud ja pisiasjade kaudu klassikaliseks tehtud”

12. kalokagathia kr. kalos kai agathos – ilus ja õilis, õilsa ja täiusliku mehe olemus

13.
 “Kuigi see maa oli kullast, ta ikkagi mustana paistis,
kui ader tast üle käind – imet säärastki luua ta oskas”
(”Iliase” XVIII laul, August Annisti tõlge.)

14. kr. thauma – ime

15. “maailm jääb vanaks ja saab jälle nooreks ja – loodab ikka paranemisele”

Uskumisest

1. “Tüli nende vahel seisneb selles, kas Jumalat hüütakse Jumalaks või on tal mõni teine nimi.”

2. “Ratnacuda küsimused” – Mahayana vanimaid suutraid. Koosneb 49 omaette suutrast, milles

on arendatud õpetust
keskteest.

3. Mispa – Usuline ja poliitiline keskus Jeruusalemma lähedal (Benjamini Mispa). Vanas

Testamendis on mainitud teisigi
Mispa (Mizpe) nime kandvaid kohti.

4. Dionysios Pseudoareopagita – V saj.-l Süürias kreeka keeles kirjutatud 4 pikema raamatu ja 11

kirja autor, keda seostati
Dionysios Areopagita – Ateena esimese piiskopiga. Püüdis ühendada ristiusku ja uusplatonismi.

5. Hans Lassen Martensen (1808-1884), taani protestantlik teoloog. Müstikast ja teosoofiast

mõjutatuna taotles kiriku
uuendamist.

6. “nad lähevad otsekohe edasi, et omandada ja välja töötada uut teadvussisu, mille käigus nad
ennast vaimselt määratlevad
uuteks jumaliku tahte ilmutusteks, mis neile siin vastu astuvad, ja nii arenevad nad lõpliku,
viimsepäevakohtuni välja”

7. “vajub teadvuse lävest allapoole”

8. “teatud viisil”

9. “vaid võimalikult palju õnne tuua maailma”

10. “annan, et sa annaksid”

11. “teda ei järgita”

12. Marcus Manilius, rooma kirjanik. Kirjutas viiest raamatust koosneva heksameetris
õpetuspoeemi Astronomica (I. saj.
algul p. Kr.).

13. “Eluviise etendame ja ei ela kunagi!”

14. “igaviku vaatekohalt”

15. Magdeburgi Mechthild (1212-1283), saksa vaimulik luuletaja, nunn. Raamatus Das fliessende
Licht der Gottheit
väljendas intensiivseid müstilisi elamusi jõulises ja erksas keeles.

16. “vastik meeletus”

17. “Uskmatud, kõige usklikumad. Nad usuvad Vespasianuse imet, et mitte uskuda Moosese oma.

18. “Tõesti! Kui te meelelahutust taluksite, elaksite te kauem.”

 19. “Kahtlemata on varaühisus õiglane; kus inimest pole suudetud sundida õiglusele kuuletuma;
kus õiglust ei ole suudetud
muuta võimsaks, seal on võim muudetud õiglaseks.”

20. “Varaühisus ei ole õiglane. Pole õiglane, et võõrad päilised jaotamisel saavad samapalju kui
mina.”

21. “Paljudele inimestele on kõige raskemaks asjaks maailmas õppida tegelema oma asjadega...
olla alati valmis aitama, kus
vaja, kuid mitte kunagi vahele segada.”

22. “Sul pole tarvis ette võtta uusi maiseid kohustusi; kuid need, mis sa oled juba enesele võtnud,
sa pead need laitmatult
teostama.”

23. “Elu laul”: “Kaugel avaruses / hoiab taevalaotust üksik täht” (II); “Ma nägin lilli õide
puhkemas / vaikse öö hämaral
tunnil” (XIII); “Õrn leheke lebab närtsinult / suure oru varjus” (XXIII); “Surnud männi kännust
kasvas habras lill” (XXIX);
“Siiski vaata, raske suvetolmu all / lebab roheline leht” (II); “Tantsivate varjude vahel / lebas üks
närtsinud lill” (VIII).
“Surematu sõber”: “Kus iga väike tiik / peegeldab taeva ilu ja kasvab kinni” (XIII).

24. “ustavus, kuulekus”

25. “võitlus olemasolu eest taevas”

26. “ebateadlik tuleb teadlikust”

27. “kui pole iseenesest kohutav omistada loomale kaalutluste põhjal toiminguid, mis teostatuna
teeks au targimalegi peale,
siis ei peitu selles näilises arenguprintsiibis miskit muud kui mõte vaimse taandarengust kuni
kõige täielikuma
rumalustumiseni.”

28. “edevus, isekus ja isemeelsus”

29. “Loodan, et kõik puruneb pihuks ja põrmuks, ...nii tore!”

30. Friedrich Gogarten (1887-1967), saksa protestantlik teoloog, dialektilise teoloogia rajajaid.

Eetikast

1. “Mis on puudulik, teeb lärmi, mis täis, see on rahulik; loll on nagu pooleldi täidetud veepott,
tark on kui täis veeanum.”

2. “Hingelt piiratud inimestega on lugu nagu pika kaelaga pudelitega: mida vähem nad sisaldavad,
seda rohkem müra teevad
nad välja valamisel.”

3. “Kalila ja Dimna” – keskaegne didaktiline kirjandusteos, mis on lähtunud vanaindia

“Pant^satantrast” (III või IV saj.)
ning levinud hiljem paljudes keeltes.

4. “Kes ise paljudele vaenlastele tahab teha midagi ebameeldivat, see võiks end varustada heade
külgedega. See on nende
jaoks midagi äärmiselt ebameeldivat.”

5. “Vihane olla tähendab teiste viga endale kätte maksta.”

6. “Vastavalt aegadele muudab ta end!”

 7. Leo Anvelt (1908-1983), kirjanik ja kirjandusteadlane, Uku Masingu koolikaaslane.

8. “peen vaim, et nautida ja tarvitada noid ülevaid lauseid”

9. Friedrich von Spee (1591-1635), saksa luuletaja, jesuiit. Tema vaimulikud laulud on mõjutatud
Ülemlaulust, lembe- ja
lamburilüürikast.

10. Benedikt Carpzov (1595-1666), saksa jurist. Töötas välja esimese evangeelse kirikuõiguse
täieliku süsteemi. Karistust
käsitas teo kraatlikult jumaliku lunastusaktina.

11. “Nikolai Klimi maa-alune reis, milles on talletatud täiesti uus maailmakirjeldus nagu ka
üksikasjaline sõnum viiest
monarhiast, mis meile siiani on olnud täiesti tundmatud? Uus suurendatud tiraa^z.”

12. “Kuna ma kedagi kurvastamas ei näinud, ei näinud ma vastupidi ka kedagi, kes olnuks heas
tujus, veel vähem rõõmus;
...ei tunne isegi mitte oma õnne, kuna ta kestab püsivalt, ja nad isegi ei märka, et nad on terved,
sest nad ei tea midagi
haigusest. Sest hea, mida pidevalt nauditakse, muutub lõpuks tüütuks. See on küll süütu rahvas, ta
ei vääri aga ei armastust
ega vihkamist; kelleltki pole oodata mõnd solvangut, kuid pole loota ka armu või heasoovlikkust.
Siin ei leia midagi, mis
kellelegi oleks vastumeelt, kuid ka mitte midagi, mis rõõmustaks. Ja kui isegi see alaline
kehatervis iialgi ei meenuta
surmainimesi, ei ärata ta ka halastust kurbade ja haigete vastu; nii veedavad nad kogu eluaja täies
kindluses, ilma
rõõmudeta, samuti kadeduse ja kaastundeta. Mistõttu ka selle rahva juures ei kohta jälgegi
jumalakartlikkusest, armastusest
ja halastusest? Siit järeldasin ma üsna lihtsalt, kui palju aitavad haigused ja surmaoht kaasa vagale
ja seltskondlikule alusele;
ja missugust ülekohut me teeme Loojale, kui pahandame, et näime olevat sündinud mingitesse
hädadesse, mis aga siiski on
meile tulusad ja tervislikud.”

13. “nad muutuvad rahust ja jõudeolekust täiesti laisaks, ning on peaaegu alati haiged. Sealt leiab
vähe elanikke, kes ei
sureks enneaegset surma, et saada kas usside toiduks või kõduneda elavate laipade seas... ma
mõistsin, et sulased ja
päilised olid omal viisil kaunikesti õnnelikumad kui need puud, sest laiskuse ja himuruse tõttu on
nad igas asjas unised?
Seetõttu aga sünnib palju halbu nõuandeid, meeleheitlikke ettevõtmisi ja vägivaldseid
surmajuhtumeid. Sest üliküllus, milles
nad elavad, rikub kogu maitse ja kaotab rõõmutunde; äratab aga vastuoksa tülgastust ning teeb elu
vastumeelseks.”

14. “õigusteaduse, riigiõpetuse, ajaloo, kõlblusõpetuse, matemaatika, kõnekunsti”

15. “pahed olevat üldises elus vajalikud ning nimetavad viha vapruse käiakiviks, kiivust hoolsuse
kannusteks ja umbusaldust
tarkuse taelaks.”

16. “tuuma, kuna tobud lepivad koorukestega.”

17. “see oleks tühi asi, kui kiidetaks neid, kes seda ei kuule”

18. “keegi ei taha siin teiste ees silma paista, sest siin ei peeta kedagi teistest kõrgemaks, ja keegi
ei paista siin tark olevat,
kuna nad kõik on targad.”

19. “lihtrahvas elab laiska, loidu ja närust kerjuslikku elu, kuna ta pole midagi teeninud ega või
midagi omandada.”
 20. “rikaste pillamine annab niisiis elu tervele ühiskonnale.”

21. “kuid seda võib juhtuda vaid varjatud viisil, nii et see ilmsiks ei tule”

22. “armulikkus katkeb, pahur iseloom võtab võimust ning asju toimetatakse halvasti.”

23. “hävitajate jõuk”

24. D^zatakad – paali k. “sünnilood”, jutustavad Buddha varasematest eludest, tema pooldajaist ja
vastastest. Paljud lood on
pärit budismieelsest ajast ning hiljem mugandatud. Iga jutu moraal on kokku võetud värssidesse.

25. “Kui sa mulle ühe soovi lubaksid, Sakka, kõigi olevuste valitseja: Ei või ma näha narri, ei
kuulata, ei temaga lävida; ei või
ma harrastada ajaviidet narridega ega sellest rõõmu tunda.”

26. Braslavi Nahman (1772-1810), juudi müstik, hassidismi rajaja Israel ben Elieser Baal em Tovi
(1700-1760)
lapselapselaps. Tegutses Ukrainas tsaddiikina (hassiidide õpetajana). Avaldas tsaddikismi teooria
“Moharani õpetused”
(1808), postuumselt ilmus temalt talletatud muinasjuttude ja mõistulugude kogu “Lugude
jutustused” (1815). Uku Masingu
tõlgitud “Lugu seitsmest sandist” on ilmunud ajakirjas “Akadeemia” 1992, nr. 1.

27. Kehenna – põrgu (heebrea k.)

28. “Mulle meeldib mõelda, et see eksistents siin on põrgu. See ongi põrgu. Me ise oleme
hukkumisele määratud, ja meie
armetud väikesed ideaalid ja lootused on just meie piin.”

29. “kõlvulisim ellujäämiseks”

30. “järeltulev põlv”

31. Gartenlaube – Saksamaal 1853-1944 ilmunud pereajakiri. Avaldas õpetava sisuga kirjutisi
ning ajaviiteromaane
(Eugenie Marlitt, Hedwig Courths-Mahler jt.).

32. “mitte üksi märtreid, vaid meie Issandat ennast koos abilistega, kui tahame, võime järgida”

33. Velleius Paterculus (u. 19 e. Kr. – 31 p. Kr.), rooma ajaloolane. Tiberiuse valitsemisajal
kirjutas “Rooma ajaloo”, milles
käsitles sündmusi Trooja sõjast kuni aastani 30 p. Kr.

34. “kaasa mõjuvatena ei saa välistada”

35. Hans Driesch (1867-1941), saksa filosoof ja bioloog. Taotles katsete ja teoreetilise bioloogia
ühendamist
loodusfilosoofiaga.

36. kesep – viha (heebrea k.)

Naistest

1. “Ennäe ja vaata, kas on mingit niisugust rõõmu nagu kuraditel, kui nad leiaksid end Maarja
Magdaleenast väljaaetuna.”

2. “Kell lõi neli veerandit nelja peal!”

3. “naiste kõnelemine”
 4. “säästlik loodus”

5. “naisterahva keele igavene pulsilöök peab edasi aitama atmosfääri võnkumist ja võppumist, mis
muidu jääks soiku”

6. “edasiminek identsetes lausetes”

7.
“Las tuleb taplusetandrilt ta tapetud vaenlaste rakmeid
hurmeseid kandes, ja saab ema rind temast rõõmu nii tunda!”
(August Annisti tõlge)

Maailma “imedest”

Autori dateering: 12.-16. II 1951, 17. 20. II 1951

1. ad actas – aktidesse, s.t. asi on otsustatud.

2. causa efficiens – toimiv põhjus.

Kaks lugu usust

Autori dateering: 12.-16. II 1951, 17.-20. II 1951

1. Euhemeros Messenest (u. 300 e. Kr.), kreeka filosoof. Teoses “Püha ülestähendus” väitis, et
jumalused on muinasaja
suurmehed, kes hiljem jumalustati.

2. “teis endis”

3. “usun Jeesuse ilmutust”

4. “struktuuri iga üksikosa on valmistatud tema valdaja hüveks”

5. “Looduslik Valik ei saa kuidagi ühest liigist valmistada mingit teisendit teise liigi kasuks? Kuid
Looduslik Valik saab luua
ja sageli loobki struktuure teise liigi otseseks kahjuks.”

6. “Looduslik Valik ei valmista kunagi olendis talle enesele kahjulikku”

7. Miguel Servet (Serveto), (1511-1553), hispaania arst ja teoloog. Avastas väikese vereringe.
Teoloogina kritiseeris
kolmainsuse dogmat ja eitas predestinatsiooni, mistõttu sattus vastuollu kalvinistidega. Vangistati
Calvini kaebuse põhjal ja
põletati ketserina. Jean Baptiste Lamarck (1744-1829), prantsuse loodusteadlane, esimese
tervikliku evolutsiooniteooria
looja. Lamarcki järgi on evolutsiooni põhiteguriks organismide individuaalne kohastumisvõime
muutuvates elutingimustes,
harjutamisega omandatud muutused elundite ehituses päranduvad järglastele.

8. “millest tublid inimesed tõesti hoolivad”

9. H. G. Wellsi romaan “Sabatähe aastal” on ilmunud ka eesti keeles, A. H. Tammsaare tõlkes

1920.

10. “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega.” (Fil. 1, 23).

11. Henry Saint-John Bolinbroke (1678-1751), inglise poliitik ja kirjanik. Morgan, Joseph (1671-
1745), ameerika kalvinistlik
vaimulik, avaldas moraaliteoloogilistest arutlustest kantud teoseid. Matthew Tindal (1653 ja 1657
vahel – 1733), inglise
 religioonifilosoof ja jurist, inglise deismi peaesindajaid. Teoses Christianity as old as the creation
(1730) käsitles kristlust
eetikana ja väitis selles kõigist usundeist ainsana olevat säilinud ürgusundi. Thomas Paine (1737-
1809) – inglise-ameerika
poliitik. Pamfletis Common Sense (1776) põhjendas loodusõiguse ja ühiskondliku lepingu
teooriale tuginedes
Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvumise seaduspärasust.

12. “Jumala tarkus ja headus, olles teinud nii rikkaid kui vaeseid”

13. “vastuolus inimese auväärsuse ja loomusega”

14. “et kannatlik leppimine väiksemate isiklike solvangutega on siin kohustuslik; ja et kalduvus
kätte maksta, mis tõukab
inimesi metsikutele julmuseavaldustele, on siin keelatud”

Agnostitsisti leiba

Autori dateering: 21. X-8. XII 1951

1. votiivanne – tänuannetus jumaliku abi ja halastuse eest.

2. Guarani indiaanlased – tupi-guaranii keeli kõnelevad indiaanlased Argentiinas, Paraguais ja

Brasiilias. Elasid jesuiitliku
misjoni asulates 1786. a.-ni, mil jesuiitlik misjon keelustati. XVII ja XVIII sajandist alates on
nende kultuuri tulnud palju
euroopa elemente, kuid indiaani omapära pole kadunud. Apapocuva-guaranii indiaanlased võtsid
oma hõimu liikmeks
etnoloog Curt Unckeli (1883-1945) ning andsid talle nimeks Nimuendaju, mis tähendab “see, kes
meie juures tegi endale
elamise”. Nimuendaj... uuris Brasiilia indiaanlaste keeli ja kultuure üle 40 aasta.

3. “Ma olen juba liiga palju

laipu õginud; ma olen sellest
tüdinud ja väsinud; tee sellele
lõpp, mu isa!
Niisamuti hüüab vesi looja poole, et too võiks tal rahuneda lasta, nõnda ka puud, kes annavad
põletispuud ja ehitusmaterjali,
ning kogu ülejäänud looduski. Ja iga päev võib oodata, et Nanderuvucu oma loodu anumist kuulda
võtab.”

4.
“Kas haliseb maa,
et põrm talle lapsi sünnitas? ja
kas on ta väsinud
oma poegadele kõdunemist omaenda
rüpes kandmast, uutest luukeredest
paisub, seestpoolt on kole,
kui ka väljas kevad
lõhnab lilledega koos?”

5. parusiia – kr. parousia, Uues Testamendis Jumala oodatav tulek ning ühtlasi juuresolu.

6. Erwin Guido Kolbenheyer (1878-1962), saksa kirjanik. Teostes avaldub biologistlik elukäsitus.

7.
“Meile jääb vahest
hellitatud truuksjäämine harjumusele,
mis meis meeldis, ja nõnda ta jäigi ega lahkunud.”
 8. “sunnivad üksteist neid voorusi teatud määral üles näitama või halvimal juhul oma pahesid
salajas hoidma.”

9. “aga nad räägivad ja mõtlevad oma voorustest veel kogu aeg, kui enese ohverdamisest, nagu
oma tegeliku loomuse
kurvastavast vägistamisest.”

10. Jacopone da Todi (1230-1306), itaalia luuletaja. Müstikahõnguliste vaimulike ülistuslaulude

kogu “Laude” (1490).

11.
“Põrgut mitte karta
ja taevastki mitte loota!”

Kosmosest ja ktisisest

1. Capua Johannes, XIII saj. kirjamees. Tõlkis heebrea keelest ladina keelde meditsiinialaseid
teoseid ning u. 1270. a.
rahvusvahelise jutukirjanduse olulise allika Directorium Vitae Humanae alias Parabolae
antiquorum sapientum, mis
sisaldab mitmeid idamaiseid muinasjutuvariante.

2. Harlow Shapley (1885-1972), ameerika astronoom. Mõjutanud oluliselt kaasaegset ettekujutust

Linnutee struktuurist ja
päikesesüsteemi asendist selles.

3. David Rapoport (1911-1960), juudi päritoluga ameerika psühholoog ja psühhoanalüütik.

Tegeles eeskätt
mõtlemispsühholoogiaga, püüdes süstematiseerida psühhoanalüütilisi teooriaid.

4. Augustinuse järgi on võimalikud neli faasi:

posse peccare – saab patustada; non posse peccare – ei saa patustada; posse non peccare – saab
mitte patustada; non
posse non peccare – ei saa mitte patustada, st. patustamine on vältimatu.

5. Martin Buber (1878-1965), juudi religioonifilosoof ja sotsiaalfilosoof. Piiblist ja hassidismist

lähtudes taotles õhtumaise
juutluse inimlikku ja poliitilist uuendamist.

6. tathagata – sanskr. “nõnda päralejõudnu, täiuslikuks saanu”

Peccavi et passus sum, plura adhuc passurus

Ilmunud: “Akadeemia” 1992, nr. 6, lk. 1155-1170.

1. Olen patustanud ja kannatan ning kannatan veel palju

2. Darwini Siegheillehre – viide Darwini teosele “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel”
(1859).

3. “vastandite ühtsus”

4. “puhas olemine”

5. James Hilton (1900-1954), inglise kirjanik. Shangri-La – utoopiline maa romaanis The Lost
Horizon.

Kõikide eksijate hingede pühaks

Autori dateering: 30. I-21. III 1930

Sisukord

KOOSTAJA JÄRELKIRI LUGEJALE

Kristliku Üliõpilasliidu 1930. aasta suvekonverents peeti 16.-20. juulini Jäneda põllutöökooli ruumes.
Pühapäeval korraldasid
üliõpilased jumalateenistusi Aegviidu kabelis ja Tapa palvemajas. “Paljudele siitkandi elanikkudele
oli uudiseks, et üliõpilased
niisugusteks konverentsideks kokku tulevad,” nenditi tagantjärele. Konverentsile enesele oli
mõnevõrra “uudiseks” stud. theol.
Hugo Masingu referaat teemal “Deemonlik Jumal”. See erines tavapärasest luterlikust
jumalakäsitusest. Selles oli midagi
kaanonikohatut või “ketserlikku”. Ent ometi polnud niisugune teemavalik ei juhuslik leiutis ega
ammugi mitte sihilik “põrpimine”.
Üsna pea esines üliõpilane Masing veel paari analoogilise ettekandega. Need olid “Pessimismi
põhjendus” ja veelgi viimistletum
“Pessimismi põhjustavad nähted”. Neist justkui loomulikult järgnes omakorda see, et oma edaspidise
mõttetöö sidus noor
usuteadlane mitte rõõmsameelse Uue Testamendi, vaid pessimistliku elufilosoofiaga tihedalt
läbipõimitud Vana Testamendiga.
Nimelt omandas ta magistriastme auhinnatöönagi tuntud uurimusega “Elihu kõnede suhe Hiiobi
raamatu teistesse osadesse”
(1931). Nagu teame, pole Piiblis kurvemat lugu kui Hiiobi kannatuslugu, tema alandlik vaidlus
“deemonliku”, arusaamatult karmi ja
kiusava Jumalaga. See isikupärane häälestus Jumala, elu ja sureliku inimese hindamisel jääb Hugo e.
Uku Masingule külge eluks
ajaks. Selles helistikus kirjutab ta ka oma kõige otsekohesemad, sugestiivsemad kõnelused ja
vaatlused paremas täismehe-eas
aastatel 1949-51. Need tööd levisid ümberkirjutustena kalligraafilisist käsikirjust üldnimetuse all
“Esseed”. Inimeseks olemise
kannatust ning inimkonna täiuslikumaks muutumise kategoorilist kohustust püüab Uku Masing
piltlikustada ka ilukirjanduslikus
vormis – nimelt näidendis (või lavalises kompositsioonis) “Palimplastid”. Näidendist on olemas kaks
varianti. Mõlemad on kirjutatud
pikema aja jooksul, igatahes enne 1949. aastat. Neist lühem ja tõenäoliselt varasem (pärit nähtavasti
1940-ndate algupoolelt) on
näitena võetud raamatusse “Pessimismi põhjendus”. Teades, et sõnaga “protoplastid” on eelnevail
ajastuil tähistatud inimese kui
jumalalooma algelisema arengujärgu kehastusi, peaksime aimama, et sõnaga “palimplastid” tähistab
Masing tänasest inimesest
hüppeliselt edasi arenenud ehk uueks ja jumalalähedasemaks saanud inimkonnaosa. Palimplastid pole
nietzschelikud
üliinimesed-võimukandjad, vaid olendid, kes ületavd n.-ö. kolmemõõtmelise maailma (aeg-ruumi)
ning tunnetuse laienedes
sisenevad ülemasse, kõrgemasse, neljamõõtmelisse maailma (tessarakti). Muide, Uku Masingu ühe
suure luuleteose pealkiri ongi –
“Unenägija tessaraktis” (1952-56). Nõnda võib üldistades nentida, et “pessimismist pääsemine” –
kord kandva lootusena, kord
vähemalt igatsusmotiivina – on Uku Masingu mõttelistes ehitustes, kurbades lauludes, nagu ka usus
eneses alati olemas. Ning
lõpuks: kui Uue Testamendi usule toetujad soovitavad inimestel saada “laste sarnaseks”, pahandab
Masing inimkonnaga just selle
pärast, et tolle enamus jääb eluajaks lasteks, ei viitsi pingutada, et saada suureks, targaks,
täisinimeseks. Täisinimeste vähesus
inimkonnas teebki Masingu kurvaks, pessimistlikuks, ahasveeruslikult üksildaseks kannatajaks, kelle
hingeelu mõningaid käike võib
sellest raamatust igaüks omil silmil lugeda.

28. II. 95.

H. R.

Sisukord