You are on page 1of 558

EESTI SEENESTIK

Toimetaja

KUULO KALAMEES Joonised ja värvitahvlid

Georg Štšukin

EPMÜ ZBI Tartu 2000

Käsikirja valmimist rahastas Eesti Teadusfond ja Eesti Haridusministeerium EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia osakond Riia tn. 181, Tartu 51014 Toimetaja: Kuulo Kalamees Autorid: Märt Hanso, Leili Järva, Ilmar Jürisson, Kuulo Kalamees, Harry Karis, Kalju Kask, Veiko Kastanje, Bellis Kullman, Kadri Leenurm, Vello Liiv, Heino Lõiveke, Heino Noor, Thea Normet, Erast Parmasto, Kadri Põldmaa, Ain Raitviir, Uve Ramst, Indrek Ruubas, Jaan Sarv, Peeter Soobik, Ave Suija, Anne-Liis Sõmermaa, Mall Vaasma, Herman Vahter, Sven Veldre, Maarja Öpik. Toimetus: K. Kalamees (peatoimetaja); L. Järva, V. Kastanje, I. Ruubas (kaastoimetajad); M. Johanson (keeleline korrektor) Joonised: Georg Štšukin Kujundus: Innar Kübarsepp

(C) 2000 EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut ISBN 9985-9081-9-8

2

Väino Lastingu selle raamatu idee ühe tulihingelisema algataja mälestuseks

3

SISUKORD
Sissejuhatus (K. Kalamees) Eesti seenestiku uurimise ajalugu (K. Kalamees) Süstemaatika (K. Kalamees)
Riik seened Fungi (K. Kalamees) Hõimkond viburseened, Chytridiomycota (J. Sarv, K. Kalamees) Hõimkond ikkesseened, Zygomycota (J. Sarv, K. Kalamees, K. Leenurm, P. Soobik, M. Öpik) Hõimkond kottseened, Ascomycota (A.-L. Sõmermaa, A. Raitviir, K. Kalamees, H. Karis, M.. Hanso, B. Kullman, K. Põldmaa, K. Leenurm, T. Normet, H. Lõiveke, M. Öpik, I. Ruubas, P. Soobik, A. Suija) Hõimkond kandseened, Basidiomycota (K. Kalamees, E. Parmasto, A. Raitviir, L. Järva, K. Kask, M. Vaasma, V. Liiv, S. Veldre, I. Ruubas, A. Suija) Rühm teisseened, Deuteromycetes (K. Põldmaa, K. Kalamees, P. Soobik, A. Suija) Riik esiviburlased, Stramenopila (Chromista) (K. Kalamees) Hõimkond munasseened, Oomycota (J. Sarv, K. Kalamees) Riik ainuraksed - Protozoa (K. Kalamees) Hõimkond limakud, Myxomycota (V. Kastanje) Hõimkond ebalimakud, Acrasiomycota (V. Kastanje) Hõimkond nuuterlimakud, Plasmodiophoromycota (V. Kastanje) 5 6 8 18 18 24 30

127 251 260 260 270 270 278 279 280 280 291 317 317 318 320 320 322 326 327 332 340 343 348 350 353 356 369 373 391 394 410 411 412

Ökoloogia (K. Kalamees)
Seente toitumisrühmad (K. Kalamees, A. Suija, M. Öpik) Seente kasvukohad Eestis (K. Kalamees)

Geograafia (K. Kalamees)
Seente geograafilise leviku iseärasused Eestis Arealoogiline klassifikatsioon

Seened inimese elus
Söögiseened, nende saagikus, varud ja viljelemine Eestis (K. Kalamees) Söögiseente toiteväärtus ja säilitamisviisid (M. Vaasma) Seened tervisehäirete põhjustajatena inimesel ja loomadel Eesti mürgised suurseened (K. Kalamees, V. Kastanje) Seenemürgitused ja mükotoksikoosid inimesel (H. Noor) Mükotoksikoosid loomadel (I. Jürisson) Mükoosid inimesel (H. Vahter) Mükoosid loomadel (I. Jürisson) Seened taimehaiguste tekitajatena (K. Kask) Ravimseened (K. Kalamees) Seentega värvimine (U. Ramst)

Seenekaitse (K. Kalamees) Kirjandus Mycobiota of Estonia. Summary Oskussõnastik
Kodumaiste puu- ja põõsaliikide, levinumate aed- ja põlluviljade, viljapuude ja marjapõõsaste ning mets- ja koduloomade nimestik Jooniste valmistamisel kasutatud kirjandus

Värvitahvlid 4

Sissejuhatus
Seentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.

5

Eesti seenestiku uurimise ajalugu
Eesti seente uurimise traditsioonid on enam kui 200 aasta vanused. Esimesed kirjasõnas ilmunud andmed Eesti ala seente kohta pärinevad Fischerilt ja Hupelilt (1777), kelle esitatud seeneliikidest selles raamatus on kindlalt identifitseeritav näiteks punane kärbseseen. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ilmus veel rida töid, mis sisaldasid juba rohkem andmeid Eesti ala seentest: Fischer (1778), Grindel (1803), Friebe (1805), Drümpelmann (1810) ja Luce (1823). Tänapäevaks on nimetatud töödele jäänud vaid ajalooline tähtsus. Teaduslikku väärtust omavad vanematest töödest juba Dietrichi (1856, 1859), Bucholtzi (1901–1916) ja Stolli (1923) tööd. 1922. a. rajas prof. Fedor Bucholtz Tartu Ülikooli Taimehaiguste-katsejaama, mis sai seenestiku ja taimehaiguste uurimise keskuseks Eestis. 20-ndatel aastatel töötas selles jaamas seente uurimise alal ka agronoom A. Käspre (varasema nimega Käsebier). Eesti seenestiku sihikindlam uurimine algas käesoleva sajandi 30-ndatel aastatel Dr. E. Lepiku juhtimisel sellessamas TÜ Taimehaiguste-katsejaamas, mille juhatajaks ta sai 1929. a. 1938. a. avati Tartu Ülikooli juures taimehaiguste professuur ning E. Lepik valiti selle õppetooli erakorraliseks professoriks. Prof. Elmar Lepik (1898-1978) oli Eesti mükoloogia ja fütopatoloogia suurkuju, kelle sulest on ilmunud enam kui 250 tööd Eesti seente kohta ajavahemikul 1925.–1943. a. (Annuk, 1998; Parmasto, 1998b). 1944. a. emigreeris ta Saksamaale, kust hiljem (1950) siirdus USA-sse. E. Lepik (a-st 1950 Elmar Emil Leppik) suri USA-s Beltsville’is. Ta oli peamiselt fütopatogeensete seente uurija ning taimekaitse rajaja Eestis, kuid palju tähelepanu pööras ta ka suurseentele, sealhulgas söögi- ja mürkseentele ning puumädanike tekitajatele. Eesti ala puudutavad olulisemad uurimused olid tal järgmised: Lepik, 1933a, 1935b, 1938b, 1940a, 1941; tööde seeriad – “Beiträge zur Nomenklatur der ostbaltischen Pilzflora” I–X (1928–1943), “Fungi Estonici exsiccati” I–VI (1931–1943), “Fütopatoloogilisi märkmeid” 1–11 (1926–1943). Lepiku ja Zolki (1935) mahukas töös on kirja pandud taimekaitse alused Eestis. Prof. Lepik organiseeris Eesti seente uurimiseks teisigi inimesi. Nii lülitusid 30-ndatel aastatel aktiivselt Eesti seenestiku uurimisse Taimehaiguste-katsejaama abitöötaja kõrgemate seente alal N. Witkowsky ning harrastusmükoloogid T. Leisner, A. Rühl ja V. Pärtelpoeg. Nende sulest ilmusid ka esimesed ulatuslikumad tööd Eesti lehikseenestiku koosseisu ja liikide leviku kohta (vt. Witkowsky, 1934; Leisner, 1938; Rühl, 1939, 1940; Pärtelpoeg, 1939). Eesti seenestiku uurimise temaatika laienes märgatavalt 40-ndate aastate lõpul ja 50-ndatel aastatel. Fütopatoloogidena töötasid sõjajärgseil aastakümneil prof. A. Marland, M. Aksel, K. ja H. Kivi ning A. Laats. Pisi- ja suurseente süstemaatika, leviku, ökoloogia ja tsönoloogia sihipärasele uurimisele Eestis rakendusid tookord, sõjajärgsel perioodil esimestena E. Parmasto, V. Lasting, P. Põldmaa ja K. Kalamees, kes kõik omakorda laiendasid uurijate võrku ning uurimistemaatikat; amatööridena jätkasid T. Leisner ja V. Pärtelpoeg. 60-ndatel aastatel ja hiljem on lisaks ülalnimetatud uurijatele arendanud Eesti mükoloogiat ja fütopatoloogiat M. ja S. Hanso, U. Haug, L. Järva, U. Kalmeti, H. Karis, Kaljo Kask, A. Kollom, M. Koppel, B. Kullman, H. Laitamm, H. Lõiveke, L. Muiste, A. ja T. Normet, I. Parmasto, A. Raitviir, V. Rumberg, J. Sarv, P. Soobik, A-L. Sõmermaa, Ü. Tamm, M. Vaasma jt.; amatööridena H. Kelder, V. Liiv, I. Lumiste, G. Štšukin ja S. Veldre. Samblike uurimise alal on Eestis välja kujunenud tugev töörühm (prof. H. Trass, T. Randlane, A. Saag, S. Liiv, J. Martin, E. Nilson, T. Piin jt.). 1968. a. loodi Eesti Looduseuurijate Seltsi mükoloogiasektsioon (2000. aastast Eesti Mükoloogiaühing), mis ühendab nii kutselisi teadlasi kui amatöörmükolooge (vt. Kalamees & Lasting, 1973a–b; 1978). Alates 1957. a. on organiseeritud iga-aastaseid Eesti mükoloogide kevad- ja sügislaagreid (Eesti mükoloogide..., 1969; Kalamees jt., 1971, 1976). Tihedad sidemed ühiste uurimisretkede näol on kujunenud viimasel aastakümnel Turu Seeneseltsiga Soomes ja Uppsala Seeneseltsiga Rootsis. Viimase enam kui 40 aasta jooksul on ilmunud mitmete seenerühmade ja taimehaiguste kohta Eestis määrajaid ja pisimonograafiaid ning on tehtud kokkuvõtteid seente ökoloogia, geograafia, tsönoloogia, ressurssoloogia ja seenekaitse kohta (vt. Parmasto, 1956, 1957, 1959a–b, 1961a, 1965, 1968, 1970, 1993; Järva, 1965a, 1971; Kalamees, 1966a, 1971, 1972, 1978a–b, 1979a,c, 1980a–b, 1981, 1982, 1988; Karis & Rumberg, 1966; Lasting, Kaarli & Gurfel, 1966; Kivi & Laats, 1966, 1968, 1971; Põldmaa, 1967; Raitviir, 1967a–b, 1969, 1970, 1980; Kivi & Kivi, 1968, 1976; Leisner, 1973; Kalamees & Lasting, 1974; Kalamees & Vaasma, 1980, 1998; Kalamees & Kollom, 1981; Kullman, 1982; Urbonas, Kalamees & Lukin, 1986; Leisner & Kalamees, 1987; Karis, 1987, 1995; Soobik, 1988; Trass & Randlane, 1994; Lõiveke, 1995; Sõmermaa, 1995; Kõljalg, 1996). 1980. a. ilmus L. Järva ja E. Parmasto koostatud raamat “Eesti seente

6

koondnimestik” ning 1998.a. L. Järva, I. Parmasto ja M. Vaasma koostatud 1. täiendusköide sellele. Neis väljaannetes on esmakordselt täies ulatuses kokku võetud Eestis kuni 1990. aastani ilmunud mükoloogiline kirjandus ning selles publitseeritud seeneliigid. Ilmunud on mitmeid populaarteaduslikke raamatuid (vt. Lasting, 1958a; Kalamees, 1969, 1976, 1979b, 1986; Raitviir, 1972a; Kalamees & Štšukin, 1996) ja voldik seenefotodega (vt. Feodorov jt., 1998). Holmbergi & Marklundi raamatu soomekeelses väljaandes (1998) esitatakse söögi- ja mürkseente eestikeelsed nimed ning ka levikukaardid Eesti kohta. 1992. a. loodi Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi juurde mükoloogia professuur ning vastava õppetooli korraliseks professoriks valiti Kuulo Kalamees. Tihedas koostöös Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia osakonnaga asuti teostama noorte väljaõpet ning kujundama teadustööd kaasaegsel tasemel. Praeguseks ongi kujunemas uus, noorte teadlaste põlvkond, mille teerajajaiks on viimastel aastatel doktorikraadi omandanud Urmas Kõljalg ja Kadri Põldmaa. Traditsiooniline, klassikaline uurimissuund mükoloogias on asendumas uuega geneetilisel ja molekulaarsel tasandil. Mükoloogilise uurimistöö keskuseks on meil Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI) mükoloogia osakond, mida 1998.aastast juhatab dr. phil. U. Kõljalg. Mükoloogilist ja fütopatoloogilist uurimistööd tehakse Eestis praegu veel EPMÜ Metsakasvatuse Instituudis ja Taimekaitse Instituudis, Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudis (TÜ BÖI), Tallinna Botaanikaaias (TBA), Jõgeva Sordiaretuse Instituudis (JSI), Eesti Maaviljeluse Instituudis (EMI). Uurimistemaatika kätkeb endas kõigepealt suurseente taksonoomia, leviku ja ökoloogia uurimist (EPMÜ ZBI) ning mükoriisauuringuid (EPMÜ ZBI, TÜ BÖI), fütopatogeensete pisiseente ning taimehaiguste leviku, ökoloogia ja tõrje probleeme (EPMÜ, TBA), resistentsuse uuringuid (JSI), pärmseente viljelemist ja mullaseente uurimist (EMI), samblike süstemaatika ja ökoloogia uurimist ning lihhenoindikatsiooni (TÜ BÖI, TBA). Inspekteeriv ja analüüsiv tegevus taimekahjurite (sh. seenhaiguste) leviku piiramiseks Eestis kuulub praegu Põllumajandusministeeriumi süsteemis Taimetoodangu Inspektsiooni ning Taimse Materjali Kontrolli Keskuse kompetentsi. Nimetatud uurimisasutuste seenekogudes on praeguseks talletatud ligi paarsada tuhat eksemplari suur- ja pisiseeni (keskne kollektsioon – ca 159000 eksemplari – asub ZBIs), kultuurikollektsioonides üle 1600 seenetüve. Eesti seenestiku uurimise ajaloo vältel on publitseeritud ligi 2000 uurimust (vt. Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998). Tänaseni on Eestis registreeritud ligi 4000 liiki seeni, munasseeni ja limakuid (vrdl. Järva, 1982; Parmasto, 1989). Praegu tegutseb Eestis umbes 30 kutselist ja harrastusmükoloogi ning fütopatoloogi.

7

Süstemaatika
Traditsiooniliselt on seeni pikka aega loetud taimeriiki kuuluvateks. Esimene, kes seente heterotroofset eluviisi silmas pidades eristas seened taimedest ja püstitas omaette seeneriigi (Mycetalia) mõiste juba 1939. a., oli Conrad. Viimase viiekümne aasta jooksul on see mõte küll väga aeglaselt, kuid kindlalt arenenud ning nüüdseks maailmas tunnustuse leidnud. Eestis oli seeneriigi idee veendunud arendaja TÜ professor A. Vaga. Tänapäeval aga on mindud veelgi kaugemale orgaanilise maailma jagamisel riikideks ning loodud omaette riigid ka alamal arenguastmel olevatele organismirühmadele. Näiteks eristab Whittaker (1969) 5 riiki: taime-, seene-, looma-, protistide ja moneeride (eeltuumsete) riik. Selles klassifikatsioonis jagunevad seni seentena käsitletud organismid seeneriigi (Fungi) ja protistide riigi (Protoctista) vahel (Müller & Löffler, 1992). Käesolevaks ajaks on see süsteem kõrvale heidetud, kuna ühtse protistide riigi olemasolu ei ole fülogeneetiliselt põhjendatud (Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Geneetiliste, molekulaarsete ja ultrastruktuursete uurimismeetodite edendamisega viimasel aastakümnel on nüüdseks põhjalikult ümber hinnatud erinevate seenerühmade ning seenetaoliste organismide päritolu ning nende jaotumine orgaanilise maailma riikide vahel. Üldtunnustatud on kõrgemate taksonoomiliste rühmade (hõimkondade, seltside) polüfüleetiline päritolu ja paralleelne evolutsioon (vt. Dörfelt, 1988; Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Praegu on poolehoidjaid võitmas Cavalier-Smithi (1981) 7–9 orgaanilise riigi ideele rajatud, Pattersoni ja Sogini (1992) poolt modifitseeritud 7 riigi süsteem: ürgbakterid (Archaea), bakterid (Bacteria), ainuraksed (Protozoa), esiviburlased (Chromista, Stramenopila), seened (Fungi), taimed (Plantae) ja loomad (Animalia) (vt. Barr, 1992; Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Kaasaegse ettekujutuse järgi jagunevad kõik senised seened nüüd 3 riigi – ainuraksete, esiviburlaste ja seeneriigi vahel (Hawksworth jt., 1995). Seeneriigis käsitletakse ka samblikke kui lihheniseerunud seeni. Käesolevas raamatus on aluseks võetud Hawksworthi jt. (1995) süsteem, mida on üksikute süstemaatiliste rühmade juures suuremal või vähemal määral muudetud, kasutades vastavate rühmade kohta käivat spetsiaalset kirjandust. Samblikke meie raamatus ei vaadelda, kuna nende kohta on ilmunud omaette raamat (vt. Trass & Randlane, 1994); siiski on tähtsamad samblike seltsid ja sugukonnad T. Randlase käsitluses leidnud koha käesoleva raamatu süsteemi konspektis (samblikke sisaldavad taksonid on tähistatud tärnikesega *); raamatus käsitletud taksonite arvudes samblikke ei ole arvestatud. Kõrgemate taksonite (kuni seltsideni) fülogeneetiline järjestus on uusimatele, geneetilistele, molekulaarsetele ja ultrastruktuursetele meetoditele tuginevana esitatud Alexopoulose jt. (1996) järgi. Sugukonnad ja perekonnad tuuakse tähestikulises järjestuses.

8

Alljärgnevalt esitatakse käesolevas raamatus kasutatud süsteemi konspekt, milles on ühtlasi ära näidatud autorid, kes osalesid vastavate taksonite kirjutamisel.

RIIK SEENED – Fungi
Hõimkond VIBURSEENED - Chytridiomycota (J. Sarv, K. Kalamees)
KLASS Viburseened – Chytridiomycetes
SELTS Tömpviburseenelaadsed – Spizellomycetales SELTS Viburseenelaadsed – Chytridiales
SUGUKOND Olpiidilised – Olpidiaceae SUGUKOND Tömpviburseenelised – Spizellomycetaceae SUGUKOND Viburseenelised – Chytridiaceae SUGUKOND Täppviburseenelised – Cladochytriaceae SUGUKOND Liitviburseenelised – Synchytriaceae

SELTS Jõnksviburseenelaadsed – Blastocladiales

SELTS Munasviburseenelaadsed – Monoblepharidales
SUGUKOND Helmesviburseenelised – Gonapodyaceae

SUGUKOND Lüliviburseenelised – Catenariaceae SUGUKOND Kärnviburseenelised – Physodermataceae

Hõimkond IKKESSEENED – Zygomycota (J. Sarv, K. Kalamees)
KLASS Ikkesseened – Zygomycetes
SELTS Nutthallikulaadsed – Mucorales
SUGUKOND Kõduhallikulised – Mortierellaceae SUGUKOND Nutthallikulised – Mucoraceae SUGUKOND Sõnnikuhallikulised – Pilobolaceae SUGUKOND Põõsashallikulised – Thamnidiaceae SUGUKOND Glomaceae

SELTS Glomales (M. Öpik)

SELTS Putukahallikulaadsed – Entomophthorales
SUGUKOND Putukahallikulised – Entomophthoraceae

9

Hõimkond KOTTSEENED – Ascomycota ÜRGKOTTSEENED (K. Kalamees)
SELTS Luudikulaadsed – Taphrinales SELTS Esmasseenelaadsed – Protomycetales SELTS Kääriseenelaadsed – Schizosaccharomycetales
SUGUKOND Esmasseenelised – Protomycetaceae SUGUKOND Kääriseenelised – Schizosaccharomycetaceae SUGUKOND Luudikulised – Taphrinaceae

PÄRMKOTTSEENED (K. Kalamees, I. Ruubas)

SELTS Pärmkottseenelaadsed – Saccharomycetales
SUGUKOND Hiidkotilised - Dipodascaceae SUGUKOND Endomycetaceae SUGUKOND Pärmikulised - Metschnikowiaceae SUGUKND Pärmkottseenelised – Saccharomycetaceae

PÄRISKOTTSEENED

SELTS Eurootsialaadsed – Eurotiales (K. Kalamees) SELTS Keratiiniseenelaadsed – Onygenales (K. Kalamees) SELTS Helekottseenelaadsed – Hypocreales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees, K. Põldmaa) SUGUKOND Tungalteralised – Clavicipitaceae SUGUKOND Helekottseenelised – Hypocreaceae SUGUKOND Komuseenelised – Nectriaceae

SUGUKOND Cephalothecaceae SUGUKOND Trichocomaceae

SUGUKOND Arthrodermataceae SUGUKOND Keratiiniseenelised – Onygenaceae

SELTS Microascales (K. Kalamees) SELTS Musttäpptõvikulaadsed – Phyllachorales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees) SUGUKOND Musttäpptõvikulised – Phyllachoraceae SELTS Siugsuudmelaadsed – Ophiostomatales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees) SUGUKOND Siugsuudmelised – Ophiostomataceae

SELTS Musttõvikulaadsed – Diaporthales (A.-L. Sõmermaa, K.Kalamees)
SUGUKOND Magnaporthaceae SUGUKOND Melanconidaceae SUGUKOND Koonikulised – Valsaceae SUGUKOND Amphisphaeriaceae SUGUKOND Clypeosphaeriaceae SUGUKOND Süsikulised – Xylariaceae SUGUKOND Diatrypaceae

SELTS Süsikulaadsed – Xylariales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees)

SELTS Diatrypales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees)

10

SELTS Sõnnikukeralaadsed – Sordariales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees, K. Leenurm) SUGUKOND Tumekottseenelised – Ceratostomataceae SUGUKOND Karuskeralised – Chaetomiaceae SUGUKOND Harjaskeralised – Coniochaetaceae SUGUKOND Karvakeralised – Lasiosphaeriaceae SUGUKOND Sõnnikukeralised – Sordariaceae

*SELTS Mustlaikpõletikuliselaadsed – Dothideales

(A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees, K. Leenurm, M. Hanso, T. Normet, H. Lõiveke, P. Soobik, A. Suija) *SUGUKOND Süvisamblikulised - Arthopyreniaceae SUGUKOND Botryosphaeriaceae SUGUKOND Tahmkirmelised - Capnodiaceae SUGUKOND Kobarkeralised – Cucurbitariaceae SUGUKOND Kerakilbikulised – Didymosphaeriaceae SUGUKOND Mustlaikpõletikulised – Dothideaceae SUGUKOND Dothioraceae SUGUKOND Elsinoaceae SUGUKOND Pisikeralised – Leptosphaeriaceae SUGUKOND Harisuudmelised – Lophiostomataceae SUGUKOND Laikseenelised – Mycosphaerellaceae SUGUKOND Mytilinidiaceae SUGUKOND Phaeosphaeriaceae SUGUKOND Mustkarvikulised – Phaeotrichaceae SUGUKOND Pleospoorilised – Pleosporaceae SUGUKOND Polystomellaceae SUGUKOND Pärleoselised – Sporormiaceae SUGUKOND Kärntõvikulised – Venturiaceae

*SELTS Tähnsamblikulaadsed – Arthoniales

*SELTS Kirmesamblikulaadsed - Verrucariales
SUGUKOND Pigisululised – Cryptomycetaceae SUGUKOND Pigilaigulised – Rhytismataceae

*SUGUKOND Tähnsamblikulised – Arthoniaceae *SUGUKOND Chrysothricaceae *SUGUKOND Kiiriksamblikulised - Opegraphaceae *SUGUKOND Roccellaceae *SUGUKOND Kirmesamblikulised - Verrucariaceae

SELTS Pigilaigulaadsed – Rhytismatales (M. Hanso) *SELTS Jalgsamblikulaadsed - Caliciales (A. Suija)

*SUGUKOND Jalgsamblikulised - Caliciaceae *SUGUKOND Coniocybaceae *SUGUKOND Microcaliciaceae *SUGUKOND Mycocaliciaceae *SUGUKOND Korallsamblikulised - Sphaerophoraceae

11

Raitviir) *SELTS Kauss-samblikulaadsed .Thelotremataceae *SUGUKOND Seensamblikulised – Baeomycetaceae *SUGUKOND Nahktiksikulised – Dermateaceae SUGUKOND Maakeelelised – Geoglossaceae SUGUKOND Harjastiksikulised – Hyaloscyphaceae *SUGUKOND Rabasamblikulised – Icmadophilaceae SUGUKOND Tiksikulised – Leotiaceae SUGUKOND Orbiliaceae SUGUKOND Lumehallikulised – Phacidiaceae (M. Kalamees) *SUGUKOND Lichinaceae *SUGUKOND Õnarsamblikulised .Gyalectaceae *SELTS Tiksikulaadsed – Leotiales (A. Hanso) SUGUKOND Mügarliudikulised – Sclerotiniaceae *SUGUKOND Kauss-samblikulised .Gyalectales *SELTS Kilpsamblikulaadsed – Peltigerales *SELTS Liudsamblikulaadsed – Lecanorales *SUGUKOND Kopsusamblikulised – Lobariaceae *SUGUKOND Neersamblikulised – Nephromataceae *SUGUKOND Kilpsamblikulised – Peltigeraceae *SUGUKOND Placynthiaceae *SELTS Lumisamblikulaadsed .Peltulaceae *SUGUKOND Kirisamblikulised – Graphidaceae SUGUKOND Stictidaceae *SUGUKOND Koobassamblikulised .*SELTS Lichinales *SELTS Ostropales (K.Pertusariales *SUGUKOND Acarosporaceae *SUGUKOND Tuustsamblikulised – Alectoriaceae *SUGUKOND Mõhnsamblikulised – Bacidiaceae *SUGUKOND Leeksamblikulised – Candelariaceae *SUGUKOND Porosamblikulised – Cladoniaceae *SUGUKOND Limasamblikulised – Collemataceae *SUGUKOND Hymeneliaceae *SUGUKOND Liudsamblikulised – Lecanoraceae *SUGUKOND Näsasamblikulised – Lecideaceae *SUGUKOND Vistarsamblikulised – Mycoblastaceae *SUGUKOND Lapiksamblikulised –Parmeliaceae *SUGUKOND Rosettsamblikulised – Physciaceae *SUGUKOND Jahusamblikulised .Phlyctidaceae *SUGUKOND Rihmsamblikulised – Ramalinaceae *SUGUKOND Kaartsamblikulised – Rhizocarpaceae *SUGUKOND Tinasamblikulised – Stereocaulaceae *SUGUKOND Kõrvsamblikulised – Umbilicariaceae *SUGUKOND Lumisamblikulised .Pertusariaceae 12 .

Pyrenulaceae SELTS Jahukasteliselaadsed – Erysiphales (H. Raitviir.Pyrenulales *SELTS Trichotheliales *SUGUKOND Trichotheliaceae SELTS Hirvepähklilaadsed – Elaphomycetales (A.Teloschistales *SELTS Patellariales *SUGUKOND Fuscidiaceae *SUGUKOND Vasksamblikulised . Raitviir) SELTS Liudikulaadsed – Pezizales SUGUKOND Hirvepähklilised – Elaphomycetaceae (A. K.*SELTS Vasksamblikulaadsed . Kullman. Karis) SELTS Sitikaseenelaadsed – Laboulbeniales (K. Öpik) SUGUKOND Paskliudikulised – Ascobolaceae SUGUKOND Kogritsalised – Helvellaceae SUGUKOND Mürklilised – Morchellaceae SUGUKOND Kõrvliudikulised – Otideaceae SUGUKOND Liudikulised – Pezizaceae SUGUKOND Tuhakulised – Pyronemataceae SUGUKOND Karikseenelised – Sarcoscyphaceae SUGUKOND Limatünnikulised – Sarcosomataceae SUGUKOND Thelebolaceae SUGUKOND Trühvlilised – Tuberaceae *SUGUKOND Luulissamblikulised .Teloschistaceae *SUGUKOND Arthrorhaphidaceae *SELTS Luulissamblikulaadsed . Leenurm. Kalamees) SUGUKOND Sitikaseenelised – Laboulbeniaceae SUGUKOND Jahukastelised – Erysiphaceae 13 . B. M.

Kalamees) SELTS Kõrvtarrikulaadsed – Auriculariales (A. Suija) SUGUKOND Platygloeaceae SUGUKOND Sporidiobolaceae SUGUKOND Septobasidiaceae SELTS Pärmkandseenelaadsed – Sporidiales (K. Kalamees) SUGUKOND Graphiolaceae SUGUKOND Kõvanõgilised – Tilletiaceae SUGUKOND Nõgilised – Ustilaginaceae SUGUKOND Paisseenelised – Exobasidiaceae *KLASS Eoslavaseened – Hymenomycetes SELTS Pisarseenelaadsed – Dacrymycetales (A.Hõimkond KANDSEENED – Basidiomycota KLASS Tüsiskandseened – Teliomycetes SELTS Platygloeales (K. Kalamees) SELTS Roosteliselaadsed – Uredinales (K. Kalamees. Raitviir) SUGUKOND Kõhrikulised – Tremellaceae SUGUKOND Tulasnellilised – Tulasnellaceae SUGUKOND Ceratobasidiaceae SUGUKOND Pisarseenelised – Dacrymycetaceae SELTS Tulasnellilaadsed – Tulasnellales (K. Kalamees) SELTS Ceratobasidiales (K. K. Kask) SELTS Graphiolales (K. Kask) SUGUKOND Okkaroostelised – Chrysomyxaceae SUGUKOND Põisroostelised – Coleosporiaceae SUGUKOND Viltroostelised – Cronartiaceae SUGUKOND Pigiroostelised – Melampsoraceae SUGUKOND Roostelised – Pucciniaceae SUGUKOND Laikroostelised – Pucciniastraceae KLASS Pungkandseened – Ustomycetes SELTS Paisseenelaadsed – Exobasidiales (K Kalamees) SELTS Nõgiliselaadsed – Ustilaginales (K. Raitviir) SUGUKOND Kõrvtarrikulised – Auriculariaceae SUGUKOND Süldikulised – Exidiaceae SUGUKOND Üdikulised – Hyaloriaceae SUGUKOND Sebacinaceae 14 . A. Raitviir) SELTS Kõhrikulaadsed – Tremellales (A. Kalamees) SELTS Septobasidiales (K. Kask.

Järva) SUGUKOND Soomuspuravikulised – Strobilomycetaceae SUGUKOND Limanutilised – Hygrophoraceae SUGUKOND Taelikulised – Hymenochaetaceae SELTS Taelikulaadsed – Hymenochaetales (E. Kalamees. Parmasto. Kalamees) SELTS Korallnarmikulaadsed – Hericiales (E. K. K. Parmasto) SUGUKOND Liimikulised – Gomphidiaceae SUGUKOND Lepapuravikulised – Gyrodontaceae SUGUKOND Kukeseenikulised – Hygrophoropsidaceae SUGUKOND Vahelikulised – Paxillaceae SUGUKOND Juurepähklilised – Rhizopogonaceae (L. Parmasto. SELTS Poorialaadsed – Poriales (E. Suija) SUGUKOND Koorikulised – Corticiaceae SUGUKOND Vaabikulised – Ganodermataceae SUGUKOND Ebatorikulised – Polyporaceae s. Parmasto. K.*SELTS Kukeseenelaadsed – Cantharellales (E. SUGUKOND Maksakulised – Fistulinaceae SUGUKOND Narmikulised – Hydnaceae SUGUKOND Seenikulised – Scutigeraceae SUGUKOND Kährikulised – Sparassidaceae SUGUKOND Vurrikulised – Gomphaceae SELTS Vurrikulaadsed – Gomphales (E. Kalamees.str. K. Parmasto. A. Kalamees) SUGUKOND Sametheinikulised – Dermolomataceae SUGUKOND Kobarheinikulised – Lyophyllaceae SUGUKOND Nööbikulised – Marasmiaceae SUGUKOND Võrkheinikulised – Rhodotaceae *SUGUKOND Heinikulised – Tricholomataceae *SELTS Heinikulaadsed – Tricholomatales (K. E. Kalamees) SUGUKOND Lehternahkiselised – Thelephoraceae SELTS Torikulaadsed – Polyporales (K. Kalamees) SUGUKOND Käbinarmikulised – Auriscalpiaceae SUGUKOND Dichostereaceae SUGUKOND Gloeocystidiellaceae SUGUKOND Korallnarmikulised – Hericiaceae SELTS Lehternahkiselaadsed – Thelephorales (E. Kalamees) SUGUKOND Kukeseenelised – Cantharellaceae *SUGUKOND Tõlvikulised – Clavariaceae s. Parmasto) SUGUKOND Torikulised – Polyporaceae s. Kalamees) SUGUKOND Puravikulised – Boletaceae SUGUKOND Mädikulised – Coniophoraceae (E. Kalamees) SELTS Limanutilaadsed – Hygrophorales (K. SELTS Puravikulaadsed – Boletales (K. Parmasto.l. Kalamees) 15 .l. K. Parmasto. K.

Vaasma. Kalamees) SUGUKOND Kurgiseenelised – Macrocystidiaceae (K. Kalamees) SUGUKOND Tindikulised – Coprinaceae (S. Järva) SUGUKOND Tanuseenelised – Phallaceae SELTS Maamügaralaadsed – Hymenogastrales (L. K. Järva) SELTS Luiteseenelaadsed – Tulostomatales (L. Vaasma) SELTS Punalehikulaadsed – Entolomatales SELTS Vöödikulaadsed – Cortinariales SUGUKOND Punalehikulised – Entolomataceae (V. Järva) SELTS Murumunalaadsed – Lycoperdales (L. Kalamees) SUGUKOND Torujalalised – Bolbitiaceae (K. Järva) SELTS Vakkseenelaadsed – Nidulariales (L. Kalamees) SUGUKOND Pilvikulised – Russulaceae SUGUKOND Napsikulised – Pluteaceae SUGUKOND Kärbseseenelised – Amanitaceae SUGUKOND Šampinjonilised – Agaricaceae (K. Põldmaa. P. Kalamees. Järva) SUGUKOND Vakkseenelised – Nidulariaceae SUGUKOND Tähtkuulikulised – Sphaerobolaceae SUGUKOND Luiteseenelised – Tulostomataceae SUGUKOND Murukeralised – Sclerodermataceae Rühm TEISSEENED – Deuteromycetes (K. Kalamees) SELTS Napsikulaadsed – Pluteales (M. A. Järva) SELTS Murukeralaadsed – Sclerodermatales (L. Veldre) SELTS Pilvikulaadsed – Russulales (K. Veldre) SUGUKOND Vöödikulised – Cortinariaceae (K. K. Järva) SUGUKOND Maatähelised – Geastraceae SUGUKOND Murumunalised – Lycoperdaceae SUGUKOND Hõlmikmunalised – Mycenastraceae SUGUKOND Pigipugulised – Melanogastraceae SUGUKOND Maamügaralised – Hymenogastraceae SELTS Pigipugulaadsed – Melanogastrales (L.SELTS Šampinjonilaadsed – Agaricales SELTS Kärbseseenelaadsed – Amanitales (M. Kalamees) SUGUKOND Värvikulised – Strophariaceae (K. Soobik. S. Suija) Avateisseened (hüüfomütseedid) – Hyphomycetes Peitteisseened – Coelomycetes Mütseelsed teisseened – Aganomycetes *Rühm TEISSAMBLIKUD – Deuterolichenes 16 . Kalamees) SUGUKOND Pisiservikulised – Crepidotaceae (K. Liiv. K. Kalamees. Kalamees) SELTS Tanuseenelaadsed – Phallales (L.

Kastanje) KLASS Nuuterlimakud – Plasmodiophoromycetes 17 . Kalamees) KLASS Munasseened – Oomycetes SELTS Vesihallikulaadsed – Saprolegniales SELTS Ebajahukasteliselaadsed – Peronosporales SUGUKOND Piimläiketõvelised – Albuginaceae SUGUKOND Ebajahukastelised – Peronosporaceae SUGUKOND Tõusmepõletikulised – Pythiaceae SUGUKOND Lülihallikulised – Leptomitaceae SUGUKOND Vesihallikulised – Saprolegniaceae SELTS Lülihallikulaadsed – Leptomitales Riik AINURAKSED – Protozoa Hõimkond LIMAKUD – Myxomycota (V. Kastanje) KLASS Ebalimakud – Acrasiomycetes SELTS Ebalimakulaadsed – Acrasiales Hõimkond NUUTERLIMAKUD – Plasmodiophoromycota (V. Sarv. Kastanje) KLASS Limakud – Myxomycetes SELTS Echinosteliales SELTS Liceales SUGUKOND Echinosteliaceae SELTS Trichiales SUGUKOND Dictydiaethaliaceae SUGUKOND Enteridiaceae SUGUKOND Liceaceae SELTS Physarales SUGUKOND Arcyriaceae SUGUKOND Dianemataceae SUGUKOND Trichiaceae SUGUKOND Didymiaceae SUGUKOND Physaraceae SUGUKOND Stemonitaceae SELTS Stemonitales KLASS Protosteliidid – Protosteliomycetes Hõimkond EBALIMAKUD – Acrasiomycota (V.Riik ESIVIBURLASED – Stramenopila Hõimkond MUNASSEENED – Oomycota (J. K.

Hõimkonnas 1 klass. mitmete teiste rühmade punguvad faasid) või valdavalt seeneniitidena (hüüfidena). Klass Viburseened. võib paljude sealsete liikide esinemist Eestis pidada tõenäoliseks. Ascomycota. vibur paikneb alati zoospoori tagumises otsas ja on ehituselt lihtne – külgharudeta piitsvibur. Riigis 4 hõimkonda (Chytridiomycota. mis entsüsteerub ja jaguneb alles seejärel zoospoorideks. Paljunemine mittesuguline ja suguline. Rakukest sisaldab kitiini ja β-glükaane. [15]. Sügoodist areneb puhkesporangium. Joon. pungrakkudena (Saccharomycetales. Harvem esineb gametangiogaamia. pole kunagi fagotroofne. Viburseente kaasaegse klassifitseerimise aluseks on zoospooride ultrastruktuur (Barr. 18 . harva seeneniidistik. parasiidid. CHYTRIDIOMYCOTA Tallus kerajas kuni munajas rakk (risomütseeliga või ilma) või vaheseinteta hulktuumne lihtne seeneniit. Sugulise paljunemise lõppstaadiumis tekivad puhkesporangiumid. esinevad vaid ürgseimal hõimkonnal (Chytridiomycota). taimsetel ja seensetel substraatidel või peremeesorganismidel. Kuna klass on suhteliselt hästi läbi uuritud Naumovi (1954) poolt meie lähinaabruses. esiviburlaste (Stramenopila) riigi esindajatega.1. Basidiomycota) ja teisseente (Deuteromycetes) rühm. küll aga võib sugulise protsessi järel esineda kestev kaksiktuumaline (dikarüootne) faas.1. Viimased idanevad otse haploidsete zoospooride moodustumisega või väljutavad protoplasti. mis enamasti moodustavad seeneniidistiku (mütseeli). 1990). diploidne faas lühiajaline. amöboidne (pseudopodiaalne) faas puudub. 1. poolparasiidid. Rakukestad sisaldavad kitiini ja glükaane. seni teada 4 seltsi esindajaid.Riik Seened. rõhutamaks tagumise viburi olemasolu on neid seeni varem nimetatud ka “tagaviburseenteks”. Plastiidid puuduvad. vrdl. Mitokondrid lamendunud. CHYTRIDIOMYCETES Mittesuguline paljunemine zoosporangiumides arenevate zoospooridega (joon. mis alles hiljem moodustab puhkesporangiume. Viburiga staadiumid enamasti puuduvad. Suguline protsess valdavalt gametogaamia. Leningradi oblastis. Hõimkond VIBURSEENED. somatogaamia või oogaamia. maailmas > 56 tuhande liigi (Hawksworth jt. milles sügoot moodustub planogameetide ühinemisel. Zygomycota. Golgi aparaat olemas. Zygomycota) või hulkraksed. 1995). Fungi Päristuumsete organismide hulka kuuluv riik..). Piitsviburiga zoospoor viburseentel (Chytridiomycetes). vaheseintega (igas rakus üks või mitu tuuma). seente ja loomade parasiidid vees ja märgades või niisketes tingimustes maismaal. Ainsana seente hulgas esinevad viburseentel elutsüklis liikuvad. Seeneniidid võivad olla üherakulised ja siis paljutuumsed ning vaheseinteta (Chytridiomycota. Saproobid. 1. Toitumine absorbtiivne (osmotroofne). ühe tagumise piitsviburiga (harvem kahe viburiga) varustatud staadiumid. mõnel juhul aga esmalt diploidne tallus. mutualistid väga erinevatel loomsetel. Somaatiline faas üksikrakkudena (tihti risomütseeliga) (Chytridiomycota). Saproobid või taimede. Eestis väheuuritud klass. kõik Eestis esindatud kokku ligi 3500 liigiga.

1973. 1995).) P.). brassicae (Woron. 1.ja riimvees.. Mittesuguline paljunemine entsüsteerumisvõimeliste zoospooridega.) Pascher põhjustab lina-juuremädanikku harilikul linal (Linum usitatissimum L. Olpiidiliigid ohustavad A B esmajoones jahedas väheõhustatud liigniiskes Joon.Selts Tömpviburseenelaadsed. linaolpiid (O. [17].) A. 1988). Risomütseel silmapaistvalt arenenud. Tihti saproobid märjas mullas. Zoospoorid enamasti mitme lipiidkehakesega. Spizellomycetaceae Tallus eukarpne.2.) jt. ka viiruste edasikandjad (vektorid). liblikõieliste-olpiid (O. 1. Olpidiaceae Valdavalt holokarpsed monotsentrilised endobiondid.) (joon. radicis (De Wild.) kapsa-tõusmepõletiku e. 5 kõrreliseliigil (Soobik.. (B) Zoospooride väljumine sporangiumist toru kaudu. tallus areneb täielikult zoosporangiumiks. Eestis 4 liiki. Sugulist paljunemist ei tunta. Perekond olpiid. lahustab rakuseina ava ja imendub raku sisse.A. Spizellomycetales Holo.. a. Schröt. Sugukond tömpviburseenelised. Kusano kirjeldatud suguline tsükkel gametogaamia näol hiireherne-olpiidi (Olpidium viciae) näitel. Olpidium (A. liblikõieliste (Fabaceae) liike. Tavaline on tavaolpiid (O. kuid tuntud ka kõrgemate taimede mükokompleksides. Eestis 1 perekond 4 liigiga. ristikuolpiid (O. rosea (de Bary & Woron.. Braun) J. mille valmimisel vabanenud zoospoorid lahkuvad peremehest inoperkulaatselt. 1996). Tavaolpiid. Olpidium brassicae. monotsentriline. Kivi & Kivi. tömbitipulised. tekitab roosat kirmet niiskel mullal.) kahjustab hiireherneste (Vicia spp. 1976. Eestis leitud 1 liik – R. Sugukond olpiidilised. Lõiveke. [sün. ka Parmasto. ei ole leidnud hilisemat kinnitust (Alexopoulos jt. Asterocystis De Wild. 19 . Olpidiaster Pascher] Kõrgemate taimede juureparasiidid.2. 1912. Schröt.) valget ristikut (Trifolium repens L. Vabanev zoospoor liigub peremeheni. Parasiidid vetikatel mage. mullas tärkmete juurekaelu (Käsebier jt.või eukarpsed monotsentrilised endobiondid.). Fisch. 1970). mis on viburseente klassikalise paljunemistsüklina läinud sisse paljudesse õpikutesse (vt. (A) kahjustatud kapsa tõuse. 1926). viimased mõningatel liikide osaliselt amöboidsed. trifolii J. entsüsteerub selle pinnal. Eestis 2 sugukonda. juhul kui esinevad. Dang. Perekond Rhizophlyctis A. kapsa-mustjuure tekitajana kapsal ja teistel ristõielistel (Brassicaceae) (Jaama jt. viciae Kus. Seal areneb zoosporangium. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Sugulist tsüklit ei tunta. Risoidid. harvem kõrgemate taimede juurtes (Olpidium). Fisch. vette sattunud tolmuteradel ja seeneeostel. Saproobid vees ja mullas või taimede ja seente parasiidid.

Eestist on määratud kitiinirisiid (R.) õietolmuteradel epibiont Phlyctidium pollinis-pini (A. Risomütseel hästi arenenud. risoidid teravneva tipuga. 20 .või somatogaamia. Sugukond täppviburseenelised.või polütsentrilised epi-. Chytridiaceae [sün. Zoosporangiumid männi õietolmuteradel. 1974).3. graminis Leidy (Soobik. Phlyctidium pollinis-pini. seentel. Perekond Rhizophydium Schenk Epibiondid vetikatel. Eestis 1 liik – 9 kõrreliseliigil kasvav R. mis tekitab lehtedel pisikesi.või interbiondid enamasti hästiarenenud risomütseeliga. Braun) J. [23] Perekond Phlyctochytrium J. endo. 1988).) lehe-täppviburseen (C. Perekond risiid. Paljud liigid on saproobid kõduneval taimsel materjalil. väikestel veeloomakestel ja kõrgematel taimedel. Eesti rabades parasiteerib harilikul soopihlal (Comarum palustre L. seente või loomade rakkudes. Cladochytriaceae Tallus eukarpne.või puhkesporangium. Phlyctidiaceae. Rhizidium A. polütsentriline.või interbiondid vetikatel ja putukatel. Braun Endo.5 mm suurusi täppe. Parasiidid või saproobid vetikatel. Esineb üks. Rhizidiaceae] Eukarpsed monotsentrilised epi-. mõned parasiidid vetikatel. Chytridiales Holo. ca 0. osa liike märjas mullas saproobidena või kõrgemate taimede parasiidid (ka õietolmuterades). kõrgematel taimedel või loomadel. Kahel kõrreliseliigil on Eestis leitud Ph. Viimased võivad moodustuda nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. mis võiks olla ka Eestis suhteliselt tavaline. Leningradi oblastis on leitud männi (Pinus sp. Braun Endobiondid vetikatel ja kõrgematel taimedel. kõrgematel taimedel ja loomadel. Eestis teada 3 perekonda 3 liigiga. kõrreliste mull-läiktõve tekitaja (Soobik. endo. Eestis 1 perekond 1 liigiga. [sün. mono.).või interbiondid. Enamasti veeseened – saproobid või parasiidid vetikate. tihti hästiarenenud risomütseeliga. Schröt. põhjustades lehtede kolletumist ja punetust (Põldmaa. risomütseel hästi arenenud. 1. tavaliselt inoperkulaatne zoo. Epibiondid vetikatel ja kõrgematel taimedel.3. Suguline protsess gameto. Schröt. 1954) (joon. 1. Perekond täppviburseen.või eukarpsed. 1988). Suguline põlvkond puudub.). Zoospoorid enamasti ühe lipiidkehakesega. Joon. Cladochytrium A. Rhizophydium pollinis A. Eestis 3 sugukonda. 1967). hästiarenenud risomütseeliga. spectabile Uebelm. Braun] (Naumov.. comari Lagerh.Selts Viburseenelaadsed. Mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumist ei esine. chitinophilum Sparrow) vette langenud kahetiivalistel (Diptera) ja nende vastseil (Koval. Sugukond viburseenelised.

Vähivohandid meenutavad lillkapsast ja on mugula sordiomast värvi. Seen nakatab stooloneid.4.liitviburseen. 1.) muskuslillel (Adoxa moschatellina L. anemones (Fr. aureum J. planogameetide ühinemise tagajärjel tekkinud planosügoot areneb paksukestaliseks diploidseks puhkesporangiumiks. heinputke-liitviburseen (S. Missos. Kartuli.) Fuckel) seljarohul (Mercurialis perennis L. Keilas. (A) Zoosporangium. 21 . kannikese-liitviburseen (S. mis tekivad otse tallusest või prosooruse kaudu. olenevalt vee üliküllusest või defitsiidist funktsioneerib zoosporangium edasi vastavalt kas zoosporangiumina (vabastab zoospoorid) või gametangiumina (vabastab planogameedid). esinevad puhkesporangiumid. lehti ja mugulaid.). Zoosporangiumid moodustavad peremeestaime kudedes soorusi. 1967). varsi. Hästi on tuntud kartuli-liitviburseene elutsükkel: zoospoori sissetungimise järel peremeestaime rakus tekkinud tallus areneb prosooruse kaudu sooruseks. Seene algkodu on Karpaatides. Võrus) likvideeriti avastamisel kooskõlas taimekarantiini tolleaegsete sätetega. muskuslille-liitviburseen (S. Schröt.4. Alates 1949. (B) Soorus 5 zoosporangiumiga. seljarohu-liitviburseen (S. pannes vohama ka nakatunud rakkude naaberrakud.) tekitab kartulivähki. [5]. Synchytrium endobioticum. 1. Enamiku liikide elutsükkel halvasti uuritud. Schröt. Liigirikas perekond.) ja kollasel ülasel (A. Kartuli-liitviburseen (S.) pisikannikesel (Viola pumila Chaix) ja mülgaskannikesel (Viola persicifolia Roth). Mugulad lagunevad säilitamisel pudrutaoliseks massiks. mis talvitumise järel muutub inoperkulaatseks zoosporangiumiks. Vetikate ja õistaimede parasiidid. Suguline tsükkel gametogaamia. Peamiseks preventiivseks tõrjeks on vähiresistentsete sortide kasvatamine.) Woron. kuhu kuulub üle 100 õistaimede parasiidi. globosum J. ranunculoides L. anomalum J. Nende liikide tekitatud kahju on tühine (Põldmaa. Kartulivähk on väga ohtlik karantiinhaigus. peetrilehe-liitviburseen (S. kuid mitte juuri (Lõiveke. Mõningad liigid on peremehe valikul kitsalt spetsialiseerunud.) ja ojamõõlal (Geum rivale L. Perekond liitviburseen.). kust ta levis II maailmasõja järel ida poole. succisae De Bary & Woron.a. Synchytriaceae Holokarpsed endobiondid. Schröt. Kõik nakkuskolded (Kärus. 1995). Teistest liitviburseene liikidest on Eestis levinud ülase-liitviburseen (S. mercurialis (Lib. A B C D Joon.). Synchytrium de Bary & Woron. (C) 2 viburiga planosügoot. endobioticum (Schill.) Percival) (tahvel 146. (D) Paksukestaline puhkesporangium peremehe rakus.) harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L. Eestis 1 perekond 7 liigiga.) võsaülasel (Anemone nemorosa L.). on teda Eestis juhuslikult sissetooduna märgatud vähemalt neljal korral.) harilikul peetrilehel (Succisa pratensis Moench). milles ujub rikkalikult zoosporangiume ja puhkesporangiume. joon. Eestis teada 7 liiki.Sugukond liitviburseenelised. Vähile vastuvõtliku sordi korral võib mugulasaak nakatumisjärgse talve jooksul täielikult hävida.

Suguline tsükkel gametogaamia. Catenariaceae Tallus polütsentriline. Blastocladiales Tallus mono. Talluse alusrakk tavaliselt hästi eristunud. Catenaria anguillulae. Eestis 2 sugukonda. 1. mis lülistavad hüüfi. sporangiumid ja gametangiumid tekivad jõnksjate seeneniitide paindekohtades. Seeneniidistik kannab õhukeseseinalisi zoo. maksakakssuulase (Fasciola hepatica (L. anguillulae Sorokin). nematoodides. koosneb ebavaheseintega harunevatest või harunemata seeneniitidest. Zoosporangiumid ja puhkesporangiumid tekivad seeneniitidel paksenditena.6.Selts Jõnksviburseenelaadsed. seene esinemise kohta mudatigulastel Eestis andmed seni puuduvad. Sugukond lüliviburseenelised. Eestis esindatud 1 perekond 1 liigiga. [23]. Paljud esindajad väärivad tähelepanu biotõrje seisukohast. Ubalehe. seeneniidistik reeglina vähe arenenud. Perekond lüliviburseen.kärnviburseen.)) kotlases areneva seenparasiidina (joon.). seentes või kõrgemates taimedes. [5]. [5]. Põlvkondade vaheldust ei esine. Enamik esindajaid on saproobid mullas ja vees või taimsetes ja loomsetes jäänustes. osa parasiidid putukates. Parasiidid loomades või seentes või saproobid loomsel ja taimsel substraadil. Zoospoori tuumal võib näha varuainetest mütsi (joon. Joon. 1. mis on meil seni leitud saproobina mardikalistel (Coleoptera) (Koval. Joon. risoididega. 4 puhkesporangiumit ja mitu tühjenenud sporangiumit lamba maksakakssuulase kotlases. Osa esindajaid iseloomustab mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumine: haploidne gametotallus vaheldub diploidse sporotallusega. Catenaria Sorokin Eestis 1 liik – kotlase-lüliviburseen (C. kinnitub substraadile risoidide abil.või paksuseinalisi puhkesporangiume.5. Eestis sellised sugukonnad puuduvad. Kotlase-lüliviburseen. Zoospoorid tuuma tipul asetseva varuainetest "mütsiga" jõnksviburseenelaadsetel (Blastocladiales).).7. 1.5.maksakaani kotlase arengujärgu vaheperemeheks on mudatigulased (Lymnaeidae). 1.või polütsentriline.6. 1974). Sama liik on maailmas aga hoopis rohkem tuntud kariloomade ja vahel ka inimese ohtliku parasiidi – eessuu-imiusside (Prosostomata) hulka kuuluva maksakaani e. Physoderma menyanthis. vaheseinteta või harva ebavaheseintega. Lipiidkehakesed zoospooris puuduvad. Joon. 1. 22 .

Mittesuguline paljunemine tavaliste õhukeseseinaliste zoosporangiumidega. Veeseened. Eestis esinevad: konnakapsa-kärnviburseen (Ph. Monoblepharidales Tallus eukarpne. Gonapodyaceae Seeneniidistik ebavaheseintega või ilma. 1. mõnel esindajal sugulist paljunemist ei tunta. seni määramata liigiga.) (Põldmaa. Gonapodya A. Saproobid vette sattunud orgaanilisel materjalil. Perekond helmesviburseen.Sugukond kärnviburseenelised.) (Laane. 1988). polütsentrilised endobiondid aga puhkesporangiumide moodustumisel. põhjustavad lehtedel värvimuutusi.). Eestis Tartu lähedalt Luunja silla alt Suur-Emajõest püütud perekonna esindaja on seni jäänud liigini määramata – helmesviburseen (Gonapodya sp. 1967) (joon. Puhkesporangiumid puuduvad. kublakesi. Fisch. calthae Bucholtz) harilikul varsakabjal (Caltha palustris L.) (Bucholtz. ubalehe-kärnviburseen (Ph. 23 . 1916). Eestis 1 perekond ühe. Gametangiumid tavaliselt prolifereeruvad. moodustades ebavaheseinu. kõrreliste-kärnviburseen (Ph.). enamasti vaheseinteta hästiarenenud seeneniidistikuna. Oogoonis üks või rohkm oosfääre. menyanthis de Bary) ubalehel (Menyanthes trifoliata L. Perekond kärnviburseen.7. 1971). Physoderma Wallr. Seeneniidid nöördunud. mida on märgatud vähemalt 5 kõrreliseliigil viies piirkonnas (Soobik. pikad ja peened. Selts Munasviburseenelaadsed. Zoospoorid alati arvukate lipiidkehakestega. Eestis 1 sugukond. Physodermataceae Monotsentrilised epibiondid zoosporangiumide tekkel. Põlvkondade vaheldust ei esine. Suguline paljunemine oogaamiana (sellisena ainuke rühm viburseente hulgas). graminis A. harva ka halle kuni helepruune laike. Kõrgemate taimede parasiidid. Sugukond helmesviburseenelised. täppe. Sügoot entsüsteerumise eel teatud perioodil liikuv isasgameedi viburi abil. Seeneniidistik haruneb korrapäratult või dihhotoomselt. Eestis 1 perekond 3 liigiga. Fisch.

harvem taimede. Maismaal. Sügoodist moodustub sügospoor. poolparasiidid ja mükoriisaseened. peamiselt substraadisisese seeneniidistikuga seened. mõnel juhul stoolonite ja sporangiumikandjate juures olemas ka rikkalik õhumütseel. Sugulise paljunemise lõppstaadiumis tekivad sügospoorid. kuid mullas väga raskesti märgatavad. vaheseintega eralduvad muust tallusest vaid sporangiumikandjad ning gametangiumid. mis vabanevad kesta lagunemisel. üheeoselised sporangioolid talitlevad “koniididena”. kuni 3 cm läbimõõdus. paljud esindajad on tuntud käärimist tekitavate seentena. viburitega staadiumid puuduvad täielikult. 2. Sügospoorid tihti suspensoritega. Mortierella sp. Endogone pisiformis. Mittesuguline paljunemine sporangiumides või sporangioolides tekkivate aplanospooidega. loomade või seente poolparasiidid. Liikuvad.1. tihti risoididega. Enamasti saproobid taimsel materjalil ja mullas. [5]. olemasolu Eestis ülimalt tõenäoline. mis tüüpiliselt areneb sporangiumikandjal tekkivaks sporangiumiks. sporangiumid tihti kolumellaga või apofüüsiga. Kõduhallik. Rakukestades kitiin. ZYGOMYCOTA Tallus hästiarenenud hulktuumne rakuvaheseinteta seeneniidistik. Bucholtz (1912) uurinud seltsi Endogonales esindajana liiki Endogone pisiformis Link (joon. tuntakse mükooside tekitajaid ja kääritajaid. “jooksuhüüfid”). Joon.Hõimkond IKKESSEENED. Mucorales Kiirelt areneva vohava. (A) Sporangium. Tuntud partenogeneetiline paljunemine. esineb mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel. [5]. mis kinnituvad sporangiumikandjate tekkekohal risoididega substraadile.2. tüüpilised on stoolonid (nn. Eestis 4 sugukonda. Naabruses. 24 . ZYGOMYCETES Mittesuguliselt paljunevad sporangiumides või sporangioolides tekkivate sporangiospooridega. kuid sporangiume ei teki. erandina tõeliste koniididega koniidikandjatel (Entomophthorales). tõelisi koniide ei esine. Joon. 2. see on maa-alune seen. Eestis teada 3 seltsi esindajad. harva ka vees elunevad saproobid või taimede. loomade ja seente parasiidid või poolparasiidid. Selts Nutthallikulaadsed. oiidide ja klamüdospooridega. Saproobid. mükooside tekitajad. rakuvaheseinteta. Eestis 1 klass. milles arenevad sügospoorid ja klamüdospoorid. 2. Klass Ikkesseened.). Lätis on kunagine Tartu Ülikooli professor F. arbuskulaarsete mükoriisade moodustajad. Vähestel esindajatel seltsis Endogonales tekivad sporokarbid. mille tulemusena tekib ebasügospoor. samuti artrospooride. Sporangium. mille sporokarbid on küll üsna suured. Suguline paljunemine sügogaamia teel. paljud liigid on tuntud käärimisprotsesse põhjustavate seentena.1. (B) Osa sporangiumikandjast hüüfipõimikuga (õhumütseeliga) selle jalamil.

alusel tavaliselt paksenenud. Sügospoorid siledad või näsalised.. mono. >120 liigi (Hawksworth jt. Tihti olemas klamüdospoorid. esineb mükooside tekitajaid. kõverdunud või spiraalselt keerdunud harude tippudes. mullas (Lasting.) Moench) (Soobik. muscae (Sorokin) Berl. Meil esineb kolm väga tavalist mullaseent: soomuldadel madalsoo-kõduhallik (M. pusilla Oudem.2. 1995). leitud harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L. (joon. Sporangiumikandjad lühikesed. humilis Linnem. harva veeseened. isabellina Oudem. tihti ka saproobid kõdunevatel taimejäänustel. tihti esinevad mitme. pilulifera van Tiegh. stylospora Dixon-Stew. & Koning. 1988. spinosa Lendn. Mucoraceae Sporangiumid kerajad. halljänese ja M. 1995) poolt registreeritud M. Perekond kõduhallik. viimaseid võib leida ainult alumiste.või sümpodiaalselt harunenud või harunemata.) (Soobik. sõnnikus ja taimsel materjalil.Sugukond kõduhallikulised.) (Lasting. harvem vees. corymbifera Cohn metskitse sõnnikul (Leenurm. hallhane (Anser anser (L. sõlmekohtadel kimpudena sporangiumikandjad (2–5). Õhumütseel tihti. 1963) ja A. Esineb ohtlike süvamükooside tekitajaid. mutabilis Linnem. sporangiumid lehterja apofüüsiga. lignicola (Martin) Gams & Moreau. 1988). Saproobid mullas. Le Monn.) Sporangiumid kerajad.-Ameerikas vähetoitelistes muldades levinud liigiga E. 1995).)) sõnnikul. Lumio. 1958b. suspensoritega või ilma. Leenurm (1995) on kindlaks teinud 2 liiki sõnnikusaproobe – M. Monotüüpne perekond peamiselt P. Eestis 3 liiki – A. harva seente parasiidid (Spinellus). üksikult või kimpudena. punasel aruheinal (Festuca rubra L. mis on nüüd leitud ka Eestist harilikult sinihelmikalt (Molini coerulea (L. Pikamäe järvest on leitud veeseen M. apofüüsita ja kolumellata või rudimentaarse kolumellaga. kõrrelistel on Soobiku (1988.. Eestis 2 perekonda 15 liigiga. Sporangioolid puuduvad. 1995). Sugukond nutthallikulised. vahel risoididega. Mortierellaceae Sporangiumid valdavalt kerajad. risoididega. Mortierella Coem. & G. M.) ning odral (Soobik. 1988). Saproobid taimsel. Selgelt eristuvate tumedate kaarjate stoolonitega. Peamiselt saproobid mullas. (Voronin. transversalis Malloch. ja M. exigua Linnem. alati kolumellaga. Paljud liigid on tuntud hallitusseentena koduses majapidamises ja kääritajatena. Eestis 7 perekonda 29 liigiga. Sümpodiaalselt harunevate sporangiumikandjate tipuharud ei kanna sporangiume. M. 25 . kest varakult lagunev. Perekond Absidia Tiegh. sõnnikus ja kõduneval orgaanilisel materjalil.) ning mineraalmuldadel kamara-kõduhallik (M. 1989). Sporangiumikandjad tavaliselt harunemata. apofüüsiga või ilma. leiavad tööstuslikku kasutamist eriti orgaaniliste hapete tootmises. blakesleeana Lendn. harva veeseened. Perekond Echinosporangium Malloch Sporangiumid väga omapärase kujuga – kahe sarvja sagaraga. & De Toni. Eestis 1 liik – C. A.kuni üheeoselised sporangioolid. 1988). elongata Linnem. strangulata van Tiegh. 2. Iseloomulikud on stoolonid risoididega. Peamiselt mullasaproobid. Eestis 14 liiki. Taimsel materjalil. Sügospoorid tuntud vähestel liikidel.) ja raba-kõduhallik (M. milliseid on avastatud ka Soomes (Issakainen. eriti noorelt olemas. 1988. Perekond Circinella Tiegh. mille osa eriti metsamuldade kujunemisel parasvöötmes on märkimisväärne. Õhumütseel enamasti suuremal või vähemal määral olemas. loomsel ja seensel materjalil ning mullas. 1963). aplanospoore alati väga arvukalt. vahel säilib vaid vaevalt märgatava “kraena” sporangiumikandja tipus. Väga suur polüfüleetiline sugukond.

(F) Sügospoori idanemine. 1988. 1990). näiteks juba nimetatud harilik nutthallik. sporangiumikandjad tihti harunevad. mõnedes teist tüüpi järvedes esineb ta ainult kaldatsooni veetaimestikus (Voronin.) Lind. Levinuim liik on must täpphallik (R. tabades valminud vilju nii peenardel kui ka säilitamisel. & Broome) Boedijn. (B) Eoste äralend sporangiumist pärast selle kesta lagunemist. Valgepõsk-lagle (Branta leucopsis (Bechst.) ja ülalnimetatud must nutthallik. Väga levinud saproobid lihakatel puu. Puu. kutsub esile piirituselist käärimist. 2. Düstroofsete järvede (näiteks Nohipalu Mustjärv. (D) Gametangiumide ühinemine. Enamik Eestis teadaolevaid liike kasvab orgaanilisel taimsel materjalil. Mucor Fresen.Perekond nutthallik. Kivilaan.3.). 1984. Rhizopus Ehrenb. sage hallitus rikneval toidul ja põllumullas (Lasting.).) (joon.ja puuviljadel hoidlatingimustes (Marland. Must täpphallik tekitab maasika-nutthallitust aedmaasikatel. cohnii Berl. (C) Sporangiumi kolumella. samuti ümar nutthallik (M. sün. 1963). mis põhjustavad mädanikke (Lepik. 1968). R. 1995). põhul ja surnud juurtel. 2. 1936b).)) sõnnikul on Matsalu looduskaitsealal leitud R. Eestis 6 liiki. (A) Valminud sporangium. 1988. plumbeus Bonord.ja juurviljahoidlates on meil sagedased puuvilja-nutthallik (M. samuti R. tuntud ka mükooside tekitajaid. R. Joon. R. stolonifer (Ehrenb. mis paistab silma tumedate. Sporangiumid madala apofüüsiga. mitmed liigid on tuntud mullaseentena ning saproobidena taimsel orgaanilisel materjalil. samuti riknenud toidul koduses majapidamises on harilik nutthallik (M. orgaaniliste hapete ja rasva moodustajad. samuti leival jt. hiemalis Wehmer). atrocarpi (Berk.. mucedo Fresen. Mitmed liigid esinevad saproobidena kõrreliste seemnetel. must nutthallik (M. piirituselise käärimise tekitajad. piriformis A. globosus A. sama liik on levinud hallitusetekitaja köögi. sporangiumikandjad tavaliselt stoolonitel 5–6-kaupa kimpudena risoididega sõlmekohtadel. arrhizus A. moodustab fumaarhapet. Tallus tihti üleni tume. 1989. peamiselt kõrreliste. 1995). (E) Valminud sügospoor.). sealhulgas teraviljadel. elegans Eidam (Leenurm. Saproobid orgaanilisel taimsel materjalil ja mullas. 1926b. racemosus Fresen. toiduproduktidel. 1958b). tina-nutthallik (M. sealhulgas ka teraviljade teristel. must või tumepruun. 26 . Õhumütseel enamasti puudub. Mullaseenena on tuntud ka R. vees ja sõnnikus. näiteks ülalnimetatud must täpphallik. delemar (Boedijn) Wehmer & Hanzawa (Soobik. (Lasting. Solntseva jt. sporangiumikandjad pole tavaliselt harunenud. Sporangiumid apofüüsita. Harilik nutthallik. Fisch. Fisch. väga selgesti eristuvate stoolonite. Fisch. & De Toni.ja aedviljadel. nigricans Ehrenb. Mucor mucedo.) (Soobik. risoidide ja sporangiumidega. Enamasti olemas rikkalik õhumütseel. Paljudel liikidel esinevad stoolonid risoididega.). Harilik ja must nutthallik tekitavad piirituselist käärimist. 1995). risoididega. [5] Eestis laialt levinud tavaline liik toitaineterikkal orgaanilisel substraadil. Paljud liigid on sagedased mullas. Eestis seni teada 13 liiki.3. Perekond täpphallik. Partsi Saarjärv. Pikamäe) kõigis veekihtides alates põhjamudast kaldaäärse veetaimestikuni on meil arvuka veeseenena kindlaks tehtud vesi-nutthallik (M. puuvilja-nutthallikust on võimalik toota sidrunhapet. Viroste. Väga iseloomulike kaarjate stoolonitega.

Perekond seenehallik.) viljakehadel.). exponens Burgeff odral (Soobik.4. loomade seedetrakti läbimine on seente edasiseks arenguks obligatoorne. Saproobid mullas ja taimsel materjalil. õhumütseel olemas (Koval. peamiselt mütsikute (Mycena spp. Teine liik – ümaraeoseline lehikuhallik (S. kristallidega kaetud põisja puhetisega. sün.. tipus silmatorkava. sphaerosporus Tiegh. megalocarpus Ehrenb. Syzygites Ehrenb. 2. Spinellus Tiegh. mis talitleb valguse intensiivsuse suurenedes turgoriaparaadina sporangiumide aktiivsel vabanemisel. seeneniidid substraadimütseelis tihti vaheseintega. Sporangiumikandjad tipus korduvalt dihhotoomselt harunevad ja vaheseintega. Leningradi oblastis on leitud veel 6 liiki (Naumov. alusel võimsa trofotsüstiga. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Sporangiumikandjad lihtsad või harunenud. mille sporangiumikandjad koos nende tippudes arenevate nööpnõelapea taoliste sporangiumidega katavad “muruna” seenekübaraid. Perekond Zygorhynchus Vuill. macrocarpus (Corda) P. Sugukond sõnnikuhallikulised. Sporangiumid apofüüsiga. Saproobid mitmesugustel lehikseentel. Sporangiumide lõhkemisel rohttaimedele kleepunud aplanospoorid satuvad ärasöödud rohuga loomade seedetrakti. 1976). 1856). sün. vaheseintega. harvem vees. fusiger (Link) Tiegh. valminult viskuvad aktiivselt eemale. Sporangiumikandjad fototroopsed. sporangiumikandjad harunemata. Solntseva jt. Eestis 2 liiki.. sporangiumikesta lagunemisel jääb kolumella alusele kraetaoline paksend. 1983). S. 1988) ja veeseen Z. Sporodinia grandis Link) esineb tavalise hallitusena mitmetel seentel (Dietrich.) (Koval.. erilise metalliläikega.) (Dietrich. mille olemasolu on ka Eestis tõenäoline. 27 . Monotüüpne sugukond. moelleri Vuill. Karst. kuni 2 m kaugusele. Väga sage verimütsikul (Mycena haematopus).Perekond lehikuhallik. aspergillus (Scop.) Pound) on leitud riisikaliigilt (Lactarius sp. vähemärgatava koonusja või lamendunud kolumellaga. Sõnnikusaproobid.) ja on kerajate aplanospooridega. Naabruses. 1954).. 1856).) on leitud limanutiliigilt (Hygrophorus sp. 1983). crystallinus (Tode) Tiegh. sporangiumid apofüüsita. õhumütseel puudub (Kalamees jt. Pilobolaceae Sporangiumid ümar-lamendunud. alaosas õhukese heleda. tipuosas paksu tumeda kitiniseerunud kestaga. Meil leitud 2 liiki: Z. Tihti esineb õhumütseel. Parasiidid lehikseente. Pikamäe järves (Voronin. puhetunud alusega. aplanospoorid käävjad.) Eestis 1 liik hobusesõnnikul – pabula-sõnnikuhallik (P. [sün. kuid ka mitmel teisel mütsikuliigil on kääveoseline lehikuhallik (S. kera-seenehallik (S. 1989. Eestis 2 liiki. harunemata. Perekond sõnnikuhallik. kergesti laguneva kestaga. Pilobolus Tode (joon. läbivad selle ja idanevad taas sõnnikuhunnikus. 1990). Tava-seenehallik (S. Sporodinia Link] Esineb rikkalik õhumütseel.

vahel sporangiumid puuduvad. Thamnidium elegans. Sõnnikuhallik. pähklitelt jm.4. Joon. 1983). kaitsevad viimaseid juurepatogeenide (teiste seente. teise järgu harude tipus vähe.) eest. Saproobid väga mitmesugusel taimsel ja loomsel substraadil. sõnajalgtaimedel (Pteridophyta). Morton ja Benny (1990) eraldasid seltsi Glomales seltsist Endogonales. tihti sõnnikul. Pilobolus sp. sporangiumikandja peaharu ning tihti ka esimese järgu harude tipus paiknevad hulkeoselised kolumellaga sporangiumid. 1856) ja ühe täpsemalt määratlemata mittelehikseeneliigi (Polyporus sp. Põiekestega sporangiumikandja ja selle kaldumine valguse poole. sealhulgas ka inimese ekskrementidel. sugulist paljunemist ei tunta. nematoodide jm. Joon. 2. Eestis 1 perekond 1 liigiga. sammaldel (Bryophyta) ja isegi vähestel vetikatel (Algae). teada 90% maismaataimede sugukondadest (Smith & Read.5.kuni üheeoselised sporangioolid.Sugukond põõsashallikulised. 2. kõdunevatelt ja kuivatatud seentelt. elegans Link) (joon. Selts Glomales Mullas esinevatel vaheseinteta hulktuumsetel seeneniitidel tekivad ebasügospoorid või klamüdospoorid (30– 500 µm. viimased tekivad dihhotoomselt harunenud teise järgu harude tipus. spoori tüüpi on tihti keerukas määrata). [5]. Varem käsitleti neid seeni seltsi Endogonales kuuluvatena ning seda järgivad mõned uurijad ka praegu (vrdl. Praegu Eestis teada 1 sugukond. Thamnidiaceae Ühel ja samal sümpodiaalselt haruneval sporangiumikandjal arenevad tavaliselt nii sporangiumid kui sporangioolid. mõjutavad taimede konkurentsisuhteid kooslustes ja samuti koosluste struktuuri. Perekond põõsashallik. Mõnel esindajal teada ka kuni 2–3 mm viljakehade (sporokarpide) olemasolu. Põõsashallik. Maailmas tuntud 3 sugukonda ja 6 perekonda umbes 160 liigiga. (Naumov. 28 . idanevatelt hernestelt. Iseloomulik on arbuskulite teke sümbioosse taime juurerakkudes. ilmselt arenenud koos maismaataimedega ja levinud mandrite triiviga. 2. mõnes perekonnas tekivad taime juurerakkudes või nende vahel ka vesiikulid.) on Eestis leitud ulukite ekskrementidelt (Dietrich. Thamnidium Link Esinevad nii sporangiumid kui sporangioolid. 1997). Seened on tõenaoliselt laia peremeestaimede ringiga. muude loomade sõnnikult.Yao jt. 1954). Arbuskulaarsed mükoriisad on nii põllumajanduslikult tähtsatel kui ka looduslikel rohttaimedel ning samuti vähestel puittaimedel ka Eestis väga laialt levinud.) viljakehadelt (Koval. Ainuke liik – põõsashallik (T. [5]. 1996). jättes viimasesse vaid tõeliste sügospooridega saproobid või ektomükoriisaseened. Seltsi Glomales esindajad on globaalse levikuga tuntud seened arbuskulaarsete mükoriisade moodustajatena katteseemnetaimedel (Angiospermae). Leningradi oblastis on seda liiki leitud kõige erinevamatelt orgaanilistelt substraatidelt: sisalike ja orava ekskrementidelt.. Sporangium ja sporangioolid sporangiumikandjal.5. Monotüüpne perekond. nad on määrava tähtsusega toitainete (eriti fosfori) imamisel mullast taimedesse. kuid seni ei ole meil oluliselt tegeldud seltsi kuuluvate taksonite määramisega. harvem paljasseemnetaimedel (Gymnospermae).

Tänu rööviku-putukahalliku levikule Eestis on nüüdseks muutunud haruldaseks varem meil laialt levinud põllukahjur oraseöölane (Agrotis segetum Denis & Schiffermüller) (Zolk. H. sõnajalgtaimedel (Pteridophyta) ja ikkesvetikatel (Conjugatophytina). neist võivad korduvalt moodustuda uued koniidid. lõpuks laguneb iseseisvateks rakkudeks – hüüfikehakesteks. Nicolson & Gerd.) Gerd.Sugukond Glomaceae Spoorid seeneniitidel tipmiselt ühekaupa või hõredate kogumikena või mullas või surnud taimejuurtes moodustuvad viljakehad. Entomophthora muscae. megasperma (Cohn) Giard) mullas elunevatel röövikutel. 1930). selgroogsetel (Vertebrata). & C. rahva hulgas tuntud “rukkiussi” nimetuse all.) toakärbsel (Musca domestica L.) ja rööviku-putukahallik (E. Tul. [sün. (B) Üksik koniidikandja. Sugukond putukahallikulised. Kärbse-putukahalliku tabatud toakärbsed jäävad sügisel hallitanult aknaklaasile. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Joon. Entomophthoraceae Putukate parasiidid. curvispora Nowak) ja ümaraeoseline putukahallik (E.. mosseae (T. Walker. Maailmas 2 perekonda umbes 100 liigiga. H. G. harva parasiteerivad puukidel (Ixodoidea). Toakärbse-putukahallik. & Trappe emend. Entomophthora Fresen.) Trappe & Gerd. G. & Trappe. Eestis 1 sugukond. Perekond Glomus Tul.) Gerd. Mittesuguline paljunemine esmaste koniididega. Walker & Koske ja G. H. Eestis seni teada 1 perekond 4 liigiga. 29 .) juurte lähedalt mullast: G. Eestis 4 liiki. tihti nuijalt puhetunud. ümarussidel (Nematoda).) C. caledonium (T. nende ümbruses klaasil moodustub selgesti märgatav “uduloor” laialipaiskunud koniididest. Nicolson & Gerd. Selts Putukahallikulaadsed. 2. vananedes rohkete vaheseintega. neist kaks on tavalised: toakärbse-putukahallik (E. Nicolson & Gerd. [5]. Mitmesuguste putukate parasiitidena on Eestis tuntud veel kõveraeoseline putukahallik (E. sphaerospora Fresen. Suguline paljunemine vähe tuntud. Empusa Cohn] Koniidikandjad tiheda kihina putuka keha välispinnal. mis paiskuvad aktiivselt laiali.) (Koval.6. Perekond putukahallik. (A) Koniidikandjate rühm. mis võivad punguda ja millel arenevad koniidikandjad.) Mill. muscae (Cohn) Fresen. Valdavalt putukate (Insecta) parasiidid. C.) (joon. mõned esindajad tuntud saproobidena ja poolparasiitidena koduloomadel ja inimesel. Entomophthorales Suhteliselt vähearenenud seeneniidistik algul rakuvaheseinteta. geosporum (T. Eestist leitud 4 liiki aas-karukella (Pulsatilla pratensis (L. 1974). Õhumütseel olemas või puudub. 2. fasciculatum (Thaxt.6. harunemata või harunenud.

Suguline paljunemine tavaliselt somatogaamiana. periteetsium). Kaasaegne molekulaaranalüüs (rDNA sekveneerimine) on kottseente hõimkonnas piiritlenud kolm erineva päritoluga rühma: ürgkottseened. mõnel juhul ka spermatsiogaamia teel. et momendil veel mitteküllaldane molekulaarne ja morfoloogiline informatsioon ei võimalda lõpuni lahti arutada tõelisi fülogeneetilisi suhteid nendes rühmades. Pyrenomycetes. Eriksson & Winka (1997) on need rühmad nimetanud alamhõimkondadeks (vastavalt Taphrinomycotina. Eestis on praegu teada 21 seltsi. eoskotid arenevad tavaliselt paksukestalistest askogeensetest rakkudest. Seni viljakehade puudumise või olemasolevate viljakehade tüübi alusel traditsiooniliselt eristatud klassid (Hemiascomycetes. Maismaal. kitiin. mulla. viljakehad võivad areneda otse substraadil (peremeesorganismil) või (esimese kolme tüübi puhul) ka stroomades või ebastroomades. Seltside arvu suhtes lähevad uurijate arvamused suuresti lahku. Viljakehad ja askogeensed hüüfid puuduvad. nagu seda teevad Alexopoulos jt. tuntud ka palju mükooside tekitajaid. oiididega või pungudes (blastospooridega). Loculoascomycetes) on täielikult kunstlikud ega kajasta fülogeneetilisi suhteid hõimkonnas. Saccharomycotina ja Pezizomycotina) ning eristanud nende piires 13 klassi. võib esineda paraseksualismi. Käesolevas raamatus piirdume seepärast kottseente hõimkonna käsitlemisega seltside tasandil. Suguline paljunemine toimub tüüpiliselt gametangiogaamiana. kõrgemates rühmades koniididega. kleistoteetsium). paljunemise lõppstaadiumis arenevad askogeensetest hüüfidest eoskotid (askused) nende sees olevate haploidsete kotteostega (askospooridega). väga harva esineb somatogaamiat. sulgeosla (periteets e. grupeerides neid aga küll ülalnimetatud kolme fülogeneetilisse rühma selliselt. harvem vees elunevad saproobid või taimede. Mittesuguline paljunemine pungumise teel või somaatiliste rakkude pooldumisega. Sugulise paljunemise käigus ilmneb kolm tuumafaasi: haploidne. Hawksworth jt. Plectomycetes.ja veeseened. Laboulbeniomycetes. (l996). 20 seltsi asukoht süsteemis näiteks on veel teadmata. 30 . pärmkottseened ja päriskottseened (Alexopoulos jt. Tallus üksikrakkudena või suhteliselt hästi arenenud seeneniidistikuna peremeestaime kudedes. Discomycetes. milline käsitlus on aluseks ka käesolevas raamatus. tihti sümbiondid (samblikes. ASCOMYCOTA Hästiarenenud hulkrakse seeneniidistikuga seened. Tüüpiline kottseente juures on pleomorfism – mittesugulise (anamorfse) ja sugulise (teleomorfse) põlvkonna vaheldumine.. Eestis esindatud 2 seltsi.Hõimkond KOTTSEENED. mükoriisades). esineb mükooside tekitajaid. apoteetsium) ja askostrooma. seepärast neid kaasaegses süstemaatikas ei kasutata. Enamikule kottseentele on iseloomulik viljakehade (askoomide e. Viljakehade põhitüüpe on neli: peiteosla (kleistoteets e. kui esineb. Mittesuguliselt paljunevad ürgsemates rühmades somaatiliste rakkude pooldumise teel. 1996). askokarpide) olemasolu. (1995) eristavad maailmas 46 kottseente seltsi. Samas märgivad nad. ÜRGKOTTSEENED Ürgseim rühm kottseente hõimkonnas. siis tühistes kogustes. loomade ja seente parasiidid. Valdavalt saproobid ja parasiidid kõrgematel taimedel. kaksiktuumaline (dikarüootne) ja diploidne. paljudel esindajatel olemas seenemügarad (sklerootsiumid). lehtereosla (apoteets e. Rakukestades mitmesugused polüsahhariidid.

mis põhjustab uinuvatest pungadest tekkinud võrsete vohamist nii soo. Sanglepal põhjustab lehtede deformeerumist T. 3. 1939c. sün. Ploomiluudik.). ploomiluudik tekitab viljade deformeerumist ka toomingal. Perekond luudik. Joon. Exoascus tosquinetii Magnus] (joon. neist tekivad meioosi järel peremeestaime epidermi all eoslava meenutavates ridades paiknevad 8-eoselised eoskotid. pruni Tul. sün. venitades neid kotjalt pikaks ning pärssides luuseemne teket (Lõiveke.. Mittesuguline paljunemine kotteoste pungumise teel. Haploidsed blastospoorid idanevad peremeestaimel lõpuks seeneniidistikuks. (A) Deformeerunud ploomid. põhjustavad peremeestaime kudedes hüpertroofiat – tuuleluudasid puuvõrades. kuid Eestis pole veel registreeritud. Tuntuim on ploomiluudik (T. mis tekitab märkimisväärset kahju meie puuviljanduses.2. [16].) (joon. 31 . bullata Berk. [sün. viljade deformeerumist. 3. & Broome) Tul. Joon. Exoascus Fuckel] Eestis 12 liiki. 3. Taphrina tosquinetii. Taphrinales Hästiarenenud subkutikulaarse või subepidermaalse kaksiktuumalise seeneniidistikuga parasiidid. cerasi (Fuckel) Sadeb.Selts Luudikulaadsed. Kirsipuudel (Cerasus spp. Parafüüsid puuduvad.2.). Taphrina Fr. Exoascus pruni Sadeb.) Tul. Sugukond luudikulised. 3.. 1940a). [16]. (B) Nakatatud lehe läbilõige eoskottidega. (B) Eoskotid ploomipuu kudedes. Askogeensed rakud esinevad.) (Lepik. T. Seltsis 1 sugukond.1. lehepuhetisi jm.) tekitab kirsipuu-nõialuudsust kirsiluudik (T. Pirnipuu lehtedel tekitab põishaigust pirniluudik (T.) (Pärtel. selliselt tekkinud rakkude ja rakuahelatena võib seen elada nn. 1938a. tihti algab see juba eoskotis. wiesneri (Rathay) Mix.ja kreegipuu vilju.kui arukasel (Maavara jt. betulina Rostr.). tosquinetii (West. Suguline paljunemine somatogaamiana või esineb paraseksualism. Metsapuudel on tuuleluudade tekitajana enim tuntud kaseluudik (T. Taphrinaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. pärmistaadiumina saproobselt peremeestaime pinnal pikemat aega. 1961). [sün. Taphrina pruni. (A) Deformeerunud sanglepaleht. ploomi-kott-tõve nime all tuntud haigus deformeerib ploomi.1. Seltsis 1 perekond 12 liigiga. mis on Euroopas laialt levinud. 1974a– b). 1995).

otstes ümardunud rakkudena. samuti puuduvad andmed tööstusliku kasutamise kohta meil. Eestis 2 perekonda 2 liigiga. mille esindajaid seni Eestis kindlalt teada ei ole. mis arenevad sünaskusteks. mis võib esineda ka meil. Selts Kääriseenelaadsed. Suguline paljunemine somatogaamiana. esmasseent on leitud veel köömnelt (Carum carvi L. Lähinaabruses. l967). umbelliferarum (Rostr.Selts Esmasseenelaadsed. Suguline paljunemine somatogaamiana. Mittesuguline paljunemine toimub rakkude pooldumise teel kaheks tütarrakuks (oluline erinevus pärmkottseenelaadsetest). pombe Lindner. Peremeestaime nakatavad ainult diploidsed rakud. millest tekivad askogeensed rakud ja neist omakorda eoskotid.) (Bucholtz.) Lagerh. mõlemad arenevad sarikalistel.) ja Põldmaa (1967) soo-piimputkelt (Peucedanum palustre (L. Seeneniidistikul arenevad paksuseinalised siledad või ornamenteeritud püsieosed. octosporus Beij. Protomycetales Hästiarenenud diploidse seeneniidistikuga parasiidid sarikalistel (Apiaceae) ja korvõielistel (Asteraceae). Anamorf esineb pärmistaadiumina analoogiliselt luudikulaadsetega (Taphrinales). Biotehnoloogias leiab maailmas kasutamist liik S. Schizosaccharomyces Lindner Looduslikult ei tunta Eestis seni ühtegi liiki. kohati esineb massiliselt. & Juel Eestis 1 liik – T. Perekond kääriseen. Sugukond kääriseenelised. macrosporus Unger). fermentatiivsete protsesside tekitajad. liik on teaduslaborites hästi tuntud ja laialdaselt kasutusel mudelorganismina geneetilistes ja molekulaarsetes uuringutes (Alexopoulos jt.) Moench). mille hiiglaslike püsieoste (kuni 75 µm) kogumikud tekitavad puhetisi naadi (Aegopodium podagraria L. Perekond esmasseen. Sugukond esmasseenelised. Schizosaccharomycetales Seeneniidistik puudub või on väga nõrgalt arenenud. näiteks õlle pruulimisel Aafrikas (Lasting.. mille ühte isolaati on kasutatud proteiini tootmiseks petroolist ja diiselõlist. 1958a). seen on meil väga laialt levinud. & Juel. mille Bucholtz (1916) leidis siberi karuputkelt (Heracleum sibiricum L. 32 .) vartel. Protomyces Unger Eestis 1 liik – esmasseen (P. Sankt-Peterburis on tamme-mahlaeritistest looduses isoleeritud S. põhjustavad puhetisi taimeosadel. Seltsis 1 sugukond. Protomycetaceae Kirjeldus vastab seltsi omale.). Tallus silinderjate. mõnel esindajal tekivad askogeensete rakkude juures erilised vesiikulid. mille lõpptulemusena tekivad eoskotid 4– 8 kotteosega. Schizosaccharomycetaceae Kirjeldus nagu seltsil.. Saproobid suhkrut sisaldaval substraadil. Põldmaa. Rakukest koosneb polüsahhariididest (mannaan jt. sama liik leiab ka kasutamist alkoholkäärimise tekitamisel. Perekond Taphridium Lagerh. eosed amüloidsed. 1996). Seltsis 1 sugukond. 1916.

“Pärmide” mõiste on tänapäeval laienenud. mis kasvavad suhkrurikkal substraadil ja on omavahel sarnased ka välisilmelt (pungrakkude olemasolu). kotteosed niitjad või käävjad. Rakukestades polüsahhariidid (mannaanid. Pungumisel võib tekkida pseudomütseel. Suguline paljunemine tihti partenogeneetiline. saproobid taimemahlades või veeseened.) lõikepinnal erituvas taimemahlas. Eoskotid tekivad otse somaatilistest rakkudest. mis on anamorfina Geotrichum candidum Link: Fr. mittesuguline paljunemine artrospooridega. Mittesuguline paljunemine rakkude pungumise teel või seeneniidistiku olemasolu korral oiididega (artrospooridega). 33 . Mõnel esindajal ei tunta sugulist paljunemist. Suguline paljunemine somatogaamiana või partenogeneetiliselt. vernalis (Ludwig). Oidium pulmoneum Benn] isoleeritud ühel korral terve inimese suuõõnest (Ruubas. See on meil looduses varakevadel laialt levinud seen värskete kasekändude (Betula spp. Eoskotid tekivad somatogaamselt. vaid ka hulgaliselt teistest rühmadest pärit seeni. geotrichum (Butler & Peterson) Redhead & Malloch. Iseloomustus vt. kasvavad looduses saproobselt suhkrut sisaldaval substraadil (näiteks taimemahlades. [sün. Tõeliste pärmidena laialdaselt tuntud seened. taimenekrotroofid. samuti imetajate seedetraktis. Perekond Endomyces Reess Perekonnas tuntud ainult 1 liik – E. pärmideks ei loeta mitte ainult pärmkottseenelaadseid. Perekond Galactomyces Redhead & Malloch Eestis 1 liik – G. Sugukond pärmikulised. decipiens (Tul.) viljakehadelt (Witkowsky. mittesuguline paljunemine oiididega või pungumise teel. Dipodascaceae Seeneniidistik hästi arenenud. Põhiliselt troopiline sugukond. mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel. Eestis 2 perekonda 2 liigiga. Askogeensed rakud puuduvad. Looduses laialt levinud sugukond mitmesugustel suhkrurikastel substraatidel. Sugukond Endomycetaceae Seeneniidistik enamasti hästi arenenud. Perekonnas 1 liik – kevadpärmik (G. 1996). laborites laialt kasutatavad mudelorganismid teaduslikes uuringutes. kotteosed ebasümmeetrilised.) Reess. 1934). Võime tõttu kasvada ja areneda anaeroobsetes tingimustes kasutatakse pärmkottseenelaadseid fermentatiivsete protsesside tekitamisel ja nad on laialt kasutusel kääritajatena toiduainetetööstuses. tuntakse putukate sümbionte. tüüpiliselt paljueoselised. mis muutub seene elutegevuse tagajärjel roosaks ja hakkab vahutama (Witkowsky. Eoskotid moodustuvad tihti seeneniidistiku lühikestel külgharudel. Eestis teada 1 perekond 1 liigiga. Nõrgad patogeenid loomadel ja inimesel. Sugukond hiidkotilised. kerajad. Eestis olemas 4 sugukonna esindajaid. 1934). mis meil leitud külmaseente (Armillaria spp. kitiini esineb ainult jäägina. Endomyces vernalis Ludwig). näiteks osa nutthallikulaadseid (Mucorales). Mittesuguline paljunemine pungumise teel. viljade pinnal jm. dikaarüon puudub. Selts Pärmkottseenelaadsed. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Perekond kevadpärmik. sün. nõgiliselaadseid (Ustilaginales) jt.PÄRMKOTTSEENED Ainult 1 seltsina tuntud omaette päritoluga kottseente rühm. pärmkottseenelaadsete (Saccharomycetales) seltsi juures. mükoparasiite. glükaanid jt. Metschnikowiaceae Seeneniidistik tihti hästi arenenud. Viljakehad puuduvad. Tallus esimesel juhul kerajate või ellipsoidsete üksikrakkudena. Eoskott areneb otse sügoodist. Guilliermondella Nadson & Krassiln. kuid esinevad ka mullas ja vees. taimepatogeene.).). Saccharomycetales Seeneniidistik puudub või on hästi arenenud.

]. tropicalis ning lisaks C. seni tuntud vaid 4 perekonda 4 liigiga. guilliermondii Wickerh.. 1989). 1989). 1989. Viroste. orientalis Kudrjavtsev. Solntseva jt.Perekond pärmik. mis on eraldatud hariliku tamme tüveeritistest Valgamaal 1986. ohtlike mükooside tekitajad inimesel ja loomadel. ka Eestis. Hansen.-Raich. Looduslikult see liik Euroopas ei esine.) Langer & Guerra ühiskondliku kasutusega siseruumide tolmuproovist (Ruubas. 1996). käärimisprotsesside tekitajad. Perekond Pichia E. isoleeritud anamorfina Candida guilliermondii (Castell. 1989. 1996). Torulopsis Berl. Perekond Issatchenkia Kudrjavtsev Eestis 1 liik – I. mille patogeensust inimesele pole seni näidatud (Ruubas. 34 . Saproobid taimemahlades ja looduslikes veekogudes. blankii.C.. tihti tööstuslike ja kommunaalheitvete asukad. cerevisiae (Meyen ex Reess) E. Saccharomycetaceae Seeneniidistik tavaliselt puudub. pulcherrima Pitt & Miller). Hansen Eestis identifitseeritud 1 liik – P. mis looduslikesse veekogudesse (merre ja jõgedesse) jõudmise järel hävivad aga üsna kiiresti – 8–60 päeva jooksul (Alton. Looduslikest humiinsetest järvedest Põlvamaal on leitud tavalistena juba ülalnimetatud C. carlsbergensis E. seen esineb üksikrakkudena või pungumise teel tekkinud ning üksteise külge jäänud rakuahelatena (pseudomütseelina). mis on leitud müksotroofse Tõhela järve ning Põlvamaa düstroofsete järvede taimekogumikest (Solntseva & Vinogradova. Sattudes reovetega avatud veekogudesse. sün. 1996). Kandidoosi tekitajana on veel laialt tuntud C.) Berkhout. Sugukond on Eestis lähemalt uurimata. tegevana selles protsessis on alkoholkäärimisel eralduv süsihappegaas. mida seostatakse pärmkottseenelistega. parapsilopsis (Ashford) Langeron & Talice. mille teleomorfe pole teada. Leiva-pärmkottseene mitmesuguseid rasse kasutatakse ka õlle ja veini valmistamisel (Weber. Partsi Saarjärv. 1996). on Eestis teada mitmeid liike.C. mille tüvesid kasutatakse “leivapärmina” taigna kergitamisel. Ühiskondliku kasutusega ruumide tolmuproovist on Eestis veel isoleeritud C. mis esineb Põlvamaa düstroofsete järvede taimekogumikes (Solntseva & Vinogradova. Anderson) S. Solntseva jt. 1993). tropicalis (Castell. albicans (Robin) Berkhout. a. Perekond pärmkottseen. Meyer & Yarrow (Ruubas. samuti Tõhela ja Porkuni järves Järvamaal (Solntseva & Vinogradova. Väga laialt on meil levinud mitmesuguste kandidoosivormide tekitaja inimesel ja loomadel – C.A. Toiduainetetööstuses on meil laialt kasutusel bioloogiline liik leiva-pärmkottseen (S. lambica (Lin. glabrata (F. Isoleeritud ka haigematerjalist TÜ Kliinikumis (Ruubas. ei arene ta seal intensiivselt edasi. Sugukond pärmkottseenelised. Anamorfina tuntud. Tööstuslikes ja kommunaalheitvetes on meil Eestis leitud kahe teisliigi pärmitüvesid: Candida tropicalis ja C. paradoxus Bach. Saccharomyces Meyen ex E. S. seen koloniseerib domineerivalt tervete inimeste suuõõnt ning on isoleeritud ka väga erinevast haigematerjalist TÜ Kliinikumist. 1980). 1980). Perekond Debaryomyces Lodder & Kreger ex Kreger Eestis 1 liik – D.C. kuid tegemist on ka oportunistliku mükoosi tekitajaga inimesel. Tavaline seen Põlvamaa humiinsetes järvedes (Nohipalu Mustjärv.. Pikamäe järv). Hansen). 1989). mis on meil teada ainult anamorfina Candida krusei (Castell. avateisseente (Hyphomycetes) teisrühma tunnustega teisperekonnas Candida Berkhout [sün. (Naumov. Hansen Eestis seni looduslikult kindlaks tehtud 1 bioloogiline liik – S. kuid selle esinemise kohta Eestis haigusetekitajana otsesed andmed puuduvad. küll aga on tavaline asukas kommunaalreovetes. Eoskotis 1–4 kerajat või ellipsoidset kotteost. Süvamükoosi põhjustaja inimesel. hansenii (Zopf) Lodder & Kreger.) Berkhout ning C. Eestis 1 liik – vesipärmik (M.W.) Uden & Buckley (Solntseva & Vinogradova. 1990). samast on isoleeritud veel C.&Gen.. Kamieński Veeseened. sõltuvalt saastatuse astmest (Alton. 1990).C. Metschnikowia T. kuid säilib vahel siiski pikka aega. utilis (Henneberg) Lodder & Kreger.

Eestis 18 seltsi. A. paljud esindajad moodustavad antibiootikume. flavus Link. isas. neil omakorda ahelatena koniidid.. Sugukonnas 3 laialt tuntud anamorf-perekonda – Aspergillus Link. Peamine levimine toimub massiliselt moodustuvate koniidide abil. fumigatus ja A. fumigatus Fresen. Peale hallitamisprotsesside mitmesugustel substraatidel on kerahalliku teisliigid osalejad paljude kõrreliste mükokompleksides (Soobik.) Tirobaschi (Lasting.. esineb mullatekkeprotsessides väga olulisi mullaseeni. Valdavalt saproobid mullas ja kõduneval taimsel materjalil. Eurotiales Elutsüklis valdavad anamorfid avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega (anamorf-perekondade iseloomustus on esitatud tuntuma sugukonna Trichocomaceae juures). must kerahallik (A. paljud liigid arenevad inimese koduses majapidamises toiduproduktidel. esineb mükooside tekitajaid. Perekond Cephalotheca Fuckel [sün. [sün. Eestis seni teada 3 perekonda 3 liigiga. fumigatus ja A. alamatel esindajatel somatogaamia. Viljakehad alati olemas.R. Tuntumad hallituse põhjustajad meil on A. flavipes (Bainier & Sartory) Thom & Church. Eestis 10 teisliiki. Suguline protsess väheoluline. 1958a). Esimesega on seotud 3 teleomorf-perekonda – Emericella Berk. Anamorf-perekond kerahallik (Aspergillus) (joon. loomsetel ja seensetel substraatidel. Sugukond Trichocomaceae Hallitusseentena laialt tuntud sugukond.. Suguline paljunemine gametangiogaamiana. põhjustades tülikat “hallitamist”. millel ei teata konkreetset teleomorfi.) Link.1974). Saproobid ja parasiidid väga mitmesugustel taimsetel. Rohkelt leidub kerahalliku teisliike mullas. (Voronin.3.] Eestis 1 liik – C. Aposphaeriopsis domestica (Henn. näiteks musta kerahallikut sidrunhappetööstuses (Lasting.: Fr. Mittesuguline paljunemine spetsiaalsetel koniidikandjatel arenevate koniididega. näiteks needsamad ülalnimetatud tavalised hallitussseened A. saproobina toakärbselt (Musca domestica L. fumigatus ja A. mükoosid loomadel). niger. fuscoatra Died. Eurotium Link ja Neosartorya Malloch & Cain. Veeseentena on meil järvedest leitud A. kuid nakkab ka teistele loomadele ja inimesele (vt. koosnevad haploidsetest seeneniitidest.). Kerahallikuid kasutatakse laialdaselt toiduainetetööstuses fermentatsiooniprotsessides.]. fermentatiivsete protsesside tekitajad.ja emasgametangiumid diferentseerunud (vastavalt anteriid ja oogoon). roseus Link. ja A.) (joon. meil on sellistena tuntud A. & Raper (Koval.) ja roosa kerahallik (A. reniformis Sacc. Aposphaeriopsis Died. Sugukond Cephalothecaceae Saproobid puidul ja taimejäänustel.) jt. Viljakehad peiteoslatena. Anamorf-perekonnad Aspergillus ja Penicillium on kogu maailmas ja samuti ka meil väga liigirikkad..) Died. kolmandaga 3 teleomorf-perekonda – Byssochlamys Westl. viljastumisprotsessi tagajärjel arenevad alati kaksiktuumalised askogeensed hüüfid. 1989). esineb trihhogüün. Anamorf-perekond Paecilomyces on seotud ka tungalteraliste (Clavicipitaceae) teleomorfidega.4. hoidlates jm. Eoskotid viljakehades korrapäratult. niger Tiegh. candidus Link: Fr. ja Talaromyces C. kus paiknevad radiaalselt asetunud fialiidid. kahetiivalistelt (Diptera) A. 35 . 1988). 3. 1963).R.PÄRISKOTTSEENED Hästiarenenud haploidse seeneniidistikuga kottseened. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga. Aspergilloos on Eestis laialt levinud lindudel ja mesilastel. 1988). & Thüm. Ludw. Penicillium Link ja Paecilomyces Bainier. kus nad võtavad koos paljude teiste mikroorganismidega osa huumuse moodustamisest. tuntakse mükooside põhjustajaid inimesel ja loomadel. kotteosed vabanevad pärast eoskoti lõhenemist.Benj. samuti aga ka A. Mitmed kerahalliku teisliigid on tuntud ohtliku mükoosi – aspergilloosi tekitajatena. mille tipmistest rakkudest tekivad eoskotid. 3. A. Eestis 2 sugukonna esindajad. versicolor (Vuill. Suguline paljunemine vähe tuntud. Talaromyces C.) on hästi ära tuntav koniidikandjate kerajalt puhetunud tipu järgi.. Selts Eurootsialaadsed. esineb gametangiogaamia. Benj. Pärmistaadium puudub. Rakukestades kitiin. ja Thermoascus Miehe. rugulosus Thom.) ja odral (Soobik. mida on harva leitud aas-aruheinal (Festuca pratensis Huds. glaucus (Mich. teisega 2 teleomorf-perekonda – Eupenicillium F..

tegi kultuuris kindlaks pintselhalliku teisliigi P. Nende nomenklatuur on kaasajal läinud äärmiselt laiaks ning enamikku neist toodetakse nüüd juba sünteetiliselt. [16]. 1967). tavaliselt surmaga lõppeva süvamükoosi – penitsilloosi tekitaja P.v) ja viimasele kinnituva meetulate (m) kihiga. näiteks P. citreonigrum Dierckx [sün. (B) Koniidikandja põisjalt paksenenud tipuosaga (vesiikuliga. Pintselhalliku teisperekonda kuulub väga ohtlik. Lasting jt. 1963. Anamorf-perekond pintselhallik (Penicillium) (joon. 3. (C) Meetulad (m) ja fialiidid (f) koniididega (k). See mükoos on Kagu-Aasia troopiliste alade haigus. P. (A) Koniidikandja koniididega. Aspergillus sp. 1989). verrucosum (Voronin. 1966). Meie põllumuldade tavaline teisliik P. citrinum Thom. expansum (Lepik.5. canescens Sopp. koniididega. Joon. Joon. Kivilaan.3. tavalisemad neist on meil P. P. [16]. Kerahallik.antibiootikumide . 3. spinulosum Thom rabamuldades (Lasting & Laitamm.) eristub koniidikandjate tipu pintselja harunemise alusel. Praeguseks ajaks on kujuteldamatu paljude haiguste ravimine ilma antibiootikumideta. millel seni ei tunta kindlat teleomorfi. Flemingile. Pintselhalliku teisperekond on klassikaliselt tuntud antibiootikumide moodustajana. 1977). Koniidikandja koniididega. P. nigricans sünteesib antibiootikumi nimetusega griseofulviin. funiculosum Thom ja P. P. 1978). chrysogenum Thom [sün. Eesti järvedes on kindlaks tehtud neli Koniidikandja pintselhalliku teisliiki: P. igal harul on 1–4 fialiidi. digitatum Sacc. Teiste mikroorganismide ja seente kasvu pidurdavate ainete .esmasavastaja au kuulub inglise teadlasele A. kes 1928. nigricans (Bainier) Thom ja P. Pintselhallik. roseopurpureum Dierckx] nii turvaskui mineraalmuldadel (Lasting.4. hoidlates ja keldrites on P. P. Pintselhalliku teisliikidest saadud antibiootikumid said nimetuseks penitsilliin. nad aitavad moodustada humiinaineid. verrucosum Dierckx. 1988). Aspergillus niger. 1975. mida kasutatakse mükooside raviks ja ka taimekaitses fütopatogeensete seente tõrjeks. Pintselhallikud on olulised mullaseened. 1926b. P. notatum Westling] põllumuldades (Lasting 1958b. chrysogenum all) pärssiva toime bakteri Staphylococcus aureus arengule. expansum Link. Koniidikandjate kogumikud on liigiti väga erinevalt värvunud – kollased. canescens. millel paiknevad koniidide ahelad. rohelised jne.. funiculosum Thom. Penicillum sp. P. [12]. P. Lamp. sinised. 36 . Palju teisliike osaleb kõrreliste mükokompleksides (Soobik. 1978. Eestis on selles teisperekonnas registreeritud 27 teisliiki mitmesuguseid hallitusetekitajaid. 3. Must kerahallik. P. brevicompactum Dierckx.. notatum (nüüd tuntud nimetuse P.a. 1962. P. marneffei Segretain et al. mida esmakordselt kasutati raviotstarbeks 1941.5. 3.a. mida õnneks Eestis ei esine.Joon. Tuntud rohehallituse tekitaja produktidel ladudes. P. 1936b.

olivaceum (Link) J. 1988). Seltsi mõlema sugukonnaga seotud anamorf-perekonnas Chrysosporium Corda [sün. marquandii (Massee) S. tonsurans Malmsten ja T. millel ei teata teleomorfe. on tuntud teaduslike taimekogude (herbaariumide) kahjustajana.R. Eestis seni teada 1 liik . Hughes ja P. Histoplasma Darling. 1970).E. Rhinocladiopsis Kamyschko] on Eestis leitud 1 teisliik. millel seni puudub teleomorf – mullas ja kõdunevatel taimejäänustel harva esinev Ch. ferrugineum Ota ja M. Kahele esimesele nimetatud teleomorf-liigile vastab teisliik Trichophyton mentagrophytes (Robin) Blanchard. Levinud mitmesugustel orgaanilistel substraatidel. Eestis 2 sugukonda. viimane teisliik on meil kindlaks tehtud ka kõrreliste mükokompleksides (Soobik. Eurotium Link: Fr. mükoosid inimesel). 1986.) Sab.R. violaceaum Sab..teisliik Microsporum canis Bodin. Onygenales Viljakehad peiteoslad. P. Solntseva jt. Perekond eurootsia. Nende seente poolt esilekutsutud dermatomükoosid inimesel ja loomadel on ka Eestis väga laialt levinud ja tülikad haigused (vt. Kotteosed polaarse või ekvatoriaalse paksendusega. gypseum (Bodin) Guiart & Grigorakis. Anamorf-perekonnas Microsporum on tuntumad dermatomükooside põhjustajad. Selts Keratiiniseenelaadsed. 1988). M. avateisseente (Hyphomycetes) teisrühma tunnustega: Chrysosporium Corda. Perekond Talaromyces C. rubrum (Castell. lilacinus (Thom) R. mis on leitud leetunud muldadest ainult anamorfina Penicillium luteum Zukal (Lasting jt.Anamorf-perekonnas Paecilomyces on Eestis registreeritud 3 teisliiki. [sün. otae (Hasegawa & Usui) McGinnis et al. 1990) ning samuti söödavilja kahjustajana (Linnutaja & Laitamm. Stroomad puuduvad. mükoose tekitavad ainult anamorfid Trichophyton ja Microsporum. kuid võib kasvada hallitusena ka leival. Anamorfid hästi arenenud. Microsporum Gruby. herbariorum Link: Fr. millel teleomorf teadmata. mullaseened ja palju mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel. lagundavad sarvainest substraati ja tselluloosi. Saproobid sarvainest substraadil või tselluloosilagundajad. neile vastab teleomorf-perekond Arthroderma. järgmised teisliigid: T. Lepik. millel teleomorf teadmata.) penitsilloosi (Normet. 1988). Penicillium lilacinum Thom) levivad kamardunud muldades (Lasting. 1989. anamorf Aspergillus glaucus Link: Fr. Sugukond Arthrodermataceae Peiteoslad jalakeseta. keldrites jm. 37 . Mükooside põhjustajatena tuntakse ainult anamorf-perekondi Trichophyton ja Microsporum. Nannizia Stockdale] Dermatomükooside tekitajad inimesel ja loomadel. Benj. Benj. kolmandale . 1988). vanbreuseghemii Takashio ja A. Samson (sün. (Dietrich. 1856. Perekond Eupenicillium F. Rhinocladiopsis vesiculosa Kamyschko] (Soobik. audouinii Gruby. Ludw. Trichophyton Malmsten. crustaceum F. A. mükooside põhjustajad inimesel ja loomadel. Eestis võimalik 3 liigi olemasolu . kuid andmeid nende kohta on meil vähe avaldatud. Anamorf-perekonnas Trichophyton on levinumad dermatomükooside tekitajad.). Taylor [sün.. McCulloch & Thom põhjustab gladioolidel (Gladiolus spp. 1978). 1975). T. variotii Bainier on leitud turbas (Lasting. Eestis 1 liik – herbaariumieurootsia (E. P. viljadel. Saproobid mullas ning loomsetel jäänustel.. mille anamorf Penicillium gladioli L.Arthroderma benhamiae Ajello & Cheng. järgmised teisliigid: M. 1926b). Eestis seni teada 1 liik – T..A. Perekond Arthroderma Curr. tihti nõrgalt ornamenteeritud. järvedes (Voronin.. vahel jalakesega. Ludw. luteus (Zukal) C. tihti omavahel agregeerunud.

vees. teine loomade kapjadel ja sarvedel.7. vitis Catt (Alton. mis esineb ka paljudel kõrrelistel (Soobik. sest maailmas teatakse selles anamorf-perekonnas üle 100 teisliigi. kabja-keratiiniseene üksikleide on teada ka hilisemast ajast (Kelder. seostuvad morfoloogiliselt hüüfomütseetide (Hyphomycetes) teisrühmaga. Perekond keratiiniseen. (A) Eoskotid eostega. Cylinrocarpon Wollenw.. Müll.histoplasmoosi tekitaja. Trichoderma Pers. 38 . heledad. taimsetel eritistel ja paljudel taimse päritoluga tehismaterjalidel (paberil. ohtlike süvamükooside tekitajad. 1990. 1978). charticola (Lindau) W. potronii Vuill. Gams ja A. putukatel (Insecta). leidub saproobe ja kõrreliste poolparasiite.). strictum W. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Anamorfid silmapaistvad. mis eriti tihti esinevad ka endofüütsetena. Sellesse sugukonda kuulub ka perekond Ajellomyces McDonough & A. Rossman jt. kotteosed kerajad või niitjad. Gams (sün. esinevad pseudoparafüüsid. 3. harva pruunid.sule-keratiiniseen (O. capsulatus (Kwin-Chung) McGinnis & Katz vastav teisliik Histoplasma capsulatum Darling on troopilistes maades väga ohtliku süvamükoosi . A Joon.. mis seostub seltsi kõige kolme sugukonna mitmesuguste teleomorfidega. [16]. 3. ühe-. Verticillium Nees. A.6. suled. Cephalosporium) (joon. Microdochium Syd. kangastel jm. esimene liik kasvab linnusulgedel. Onygenaceae Viljakehad jalakese otsas areneva peaja peiteoslana (1-3 mm). Hypocreales Stroomad ja sulgeoslad eredalt värvunud. (sün. 3.L. B Selts Helekottseenelaadsed. Gams & E. Fusidium Link). kahe. Gams (sün. Eestis ja naabermaades histoplasmoosi esinemise kohta andmed puuduvad.). 1988). Anamorf-perekonnas Acremonium (sün.) ja kabja-keratiiniseen (O. 1999). Pärisparafüüsid puuduvad. Eestis 3 sugukonda.. samblikel). Eestis 2 haruldast liiki . Parasiidid või saproobid katteseemnetaimedel (Angiospermae). lihakad või vahajad. implicatum (Gilman & Abbot) W.. persicinum (Nicot) W.või mitmerakulised. A. mis valminud sulgeoslates lagunevad. võivad esineda mullas. 1995). Cladobotryum Nees. Kalamees & Kalamees.keratiiniseen. 1973). Gliocladium Corda. sammaltaimedel (Bryophyta). 1958a. roseogriseum (Saksena) W. Sphacelia Lév. mille teleomorf-liigile A. Saproobid loomsel sarvainest substraadil sarved. corvina Alb. (B) Viljakehad (peiteoslad) kabja pinnal.Sugukond keratiiniseenelised. Lasting. Gams (Voronin.6. 1989). ja A. Cephalosporium Corda).mitmel kõrreliseliigil (Soobik. Tähtsamad anamorf-perekonnad on järgmised: Acremonium Link (sün. Onygena Pers.8. Eestis seni leitud 9 sellist teisliiki. Fusidium viride Grove) .) (joon. Paecilomyces Bainier. Kabja. tipmise avaga. Fusarium Link. 1965. Sepedonium Link. ilmselt on neid rohkem. puidul.1996.). Mullaseentena on meil tuntud A. luzulae (Fuckel) W. Gams (sün.). (sün. mõnikord lagunevad osadeks. kabjad. Alexopoulos jt. Mycogone Link. Volutella Fr. 1988). sh. & Schwein. Cephalosporium acremonium Corda). Tavaline poolparasiit kõrrelistel on A. Eoskotid silinderjad või pikliknuijad.. millel pole teada teleomorfe.: Fr. Onygena equina. enamasti väga tuntud ja laialt levinud. Cephalosporium roseogriseum Saksena) . Tubercularia Tode. ämblikulaadsetel (Arachnoidea). Sulgeoslad üksikult või rühmadena substraadi pinnal või sees. Mõlemaid liike on esmakordselt maininud Dietrich (1856). Lewis.). Järvedest on leitud A.. equina Pers. A. 1988. alternatum Link. Gams (sün. ja 3. Gerlachia W. Isaria Fr. A. Sugukond Nectriaceae on siinkohal käsitletud lahus sugukonnast Hypocreaceae (vt.odral. harva tumedad. Cephalosporium asperum Marchal) esineb murunurmikal (Poa annua L. Parmasto. mütseelipõimikul (subiikulumil) või stroomades. mis kahjustab teravilju ja heintaimi (Soobik. seentel (Fungi.

Kaks kogu maailmas kõige ohtlikumat taimehaiguste tekitajat . siia kuuluvad teisliigid on saproobid ja poolparasiidid väga laial peremeestaimede ringil. Joon. nigrescens Pethybr. 1983) ja vaarikal (Pärtel. Taimed nakatuvad juurte kaudu. Meil kõige rohkem levinud ja paiguti suuri saagikadusid põhjustavad haigused on tomati. 3. maasikal. 3. 1988. Acremonium tenuipes Petch) esineb putukatel (Koval. tekitades vertitsilloosset närbumistõbe (hadromükoosi) (rahvusvahelise terminiga . Haiguse tagajärjel tomatitaimed närbuvad tavaliselt viljade moodustumise algul. püsimütseelina mullas ja taimejäänustel (B) Seeneniidistik."vilt") väga paljudel põllu. gerberal jpt. 1990). 1933c. 1988).) ja V. Acremonium sp. 1962. album.Joon.H.7. Jaama jt. kurgil.ja aiakultuuridel ja ilutaimedel: tomatil.9. 1979.ja maasika-närbumistõbi. V. Kikas & Pärtel. 3. Maasikapuhmad jäävad kasvus kängu.8. millel ei tunta teleomorfi. Verticillum alboabrum. 1975. 1974a).G. kroonilise haigusvormi korral lehed kolletuvad 1. lisaks neile V. (Soobik. esineb väga ohtlikke haigustekitajaid. lutsernil. [2]. album (Preuss) Pidopl. on leitud järvedest (Voronin. samuti V. mille tekitajad on vastavalt V. lehestik muutub punakaskollaseks. tenuipes (sün. V. sealhulgas nisu ja odra teristel .perekonnaga Cordyceps tungalteraliste (Clavicipitaceae)ja perekonnaga Nectria komuseeneliste (Nectriaceae) sugukonnast. Eestis on anamorf-perekonnast Verticillium seni teada 8 teisliiki. 1995). 1974). (A) Koniidikandjad peajate koniidikogumikega. on ka Eestis laialt levinud. Acremonium (Cephalosporium) sp. Meil on leitud 2 teisliiki. dahliae Kleb. 39 . Seened talvituvad mikrosklerootsiumidena mullas ja võivad niiviisi püsida (A) Koniidikandja. kuni 14 aastat. 1978. dahliae. V. terrestre (Link: Fr. seened ummistavad juurte. poolparasiidina kõrrelistel.G.) Lindau on leitud kõrrelistel. kõrvitsal. (B) Lagunevad koniidikogumikud. effusum G. penicilloides Corda (Alton. (A) Koniidikandjad peajate koniidikogumikega. [18]. eralduvate toksiinidega. glaucum Bonord. mitmeid aastaid (Lõiveke. 1974c.(Lepik. (C) Koniidide teke. 1990). Anamorf-perekond Gliocladium on seotud kahe sugukonna esindajatega . Pärtel. alboatrum ja V. millel teleomorfi ei tunta .5-2 kuu jooksul. Anamorf-perekond Verticillium on seotud teleomorf-perekondadega kahest sugukonnast . ja V. Vaadeldav teisperekond on maailmas hästi tuntud ja küllalt liigirohke (40 teisliiki). Lõiveke.V. mõlemad nimetatud liigid. Alton.. juurekaela ja varte juhtkudesid ja mürgitavad taimi Joon.. näiteks astelpajul (Kask. taimed võivad hävida juba mõne päeva jooksul või jäävad kiduraks ja annavad viletsat saaki. zaleskii Pidopl. 1995) ning isegi puudel ja põõsastel. Pallum. kartulil. 1939c. 3. 1990). juurte kude pruunistub ja mädaneb. alboatrum Reinke & Berthold (joon. [18].teleomorf-perekonnaga Hypocrea helekottseeneliste (Hypocreaceae) ja teleomorf-perekonnaga Nectria komuseeneliste (Nectriaceae) sugukonnast. 1986. ristikutel. 1968. 1995). V. Otth on tuntud mullaseentena (Lasting. sealhulgas teraviljade teristelt ja kõigilt vegetatiivorganitelt (Soobik.9. (B) Lagunevad koniidikogumikud.

Nakatatud õites areneb seeneniidistik.) on mustjaslillade stroomadega.). harva mustjad) nuijad. Seenemügarate talvitumise järel areneb neil mullas 10-30 nööpnõelakujulist stroomat. viimane liik kahjustab partheinu (Glyceria spp. koniidid üherakulised. Sõmermaa.) Tul. Clavicipitaceae Lihakad stroomad eredalt või tumedalt värvunud. Br. Perekond tungaltera. Sphacelia.) (tahvel 1) on sarvjate. Isaria. Harilikku tungaltera on leitud 78 peremeestaimeliigilt kõrreliste sugukonnast. Perekond kedristõlvik. tavaline on haigus rukkil (Lõiveke. seente (Fungi) või ämblikulaadsete (Arachnoidea) parasiidid või saproobid. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Acremonium. tihti suurte seenemügaratega (näiteks rukkil 1-3 cm).gangreenina või krampidena.. 1912. Claviceps Tul. Sulgeoslad pudeljad. Eoskotid silinderjad. milliseid kasutatakse ka ravimite valmistamiseks farmakoloogias. Anamorf-perekond Paecilomyces on peamiselt seotud eurootsialaadsete (Eurotiales) sugukonnaga Trichocomaceae ja leiab seetõttu lähemat käsitlust selle sugukonna juures. punakad. paiknevad eoskotis paralleelse kimbuna.hallutsinogeeni ja ohtlikku narkootikumi. Harilik tungaltera (C. pika silinderja avaosaga. mille pikkus võib olla 0. vabanenult kanduvad tuulega kõrreliste õitsemise ajal õitele.Acremonium. suue esileulatuv. microcephala (Wallr. sealhulgas kõigilt meie teraviljadelt (Soobik. Lubika-tungaltera (C. eoskotid hulkeoselised või 1-2 eosega. Lepik. 40 . Eoskotid silinderjad.2-3.. Sulgeoslate suudmed stroomadest esile ulatuvad. mis eritab orgaaniliste ainete eksosmoosi tagajärjel “mesikastet”. Cordyceps Link Putukate (Insecta). Ajaloost on teada mitmeid suuri ergotismipuhanguid Lääne-Euroopas ja Venemaal.Sugukond tungalteralised. Eosed niitjad. Eestis 3 perekonda 12 liigiga. Tungalterast toodetavaid ravimeid on ligikaudu paarkümmend (vt. Paecilomyces. 1995). kuid on mesilastele mürgine. mida rahvasuus nimetatakse nõiahambaks. 1993). Perekonna Cordyceps taolist teleomorfi on seostatud ka teisperekonnaga Beauveria Vuill.) R. samas areneb ka anamorf Sphacelia segetum Lév. mille pea on heledam. nigricans Tul. Paecilomyces. Eestis 7 liiki.) (Lepik. 1935c.0 cm. mis meelitab ligi putukaid. paljude ristivaheseintega. mükotoksikoosid loomadel). sesleriae Stäger) kahjustab lubikat (Sesleria coerulea (L. Hiljem arenevad mumifitseerunud putukatel.: Fr.. Seenemügarad tekivad nakatunud peremeesorganismis. ravimseened). partheina-tungaltera (C. mistõttu haigust tõrjub sügiskünd. Eestis pole ergotismi täheldatud.) Tul. sün. Treboux. wilsoni Cooke) mustjatel seenemügaratel areneb pärast talvitumist 1-3 kollakaspunast stroomat. 1995). Õites arenevad teriste asemel seenemügarad. Teravilja säilitamisel tungaltera mürgine toime väheneb ja kaob umbes aasta pärast (Sõmermaa & Tammeorg. Eestis 4 liiki. Seenemügarad on mürgised ja seetõttu on ka nendega segatud teradest jahvatatud jahu mürgine (juhul kui viljas sisaldub vähemalt 0. 1935c). millega kaasneb teadvuse ähmastumine. Seenemügarad hävivad 6 cm sügavusel mullas. anamorf Sphacelia nigricans Sacc. tekivad sporodohhidel. Nakatunud õite sigimikes arenevad mustad sarvjad seenemügarad (sklerootsiumid). Peamised anamorfid . soehambaks jne. värvusetud. kotteosed niitjad. eelmine aga sooalssi (Eleocharis palustris (L. (Domsch jt.) (Vestergren. Anamorf-perekonna Sphacelia esindajad arenevad peremeestaime sigimikus. Orgaaniliste ainete väljavoolu tõttu jäävad ka naaberpähikud tühjaks. C. purpurea (Fr. 1965). värvusetud. millel pärast maapinnal talvitumist tekivad steriilse jala ja sulgeoslaid sisaldava peaga stroomad. hiljem rohkete vaheseintega. Ergotism avaldub kahesugusel kujul . mis talitlevad iseseisvate eostena. üksikult või rühmiti paiknevad stroomad. Seeneniidistiku arenemine sigimikus põhjustab “mesikastet”. eosed niitjad.4% sklerootsiume). Tungaltera mürgisus on tingitud alkaloididest. Heintaimedel esinevad seenemügarad põhjustavad kariloomade haigestumist. Tungaltera mürgitust inimesel ja loomadel nimetatakse ergotismiks (vt. oranžid. eosed algul üherakulised. ämblikel või seentel eredalt värvunud (kollakad. mis on purpurpunased ja mille peaosas paiknevad perifeerselt ühes reas laipudeljad sulgeoslad. Parafüüsid sulgeosla külgedel. Must tungaltera (C. koos mesikastega levivad putukate jalgade külge kleepunud koniidid taimelt taimele. Kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) parasiidid. 1903. mõnikord on stroomad harunenud. millest enamik on ära märgitud ka Kovali (1984) poolt.) Ard. mõnel liigil jagunevad osaeosteks. Lüsergiinhappest saadakse lüsergiinhappe dietüülamiidi (LSD) . 1981).

Hawksworth jt. Eestis on tõlvtõvikut leitud teleomorfina viielt. on oranžid või purpursed. 1958b). [11]. 1859. Strooma ümbritseb ülemist kõrresõlme.) (Dietrich. sest nakatatud kõrred ei loo ja haigus on krooniline (Marland.) seemnepõldudel. pikisoonega. 1856. niitjad. Parmasto. liblikate (Lepidoptera) tõukudel ja nukkudel. Anamorf-perekonnast Isaria on Eestis leitud 2 teisliiki. punakas. kitsad. väga pikad.: Fr. Eestis esinevad veel järgmised liigid: verev kedristõlvik (C. Gams (sün. 1984).: Fr.kõrreliste-tõlvtõvik (E. 5 mm läbimõõdus.) (tahvel 1). 1.) Tul. Noorelt parafüüsid olemas. Peajas kedristõlvik (C.) Vuill. Fibrillaria felina (DC. ophioglossoides (Ehrh. paljude ristivaheseintega. eoskotid poolkerajalt laienenud tipuga.5 mm lai.11. 1967) ning Acremonium typhinum Morgan-Jones & W.) ja timuti (Phleum pratense L. mille peaosa on selgelt eristatav.-Amans) Link. anamorf Isaria Joon. Hirvepähkli-kedristõlviku (C. peaosa jalast halvasti eristatav. Vastavalt sellele on kõrreliste-tõlvtõvikul tuntud kaks teisliiki: Sphacelia typhina (Pers.) Link) (tahvel 1) stroomad on nuijad.) Pikamäe ja Porkuni järvest (Dietrich..) ja C.) Tul. mille kaudu eosed väljuvad.) Pers. Anamorf-perekonnast Beauveria on teleomorfita teisliike Eestis teada 2: B. Seen on eriti ohtlik keraheina (Dactylis glomerata L. jalg kuni 6 cm pikk ja 3 mm lai. ümbritsevad muhvina ülemist kõrresõlme ja on kühmulised sulgeoslate näsajatest kaeltest.10. felina (DC. Epichloë (Fr. parasitica Willd. 1859) ja I.ja puidusaproobina (Farr jt. coccinea Penz. jalg 2-3. 1987). Voronin. 1967). Joon. bassiana (Boltsh. millises arengujärgus seen esines. Isaria felina (Pers. 1961a). 3. milleks on seen ka Eestis määratud (Põldmaa. [11].) Sacc. gracilis Durieu & Mont..: Fr. sage liblikate (Lepidoptera) nukkudel ja tõukudel. 1968). asetsevad stroomas ühes reas.) Carmichael (sün. Pea kerajas.10.Acremonium. Sm. mulla. (1995) nimetavad tõlvtõviku anamorfperekonnana Sphacelia. C. Viimane on tuntud mullaseenena (Alton. stroomadega. Cordyceps capitata.Hariliku kedristõlviku (C.. mille teleomorfid on teadmata: I. määrdunudkollakas või rohekas. 41 .) (tahvel 1) stroomad arenevad üksikult. pruun. Farr jt. Eestis 1 liik .) Link) (joon. Endofüütsed seened või parasiidid kõrrelistel. seejärel kollakasoranž kuni kahvatupruun. leitud anamorfina.) on 2-11 cm pikkuste stroomadega. Leivategija suulised andmed). Anamorf areneb valge kirmena noortel stroomadel. mõnikord lapik.: Fr. harvem rühmiti. kerajas või silinderjas. seejärel tumenev.H. (1989) . kotteosed pikad. Cephalosporium militare Kobayasi). dubia Delacr. Sulgeoslad munajad. psilotsübiinimürgitus). substraadi pinnale risomorfide abil kinnitunud. militaris (St. Stroomad oranžikaskollased.) (Parmasto.perekonnal Sphacelia tekivad koniidid sporodohhidel. anamorfina Sphacelia typhina aga seitsmelt peremeestaimelt kõrreliste sugukonnas (Põldmaa. 2-8 cm pikad. paljudeks segmentideks jagunevad. Perekond tõlvtõvik. eosed värvusetud. brachiata Sacc. capitata (Fr. Isaria farinosa Fr. perekonnal Acremonium aga üksikutel koniidikandjatel. seest heledate Peajas kedristõlvik. 1989). & C. Anamorfi nimetuse suhtes lähevad uurijate arvamused lahku. peaosa jalast selgelt eristunud. C. esineb Eestis looduslikult ka õunamähkuri röövikutel (L. Eosed eoskottides paralleelse kimbuna.S. eoslavaseentel (Hymenomycetes) (Dietrich. 3. memorabilis Ces. Sale kedristõlvik (C. tipul paksenenud ja avaga. Tul.) tõrjes (Leivategija. Brown & G. Gams.või oliivpruun. Eoskotid silinderjad. parasiteerib teralisel hirvepähklil (Elaphomyces granulatus ) (Sõmermaa.. (sün. lihtsad või harunenud. on meilt seni leitud ainult anamorfina Paecilomyces farinosus (Holmsk. (Koval. typhina (Pers. mürgine (vt. Sale kedristõlvik. (Dietrich. 3-8 mm laiune. Cordyceps gracilis. mis tekitab kõrrelistel tõlvtõbe. kuni 4 cm pikk. Nimetatud anamorf-perekonnad on erineva morfoloogiaga . mis võib esineda nii putukate parasiidina kui ka vee-. mille kohalt nöördunud. mistõttu kirjanduses pole tihti vahet tehtud. 1965). 1990) ning boveriini sünteesi tõttu kasutatav õunamähkuri (Laspayresia pomonelle L.11. kuni 5 cm pikad.) on üksikult asuvate tumepruunide. jalg 2-8 mm lai.) Fr. 1989).) A. kohati sage hirvepähklitel (Elaphomyces spp. calva Fr. myrmecophila Ces. 1856.5 mm pikk. 3. sün.) (joon. 1856) ja B. on algul valkjas. viimane liik on laia ökoloogilise amplituudiga seen. enne sulgeoslate teket moodustub samadel stroomadel anamorf Acremonium militare (Kobayasi) W. & Sacc. 3.

) stroomad on laiuvad. pachybasioides Doi on meil leitud turbamuldades anamorfina T. Sepedonium. kõdunevatel männitüvedel.) stroomad on punased. munajad. Puna-helekottseene (H. T. 1978. Saproobid puidul. mistõttu teda kasutatakse biotõrjes. Hypocrea rufa. eosed lagunevad kaheks munajaks rakuks. (A) Strooma. sün. Eestis on leitud 2 levinumat teisliiki. Trichoderma viride. sage kasekäsnaku (Piptoporus betulinus) ja kännupessu (Fomitopsis pinicola) viljakehadel (tahvel 2) (Sõmermaa. H. mida keemiliste vahenditega on raske tõrjuda. vahajas-lihakad.ja veeseenena turbas ja järvedes (Lasting.Acremonium. metsakõdus ja mullas ning üleparasiidid seente viljakehadel. hiljem pruunid. [11]. Voronin. lühikese jalaga. sulgeoslad stroomadesse süüvinud. Cladobotryum.Trichoderma. 42 . album Preuss) (Lasting. [2]. 3. (B) Koniidid. 1975.12. järvede vees (Voronin. 3.12. eoskotid silinderjad.) Rifai (sün. anamorf Acremonium sp. 1958a. 8-eoselised. Eestis 6 liiki. 1978) ja kõrrelistel (Soobik. 3. 1926b) jm. ceramica Ellis & Everh. 1989). 1977. Kotteosed kollakad või helepruunid. selgelt nähtavate seinteta.) Sacc.13. lamedad.Peamised anamorfid .) (joon. esineb järvedes (Voronin. 1988). punakad. Nui-helekottseen (H. Trichoderma. Anamorf-perekond Trichoderma on seotud ainult teleomorf-perekonnaga Hypocrea. Valdavalt saproobid puidul ja metsakõdus. Viimase liigi anamorf Trichoderma viride Pers. Preparaat trihhodermiin tõrjub eriti edukalt juuremädanikke. Hypocreaceae Stroomad laiuvad või polsterjad. 1965). kanaliks aheneva tipmise paksendiga. alutacea (Pers. 1990) ja harva kõrreliste mükokompleksides (Soobik. Eoskotid silinderjad või nuijad. Eestis 2 perekonda 26 liigiga. sulgeoslad stroomadesse süvenenud. 1988).) on okasmetsades sage kõdusaproob. Sulgeoslad paiknevad stroomades ühes reas. algul valkjad.. olles hästi äratuntav suhteliselt suurte (2-4 cm kõrguste) kreemikate nuijate stroomade poolest. valkjad või rohekad). T. on Eestis seni leitud vaid anamorfina Trichoderma koningii Oudem. 1989.Sugukond helekottseenelised. aureoviride Rifai. (B) Eoskott eostega. jagunevad eoskottides kaheks osaeoseks. H..: Fr.) on aga tavaline saproob mullas (Lasting. Perekond helekottseen... järvedes (Voronin. karvased või kiulised. Joon. fungicola P. Karst. Joon. (A) Koniidikandja. T. kaherakulised. heledalt värvunud (kollased. 1965). lignorum Tode) (joon. 1988). 1975. polysporum (Link: Fr. keldrihallitusena (Lepik. Parasiit-helekottseene (H.: Fr. 1989). Mycogone. seest jäävad heledaks. 1978) ja kõrreliste jäänustel (Soobik.või 2rakulised. Lasting & Laitamm. harva. 1990. eosed kahe ebavõrdse poolega. H. citrina (Pers. kõdunenud kasepuidul (Parmasto. lihakad.või vahakollased. Solntseva jt. 3. Sõmermaa. harva üleparasiidid mittelehikseente viljakehadel. mille kuuluvust teleomorfide juurde seni ei ole teada: T. anamorfina mullaseened. Kotteosed värvusetud või kollakaspruunid. mulla. 1989).) Fr. kuid tumedad suudmed nähtavad mustade punktidena. hiljem sidrun. (sün. lühikese jalaga. Lasting jt. 1975. eoskotid silinderjad. longibracheatum Rifai. rufa Pers. Sulgeoslad stroomadesse süvenenud.13. pulvinata Fuckel. Anamorf-perekond . Seen on antagonistlike omadustega mitmete teiste seente suhtes.) lihakad määrdunudkollased stroomad on 1-10 cm läbimõõdus. 1. Puna helekottseen. Hypocrea Fr. Lasting jt. Kold-helekottseene (H..

H. Punakas üleniidik (H.) S.: Fr. kasvab ainult kaseriisika (Lactarius torminosus) rühma esindajatel. armeniacus Tul. aga ka teiste riisikate viljakehadel. mõnel üleniidikuliigil aga teisperekondadesse Acremonium.). selle teleomorfi on seni leitud vaid üks kord. tulasneanus Plowr.). sün. põhjustades nende mädanemist (Koval. [2]. Kõdu-üleniidiku (H. Lõhnav üleniidik esineb meil looduses ainult anamorfina. Joon.: Fr. Seene areng algab koniidikandjatega valge seeneniidistiku moodustumisest peremeesseene kübaral ning jalal. Apiocrea tulasneanus (Plowr. Gams & Hooz. viltjat mütseelipõimikut sulgeoslatega on Eestist leitud vaid paaril korral (Dietrich.) Tul. harvem liudikulaadsete (Pezizales) viljakehadel.) Tul. Seen ongi peamiselt levinud anamorfina Sepedonium chrysospermum (Bull. Valkjas üleniidik (H.. 3. Punakat üleniidikut iseloomustavad lillakaspunased sulgeoslad ning hästiarenenud mütseelipõimik. seen võib kasvada ka puukoorel või lehekõdul. Pilvikulaadsetele (Russulales) spetsialiseerunud üleniidikute liike esineb Eestis 3.) Tul. Sepedonium chrysospermum. Mycogone jt. lithuanicus Heinrichson-Normet). mycophilum (Oudem. Gams & Hooz. H.) ja lõhnav üleniidik (H. 3. (A) Strooma.)..) kaks leidu tamme-kivipuravikult (Boletus luridus)(Arnold.14. Samal seeneniidistikul moodustuvad erekollased klamüdospoorid ning peremeesseen kattub lõpuks peaaegu üleni kollase kirmega. lateritius (Fr.) Tul.) H. Syd. Eestis 20 liiki. subiikulumist ulatub välja vaid nende kaelaosa. chrysospermus Tul. vähemal määral saproobidena puukoorel või lehekõdul. teada on vaid paar leidu lehekõdult ning kuusekäbidelt. esineb pilvikutel (Russula spp. mädandades need täielikult. Pisiservikute (Crepidotus spp. ochraceus (Pers.) Rogerson.: Fr.Hughes katab väga tihti valge koheva kirmena mitmesuguste lehikseente viljakehi. mis on eelmisele väga sarnane.Perekond üleniidik. sulgeoslad arenevad metsakõdul täielikult kõdunenud peremeesseene läheduses.14.) viljakehadel on anamorfina sage H. Viimases arenevad tihedalt üksteise kõrval sulgeoslad. Sulgeoslad heledal või eredalt värvunud mütseelipõimikul (subiikulumil). mis paljude liikide puhul on teleomorfist märksa sagedasemad ning laialdasemalt levinud. anamorf Cladobotryum dendroides (Bull. 1983).15.) anamorf Cladobotryum verticillatum (Link: Fr. Puravikulistel parasiteerivatest liikidest on Eestist teada veel väga haruldase seene. & Broome).: Fr. sün.: Fr. mille mütseelipõimik on valkjas või seemisnaha värvi ning sulgeoslad pruunikad. odoratus G. Kasvavad peamiselt parasiitidena eoslavaseente (Hymenomycetes). Hypomyces aurantius. kuid viljakehi on õnnestunud kasvatada kultuuris ka Eestist pärit materjalist (Rogerson & Samuels. 1970). Joon. 1983).) Link (joon. Nende elutegevuse tagajärjel muutub kogu peremeesseene viljakeha kõvaks ning eoslehekesed kattuvad üleni parasiitseene mütseelipõimikuga. (sün. 3.) W. mille mütseelipõimik on roheline. rosellus (Alb.) W. (B) Kotteos. 43 . Hypomyces (Fr..) esinevad meil mitmesuguste eoslavaseente (Hymenomycetes) viljakehadel (Koval. Klamüdospoorid. [11]. tremellicola (Ellis & Everh. 1994).. anamorf Sepedonium tulasneanum Sacc. Väga iseloomulikud on hallitusena esinevad anamorfid. Kaseriisika-üleniidik (H. 1856). anamorf C. mis parasiteerib puravikulaadsete (Boletales) viljakehadel. & Schwein. H. esineb peamiselt porgandriisika (Lactarius deliciosus). Oranž üleniidik. enamik kuulub anamorf-perekondadesse Cladobotryum ja Sepedonium. Arnold. Rohekas üleniidik (Hypomyces luteovirens (Fr. Üks sagedasemaid liike Eestis on kollane üleniidik (H.) Tul.). viridis Berk.

Gams) K. linal. Viimased kaks liiki esinevad Eestis peamiselt anamorfina. Fusarium. albidus Rehm (anamorf C. kartulil. Anamorf-perekonnas Mycogone on Eestis teada 2 teisliiki. H. F. oxysporum (Lasting & Laitamm.Acremonium. fungicola G. orthosporus K. Solntseva jt. vabanenud eosmassil. neist Cylindrocarpon. värvusetud või veidi värvunud. semitectum Berk & Ravenel ja F. F. Eoskotid silinderjad või käävjad. hernel. tekitades paiguti olulist majanduslikku kahju: F. kõrreliste jäänustelt ja teristelt(Soobik. Verticillium. harva sisemuses. semitectum on mullasaproob. sealhulgas kõigi teraviljade mükokompleksides on väga laialt levinud F. Anamorf-perekonnast Cladobotryum on meil leitud 2 teisliiki. 1985. Samal lehvikutaolisel mütseelil võib leida ka sulgeoslaid. 1984. dimorphicum K. Saproobid või parasiidid puude ja põõsaste okstel. (anamorf Gliocladium microspermum (Sacc. 1977). redolens Wollenw. chrysostomus Berk. Seen erineb kõigist eelnimetatutest selle poolest. rosea Link.).17. mille moodustab klamüdospooride mass. millel pole teada teleomorfe: M. 1990). Kõrreliste. 1987.)ja F. culmorum (W. astritel.15. 1988. millele vastavaid teleomorf-liike pole seni teada. 1989. Cylindrocarpon. põhjustab puhanguliselt pulberja punakaste teket kartulil (Sarv. broomeanus Tul. 1988). Torikulaadsete viljakehadel kasvavad veel H. Peamised anamorfid . Tubercularia. sporotrichiella (Voronin. ristikutel. aurantius (Pers. & Broome). 1989.) alustab arengut samuti anamorfina (Cladobotryum varium Nees: Fr. Põldmaa (anamorf C. 1984). 1985). mille sisu on aga tihti valmimata. gladioolidel. sphaerocephalum (Berk.). F. veeseentena äsjanimetatud 2 liigile lisaks veel F.) (joon. Paaril korral on harilikult lehternahkiselt (Thelephora terrestris) leitud liiki C. 8-eoselised. mis koosneb peamiselt pulberjast koniidide massist. Arnold).kurgil. pooleldi stroomadesse süvenenud või pindmised.: Fr. mitmesuguse kujuga. Anamorf-perekond fusaarium (Fusarium) jaotub sugukonna mitme perekonna vahel. Viimastel aastatel on mitmest kohtast leitud jänesvaabikult (Ganoderma applanatum) vaabiku-üleniidikut (H. punakaste. semitranslucens G. Tubercularia ja lisaks Volutella on seotud ainult teleomorf-perekonnaga Nectria. tõusmepõletiku tekitaja kompleksis okaspuudelt (Karoles.) ning teine mitmesugustel lehikseentel. Gams). mõlemaid tunneb ära roosakast kirmest. eosed üherakulised või vaheseintega.. F. culmorum kurgil. mõnikord puuduvad. punahallituse ja varremädanikuna).).) Tul. Sm. 3. 1990). Teisperekonna Fusarium ülalnimetatud teisliikidest on mullaseentena laialt tuntud F.. merismoides Corda esineb saproobina vees (Alton. H. Arnold (anamorf C. (joon. sporotrichiella Bilai (sün. trichothecioides Wollenw. Arnold) Rogerson & Samuels on sage lilla ebanahkise (Chondrostereum purpureum) kõdunevatel viljakehadel. kust lähtub valgeid mütseelivääte.Oranž üleniidik (H. Nectriaceae Stroomad polsterjad või vähe arenenud. cervina Link ja M. oxysporum Schltdl. 44 . Põldmaa.) Rogerson & Samuels). Esimene liik on meil kaunis sage helvellidel (Helvella spp. Sulgeoslad kerajad või munajad. orthosporum (W.16. stereicola (G. Kohati esineb meil juurepessule (Heterobasidion annosum) spetsialiseerunud liiki H. paiknevad substraadi pinnal. Lõiveke. nelkidel. Eestis on seni registreeritud 28 teisliiki. Eestis 4 perekonda 30 liigiga. C. Koniidide moodustumise lõppedes areneb taelikulaadsete (Hymenochaetales) või puitulagundavate lehikseente vanadel viljakehadel oranžikaskollane mütseelipõimik oranžide sulgeoslatega.: Fr. Seeneniidistik on kinnitunud eoslavakandjale vaid ühes punktis. F.(joon. 3. rohttaimedel. 1988). polyporinus Peck (anamorf C. F. 1980. seentel (harvem samblikel) või putukatel. Liiki H. millel teleomorf teadmata. Sugukond komuseenelised. 1989. clavisporum (Gray & Morgan-Jones) Rogerson & Samuels) on leitud vaid ühel korral. kuulub risosfääri kompleksi. kattes substraadi valge kirmega.) Sacc. sporotrichoides Schreb. Mitmed liigid põhjustavad real põllukultuuridel ja ilutaimedel fusarioosi (tuntud ka närbumistõve. tulpidel. kuid on leitud ka juurtelt ja teistelt vegetatiivorganeilt (Karoles. oxysporum väga laial peremeestaimede ringil . F.G.) (Soobik. 3. Põldmaa) ja H. et parasiteerib peremeesseene pruunil. 1975a).) W. albidus aga on seni leitud ainult anamorfina. millel arenevad koniidikandjad koniididega (anamorf Acremonium sp. 1990) ja kõrreliste jäänustel (Soobik. veest (Voronin. 1995). culmorum ja F.

samuti esineb teristel ja saproobina mullas. puude ja põõsaste okstel. samuti mitmel kõrrelisel (Soobik. tema anamorfi Fusarium moniliforme J. leitud 7 kõrreliseliigil. on leitud teraviljade juurtelt ja teristelt. 1988). [25]. Fusarium oxysporum. Stroomad ebamääraselt tumesinised või kollakaspruunid. 3. 45 . 1980). Eestis 8 liiki.] esineb kurgi-juuremädaniku kompleksis ning kõrsteraviljadel ja kõrsheintel.) Sacc. equiseti (Corda) Sacc. on harva leitud kõrrelistelt. Pärtel (1974a) ja Kivilaan (1936b) on seda liiki leidnud ka õuntel hoidlates. avenacea R.J. paljudel metsataimedel. kolme.või 8-eoselised. kurgil.. 3. Perekond giberell. 1985.Joon. 1995).) tumesinised stroomad on vähemärgatavad ja esinevad puukoorelõhedes.) Sacc. Anamorf-perekond Fusarium.) Petch. fujikuroi (Sawada) Wollenw. sinakasmustad. eriti katmikaladel. G. (B) Mikrokoniidid. Liiki G. Karoles. ühe või mitme ristivaheseinaga. parafüüsid tavaliselt puuduvad. Kirp-giberelli (G.) on teleomorfina arvukalt leitud 14 kõrsteraviljalt ja kõrsheinalt. Gibberella Sacc. Punakastest nakatunud teravili muutub sõltuvalt kahjustavast liigist mürgiseks . zeae (Schwein. (A) Klamüdospoorid. peaaegu jalata.17. vahel enama vaheseinaga. sulgeoslad lihakad. Fr. var. ühel korral leitud männil (Karoles.ja heintaimedelt ning kurgi juurtelt. 1985). heintaimedel ja metsataimedel. acuminata Wollenw. eosed ellipsoidsed. esineb harva. Soobik. 1988. baccata (Wallr.) (joon. paiknevad eoskottides kahes reas.) põhjustab juurekaelamädanikku ja punakastet harilikul kaeral ja teistel teraviljadel (Soobik. [6]. Kaera-giberelli (G.16. Fusarium culmorum. cyanogena (Desm. (sün.) Bilai [sün. Liiki G. Liiki G. anamorf Fusarium gibbosum Appel & Wollenw. 1984). eriti juurtel (Lõiveke. kuid esineb ka saproobina mullas. piklik-munajad. anamorf Fusarium lateritium Nees esineb kurgi ning metsataimede mädanevatel juurtel. [sün. bullatum (Sherb. (C) Makrokoniidid. anamorf .) Sacc. samuti juurviljadel. Saproobid ja poolparasiidid kõrrelistel. pulberjat punakastet kartulil (Sarv. (joon. sulgeoslad kobaratena. kõrsheintel ja metsataimedel. gordonia Booth teleomorfi pole Eestis leitud. Anamorf Fusarium sambucinum Fuckel põhjustab närbumistõbe kurgil.19. metsa.) Sacc. kollakad või punakad. G. 1972. Sheld. nahkjad. Makrokoniidid. parafüüsid harunevad. G. 3. sirged või kõverdunud. mida Eestis leidub harva (Lõiveke. Eestis leitud väga arvukalt 42 kõrreliseliigil. anamorf Fusarium graminearum Schwabe). saubinetii (Mont. Cooke) sulgeoslad on valdavalt sinised.18. samuti esineb arvukalt paljudel kõrsteraviljadel. pulicaris (Fr. Liigi G. intricans Wollenw. harilikul männil põhjustab ta infektsioonilist tõusmepõletikku taimlates (Hanso & Karoles. värvusetud või heledalt värvunud. 4. mõnikord ebasümmeetrilised. 1995).uimastava punakaste tekitaja Fusarium avenaceum (Fr. eosed käävjad. F. 1984). 3. kuid anamorf Fusarium heterosporum Nees tekitab kõrsteraviljadel ja kõrsheintel (leitud 8 kõrreliseliigilt) ning metsataimedel juuremädanikku. Joon.] põhjustab anamorfina Fusarium sulphureum Schltdl. eoskotid nuijad. eoskotid ellipsoidsed.sellise toimega on ka maisigiberell (G.) Sacc.

pikk ja jahe kevad (Lõiveke. esmalt areneb stroomadel anamorf. nöördunud. liigniiskus. kõige sagedamini harilikul rukkil. harvem sammaldel. Eestis 20 liiki. Joon.) areneb tüvedel või okstel koorepragudes. C. Gerlachia nivalis (Ces. mida võib metsas mahalangenud oksakestel eredavärvuseliste.) Fr. Stroomad hästi arenenud. Hariliku komuseene teleomorfi on Eestis saproobselt leitud 71 taimeliigilt (Sõmermaa. sün. Monographella Petr. Verticillium. 1973). Anamorf Microdochium nivale (Fr. (A) Strooma. värvusetud või nõrgalt värvunud. (C) Sulgeoslad. puude ja põõsaste koorel. erevõi pruunikaspunased. Volutella.19.) Fr. Kahjustus avaldub varakevadel lume sulamise järel – orasele tekib valge. mali (Allesch. Calonectria nivalis Schaffnit) pole meil teleomorfi seni leitud. Müll. lumiseen on suurimat kahju tekitav talvitumishaigus Eestis. samadel stroomadel areneb esmalt anamorf Cylindrocarpon candidum (Link: Fr. Hallett [sün. & Broome) Wollenw. Fusarium nivale (Fr. Üks tavalisemaid liike on harilik komuseen (N.) Samuels & I.) punased sulgeoslad paiknevadé stroomades kogumikena. sulgeoslad võivad areneda igal aastaajal. [6]. Anamorfid põhjustavad tihti puude ja põõsaste haigusi. Saproobid rohttaimede vartel. Sõstra-komuseen (N. eoskotid silinderjad kuni nuijad. Anamorfid – Acremonium. Viljapuu-komuseene (N. näsalised või soomuselised. galligena Bres. mittelehikseente viljakehadel. eosed käävjad. Tubercularia.) kahjustab lisaks harilikule pärnale ka hariliku saare oksi.18. Kirpgiberell.21. Müll. Cylindrocarpon. ribis (Tode) Oudem. enamasti parafüüsideta. & Arx. Pärna-komuseen (N. 3. 3. Gibberella pulicaris. Gams & E. Kollakad või punakad sulgeoslad paiknevad stroomadel üksikult või mitmekaupa. 1–2 mm suuruste lihakate stroomadena kohata peaaegu igal sammul. 1995). Fusarium. anamorf Cylindrocarpon heteronemum (Berk. parafüüsid harunevad. munajad või käävjad. Eestis on teda harva leitud ka parasiidina (peamiselt anamorfina Tubercularia vulgaris Tode) külmakahjustatud aed-karusmarjal ja sõstardel (Ribes spp.Tubercularia confluens Corda] ja seejärel teleomorf Nectria coccinea.) Wollenw. 1988). siledad. polsterjad. nivalis (Schaffnit) E. kaherakulised. eosed ellipsoidsed. Seen ei põhjusta igakord võrsumissõlme hävimist.) Fr.] põhjustab kõrsteraviljadel ja kõrsheintel. [10]. 3.. Nectria (Fr. seejärel teleomorf. kaherakulised. kerajad. põhjustades viljapuu-seenvähki. mistõttu õige agrotehnika korral taimed võivad paraneda.) W.) (joon. mille kohalt mõnikord nöördunud.Joon. samuti murutaimedel suuri talvekahjustusi ning on leitud 22 kõrreliseliigil. haiguse arengut soodustavad sulailmad talvel. hall või roosakas seeneniidistikukirme. Parasiidid ja saproobid puude ja põõsaste okstel. Madalmaades tekitab seen parasiidina märkimisväärset kahju (Smith jt. sulgeoslad stroomades rühmiti. kottseente stroomadel. punased). (B) Kotteosed. tipus ümardunud.) (joon. ühe ristivaheseinaga. kus hiljem tekivad ka koniidid. eoskotid silinderjad. Perekond komuseen. Makrokoniidid. 3. 46 . eredalt värvunud (oranžid.C. Seen on haavandiparasiit aed-õunapuul.) Wollenw. Sulgeoslad stroomade ülaosas. Eesti ainsal liigil lumiseenel (M. nende arenemises puudub sesoonsus. coccinea (Pers.). tihti rebestavad substraadi ja tungivad lõhedest esile.20. värvusetud.) esineb sõstardel ja aed-karusmarja okstel.) Ces.). cinnabarina (Tode: Fr. [sün. [sün. kerajad või munajad. Perekond lumiseen. Eosed ellipsoidsed.. Fusarium avenaceum. seentel või samblikel.

esineb saproobselt järvedes (Voronin. 3.) esineb mitmesugustel kõrrelistel (Soobik.) Sacc. 1980. radicicola Gerlach & Nilsson) anamorf Cylindrocarpon destructans (Zinssm. (Farr jt.) Subram. punicea Kunze & Schmidt. inventa Pethybr. (A) Strooma sulgeoslatega. & C.. [11]..23. Joon. coryli Fuckel) (joon. eriti harilikul pihlakal. Nectria coryli. medium Wollenw. esimene anamorf põhjustab kurgi-närbumistõbe (Lõiveke.20. [11]. tenue Wollenw. fuckeliana C. esineb anamorfina Verticillium tenerum (Nees: Fr. Nectria coccinea. Juure-komuseene (N.. (A) Strooma sulgeoslatega. esineb hariliku sarapuu okstel. teraviljade juuremädanikku (Talvoja. & Broome esineb kahe sünanamorfina – Fusarium solani (Mart. Farr jt.) Wollenw. 1990). Sarapuu-komuseen. kuid esineb parasiidina ka heintaimedel ja saproobina mullas. 1989). N. peziza (Tode) Fr. 1984). tawa Dingley) esineb kõrsheintel.) (joon. teine anamorf esineb okaspuutõusmetel (Karoles. var.) Wr. V.) juuremädaniku tekitaja.) Fr. luteoalbum (Link. N. 1988).23. sün. N.) Link [sün. C. 1980.) ja harilikku kuuske.) Fr. Kõrsheinte-komuseen (N. (B) Eoskott eostega.) on leitud paakspuu okstel (Sõmermaa. 1984. (B) Eoskott eostega.. 3. Nectria galligena. Kausjas komuseen (N. 1977). Booth) kahjustab Eestis siberi lehist (Larix sibirica Led. 1985) ja kurgi-juuremädaniku kompleksis (Lõiveke. 1965) ja hariliku timuti (Phleum pratense L. Verev komuseen (N.) tumepunased sulgeoslad muutuvad vananedes mustaks. Viljapuu.) Cooke) esineb Lääne-Eestis ja läänesaartel lehtpuudel. lateritium Berk.22. anamorf on Cylindrocarpon willkommii (Lindau) Wollenw. 3.)kahjustab lisaks aed-õunapuule ka harilikku tamme ja harilikku pärna. Alton. 1988).21.. Dialonectria peziza (Fr. 1978.) on alpikannide (Cyclamen spp.) stroomadel. mitmetel kõrreliseliikidel (Soobik. & Schw. Nectria ditissima. heintaimede seemnetel (Soobik. Joon. 3. javanicum Koord. 1977).22. consors Samuel esineb meil ainult anamorfina Volutella ciliata (Alb. 1975a. anamorf Cylindrocarpon album (Sacc. Sarapuu-komuseene (N. tema anamorf Cylindrocarpon obtusisporum (Cooke & Harkn. Paakspuu-komuseent (N. Kerajas komuseen (N. [11]. tekitades vähihaavandeid. 1962. chaematococca Berk. ditissima Tul. (B) Eoskott eostega. (A) Stroomad sulgeoslatega. Joon. 3.Joon. var. tema anamorf on Fusarium aquaeductum Lagerh.) esineb teleomorfina mitmete kottseente. radicicola Wollenw. tema anamorf on Cylindrocarpon cylindroides Wollenw. Lehtpuu-komuseen (N. kartuli-kuivmädanikku. kahjustab 47 . (A) Strooma sulgeoslatega. turbas (Lasting & Laitamm. 1985).komuseen.: Fr. 1986). Okaspuu-komuseen (N. sanguinea Bolton: Fr. ja F. episphaeria (Tode) Fr. okaspuude kahjustusi (Karoles. Lehtpuu-komuseen. anamorf Acremonium sp. 1989). V. tekitades hoidlates suuri kadusid (Sarv.) kõrtel (Soobik. olles haavandiparasiit. [11]. 1975a). 1988). 3. eriti süsikulaadsete (Xylariales) hulka kuuluva liigi Diatrype stigma (Hoffm.] mitmesugustes muldades (Lasting. Tul. Pärna. 1976.) Scholten [sün. (vt. (B) Eoskott eostega. 1989). harva.komuseen.

(C) viride Grove] osaleb mullatekkeprotsessides ja taimse orgaanilise materjali lagunemise lõppjärgus Klamüdospoorid.V. N. 48 . & Desm. Hypomyces solani Reinke & Berthold] esineb mitmesugustel kõrrelistel (Soobik.) Sacc. millel puudub teleomorf – T. volutella Corda. millel seni ei tunta teleomorfi.) (Dietrich. Eosed üherakulised.. N. 1988). Anamorf-perekonnas Tubercularia on Eestis teada ainult 1 teisliik. Gilman & E. Anamorf-perekonnas Volutella on Eestis 3 kõrrelistelt leitud teisliiki. 1990).) paljudel kõrrelistel (Soobik. magnusiana Rehm ex Sacc. 1980) ja turbas (Lasting jt. Lepik. Karoles. mis on leitud pajuliigilt (Salix sp. Eoskotid kerajad või munajad. stroomadel (Koval. V.C. enamasti on ta saproob mitmesugustel taimsetel substraatidel. ramulariae (Wollenw. 1938c). 3. Nimetatud teisliik on meil kõrreliste saproob või poolparasiit. Gilman & E.heintaimi ja teravilju. Siia kuuluv avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekond Scrophulariopsis Bainier on seotud teleomorf-perekonnaga Microascus Zukal sugukonnas Microascaceae. Abbott ja V.24. 1966. N. 3. Müller esineb anamorfina Cylindrocarpon magnusianum (Sacc. kuid võib esineda ka putukate jäänustel ja kübarseenetel (Soobik. Cylindrocarpon magnusianum. Booth [sün. (B) Koniidid. Eestis on leitud ainult teisliik S.) E.24.. 1988).) Bainier. Selts Microascales Stroomad puuduvad.) Berk.) ja enelalt (Spiraea sp. C. Anamorf-perekonnas Cylindrocarpon on Eestis tuntud 2 teisliiki. Alton. millel puudub teleomorf – V.C. Esinevad sulg. roseola Cooke (Soobik. on leitud Diatrypella sp. (Soobik. 1988). ventricosa C. Abbott] okaspuude tõusmepõletiku tekitaja kompleksis (Hanso & Karoles. kuid üle minnes nekrotroofsele toitumisele võib põhjustada kõrreliste sugukonna taimedel juuremädanikku. [25].) Weese. ochroleuca (Schwein. N.või peiteoslad. Fusidium (A) Koniidikandjad. didymum (Hartig) Wollenw. (joon. esineb anamorfina Gliocladium roseum (Link) Bainier [sün. millel ei teata teleomorfi. robergi (Mont. 1856. 1977. 1988). viride (Grove) [sün. G. Perekond Nectriella Nitschke ex Fuckel Eestis 1 liik – N.V. pyriformis J. 1988). 1985). C. kuulub okaspuude tõusmepõletiku tekitajate kompleksi (Hanso & Joon. säilib saproobina mullas (Soobik. gilva (Pers. brevicaulis (Sacc.) Wollenw. 1980). Lasting & Laitamm. 1983). Loomade ja taimede parasiidid ja saproobid. catenulatum J. mis on seni leitud Dietrichi (1856) poolt ainult anamorfina Illosporium carneum Fr.

(C) Koniidikandjad harjastega.ja õunapuudel (Lõiveke. Colletotrichum sp. (tahvel 2) .) esineb ploomi-. tipmise avaga. tihti arenevad vaid teatud tingimustes..25. C. 1979).) põhjustab lehekõrbust paljude taimeperekondade esindajail . Kikas. Phyllachoraceae Stroomad rudimentaarsed. Perekond glomerell. mustad. vartel. Eosed värvusetud või tumedad. (A) Eoslaagri läbilõige. C. Lõiveke.) Tochinai. C.) Ellis & Halst. 1980. cingulata (Stoneman) Spauld. anamorf – mõrumädaniku (süvamädaniku) tekitaja Colletotrichum gloeosporioides Penz. majanduslikult vähetähtis (Soobik. Wilson. jaquense Petr. laia tipmise avaga. millel pole seni teada teleomorfi: C. Eestis 1 sugukond. anamorf Colletotrichum graminicola (Ces.). pisi Pat. kerajad. Villemsoo & Kikas. rabarberitel (Rheum spp. palderjanil (Valeriana officinalis L.) G. Sulgeoslad näsajate või lamedate suudmetega. & Halst. põhjustab kartuli-antraknoosi ja tomati-juuremädanikku (Jaama jt. Amerosporium graminum Died. 1986. Schrenk Parasiidid mitmesuguste taimede lehtedel. munajad. ristikutel (Trifolium spp.J.) Arx [sün. C.. okstel ja viljadel.) Kuhn) (Kukk.Selts Musttäpptõvikulaadsed. lagenaria F. lindemuthiana Schear) esineb Eestis ainult anamorfina Colletotrichum lindemuthianum (Sacc.). coccodes (Wallr. 1995) ning tomatil (Marland. 1968). aedspinatil (Spinacia oleracea L. Eoskottide seinad ühtlaselt paksenenud. pirni.). spinaciae Ell. esineb kilpjalal (Pteridium aquilinum (L. Kõrbglomerell. C.26.-Serib. esinemine Tallinna Botaanikaaias introdutseeritud liikidel võimaldab hinnata keskkonna seisundit (Karis & Normet. Enamik liike õistaimede parasiidid. Glomerella Spauld. & Schrenk) (joon. Glomerella cingulata. põhjustades aedoa-antraknoosi ehk -kaunakõrbust. sün. 1988).) S. 49 .). kuid kahjustus ei ole eriti oluline.) on meil leitud järgmisi teisliike. lini (Westerd. Eoskotid silinderjad. dematium (Pers. põhjustab linakõrbust (antraknoosi) (Jaama jt.) Voglino harilikul sibulal (Järva. C. kirsi-. kahjustab nimetatud taimeliikide vilju. Lõiveke. Peamised anamorfid: Colletotrichum Corda ja Polystigmina Sacc. Eestis 4 liiki. Eestis 3 perekonda 12 liigiga. kujult varieeruvad – ellipsoidsed. [11].W. Eestis laialt levinud. 1975b. 1987).]. tekitades suurt kahju kurgikasvatusele (Järva. C. Stevens) põhjustab anamorfina Colletotrichum orbiculare (Berk.26. niitjad. 1988). on massiliselt levinud ja põhjustab linakasvatuspiirkondades olulist majanduslikku kahju. (B) Koniidid. 3. atramentarium (Berk. 1971). arenevad peremeestaimede kudedes. circinans (Berk. 1971. C. & Mont. hernekõrbuse ehk -antraknoosi tekitaja. Sugukond musttäpptõvikulised.karuputkedel (Heracleum spp. paiknevad viljakehade põhjas või külgedel. lagenarium (Pass. & Broome) Taubenh. Õistaimede parasiidid. Anamorf-perekonnast Colletotrichum (joon.) Grove (sün. Sulgeoslad substraadi sisemuses. Aedoa-glomerell (G.] kurgi-lehekõrbust (antraknoosi). esineb saproobina või poolparasiidina paljude kõrreliste mükokompleksides. 3. 1985. C. Phyllachorales Stroomad tumedad või eredalt värvunud. 1986). 1968). & Cif. 1972). [4]. Hughes [sün.). tihti jätketega. haigus võib olla massiline ja tuua suurt kahju (Marland. pteridis (Kalchbr. Kurgiglomerell (G.25. Kõrreliste-glomerell (G. 3.). Joon.) Höhn. 3. Joon.. graminicola Politis. põhjustades koldelist kahju. (A) Sulgeosla. (B) Eoskott eostega. Kõrbglomerell (G. & H. Anamorf-perekond – Colletotrichum. & Magnus) Lams.

) (tahvel 3) moodustab kuni 1. Loa-musttäpptõvik (Ph. kasteheintel (Agrostis spp. esineb ploomipuu-punapõletiku tekitajana samadel stroomadel. (A) Stroomad 1988). karuputke-musttäpptõvik (Ph. P. Phyllachora Nitschke Stroomad mustad. ex Nevski).).G.27. sagedamini harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L.) moodustab ploomi. trifolii Fuckel. anamorf Phleospora heraclei (Lib. 50 . ochraceum (Wollenw.) Fuckel. Cylindrosporium heraclei (Lib.. Perekond hulksuu. Polystigma DC. näsajad. Kõrreliste. anamorf Polythrincium trifolii Kunze) moodustab mitmete ristikuliikide.) Desv. 1988). Heinputke-musttäpptõvik (Ph. (B) Sulgeoslad. 1856.) Fuckel) esineb lugade (Juncus spp. Kõrreliste-musttäpptõvik (Ph. Parbery (sün.harva päideroo (Typhoides arundinacea (L. sün. Eestis 2 liiki.) Sacc. anamorfist põhjustatud haigusest tabatud taimed muutuvad loomadele mürgiseks (Pidoplitško. nuijad.). päideroo-musttäpptõvik (Ph. 3. Cymadothea trifolii (Kill.) Moench) lehtedel (Dietrich. (C) Eoskott sün.) Sacc. (D) Kotteosed. heraclei (Fr..) Pers.musttäpptõvik. mis arenevad teleomorfidena rohttaimede lehtedel ja vartel. graminis (Pers. mis algul on epidermiga kaetud. eoste ja parafüüsidega.) lehtedel musti stroomasid. & Broome) Sacc.A.) ja rootsi ristiku (T. Anamorfina (Polystigmina) parasiidid hariliku ploomipuu. hiljem lõhestavad selle. [11]. Anamorfid väga erinevad.) kuivanud vartel. samadel stroomadel areneb eelnevalt anamorf Polystigmina ochracea Sacc. phalaridis Orton) . tekitades toomingapunapõletikku. 3. Phyllosticta angelicae Sacc. Leptostromella septorioides Sacc. leitud 20 kõrreliseliigil.. Puna-hulksuu (Polystigma rubrum (Pers.) moodustab lehekudedes tõrvmusti piklikovaalseid läikivaid stroomasid. Phyllachora graminis. 1965. substraadil.) DC. anamorf Linochora graminis (Grove) D. hariliku toominga jt. ellipsoidsed. Wolf. Eoskotid 8 eosega. eriti massiliselt aasristiku (Trifolium pratense L. Sõmermaa. Stroomad lehekudedes. anamorf Polystigmina rubra (Desm. & Roum. Eosed värvusetud. 1859.siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L. Ristiku-musttäpptõvik (Ph. peitteisseente (Coelomycetes)tunnustega.) . vananedes tumenevad.ja laukapuu lehtedel kollakaspunaseid stroomasid. anamorf Passalora depressa (Berk. Toominga-hulksuu (Polystigma fulvum DC.) esineb paljudel Joon. roosõieliste (Rosaceae) taimede lehtedel. 1953).: Fr. üherakulised. sün. angelicae Fuckel.) Höhn..) ja nurmikatel (Poa spp. vahajad-lihakad. peremeesliikidel kõrreliste sugukonnast (Soobik. Soobik. junci (Fr. suudmed ulatuvad stroomade pinnale.) Fuckel) (joon. laukapuu (Prunus spinosa L. tekitavad musttäpptõbe.. Teleomorfid arenevad saproobselt varisenud lehtedel pärast talvitumist. mis pärast talvitumist muutuvad pruunikaspunaseks.) F. harvem puulehtedel. sün. kus teleomorf. hybridum L.).).5 cm laiuseid ookerkollaseid stroomasid toominga lehtedel. Eestis 6 liiki. Sulgeoslad kerajad. algul kollakaspunased. Mycosphaerella killiani Petr.Perekond musttäpptõvik.) esineb harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L.27.

Sini-siugsuu (C. Eestis 1 perekond 4 liigiga. & P. kolbjad. & P. Graphium sp. viimase teisliik S.G. Tuntuim liik on jalaka-siugsuu (C. sün. Bakshi.) esineb harilikul kuusel ja on äratuntav sulgeoslate kõverdunud suudmete poolest (Lepik. arenevad talvel. Pesotum ulmi (Schwartz) Craine & Schokn. & P.) on Eestis 1 väga laialt levinud teisliik. ulmi (Buisman) C. Kaasajal on haigus meil tähtsusetu. 1939d).28. mõned liigid muudavad puidu siniseks.. mitmed liigid põhjustavad trahheomükoose (hadromükoose)taimedel. 1967). 1988). 1931c.1-0. 1970-1978 a. Ophiostoma minus (Hedgc. sün.). pika siugja suudmega. Ceratocystis Ellis & Halst. 0.ja okaspuupuidul.: Fr. ja Graphium Corda.avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad Chalara (Corda) Rabenh. Seen levib läikiva maltsaüraskiga (Scolytus laevis Chap. Maavara jt. Eosed värvusetud. Perkins on sporotrihhoosi tekitaja inimesel ja loomadel.4 mm laiad. pikkade peente siugjate suudmetega.) Joon. Ophiostoma ulmi (Buisman) Nannf. Syd. 1988). ka Eestis 1920-ndatel aastatel (Lepik. Syd. 1995).F.). Moreau. 3.) hukkumise põhjuseks suurtel aladel. schenkii Hektoen & C. mille sulgeoslate suudmed on 2-3 korda nende pirnjast alaosast pikemad. nimetatud teisliik on sarnane teleomorf-liigiga Ophiostoma stenoceras (Robak) Melin & Nannfelt (de Hoog & Guarro. Syd. Anamorf-perekonnas Graphium (joon. Syd. Ophiostoma piceae (Münch) Syd. Anamorfid . Ophiostomataceae Kirjeldus vastab seltsi omale. muutes puidu siniseks. 3. anamorf Graphium ulmi Schwartz (sün. [4] B.Selts Siugsuudmelaadsed. Magn. Sulgeoslad mustad. & P. Ophiostoma filiferum (Fr. coerulea Münch. Perkins. 51 . piceae (Münch) Koniidikandja koniididega. Ophiostomatales Sulgeoslad kerajad või munajad.) tekitab jalakasurma ja on olnud jalakate (Ulmus spp. Aastail 1920-1930 hävis Hollandis 70% jalakatest. Eesti kohta seni andmed puuduvad. Valdavalt saproobid leht. Männi-siugsuu (C. mille pikkus ületab mitmeid kordi sulgeosla laiuse. 1961). kuid avastatud on ta ka Soomes (Repo. millele järgneb taimede närbumine ja surm. Parafüüsid puuduvad.F. kahjustab harilikku mändi. kuuse-siugsuu (C. Eoskotid sulgeosla põhjale kinnitunud.) Syd. Siugsuudmeliste sugukonda kuuluva perekonnaga Ophiostoma Syd. Sugukond siugsuudmelised. kuid nende kestad limastuvad varakult ja eosed pääsevad välja koos limamassiga. Sporotrihhoos on väga ohtlik süvamükooside hulka kuuluv troopilistel ja subtroopilistel aladel levinud seenhaigus. millel seni puudub teleomorf . Perekond siugsuu. pallescens (Fuckel) P. sün.28. pini Münch. tihti jätketega. Eestis 1 sugukond.. mitmel erineval taimeliigil (Põldmaa.) esineb okaspuupuidul.K. Lõuna-Inglismaal 75% (Smith jt.) Syd. on samastatud anamorfperekond Sporothrix Hektoen & C. sün.

hiljem lõhestavad selle ning paljastub strooma ketasjas ülaosa. eoskotid (4)8-eoselised.30. (1996) järgi seltsis Diaporthales. Sugukond Magnaporthaceae Sugukonna süstemaatiline staatus on Hawksworthi jt. 52 . tuntud ka mullaseenena (Farr jt. Seene arenemist soodustab külm niiske kevad. Olivier Eestis 1 liik . parafüüsid kiiresti kaduvad. Ophiobolus graminis Sacc.) Fr. eosed üherakulised või ebaselge vaheseinaga.) Arx & D.Selts Musttõvikulaadsed. Eestis 3 sugukonda.läätskilbik (D.) J. mille sulgeoslad on hajusalt või rühmiti paigutunud läätsjas stroomas ning avanevad laia lühikese kanalina.). eriti teraviljadel parasiidina või poolparasiidina juuremädanikku (kõrsteravilja-juurekaelapõletikku. Perekond kilbik. mis hiljem laguneb ja siis täidavad vabanenud eoskotid ja kotteosed valminud sulgeosla limaja massina. verrucosa Medlar) esineb saproobina mullas. Stroomad haaravad kasvades endasse ka peremeestaimede kudesid. pikkade suudmetega. harva kaer. sanglepa surnud okstel (Sõmermaa. värvusetud või nõrgalt värvunud. Hilisemal nakatumisel tekivad põllul mitmes suunas lamandunud taimede kolded. 1988. Schröt. 1965).) (tahvel 3). oder ja kõrsheinad. teraviljadest küllastatud külvikord. Kerajad sulgeoslad rühmiti stroomas.L. tiliae (Pers. Kuulub valgepähiksuse tekitajate kompleksi.) (joon. mis põhjustab paljudel kõrreliseliikidel. Eestis 1 liik . (joon. Haigus levib eriti sademeterikkal suvel ja on Eestis kohati laialt levinud (Sõmermaa.. Parafüüsid puuduvad või esinevad ainult sulgeoslate varases arengujärgus. Eoskoti tipus olev paksend jääb pärast eoskoti kesta limastumist püsima. Saproobid ja parasiidid puudel. Saproobid puulehtedel ja peentel okstel. 1989. Ditopella De Not..L. Sulgeoslad kilpjate lamedate suudmetega. Eestis 1 perekond 1 liigiga. 1856). Eosed üherakulised või vaheseintega. 3.) on nürikoonusjate stroomadega. Siinkohal käsitletakse teda Alexopoulose jt. on Eestis saproobidena hüdrofiilsetelt taimedelt järvedes leitud järgmisi: Ph. eosed värvusetud. kaherakulised. 1990). süvamükooside hulka kuuluva kromomükoosi tekitajana inimesel (Hawksworth jt. Olivier (sün. Haigusest tabatuna võivad hukkuda taimede tõusmed. toitainete vaegus. 3. (1995) järgi ebaselge. Perekond Gaeumannomyces Arx & D. 1995) (vt. ja Ph. mükoosid inimesel). substraadist tumeda joonega eraldatud. Ph.G. 1995).) Goid. Eesti ja naabermaade kohta seni andmed puuduvad. Sugukond Melanconidaceae Eestis 3 perekonda 3 liigiga. ditopa (Fr. stroomadesse või peremeestaimede kudedesse süüvinud. Anamorf-perekonna Phialophora Medlar nendest teisliikidest. millel pole seni teada teleomorfi.29. tumepruunid või mustad. Eoskotid jalaga. viimane teisliik on maailmas laialt levinud ja isoleeritud väga paljudelt orgaanilistelt substraatidelt. põõsastel ja rohttaimedel. milles asub 2-15 sulgeoslat. mais. graminis (Sacc. malorum (Kidd & Beaumont) McColloch (Voronin. Perekond Hercospora Fr. Stroomad algul peridermi süvenenud. Leitud hariliku pärna okstelt (Dietrich. Anamorf Phialophora radicicola Cain (sün.H. must-kõrremurdetõbe) (Soobik. leitud samas. Saproobid puuokstel.. lignicola (Nannf. bubakii (Laxa) Schol-Schwarz. 1995). eoskotid hulkeoselised. Domsch jt. Maailmas on see liik anamorfina teada ohtliku. Ph. anamorf Rabenhorstia tiliae Fr. Diaporthales Sulgeoslad nahkjad. mitmesuguse kujuga. nakatuvad peamiselt nisu. 1993). Eestis 1 liik .

(B) Kotteos. & De Not. Perekond põisik. mille stroomad on kuni 3 mm laiad. vepris (Wehm. Eestis 1 liik . Sulgeoslad paiknevad stroomades ühes reas.. Värvusetud 2-rakulised kotteosed asümmeetrilised. 3.) (joon. 1986). Eoskotid nuijad. hiljem rebestavad selle.. musta ketasja ülaosaga. Valsaceae [sün. (C) Noor kotteos õlitilkadega. pole Eestis leitud. 3. [11].) Petr. Perekond ebakoonik. Pseudovalsa lanciformis. Liikide ühiseks tunnuseks on tumedate. substraati süvenenud. Eestis 15 perekonda 34 liigiga.peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Asteroma DC. tumenenud. mõnikord substraadist tumeda joonega eraldatud.30. sulgeoslad kuni 6-kaupa ühes stroomas. (A) Stroomad.31. Ditopella ditopa.) Ces. suudmed esile ulatuvad. mitme piki. Tähtsam anamorf-perekond . brachyanum Link) Eestist pole leitud. Cryptodiaporthe vepris (Delacr. eosed ebavõrdselt 2-rakulised. sün.) okstel (Dietrich. värvusetud või heledalt värvunud.: Fr.1-0. 1903). Läätskilbik. (A) Strooma läbilõige sulgeoslatega. & De Not. tihti värvusetute jätketega.). Eoskotid jalaga või ilma. Stroomad väljast tumedad.) (joon. 3. üks rakk teisest tunduvalt suurem. Kaskede (Betula spp.ja ristivaheseinaga kotteoste ning suhteliselt hästiarenenud parafüüside esinemine. Hercospora tiliae. substraati süvenenud. Joon.) Mer. & Syd. Eestis 1 liik . Pseudovalsa Ces. üherakulised. 53 . mis tungib polsterjalt puhetunud peridermi lõhedest esile musta kettana (0.32. mitmesuguse kujuga. Sugukond koonikulised.või hulkeoselised (harvem 2-4-eoselised). Anamorfi Phomopsis vepris (Sacc. 3. Anamorfi Coryneum disciforme Kunze (sün.31. Anisogramma Theiss. Eosed käävjad. seest heledad. Süstjas ebakoonik. lanciformis (Fr. Leitud Eestis üks kord surnud vaarikavartel (Vestergren. (A) Stroomad sulgeoslatega. Saproobid puude ja põõsate okstel. pruunid.).süstjas ebakoonik (P. 1856. (B) Kotteosed. Noorelt paiknevad koonusjad stroomad puhetunud peridermi all. 8. [11]. Smitskaja jt. Joon. (C) Kotteosed.29.) Höhn.2 mm). Sulgeoslad üksikult või rühmiti. Diaporthaceae] Stroomad koonusjad.vaarikapõisik (A. (B) Stroomad substraadil.Joon. 3. eosed askuses kahes reas. [11]. enamasti viie vaheseinaga. C.

A. anamorf Discosporium populeum (Sacc. Stroomad väikesed. & Broome) B. kahjustab kaskede (Betula spp. mille hiljem rebestavad ja siis paljandub strooma rohekas või pruunikas ketasjas ülaosa.) (Dietrich. millele järgneb lehtede enneaegne varisemine.süvik-krüptosporell (C. Parasiidid lehtpuude ja põõsaste lehtedel. Eestis seni leitud peamiselt Tallinna Botaanikaaiast (Normet. betulina (Westend. 1965. Stroomad vähe arenenud või puuduvad. Cryptosporella hypodermia. Karis & Normet. Smitskaja jt.) Butin) stroomad on vähemärgatavad. mille sulgeoslad on koondunud 3-10-kaupa rühmadesse.). Gnomonia errabunda (Roberge) Auersw.) Wehm. Eestis 3 liiki. lehtpuuokstel (Dietrich.) Sutton tatari vahtra (Acer tataricum L.. salicina (Pers. mõnikord tipus jätketega.32.) lehti (Normet. anamorf Cytospora fugax Fr. mille teleomorf on seni tundmata . Perekond krüptosporell.. 3. Eoskotid paiknevad vabalt. Gloeosporium betulinum Westend.. tiliae (Rehm) Höhn. tiliae vaatlevad mõned uurijad lahus liigist A. tekitades koorepõletikku (paplivähki) (Tamm. Papli-koobasmusttõviku (C. tihti kahekihilise seinaga. Torkav koobasmusttõvik (C.D. Margus & Tamm. 1967). 1856). 1986a) ainult anamorfina Discula umbrinella (Berk. 3. 1967). populea (Sacc. Vaarikapõisik. juba mais tekivad pärnalehtedel pruunid laigud. Saproobid ja parasiidid puude ja põõsaste okstel. Süvik. 1859).) B. G.) esineb paplite (Populus spp.) (joon. Vinnis (Põldmaa.krüptosporell.Joon.) on anamorfina leitud pajudelt (Salix spp. Anamorf peitteiseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekond Discula Sacc. Perekond Apiognomonia Höhn. Valsa salicina Fr. Perekond koobasmusttõvik. (A) Stroomad sulgeoslatega. Sutton (sün. (B) Eoskott eostega.) (Tamm. 1986).) Sacc. esileulatuvad. Cryptosporella Sacc.). Eestis 1 liik. 54 . avanevad rühmiti. asetsevad koobasjalt peridermi all. harvem metsades anamorfina puulehtedel antraknoosi A. [11]. Cryptodiaporthe Petr. Joon. leitud üks kord puukoolis Harjumaal.).).) elavatel okstel. Eoskotid täidavad vabanedes sulgeosla õõne. (A) Stroomad. (B) Ristlõige stroomast sulgeoslatega.) Arx (sün. mitme õlitilgaga.. Gloeosporium tiliae Oudem. Sulgeoslad üksikult või rühmadena. värvusetud. Saproobid puudel. Sutton (sün. hystrix (Tode) Petr.. errabunda (vt. hypodermia (Fr. Anamorf-perekonnast Discula on meil leitud 1 teisliik.. paplitel (Populus spp. errabunda (Roberge) Höhn.) rebestab peridermi ja paljandub valkja. hiljem tumeneva kettana. (C) Kotteos.) elavatel okstel ja tüvedel. 1965. mis tekitab parkides. 1989).33. G. (sün. harvem põõsastel. põhjustab pärna-kõrblaiksust (pärnalehekeerdumistõbe). parafüüsid lagunevad varakult. Chondroplea populea (Sacc. sulgeoslate suudmed pikad. Eestis ainult anamorfina Diplodina acerina (Pass. tiliae Kleb. (C) Kotteos. sün. D. 1986b). Eosed üherakulised.) Kleb. Liiki A. 3. quercina (Westend.) Arx. Anisogramma vepris. Eosed 2-rakulised. quercinum Westend.33. Sulgeoslate suudmed omavahel liituvad..: Fr. kergitavad peridermi puhetisetaoliselt üles. Eestis 1 liik . Paju-koobasmusttõvik (C. [11]. välja ulatuvad suudmed. 1986a. Farr jt.

angelicae (Berk. D.) Grove) angervaksal (Filipendula ulmaria (L. Eoskotid 8(4)-eoselised.) Fuckel stroomad ulatuvad peridermi lõhedest esile heleda kettataolise ülaosaga.) Grove (sün.) (Vestergren. Joon.) Barr) sulgeoslad paiknevad stroomas hajusalt või rühmiti. sarapuuokstel. kergitavad peridermi koobasjalt. esineb Eestis ainult anamorfina Phomopsis asteriscus (Berk. kerajad.] harilikul pujul (Artemisi vulgaris L. Eoskotid 8-eoselised. (A) Stroomad substraadil. Allantoporthe tessella (Pers.). pole sulgeoslale kinnitunud. [sün. Bucholtz. Anamorf . detrusa (Fr. 1902.: Fr. Eestis 1 liik . mõnikord värvusetute jätketega. kukerpuude (Berberis spp. Eestis leitud pole.). keskse suudmega. hariliku sarapuu okstel. P.). Phoma picea (Fiedl. Parafüüsid varakult lagunevad.) Nitschke (sün.) Bubák. Mosaiikse musttõviku (D.35. pika suudmega.). Saproobid puutüvedel ja okstel ning rohttaimede vartel. hariliku tamme okstel. paiknevad substraadil ebaühtlaste rühmadena.) Lar. Lühikeste suudmetega sulgeoslad on stroomasse süvendunud. 1856). väga ohtralt (Põldmaa.(joon. substraadist tumeda joonega eraldunud.) Sacc. D. & Nestl. Eestis ainult anamorfina Phomopsis pustulata (Sacc. anamorfi Phomopsis detrusa (Sacc. laschii Nitschke) sulgeoslad on süvenenud siledasse tumenenud peridermi. Allanthoporthe decedens (Fr. Eestis 9 liiki.Phomopsis (Sacc. Perekond Diaporthopsis Fabre Stroomad õhukesed. & Nestler: Fr.] harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L.) Died.) Died. Phomopsis lirella (Desm.) ja angerpistil (F. N. Phoma asteriscus (Berk. puhetist ümbritseb tume joon. [11].) Broome) sarikaliste (Apiaceae) elavatel ja surnud vartel (Põldmaa. Diaporthopsis angelicae. Vassiljeva. Põisjas musttõvik (D. mis on peridermi koobasjalt üles kergitanud.34.) Maxim.) Rehm.Perekond musttõvik.) Wehm.) (Vestergren. mis pole puhetunud. (B) Kotteosed. Phomopsis-tüüpi anamorfi Eestis leitud pole. perjuncta Niessl) on rühmadena stroomasse süvenenud väikesed sulgeoslad.) puhetab peridermi põisjalt. Eestis ainult anamorfina Phomopsis foveolaris (Fr. Eosed kaherakulised.) okstel.) ja läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. Reid & C. media L. eosed nöördunud.) Sacc.D. eosed väikeste poolkerajate jätketega. Saproobid lehtpuude okstel ja lehtedel.) Lohman) hariliku pärna okstel teleomorfina (Dietrich. lirella (Moug. Joon. adunca Niessl anamorfina Phomopsis subordinaria (Desm. sün. Sulgeoslad hajusalt või rühmadena. pustulata (Desm. mõnikord värvusetu jätkega. D. Saproobid puudel.) Fuckel.. siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L. Laschi musttõviku (D. hexapetala Gilib. 1903. picea Sacc. velata (Fr. 3. Diaporthe Nitschke Stroomad laiuvad.) Traverso suure ja keskmise teelehe (Plantago major L. Gnomoniella tubiformis. kikkapuul (Euonymus europaea L. sün. Booth Stroomad väikesed. Eosed üherakulised.) Max. kuid esile ulatuvad alati üksikult. Eestis 1 liik –D. (B) Kotteos.).) Sacc. pajudel (Salix spp.). millel on kimpudena paiknevad suudmed. [11]. (A) Sulgeoslad. Lophiosphaera velata (Ellis & Everh. Placosphaeria clypeata Broome & Har. põhjustavad epidermi tumenemist. 1916) ja D.) surnud varbadel. decedens (Fr. (sün. laiuvad. värvusetud. Sulgeoslad mustad. sulgeoslad 1-10 kaupa ühes stroomas. tessella (Pers. lirella (Mong. anamorfina Phomopsis picea Höhn. kohati ohtralt (Põldmaa.) Grove [sün.: Fr. 3.34. Eralduva musttõviku (D. Veel on Eestis leitud liike D. 1903). 1967). mille kohal koor tumeneb. tuliohakal (Cirsium vulgare (Savi) Ten.) Petr. 55 . 1967). Eestis esineb ainult anamorfina Leptostroma spiraeae Fr.) stroomad on 1-4 mm läbimõõdus. milles sulgeoslad asuvad 3-4-kaupa. Perekond Ditopellopsis J. põõsastel ja rohttaimedel.) Nitschke ex Fuckel anamorfina Phomopsis spiraeae (Desmaz. Liit-musttõvikul (D. 1967). kolme või enama õlitilgaga. 3.

Kitse-läätskera. Cylindrosporella alnea Höhn. (C) Eoskott. (B) Ristlõige stroomast sulgeoslatega. koonusja.). Harjas-naaskelsuu(G. & De Not. Eestis 1 liik . Eosed värvusetud. setacea (Pers. (D) Kotteos. sün. tithymalina Briard & Sacc. (B) Sulgeosla. niitjad. teleomorfi poolt põhjustatud haigust nimetatakse kirsipuu-lehekeerdumiseks.. [10.) Fuckel (joon.36. Eestis 4 liiki. corni Desm. väga sageli (Põldmaa. vereval kontpuul ja A. Perekond läätskera. 1967). eoskottide tipus tugevalt valgust murdev rõngas. Perekond helekoonik. ka anamorfi Leucocytospora personata (Fr. poolkeraja aluse ja koonusja tipuga. Schröt.) varisenud lehtedel. auerswaldii (Nitschke) Höhn. mille sulgeoslad paiknevad suurte tihedate rühmadena kumeralt puhetunud epidermi all. Kurereha-naaskelsuu (G.. parafüüsideta. harva mitmekaupa. borealis J. Eoskotid 8-eoselised. hiljem tungib koorelõhedest esile hele stroomade ülapind. Pajude (Salix spp. kuivavad ja rulluvad kokku. mida läbistavad naaskeljad mustad suudmed. A.kitse-läätskera (L. rohkete õlitilkadega või mitme ebaselge vaheseinaga. erythrostoma (Pers. Valsa auerswaldii Nitschke). epidermi läbistavate kaeltega sulgeoslatega.) (Dietrich. mis paiknevad üksikult lehtede alapoolel. Eestis hariliku tamme talvitunud lehtedel. viljakehade seinad kahekihilised.) mullustel vartel (Vestergren. Linospora Fuckel Sulgeoslad ühe-. 1859.) Höhn. maculans Dietr. kerajad. Eestis 1 liik auerswaldi helekoonik (L. vartel ja viljadel. Eestis tuntud ainult anamorfina Asteroma alneum (Pers. tumedad. on Eestis korduvalt õunapuudel leitud (Lepist.36. 56 . Ellipsoidsed eoskotid varakult laguneva jalaga.Perekond naaskelsuu. (A) Pseudostroomad sulgeoslatega. silinderjad. mõni liik saproobina varisenud puulehtedel ja okstel. kanali suue nokjas.) Höhn. soopihlal (Comarum palustre L. harvem mitmekaupa süvendunud läätsjasse pseudostroomasse. anamorf on Libertina effusa (Lib. Põldmaa. Liituv koonik. Anamorf-perekonnast Asteroma. seest heledamad. substraadist esileulatuva suudmega. pikkade kaeltega. millel koniidid tekivad eoslaagrites. keskse või külgmise kaelaga. harvem rohttaimede vartel. Leucostoma (Nitschke) Höhn. esileulatuvate suudmetega.) soopiimalille (Euphorbia palustris L.: Fr. Parasiidid ja saproobid puulehtedel. mis jaotab nad kaheks ebavõrdseks pooleks. Stroomad puukoorde süvenenud. eosed ühe vaheseinaga. anamorfina parasiidid rohttaimedel.) B. levib õunapuudel (Malus spp. on teleomorfita teisliike Eestis teada 2: A. mille ümber lehekude muutub punakaks. tubiformis (Tode) Sacc. Perekond Gnomoniella Sacc. Gnomonia Ces. 1972a). (joon. Sutton (sün.: Fr. 3. mistõttu nad hiljem täidavad vabalt sulgeoslaid. (C) Pikilõige stroomast sulgeoslatega.G.) Ces. nakatunud kirsipuude (Cerasus spp. alni Allesch. Valsa ambiens. kaetud puhetunud epidermiga.) lehed pruunistuvad. [11]. Eestis 1 liik .) hallil ja sanglepal.37.35.) Auersw. 3. Saproobid puude ja põõsaste okstel. 1967). Saproobid mitmesuguste taimede kuivanud lehtedel. Sulgeoslad üksikult. üherakulised värvusetud eosed ebasümmeetrilised. capreae (DC. mille sulgeoslad on süvenenud epidermi. 3. Parasiidid puudel.) on jämedate mustade harjasjate. mis muutub mustaks ja moodustab läikiva pseudostrooma läbimõõduga 1 mm. 1903). 3.). (A) Stroomad. Sulgeoslad paiknevad ringina strooma keskel. koore kudedest musta joonega eraldatud.) esineb Eestis teleomorfina vereval kurerehal (Geranium sanguineum L. Linospora capreae.) on punakate sulgeoslatega. & De Not.). piimalille-naaskelsuu (G. (D) Kotteosed. eosed üherakulised. mõnikord värvusetu jätkega.). süvenenult lehekoesse. Punakas naaskelsuu (G. värvusetud. Joon. 11]. Kerajad või veidi lapikud sulgeoslad üksikult või mitmekaupa substraati süvenenud. Joon.

hiljem rebestavad selle. 1967).) Sacc. rosarum De Not.) Arx) on pudeljate sulgeoslatega.) Fr. kooreparenhüümi süvenenud. anamorfina parasiidid.) (joon. esile ulatub ainult pikk perifüüsidega vooderdatud kael. malicola Urban. leucostoma (Pers.) Fr. (sün.). lühikese jalaga. V. Sulgeoslad paiknevad ringina stroomades. paplite ja haava (Populus spp. 1968. värvuselt tuhk. Saproobid puude ja põõsaste okstel. 3. Sulgeosla seinad kahekihilised. algul peridermi all. anamorf Leucocytospora nivea (Hoffm. sün.) Fr. 1856). 1974a. Leucostoma personii (Nitschke) Höhn. strooma heledal ülaosal avanevad 4-6 musta punktina sulgeoslate suudmed. Perekond kolvik.. mille stroomad on kuni 1 mm suurused. Eestis leitud pole. anamorf Cytospora ambiens Sacc. melastoma (Fr.5 mm laiad) on mustade kumerate täppidena lehe mõlemal küljel. 57 . C. Lumikooniku (Valsa nivea Fr.) Höhn. 1856). sage hariliku sarapuu elavatel lehtedel. pini (Alb. 1968.) põhjustab viljapuu-tsütosporoosina puude väljalangemist (Lepist. Saproobid rohttaimedel.). Liituva kooniku (V. Eosed üherakulised.) esineb paplite ja haava (Populus spp. mille stroomad (0.M. Leucocytospora-tüüpi anamorfi pole Eestis leitud.või pruunikashallid. Viljapuudelt on leitud veel V.) Höhn.) Fr. hiljem ketasja ülaosaga esile tungivad. Eestis 8 liiki. Stroomad nürikoonusjad. Eoskotid kergesti vabanevad. V. on peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. 1969).: Fr. Margus & Tamm. kuid eosed valmivad surnud substraadil. coryli (Batsch) Höhn. V.) (Hanso.37.) stroomad on laikoonusjad. (sün.Perekond Mamianiella Höhn. Cytospora nivea Sacc. 1972a). nad on pikkade silinderjate või nõeljate kaeltega. Nuijate eoskottide tipus hästimärgatav rõngas.: Fr. alneum (Fr. Eosed käävjad. leucosperma (Pers. anamorf Cytospora chrysosperma (Pers. värvusetud. mis eristuvad alusel substraadist tumeda triibuna ja mille välisosa on kollakas.) surnud okstel. kooreparenhüümi süvenenud. suudmed strooma servades. Eoskotid 8-. C. harvem 2-4-eoselised.mustsuu-pisikoonik (V. Eestist pole leitud. hariliku männi kuivanud okstel.) elavatel okstel (Tamm. Eesti ainuke liik lepakolvik (P. Parafüüsid hiljem kaovad. sulgeoslad 2-18 kaupa. Eestis 1 liik . käävjad. Perekond pisikoonik. (anamorf Cytospora rosae Rabenh. anamorfi Leptothyrium coryli Fuckel. sügavamal valkjas. lühikeste või pikemate suudmetega.) Fr. Eoskotid jalata. sisekiht hele. 1972a. Anamorf-perekond Cytospora Ehrenb.) sulgeoslad asuvad 20-30-kaupa stroomades. & Schulzer (sün. 1974a). Plagiostoma Fuckel Tumedad ebasümmeetriliselt kolbjad sulgeoslad asetsevad peridermi all üksikult kaldu. Leucostoma niveum (Hoffm.) (Dietrich. friesii (Duby) Fuckel (anamorf Cytospora pinastri Fr. Saproobid ja parasiidid puude ja põõsaste okstel ning tüvedel. sordida Nitschke) rohkearvulised stroomad on vähe märgatavad. Määrdunud kooniku (V. asuvad puhetunud peridermi all. esineb õunapuudel (Lepist. esineb berliini paplil (Populus berolinensis K. Sulgeoslate väliskiht tume. väliskiht pruunikas ja sisekiht värvusetu. anamorf Cytospora leucostoma Sacc. Sulgeoslaid stroomas vähe.) Gvrit. sulgeoslad paiknevad stroomades ringina. & Schwein. vähemalt vanemalt vaheseinaga. ambiens (Pers. Pärtel. Valsella Fuckel Stroomad väliselt hallikad.) esineb anamorfina paplitel. Gnomoniella coryli (Batsch: Fr. Gvritišvili. Leheparasiidid. hiljem paljanduvad strooma ketasjad ülaosad. 1982).. viljapuudel aga põhjustab tsütosporoosi (Pärtel. anamorfi Cytospora pini Desm. arenevad algul peridermi all. mis anamorfina Cytospora capitata Sacc. 1856). sulgeoslad stroomades 4-20-kaupa. hulkeoselised (12-16 eost eoskotis).. Valsa Fr. 1967).) tekitab roosi-tsütosporoosi (Dietrich.: Fr. sacculus (Schwein.) esineb harilikul männil ja valgel nulul (Abies alba Mill. (sün.) Fr. Mustad läikivad stroomad asuvad mõlemal pool lehte. Eestis 1 liik . Männikooniku (V. koonusjad või poolkerajad.: Fr. Koch) (Margus & Tamm.) väliselt valged. 1965. sulgeoslad 1-3-kaupa. seest pruunid mustade suudmetega stroomad katavad tihti terve oksa. sün.. Perekond koonik. õunapuude kuivanud okstel (Dietrich. alusel kuni 3 mm laiad ja tihti omavahel liituvad. mis on tumeda joonega substraadist eraldatud. teada vaid üks leid lepal (Alnus sp. paiknevad ebakorrapäraselt või ringina.

Sutton. kasvab surnud männiokastel.) Rehm) kõrrelistel (Soobik. & Broome) Petr.) ning D.. Perekond Melomastia Nitschke ex Sacc. Eoskotid lühikese jalaga. sün. truncata Lev.M.) (Aun. Pestalotia hartigii Tub. tihti ebasümmeetrilised. Eosed kerajad. Paradidymella tosta (Berk.M. corticola (Fuckel) Brockmann (anamorf Seimatosporium lichenicola (Corda) Shoemaker & E. saccardiana Tognini viltjal kirsipuul (Cerasus tomentosa (Thunb. Massariella delitschii (Niessl. mitmesuguse kuju ja suurusega (mõnest mm-st mitme sentimeetrini). & Broome) Brockman (sün.. epilobii P. Perekond Discostroma Clem. & De Not. lignicola Grove. mis vastab peitteisseente (Coelomycetes) tunnustele. depazeoides (Otth) Allesch. 1967). 1967).) Allesch.) mets-kibuvitsal (Rosa majalis J.) Sacc.Selts Süsikulaadsed. Hughes. constricta Frol. sün. mustade näsajate suudmetega. acuta Shoemaker & E.D. Herrm. Sugukond Clypeosphaeriaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. Seltsis 3 sugukonda.B. Anamorf-perekond Seimatosporium Corda. 1967). Sulgeoslad paiknevad ühes reas strooma perifeerses osas. Hendersonia rubi (Westend. (sün.) ja mägi-pajulillel (Epilobium montanum L. süsijad. Müller. parafüüsidega. Herrm. Põldmaal on takson esitatud nimetuse all P. millel pole teada teleomorfi . Peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega anamorf-perekonnast Monochaetia (Sacc.) Allesch. ex Link) S.) (Põldmaa.) põldmarjal (Rubus caesius L.) ja põdrakanepil (Chamaenerion angustifolium (L. sün. sün.) (Kask. P.) ja M.) Wall. sün. truncata var. anamorf Seimatosporium kriegerianum (Bres. Coryneum microstictoides Sacc. 1978).) Allesch. Massariella Speg. Monochaetia kriegeriana (Bres. Perekond Amphispaeria Ces. Põldmaa.) Eestis leitud 2 liiki: A. Xylariales Stroomad hästi arenenud.). cinnamomea L . Müller (anamorf Truncatella angustata (Pers. (sün.. tumedad. R.) Morgan-Jones & B. Pestalotia monochaeta Desm. ellipsoidsed. mis on leitud anamorfina Lepiku (1939c) poolt harilikul ligustril (Ligustrum vulgare L. delitschii (Niessl.) (Põldmaa. Perekond Broomella Sacc. 1988) ja A. 1972a). R. 58 . 8-eoselised..) Scop. monochaeta (Desm. Eestis 2 liiki . & Penzig subsp. Eestis 2 liiki . M. mille leid pärineb õunapuult (Lepist. tostum (Berk.. Karst.).) (sün. cinnamomea L.) mets-kibuvitsal (Rosa majalis J. Sugukond Amphisphaeriaceae Eestis 3 perekonda 5 liigiga. on Eestis leitud 1 teisliik. Eestis 1 liik . 1922.. friesii Nitschke (anamorf Microdiplodia mamma Allesch.

Eestis 2 liiki.) Nitschke) stroomad on massiivsed. Senised leiud Eestist. repanda (Fr.) Ces. Nummularia Tul. & M.: Fr. et seen esineb peamiselt tulest kahjustatud kohtadel (vrdl. eriti hallil lepal. Selle teleomorf-perekonnaga on seotud avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekond Dicyma Boulanger (sün. (C) Kotteos. Daldinia concentrica. pulvinata (Berk. Joon. Lehtpuude saproobid. (A) Strooma substraadil. Hansfordia S. paksude seinte ja lühikese kaelaga. Curtis) S. & De Not.: Fr. mille esindajana on Eestist leitud D. Koorik-padjandsüsik. concentrica (Bolt.A. liudjad. & M. Perekond Ascotricha Berk. hiljem mustad.38. Harilik kerasüsik. 59 . Nummularia repanda (Fr.) esineb üsna sageli kõrvenõgese (Urtica dioica L. 1856).) värvib epidermi mustaks. & De Not. algul substraati süvenenud. 1965). Hansfordia pulvinata (Berk. mere) kaldalt ei kinnita kirjanduse andmeid selle kohta. 3. värvusetu jätkega või ilma. kink-aruheinal (Festuca trachyphylla (Hack. mille stroomad on 1-4 cm suurused. Hughes).Sugukond süsikulised. chartarum Berk. tomicioides Sacc. Mustad sulgeoslad üksikult või rühmiti stroomadesse süvenenud. Ingold.A. 1988). Perekond tumekilbik. [11]. jõgede.ja puidusaproobid.38. eristuvad teravalt substraadist. sün.ja lõppstaadiumeis (Soobik. Curtis) Arx (sün. Eestis 1 liik harilik kerasüsik (D. Eoskotid 8-. Stroomad poolkerajad. Saproobid rohttaimedel. 1859).) Kunze. (A) Strooma sulgeoslatega. Puukoore. kuni 1 cm suurused. enamasti veekogude (ojade.) Stroomad polsterjad. sageli. Biscogniauxia Kuntze (sün. Anthostomella Sacc.). Xylariaceae Eestis 10 perekonda 22 liigiga. algul helepruunid. 3.) Sacc. Eestis 1 liik . näsajas suue ümbritsetud kilbikesega. noorelt heledad.liud-korpsüsik (B. silinderjad.39. 3. mõnikord stroomad steriilsed. Perekond kerasüsik. Eosed munajad või ellipsoidsed. parafüüsidega. (B) Sulgeoslad stroomas. hiljem mustad. vähemärgatavate suudmetega. Hypoxylon multiforme.) (joon. Perekond korpsüsik. harva 4-eoselised. sulgeoslad üleni stroomades. Plaatjas tumekilbik (A. Nõgese-tumekilbik (A. Daldinia Ces. clypeata (De Not. Joon. hariliku pihlaka okstel ja tüvedel (Dietrich. A. 1988). ristlõikes hästi näha strooma viiruline ehitus. Eestis 1 liik . [11]. läikivad.) surnud vartel (Sõmermaa.) Opiz) ja vereval kontpuul (Dietrich. hiljem rebestavad peridermi.) Krajina) (Soobik. Sulgeoslad kerajad. siberi kontpuul (Swida alba (L. tumepruunid. 1957). ülespoole tõusvate servadega. anamorfi perekonnast Nodulisporium Preuss pole Eestist teada. mitme sentimeetri suurused. lehtpuutüvedel. Hughes) kõrrelistel orgaanilise aine lagunemise kesk. (B) Kotteos.

näsajate suudmetega.) Berk. Joon.) Kickx) on piklike pruunikate stroomadega. liitudes siis omavahel pikkadeks triipudeks. rubiginosum (Pers. Hughes. seejärel tungivad esile. nad on esileulatuvatest suudmetest karedad. kerajad sulgeoslad paiknevad stroomade nööpjas ülaosas.) Fr. eosed ellipsoidsed.40. Polsterjate stroomadega liigid.41.40. Poronia Willd. käävjad.) Fr. Eestis 1 liik – täpiline jalgnööbik (P. Eestis seni leidmata. Hypoxylon Bull. harva (Sõmermaa. mõnikord arenevad stroomad ka paljastunud puidul. Roostepruun padjandsüsik (H. sulgeoslad 1-2 reas.5 cm laiusi triipe lehtpuude surnud puidul. Pruun padjandsüsik (H. tumedad. Liituv padjandsüsik (H. Nodulisporium Preuss ja Virgariella S. väga sageli. B) Stroomad. alneum Nitschke) esineb Eestis hariliku saare (Fraxinus excelsior L.. pole Eestis märgitud. 3. vaevalt märgatava suudmega. pika jalaga. parafüüsid pikad. 3. mustad. 1856). anamorfi Geniculosporium serpens Chesters & Greenh. harva (Sõmermaa. leitud üks kord (Dietrich. sulgeoslad suured. Eestis 7 liiki. eosed üherakulised.) (joon.) helepruunid stroomad arenevad algul peridermi all. mis tihti omavahel liituvad. sage. [11]. Koorikpadjandsüsiku (H. eoskotid väga pika jalaga. punctata Fr. (B) Strooma läbilõige. Pruun padjandsüsik. mis on eelmise perekonna esindajaist märgatavalt väiksemad . Eestis leitud kahel korral Dietrichi (1856. Roomav padjandsüsik (H. Stroomad jalaga. mõnel liigil liituvad punakad. punakaspruunid kuni mustad. Saare-padjandsüsikut (H. mille stroomad on umbes 1 cm laiused. eriti hariliku sarapuu kuivanud okstel. stroomade ülapind hele ja sellel paistavad paljude mustade punktidena sulgeoslate suudmed. argillaceum (Pers. kõduneval lehtpuupuidul. sulgeoslad äraspidimunajad. 3. mügarjad. Sõnnikusaproob.) kõdunevatel okstel. (A. (C) Kotteos. must jalg aheneb aluse suunas.) on laiuvate roostepruunide kuni mustade stroomadega. fuscum (Pers.) (joon. 1856). eoskotid 8eoselised. selle liigi anamorf kuulub teisperekonda Nodulisporium Preuss. pruunid või mustad stroomad suuremateks koorikuteks. anamorfi Virgariella sp. cohaerens (Pers. 3.Perekond padjandsüsik. Joon.39. 60 . Helepruun padjandsüsik. lehtpuude. 3.) (joon.) stroomad on ebakorrapäraselt koorikjad.41. multiforme Fr.) on rühmiti paiknevate stroomadega. mis mõnikord liituvad kuni 8 cm pikkusteks kitsasteks korpadeks. Hypoxylon argillaceum. serpens (Pers. leitud teleomorfina üks kord hariliku tamme surnud okstel (Dietrich. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Geniculosporium Chesters & Greenh. ülaosas nööpjalt laiuvad ja lamedad. enamasti kaskedel. mis võivad moodustada 1-1. seejärel lamedad poolkerajad stroomad paljastuvad.kuni 1 cm suurused. Helepruuni padjandsüsiku (H. pole Eestis märgitud.) Fr. 1965).) (tahvel 4). seni leitud ainult klindialal. kuid seni pole Eestis ühtegi nende esindajat leitud. mitmesuguste loomade sõnnikul. 1859) poolt leppadel ja paplil. Perekond jalgnööbik. parafüüsidega. seenekaitse). Jalgnööbik on Eesti Punase raamatu liik (vt.) areneb algul puukoore all. [11]. (C) Kotteos. Saproobid kõduneval puidul. 1965). Hypoxylon fuscum. (A) Stroomad.

mis on üherealiselt stroomasse süvenenud.Perekond Rosellinia Ces. mustad. Eoskotid silinderjad. Joon. kerajad või lamendunud. Rosellinia aquila.) Grev.: Fr.) Lind. hariliku vaarika vartel. mistõttu seda seent tihti on peetud ekslikult samblikuks.) on suurte näsajate suudmetega mustad läikivad sulgeoslad. sün. lihtsad või mõnikord tipus harunenud. Sarvja süsiku (X. Sõrmsüsiku (X. kaunis harva. medullaris (Wallr. Kobarsüsik (X. süsijad. meenutavad väliselt porosamblikke (Cladina Nyl. & De Not.) Fr. Eestis 4 liiki. (A) Sulgeoslad. need on mustad. harva. Perekond süsik. lehtpuukändudel ja -puidul. Saproobid kõduneval puidul. pajude okstel. varisenud lehtedel ja peentel okstel. nuijad või harunenud. harvem rohttaimede jäänustel. 61 . 1965). töödeldud puidul.) De Not. Joon. mustad. & Schwein. (A) Sulgeoslad. harvem üksikute stroomadega. D. silinderjad.). anamorf Sporotrichum fuscum Link on Eestis leidmata. Puidusaproobid.42.) Grev. mammiformis (Pers. Tihti strooma ülemises nooremas osas näha anamorfi hele eoskirme. mustad. mille stroomad on laineliste servadega. tipus punakad. mustad.5 cm kõrged ja 2 mm laiad. näsaja suudmega. kõduneval puidul.) stroomad on kuni 4. üksikult või mitmekaupa. 3–8 cm kõrged. filiformis (Alb. Liigil R. nahkjad või süsijad. seest heledad. Anamorf-perekond – Xylocoremium J. Stroomad suured. polymorpha (Pers. Niitsüsiku (X. hallid või mustad. R. lihtsad või tipus harunenud. lamepolsterjad. Stroomad puuduvad. Stroomad püstised.) Grev. ülaosas heledad.42.) Ces. [11]. Eoskotid 8-eoselised. Eosed üherakulised. 8-eoselised. Liigil R. aquila (Fr. kaunis tihti. (B) Kotteos. parafüüsidega. vulgaris Tul. (joon. taimejäänustel. seente viljakehadel. vahel pisut läikivad. digitata (L. Eoskotid silinderjad. Eestis 3 liiki. nuijad. mustad. ühe servaga või kogu alaküljega substraadile kinnitunud. U.43.) (tahvel 4) on 2–6-kaupa kobaras asuvate.43. lehtpuupuidul (Sõmermaa. anamorf Nodulisporium sp. alusel lühikeseks jalaks ahenevad. Rogers. paljad või harjastega. (joon. sage.) stroomad on alusel omavahel tihti muguljalt liitunud. 3. hypoxylon (L. Perekond lamesüsik. harvem alusel substraadiga kokku kasvanud. [11]. Sulgeoslad stroomadesse süvendunud. ovaalsed või käävjad. Näsajate suudmetega sulgeoslad stroomasse süvenenud.). 3. niitjate parafüüsidega. & De Not.) G. mitu sentimeetrit laiad. Rosellinia mammiformis. 3. Xylaria Hill ex Grev. Saproobid rohttaimede ja puude jäänustel. Winter on siledad läikivad haprakestalised sulgeoslad. sametised. leidub ka parasiite. Eestis 1 liik – harilik lamesüsik (U. 1 mm laiuste sulgeoslatega. 3. kobarana viltjal pruunil seeneniidistikul paiknevate kerajate. harva. kortsulised. Eosed üherakulised. kõduneval lehtpuupuidul. Ustulina Tul. Eesti Punase raamatu liik.) on mustade. kuni 10 cm pikad. Sulgeoslad pindmised.) (tahvel 4) stroomad on tipus sarvjalt harunenud. eosed käävjad. (B) Kotteos. pruunid. deusta (Hoffm. ristilõikes hästi näha suured sulgeoslad. mustad. põhjustab elavatel lehtpuudel juuremädanikku. mustad.

Stroomad algul peridermiga kaetud. Diatrypella decipiens Ellis & Everh. tumepruunid või mustad. Saproobid puude ja põõsaste koorel. 3. tumedad. 62 . (B) Kotteos. 1986). D.) on tumepruunide laiuvate stroomadega.) Fr. ainult suudmed stroomadest väljaulatuvad. Seltsis 1 sugukond. parafüüsidega. 1965). (C) Läbilõige stroomast sulgeoslatega. Lühikese suudmega sulgeoslad stroomas ühes reas. Eestis 2 liiki. strooma pealtvaates näha sulgeoslate suudmed.44.) okstel. mustad. substraadisisesed.) stroomad on suured. käävjad. Eosed üherakulised. (joon. sageli. esileulatuva ülaosaga. viimased tumenevad ja on muust osast tumeda äärisega eraldatud. Eoskotid nuijad või silinderjad. harilikul sarapuul. 1859. Saproobid lehtpuudel ja põõsastel. (A) Strooma. üsna tavaline pajude (Salix spp. [11]. Sugukond Diatrypaceae Kirjeldus vastab seltsi omale.45. algul seest tumedad. hiljem ketasjalt või koorikjalt esile ulatuvad. Eestis 3 liiki. koosnevad tihti nii seene kui ka peremeestaime läbipõimunud kudedest. pika jalaga.44. (A) Läbilõige stroomast sulgeoslatega. parafüüsidega. 5–7 mm laiad. anamorfi Libertella disciformis Höhn. Eestis 5 perekonda 16 liigiga.) Fr. Eoskotid silinderjad. mis on seni jäänud sünonüümi nimetustega. disciformis (Hoffm. mis tihti katavad oksi üleni ja on 1 mm paksused. Joon. laiuvad. parafüüsidega või ilma. pruunid. pirnjad sulgeoslad on kaetud tumenenud peridermiga. Perekond Cryptosphaeria Grev. Perekond Diatrype Fr. decipiens (DC. stigma (Hoffm. anamorf Libertella betulina Desm. paljude mustade punktikujuliste suudmetega. D. [sün. kerajad. 1986). Eosed ellipsoidsed või munajad. Joon. 3. Diatrype stigma. Anthostoma decipiens. Anthostoma xylostei (Pers. bullata (Hoffm. lehtpuude paljastunud okstel (Dietrich. lühikese jalaga või ilma. Libertella-tüüpi anamorf Eestis leidmata (Sõmermaa. 2–3 mm laiad. 3. Anthostoma Nitschke] Stroomad laiuvad. sellest tumeda joonega eraldatud. Sulgeoslad kerajad või pudeljad.45.). Eestis leidmata. 8 või suurema arvu eostega.) Fr. näsaja suudmega. 3. Eoskotid nuijad. pruunikad või värvusetud. tekivad jalakaokstel. D.) Nitschke [sün. Sulgeoslad stroomadesse süvenenud. Smitskaja jt.Selts Diatrypales Polsterjad stroomad substraati süvenenud.] (joon. Liigi A. (B) Eoskott eostega. stroomad on polsterjad. mustad. hariliku kuslapuu elavatel ja surnud okstel (Smitskaja jt.) Sacc. Eosed käävjad. kuid ka kaskedel (Betula spp. jalaga.. hallikad. hiljem muutuvad heledaks. [11]. (tahvel 4) stroomad on ketasjad või polsterjad. pole Eestis leitud.. 8-eoselised.

saproobid itmesuguste lehtpuude koorel. Diatrype flavovirens (Pers. Stroomad taimekudedest tumeda äärisega eraldatud. E. & De Not. kuivanud pihlakaokstel.Perekond Diatrypella Ces. quercina (Pers. Liigi E. Perekond Eutypella (Nitschke) Sacc. on 2–5 mm laiuste stroomadega. anamorfi Libertella faginea Desm. Eoskotid tipus paksenenud. (D) Kotteosed. mustad. Sulgeoslad stroomasse süvenenud.). anamorf Libertella blepharis A. spinosa (Pers. suudmed 3–5 näsaga.) Fr. 63 . Suurte. 1856. seest kollakasrohelised. (B) Sulgeosla. esileulatuvate suudmetega. on leitud vaid üks kord möödunud sajandil (Dietrich. lata (Pers. 1859). (C) Eoskott eostega. Joon. pikkade suudmetega.) Tul. Eoskotid 8-eoselised. [10].) on meil anamorfina leitud sõstardelt (Ribes spp. 1859). favacea (Fr. 1856). hulkeoselised.) Tul. 1. 1986). Perekond Eutypa Tul.5–5 mm laiad.) Sacc. Eestis 4 liiki. eriti sarapuul. & De Not. haaravad terveid oksi. suudmed kuue hästimärgatava näsana. kumerad. pole Eestis leitud. Eestis leidmata. brunaudiana Sacc.) Ces. tugevasti kõverdunud.. Eestis üks leid (Dietrich. quaternata (Pers. Joon. (C) Eoskott eostega ja parafüüsidega. mis on alusel substraati süvenenud ja musta joonega sellest eraldatud. sorbi (Alb. Tul. anamorfi Libertella quercina (Sacc. Stroomad peridermiga kaetud. mille pind on sulgeoslate esileulatuvatest suudmetest konarlik. (joon. eosed kahe õlitilgaga. D. (B) Strooma läbilõige eoslatega. pikkade või lühikeste suudmetega. stroomade kohale jääv parenhüüm tumeneb ja lõheneb tähtjalt. E. sulgeoslad tihti mitmes reas. paiknevad 1–2 reas. pika jalaga. flavovirens (Hoffm.47. parasiteerib paljudel kultuurtaimedel. Eestis leidmata. parafüüsidega.] stroomad on mitmesuguse kujuga. Saproobid lehtpuude.) Fuckel ja E. H. pajudel (Salix spp. Sulgeoslad paiknevad korrapäratult. D. surnud lehtpuuokstel (Smitskaja jt. sulgeoslad ühes reas.) Nitschke (joon. näsajate suudmetega. Eestis leidmata. Kahte liiki – E. Sm. Tul. sulgeoslate suudmed kortsulised või ribilised.) Grove pole Eestis leitud. Eosed käävjad. Lõuna-Euroopas tekitab tõsist kahju viinapuudele (Vitis spp. harvem põõsaste koorel.] Stroomad puukooresse süvenenud. [sün. 3. sulgeoslad 8–15-kaupa rühmades. Quaternaria Tul. pealt mustad.) (Dietrich. Sõmermaa. ümbritsetud ebaselgete parafüüsidega. (A) Stroomad. alusel 2–5(–10) mm läbimõõdus.) stroomad on püramiidjad. D.) Rappaz [sün. 3.). 3.46. E. [sün. & Schwein. & C. hariliku tamme surnud okstel. Sulgeoslad arvukad. 8-eoselised. leitud tammeokstelt Saaremaal (Viidumäelt) ja Muhumaal (Kuivastust)(Dietrich. E. Puidusaproobid. Puidusaproobid. (anamorf Cytospora ribis Ehrenb.: Fr. [sün.] stroomad on rohkearvulised.) Sacc. (A) Stroomad. 1965).) stroomad ümbritsevad paljandunud oksi. on poolkerajate stroomadega. sulgeoslad ühes reas. pudeljad. [11]. nuijad. stellulata (Fr. Eutypa lata. scabrosa (Fr. D.) Nitschke] on tihedateks rühmadeks liitunud stroomadega. 1–2 reas.).: Fr. verruciformis (Ehrh. anamorf Libertella favacea Traverso Eestis leidmata. mõnikord ümbritseb joon mitut stroomat.47. kuivanud lehtpuuokstel.46. tumeda joonega taimekudedest eraldatud. Quaternaria personii Tul. anamorf Cytospora rubescens Fr. milles sulgeoslad omakorda 6–30-kaupa rühmitunud. eospulbrina pruunikad. & C. 3. kaskedel (Betula spp. sulgeoslad 15– 30-kaupa. mõnikord 10–15 cm pikkuste stroomadega liigid. eoskotid väga pika jalaga. Diatrypella quercina. anamorf Cytosporina stellulata Sacc. Eestis 3 liiki. Eoskotid nuijad. Eosed kõverdunud.) Tul. laiuvad. E. Eestis 4 liiki. helepruunid. pulvinata Nitschke on koonusjate stroomadega.

Eosed ellipsoidsed.48. sulgeoslad substraadi pinnal. esineb saproobina pajude (Salix spp. valminud eoskotte ümbritsevad valmimata eoskotid. värvunud. kilejas. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Eestis 2 perekonda 12 liigiga. mõni liik parasiidina. comatum (Tode) Fr. sõnnikul ja 4 kõrreliseliigi jäänustel. Enamik saproobid tselluloosi sisaldavatel substraatidel – sõnnikul. Eoskotid 4või 8-eoselised. Ch. 1859). Chaetomium Kunze & Fr. nuijad või silinderjad. Ch. sõnnikul. Eestis 5 sugukonda. Saproobid mitmesugustel taimejäänustel. värvunud. põhjustades põletikke.) Lindau on leitud meil ainult anamorfina Gonatobotrys simplex Corda. millel ei teata teleomorfi – G.või kaherakulised. suudmega või ilma. jalaga. jalaga. Sulgeoslad pikkade kerajate või ellipsoidsete jätketega. funicola Cooke. M. mis on saproob või poolparasiit hävivatel taimeorganitel. Chaetomiaceae Stroomad puuduvad. alusel risoididega või värvunud jätketega. kerajad või pirnjad. Eosed üherakulised. Melanosporaceae] Stroomad puuduvad. puidul. pruunid või mustad. Kõrreliste jäänustelt on leitud veel liike Ch. värvunud. M. Eoskotid nuijad või silinderjad. damosa (Sacc. ühest või mõlemast otsast ahenenud. Melanospora Corda Sulgeoslad pindmised. tumedalt värvunud. käävjad või sidrunjad. Ceratostomataceae [sün. indicum Corda. vahel sulgeoslate alusel mütseelipõimik. Perekond tumekottseen. subglobosum Sergeeva) on peaaegu mustade. perifüüsidega. roseogrisetum Saksena. Saproobid taimejäänustel. mille levik ja ökoloogia vastavad ülalnimetatud teisliigi G. jätked lihtsad või harunenud. Kerajas karuskera (Ch. oliivpruunide eostega liik linnupiimadel (Ornithogalum spp. Sulgeoslad tumedad või kahvatud (heledad).või 8-eoselised. eoskoti kestad mõnikord varakult lagunevad. bostrychodes Zopf ja Ch. ovaalsed. Ch. sulgeosla sein õhuke. idumõiguga. sirged või kõverdunud.Selts Sõnnikukeralaadsed. nuijad või kotjad. 4. kerajad või pudeljad. Tutt-karuskera (Ch. 4. Eestsis 10 liiki. Sugukond tumekottseenelised. tihti mütseelipõimikul. murorum Corda. ellipsoidsed. pika jalaga. Puidul. mullas. simplex omadele (Soobik. olivaceum Cooke & Ellis.). eoskotid 4–8-eoselised. Eosed üherakulised. Parafüüsid puuduvad või olemas ainult varases staadiumis. globosum Kunze & Fr. Eestis 2 liiki. Sordariales Stroomad puuduvad või on vähe arenenud. 3. üksikult või rühmiti. & Berl. Avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekonnas Gonatobotrys Corda on leitud 1 teisliik.kuni hulkeoselised. sõnnikusaproobid. eelviimast liiki sealhulgas odralt (Soobik. mullas. lühikarvaliste sulgeoslatega. mõnikord alusel mütseelipõimikusse süvenenud. 1988). Ch. 64 .) (joon. Eosed värvusetud või tumedavärvuselised.J. Perekond karuskera. sün. barbata C. jätked asuvad sulgeoslate suudme ümber või sulgeoslate külgedel. mullas. millel suudmete ümber on kimp pikki jätkeid.) okstel (Dietrich. 1988). kahe. leitud kõdul.) on munajate sulgeoslatega. sõnnikul. Sulgeoslad kerajad või vaasikujulised. Ch. Duval & Mont. paberil. tumedad. Eosed üherakulised. Eoskotid munajad või nuijad. Eoskotid kimpudena. Sugukond karuskeralised.või 8-eoselised. glomerosum Corda. pruunikas või kollakas. ühe. tihti värvusetute jätketega. käävjad. mis meenutavad parafüüse ja täidavad nende osa..

ja valgejänese sõnnikult. Eosed tumepruunid. kaelata. pruunkaru ning hallhane sõnnikult.Sõnnikusaproobidena on Eestis leitud peale ülalnimetatud keraja karuskera (Ch. leitud 19 korda põdra-. Kendr. Ch. Coniochaetaceae Sulgeoslad üksikult või rühmiti. Eosed vähemalt ühe tumeda ja ühe värvusetu rakuga ning tihti üsna pika värvusetu jätkega. Eoskotid silinderjad. Eoskottides 8 või enam eost. idumõiguga. Lundq. stercoris N. [10]. karvased. Ch. 3. Sulgeoslad esileulatuvate suudmetega või ilma. mille sulgeoslad on mitmerakuliste hallikate karvadega ning musta lühikarvase kaelaga. limatupega. basicola Zopf (avateisseente tunnustega sünanamorfid Thielaviopsis basicola (Berk. ellipsoidsed.karuskera. & Br. Eestis 1 liik – C. Eestis 1 liik – B. Sugukond harjaskeralised. heteropilum N. Artemczuk – sulgeoslad lookjate pikemate mitmerakuliste ning sirgete lühemate. Sugukond karvakeralised. tipus ahenevate karvadega. pruunid. 65 . mõnikord mütseelipõimikul. Eoskotid nuijad. Eoskotid silinderjad. Perekond Thielavia Zopf Eestis 1 liik – T. globosum) veel järgmisi liike (Leenurm. Eestis 1 perekond 1 liigiga. leidub ka taimejäänustel ja kõdupuidul kasvavaid liike. 1998): Ch. Coniochaeta (Sacc. (B) Eoskott eostega. elatum Kunze – sulgeoslad dihhotoomselt harunevate karvadega.) Cooke Sulgeoslad pindmiselt substraadil. Perekond harjaskera. Lasiosphaeriaceae Stroomad puuduvad. punahirve.48. kahe limajätkega kummaski otsas. Valdavalt sõnnikusaproobid. Meil sage liik. Eoskotid silinderjad. mille lamendunud eosed asetsevad eoskottides üherealiselt kaheksakaupa. tõlvjad või käävjad. asetunud 1-realiselt. tumedad. kerajad. 1998).ja metsseasõnnikult (Leenurm. Moreau ex N. 3 leidu hall. Tutt. Eestis 5 perekonda 14 liigiga. Perekond Arnium Nitschke ex G. Eosed tumepruunid. 1974).ja valgejänese ning hallhane sõnnikult.B. Lundq. Lundq. mille sisemuses kulgevad pikisuunalised kanalid. 4-eoseliste pikajalaliste eoskottidega (jalaosa 2/3 eoskoti pikkusest). paljad või karvased.) Ferraris ja Chalara elegans Nag Raj & N. leitud üks kord valgejänesesõnnikult (Leenurm. veidi ebasümmeetrilised eosed värvusetute jätketega mõlemas otsas. Winter Sulgeoslad paiknevad hajusalt. (C) Kotteosed. 3 leidu metskitse ning hall. tihti piki eost kulgeva idupiluga. leitud üks kord lambasõnnikult (Leenurm. rohkem või vähem substraati süvendunud. Sõnnikusaproobid. J.ja puidusaproobid. eosed laikäävjad. Chaetomium comatum. caballinum N. 5 leidu metskitse.. Sulgeoslad paiknevad substraadil hajusalt või väikeste rühmadena. Perekond Bombardioidea C. Eosed tumepruunid. tumepruunid. pirnjad. 1998). Joon. Sõnniku. & Ravenel) Cain. Eestis 1 sõnnikusaproob – A. leucoplaca (Berk. 1998). (A) Sulgeosla. õhukese limatupega. mis tekitab alpikanni-juuremädanikku (Koitjärv. paljad.). veidi süvenenult. Eosed ellipsoidsed. tihti väikese apikaalse rõngaga. jätketeta. spirale Zopf – sulgeoslatel tipus spiraalselt keerdunud karvad. Esinevad parafüüsid.

) Ces. 1965). Sulgeoslad paiknevad substraadil enamasti rühmiti. leitud üks kord metssea sõnnikult Hiiumaalt. 1995). muus osas sarnaneb kahe eelmise liigiga. hästiarenenud peditsell ning 8-eoselised eoskotid. eosed kõverdunud. õlitilkadega. Hansen) N. Lundq. mis on suhteliselt suurte eostega (üle 50 µm). leitud ainult üks kord lehmasõnnikult Hiiumaalt. mõnikord üherakulised. levinud Põhjarannikul. & De Not. insignis (E. tumedad. communis (Speg.) Ces. Crouan & P. värvusetud. P. Soobik.49. eoskotid 8-eoselised. 3. Eestis leitud kõrreliste jäänustel (Dietrich. Pirn-podospoor (P.) sulgeoslad paiknevad hajusalt. appendiculata (Auersw. Perekond podospoor. decipiens (G. eoskotid alusel pikaks jalaks spermoides. eoskotid on 8-eoselised. 1988). mustad. Saproobina või poolparasiidina kõrreliste vegetatiivorganeil ja teristel esineb meil arvukalt (leitud 20 kõrreliste liigilt. Tava-podospoori (P. tugevad. Lasiosphaeria kühme. kuid need võivad ka puududa. tõlvjad. ahenevad. Sõnnikusaproobe on Leenurm (1998) Eestist leidnud 8 liiki. moodustades substraadil läikivaid. liiki on leitud kahel korral põdra ja pruunkaru sõnnikult. [11]. Sõmermaa. 4. (A) Sulgeoslad. 3. Perekond Strattonia Cif. Eestis 2 liiki. Eestis märkimata.ja valgejänese sõnnikul on piitseoseline podospoor (P. australis (Speg.49. alaosas kõverdunud. P. pleiospora (G. kodukitse. mida iseloomustab pikkade (kuni 60 µm) piitsjate jätkete olemasolu eose mõlemas otsas.. eoskotid on paljueoselised. eosjätked laienevad tipus lantsetjalt. 1988. limatupega. ümbritsetud valge viltja kihiga. 66 . pyriformis (A. eosed tavaliselt kahes reas. Bayer) Cain) on leitud kahel korral põdrasõnnikult.) Niessl) eoskotid on 8-eoselised. värvusetud.) on sulgeoslad rühmiti. myriaspora (H. parafüüsidega. üherakulised või ebaselge vaheseinaga. Seemne– karvakera. Seemne-karvakeral (L. 1856. araneosa (Cain) Cain) on eoskottides palju ebasümmeetrilisi eoseid (60–256). Lamba-karvakera (L. Crouan) Niessl on Eestis leitud üks kord hobusesõnnikult Valgamaalt.) (joon. Eoskotid 8-eoselised. lühikesed piitsjad jätked (kuni 25 µm) võivad eoste otstes olla. tema sulgeoslad on pirnjad. Winter ex Fuckel) Niessl) iseloomustab eosjätkete vöödiline sisestruktuur. pindmised või süvendunud. Hulkeoselisel podospooril (P. leitud meil 7 korral lehma-. kuid ta võib kasvada ka teiste koduloomade sõnnikul. anamorf Phialophora sp. Väheeoseline podospoor (P. metskitse ning hall. Eoskotid silinderjad või tõlvjad.C. & De Not. Winter). pruunid. niitjate harunenud parafüüsidega. 1859. pirnjad.ja hundisõnnikult. ovina (Pers. tumedate harjastega. eoskotid 16–32-eoselised. puidul. peditsell on redutseerunud. kõdunenud lehtpuukändudel (Dietrich. ühe või mitme vaheseinaga.ja lehmasõnnikult. muudelt tunnustelt sarnaneb eelmise liigiga. peditsell on redutseerunud. sealhulgas odralt) rohu-podospoor (P. Lasiosphaeria Ces. eoskotid nuijad. curvula (de Bary) G. tavaliselt suured.Perekond karvakera. sirged või usjalt kõverdunud. 1998). Vöötjätkelist podospoori (P. Soobik. Sulgeoslad laipirnjad. Podospora Ces. millel esineb väike isodiameetriline peditsell. Eestis 1 liik – S. (B) Kotteosed. & De Not. Sulgeoslad rühmiti või üksikult. selle liigi hajusalt substraadil paiknevad pindmised sulgeoslad on kaetud karvakestega (Dietrich. Sõnnikusaproobid. Eosed iseloomulike silinderjate või tipus laienevate värvusetute jätketega (peditsell) ning tihti piitsjate jätketega ühes või mõlemas eose otsas. spermoides (Hoffm. Saproobid sõnnikul ning kõdunevatel taimejäänustel. pika suudmega. 1856.) Niessl) paistab silma vaid 4-eoseliste eoskottide poolest. hiljem mitme vaheseinaga. väikeste näsajate suudmetega Joon. poolläbipaistvad. Winter) Niessl on leitud 4 korral valgejänese. Eosed ellipsoidsed. karvase jämesilinderja kaelaga. hiljem helepruunid. Eosed silinderjad.) Niessl. algul üherakulised. kerajad.kuni hulgaeoselised. eostel on kummaski otsas 4 piitsjat jätket. on koonusjate suudmetega. Tavaline liik kogu Eestis põdra. Eestis 1 leid põdrasõnnikult (Leenurm. Eestis 9 liiki. Eoskotid 8-eoselised. hobuse-.

harva 2(4)-. ühe. macrospora Auersw. metskitse-. Harjumaalt kahel korral valgejänese. Suureeoselist sõnnikukera (S. 1856). eoskotid 8-eoselised. 3. 1995). sealhulgas ühel korral Prangli saarelt (Leenurm. tihti värvusetute jätketega.ja hobusesõnnikul) on kogu maailmas laialt levinud harilik sõnnikukera (S. Selle liigi anamorfi Arthrinium arundinis Dyko & B. 8-. Winter. kotteosed ümbritsetud limatupega. laipirnjad. Tumedad stroomad piki taimevart pikenenud.). kuid ka puidul ja taimejäänustel. sün. Apiospora Sacc. üksikult või rühmiti.) on 1–2 mm pikkuste stroomadega. 1998). Sordariaceae Stroomad puuduvad või on vähe arenenud. pehmed. punahirve-. Anamorf-perekonnast Arthrinium Kunze on meil (A) Koniidikandjad koniididega. küüliku. näit. 1988. Eosed ebasümmeetrilised. inaequalis (Cain) Cain & Groves. A. 1988): A. – harilikul kultuuris. 1903).). Eoskotid nuijad. fimicola (Roberge) Ces.või mitmerakulised. 1988). maxima Niessl) mitmesuguste loomade ekskrementidelt (Dietrich. A. A. Sulgeoslad ühes reas. Ellis (joon. mõnikord hulkeoselised. harvem keskosas laienenud. 1995). esineb kõrrelistel (Soobik. kotteoste suuruse. Joon. pirnjad või pudeljad. Keraheinalt (Dactylis glomerata L. Arthrinium phaeospermum. tema sulgeoslad kasvavad substraadil enamasti rühmiti. Perekond sõnnikukera. jalaga. Sõnnikusaproobid.50. [12]. tetraspora G. millel ei teata teleomorfi (B) Seeneniidistik koniidikandjatega (Soobik. seni ainult kõrreliste vegetatiivorganitelt ning teristelt (Soobik. 3 sõnnikukeraliiki on Eestis leitud kõdunenud taimejäänustelt. viimane esineb odra teristel ja vegetatiivorganite jäänustel. värvusetu limase kestaga. 4 liiki on meil leitud sõnnikult. kudedesse süvenenud. Perekond gondeleos. mõnikord kerajad või kotjad. Eosed tumedad. harva (Soobik. montagnei Sacc. poolest. leitud järgmisi teisliike.B. Winter) ja liiki S.) ja varasel tarnal (Carex praecox Schreb. rabakana-. ülaosas harjastega. pruunid või mustad. & De Not. caricicola Kunze: Fr.) on ülalnimetatud harilikule sõnnikukerale (S. pruunid. & Mérat) Kunze – harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L.Sugukond sõnnikukeralised. fimicola) lisaks kõrrelistelt leitud veel neljaeoselist sõnnikukera (S.ja koduloomade sõnnikul Eestis (jänese-. pirnjad. liiki S. Tavaline sõnnikuseen paljude mets. hõredate värvusetute kõverdunud karvadega ning lühikese musta kaelaga. phaeospermum (Corda) M. puccinoides (DC.) Ard. superba de Not.ja punahirvesõnnikult. on pindmised või veidi substraati süvenenud. & De Not.) (Vestergren.) 24 kõrrelisel. põdra-. Sordaria Ces. Eestis 2 perekonda 7 liigiga. mille alumine ots sisse sopistunud. Eosed üherakulised. Kõik sõnnikukeraliigid on omavahel välimuselt väga sarnased ning erinevad põhiliselt mikroskoopiliste tunnuste poolest. valmides kaduvate parafüüsidega. 67 . kuju jmt. mis käristavad epidermi. Sulgeoslad alusel stroomasse süüvinud. Eoskotid silinderjad. olles enimlevinud liik. Saproobid sõnnikul ja kõdunevatel taimejäänustel. kaherakulised.50. Podospora minuta (Fuckel) G. sphaerospermum Fuckel – 21 kõrreliseliigil. Sulgeoslad mustad. ülemine rakk alumisest märgatavalt suurem. seda leidu aga uuemal ajal ei ole enam kinnitatud. kerajad sulgeoslad on 200–300 µm läbimõõdus. paiknevad üksikult või rühmiti.) ja punaselt aruheinalt (Festuca rubra L. viimasel juhul õhukesed. lubikal (Sesleria coerulea (L. parafüüsidega või ilma. Vanimaks leiuks on suur sõnnikukera (S. Eestis 1 liik – montagne gondeleos (A. 3. Eestis 6 liiki.) ja karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L.) on leitud Läänemaalt jänesesõnnikult ühel korral. Sutton pole Eestis leitud.

Sagedasemateks teisliikideks. Farr jt. A.) J.. desmazierii Cavara [sün. Eestis on teleomorf seni teadmata umbes 40 teisliigil. Enamik Ascochyta ülejäänud teisliikidest ei ole majandusliku tähtsusega. fabae Speg. Loetletutest ainult teisperekonnas Cercosporella moodustavad koniidikandjad sünneemasid. ducis-aprutii Matt.] (Käsebier. melicae (Died.tarnade (Carex spp.G. & Thüm.].. Järva. Põldmaa. boltshauseri Sacc. 1988). Lepik. viciae Lib. Johnson. Diplodina sesleriae Moesz] (Soobik. brachyopodii (Syd.harilikul konnarohul (Alisma plantago-aquatica L.) Sacc. värvunud või värvusetud. Phloeospora Wallr. calystegiae Sacc. A. kuigi paljud põhjustavad peremeestaimedele märkimisväärset kahju. 1995). A. Marssonina actaeae Bres. Sprague... A. Sacc. kõigis teistes avateisseente teisperekondades tekivad seeneniidistikul üksikkoniidikandjad.].]. Phyllosticta alismatis Sacc. 1988).. A.] esineb salu-siumarja (Actaea spicata L.. Anamorf-perekond Ascochyta (joon.. 1977). Mitmesugustel kõrrelistel esinevad A. kuna tegemist on süstemaatiliselt väga lähedaste teisliikidega. Cooke & C. (Sarv. Hendersonia Berk. käsitletakse neid osalt tihti A.. teisperekonnas Phloeospora aga eoslaagrites (atservulites).) Mont. arundinariae Tassi] ja A. A. 1995). phleina R.) Melnik. [sün. kerguelensis Henn. Cladosporium Link: Fr. Rhabdospora (Durieu & Mont. Sprague & A. Rohkelt troopilisi. Eoskotid kambrites kimpudena või eoslavana. 1971. A. Heterosporium Klotzsch ex Cooke).J. A. boltshauseri sünonüümidena. Diplodina lolii Zimm. actaeae (Bres. [sün. Johnson [sün. kahekihilise kestaga. caricicola Melnik [sün. (Lõiveke. Paljudel juhtudel seeneliik seotud ainult ühe kindla taimeliigiga.. PLEOSPORALES) Mustades askostroomades üks või mitu kambrit. teisperekondades Camarosporium ja Placosphaeria moodustuvad koniidid stroomades.) R. Käsitletav teisperekond on väga liigirohke (maailmas ca 350 teisliiki). A. Eosed mitmesuguse kujuga.. A. 1967)..51. A. 1956). 1963. Phoma Sacc.. ducisaprutii. ischaemi Sacc. 1924. pisi Lib. Ascochyta sp. Tavalisemad avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad on järgmised: Alternaria Nees. A. mis on seotud käsitletava seltsi mitme sugukonna esindajatega. Seltsiga on seotud palju anamorf-perekondi.mitmete kassitapuliste (Convolvulaceae) liikide kuivanud vartel.51. caricis W. (Lõiveke. Polythrincium Kunze. paljud teisliigid on laialt levinud ning tekitavad üldtuntud taimehaigusi ulatuslikul peremeestaimede ringil. boydii Grove [sün. A. Tavaline on mittesuguline paljunemine koniididega ja pleomorfism. A. Davis [sün. Kõik loetletud teisliigid põhjustavad laikpõletikke. [2]. eriti ulatuslikult esineb A. Tavalisemad peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonnad on järgmised: Ascochyta Lib. Dothideales (incl. Septoria Sacc. 1977). mis omavad ka majanduslikku tähtsust. Coniothyrium Corda. vähem parasvöötme liike. 68 . Camarosporium Schulzer.) Sacc. kuid paljud esindajad saproobidena taimejäänustel. 3. samuti elavatel lehtedel (Melnik. leherootsudel ja viljadel. on Eestis liblikõieliste (Fabaceae) sugukonna esindajatel (peamiselt põldoal.)) elunevad A.G.G. ainult ühe sugukonna või isegi perekonnaga seotud anamorfe vaadeldakse vastava taksoni all (vrdl. 1986).]. [sün. Eestis teada esindajaid 17 sugukonnast. Placosphaeria (de Not.) elavatel lehtedel (Melnik. Didymella ja Leptosphaeria. A. (sün. Dendryphion Wallr. hiirehernestel (Vicia spp. Sprague & A.) Sacc. Ovularia Sacc. Diplodina graminea (Sacc. Ramularia Unger [sün.) elavatel ja surnud lehtedel (Melnik. [sün. Enamiku nimetatud teisperekondade esindajatel tekivad koniidid pükniidides. Ito. harilikul hernel. orobi Joon..Selts Mustlaikpõletikuliselaadsed. 1967. Kõik need teisperekonnad võivad teisliikide kaudu olla seotud käsiteldava seltsi erinevatesse sugukondadesse kuuluvate teleomorf-perekondadega. A. Kõrrelistel esinevad A.. . A. Cercosporella Sacc. Koniidikandjad koniididega. A. 1989. Põldmaa. Stagonospora (Sacc. mis vähendavad taime assimilatsioonipinda ja alandavad saagikust. 1986). & Speg. Stemphylium Wallr. 3. calamagrostidis Brunaud. Cercospora Fresen. Peamiselt taimelehtede ja -varte parasiidid. 1966. 1977).) R.) (Aksel. Phyllosticta Pers. agrostidis Poloz. Hawksworth jt. 1943d.] .B.) ja aed-kukekannuse (Delphinium elatum Mort. Allpool käsitletaksegi selliseid teisliike kõigepealt neist teisperekondadest. Soobik. Shaw] .. Drechslera S. mille leide on Eestis teada 16 peremeestaimelt (Soobik..) on seotud teleomorf-perekondadega Mycosphaerella. Väga paljusid teisliike nimetatud teisperekondadest pole suudetud tänapäeval veel ühitada teleomorfliikidega. graminea (Sacc. Asteromella Pass. sesleriae Massal.

) Grove [sün.] . A. Camarosporium sp.). grovei Pissar.) lehtedel (Lepik. spongiosum Berk. onobrychidis (Prill. 1988): C.) Almq. 1967). De Vries [sün. sodalis Naumov [sün. C.) Bond. Penicillium cladosporioides Fresen. & M.) (Aksel.) elavaid lehti (Põldmaa.) G. 1939c). & Broome . menyanthis Oudem.) (Põldmaa. & Delacr. . A. forsythiae (Sacc. fagopyri Thüm. 1967) ja harilikult sigurilt (Cichorium intybus L.A. [sün. Greg. A.hariliku siniladva (Polemonium caeruleum L. heraclei Bres. sphaerospermum Penz. . A. 1967).. plantaginis Sacc. A.] (tahvel 5) tekitab timutilaikhallitust. (A) Pükniid. Põhiliselt on neid leitud kõrrelistelt (Soobik. A. eriti seemnekasvatuses (Soobik. 1963). C. A. (C) Koniidid. A. humuliphila Melnik [sün. A.] . lignicola Corda.) (Põldmaa.] . 1956). cichorii Died.) (Karis. .-Mont. põhjustades timutikasvatuses olulist majanduslikku kahju. dianthi Lasch [sün.).) (Põldmaa. A. C. A. sambucella Pers. Heterosporium] on seotud teleomorf-perekondadega Mycosphaerella ja Venturia.) elavatel lehtedel (Dietrich. & Deniak. Phoma equiseti (Desm. phragmitis Brunaud kõrrelistel. & Speg. 1967).] esineb harilikul tatral (Fagopyrum esculentum Moench) (Lepik.) Willd.] on leitud harilikult kuldvihmalt (Laburnum anagyroides Med. Phyllosticta cytisi Desm.) (Lepik. trifolii-montani Bond. sageli (Põldmaa. C. A.) elavatel lehtedel ja surnud vartel (Lepik. esineb ristikutel (Trifolium spp. esineb surnud lehtedel (Põldmaa. typhoidearum (Desm.). harva (Melnik. 1984). Phyllosticta forsythiae Sacc. Põldmaa. 1939c). A.] . 1959). [sün.] . elegantulum Pidopl. impatientis Bres.T.villtakjat (Arctium tomentosum Mill. C. Curtis] . Septoria dianthi Desm. C. 1967). 1962).) varsi ja lehti. de Vries [sün. & Bolle [sün.T.vägiheintel (Verbascum spp. verbascina Thüm.52.liht-hunditubakalt (Hieracium vulgatum (Fr. equiseti (Desm. [sün. millel ei teata teleomorfe.hundinuiadel (Typha spp. .) G. griseo-olivaceum Pidopl. 1967).) Höhn. 1938a). weissiana Allesch. C. microspora Trail [sün. 1939c. põhjustades ristiku-laikpõletikku (Kivi.] . phlei (C. A. & Broome] . A. & Syd.hariliku esparseti (Onobrychis viciicola Scop. A.A.hariliku lodjapuu lehtedel (Põldmaa. [sün. Phyllosticta verbasci Sacc. Eestis on seniseks määratud 15 teisliiki. Anamorf-perekond Cladosporium [sün. cytisi Lib. A. A. 1967).A. See on maailmas kaunis teisliigirohke teisperekond (ca 100 teisliiki). Diplodina impatientis Bubák & Kabát] . Joon. C.hariliku humala (Humulus lupulus L. 3. gossypicola Pidopl. Stagonospora epitricha Berk. Phyllosticta dianthi Westend. & M. Phoma microspora Berk.) (Lepik.) (Põldmaa. brevicompactum Pidopl.). metylispora Berk. A. 1984. Leptosphaeria ja Pleospora. 1967). syringae Bres. & Deniak. & M. A. A. 3. humuli Lib. doronici Allesch. [sün. väga harva (Põldmaa. polemonii Cavara . Curtis. [sün. 1967).harulist jõgitakjat (Sparganium erectum L. Heterosporium phlei C. Anamorf-perekond Camarosporium (joon. A.A. 1940a). 1967). viburni Sacc.karvast piipheina (Luzula pilosa (L. 1960). transchelii Pidopl.53. A.haljastuses kasutatavatelt nelkidelt (Dianthus spp. 1977).) Höhn. A. Curtis. A.hariliku sireli surnud õisi ja elavaid lehti. cladosporioides (Fresen. & Deniak.] .] . A.soo-osjalt (Equisetum palustre L. A. C. [4]. 1956.quadriguttata Kabát & Bubák . 3. A.hariliku saare vilju (Põldmaa.karuputkede (Heracleum spp. 1967). bresadolae Sacc.C. & Roum.-Mont. A.] kahjustab ubalehte (Menyanthes trifoliata L.) (Melnik. Diplodina moelleriana Buchw. C.lookleval forsüütial (Forsythia suspensa Vahl) (Aksel.) (Järva. 1938d). menyanthicola Melnik [sün. teretiuscula Sacc. 1971).A.õrna lemmaltsa (Impatiens noli-tangere L.] (joon. & Deniak. 69 . Greg. 1967). .A. atroseptum Pidopl. fraxini Kabát & Bubák] .. [sün.) ( Põldmaa.52. Eestis on teleomorfi nimetuseta praeguseks teada vaid 1 teisliik . lantanae Sacc. harva (Soobik.väikeseõielisel lemmaltsal (Impatiens parviflora DC.) Grove.) on seotud teleomorf-perekondadega Cucurbitaria. C..villasel lodjapuul (Viburnum lantana L.suurt teelehte (Plantago major L.) (Karis. 1977). A. & Deniak. & Deniak. (B) Koniidikandjad. [sün. 1988). oxysporum Berk. A.

. 3.) Petr.54. C. 3. Teleomorfi nimetuseta on Eestist leitud seni vaid 1 teisliik . graminella Sacc. C. 1971).]. fuligineum Bonord. [2]. Lõiveke. Cladosporium cucumerinum.53. 1943b. 3. Macrophoma graminella Berk. Rosenb. liigi levimine ja kahjustuse määr on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. sonchi Sacc. seene poolt tekitatud patogeensed protsessid on tihti vähemärgatavad. on Eestis leitud üle 10. Cladosporium cladosporioides. Koniidikandjad koniididega. mistõttu vajab tõrjemeetmete rakendamist.A. Ph.ca 160 teisliiki. [4]. Teine väga levinud ja laial peremeestaimede ringil esinev teisliik Eestis on Ph..) on seotud paljude teleomorf-esindajatega mitmetest sugukondadest (Leptosphaeriaceae. Pleosporaceae).Ph. kahjustab ka harilikku tomatit (Järva. 1968. viljadel tekivad koorevigastused ja nad muutuvad turustamiskõlbmatuks (Lõiveke. 1986).]. 1995). Ascochyta linicola Naumov & Vassiljevsky. exigua Desm.55. mille teleomorf on tundmata: C. seemnehaigusi (Juhans. Phyllosticta hortorum Speg. pseudopinodella Bond.Mont. 1995). Neophoma graminella (Sacc. [4]. Seen esineb Eestis sageli harilikul linal. Sphaeropsis graminella Sacc. hordei Sawada esineb odral (Soobik. 1983).. Joon. 1988). phalaridis Fautrey & Rou mitmete teiste kõrreliseliikide kõrval ka päiderool (Phalaris arundinacea L. & Voglino. 1988). cucumerinum Ellis & Arthur (joon. 1933.. Eestist on leitud 2 teisliiki. Sprague & Hardison kõrrelistelt (Soobik. & Syd. C. variabile (Cooke) G. Anamorf-perekond Phloeospora on seotud teleomorf-perekondadega Didymella ja Mycosphaerella. graminearum R. 1968). 70 . Pükniid koniididega.54.ja enamikult teraviljaliikidelt. 1962. Maailmas on see teisliigirohke teisperekond .55. Teisliikidest. Mycosphaerellaceae. Schultz. 3. de Vries esineb saproobina veetaimedel (Voronin. Anamorf-perekond Phoma (joon. Anamorf-perekond Coniothyrium on seotud teleomorf-perekondadega Leptosphaeria ja Paraphaeosphaeria. millel tekitab nekrootilisi laike vartel ja kuivmädanikku (fomoosi) mugulatel (Lõiveke. Phoma sp. Marland. 1939) ja linaaskohütoosi (Marland. selle majanduslikult olulise seene leide on Eestist praeguseks teada 31 kõrsheina. 1989). 1988). A. [sün.) esineb sageli kurgil. esineb mitmesuguste lehikseente viljakehadel (Koval.Joon. tuberosa Melhus. Ph. Ph. Koniidikandjad koniididega. solani Ellis. identifitseerimiseks vajalikud tunnused viljakehade näol aga ilmuvad alles lehtede kuhtumisel. põhjustades juurepõletikku (Lepik. sest kahjustatud viljad ja viljaalgmed kõverduvad. & Delacr. mille seotust teleomorfidega pole seni tõestatud. 3.) (Soobik. solanicola Prill.S. samuti väga sageli ka kartulil. Ph. Paljudel kõrreliseliikidel eluneb keskmise kuni tugeva astme patogeenina Ph. Joon. C. 1931d. [sün. & E. kuna kahjustatavateks organiteks on üldjuhul kõrred ja lehetuped (vähem lehed). tekitades kurgirõugeid ja põhjustades suurt kahju.

tekitab ümarlaiksust. Ph.elulõngadel (Clematis spp. cinerea Pass.. [sün. hedericola (Durieu & Mont.metspipral (Asarum europaeum L.harilikul odral (Soobik. 3. Ph.). . otites Brunaud) . 1916. alnigena Thüm.56. 1956). Ph. Ph. rubi-odorati Bubák & Kabát] . eupyrena Sacc.) (Dietrich. decussata Syd.hõlmikpuul (Ginkgo biloba). phaseolina Sacc. [sün.). sün. cava Schulzer . Ph. (sün. hepaticae Brun. Bucholtz. Ph. negundinis Sacc. mahoniana (Sacc. põhjustades floksi-ümarlaiksust. Jaama jt.harilikul loal (Juncus effusus L. harilikul sirelil. [25]. Ph. oleracea Sacc. . dactylidicola Melnik [sün. owensii R.mahoonial (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. & Roum. Ph.lodjapuudel (Viburnum spp. lantanae Pass. 1988). . hederae Sacc. ambrosioides Thüm. berberidis Rabenh. syringophila Oudem.niidu-asparhernel (Tetragonolobus maritimus (L. Ph. Ph.nooljal hunditubakal (Hiercium sagittatum Lindeb. Bucholtz.] .). .kaharal kirburohul (Polygonum lapathifolium L. [sün. [sün. 1979. complanata Desm. 1903. Ph. tuntud ka veeseenena (Voronin. Ph. fabae Westend.] . Ph. crastophila Sacc.viirpuudel. harilikul ebajasmiinil (Philadelphus coronarius L. Ph. mahoniae (Thüm. . [sün. bondarzevii Aksel . Ph. leucanthemi Speg.) Sacc. aquifolii Allesch.kreeka pähklipuul (Juglans regia L.] vahtratel. Ascochyta oleracea Ellis] .]. 1973). lolii Lagiere. Sprague. Ph.) Sacc. Paradiscula spuria (Vestergr. . 1971).) (Aksel.harilikul vaarikal.).) (Vestergren. lamii Sacc.). macrostoma Mont. Väga sagedased teisliigid Eestis on järgmised: Ph. argillacea Bres. tekitab ümarlaiksust.ambroosial (Chenopodium ambrosioides L. [sün..). Ph. . nebulosa Sacc. 1971). 1939c. Ph. Ph. minuta Gabrovski. . 1939). phragmitis Nagorny. Ph.). põhjustades Eestis üsna laialt levinud õunapuu-ümarlaiksust (Aksel. Ph. veeseenena (Voronin. Ph. juglandis (DC.] esineb paplitel ja haaval (Hanso & Tamm. Ph. corylaria Sacc. 1940a).harilikul kukerpuul. 1859). & Speg.valgel iminõgesel (Lamium album L. Ph..). 1976). siliquosus (L. cathartici Sacc. [sün. Ph. Ph. (Lepik. Ph. Ph. Ph. Enamik Phyllosticta teisliike mitmesuguste taimesugukondade esindajatel esineb Eestis ülalnimetatutest harvem. . buffonii Oudem. . Ph. Ph. alchemillae Vestergr. corrodens Pass.] . libertiae Sacc. Sprague]. . 1903. Bucholtz. Ph.türnpuul.) Petr. Pükniid Ph. Ph. destruens Desm. dactylidis Melnik]. 1967). Ph. bromi Potebnia [sün. kartulil (Kikas. Eestis on leitud üle 60 teisliigi.). Ph. Sprague. alopecuri Lavrov. ginkgo Brunaud . phlei Lavrov].hõbemaranal (Potentilla argentea L.).] . Enamik andmeid Eestis esinevate teisliikide kohta pärineb Akseli (1956) ja Põldmaa (1967) töödest. T. [sün. 1916). calamagrostidis Wehm. Ph. phleicola Melnik [sün. herbarum Westend. Ph. craetaegicola Sacc.) Keissl. 1989) ja kapsal (Järva. Ph. & Hochapfel .harilikul aedoal (türgi oal) (Järva. Anamorf-perekond Phyllosticta (joon. glynneae R. longissima Westend. hieracii Allesch. polygonorum Sacc. Phyllosticta mali Prill. Ph. Ph.). 3. & Delacr. & Syd.põldoal (Järva.. melampyrina Aksel . Ph. mali Briard] õunapuudel ja jaapaniebaküdoonial (Chaenomeles japonica (Thunb. 1989). Ph. Ph.).). harilikul hernel. opuli Pass.Ph. Ph. antirrhini Syd..). . Ph. Ph.56. avenae Lobik. Dendrophoma crastophila Sacc. Joon. sinilillel (Hepatica nobilis Gars. Ph. Ph. Ph. Põldmaa. 1980).harilikul luuderohul (Hedera helix L.põisrohtudel (Silene spp. .) (Vestergren. 1938c). Ph. Phyllosticta sp. [sün.lõvilõugadel (Antirrhinum spp. Ph. Ph.hariliku lina seemnetel (Juhans. koniididega. 1971).). asari Aksel . briardii Sacc. Ph. . glomerata (Corda) Wollenw.) on seotud teleomorf-esindajatega sugukondadest Botryosphaeriaceae ja Mycosphaerellaceae. Kõrrelistel on Soobiku (1988) andmeil leitud järgmisi teisliike: Ph.) Roth).harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L..mets-härgheinal (Melampyrum sylvaticum L. tekitab herne-ümarlaiksust.). 1916). Ph. Ph. bromivora R. alcides Sacc. coronaria Pass. aceris (Sacc. 1903.] . Ph. .) Lindl. Ph.). pisi Westend. Ph.) Boerema [sün.) (Lepik. Ph. Ph. Ph. millel pole seni teada teleomorfi. Ph. 71 . areneb aedfloksil (Phlox paniculata L. [sün. koerkannikesel (Viola canina L. harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L. paleicola Henn. Ph.).aed-õunapuul.väärisnelgil (Kivi & Mauring. Ph. 1956. esineb pigihambulisel kortslehel (Alchemilla subcrenata Buser) (Vestergren. 1976). Ph.härjasilmadel (Leucanthemum spp. spuria Vestergr.) Allesch. Ph.harilikul sarapuul. .) Roth.

) Jørst. S. põistarnal (Carex vesicaria L. riparia Sacc.) Allesch. 1916). trifoliiseda Bubák & Picbauer . montagnei Castell.harilikul jalakal ja künnapuul (Maavara jt.L.. Ph. (B) Koniidikandjad. [sün. . 1939c.) Sacc.. S. Hendersonia arundinacea Sacc. teucrii Sacc. & E.). hydrophila Broome & Har. Kivi & Kivi. S. .) Bubák [sün. Hendersonia aquatica Sacc. vähemal määral teistel taimedel. Ph. Septoria arundinacea Sacc. sagittariae Rabenh. Teleomorfi nimetuseta teisliike on Eestis praegu üle 20. Hanso & Tamm.].... 1968). S. rhamnicola Desm. Septoria melicae Pass. Joon. [sün.maajalal (Glechoma hederacea L. Hendersonia caricis Oudem. aucupariae Thüm. & Roum. Ph. westendorpii Thüm. . trifolii Richon. Ph.] (leitud ka rukkilt ja nisult). Syd. Cylindrosporium phalaridis Sacc. S. salicicola Thüm. H.türnpuul. Ph. & Dearn. eleocharidis Trail sooalsil (Eleocharis palustris (L. moniliae (Trail) Diet. seni teada vaid Dietrichi (1856) leid. paludosa (Sacc. Lõikheinalistel (Cyperaceae) on teada 4 teisliiki (Põldmaa. .harilikul pihlakal. Levinumad teisliigid paljudel peremeestaimedel on järgmised: S. Ph. Sprague. [sün. S. 1961. sagittifoliae Brun. & Scalia (esineb ka odral). H. Brown).] . Septoria moliniae P. pruni Died. 1995). 3. Bucholtz. agrostidis f.] . ulmi Westend. Ph. vexatula (Sacc. harilikul kukerpuul. Hendersonia culmicola Sacc. Kõrrelistel on teada 17 teisliiki (Soobik. 1967): S. [sün. S. Ph. aquatica Sacc. [sün. caraganae P. bromi A.).) Leuchtmann (sün. 1935b).Ph.suurel läätspuul (Caragana arborescens Lam.57. 1988. . Germano [sün. Ph. scrophulariae Sacc. typhina Sacc. Anamorf-perekonda Stagonospora on veel üle kandmata selle sünonüümi Hendersonia nime all tuntud teisliike.keskmisel ristikul (Trifolium medium L. Germano [sün. Ph. seda liiki on leitud ka jänesekapsalt (Oxalis acetosella L. henriquesiana Sacc. Eliasson (esineb ka odral). .kreegipuul (Põldmaa.laialehisel hundinuial (Typha latifolia L. 1962. Ph.). intermixta (Cooke) Sacc. Syd.].). Ph. Schröt. & Syd..). H. esineb paplitel ja haaval (Maavara jt. (C) Koniidid. urticae Sacc.]. [sün.) Sacc.) Sacc. sorbi Westend. violae-caninae Allesch. Ph. foliicola (Bres. S..) on seotud sugukondadega Leptosphaeriaceae ja Phaeosphaeriaceae. & Speg.). S. Sm. 1961). Hendersonia) (joon. [sün.harilikul sirelil. arenaria (Sacc. Ph. (sün. violae Desm.] .G. Ph. Ph. graminum Sacc. Ph. phragmitis (Oudem. S.) järvkaislil (Schoenoplectus lacustris (L.harilikul kibuvitsal (Vestergren. 72 . vexatula Sacc. & Scalia. angusta R. S. 1984. syringae Westend. subseriata (Desm.). culmicola (Sacc. typhae (Pass. nad esinevad saproobidena või poolparasiitidena peamiselt kõrrelistel.. tihti koos seenega Ramularia scrophulariae.) Sacc. . S. See on maailmas võrdlemisi teisliigirohke teisperekond (ca 200 teisliiki).] .).57. populea Sacc. Ph. melicae (Pass. [4].) (Kivi. 1940a). S. 3.). 1903.). (sün. (A) Pükniid koniididega.. S. põhjustab meil mõnikord vaarikalehtede tugevat kahjustust.]. 1973).harilikul nurmenukul (Primula veris L. Ph. Ph. Ph. [sün. populina Sacc. S. Depazea rhamnicola Lasch] .G. S. Hendersonia subseriata Desm.jõgi-kõõluslehel (Sagittaria sagittifolia L. nagu H.. & Malbr.sealõuarohul (Scrophularia nodosa L. . simplex J.] .) Sacc. & Germano [sün. caricis (Oudem.surnud pajulehtedel. .) Palla. Anamorf-perekond Stagonospora (sün. S.pärnadel.) Castellani & E. Ph.) Sacc. S. graminum Sacc. S. (sün. H. rubicola Rabenh. Ph.). . Ph. & Ramsb. .. algeoslad arenevad tihti roosteseeneliigi Uromyces scrophulariae pustulite ümber.) Castell. praetervisa Bubák . S.) R.kallastarnal (Carex riparia Curt.koerkannikesel (Viola canina L. Septoriella phragmitis Oudem. spaethiana Allesch. Harvem esinevad kõrrelistel järgmised teisliigid: S.).) tarnadel (Carex spp. primulicola Desm. paplitel. & Speg. esineb mägiristikul (Trifolium montanum L. smolandica A.kõrvenõgesel (Urtica dioica L.) (Lepik.) (Lepik. 1967).G. graminella (Sacc.). agrostidis Syd. bellunensis (Speg. Stagonospora sp.harilikul vaarikal.].

3. D.) ja maamõõlalt (Geum urbanum L.58. eosed üherakulised.Diplodia Fr. 1988). 1988). 3. harilikult pärnalt. Sugukond tahmkirmelised. värvusetud või kollakad.) (Soobik. hoffmannii Höhn.E. malorum Peck) ja Sphaeropsis malorum (Berk. samuti dekoratiivtaimedel saproobi või poolparasiidina. 1968. 1974b). ammophilae (Lasch) O. B.). 1974b). Eestis 1 liik .).) Mont. 1995). Perekond Amarenomyces O. mis esineb rand-luidekaeral (Ammophila arenaria (L. stroomakambreid palju. rosarum Cooke & Ellis. Capnodium salicinum. Viljapuu-mustvähk on iseloomustatav vilja pinnale tekkiva pruuni laiguga. [11].) Berk. Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. Holm). S. 73 .Sugukond Botryosphaeriaceae Eestis 2 perekonda 3 liigiga.). 1957). obtusa (Schwein. Eestis 2 liiki: B. 1988. Capnodium Mont. phlei Ellis & Everh. Joon. 1940b). punaselt leedrilt (Sambucus racemosa L. Erikss.tahmkirmik (C. & De Not.kobarkera.) Link) (Holm.) Berl.. & H. Kukerpuu. on laialt levinud maakera parasvöötmes Euroopas ja Põhja-Ameerikas (Smith jt. salicinum Mont. 1938c. Perekond Botryosphaeria Ces. kuid ka naadilt (Aegopodium podagraria L. (B) Sulgeosla seeneniidistikul. 3. pajudelt (Salix spp. (D) Kotteos. Erikss. Macrophoma (Sacc. 1965) ja B. .: Fr. (sün. Capnodiaceae Eestis 1 perekond 1 liigiga. Joon. (sün. (B) Pseudoteetside kobar. Arnaud. haigestunud viljadel tekib märgmädanik või nad kuivavad kipratõmbunult (Pärtel.tahmkatet.) Petr. stevensii Shoemaker (sün. esileulatuvate kaeltega.) (Käsebier. (sün. Eestis 1 liik . rubella Cooke & Ellis.58.koonus-laikpõletiku tekitaja (Sõmermaa. musta läikiva väliskihiga.) L. (A) Eoskott eostega. S. ulatuvad algul kattekudede vahelt välja.Diplodia ja Sphaeropsis. [10]. (C) Läbilõige stroomast pseudoteetsidega. Askostroomad kerajad või pisut koonusjad. harva parasiidid. Anamorf-perekonnad peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. millel seni pole teada teleomorfi S. (A) Seeneniidistik.pükniidid. (sün.Fumagospora G. Lepik. Botryodiplodia malorum (Berk.viljapuumustvähi tekitaja aed-õunapuul (Lepist. 1926. Anamorf-perekonnast Sphaeropsis on Eestis kõrrelistel 1 teisliik.) Shoemaker. mõned leiud pärinevad kõrrelistelt. 1972a. Perekond tahmkirmik. hiljem paljanduvad täiesti. koniidid tekivad pükniidides .A. Pärtel. Saproobid puude ja põõsaste okstel. Sydow)) . kuid võivad esineda ka rohttaimedel. koniidid tekivad pükniidides . timutitel (Phleum spp. Phaeosphaeria littoralis (Sacc. sünanamorfid Diplodia mutila (Fr.59. Viimane liik esineb paljudel puudel. & Voglino). millel arenevad kontsentriliselt väikesed mustad täpikesed . Anamorf-perekonnad . (C) Eoskott eostega.) (joon. Cucurbitaria berberidis. Tüüpiliselt saproobid puittaimedel. kus ta eluneb saproobina teristel ja hävinud vegetatiivorganitel (Soobik.E. moodustades taimeorganitel tahmataolist kirmet . Eoskotid 4-8-eoselised. sealhulgas odralt ja nisult. mida on leitud aed-õunapuult. ja Sphaeropsis Sacc.

polsterjad. mustad.mustad askostroomad paiknevad epidermi ja kutiikula vahel. Didymosphaeria Fuckel Pseudoteetsid üksikult või mitmekaupa gruppidena substraati süvenenud. ühes reas paiknevate stroomakambritega. Saproobid või parasiidid rohttaimedel. koorikjad või ketasjad. piibelehel (Convallaria majalis L.Sugukond kobarkeralised. paiknevad 1-2 reas. Anamorfid mitmesugused. Eoskotid stroomakambrites kimpudena. erineva arvu risti.) (Soobik. keskmise vaheseina kohalt nöördunud. Perekond Omphalospora Theiss.) Theiss. Dothideaceae Askostroomad ainult alaosaga või tervikuna substraati süvenenud. ellipsoidsed. Euryachora stellariae (Lib. Enamik saproobid. 1859). harva üksikult.) esineb hariliku kukerpuu kuivanud okstel (Vestergren.) (Dietrich. laiuvad. 3.) Fuckel) . sün. moodustades katva kilbi.) Fr. Eestis 2 liiki.& Broome) Rehm. nad on jalata ja tipus paksenenud. Pseudoparafüüsid eoskottidest pikemad. Pseudoparafüüsid arvukad. Cucurbitariaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga.) okstel. & Syd. Eoskotid silinderjad. harva parasiidid. 1856). Eoskotid silinderjad. Eestis 1 liik: O. Kukerpuu-kobarkera (C. 1903). Sugukond mustlaikpõletikulised. Eosed ühe vaheseinaga. Winter .) surnud vartel (Lepik. Eoskotte vähe. 8-eoselised.) elavatel lehtedel ja mets-tähtheina (Stellaria holostea L. harva rohttaimedel.ja aiakultuuridel. värvusetud. sünanamorfid Dendrophoma sp. hariliku kukerpuu ning läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. Sõmermaa.).) esineb üsna tihti thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii DC. ja Fusicladiella sp. Kukerpuu-kerakilbik (D.ja pikivaheseintega. Maavitsa-kobarkera (C. substraadi kattekudet rebestavad. berberidis Gray) (joon. fertilis (Berk.harilikul aruheinal (Festuca pratensis Huds. mõnikord kobarate alusel ühine. 4-8-eoselised. põõsaste ja rohttaimede okstel ja vartel. piibelehe-kerakilbik (D. ühe. D. & Syd. Pseudoparafüüsid esinevad või puuduvad. harvem lehtedel. Anamorf-perekond .aasnurmikal (Poa pratensis L. mitmesuguse kujuga .59. tipmised rakud mõnikord heledad.) Fuckel.või paljukambrilised. Eosed laimunajad. Sugukond kerakilbikulised. Pseudoparafüüsid puuduvad. Saproobid või nekrotroofid mitmesuguste puude ja põõsaste okstel. Eestis 2 perekonda 3 liigiga. epidermidis (Fr.) ja D.) esineb harilikul maavitsal (Solanum dulcamara L. ebasümmeetrilised. Perekond kerakilbik. mustad.maikellukesel e. ühe või mitme vaheseinaga. 1984). crastophila (Niessl) G. dulcamarae (Fr. ebasümmeetriliselt paikneva vaheseinaga. pseudoteetse ühendav õhuke stroomakiht. kuid on ka palju parasiite ja nekrotroofe põllu. mitmesuguse kujuga.) (Dietrich. Didymosphaeriaceae Eestis 1 perekond 4 liigiga.Camarosporium. mõnikord substraat tumeneb pseudoteetside kohalt. 1926a. pruunid. Saproobid puude. futilis (Berk. dactylidis Lobik . ulatuvad esile ainult näsajate kaeltena. Eestis 4 liiki. stellariae (Lib. meil hariliku kurekaela (Erodium cicutarium (L. & Broome) Rehm) . Cucurbitaria Gray Pseudoteetsid paiknevad substraadil suurte kobaratena. (sün. 74 . Perekond kobarkera. D.) L’Hér.). Eosed enamasti kahes reas. harvem suurel läätspuul (Caragana arborescens Lam. värvusetud või värvunud. Eosed värvunud. mille kohalt nöördunud. Anamorfid: peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonna Phoma sarnane ning avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekond Fusicladiella Höhn. Askostroomad koorikjad. Laialt levinud mitmesugustes kliimavöötmetes. 1971).

1966b.61. Boyer (sün. Pseudoseptoria sp. P. Joon. Sutton (sün.B. Joon. levinud kohati ohtralt.) tekitab teleomorfina peamiselt pilliroo (Phragmites communis Trin. 1985). kuna Eestis esineb seene poolt tekitatud tugevaid kahjustusi ristikutel väga sageli (Jaama jt. agrostidis (Fuckel) G. caulivorum (Kirchn. millel seni pole teada teleomorfi: P. Scirrhia rimosa. Pillirootahmlaikseen (S. & Syd. sün. anamorf Aureobasidium sp.) punasel sõstral (Dietrich. A.). paljukambrilised. Sprague & Johnson). & Schwein. Sprague & Johnson. Selenophoma obtusa R.) leidub Eestis ainult anamorfina Leptostromella juncina (Fr.) Sacc. Kabatiella caulivora (Kirchn. & Melin ja sellele lähedane Aureobasidium Viala & G.) Sacc. Phyllosticta stomaticola Bäumler. 1856). Sprague & Johnson) B. 1990) ning hariliku kuuse kahjustajana (Hanso.) Theiss. P. 1985a. S. Soobik.) on leitud meilt 3 sellist teisliiki.: Fr.) lehtedel ja vartel musti tahmjaid laike. 1961).) Karak.) ja nurmikate (Poa spp.. levib eriti märgatavalt vanemates ristikukülvides. pullulans (de Bary) G. 3.) W. (B) Koniidid. Dothidella ribesia (Fr.. donacis (Pass.61.).: Fr. kambrid ühes reas. piklikud või pisut kumerad. Scirrhia Nitschke Askostroomad epidermi all.avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega Hormonema Lagerb. Winter) (joon. curva (P. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. 1989). (B) Läbilõige askostroomast. 1856).) B. rimosa (Alb.Perekond tahmlaikseen. (C) Eoskott eostega. 3. Saproobid ja parasiidid kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) vartel.tahmlaikseen. 1988). põhjustades tahmlaiksust. Sutton. Plowrightia ribesia (Fr. ja Pseudoseptoria Speg. 1988). Teisliik on majanduslikult oluline. S. Eestis 1 liik . väetatud mullast (Alton. 1990). anamorf Marssonina hysteriopsis Pat. Sutton (sün.. (A) Askostroomad. 1984. (A) Pükniidid. Sugukond Dothioraceae Parasiidid või nekrotroofid puittaimedel. ribesia Fr. 1988).Karst. Soobik. Selenophoma) (joon. Kalamees.. on Eestis teada 2 teleomorfi nimetuseta teisliiki. areneb eelnevalt samadel askostroomadel ja on Eestis teleomorfist harvem (Põldmaa. mis on saproobina väga laialt levinud paljudel erinevatel substraatidel (Farr jt. 3. mille koniidikandjad moodustavad sünneemasid. Selenophoma donacis (Pass.) B. aga ka punase aruheina (Festuca rubra L. & Syd. stomaticola (Bäumler) B. Anamorf-perekonnast Pseudoseptoria (sün. Sprague).) R. Eestis 2 liiki. (sün. [11].) Fuckel. Pilliroo. Perekond Dothiora Fr. A. 1967. (sün. Selenophoma Maire). junci Fr. 1989.. Solntseva jt. Kõik teisliigid on leitud kõrrelistelt (Kask.) ristiku-varrepõletiku tekitajana. tekitades keraloal (Juncus conglomeratus L. Anamorf-perekonnast Aureobasidium. 75 . Sutton (sün. Anamorf-perekonnad .) on meil tuntud ristikutel (Trifolium spp. Eestis on teada 136 leidu 45 kõrreliselt (Soobik. obtusa (R.) Petr. & Syd.60.. tumedad..: Fr. & Sacc. 3.) loa-tahmlaiksust (Dietrich. Septoria oxyspora Penz. everhartii (Sacc. P. Cooke (sün.60.) R.D. esileulatuvate kaelteta. Selenophoma everhartii (Sacc. Arnaud (sün. [4]. teda on meil leitud ka huumustoitelistest järvedest (Voronin. Pullularia Berkhout) ning peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Sclerophoma Höhn. Pullularia pullulans (de Bary) Berkhout) on kosmopoliitne teisliik. Loatahmlaikseen (S.

Perekond Elsinoë Racib. Phaeosphaeria. lõpuks taim hukkub. rosarum Jenkins & Bitanc. Ph. Septoria. kerajad või koonusjad.taimedel varisevad okkad ja hävivad noored võrsed. Joon. (C) Kotteos. Leptosphaeriaceae Eestis 2 perekonda 23 liigiga. seen kahjustab märkimisväärselt noori okaspuuseemikuid ja -istikuid . Phyllosticta fuscozonata Thüm. Taimeparasiidid. Leptosphaeria Ces. [11]..) lustetelt (Bromus spp. Sutton. Praegu on perekonnas Leptosphaeria Eestis teada 22 liiki. 76 .) Grove. Vestergreni (1903) ja Bucholtzi (1916) töödest. Sphaeronemella acicularis (Fr. Pseudoparafüüse palju.. ja Hormonema dematioides Lagerb. E. 1916. Saproobid talvitunud taimevartel. (A) Stroomad sulgeoslatega.). Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. Elsinoë veneta. Palju liike on meil tuntud juba Dietrichi (1856.Perekond Saccothecium Fr.) Sacc. Paraphaeosphaeria). enamik neist on nüüd üle viidud teistesse perekondadesse (vt.) R. Põldmaa. polyspora (Bref. Kikas & Koitjärv. Perekond Sydowia Bres. (anamorf Sphaceloma rosarum (Pass. Sugukond pisikeralised.. 1960. Lepik. Eosed mitme vaheseinaga. 1859). sünanamorfid Sclerophoma pythiophila (Corda) Höhn. kollased või pruunid. anamorfid Phoma acicola (Lev. Gloeosporium venetum Speg. 1980. kahjustades 60-70% vaarikavartest ja võrsetest ning vähendades märgatavalt vaarikasaaki (Kaarep & Ratt. Eestis 2 liiki.. Pleosphaerulina Pass. 1903. 1970. mustad.vaarika-antraknoosi (vaarika-kõrblaiksuse. Septoria bromigena Sacc. Stagonospora.E.. 1988) ja Pleosphaerulina sojicola Miura (anamorf Phyllosticta sojicola C.62. Pärtel. 1975.) (Kask. sün. Põldmaa (1967). 1939c. limajätketega või ilma. Phoma. väga levinud liik. (sün. strobiligena Desm. Metasphaeria Sacc. Sugukond Elsinoaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. Sprague (anamorf Pseudoseptoria bromigena (Sacc. (B) Strooma läbilõige. 3. & De Not. & Melin.. Sprague & Johnson.) on anamorfina viimastel aastatel Eestis kiiresti laieneva ohtliku taimehaiguse . subulata (Fr. Perekonnas Leptosphaeria oli Eestis seni kirjeldatud 34 liiki. Perekond pisikera. Eestis 1 liik . Massal. rosarum Pass. Väikesed pseudoteetsid üksikult või rühmiti substraati süvenenud või esile ulatuvad.) (joon.) Jenkins (anamorf Sphaceloma necator Ellis & Everh. 1856. 8-eoselised. Gloeosporium rosarum (Pass.) Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega .) B. veneta (Burkh.. sün. Teine liik .62. 3. harvem poolparasiidid rohttaimede lehtedel. vaarikavarrekõrbuse) tekitaja.) Jenkins. Ph. haigust esineb meil kõikjal igal aastal. Nodulospharia.Sphaceloma de Bary. & Traverso) E.S. Diapleella. Eestis 2 liiki sünonüümsete nimetustega: Metasphaeria bromigena R. Müller (sün. koniidid tekivad eoslaagrites . Anamorf-perekond Rhabdospora on senistel andmetel seotud ainult teleomorf-perekonnaga Leptosphaeria. 1966b. Hanso. Keissleriella. 1974b). Vestergren. sün. 1939c) kultuur-sojaoalt (Glycine hispida (Moench) Max). põhjustades männi-sklerofomoosi (Dietrich.). Selenophoma bromigena (Sacc. 1967. uuemal ajal on enamikku neist Eestis taas leidnud Holm (1957). Phyllosticta rosae Desm.) Jenkins) põhjustab anamorfina roosiantraknoosi ja tekitab mõnel aastal meie roosikasvatusele märgatavat kahju (Rumberg. Rhabdospora. mis esineb meil ainult anamorfidena harilikul männil. Coniothyrium. 1983).) Sacc.Pseudoseptoria Speg. S. Soobik. Anamorf-perekonnad: Camarosporium. mida on leidnud Lepik (1938a. 1985a). Sõmermaa (1971) jt. paljad. Eoskotid silinderjad. Bucholtz.

1986. kapsamustmädanikku ja ristõieliste tõusmepõletikku.) Tul.) Ces. Joon. 3. Wegelin ja L. Metasphaeria ocellata (Niessl) Sacc. Karst.: Fr. . pulsatillae Syd.Trifolium spp. 1995). 1980.ängelheinaliigil Thalictrum delavayi Franch. Winter harilikul kukemarjal (Empetrum nigrum L.) Duby (joon. tugeva kahjustuse korral varred nöörduvad ja võivad murduda. Gessner & Kohlm. L. & Broome) Ces. & De Not. L. põdrakanepi (Chamaenerion angustifolium (L. vähendades seemnete kaalu ja alandades idanevust. põhjustades lehtedel arvukate heledate laikude teket. R.).) okstel. 1967). eriti säilitamisel ( Lõiveke. Kaheidulehelistel taimedel (Dicotyledoneae) esinevad järgmised liigid: L. porgandi-hallmädanikku (Lõiveke. kahjustades kapsa. 77 . Eestis 1 liik .) Scop. 3. 1995). ocellata (Niessl ex Sacc. [10.).) ja kõrvenõgese (Urtica dioica L. 1962.) R.). (anamorf Phoma hoehnelii Kesteren Eestis leidmata) hariliku puju (Artemisia vulgaris L. phlogis Oudem. coniothyrium (Fuckel) Sacc.63. affinis P. minor (L. (B) Eoskott eoste ja kaeltega.) Sacc. & Speg. L. L. väikese robirohu (R.) ja vägiheinte (Verbascum spp. cirsii (P. laikpõletik põhjustab liblikõielistel olulist saagilangust ja majanduslikku kahju (Kivi.) mullustel vartel (Vestergren. L. L. ja Stagonospora meliloti (Lasch) Petr. Bucholtz. C. Karst. cystotricha (Schulz. hendersoniae (Fuckel) L. sativa L. libanotis Sacc. .Paljudel kõrrelistel kasvavatest liikidest Eestis (vt.) kõdunevatel vartel.karedal kellukal (Campanula cervicaria L. Henn. L. L. Brown) kõdunevatel vartel. Ophiobolus acuminatus.) Desm. mis avaldub lehtedel. neomaritima R.) Ces. vartel ja kauntel pruunide laikudena. Anamorf-perekonnast Rhabdospora on Eestis praegu teada 4 liiki.63. (sün. anamorf Hendersonia fiedleri Westend. fiedleri (Niessl) Sacc.) dekoratiivsust. Müller & Burton) mitmete pujude (Artemisia spp.) vartel.aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L. R. mille teisend var. L. millefolii (Fuckel) Niessl (sün. (sün. & De Not. L. ogilviensis (Berk. L. 1916). kõik senised leiud klindialusest metsast Sillamäe lähedalt. (sün. L.) põhjustab anamorfina Phoma lingam (Tode. berlesei Lars. juurvilju ja seemneistikuid. Järgmisi liike on seni Eestist leitud ainult anamorfina: L. redise ja rõika lehti. anamorf Phoma piskorzii (Petr. (sün. sün. 1903.) kõdunevatel vartel. & De Not. leeklille-helelaiksuse tekitaja. (anamorf Coniothyrium wernsdorffiae Laubert.) Oborny).) (Põldmaa. (sün. empetri (Fuckel) G. Holm hanepaju (Salix repens L. 1963. Metasphaeria fiedleri Sacc. anamorf Septoria phlogis Sacc.anamorf Stagonospora eleocharidis Trail sooalsi (Eleocharis palustris (L. kaalika. esineb tuliohaka (Cirsium vulgare (Savi) Ten.H. näsajate (A) Pseudoteetsid. Pleospora maculans (Desm. L.) kandilise naistepuna (Hypericum maculatum Crantz) vartel. tekitab ohaka-juuremädanikku. L. põhjustades porgandifomoosi e. Holm. paiknevad eoskottides paralleelselt. (sün. suure robirohu (Rhinanthus serotinus (Schön. L. Pleospora maritima Rehm) küpress-piimalille (Euphorbia cyparissias L. 11]. pratensis Sacc. harilikul pihlakal.).) Boerema & Loer. mis mõnikord moodustavad üsna pikki jätkeid. Pleospora acuta Fuckel.Medicago falcata L.) Saaremaal (Vestergren. mõnikord limajätketega. doliolum (Pers.M. harilikul lutsernil . L. & Briard sünanamorfid Phoma meliloti Allesch. campanula-cervicariae Vestergr.). Perekond Ophiobolus Riess. sorbi Jacz. nakatunud kauntel tungib seeneniidistik seemnetele. Pseudoteetsid substraadis üksikult või rühmiti.) ja kähara karuohka (Carduus crispus L. L. 1986. 1967).) kõdunevatel vartel. esineb anamorfina Septoria sorbi Lasch & Fr. L. maculans (Desm.O. Pleospora millefolii Fuckel) esineb raudrohu (Achillea millefolium L. 1957).).: Fr.) kõdunevatel vartel.) G.põldpujul (Artemisia campestris L. ja ristikutel . keskmise teelehe (Plantago media L. mille kohalt tihti üksikosadeks jagunevad. Kollased niitjad eosed paljude ristivaheseintega. & De Not. Karst. acuminatus (Sowerby : Fr. helminthospora Ces. L. millel puudub teleomorf: R. L. disseminata Sacc.V. põhjustades anamorfina roosi-varrepõletikku ja hävitades sellega roosivarsi talvkattest vabastamise järel (Rumberg.. kõtru ja juurikaid. Winter (sün. põhjustavad liblikõielistel heintaimedel (sirplutsernil . rostrupii Lind.) mullustel vartel.) Mill. Põldmaa.) Sacc. . 1988) on sellesse perekonda tänaseks jäänud ainult 2 liiki: Leptosphaeria taminensis H. 1983. & Traverso) roosidel. ammophilae (Lasch) Rehm. 1903. on Eestis leitud vereval kontpuul. acuta (Fuckel) P. .). (C) Kotteos. aedporgandi idandeid ja tõusmeid. clavispora J. Soobik. . jaapiana P.) surnud vartel Abrukal.. vähendab leeklille (Phlox puniculata L. & Munk raudosja (Equisetum hiemale L. varsi. morfolicia (Cooke) Grove . parafüüsidega. & Paol.) kahjustab anamorfina Phoma rostrupii Sacc.) laikpõletikku. 1986).) Coll. R. anemones Hollós ülastel (Anemone spp.

Cercospora. ühe või mitme ristivaheseinaga. õlitilkadega.A. (Zolk.) L. Okaspuu-nõgihallitus kuulub nn. talvitumishaiguste hulka. & De Not. hiljem paljastuvad. Anamorf-perekonnad: Pyrenochaeta De Not.. Karst. Phyllosticta. Herpotrichia Fuckel Pseudoteetsid seeneniidistiku põimikutel või peremeestaime pinnal enamasti rühmiti. Ramularia. Phoma. parafüüsidega.) vereval kontpuul. lõhetaolise avaga. Eosed värtenjad. Bell (sün. nelja õlitilgaga.) Ces. mille esinemist märgib Dietrich (1856): L. crenatum (Pers. millel pole teada teleomorfi . Lophiotrema crenatum (Pers.). kerajad või poolkerajad. niitjad. Ragnhildiana Solheim). nakatades talve jooksul üha uusi okkaid ning tekitades kevadeks suuri. 1975. Wei (sün. L. harvem üksikult. varre-harisuu (L. angustilabrum (Berk.: Fr. mis levib lumes okkalt okkale. Seeneniit tungib välja eosest nakatunud peremeestaime okkast lume all. ja Spilocaea Fr. Eoskotid silinderjad. Eoskotid pika jalaga. Holm). 1988). hariliku männi ning teiste okaspuude seemikuid ja istikuid. Pseudoteetsid taimevälistel tumepruunidel kuni mustadel sassis mütseelipõimikutel. Winter. 1984. tiheda nahkja konsistentsiga.). Kõrge õhuniiskuse korral võivad seene eosed moodustuda ja levida kogu aasta jooksul (Hanso & Tõrva. kus erilist kahju ei tekita.) Sacc.harilik nõgisasi (Herpotrichia juniperi (Duby) Petr. oliivpruunid. Perekond harisuu. kus võib hävitada massiliselt noori hariliku kuuse.) ja fuckeli harisuu (L. Sugukond laikseenelised. L. Peamised peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonnad on: Ascochyta. Eestis 1 liik . mis esineb paljudel kõrrelistel (Sõmermaa.: Fr. Anamorf-perekonnad väga erinevad ja rohkearvulised.P. noorelt ühe. jalaga.) Ces. mustad. mõnikord pruuniks värvunud.K. vahel 1-2 värvusetu jätkega. Anamorf-perekonnast Corynespora on Eestist leitud 1 teisliik. 1980. Soobik. 78 . 1971. Pseudoparafüüsid värvusetud. Saproobid puude ja põõsaste kuivanud okstel ning paljastunud puidul. Lophiostoma Ces. Sugukonnaga seostatakse ka avateisseente tunnustega teisperekondi Corynespora Güssow. & Broome) Cooke var. millel pole teada teleomorfi .C. arundinis (Pers. Saproobid taimejäänustel või parasiidid okaspuudel. Tekitab okaspuu-nõgihallitust. Leptosphaeria culmifida P. samuti rohttaimede vartel. Mycosphaerellaceae Eestis 3 perekonda 63 liigiga.: Fr.) Chesters & A. Phloeospora. valminult kolme ristivaheseinaga. 1986). Cercospora melonis Cooke) kurgil.: Fr. pilliroo-harisuu (L. torkiva kuuse (Picea pungens Engelm. Hanso. kukeharja taolise kaelaga.) mitmesuguste rohttaimede vartel. Curtis) C. vaheseinte kohalt nöördunud. 1915). Karst. culmifida (P. värvusetud. Asteromella. Perekond Keissleriella Höhn. & De Not.T. Esineb tihti pesadena tihedates kuusemetsades järelkasvukuuskede võrades. Karst. fuckelii Sacc. Eosed piklik-värtenjad. kus tekitab kurgi-leherõugeid. algul substraati süvenenud. Pseudoteetsid kerajad või koonusjad. Perekond nõgisasi. avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega .). Fulvia Cif. Anamorf-perekonnast Pyrenochaeta on Eestist leitud 1 liik. cassiicola (Berk.) Bose (sün. Lophiostomataceae Eestis 3 perekonda 6 liigiga. võrdlemisi selgepiirilisi kahjustuskoldeid. nöördunud. Trichometasphaeria culmifida (P. Ohtlik on metsataimlates. Polythrincium. mõnikord pisut harunenud.Sugukond harisuudmelised. & De Not. Hanso & Mardiste. poae Niessl. & M. caulium (Fr. 1988). Eestis 1 liik . Eestis 4 liiki. Mardiste & Tõrva. tõlvjad kuni piklik-silinderjad. näsaja suudmega. paiknevad üksikult või mitmekaupa grupis. ja Mycovellosiella Rangel (sün. sisaldavad 8 eost. decipiens Marchal kõrrelistel (Soobik. kus on kõrge õhuniiskus. sparsa (Fuckel) G. Cladosporium. üleni tihedalt kaetud erineva pikkusega mustjaspruunide sassis (“nõgisasi”) seeneniitidega. Septoria. moodustub peremeestaimeväline mütseel. Eosed 3(5-7) vaheseinaga.

1967). ainult käsitletava teleomorf-perekonnaga on nimetatutest seotud Asteromella. millel seni ei tunta teleomorfi -F.). Ragnhildiana scandicearum (Magnus) Vassiljevsky. Kõrrelistel laikpõletikku tekitavatest liikidest on Eestis levinuim M.) Deighton (sün. seen on levinud Põhja-Eestis. Hawksworth jt. viimastel aastatel pole majanduslikult olulist kahju täheldatud. milles tekivad mikrokoniidid.a. lilacina Bres. Mycosphaerella Johans. majanduslikku tähtsust ei oma (Põldmaa.) harilikul kuslapuul. 1986).) Munt. graminicola (Fuckel) Johanson & Magnus. mis põhjustab kartuli-koldlaiksust.) Morelet (sün. 1988). üherakulised või 1-3 vaheseinaga.sookannikesel (Viola palustris L. 1942. kuid märkimisväärset kahju ei põhjusta. 1988). Cercospora scandicearum Magnus) On leitud vaid üks kord 1936. haigus on Eestis laialt levinud. Leptothyrium periclymeni (Desm.. ferruginea (Fuckel) Deighton (sün. Cercosporella. M.). peamised neist on järgmised: Ascochyta. 1971). tumepunase servaga laikude teket maasika elavatel lehtedel. 1962. mis põhjustab tomati-ruugehallitust. Kivi & Kivi.) Hoffm. perfoliata (Ellis & Everh. 1968. Colletotrichella periclymeni (Desm. R. tihti ridadena piki roode. Haigestumist soodustab vähene päikesepaiste ja kõrge õhuniiskus (Lõiveke. 1989.) . sel juhul jäävad terised kõlujaks.) lehtedel. Ristikulaikpõletikku tekitab ristiku-laikseen (M. 1967). Soobiku (1988. C. esineb Eestis väga sageli. haigestumist soodustavad suured lämmastikväetise annused. leheroodudega piiratud nurgelisi laike. esineb mitmete ristikuliikide (Trifolium spp. Nii anamorf kui teleomorf tekitavad maasikalehtedel hästituntud maasikalaikpõletikku. recutita (Fr.. haigus on Eestis väga laialt levinud ja põhjustab eriti vanades maasikaistandustes suurt kahju (Lepik. Elutsüklis alati olemas anamorf.Anamorf-perekonnast Fulvia on Eestis teada 1 teisliik. xylostei Reusser esineb Eestis anamorfina Kabatia periclymeni (Desm. näiteks oli Eestis kartulikahjustus 100% (Lepik. Ramularia ja Septoria. (Soobik. 1970.) Höhn. vähem teraviljadel. laigud algul punakad. mille kohalt tihti nöördunud.-Cvetk. Farr jt. Perekond laikseen. microscopica Auersw. kohati Harjumaal massiliselt. ühe vaheseinaga. M. Sõmermaa. Soobik (1988) on seda teisliiki leidnud ka mitmelt kõrreliselt. Perekonna anamorfid on väga mitmekesised. eriti katmikaladel. tema pseudoteetsid arenevad lehe mõlemal küljel. algul arenevad epidermi all. mille alaküljel arenevad rühmiti kerajad pseudoteetsid. Cercospora ferruginea Fuckel) esineb harilikul pujul (Artemisia vulgaris L.) Lindau) pseudoteetsid asuvad 10-20 kaupa laikudel maasikate surnud lehtede ülaküljel. G. Sõmermaa. mõnikord võivad lehed enneaegselt variseda. 1939c). seejärel rebestavad selle ja ulatuvad esile. 1988). Anamorfidena põhjustavad paljusid tuntud ja levinud taimehaigusi kultuurtaimedel. 1995) andmeil 79 . kitsa tumeda servaga laikude teket. Cladosporium fulvum Cooke). Vaarika-laikpõletiku tekitajana tuntud vaarika-laikseene (M. Taimede haigestumine oleneb valgus-. Asteromella. Eoskotte 3-100. (sün. anamorfi Ramularia trifolii Jaap koniidikandjad arenevad kimpudena lehe mõlemal küljel asuvatel laikudel (Kivi. kuid on nüüd levinud tomatikasvatuspiirkondades üle kogu maakera (Smith jt. tekitades sellega meil tomatikasvatusele suurt kahju. värvusetud. 1996).. Phoma. concors (Casp. seene mustad pseudoteetsid paiknevad tihti pikiridadena. põhjustades lehtede enneaegset kuhtumist. mis põhjustab vaarika lehtede mõlemal küljel heledate. ligea (Sacc. carinthiaca Jaap).) Tallinna lähedalt (Lepik. liik esineb Eestis ainult anamorfina Septoria rubi Westend. 1971). Phyllosticta.) Jørst. (sün.) põhjustab heledate. 1977. mille teleomorfi ei teata (Põldmaa. Pärtel. Anamorf-perekonnast Mycovellosiella on seni Eestist leiuandmeid 4 sellise teisliigi kohta. Eestis 59 liiki. Phloeospora. Cercospora. rubi Roark) pseudoteetsid arenevad lehtede alaküljel mitmekaupa. fulva (Cooke) Cif. M. Neist väärib eelkõige tähelepanu M. 1935b.)..) Zeller. mille ülaküljel arenevad tumedad algeoslad. 1988). tulasnei Sacc. Cercosporella ja Ramularia (Melnik. Eoseid eoskotis 8. teleomorfid esinevad saproobidena. 1943b).) Sacc. gramina Lobik ja G. M. eriti põldtimutil (Phleum pratense L. kõige ohtlikum on õisikute nakatumine.ja niiskustingimustest. Kõrrelistel on levinud G. mõnikord kasvavad küljetsi omavahel kokku. Cercospora concors (Casp. murina (Ellis & Kellerm. ümbritsetud laiast tumepunasest äärisest.). mis moodustab lehtede ülaküljel pruunikaid. Maasika-laikseene (Mycosphaerella fragariae (Tul. Cercospora murina Ellis & Kellerm. koniidid ketina. Seen pärineb Lõuna-Ameerikast. on väikeste näsajate kaeltega. mets-harakputkelt (Anthriscus silvestris (L. Taimedel tumedaid laike moodustavad pseudoteetsid paiknevad substraadil üksikult või rühmiti. Cladosporium.) Sacc. anamorf Scolicotrichum graminis Fuckel esineb massiliselt mitmesugustel kõrrelistel heintaimedel.) Johanson. temperatuuri. Cercospora.a. Teine levinum kõrreliste-laikpõletiku tekitaja on M.. anamorf Ramularia grevilleana (Tul. sün.(sün. mis esineb meil teleomorfina 11 kõrreliseliigil (Soobik.. koniidikandjad harunemata. Perekond Guignardia Viala & Ravaz Eestis 3 liiki.) Deighton (sün. anamorf Septoria tritici Roberge põhjustab kahvatute laikude teket kahjustatud taimeorganitel. hiljem pruunikad. kuid sporaadiliselt. mida on leitud 21 kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) liigil (Soobik.

M. isariophora (Desm.) .) J. . sageli (Põldmaa. M.B.) Lavrov. M. 1989. ribis (Fuckel) Feltgen) tekivad punase sõstra mahavarisenud lehtede mõlemal küljel hajusate rühmadena paiknevad pseudoteetsid (Kivi & Ojamets. 1988).sõstra-helelaiksuse tekitaja Septoria ribis (Lib. 1956. mis on Eestis laialt levinud (Kalamees jt. Lepik. M. 1956. R. tassiana (De Not. hunditubakatel (Hieracium spp. hieracii (Sacc. rubella (Niessl) Magnus harjakal härgheinal (Melampyrum cristatum L. M. Bucholtz. (sünanamorf Phyllosticta grossulariae Sacc. Ophiobolus fructicum (Rabenh. bulgarica Bubák & Malkoff) ohakatel (Cirsium spp. 1971. tekitab ümarlaiksust kaskede lehtedel (Vestergren. .anamorf Phoma pomorum Thüm. 1961. Ovosphaerella laphati Laib. Heterosporium echinulatum (Berk.) (Lepik. eriti rohkelt ja kõikjal harilikul heinputkel (Angelica silvestris L. Harva esinevad Eestis järgmised liigid (vt.) Cruchet (sün.) Boerema & Kesteren (sün. Ph. aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L. Phyllachora podagrariae P.W. mis põhjustab sõstarde ja aed-karusmarja lehtedel. fructicum Starbäck (sün. 1903. M. Aksel. M. 1956. Pärtel. saproobselt veetaimedel (Voronin. 1967. Põldmaa. M.) Vestergr..) Sacc. M. 1990). Ph. M. 1903. decipiens Ellis & Everh. Sõmermaa. 1859.) Poind. Schröt. Schröt. M.A. Sõmermaa. 1965).) (sün.) (Põldmaa.) Sacc. Stigmatea depazaeformis J.) on leitud samuti naadil. ranunculi (P. Ovularia monosporia (Westend. 1939a. lineolata (Roberge & Desm. esinevad harilikul saarel (Aksel. siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L. sõstardel (Dietrich. M.) oblikatel (Rumex spp.) Johanson sünanamorfid Phyllosticta holostea Allesch.. (sün. 1971).) Westend. grossulariae (Fr. aesculi (Cocc. Vestergren.) ja aedpetersellil (Petroselinum crispum (Mill. M. 1970).) esineb sageli kõikjal harilikul naadil (Aegopodium podagraria L. M.) Munk vägiheintel (Verbascum spp. M. dianthi (Burt) Jørst. alchemillicola Vassiljevsky .. graminum (Sacc. M. Frank. Schröt. viburni (Nitschke) J.) nelgi-laikhallitust. basicola A. ja Phyllosticta fraxinicola Sacc.) Spagorov .) Lindau (sün.) G. M.).) Sacc. anamorf Phyllosticta maculiformis Sacc. Eestis on teda leitud hariliku vahtra ja hariliku tamme mahavarisenud lehtedel. 1967. 1973). 1916. pirina Sacc.anamorf Asteromella brassicae (Chev.) Sacc.) kaalikal (Aksel.) tekitab väikesi nurgelisi laike mitmete puuliikide mahalangenud lehtedel. maculiformis (Pers. & Fautrey värv-varjulillel (Asperula tinctoria L.sünanamorfid Septoria fraxini Desm. 1988). iridis (Auersw..) Starbäck. obliqua (Cooke) Sacc.sünanamorfid Phyllosticta ribicola (Fr.: Fr. 1856). Maavara jt..) Lindau . anamorf Ramularia rubella (Bonord. Mauring.) Lindau. allicina (Fr. põhjustades lehtpuu-laikpõletikku. M.: Fr. Lepik. M.. 1856..). Lehe-laikseen (M. caulicola (P.). Schröt. 1971. Põldmaa.) J. Ovularia schroeteri (Kühn) Sacc. M. M. seene anamorf Cladosporium herbarum Fr.) Sacc. ignobilis (Auersw. bellonae (Sacc.) harilikul pirnipuul ja õunapuul (Aksel. M. 1971). salu-tähtheinal 80 . ja Septoria stellariae Roberge & Desm. & Broome) Jaap.. filicum (Desm. M. 1956). (sün. (sün.) kortslehtedel (Alchemilla spp.). laphati ( Laib. Sõstralaikseenel (M. longissima (Fuckel) Lindau. ja Septoria grossulariae Auersw. sün.) (Kalamees jt.) (Põldmaa. Järva. M.) Petr.anamorf Cercospora depressa (Berk & Broome) Deighton (sünanamorf Phoma anethi (Pers.) harilikul jooksjarohul (Ononis arvensis L. 1967). bulgarica Petr.) Tomilin.) Westend. 1967). põhjustades sõstra-laikpõletikku. millel sirged või kõverdunud koniidikandjad paiknevad kimpudena.anamorf Ramularia hieracii (Bauml. M.anamorf Phoma anethi (Pers. M. anamorf Septoria cirsii Niessl (sün. M. asperulae Roum.). Karst.) Cooke) põhjustab nelkidel (Dianthus spp. meil on leitud ka anamorf . 1967. M.). lisaks on teda leitud merihumuril (Honckenya peploides (L. Põldmaa. noortel võrsetel ja viljadel heledate laikude ümarlaiksuse teket (Kikas & Koitjärv. 1903.anamorf Ramularia heraclei (Oudem.) Mill. pulsatillae (Lasch) Auersw.. aegopodii Potebnia.) elavatel lehtedel. S. 1971). anethi (Pers.anamorf Ramularia schroeteri Kühn (sün. Karst.) J. M. Palju liike on leitud Eestis ainult anamorfina: M. de Vries (sün. 1976. Sõmermaa. Schröt. M.) Ehrh. Phyllosticta brassicae (Cur. (sünanamorf Cercosporidium punctum (Lacr. prunicola (Opiz) Sacc. 1971). 1979): M.) Fuckel) hobukastani (Aesculus hippocastanum L. 1967). fraxini (Niessl) Lindau . 1935b. M. M. .anamorf Septoria aesculi (Fr. põhjustab paljudel eri sugukondade taimeliikidel pruunikate laikude teket. 1967). aesculicola (Fr.) J. Pärtel.: Fr. Järva. foeniculi Komirn. 1939c.). brassicola (Duby) Lindau .) (Põldmaa.) Petr. nevedovskii Tomilin. Karst.. Schröt. heraclei .). Järva. innumerella (P. cirsii-arvensis Petr.on Eestis kõrrelistelt heintaimedelt või teraviljadelt harvem leitud veel järgmisi laikpõletikku tekitavaid liike: M.. Ruuge laikpõletiku tekitaja M. Solntseva jt. S. Karst. 1974a).) (Dietrich.) Jaap. M.anamorf Cladosporium echinulatum (Berk. elymi (Unamuno) Tomilin (Soobik. & Morini) Tomilin . M. 1976).. (sün.) Desm. Hill) (Dietrich. podagrariae (Fr. tormentillae (Sacc. 1967). depazaeformis (Auersw. 1970. caryophylli (Pass. (sün.) Allesch. M. Kivi & Mauring.) Lind. leptoplecura De Not. M.) Starbäck. 1976. 1939a. 1976). anamorf Septoria podagrariae Lasch (sünanamorf Phyllosticta aegopodii (Curr.) A. hyperici (Auersw.). kuid elavatel lehtedel ja vartel (Vestergren. M. munkii Tomilin.) Deighton) aedtillil (Anethum graveolens L. 1967. M. Põldmaa.) sarikalistel (Apiaceae). O. Sõmermaa. Tomilin.) (Põldmaa.) Nannf. & Clements.) Johanson) esineb Eestis teleomorfina 34 kõrreliseliigil (Soobik.

M. sünanamorfid Phleospora aceris (Lib. leitud ka kõrrelistel (Soobik. Schröt..A. C. S. pärnadel (Vestergren. Eestis on praeguseks leitud 19 teisliiki. 1967). Ramularia sorbi (Bres. põhjustab porgandi-lehetähnisust nii Joon. Cercospora beticola. . M. . 3. Schröt. taimedel (Lõiveke.anamorf Septoria salicicola (Fr. sünanamorf Ramularia lactea (Desm.) (Põldmaa.) Deighton) esineb kaalikal ja teistel ristõielistel (Zolk. esineb ainult anamorfina Ramularia lysimachiae Thüm. de Vries (sün. M. violae Westend. C. Stigmatea stemmatea J. lehtedel (Põldmaa.) Died.) esineb hariliku peedi teisenditel.) Sacc. 1903. ja Phyllosticta bellunensis Mart. mis põhjustab mõnel aastal märkimisväärset kahju (eriti suhkrupeedile). M. juncaginearum J.) (Dietrich. tekitab aedkannikese-tuhkhallitust ja esineb mitmel kannikeseliigil (Viola spp. (sün.) raagremmelgal (Põldmaa.) (Dietrich. sylvatica (Sacc. 1961). roomaval metsvitsal (Lysimachia nummularia L. superflua (Auersw.) Fuckel .) Kasn. & Speg.) . (sün. on maailmas teada > 1200 teisliigi. kibuvitsadel (Põldmaa.). 1943b) kui ka Koniidikandjad koniididega. 1967).) Laib. [25]. macrospora (Kleb. . magusal hundihambal (Astragalus glycyphyllus L. on teleomorfi nimetuseta Eestis teada ainult 1 teisliik . 81 .) elavatel lehtedel (Põldmaa. M. M. beticola Sacc. (joon. Davis ex Deighton . M. rosicola B. campii-silii Speg.) sageli iirise-laikhallitust.anamorf Ramularia variabilis Fuckel vägiheintel (Verbascum spp.). M.) Yamamoto) esineb õrnal lemmaltsal (Impatiens nolitangere L. kahjustab ka spinatit. M. esineb ainult anamorfina Ramularia knautiae (Massal. 1967). Sõmermaa.) J. lysimachiae Höhn. M..) Petr. 1915. 1939c).) (Vestergren. 1903. fukushiana (Mats.anamorf Cercospora rosicola Pass. 1967). Schröt. kirburohtudel (Polygonum spp. . punctiformis (Fr.A.anamorf Septoria astragali Roberge & Desm. (sün.) (Lepik.) esineb hariliku pihlaka lehtedel. Maavara jt. 1971). harilikul jalakal (Põldmaa. 1967).sünanamorfid Phleospora ulmi (Fr.64.) Bubák äiataril (Knautia arvensis (L. salicina (Fr. 1967) ja vereval sõrmkübaral (Digitalis purpurea L.) Petr. Brown) (Lepik. Anamorf-perekonnas Cercospora Fresen. 1940a).) Th. 1916.) (sün. violae Potebnia .) turvaskannikese (Viola epipsila Ledeb. C. Cylindrosporium platanoides (Allesch. ruthenica Petr. C. Vestergren.anamorf Asteroma juncaginearum Rabenh.anamorf Ramularia urticae Ces. 1856. & Penz. Phyllosticta acorella Sacc. esineb valgel hanemaltsal (Chenopodium album L.. Bucholtz. Depazea salicicola Fr. variabilis Kill. . (sün. (sün.) (Lepik. C. & H. M.). 1967).) (Põldmaa. & Broome. mis muudab paljude vastuvõtlike sortide lehestiku pärast õitsemist kiiresti vähedekoratiivseks (Kuningas. Cylindrosporella urticae J. stemmatea (Fr. microsora Syd. 1967). Põldmaa. 1967).anamorf Septoria stemmatea Berk. 1916. (sün. carotae (Pass. 1916).) Karak. (sün.anamorf Cercospora microsora Sacc.) esineb ürt-allikkressil (Nasturtium officinale (L. Pseudocercosporella capsellae (Ellis & Everh. Heterosporium gracile (Wallr. 1967).) Jørst. 1939c. 1988). Schröt.) vahtratel (Aksel.(Stellaria nemorum L.) (Lepik.anamorf Ramularia rosea (Fuckel) Sacc. Rupr.anamorf Septoria violae-palustris Died.anamorf Cladosporium iridis (Fautrey & Roum) G. . M. Schröt. 1903. 1956. Anamorf-perekonnas Asteromella. 1956.) Sacc.) harilikul pohlal (Vaccinium vitis-idaea L.) (Bucholtz. M. M. (sün.) (Põldmaa.) Sacc. Lepik. metsporgandil (Daucus carota L.) (Aksel. C. 1967). Asteromella stemmatea (Fr.) (Põldmaa. 1962).) J. on üleparasiit roosteseene Melampsora salicina pustulitel ja samas ka roostest kahjustamata Salix triandra L.) kõrvenõgesel Urtica dioica L.64. & Siem. acorella (Sacc.H. 1967). latebrosa (Cooke) J. 1943a). mis on leitud kalmuselt (Acorus calamus L. Schröt. Coult. mis on maailmas võrdlemisi liigirohke (ca 140 teisliiki). & Broome (sün. 1995). ja Phyllosticta platanoides Sacc. C. ex Kunze) Wallr. ulmi Kleb. Bucholtz. 1856). 1967). aedporgandil (Marland. brassicola Henn. tekitades peedi-lehetähnisust. 1980). 3. 1939c). C. (Põldmaa. armoraceae Sacc. tatral (Fagopyrum esculentum Moench) jt. millel ei teata teleomorfi ja millest enamik on avaldatud Põldmaa (1967) poolt. M.) Sacc. C.) R. õisluhtadel (Triglochin spp.) põhjustab iiristel (Iris spp. bloxami Berk. . Depazea stemmatea Fr. Põldmaa. nasturtii Pass. Põldmaa. ariae Fuckel (sün.

) Hoffm.) . Karst.) ja põhjustab lehetähnisust. C. 1943a. anchusae Mass. coleosporii Sacc. R. R. (sün.) esineb kõikjal ristikutel (Trifolium spp. R. seni leidnud ainult Vestergren (1903) ja Bucholtz (1916).jumikatelt (Centaurea spp. väga sage (Lepik.) Sacc. on leitud muskuslillelt (Adoxa moschatellina L.).) Deighton) esineb pehmel madaral (Galium mollugo L.) P. . esineb lambaläätsel (Trigonella foenumgraceum L. calcea (Desm.harilikult rõngaslillelt (Lavatera thuringiaca L. . bistortae Fuckel (sün. . Schmidt) lehtedel. & House esineb aas-seaherne (Lathyrus pratensis L. R.65. virgaureae (Thüm.) (Lepik. Isariopsis alborosella (Desm. . kuldvitsalt (Solidago virgaurea L. galii Ellis & Holw. R. S. comari Peck esineb soopihla (Comarum palustre L. centaureae Lindr. R. cynoglossi Lindr. R.). tragopogonis Ellis & Everh. R. tõlkjalt (Bunias orientalis L.üleparasiidina mitmesugustel taimedel levinud roosteseentelt. C. R. cicutae P. didymarioides Briosi & Sacc. Anamorf-perekonnast Ramularia (joon.). (Ovularia destructiva (W.) . C. Phillips & Plowr.C.) (Kukk.) . Ramularia sp.roomavalt maranalt (Potentilla reptans L. millel ei tunta veel teleomorfi.). esineb harilikul piimjuurel (Tragopogon pratense L. mets-harakputkelt (Anthriscus sylvestris (L. paridis Erikss. anthrisci Höhn. opuli (Fuckel) Höhn. alborosella (Desm. calthae (Cooke) Lindr. cirsii Allesch.). C. 1972). f. R.). pubescens Reichenb.) J.).) (Vestergren.harilikult heinputkelt (Angelica sylvestris L.) Höhn.) ja C. cardamines Syd. 1988).mädarõikalt (Armoracia rusticana (Lam. metskurerehalt (Geranium sylvaticum L. Eestis on seni leitud vaid 4 teisliiki.) (Lippmaa. daniloi Bubák .). 1936c). C.). väga sage. aromatica (Sacc. meliloti Oudem. R.) Allesch.) Ces. buniadis Vestergr.).) Mass. 1939b). Ramularia dubia Riess) esineb valgel hanemaltsal (Chenopodium album L. anchusae-officinalis Eliass.) (Lepik. TÜ taimehaiguste katsejaamas esines omal ajal rohkesti ja tekitas märgatavat kahju (Lepik. .).) Bubák kullerkupult (Trollius europaeus L. esineb püsik-seljarohul (Mercurialis perennis L.ohakatelt (Cirsium spp.) Sacc.) (Kukk. C. R. Karst. R. C. dubia (Riess) G.).) (Lepik. . cucubalus Wibel). C.). Põhja-Eestis väga sage Koniidikandjad koniididega.mõrult jürilillelt (Cardamine amara L. (sün.) esineb porsal (Myrica gale L. põhjustab mädarõikatuhklaiksust.harilikult mürkputkelt (Cicuta virosa L. C. barbareae Peck kollakatelt (Barbarea spp. (sün. angelicae Höhn. C.).).).. . C. zebrina Pass. 1935d. agrestis Sacc.) Gaertn.) Gjaerum (sün.) elavatel lehtedel. 82 . Tähelepanu väärivad dekoratiivsetelt looduslikelt taimedelt leitud C. cichorii Dearn. Puhtulaiult on leitud jalakalt C. doronici (Sacc. R. 1962). bistorta L.harilikul põisrohul (Silene vulgaris (Moench) Garcke. trollii (Jacz. magnusiana Allesch. arvensis Sacc. R.) ja aedmaltsal (Atriplex hortensis L. (Lepik. 1935b). R. . 1960). tekitades suurt kahju (Kivi. Bucholtz.) surnud vartel ja lehtedel.).) rassilt (Cynoglossum officinale L. concinna Syd. esineb harilikul ussilakal (Paris quadrifolia L. Cercosporidium galii (Ellis & Holw.).) on Eestist leitud üle 60 teisliigi. Ovularia asperifolii (Sacc.). Mey. malkoffii Bubák esineb harilikul nääril (Pimpinella saxifraga L. R.kalmuselt (Acorus calamus L. C. R. R. R. traversiana Sacc. leitud seni ainult Ruhnult (Lepik.). R. R. R. 1939c). 1970).W. sün. R. lathyri Dearn.ussitatralt (Polygonum Joon. sigurilt (Cichorium intybus L. (Parmasto & Põldmaa. majanthemi Fuckel esineb leselehe (Majanthemum bifolium (L. 3. millel ei ole seni teada teleomorfe. 1935d. (sün. Karis.65. armoraciae Fuckel . Cercospora calthae Cooke) soovõhalt (Caltha palustris L. levinuim roosteseeneliigi Coleosporium campanulae talieospustulitel kurekellukal (Campanula rapunculoides L. . destructiva W. (sün. 1939c).).) F. C. Phillips & Plowr. 1903. [25].).) (Lepik. adoxae (Rabenh. esineb kohati. 1939b). ulmicola Höhn. C. 1963). Ovularia bistortae (Fuckel) Sacc. 1972). C.).) (Soobik. alnicola Cooke sanglepalt.kannikestelt (Viola spp.maajalalt (Glechoma hederacea L. 1943b).. 3. R. . R. suurem osa leide pärineb Põldmaalt (1967). seni teada ainult Vestergreni (1903) ja Bucholtzi (1916) leiud. & Scherb. Winter (sün.harilikult imikalt (Anchusa officinalis L. mercurialis Pass. 1916). R. 1928). esineb harilikul lodjapuul (Viburnum opulus L.) tihti ja rikkalikult (Lepik. . festucae Hardison esineb aruheintel (Festuca spp. Anamorf-perekonna Cercosporella teisliigid (maailmas ligi 100) on tuntud ohtlike taimepatogeenidena väga paljudel erinevatel peremeestaimedel.

montana Speg.) F.ubalehel (Menyanthes trifoliata L. Anamorf-perekond Septoria (joon.66. .).) Fuckel (sün.) ja linnukapsal (Lapsana communis L. R.) .) . R. loticola Mass. anagallidis Liro. filaris Fresen.) Clairv. . R. & Penz.) (Lepik. Septoria sp. leonuri Sacc.W. 1928).) . R. R. R.kurerehadel (Geranium spp. R. R. graminicola Peck (sün.).. 1963). R. 1916. R. R. 1939c). epilobii-rosei Lindau) . R. R.harilikul nõiahambal (Lotus corniculatus L. quinquelobatus Gilib. pusilla Unger.soolikarohul (Tanacetum vulgare L.palderjanil (Valeriana officinalis L. & Syd.) Dumort. 1970). campanulae-persicifoliae Eliasson.). coccinea (Fuckel) Vestergr. macrospora Fresen. lactucae Jaap . R. R.). Karis & Normet. O. pygmaea Liro) . (A) Pükniidid. Karst.harilikul kesalillel (Tripleurospermum inodorum (L. R. polygalae (Schröt.) Schulz-Bip.harilikul võsalillel (Moehringia trinervia (L. Ovularia veronicae (Fuckel) Sacc. Frank (sün. R. 1926a). geranii (Westend. Karst. pastinacae (P.) Sacc.) . lamii Fuckel (sün. karakulinii Golovin (sün. sparganii Rostr. primulae Thüm. .) Lindr.. menyanthis Magnus . echii Bondartsev .jänesesalatil (Mycelis muralis (L. Ovularia abscondita Fautrey & Lamb. (sün. Joon. Soobik (1988) on teda leidnud paljudelt kõrreliseliikidelt. . Bucholtz. scrophulariae Fautrey & Roum. pruinosa Speg. taraxaci P. 1972). Lõiveke. Ovularia gei Eliass. põhjustab rabarberi-tuhklaiksust ja tekitab olulist majanduslikku kahju (Lepik. (D) Koniidid.) . R. 1986). mis seisneb saagi languses assimilatsioonipinna vähenemise tõttu.).).. viciae A. sün.) .).harilikul võilillel (Taraxacum officinale L. affine Schinzl.). valerianae (Speg. taimede lehed on tugevasti kahjustatud ja surevad enneaegselt (Lepik.harilikul hiirehernel (Vicia cracca L.). 1926a.lamedalehisel jõgitakjal (Sparganium angustifolium Michx.siguril (Cichorium intybus L. R. Ovularia lamii (Fuckel) Sacc. .).pastinaagil (Pastinaca sylvestris Mill. R. rufomaculans Peck (sün.härgheintel (Melampyrum spp.). Frank) Sacc. (sün.).). Matricaria inodora L. 1988). 1935b.). ex Spreng.) (Vestergren.mailastel (Veronica spp. põhjustades kelluka-tuhklaiksust. R. moehringiae Liro .ohtetul püsiklustel (Zerna inermis (Leyss.oblikatel (Rumex spp.). R. (sün. Vimba. R. L.).) Sacc. sün. R.) kellukatel (Campanula spp. R. . 1939c).) Karak. Paljud Septoria teisliigid põhjustavad parasiitidena helelaiksust.. 1939c.) . subsanguinea (Ellis & Everh. lampsanae (Desm. Ovularia rigidula Delacr. rubicunda Bres. R. (C) Koniidikandjad koniididega. 1935b). R. Ovularia primulae P. R.). R. .ussikeelel (Echium vulgare L. O. rhei Allesch. geranii-silvatici Vestergr. R. sün.) (Karis. [4]. lappae (Bres. esineb leselehel (Maianthemum bifolium (L. . 3.B. .) Sacc. Rhynchosporium orthosporum Caldwell) .) Lindm. Schmidt). R. . R.). 3.) (Lepik. leidnud ainult Bucholtz (1916).. Lepik. pulchella (Desm.) on maailmas tuntud suurimaid teisperekondi (ca 1000 teisliiki). pratensis Sacc.veiste-südamerohul (Leonurus villosus Desf. R. R. R. onobrychidis Allesch. R. Lippmaa. R.) (Lepik. (sün. matronalis Sacc. lychnicola Cooke levib valgel pusurohul (Melandrium album (Mill..).) Ferraris (sün. tanaceti Lind . matricariae Antok.) (Soobik. Eestis on teleomorfi nimetuseta teisliike selles teisperekonnas teada ligi 100.).mõrul vahulillel (Polygala amarella Crantz).). lamiicola Mass. 1928).harilikul esparsetil (Onobrychis viciifolia Scop. (sün. leidnud ainult üks kord Lepik (1939c). . esineb kõikjal väga sageli.harilikul öölillel (Hesperis matronalis L.). .võsa-kirburohul (Polygonum dumetorum L. R.).B. R. R. gei (Eliass. 1939c).mõõladel (Geum spp. Bromus inermis Leyss. Enamik andmeid allpool esitatavate teisliikide kohta pärineb Põldmaalt (1967). melampyrina Mass.) Garcke) (Lepik. (sün.) Sacc. 1903. kõikjal väga sage rabarberitel (Rheum spp. R. veronicae Fuckel (sün. R. leitud 20 kõrreliseliigil (Soobik. Ovularia haplospora Magnus.kitsekakral (Doronicum pardalianches L.) (Lepik.) (Kukk.).) (Lippmaa.peetrilehel (Succisa pratensis Moench). & Vestergr. R. sün. campanulae-rotundifoliae Lindr.) Lindr. Karst.voolme-ristirohul (Senecio jacobaea L. 1988). (B) Läbilõige pükniidist koniididega. Ovularia viciae (A.valgel iminõgesel (Lamium album L. S. pusilla Unger (sün. succisae Sacc.) .Lindau . 1988).) (Vestergren. . . R. 83 . . tekitades kultuurtaimedele majanduslikku kahju.takjatel (Arctium spp.priimulatel (Primula spp. R.66. R. 1903. R.harilikul sealõuarohul (Scrophularia nodosa L.pajulilledel (Epilobium spp.

S. S.) (Soobik. (sün. S. s. jaapii Bres.) lehtedel.) . S. 1984. (sün. mougeotii Sacc. tekitades kõrvitsaliste-helelaiksust ja alandades peremeestaime saagikust.) . 1956).) elavatel ja surnud lehtedel. . callae (Lasch) Sacc. S.hariliku leeskputke (Levisticum officinale Koch) surnud vartel. 1970. 1988).).). esineb sinilille (Hepatica nobilis Mill.) (Lepik.) talvitunud lehtedel.). . .siberi karuputke (Heracleum sibiricum L.kõrvitsal ja melonil (Melo sativus Sager.) (Lepik. caricicola Sacc. S. oenanthis Ellis & Everh. (sün.) surnud leherosettidel. S.) . sageli. S. S. crepidis Vestergr. (sün.lustetel (Bromus spp. (sün. S.koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger L.mitmesugustel kõrrelistel (Soobik. acetosae Oudem. Cylindrosporium calamagrostidis Ellis & Everh. S. S.karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L. väga sageli ja ohtralt. . (sün.jäneskastikul (Calamagrostis epigeios (L. globosa Strasser (sün. . lysimachiae (Lib.iminõgeste (Lamium spp. 84 . 1939c).harilikul vesikanepil (Eupatorium cannabinum L. S. . S. . valgel pusurohul (Melandrium album (Mill. kohati. Bucholtz. chelidonii (Lib.hariliku koldrohu (Anthyllis vulneraria L. humuli Westend. hyoscyami Hollós . macropoda Pass. S. lamii Pass.).) surnud lehtedel. S. S. . . S. Soobik. S. läiklehisel mahoonial (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt). 1903. annua Ellis & Everh. . S. 1988). 1928).) surnud lehtedel. S. tabacina Died. S. Septoriella junci (Desm.) .) elavatel lehtedel. (sün. epilobii Westend. alopecuri (P. (sün.. gei Roberge & Desm. Depazea linnaeae Ehrenb. esineb hapuoblika (Rumex acetosa L.) lehtedel ja vartel.) lehtedel (Vestergren. cornicola Desm. 1988).harilikul härgheinal (Leucanthemum vulgare L. . S. S. 1903. didymospora Golovin).) Mull.) lehtedel kohati.soovõha (Calla palustris L. . galeopsidis Westend. S.).) (Lepik.mitmetel kõrrelistel (Kask. S.). S. S. S.S. libanotidis Died.) Sacc. S.) . mis levib soo-ohakal (Cirsium palustre (L.harilikul metsvitsal (Lysimachia vulgaris L.tarnade (Carex spp.) lehtedel. (Lepik. S. leucanthemi Sacc.) Scop. S. lycopi Pass. S.) Allesch.) surnud vartel ja lehtedel. menyanthis (Lib. ohtralt. S. anthrisci Pass. caricis-montanae Vestergr. S. bidentis Sacc.harilikul käokannil (Coronaria flos. üleparasiidina roosteseenel Puccinia dioicae. .) Westend.) lehtedel.harilikul kassitapul (Convolvulus arvensis L.hariliku sininuku (Jasione montana L. & C. 1939c). mõõladel (Geum spp.) (Lippmaa.) Sacc. S.).lõhnava varjulille (Asperula odorata L.põldharakladval (Erysimum cheiranthoides L.) .arujumika (Centaurea jacea L. S. S. elymi Ellis & Everh.vereurmarohul (Chelidonium majus L. . Rhabdospora junci (Desm. tekitab tomati-helelaiksust ja põhjustab sageli ning ohtralt esinedes märgatavat kahju (Lõiveke.vereval kontpuul (Vestergren. 1943b). anemones Desm. S. Phleospora humuli Westend. .).) elavatel lehtedel. S.hariliku kukesaba (Lythrum salicaria L. 1916) ja rootsi kukitsa (Chamaepericlymenum suecicum (L.) Hoffm.) Sacc. & Klotzsch) . (sün. Depazea menthae Thüm. .ubalehe (Menyanthes trifoliata L. S.mets-harakputkel (Anthriscus sylvestris (L. junci Desm. (sün. & Brunaud .kolmisruse (Bidens tripartitus L.kandilise naistepuna (Hypericum maculatum Crantz) lehtedel. S.) kõdunevatel vartel ja lehtedel.) Poiv.) Syd. geranii Roberge & Desm. . (sün. 1966b). .) .). gladioli Pass. 1939c). S. .pajulilledel (Epilobium spp. hepaticae Desm. S. .) Died. 1916). väga sageli ja väga ohtralt.kanakoolel (Ficaria verna Huds. & Speg. S.hariliku harakkuljuse (Linnaea borealis L. 1966b..) Sacc.vahelmisel põdrajuurel (Libanotis intermedia Rupr.) surnud või närtsinud lehtedel.) elavatel lehtedel. S. (sün. bromi Sacc.aedporgandil (Lepik. 1975b. 1939c). S. (sün. S. .) Desm. ohtralt.mitmesugustel gladioolisortidel (Gladiolus sp. 1935b). S.) Oudem. S. heracleicola Kabát & Bubák . asperulae Bäumler . calamagrostidis (Lib. . eupatorii Roberge & Desm. .suurel käopõllel (Listera ovata (L.). dimera Sacc.aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis L. caricis Pass. S.soo-kurerehal (Geranium palustre L. S.) (Lepik. Phyllosticta centaureae Roum.) elavatel lehtedel (Kask. . S. 1988).) Sutton.. (Soobik. 1974). corni-maris Sacc. levistici Westend.) . campanulae (Lev. brissaceana Sacc.) R. hyperici Roberge & Desm. erysimi Niessl . elymicola Died. väga sageli ja ohtralt. S.liiv-koertubaka (Crepis tectorum L.) lehtedel.kõrgel raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L.harilikul pujul (Artemisia vulgaris L. Brown) (Bucholtz. sageli ja ohtralt. S. S. lychnidis Desm. Depazea cornicola DC.aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L. (sün.kõrvikutel (Galeopsis spp. 1971).) Died. S. S. dulcamarae Desm. .) Roth) (Soobik. . esineb kellukate (Campanula spp. menthae (Thüm. leontodontis L. & Ramsb.) elavatel lehtedel. & Roum.) surnud lehtedel.harilikul vesiputkel (Oenanthe aquatica (L. Braun).) . aecidiicola Pat.) Desm. kuid ohtralt (Aksel. . mahoniae Pass. S.).) . borealis Rostr. 1916).) Ruhnu saarel (Lepik. longispora Bund. S. S. S.põldmündi (Mentha arvensis L.). listerae Allesch. anthyllidis Sacc. linnaeae (Fr. S. . Bucholtz.) surnud lehtedel. Ascochyta menyanthis Lasch) .) (Järva. centaureae (Roum. 1988). ficariae Desm.) . 1939c). Karst.) J.) (Normet. jasiones (Bres.) Garcke ja harilikul põisrohul (Silene vulgaris (Moench) Garcke). lycopersici Speg. arrhenatheri Unamuno . S. S. lamiicola Sacc. str.hariliku loa (Juncus effusus L.hariliku humala (Humulus lupulus L. S.S.) A. S. .) lehtedel.seanuppude (Leontodon spp.) (Soobik. cucurbitacearum Sacc. esineb sarikja hunditubaka (Hieracium umbellatum L.) lehtedel.) .võsaülase (Anemone nemorosa L. S.cuculi (L. S. väga sageli ja ohtralt. Presl.harilikul parkheinal (Lycopus europaeus L.. 1988). agropyri Ellis & Everh. dolosa (Syd. Sm. 1986).) Sacc. esineb harilikul maavitsal (Solanum dulcamara L. daucina Brunaud .A.) surnud lehtedel ja närbuvatel vartel.) Graebn. 1969. lolii (Castell.

triseti Speg. . S. polemonii Thüm. S.kõrrelistel (Soobik.) R. S.) Maxim. (sün.) . S. viciae (Westend.) .kirburohtude (Polygonum spp. tormentillae Roberge ex Desm.). 1939c). 1988). festucae Died. & Delacr.) . 85 .lood-ristirohu (Senecio integrifolius (L. S.mitmel kõrreliseliigil (Soobik. harilikul pillirool (Phragmites australis (Cavan. S. .) Moench) (Lepik. 1928). tekitab herne-helelaiksust ja põhjustab kohati suurt kahju (Lepik.) (Soobik. poliomela Syd.) . senecio-sylvatici Syd. 1943a). .mitmetel kõrrelistel (Soobik. kohati. libanotidis Died.) Trin.).siniladval (Polemonium coeruleum L.). S. Ascochyta virgaureae (Lib. oreoselini (Lasch) Sacc. mis parasiteerib kilpsamblikuliste (Peltigeraceae) sugukonda kuuluvatel samblikel. 1943b).harilikul laanelillel (Trientalis europaea L. Depazea vincetoxici Fr. passerini Sacc.). S.harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L. 1859. 1988).harilikul hernel. leitud peaaegu kõikidelt taimeisenditelt.harilikul pärnal (Maavara jt. (sün. S. Sugukond Mytilinidiaceae Eestis 1 perekond 1 liigiga.).) (Lepik. Eestis teada vaid 1 liik .hariliku härjasilma (Leucanthemum vulgare L. S.vahelmisel põdrajuurel (Libanotis intermedia Rupr. .) . vicicola Jorst. S. mytilinum (Pers. Perekond Stigmidium Trevis. 1939c). virgaureae (Lib. . S.) (Soobik. S. 1971). (sün. . . S. Mart. 1961).) Auersw.) surnud lehtedel. tanaceti Niessl . tihti koos Puccinia aecidii-leucanthemi kevistega..) Pass. 1988).). phleina Bundyš & Picb. petroselini Desm. S.longus helmikal (Melica nutans L.) surnud lehtedel. .) Desm. esineb hariliku sireli elavatel lehtedel.) . S. Eestis leitud ühel korral hariliku lohksambliku (Solorina saccata (L. S. orchidearum Westend. plantaginea Pass.) elavatel lehtedel. . kõikjal ja väga ohtralt. vincetoxici (C. poae Oudem..teelehtedel (Plantago spp... Eestis 1 liik . (sün. S. S. stachydis Roberge & Desm. (sün. S. peltidae (Vain. Põhjustab muutusi samblike talluse värvuses. tekitades odra-helelaiksust (Soobik. polygonorum Desm. tiliae Westend.kaheaastasel kuningakepil (Oenothera biennis L.) (Lippmaa.mets-nõianõgesel (Stachys sylvatica L. (sün.) (Dietrich.) . S.) (Lepik. posoniensis Bäuml. S. tenella Cooke & Ellis (sün. sugomakensis Trotter (sün. S. (sün. mõnikord koos teisliigiga Ascochyta syringae Bres. . (sün. 1856). carvi Syd. polygonicola (Lasch) Sacc. kõikjal ja ohtralt. S. & Speg. secalis Prill. Saproobid taimede puitkudedel. väga sageli ja ohtralt.) talluselt. S. Schub.).harilikul odral.harilikul sealõuarohul (Scrophularia nodosa L. pisi Westend.põldoal (Järva. (sün. S. (sün.lood-angervarrel (Vincetoxicum hirundinaria Medik.mägi-piimputkel (Peucedanum oreoselinum (L. primulae-latifoliae Jaap esineb pääsusilma (Primula farinosa L.).rukkil (Soobik. mida on meil leitud kuuseokstelt. S.) (Soobik. . Lepik. Stagonospora orchidearum (Westend. S. 1988). (sün. Samblike parasiidid või parasümbiondid. S.).) . ulmariae Oudem.) . Rhabdospora hortensis Sacc.vesiheinal (Stellaria media (L.harilikul soolikarohul (Tanacetum vulgare L. S. S. plantaginea Sacc. S. Perekond Lophium Fr. socia Pass. S.) (Dietrich. 1988). S. scabiosicola Desm.) Rostr.) Desm. oenantherae Westend.) Ach. (sün. 1988). scrophulariae Peck . S. . (anamorf Phragmotrichum chailletii Kunze). sparsa Fuckel) .. 1856. kõikjal Eestis väga ohtralt.) Clairv. syringae Sacc. Sant. hordei Jacz. apii Rostr. esineb põldtimutil (Phleum pratense L. S. .harilikul äiataril (Knautia arvensis (L.käpaliste (Orchidaceae) elavatel lehtedel. phragmitis Sacc. (sün.harilikul kuldvitsal (Solidago virgaurea L.). S. S. S. Ramularia plantaginis Ellis & C.) aedpetersellil.) Fr. (sün. 1988).) .. S. (sün.) Th. & Berl.harilikul lepiklillel (Chrysosplenium alternifolium L.) Sacc.harilikul köömnel (Carum carvi L. Depazea oenotherae Lasch) . oudemansii Sacc. 1943a). . 1995) (tahvel 5).tedremaranal (Potentilla erecta (L. trientalis (Lasch) Sacc.S.) Rausch). 1939c. S. stellariae Roberge & Desm.raudnõgesel (Urtica urens L.) elavatel lehtedel. ex Steud. S. .) . S. R.) Vill. S. umbelliferarum Kalchb. urticae Roberge & Desm. S. apiicola Speg. kohati. Coult) ja harilikul peetrilehel (Succisa pratensis Moench).: Fr. Depazea trientalis Lasch) . plantaginis (Ces.L. Phoma secalina Jacz. S.S.

).) Hochst. dolioloides Auersw.) Ces.) O. L. Leptosphaeria avenaria G. L. succisae Munk (sün. Leptosphaeria derasa (Berk. Holm (sün. culmicola Auersw. franconica Petr. Holm (sün. Pleospora eustoma Fuckel. (sün. anamorf Stagonospora sp. Erikss. Erikss.Sugukond Phaeosphaeriaceae Eestis 4 perekonda 19 liigiga. (sün. Leptosphaeria eustoma (Fuckel) Sacc. 1995). 1968. 1973). N. levib kuivaval tüül. N. Ph. juncina Auersw. Ph. & Broome) Auersw.E.) Rabenh. 1995). Frank) Bisset f. L. Eestis 1 liik .) L. N. & E.) Castell. Põldmaa & Normet. 1995). Holm (sün.) kuivanud vartel. lehtedel ja teristel. Karst.) Erikss. 1966. Holm) arujumika ja hariliku raudrohu (Achillea millefolium L.) esineb paljudel kõrrelistel.) B. kõrtel.: Fr. Anamorf-perekonnad: Coniothyrium. Holm (sün. fructicum (Roberge ex Desm. Anamorf-perekond . Holm (sün. Müller) Hedjaroude (sün. Septoria avenae A. & De Not.F. nigrans (Roberge ex Desm.F. mis parasiteerib roosteliselaadsete (Uredinales) pustulites anamorfina ja on Eestis väga laialt levinud (leitud 58 roosteseeneliigilt) (Põldmaa. Perekond Nodulosphaeria Rabenh. Saaremaal. anamorf Hendersonia sp. L. Erikss.) (Holm. Holm (sün. Darluca filum Cast. mis põhjustab mõnel aastal kaeral märkimisväärset kahju (Sõmermaa.E. Müller. succisae Munk) hariliku peetrilehe (Succisa pratensis Moench) kõdunevatel vartel. 1971): N. (sün. N. jacea (L. anamorf Stagonospora sp.) esineb väheaktiivse poolparasiidina väga arvukalt paljudel kõrrelistel. 86 . sealhulgas kõigil meie teraviljadel. Ph. Põldmaa & Heinrichson. Leptosphaeria fuckelii Niessl) esineb paljudel kõrrelistel.) surnud vartel. Eestis 6 liiki ( Vestergren. samuti pajuvaagi vartel. Holm. sealhulgas odral ja rukkil.Stagonospora. õites ja teristel. nodorum E. anamorf Stagonospora sp. kaasa arvatud oder.) on leitud liivvareskaeralt (Leymus arenarius (L. Bulcholtz. nigrans (Roberge ex Desm. sealhulgas ka kaeral ja odral. Ph. & Broome) L. anamorf Coniothyrium scirpi Trail Eestis leidmata (Soobik.) esineb saproobina või väheaktiivse poolparasiidina väga arvukalt paljudel kõrrelistel. microscopica P. derasa (Berk.Sphaerellopsis. michotii (Westend.) surnud vartel. N. avenaria (G. sealhulgas ka nisul. Pleospora vagans Niessl) esineb Eestis väga paljudel kõrrelistel.) Berk.) Sacc.) Hedjar. Weber. Perekonna esindajad on tuntud peamiselt kõrrelistel (Soobik. 1988. Ph. nodorum (E. Frank) esineb väga arvukalt mitmel kõrreliseliigil. Holm (sün.). Ph. Perekond Paraphaeosphaeria O. Holm) L.) Pass. (sün. Erikss..) L. (sün.. Anamorf-perekond . Anamorf-perekond . 1957). sealhulgas kõigi meie teraviljade lehtedel. Karst. Sutter.). Ph. eustoma (Fuckel) L.) haisva jooksjarohu (Ononis arvensis L. dolioloides (Auersw. Ph. Septoria nodorum (Berk.E. herpotrichoides (De Not) L. Perekond Phaeosphaeria I.) esineb väga arvuka poolparasiidina kõrrelistel.E. 1995). 1988.) L. Perekond Eudarluca Speg. Germans.Coniothyrium. herpotrichoides De Not. L. 1957. Üleparasiidid roosteseentel. jacea L. mis tekitab suurt kahju teraviljakasvatusele (Sõmermaa. microscopica P.-Bern.B. Ph. tritici (Garov. L. tritici (Garov. Eestis 1 liik. L. 1916. Sõmermaa. Ph. anamorf Stagonospora nodorum (Berk. Johnson. L. juncina (Auersw. L. derasa var. anamorf Stagonospora avenae (A.) arujumika ( Centaurea jacea L. Holm (sün. tritici T.B. festucae (Lib. (sün.) pajuvaagi (Inula salicina L. L. sün. rukis ja nisu.. L. Winter on Eestis leitud 8 kõrreliseliigilt.) vartel. caricis (Fr. & Broome) on Eestis poolparasiidina levinud väga paljudel kõrrelistel.G. 1903. sp.) G. Miyake Eestis 11 liiki. Ph.) esineb väheaktiivse poolparasiidina mitmetel kõrrelistel. Weber) O. (anamorf Sphaerellopsis filum (Biv. Leptosphaeria michotii Westend. vagans (Niessl) O.E. tekitab anamorfina kaera-helelaiksust.) L. Darluca Castagne). Stagonospora ja Sphaerellopsis Cooke (sün. põhjustab nisu-helelaiksust. Holm (sün. P. Ophiobolus fructicum (Rabenh. fuckelii (Niessl) L. franconica (Petr.) on ainukesena selles perekonnas leitud lugadelt (Juncus spp. sün.

milles pole perifüüse. terminaalse idupooriga. Tuntuim ja levinuim on taimeparasiit S.D.). Pleosporaceae Sugukonna maht on eri autoritel väga erinev. Alternaria tekitajana porgandil (Kivi. Simmons) on tuntud seemnete kahjustajana (Juhans.) J. Eosed üherealiselt silinderjates eoskottides. esineb Eestis 2 liiki.) maapinnal talvitunud seemnetel. Ulocladium consortiale (Thüm. silinderjad või niitjad. A. põhjustab karusmarja-põletikku karusmarjadel (Kikas & Koitjärv. Anamorf parasiidina taimevartel või -lehtedel. eriti kapsa ja kaalika seemneid ja seemneistikuid. Phaeotrichaceae Viljakehad sulg. bisporula (H. Pseudoteetsid väikesed. 1943b. A. Lõiveke. Laialt levinud koprofiilne sugukond. Dendryhion. Macrosporium cucumerinum Ellis & Everh. -makrosporioosi (Lõiveke. mustad. karvased. Eestis on liiki leitud korduvalt põdra-. A. lühikese näsaja. halljänese-. lehetedel aga tekitab kapsa-kuivlaiksust (Juhans. 1962. Camarosporium.) esineb mitmesugustel taimedel. Macrosporium porri Ellis) esineb kõrrelistel (Soobik. (sün. 1933. Drechsler & E.ja tomati-kuivlaiksuse ning kartulipruunlaiksuse nime all (Kuusksalu. punahirve-. millel ei tunta teleomorfe. Periid õhuke. brassicae (Berk. millel teleomorfid seni teadmata: A. Crouan) Munk. Eestis seni teada 1 perekond 1 liigiga. 1970. solani Sorauer (sün. porri (Ellis) Cif. Eosed ühe. kõrvitsalisi. Põldmaa. Lepik. Anamorf-perekonnas Stemphylium Wallr. hajusalt paigutunud. lehma-. 1995). & Broome) Sacc. Perekond Trichodelitschia Munk Sulgeoslad substraati süvenenud või asuvad pindmiselt. 1968). 1988) ja tomatil. tomatil jt. sealhulgas ka veetaimedel (Pallum.67. 1978).)(Kivi & Mauring. 1990). sarciniforme (Cavara) Wiltshire. macrosporoideum (Berk. karvased. 1978. dianthi F. Eestis 1 rohusööjate loomade sõnnikul laialt levinud liik . nahkjad või suuremad ja paksemad.) E. Eosed tumepruunid. mida on leitud P. [12]. Hall. comosum Wallr. Crouan & P. 1967. 1967. mis põhjustab stemfülioosi liblikõielistel. neist on ainult käsitletava sugukonna esindajatega seotud Alternaria. radicina Meier. A. 1976.T. 1984. maavitsalistel (Solanaceae) kartuli. Anamorf-perekond Alternaria ühendab maailmas ca 50 teisliiki. Elliot (sün.või paljurakulised. 1988. Põldmaa. Eddy on põhiliselt tuntud porgandi-mustmädaniku Joon. Eestis 6 perekonda 34 liigiga. 1986). õhukeseseinalised. viimasel põhjustab tomati-kuivlaiksust (Lõiveke. 1989. Põhilised anamorf-perekonnad: Alternaria. hiljem paiknevad substraadil peaaegu vabalt. Pseudoparafüüsid olemas. kahjustab mitmesuguste ristõieliste (Cruciferae). valgejänese-. eriti ristikutel (Trifolium spp. meil laialt levinud ja väga tuntud haigus kartulil. 1976). Stemphylium. millel puudub teleomorf . A. 1995).). limatupega. (sün. 1975. vaheseintega. 1986).ja pruunkarusõnnikult (Leenurm. Mart.67. Kuusksalu. ellipsoidsed. Teine teisliik S. munajad. harvem pikema suudmega. Dendryphion ja Stemphylium.A. koosneb väikestest pseudoparenhüümsetest rakkudest. 1998). tekitades kurgi-kuivlaiksust e. hästiarenenud ostioolipooriga.või peiteoslatena. Pseudoparafüüsid esinevad või puuduvad. Kivi & Kivi. A. mõnikord limatupega.. Macrosporium caudatum (Cooke) Ellis) (joon. Stevens & J. tuntud nelgi-kuivlaiksuse tekitajana nelkidel (Dianthus spp. Lõiveke.D. Pärtel. Solntseva & Vinogradova. Soobik. 3. 1933). 1967).) (Kivi. 87 . Eestis on teada umbes 10 sellist teisliiki. värvusetud või heledavärvuselised. Neergaard (sün.G. Voronin. pruunid. 3. kuid leitud ka harilikul seebilillel (Saponaria officinalis L. A. 2-rakulised. Eoskotid kotjad või silinderjad. Mauring. saponariae (Peck) tenuissima. Macrosporium saponariae Peck). Eoskotid silinderjad.G.. kahjustab kurki jt.) (Põldmaa. Macrosporium solani Ellis & C. cucumerina (Ellis & Everh. 1975b. Sugukond pleospoorilised. algul substraati süvenenud. 8-eoselised.) Moench) generatiivvõrsetel ja hariliku aruheina (Festuca pratensis Huds. 1975. Sõnnikusaproobid. Phoma. A. tenuissima (Kunze: Fr. grossulariae Jacz. Anamorf-perekonnas Dendryphion on Eestis teada 1 teisliik. 1974a). Koniidid. Sulgeoslate suudmeala kaetud tihedalt paksuseinaliste vaheseinteta karvadega.) Sacc. teleomorf talvitunud taimejäänustel saproobina. metskitse.) Wiltshire (sün.Sugukond mustkarvikulised. Soobiku andmetel EPMÜ Eerika katsepõldudelt varakevadel päideroo (Typhoides arundinacea (L. 1986.

lycopersici Kleb.Perekond Cochliobolus Drechsler Eestis seni teada 3 liiki kõrrelistel (Soobik. Haiguse levikut Joon. Kotteosed nakatavad uuesti noori. Ito & Kurib. sün. anamorf Curvularia geniculata (Tracy & Earle) Boedijn. Sõmermaa. metsikult kasvaval vaarikal aga esineb üsna harva (Leius jt. tekitades suurt majanduslikku kahju (saagikaod paiguti 10-15%). A. kus ristikute (Trifolium spp. Kahjustus avaldub esimese aasta võrsetel punakaslillade. King & Bakke. harvem lehti. mida ka siin järgitakse. C. milles tekkivad kotteosed valmivad alles pärast talvitumist. Sügisel areneb samadel laikudel teleomorf-staadium sulgeoslatena.. Phyllosticta dulcamarae Sacc. Eestis on teda määratud mõnede kõrreliste kuhtunud lehtedel ja kõrretüül varakevadel. Tomatil avaldub haigus maapinnalähedastel varreosadel tekkivate pruunikate limaste. 1988).). 1988).M. kus tekib mustade punktikestena (pükniidid) anamorf-staadium. Ohtlik ja levinud haigus Eestis on tomati-varrepõletik (tomativähk). Diplodina lycopersici Hollós. kus tekivad pükniidid. Vähem olulised liigid on C. 3. lehtedel arenevad kontsentriliste ringidega pruunid laigud (laikpõletik). Eestis 10 liiki. laialt levinud liik Eestis on Cochliobolus sativus (S. esimese aasta võrseid. Pseudocochliobolus geniculatus (Nelson) Tsuda. tubakas ja baklažaan (Lõiveke & Soobik. sün. 1995) ning anamorfina ka harilik ogaõun (Datura stramonium L. harvem lehti. Taasnakatumine toimub suve jooksul pidevalt ka koniididega. Vaarikal kahjustab seen peamiselt varsi ja pungi. 1977. 1986. 3. [11]. kartul.) Subram & Jain. Põldmaa. peale tomati võivad kahjustuda veel pipar. mis kahjustab peamiselt hariliku vaarika kultuursorte. mille tekitajaks on D. 1995). koe sisse vajunud laikudena. Anamorf-perekonnad: Ascochyta ja Phoma. laikude kohal lehed ja pungad kuivavad. 1968). Helminthosporium geniculatum Tracy & Earle) ja C. Teise liigi ainus leid Eestist pärineb Ruhnu saarelt. Lõiveke. geniculatus Nelson (sün. 1967).) Brunaud. anamorf Phoma sp. vaarikavarred tulevad kiiresti pärast viljakandmist maha lõigata (Lõiveke. vanad (B) Eoskott eostega. Pärtel (1974a) märgib tema esinemist ka pamplil. haiguse esinemist soodustab odra monokultuurina kasvatamine ja orgaaniliste väetiste puudumine (Talvoja. ka nendel laikudel tekivad pükniidid. ringjate vöötidega vesised laigud (mustmädanik).) kõrval leidus nakkuskoldeid ka karjamaa raiheina (Lolium perenne L. levimine on tõkestatud hõredamates vaarikaistandustes.68. trifolii (Kauffm. anamorf Curvularia lunata (Wakker) Boedijn).) (joon.) Drechsler ex Dastur. Põldmaa (1967) käsitleb teda sugukonnas Pleosporaceae. viljadel tekivad süvenenud. samuti kõrsheinu.). lunatus Nelson & Haasis (sün. Lehtedel avaldub haigus nekrootiliste purpurpunaste laikudena. Esimene neist on maailmas üldtuntud liik poolparasiidina väga paljudel peremeestaimedel. mis kahjustab anamorfina Bipolaris sorokiniana (Sacc. 1985. hiljem pruunistuvate laikude moodustumisega vartel ja pungade ümbruses. Väga oluline. (sün. Haiguse (A) Sulgeoslad. 1989. lycopersici (Plowr. Pseudocochliobolus lunatus (Nelson & Haasis) Tsuda. Drechslera sorokiniana (Sacc.68. Perekonna süstemaatiline positsioon on ebaselge. Haiged taimed 88 . applanata (Niessl) Sacc. Anamorf-perekonnad Curvularia Boedijn ja Bipolaris Shoemaker. eriti otra.) Boedijn (Soobik. Teise aasta vaarikavartel koor praguneb ja langeb vartelt maha. 1995). seen kahjustab peale varte ka tomati vilju. millel ei teata teleomorfi: C. Didymosphaeria applanata Niessl. mis esinevad paljudel looduslikel kõrreliseliikidel. Anamorf-perekonnas Curvularia on Eestis tuntud 2 teisliiki. kevadel maikuus. Perekond Didymella Sacc. 1939. Helminthosporium sativum Pammel. millel on kollane ääris. Seen tekitab vaarikale kõigist seenhaigustest suurimat kahju (Parksepp. 1963). (anamorf Ascochyta daturae Sacc.) teravilju. Didymella applanata.) (Karis.) noortel võrsetel ja eriti mahalangenud kuivanud lehtedel. soodustavad suur õhuniiskus ja kõrge temperatuur.) Shoemaker (sün. inaequalis (Shear) Boedijn ja C. Väga sage ja ohtralt esinev liik Eestis on vaarika-varrepõletiku tekitaja D.

& De Not.. Perekond süvendkera. kotteostena võib kasvuhoonete sisepindadel aga säilida kuni 2 aastat (Lõiveke. Saproobid puude. Seen säilib sulgeoslatena mullas taimejäänustel kuni 4 kuud. haiguse tagajärjel tekivad taimede juurtel ja vartel pruunid laigud. Marland. Lõiveke. & Delacr. Järva. Enamlevinud liik meil on veel 89 . 1962. 1988) poolt leitud D. bryoniae (Auersw. sün. 8-eoselised.) Ces. tekitades neis kuivi haavandeid. A. Suure õhuniiskusega aastad on haiguse arenguks soodsad (Lõiveke. näsajate kaeltega. infectoria (Fuckel) M. exitialis (Morini) Müller (anamorf Ascochyta graminicola Sacc.G.: Fr. D. Ristiku-süvendkera (L. sün. mille tagajärjel taimed võivad hukkuda. Pleospora infectoria Fuckel) on leitud 14 kõrreliseliigilt (Soobik. D. haigus levib ka viljadele.). Anamorf-perekonnad on Alternaria.) ja D.. & Bloxam) Johanson). Mailaseliste-leevia (L. Simmons Eestis 2 liiki. heribaudii Broome & Hariot ängelheintelt (Thalictrum spp. Pleospora scrophulariae (Desm.. 8-10-eoselised.O.) kõdunevatel vartel (Sõmermaa.) Rehm (sün. juurekaelal ja peajuurel mädanik. Eosed ellipsoidsed. 1971. Teiste taimesugukondade esindajatelt on leitud D.) R. autumnalis Petr. Väga laialt levinud ja kogu Euroopas. sün.G.) Petr.: Fr. hordei Hara. P. vulgaris Niessl) esineb kellukate (Campanula spp.) Frank (sün.G. Dendryphion.ja ristivaheseinaga. Eoskotid nuijad. Simmons. lehtede mõlemal küljel tekivad 3 mm läbimõõduga tumedad laigud. Stagonospora ja Stemphylium.. Lewia M. Phyllosticta cucurbitacearum (Fr. Barr & E. 1971). Pärtel. 1938a. põõsaste ja rohttaimede okstel ja vartel. bjoerlingii Byford. A.ja D. Kotteosed 1-6 ristivaheseinaga. pinodes (Berk. rehmii (Kunze) Sacc.) (Kivi.) kanepilt (Cannabis sativa L. (sün. eriti hariliku sibula seemnekasvatuses. Anamorf-perekond . Eestis esineb see liik hariliku peedi surnud lehtedel ja leherootsudel..) (Sõmermaa. Simmons. lehtedel moodustuvad suured klorootilised pruunikad. P. kerajad. põldoal ja teistel liblikõielistel tumelaikpõletikku.) (tahvel 2). Barr & E. culmigena Sacc. haigestunud taimede proteiinisisaldus väheneb.K. 1971) ning D. ex Ces. Ülejäänud liigid sellest perekonnast esinevad meil harvem. 1995). Pseudoteetsid substraadil üksikult. S. arcuata Röder (sün. 1995). Mycosphaerella pinodes (Berk. & De Not. Ascochyta cucumeris Fautrey & Roum.E. Saproobid talvitunud taimejäänustel.) esineb teleomorfina valgel ristikul (Trifolium repens L. 1956. mille anamorf Ascochyta pinodes L. hästiarenenud näsaja suudmega.) Sacc. vastavalt Alternaria conjugata E.G. Perekond pleospoor. mitme piki.) lääne-südamerohult (Leonurus cardiaca L. Leptosphaerulina McAlpine Pseudoteetsid väga väikesed (80-125 µm). Mõlema liigi anamorfid. 1971). Eestis 8 liiki. Mycosphaerella tabifica (Prill. Juhans. kerajad või läätsjad. Aksel. D. harva ka parasiidid. Seen talvitub mullas saproobina või taimejäänustel kotteostena. Johns. anamorf Stemphylium vesicarium (Wallr. 1971. Mycosphaerella cannabis (G. Winter) Magnus. anamorf Phoma cucurbitacearum (Fr. sün. 1939. mis asustab enamasti ebajahukastest nakatunud taimi (Järva. 1962). trifolii (Rostr. harvem lehtedel.). Pleospora Rabenh. anamorf Ascochyta cannabis Lasch. Aksel. 1956).) Lind) (Smith jt. pseudoteetsid arenevad surnud lehtedel. peedi elavatel lehtedel aga põhjustab peedi-laikpõletikku ja juurviljadel kuivmädanikku. Eoskotid laimunajad.G. 1970. 1995). Mycosphaerella citrullina (C. betae Björling.) ainult anamorfina (Lepik.). 1988). exigua (Niessl) Sacc. arenevad lehe ülaküljel paiknevatel laikudel. Septoria cannabis (Lasch) Sacc.. anamorfina leitud ka mitmetelt kõrrelistelt (Soobik. hiljem valkjaks muutuvad laigud.) Sacc.) E. on meil sibulapleospoor (P. kus samuti arenevad pükniidid. allii (Rabenh. Perekond leevia.) Höhn. keskel nöördunud.). alopecuri Polozova). Lõiveke. Phyllosticta tabifica Prill. seal arenevad pükniidid. media Niessl var. 1988). 1939c. 1988). värvusetud.) M. infectoria E. kollased kuni pruunid. & Bloxam) Petr. eriti booripuuduse tagajärjel tekkinud füsioloogilistest häiretest põhjustatud peedi-südamikukuivmädanikku põdevatel taimedel ( Lepik.. sün.G. Hernekasvatusele Eestis tekitab suurt kahju D. Phyllosticta cannabis (Lasch) Speg. Winter) Arx. (anamorf Ascochyta avenae (Petr. Jones põhjustab hernel. allii Oudem.E. samuti seemnetel anamorfina Phoma betae (Oudem. siledad. pajulillede (Epilobium spp. mis tekitab meil peamiselt katmikalakurgil kurgiaskohütoosi.. Ameerikas ja Aafrikas suurt kahju tekitav liik on peedipleospoor ( P. Kurgikasvatusele tekitab olulist kahju D. Ohtlik sibulahaigus. põhjustades pruunlaiksust. cannabis (G. P. scrophulariae (Desm. Eestis 1 liik.E.) Grossenb. Simmons. sün. Pseudoparafüüsid puuduvad. (sün. obtusa Wehm. Simmons ja A. kahjustab ka kõrvitsat (Järva. Sprague & A. Haigus põhjustab taimevartel valkjashallide kuivade laikude teket. Kõrreliste-leevia (L.) ja sarikja hunditubaka (Hieracium umbellatum L.närtsivad või nende alumised lehed kolletuvad ja saak langeb oluliselt. Kõrrelistelt on Soobiku (1984.Alternaria. Barr & E. Sm. hajusalt või rühmiti. 1986. 1938a.. 1995). harvem parasiidid või poolparasiidid. Simmons on Eestis leidmata.

Helminthosporium gramineum Rabenh.: Fr.) Rabenh. dianthi herbarum.) Drechsler (anamorf Drechslera teres (Sacc. enamasti on nad aktiivsed patogeenid (Soobik. Tul. Väga laialt on levinud rohupleospoor (P. Perekond triiptõvik. anamorf Alternaria alternata (Fr. Saproobid mitmesuguste taimede jäänustel. harvem harilikul nisul (Randalu.) Shoemaker (sün. (D) Kotteos.70. (A) Kahjustatud leht. mis anamorfina tekitab odra-võrklaiksust.) (Aksel.)on leitud meil liiki P. 1942). 1967) lehtedel.) (B) Läbilõige pseudoteetsidest. Pyrenophora Fr. 90 ..) esineb hariliku kurekella (Aquilegia vulgaris L. Eosed mitme risti. 1903. [3]. (Vestergren. papaveracea (De Not.). A. maltsaliigil (Atriplex sp. näsajate kaeltega.) Tul.) (Põldmaa.) S. 3. Bucholtz. Eestis 10 liiki. Odratriiptõvik (P. tumedad. Samuti ainult anamorfina Stagonospora atriplicis (Westend.) (Vestergren. tenuis Nees) esineb okaspuudel (Hanso. 1903). (C) Pseudoteets. 3. Pleospora (Sõmermaa.) Keissl. anamorf Stemphylium botryosum Wallr. mis esineb lisaks 52 kõrreliseliigile (Soobik. Ito & Kurib.) Shoemaker. 1995). paiknevad 1-2 reas. anamorfina parasiidid.ja põldheinakasvatusele (Sõmermaa. on leitud liiki P.70.) Lind (sün. & C. viimasel puhul ilmuvad haigestunud lehtedele pruunid triibud. De Not.) (joon.) (joon.) esineb nõmmnelgil (Dianthus arenarius L. 1916) ja aaskannikese (Viola tricolor L.) Sacc. Odra-triiptõve kahjustus on eriti suur pika külma kevade korral (Sõmermaa. (C) Eoskott eostega. 1988). mille kohalt lehelaba tihti lõheneb.69.: Fr. sealhulgas harilikult kaeralt ja nisult. 1933). Kaera-triiptõvik (P.). kaetud jäikade harjastega.Drechslera. graminea (Died. (D) Eoskotid. Sarikalistepleospoor (P. lühikese jalaga. (E) Kotteosed. 1956). Rohupleospoor. Anamorf-perekond . 1995) veel 14 liiki teiste rohttaimede jäänustel. substraadis üksikult või rühmiti.69. eriti ohtlik on odra-triiptõve tekitajana anamorf Drechslera graminea (Rabenh. Ainult anamorfina Dendryphion penicillatum (Corda) Fr. (A) Pseudoteetsid. (sün. 1995). (sün. [11]. media Niessl) esineb peamiselt kõdunevatel sarikalistel (Apiaceae). liiki on leitud veel 9 kõrreliseliigilt. Phyllosticta atriplicis Desm. vulgaris Niessl). Pseudoteetsid üsna suured.ja pikivaheseinaga. 1974). 1971. 1959). mis katavad kogu pseudoteetsi ühtlaselt või on koondunud ainult suudme ümber. 1995). Pyrenophora teres. 1928). avenae S. 3.harilik pleospoor (P. Soobik. Macrosporium commune Rabenh. Joon. mida on leitud 29 kõrreliseliigilt (Soobik. Odral esineb arvukalt veel teine triiptõviku liik . Eoskotid ellipsoidsed.). teres (Sacc.P. (Lepik. Ito & Kurib. (B) Kahjustatud kõrs. 3. 1995). Helminthosporium teres Sacc. Nelgipleospoor (P. sün. herbarum (Pers.) esineb peamiselt harilikul odral. mis põhjustab suurt kahju teravilja. mis võib põhjustada saagikadusid kuni 70% (Lepik. Teraviljadel esineb Eestis poolparasiidina 4 liiki. kuid lisaks veel 4 kõrreliseliigil Joon. Pseudoparafüüsid vähe arenenud. lisaks veel mitmesuguste taimede seemnetel (Juhans. clavescens (Fr.

3. phei (J. mis esineb 12 kõrreliseliigil.). Anamorf-perekonnast Drechslera on Eestis kõrrelistelt leitud 5 liiki. poae (Baudys) Shoemaker (joon. Pyrenophora avenae.). Helminthosporium tritici-repentis Died. mille lehtedel ilmnevad varakevadest hilissügiseni pikad pähkelpruunid.B. laigud. millel teleomorf-liiki pole seni teada (Soobik.74. 3. Pyrenophora bromi.). Aruheina-triiptõvikut (P. fugax (Wallr. tekitades anamorfina teraviljakasvatusele suurt kahju.) on sage harilikul kaeral ja lisaks veel 7 kõrreliseliigil. erythrospila A. Helminthosporium bromi (Died. Adam) Shoemaker) esineb harilikul kastekaeral (Sieglingia decumbens (L. Helminthosporium avenae Eidam) (joon. Drechslera phlei. Püsikluste.73.) Drechsler.71. tekitades pruunlaiksust ning alandades põldheinte saagikust ( Soobik.). kus areneb välja tume strooma ja mikrosklerootsiumid.) Bernh. 3.R.) anamorf Drechslera bromi (Died. 1987).) Drechsler) (joon. (C) Kotteosed.anamorf Drechslera avenae (Eidam) Scharif. dactylidis Ammon) esineb anamorfina Drechslera dactylidis Shoemaker peamiselt harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L. 3.C. (A) Kahjustatud taim. 3. dematioidea (Bubák & Wrobl. 1985. Graham) Shoemaker (joon. anamorf Drechslera dictyoides (Drechsler) Shoemaker (sün. [3]. eriti aasnurmikat (P.triiptõvik. Joon. (A) Koniidid. [12]. sün. (B) Pseudoteets.) Died. Richardson & E. Nisutriiptõvik (P. (A) Koniidid. anamorf Drechslera triticirepentis (Died. lolii Dovaston) esineb 11 kõrreliseliigil. Keraheina-triiptõvik (P.) ja põldtimutil (Phleum pratense L. 1980).74.73.) Shoemaker. 91 . pratensis L. (A) Pseudoteetsid. mis sagedamini esineb lõhnaval maarjaheinal (Anthoxantum odoratum L. mis kutsub esile haiguslikke protsesse ja määrab viljelemise edukuse peamiselt timutitel (Phleum spp.) on liigispetsiifilisena väga tavaline ohtetul püsiklustel (Bromopsis inermis (Leyss) Holub). Drechslera poae.). biseptata (Sacc. Fraser. eriti anamorfina Drechslera siccans (Drechsler) Shoemaker (sün.72. semeniperda (Britton & D. (B) Kotteos. tritici-repentis (Died.72. bromi (Died.). sün.triiptõvik. 1988): D.) Shoemaker. D. mis on üks tähtsamaid peremeestaimede saaki oluliselt mõjustavaid esindajaid selles anamorfperekonnas. (B) Koniidikandja.71. Helminthosporium siccans Drechsler). Raiheina-triiptõvik (P.J.) Shoemaker (sün. sealhulgas rohkesti harilikul nisul. (B) Koniidikandjad. kuid ka odral ja rukkil. 3. Kaera.). kuid ainult anamorfina Drechslera erythrospila (Drechsler) Shoemaker.) Subramanian & P. dictyoides Paul & Parbery) on leitud 23 kõrreliseliigilt. Helminthosporium dictyoides Drechsler) esineb aruheintel (Festuca spp. avaldudes kahjustatud lehtedel väikeste pruunide laigukestena.). 3. Joon. D. D. D. tekitab mõnel aastal märgatavat kahju (Jaama jt. [3].H. Kastekaera-triiptõvik (P.) esineb väheaktiivse patogeenina väga arvukalt 35 kõrreliseliigil. 3. Paul. Joon.. Sõmermaa. Püsikluste-triiptõviku (P. kahjustades peamiselt nurmikaid (Poa spp. 1984. mille lehtedele ilmuvad pähkelpruuni keskosa ja violetjaspruuni äärisega Joon. Kõrsheintelt on Eestis Soobiku (1988) andmeil leitud veel järgmisi liike. tihti šokolaadpruuni äärisega laigud (vahel koosnevad ebakorrapäraselt paigutunud punktikestest) või laikude puudumisel kuivab vanematel lehtedel enneaegselt lehetipp.M.). & Roum. Mitmelt kõrreliseliigilt on leitud P. Jain.) M. [12].

I.) (Soobik. P. halljänese.) ja harilikul nurmikal (Poa trivialis L.I. Ahmed & Cain . S. võivad laguneda pärljateks osaeosteks. eosed 7-rakulised. eosed 7-rakulised (kolm keskmist rakku suuremad). S.pseudoteetsi kael näsajas. 2 leidu metskitse. metskitse-. 1988). valgejänese-. algul substraati süüvinud.) Sacc. lühikese näsaja kuni pika silinderja kaelaga.I.eosed eelmise liigiga võrreldes laiemad ( 7 µm). intermedia Auersw.ja metskitsesõnnikult. eoskotid tõlvjad. põdra.).sõnnikult.) Suter). Ahmed & Cain . Anamorf-perekond .) S.) (Soobik.sõnnikult. vaheseintega. S. Rohttaimede parasiidid. 1967).Sugukond Polystomellaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. Ahmed & Cain . minima (Auersw. eoskotid tõlvjad. Sugukond pärleoselised. thoracella (Fr.eosed diagonaalsete vaheseintega. eosed 4-rakulised. harva. Eestis seni teada 4 perekonda 17 liigiga.) suurel kukeharjal (Sedum maximum (L. leitud metskitse-. eosed 4-rakulised. leitud 1 kord halljänese. 4-rakulised. Sporormiaceae Pseudoteetsid väikesed.) (sün. Perekond Preussia Fuckel Eestis 3 liiki kõrrelistel: P.D. chaetomioides (Griff.Placosphaeria.ja valgejänese.I. mõnikord limatupega.ja hirvesõnnikult.kaks keskmist rakku laiemad. Ahmed & Cain . tumepruunid. tihti otstes kitsenevad. S. vulgare (Corda) Cain (sün. eosed silindrilis-käävjad. metssea-. S.) S. leitud kaunis sageli põdra. S. Ahmed & Cain . 1998). 1 leid valgejänesesõnnikult. halljänese-. paksuseinalised. intermedia (Auersw. marchalii Berl. stellariae (Lib. leitud lehma-.I. Ahmed & Cain . eosed 4-rakulised. eosed 4-rakulised. 2 leidu metskitse. paljad või ülaosas karvased.) Lind (anamorf P. eosed silinderjad. kõik registreerinud Leenurm (1998). mitmerakulised. leitud kahel korral punahirvesõnnikult.Ahmed & Cain pseudoteetsid näsaja kaelaga. 1988). Pseudoparafüüse arvukalt. hästiarenenud suudmega. Eoskotid 8-eoselised.I. Presl. muskokensis (Cain) S. Eestis 2 liiki . S. S.) J. vexans (Auersw.ja küülikusõnnikult. australis (Speg. graminearum (Fr. Perekond Delitschia Auersw. väga ohtralt ja sageli (Põldmaa.).ja hobusesõnnikult. leitud Harjumaalt Mõnustest (Leenurm.I. Sõnnikusaproobid.S. päiderool (Phalaroides arundinacea (L. Perisporium vulgare Corda) lamba-aruheinal (Festuca ovina L. P.pseudoteetsid lühisilinderja kaelaga. D.pseudoteetsi kael lühisilinderjas. Eosed mitmerakulised (vähemalt 4). S.) ja S.) S. cymatomera S. septenaria S. lageniformis (Fuckel) S. Perekond pärleos.) Mérat) põldtimutil (Phleum pratense L. paiknevad substraadil hajusalt või rühmiti.pseudoteetsi kael näsajas. tumepruunid kuni mustad. Perekond Dothidella Speg. kaunis sage.pseudoteetsi kael lühisilinderjas. Eoskotid silinderjad. Ahmed & Cain . rakud erineva kuju ja suurusega . Eestis 2 teisliiki anamorfidena: D. & C. & Voglino.sõnnikult. Eestis 1 liik jänesesõnnikult . eoskotid silinderjad.I.) Rausch. eosed 8-rakulised.ja halljänese.pseudoteetsid näsaja kaelaga. silinderjad. meil üsna laialt levinud. splendens (Cain) S. kerajad või piklikud.). funiculata (Preuss) Fuckel (sün.I.) ja ahtalehisel nurmikal (Poa angustifolia L. stellariae (Lib. mustad. Sporormiella Ellis & Everh.) S. 5-6. S. minimoides S. Ahmed & Cain .ning valgejänesesõnnikult. 2 leidu valgejänese. 92 . Perisporium funiculatum Preuss) aruheintel (Festuca spp.5 µm laiad.pseudoteetsi kael silinderjas ja karvane. Ahmed & Cain . Eestis 11 liiki. Pseudoteetsid kerajad või piklikud.I. põdra. Perisporium graminearum (Fr. Perekond Sporormia De Not.) S. leitud punahirve-. mõnikord karvased. octomera Auersw.) ja karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L. eoskotid laienevad alates keskpaigast. Ahmed & Cain .) mets-tähtheinal (Stellaria holostea L. lülistuvad kergesti üksikuteks rakkudeks. (anamorf Placosphaeria sedi Sacc. silinderjad kuni tõlvjad. Eosed tavaliselt tumepruunid. otsmised pikemad ja kitsamad.) Sacc.I. S. kõrgel raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L.pseudoteetsid väga lühikese näsaja kaelaga.

hiljem paljastuvad koorikjalt.: Fr. mustad. Venturiaceae Askostroomad substraati süvenenud. Stigmatea robertiani (Fr. C. 3.: Fr. Eoskotid piklikud. Perekond Gibbera Fr. 93 .) Rabenh. Dothidea robertiani Fr. Joon. (C) Eoskott eostega. (sün. Askostroomad kutiikula all.) Höhn. 3. betulina (Fr. 3. robertiani (Fr. 1971).) Fr. Eosed ühe vaheseinaga. grupiti mustadel vähemärgatavatel askostroomadel. 1967. C. Joon.) lehtedel. tihti kontsentriliste ringidena paiknevad mustade harjastega pseudoteetsid asuvad pindmiselt oliivivärvi laikudel lehe ülaküljel..) Fr.) (tahvel 3) madalal kasel (Betula humilis Schrank) ja sookasel (Lepik. 1967. 1971).. Pruunid või mustad.75. Ühe perekonna Zwackhiomyces süstemaatiline kuuluvus on ebaselge.) (joon. Eestis 2 liiki. tekitades vaarika-oliivlaiksust (Põldmaa. Perekond Atopospora Petr. chaetomium (Kunze: Fr. Perekond Coleroa (Fr.) kahjustab vaarika lehti. Eestis 1 liik: A. harvem parasiidid kõrgemate taimede lehtedel. ülemises kolmandikus ühe vaheseinaga. Hormotheca robertiani (Fr.) Müller (sün.: Fr. Eosed ellipsoidsed.76. Rohttaimede ja põõsaste leheparasiidid. Coleroa robertiani.: Fr. Dothidea betulina Fr. esile ulatuvad ainult stroomakambrite kaelad. Põldmaa. 1971). 1971). 1967. värvusetud või oliivivärvi.) Rabenh. Pseudoparafüüse vähe.) Sacc. Sõmermaa. 1931a. Eoskotid kotjad või munajad.75. Parasiidid õistaimedel. rohekaspruunid. Sõmermaa. ühe või mõne keraja kambriga. tekitades kurereha-oliivlaiksust (Põldmaa. paiknevad 1-2 reas.: Fr. ühe vaheseinaga.Sugukond kärntõvikulised. Eoskotid silinderjad või kotjad. jalata.76. Coleroa chaetomium. anamorf Brachysporium vaccini (Fr. vaccini (Sow.) ja haisva kurereha (Geranium robertianum L. Eosed 2-rakulised. värvusetud kuni oliivpruunid. Eosed rohekad või oliivivärvi.) Petr.: Fr. (A) Kahjustatud leht. Eestis leidmata (Sõmermaa. [11]. Pseudoparafüüsid vahel olemas..G. suhteliselt õhukeseseinalised. (B) Pseudoteets. Dothidella betulina (Fr. Pseudoteetsid. 3. [10]. lühikese jalaga. mis mõnel liigil paikneb asümmeetriliselt. Eestis 6 perekonda 17 liigiga. paljad või harjastega. ümbritsetud niitjatest värvusetutest pseudoparafüüsidest. mõnikord ümber pseudoteetsi suudme jäigad tumedad harjased. pohla elavatel ja surnud vartel.) esineb kurekaela (Erodium cicutarium L. Eestis 1 liik .) Sacc.: Fr. Sõmermaa. Saproobid. (joon. Her. kumbki rakk erineva suurusega. Pseudoteetsid paiknevad pindmiselt.

Fisher. Kõrrelistelt on leitud V.P. soopihlal (Comarum palustre L. Eosed ellipsoidsed. anamorf. tekitades neil rõngataolisi puhetisi. Rohtsetelt kaheidulehelistelt taimedelt on meil leitud ainult teleomorfina järgmisi liike (Põldmaa.) Fr. Pseudoteetsid paiknevad substraadil üksikult. & Cif.). kalkhoffii Bubák (sün.) Höhn.: Fr. mis on leitud kuuskedelt (Hanso. maculaeformis (Desm. Eoskotid 8-eoselised. Põldmaa. Eestis 11 liiki. Perekond Platychora Petr.) Fuckel. 1987). Kirsipuu-kärntõvik (V.E. Karst.) Bald. Kõik liigid samblike parasiidid. kirsipuude viljadel ja lehtedel tekivad pruunikad väikesed sametised laigud. Winter sageli ja ohtralt mägi-pajulille (Epilobium montanum L. Sõmermaa. palustris Sacc. 1985a.. V. tekitades kahjustuskohale sametise oliivivärvi kirmega kärnataolisi laike. kuid võib leiduda ka mahavarisenud lehtedel (Maavara jt. Dothidea ulmi (Fr. R.Perekond Phaeocryptopus Naumov Eestis 1 teisliik selle teleomorf-perekonnaga seotud anamorf-perekonnast Rhizosphaera L. Pseudoparafüüsid olemas. leitud ühel korral sambliku Lecanora albescens (Hoffm. V. Perekond Zwackhiomyces Grube & Hafellner Pseudoteetsid mustad . palustre L. Winter (sün.Z. tekitab elavatel lehtedel kollaseid laike.) Petr. talluselt. Fusicladium Bonord. Dothidea potentillae Wallr. macularis (Fr. 1971). & Cif. Venturia Sacc. Askostroomad arenevad algul epidermi all. 1967.) esineb hariliku pirnipuu varisenud lehtedel ja viljadel. Anamorfidena tuntud avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad Cladosporium.Haava-kärntõvikut (V.) E.kirsipuu-kärntõve tekitaja. Stigmatea potentillae (Wallr. Perekond kärntõvik. Wint. Mangin & Har. Kahjustavad peamiselt viljapuude lehti.) on Eestis vähe levinud ja tema tekitatud kahju on väike.) Branth & Rostr. Eestis 1 liik . 1967. ulmi (Fr. Bald. Eosed valmivad pungade puhkemise ajaks. 1973). carpophila E. vaheseina kohalt sisse nöördunud.: Fr. V. tekitades hanejalakärntõbe. kaskede varisenud lehtedel.: Fr. 1972). Perekonnas hulk liike. ) P.) . Stigmatea geranii (Fr. 1971): paju-kärntõvik (V.) P.) G.) Aderh.) lehtedel. Karst. Pirnipuu-kärntõvik (V. Pseudoparafüüsid olemas. Winter) (tahvel 3)..) lehtedel (Kukk. mis esineb ohtralt Ontikal klindialuses laialehises metsas harilikul jalakal. (Soobik. võrseid ja vilju.) G. Eosed 2-rakulised. pirina (Lib. 94 . mida põhjustab anamorf Fusicladium cerasi (Rabenh. arenevad varisenud lehtedel.) kahevärvise paju (Salix phylicifolia L. eriti ohtlik ja sage on õunapuu-kärntõve tekitajana anamorf Fusicladium dendriticum (Wallr. hiljem paljastuvad koorikjalt. V. inaequalis (Cooke) G. Winter). chlorospora (Ces.: Fr. (sün. ditricha (Fr. suudmed jäikade tumedate harjastega.: Fr. 1985b.: Fr.) varisenud lehtedel. kuid eriti parasvöötmes. 1988). Sphaeronaema pini Desm.. see on paplitel ja haaval esinev parasiitseen (Hanso & Tamm.) hanejala (Potentilla anserina L. sageli ja ohtralt metskurereha (Geranium sylvaticum L. Eestis 1 liik .: Fr. Sõmermaa. mille anamorf on Cladosporium carpophilum Thuem. teleomorf areneb varisenud lehtedel ja viljadel. mis põhjustab hariliku õunapuu viljadel korkkoe ja lehtedel pruunide sametiste laikude teket. Müller et Arx) on seni Eestis leitud ainult anamorfina Pollaccia radiosa (Lib.) G.. rohekad või oliivivärvi. Eoskottide vahel pseudoparafüüsid. ühe vaheseinaga alumise kolmandiku kohal. 1961. sphinctroides (Zwack) Grube & Hafellner. V. geranii (Fr.) Fr. Coleroa potentillae (Wallr.).potentillae (Wallr. cerasi Aderh.) ja soo-pajulille (E. mis on laialt levinud erinevates geograafilistes piirkondades. Selenophoma pini (Desm.) Cooke (sün. ja Pollaccia E..) G. süüvinud samblike talusesse.) Sacc. pirnipuu-kärntõve tekitaja Fusicladium pirinum Fuckel kahjustab lisaks lehtedele ja viljadele ka võrseid.) surnud lehtedel. Enam levinud ja suurimat kahju põhjustab õunapuu-kärntõvik (V.

tihti kõverdunud tipuga. saproobe. et koniidid võivad toimida ka spermaatsiumidena. Seltsis on suure majandusliku tähtsusega patogeene. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Cryptomycella. Eestis 8 perekonda 20 liigiga. Perekond pigisulg. Eestis 2 sugukonda. mis on seotud teleomorf-perekondadega Hypoderma ja Lophodermium. eoslava paljastub mitme kiirja või ühe pikisuunalise lõhe abil.5–3 mm). pteridis (Rebent. Cryptomycina Höhn. vahel paksu limatupega. Koniidid arenevad stroomades. Eoskotid õhukesekestalised. konidioomid peitteisseente (Coelomycetes) tüüpi. ühe eoslavaga. Stroomad paiknevad kilpjala lehtede alumisel pinnal pikkade triipudena. piklikud. Kotteosed käävjast niitjani. väljuvad eoskottidest peene poori kaudu. Rhytismatales Lehtereoslad väikesed (ca 0.Selts Pigilaigulaadsed. hiljem sealt vabanevad. Sugukond pigilaigulised. vahel ümbritsetud limase massiga nagu eosedki. need kuuluvad perekondadesse Cryptomycella Höhn. Eosed paiknevad eoskottides enamasti 8-kaupa ning vabanevad eoskoti paksenemata tipus alles eosepurskel tekkivate ebakorrapäraste lõhede kaudu. nekrotroofe. Fisch. Mõnel taksonil areneb teleomorf pärast anamorfi samas viljakehas (Cannon & Minter.: Fr.. ühe õhukese kestaga.. 1-rakulised. Leptostroma Fr. Viljakeha alumine külg (nähtav ristlõikes) pehmem ja heledam.või subepidermaalselt taimekoesse või stroomasse süüvinud. eoslava paljastub alles strooma rebenemisel. Eoskotid piklikud. õhukesekestalised. Strooma aja jooksul ühtlaselt koordub. enamasti mustad. Rhytismataceae Lehtereoslad süüvinud vähearenenud värvumata stroomadesse taimeorgani kattekudedes või hästiarenenud mustadesse kilpjatesse ebastroomadesse. piklikud või piklik-süstjad. Saproobid või poolparasiidid. mille peremeestaim on üks meie levinuim sõnajalaliste (Polypodiaceae) liik – kilpjalg (Pteridium aquilinum (L. Cryptomycetaceae Stroomad suhteliselt suured. subkutikulaarselt. 95 .C. puudega arvatavalt sümbioosis elavaid. mis alusel omavahel tihti anastomoseerunud. Eestis 1 perekond 1 liigiga.. Anamorfe tuntakse paljudel liikidel. intra. kuigi tõestust see leidnud ei ole (Jones. 1986). pooriga varustatud tipuga. algul peremeestaime epidermi süüvinud. ümbritsetud lihtsa ehitusega parafüüsidest. enamasti aga neist lahus. silinderjad kuni tõlvjad. Eoskottide vahel parafüüsid. Phacidiopycnis Potebnia.) Höhn. huvitava bioloogiaga endofüütseid seeni ja isegi samblikke. eosed üherakulised. Anamorfide funktsiooni pole piisavalt uuritud. Marssonia.. Lehtereoslates eoskottide vahel õhukesekestalised. ebakorrapärased. seepärast on arvatud. Leptothyrina Höhn. pealiskaudsel vaatamisel võib neid tihti pidada kilpjala soorusteks. kujult ümarad.) Kuhn). 1935). harvem mitu eoslava eoskottide ja parafüüsidega. Stroomas enamasti üks. mis sageli kõverdunud tipuga. inoperkulaatsed. tipus tugevasti diferentseerunud. paiknevad vahel stroomades (Rhytisma). Eoskotid tõlvjad kuni silinderjad. inamüloidse tipuga. Sugukond pigisululised. Koniidide idanemist pole täheldatud.). Eestis 1 tavaline liik – kilpjala-pigisulg (C. tavaliselt värvusetud... Tiksikulaadsete (Leotiales) seltsi kuuluva sarnase lumehallikuliste (Phacidiaceae) sugukonna esindajate eoskotid on paksema kestaga ning amüloidse. Melasmia. tipus kõverdunud parafüüsid. Levinuim anamorf-perekond – Leptostroma Höhn. harva vaheseintega. Marssonia J. värvusetud. Melasmia Lév.

). Harilikul männil tuntakse 3 pigihuule liiki: puna-pigihuul (L. joon. Lophodermium Chevall. Staley & Millar) (joon. 1981). Eosed niitjad.ja süva-pigihuul on saproobid hariliku männi okastel. Eestis 2 liiki. Puna. lehe. 1988). Hypoderma De Not. kuid neid pigihuuleliike on leitud Eestis ka teistelt männiliikidelt. kuid eoskotid värtenjas-tõlvjad. Perekond vaguhuul. Eestis 1 liik. pinastri (Schrad. enamasti sirged. Lehtereoslad süüvinud okka kattekudedesse. ühe ristivaheseinaga. 1979). eosed. Kadaka-pigihuul (L.) on meil sageli esinev hariliku tamme alumiste kuivavate okste asukas. mis põhjustab enneaegset okaste varisemist (defoliatsiooni). Eestis 1 liik – tammeoksa-nööpaukseen (C. Anamorfne arengujärk kuulub perekondadesse Leptostroma ja Leptothyrina. arenevad pükniidides väheharunenud koniidikandjate tipus.) on ca 10–30-aastastel mändidel ohtliku. conigenum (Brunaud) Hilitzer) (Hanso. Pigihuule liigid on tuntud mitmetel okaspuudel pudetõve tüüpi haiguse tekitajatena. juniperinum (Fr. Lehtereoslad sarnased pigihuule (Lophodermium) viljakehadega. macrospora (Hartig) Darker) esineb meil vanades kuusikutes 1–2 m kõrguste noorte. Kuuseokka-pigijutt (L. pikkuse-laiuse suhtega >20:1. karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L.) (tahvel 6. 3. kuid ka saproobe ja endofüütseid seeni. Anamorfset arengujärku ei tunta.) (Soobik. üherakulised. Heina-pigisõõn (H. virgultorum St.) Wallr. Koniidid pulkjad. quercina (Fr. “huuled” mõnikord punased. ümbritsetud limatupega. sage. Pigihuul on sugukonna suuremaid perekondi. “huuled” mõnikord rohekad või sinakad. harva paindunud või isegi harunenud. varre või käbi kudedesse.) ja kuuse-pigihuul (L. Anamorfne arengujärk tekib viljakehadest lahus ning kuulub perekonda Leptostroma. kuni 2 cm pikkused.) Höhn.77. roseum (Hoffm.) (Vestergren. uuemal ajal ka harilikul vaarikal (Kalamees & Raitviir.või 8-kaupa. avanevad võrdlemisi laia üleskerkinud servaga. neist esimene harilikul kadakal. pooleldi avanenud viljakeha meenutab seepärast huuli. Colpoma Wallr. Bucholtz. pealtvaates elliptilised kuni piklikud. sulcigena (Rostr. Saproobid või väga nõrgad patogeenid.) Fr. Teine pigisõõnaliik – võsa-pigisõõn (H. Lophodermella Höhn. Perekond pigijutt.78. Perekond pigisõõn. 3. tõve-pigihuul (L.) ja loodtimutil (Phleum phleoides (L.. Patogeenne. teine harilikul kuusel ja torkival kuusel (P. Eestis 2 liiki. Parafüüsid enamasti kõverdunud tipuga. Minter. nööpauku meenutava lõhena.) Chevall. Peit-vaguhuul (L. okkal esineb ka tumedaid kitsaid ristjooni. Nimetatud 3 liigist tõve-pigihuul männi-pudetõve tekitajana omab ilmselt suurimat majanduslikku tähtsust. kuid meil mitteulatuslikku kahju tegev perekond. 1965.Perekond nööpaukseen. Perekond pigihuul. seditiosum Minter. Tõve-pigihuule viljakeha ülakülg näib aga seda katva okkakoe paksema kihi tõttu heledam kui puna-pigihuulel. 1916). rubi (Pers. 96 .). 1903.) De Not. Suhteliselt vähearenenud mustad ebastroomad esinevad vaid lehtereosla seina ülaosas.) avastati Eestis esmakordselt harilikul aruheinal (Festuca pratensis Huds. erinevalt pigihuule niitjatest üherakulistest eostest. Liit-vaguhuule (L. läikivad.) Karst. Parasiidid hariliku männi okastel. silinderjad kuni ellipsoidsed. Lehtereoslad piklikud. raskesti märgatavad – okkapinnal nähtav vaid okka värvitoonist vähe erinev vagu (lõhe). eoskotis 4. subepidermaalselt sügavale tammeoksa koorde süüvinud. ohustades mände metsataimlates ning kuni 12-aastastes metsakultuurides ja -noorendikes (Hanso. Lehtereoslad mustad. Lehtereoslad avanevad ühe pikilõhe abil. kuid õnneks mitte sageli ja laialdaselt esineva okkahaiguse – männi-okkakahvatuse tekitaja.) on okkasaproobid. kui kõik rohelised okkad on mahalõigatud võrselt aja möödudes varisenud. H. piceae (Fuckel) Höhn. Poolparasiit. Eestis korduvalt registreeritud 8 liiki. avanevad ühe pikilõhega. Haigestunud ja kolletunud okkad ei varise ka siis.-Amans) leiti Eestis juba 20. Eosed saletõlvjad.). conjuncta (Darker) Darker) tekitatud haiguspuhangud noortes kuni keskealistes männikutes on olnud veelgi harvemad. ühekaupa süüvinud peremeestaime okka. sün. bilateraalselt sümmeetrilised.) De Not. Puna-pigihuule lehtereoslad on suhteliselt tumeda (kuni läikivmusta) ülaküljega. 1983). pungens Engelm. 1985b). algul soo-piimalillel (Euphorbia palustris L. Kuuse-pigihuul on üks maailmas enim uuritud endofüütseid seeni (Barklund & Rowe. pika jalaosaga. Lirula Darker See on sugukonnas ainus mahavarisemata kuuseokastel tekkivate pikkade (tihti üle poole okka pikkusest) kitsaste viljakehadega perekond. Lehtereoslad väikesed (kuni 3 mm). saj.) ja süva-pigihuul (L. sisaldab mitmeid eriti metsamajanduslikku tähtsust omavaid patogeene ja nekrotroofe. ristjooni esineb okkal harva ja needki kahvatupruunikad. loodusliku uuendusena kasvavate kuuskede okastel.

Jõhvika-pigihuul (L. Suurima peremeestaimede ringiga kõrre-pigihuul (L. [20]. harilikul aruheinal (F.) juba möödunud sajandil (Dietrich. 1967). gramineum (Fr. (C) Lehtereosla pealtvaates. paremal all). paremal all). ohtetul püsiklustel (Zerna inermis (Leyss. arundinaceum (Schrad. (B) Koniidid koniidikandjatega (vasakul). Põldmaa.) Ard.). 97 . haguheinal (Koeleria Pers. Roo-pigihuult (L.) (Soobik. (B) Koniidid koniidikandjatega (vasakul). rubra L. Puna-pigihuul. võnk-kastevarrel (Deschampsia flexuosa (L. 1988). pratensis Huds.) Chevall. pubescens (Huds. (C) Lehtereosla pealtvaates. suurel aruheinal (Festuca gigantea (L. 3.).) Nevski). Karst.). Joon.) on hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris Pers. Tõve-pigihuul. (A) Lehtereosla ristlõige.) Chevall. harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L. pükniid pealtvaates (paremal ülal) ning ristlõikes (avaneb külgmiselt. 1966.) Trin.).).) on Eestis leitud liiv-vareskaeralt (Leymus arenarius (L.) Lindm.77.) Pilg.) Hochst.). arukaerandil (Helictotrichon pratense (L.Joon. Lophodermium pinastri.) ja punasel aruheinal (F.) ja harilikul lubikal (Sesleria coerulea (L. hiljem timutilt (Phleum sp. okka epidermi rakud viljakeha põhjal puuduvad. põldtimutil (Phleum pratense L. pükniid pealtvaates (paremal ülal) ning ristlõikes (avaneb tipmise avana. 3. 1856).) P.).78.).) ja aaskaerandil (H. [20]. oxycocci (Fr. viljakeha põhjal nähtavad okka epidermi rakud.) Pilg.) on Eestis registreeritud harilikul kasteheinal (Agrostis tenuis Sibth. Lophodermium seditiosum. (A) Lehtereosla ristlõige.) nõrk patogeen (Põldmaa & Raitviir.) Vill.

paksu limatupega. koore epiderm lõheneb tähtjalt ning paljastab kuldpruuni eoslava. Karst. Vahtra-pigilaigu anamorfse arengujärgu Melasmia acerina Lév. Küüvitsa-pigilaigu (R. Endofüütne liik kuusekoores või nõrk patogeen. Perekond pigiliuake. Eestis 2 liiki. andromedae (Pers. suguline areng jätkub ka talvekuudel. Eestis 1 liik – kuuse-pigiliuake (T. Väljakujunenud stroomal esinevad vähemärgatavad kiirjad vaod. Perekond pigitäht.) lehe kogu laiuses. Vahtra-pigilaik talvitub varisenud lehtedes valmimata lehtereoslatena. paiknevad tihti rühmiti.).). Männi-pigitäht (T. ümarad või ebakorrapäraselt ümarad. pikad. salicinum (Pers. Lehtereoslad mustad. strooma lõheneb piki kiirjaid vagusid. esineb küüvitsa kasvukohtades rabas sageli. acerinum (Pers. & Schwein. eosed pikad niitjad. erinevalt pigiliuakesest (Tryblidiopsis) ei ulatu substraadist oluliselt välja. Ühel korral on registreeritud T.) (tahvel 6) on sage lehe-laiktõve tekitaja parkides ja metsas harilikul vahtral. fuckelii (Rehm) Kujala esinemist Eestis (Hanso. sültja limatupega.) Höhn. laialt levinud perekond. Karst. stroomad paiknevad enamasti leheservades.) kasvab männi kuivanud võrsetel. pinastri (Pers. Lehtereoslad mustad. Eestis registreeritud 3 liiki. vaid tungivad läbi peridermi taime pinnale. ehkki mõnevõrra vähem märgatavat kahjustust mitmeel pajuliikidel (Salix spp.) Fr. Esineb mändide peente võrsete ja okste koorel subepidermaalselt. Vahtra-pigilaik (R. Anamorfset järku ei tunta. mille õhuvoolud laiali kannavad. mida võib sageli leida tihedates keskealistes puhtkuusikutes hariliku kuuse alumistel kuivanud okstel. Tavaline. Eosed süstjad kuni käävjad. Vahtra-pigilaik on nime saanud lehtede pinnal arenevatest suurtest ümaratest mustadest läikivatest stroomadest (läbimõõt kuni 2 cm). Tõenäoliselt saproob. Tryblidiopsis P.) Fr. 1978).) kutsub esile samasugust.Perekond pigilaik. Lehtereoslaid hästiarenenud stroomades arvukalt. konidioomid tekivad teleomorfiga samas stroomas.) P. enamik liike parasiidid. Therrya Sacc. Eosed värvusetud kuni kahvatukollased. Kevadel eoskotid valmivad. ühe või kahe ristivaheseinaga.) strooma haarab küüvitsa (Andromeda polifolia L. piki neid lõheneb viljakehade kohalt kevadel strooma kattekude ning sealt paiskub aeg-ajalt välja silmaga nähtav eospilveke. & Penz. 4–10 ristivaheseinaga. avanevad paljude radiaalsete lõhede abil.) Fr. Rhytisma Fr. Eoslava hele. eosed paiskuvad välja ning nakatavad uusi noori lehti. erinevalt eelmistest perekondadest pole süüvinud taimekudedesse või stroomadesse. pini (Alb. õhu kõrge vääveldioksiidisisaldus takistab vahtra-pigilaigu arenemist. alusel pisut ahenevad. ümarad või ebakorrapäraselt ümarad. Paju-pigilaik (R. Need annavad tohutul hulgal pisikesi pulkjaid strooma avade kaudu erituvaid “spermaatsiume”. 98 . mistõttu saastunud õhuga linnades esineb seent harva.

Coccomyces hiemalis Higg.Selts Ostropales Viljakehad sarnanevad tiksikulaadsete (Leotiales) lehtereoslatega. Eoskotid inoperkulaatsed. Eosed niitjad. Eosed ellipsoidsed või käävjad. fusarioides (Berk. Lehtereoslad substraati süvenenud. enamasti tumedavärvuselised. compressum Tode: Fr. Perekond Blumeriella Arx Eestis 1 liik . kuni 1 mm suurused lehtereoslad esinevad kevaditi harva kõrvenõgese (Urtica dioica L. enamasti 8-. ellipsoidsed. külgedelt kokku surutud. lõpuks laigud liituvad. Karst. Seene anamorf Cylindrocolla urticae (Pers. on aga kõrvenõgesel väga sage (Prokhorov & Raitviir. Perekond Stictis Pers. Eestis 4 liiki. ja A. jaapii (Rehm) Arx (sün.) Arx (sün. Perekond Calloria Korf Lehtereoslad istuvad. cornutum Fr. nahkjad. Tiksikulaadsed on Eestis suhteliselt vähe uuritud seenerühm. Lehtereoslad nuijad. 1995). värvusetud. 1988. ühe. hiemale Higg. varise.). lehed varisevad juba suve keskel. istuvad või jalaga.) Bonord. lõpuks üksikuteks rakkudeks lagunevad. graminum Lib. käävjad või silinderjad. Mittesöödavad. eoslava ümbritsetud laia valge äärega. enamasti värvusetud.ja puidusaproobid või parasiidid. Sugukond nahktiksikulised. Suur ja puudulikult uuritud sugukond. radiata Pers. lühijalgsed. (anamorf Virgariella sp. Eestis esindatud 7 sugukonda. kausjad või liudjad. Soobik.) põhjustab seen kirsipuulehevarisemistõbe kirsi-. Sugukond Stictidaceae Tunnused nagu seltsil. tumepruunid kuni mustad. heledavärvuselised. C. ploomi. Eestis seni teada 13 perekonda 37 liigiga. Leotiales Viljakehad tüüpilised lehtereoslad. oksad kuivavad. vähesed liigid kuni 3 cm laiad ja kuni 10 cm kõrged (Geoglossaceae). Perekond Acrospermum Tode: Fr. kotteosed tekivad varakevadel. reeglina 8eoselised. ja Hysteropezizella Höhn. silinderjad. harva pruunid. vaid vähestel perekondadel (näiteks Geoglossum. 1985). avanevad tipupooriga. 1856. harva 4. Eosed ühevõi mitmerakulised. tipus avanev kanal.2-3 mm).) P. kus arenevad eoslaagrid koniididega. 1 perekond mürgine (Cudonia). haigus on meil laialt levinud ja ohtlik (Põldmaa. tungivad läbi epidermi. mahalangenud puuoksakestel (Põldmaa & Raitviir.või mitmerakulised. leidub ka parasiite. Dermateaceae Lehtereoslad väikesed kuni keskmise suurusega (0. Haigestuvad lehed.) Fr. (anamorf Dactylaria sp. A. haarates kogu lehepinna. Lõiveke. kuid liikide üldarv ulatub tegelikult kindlasti üle 100. Trichoglossum) värvunud.ja kreegipuul ning toomingal.) .kõrrelistel (Dietrich. Lehtedel tekivad punakaspruunid laigud.2-10 mm). Saproobid ja endofüütsed seened rohttaimedel.Dermea Fr. Cylindrosporium padi (Lib. Eosed 2. Raitviir. 1969. Eestis 3 liiki: A. 1964. oluliste taimehaiguste tekitajaid. Anamorfina Phloeosporella padi (Lib. 1995).. Eestis 1 sugukond. Eoskotid inoperkulaatsed. tihti sügavale substraati süüvinud.) ja paljudel kõrrelistel. Varise. Allpool esitatud 11 tähtsama perekonna kõrval Eestis ei leia siin käsitlemist 2 ühe liigiga perekonda .) . nende väliskoor koosneb kerajatest pigmenteerunud rakkudest. Seen talvitub nii teleomorfina kui ka anamorfina mahavarisenud lehtedel. ex Sacc.. nii et keskele jääb ainult väga kitsas.või enamarakulised. tipus tugevasti paksenenud seintega. väga tihti ebasümmeetrilised. Eestis 1 liik .C. harva tõlvjad või jala ja poolkeraja kübaraga. Saproobid. 1966). viljad. Anamorfide kohta vähe andmeid. neist tavalisim on S. Valdavalt kulu-.ja puidusaproobid. Eestis 2 perekonda 7 liigiga. tavaliselt väikesed või keskmise suurusega (0. 99 . alati siledad. sealhulgas odral. Eoskotid silinderjad või tõlvjad.) surnud vartel.või paljueoselisd.kõrvenõgesel (Urtica dioica L.ja viljavarred. 1-3 mm kõrged. võrsed ning lehe. Selts Tiksikulaadsed. harvem puidul. mille roosakad või oranžid. tihti mitmerakulised.B. kaunis sage.

Wolf Eestis ainuke liik D. Mollisia caespiticia. Karst.) ja L. Eestis on neid seeni leitud ainult anamorfidena. tüvepõletik tekitab puudele juba otseselt surnud koega haavandeid. rubi (Lieb. Lehtereoslad sarnanevad perekonna Pseudopeziza omadega. (sün. rosae Wolf (anamorf Marssonina rosae (Lib. tekivad tavaliselt väikeste rühmadena ühisel stroomal. kasvavad tihedalt koos. Eoskotid 4.) (Marland.). Okaspuude surnud koorel esineb harva heleoranžikaskollase või pruunika eoslavaga P. Haigestunud põõsaste saak võib langeda kuni poole võrra. Normet. viimaste kummunud keskosast väljuvad suve jooksul korduvalt koniidid. liudjad. 1981). Perekond Drepanopeziza (Kleb.) Kavina. Kivi & Abe. caespiticia (P. Lehtereoslad tumepruunid.) P. Jørg. 1962. 1968. tekitab viljapuu-koorepõletikku. 3. Mõlemad seened kahjustavad õuna. okkakõdult (Raitviir. mille anamorfiks on peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Gloeosporidiella ribis (Lib.Perekond Diplocarpon F. Perekond Podophacidium Niessl Lehtereoslad lühijalgsed. Haigus kahjustab peamiselt lehti. hallid või pruunikad. teise anamorf C. tekivad surnud ja mahalangenud puulehtedel. jämedahambulise serva ja pruuni välisküljega. äraspidikoonusjad. Esimese teleomorf-liigi anamorf Cryptosporiopsis corticola (Eddy.79. Haiguse tagajärjel tekivad marjadel mustad sissevajunud. lehtereoslad kasvavad tihedate rühmadena (joon. Joon. mis esineb väga harva ka Eestis P. Kõduneval lamapuidul on meil väga tavaline sinakashallide lehtereoslatega M. Puidu.) Niessl. Ascochyta medicaginis Fuckel) lutserniliikidel (Medicago spp.) Dead. corticola (C. laiellipsoidsed või neerjad. Puidusaproobid või -parasiidid. 3. & Broome) Rehm. 1986.) P. Eestis 4 laikpõletikke tekitavat liiki. Eestis 4 liiki. Koorepõletiku korral puude tüvede ja okste pindmine kiht laiguti kärbub ja muutub punakaks. sün. Lõiveke.) Petr.79. Suur kriitiline perekond. Põldmaa.) Schüepp tulikatel (Ranunculus spp.ja pirnipuid. (A) Lehtereoslad. 1995). Eredavärvuselised lehtereoslad tungivad välja läbi substraadi koore.) omab tähtsust roosi-tahmlaiksuse tekitajana. Eestis seni määratud ainult 6 liiki. temale sarnase M. Gloeosporium perennans Zeller & Childs) . liudjad. Perekonnas ainult 1 liik. [11]. millel tekivad väikesed (kuni 1 mm) suurused pruunid laigud. Haigusetekitajate nööpnõelapea suurused (kuni 1 mm) eoslaagrid tekivad mõlemal juhul epidermi all suve teisel poolel (Lõiveke. Eosed suured.viljapuutüvepõletikku.) Nannf. Karst. kuid erinevad hästiarenenud pseudoparenhüümse retseptaakli olemasolu poolest. Karst. 1986b). 100 . livida (Berk.) P. 1974). Karst. Perekond Leptotrochila P. väävelkollase eoslavaga. Huumusesaproobid. Parasiidid taimelehtedel. millel koniidid tekivad eoslaagrites.. leitud üks kord Viidumäelt.) (Marland. Pärtel.eriti sademeterohketel aastatel laialtlevinud sõstra-lehevarisemistõbe tekitav D. Seen talvitub lehtedel või võrsetel... ranunculi (Fr. curvispora (Peck) Gremmen (sün. Gloeosporium ribis Lib. 1967.A. xanthomelum (Pers. ja P. Sagedasemad on L. cinerea (Batsch : Fr. raskemal juhul tekivad haavandid. Perekond Pezicula Tul. 1983. medicaginis (Fuckel) Schüepp (anamorf Sporonema phacidioides Desmaz. Grinfeld & Rumberg. eoslava jahujas. mille süstemaatika on kogu maailmas läbi töötamata. teada umbes 100 liiki. 2 liiki on tuntud Eestis üsna laialt levinud ohtlike viljapuuhaiguste tekitajatena: P. ribis (Kleb. harvem üksikult. malicorticis (Jackson) Nannf. harvem kollased (kuni 2 mm). viljavarsi ja leherootse. tungivad läbi epidermi. Eestis 1 liik . kus kevadel areneb teleomorf.) Höhn.ja varisesaproobid.) Höhn. 1974a.(B) Eoskott eostega ja parafüüs.või 8-eoselised. punase äärisega täpid. Anamorf petteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekond Cryptosporiopsis Bubák & Kabát. Perekond Mollisia (Fr. 1995). Surnud vaarikavartel leidub väga harva ookerkollase või punakasoranži eoslavaga P. Seen kahjustab ka võrseid.) Nannf. mis on meie rosaariumides üsna tuntud ja kahjutekitav rooside haigus (Rumberg.A. Karst. Lehtereoslad istuvad.

) (Lõiveke. Tavaline lamapuidul esinev liik on T. Talvitumiseks tekivad seenel nööpnõelapea suurused tumekuni mustjaspruunid mikrosklerootsiumid.). rubi (Fr. Cercosporella herpotrichoides. Teraviljade saagikaod on lamandumise tagajärjel suured . Meil on eriti levinud P. Anamorf-perekond Pseudocercosporella Deighton.kuni 40% (Lõiveke. mis on kõrrelistesilmlaiksuse tekitajana hästituntud ja laialtlevinud taimeparasiit ning põhjustab kohati paljudel kõrrelistel. trifolii (Biv. pruunid. P. 1916) ja hilisemal ajal vaarikavartelt leitud liigi P. yallundae Wallwork esineb meil anamorfina P. (A) Koniidikandjad. tugevasti redutseerunud. 1988.ja suvinisu. Soobik. Marland. Haigus avaldub kõrrealusele tekkivates piklikes kahvatutes pruuni äärisega laikudes. 1995).) Fuckel (anamorf Septoria trifolii-scabri Unamuno) ristikutel (Trifolium spp.) ja P. 1903. Eestis seni teada 3 liiki. Seni ainult selle sajandi algupoolel leitud kulusaproobide P.Perekond Pseudopeziza Fuckel Lehtereoslad tekivad peremeestaime lehesisesel stroomal ja tungivad läbi epidermi.80. (B) Koniidid. Joon. Primaarse parasiidina suudab ta soodsate klimaatiliste tingimuste korral nakatada taimi olenemata nende füsioloogilisest seisundist ja esile kutsuda tugevaid haiguspuhanguid. Eestis 4 liiki. lutsernidel (Medicago spp. 3. Potentilla norvegica L. 1988). 3. tekitavad sageli esinevat liblikõieliste-pruunlaiksust. Cercosporella herpotrichoides Fron) (joon. Jasione montana L. 1973. lycopi Rehm (harilikul kukesabal. herpotrichoides (Fron) Deighton (sün. Perekond Tapesia Fuckel Lehtereoslad nagu perekonnas Mollisia. retseptaaklita. 1964.). kuid tekivad tumedal mütseelipõimikul. medicaginis (Lib. 1995).Bern.5 mm). 1968. Bucholtz. 1966a. Kahjustub kõige enam tali. compressula Rehm (norra maranal.) Sacc. mis meenutavad linnusilma (siit ka eestikeelene haiguse nimi). jasiones Romell (harilikul sininukul. 1979) kõrval on Eestis kõrrelistel saproobina väga laialt levinud P. T. laikude kohalt kõrred murduvad ja mädanevad. Jaama jt. Lythrum salicaria L.80. [2]. Parasiidid taimelehtedel.) Fuckel. polymorpha Rehm (Soobik. 1995). eriti aga teraviljadel patoloogilist lamandumist (Kask. kergesti nakatuvad paljud kõrrelised umbrohud ning kõrsheinad.) ja P. Perekond Pyrenopeziza Fuckel Eestis 6 liiki. fusca (Fr.) Rehm (Kalamees & Raitviir. istuvad. väikesed (kuni 0.) (Vestergren. 101 . Käsiteldava liigi kindlat identifitseerimist segab tihti teiste saproobsete ja poolparasiitsete seeneliikide esinemine kahjustatud kõrrealustel. Anamorf puudub..

kõik suhteliselt haruldased. sügisel okkakõdul kuusikutes. flavida Fr. hirsutum (Fr. Eestis 7 liiki. Huumusesaproobid rohtunud karbonaatsel pinnasel metsaservades ja -lagendikel. Perekond pisipahtlik. Perekond Microglossum Gillet Viljakehad kujult nagu maakeelel (Geoglossum).) (Kalamees & Raitviir. güromitriinimürgitus). värvusetud. mida iseloomustab valge jalg ning kuld. sisaldab güromitriini (vt. Eoskotid tõlvjad. ereda munakollase. Trichoglossum Boud. värvusetud või pruunid.) Boud. väga harva soodes turbasammaldes (Sphagnum spp. ellipsoidsed või käävjad. neist tavalisem on karvane harjaskeel (T. kuni 5 mm laiuse tõlvja kübara ja valge silinderja jalaga. Viljakehad kuni 10 cm kõrgused. sisaldab güromitriini (vt. 1982).) Gillet. Geoglossaceae Viljakehad pika jala ja tõlvja fertiilse tipuosaga või (harvem) lamendunud kübaraga. Viljakehad kuni 5 cm kõrguse jala ja kumera. Teistest tavalisem on sügisel lookadastikes kasvav loo-maakeel (G. mis muudavad viljakehade pinna sametiseks. neist tavalisem on sügisel okas.või ookerkollased. eosed eoskottides kimbuna. Ülevaate sugukonnast Eestis on avaldanud Raitviir (1961b). mürgine. Viljakehad väga sarnased maakeelte (Geoglossum) viljakehadega. Eestis 1 segametsades harva kasvav liik – Microglossum olivaceum (Pers. harilik ringik (C. Perekond maakeel. Perekond pahtlik. Eestis 1 sage liik. eosed pikad. 1995). 1966a). Eoskotid silinderjas-tõlvjad. 8–16-rakulised. tõlvjad. märjal lehekõdul või turbasamblas (Sphagnum spp. Eestis 6 perekonda 14 liigiga. Viljakehad kuni 4 cm kõrgused. nõeljad. Viljakehad kuni 7 cm kõrgused. Geoglossum Fr. mitmerakulised. Varem avaldatud andmed tema söödavuse kohta on ekslikud (vrdl. helepruunid. harva. 102 . mustad. harva üherakulised ja värvusetud. güromitriinimürgitus). paludosa Fr.) (tahvel 7).) (tahvel 8). Kalamees. Eoskotid tõlvjad. osal perekondadest niitjad. eosed eoskottides kimbuna. mis kasvab luiterandadel ja mida on leitud Läänemaalt Nõvalt (Kalamees & Parmasto. Perekond harjaskeel.) (tahvel 8). kuivad või kleepiv-limased. Eosed üherakulised. kuid värvuselt oliiv. Eoskotid tõlvjad. Cudonia Fr. 1982).ja segametsades kasvav harilik pahtlik (S. seenekaitse). Kasvavad augustist oktoobrini. pruunid. Perekonnas 1 liik – pisipahtlik (M. siledad. eosed ellipsoidsed. enamasti pruunid. Eosed enamasti silinderjad. Spathularia Fr. nõeljad. Mitrula Fr.kuni pruunikaskollane kübar. 1-2 cm laiuse kübaraga. silinderjad.) (tahvel 7). Eesti Punasesse raamatusse on ohualti liigina võetud liiv-maakeel (Geoglossum arenarium (Rostr. circinans (Pers. Eestis 2 liiki. Mürgine.). külgedelt tugevasti kokku surutud. umbratile Sacc. mis kasvab rabades ja happelise pinnasega niitudel augustist septembrini (Kalamees & Raitviir.: Fr. värvusetud. kuid üleni tihdedalt kaetud lühikeste mustade harjastega. üherakulised. Perekond ringik. Eestis 2 liiki.).) Fr.Sugukond maakeelelised. Eoskotid tõlvjad. jalale laskuva kuni 3 cm laiuse ja 2–3 mm paksuse helekollase kübaraga.) Lloyd) (vt.

ja varisesaproobid. Puidu. Puidu. Viljakehade väiksuse ja sugukonnasisese vähese välise varieeruvuse tõttu on mitte ainult liigid. köbrulised. crispula (P.4 mm lehtereoslatega valge H. grevillei (Berk. Perekond Hamatocanthoscypha Svrček Lehtereoslad lühikese jalaga. pikakarvased. kausjad või liudjad. Parafüüsid lantsetjad.ja varisesaproobid. eoskottidest tunduvalt pikemad. pikakarvased. Eestis 5 liiki. Hyaloscyphaceae Lehtereoslad väikesed kuni keskmise suurusega (0. punctata (Fr. Parafüüsid niitjad. millepunctata (Lib. valged. Parafüüsid silinderjad. üherakulised. Lehtereoslad lühikese jalaga. välisküljel lühikarvased.) Raitv. üksikud liigid okaspuude parasiidid.ja varisesaproobid. esineb kõduneval tammepuidul. Perekond Hyaloscypha Boud. tihti kannavad tipus kaltsiumoksalaadi kristalle.Sugukond harjastiksikulised. Eosed enamasti ellipsoidsed või käävjad. valged või oranžikaskollased. kasvavad kevadest hilissügiseni. vaid paljudel juhtudel ka perekonnad määratavad ainult mikroskoobi abil. õhukeseseinalised. ciliata Fuckel. Eoskotid silinderjas-tõlvjad või silinderjad.) Raitv. värvusetud. aureliella (Nyl. Lehtereoslad valged või kollased. Karvad silinderjad.) Huhtinen. paljud liigid kulusaproobid rohttaimede surnud vartel.) Lowen & Dumont mitmesuguste lehtpuude mahalangenud lehtedel. tipus konksjalt kõverdunud.ja puidusaproobid.. mille valged lehtereoslad muutuvad kuivades tumekollaseks. siledad.kuni pikakarvased.kuni kahvatukollased. sisaldavad kollast pigmenti. Varisesaproobid. Varise. Varisesaproobid. Parafüüsid paljudel liikidel lantsetjad. Tavaline on kuni 0. Perekond Lachnellula P. Eestis 3 liiki. Karvad koonusjad. valged või kollakad. kausjad või liudjad. Parafüüsid silinderjad. õhukeseseinalised. Mahalangenud lehtpuulehtedel on väga haruldane pikkade sirgete karvadega H. liudjad. Parafüüsid lantsetjad. sagedasemad on valge A. ja pikkade kõverdunud karvadega H. Karvad paljurakulised. (6 liiki). klaasjate. (1 liik) ja Clavidisculum Kirschst. Karst. valged.ja puidusaproobid. harvem kuni 4-rakulised. Puidu. üleni köbrulised. Lehtereoslad istuvad. harva 103 . kausjad. värvusetud. 1988). lühikarvased.) Raschle rohttaimede. Käesolevas töös ei käsitleta perekondi Polydesmia Boud. Soobik.) Raitv. Parafüüsid kitsas-lantsentjad või silinderjad. kausjad. Karvad 1–3-rakulised. värvusetud. Lehtereoslad istuvad.) Raitv. nivea (Hedw. Eesti harjastiksikulistest on kirjutanud ülevaate Raitviir (1969). Parafüüsid silinderjad. 1989). Varise. Eestis 2 liiki. köbrulise või ogalise tipu ja sileda alaosaga. oranži eoslavaga ja tihedate pikkade valgete (harva pruunide) karvadega kaetud välisküljega.: Fr. laricionis (Velen. acutipila (P. välisküljel lühi. Perekond Cistella Quél. Karvad paljurakulised. tavalisem on erekollane C. tavaliselt 1-. kausjad. Perekond Dasyscyphella Tranzcshel Lehtereoslad pika jalaga. Lehtereoslad istuvad. välisküljel lühikarvased. valkjad kuni heleookerjad. Perekond Hyalopeziza Fuckel Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. mitmesugustel kõrrelistel (Kalamees & Raitviir. ere. Eestis 17 perekonda 91 liigiga. hulkraksed siledad. kuni 5 mm. Karvad paksude. liudjad. Eestis 1 liik – D. Eestis 10 liiki. värvusetud. Karst.) Raitv. harva tumedavärvuselised. Karvad 1–3-rakulised. sisaldavad samasugust pigmenti nagu karvadki. Karst. Perekond Calycellina Höhn. harva. õhukeseseinalised. neist tavalisim on kõduneval okaspuupuidul kasvav H. ja tumekollane A. kollased või mustjaspruunid. Perekond Albotricha Raitv. nende väliskülge ja eriti serva katavad mitmesuguse kuju ja pikkusega karvad.) Svrček okaspuude mahalangenud okastel ja käbidel (Huhtinen. Eestis 6 liiki. albotestacea (Desm. 1982. Eestis 4 liiki.2–3 mm). neist tavalisim C. tugevasti valgust murdvate seintega. rohttaimede ja vaarika vartel on sagedased lühikeste karvadega H. eriti sarikaliste (Apiaceae) surnud vartel. lühikarvased. ühe või kahe sileda tipurakuga.

Perekond Trichopezizella (Dennis) Raitv. Karst.) Raitv. Tavalisemad on vanadel kuivanud vaarikavartel kasvav oranži eoslavaga. välisküljel kaetud lühikeste valgete karvadega. Parafüüsid kitsas-lantsetjad. nidulus (Fr. corticale (Pers. Eoskotid tavaliselt 4-eoselised. kõik suhteliselt haruldased. Karst. esineb hilissügiseti mahalangenud tamme. Prokhorov & Raitviir. Perekond Phialina Höhn. Parafüüsid silinderjad.ja puidusaproobid.) surnud vartel 4-rakuliste eostega väävelkollane T. Puidusaproobid. Puidu-. Parafüüsid lantsetjad. Eestis 4 liiki. Karvad paljurakulised. sisaldavad kollast pigmenti.) Raitv. Värvunud karvadega liikidel pigment rakusisene. Kõduneval puidul on väga tavaline üleni lumivalge valge harjastiksik (L. Varise-. harvem esineb samadel substraatidel suurte (18–24 µm) tõlvjate eostega L. Perekond Lasiobelonium Ellis & Everh. mollissima (Lasch) Fuckel. 1957). Parafüüsid lantsetjad. suecica (de Bary ex Fuckel) Nannf. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. 1985).). sõnajalgade surnud lehevartel on tavaline P. ainult okaspuudel. Karvad üherakulised. välisküljel valged või pruunid. Lehtereoslad pika. valge. (Kalamees & Raitviir.) Fuckel. Perekond Trichopeziza Fuckel Lehtereoslad istuvad. üleni krobelised. helepruunide mõõdukalt paksenenud seintega.) Dharne mahalangenud tüvede koorel. välisküljel kaetud pikade paljurakuliste valgete. Eestis 3 liiki. clandestinum (Bull. Lachnum Retz. Eestis 3 liiki. Parafüüsid silinderjad.) vartel esineb P. P.) Dennis. rubi (Bres. Varise. Karst. (Raitviir. 1989). Parafüüsid silinderjad. Lehtereoslad istuvad. Rohttaimede surnud vartel kasvab kohati massiliselt valge L. Perekond Perrotia Boud. kausjad.: Fr. eriti haabade surnud koorel kasvav 2-rakuliste käävjas-ellipsoidsete eostega (11–13 µm) L. & Schwein. Puidu. sisaldavad sama pigmenti.ja varisesaproobid. tumedavärvuselise eoslavaga. valged. willkommii (Hartig) Dennis (Muiste. tavaliselt rühmiti tihedalt kooskasvavad. 1980). neist tavalisim on lehtpuude. 1979. välisküljel kaetud eredavärvuseliste pikkade karvadega..) Raitv.. Metsamajanduslikult tähtis on lehistel parasiteeriv ning noortel puudel tüvevähki tekitav L. calyciformis (Willd. 104 . Eestis 11 liiki. variegatum (Fuckel) Raitv. kausjad. Eoskotid laia lamekumera tipuga. tihedalt kooskasvavate lehtereoslatega L. chrysostigmum (Fr. kausjad.ja vahtralehtedel (Huhtinen. kollaste või pruunide siledate karvadega. mis karvadki. virgineum (Batsch : Fr. Eestis 2 liiki. kuuse ja lehise peentel surnud oksakestel kasvav kerajate eostega L. laia aluse ja pika peene viburja tipujätkega. Perekond Psilachnum Höhn. Puidu. enamasti pigmenteerunud tsütoplasmaga. inquilinum (P. kuni 5 mm läbimõõdus. Eestis 8 liiki. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed.ja varisesaproobid.kuni pikajalgsed. Tavalisemad on männi. Surnud osjade (Equisetum spp. harvem varisesaproobid. helebeeži eoslavaga L. mille karvatipud on kaetud suurte kaltsiumoksalaadi kristallidega. Parafüüsid lantsetjad.: Fr. on tavaline juunist augustini kaheiduleheliste taimede kõdunenud vartel. harvem parasiidid. heledavärvuselise eoslavaga. Hilissügisel kasvab nõgese (Urtica dioica L. leucophaea (Pers. väljast pikkade valgete karvadega kaetud vaarika-harjastiksik (L. õhukeseseinalised. lachnobrachya (Desm. Parafüüsid lantsetjad. harva puidusaproobid.pruunid. Tavalisemad on 1-rakuliste eostega ja väävelkollase välisküljega T.: Fr) P. sulphurea (Pers. clavigerum (Svrček) Raitv.) ja tihti temaga koos esinev pruunikarvane. ja suurte (kuni 5 mm). Esinevad väga sageli rohttaimede kõdunevatel vartel. Eestis 19 liiki. Lehtereoslad lühi. välisküljel kaetud pikkade pruunide karvadega. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. Perekond harjastiksik. mõnikord ereoranži eoslavaga. Perekonnast on lühiülevaate avaldanud Raitviir (1980). Karvad paljurakulised. heledavärvuselise eoslavaga. harvem lühikese jalaga. heledavärvuselise eoslavaga. Varisesaproobid. erekollased.) Rehm ning valge välisküljega T.) Boud. tavalisem on lehtpuude surnud puidul kasvav punakaspruuni eoslava ja tellispunaste karvadega P. flammea (Alb.) Raitv. värvusetud või pruunid.) P.: Fr. T. Varisesaproobid. siledad. välisküljel kaetud lühikeste karvadega. Karvad 3–8-rakulised.) Raitv. Karvad värvusetud. välisküljel kaetud pikkade tumepruunide karvadega. Eestis 3 liiki.

Sugukond tiksikulised, Leotiaceae
Lehtereoslad väikesed või keskmised (0,1–3 mm), harva suured (kuni 3 cm). Viljakehade väliskoor koosneb piklikest rakkudest. Eoskotid silinderjad või tõlvjad, 8-eoselised, harva paljueoselised. Real perekondadel viljakehad sültja konsistentsiga. Varise- ja kõdu-, harva huumusesaproobid. Eestis 21 perekonda 56 liigiga. Siinkohal ei leia käsitlemist järgmised perekonnad: Allophylaria (P.Karst.) P. Karst. (1 liik); Calycina Nees ex Gray [sün. Pezizella Fuckel) (4 liiki); Cyathicula de Not. [sün. Belonioscypha Rehm] (3 liiki); Tympanis Tode (2 liiki). Perekond Ascocalyx Naumov Eestis 1 liik – A. abietina (Lagerb.) Schläpf.-Bernh. [sün. Crumenula abietina Lagerb., Scleroderris lagerbergii Gremmen, Gremmeniella abietina (Lagerb.) M. Morelet], millel on oluline metsamajanduslik tähtsus, sest tekitab laialtlevinud haigust – okaspuu-skleroderrioosi e. võrsevähki. Haigus tabab mände, kuuski ja lehiseid ning kuulub okaspuuseemikute talvitumishaiguste hulka (Hanso, 1969, 1974, 1983; Krutov & Hanso, 1985). Perekond Ascocoryne J.W. Groves & Wilson Lehtereoslad tünjad, lillad (kuni 0,5 cm). Puidusaproobid, kasvavad enamasti kändude lõikepinnal. Eestis 2 liiki, tavalisem on 1-rakuliste eostega A. sarcoides (Jacq.: Fr.) J.W. Groves & Wilson, temast harvem esineb 4-rakuliste eostega A. cylichnium (Tul.) Korf. Perekond bisporell, Bisporella Sacc. Lehtereoslad lühikese jalaga, ere- või kahvatukollased, kasvavad tavaliselt koos suurte rühmadena. Puidusaproobid. Eestis 4 liiki, neist tavalisim erekollaste viljakehadega kollane bisporell (B. citrina (Batsch : Fr.) Korf & S.E. Carp., sün. Helotium citrinum (Hedw.) Fr.), mida esineb väga sageli lamapuidul; üks Eesti tavalisemaid ja silmatorkavamaid puiduseeni, eriti mahalangenud lehtpuuokstel. Perekond Bulgaria Fr. Lehtereoslad tünjad, mustad; ka eosed mustad. Ainus liik on Eestis suhteliselt haruldane lamapuidul kasvav B. inquinans Fr. (tahvel 8), mille lehtereoslate suurus ulatub kuni 2 cm. Perekond Cenangium Fr. Lehtereoslad läbi koore tungivad, nahkjad, tumedavärvuselised. Puidusaproobid. Eestis 1 liik – C. ferruginosum Fr.: Fr. [sün. C. abietis Fr.] surnud männiokstel, harva. Perekond rohetiksik, Chlorociboria Seaver Lehtereoslad lühijalgsed, ebakorrapäraselt kausjad, nahkjad, rohelised. Puidusaproobid, värvivad lamapuidu roheliseks. Eestis 2 liiki. Tavalisem esindaja on heleroheliste lehtereoslatega C. aeruginascens (Nyl.) Kanouse [sün. Chlorosplenium aeruginascens (Nyl.) P. Karst.].

105

Perekond Crocicreas Fr. Lehtereoslad enamasti heledavärvuselised, karikjad, 0,5–3 mm laiused, jalg reeglina pikem lehtereosla läbimõõdust. Varisesaproobid. Eestis 6 liiki. Massiliselt esineb kõikjal rohttaimede surnud vartel C. cyathoideum (Bull.: Fr.) S.E. Carp. (joon. 3.81.), mille lehtereoslad on väikesed ja valkjad. Tunduvalt harvem on suurem ja roosakaskollane C. coronatum (Bull.) S.E. Carp. (joon. 3.82.), mille viljakehade serva ääristavad hõredad pikad ripsmed.

Joon. 3.81. Crocicreas cyathoideum. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

Joon. 3.82. Crocicreas coronatum. (A) Lehtereosla. (B) Kotteos. [11].
Perekond lõhkik, Encoelia (Fr.) P. Karst. Lehtereoslad kuni 1 cm laiused, tungivad kimbuna või harvem ka üksikult välja puukoore lõhedest. Eestis 3 liiki. Varakevadel on lamavatel haavatüvedel kaunis sage helepruun kobarlõhkik (E. fascicularis (Alb. & Schwein.: Fr.) P. Karst.), kevadel ja sügisel aga kasvab kuivanud sarapuuokstel sametiste lehtereoslatega sametlõhkik (E. furfuracea (Roth.: Fr.) P. Karst.). Perekond Godronia Moug. & Lév. Lehtereoslad urnjad, tumedavärvuselised, ripsmelise või hambulise servaga, kasvavad põõsasjalt koos. Eosed pikad, hulkraksed. Eestis 1 liik – sõstarde surnud okstel kasvav G. ribis (Fr.) Seaver (Lepik, 1938c). Perekond Heyderia (Fr.) Link Viljakehad tõlvjad, kuni 1 cm kõrgused, väikese fertiilse pea ja pika peene jalaga. Varisesaproobid. Eestis 2 liiki. Kuuseokastel kasvab roostepruun H. abietis (Fr.) Link [sün. Mitrula abietis Fr.], männiokstel valkjaspruun H. pusilla (Fr.) Link; mõlemad liigid on meil sagedased (Raitviir, 1961b, 1965). Perekond Holwaya Sacc. Lehtereoslad lühijalgsed, kausjad kuni tünjad, lihakas-sültjad, rohekas- või pruunikasmustad. Eosed niitjad, paljurakulised. Puidusaproobid. Perekonnas 1 liik – H. mucida (Schulzer) Korf & Abawi. Tema kuni 1,5 cm suurused rohekasmustad lehtereoslad esinevad koos anamorfiga Crinula caliciformis Fr. mahalangenud pärnatüvedel põlismetsades, harva (Kalamees & Vaasma, 1989). Perekond Hymenoscyphus Gray Suur liigirikas perekond. Eestis seni teada 17 liiki. Lehtereoslad pika jalaga, lamekausjad, heledavärvuselised. Rohttaimede surnud vartel kasvavad munakollane H. scutula (Fr.) W. Phillips (joon. 3.83.) ja H. herbarum (Fr.) Dennis (joon. 3.84.); kõduneval puidul, eriti mahalangenud oksakestel tumeookerjas H. calyculus (Fr.) W. Phillips.

Joon. 3.83. Hymenoscyphus scutula. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

Joon. 3.84. Hymenoscyphus herbarum. (A) Lehtereoslad. (B) Eoskott eostega ja parafüüs. [11]. 106

Perekond Ionomidotis E.J. Durand Lehtereoslad põõsjalt koos, harvem üksikult kasvavad; kõrvjad või kausjad, tumekastanpruunid, kuni 3 cm kõrgused (KOH lahuses eritavad ohtralt violetset pigmenti). Parafüüsid täidetud violetse pigmendiga, lantsetja tipuga. Eestis 1 haruldane liik – I. irregularis (Schwein.) E.J. Durand [sün. Cordierites irregularis (Schwein.) Cooke]; kasvab mahalangenud pärnatüvedel põlismetsades (Nigula ja Muraka raba soosaartel) (Kalamees & Vaasma, 1989). Perekond hüüvik, Leotia Pers. Viljakehad pika jala ja nööpja kübaraga, sültjad. Huumusesaproobid. Eestis 1 liik. Oranžikaskollase jalaga (3–7 cm) ja oliivkollase kübaraga (1–2 cm) kollane hüüvik (L. lubrica Pers.) (tahvel 7) on tavaline pinnasel männimetsades, augustist oktoobrini. Perekond Neobulgaria Petr. Lehtereoslad tünjad, sültjad, heledavärvuselised (roosakad kuni lillakad), kaunis suured (1–2 cm). Eosed ellipsoidsed, kahe väikese õlitilgaga. Saproobid kõduneval lehtpuupuidul. Perekonnas 1 liik – N. pura (Fr.) Petr. (joon. 3.85.), mis esineb Eestis suhteliselt harva augustist oktoobrini. Perekond Stamnaria Fuckel Lehtereoslad jalaga, kausjad, heledavärvuselised; eoslava ümbritsetud kõrge silinderja kraega. Perekonnas ainult 1 liik – S. persoonii (Moug.) Fuckel (joon. 3.86.), mis esineb kaunis harva ka Eestis; kuni 1 mm suurused roosakad lehtereoslad kasvavad osjade (Equisetum spp.) surnud vartel (Põldmaa, 1967).

Joon. 3.86. Stamnaria persoonii. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11]. Joon. 3.85. Neobulgaria pura. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].
Perekond Velutarina Korf Lehtereoslad istuvad, kausjad, oliivrohelise eoslava ja helepruuni välisküljega. Eosed laiellipsoidsed, helepruunid. Puidusaproobid. Eestis 1 liik – Velutarina rufo-olivacea (Alb. & Schwein.: Fr.) Korf, mis kasvab harva surnud vaarikavartel (Prokhorov & Raitviir, 1985).

Sugukond Orbiliaceae
Lehtereoslad väikesed (0,2–1,5 mm laiused), istuvad, heledad, poolläbipaistvad. Eoskotid ja eosed suhteliselt väikesed. Puidusaproobid. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Perekond Orbilia Fr. Lehtereoslad väikesed, beežid, kollased, oranžid või roosakad, esinevad küllalt sageli lamapuidul. Eestis seni teada 4 liiki, kuid nende arv võib ulatuda tegelikult vähemalt 10-ni. Tavalisemad on beežide kuni peaaegu valkjate kausjate lehtereoslatega O. inflatula (P. Karst.) P. Karst. ja helekollaste lamendunud ketasjate viljakehadega O. delicatula (P. Karst.) P. Karst., millel on väga iseloomulikud väikesed (2,5-3x1 µm) neerjad eosed.

107

Sugukond lumehallikulised, Phacidiaceae
Eestis 1 perekond 9 liigiga. Perekond lumehallik, Phacidium Fr. Lehtereoslad väikesed, kuni 2 mm pikkused, subepidermaalsed, ümarad, mustjashallid; täiskasvanud viljakehad avanevad ebakorrapäraste lõhedena ning on määrdunudhallid, kergelt kollakasrohelise tooniga, strooma puudub. Eoskotid tõlvjad. Eosed piklikellipsoidsed kuni värtenjad, 1-rakulised, värvusetud. Parafüüsid lihtsa ehitusega. Parasiidid lehtedel, okastel, võrsetel, harvem saproobid. Eestis 9 liiki. Männil kasvab 2 liiki - harilik lumehallik (Ph. infestans P. Karst.) (tahvel 6) ja lõhik-lumehallik (Ph. lacerum Fr.). Ulatuslikku kahju noortele mändidele Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika metsakultuurides ja -taimlates tekitab harilik lumehallik, mille levila lõunapiirile jäävas Eestis on suuremaid kahjustusi siiski harva esinenud. Seen on levinud piiratud aladel Kirde- ja Kagu-Eestis, mõne koldena ka Lääne-Saaremaal ja -Hiiumaal (Hanso, 1986). Ülejäänud 7 lumehalliku liiki on Eestist leitud eelmisel sajandil või käesoleva sajandi algul, uusleiud nende kohta puuduvad.

Sugukond mügarliudikulised, Sclerotiniaceae
Lehtereoslad keskmised kuni suured (3-13 mm laiused), tavaliselt helepruunid. Iseloomulik on seenemügara või strooma olemasolu, millest viljakehad välja kasvavad. Lehtereoslate ja seenemügarate anatoomiline ehitus varieerub perekonniti suuresti. Eoskotid silinderjad, 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed, 1-rakulised, valdavalt värvusetud. Enamik esindajaid on parasiidid, ohtlike taimehaiguste tekitajad, nende elutsüklis domineerib anamorf. Eestis 8 perekonda 31 liigiga. Siinkohal jäävad lähemalt käsitlemata perekonnad Stromatinia (Boud.) Boud. ja Verpatinia Whetzel & Drayton, kumbki 1 liigiga. Perekond hahkhallitusliudik, Botryotinia Whetzel Lehtereoslad ja seenemügarad nagu perekonnas Sclerotinia. Arengutsüklis domineerib põllu- ja aiapidajatele hästi tuntud, hahkhallitust tekitav anamorf-perekond hahkhallik (Botrytis). Eestis teada 2 liiki mitmesugustel rohttaimedel, eriti kõrrelistel laialt levinud Botryotinia fuckeliana (de Bary) Whetzel (Soobik, 1988) ja B. draytenii (Bodin & Wakef.) Seaver, mille anamorfid on vastavalt Botrytis cinerea Pers.: Fr. ja B. gladiolorum Timmerm.; mõlemad anamorfid on meil hahkhallituse tekitajana tavalised vastavalt mitmesugustel kaheidulehelistel rohttaimedel ja gladioolidel (Gladiolus spp.). Anamorf-perekonnas Botrytis P. Micheli ex Pers. on hahkhallituse tekitajaid Eestis seni üldse teada 7 teisliiki. Juba nimetatud 2 teisliigi kõrval esinevad veel järgmised teisliigid, mille teleomorfe ei teata: B. aclada Fresen. - sibulatel (Allium spp.); B. elliptica (Berk.) Cooke - liiliatel (Lilium spp.); B. fabae Sardiña - põldoal, põhjustab põldoa-šokolaadilaiksust; B. paeoniae Oudem. - pojengidel (Paeonia spp.); B. tulipae (Lib.) Lind - tulpidel (Tulipa spp.). Perekond Capillipes Santess. Eestis 1, teadusele uuena kirjeldatud liik - C. kalameesi Raitv. Lehtereoslad väikesed, halli keraja peaosa (0,5-0,7 mm) ja pika musta niitja jalaga (8-12x0,1 mm), mis kinnitub kerajatele mustadele seenemügaratele (kuni 0,7 mm); viimased on seotud tarnade (Carex spp.) kõdunevate vartega. Liik on leitud ja kirjeldatud 5. XI 1968 Tartu lähedalt Emajõe luhalt Ihastes (Raitviir, 1972b) ja jäänud seni ainukeseks leiuks. Perekond urvaliudik, Ciboria Fuckel Perekonda kuuluvad liigid kasvavad tuultolmlejate lehtpuude mahalangenud mumifitseerunud urbadel. Nende helepruunid lehtereoslad ilmuvad varakevadel lume sulamise lõppjärgus või kohe pärast lume sulamist; tihti kasvavad viljakehad välja keltsas asuvatelt urbadelt. Eestis teada praeguseks 6 liiki, kuid nende spetsialisatsioon erinevate puude urbade järgi vajab veel uurimist. Tavalisem on halli lepa urbadel kasvav lepa-urvaliudik (C. amentacea (Fr.) Fuckel) (Raitviir, 1972a) (tahvel 8; joon. 3.87.).

Joon. 3.87. Lepa- urvaliudik, Ciboria amentacea. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

108

Perekond moniliinia, Monilinia Honey Lehtereoslad tekivad harva, osal liikidel vaid erandjuhtudel. Anamorf Monilia Bonord. mumifitseerib kasvuaastal peremeestaimede vilju, millest järgmisel kevadel arenevad soodsatel tingimustel lehtereoslad. Moniliinia liigid parasiteerivad roosõieliste (Rosaceae) ja mustikaliste (Vacciniaceae) sugukonda kuuluvate taimede viljadel. Eestis 6 liiki. Kevaditi esinevad eelmise aasta mumifitseerunud metsamarjadel: mustikal (Vaccinium myrtillus L.) mustikamoniliinia (Monilinia baccarum (J. Schröt.) Whetzel); jõhvikatel (Oxycoccus spp.) jõhvikamoniliinia (M. oxycocci (Woronin) Honey); pohlal (Rhodococcum vitis-idaea (L.) Avr.) pohlamoniliinia (M. urnula (Weinmann) Whetzel); sinikal (Vaccinium uliginosum L.) sinikamoniliinia (M. megalospora (Woronin) Whetzel). Õuntel esineb õunamoniliinia (M. fructigena (Aderhold & Ruhl.) Honey, sün. Sclerotinia fructigena Aderhold & Ruhl.) ja luuviljalistel luuviljalistemoniliinia (M. laxa (Aderhold & Ruhl.) Honey ex Whetzel). Viimased 2 liiki esinevad Eestis ainult anamorfina, vastavalt Monilia fructigena Pers. ja M. laxa (Ehrenb.) Sacc., esimene tekitab õuntel puuviljamädanikku, teine kirssidel, ploomidel ja pirnidel (väga harva erivormina isegi õuntel) luuviljalistemädanikku. M. fructigena on viljapuuaedades massilise levikuga hästituntud seen - mädanevatel õuntel tekivad kontsentriliste ringidena eospadjandid, milles arenevad koniidikandjatel koniidid. Tihti jääb osa haigestunud õunu talveks puu otsa rippuma. Puuviljamädanik võib tekitada kuni 30% saagikadu (Lõiveke, 1995). M. laxa kahjustab peamiselt kirsipuid, samuti ploomi- ja pirnipuid. Luuviljaliste-mädaniku haiguspilt on puuvilja-mädanikuga sarnane, siin aga algab haigus juba õitsemise ajal, lisaks nakatuvad ka võrsed ja oksad. Nakatunud õied ja lehed jäävad kuivanult sügiseni puule. Perekond Rutstroemia P. Karst. Seenemügarad puuduvad. Erineva suuruse ja värvusega lehtereoslad tekivad substraadisisestel stroomadel. Saproobid mahalangenud puulehtedel. Eestis 4 liiki. Kuni 3 mm suuruste helepruunide lehtereoslatega ja neerjate eostega R. sydowiana (Rehm) W.L. White esineb tammelehtedel, rohekaskollaste lehtereoslatega ja ellipsoidsete eostega R. luteovirescens (Roberge) W.L. White vahtralehtedel ja väikeste, kuni 2 mm suuruste valkjaspruunide lehtereoslatega ja ellipsoidsete eostega R. conformata (P. Karst.) Nannf. lepalehtedel. Perekond mügarliudik, Sclerotinia Fuckel Lehtereoslad kasvavad välja seenemügaratest, mis tekivad peremeestaime organite sees või pinnal. Mügarliudikuid Eestis on lähemalt käsitlenud Raitviir (1976). Eestis praegu teada 10 liiki. Tavaline on võsaülase (Anemone sylvestris L.) risoomidel suuri kerajaid seenemügaraid moodustav suur mügarliudik (S. tuberosa (Hedw.: Fr) Fuckel) (tahvel 7). Tema pruunid, sügavkausjad, pika jala (kuni 5 cm) otsas asuvad lehtereoslad (kuni 2 cm) ilmuvad kevadel, võsaülase õitsemise ajal. Väga paljudel köögiviljataimedel põhjustab valgemädanikku valge mügarliudik (S. sclerotiorum (Lib.) de Bary, sün. S. libertiana Fuckel) (Lõiveke, 1986); tema seenemügarate kuju sõltub taimeorgani kujust, milles seen areneb; nii täidab ta näiteks päevalille (Helianthus annuus L.) õisikus terve õisikupõhja võrkja seenemügaraga. Ristikuvähi põhjustaja on meil ristiku-mügarliudik (S. trifoliorum Erikss.) (Kivi & Kivi, 1968; Kuusksalu, 1978); seenemügarad tekivad juurekaela piirkonnas, vartel, lehevartel ja lehtedel; augustis või septembris idanevad nad lehtereoslateks (4-5 mm); haigus põhjustab taimede närbumist ja kuivamist. Mügarliudiku liike esineb meil ka tarnadel (Carex spp.) - S. duriaeana (Tul.) Rehm ja S. sulcata (Desm.) Whetzel, samuti kõrkjatel (Scirpus spp.) - kõrkja-mügarliudik (S. scirpicola Rehm) (Raitviir, 1972a). Tulpidel (Tulipa spp.) on avastatud tulbi-mügarliudik (S. tuliparum Kleb.) (Normet, 1981).

109

Selts Jalgsamblikulaadsed, Caliciales
Viljakehad enamasti jalaga lehtereoslad. Osal taksonitel võivad eoskotid eoste valmides kiiresti laguneda, mistõttu eoste mass jääb vabalt eosla pinnale; teistel jäävad eoskotid kuni eoste väljumiseni terveks. Eestis 5 sugukonda, mille esindajad on samblikud, samblike parasiidid ja puidusaproobid (Lõhmus, 1998); siinkohal käsitletakse 2 sugukonda.

Sugukond Mycocaliciaceae
Lehtereoslad jalaga. Eoskotid ei lagune eoste valmides. Eesti 4 perekonda, neist tavalisemad 2 perekonda 10 liigiga. Perekond Chaenothecopsis Vain. Lehtereoslad jalaga, pruunikasmustad või mustad. Eosed 1-2-rakulised, pruunid, siledad või ornamenteeritud. Eoskoti tipp pole ühtlaselt paksenenud, vaid seda läbib keskne kanal. Eestis 9 liiki. Parasiidid samblike tallusel - C. consociata (Nadv.) A.F.W. Schmidt, C. epithallina Tibell, C. subparoica (Nyl.) Tibell, C. vainioana (Nadv.) Tibell; parasiidid epifüütsetel vetikatel - C. pusiola (Ach.) Vain., C. viridireagens (Nadv.) A.F.W. Schmidt; saproobid laguneval puidul - C. debilis (Turner & Borrer) Tibell, C. nana Tibell, C. rubescens Vain. Perekond Mycocalicium Vain. Lehtereoslad jalaga, sarnanevad eelmise perekonna eoslatega. Eoskoti tipp ühtlaselt paksenenud, keskse kanalita. Eosed pruunid, 1-rakulised. Eestis teada vaid 1 liik - M. subtile (Pers.) Szat., mis kasvab laguneval puidul.

Sugukond Microcaliciaceae
Lehetereoslad jalaga, mustad. Eoskotid lagunevad eoste valmides ning eosmass jääb pulbrina eosla pinnale. Eosed 2-8-rakulised, pruunid või rohekad. 1 perekond. Perekond Microcalicium Vain. Eestis teada 2 liiki - M. disseminatum (Ach.) Vain. (sambliku Chaenotheca chrysocephala (Turner ex Ach.) Th. Fr. parasiit) ja M. arenarium (Hampe) Tibell (saproob ja parasiit sambliku Psilolechia lucida (Ach.) M. Choisy tallusel).

Selts Hirvepähklilaadsed, Elaphomycetales
Viljakehad maa-alused peiteoslad. Eoskotid rühmitunud viljakehade sisemuses kambritesse. Eestis 1 sugukond.

Sugukond hirvepähklilised, Elaphomycetaceae
Kirjeldus vastab seltsi omale. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Perekond hirvepähkel, Elaphomyces Nees : Fr. Eestis 2 liiki: teraline hirvepähkel (E. granulatus Fr., sün. E. cervinus (Pers.) J. Schröt.) ja kirju hirvepähkel (E. variegatus (Vittad.) Ceruti). Hirvepähklid (rahva seas tuntud nõmmekartuli nimetuse all) on Eestis arvatavasti üsna laia levikuga maa-alused seened, nende viljakehad on kerajad, vahel ka lapikud, kõvad, ornamenteeritud periidiga, kuni 3 cm suurused; kasvavad meelsamini liivasel pinnasel, nõmmealadel. Pinnasesse peituva eluviisi tõttu on neid raske leida, tihti leiab neid metssigade poolt ülestuhnitud metsapinnases, metsaistutustöödel tehtud “lappidel”. Hirvepähklid ei ole söödavad ega ka mürgised.

110

Selts Liudikulaadsed, Pezizales
Viljakehad istuvad või jalaga, enamasti liudjad või kausjad lehtereoslad; harvem keeruka kujuga kübara ja jalaga; lihakad. Eoslava katab lehtereosla sisepinda või kübara väliskülge. Eoskotid operkulaatsed või suboperkulaatsed, enamasti 8-eoselised, harvem 2-, 4- või paljueoselised. Eosed alati 1-rakulised, kerajad, ellipsoidsed või käävjad; siledad või ornamenteeritud; enamasti värvusetud, vaid mõnel perekonnal värvunud. Anamorf paljudel esindajatel olemas; looduses on seda raske tuvastada, küll aga ilmneb see tihti hästi seene kasvatamisel puhaskultuuris; anamorfi tähtsuse kohta seene levimisel looduses andmed puuduvad, kuid ilmselt jääb see oluliselt alla teleomorfi osale (Öpik, 1998). Valdavalt kõdu-, puidu- või sõnnikusaproobid, esineb ka väike rühm samblaparasiite (Octospora). Iseloomuliku ökoloogilise rühma moodustavad tuleasemetel kasvavad leesaproobid. Seltsis 10 sugukonda, mis kõik ka Eestis esindatud.

Sugukond paskliudikulised, Ascobolaceae
Lehtereoslad väikesed, alla 1 cm laiused, istuvad. Valminud eoskottide tipud tõusevad eoslava pinnast kõrgemale, sellepärast näib täiskasvanud viljakehade eoslava luubi all näsaline. Eoskotid tavaliselt kogu pikkuses hajusalt amüloidsed; 8-eoselised, harva suurema eoste arvuga eoskotis. Eosed värvunud või värvusetud, paljudel liikidel ornamenteeritud; ellipsoidsed, käävjad või kerajad. Eestis 4 perekonda 22 liigiga. Sugukonna spetsiaalse uurimisega Eestis - seente viljakehade väljakasvatamisega laboritingimustes loodusest kogutud loomasõnnikul on tegelenud Prokhorov (1989a-b,) ja Leenurm (1998). Perekond paskliudik, Ascobolus Pers. Lehtereoslad poolkerajad, äraspidikoonusjad või liudjad; valged, kollakad, roosakad, oliivrohekad või pruunid, tumedatäpilise eoslavaga. Valminud eosed värvunud, lillad kuni tumepruunid; ornamenteeritud, harva siledad. Eoskotid alati 8-eoselised. Sõnniku-, lee-, huumuse- või varisesaproobid. Eestis 13 liiki. Harilik paskliudiku (A. furfuraceus Pers.) lehtereoslad on kuni 5 mm laiused, kollakasrohelised, täiskasvanult pruunikasmusta eoslavaga; eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, kaetud anastomoseeruvate pikivagudega; puhaskultuurides on leitud oiide; väga tavaline seen kõigi rohusööjate loomade sõnnikul. Suhkur-paskliudiku (A. sacchariferus Brumm.) lehtereoslad on väikesed (kuni 1 mm), valged, mustatäpilise eoslavaga; eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, kaetud anastomoseeruvate pikivagudega; tavaline seen põdra-, metskitse-, hirve-, hobuse- ja lambasõnnikul. Tava-paskliudik (A. immersus Pers.: Fr.) erineb teistest selle perekonna liikidest suuremate eoste (50–70 µm pikkuste) ja suhteliselt vähearvukate, silmatorkavalt eoslavast väljaulatuvate eoskottide poolest; on Eestis väga tavaline, eriti lehma- ja hobuse-, aga ka metsloomade sõnnikul. Kapsa-paskliudik (A. brassicae Crouan) erineb teistest liikidest kerajate ogaliste eoste poolest; esineb jänesesõnnikul. Tuha-paskliudiku (A. carbonarius P. Karst.) lehtereoslad on liudjad, pruunid kuni mustjaspruunid; eosed ellipsoidsed, ornamenteeritud suurte tömpide näsadega; puhaskultuurides on leitud koniide; kaunis sage, tuleasemetel. Leenurm (1998) on Eestist esmakordselt kirjeldanud 3 harvaesinevat liiki: A. cervinus Berk. & Broome ja A. minutus Boud. metskitse- ning A. roseopurpurascens Rehm hobusesõnnikult. Perekond Iodophanus Korf Lehtereoslad väikesed (1–2 mm), valkjad kuni roosakad. Eoskotid üleni amüloidsed. Eosed ellipsoidsed, värvusetud; siledad või väga peene teralise ornamentatsiooniga. Sõnniku- ja varisesaproobid. Eestis 1 liik – I. carneus (Pers.) Korf lõhe- või karmiinroosade lehtereoslatega; lamba-, lehma-, hobuse- ja metsseasõnnikul ja kõdunevatel taimejäänustel, kaunis sage. Liigile vastav anamorf kuulub teisperekonda Oedocephalum Preuss. Perekond kompsliudik, Saccobolus Boud. Lehtereoslad välimuselt samasugused kui paskliudiku (Ascobolus) perekonnas. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, omavahel eoskottide tippudes paiknevaiks tihedateks pakkideks kokku kleepunud. Sõnnikusaproobid. Eestis 6 liiki. Pisi-kompsliudiku (S. depauperatus (Berk. & Broome) E.C. Hansen) viljakehad (0,1 mm) on lillakasvalged või helepruunikad; eosed ellipsoidsed, siledad, punakaskollased kuni lillakaspruunid; hobuse-, lehma-, lamba-, põdra- ja hirvesõnnikul. S. glaber (Pers.) Lambotte erineb eelmisest liigist peaaegu kaks korda suuremate mõõtmete poolest; esineb lehma- ja jänesesõnnikul.

111

Perekond Thecotheus Boud. Lehtereoslad väikesed (kuni 1 mm), valkjad või kahvatulillad. Eoskotid üleni amüloidsed, 8- või 32eoselised. Eosed käävjad, tipujätketega. Eestis 2 harva liiki – T. cinereus (P. Crouan & H. Crouan) Chenant., mille lehtereoslad on liudjad, valged; eoskotid 8-eoselised; eosed peenetäpilise ornamentatsiooniga; lehmaja hobusesõnnikul (Prokhorov, 1989a); T. apiculatus Kimbr. hallide lehtereoslatega, põdrasõnnikul (Leenurm, 1998).

Sugukond kogritsalised, Helvellaceae
Viljakehad suured, kuni 15 cm, väga mitmesuguse kujuga. Põhitüüpideks on hästiarenenud jalaga kausjad lehtereoslad või pika jala ning saduljalt mitmehõlmalise või ebakorrapäraselt käärulise kübaraga viljakehad. Maa-aluse eluviisiga kogritsaliste viljakehad on trühvlitaolised.Eoskotid silinderjad, inamüloidsed, 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed või käävjad, siledad või ornamenteeritud, alati 4-tuumalised, sisaldavad alati õlitilku. Eestis 4 perekonda 21 liigiga. Perekond kogrits, Gyromitra Fr. Viljakehad jala ja ebakorrapäraselt käärulise või kolmehõlmalise kübaraga; mõnel liigil lameliudjad, lühikese jämeda jalaga (liudkogrits). Eosed ellipsoidsed, siledad, kahe õlitilgaga või käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega ja ühe suure keskse ning väiksemate otsmiste õlitilkadega. Eestis 5 liiki. Liivastes männikutes on maist juunini väga sage kevadkogrits (G. esculenta (Pers.) Fr.) (tahvel 9) tumepruuni käärulis-kurrulise kübaraga; eosed kahe väikese õlitilgaga, ellipsoidsed, siledad. Sügiskogritsa (G. infula (Fr.) Quél.) (tahvel 9) kübar on tumepruun, kolmehõlmaline; eosed ellipsoidsed, siledad, kahe õlitilgaga; segametsades augustist oktoobrini, mitte sage. Ere kogrits (G. splendida Raitv.) on lillakaspruuni kübaraga väga haruldane liik, leitud ja teadusele uue liigina kirjeldatud 1973. a. Viljandimaalt Soomaa Rahvuspargist (Raitviir, 1974). Hiidkogrits (G. gigas (Krombh.) Cooke) (tahvel 9) on ookerkollase kübaraga tavaline liik okasmetsades karbonaatsel mullal mais ja juunis. Liudkogrits (G. perlata (Fr.) Harmaja) (tahvel 10) on väliselt eelmistest liikidest erinev – lehtereoslad on lühikese jämeda jalaga, liudjad; täiskasvanuna lamenduvad, muutuvad kumeraks ja servad keerduvad alla; eosed käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega, ühe suure ja mitme väikese õlitilgaga (vrdl. mürkelliudikuga, Disciotis venosa); kasvab mais ja juunis eriti kõdunenud kändudel ja nende ümbruses, sage. Kõik kogritsaliigid on värskelt mürgised, vajavad enne söömist kupatamist (vt. güromitriinimürgitus). Kogritsaid ei tasu ära segada mürklitega (Morchella), mis on kõik kupatamata söödavad, st. ei ole ka värskelt mürgised . Perekond helvell, Helvella L. Viljakehad väga vormiküllased (Raitviir, 1986a). Kübar karikjas, saduljas või mitmehõlmaline; valge, hall, pruun või must. Jalg enamasti pikk (kuni 10 cm), harvem lühike, rudimentaarne. Eosed ellipsoidsed, ühe suure õlitilgaga. Huumuse-, kõdu- või puidusaproobid. Eestis 14 liiki. Tume helvell (H. lacunosa Fr.) (tahvel 10) – jalg valkjas kuni tumehall, ribiline; kübar tumepruun kuni must, saduljas kuni mitmehõlmaline; kaunis sageli, sügisel metsaservades ja metsateede ääres. Valge helvell (H. crispa Fr.) (tahvel 10) – viljakehad üleni valkjad või kreemikasvalged, ribilise jala ja sadulja kübaraga; kaunis sageli, pinnasel metsades. Sile helvell (H. elastica Fr.) (tahvel 15) – kübar saduljas, hele- kuni tumepruun; jalg silinderjas, sile, valge; kaunis sageli, sügisel metsades. Must helvell(H. atra Fr.) (tahvel 15) – kübar kausjas või nõrgalt saduljas; jalg peenike (3–4 mm), silinderjas; viljakehad üleni hallikasmustad, kübara väliskülg ja jalg madalalt takerkarvased; harva, sügisel metsapinnasel. Peekerhelvell (H. leucomelaena (Pers.) Nannf.) (tahvel 7) – viljakehad karikjad, lühikese ribilise jalaga, helepruunikashallid; harva, kevadel metsades. Karikhelvell (H. acetabulum (Fr.) Quél.) (tahvel 11) – viljakehad karikjad, pruunid, valge ribilise jalaga; kaunis sageli, kevaditi metsaservades. Pikkjalg-helvell (H. macropus (Fr.) P. Karst.) (tahvel 11) – viljakehad kausjad, pika jalaga, pruunikashallid, jalg ja kübara väliskülg hatuselt karvased; sageli, sügisel metsapinnasel. Helvelliliigid on söögiseentena tähtsusetud. Mõned neist sisaldavad väikeses koguses güromitriini ja on potentsiaalselt mürgised.

112

Perekond Hydnotrya Berk. & Broome Viljakehad maa-alused, peaaegu kerajad või ebakorrapärase kujuga (1–5 cm), kollakad kuni punakaspruunid. Gleeba varieerub ühest lihtsast või kergelt voldilisest kambrist kuni paljude labürintjate kambriteni, mis avanevad viljakeha pinnale. Gleebakambrite seinu katab eoskottidest ja parafüüsidest koosnev hümeenium. Eoskotid silinderjad kuni kotjad, 4–8-eoselised. Eosed ellipsoidsed või kerajad, algul värvusetud, hiljem kollakad või punakaspruunid, paksukestalised, ornamenteeritud. Eestis 1 liik – H. tulasnei (Berk.) Berk. & Broome, mille 1,5–4 cm suurusi punakaspruune labürintja gleebaga viljakehi võib leida liivasest pinnasest 6– 10 cm sügavusest nii leht- kui ka okaspuude alt. Eestis on seda liiki leidnud üks kord S. Veldre Valgamaalt Jaska järve äärest okasmetsast 1981. a. juulis. Perekond kiivrik, Rhizina Fr. Viljakehad jalata, kumerad, kiiverjad, 15 cm läbimõõdus, tumepruunid, valkjaskollase servaga. Eosed käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega. Ainus liik kiivrik (R. undulata Fr.) on ka Eestis küllalt sage, kasvab sügisel liivasel pinnasel männikutes, eriti tuleasemete ääres ja põlendikel. Tuntud juuremädaniku tekitajana okaspuudel, kahjustab ja surmab massiliselt okaspuuseemikuid põlendikel ning koldeliselt ka kuni 50-aastaseid okaspuid tuleasemete läheduses (Hanso & Hanso, 1998).

Sugukond mürklilised, Morchellaceae
Viljakehad suured, pika jala ja kübaraga (kuni 15 cm kõrged), vaid ühel perekonnal (Disciotis) liudjad, peaaegu jalata. Kübar valdavalt koonusjas, kerajas või kellukjas, kärjetaolise, pikikurrulise või sileda pinnaga, värvus pruunides toonides (ookerkollasest kuni tumepruunini). Eoskotid operkulaatsed, inamüloidsed, 8-, harva 2-eoselised. Eosed ellipsoidsed või silinderjad, värvusetud, siledad, õlitilkadeta. Kõik kevadised, kupatamata söödavad liigid; mürgiseid ei ole (Raitviir, 1972a). Eestis 4 perekonda 7 liigiga. Perekond mürkelliudik, Disciotis Boud. Viljakehad lühikese jalaga liudjad lehtereoslad (kuni 5 cm). Täiskasvanud viljakehad pealt kumerad, allakeerdunud servaga, pruunid. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed. Eestis 1 liik, mürkelliudik (D. venosa (Pers.) Boud.) (tahvel 10), kasvab mais rohtunud metsalagendikel, raiesmikel ja puisniitudel, harva; söödav värskelt. Vrdl. liudkogritsaga (Gyromitra perlata). Perekond mürkel, Morchella Dill. Mürklid on äärmiselt varieeruvad nii värvuselt, kujult kui ka suuruselt. Eestis ei ole perekond veel piisavalt läbi uuritud. Viljakehad hästiarenenud jala ja kübaraga. Kübar koonusjas või kerajas, kärjetaolise pinnaga. Kõdusaproobid. Eestis seni teada 4 kindlat liiki. Ümarmürkli (M. esculenta Pers.: Fr.) (tahvel 12) kübar on kerajas või munajas (3–6 cm), ookerkollane, alveoolid paiknevad ebakorrapäraselt; anamorf – teisperekond Costantinella Matruchot esineb looduses iseseisvalt mullas; kasvab aprillist juunini peamiselt lookadastikes, Lääne-Eestis väga sage, kohati esineb massiliselt. Kuhikmürkel (M. conica Pers.) (tahvel 12) on 2–4 cm pikkusest jalast pikema koonusja hallikaspruuni kübaraga (3–7 cm), millel alveoolid paiknevad pikiridades; aprillist juunini üsna tavaline metsades ja aedades, sagedasem jällegi Lääne-Eestis. Hiidmürkli (M. elata Fr.) (tahvel 12) kübar on koonusjas (4–7 cm kõrge), jalast (4–10 cm pikk) lühem, hallikaspruun; anamorf nagu ümarmürklil (M. esculenta); mais ja juunis mitte haruldane metsades, puisniitudel ja aedades. Kellukmürkel (M. semilibera Fr.) (tahvel 9) on koonusja hallikaspruuni kübaraga (2–4 cm), mis ainult keskosas kinnitub jalale, nii et tema alumine osa moodustab jalga ümbritseva manseti; haruldane kevadseen, seni leitud ainult üks kord mais viljapuuaiast Läänemaalt Penijõelt; ohualti liigina võetud Eesti Punasesse raamatusse (vt. seenekaitse). Kõik mürkliliigid on söödavad kupatamata, mürgituse ohtu ei ole (vrdl. siiski kogritsatega – Gyromitra). Kellukmürkli korjamine on harulduse tõttu keelatud. Perekond kurrel, Ptychoverpa Boud. Kübar kellukjas, ookerkollane kuni tumepruun, tihedalt pikikurrulise pinnaga, mille alumine serv ei ole jala külge kasvanud; 2–4 cm. Jalg valge, tihti väga pikk (7–14 cm). Eoskotid 2-eoselised. Eosed silinderjad. Kõdusaproobid. Perekonnas 1 liik – kurrel (P. bohemica (Krombh.) Boud.) (tahvel 11), mis kasvab kevaditi niisketes haava-segametsades; sage, kohati massiline. Väga maitsev söögiseen, kupatamata.

113

Perekond sõrmkübarseen, Verpa Pers. Viljakehad pika jala (kuni 6 cm) ja kellukja kübaraga (1–2 cm). Kübara alumine serv vaba, välispind sile, tumepruun. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed. Eestis 1 liik – harilik sõrmkübarseen (V. conica Pers.) (tahvel 11), mis kasvab mais puisniitudel, raiesmikel ja aedades; harva; söödav värskelt.

Sugukond kõrvliudikulised, Otideaceae
Lehtereoslad istuvad või lühikese jalaga, kollased, hallid või pruunid; nahkjas-lihakad. Eoskotid silinderjad, inamüloidsed, 8-eoselised. Parafüüsid kõverdunud tipuga. Eosed ellipsoidsed, siledad, värvusetud, kahe õlitilgaga. Eestis 24 perekonda 68 liigiga. Söögiseentena tähtsusetud, mürgiseid liike pole. Perekond punaliudik, Aleuria Fuckel Lehtereoslad keskmised kuni suured, võivad ulatuda kuni 10 cm-ni; istuvad, kausjad või liudjad; ereoranžid või oranžikaspunased. Eosed ellipsoidsed, kahe õlitilgaga, võrkja või köbrulise ornamentatsiooniga. Huumusesaproobid, kasvavad savikal või savikas-liivasel pinnasel, teeservadel, kraavides, karjäärides jm. Eestis on tavaline liik sügisel ja hilissügisel eriti teeservadel kasvav suur punaliudik (A. aurantia (Fr.) Fuckel) (Kalamees, 1981) (tahvel 13). Perekond söeliudik, Anthracobia Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, väikesed (kuni 5 mm laiused), pruunikaskollased kuni pruunid, lühikarvase serva ja välisküljega. Eosed käävjas-ellipsoidsed, siledad, õlitilkadega. Leesaproobid. Eestis 3 liiki, kõige tavalisem neist on kevadest sügiseni tuleasemetel kasvav harilik söeliudik (A. melaloma (Alb. & Schwein.: Fr.) Boud.) (Raitviir, 1963a). Perekond kollaliudik, Byssonectria P. Karst. [sün. Inermisia Rifai] Lehtereoslad väikesed, istuvad, liudjad (kuni 3 mm), oranžikas- või roosakaspunased; arenevad tihti tihedate rühmadena suurel valgel mütseelipõimikul. Eosed käävjad, siledad, õlitilkadega. Kõdusaproobid. Eestis 3 liiki. Tavaline liik on meil kääveoseline kollaliudik (B. fusispora (Berk.) Rogerson & Korf, sün. Inermisia fusispora (Berk.) Rifai), mis kasvab võsastikes, rabades, metsaservades märtsist maini. 1995. a. aprillis leidis K. Kalamees Tartumaalt Rahingelt salukuusikust ühel ja samal mütseelipõimikul koos kasvamas 2 väga haruldast Põhja-Ameerika liiki – kõhr-kollaliudiku (B. cartilagineum (Kanouse & Smith) Pfister) ja maa-kollaliudiku (B. terrestris (Alb. & Schwein.: Fr.) Pfister); see on nende liikide esmakordne leid Euraasia mandrilt (Kullman, 1998). Perekond säraliudik, Caloscypha Boud. Lehtereoslad istuvad, kausjad (kuni 4 cm), erekollased; jaheda ilmaga kasvanud noored viljakehad väljastpoolt oliivrohelised. Eosed kerajad, siledad. Huumusesaproobid. Eestis 1 sage liik – säraliudik (C. fulgens (Pers.) Boud.) (tahvel 14), mis kasvab varakevaditi samblastes kuusikutes, rabastuvates ja lodustuvates leht- ja segametsades, esineb tihti massiliselt. Säraliudiku anamorf Geniculodendron pyriforme Salt nakatab sitka kuuse (Picea sitchensis (Bong.) Carr.) seemneid enne nende idanemist ja hävitab nad; teda on leitud ka valge kuuse (Picea glauca (Moench) Voss) seemnetelt, millel ta pole patogeen (Paden jt., 1978). Eestis puuduvad andmed nende anamorfide esinemise kohta. Perekond Cheilymenia Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, väikesed kuni keskmised (0,3–1 cm laiused); erekollased või oranžikaskollased, välisküljel helepruunide harjasjate karvadega. Eosed ellipsoidsed, siledad, õlitilkadeta. Kõdu-, sõnniku- või huumusesaproobid. Eestis 6 liiki. Neist suurim on pinnasel kasvav kuni 1 cm laiuste lehtereoslatega erekollane C. vitellina (Fr.) Dennis; harva. Maapinnal kasvab teinegi Eestis harv liik – C. crucipila (Cooke & W. Phillips) Le Gal, mille viljakehad on kuni 5 mm läbimõõduga, oranžid ja välisküljel kaetud tähtkarvadega. Loomade sõnnikul on tavalisemad tähtkarvadega C. stercorea (Fr.) Boud. ja lihtkarvadega C. theleboloides (Alb. & Schwein.: Fr) Boud.; viimast on Eestis leitud põdra- ja lehmasõnnikult (Raitviir, 1963a; Prokhorov, 1989b).

114

Perekond peekrik, Geopyxis (Pers.: Fr.) Sacc. Lehtereoslad lühikese jalaga, peekerjad, 1–2 cm laiused, beeži eoslava ja punakaspruuni välisküljega; serv tihti valgeebemeline. Eosed ellipsoidsed, siledad, õlitilkadeta. Puhaskultuuris on leitud anamorf Nodulisporium Preuss. Lee- ja huumusesaproobid. Eestis 2 liiki. Tuhapeekrik (G. carbonaria (Alb. & Schwein.: Fr.) Sacc.) (tahvel 14) on väga tavaline tuleasemetel kevadest sügiseni. Perekond harjasliudik, Humaria Fuckel Lehtereoslad istuvad, kausjad, kuni 3 cm laiused, valge eoslava ja helepruuni, tihedalt karvase välisküljega. Eosed ellipsoidsed, kahe õlitilgaga, peeneköbrulised. Huumusesproobid. Eestis 1 liik – harjasliudik (H. hemisphaerica (Fr.) Fuckel) (tahvel 16), mis kasvab pinnasel leht- ja segametsades; kaunis sageli. Perekond Melastiza Boud. Lehtereoslad istuvad, 0,3–2,5 cm laiused, üleni punakasoranžid, välisküljel kaetud hüüfjate lühikeste helepruunide karvadega. Eosed ellipsoidsed, võrkja ornamentatsiooniga. Huumuse- ja leesaproobid. Eestis 2 sügisest liiki – M. chateri (W.G. Sm.) Boud. esineb harva, M. flavorubens (Rehm) Pfister & Korf on kaunis sage. Perekond Octospora Hedw. ex Gray Lehtereoslad padja- või liuakujulised, istuvad, 0,1–1 cm laiused, kollakas- kuni punakasoranžid; serv membraanne, tihti hambuline või narmasjas. Eosed ellipsoidsed või kerajad, õlitilkadega; siledad või ornamenteeritud. Kasvavad reeglina koos pioneersammaldega. Eestis 8 liiki. Tavalisemad on lubjarikkal pinnasel kasvavad O. leucoloma Hedw. ex Gray ja O. tetraspora (Fuckel) Korf; tuleasemetel kasvab sageli O. carbonicola (Boud.) Yei-Zeng Wang [sün. Lamprospora carbonicola (Boud.) De Not.]. Perekond kõrvliudik, Otidea Fuckel Lehtereoslad istuvad, kõrvjad, sügava sisselõikega ühel küljel, kuni 10 cm suurused; kollased, hele- või tumepruunid. Kõdu- või huumusesaproobid. Eestis 9 sügisest liiki. Jänes-kõrvliudik (O. leporina (Fr.) Fuckel) (tahvel 15) – lehtereoslad üksikult, kõrvjad või lusikjad, rooste- või kaneelpruunid; kaunis sageli, samblasel pinnal okasmetsades. Roosa kõrvliudik (O. onotica (Fr.) Fuckel) (tahvel 15) – lehtereoslad üksikult, kõrvjad; eoslava oranž, silmatorkava roosa varjundiga; väliskülg ookrivärvi või tuhmoranž; kaunis harva, pinnasel okasmetsades. Tumepruun kõrvliudik (O. bufonia Boud.) (tahvel 14) – lehtereoslad üksikult või mõnekaupa põõsjalt kooskasvavad, lusikjad, tumepruunid. Suur kõrvliudik (O. grandis (Fr.) Rehm) – viljakehad kasvavad hulgakaupa põõsjalt koos, kõrvjad; eoslava hele-ookrivärvi; väliskülg tumeoliivkollane; metsades karbonaatsel pinnasel. Perekond Pseudombrophila Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, keskmise suurusega (0,5–1,5 cm laiused), hele- või tumepruunid. Eosed ellipsoidsed, õlitilkadega, peeneköbrulised. Varisesaproobid või seeneparasiidid. Eestis 3 liiki. Sügisel kõdunenud taimevartel kasvav P. deerrata (P. Karst.) Seaver on väga haruldane. Varakevaditi esineb meil kääveoselise kollaliudiku (Byssonectria fusispora) seeneniidistiku põimikutel sageli parasiteeriv tumepruun P. guldeniae Svrček [sün. Nannfeldtiella aggregata Eckblad] (Raitviir, 1987). Perekond Pulvinula Boud. Lehtereoslad padjakujulised, istuvad, 0,5–2 mm laiad, oranžikaspunased. Eosed ümarad, siledad, õlivakuoolidega. Parafüüside tipud kõverdunud. Eestis 1 liik – P. constellatio (Berk. & Broome) Boud., kasvab kevadest alates, harva. Perekond Ramsbottomia W.D. Buckley Lehtereoslad padja- või liuakujulised, istuvad, 0,1–0,6 cm laiad, üleni oranžid või oranžikaskollased; servas hüüfitaolised lühikesed helepruunid karvad. Eosed laiellipsoidsed kuni kerajad, ogalise ornamentatsiooniga. Huumusesaproobid. Eestis 1 liik – R. crec’hqueraultii (Croun) Benkert & T. Schumacher, kasvab suvel, harva.

115

kausjad või peekerjad. hallikasookerkollased. Kullman. Lehtereoslad enam või vähem arenenud jalaga. harva. välisküljel kaetud pikkade kaheharuliste harjasjate karvadega. cupularis (L.) Korf & J.) Svrček & Kubička.Perekond ripsliudik. Huumuse. esineb harva. Eosed ellipsoidsed.K. Eosed õlitilkadega.ja leesaproobid. hallid. 1982) (tahvel 14). välisküljel kaetud lühikeste tumepruunide karvadega. rhenana (Fuckel) J. kasvavad suvest alates. ookerjad. õlitilkadega. kuni 1 cm laiused. õlitilkadeta.5 cm läbimõõdus. õlitilkadega.K. Perekod Trichophaeopsis Korf & Erb Lehtereoslad istuvad. valkjaskreemid kuni heleookerkollased. Eestis 1 liik . kausjad või liudjad. kuni 0. väikesed. abundans (P. väga pikkade karvadega tava-ripsliudik (S. siledad. Perekond Sphaerosporella Svrček & Kubička Lehtereoslad istuvad. valkjad. & Schwein. lehtmetsades ja aedades.) Nannf. woolhopeia (Cooke & W. Eosed siledad.5–16. Suur tartsett (T. mis on kõik haruldustena kantud Eesti Punasesse raamatusse .: Fr. neist tavalisemad on suurte laiellipsoidsete siledate suuretilgaliste eostega (18– 25.või puidusaproobid. kasvab pinnasel segametsades.1–1. 1989). 1963a. bicuspis (Boud. Perekond tartsett.ja leesaproobid. Huumusesaproobid. Perekond kaevurliudik.) Lambotte) (Kullman. (Raitviir.5x8–16 µm) T. täiesti või osaliselt pinnasesse kaevunud. kuni 0. väikesed. Eestis 5 liiki. Perekond Trichophaea Boud. Perekond soverbiell. poolkerajad või liudjad.) Lambotte) (tahvel 14) – lehtereoslad kuni 2 cm laiused. sidrunkollased kuni ereoranžikaskollased.5–5 cm). Huumuse. väga varieeruva ornamentatsiooniga. 1963a). Karst. Eosed ellipsoidsed või käävjad. Eestis 4 harvaesinevat liiki. õlitilkadega. kahvatukollased.5x7–9 µm) ellipsoidsete väikesetilgaliste eostega T. köbrulised. imperialis (Peck) Korf). metsades ja aedades (Kalamees & Vaasma. Kõdusaproobid ja fakultatiivsed sõnnikusaproobid. Kuusikutes kasvab juurduv soverbiell (S. 1984). brunnea (Alb. kuni 1. välisküljel kaetud lühikeste tumepruunide harjasjate karvadega. siledad. scutellata (Fr. Eestis 8 liiki. Rheini soverbielli (S. gaillardiana (Boud. harva erekollased. kõdu.) Eckblad (Raitviir.) (tahvel 14). Sowerbyella Nannf.: Fr) Korf & J. Sepultaria (Cooke) Lambotte Lehtereoslad kerajad. väikesed kuni keskmised (0. looniitudel aga kuldsoverbiell (S. Phillips) Boud. 1963a. 1989). Lehtereoslad istuvad. välisküljel kaetud lühikeste helepruunide karvadega. Huumuse-. keskmised kuni suured (1. catinus (Holmsk. Perekond Tricharina Eckblad Lehtereoslad istuvad või veidi pinnasesse kaevunud. Scutellinia (Cooke) Lambotte Lehtereoslad istuvad. Eestis seni teada 3. 116 . suured (3–5 cm laiused). Viimase liigi anamorf Dichobotrys abundans Hennebert on leitud steriliseeritud mullast. õlitilkadeta. gilva (Boud. Eosed ellipsoidsed või käävjad. tumepruunid.5 cm laiused. radiculata (Sowerby : Fr.) Korf & Erb. Eestis 2 liiki. Tarzetta (Cooke) Lambotte Lehtereoslad lühikese jalaga. 1963a). tegelikult esineb vähemalt 5 liiki. harva.S. Eosed kerajad.5 cm laiused). (Raitviir. Peekertartsett (T. Kuthan. Rogers) lehtereoslad on kuni 1 cm laiused. ja väiksemate (12. neist tavalisim on vettinud puidul kasvav. hallikad. arenicola Lév) (tahvel 16). Eosed ellipsoidsed. ookerjad. Eestis 3 liiki. valge eoslava ja helepruuni karvase välisküljega. Moravec) on leitud ainult ühel korral Heimtalist Viljandimaal 1989. Eestis 1 liik – T.) Boud. punase või oranžikaspunase eoslavaga. neist tavalisem tuleasemetel kasvav T. Rogers) – lehtereoslad 2–5 cm laiused. silmatorkava valgehambulise servaga. siledad või ornamenteeritud. Leesaproobid.: Fr. valged. neist tavalisim on liiv-kaevurliudik (S. tumepruunide karvadega kaetud serva ja karvase välisküljega. a. mis kasvab suvel ja sügisel luidetel ja liivikutel sügavale liiva süüvinult (maapinnal näha tihti vaid “auk”) (Raitviir. Halli tartseti (T.5 cm laiused. valged. Huumusesaproobid.

keldrid jm. P. 1977). mille viljakehad on kuni 30 cm suurused. violetse eoslava ja hallikasvalge välisküljega. Cooke) J. helepruunid. Tuhaliudik (P. haprad. Mittesöödavad või söögiseentena tähtsusetud. kasvab väga tihti hoonetes (tallid. eosed ellipsoidsed. siledad. S. Viljakehad suured kuni väga suured (kuni 30 cm). väga haruldane. mürgine (Raitviir. ornamenteeritud suurte näsadega. väga harva lühikese jalaga. kerajad või munajad. pinnasesse süvenenud. pruuni eoslava ja heleookerkollase välisküljega. Perekond käsnliudik. eosed ellipsoidsed. 8-eoselised. kausjad või liudjad. söödav (Raitviir. ornamenteeritud suurte näsadega.ja lehma-.) (tahvel 7) – lehtereoslad tumepruunid. tuleasemetel. Läänemaalt ja Harjumaalt. trachycarpa Currey – lehtereoslad väikesed.) Hennebert esineb steriliseeritud kasvuhoonemullal punakaspruuni kirmena. lihakad. purpurse varjundiga. kreemikad kuni tumepruunid. kaunis sage. anamorf Oedocephalum elegans Preuss kasvab samuti põlenud puidul. ostracoderma Korf – leitud rabamullalt (Lasting & Laitamm. eosed silinderjas-ellipsoidsed.) (tahvel 13) (vt. Perekond liudik. Leesaproobid. Veldre poolt üks kord Valgamaalt Lüllemäelt põletatud maaparanduskuhilatest (leiukoht praeguseks hävinud). badia Fr. hobuse. metsades liivasel pinnasel. algul kausjad. Eestis kuni 50 liiki. puidu-. ornamenteeritud. ornamenteeritud madalate näsadega. algul peaaegu kerajad ja suletud. leitud S. siis avanevad tähtjalt lõhenedes. väga harva värvunud. tavaliselt värvusetud. Eosed ellipsoidsed. mõnel liigil eritub murdekohtades kollast või lillat piimmahla. seeneliha eritab murdekohal sinist piimmahla.ja segametsades. Eosed ellipsoidsed. rannikuluidetel. eosed ellipsoidsed. tumepruuni kuni peaaegu musta eoslava ja tumepruuni peenehatuse välisküljega. tuleasemetel. väga sageli. esineb Eestis kohati. värvus valdavalt ookerkollastes. esineb väga harva. seenekasvandustes ka Eestis. liivasel pinnasel. arenevad maa sees. eosed ellipsoidsed. harva. kõdu-. hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. liudjad. 117 .) (tahvel 16) – lehtereoslad lamekausjad kuni liudjad. harvem põdrasõnnikul. liudjad. siledad. Sarcosphaera Auersw. violacea Fr. Lehtereoslad väikesed kuni suured (0. Lillapiim-liudik (P. pruunid või tumepruunid. Lehtereoslad suured (5–15 cm). käävjad või kerajad. valminult helepruunid. oliivkollase varjundiga. kasvavad enamasti põõsjalt koos. Eosed ellipsoidsed või kerajad. succosa Berk. leitud üks kord Pärnumaalt Audrust. laudad. kerajate eostega liigid on varasemates süsteemides eristatud omaette perekonnaks Plicaria Fuckel. echinospora P. ornamenteeritud peente näsadega. tuleasemetel. sün. lee. väga haruldane. Karst. pruunides ja violetsetes toonides. hambulise servaga.ja/või sõnnikusaproobid suvel ja sügisel.) – lehtereoslad sügavalt kausjad. eosed ellipsoidsed. kaunis sage. tavaliselt istuvad. Sõnnikuliudik (P. suurtel tuleasemetel. fimeti (Fuckel) Seaver) – lehtereoslad väikesed. ammophila Durieu & Mont.) – lehtereoslad kausjad. Meil 1 Eesti Punase raamatu liik kroonliudik (S. Peziza Fr.) (tahvel 16) – lehtereoslad helehallikaspruunid. eosed ellipsoidsed. ornamenteeritud ebakorrapäraseks võrguks liituvate amöboidsete näsadega. Anamorfid kuuluvad kahte teisperekonda – Chromelosporium Corda ja Oedocephalum Preuss. ornamenteeritud või siledad. helepruunid. Muutlik liudik (P. peaaegu kuni servani pinnasesse süvenenud. amüloidse tipuga või üleni amüloidsed. kausjad või liudjad. pinnasel leht. crassa (Santi) Pouzar. seenekaitse) – eoslava kahvatulilla.5–10 cm). selle anamorf Chromelosporium ollare (Pers. Pruun liudik (P. Eestis 3 perekonda umbes 50 liigiga. täiskasvanud viljakehad tõusevad kuni pooleni oma pikkusest maapinnale. siledad. seeneliha värvub murdekohal kollaseks. eosed kerajad.Sugukond liudikulised. Huumuse-. Liivliudik (P. valged. siledad. koniidid on tugevalt allergeensed. Eoskotid silinderjad. käsnjad.) (tahvel 16) – lehtereoslad lühikese rudimentaarse jalaga. ornamenteeritud või siledad. maist juunini. sageli. P. Daleomyces Setch. 1972a).) – lehtereoslad väikesed. 1986b). väliskülg tumehallikaspruun ja ebemeline. Eestis 1 liik – käsnliudik (D.). Perekond kroonliudik. phillipsi (Massee) Seaver). kausjad. siledad. Lilla liudik (P. Schröt. Seeneliha habras. varia Fr. eoslava tume-hallikassinine. coronaria (Jacq. kambrilise ehitusega. lõheneva servaga. Pezizaceae Lehtereoslad jalata või harva lühikese jalaga. ex MC. eosed ellipsoidsed. leitud 2 korda. Kollapiim-liudik (P. Eosed ellipsoidsed. 1 mürgine perekond (Sarcosphaera). kaunis harva. metsapinnasel. saniosa Fr.

metsades.str. eucoccinea Harrington.) ja hariliku elupuu (Thuja occidentalis L. mis on omavahel enamasti eristatavad vaid puhaskultuuris kasvatamisega.str. Lee. Puhaskultuurides on erinevatel karikseeneliikidel avastatud erinevad anamorfid – liigil S. coccinea s. ex Sacc. – teisliik M. Lääne-Eestis ja saartel haruldane. liiki S. Eestis 1 perekond 1 liigiga. liigil S. kasvab varakevadel. Eestis 1 tavaline leesaproob värsketel tuleasemetel – P. Sugukond karikseenelised. sabiina kadaka (Juniperus sabina L. enamasti massiline seen märgades võsastikes ning soostunud ja salu-lehtmetsades ja -segametsades. Perekond karikseen. Mittesöödavad. omphalodes (Fr. Sarcoscypha (Fr. 118 . kuni 3 cm laiuste lehtereoslatega seened.) Boud. Pyronemataceae Lehtereoslad väikesed.) Lambotte s. Öpik & Jakobson. coccinea s. peamiselt lepa. kuni 1 cm laiused. 1963a). Eoskotid inamüloidsed. välisküljel kahvatuoranžid või valkjad ja karvased. Sisaldavad karotinoide. peaaegu istuvad. Kasvavad hilissügisest varakevadeni võsastikes. Anamorfid puuduvad. 1971. Eestis seni määratud 1 liik – verev karikseen (S. värvusetud. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. Hanso. Eestis 1 väga haruldane hilissügisest varakevadeni kasvav liik – lehterkarikseen (M.) Fuckel. puhaskultuuris on leitud tema anamorf Molliardiomyces cupressina Paden. Microstoma Bernstein Viljakehad lehterjad. Sarlak. siledad. kohe lume sulamise järel kõdunevatel lehtpuu. mürgiseid liike pole. Eosed ellipsoidsed. Viimaste andmete kohaselt on vähemalt Ida-Eestis levinud ainult S. ereoranži eoslavaga ja valge viltja välisküljega. väga lihtsa ehitusega.Sugukond tuhakulised. ega teisi selle kompleksi liike seni Eestis kindlaks tehtud ei ole (Öpik. roosakaspunase eoslavaga. Eoskotid suboperkulaatsed. Tegelikult kuulub selle liigi kompleksi 4 väga lähedast liiki.l. Perekond tuhak. Varisesaproobid okaspuude okastel. Sarcoscyphaceae Viljakehad enamasti suured (kuni 3 cm). nahkjas-lihakad. 1978). üksikult kasvavate kausjate lühijalaliste. protracta (Fr. Eosed käävjad. austriaca on leitud teisliik Molliardiomyces coccinea Paden.) Boud. pika jalaga (kuni 10 cm). (Kullman.ja sarapuuokstel. söödavuse seisukohalt tähtsusetud.) Kanouse) (Raitviir. Eosed kerajad. Perekond Pithya Fuckel Lehtereoslad väikesed (keskmiselt 1 mm suurused). paljude õlitilkadega. esineb ka hilissügisel ja lumeta talvedel. Pyronema Carus. austriaca (Berk. 1998). Perekond lehterkarikseen.) okastel (Raitviir. Eoslava eredates punakates toonides.) (tahvel 8). puisniitudel. Eestis 1 väga haruldane hilissügisene-varakevadine liik P. inamüloidsed. coccinea (Fr. 1–2 mm. 1999). Viljakehad nagu sugukonnal. cupressina (Fr. 1972a) (tahvel 8).või sõnnikusaproobid.või karmiinpunase eoslava ja valge viltja välisküljega. kasvavad põõsana koos. tavaline. Puidusaproobid. alati 8-eoselised. liudjad. valkjad või oranžikad.) Fuckel hariliku kadaka. Eosed silinderjas-ellipsoidsed. õlitilkadeta. kahe õlitilgaga. moodustuvad tihedalt koos õhumütseeli põimikul. aastaringselt (Raitviir. Eosed värvusetud.

Urnula Fr. 119 . pruunikasmustad.5–15 cm). liudjad või kausjad. 1940. mis kasvab aprillist alates samblas varjulistes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Eoskotid suboperkulaatsed. inamüloidsed.5 cm). Eestis 1 varakevadine Punase raamatu liik urnseen (U. seenekaitse). siledad.) (tahvel 13) (vt. istuvad või jalaga. 1958c). Eestis 1 väga haruldane liik – P. Eosed käävjad. Puidusaproobid.) Fuckel) (tahvel 16) on varakevadel meil üsna tavaline. seenekaitse).] põhjustab laialehistel puudel vähki. rabades turbasammaldel (Sphagnum spp. Strumella coryneoidea Sacc. pinnasesse mattunud jalaga. Pseudoplectania Fuckel Lehtereoslad keskmised kuni suured (0. Viljakehad suured (5–15 cm). Perekond Plectania Fuckel Lehtereoslad kausjad (1 cm). kasvab okkakõdul kuusikutes ja kuuse-segametsades. & G. alati 8-eoselised. mustjaspruunid kuni mustad. Eosed värvusetud. Wint. Puidusaproobid. Eosed ellipsoidsed. Lehtereoslad suured (2–5 cm). nigrella (Fr. pika. Puidu. Eestis 4 perekonda 5 liigiga (Raitviir. pruunikasmustad. lühikese jalaga (kuni 3 mm). craterium Fr. väljast viltjaskarvased. Parmasto. Eestis 1 varakevadine liik limatünnik (S.) Kreisel) esineb Eestis väga harva. sphagnophila (Pers. Eoslava must. harva. Reliktse ohualti liigina on limatünnik võetud Eesti Punasesse raamatusse (vt. nahkjas-lihakad või sültjad. karikjad.) Rehm) (tahvel 13).ja kõdusaproobid. kerajad või tünjad. Harilik pigiliudik (P. harva (Witkowsky. Urnseene anamorf Conoplea globosa (Schw.Sugukond limatünnikulised. mida on leitud üks kord sügisel Boroni looduskaitsealalt. Sarcosoma Casp.). melastoma (Sowerby : Fr. Perekond pigiliudik. Kõdusaproobid.) Fuckel. tumepruuni kortsulise sametja välisküljega ja läikivmusta eoslavaga. Perekond urnseen. Eosed ellipsoidsed. Turba-pigiliudik (P. Eestis 2 liiki. Eosed kerajad. Mittesöödavad. 1972a). Peamiselt kevadised liigid. sültjad. mis kasvab lubjarikkal mullal kuusikutes ja kuuse-segametsades pinnasesse mattunud kõduneval okaspuupuidul.5–1. Perekond limatünnik.) Hughes [sün. sügisel ainult 1 perekond (Plectania). Sarcosomataceae Viljakehad enamasti suured (0. globosum (Fr.

Perekond trühvel.2–2 mm). lacteus (Cooke & W. & Broome) Boud. Sõnnikusaproobid. Eestis 4 liiki. Eestis 5 perekonda 20 liigiga. neist tavalisim on valgete või kahvatukollaste. samuti Taga-Kaukaasias. Sõnnikusaproobid. Sugukonna liigid on väga väikeste viljakehadega ja sellepärast looduses praktiliselt mittemärgatavad. Trühvlilised on hinnatud söögiseened. & Broome (Bucholtz. väikesed. 0. Eestis 1 liik – B. rutilum Hesse (Bucholtz. vabanevad eoskoti tipu lõhenedes. ühe suure gaasivakuooliga. Perekond balsaamia. Eoskotid 8–128-eoselised. valged kuni kollased. 120 .kui ka hobuse-. ilma funktsionaalse operkulumita.5 mm suuruste lehtereoslatega C. Sõnnikusaproobid. 1916). stercoreus Tode:Fr. Tuberaceae Maa-alused suletud lihakad viljakehad. õhuvakuoolidega. lamba.) Boud. Lehtereoslad väikesed või väga väikesed. on sõnnikuseen. Lehtereoslad istuvad. ciliatus (Fr. Ainsana on looduses kergesti leitav perekond Lasiobolus. Eestis 9 liiki. Eosed ellipsoidsed. kasvab nii jänese. mille ainus eoskott on hulkeoseline (tuhandeid eoseid) ja paksukestaline. Eestis 2 perekonda. Balsamia Vittad. Eestis 2 liiki: A. neist tavalisim on L. 0. Eoskotid 8–256-eoselised. woolhopensis (Berk. õlitilkadeta.Sugukond Thelebolaceae Lehtereoslad väikesed või väga väikesed (0. kasvavad eranditult loomasõnnikul. Eosed värvusetud. Wigg. siledad. Nende uurimiseks ja liikide määramiseks tuleb loomade väljaheiteid laboratooriumis inkubeerida.2 mm läbimõõdus. neid kasvab rohkesti Lõuna-Euroopas ja Vahemeremaades. Senised ainukesed andmed pärinevad Saaremaalt Bucholtzilt (1916). ereoranžid. Sugukond trühvlilised. siledad või karvased. õlitilkadedeta. õlitilkadeta. Eosed värvusetud. Tuber F. õlitilkadeta. Eoskotid moodustavad eoslava viljakehade voldistunud sisepinnal. 1916). Eestis 5 liiki. kuni 0.H. Lehtereoslad väga väikesed. Perekond Lasiobolus Sacc. serv ja väliskülg kaetud pikkade värvusetute harjasjate karadega. Eosed värvusetud. ja A. Eestis 2 liiki: T. seepärast on vähe teada ka nende looduslikust levikust Eestis. puberulum Berk. Phillips) Kimbr. T.) Boud. Perekond Coprotus Korf & Kimbr.1–3 mm. platyspora Berk. liudjad. kuid mitmes perekonnas on neid enam. Perekond Ascozonus (Remy) Boud. Meil on uuringuid nende seente kohta teinud Prokhorov (1989b) ja Leenurm (1998). Eoskotid 8-eoselised. cunicularis (Boud. kuid nende maitsvamaid esindajaid Eestist ei ole leitud.ja metskitsesõnnikul. & Broome ja T. Perekond Thelebolus Tode: Fr. paksukestalised.

1995) süsteemi järgi.] (joon. taimesisesel või osaliselt taimesisesel seeneniidistikul ka mesofülli ja teiste kudede rakkudesse. Seltsis 1 sugukond. Peiteoslad talvituvad tavaliselt surnud taimeosadel. Mittesuguline paljunemine koniidide abil. Ripikuid arvukalt. Suguline paljunemine somatogaamiana. Eoskotid (üks või rohkem) paiknevad korrapäraselt peiteoslates. Brauni (1987. Erysiphales Jahukasteliselaadsed on oma nimetuse saanud taimeorganitel tekkiva valge. 2 (–4)-eoselised.) lehtedelt. Oidiopsis Scalia ja Ovularopsis Pat. (A-C) Oidium (D) Oidiopsis (E) Ovulariopsis. Peiteoslad suhteliselt suured. mõnikord erikülgsed (dorsiventraalsed). 1995). Joon.). Erysiphaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. sein koosneb pseudoparenhüümsetest seeneniidirakkudest.88. on Eestis praegu teada 10 perekonda 83 liigi ja 7 tüüpteisendist erineva teisendiga. Perekonnas ainult 1 liik – A. nad on omavahel põimunud. Seeneniidistik taimeväline. Anamorf-perekond – Oidium. 1987). mis on aluseks ka käesolevas ülevaates. kinnitub substraadile spetsiaalsete organite – apressorite abil. Peiteoslad tavaliselt peaaegu kerajad. Eestis esinevate jahukasteliselaadsete anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Oidium Link. Koniidid ahelikena. Kotteosed (2–8) vabanevad lõhestuvatest viljakehadest kevadel. 100–185 µm.) Vassilkov [sün. nõeljad. Eoskotte arvukalt. 3. valminult tumepruunid. moodustades ümber viljakeha koheva ringi. Täpsustavat materjali Eesti jahukasteliste kohta leiab Karise monograafiatest (1987. Koniidid üherakulised. a. 3. vahel taimesisene või osaliselt taimesisene. viimased võivad olla lihtsad (seeneniitide taolised) või jäigad. Nimetatud leiukoht on sellele seeneliigile põhjapoolseim Euraasias (Karis. tipuosas harunenud ja/või keerdunud. Microsphaera mougeotii Lév. mougeotii (Lév. Õistaimede obligaatsed parasiidid. (joon. 1995). 121 . halli. Ripikute morfoloogiliste erinevuste põhjal eristatakse perekondi ja liike.89. Seen toitub seeneniitidel moodustuvate haustorite vahendusel. harva pruuni jahuja või viltja kirme tõttu.88. mida on leitud ühel korral 1965. & Har. mitmesuguse kujuga. esimene harunemine algab ripiku keskosast või isegi aluselt.Selts Jahukasteliselaadsed. 1–4 korda dihhotoomiliselt harunenud. mis taimevälisel seeneniidistikul tungivad epidermi rakkudesse. Perekond Arthrocladiella Vassilkov Seeneniidistik taimeväline. [16]. nende suurus ja kuju leiavad kasutamist taksonite iseloomustamisel. ellipsoidsed või silinderjad.). Peiteoslad varustatud omapäraste väljakasvudega – ripikutega. mis tekivad üksikult või ahelikena koniidikandjatel. Tallinna Botaanikaaiast hariliku taralõnga (Lycium halimifolium Mill. mis kujutab endast seeneniidistikku ja/või koniidikandjaid. värvusetud. 3. ka Eestist. Kümmekond aastat tagasi oli Eestis teada 74 jahukasteliste liiki 656 taimeliigil (Karis. Koniidikandjad koniididega jahukasteliselaadsetel (Erysiphales). Sugukond jahukastelised.

catalpae Simonyan – leitud ainult 1963. kuid 122 . galeopsidis DC. Junell – väga sage ja silmatorkav öölillel (Hesperis matronalis L.91. sage rukkil. E. leitud Eestis esmakordselt 1964. lihtsad. Ripikud seeneniitide taolised. kahjustuse aste seni tühine. Anamorf-perekond – Oidium. vähendab ilutaimede. Perekond Blumeria Golovin ex Speer Seeneniidistik taimeväline.90. – mitmetel huulõielistel (Lamiaceae).p. E. graminis (DC. silmatorkav iminõgese (Lamium L.). E. kukekannustel (Delphinium spp.] – sage karelehelistel (Boraginaceae). sest seen talvitub seeneniidistikuna taliviljadel ja paljude kõrreliste ületalve säilinud rohelistel osadel. [17]. aastal Tallinna Botaanikaaiast trompetipuult (Catalpa bignonioides Walter) anamorfina.). E. Koniidid ahelikena või üksikult.) Schltdl.). E. – huulõieliste (Lamiaceae) jahukaste tekitaja.) U. kurekelladel (Aquilegia spp. Perekond Erysiphe DC. nimetatud leiukohad on selle liigi põhjapoolseimad (Karis.). eriti märgatav lõosilmadel (Myosotis spp. viljakehade läbimõõdust lühemad. echinopis U. Blumeria graminis.) leitud Tartu lähedalt liiv-põisrohult (Silene pseudotites Besser & Rchb. p. enamasti nõrgalt arenenud. kuju ja suuruse poolest üpris varieeruvad. Eestis on teda seni leitud 29 kõrreliseliigilt.) Zheng et Chen [sün. cichoracearum – korvõieliste (Asteraceae) jahukaste tekitaja. convolvuli DC. var. E. E.) ja elulõngadel (Clematis spp. buhrii U. aquilegiae var. ranunculi (Grev. lihtsad või korrapäratult harunenud. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate eoskottidega. Perekonnas 1 liik – B.) ja siguril (Cichorium intybus L. mõnikord aed-piimjuurel (Tragopogon porrifolius L. Braun [sün. harvem aed-mustjuurel (Scorzonera hispanica L.). Braun [sün. galii S.).). 3.) ja ängelheintel (Thalictrum spp. (2)3–8-eoselised. Joon.) dekoratiivsust. aquilegiae [sün. betae (Vañha) Weltzien – peedi-jahukaste tekitaja. Anamorf-perekond – Oidium. teisene algul valge. Peiteoslad suured. mõlemad parasiteerivad madaratel (Galium spp.). sage ristõielistel (Brassicaceae) ja magunalistel (Papaveraceae). 3. E. Eoskotte arvukalt.) parasiteerib käokingadel (Aconitum spp. hiljem muutub halliks kuni pruuniks ja koosneb paksuseinalistest harjasjatest seeneniitidest. cichoracearum DC. [17]. ranunculi Grev. tulikatel (Ranunculus spp.). riedliana (Speer) U.). koniidid ahelikena. E. aquilegiae DC. mis põhjustab kõrreliste jahukastet. ellipsoidsed kuni sidrunjad.90. Erysiphe graminis DC. Koniidikandjad alusel puhetunud. E. 100–250 µm. asetsevad viljakehade alusel või kogu viljakeha ulatuses. galii ja E. E.Joon. odral ja nurmikatel (Poa spp. eriti astrite (Aster spp. galii var.] põhjustab jahukastet salu-siumarjal (Actaea spicata L. 3.) ja harilikul kopsurohul (Pulmonaria officinalis L. E. aastal suhkrupeedilt. joon. teada kaks teisendit: E. – kaunis sage kassitapulistel (Convolvulaceae).p. cichoracearum DC. Ripikud seeneniitide taolised. cynoglossi (Wallr. 3. E. vähendades ilutaimede dekoratiivsust. E.) ning E. Joon. cruciferarum Opiz ex L. depressa (Wallr. (joon.). Braun.) Speer [sün. – tavaline pujudel (Artemisia spp. nisul. Peiteosla ripikutega. Kõrreliste jahukaste ilmneb tavaliselt juba varakevadel. Peiteosla ripikutega. Arthrocladiella mougeotii. – takjatel (Arctium spp. galii var. 2–8-eoselised.] – harva valkjal mesiohakal (Echinops sphaerocephalus L.) perekonda kuuluvatel umbrohtudel. kuid kapsal. [16]. 1995). Eoskotte peiteoslates palju. esmane seeneniidistik valge. Eestis teada 32 rohttaimedel parasiteerivat liiki: E. p. 3.).91. asperifolium Grev.).) ja Hiiumaalt longus põisrohult (Silene nutans L.] (tahvel 17. biocellata Ehrenb.).) Seeneniidistik taimeväline. kaalikal ja naeril tekitatud kahjustus ei ole kuigi suur. artemisiae Grev. var. Peiteoslad kerajad või kokku surutud.) ja kuldvitsade (Solidago spp. E.89. Erysiphe sp. E.). aquilegiae DC. Blumer – Eestis suhteliselt harva esinev jahukasteline. Braun – Eestis haruldane nelkõieliste (Caryophyllaceae) kahjustaja. anamorf (Oidium sp.). E. harilikul varsakabjal (Caltha palustris L. harva korrapäratult harunenud.

kultuurtaimedel ei ole olulist kahju põhjustanud. Eoskotte peiteoslates arvukalt. sirged või kaarjad.) S.) kahjustaja.92.) Arnaud emend. suured. – väga sage paakspuudel. – sage angervaksadel (Filipendula spp. pisi var. alphitoides (joon. L. – kohati harilikul türnpuul. geraniacearum U. E. heraclei DC. orontii Castell. E. kuivades lamestuvad.) Sacc. mis sageli parasiteerib mitmetel liblikõielistel (Fabaceae). Koniidikandjad moodustuvad tavaliselt taimesisesel seeneniidistikul ja tungivad välja õhulõhede kaudu. E. p.). E. p. Koniidid tekivad üksikult. begoniae Sivan. polygoni DC.p. millest enamik parasiteerib puittaimedel: M. mis on leitud 1939. Blumer – sage vägiheintel (Verbascum spp. ca 120–280 µm. E. Eestis leitud ainult anamorfina. Ripikud asetsevad peiteoslate alusel. mayorii S. cruchetiana (S.). pisi [sün. cruchetiana S. Junell – võrdlemisi sage harilikul kukesabal (Lythrum salicaria L. mis parasiteerib ainult jooksjarohtudel (Ononis spp. lihtsad või korrapäratult harunenud.p. Braun & Simonyan – Eestis leitud ainult 1956.] – mitmetel karelehelistel (Boraginaceae). baeumleri Magnus – hiirehernestel (Vicia spp. M. Blumer) U. E. 1856). verbasci (Jacz. pisi var.p. E. magnicellulata U. E. Junell – Eestis leitud vaid möödunud sajandil püstlinalehiku (Thesium ebracteatum Hayne) lehtedelt (Dietrich. Junell – väga sage teelehtedel (Plantago spp. friesii Lév.). E. E. Anamorf-perekond – Oidiopsis. Blumer]. – anamorf on kaunis sage toataimena Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate kasvatatava jaapani kikkapuu (Euonymus japonici Thunb.) Scop. sordida L. magnicellulata [sün. see on teadaolevail andmeil liigi põhjapoolseim leiukoht. urticae (Wallr. on sarikaliste (Apiaceae) jahukaste tekitaja. tipud sirged või kõverdunud. howeana U.) Trevis. 1943a). Eestis 1 liik: L.) S. E. Peiteoslad kerajad. p. – Eestis kaks teisendit: E.). cistacearum Golovin]. alphitoides Griffon & Maubl. M. E. Peiteoslad suured. M. Blumer – väga sage harilikul palderjanil (Valeriana officinalis L.] (tahvel 18) – sage siniladvalistel (Polemoniaceae). a. lythri L.) Lév. E. mis erinevad morfoloogiliselt. väga harva raudnõgesel (Urtica urens L.) lehtedel. E. valeriana (Jacz.). tihe. mõnikord veidi kokku surutud. astragali (DC.) S. tavaline harilikul tammel. E. Braun [sün. Braun on Põhja-Ameerikast Euroopasse introdutseeritud seeneliik.või trihhotoomiliselt harunenud. euonymi (DC. mõnikord põlvjalt kõverdunud.) mitte eriti sage kahjustaja.) Mill. cichoracearum DC. cichoracearum DC. ulmariae Desm. a. euonymi-japonici Joon. berberidis – sage jahukaste tekitaja kukerpuudel (Berberis spp. E. M. Tartus aas-kurereha (Geranium pratense L. eriti istikute lehtedel ja võrsetel. cichoracearum DC. M. Braun var. U. E. M.]. hyoscyami Zheng & Chen [sün. 3. 123 . var.p. [sün. dihho. kerajad. berberidis (DC.) lehtedelt. Ida-Virumaalt hariliku kuldkanni (Helianthemum nummularium (L. E.) eoskottidega. – väga sage ja massiline begooniate (Begonia spp. Koniidid üksikult. Valdavalt levinud sooja ja ariidse kliimaga aladel ning nende esinemine metsastepi vööndist põhja pool on juhuslik. jaotatakse esmasteks ja teisesteks. Blumer – sage jahukaste tekitaja kõrvenõgesel (Urtica dioica L.] – Eestis leitud paar korda koerapöörirohult (Hyoscyamus niger L. Vienn. Blumer – harva põldohakal (Cirsium arvense (L. [16].). E.). lycopsidis Zheng & Chen [sün. E.) lehtedelt (Lepik. E. E.) – tamme-jahukaste tekitaja.) tugevat haigestumist jahukastesse. hiljem taimeväline. Anamorfid kuuluvad perekonda Oidium. tihti hernestel ja E. 2(–4)-eoselised. – tavaline paljudel tatralistel (Polygonaceae). – sage magusal hundihambal (Astragalus glycyphyllus L.) Lév. Eestis leitud vaid anamorfina mõnel korral kaheaastaselt kuningakepilt (Oenothera biennis L. knautiae Duby – suhteliselt sage uniohakalistel (Dipsacaceae).). E. M. E. Eestis 20 liiki. viltjas. Eoskotte viljakehades arvukalt. divaricata (Wallr. pisi DC.erinevad kotteoste valmimisaja ja hulga poolest eoskottides. Perekond Microsphaera Lév. thesii L. asperifoliorum Grev.92. Braun [sün. Microsphaera alphitoides. – kikkapuude (Euonymus spp. var. 3. põhjustab aed-leeklille (Phlox paniculata L. Perekond Leveillula Arnaud Seeneniidistik arengu algstaadiumis taimesisene. taurica (Lév.). Ripikud paiknevad tavaliselt peiteoslatel ekvatoriaalselt.).) – jahukaste tekitaja mitmetel kellukaliste (Campanulaceae) ja sage kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) liikidel.). lehtedel. Seeneniidistik taimeväline.). pisi DC.).).-Bourg. p. jäigad. (2-)3–8-eoselised. M. tihti just mets-hiireherne (Vicia sylvatica L.

M. P.] – suhteliselt harva vereval kontpuul. Harjumaalt punase leedri lehtedelt. (joon. Parasiteerivad ainult puittaimedel. [16]. 1966).) S.: Fr. koniidid üksikult. major Juel [sün.) – mitme puu.) E. 3. Ripikud paiknevad peiteoslatel ekvatoriaalselt. Phyllactinia guttata. M. Perekond Phyllactinia Lév. tridactyla (Wallr. M. a. tihti kultuurristikutel (Trifolium spp. – sage leppadel. P. M. Puittaimede parasiidid. kahjustab peamiselt noori õunapuid puukoolides.) U. fibrosiinkehakestega. clandestina var. P.) Lév. major Juel]. vanbruntiana var. schlechtendalii Lév. Braun – kaskede jahukaste tekitaja. magnusii S.S. myrtillina var. lonicerae (DC. Joon. peiteosla tipus on veel teised lühikesed vihtjad ripikud. Peiteosla ripikutega. esimene parasiteerib üpris sageli viirpuudel. Salmon – õunapuu-jahukaste tekitaja.]. P. sambuci-racemosae U. M. Braun [sün. Eestis teada 5 liiki: P.M. 1987).) ja P. P. vanbruntiana W. Sawadaea sp.: Fr. ornata U.) Speer [sün. europaea U. – meil kaks teisendit: P. Erysiphe tortilis (Wallr. lonicerae – väga sage introdutseeritud kuslapuudel. kuid kahjustus ebaoluline. Braun. Braun [sün.) Lév.: Fr. guarinonii Briosi & Cavara – anamorf leitud ainult 1965. M. aucupariae (Erikss. 3. sparsa Howe – sage. Peiteoslad kerajad. Perekond Podosphaera Kuntze (joon.) Fr. 3. clandestina (Wallr. M.) Lév.ja põõsaliigi parasiit. ornata var. 124 . Blumer] – naistepunade (Hypericum spp.) G. fraxini (DC.94. Tallinnas hariliku kuldvihma (Laburnum anagryoides Medik. a. Ph. mis parasiteerib mustikal (Vaccinium myrtillus L. trifolii (Grev. 1995). Anamorf-perekond – Ovulariopsis. myrtillina. Braun.95.). erikülgsed. 3. kuni 90 µm pikad. Erysiphe hyperici (Wallr.) lehtedelt. grossulariae (Wallr. clandestina var. teine. M. kuid on käesoleval ajal tavaline kogu Eestis (Karis.) Lév. Anamorf-perekond – Oidium. haruldasem. myrtillina var. M.) Seeneniidistik taimeväline. P. Erysiphe trifolii Grev. jäigad. mis erineb põhiteisendist lühemate ja vähem arvukate ripikute poolest. Peiteoslad lehtede alumisel küljel. Joon. a. 3. hästi märgatav. pihlakal. – vähemärgatav aed-karusmarja parasiit.93. Eoskotte peiteoslates arvukalt. Ripikud asetsevad peiteoslatel ekvatoriaalselt või nende ülaosas. teritunud tipu ja puhetunud alusega. kuid vähemärgatav parasiit harilikul lodjapuul. Seeneniidistik osaliselt taimesisene.94. Braun var. mis esmakordselt leiti 1982.R. Peiteoslas üks 6–8-eoseline eoskott.) Fuss – sage. kuid vähemärgatav saare lehtedel. jäigad. hypericacearum U. suured. mis kahjustab sinika (Vaccinium uliginosum L. [17]. aucupariae Erikss. Winter var. trifolii [sün. myrtillina (Schub. Viljandis vitspaju (Salix viminalis L. Eestis teada 2 liiki: Ph. M. ca 100–400 µm.) sage kahjustaja.: Fr. tortilis (Wallr.) de Bary – tavaline hariliku toominga kahjustaja. Peiteosla ripikutega. Blumer – kindlaks tehtud ainult 1940. Koniidikandjad moodustuvad taimevälisel seeneniidistikul. Koniidid ahelikena. 2(–4)-eoselised. guttata (Wallr. – leitud Eestis vaid 1970. clandestina ja P.) lehtedel (Karis & Rumberg.] – mitmete liblikõieliste (Fabaceae) tavaline kahjustaja. [16]. leucotricha (Ellis & Everh. Podosphaera sp. suured. a.) lehtedelt (Karis.: Fr. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistva eoskotiga.) lehti. penicillata (Wallr.93. Eestis on kindlaks tehtud vaid teisend M. Tartus musta kuslapuu (Lonicera nigra L. Joon. alusel tihti pruunid tipus üks või mitu korda dihhotoomselt harunenud. sirged või kaarjad. Gerard – Eestis esineb põhiteisendist erinev M.) U.) Kuntze – Eestis kaks teisendit: P. taimeväline osa vähemärgatav. kerajad.

). & Sacc. S.) Sacc. erigerontis-canadensis (Lév.) Lév.). S. 1966. 3. S. Ripikud tavaliselt peiteoslate alaosas. Eoskotte peiteoslates mitu.95. mors-uvae (Schwein. Junell p. Anamorf-perekond – Oidium. erikülgsed. Braun [sün.S.) S. kasvuhoones. aphanis [sün.] – sage angervaksadel (Filipendula spp. Joon. fuliginea (Schltdl. fugax Penz. Puittaimede parasiidid. [16]. drabae Juel – üpris harva aas-hanerohul (Arabis gerardii Besser). Peiteoslad suured. Junell p.A. S. Eestis teada 2 liiki: U. Curtis (tahvel 17) – karusmarja-jahukaste tekitaja.96.) Berk.) Homma [sün.97. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistva eoskotiga. 1938a). U. enamasti 8-eoselised. mõned põõsastel. Uncinula bicornis (Wallr. S. tihti on viimase liigi kahjustus hariliku vahtra lehtedel silmatorkav. Junell – paljude korvõieliste (Asteraceae) ja mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuuluvate taimede kahjustaja. viltjas kirme kujutab endast teisest seeneniidistikku.) Kari – sage õrna lemm-maltsa (Impatiens noli-tangere L. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate eoskottidega. S. melampyri L. epilobii (Wallr. pannosa (Wallr. lihtsad. Peiteoslad erineva suurusega. S.) L. Anamorf-perekond – Oidium. 60–300 µm. spiraeae Sawada [sün. S. alchemillae (Grev. euphorbiae (Castell.) E.) – väga sage pajulistel (Salicaceae) ja U.) L. ka maasikatel ja harilikul vaarikal. – sage pajulilledel (Epilobium spp.) Pollacci var. S. Anamorf-perekond – Oidium. Junell).: Fr. fuliginea – sage kohalikel ja introdutseeritud mailastel (Veronica spp. S.) L. 1856). Eestis teada 17 liiki: S. valge.) Mill. harva lühikeste ahelikena. lihtsad või dihhotoomselt harunenud.) lehtedel. alchemillae (Grev. roosisortide jahukastekindlust on eestikeelses kirjanduses korduvalt käsitletud (Karis & Rumberg.) lehtedel. Koniidid üksikult.) U. 2– 8-eoselised. Ripikud tavaliselt ekvatoriaalselt. 3. Eestis teada 2 liiki: S. kerajad või lapikud. 3.] ja S. Seeneniidistik taimeväline. Sphaerotheca sp. Salmon – kohati piimalilledel (Euphorbia spp.p. laialt levinud ohtlik parasiit aed-karusmarja vastuvõtlike sortide lehtedel.). necator (Schwein. Braun var. Koniidid ahelikena. eristatakse suuri makrokoniide ja väiksemaid mikrokoniide. fibrosiinkehakestega.) Seeneniidistik taimeväline. delphini (P. balsaminae (Wallr. Peiteoslas ainult üks 4– 8-eoseline eoskott.).) Lév. Karst. tulasnei (Fuckel) Homma [sün. var. Blumer emend.: Fr. Joon. Uncinula tulasnei Fuckel] – mõlemad parasiteerivad vahtratel. S. helianthemi L.) Lind – sage harilikul humalal (Humulus lupulus L. hästi märgatav. S. mis koosneb ülespoole suunatud paksenenud või värvunud seeneniitidest.) lehtedelt (Lepik.).) L. adunca (Wallr. S. lihtsad või korrapäratult harunenud. – sage kurerehadel (Geranium spp. Blumer – harva hariliku kullerkupu (Trollius europaeus L. kuid ei ole viimastele nimetamisväärset kahju tekitanud.: Fr. macularis (Wallr.) S. & M.p. valge. S. Eestisse toodud tõenäoliselt koos remontantroosidega Prantsusmaalt (Dietrich.) Lév. Peiteoslad kerajad. Eoskotte viljakehades mitu (2–60). adunca (joon. Kesk-Euroopast sissetoodud viinapuu (Vitis vinifera L. tipus konksjalt kõverdunud. õrn ja valge või viltjas ja hall. 125 . (tahvel 18) – roosi-jahukaste tekitaja. Uncinula adunca. mõnikord pruun. xanthii (Castell. tipus konksjalt kõverdunud. ca 100–300 µm. (joon. S.) Burrill – leitud vaid Virumaal.). Rumberg. 3. Junell – harva kuldkanni (Helianthemum nummularium (L. Parasiteerivad peamiselt rohttaimedel. Ripikuid arvukalt.) Seeneniidistik taimeväline. Junell ja S.96.: Fr.: Fr. Koniidid ahelikena.) L. S. S. aphanis (Wallr. fibrosiinkehakestega. sageli hästi märgatav. fusca (Fr.) lehtedel.).] – paljudel roosõielistel. 3. [17]. plantaginis (Castell. Perekond Sphaerotheca Lév. Perekond Uncinula Lév.: Fr. Junell – harva teelehtedel (Plantago spp. 1986). S.97. seeneniitide taolised. bicornis (Wallr.Perekond Sawadaea Miyabe (joon. viimasel ajal on hakanud kahjustama ka musta sõstra lehti ja võrseid. võrsetel ja viljadel.

Eestis 1 liik (Huldén. Perekond Misgomyces Thaxt. Eestis 1 sugukond. L.. Askogeensed hüüfid puuduvad. Seltsi esindajaid on püütud kasutada putukate biotõrjes. dyschirii Thaxt. 1985): M. L. argutoris Cépède & F. gyrinicola Speg. Väga suur sugukond – Euroopas 116 perekonda 1855 liigiga. Perekond sitikaseen. Seeneniidistik puudub. Seened kinnituvad putukatele koonusja alusraku abil. Nad on putukate ja ämblikulaadsete obligaatsed eksoparasiidid. Laboulbeniales Selle seltsi esindajad erinevad tunduvalt teistest kottseentest.Selts Sitikaseenelaadsed. Laboulbeniaceae Iseloomustus vastab seltsi omale. millest areneb retseptaakel – rakuline seenekeha. L. Mittesugulist arengustaadiumi ei tunta. Laboulbenia Mont & C. Robin Eestis 5 liiki (Huldén. fennica Huldén. Sugukond sitikaseenelised. L.P. kus tekkinud sulgeoslates spermatsiogaamia tagajärjel arenevad askogeensetest rakkudest eoskotid. Picard. 1985): L. tihti on nad seotud isegi putuka kindla sugupoole konkreetse kehaosaga. Eestis teada vaid 2 perekonda 6 liigiga. elaphri Speg. fasciculata Peyr. rääkimata spetsialisatsioonistkindlale putukaliigile.. Sitikaseentele on omane väga kitsas spetsialisatsioon. 126 .

TELIOMYCETES Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. Valdavalt kõrgemate taimede parasiidid. Iseloomulik eoskanna (basiidi) olemasolu. kilejad. valged. Kasvab habesamblike (Usnea spp. alt kitsenevaid väljakasveid. Sugulise paljunemise protsessi kohta andmed puuduvad. Klassis 4 seltsi (Alexopoulos jt.) Fitzp. Erinevalt kotteostest arenevad kandseente kandeosed (basidiospoorid) eoskannal eksogeenselt.F. harva somatogaamiana. Selts Platygloeales Viljakehad olemas – vahajad. oma arengutüübilt võivad olla gümnokarpsed. tekitades sellel roosakaid. Viljakehad tõlvjad. mis esineb ka Eestis. 1 sugukond. Perekond Biatoropsis Räsänen Perekonna ainsat liiki – B. kumeraid. esineb üsna sageli ka Eestis parasiidina elusatel sammaldel. 0. Atk. seene. parentosoom puudub. Taime-. rakuline. substraadile liibunud. Hõimkonnas 3 klassi. Ühe perekonna . Pandlaid seeneniitidel ei ole. Sugukond Platygloeaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega. mis on kõik esindatud ka Eestis. Tüsiskandseened on ürgseim kandseente rühm. usnearum Räsänen on praeguseks Eestist leitud kahel korral. kiudjas-lihakad. teada ka samblike ja seente parasiite ning putukate sümbionte (Septobasidiales). tavaliselt on neid spetsiaalsetel eostugedel (sterigmadel) 2–4. samuti nõrku patogeene inimesel ja loomadel. Eoskannad paiknevad viljakehades eoslavana (hümeeniumina) või korrapäratult. mis on kottseene eoskoti (askuse) homoloog. 127 . kiulis-püstised või tõlvjad.) tallusel. kuid esineb väga harva. mükoriisaseened või parasiidid. hemiangiokarpsed või angiokarpsed. Seeneniidid valdavalt kaksiktuumalised (dikarüootsed). millest arenevad neljarakulised ristivaheseintega eoskannad. Eestis 5 perekonda 5 liigiga. sültjad. kuid ka pärmitaoliste pungrakkudena.. Viljakehad (basidiokarbid) esinevad. mõnikord puuduvad. fülogeneetiliselt kottseentele kõige lähedasem.Hõimkond KANDSEENED. Suguline paljunemine spermaatsiumide abil.) viljakehi. Saproobid. harva spermatogaamia teel. Klass Tüsiskandseened. Viljakehad puuduvad või esinevad algelisel kujul. Suguline paljunemine tavaliselt somatogaamiana.5–3 cm pikad ja 1–3 mm läbimõõdus. BASIDIOMYCOTA Seeneniidistik hästi arenenud. Mittesuguline paljunemine koniididega. enamasti pannaldega (viimastel on suur tähtsus kandseente süstemaatikas).Biatoropsis süstemaatiline kuuluvus on ebaselge. Perekond Eocronartium G. Peamine ürgsuse tunnus on lihtpoori olemasolu rakuvaheseintes ja parentosoomi (poorimütsi) puudumine. primitiivsematel esindajatel 6 või 8. muscicola (Fr. Neljarakulised eoskannad arenevad õhukesekestalisest värvusetust probasiidist. Seeneniitide vaheseinad lihtpooriga. tuntakse väheseid saproobe. Ainuke liik – E. 1996). meenutavad mügarharikute (Typhula spp.ja samblikuparasiidid või saproobid. Püsieostena esinevad teliospoorid. igast eoskanna rakust areneb eostoel kandeos.

C. Kaunis sageli pajude. Schröt. Perekond Platygloea J. mille teleomorfi ei ole seni teada (Ruubas. Harrison. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Probasiid puudub. Perekond Rhodosporidium Banno Perekonnaga on seotud anamorf-perekond Rhodotorula F. nahkjad või kilejad. Sugukond Septobasidiaceae Iseloomustus vastab seltsi kirjeldusele. Sugukond Sporidiobolaceae Eestis 1 perekond 1 teisliigiga. carestianum Bres. & Galzin. Viljakehad substraadile liibunud. rubra F.. Eestis 1 liik – P. Selts Septobasidiales Viljakehad substraadile liibunud.C. Perekond Septobasidium Pat. Iseloomustus vastab seltsi kirjeldusele. eoskand 2–4-rakuline. Sporidiales Tallus punguvate pärmirakkudena. 2– 4-rakulised eoskannad arenevad tüüpilistest paksukestalistest teliospooridest. Viljakehad puuduvad. See teisliik on tuntud ka patogeenina inimesel. Viljakehad näsajad. peniophorae Bourd.) Rogers. õhukesed. padjakujulised või substraadile liibunud. Eestis 1 liik – H. Probasiid puudub. Eestis 1 sugukond. kuid esineb ka nõrku patogeene inimesel ja loomadel. heledama servaga. kollakad kuni pruunid viljakehad parasiteerivad paljudel liibunud viljakehadega mittelehikseentel.Perekond Helicogloea Pat. valged. kuivad või sültjad. sültjad. 1 sugukond. Saproobid mitmesugusel looduslikul materjalil. mille liibunud ketasjad. hiljem helepruunid või hallikaspruunid. 1–3 mm suurused vahajas-sültjad. Hüpobasiid õhukesekestaline. mis esineb ka Eestis. epibasiid 4-rakuline. Selts Pärmkandseenelaadsed. mille substraadile liibunud nahkjad viljakehad (2–6 cm) on algul kreemikad. Perekond Herpobasidium Lind Viljakehad substraadile liibunud. 2–4 cm läbimõõdus. Ainuke liik – H. Harrison. Kilptäide sümbiondid. väga õhukesed. harva hariliku saare okstel. 128 . harva. filicinum (Rostr. Eestis on isoleeritud ühiskondlike ruumide õhust R. välimuselt nahkiseid (Stereum) meenutavad. Eestis 1 liik – S. Kasvavad sõnajalaliste (Polypodiaceae) elusate lehtede alaküljel. kuivad. eoskand 2– 4-rakuline. farinacea (Höhn.ja okaspuudel. 1996).) Lind esineb väga harva ka Eestis. mis kuni 15 cm laiuste õhukeste liibuvate valgete viljakehadena kasvab kõdunevatel leht.

Uredinales Roosteliselaadsed (roosteseened) on oma nime saanud rauaroostet meenutavate eoskogumike (pustulid. mis väljuvad koos lõhnava nektaritilgakesega. 4. kuid võib olla ka difuusne (levib kogu taimes). Kevadeosed ja nende vahel paiknevad väikesed interkalaarsed rakud arenevad ahelatena üksteise kõrval asuvatest basaalrakkudest. Viimastes valmivad spermaatsiumid. Sellel arenevad väikese karika. 129 . IV – eoskand kandeostega. 1). Paljud roosteliselaadsed vahetavad kevadeoste staadiumi järel peremeest. I – kevised (kevadeoslad. sattunud vastassugupoole spermogoonile. eoslad. soorused. Paljude roosteseente vaheperemeestaimed on seni teadmata. Putukad kannavad spermaatsiume edasi ja. eu-tüüpi roosteseene arenemine (joon. mille tulemusel haploidne seeneniidistik muutub kaksiktuumaliseks (dikarüootseks). Osa liike areneb kogu oma elu jooksul ainult ühel peremehel (autöötsia). enamasti lokaalne. opsis-tüübil puudub suvieoslate järk. Sobiva peremeestaime lehte või varde tungib läbi kutiikula ja rakuseina idumõik. mikro-tüübil esineb ainult talieoslate järk peremeestaime vahetuseta. sarvekese või lava kujulised kollakad või punakasoranžid kevised (tähis I). III – talieoslad (teliosoorused). Brahhü-tüübil puudub keviste arengujärk ja peremeestaime vaheldus.või kastetilgas. Kui seene elutsüklis ilmnevad kõik arengujärgud ning vahetatakse peremeestaimi. eu-tüüpi arenguga. Täistsükliline arengukäik roosteliselaadsetel (Uredinales). Joon. Teliospoorid ühe. Obligaatsed parasiidid. III – talieoslad talieostega.Selts Roosteliselaadsed. Viljakehad puuduvad. järgneb seal suguline protsess. moodustades kevisekatte – pseudoperiidi. Täistsüklilise. I – kevised kevadeostega vaheperemehel. Arengujärkude ja peremeestaimede esinemises ja vaheldumises ilmneb suur mitmekesisus.) algab kevadel kandeose idanemisega vee. [7]. II – suvieoslad suvieostega. 0 –spermogoonid spermaatsiumidega vaheperemehel. Seeneniidistik taimesisene (taimerakkude vahel). neis tekivad tuulega levivadkaksiktuumalised kevadeosed (etsiospoorid). Elutsüklis kuni 5 arengujärku. haustorid tungivad rakkudesse. Omapärane on vaheperemeestaime olemasolu elutsüklis.kuni paljurakulised. IV – eoskannad. etsiumid). kuhilad. peremeestaimede vahetus (heteröötsia) ei ole seeneriigis mujal nii levinud. Suguline paljunemine spermaatsiumide abil. mida tähistatakse rooma numbritega järgmiselt: 0 – spermogoonid. 10–12 päeva pärast arenevad lehe ülemisel pinnal kutiikula või epidermi all spermogoonid (tähis 0).1. Seen läbib vaheperemeestaimel teatud arengujärgud (0.1. 4. Interkalaarsete rakkude ahelate tipmised rakud on paksukestalised ning kleepuvad naaberahelates omavahel kokku. II – suvieoslad (uredosoorused). padjandid) tõttu. tihti tumedad ja paksukestalised. siis on tegemist täistsüklilise.

10–14 päeva pärast arenevad rooste. arenevad lehtedel või kuuse käbisoomustel. ridade või silinderjate ahelatena tihedates padjataolistes talieoslates epidermi all. Kevised tavaliselt kuusel. I . C. III . idanedes seal haploidseks seeneniidistikuks. abietis (Wallr.). mis vastavalt erinevatele autoritele kuuluvad kahte või kuude sugukonda.2. millest igaühel areneb eostoel üks haploidne kandeos. ledi de Bary. parafüüsid puuduvad. Ühe-. ramischiae Lagerh.harva sookailul. II. I . 4.harilikul kukemarjal (Empetrum nigrum L. woroninii (Tranzschel) Tranzschel.tekitab kuusel okkaroostet (joon. C.). empetri J. Chrysomyxa abietis.). Sugukond okkaroostelised. Kevadel tungib talieose kestas oleva poori kaudu välja eoskand (tähis IV).sage kuusel.) Unger. mis Eestis esindatud 5 liigiga. [19]. Chrysomyxaceae Kevised põisjad. millel arenevad taas spermogoonid (tähis 0). C. (A) Talieosla. Talieosed üherakulised.).2. II uibulehtedel (Pyrola spp.lakklehel (Ramischia secunda (L.Kevadeosed nakatavad taime õhulõhe kaudu. Viimased kanduvad tuulega sobivale peremehele ja nakatavad taas taime.. Maailmas on roosteliselaadsete seltsis teada üle 5000 liigi. Winter.) Garcke). 130 . Sügissuvel tekivad samal seene-niidistikul väikeste pruunide või mustade padjanditena talieoslad (tähis III). meil on teada 260 liiki 560 peremeestaimel. (B) Talieosed.. Suvieosed on samuti kaksiktuumalised.kuusel Eestis ulatuslikult levinud. suuruse ja rakkude arvuga ning seetõttu on nad tähtsaks süstemaatiliseks tunnuseks. vähem levinud on C. 4.sookailul (Ledum palustre L. tihti tumedad paksukestalised kaksiktuumalised talieosed (teliospoorid) paiknevad eoslates ühekaupa või ahelatena. Talieosed võimaldavad seenel püsieostena üle elada ebasoodsa talveperioodi. 0. Schröt. Euroopas 1 perekond. Suvieoslad õrna. kahe. külgedelt kokku surutud.või enamarakulised. pyrolata (Körn. suvija talieoslad kanarbikulistel (Ericaceae). Perekond Chrysomyxa Unger Kirjeldus ühtib sugukonna iseloomustusega. värvusetu pseudoperiidiga. Käesolevas töös on järgitud Blumeri (1963) süsteemi. Eri perekondade ja liikide esindajatel on talieosed erineva kuju. tavaliselt nakatuvad noored kuused. II . Eestis 6 liiki: C. suvieosed lühikeste ahelatena. Kõik need sugukonnad on ka Eestis esindatud. mille vahel asuvad nuijad parafüüsid. milles roosteseened on jagatud 6 sugukonda. C. I . Joon. I .) G. III . see jaguneb ristvaheseintega neljaks rakuks.või tumepruunid suvieoslad ning neis suvieosed (uredospoorid) (tähis II). nad arenevad ühekaupa lühikestel kandjarakkudel. kiiresti kaduva pseudoperiidiga. II . 0.sage kuusel.

Coleosporiaceae Kevised värvusetu põisja pseudoperiidiga. Väga sagedased liigid Eestis on: C. tihedalt üksteise kõrval. II. 4.). meenutades palissaadkudet. 1967).). III . [19]. II. I . Winter.. III tekitab kohati põisroostet vaakidel (A) Suvieosed. Strauss) Lév. Suvieoslad ümbritsetud parafüüsidest.mändidel. I . Suvieosed kollased. vagans (Dietr. Coleosporium petasitis.härgheintel (Melampyrum spp.).. II. üherakulised. arenevad männitüvede ja -okste koorel. Cronartiaceae Kevised põisjad. senecionis (Pers. C.)(joon.. mis alusel pseudoperiidi taoliselt kokku kasvanud. III tekitab põisroostet mitmel kellukaliigil (Campanula spp.) koorepõletikku. kollakaspruunid.) Lév. II. II.. C. (B) Talieos.tekitab ülastel (Anemone spp. II. 0. Karst. Sugukond viltroostelised. Kirjeldus ühtib põhiliselt sugukonna iseloomustusega.Sugukond põisroostelised. Cronartium ribicola. Winter. suvieosed lagunevates ahelates või üksikult. Euroopas ja Eestis üks sage liik: O. ariae (Fuckel) Ramsb. Perekond Coleosporium Lév.harilikul männil. Euroopas 1 perekond. üherakulised.: Fr. II.). 0. II. ovaalsed.3. melampyri (Rebent. kevadeosed ahelatena.) ja C.). III silmarohtudel (Euphrasia spp. Eestis 2 liiki: C. 4. (Inula spp. (B) Talieosla. 4. Väga harva leiab liigi C. ribicola J. III pojengil (Paeonia spp. flaccidum (Alb.) sageli põisroostet.. I .) ja C. II. C. II. & Schwein. oranžikas. kevadeosed ümarad või nurgelised.) Tranzschel.4. (Sonchus spp.. kuid Eestis ei ole neid enamikul liikidel leitud. Talieosed tipus tugevasti paksenenud. Talieosed üherakulised. euphrasiae (Schumach. Talieosed sarnased eelmise perekonna (Coleosporium) talieostega – tipp paksenenud.) G. (A) Talieosed. petasitis (DC.4. campanulae (Pers. Eestis leidmata (Põldmaa. Eestis 2 perekonda 11 liigiga. I . tussilaginis (Pers.kollased. III ristirohtudel (Senecio spp.).) Kickx. inulae Rabenh. II . C. [19]. III . oranžide. Eestis esindatud 2 liigiga.). III . Talieoslad vahajate. Kirjeldus ühtib sugukonna kirjeldusega. III . talieosed silinderjad või prismakujulised.lobeeliatel (Lobelia spp. Fisch. suvieosed üksikult. 0 ja I arengujärk arenevad männiokastel.C. helepunaste padjanditena või koorikuna. C. 2-7 mm suurused. Perekond Ochropsora Dietel Suvieoslad ümbritsetud parafüüsidest. C.) G.paiselehel (Tussilago farfara L. sonchi (F.tekitab valgel männil (Pinus strobus L. Perekond Cronartium Fr.). III tekitatud põisroostet katkujuurtel (Petasites spp. III . 131 .. koondunud kõverdunud sambakestesse. mis alusel kokku kasvanud.3. 4.piimohakatel Joon.põhjustab väga sageli sõstardel viltroostet (joon.harilikul pihlakal.) P.). Suvieoslad pseudoperiidita ja parafüüsideta. Eestis 10 liiki. II.) Lév.) Lév. Joon.

ja talieoslad asuvad pajulistel (Salicaceae). mõlema liigi suvi. mis on nii meil kui kogu Euroopas harv. I. II. hiljem pulberjad. Rida liike kasutab arenemiseks mitut peremeestaime. III ja M. populinea ja M. III -harilikul kivirikul (Saxifraga Joon. III kujutavad endast tõenäoliselt kollektiivliiki. Kevised parafüüsideta. I.. Perekond Cumminsiella Arthur Spermogoonid epidermi all. mille all paljud autorid eristavad rida kindlale peremeestaimele spetsialiseerunud liike.ja talieosed (II. repentis Plowr. sanguinea (Peck) Arthur). Eestis 10 perekonda enam kui 160 liigiga. kolme. salicina. pinitorqua Rostr. II.) Kirjeldus vastab sugukonna iseloomustusele. Perekond Gymnoconia Lagerh. keviste tekkekohta aga ei teata.. peckiana (Howe) Trotter. Suvieoslad puuduvad. M. II. I. Kevised ilma pseudoperiidi ja parafüüsideta. suvieosed ühekaupa.6. (B) Talieosed. III . M. II. III. (A) Talieosla. M. larici(C) Suvieosed.5. kinnituvad jalale ja on varustatud idupooridega.).magesõstral... kollased. Eestis 1 liik: C. Eestis 1 liik: G. suvieosed kollaka kestaga ja näsalised.). Suvieoslad epidermi all. Ka M. kutiikula all. rostrupii Wagner kevised seljarohtudel (Mercurialis spp. III – põhjustavad sagedamini pigiroostet linadel (Linum spp. Pucciniaceae Suurim ja liigirikkaim roosteliselaadsete sugukond.) ja M. üherakulised. Euroopas 1 perekond. Suvieoslad välja arenemata või kiiresti kaduva pseudoperiidiga. kuna kevised (I) on lehistel või paplitel. punakad.). II. mis esineb kohati ohtralt läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursch) Nutt. III) aga paplitel.carpearum Kleb. jalale kinnituvad talieosed. Karst. III (Tamm. Sugukond roostelised. suvieosed üksikult parafüüside vahel. parafüüsidega. hele. II. alli-populina Kleb. värvunud kesta ja näsadega. II. Tihti nimetatakse paplitel ja pajudel esinevaid roosteid vastavalt M.5.Sugukond pigiroostelised.kuni paljurakulised. Melampsora sp. (sün. M.kunitumepruunid. näiteks M. pidermi peal olevad suvieoslad on valminult pulberjad. Mitu Melampsora liiki parasiteerivad paplitel: M.) G. Melampsora hypericorum (DC. Winter. II.) lillakaroostet.. 4.harva piimalilledel (Euphorbia spp. peaaegu siledad.. 1938a) (joon. M. Perekond Melampsora Castagne (joon. III . kevadeosed ahelatena. II. 1965). palissaadvõrena omavahel tihedateks rühmadeks ühendatud. talieosed silinderjad või prismakujulised. larici. mis sisaldab veel teisigi raskesti eristatavaid liike (nagu M.) Desm. amygdalina Kleb. III. I tekitab pigiroostet mändidel. populina (Jacq. kusjuures suvi. salicina Lév.. talieosed kaherakulised.paplitel. ribesii-epitea Kleb.). [19]. liniperda (Körn. kahe-.tekitab harva pigiroostet naistepunadel (Hypericum spp. populnea (Pers. vernalis G. Kevised karikjad.) P.. mis moodustab suure pruuni või musta nurgelise laigu. II. mirabilissima (Peck) Nannf. II. Mõned liigid on spetsialiseerunud ainult ühele peremeestaimele. Melampsoraceae Talieoslad epidermi või kutiikula all tavaliselt ühekihilise koorikuna. pika tugeva jalaga..) P. III ja M. I. III ja M. I . III ja M. mis koonduvad suletud või kaetud talieoslatesse. tremulae Kleb. Karst. Osa liike parasiteerib pajudel. rakkudes kahe idupooriga. granulata L. lini (Ehrenb. Talieoslad epidermi all. 4.) lehtedel (Lepik. III kujutavad endast tõenäoliselt koguliiki. evonymi-caprearum Kleb. Talieoslad samuti epidermi all. Eestis 30 liiki. Winter.) Palm. C. 4. Enamikul liikidel esineb peremeestaimede vaheldus. III . näsalised... 132 . M. magnusiana Wagner kevised (I) tekivad vereurmarohul (Chelidonium maius L. II. kollakad. Neid võib pidada kollektiivliikideks. tekitab lillakal (Rubus saxatilis L. M. II. kevadeosed näsalised. II. mis Eestis esindatud 30 liigiga. euphorbiae Castagne. M. II). harvem ühe vaheseinaga.. Iseloomulikuks tunnuseks on ühe-.).). värvunud kestaga talieosed kaherakulised. III.

) Schltdl. Ph. kuna kultuursortidel levib vähe (joon. II. osal tipus poolkeraja või koonusja nibuga. Cumminsiella mirabilissima.). [19]. okstel või okastel. Ph. cornutum Arthur (sün. Perekond Phragmidium Link Suvieoslad epidermi all. II. 4. II. III on sagedasem tõlvrooste tekitaja hõbemaranal (Potentilla argentum L. joon. Gymnosporangium clavariiforme.): Ph. mustad. (A) Talieos. (A) Talieos. Joon. I . G.).. 0. Karst. Joon. 1967). 0.Perekond Gymnosporangium R. tremelloides R.) Cooke. värvitu kestaga. I. bulbosum (F. I. Müll. sileda õhukese kestaga. hiljem avanevad pulberjatena.põldmurakal (Rubus caesius L. Perekond Frommea Arthur Spermogoonid kutiikula all. III . Ph. Ph. II. pika limaka jalaga. Winter).) DC. 0. II.). II.pirnipuudel.8. kultuursortidele aias olulist kahju ei tekita. acuminatum (Fr. Eestis 1 liik: F.igas rakus kaks kasvupoori.). ex DC. Talieoslad epidermi all.kuni mitmerakulised. tuberculatum J. [19]. (B) Suvieosed. (B) Suvieosed. obtusa (F. alusel puhetunud jala küljes.või mitmerakulised . harva ühe. 133 . talieosed õhukese värvunud kestaga. III esineb meil harva ja selle tekitatud tõlvrooste kahjustab roose vähem. 0.harilikul kadakal (tahvel 19. Eestis vähe levinud. juniperi Link).. II.) P. III . III tekitab sagedamini tõlvroostet metsikult kasvaval harilikul vaarikal. 4. 4. Talieoslad oranžid. G.lillakal (Rubus saxatilis L. I.) Dietel. Karst.. 4 liiki parasiteerib murakatel. Phragmidium rubiidaei. värvunud kestaga. Suvieosed näsakestega. ripsmeteta. II. talieosed kahe. suvieosed ogalised.): Ph. parafüüsidega.) P. Talieosed. rubi-idaei (DC. I . potentillae (Pers.). sabinae (Dicks. I tekitab õunapuudel näsaroostet.kuni mitmerakulised.). pseudoperiid avaneb külgedel. lillakal ja vaarikal (Rubus spp. I – pihlakatel ja G. Ph. III .7. avanevad.) Rydb. andersonii Shear. mucronatum (Pers.) ja on laialdase levikuga Loode-Eestis. mille lehed. Hartig.) Hampe) (Põldmaa. talieosed kahe. 4.tekitab näsaroostet viirpuudel. Kevised roosõieliste (Rosaceae) lehtedel ja viljadel silinderjate või koonusjate torukestena. arcticum Lagerh.7.6. ühe idupooriga. Eestis 4 liiki: G.) G. Suvieoslad enamikul liikidel puuduvad. rosae-pimpinellifoliae (Rabenh. III tekitab tõlvroostet põõsasmaranal (Dasiophora fruticosa (L. [19]..) ja Ph. III ja Ph. Ph. näsarooste tekitajad G. clavariiforme (Jacq. näsalised. II. niiskes olekus suurte limaste sültjate kogumikena kadakate tüvedel.. Talieoslad epidermi all.8. Ph. hiljem avanevad. harva tipus. rubi (Pers. (sün. Eestis 9 liiki roosõielistel (Rosaceae). III . marjad ja oksad deformeeruvad.leitud ühes kohas Harjumaal tedremaranal (Potentilla erecta (L. tavaliselt kahe-. I. (sün. heleda värvusega.) G. III tekitavad roosiliikidel ja -sortidel tõlvroostet ning põhjustavad lehtede rikkumisega teatavat kahju. Winter. disciflorum (Tode) James). 4. 3 liiki esineb roosidel (Rosa spp.kadakatel. Strauss) Schltdl. moodustavad talieoslaid (III) sabiina kadakal (Juniperus sabina L. III . Joon. Hedw. II . pika värvusetu.mesimurakal (Rubus arcticus L. levinud peamiselt metsõunapuul ja metsikult kasvavatel õunapuudel. Strauss) Arthur.

millel parasiteerib P. Eestis teada üle 100 liigi.) haigusõrnade sortide seemnepõldudel. sp.). P. poaenemoralis G. 0. Tuntakse hulk füsioloogilisi rasse. II. 1980. Pruunrooste levikul ei ole vaheperemeestaim oluline. nende 0 ja I arengujärk ilmnevad vastavalt linnupiimal (Ornithogalum sp. kollaseid kuni pruune. epidermiga kaetud talieoslad lehe alumisel poolel. 1962b. coronata f. Nisu pruunrooste on oluline nisu kahjustaja. sp.) ja P. secalis. kuid nakatab vähesel määral ka teisi kõrrelisi. sp. Kahjustused on kohati olulised. pruunid või peaaegu mustad.) ja harilikule aruheinale (Festuca pratensis Huds. I arenevad türnpuul ja paakspuul (tahvel 19). avenae.. triiproostet. Vaheperemeestaimedel on oluline osa kõrrerooste tekitaja levimisel ja paljunemisel. Kevised karikjad. mis vähendab aruheintel (Festuca spp. tritici. 0 ja I arenemisjärgud ei ole aga levimisel olulised. P. II.: Pers. II.). II ja III levib peamiselt kaeraliikidel. levib sealt kevadel uue põlvkonna suvieostega suvinisule ning sügisel jälle talinisule. täpproostet. ülal paksenenud kestaga. hästiarenenud pseudoperiidiga. III raiheintel (Lolium spp. II. Vaheperemeestaimedeks on mitmesugused kaheidulehelised. Otth. Aretatakse resistentsemaid sorte. mis nakatavad erinevaid sorte. Kask.H. III .) ja jänesekapsal (Oxalis acetosella L. hordei G. Kõrsheintel parasiteerivatest Puccinia liikidest tekitavad suuremat majanduslikku kahju (Põldmaa. coronata Corda. Esineb palju ohtlikke taimehaiguste tekitajaid. III. mis meie oludes levib vastuvõtlikel kaerasortidel massiliselt. II ja III tekitab nisul kõrreroostet. graminis Pers. sp. sorghi Schwein. sp. eriti kannatavad nisupõllud kukerpuu levikualadel Põhja. kuid läheb üle ka harilikule keraheinale (Dactylis glomerata L. 2-4 või paljude idupooridega suvieoseid. Väikesed (1-2 mm) pruunid suvieoslad asuvad nisu lehtedel ja lehetuppedel. 1967): P. sileda või ornamenteeritud.. II. graminis f. II. graminis (Järva & Parmasto.).) nii haljasmassi kui seemnesaaki. P. mis on suhteliselt kindel nii kroonrooste kui ka kõrrerooste suhtes.). P. III tekitab nisul pruun. Ka kroonrooste tekitajal on mitu spetsialiseerunud vormi. 0 ja I arenevad harilikul kukerpuul (tahvel 20).aasnurmika (Poa pratensis L. Varakult avanevad epidermialused suvieoslad sisaldavad pulberjalt eralduvaid. igas rakus üks idupoor. festucae. Peale kõrreliste parasiteerivad perekonna Puccinia esindajad veel väga paljude teiste taimesugukondade esindajatel. Teised kõrrelistel esinevad Puccinia liigid onvähem levinud ja ei oma nii suurt majanduslikku tähtsust. Kollased suvieoslad arenevad lehe mõlemal küljel pikkade (kuni 10 cm) kokkukasvanud triipudena. coronata f. & Henn. II. III põhjustab kõrreroostet harilikul timutil (Phleum pratense L. P. II ja III arengujärk tekitavad kõrrelistel kõrreroostet. Kaeral kõrreroostet tekitav P. Spermogoonid arenevad väga paljudel kultuur. III tekitab kõrreliste lehtedel kroonroostet. Jõgeval on aretatud kaerasort ‚'Alo' .) Joerst. II.ja Lääne-Eestis. Suvieoslad arenevad pillatult lehepinnal. kuid suur biotüüpide arv (üle 300) raskendab efektiivset resistentsusaretust ja uute rasside tekkimisega võivad sordid kaotada haiguskindluse. phlei-pratensis.) Desv. Talieoslad tumedad. Kroonrooste populatsioon koosneb väga paljudest füsioloogilistest rassidest.). poae-sudeticae (West. parasiteerib peamiselt nisul. graminis f. odral ja kõrsheintel. III esineb maisil (Zea mays L. Kokku on Eestis teada 50 peremeestaime liiki 27 perekonnast.paiselehel (Tussilago farfara L. talieosed tavaliselt kaherakulised. Kõrrerooste tekitaja P. III põhjustab odral leheroostet ja P. mis nakatavad erinevaid sorte ja kõrreliste liike. sp. Vaheperemeestaimed on imikas (Anchusa officinalis L. mis soodsal aastal hävitab lehe assimileeriva pinna ning teris jääb peeneks. Ainuüksi kõrrelistel parasiteerib Eestis 25 liiki. haarates enamikku kõrrelisi.Perekond Puccinia Pers. sp. coronata f.. III . Otth (sün. coronata f. poarum Nielsen.) ja P. triticina Erikss. põhjustades kohati märgatavat saagi vähenemist ja taimede lamandumist. P. kevadeosed ahelatena. Kukerpuu hävitamine põldude ümbrusest ja põldude massiivistamine kõrreliste umbrohtude hävitamiseks vähendavad teraviljapõldude nakatumiskoormust. P. millele roosteseened võivad olulist kahju tekitada: 134 . harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L. ex Nevski) ja rukkilustel (Bromus secalinus L. Kokku on Eestis kroonrooste peremeestaimedena määratud 38 kõrreliseliiki 19 perekonnast..ja kasulikel taimedel peamiselt epidermi all. Põldmaa.e. striiformis Westend. Aretatakse roostekindlamaid sorte.. III. kuid uued rassid võivad ka neid nakatada. vähem odral. Tuntakse palju füsioloogilisi rasse. graminis f. kinnituvad jalale. Olulisim neist on kaera-kroonrooste tekitaja P. kuid ei oma levimisel olulist tähtsust. kuid ka rukkil.). Arvukaim roosteseente perekond. II ja III sageli rukkil. 1967). 0 ja I .) ei tekita meil majanduslikku kahju. sest seen talvitub seeneniidistikuna talinisu orastel. kuna seen läheb koristatud põllult üle külvatud talirukkile. P. III põhjustab kõrrelistel kollast e. 0 ja I arengujärk areneb ängelheintel (Thalictrum spp. Nende hulgas on rida kultuurtaimi. calamagrostis. III on spetsiifiline teraviljarooste rukkil. graminis f. Talvitub seeneniidistikuna. Teiseks enam uuritud vormiks on aruheina-kroonrooste tekitaja P. graminis jaguneb reaks spetsialiseerunud vormideks.H. P.). II. talieosed lehtede alaküljel epidermi all. II. III kastikutel (Calamagrostis spp. II.). II. P. avenae. Nii parasiteerib P.nurmikatel (Poa spp.) ja karukeel (Lycopsis arvensis L. sp.). II. dispersa Erikss. lolii.

kõrvenõgesel (Urtica dioica L. Palju perekonna Puccinia liike on Eestis võrdlemisi laialt levinud rohttaimedel (Põldmaa. polygoni Alb.angerpistil (Filipendula vulgaris Moench). I . [19]. Sagedastest liikidest võib nimetada: P. III . II. Perekond Trachyspora Fuckel Spermogoonid ja kevised tundmata.) DC.) Maxim. II.) ja metsülasel (A. menthae Pers. helepruunil kestal üksikute näsakestega.: Pers. värvunud kestaga. Perekond Tranzschelia Arthur Karikjad kevised epidermi all. (B) Suvieosed. centaureae DC. (A) Suvieosed.. III.) lehti. III – levinud kohati laukudel (Allium spp. intrusa (Grev.tarnadel.) DC.) H. II. Rudolphi. (sün. caricina DC. II. 135 .).võililledel (Taraxacum spp. P. komarovii Tranzschel.. urticae-caricis Kleb.). III . II.caricis Kleb. Schröt.P. filipendulae (Lasch) Pass. I -kollasel ülasel (Anemone ranunculoides L. hiljem pulberjad.) Arthur (sün. Winter.9. dioicae Magnus.). I ja P.) liikidel (joon.T.). suffusa (Holw. ulmariae (Schumach. P. Trachyspora intrusa. punctiformis F. suvieosed kerajad kuni ellipsoidsed. parafüüsidega. III .kirburohtudel (Polygonum spp. porri (Sowerby) G. Suvieoslad pulberjad.võililledel (Taraxacum spp. hiljem pulberjad. II ja P. III . Suvieoslad algul epidermi all.tekitavad roostet sõstarde lehtedel. P. III . P. talieosed üherakulised. pika värvusetu. 0.) Nannf. talieosed pruuni kestaga ja näsalised. pika murduva jalaga. III .10. 4. 4. talieosed kolme. Eestis 2 väga sagedast liiki: T. sylvatica J. mis on meil ulatuslikult levinud kortslehe (Alchemilla spp. II. alchemillae Fuckel).)..) F. petroselini (DC. Perekond Triphragmium Link Kevised deformeerunud lehtede roodudel. Helekollased või -oranžid suvieoslad deformeerunud lehtede alumisel küljel.jänesesalatil (Mycelis muralis (L. Talieoslad hajusalt algul epidermi all.karvasel pajulillel (Epilobium hirsutum L.metsharakputkel (Anthriscus sylvestris (L. (A) Talieosed. ribis DC. P.) (joon. P.) Liro. III . harva siledad. II. P.). Joon.): P. P. 4.ploomipuudel.tarnadel. sylvestris L. suvieosed ogalised. III .) ja T. epidermi all. värvusetud. 0. P. P. pruni-spinosae (Pers. Joon. opizii Bubák. III – harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L. III .).kahjustab sageli piparmündi (Mentha piperita L. P. I.).ohakatel (Cirsium spp. T. P. I. tumedad. II. I . (B) Talieosed. P. II. III ja P. anemones (Pers. T.. cirsii Lasch.. 1967). II.10). näsalised.). taraxaci Plowr. III . III .naadil (Aegopodium podagraria L. II. II. P. II.). parafüüsideta.kannikestel (Viola spp. & Schwein..) Dietel.).9. Eestis 3 liiki: T. II. P..Talieoslad epidermi all. kerajad kuni ellipsoidsed. III . Nimetatud arengujärgud ülastel on levinud kõikjal ja tekitavad anemooniroostet. kergesti murduva jalaga. chaerophylli Purton.. T. II.mõlemad rakud kerajad. Mart. II. ribesii.) Link.. III ja P. I . Eestis 1 liik . allii (DC. parafüüsidega. III.jumikatel (Centaurea spp. III .). I.) Rostr. I. hiljem pulberjad. 4. II. aegopodii (Schumach.spinosae. pulverulenta Grev.võsaülasel (Anemone nemorosa L. III . [19].. kaherakulised . jala aluseid pidi kokku kasvanud.).).. Tranzschelia pruni. II.). kergesti eraldatavad. III .) Dumort). P. violae (Schumach. pulsatillae (Opiz) Dietel). näsalised. Väikesed pruunid talieoslad lehtede alumisel küljel. kevadeosed üksikult jalale kinnitunud. näsalised kevadeosed ahelatena. külgepidi omavahel kokku kasvanud.tarnadel.). III .. T. Strauss (sün. III väikeseõielisel lemmaltsal (Impatiens parviflora DC. III tekitab väga harva roostet karukelladel (Pulsatilla spp. I.kuni neljarakulised.). II.) Hoffm.) Arthur (sün.. caricis (Schumach. III aedpetersellil. suaveolens (Pers. Mitu Puccinia liiki parasiteerivad tarnadel (Carex spp. II.

dactylidis. III .G. Eestis 2 liiki.).). aspidiotus (Peck) Magnus. U.). II. U.). Küberooste tekitajana on käsitletav perekond arvuliselt üks suuremaid perekondi roosteseente seas. III . Sugukond laikroostelised. värvusetu kestaga üherakulised. U. U. Schröt. Winter.).. mõlemad harva: M.) Lév.rohtudel (Silene spp.: Pers. Eestis 1 liik üksikute leiukohtadega: C. II. III . silinderja värvusetu pseudoperiidiga. II. caryophyllacearum J. III . II. Laialdase leviku tõttu väärivad mainimist veel U..) tupproostet. Kühn. Talieosed epidermi rakkudes..G.) G.) Lév. 1962). rumicis (Schumach.). U. I. Kevised nulgudel (Abies spp.) J. 4. II – tekitab roosaroostet tähtheintel (Stellaria spp.) Fuckel (sün. U. I – siberi nulul (Abies sibirica Ledeb. tipus paksenenud kestaga.kuldvihmadel (Laburnum spp.) G. pisi (DC. II. valge silinderja pseudoperiidiga. II.). U. III – nurmikatel (Poa spp.. Kevised karikjad või silinderjad. II. epidermi all. Talieosed peremeestaime epidermi rakkudes. III – põhjustab pohlal (Vaccinium vitis-idaea L. sisu oranžikaskollane. Uromyces kollasel kuldtähel (Gagea lutea (L. U. oranžikaskollase sisuga.ja ristivaheseintega jagatud kaheks või enamaks rakuks.). III – kurerehadel (Geranium spp. II.). Otth. Schröt. III. talieosed üherakulised. Eestis esindatud 7 perekonda 13 liigiga. I kana. acetosae J. avanevad tius.) (Põldmaa. Schröt.) Bud. Talieoslad tumedad. flectens Lagerh.tekitavad küberoostet ristikutel (Trifolium spp.põis. U. idupooriga. III . I. II – põhjustab kohati heleroostet põisjalal (Cystopteris fragilis (L. Perekond Hyalospora Magnus Kevised nulgudel (Abies spp.) Magnus. kevadeoste värvusetu kest näsaline. II – helerooste tekitaja kolmissõnajalal (Gymnocarpium dryopteris (L.). I. Schröt. U. Kevised tavaliselt silinderjad.).) Newman). Schröt. ühe idupooriga tipus. III .. Kultiveeritavatel taimedel parasiteerivad küberooste tekitajad väärivad sagedase esinemise tõttu põldudel ja heinamaadel majanduslikku tähelepanu: U.H. I. I. II.). U. laburni (DC. II. II. geranii (DC. III . II. fabae (Grev. suvieosed kahesugused – esmased ja amfispoorid. rudimentaarse pseudoperiidiga. harva üherakulised. U. U.) G.. goeppertiana J.) Ker-Gawl. Õrna pseudoperiidiga suvieoslad avanevad tipus. I. Karst. õhukese ogalise või sileda kestaga. III – aruheintel (Festuca spp. polygoni-aviculariae (Pers. Pucciniastraceae (B) Talieosed. Suvieosed puuduvad.) (joon.) Bernh. epidermiga kaetud või pulberjad.oblikatel (Rumex spp. 1967).ja enama-. minor J. poolkerajad. III . 136 . püst. U. anthyllidis (Grev. polypodii (Pers. scrophulariae Fuckel. Talieosed 1–2 kihina epidermi rakkudes.). kinnituvad jalale. III ja U. 1967) ja M. Kühn Kevised kollased. püstvaheseintega jaotatud kuni 5 rakuks.). I.tekitab põldoal küberoostet. armeriae (Schltdl. II. dianthi (Pers. dactylidis G. festucae Syd.Joon.).) Lév. Eestis on neid teada rohttaimedel 40 liiki. harvem parenhüümi rakkude vahel või epidermi all. harvem püstvaheseintega mitmeks rakuks jagunenud talieosed epidermi rakkudes. (A) Suvieosed. kollaka või pruuni. [19]..).). Suvieoslad epidermi all.11. 4. III ja U. III – harilikul varemerohul (Symphytum officinale L. U. Eestis 2 liiki.). II – kasvuhoonetes nelkidel (Dianthus spp. oranžikaskollased. U. Schröt. III . III . III . suvieosed ogalised.. trifolii-repentis Liro. õhuke sile kest värvusetu. Winter.) (Põldmaa. Suvieoslad pulberjad. poae Rabenh. H. Schröt.H.) Niessl. Teised roosteseente perekonnad liblikõielisi üldse ei kahjusta. Suvieoslad epidermi all. verruculosus J. Õhukese sileda. U. II..Perekond Uromyces (Link) Unger Spermogoonid parafüüsidega. III ..pusurohtudel (Melandrium spp. Ulatuslikult on levinud H.) Koch). inaequialtus Lasch. pseudoperiidiga. II. näsalised kevadeosed ahelatena. I. neist 16 parasiteerivad liblikõielistel (Fabaceae).kirburohtudel (Polygonum spp.. põhiliselt kahe.) (Põldmaa.) P. Perekond Calyptospora J. trifolii (DC.koldrohul (Anthyllis vulneraria L. Perekond Melampsorella J. II. suvieosed ogalise värvusetu kestaga..roosal merikannil (Armeria elongata (Hoffm.11.koolmel (Ficaria verna Huds. Talieoslad pole enamasti välja arenenud. III. III harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L. II. gageae Beck. kevadeosed näsalise värvusetu kestaga.sealõuarohul (Scrophularia nodosa L. Otth.hernestel. piklikuks venitatuna moodustavad palissaade meenutavaid kogumikke. U.).) J. viciae-fabae (Pers. symphyti (DC..

1997). jagatud püstvaheseintega 2 (–4) või enamaks rakuks. 4. õhuke sile kest värvusetu või nõrgalt värvunud.). värvusetu pseudoperiidiga.). 1997). Perekond Milesina Magnus Kevised silinderjad. Suvieoslad pseudoperiidiga. Thekopsora areolata. Eestis 1 liik – M. tekitades koldroostet eriti noorematel puudel (joon.). agrimoniae (Dietel) Tranzschel.) Kleb.) Tranzschel. (B) Talieos.) laikroostet.13. betulinum (Fr. kollakad või mustjaspruunid. (C) Talieosed. [19]. Suvieoslad epidermi all. harva pohlal (Vaccinium vitis-idaea L. murariae P. aastal ilmnes seene massiline puhang hallil lepal üle kogu Eesti. piklikud.H. Suvieoslad epidermi all.kuni mitmerakulised. kest sile.). & De Toni. poolkerajad.). 0. Kevised silinderjad.) . kevadeosed pruunikashallid või oranžikaskollased. suvieosed värvusetud. III – kohati pajulilledel (Epilobium spp. Perekond Pucciniastrum G. 4. II.12. P. Joon. epilobii G. pyrolae Arthur. II – sageli uibulehtedel (Pyrola spp. Sydow müür-raunjalal (Asplenium ruta-muraria L. P. circaeae (G. III – Eestis väga levinud kaskedel. õhukese pruunika kestaga. õhukese ja värvusetu näsalise kestaga. harvem poolkerajad. (B) Suvieosed. I – kuusel. sileda või ogalise kestaga. P. Talieoslad lehe alumisel poolel roodude vahel. näsalise kestaga. kevadeosed värvusetud. Melampsoridium betulinum. Eestis 4 liiki: P. prismakujulised.) Magnus. & H. ühe.H. Otth. värvusetud. Perekond Thekopsora Magnus Spermogoonid ja kevised harilikul kuusel käbide kutiikula all. III – sageli ja väga ohtralt harilikul toomingal ja hapul kirsipuul (joon.13. II. pseudoperiidi ava rakud välja venitatud. [19]. harva üherakulised. Winter) Speg. myrtilli (Schumach. siiani teada vaid Üügu pangalt Muhumaalt (Vimba & Põldmaa. kusjuures sanglepalt leiti roostet vaid ühel korral (Põldmaa. Talieosed epidermi all ühe rakukihina. II.). 4. poolkerajad või koonusjad. (A) Suvieos.12. II – tekitab väga harva nõiakoldadel (Circaea spp. 1996.) laikroostet. talieosed üherakulised. suvieosed kollase sisu ja värvusetu kestaga. 4. Eestis 2 liiki: T. Joon. mille kestas ava. suvieosed värvusetu ogalise kesta ja oranžikaskollase sisuga. T. Talieosed punakaspruunide kuni mustade kogumikena epidermi all rakkude vahel. II – põhjustab harva maarjaleppadel (Agrimonia spp. 137 . ristvaheseintega jagatud kaheks või neljaks rakuks. Otth Suvieoslad epidermi all.Perekond Melampsoridium Kleb. (A) Talieosla. areolata (Fr. II – sageli mustikal (Vaccinium myrtillus L. suvieosed õhukese värvusetu ogalise kestaga. Talieosed epidermi rakkudes.. Eestis 1 liik: M. I – lehistel.

millel arenevad pikkadel eostugedel esmased kandeosed. mis peale pohla (Vaccinium vitis-idaea L. Eestis kõik esindatud. tolmavate või kleepivate nõgieoskuhilate (sooruste) tõttu. Perekond paisseen.). Pandlad seeneniitidel olemas või puuduvad. 138 . Selts Paisseenelaadsed. levib ühtlaselt kogu taimes või lokaalselt üksikute taimeosade rakkude vahel.) kahjustab meil ka leesikat (Arctostaphylos uva-ursi (L. harilikku jõhvikat (Oxycoccus quadripetalus Gilib. Parasiidid kanarbikulaadsetel (Ericales). Exobasidiales Obligaatsed parasiidid. küüvitsat (Andromeda polifolia L. Obligaatsed parasiidid. Pärmitaoline staadium blastokoniididena vähemalt kultuuris olemas. hõlmised haustorid (sellistena ainulaadsed kogu seeneriigis!) tungivad taimerakkudesse. viimasel juhul ristivaheseintega. (E) Anthracoidea sp. enamasti tumedavärvuselised.paisseen (E.) Moench). 1981. Viljakehad puuduvad. peaaegu mustade. Jülich. Pohlal on seen Eestis väga laialt levinud. Sugukond paisseenelised. millel tekib pungumise teel 4–8 esmast sporiidi. (D) Urocystis occulta. Eestis 1 liik – pohla. Seeneniidistik taimesisene. vaccini (Fuckel) Woron. Pärmitaoline staadium pungrakkudena paljunemistsüklis igal juhul tüüpiline. Eestis pole neid pisiliike seni uuritud. Viljakehad puuduvad. mustikat (Vaccinium myrtillus L. sinikat (V. mis omakorda punguvad teisesteks sporiidideks. Exobasidium Woron. moodustavad taimeorganitel pahku. Ustomycetes Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. Exobasidiaceae Ahtad. Tüüpiliselt nakatab taime sugulise protsessi tagajärjel tekkinud kaksiktuumaline seeneniidistik. neil omakorda võivad moodustuda teisesed eosed. (B) Ustilago hordei. haustorid tungivad taimerakkudesse. pole vastu poori laienenud. (C) Tilletia caries. Viljakehad puuduvad. 4. Klassis 3 seltsi.Klass Pungkandseened. kitsas-nuijad eoskannad moodustuvad eoslava-taolise kihina taimekoes epidermi all tekkivatel stroomadel. Eoskand või promütseel selle homoloogina ühe. võivad püsida idanemisvõimelisena aastaid. 4. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Nannfeldt. moodustamata promütseeli. Suguline paljunemine somatogaamiana.) Spreng. Obligaatsed parasiidid. kahe. Seeneniidid pannaldeta. paiknevad eoskuhilates üksikutena. vastu poori klošjalt laienenud või mitte. harva võtavad protsessist osa promütseeli rakud. Seeneniitide vaheseinad lihtpooriga.14.). Seeneniidid pannaldega.või neljarakuline. [22]. Ustilaginales Nõgiliselaadsed (nõgiseened) on oma nimetuse saanud nõge meenutavate tumedate.või paksukestalised. 1984) on igal erineval peremeestaimel parasiteerivad paisseened käsitletavad 2–3 eri liigina. vaheseinad lihtpooriga.). (A) Ustilago nuda. Õhukeseseinalistest probasiididest tekivad üherakulised eoskannad. tekivad seeneniidirakkudest tavaliselt interkalaarselt.) ja hanevitsa (Chamaedaphne calyculata (L. Nakatunud taimelehed puhetuvad kausjalt ja värvuvad rohkelt tekkiva antotsüaani tõttu intensiivselt punakaks või lillakaks. mis kujutab endast roosteseente (Uredinales) teliospoori homoloogi. dolipoori ei esine kunagi. Joon.14. Nõgieosed idanevad promütseeliks. Eestis 1 sugukond. Harvem idanevad nõgieosed otse seeneniidiks. uliginosum L. tumepruunide või violetjate. Selts Nõgiliselaadsed. Seeneniidistik taimesisene. Kitsa liigikäsitluse järgi (vrdl. Esmaseid ja teiseseid eostugedeta sporiide tekitav promütseel areneb kas nõgieosest (ustilospoorist). parentosoom puudub alati. vastu poori enamasti klošjalt laienenud. Nõgieosed (ustilospoorid) üherakulised. vaheseinad lihtpooriga.). Suguline paljunemine toimub sporiidide omavahelise ühinemise teel. või õhukeseseinalistest probasiididest arenevad tüüpilised eoskannad eostugedel tekkivate kandeostega (Exobasidiales). õhukese. 1–6-rakulisi esmaseid kandeoseid areneb eoskandadel 2–8. Nõgieosed.).).või mitmekaupa omavahel liitunult või eoskeradena (joon.

mugulaid. Võrsenakkuse korral nakatub noor võrse. juuri. kahjustades peremeestaimede lehti. (B) Õisikunakkus (Ustilago tritici). see võib juhtuda kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. seemneid. varsi.ja veetaimedel võib nõgieoseid edasi kanda vesi. sigimikke. [22]. õisikuid.). kuni moodustab taimes uue nõgieoste põlvkonna. (D) Võrsenakkus (Urocystis zeae). algul epidermiga kaetud grafiidiläikelised triibud. Vastavalt nakatumisajale ja -kohale taimes eristatakse teraviljadel neli nakatumismoodust nõgihaigusesse: idandi-.ja võrsenakkus (joon. Üle maailma kaubastatakse ning vahetatakse põllu. Soo.15. enamasti kõrrelistel ja lõikheinalistel (Cyperaceae). õisiku-. Õisikunakkuse puhul satuvad nõgieosed õitsemise ajal emakasuudmele. Seeneniitidega läbipõimunud koed muutuvad hiljem tumedaks kleepivaks tombuks või tolmavaks nõgieosmassiks. 139 . õisiku-idandi. neile ilmuvad tumedad. Teatud osa etendab eoste levitamisel ka inimtegevus. Taimed või nende osad deformeeruvad.Nõgiseened parasiteerivad peamiselt katteseemnetaimedel.15. idanevad seal seeneniidiks. näiteks odra-lendnõe puhul. Tuul kannab kerged tolmjad nõgieosed taimelt taimele. sibulaid. Seeneniidistik püsib kuni seemne idanemiseni ja nakatab idanemisjärgselt noore taime. kus ta kohe idaneb. nad võivad õhuvooludega kanduda kaugele ning põhjustada soodsa ilmastiku puhul nõgiseente laiaulatuslikku ja kiiret levikut. Joon. mis võivad olla nakatatud. täpid. (A) Idandinakkus (Tilletia caries). näiteks nisu-kõvanõel (pea loomise ajal) ja rukki-kõrrenõel. Seeneniidistik areneb taimes edasi kuni nõgihaiguse tunnuste ilmsiks tulekuni.ja aiakultuuride seemneid. 4. Nõgiseened on kitsalt spetsialiseerunud oligofaagsed taimeparasiidid – põhiliselt nakatab üks nõgiseene liikkonkreetse taimeliigi või sama perekonna liike. Nõgiseente nakkusviisid. piklikud. laigud. pahad või kublad.idandinakkus (Ustilago avenae). Seeneniidistik säilib seemnes idanemiseni järgmisel kevadel ja kasvab seejärel koos iduga edasi. tolmukaid. (C) Õisiku. Nii mõnedki haruldased nõgiseened on seetõttu leitud just botaanikaaedadest. näiteks maisinõe ja laiknõgede puhul. Õisiku-idandinakkuse puhul satub nõgieos sõkalde ja terise vahele. vanematesse kudedesse ei suuda seen enam tungida. mis kohe tungib sigimikku ning nakatab noore seemne (promütseeli ei tekigi). Tolmukatel asuvaid nõgieoseid levitavad ka putukad. Idandinakkuse puhul idanevad seemnete pinnal või mullas asuvad nõgieosed promütseeliks üheaegselt peremeestaime seemnetega ning sporiidide idanemisel tekkinud seeneniidistik tungib noortesse taimekudedesse. näiteks kaeranõel. 4. õisi.

) ning E.või 50-kaupa) (joon. Idandinakkuse teel tekkinud nõgede tõrjeks soovitatakse seemned puhtida enne külvi spetsiaalsete kemikaalidega (Benlate. Nii mainib Liro (1924). Schröt. & P. (B) Urocystis sp. 4.). Lepik. Kask. tavaliselt kahekordse kestaga nõgieosed eoskuhilates üksikutena. E. Järva & Parmasto. Joon. 1963. 4. kokkukleepunud eoskuhilad jäävad taimekudedesse parenhüümirakkude vahele. Kõvanõgiliste (Tilletiaceae) idanemine. märkamata olulisi tervisehäireid. 4. calendulae (Oudem. leptideum (Syd. ranunculi (Bonord. Treboux. näsalised või võrkja ornamentatsiooniga. 8. mille keskel paiknevad arvukad kerajad. 1920). Nõgieoste mürgisuse toimest inimesele ja koduloomadele leidub kirjanduses vastukäivaid andmeid. Nõgieoste kogum (eoskera) peremeestaime koes.ja nisu-lendnõe tõrjeks tuleb aga seemned puhtida või töödelda kuuma veega. milles on rohkesti kerajaid või munajaid näsalisi nõgieoseid.). Kasulike taimede parasiitidena mainivad nõgiseeni juba vanad kreeklased ja roomlased. Schröt.) Kochman on leitud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi mailt. Perekond Doassansia Cornu Taimelehtedel arenevad kollakad või pruunikad nõgieoskuhilatest tekitatud ümarad laigud. Doassansia alismatis. 1939b. 140 . õisikunakkusega odra.) tompnõge. ranunculorum Liro – kuldtulikal (Ranunculus auricomus L. 1912. Taimeparasiite on Eestis teada kahest sugukonnast 74 liiki. tipul arenevate niitjate sporiididega (4-. kuid meil harva esinevad liigid on: E. põhjustamas hanimaltsal (Chenopodium album L. Siledad. Parasiidid õistaimedel. leitud Viimsi poolsaarelt. 1936d. Joon. Eestis 1 liik – D. Ajaloost on teada palju juhtumeid. (A) Tilletia sp. kokku 92 peremeestaimeliigil (Bucholtz & Ekmann. Nõgieosed liitunud suurteks ümarateks või lamendunud eoskeradeks.). põhjustab harilikul konnarohul (Alisma plantago-aquatica L.).16. Seltsis on 2 sugukonda. Nõgiliselaadsed on suure majandusliku tähtsusega.) koldnõge (Bucholtz & Ekman. Tilletiaceae Promütseel üherakuline. helepruunid kuni pruunid. Perekond Glomosporium Kochman Punakaspruunid tolmavad nõgieoskuhilad arenevad sigimikes ja koosnevad ümaratest või piklikest eoskeradest.).) de Bary – harilikul saialillel (Calendula officinalis L. [7]. kust eosed vabanevad alles kudede lagunemisel.ja aedviljadel nõgihaigusi tekitavate seente vastu võideldakse seemnete puhtimise abil. 1920. kuid looduses tekivad paljudel seeneliikidel pidevalt uued füsioloogilised rassid. Välimuselt meenutab tompnõgi tungalnõge (Põldmaa.Põllu. 1903. kus põllumeestele tundmatu “tahmataud” hävitas olulise osa teraviljasaagist. 4. Vestergren. et Karsteni järgi on harilikul piimjuurel (Tragopogon pratensis L. Põldmaa. Perekond Entyloma de Bary Nõgieoskuhilad tekitavad lehtedel. paiknevad eoskuhilates üksikutena või on liitunud eoskeradeks.16. 1967. 1980. alismatis (Nees) Cornu (joon. [27]. Eesti ainuke liik – G. Eestis tekitab laiknõgesid 4 liiki.17. Aretatakse nõgiseente suhtes resistentseid taimesorte. 1935e. Eestis 6 perekonda 25 liigiga 33 peremeestaimel. värvusetud või helepruunid siledakestalised steriilsed rakud. Sugukond kõvanõgilised.) nõe tekitaja Ustilago tragopogi-pratensis (Pers. Nõgieoskuhilad enamasti peremeestaimede kudedes.) Roussel kariloomadele väga mürgine. vartel või õievartel. 1967). harva näsalised. helekollased.17. perifeerselt ühes reas aga tihedalt omavahel liitunud piklikud. – roomaval tulikal (Ranunculus repens L.) J. mõlemad Eestis esindatud. Syd. harvem tolmavad. siledad kollakad kuni helepruunid tõelised nõgieosed. Ka tänapäeval kuuluvad nõgiseened tülikamate ja raskemini tõrjutavate taimehaiguste hulka. Baytan Universal). microsporum (Unger) J. 1967). E. harva juurtel mitmesuguse kuju ja suurusega laike või kuplaid. Nõgiseened võivad “pärmidena” olla ka saproobid mitmesugustel looduslikel substraatidel või nõrgad patogeenid loomadel ja inimesel. Tumepruunid või kollased paksukestalised nõgieosed siledad. mis raskendab resistentsusaretust ja võib nullistada aastakümnete pikkuse aretustöö. Tuntud. – kanakoolmel (Ficaria verna Huds. kuna Mühle (1958) andmeil on lehmadele erikatsetega söödetud kilogrammide kaupa nõgieoseid. 1962a. munajad või veidi nurgelised.

A. 141 . [27]. põhjustades nisu-kõvanõge. U. U.). nendel liikidel ei ole meil Urocystis cepulae. Kõrreliste kõrval esineb liitnõge paljudel rohttaimedel. Dietrich.). Fisch. 1902). Parasiteerivad kõrreliste.) lavanõge veel Norras. 4. sellest Kahjustatud peremeestaime ka rahvakeelne nimetus “haisev nõgipää”. – raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L. Rootsis.19. veitsis. T.19. seen tekitab madaratel (Galium spp. Itaalias jt. ranunculi-auricomi (Bubák) Zundel – tulikatel (Ranunculus spp. Ard. caries (DC. mis tekitab rukkil liitnõge e. Rumeenias. kõrrenõge (tahvel 21). Euroopa maades (Bucholtz & Ekman. – laanelillel (Trientalis europae L.) G. ellipsoidsetest või veidi nurgelistest. Teine liik – T.). Inglismaal. mis Järva (1965b) andmeil tekitab sibulaistandikes kohati sibula-liitnõge (joon. Soomes. harva näsalised. heledama kestaga ning väiksematest steriilsetest rakkudest. primulicola Magnus – pääsusilmal (Primula farinosa L. mis koosnevad keskel paiknevatest vähearvulistest (tavaliselt 1–3) kerajatest. tihti ebameeldiv trimetüülamiini hais (meenutab heeringasoolvett). Tumepruunid läbipaistmatud. Fisch. (A) Kahjustatud taim..) Rabenh. – hirsstarnal (Carex panicea L. occulta (Wallr.Perekond Melanotaenium de Bary Nõgieoskuhilad arenevad tinahallide laikudena või kupladena lehtedel. nurmenukuliste (Primulaceae) jt. tulikaliste (Ranunculaceae). Kahjustatud viljapead seisavad põllul püsti ja valmivad hiljem. 4. hiljem.kuni tumepruunidest idanemisvõimelistest normaalstest nõgieostest ning perifeerselt asetunud rohkearvulistest.) Tartus ja Saaremaal. Tul.) J. U. vabanevad alles pärast taime surma. Oliivjad või pruunid nõgieosed puhetunud külgharud. & C.).) Wolff) on vähesel määral levinud kogu Eestis. ja U.18. 4. – ussilakal (Paris quadrifolia L.Waldh. ex Nevski). Lindeb. & C. cepulae Frost. hepaticae-trilobae (DC. Haigus on seemne puhtimisega tõrjutav. & C. mille leid Saaremaalt on seni ainuke teadaolev leiukoht endises Nõukogude Liidus. orasheinal (Elytrigia repens (L. Kahjustatud taimeosad moonduvad ja taimed känguvad. eoskuhilates üksikutena. T.18. kerajad või ellipsoidsed. 1856).) Tul. trientalis (Berk. epidermi rebenedes tumepruuni või musta tolmava eosmassina.: Pers. Joon. ranunculi (Lib. Tul.) Moesz ja U.) ja U. 4. – harilikul Joon. sesleriae Juel on leitud lubikal (Sesleria coerulea L. Perekond Tilletia Tul. arenevad peamiselt seinaga ümbritsetud sigimike sees. fischeri Körn.Waldh. 1920.) Desv. U. violae (Sowerby) A.) J. U. Sagedased Eestis on: (B) Nõgieos.). macrospora (Desm. U. Peipsiäärsetes sibulakasvatuse piirkondades on levinud U.) Liro – aruheintel (Festuca spp. Mürkkemikaalidega seemne puhtimine on tulemusrikas. endogenum (Unger) de Bary (joon. Eestis 16 liiki 18 peremeestaimel. U. & Broome) B. Teised kõrreliste parasiidid on: U. [22]. kõverdunud ja poolarenenud viljapead jäävad tühjaks. sest sigimikud on puhetunud. õistaimede sugukondade esindajatel. harvem teistel taimeosadel. Presl. U. Eestis 2 liiki.) Läänemaal Haapsalu kandis. filipendulae (Tul. – angerpistil (Filipendula vulgaris Moench). Nõgieoskuhilad valdavalt taimede maapealsetes vegetatiivorganites. Nõgieosed liitunud ümarateks või piklikeks eoskeradeks. U.). agropyri (Preuss) A. Winter – võsaülasel (Anemone nemorosa L. (sün. kmetiana Magnus – kannikestel (Viola spp. lehevartel ja taimevartel epidermiga kaetud lamedates eoslaagrites. Taimed jäävad kängu. siledakestalistest kollakas. Nisu valmimise ajal on nõgihaiged pähikud väiksemad ja rohkem harali.) Ruhnu saarel.A.) (Vestergren. Perekond Urocystis Rabenh. tritici (Bjerk.). anemones (Pers. arrhenatheri (Kuprev. Fütopatogeense tähtsusega on U. siledad või võrkja ornamentatsiooniga.) Săvul. Eestis 1 liik – M. Eoskuhilatel on Melanotaenium endogenum. algul epidermiga kaetud pikitriipudena või kupladena. sileda kestaga nõgieosed eoskuhilates üksikutena. Nõgieoskuhilad mustad või pruunikad. Schröt. liitnõe tekitajana majanduslikku tähtsust. Haruldasemate liikidena tuleb esile tuua: U. paridis (Unger) Thüm.) Moesz – sinilillel (Hepatica nobilis Mill.

nakatunud kuprad on veidi suuremad ja teravamate tippudega kui nakatumata kuprad. pirnjad. kerajad. Perekond Thecaphora Fingerh.) Bref. kerajad. Nõgieosed püramiidjad. mis kiiresti rebeneb. aspera (Liro) Kukkonen – leitud Tartust alsstarnal (Carex chordorrhiza Ehrh. nurgelised või 142 . Ito – tekitab kassitapul (Convolvulis arvensis L. Haruldasemad on A.) Boidol & Poelt ja A. paiknevad eoskuhilates üksikutena. Oliivpruunid pirnjad nõgieoskuhilad arenevad lõikheinaliste (Cyperaceae) sigimikes. ühinevad omavahel sugulises paljunemisprotsessis ning seejärel idanevad seeneniidistikuks. harva võrkja ornamentatsiooniga. hiljem tolmavate täpikeste ridadena.) sigimikes väikeste kõvade mustade. seminis-convolvulii (Desm.) de Bary kirburohtudel (Polygonum spp. siledate külgedega ja kumera.) (Bucholtz & Ekman. algul epidermiga kaetud. Nõgieosed ebakorrapäraselt kerajad või munajad. siledad või näsalised. Nõgiliste (Ustilaginaceae) danemine. mis paljunevad pungumise teel. mis tekitavad õisikunõge: Tartust on leitud S. (sün. A.. 1859).. mittetolmav eosmass. – on Eestist leitud sagedamini. nad on ümbritsetud peentest seeneniitidest koosneva viltja võrgustikuga. majanduslikult tähtsusetu. caryophylleae Kukkonen. melanogramma (DC. siledad või näsalised.) Nannf. liitunud tihedateks ümmargusteks või piklikeks eoskeradeks.Sugukond nõgilised. vabastades tolmava eosmassi. Nõgieosed hele.) ja lugade (Juncus spp. Perekond Sphacelotheca de Bary Nõgieoskuhilad oliiv. Lindeb.) lehtedel piklike mustade. limosa (Syd. näsalised või ogalised. Perekond Anthracoidea Bref. tarna-lehenõge (Dietrich.) S.: Pers. kerajad. mõned tekitavad viljanõge mitmel tarnaliigil. irregularis (Liro) Boidol & Poelt – leitud Saaremaalt. ellipsoidsed või nurgelised.) ja S.) sigimikes. Perekond Tolyposporium Woronin Nõgieoskuhilad tekivad lugade (Juncus spp. Cintractia Cornu) Nõgieoskuhilad omavahel kokku kleepunud nõgieostest moodustunud mustade eoskeradena tarnade (Carex spp. Eestis 1 liik – F. A. Schröt. 4. Eestis 2 liiki. viljades.) Kukkonen.) viljanõge ja A.). A. kerajate või ellipsoisete. välimine osa paksenenud ja näsaline. siledad. A.) Boidol & Poelt. näsalise alusega.. [7].) võrknõge (Bucholtz & Ekman. Nõgieosed pruunid. panici-miliacei (Pers. violetjad või kollased. Nõgieoskuhilad tekivad tarnade (Carex spp.20. 1920). Schröt. paiknevad eoskuhilates üksikutena. Teisi viljanõe tekitajaid tarnadel – A. Eestis 1 liik: T. kahekaupa omavahel liitunult või eoskeradena. Punakaspruunid nõgieoskuhilad pulberja eosmassina seemnetes. mis nakatab peremeestaime (joon. algul kaetud seeneniitidest kattekilega. kuid võrgustik säilib kauem. ellipsoidsed või ebakorrapärase kujuga.) Kukkonen. kokkupuutekohas eoste kest sile ja õhem. näsalised. A. A. õisikutes.kuni tumepruunide või tumelillade. harvem tolmukates või õievartes. oliivjad.) täppnõge e. enamasti õhukesekestalised. munajad. hiljem nõgieosed lenduvad. munajad. külgmiselt ja tipmiselt paiknevate väikeste ellipsoidsete sporiididega. Parasiidid õistaimedel. subinculosa (Körn. tungaltera meenutavate moodustistena.) Syd. Pruunid või tumeoliivjad ellipsoidsed nõgieosed kahekaupa omavahel liitunud. caricis (Pers. mis tekitavad nõgihaigusi 75 peremeestaime liigil. pruunid. Nõgieosed munajad. Perekond Schizonella J.) Bubák harilikul hirsil (Panicum miliaceum L. algul kaetud hallikasvalge läbipaistva seeneniitidest kattekilega. harva lehtedel ja vartel. tekitab sõrmtarnal (Carex ornithopoda Willd. 4. erineva kuju ja suurusega pahkadena peamiselt õisikutes ja sigimikes. olivacea (DC. heterospora (B. pratensis (Syd. ellipsoidsed või nurgelised. Joon. mille rebenedes vabaneb osadeks lagunev. arenaria (Syd. 1920).) Bref.) J.20. Ustilaginaceae Promütseel neljarakuline.) kämpnõge.. kerajad. Eestis 7 perekonda 49 liigiga. Nõgieosed tumepruunid. hydropiperis (Schumach.).või tumepruunid. mis põhjustab sõrmtarnal (Carex digitata L. Eestis 1 liik – S. Eestis 10 liiki 26 peremeestaimel. Perekond Farysia Racib. angulata (Syd. leitud Pärnust. põhjustab põistarna (Carex vesicaria L. paiknevad eoskuhilates üksikutena.

& Swingle) H. Magn. Tul. U. var. U. Beret.) Roussel piimjuurtel (Tragopogon spp.pratensis. – liiv-vareskaeral (Leymus arenarius (L. esineb Eestis harva. – kuldtähtedel (Gagea spp. coronariae Liro harilikul käokannil (Coronaria flos-cuculi (L. & C.) Roussel Nõgieoskuhilad mustade pahkade või triipudena sigimikes.). 143 . ja R. Sugukond Graphiolaceae Iseloomustus vastab seltsi omale.) Woronin tekitab kraavloal (Juncus bufonius L. & C. 1912). Eestis 1 perekond 1 liigiga. avenae (Pers. Seene täielikust arengust ning elutsüklist on ettekujutus praegu veel üsna ebatäielik. neist pooled (15 liiki) kõrrelistel. tolmukates. bromivora (Tul. reticulata Liro ja U.). U..) Lagerh. U. nuda (J. U. montagnei Tul. tarnadel (Carex spp. junci (J.Waldh. – lustetel (Bromus spp. Schröt. Teraviljade nõgihaiguste tekitajatest on levinuim U.) Rostr. phoenicis (Moug.). U. & C. silenes nutantis (DC. Lendnõe tunnused ilmnevad teraviljadel pea loomise ajal.).) tungalnõge.21. U. Mitmesugustel rohttaimedel avaldub nõgihaigus tolmukates ja teistes õieosades. tekitades kõvanõetaolisi nõgiteri.L.). 4. kahjustades üksikuid sigimikke. agrostis-palustris Davis – kasteheintel (Agrostis spp. major Dem. Obligaatsed parasiidid palmilistel (Palmaceae).) A. U. levis (Kellerm. esineb odral harvem. kusjuures viimaste seinad jäävad terveks (Treboux. Eestis 30 liiki 38 peremeestaimel. & Broome – keraheintel (Dactylis spp. U. mida tuul kannab laiali naabertaimedele ning -põldudele. promütseel ja eoskannad puuduvad. 1975).). liitunud näsalise välispinnaga eoskeradeks.). tekitades kõvanõetaolist haigust. Viljakehad. Brown). Perekond Ustilago (Pers. lehtedel või vartel. Presl). longissima (Sowerby) Meyen – partheintel (Glyceria spp. airae-caespitosae (Lindr. Nende hulgas on haruldasi liike: U. Palmilehtedel väikesed mustad kühmukesed stroomadega.A.). Selts Graphiolales Seeneniidistik taimesisene.) Saaremaal. mustjuurtel (Scorzonera spp. ja tragopogi.) Liro) longus põisrohul (Silene nutans L. Tul. tekitab harilikul kaeral kõvanõge meenutavaid nõgiteri. U.). pinguiculae Rostr. 4. scorzonerae (Alb. – lustetel ja U. carnea Liro kirburohtudel (Polygonum spp.Waldh. U. U.) A. Õhukesekestalised värvusetud probasiidid tekivad ahelikena mustades stroomades ning idanevad seal pärmitaolisteks rakkudeks (sporiidideks).) Roussel (sün. [27].) J. Jensen) Kellerm. U. U. bromi-mollis Liro. moodustavad lehtedel väikesi tumedaid kühmukesi.). Tuntumad nõgihaiguste tekitajad kõrreliste lehtedel on: U.: Pers. bromi-arvensis Liro ja U. kuid mõnedel esindajatel moodustavad ka kõvanõetaolisi nõgiteri. Eesti ainuke liik – T. stellariae (Sowerby) Liro tähtheintel (Stellaria spp. tritici (Pers. bromina Syd. Baytan Universal. U. Magn. teine liik U. vaillantii Tul. U.) Poit. enamasti lendnõena tolmavad.ellipsoidsed. cordae Liro.). salveii Berk. õisikutes.) Rostr. decipiens (Wallr.). – nisu-lendnõe tekitaja ja U. esineb Eestis Tartus TÜ Botaanikaaia kasvuhoones datlipalmil (Phoenix dactylifera L. Wolff – tömbilehisel ja väikesel oblikal (Rumex obtusifolius L.). U.) Liro – raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L. kueneana R. U.). Leedus kasvuhoonetes on see väga sageli esinev liik (Ignatavičiūte. & Schwein. (tahvel 21). acetosella L.) Liro – kastevartel (Deschampsia spp. Benlate. Kõrreliste heintaimede pähikutes parasiteerivad: U.A.) Tartus. oxalidis Ellis & Tracy jänesekapsastel (Oxalis spp. parlatorei A. Tõrjeks sobivad efektiivsed kemikaalid – Vitavax. Schröt. nõgieosed.) (joon.21.) J. tragopogis-pratensis (Pers.). Ustilago (Pinguicula vulgaris L.) Fr. U. G. Fisch. mis moodustavad eoskuhilaid. – võipätakal Joon. – siniliiliatel (Scilla spp. U. Perekond Graphiola Poit. mis tekitab odra-lendnõge.) Hochst. Väheste leiukohtadega on Eestis teada: U. violacea (Pers. hordei (Pers. Kõrsheintel esinevatel nõgihaigusi tekitavatel liikidel ei ole meil majanduslikku tähtsust. Fisch. ornithogali (Schmidt & Kunze) H. pähikud muutuvad tolmavaks eosmassiks. U. tekitades lustetel lendnõetaolist haigust. Kahjustatud õisik. – kaera-lendnõe tekitaja on Eestis tülikad taimehaiguste tekitajad. hypodytes (Schltdl.

Lycoperdales. Jülich. eoslavas leiduvad steriilsed rakud – tsüstiidid varieeruvad suures ulatuses ja neil on oluline süstemaatiline tähtsus. Pluteales. Tulasnellales. Sclerodermatales. 4.) või hemiangiokarpsed (joon.Klass Eoslavaseened. Ceratobasidiales. puguseened – Phallales. 4. viimane võib olla väga mitmesuguse kujuga – sile. Hericiales. Eestis kasvavate eoslavaseente kohta on ilmunud üsna palju erialast kirjandust. selts lehikseened (Agaricales s. parempoolne viljakeha vähemalt 8. 1988. vähem kõrgemate taimede parasiite. et kasutada neid mitmete üldtähenduslike viidete tegemisel raamatu tekstis. Hymenogastrales. Nidulariales. Seeneniitide vaheseinad dolipoori ja parentosoomiga. mis katab korrapärase kihina eoslavakandjat (hümenofoori). Tulostomatales. Valdavalt saproobid taimsel materjalil. vähesed – kandsamblikud. palju mükoriisaseeni.. Melanogastrales. Eoskannad moodustavad koos mitmete steriilsete elementidega viljakehadel(s) eoslava (hümeeniumi). Gomphales. Kokkuleppeliselt ühendame nende rühmade alla järgmised seltsid: mittelehikseened – Cantharellales. Seltside arv klassis tänapäeval on erinevate uurijate käsitluses veel väga erinev. lehikseened – Polyporales s.25. Bon. Boletales.. Cortinariales. osa mullas. [13A]. Tremellales. Viljakehad hästi arenenud.). Eestis on praegu eristatud 28 seltsi. kujult.24. Eoslavaseened jagati varasemates süsteemides põhiliselt viljakehade välistunnuste järgi mitmesse suurde kunstlikku rühma: selts mittelehikseened (Aphyllophorales). harva neljarakulised (fragmobasiidid) ja siis püst. Courtecuisse & Duhem.. angiokarpsed (joon. konsistentsilt ja suuruselt äärmiselt varieeruvad.23. koosneda torukestest.Dacrymycetales. Seeneniidid pannaldega (i) eoslavaseentel (Hymenomycetes). Agaricales. Pandlad seeneniitidel enamasti olemas (joon.). Hymenochaetales. Gümnokarpse viljakeha areng tuletaelal (Fomes fomentarius). voldiline. 1981. Hymenomycetes Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. Praktilisest aspektist lähtudes peame käesolevas raamatus otstarbekaks kolme eeltoodud suurrühma nimetuste puhtformaalset säilitamist selleks. Thelephorales. harva olemas pärmistaadium pungrakkudena (Tremellales). eoslehekestest jne. 1995). Entolomatales.23.või ristivaheseintega. Tricholomatales.) ja klass puguseened (Gasteromycetes).aastane. Nüüdseks on paljud uurijad loobunud nende mittefülogeneetiliste rühmade kasutamisest ja käsitlevad eoslavaseeni rea erinevate seltsidena. Auriculariales. arenevad seeneniitide tipmistest rakkudest. Kalamees (1966a) ning Parmasto (1970). 4. mõned esindajad põhjustavad mükoose (Tremellales). 4. narmasjas.22. Amanitales. Üldiseid andmeid eoslavaseente ehitusest ja elutegevusest on avaldanud Järva jt. 1994. 4. Eoskannad valdavalt üherakulised (holobasiidid).str. Joon. Lisaks eeltoodud rühmadele on otstarbekas formaalsena säilitada seltside rühma tardseened . Joon. Pegler jt. Hygrophorales. mis peegeldab paremini (kuid kaugeltki veel mitte täielikult) tõelisi fülogeneetilisi suhteid praeguses eoslavaseente klassis (vt. gümnokarpsed (joon.). 144 . köbruline. Russulales.22. Poriales. Meie kujundatud eoslavaseente süsteem põhineb ülalnimetatud uurijate töödel. (1963). 4. millele viidatakse vastavate seltside käsitlemise juures.l. harva õhukeseseinalistest probasiididest (Auriculariales).

) Fr. Harvem esineb okaspuudel silmatorkavalt suurte (kuni 1 cm) ereoranžide viljakehade ja 8-rakuliste eostega suur pisarseen (D. soomused (a).. stillatus Fr. luteoalba Fr.Joon.või padjakujulised.): eksoperiid (a). Perekond pisarseen. Tavalisemad on tava-pisarseen (D. Viljakehad näsa. 145 . tupp (j). Mittesöödavad. 4. kaheharulised (pikkade eostugedega). kübaranahk (b). Dacrymycetales Viljakehad mitmesuguse kujuga. kuni 10 cm kõrguste tugevasti harunenud viljakehadega. cornea (Fr. Puidusaproobid. kuldkollase ülaküljega. Eestis 9 aastaringselt kasvavat liiki. lehtpuudel. 8-rakuliste eostega. palmatus (Scwein. rõngasloor – katkendliku joonega. kõhrjas-sültjas. Eosed 1–16-rakulised. Jalg silinderjas. kuni 1. jalg (i). Viljakehad liudjad või kausjad. merulinus (Pers. okaspuudel augustist oktoobrini. 4-rakuliste eostega ja G.ja rõngaslooriga täiskasvanud viljakeha: kübar (e). Perekond Guepiniopsis Pat. Mõlemad liigid kasvavad augustist novembrini. deliquescens (Mérat) Duby) okaspuudel ja väike pisarseen (D. minor Peck) lehtpuudel. jalata. Sugukond pisarseenelised. Kübar ketasjas või poolkerajas (1–5 mm). mõlemad esinevad septembris ja oktoobris okaspuudel. Perekond Ditiola Fr. viscosa (Fr. Viljakehad jala ja kübaraga. hiljem rõngas (h). Angiokarpse viljakeha ehitus murumunal (Lycoperdon sp.gleeba (c). resupinaatsest koraljani. Eestis 2 liiki: suur sarvik (C. eriti kaskedel. (C) Rebenenud üld. Selts Pisarseenelaadsed. pedunculatus (Berk. sültjad või sültjas-kõhrjad. augustist oktoobrini. kõhrjas-sültjad.) kändudel ja pinnasesse mattunud kõdupuidul kasvavate. kaunis sageli. Dacrymyces Fr. Viljakehad liudjad (kuni 2 cm). üldloor (c). Joon. mürgiseid liike ei esine. sün. Eestis 1 liik – F. Curtis) Raitv. kõhrjas-sültjad. harva vahajad või nahkjad.. Eoskannad 1-rakulised. [26]. Eestis 2 liiki: G. alati kollased või oranžid. halli viltja pinnaga. (B) Veel rebenemata üld. 4.) kõdunenud lamapuidul kasvavate. subgleeba (d). valge sametise väliskülje ja kahvatukollase kuni kollase eoslavaga. mõlemad liigid 4-rakuliste eostega. harva. endoperiid (b). D. Perekond sarvik.). & M. radicata Fr.5 cm kõrguste väheharunenud või harunemata viljakehadega. väike sarvik (C.ja rõngaslooriga viljakeha vahepealne arengustaadium.25. mida katab eoslava. (A) Täielikult üldlooriga ümbritsetud viljakeha alge. üldloor ja sellejäänused joonistatud punktiiriga. eoslavakandja (g). Eestis 1 kaunis harva esinev liik D. sültjas-kõhrjad. harunemata kuni tugevasti harunenud.) Fr. Calocera Fr.) Bres. ebemed (f). rõngasloor. harva. Viljakehad sarvjad. Dacrymycetaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega.) Pat. üleni oranžid või kollased.24. Eestis 5 perekonda 15 liigiga. Perekond Femsjonia Fr. Hemiangiokarpse viljakeha areng ja ehitus lehikseentel. Eestis 1 sugukond.A. harvem liudjad. sültjad või sültjas-kõhrjad.

1967a). (sün. Haigusetekitajateks liikideks on Filobasidiella neoformans Kwon-Chung. efemeersed. Tulasnellaceae Tunnused vastavad seltsi omadele. pinicola Bres. mida on tihti käsitletud ka omaette seltsis Filobasidiales (de Hoog & Guarro. mille muundunud viljakehad moodustavad ajukõhriku viljakehade kõva valge siseosa. osal liikidel väiksemad.3–6 mm). foliacea Fr. Hymenochaetales) vanadel viljakehadel jpm. pealt ajutaoliselt kääruliste viljakehadega. T. Viljakehad värvusetud. suured (kuni 10 cm). F. fuscoviolacea Bres..Selts Kõhrikulaadsed. floriforme Olive (anamorf C. Tulasnella J. kõiki on leitud vaid kõdupuidult: T. kahe ristuva püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks jagatud. Selts Tulasnellilaadsed. Tremellaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega. albidus (Saito) Skinner). näsajad. tema kuldkollased hõlmised viljakehad on kuni 5 cm läbimõõdus. Ajukõhrik (T. Võivad kasvada kõduneval puidul. Eoskannad 1-rakulised. 146 . Eoslavakandja sile. Kollane kõhrik (T. 1995). hallid. samuti teadmata teleomorfiga C. Eospulber valge või roosakas. eichleriana Bres. Eestis ega naabermaades krüptokokkoosi seni diagnoositud ei ole. Schröt. Varem meil tuntud üdikulaadsete nimetuse all. Sugukond tulasnellilised.) Rogers). Viljakehad osal liikidel põõsjalt hõlmised. tavaliselt 4-eoselised. ämblikuvõrkjad. Eosed väga erineva kujuga – kerajad. käävjad. kerajad (1–5 cm) või näsajad ja hoopis väikesed (0. eostoed silmapaistvalt puhetunud. T. Pärmistaadium tihti olemas. Pruun kõhrik (T. Kandeosed idanevad pungudes. sügava mükoosi – krüptokokkoosi tekitajad inimesel. Sugukond kõhrikulised. Gloeotulasnella pinicola (Bres. sardeljad. erinevad teleomorfid) ja F. Tulasnellales Viljakehad substraadile liibuvad. Eestis 1 perekond 8 liigiga. pruinosa Bourdot & Galzin (Raitviir. Eestis 8 liiki. suhteliselt harva lamavatel kuusetüvedel.ja okapuupuidul. eralduvad eoskanna rakust vaheseintega. Eestis seni teada 4 liiki. kirmetaolised. Perekond kõhrik. lactea Bourdot & Galzin) ja T.ja taelikulaadsete (Poriales. seotust kindlate substraatidega tihti raske tuvastada. haiguse põhjustajaks aga on sellele vastav anamorf Cryptococcus Vuill. parasiteerib kuusenahkisel (Stereum sanguinolentum). (sün. suhteliselt harva.) parasiteerib nahkistel (Stereum spp.) on kerajate. põõsjalt hõlmised või kerajad ja siis ajutaoliste käärudega. Kaks viimast liiki kasvavad hilissuvest hilissügiseni. Puidusaproobid ja seeneparasiidid. Perekond tulasnell.) ja on tavaline kõdunevatel lehtpuuokstel ja -tüvedel. Eoskannad kerajad. substraatidel. bacillispora Kwon-Chung (mõlema puhul ühe ja sama anamorfi Cryptococcus neoformans (Sanfelice) Vuill. väga õhukesed. Eestis 1 sugukond. Krüptokokkoosi tekitajad kuuluvad sugukonda Filobasidiaceae. kasvab aastaringselt. pooria. ellipsoidsed. Tremella Pers. tüüpiliselt želatiniseerunud. mesenterica Fr. laurentii (Kufferath) Skinner. tihti makroskoopiliselt mittemärgatavad. metsakõdul. Aastaringselt. encephala Pers. arengutsüklis esineb pärmistaadium. T. Tremellales Viljakehad sültjad. Eestis 1 perekond 4 liigiga. usjad. roosakaspunased.) on suurte (kuni 10 cm) põõsjate tumepruunide viljakehadega ja kasvab saproobina kõduneval leht. Mükoosi tekitajad kuuluvad perekonda Filobasidiella Kwon-Chung. Seltsis 1 sugukond. kerajad kuni ellipsoidsed.

Seene väga ohtlikuks avaldumisvormiks on aga tõusmepõletik.ja kliimatingimustest. Anamorfina on tuntud Rhizoctonia solani Kühn. valkjad kuni kahvatu-ookrivärvi. Ceratobasidium solani (Prill. 1984) Selles staadiumis on seen väga varieeruv. 1856). teleomorf on tavaliselt kartuli arengule ohutu (Marland. harvem 1. Seen tekitab meil võrdlemisi laialt levinud kartuli-tõusmepõletikku ja kartuli-mustkärna. 2–4-. Corticium solani (Prill. Pärmistaadium puudub. 1981). paljusid rohttaimi ja nende seemneid jne. 1968. isegi mitmeid puid. Auriculariaceae Viljakehad kõrvjate. Eestis 4 perekonda 14 liigiga. põhiline erinevus ilmneb eoskanna ehituses – eoskand on küll 1-rakuline. Eoslava paikneb viljakeha ülaküljel. sültjas-kõhrjad. Seeneniidid pannaldega. Eoskannad alusel pannaldega. Seltsis 1 sugukond. Puidusaproobid. auricula (Hook. geograafilistest oludest jm. mesenterica Pers. Eoslava kübara alaküljel.kui ka haplofaas on mütseelne. nii diplo. Auricularia Bull. Eestis 2 sügisest liiki. Seen on kogu maailmas erakordselt laia levikuga ning võib nakatada väga laia peremeestaimede ringi – umbes 160 liiki eri sugukondadest. Ainult anamorfina Rhizoctonia tuliparum (Kleb. vahajad või sültjad. substraadile laskuvate kübaratega karvane kõrvtarrik (A. 1978). mis avaldub pruunide laikude ja haavandite tekkes kartuliidudele.) Underw. 147 . uba. cucumeris (Frank) Donk (sün. Kõrvjate siledate ja paljaste kübaratega paljas kõrvtarrik (A. & Delacroix. tulemusena hävivad idud juba enne maapinnale jõudmist ja ei võimaldagi kartulivarte teket. Selts Kõrvtarrikulaadsed. Kuusksalu. kõrvitsalisi. seega on ta kartuli suhtes poolparasiit. kuid sterigmad on erakordselt pikad (10–30 µm) ja silinderjad. Eestis 1 liik – T. Ülaküljelt karedakarvaliste. kapsast. Eestis 4 sugukonda. Teleomorf areneb niisketel ja soojadel suvedel kartulivarte alusele valkjashalli õhukese viltja viljakehana. Iseloomustus langeb kokku sugukonna kirjeldusega. Sugukond Ceratobasidiaceae Sugukond seltsi tunnustega.Selts Ceratobasidiales Tunnused kattuvad suures osas tulasnellilaadsete (Tulasnellales) tunnustega.M. Arthur on meil tuntud tulbi-valgemädaniku tekitaja (Normet. jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks. põhjustades mõnel aastal märkimisväärset kahju.) on väga haruldane lehtpuude kõdunevatel okstel (Dietrich. & Delacroix) Pilát). enamasti sültjad või kõhrjad.(Soobik. mil kartulimugula pinnale tekivad mustad seenemügarad. kirme. olenevalt mullastiku. Hypochnus solani Prill.) Whetzel & J. Sugukond süldikulised. Eoskannad jagatud kolme ristivaheseinaga neljaks üksteise peal asetsevaks rakuks. külgmiselt substraadile kinnitunud kübaratena (kuni 10 cm). Auriculariales Viljakehad väga mitmesuguse kujuga. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Puidusaproobid.) on tavaline jalaka mahalangenud kõdunevatel tüvedel augustist oktoobrini. Perekond Thanatephorus Donk Viljakehad väga õhukesed. mida on hakatud nimetama vilttõve staadiumiks. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Anamorf Rhizoctonia solani on tavaline kosmopoliitne mullaseen. Põhiliselt on kahjustus tuntud kartuli-mustkärnana anamorfi staadiumis. Kagu-Aasia maades kuulub viljeldavate seente hulka (vt. & Delacroix) Bourdot & Galzin. peale kartuli veel tomatit. Eoskannad jagatud vaheseintega neljaks üksteise kõrval või peal asetsevaks rakuks. Perekond kõrvtarrik.või ämblikuvõrgutaolised. Exidiaceae Viljakehad substraadile liibunud kuni padjakujulised. tihti hulgaliselt omavahel liitunud. koorikjad. ei ole kunagi puhetunud. kahjustus mugulale on selles staadiumis tühine. Sugukond kõrvtarrikulised. peeti. söögiseened). harvem vahajad või koorikjad.või 6–7-eoseline.

Karst. Perekonnas ainult 1 liik. Viljakehad substraadile liibunud.). harva.) Donk). eriti soojadel talvedel. padjakujuliste viljakehadega ja M. Eestis 4 perekonda 6 liigiga. Eestis 2 liiki: P. Puidusaproobid. calcea (Pers. mida katab eoslava.).). Eestis 7 liiki. poolläbipaistvad. Eestis 3 liiki. mõlemad kasvavad augustist oktoobrini. koorikjad. Sugukond üdikulised. saccharina Fr. pruunika ülaküljega. Perekond süldik. sültjad. harva substraadile liibuvad.) Lév. Viljakehad külgmiselt substraadile kinnitunud kübaratena. kuni 10 cm suurused. Perekond Myxarium Wallr. kantud Eesti Punasesse raamatusse. Eestis 1 liik – E. Viljakehad püstised. Perekond Eichleriella Bres. millel paikneb eoslava. pithya Fr. cartilaginea S. Mõlemad liigid on haruldased. Viljakehad näsa.) Raitv. kuid helepruunide viljakehadega on okaspuudel kaunis sage kuusesüldik (E. repanda Fr. Kübara alakülg kaetud värvusetute ogadega. Tremiscus (Pers. recisa Fr. Pseudohydnum P. Perekonna ainuke liik – üdik (P. Exidia Fr. Wells. Sarnase kujuga. Eestis 2 haruldast liiki – M. Eranditult koorega kaetud lamavatel kuusetüvedel kasvab õhukeste. deglubens (Berk. Seeneniidid pannaldega. Perekond lehterüdik. truncata Fr. substraadile liibunud viljakehadega. jala ja kübaraga või pugujad (gasteroidsed).Perekond Basidiodendron Rick Viljakehad substraadile liibuvad. mis esineb augustis ja septembris harva ka Eestis – lehterüdik (T. üleskeerdunud servadega. mille alusel pannal. caesiocinereum (Höhn. gelatinosum (Fr. kõhrjas-sültjad.). Tavaline kõduneval lehtpuupuidul on suurte omavahel liitunud mustade viljakehadega harilik süldik (E. Eestis 3 liiki. Viljakehad näsa.) P. Eoslavakandja ogaline või voldiline.või padjakujulised ja omavahel liitunud või substraadile liibunud. ainult kõdunevatel tammeokstel aga haruldane tammesüldik (E. ühelt küljelt lõhestunud lehtri kujulised. Karst. Lundell & Neuhoff) ja nööpjate pruunide viljakehadega sage nööpsüldik (E. valged. Martin kõduneval puidul ja P. valkjad kuni helepruunid. Perekond Protodontia Höhn. nucleatum Wallr.) Luck-Allen. helvelloides (Fr. Perekond üdik. Eoskannad pika jalaosaga. kasvavad aastaringselt.) K. neist kõige sagedasem on lubivalgete viljakehadega augustist oktoobrini okaspuupuidul kasvav E. piceicola (Kühner) G. Viljakehad substraadile liibuvad. Lamavatel kasetüvedel kasvavad kõhrjate valgete kuni kollakate viljakehadega kaunis harva esinev kõhrsüldik (E. Kahel liigil on lehterjad kuni vurjad viljakehad – üsna harva kasvab mitmesugustel lehtpuudel pruunide viljakehadega lehtersüldik (E.W. kohati sage. puutüvele liibunud läikivmustade viljakehadega läiksüldik (E. & Litsch.või padjakujulised. glandulosa Fr. harvem heledavärvuselised.).) A. filicina Parmasto sõnajalaliste (Aspidiaceae) lehevartel. podlachicum (Bres. koosnevad õhukesest subiikulumist ja sellest väljakasvanud peenetest ogadest.) on Eestis augustist oktoobrini tavaline okaspuukändude külgedel. kasvab pinnasesse mattunud puidul. Seeneniidid pannaldega. sültjad. Hyaloriaceae Viljakehad substraadile liibuvad. Möller Viljakehad substraadile liibuvad. meenutavad nahkiste (Stereum spp. valged. jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks. pruunid või mustad.). 1–15 cm. 148 . oranžikaspunased. lühikese jalaga. Perekond Exidiopsis (Bref. & Broome) Reid. neist tavalisim augustist oktoobrini mitmesugusel kõduneval puidul kasvav B. sültjad. kasvab augustist oktoobrini mitmesuguste lehtpuude lamavatel okstel ja tüvedel. kasvavad augustist oktoobrini.) viljakehi. moodustavad õhukese hallika kirme.

Peamiselt kõdusaproobid. pikalt tõlvjad või nuijad. harva sültjad. Loor puudub. kuid tuntakse ka häid söögiseeni. Eoslavakandja sile või radiaalselt asetunud voltidena. cibarius Fr. Sugukond kukeseenelised. 1934).Sugukond Sebacinaceae Viljakehad substraadile liibunud. seeneniidid pannaldega või ilma. viimasel juhul tihti jala sisse ulatuva õõnsusega. 149 .) (tahvel 22) eoslavakandja on noorelt peaaegu sile. kübar on pealt hallikaspruun. Lihakad ja umbse jalaga on üldtuntud harilik kukeseen (C. Cantharellus Fr. eriti niisketes või soostunud okas. värvusetud või ookerkollakad.: Fr. sün. Eoskannad jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks. värvusetud. Anamorf puudub. inamüloidsed. sitkelihakad või lihakas-nahkjad. Nad on head söögiseened. epigaea (Berk.) Tul. Eoslavakandja sile või radiaalselt voldiline. Viljakehad substraadile liibunud. teine märksa harvemini. peamiselt Saaremaal segametsades. ellipsoidsed. Enamasti mittesöödavad. kübar kumer või lehterjas. leitud Tartu ümbrusest (Witkowsky. roostelaigulise kübaraga lubjalembene kahvatu kukeseen (C. leidub ka puidusaproobe ja mükoriisaseeni. erandina üksteisest isoleerunud torukestena (Fistulina). Eestis 3 perekonda 7 liigiga. Cantharellales Viljakehad kübaraks ja jalaks eristunud või kui eristumata. harva dimiitne.. hüüfirakud võivad olla puhetunud. ferruginascens P. sileda või näsalise kestaga.: Fr. seenel on puuviljalõhn. mõnikord suurte kogumikena. hiljem nõrgalt voldiline. Orton). Mõlemad liigid kasvavad Eestis kaunis sageli. tubiformis Bull. siis püstise kasvuviisiga: tõlvjad. Viljakehad lihakad kuni lihakas-nahkjad. Mükoriisaseened.ja segametsades.) (tahvel 22) erineb eelmisest juba algusest peale selgelt väljaarenenud. Perekond kukeseen. C. haruldane. sün. Harilik kukeseen eelistab kasvukohana vähekasutatud jalgradu. teistes maades teostatud katsete järgi talub ta hästi regulaarset ärakorjamist. Eoslavakandja sile. harva korkjalt puitunud või nahkjad. Mõlemad liigid kasvavad meil juba alates juunist ja on head söögiseened. C. Eestis esindatud 6 sugukonda. Eospulber valge kuni kreem. oranžikaskollane. Seeneniidid pannaldega. Seeneniitide süsteem monomiitne. eoslehekesi meenutavate hallide või võidundkollaste eoslavakandja voltidega. Eesti 4 liiki. silinderjad. Teised kaks Eestis esinevat liiki on õhukeste lihakas-nahkjate lehterjate viljakehadega. milles kübaralehter aheneb jala õõnsuseks. samblaid ja metsavarist. Eosed siledad. kasvavad metsades suvest sügiseni. Kõik liigid söödavad kupatamata. lihakad või nahkjas-lihakad. Eosed peaaegu kerajad. sekundaarsete vaheseinteta.D. Tsüstiide esineb harva. sültjad või käsnjas-nahkjad. Selts Kukeseenelaadsed. käsnjas-nahkjad valged või määrdunudkollased viljakehad inkrusteerivad taimevarte aluseid. harvem üheaastased või talvituvad. alates juulist. ellipsoidsed. Liigi S. lutescens sensu Fr. Seeneniitide süsteem monomiitne. Perekond Sebacina Tul. voltidena või narmastena. mille hallikad sültjad substraadile liibunud ja seda inkrusteerivad viljakehad kasvavad juulist septembrini pinnasel ja metsavarisel. Tsüstiidid puuduvad.) ja valkja. koraljad või substraati inkrusteerivad. & Broome) Bourd. Kollaka kukeseene (C. populaarsuse tõttu Soomes on kasutamine levimas. sagedamini võib aga leida glöotsüstiide. mürgiseid liike ei ole. lühiealised. Eestis 2 liiki: S. Esimene kasvab Eestis igasugustes metsades ja esineb kohati massiliselt. incrustans (Fr. Kübar pisut kumer kuni sügavlehterjas. pallens Pilát. koorikjad või käsnjad. jalg keskne. Katsed harilikku kukeseent töönduslikult kasvatada pole seni tulemusi andnud. seni korjatakse neid meil veel vähe. & Galzin. Eoskannad kitsad. lihakad. põõsjalt või koraljalt harunenud. aurora (Batsch) Kuyp. tavaline. Seeneniidid pannaldeta. pisut soomuseline. sest tegemist on mükoriisamoodustajaga. Cantharellaceae Viljakehad kübara ja keskse kuni külgmise jalaga. mügarlik. Lehter-kukeseen (C. harvem servikjad. jalg oranž kuni kollane. käävjad või silinderjad. Eestis 1 perekond 2 liigiga. mõnes rühmas amüloidsed.

sileda või ebaselgelt voldilise halli eoslavakandjaga. Usstõlvik.) Kalamees) viljakehad on tuhkhallid. puhetunud rakkudega.) kahvatukollased. Eosed siledad. Kõdusaproobid metsades. pruunid. Söödav. seentega värvimine).) Pers. Eoslavakandja sile või pisut vaoline. Viljakehad püstised. Eestis 2 liiki. [24]. kuuskede okkavarisel moodustab see seen juulist oktoobrini mõnikord sadade isendite kogumikke.26. Uuemais süsteemides on tõlvikuliste seas eristatud mitmeid iseseisvaid sugukondi. ülevaate lihtsustamiseks käsitletakse neid järgnevalt koos. harva ka kõdunenud puidul. tihedalt kooskasvavad. Eospulber valge. ligula (Schaeff. Halli tõlviku (C. eriti Soomes kõrges hinnas. käävjad. eoslavakandja hõredalt paiknevate voltidena. Pruuni toruseene (P. Viljakehad lailehterjad.26. Kõdusaproobid. üksikud või mõnekaupa koos kasvavad. Craterellus Pers. kasvavad suvel ja sügisel metsades. Reid) viljakehad on väikesed. kitsasnuijad.A. Eospulber valge. Clavariaceae s. Perekond tõlvik. Palju suuremate. tuhm. Usstõlviku (C. tõlvjad või äraspidikoonusja ülaosaga. 1–4 cm laiused. Pseudocraterellus Corner Viljakehad lehterjad. Eosed siledad. ookerkollase lühikese jalaga. enamasti usjalt kõverdunud. kübara osa läheb eristamatult üle õõnsaks jalaks ja seen on seetõttu trompetja kujuga. cinereus (Pers. pistillaris (Fr. Clavaria Fr. tihti silinderjad. vermicularis Sw.) hallid.) (joon.). Tõlvikuliste hulgas on erinevate uurijate poolt käsitletud ka eoslavas glöotsüstiididega ja amüloidsete mügarlike eostega kroonhariku perekonda (Clavicorona). surmatrompet) ja Inglismaal (horn of plenty.: Fr. Seeneniidid pannaldega. valkjaskollased. kuni 15 cm kõrguste ja 2–6 cm laiuste viljakehadega on suur tõlvharik (C. Eoslavakandja nõrgalt sooneline või peaaegu sile. lihakas-nahkjad. Eestis 3 liiki. harvem niitudel ja soodes. harvem ka turbapinnasel on sage nõmmtõlvik (C. kasutatav värviseenena (vt. sekundaarsete vaheseinteta.Perekond torbikseen. Halli toruseene (P. fumosa Fr. mille kuni 6 cm läbimõõduga viljakeha tipp on horisontaalne ja nagu ära hammustatud.või pruunikaskollased. tihti aga veidi või tugevasti dihhotoomselt või korrapäratult harunenud. Seeneniidid pannaldeta. Eosed siledad või näsalised. Sellega sarnane on tömp tõlvharik (C. Vastavalt tänapäevasele süsteemile kirjeldatakse teda siin korallnarmikulaadsete seltsis (Hericiales). argillacea Pers. Perekond toruseen.) Donk) (tahvel 23). Okasmetsades on sage kuni 10 cm kõrguste ja 0. Tsüstiidideta.ja huumusesaproobid. heamaitseline. Eoslavas tsüstiide pole. truncatus (Quél. kübar ja jalg selgesti eristatavad. kübaralehter jätkub jalaõõnsusena. Seeneniidid pannaldeta. Eestis 3 liiki. puhetunud rakkudega. tõlvjad või silinderjad. küllusesarv). arvukate sekundaarsete vaheseintega. Eestis seni vähe korjatav. mille rühmadena koos kasvavad harunemata viljakehad on kuni 10 cm kõrgused ja 2–8 mm läbimõõduga. Clavaria vermicularis. Mittesöödavad. veidi suurema kübaraga (2–6 cm). vahaja konsistentsiga või pehmenahkjad. Kaks viimatinimetatud liiki on kaunis haruldased ja kasvavad augustist oktoobrini peamiselt Põhja-Eesti lubjarikka pinnasega okasmetsades. lihakad.l.5–1. Huvi pakuvad seene rahvapärased nimed Saksamaal (Totentrompete. haprad. väga haprad.) Donk) (tahvel 23).5 cm jämedusega ookerkollaste. lehtmetsades. mitmetes maades. mõõtmetelt eelmise liigiga võrreldavad viljakehad kasvavad suurte rühmadena (kuni 50 koos) peamiselt metsades.) on tumepruun kuni peaaegu must. lihakad. Kõdu. Eoslavakandja sile või tugevalt voldiline. harunemata ja silinderjad. Liivastel nõmmedel. Seeneniidid pannaldeta.) D. Viljakehad harunemata või väheste harudega. mõne liigid kasvavad puidul. Sugukond tõlvikulised. Joon. eoslava katab peaaegu kogu viljakeha välispinda. jättes vabaks vaid selle alumise osa.: Fr.: Fr.: Fr. söödavad. Ainus Eestis kasvav liik must torbikseen (C. Eestis 12 perekonda vähemalt 32 liigiga. sinuosus (Fr. kuni 15 cm kõrgused viljakehad esinevad peamiselt niitudel. 4. kuni 12 cm läbimõõdus. Clavariadelphus Donk Viljakehad kasvavad üksikult või mõnekaupa koos. Seeneliha nahkjas-käsnjas. cornucopioides (L. Perekond tõlvharik. õhukesed. üksikult või mõnekaupa koos kasvavate viljakehadega keel-tõlvharik (C. Kasvab metsades ja metsaservadel alates juulist ja on kohati sage.: Fr. on silinderjad. 4. Mõlemad liigid kasvavad Eestis harva. lihakas-nahkjad.) Donk) (tahvel 23). 150 .

viljakehad kuni 8 cm kõrgused. 4. Tsüstiide pole. valged kuni pruunikad. kerajad. Lentaria soluta. 2–3 korda sarvjalt harunenud. Clavulinopsis corniculata. fusiformis (Fr. cinerea (Fr. Clavulina J. Eoskannad suured. Harunev puiduharik (L.) Corner) (joon. viljakehad üksikult või väikeste kimpudena. corniculata (Fr. ebaühtlaselt puhetunud rakkudega. suure õlitilgaga. Kollane klavulinopsis. 4. rugosa (Fr.või munakollased. Eosed suured (7–15 µm). . 4. lihakas-vahajad. pole aga kollased. Sarvklavulinopsis (C. on tugevasti harunev.) J. Schröt.) (joon. Seeneniidid enamasti pannaldega. Perekond puiduharik. Clavulina cristata. Karst. pruunikad või hallikad. Eestis 3 liiki. Kõduja huumusesaproobid metsades ja niitudel hilissuvel ja sügisel. [24].29.Perekond klavuliina. kuni 15 cm kõrgused. cristata (Fr. Harjakas klavuliina. viljakehad väheharunevad. Klavuliinad loetakse tänapäeval enamasti omaette sugukonda (Clavulinaceae) kuuluvaks. mõru maitsega. liiki leidub nii metsades kui karjamaadel.27. Tsüstiidideta. Schröt.). harunenud. Liht-puiduharik. 151 Joon.) Corner) kasvab rohtunud paigus. 4. kuni 7 cm kõrgused. seenekaitse). sitkenahjad. Kõdusaproobid. on lihtsad või harunenud. Veinpunane puiduharik (L.27. pärast eoste vabanemist ühe ristivaheseinaga. alusel valge mütseelivildiga. Sage on Eestis ka harjakas klavuliina (C. Schröt. harvem karjamaadel. Eosed sileda kestaga. Joon.28. helvola (Fr. valged. Joon. kuulub Eesti Punasesse raamatusse ja riikliku kaitse alla (III kategooria) (vt. Kuni 15 cm kõrguseks võib kasvada lehtmetsi eelistav valgete või kreemikate.).) kasvab rühmiti metsades.28.30. Eospulber valge. 4.29. kuni 6 cm kõrgune.30. valge kuni sidrunkollane. kuid vähekvaliteetseks. kreemikad kuni roostepruunid. soluta (P. Viljakehad lihtsad või harunevad. Clavulinopsis Overeem Viljakehad kasvavad üksikult või rühmiti. kasvavad suvel ja sügisel vähearvukalt metsades. alusel valge mütseelivildiga. viljakehad alguses valged. Sagedaim on kuni 10 cm kõrguste suitshallide või pisut violetsete. 4. puhetunud rakkudega. pannaldega. [24]. tõlvjate või tipus sõrmjalt veidi harunenud ja kurrulise pinnaga viljakehadega kurruline klavuliina (C.) J.) Pilát) (joon.) esineb meil harva metsades. nõmmedel ja karjamaadel. Seeneniidid pannaldega. Seeneniidid paksuseinalised. viljakehad kimpudena koos. Eosed sileda kestaga.kui ka okaspuupuidul ja nende kõdul. helekollased. Perekond klavulinopsis.Puidusaproobid. Eestis 3 hilissuvel ja varasügisel kaunis harva kasvavat liiki.) kasvab nii leht. lõpuks veinpunased. erekollased. neil on aga suur väline sarnasus tõlvikulistega.) Corner) (joon. Lentaria Corner Viljakehad üksikult või mõnekaupa koos. 4. puhetunud rakkudega. Clavulinopsis helvola. 45–85 µm pikkused. albovinacea Pilát) kasvab haavapuidul. Kollane klavulinopsis (C. Eestis 3 kaunis tavalist liiki.) J. ainult kahe eosega. harunenud viljakehadega hall klavuliina (C. sageli kamjate harutippudega. 4. käävja kujuga. ere.) Corner) kasvab okaspuupuidul. Liht-puiduharik (L. Tsüstiidideta. [24]. epichnoa (Fr. Käävjas klavulinopsis (C. mitmetes toonides kollased. teda on peetud söödavaks. Schröt. enamasti õlitilkadeta.). [24]. Sarvklavulinopsis. Joon.

) Berthier) (joon. võimalik. suured. radiaalselt harunevad.) Corner). harud teravduva tipuga.H. Kevad-hariksamblik (M. Peen suurtõlvik (M. ühe õlitilgakesega.31. 1994). 4. Perekond hariksamblik. seenekaitse). jala alusel 1–2 mm pikkuste karvadega. Peen suurtõlvik. Moodustavad sümbioosis rohevetikatega (Chlorophyta) samblikke (Trass & Randlane. mucida (Fr. Viljakehad lihtsad või tugevasti harunenud. õlitilkadeta. Ramariopsis (Donk) Corner Viljakehad üksikult või mõnekaupa koos. seene viljakehad kasvavad sellel ja sisaldavad vetikarakke ainult alumises osas. valged või kollakad.32. Eestis seni leitud ainult 1 liik – valge ramariopsis (R.2 mm jäme. mille ulatus võib olla mitmeid meetreid. mõned liigid kasvavad kõdunenud puidul. kasvavad suurte kuni hiiglaslike kogumikena. Pterula Fr. niitjad. eriti jalgradade ääres. sellel kuni ruutmeetrite suuruste kogumikena kollakad seene viljakehad. Eestis on kevad-hariksamblikku leitud ainult kaks korda (Tartu.) R. 1–2 mm läbimõõdus. Petersen See perekond loetakse praegu kuuluvaks sugukonda Typhulaceae. millel üksteisest 2–10 mm kaugusel tekivad juulist septembrini seene viljakehad. rohevetikas kasvab rohelise vernalis. mõlemad kaunis haruldased.H. Seenemügaraid pole.32. Eospulber valge. Perekond pteerula. See perekond loetakse tänapäeval omaette sugukonda (Pterulaceae) kuuluvaks. valged. Seeneliha habras. on peensilinderjad või kitsastõlvjad. teralise koorikuna pinnasel. mis moodustavad augustist sügiseni.) R. Põõsaspteerula (P. Kaunis harva esineb varjukates metsades lamavate jämedate tüvede paljastunud puidul limane hariksamblik (M. Multiclavula R. & Berk. tihepõõsjalt harunenud hallikate või lillakate viljakehadega. huumuse. lihakas-nahkjad. Eestis 2 liiki. kuntzei (Fr. lihtsad või ülaosas pisut harunenud. Eosed peenenäsalised või -ogalised. väikesed. Petersen) (joon.31. Joon. et sümbiosis nende eelniitidega. Eestis 2 liiki. 4. jalg alusel viltjas.) R. kuid üksteise kõrval.või puidusaproobid. 152 . nõeljad. generatiivsed hüüfid õhukeseseinalised. torujas suurtõlvik (M. esinevad suvel ja sügisel. sileda kestaga. Saleda pteerula (P. selle kuni 12 cm kõrgused viljakehad on hüaliinvalged kuni kreemikad.) on kuni 5 cm kõrguste. rakuvaheseinteta. Kõdusaproobid. enamasti pannaldega. Petersen) – puutüve katab limane tumeroheline rohevetikate kile. Kõdu-.ja Ida-Virumaal). Petersen) (tahvel 23) on seest õõnsate kuni 15 (–25) cm kõrguste ja 2–8 mm paksuste viljakehadega. kasvavad rohttaimede kõdunevatel vartel ja lehtedel niisketes kohtades. Seeneniitide süsteem dimiitne. mille vetikakomponent (Coccomyxa või selle lähedane) laiub substraadil.) on kuni 7 (harva 10) cm kõrgune ja kuni 1. fistulosa (Fr. Eosed värvusetud. Macrotyphula juncea.) kasvab liivasel või turbasel hariksamblik. Tsüstiidid mõnel liigil olemas. [24]. Eosed ellipsoidsed. Saproobid kõdunevatel mahalangenud lehtedel ja peentel oksakestel. kuni 1. Viljakehad kasvavad üksikult. 4. Perekond ramariopsis. kuni 1 cm kõrgused.H. neid võib hoolsalt silmitsedes augustist oktoobrini leida mahalangenud haava. Kevad(Schwein. kahvatupruunid. Seeneniidid pannaldega. puhetumata rakkudega.) Corner) viljakehad on harunemata. gracilis (Desm. harvem puidul nii metsades kui ka karjamaadel. [24].5 cm kõrgused. painduvad.H. multifida Fr. valged kuni kollakad. seeneliha sitke-nahkjas. skeletthüüfid paksuseinalised. tihti esineb koos sammaldega (Bryophyta). ellipsoidsed.H. ta on Eesti Punase raamatu liik (vt. Kasvab maapinnal. Multiclavula pinnasel okasmetsades. mis võivad rühmiti koos kasvada mahalangenud oksakestel ja okkavarisel.Perekond suurtõlvik. kase ja lepa lehtedel ning raokestel. Eestis 2 harvaesinevat liiki. haruldane. Eosed siledad. Macrotyphula R. 8–15 mm pikkused. Petersen Viljakehad tõlvjad või käävjad. 4. vernalis Joon. Tsüstiidideta. juncea (Fr.

juus-pisitõlvik (T. Osal liikidel kasvavad viljakehad välja substraati süvenenud.) Corner). Typhula Fr. incarnata Lasch ex Fr. Eosed siledad. seeneniidid tavaliselt pannaldega. phacorrhiza Fr. valkjas. mis on kaunis haruldane tammeparasiit tammikutes ja parkides juulist oktoobrini.: Fr. väikesed (0. 1–6 mm Joon.. 153 . kuni 1 cm kõrgused viljakehad kasvavad kilpjala (Pteridium aquilinum (L. Seeneniitide süsteem monomiitne. kõrreliste jäänustel kasvav kõrre-pisitõlvik (T.) ja lutsernitel (Medicago spp. culmigena (Montagne & Fr. Fistulina Bull. mm suurune.) kasvab rohttaimede jäänustel.ja segametsades septembrist oktoobrini mahalangenud kõdunevatel lepa-. itoana Imai). Seeneniitide süsteem monomiitne.5–3 cm. mõnd liigid on rohttaimede parasiidid.ja haavalehtedel. Eestis 10 liiki. kasvavad kimpudena. mille üleni valged. mille seenemügarad on mustjad.: Fr. hästimärgatavad. kasvab puude ja põõsaste kõdunevatel lehtedel. Ristiku-pisitõlvik. lihakad. 1–3 cm kõrgused. 0. Põhja-pisitõlvik (T. piklik või peaaegu kerajas. kasvavad 3–5 mm suurusel pruunil. Fistulinaceae Viljakehad kübarjad. Tavaline on kilpjala-pisitõlvik (T. tõlv on roosakas ja jalg Joon. kuid ainult kuni 1 mm jämedused.) (joon.) (tahvel 24). ainult mõne millimeetri paksused).) Typhula sclerotioides. vahaja või pisut sarvja konsistentsiga. mille viljakehad on 3–30 mm kõrgused. mis tekitavad ka kultuurtaimede ohtlikke talvitumishaigusi. seehulgas ka hariliku rukki tüfuloosi. suurusest seenemügarast. puhetunud rakkudega. borealis Ekstrand) põhjustab paljude kõrreliste. [24].) on neist suurim – kollakaspruunid niitjad viljakehad on 5–10 (–15) cm kõrgused. ebakorrapärase kujuga seenemügaral kõdunevatel puulehtedel. viljakehad valged.) Kuhn) mahalangenud lehtede ja nende rootsude koes alates augustist. Ristikutel (Trifolium spp.) Berthier) on kuni 12 mm kõrguste juuspeene karvase jalaga viljakehadega. muutub vajutades punakaspruuniks. Juur-pisitõlvik (T. Sugukonnas 1 perekond. Viljakehad küljega või jalataoliselt aheneva servaosaga substraadile kinnitunud lihakate oranžikas. harva kuni 4 cm kõrgused. Esimese rühma neist moodustavad seenemügaraga (sklerootsiumiga) liigid.) on sage niisketes leht.33.5–5 Sklerootsium-pisitõlvik. Eoslavakandja koosneb üksteisest isoleeritud torukestest.34.) Fr. Mõnikord tsüstiididega. seenemügar punakaspruun. 4. pigistades eritab seen punast.34. Perekond maksak. erythropus Fr.). seenemügarad mustad.) Perekond loetakse praegu kuuluvaks sugukonda Typhulaceae. 1–2. selgelt peenemaks jalaks ja pisut erineva. esineb poolparasiidina ristiku-pisitõlvik (T. sclerotioides (Pers. piklikud. Seenemügarata Eestis haruldastest liikidest on kaks 1–3 mm kõrguste viljakehadega: rohttaimede kõdunevatel vartel ja lehtedel kasvav lõheroosa tõlvaga sätendav pisitõlvik (T. enamasti heledama värvusega tõlveosaks eristunud. viljakehad on 3–10 mm kõrgused. Typhula trifolii. 1–2 mm läbimõõdus. trifolii Rostrup) (joon.Perekond pisitõlvik. Punajalg-pisitõlvik (T. Torukeste kiht ookerkollane. eosed amüloidsed. 4.5–3 mm suurused. Noored viljakehad on kupatamata söödavad.kuni veripunaste kübaratena (10–15 cm). Sugukond maksakulised.5 mm suurused. omapäraste südajate eostega. quisquiliaris (Fr. Pistillaria Fr. Saproobid rohttaimede vartel ja lehtedel. setipes (Grev. [24]. 1. Sklerootsium-pisitõlvik (T. 4. tõlvjad või niitjad. T. hapuka maitsega mahla. micans (Fr. tervikuna 1–2 cm kõrgused.) Berthier) ning valge munaja tõlvaga.) Fr. seenemügarad kahvatukollased. kase.) Berthier). Viljakehad harunemata. Selle liigiga üsna sarnane ja levinumgi on roosa pisitõlvik (T. 4. Kolmas liik. koosneb üksteisest eraldunud. hepatica (Schaeff. mitte omavahel kokkukasvanud 4–10 mm pikkustest torukestest.33. sün. mille tõlv on nuijas. viljakehad valge või kreemika tõlva ja punakasmusta jalaga. (sün. valged. Eestis 1 liik – maksak (F. Eospulber valge.

Sugukond seenikulised. Tartu kalmistute liivasel pinnal sirelite all. Sparassidaceae Viljakehad rohkelt harunenud laiade lamendunud harudega. valkjad. tõenäoliselt mükoriisamoodustajad. Perekond narmik. Eosed peaaegu kerajad kuni silinderjad või allantoidsed. jalg kuni 1 (–1.: Fr. kuid eelmisest vähem maitsev. pannaldega.: Fr. mille kübara alaküljel olid eoslavakandjana vertikaalselt asetunud narmad või ogad. kuid tihke seeneliha tõttu vähekvaliteetsed. pole korjamine harulduse tõttu lubatav. tugeva lihaka seenelihaga. Seeneniitide süsteem monomiitne. repandum L. Friesi süsteemis loeti sellesse sugukonda kõik sellised jalaga seened. ovinus (Fr. mille kollakaskreemid kübarad on mitme tumedama vöödiga. Kõdusaproobid või mükoriisamoodustajad. Albatrellus Gray Eestis 3 liiki. seeneliha valkjas.) Murrill) (tahvel 26). Eoslava katab harude allapoole suunatud. kuulub Eesti Punasesse raamatusse ning on meil ka riikliku kaitse all (II kategooria) (vt.) (tahvel 25) on veidi väiksema. Scutigeraceae Viljakehad üheaastased. peaaegu kerajad. Kasvavad elusate puude juurtel.) Kotl. Eospulber valge või ookerkollane. & Pouzar) (tahvel 26). Eospulber valge. Sugukond kährikulised. narmad pole jalale laskuvad. kuni 50 cm läbimõõdus. Seeneniitide süsteem monomiitne. peaaegu siledat välispinda. mõnikord veidi sinaka tooniga või kollakate laikudega.. seeneniidid värvusetud. confluens (Fr. kuni 12 cm laiuse valkja. Seeneniitide süsteem monomiitne. laskuvalt paiknevate narmastega. Okasmetsades on juulist oktoobrini kohati tavaline harilik lambaseenik (A. Eesti Punase raamatu ning riikliku kaitse all olev (II kategooria) liik (vt.). poorid valged. kuid torukestekiht pole seenelihast eraldatav. Timpnarmik (H. Eestis 1 liik – kährik (Sparassis crispa (Wulf. Glöotsüstiidid olemas või puuduvad.) Fr. oranžika tooniga. Kõdusaproobid metsades. kreemid või ookerkollased. mille viljakehad on tihti alusel mõnekaupa liitunud jalgadega. kreem või hiljem kahvatupruunikas. eosed amüloidsed. hiljem on teda haruldasena leitud ka mujal Euroopas. kollakas.Sugukond narmikulised.: Fr.) (tahvel 25) on suure. mida on leitud kolm korda Lõuna-Eestis männi vanade tüvede alusel ja kändudel. poorid valged. söödav. puhetunud rakkudega. kuni 12 cm läbimõõduga kübar. eosed inamüloidsed. noorelt maitsev. kuigi söögiseen. tihelihakad. kuni 8 cm suuruse ookeroranži või -pruunika kübaraga. Pruunjas narmik (H. Sugukonnas 1 perekond.5) cm jäme. a. kollaka või kreemi kübaraga ning 1–3 cm jämeduse jalaga. eriti timpnarmik. Noored viljakehad on heamaitselised kupatamist mittevajavad söögiseened. mille ülemine osa on kaetud lühikeste. syringae (Parmasto) Pouzar). mõnikord amüloidsed. Eosed kerajad või laiellipsoidsed. kübara ja keskse või ekstsentrilise jalaga. seeneniidid puhetumata rakkudega. hiljem tihti oranžilaigulised. mõnikord näivalt maapinnal. Eestis 1 perekond 3 liigiga. mille ebakorrapärasel kõverdunud jalal on valkjas.: Fr. Sparassis Fr. kübar kuni 15 cm suurune. Viljakehad meenutavad puravikulaadsete (Boletales) omi. Eosed siledad. siledad. Eoslavakandja torukestena. mõnikord punakas. kuid eelmisest harvem kasvab kimp-lambaseenik (A. seenekaitse). Eestis 2 liiki. osalt puhetunud rakkudega. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Kimp-lambaseenik võib moodustada katkendlikke või osalisi seeneringe. Eestis 2 liigiga. Paljud liigid on söödavad. Liik kirjeldati esmakordselt Eestist 1966. Tänapäeval teame. Nende viljakehad on lihaka kübara ja keskse või ekstsentrilise säsika jalaga. seeneniidid õhukeseseinalised. mis on kujunenud mitmetes erineva päritoluga seenerühmades. Mõlemad liigid on Eestis juulist oktoobrini üsna tavalised. seenekaitse). Vanad viljakehad on kibekad ja sageli ka nälkjatest söödud või lagunemas. ühes Lõuna-Harjumaa loomännikus ja Kagu-Pärnumaa kuusiku metsasihil on juulist septembrini leitud sireli-lambaseenikut (A. Tõelisi narmikulisi on üsna vähe. 154 . Perekond kährik. Perekond lambaseenik. söödav. Samuti sügisel okasmetsades. suured. Hydnaceae Möödunud sajandist pärinevas E. rufescens Fr. Hydnum L. meenutavad harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). et viljakehade selline ehitus näitab ainult ühte seente eluvormidest. inamüloidsed.

söödav.) Quél. lihakad. formosa (Fr. oranžid. punalatv-harik ja maire harik. Eestis 3 perekonda 14 liigiga. pruunikaskollane. söödav kupatamata. peamiselt Põhja. nahkjas-lihakad. aurea (Schaeff. põõsjad. Viljakehad radiaalselt. Eoslavakandja võrkjalt voldiline. kibeda maitsega ja mürgine. mairei Donk. 155 . Kõdusaproobid metsades. Kuldharik (R. kollane harik. kollased. kuid viljakehad muutuvad vajutades või kuivades oliivrohekaks. harvem siledad. eumorpha (P. kuid siiski on õigem harikute korjamisest hoiduda. Eoskannad 4-eoselised. Vähelihakatest. Gomphaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. R. heamaitseline. Kõik need suurte viljakehadega liigid on omavahel üsna sarnased. Eestis on selts esindatud ainult 1 sugukonnaga.) Pers. Viljakehad kasvavad Eestis juuli lõpust öökülmade saabumiseni. tihti üsna paksud. lihtsad või ülaosas pisut harunenud. seenakitse). ex Schulzer) Ricken). tüseda lihaka jalaosaga.: Fr. Perekond harik. lihakad ja massiivse tüveosaga liigid on kuldharik. harvem jala alusel dimiitne. nende värvus on ka ühe liigi piires muutlik ja muutub viljakehade kasvamise vältel. Eospulber roosteookerjas. mittesöödavaid kui ka mürgiseid liike. Eosed kollase või pruunika näsalise kestaga. osalt ehk ka mükoriisaseened. Eoslavakandja võrkjalt voldiline.) (tahvel 27) kasvab erinevalt eelmistest kõduneval puidul ja on pisut suurem. kasvab kaunis sageli nõmmemännikuis ja loometsades. Liigirohke perekond. Silmatorkavalt suured.Selts Vurrikulaadsed. Kõdusaproobid. alusel lühikeseks jalaks ahenevad. abietina (Pers. Sugukond vurrikulised. Just harikute puhul võib mürgituse saada ka vanadest viljakehadest. pokaaljad või kõrvjad.) Corner) (tahvel 27) on kuni 5 cm kõrgune. flava (Schaeff. kuni 10 cm kõrgune. Seeneniitide süsteem monomiitne. Haruldane on ka okasmetsades kasvav maire harik (R. harvem niitudel. kõrvjad.: Fr. sün. mittesöödavatest liikidest on Eesti kuusikuis ja kuuse-segametsades tavalisemad kolm liiki. mõned on nõrgalt mürgised. vurrik (G. Ramaria Fr.) on kuldkollane. Gomphus (Pers. Mürgised liigid ei kuulu küll ohtlike hulka. Eestis ainult 1 liik. mille sidrunkollased kuni ookerkreemid. kuni 20 cm kõrgused. Liik on kantud Eesti Punasesse raamatusse (vt. ookerjad. söödav kupatamata.) (tahvel 27) sarnaneb kuuseharikuga. sile või vaoline. Kuuseharik (R. On nii söödavaid. Kollane harik (R. harude tipud aga sidrunkollased. madalalt ogaliste eostega. harutippudes kahvatulillad. mille viljakehad on oranžikasroosad.) Quél. Eosed mügarliku või peaaegu võrkja ornamentatsiooniga. -purpursed või -lihapunakad viljakehad muutuvad vajutamisel pruunikaks. pruunikad. pallida (Schaeff.) Quél. jämenuijad või põõsjalt harunenud. dihhotoomselt või ebakorrapäraselt harunenud.: Fr. mille viljakehad kasvavad hilissuvest sügiseni okaspuude all kaunis sageli. muutub vajutamisel punakaks. clavatus (Pers. Rohekas harik (R. stricta (Fr. mis jala alusel on juba lagunema hakanud. kahvatuvioletsed kuni lihapunakad.) Quél. kuid soovitatavalt kupatatult.: Fr. Üsna harva esineb lehtmetsades ookerpruunikas. tuleb selle kogumisest seetõttu hoiduda. botrytis (Fr. kasvab kaunis harva okas.) Ricken) (tahvel 28). Gomphales Viljakehad lehterjad. purpurpunakate harutippudega punalatv-harik (R.) . Perekond vurrik. Sirge harik (R.) Gray) (tahvel 24). Viljakehad lehterjad. Mõne söödava liigi kõrval on rohkelt sitkeid ja mittesöödavaid. Eestis 13 liiki. Eospulber kreem või kollane. Eoskannad 2–4 eosega. Mürgine on ka Eestis seni veel leidmata kollalatv-harik (R. harvem roosa või violetse tooniga. Seeneniidid pannaldega.ja Lääne-Eesti lubjarikastes metsades. kuigi on tegemist söögiseenega.) Quél. Karst.ja segametsades. lihakad või nahkjas-lihakad.) (tahvel 28) on sidrunkollane.

amüloidsed. Perekond harjasnarmik. amüloidsed. Neisse sugukondadesse kuuluvad liigid moodustavad enamikus liibunud õhukesi nahkjaid või koorikjaid viljakehasid. Seeneniitide süsteem mono. seeneniitide rakud pole puhetunud. pruunid või pisut hallikad. harvem lihakas. küll aga on nad olulised lamapuidu ja varise lagundajatena metsades. vulgare Gray) (tahvel 29) kasvab meil tihti ja kõikjal maasse mattunud männikäbidel augustist novembrini. Narmad kuni 6 mm pikkused. Eosed värvusetud. lehvikjad. glöopleersete hüüfide ja glöotsüstiididega. Eestis esineval liigil koraljalt mitme.ja kõdusaproobid. Kõik sugukonna 4 perekonda Eestis esindatud kokku 9 liigiga. Eestis 6 liiki. Eestis esindatud 4 sugukonnaga. osal liikidest amüloidsed.Selts Korallnarmikulaadsed.) P. mille kuni 12 cm kõrgused nahkkollased. Puidu. Mittesöödavad. pruunid.5 cm laiune pruun karvane ripsmelise servaga kübar on alaküljel pruunide hallikirmeliste narmastega.ja okaspuude puidul kasvav aniislentinell (L. koraljalt või põõsjalt harunenud. cochleatus (Fr. substraadile liibunud. Gloiodon P. üheaastased. Perekond käbinarmik.) (tahvel 29) viljakehad on tumepruunid. Sugukond käbinarmikulised. Seeneliha nahkjas. substraadile liibunud. Eospulber valge. kuni 7 cm suurused kübarad kasvavad kimpudena 156 . siledad või ornamenteeritud. osaledes huumusrikka mulla tekkes. eoslava katab siledate harude pinda. Meenutab väliselt harikuid (Ramaria). Hericiales Viljakehad tavaliselt üheaastased. Kuni 2. Eoskannad urnjad või tõlvjad. Clavicorona Doty Viljakehad püstised. kübarata substraadile liibunud või põõsjalt harunenud. peeneogalise amüloidse kestaga. pisut esileulatuva jämekarvase ülaservaga. Karst. söödavaid liike nende seas ei leidu. tihti kibeda maitsega. Eoslehekesed kollakad kuni pruunid. Glöotsüstiidid või glöopleersed hüüfid olemas. skeletthüüfid paksuseinalised.: Fr. paljast või karvasest kübarast ning keskse kuni külgmise asetusega jalast. glöopleersed hüüfid ja sageli ka glöotsüstiidid olemas. sageli mügarliku kestaga eoste poolest. glöopleersed hüüfid ja glöotsüstiidid kollaka klaasja sisuga. viljakehad esinevad alates juulist. pooriline. ornamentatsiooniga. Eosed kerajad kuni ellipsoidsed. üksikud viljakehad ka aastaringselt.) P. jala ja kübaraga. aga ka teiste puude tüvedel ja okstel juulist oktoobrini kaunis tavaline kroonharik (C. mis omakorda samal viisil harunevad. Perekond kroonharik. mis kasvavad puidusaproobidena lamavate tüvede ja okste allküljel. narmastena või eoslehekestena. Ainsa Eestis leiduva liigi harjasnarmiku (G. mille jalaks ahenevad karikjad lihapruunikad hügrofaansed. Sagedam on meil leht.või dimiitne. Viljakehade alusel tihti pruun. Seeneliha sitke. kuid erineb neist omapärase harunemisviisiga ja on selle järgi ka kergesti äratuntav. pyxidata (Pers. Eestis väga haruldane. saagja servaga. Viljakehad meenutavad lehikseente omi ja koosnevad alaküljel eoslehekesi kandvast kollakast kuni pruunist. Eospulber valge. Auriscalpium Gray Ainus Eestis leiduv liik käbinarmik (A.) Doty) (tahvel 27). hiljem pruunid viljakehad on kuni 8 cm läbimõõdus. Eestis on lamavatel kõdunevatel haava. Seeneniitide süsteem dimiitne. generatiivsed hüüfid pannaldega ja puhetunud rakkudega. kinnitub külgmiselt püstisele mustjaspruunile jäigalt karvasele jalale. Seeneliha kiuliselt lihakas. jalale laskuvad. Seeneniitide süsteem ebaselgelt dimiitne.(kuni 7-)astmeliselt harunenud: alumise “tüve” karikakujulise tipu servadest kasvavad üles harud.). küljega substraadile kinnitunud ja alusel laskuva kübaraga. väiksuse ja kasvukoha tõttu jäävad nad tavalisele seenestajale märkamatuks. strigosus (Fr. Lentinellus P. Seeneniitide süsteem monomiitne. näsaline. Eosed kerajad kuni ellipsoidsed. mürgiseid liike ei ole. Karst. Eosed ellipsoidsed. Mittesöödavad. kuid erinevad glöopleersete hüüfide või glöotsüstiidide esinemise ja amüloidsete. seenevääte moodustav seeneniidistik. Karst. Auriscalpiaceae Viljakehad jala ja külgmise või keskse kübaraga. Karst.: Fr. Eoslavakandja sile. kujult kerajast silinderjani. on pannaldega. Eospulber valge. peeneogalise amüloidse kestaga. Kasvab suvel ja sügisel lehtpuukändudel. Perekond lentinell. seeneliha nahkjas. Siin lähemalt käsitletava kahe sugukonna – käbinarmikuliste ja korallnarmikuliste kõrval esineb Eestis veel kaks vähemalt 12 perekonna ning enam kui 30 liigiga sugukonda – Gloeocystidiellaceae ja Dichostereaceae. mis väliselt meenutavad koorikulisi (Corticiaceae). Enamasti mittesöödavad.

nende hulgas 3 perekonna (6 liiki) asend süsteemis on veel vaieldav – Bankera. Kasvab harva. kuni 15 cm suuruse roostepruuni. külgmiselt substraadile kinnitunud 3–12 cm suuruste pruunide.) Donk) viljakehad on substraadile liibunud.) Kühner). Eestis riikliku kaitse all (III kategooria). vulpinus (Fr. mürgiseid liike ei ole. Ülejäänud liike esineb Eestis harva. fragilis (Pers. millest valdav osa moodustab tõenäoliselt puudega mükoriisasid. mõlemad Eesti Punases raamatus (vt. harvem kuni 10 mm pikkused narmad.) Pouzar). Eospulber pruun.koos.) Kühner & Maire). ookerpruunikad või valkjad. Perekond korallnarmik.ja huumusesaproobid. seenekaitse). mille osakesi hiljem kübarale külge jääb. glöopleersed hüüfid ja glöotsüstiidid esinevad. kuid valge eospulbriga ja värvusetute või kollakate eostega. eriti iseloomulik on seene aniisilõhn.: Fr. eriti kasel ja haaval. kuid violetse varjundiga ja selgemalt soomuselise ülaküljega. lihakad. Narmad heledad. alguses valkja servavöödiga kübaraga liiv-kampernarmik (B. pehmed. (pruun lentinell). mis samuti kasvab hulgakaupa koos nii okas. Lühikese jalaga ja suure. Jalata. augustist septembrini lehtpuude lamavatel tüvedel ja kändudel. Kõdu.: Fr. Boletopsis. lihakad. Hericiaceae Viljakehad koraljate harudega ja neil kimpudena rippuvate narmastega või liibunud ja kaunis pikkade narmastena esineva eoslavakandjaga. Eospulber valge. Sugukond lehternahkiselised. & Schwein. kareda või näsalise amüloidse kestaga. Phellodon. ursinus (Fr. seen on valge või kollakas. Dentipellis Donk Ainsa Eestis kasvava liigi narmnahkise (D. Selts Lehternahkiselaadsed. selle liigi viltja kübaraga ja meil peamiselt okaspuupuidul kasvavat teisendit eristati varem omaette liigina L. Enamik liike sisaldab kinoidsete ühendite hulka kuuluvat telefoorhapet. Perekond kampernarmik. seeneniidid pannaldega. fuligineoalba (Schmidt: Fr. mille alaküljel esinevad eoslavakandjana tihedalt asetunud vertikaalsed narmad (ogad). Kasvab kaunis harva. valged või kollakad. 157 . lõhnata kübaraga on rebaslentinell (L. Eosed kerajad kuni ellipsoidsed. Puidusaproobid. mis kuivades tugevamaks muutub. castoreus Fr.: Fr. kuni 10 cm suurune. Hericium Pers. Vanade ja põlismetsade indikaatorliik.ja segametsades lamavatel kõdunenud jämedatel lehtpuutüvedel.kui ka lehtpuude puidul. violascens (Alb. mis on umbes sama suur.) (tahvel 25) viljakehad on koraljalt harunenud. alusel jalaks aheneva kübara (mille eoslavakandja on vaoline ja ebatasane) või jalaga kübara kujul. Vanade ja põlismetsade indikaatorliik. habras. Eesti ainsa liigi korallnarmiku (H. puhetunud rakkudega. kuni 10 mm pikkused narmad. Enamasti mittesöödavad. väikesed. Mittesöödavad või madalakvaliteetsed. kübara serv on sissepoole pöördunud. Seltsis 1 sugukond. seeneniitide rakud puhetunud.) Pouzar). kuid vabanevad substraadilt väga kergesti. Seeneliha vöötideta. soneline jalg pruuni jahuja kirmega. näsalised. Thelephoraceae Eestis 7 perekonda 49 liigiga. Iseloomulik on nende viljakehade kampri. Eoslavakandjaks on haprad valged või kollakad. coralloides (Scopoli: Fr. Liivastes okasmetsades kasvab kuni 15 cm suuruse pruuni. igas 1 liik. Sugukond korallnarmikulised. Seeneniitide süsteem monomiitne. eriti haaval. ainult kupatatult söödavad. Sitke seeneliha tõttu on nad muidugi mittesöödavad. Eestis leidub 2 hilissuvel ja sügisel kasvavat haruldast liiki. tihedalt asetsevad. rippuvate harude allküljel 3–5 mm.) Pers.või sigurilõhn. tavalisemad on 2 perekonda. Lubjarikkamal pinnasel kasvab väga sarnane violett-kampernarmik (B. Eestis 4 perekonda. ülaküljel tavaliselt pruunikarvaste kübarate kogumikke moodustab karulentinell (L. Bankera Coker & Beers Sarnane kübarnarmiku (Hydnellum) ja põdramokaga (Sarcodon). laia valge vatja või kiulise servaga. Perekond narmnahkis.: Fr. augustist septembrini niisketes leht. sarnaselt rädiriisikaga (Lactarius vellereus) võib seene kübar kasvada kõdu ja liiva all. külgmise tüvega substraadile kinnituvad. samuti riikliku kaitse all (III kategooria). vahajalt lihakas. Eosed pruunikad. Thelephorales Viljakehad substraadile liibuva kile.

Kõdusaproobid metsades. Seeneliha on vürtsise lõhna ja kibeka või maheda maitsega. seeneniidid pannaldega või ilma. Mõnel aastal on okas. Eestis leidub kolm sügisest liiki. pealt soomuselise või palja pruuni või pruunika kübaraga. Seeneniitide süsteem monomiitne. Perekond kübarnarmik.) P. Eestis 4 liiki.ja segametsades. seeneniitide rakud puhetunud. Okas. kuni 20 cm laiused kübarad on jämedasoomuselise pruuni ülaküljega. Ainsana siin käsitletavaist põdramokkadest on sellel liigil seeneniidid pannaldega.) P. Karst. fennicus (P. Karst).) P. okas. Harilikule põdramokale lähedane. Kars. Karst. sitke või peaaegu puitunud.) P. imbricatus (L. eosed õhukese. seenekaitse). Perekond põdramokk. ülakülg pruun. Kõdusaproobid metsades. selle oranžid või pruunikasoranžid kübarad on kuni 8 cm suurused. seenekaitse). peamiselt küll palumännikuis ning Loode-Eesti loometsades augustist oktoobrini kasvavate suurte viljakehadega harilik põdramokk (S. on ta noorena tinglikult söödav.või tumepruunide. Karst. leucomelaena (Pers. noorena valkja. Perekond vöötnarmik. Seeneniitide süsteem monomiitne. paljudel aastatel on nad haruldased.: Fr. kasvab hilissügisel ja sügisel okasmetsades. mistõttu hundiseenik meenutab puravikulaadseid (Boletales).) P. Sagedam on okasmetsades kasvav rooste.: Fr. eelistavad kasvamiseks vähekasutatud metsaradu. tomentosus (L. Harvaesinev on ka purpurpruuni. mis on pealt tasane või ebatasane.Perekond hundiseenik.) (tahvel 30). kuni 12 cm suurune pruunika kübaraga lõhnav kübarnarmik (H. Erinevalt lõhnavast kübarnarmikust on aga selle liigi viljakehad erilise lõhnata.ja segametsades võib leida lillaka tooniga pruuni kübaraga tihket kübarnarmikut (H. kuni 10 cm laiuste viljakehadega pruun kübarnarmik (H. Karst. nooremad kübarad enamasti valkja servavöödiga. scabrosus (Fr. oletatavasti mükoriisamoodustajad. Sitke seeneliha tõttu mittesöödavad.) P. puhetumata. Hundiseeniku (B. Väga sage on eriti Ida. tihti lillaka tooniga. eospulber valge. mille jala alus on sinakas või rohekas ning mis on mõru või kibeda maitse tõttu mittesöödavad.. kuni 3 cm jämedune. kasvab samuti okasmetsades. jämedalt turrissoomuselise.) P. Viljakehad esinevad juulist oktoobrini. Phellodon P. vähemalt osalt oletatavasti ka mükoriisamoodustajad. oranž. ka seda liiki kasutatakse lõnga värvimisel (vt. Boletopsis Fayod Eoslavakandja torukestena. Eosed näsalised või mügaralised. sageli pisut sinaka või violetse tooniga. Eoslavakandja kaunis habraste narmastena.). madalalt näsalise kestaga. seentega värvimine). Karst.või sigurilõhn on sama tugev kui kampernarmikutelgi. Viljakehad jalaks aheneva koonilise kübaraga. mittesöödav. vöödilise seenelihaga. Karst. Karst. jalg jäme (kuni 3 cm). Erinevalt viimastest on aga kübar tiheda. peaaegu vatja seenelihaga. mille seeneliha on samuti sinisevöödiline.ja segametsades kasvavat liiki: halli või pruuni kübaraga pruun vöötnarmik (Ph.) (tahvel 31). mõnel inimesel tekitab nõrku seedehäireid või kõhuvalu (vt. melaleucus (Sw.) P. pannaldega või ilma. seeneniitide rakud pole kunagi puhetunud. Eestis 3 haruldast. Karst. Selle suured. Eestis 1 liik. mõnikord radiaalselt asetunud jämedate soomustega.ja Kagu-Eesti okas. valkjate kuni oranžide narmastega ning paksult sametja jalaga. sinakas või roostepruun. ferrugineum (Fr.: Fr. Eospulber pruun. Meeldiva kumariinilõhnaga on harvaesinev. riikliku kaitse all (II kategooria) (vt. suaveolens (Scop.). hiljem kollakaspruuni sametjalt viltja kübaraga viltjas vöötnarmik (Ph. sageli vöödiline. pole ei vöödiline ega puitunud.) (tahvel 32). mao.) P. Kui seen pole kibe. Sarcodon Quél. Karst. Eoslavakandja narmastena. kuid meil väga harva esinev on soome põdramokk (S. Eestis 6 liiki. Hydnellum P. Viljakehad suhteliselt paksu kübara ja jalaga. kuni 15 cm suuruse kübaraga kibe põdramokk (S. poorid hallikasvalged. seeneniitide rakud silinderjad. Eosed madalalt näsalised või kühmulised. viljakehasid kasutatakse lõnga värvimiseks (vt. mida võib 158 . Erinevalt eelmisest perekonnast on selle kübar õhem. aurantiacum (Batsch: Fr. Kampri.) Fayod) (tahvel 26) kübar on kuni 15 cm läbimõõdus. mis kuulub Eesti Punasesse raamatusse ja on riikliku kaitse all (III kategooria) (vt. seentega värvimine). Mittesöödavad või söödavad. 1 tinglikult söödav liik. kuni 10 cm suuruse kollakaspruuni kübaraga.: Fr. seentega värvimine). Viljakehasid saab kasutada lõnga värvimisel (vt. kõdusaproob. narmad pruunid.ja soolenähtudega mürgitus).ja segametsades kohati leida ka kuld-kübarnarmikut (H. purpurmusta kübaraga must vöötnarmik (Ph. pruunikashall.) (tahvel 30). Seeneliha kiuline. vöödiline. seenekaitse). niger (Fr. ülakülg sile või soomuseline. Eestis väga haruldane Punase raamatu liik. jalg hallikas või violetja tooniga. rabe.). mille seeneliha on sinakate või violetjate tsoonidega. mis erineb elmisest väiksema. võib olla mükoriisamoodustaja. Kõdusaproobid. Seeneliha lihakas-vatjas.) (tahvel 32).: Fr. mittesöödavad.) Banker) (tahvel 31). Eospulber pruun. compactum (Pers. Karst. mis on Eesti Punasesse raamatusse kantud liik (vt.

[sün. kuid käesolevas töös vaadeldakse ühe sugukonnana. Tsüstiidid esinevad mitme liigi eoslavas. bryophila (Pers. sagedamini aga mügarlik või madalalt sooneline. vähesed kõdusaproobid. mõnikord lausa metsakõdu sees. lapikute harudega. Oletatavasti kõik mükoriisaseened. lapikute harudega.: Fr. tipus inkrusteerunud. Eospulber valge. Lentinus Fr. atsüanofiilsed. pruunikad.) Pouzar). Tomentella Pers. Eestis 30 liiki.: Fr.või dimiitne. pruunid. tõestatud on see aga ühe liigi juures. Sügisel metsades tuleasemetel. Perekond lehternahkis. eoslavakandja peaaegu sile. Mittesöödavad. harvem narmastega. Perekond soonlehik. kuni 6 cm kõrgused. & Schwein. viljakehasid saab kasutada lõnga värvimisel (vt. serviku (Pleurotus) perekonnas leidub häid söögiseeni. Polyporaceae s.või rohttaimede parasiite. mis võivad moodustada roseti. on hallikaspruunid. jalg keskne. Eoslavakandja sile või mügarlik.: Fr.) jalg on alusel puhetunud. arvatavasti ka teiste okaspuude mükoriisamoodustajaid. Larsen. ekstsentrilise või külgmise lühikese jalaga. Eospulber valge kuni ookerkreem. (sün. Liik on üks tavalisi männi. penicillata) (tahvel 33) on harunenud. sitkelihakas. eoslehekesed väga kitsad. Viljakehade servas esinevad paljudel liikidel seeneväädid. Viljakehad substraadile ämblikuvõrkja või vatjalt pehme kilena liibunud.) Eestis ainult 1 liik – söe-soonlehik (F. harutipud on valkjad. kübar purpurpruun. carbonaria (Alb. Seeneniitide süsteem mono. inamüloidsed. viljakehad esinevad juunist hilissügiseni. hallikaspruun. Perekond hammaslehik. hõlmiselt karikjad või esinevad poolringjate omavahel liitunud kübaratena. neid mehaaniliselt kahjustades.) Viljakehad sitkelihaka kübaraga ja keskse. sitkelihakad või korkjad. di. Kõdusaproobid. Enamik liike mittesöödavad. pruunid. Viljakehad lehterjad. kübar aheneb sageli ebakorrapäraseks jalaks. Jalg keskne. glaucopus Maas Geest. rühmadena koos kasvavad viljakehad on harunenud. neist levinum on roostepruunide viljakehadega T. & Nannf. Eestis 4 liiki. Eosed näsalised.) (tahvel 33). Loor esineb vaid vähestel liikidel. kuid on lõhnata. Okasmetsades kasvava mugul-põdramoka (S. peamiselt metsaservades ja väludel. Eoslavakandja peaaegu sile. Lentinaceae. Käsitletakse tihti kuni 3 erineva sugukonnana.) (tahvel 33) esineb Eestis harvem. soonjad. esineb kaunis harva. palmata (Scop. tugeva ebameeldiva lõhnaga. tubakpruun. mürgiseid liike ei tunta. pruun. hallikaspruunid. soomuseline või viltjas. naaskeljad. mõnel liigil dimiitne (esinevad sirged kiudjad paksuseinalised seeneniidid). mükoriisamoodustajad.) Fr. Eoslehekesed tihti saagjalt lõhestunud servaga. kollakad või pruunikad.või trimiitne. Eestis 5 perekonda 17 liigiga. võivad esineda metuloididena.kohata nii leht-. ülakülg hatune. eoslavatsüstiidid suured (kuni 230 µm pikad). mille viljakehad on ebakorrapärased. J. kreemikas või hallikaslilla. 159 . Perekond tomentell. seeneniidid pannaldega. Seeneniitide süsteem monomiitne. harva. Eoslavakandja torukestekihina või eoslehekestena. nõmmedel ja raiesmikel on suvest hilissügiseni tavaline harilik lehternahkis (T. Liivastes männikutes. sitke-nahkjad. koraljalt harunenud. Metsataimlais võivad viljakehad kasvamisel toena kasutada okaspuude seemikuid. mõnikord samal ajal ka madalalt hõlmised. seentega värvimine). Haisev lehternahkis (T. Seeneniitide süsteem mono-. Valdavalt puidu-.: Fr. Geopetalum Pat. eoslavakandja vaoline või näsaline. Selts Torikulaadsed. Panus Fr.või trimiitne. okas.) M. terrestris Pers. esineb ka üksikuid puit. hinnatud söögiseeni esineb serviku (Pleurotus) perekonnas. Enamasti mittesöödavad. lehterjas. Ka pintseljas lehternahkis (T. Eosed näsalised. karikjad. kübara ja jalaga. harva lihakad (Pleurotus). Polyporales Viljakehad üheaastased. Faerberia Pouzar (sün. peaaegu kerajad või ebakorrapärase kujuga. mürgiseid liike ei ole. Pleurotaceae] Kirjeldus vastab seltsi omale. Viljakehad meenutavad üldilmelt kukeseeni. mõnikord peaaegu puitunud. Seeneniitide süsteem di. seeneniidid pannaldega. sinine või isegi mustjas. kübar kuni 6 cm laiune. Sugukond torikulised. Seeneniitide süsteem tavaliselt monomiitne. liibunud soomustega. kollakas. harvem talvituvad. Kasvavad suvel ja sügisel väga kõdunenud puutüvede ja maaslamavate kooretükkide all. Puidusaproobid. seeneniidid pannaldega.kui ka segametsades. Eosed piklikellipsoidsed kuni silinderjad või allantoidsed. str. ex Pat. ekstsentriline või külgmine. Thelephora Ehrh. Eestis 3 liiki.

kasvab sügisest kevadeni. kübar kuni 10 cm suurune. jalata. Perekond servik. poorid suured.) on suur (kuni 20 cm). papli.) ja -sildadel. lepideus (Fr. laskuvad pikalt jalale. see liik kasvab peamiselt Lõuna-Eestis kaskede kändudel. Eoslehekesed laskuvad jalale. Viljakehad valged. jalg külgmine või ekstsentriline. nidulans (Pers. kuid iga aastaga suureneva osatähtsusega.või oranžikaskollane kübar on neerjas. Polyporus Fr. kollane. eoslehekesed peenehambulise servaga.) Singer). harva tuntud ka majaseenena. mis kasvab lehtpuukändudel ja mahalangenud okstel. rombjad. austerservikut viljeldakse kultuuris (vt. dryinus (Pers. aga ka puittarindites on okaspuupuidul suvel ja sügisel üsna tavaline kollane hammaslehik (L. sage.). Aniis-hammaslehiku (L. teeservadel. Perekond torik. saare jt. Jalg külgmine või ekstsentriline. calyptratus (Fr. nõmmedel. jalg tumeroostepruuni alusega.) Fr. Eospulber valge. aedades ja puiesteedel vanadel vahtra. Eosed siledad. mille muna. Pleurotus (Fr. söögiseened). kreem või lillakashall. pruunikad. Kase-hammaslehiku (L. kinnitub substraadile külgmiselt või lühikese ekstsentrilise jalaga. külgmiselt puidule kinnituv kübar on paks ja lihakas.või dimiitne. kasvavad sügisel lehtpuupuidul. viltjaskarvane. Eestis 4 liiki. kübara ülakülg vatjas-viltjas. põhjustades nende mädanemist. lihakas-sitke või korkjas. Phyllotopsis J. cyathiformis (Schaeff. nurgelised. mõnikord sinaka tooniga. Selle kahvatukollased viljakehad on noorelt kiudlooriga. kollakaspruun.: Fr. Eospulber valge. Sellega väga sarnane.) Fr. loor puudub. squamosus Fr.: Fr.) (tahvel 34). on väga hõredalt asetunud ja harunevad kahveljalt. nõrgalt aromaatsed. Eosed piklikellipsoidsed või silinderjad. viltjaskarvane. harva kuni 20 cm suurune. poorid 160 . mida võib leida alates juulist. Kumm. sisaldab sklerifitseerunud hüüfe. Liiki on edukalt viljeldud lehtpuupakkudel (vt. lamavatel tüvedel ja -okstel. augustist hilissügiseni peamiselt lehtpuukändudel. heilotsüstiidid enamasti olemas. ostreatus (Jacq.) Bres. pulmonarius Fr. generatiivsed hüüfid enamasti pannaldega. eoslehekesed jämedalt saagja servaga. Puidusaproobid. Austerserviku üheks kasvatamise viisiks on nakatada mütseeliga madalalt mulda kaevatud lehtpuupakke. kuni 10 cm suurune kübar on valkjas kuni kahvatupruunikas. jahu või värske kala lõhnaga. Loorserviku (P. Rõngasserviku (P. linnades on niiviisi põhjustanud hoonete katuste purustusi. jäme. eriti aga parkides.). Viljakehad üheaastased või talvituvad. kübar kuni 6. Gilbert & Donk Eestis 1 liik – kuldkülik (Ph. Seeneniitide süsteem mono-. Karik-hammaslehikul (L. Ainukese söögiseene soomustoriku (P. noorena söödav. harva. seeneliha vatjas. kübar (kuni 12 cm) ja juurduv jalg pruunisoomuselised. seeneniidid pannaldega. Kasvab puittulpadel (näiteks telefonipostidel jmt. mõnikord ristamiskatseteta isegi eristamatu on meil harvem austerservik (P. Selle kuni 15 cm suurune.: Fr. Perekond kuldkülik. mis kasvab sügisel ja kevadel lehtmetsades ja parkides surnud lehtpuudetüvedel. Ülejäänud kolm liiki on Eesti metsades ja parkides harva kasvavad lehtpuude saproobid.) P.-E. Levinuim liik on kopsservik (P. lühikese külgmise jalaga. võrkjas-labürintjad.või amfimiitne. Kumm. Kumm. Eoslavakandja torukestekihina. hallikad. hiljem muutub seeneliha sitkeks. hallikaslilla või violetjasmust. suavissimus (Fr. paju.: Fr. ebameeldiva lõhnaga. kuid vähekvaliteetne.) (tahvel 35) ookerkollane kübar on kaetud suurte tumedamate soomustega ja võib saavutada läbimõõdu kuni 60 cm. kuni 10 cm suuruse kübaraga.Raiesmikel.) P. millest kaks on söödavad. jalg külgmine.: Fr.: Fr.: Fr. paks ja lihakas lehterjas ookerpruunikas kübar. Soomustorik esineb meil juunist septembrini metsades. tavaliselt külgmiselt substraadile kinnituv. tekitavad valgemädanikku. tumepruun.) (tahvel 34) kübar on paljas. sitkelihaka konsistentsiga. söögiseened). lehtpuude tüvedel. neist söödav ainult üks. Kaks ülejäänud servikuliiki on looriga. Puidusaproob. väga sitke seenelihaga. di.) P. Kübar enamasti suur (kuni 15 cm) ja lihakas. soonjad. eoslehekesed terveservalised. eosed silinderjad. Seeneliha hele.) Sacc. Kasvades ka eluspuudel tekitab somustorik nende südamemädanikku. Puidusaproobid. silinderjad. Eestis 7 liiki. seeneniidid pannaldega. mis viib vanade jämedate okste või isegi tüvede murdumisele tormituultes. Eospulber roosakas. Loor puudub või olemas. raudteeliipritel. mittesöödavad. seeneniitide süsteem mono. valkja kuni kahvatu-hallikaspruuni. Seeneniitide süsteem dimiitne. varius Fr. söödav värskelt. kõrgelt hinnatud söögiseen.) (tahvel 35). ülaosas võrkja mustriga. kuni 5 cm laiune. eoslehekesed väga kitsad. conchatus (Bull. ekstsentrilise või harvem keskse jalaga. leitud ka pooppuu tüvel murdunud oksaasemetel. harvem kasvavad elavatel tüvedel. Veelgi sagedam on Eestis juulist hilissügiseni kasvav kännutorik (P. valkjas.) kübar on peenelt kiulis-viltjas kuni kiudsoomuseline. on Eestis haruldased. võibolla on tegemist ka poolparasiidiga. mida paljudes maades ja ka Eestis viljeldakse – ehkki vähem kui šampinjone. mis on alusel must. eriti hilissügisel ja soojadel talvedel lehtpuupuidul metsades ja parkides.) viljakehad on lõhnata. Heilotsüstiidid enamasti olemas. kreemikashall.) Singer) aniisilõhnaga valkjas kuni kreemikas kübar on lehterjas. lillakaspunased.

osal aga ka voldiline.või mitmeaastased. on aga väiksemate kübarasoomuste ja pooridega. Eosed siledad või ornamenteeritud. korrosioonmädanikku. Eosed tavaliselt värvusetud. säiliv ligniin on tumeda värvusega. niiviisi moodustunud põõsjas viljakeha tervikuna võib saavutada kuni poolemeetrise suuruse. mille omavaheline sugulus pole seni selge. kaunis harva. Eospulber valge.) on 1–5 cm suuruse ümara kübara ja tavaliselt keskse jalaga. enamasti 2-. tuberaster Fr. Poriales Viljakehad tavaliselt kübaraks ja jalaks eristumata. Eoslavas tihti tsüstiidid või (harvem) glöotsüstiidid. Eristatakse kahte põhilist tüüpi puidumädanikke – pruun. Üksikutel liikidel võib liibunud viljakehade serv pöörduda kübarataoliselt kitsalt horisontaalseks. ogadena. Corticiaceae Koorikulised on seni üks kõige segasema süstemaatikaga eoslavaseente rühmi. ühe. mis võivad esineda vaevumärgatava kirmena või õhukese kilena. sitke. Seeneniitide süsteem mono-. siledad või mõnikord ornamenteeritud. korkja või puitunud. Siinkohal käsitletakse 3 sugukonda. kasvukohaks on lehtpuukännud. mis sarnaneb soomustorikuga. Nende liikidega sarnased. nurgelised. hambakestena.). kuid laskuva alusega kübaraid. Ainult üks kord on Eestis Nigula looduskaitsealal leitud Eesti Punasesse raamatusse kuuluvat. Eoskannad tõlvjad või urnjad. mõnel juhul aga sültja ning kuivanult sarvja koorikuna. Seeneliha tihti vöödiline. ripstoriku poorid väikesed ja ümarad. umbellatus Fr. värvuse muutus on tingitud tselluloosi lagundamisest. kübara serv sageli ripskarvane. tema pealt kasvab maapinnale jalaga viljakeha. Eoslavakandja on suurel osal liikidest sile.või 2-eoselised. mitmes perekonnas aga dimiitne (paksuseinaliste pikkade skeletthüüfidega). Valgemädaniku korral on puit hele või valkjas ja lõhestub aastaringe pidi plaadikesteks või muutub kiuliseks. mis pole alusel mustjas. Eoskannad 4-. mille arvukad 1–3 cm läbimõõduga ümarad kübarad kasvavad tugevasti harunenud jala harutippudes. Eoslavakandja torukestena. mõlemad liigid esinevad Eestis suvest sügiseni.) (tahvel 39) (vt. Selle mädanikutüübi näiteks on majavammi (Serpula lacrimans) tekitatud puidukahjustus. di. rombjad.või trimiitne. melanopus Fr. Pruunmädaniku korral värvub puit pruuniks ja lõhestub kuupjateks osadeks. riikliku kaitse all olevat (II kategooria) mugultorikut (P. harvem 6–8. väikesed. Väikese toriku poorid on väikesed. puitunud. see muutus on tingitud ligniini lagunemisest. Mõnel liigil teatakse anamorfi olemasolu. destruktiivmädanikku ja valge. Enamik liike on puidu-. samuti nahkja. Valdavalt puitunud või nahkjate viljakehade tõttu on poorialaadsed söögiseentena enamasti tähtsusetud.ümarad. mis on (Lõuna-Euroopas. teist iseloomustab pikivaoline must jalg.) ja ripstorik (P. harvem kollane või pruun.e. See seen võib moodustada maa-aluseid seenemügaraid. madalate pooridega või ühel juhul (Schizophyllum) isegi eoslehekeste taoline. Hilissuvel lehtpuude lamavatel okstel ja kändudel tekkinuna püsivad kolme viimase liigi viljakehad maheda talve puhul hiliskevadeni elus. Sugukond koorikulised. brumalis Fr. Paljud poorialaadsed põhjustavad puidumädanikku ja tekitavad seetõttu metsamajanduses ja puitehitistes märkimisväärset kahju. Seeneniitide süsteem tavaliselt monomiitne. narmastena. Pandlad võivad esineda või puududa. kerajad kuni silinderjad. Neid iseloomustavad peamiselt substraadile liibunud õhukesed viljakehad. leidub ka mükoriisamoodustajaid ja (peamiselt) puittaimede parasiite. et see rühm pole ühtne. Põhja-Ameerikas) kuni 12 kg raskused. mõnel liigil aga moodustada isegi külgmiselt kinnitunud. kuid nende seente üldiselt vastuvõetavaks peetavat klassifikatsiooni siiski veel pole. Selts Poorialaadsed. Need tüübid on kergesti eristatavad. seenekaitse).) (vt.või 8-.) ja mustjalg-torik (P. mitmel juhul amüloidsed või dekstrinoidsed. Seenemügar on seeneväätide abil seotud kõdunevate puujuurte või kändudega. kuid suurema (kuni 10–15 cm) kübara. siin jääb alles tselluloos. ciliatus Fr. mitmes perekonnas amüloidsed või dekstrinoidsed. Poorialaadseid on paljudes süsteemides käsitletud mittelehikulaadsete (Aphyllophorales) seltsina. harvem kõdusaproobid. Paljud perekonnad ja liigid on kõige mitmekesisema kujuga tsüstiididega. korkjad. Esimesel neist on kübara ülakülg kastanpruun. harva eoslehekestena. seenekaitse). mõnel liigil 2-eoselised. substraadile küljega kinnitunud. Praegu leitakse. voltidena või sile. Sellise mädaniku näiteks on haavataelikust (Phellinus tremulae) põhjustatud haavatüve südamemädanik. Väike torik (P. nahkjad või harvem lihakad. tõlvjad või urnjad. osal perekondadest aga 6. rasvase läikega.e.) Schwein. väga mitmesuguse kujuga kübaratena või liibunud. Väga harva on meil leitud Eesti Punasesse raamatusse kantud põõsastorikut (P. väikeste ümarate pooridega ja musta jalaga on tõmmu torik (P. 161 . silinderjad. badius (Pers.

Perekond vammik. lehed ja viljad jäävad väikeseks ja varisevad. mille vaheseinad on loogelised. Esinevad paksuseinalised inkrusteerunud tsüstiidid. Perekond pajunahkis.) Nakasone & Burds.) on sage lehtpuude ja -põõsaste okstel. Eoskannad arenevad viljakehaks muutuval seeneniidistikul hiljem. kasvab lamavatel lehtpuutüvedel ja -kändudel suvel ja sügisel. kahjustuse põhjuseks on tüve juhtteede ummistumine seeneniitidega. Esialgu ainult lehtedel ilmnev haigus levib peagi kogu puule – puud ei kanna.: Fr. tegelikult on viljakehad keskpunktis nabajalt substraadile kinnitunud. Eestis 10 liiki. 1998a). neist silmatorkavam on kännuvammik (Ph. substraadile liibunud alusega kübaratena.: Fr. 1995. tihedavoldiline või peaaegu pooriline. mis muudab kuivanud. mõne sentimeetri suuruste.) Cooke) on pruunikasvioletsete tihedalt lõhestunud viljakehadega. elavate puude surnud koorel). Karst. kuid esineb ka looduslikes puistutes saare surnud okstel. mujal hajusalt (Parmasto. Eoslavakandja mitmel liigil voldiline või madalate pooridena. enamasti mitmeaastased. Liikide suure arvu tõttu moodustavad isegi haruldasemad või aeglaselt kasvavad liigid üheskoos olulise komponendi metsa aineringes. Saarekirmik (P. limitata (Chaillet ex Fr. Phlebia Fr. eriti kaskede ja haava kändudel. eoslavakandja violetjas või punakaspruun. mille eristamine on võimalik ainult mikroskopeerimisega. Söödavaid liike selles sugukonnas pole. incarnata (Pers. seen on sage kuivanud sireliokstel. 162 . hallikaslillad. arachnoidea (Berk. leidub aga ka mullasaproobe ja mükoriisamoodustajaid. alakülg ookerroosa. nii veel puudel ripnevail kui ka mahalangenuil.) (tahvel 36). Eestis 6 liiki. tihti massiliselt.) Pouzar) (tahvel 37) viljakehad on väikeste. radiata Fr. purpureum (Pers. kuivanult kõvad ja murduvad. Eestis 7 liiki. ülakülg hallikarvane. Viljakehad substraadile liibunud või kübarja ülaservaga. kuid seda suurem on kahjustus viljapuulehtedel – need muutuvad hõbedaselt valkjaks. vahajad või niiskelt sültjad. violetjaspruunid või oranžid. Oranžide viljakehadega roosa kirmik (P. Haigus esineb kõigil viljapuudel. radiaalselt voldilise või lillaka eoslavakandjaga radiaalvammik (Ph. Kasvavad surnud okstel. mis omavahel liituvad.) Burt) on näivalt liibunud. Loode-Eestis ja läänesaartel on kadaka äsjasurnud okstel tavaline hallikasvioletne kadakakirmik (P. junipericola J.või violetjaspunane. Eestis on seni täheldatud umbes 250 liiki. lamavatel tüvedel ja okstel. koorikjad. osaledes puidujäänuste mullaks muutmisel. Eestis on sage ka liibunud viljakehadega. tremellosa (Schrad. eriti lamavatel okstel. oranžikaspunane. See on parasiitnahkise seeneniidistik. Perekond Athelia Pers. sageli. hiljem tihti tugevasti lõhestunud pinnaga. salicina (Fr. kuivades ülespöördunud servadega.) P. mis toitub samblikest ja vetikaist.: Fr. Niiskena on viljakehad peaaegu sültjad ja painduvad. mis parasiteerib puutüvedel kasvavatel samblikel ja vetikail.) (tahvel 36). sage. kui see esineb vähemärgatava valkja kirmena. kuni 40 cm pikkuseid säravvalgeid ovaale või ringe. Viljakehad tavaliselt õhukese valge või kollaka kilena surnud puidul. hiljem purpur. Kogu talve jooksul ja kevadel võib sulailmaga või pärast vihma näha puutüvedel paiknevaid järjest suurenevaid.: Fr. eriti leppadel. Perekond kirmik. kuni 5 aasta jooksul võib puu täielikult hävineda (Lõiveke. Eestis tavaline. Chondrostereum Pouzar Ainsa Eestis kasvava liigi lilla ebanahkise (C. haaval ja sirelitel. Erikss. kus viljakehi leidub küll harva. Kasvab metsades lehtpuude. Esineb ka viljapuuaedades. jättes edasi kasvades sõõri keskele palja puukoore. Perekond ebanahkis. eelkõige aga ploomipuudel. viljakehade alumine kiht sültjas. tekitab pruunmädanikku. Ainus Eestis esinev liik pajunahkis (C. siin on käsitletud 9 perekonda 15 liigiga. mõnes linnas on ta sage. 1995).) Jülich). Eoslavakandja on tasane või mügarlik.Suurem osa liike kasvab suve algusest hilissügiseni kõduneval puidul (kändudel. Valge värvus on tingitud seeneniite paksult katvaist kaltsiumoksalaadi kristallidest. tegelik arv võib olla poole suurem. Peniophora Cooke Viljakehad substraadile liibunud. kuivades sarvkõvad. seda haigust nimetatakse viljapuude hõbelehisuseks. Cytidia Quél.). Kasvab pajude surnud okstel. Erandiks on omapärase eluviisiga parasiitnahkis (A. mürgiseid samuti mitte.: Fr. mille kübara ülakülg on valkjashall ja karvane.: Fr. valgemädanikust kahjustatud kadakaoksad kergesti murduvaiks.

Lõhislehik on seente biokeemia. Külma või kuivaga seene elutegevus vaibub. viljakehad paksud. kinnitudes puidule ahenenud alusega. subtomentosum Pouzar) (tahvel 37) kasvab peamiselt lepa lamapuidul. Okaspuude lamapuidul. Tsüstiidid arvukad.) (tahvel 45) viljakehad kasvavad hulgi koos poolringjate. Tihti arvatakse see perekond omaette seltsi Schizophyllales ja selle ainsasse sugukonda Schizophyllaceae. nakatades sellega värskete kändude lõikepinna. eelistades lodumetsi. neist olulisem on hiidkoorik (Ph. kuid lehvikjad. kasvavad tihti mitmekaupa omavahel liitununa. Seen asustab äsjasurnud oksi ja pole parasiit. Karvase nahkise (S. sanguinolentum (Alb. Eestis 2 liiki. Schizophyllum Fr.: Fr. kristallidega inkrusteerunud. alusel substraadile laskuvate kübarate kujulised. Väliselt samasuguste viljakehadega on sarapuu-oksakoorik (V. eriti sageli õigeaegselt metsast välja viimata kase. vahaja konsistentsiga. Mitmed süstemaatikud paigutavad selle perekonna omaette sugukonda Stereaceae. mis on piimja või pisut õlise kollase sisuga. niiskelt lillaka koorikuna surnud tammeokste allküljel. aga ka vaigutatud mändide tüve välisel osal esineb kuusenahkis (S. Seent on edukalt kasutatud juurepessu (Heterobasidion annosum) biotõrjes. eriti raiesmikel. Vuilleminia Maire Eestis leiduvast 4 liigist on tavalisim tamme-oksakoorik (V. Lehviknahkis (S. coryli Boidin). substraadile liibunud.: Fr. mõnikord ainult ühes punktis. Teda võib leida peamiselt kuivades kasvukohtades. Ainsa Eestis esineva liigi lõhislehiku (S. puitunud. esineb lehtpuude puidul. Aafrika ja Aasia mitmetes maades on viljakehad pärast vastavat kulinaarset töötlust üheks lemmikseeneks. Seeneniitide süsteem monomiitne või peaaegu dimiitne. geneetika ja füsioloogia uurijate mudelorganismiks. halli või hallikaspruuni karvase ülaküljega. substraadile liibunud ookerhallika. generatiivsed hüüfid pannaldeta. & Schwein. värvusetud. Viljakehad on enamikus mitmeaastased. Perekond oksakoorik. mille värvus vajutamisel ei muutu. mõnikord paari millimeetri laiuse kübarja ülaservaga. Stereum Pers. mida kasutatakse suppides ja ilmselt ka närimiseks.: Fr. ülakülg karvane. mille kohta on avaldatud sadu uurimusi. Niiske ilmaga näib kübara alaküljel paiknev eoslavakandja radiaalselt paigutunud eoslehekestena. kui temperatuur on pisutki üle 0°C. käävjad. Perekond lõhislehik. Perioodilisele ärakuivamisele kohastununa kasvab ta lõunapoolsetes maades isegi poolkõrbes. Phlebia gigantea (Fr.) Jülich.: Fr. rugosum (Pers. hirsutum (Willd.) Fr. mille laskuva alusega kübarate eoslavakandja on kahvatupruunikas. Phlebiopsis Jülich Viljakehad substraadile liibunud. et eoslavakandja sopistub eoslehekesi meenutavate liistakutena kübara alumiselt pinnalt välja. 163 . gigantea (Fr. Peniophora gigantea (Fr. viljakehad on karvase nahkise sarnased. hallikaskollase või kahvatuoranži eoslavakandjaga. Esineb kuni mõnekümne sentimeetri suuruste laikudena lamavatel jämedatel kuuse.) Fr. põhjustades valgemädanikku. kasvab lehtpuude. mille viljakehad kasvavad paksu. kuivades muutuvad sarvjaks ja rulluvad servades substraadilt lahti. kuiva ilmaga need aga lõhestuvad ja rulluvad eoslava kinni kattes kahele poole laiali.: Fr. Paljudel liikidel esinevad ogalise tipuga basidioolide sarnased eoslavaelemendid. ka elavate tüvede surnud koorega osal. Sitkelt nahkja konsistentsi tõttu seent enamikus maades ei sööda. sün.) Massee). paksukestalised. Uurides viljakehade arengut nende tekkest täiskasvanuni selgus. Viljakehad on nahkjate või peaaegu puitunud.) Gray) (tahvel 37) kübarad on poolringjad või ahenenud alusega. võivad eoseid moodustada aastaringselt – ka talvel sulailmadega. siledad. millelt koor on maha langenud või viljakeha ümbruses eemale rullunud. muutub vajutades purpurseks. mis meil on sarapuu surnud okstel kaunis sage.Perekond hiidkoorik. mille alumistel surnud okstel see seen puuduks. Tsüstiide pole. Perekond nahkis.) Donk.ja männitüvedel.) Maire). Eosed ellipsoidsed või silinderjad. Lõhislehik kasvab lehtpuude surnud tüvedel ja kändudel. Mügarlik nahkis (S.). Eestis ei leidu vist ühtegi vanemat tamme. Eestis 5 liiki sageli esinevaid puidusaproobe. Niiske eoslava muutub neil vajutamisel raku tippude purunemise tõttu verevaks. mõnel liigil lehvikjad.: Fr. hõlmiste.) on samasuguse. seen elustub aga ja eoste valmimine taastub juba mõni tund pärast niiskumist. comedens (Nees: Fr. pealt viltjas-karvaste väga õhukeste hallide kübaratena. kuid mügarliku pinnaga eoslavakandjaga.ja lepahalgudel. commune Fr. pruunikas. mõnel liigil pseudotsüstiidid. eriti sarapuu surnud okstel.

Ganoderma P. «Tõelised» torikud (Polyporus)on ligidasemad lehikseeni meenutavatele servikutele (Pleurotus) jt. seeneniidid pannaldega. pealt tasane. tulbad jm. kuni 50 cm laiuse kübaraga. pealt hallikaspruunid. valgete laikude ja joontega. kuid enamasti kattunud paksu kreemikasvalge kirmega. Haruldane on läikvaabik (G. Polyporaceae s. Seeneniitide süsteem trimiitne. Eosed värvusetud. Eestis tavaline. et tegemist pole süstemaatika ühikuga. Siin käsitletakse 21 perekonda 36 liigiga. Grifola Gray Viljakehad paljude kübarate ja alusel liitunud külgmiste jalgadega. Karst. Eestis ainult 1 liik – Eesti Punasesse raamatusse ning riikliku kaitse (II kategooria) alla kuuluv kobartorik (G. Seeneliha valge. Seeneniitide süsteem mono-.kui ka pruunmädanike tekitajaid. generatiivsed hüüfid pannaldega. siis üleni oranžikas.või mitmeaastased sitked või puitunud viljakehad. seal leidub ka kultiveeritavate puude ohtlikke parasiite. Leitud väga harva augustis ja septembris Lääne-Virumaal ja Saaremaal vanade tammede alusel. erandjuhul puude juurtel (siis näivalt maapinnal). Eestis leidub selliseid seeni üle 120 liigi. applanatum (Pers. läbilõikes mustjas läikiv koorkiht. ühe või mõne kihina.) ja vaabikulised (Ganodermataceae). viljakeha allkülg pruun. ühel juhul ka tammekännul. mis on sageli vertikaalne. tuhmpruun. 3–10 mm paksused. Paljukübaraliste. tekitab paljude lehtpuude. nad kasvavad surnud puidul.või trimiitne. kogu viljakeha võib saavutada kuni poolemeetrise läbimõõdu. Jänesvaabik (G. valged laigud seenelihas puuduvad. suurte põõsjate kobaratena võib koos kasvada sadu kübaraid. kinnituvad poolringja kübarana või on harva keskse või külgmise jalaga.). mitmed liigid kahjustavad ülestöötatud puitu või isegi puitrajatisi (sillad. sitke. Suurem osa nendega sarnaseid seeni kuulub aga hoopiski kahte teise sugukonda – ebatorikulised (Polyporaceae s. siledakestalised. 164 . mis erinesid puravikulaadseist (Boletales). Kübarad lehvikjad või piklikümarad.) P. Poorid valged. lucidum (W. habras.Sugukond vaabikulised.: Fr. Eestis 1 perekond 4liigiga. peened.) (tahvel 38). Torukesed pikad. kahekihilise kestaga. ka see liik kasvab lehtpuupuidul. skeletthüüfid pikkade peente harunenud tippudega. australe (Fr. Eoskandadel reeglina neli eost. Siis sai selgeks. seenekaitse).l. alusel omavahel liitunud. Väga liigirikas sugukond troopilistel aladel. Seeneniitide süsteem monomiitne. algul oranžikaspunased kollase servavöödiga.või kastanpruunid. seeneliha purpurpruun. kuni 12 cm suurused. Puidusaproobid. frondosa (Dicks. lihakas.)(tahvel 38).) Pat.) (tahvel 38) on suure. vaid eluvormiga: mitmel erineva päritoluga seenerühmal on konvergentsi teel tekkinud sarnane välisehitus. Curt. poorid ümarad. erandlikult leitud ka kuusekändudelt. Eosed pruunid. Perekond vaabik. mis on kas substraadile liibunud. Eestis 4 liiki. Sugukond ebatorikulised. Läikvaabikut ja sugulasliike kasutatakse Hiina meditsiinis hinnalise toniseeriva ravimi valmistamiseks. Leidub nii valge. Seeneliha korkjas.) sugukonnas.) Gray) (tahvel 39) (vt. vaid vähesed elavatel tüvedel. Ebatorikulisi iseloomustavad ühe. Väga sarnane on Eestis haruldane lõunavaabik (G. inamüloidsed. intensiivse valgemädaniku tekitajad. Veel käesoleva sajandi keskpaigani nimetati torikulisteks (Polyporaceae) kõiki viljakeha alaküljel torukestekihina esineva eoslavakandjaga seeni. Ganodermataceae Viljakehad küljega substraadile kinnitunud või külgmise jalaga kübaratena. seentele torikuliste (Polyporaceae s. mis on enamasti värvusetud ja sileda kestaga. lihakate üheaastaste viljakehadega perekonnad Perekond kobartorik.: Fr. mille viljakehad on pealt tugevasti läikivad. eriti aga haava lamavate tüvede ja kändude valgemädanikku. str. di. keskmise suurusega (2–4 ühel mm-l). pruun. mida katab kõva.) Pat. kasvab lehtpuu-. millest sisemine on selgelt peeneogaline. Viljakehad nagu ülal kirjeldatud. Karst. Tsüstiide pole. Söödavuse seisukohalt valdavalt tähtsusetud. eriti kasekändudel. eoste eraldumise ajal kaetud okolaadpruuni eospulbri kihiga. mille viljakehad on mügarliku ülapinnaga. mis katsudes jätab pruunid jäljed. kübaral on külgmine läikiv-kastanpruun jalg.l.

eriti tamme elusatel tüvedel. Eestis ainult üks liik – vääveltorik (L.) Murrill) viljakehad on ühe. unicolor (Bull. väävelkollase või oranžika ülakülje ja ere-sidrunkollaste peente pooridega. inamüloidsed. Peamiselt männitüvedel kasvab meil sageli majakorgik (A. Phaeolus (Pat. seeneliha kollakas. generatiivsed hüüfid pannaldeta. Eosed värvusetud.) läheduses näivalt maapinnal. pealt valged. poorid viljakeha kasvamisel lamapuidu külgedel piklikult välja venitunud. Seeneliha korkjas või nahkjas. substraadile liibunud või ülaservas väikeste kübaratega. kaunis sageli.) P. Kübara ülakülg on kahvatu-hallikaspruun.).Perekond väävlik.või jämedakarvane. paksude vaheseintega. Samuti liibunud viljakehadega kollakas korgik (A. Eestis sage. Perekond lambakorrik. alt piimvalged ja väikeste ümarate pooridega. Karst. algul heledama ookerkollase servavöödiga. Eestis 7 liiki. mis vajutuskohtades kaob. haprad. sageli kihilise eoslavakandjaga viljakehadega perekonnad Perekond korgik. xantha (Fr. Perekond tammekakk.või mõneaastased. Puidusaproobina põhjustab pruunmädanikku. harulduse tõttu aga majandusliku tähtsuseta. poorid nurgelised. põhjustades tüve pruuni südamemädanikku. on alusel laskuvad. schweinitzii (Fr. Seeneniitide süsteem trimiitne. mille suured. kasvab kaskede ja teiste lehtpuude kändudel ja lamavatel tüvedel. roheka kirmega.ja soolenähtudega mürgitus). generatiivsed hüüfid pannaldega. valged või valkjad. jalg kuni 9 cm kõrgune.: Fr.: Fr. Eoslavakandja kollakashall. pruun. Viljakehad talvituvad või mõneaastased. Eestis ainult 1 liik – juurepruunik (Ph. Seeneniitide süsteem dimiitne: pannaldeta generatiivhüüfidega segi leidub tugevasti harunenud siduvhüüfe. Seene nimi on tuletatud asjaolust. tumepruun. siledakestalised. poolringjad. kaunis õhukesed. puiestikes ja tammepuisniitudel tavaline. sulphureus (Bull. Tsüstiide pole. isegi pisut labürintjad. neist enamik kasvab okaspuude lamavatel tüvedel ja kändudel. Laetiporus Murrill Viljakehad üksteise kohal ja kõrval hulgakaupa omavahel liitunud lamedate kübaratena. kuni 30 cm läbimõõdus. peagi heleookerpruunid. vöödiline. ühekihilise eoslavakandjaga ja suhteliselt suurte. Meil parkides. Keskse jalaga üheaastaste viljakehadega perekond Perekond juurepruunik. Kasvab peamiselt kuuse lamavatel tüvedel ja kändudel. eriti kuivades männikutes. Viljakehade ülakülg on hall või ookerkollane.) (tahvel 41). Kasvab lehtpuude. eosed siledakestalised. Põhjustab puidu pruunmädanikku. tihti nurgeliste või piklike pooridega. et ta kasvab mõnikord majaseenena ehituspuidul. valgusrikastes kohtades. metsades haruldasevõitu. mille substraadile liibunud viljakehad võivad olla kuni meetripikkused. lihakad. kontsentriliselt vaoline. seentega värvimine). harva ka puitrajatistel. ülakülg pehme. valged. karvane. Kuusekorgiku (A. Antrodia P. seeneniitide süsteem monomiitne. tihti lõhestunud vaheseintega. Cerrena Gray Eesti ainsa liigi lambakorriku (C. põhjustavad pruunmädanikku. jäme. kuni 30 cm läbimõõduga mitmeaastased korkjad kübarad kasvavad ainult tamme kändudel ja tüvede surnud osal.kuni roostepruun. mao. Viljakehad korkjas-lihakad. seda eraldab ülapinna karvkattest läbilõikes hästi nähtav mustjas joon.: Fr. ümarad. ebatasane.) Pat. Noorelt tinglikult söödav. on Inglismaal ja mujalgi põhjustanud mõnel inimesel seedehäireid (vt. harjaskarvane. generatiivsed hüüfid pannaldega. küljega substraadile kinnituvad. mõnikord servas isegi eoslehekeste taolised. kasvab kaunis sageli avatud. väga harva kasvab seen jalata kübarana ka vanade mändide tüvel.) Ryvarden) erineb perekonna teistest liikidest helesidrunkollaste väikeste pooride poolest.) (tahvel 40). poorid ebakorrapärased. Daedalea Pers. Viljakehad arenevad alates juunist. hiljem hambuliselt lõhestunud. 165 . tegelikult puujuurtel. Meil kaunis haruldane. tihti violetse tooniga.) Fr.) Murrill) (tahvel 40). labürintjad. mis hiljem püsib järgmise aastani puu jalamil. serialis (Fr. Seeneniitide süsteem dimiitne. Puidusaproobid. hiljem ookerpruunikad. sinuosa (Fr. Viljakehi saab kasutada lõnga värvimiseks (vt. mõne aasta vanused viljakehad muutuvad lubivalgeks. quercina (L. poorid suured.) Donk) 1–3 cm suurused viljakehad kasvavad mitmekaupa kokkukasvanult. lihtvaheseintega. Eestis ainult 1 pillatult kasvav liik – tammekakk (D. Karst. mille pind peagi sügavalt lõhestub. Puidusaproob. haprad. 1–2 kuu pärast surevad ja muutuvad lubjataoliseks massiks.: Fr. Mitmeaastaste. kasvab vanade lehiste (Larix spp.) Pat.

eriti männi puhul aga ka noorte puude juurekaelal.) (tahvel 42). Seen kahjustab juuri ja puutüve alumist osa. mille kübara ülakülg on ookerpruun. Viljakehad on kasutatavad lõnga värvimiseks (vt. osa neist langeb õhust tagasi viljakehale ja selle ülapind on sel ajal valge. mida eelnevalt oli töödeldud salpeetrilahuses immutamisega. Eestis ainult üks liik – punakakk (D. järgmisel aastal muutub see tumedamaks ja omandab punaka värvingu. Seeneniitide süsteem trimiitne. Perekonda kuulub Eestis ainult 1 liik – tuletael (F.) J. Kui näete metsas rühma ligistikuseid kuusekände. Kolmandal aastal muutub värvus pruunikasmustjaks või halliks. Daedaleopsis J. nagu jahukorraga kaetud. mille seeneniidistikud on omavahel antagonistlikes suhetes. paksuvõitu kübaratena. mis on seest õõnsad või tugevasti mädanenud. Viljakehad on mitmeaastaed. mitme torukestekihiga. kändudel. seentega värvimine). fomentarius (Fr. kändudel. tekitades tüve või juurte pinnani ulatuvat südamemädanikku.). rosea (Fr. Tuletaela kasutati tuletikkude leiutamise ja laiema levikuni tule saamisel – sellest ka nimi. Viljakehad osalt talvituvad ja annavad alles kevadel eoseid. põhjustab valgemädanikku. Perekond juurepess. eoste moodustumise ajal valkjad. Eestis hoopis haruldasem on vanade või põlismetsade indikaatorliik roosa pess (F. kuid ei põlenud ära: pärast tule kasetohule. Nakkus võib edasi kanduda mullas ühe puu juurtelt teisele.). harvem teiste lehtpuude surnud või lamavatel okstel. helepruun. Viljakehadeks on laiad. Fomitopsis P. generatiivsed hüüfid pannaldega. noored viljakehad on roosad. Tael süttis. poorid peened. on enamasti tegemist sanitaarraiel kõrvaldatud. Seen on Eestis tavaline kaskede surnud tüvedel. Viljakehad kasvavad lamavatel tüvedel. pruunikad. Eestis esineb 1 vähemalt kahe teisendina kasvav tavaline liik – juurepess (H. Tulerauaga tulekivi vastu lüües langes sädemeid taelale. seeneliha tihkevatjas.) Bref. tiheda koorkihiga kaetud.) Fr. uus servatsoon on aga juba kirjeldatud üheaastasele viljakehale iseloomulikku värvi. osalt tekivad suve lõpul ja on üheaastased.Perekond punakakk. paksuseinalised.23. Perekond pess. 166 . algul valkja servaga. vöödiline. kaetud tiheda. mis vajutamisel muutub kiiresti verevaks või kastanpunaseks.: Fr. tihti valkja kirmega. Erinevalt tuletaelast on pessude seeneliha kreemikaskollane. piibule vm. Tsüstiide pole. Schröt. joon.või hallikaskollane. omavahel need teisendid ei ristu ja seetõttu võiks neid käsitleda ka omaette liikidena. Viljakehade ülakülg on mitmevärviliselt vöödiline. lamavatel tüvedel ja jämedamatel okstel. Poorid radiaalsuunas väljavenitunult rombjad või piklikud. Perekond tuletael. küljega või laskuva alusega substraadile kinnitunud okolaadpruuni ülaküljega kübarad.) Kickx) (tahvel 41. Viljakehad mitmeaastased. ümarad. mis tekitab kuuse. Kännupess kasvab nii okas. Eestis 2 liiki. läbilõikes läikiva koorkihiga. Eestis kaunis sage pajude. hiljem pealt mustjad. seeneliha ja poorid aga jäävadki pruunikalt roosakaks. hapuka maitsega veetilku: tegemist on peamiselt troopikataimedel tuntud gutatsiooniga. seeneliha ja alakülg kreemikad või ookervalkjad. Viljakehad elavad kuni 4–5 aastat.) P. Haigestunud puud langevad kergelt tuulemurru või -heite ohvriks. juurepessust tabatud puudega. kaskedel ja lehistel (Larix spp. Karst. kuni 20 cm laiused ja 2–4 cm paksused. pinicola (Fr.). seentega värvimine). torukestekihte 1–5. annosum (Fr.) (tahvel 42) tugeva hapuka lõhnaga. kübarad on siis kuni 35 cm suurused. mida on leitud peamiselt kuuse lamatüvedel. Mädanenud puidus võib näha looklevaid musti jooni: need eristavad tuletaela eri eksemplaride poolt nakatunud puiduosi. servas mõnikord eoslehekestena. Schröt. Heterobasidion Bref. Tekitab pruunmädanikku. generatiivhüüfid pannaldega. poolringjad. iga aasta torukestekiht on eelmisest kitsam ja seetõttu viljakeha alakülje serv astmeline. tekitades kiiresti arenevat pruunmädanikku. on kabjakujulised. Harvem esineb juurepess ka kadakal. Viljakehad annavad kevadel ja sügisel rohkelt eoseid. Üheaastane poolringjate kübaratega seen on ooker. meie tavalisel liigil kännupessul (F. Karst.kui ka lehtpuude kändudel ja lamavatel tüvedel ning mädandab kiiresti metsast õigeaegselt väljavedamata jäänud ülestöötatud metsamaterjali. ümarad. Fomes (Fr. kuni 25 cm läbimõõdus ja kuni 10 cm paksused. 4. Kübara alaküljel asuvad poorid on ookerkollased. kandmist tael kustutati ja oli palju kordi kasutatav. Kiire kasvu ajal (enamasti varasuvel) võib hele servatsoon eritada suuri. Seeneniitide süsteem trimiitne. poorid peened. seeneliha tihevatjas.ja männiistandustes ja metsades suuri kahjustusi. ainevahetuse jäägina tekkiva liigse vee eritamisega. seetõttu nakatuvad puud rühmiti. pealt hallid. Seent võib kasutada lõnga värvimisel (vt.). Kuusel ja männil kasvavate teisendite viljakehad erinevad üksteisest vaid spetsialisti silmale tabatavalt.) P. confragosa (Bolt. Karst.

). seenekaitse). Loode-Eestis ja läänesaartel kasvab kadaka. sün. harvem terassinine. corticola (Fr. sepiarium (Wulf.) P. fumosa (Pers. generatiivsed hüüfid pannaldega. põhjustavad valgemädanikku.) (tahvel 44) on õhukeste. hobukastanite (Aesculus spp. sün. mis sageli kannavad peajat inkrustatsiooni.Perekond tarjak. Karst.). Karst. neist tavalisemad on kaks.: Fr. seeneniidid pannaldeta. Eesti 6 liigist suurim on haruldane pajutagel (T. Puidusaproobid lehtpuude puidul. küljega substraadile kinnituvate või omavahel rosetjalt liitunud. Villtagla (T. viljakehad paljuaastased. Eestis 2 liiki.) Pilát.: Fr. populinus (Fr. Selline lõhn esineb Eesti ebatorikulistest veel ainult okaspuude puidul kasvaval pruunide viljakehadega lõhnaval kõrbikul (Gloeophyllum odoratum). ainult umbes 1 mm paksuse kihi võrra. philadelphi (Parmasto) Ryvarden). Seeneliha sitkenahkjas või korkjas. suurte pooridega kreemikasvalged viljakehad on sitkelihakad. Harilik suitsik (B.) Gilb. & Ryvarden. valged. Saproobid peamiselt okaspuude puidul. mille paksud poolringjad viljakehad kasvavad peamiselt vanade pajude tüvedel ja on äratuntavad aniisilõhna poolest. Tsüstiide pole. Coriolus zonatus (Nees: Fr.)okstel siin-seal kadakatarjak (O. Tavalised Eestis on kolm õhukeste (1–10 mm) viljakehadega ja väikeste pooridega liiki. Eestis leitud kaunis harva. hirsuta (Fr. kuid võib esineda ka paljudel teistel lehtpuudel. Turkmeeniast ja Venemaa Kaug-Idast. väga õhukesed. Viljakehad ühe. neist tavalisem on vahtrate (Acer spp. Seeneniitide süsteem di.) Quél. põhjustavad intensiivset pruunmädanikku. Karst. lamavatel okstel ja mõnikord ka lamatüvedel. 3–10 cm suuruste roostepruunide kübaratega. pealt hallikaspruunid.või paksuseinalised tsüstiidid. pruunika lihaka seenelihaga ja halli torukestekihiga. puutüvest vähe esile ulatuvad. Gloeophyllum P. mis on Eesti Punase raamatu ja riikliku kaitse all olev liik (III kategooria) (vt.ja kasepuidul. kuuse ja hariliku ebajasmiini (Philadelphus coronarius L. pruunid.) Quél. mis kinnituskoha juures (alusel) on muhklik ning sageli ka tumedam. peamiselt parkides surnud tüvedel ja kändudel. pooride pind hallikaspruun või tumehall.) P. hiljem on teda leitud väga haruldasena ka Kesk-Euroopast. Puidusaproobid. Perekond kõrbik. mille serv on noorelt valkjas või ookerkollane. Pruun suitsik (B. on substraadile liibunud. valged või valkjad. Oxyporus (Bourdot & Galzin) Donk Viljakehad ühe. suurte madalate pooridega.või mitmeaastased. Eestis 4 liiki.) Quél. Kirju tagel (T. kasvab kõduneval haava. Viljakehad ühe. pruun. See liik on meil üks 167 . tihti kihilise eoslavakandjaga.) (varem meil tuntud kirju kõbjasena) (tahvel 43) on siidiläikelise vöödilise kübaraga. Haava. Coriolus versicolor (L. viljakehad kasvavad augustist oktoobrini.) on kuni 6 cm suuruste kübaratega. Pruun kõrbik (G. ochracea (Pers. torukesed kuni 6 mm pikkused. aga ka teiste lehtpuude elavatel tüvedel kasvav vahtratarjak (O.: Fr. ülakülg kattub vanadel viljakehadel algul rohevetikate. adusta (Willd. mille substraadile liibunud. Bjerkandera P.: Fr. Üheaastaste või talvituvate. viljapuude kändudel ja vanade tüvede surnud osadel on tavalisem villtagel. generatiivsed hüüfid pannaldega. paksema. tihti laskuva alusega.) Donk).: Fr. Trametes Fr.) Pilát. jalakate (Ulmus spp. Karst. Seeneniitide süsteem monomiitne.: Fr. mis on vahelduvates pruunides ja kollastes toonides. eoslehekesed oranžikaspruunid või ookrivärvi.) (tahvel 45) on meil sage liik. Kõik kolm liiki kasvavad paljude lehtpuude kändudel.) (varem villkõbjase) (tahvel 43) kübar on ülaküljel püstiste hallide harjaskarvadega ja vöödiline. igal aastal pakseneb torukeste kiht ühe.) (varem vöötkõbjas) (tahvel 43) on tuhmpruuni palja või väga madalalt sametja vöötideta kübaraga. Vööttagel (T.: Fr. valged või valkjad. Coriolus hirsutus (Fr. alati kihtideks jagunemata eoslavakandjaga viljakehadega perekonnad Perekond suitsik. Eestis 4 liiki. Eoslavas õhukese. Saproobid lehtpuude kändudel ja lamapuidul. aga ka teiste lehtpuude lamavatel tüvedel võib küllalt sageli leida kooriktarjakut (O. põhjustavad valgemädanikku. mis varem loeti perekonda kõbjas (Coriolus) kuuluvaks. üljega substraadile kinnitunud kübaratena. mõnel liigil läbilõikes vöödiline. karvase või hatuse ülapinnaga.või mõneaastaste poolringjate. Eoslavakandja radiaalselt paigutunud eoslehekestena või nurgeliste pooridena. kaunis tihedalt asetunud (ühel sentimeetril 15–25).). alusega puidule kinnitunud kübaratena. Perekond tagel. suaveolens Fr.) P. siis sammaldega.või trimiitne. Kübarad on kuni 4 cm suurused ja kasvavad omavahel mitmekaupa kokku. ilmselt on tegemist väga vana reliktse liigiga. läbilõikes võib karvkatte all näha kitsast mustjat joont.). läbilõikes vöödilise seenelihaga ja hallikaspruuni torukestekihiga.või mõneaastased. Pajutagla poorid on suured ja nurgelised.) Ryvarden). sün. vööttagel eelistab haava ja kase puitu. Seeneniitide süsteem trimiitne. Karst. vahtratarjak on peamine meie parkides kasvavate vanade vahtrate valgemädaniku ja tuulemurru põhjustaja. versicolor (L. Viljakehad poolringjate kübaratena.: Fr. See liik kirjeldati esmakordselt Eestist Puhtulaiult.

kuivanult pehmekorkjad.. ookerkollased. tihedalt vöödiline. 168 .). põhjustavad valgemädanikku. rajatistel. Eestis 10 liiki.) kübarad on kakaopruunid.: Fr. kasvuajal tugeva aniisilõhnaga. Lehtpuudel kasvab pisut harvem ligidane liik sinakas tümak (O. Karst. Perekond tümak. mitmekaupa omavahel liitunud kübaratega. kübara pealispind aga mitmetel liikidel kontkõvaks nagu enamasti ka torukestekiht. croceus (Pers. Torukestekiht tekib alles siis. moondudes oma värvuselt pruunikaks ja konsistentsilt sarvjaks. liik kasvab ainult vanadel tammedel. lihakad. seeneniidid pannaldega. hallikaskollane või pruunikas.: Fr.: Fr. servas ookerkollaste. Eestis 1 sage liik – kasepehik (L. Poorid peened ja ümarad. mis kasvab suvest hilissügiseni lehtpuude. Eestis ainult 1 liik – kasekäsn (Piptoporus betulinus (Bull. muutuvad vajutades või seene vananedes pruuniks. sage.: Fr. on selle seene eluviis mõneti mõistatuslik: laboratoorsetes katsetes on ta suuteline kasvama mistahes puuliigi puidul. seentega värvimine). Esinedes kogu Põhjapoolkeral eranditult vaid kasel. peamiselt sarapuu lamavatel või surnud okstel.) Imaz. Põhjustab lehtpuude pruunmädanikku.ja okaspuude puidul. & Ryvarden) (tahvel 46). kuivades muutub see pehmekorkjaks. sün. David) Ryvarden & Gilb.) Pilát) (varem tuntud hariliku lõhnukina) (tahvel 48) on paksude roostepruunide.. viljakehad kuivavad aeglaselt.) P. ei tugevne vajutades. enamasti üksikult või kasvab paar-kolm tükki omavahel kokku. poorid nurgelisevõitu ümarad. Puidusaproobid leht. Torukeste asemel esinevad radiaalsed. Kakaopruuniku (H. Viljakehad üheaastased. Karst. nidulans (Fr. Anisomyces odoratus (Wulf. Okaspuude. harva ka majaseenena. Piptoporus P.) (tahvel 35).: Fr. esineb ka vanadel raudteeliipritel. küljega kinnitunud kübaratena. puitsildadel jt.: Fr. Eosed värvusetud.peamisi okas-. seent esineb kaunis harva. mõnel laskuva kübaraga või liibunud liigil nurgelised ja erandina üsna suured. leitud mõned aastad tagasi Rohuküla lähedal ja Loode-Võrumaal. mis kasvab sageli kaskede surnud püstistel ja lamatüvedel. mille väikesed.) (tahvel 44). eosed kitsamad. mille sinakas toon on nõrk.). Karst. Karst. samuti vajutades. Seeneniitide süsteem monomiitne. muutuvad KOH toimel tumevioletseks. põhjustavad pruunmädanikku. Saproobid lehtpuude puidul. on Eestis oma leviku põhjapiiril. ka elusatel viljakehadel on seeneliha ja torukestekiht enamasti erineva konsistentsiga. lumivalge. silinderjad.: Fr. Eelmisest harvem on hõredamalt asetunud sinihallika kirmega kaetud eoslehekestega (ühel sentimeetril 8–15) ja hallikaspruuni ülapinnaga kuusekõrbik (G. Lenzites Fr. sün. Lõhnav kõrbik kasvab Eestis peamiselt kuusekändude lõikepindadel.: Fr. odoratum (Wulf. pisut kõverdunud. caesius (Schrad. abietinum (Bull. Seeneliha tihevatjas. mis võivad olla laskuva alusega või substraadile liibunud. valge. rutilans (Pers.) Gilb. enamasti väikesed. eriti kase ja haava kändudel ja lamapuidul. Perekond kasepehik. sageli pisut looklevad lamellid. kuni 20 cm pikkused ja 8 cm paksused üheaastased viljakehad kinnituvad substraadile varretaoliselt ahenenud alusega. Hapalopilus P. Kübarjad. Kübara ülakülg sametkarvane. viimasel juhul on viljakehad sageli ebardlikud. eriti kuuse lamavatel tüvedel on tavaline sinitümak (O. seeneliha tume-roostepruun. nende värvus muutub KOH toimel tumevioletseks või tume-veripunaseks. kuni 8 cm suurused. seeneliha on vatjas.) Fr.) P. allantoidsed või ellipsoidsed. Seeneniitide süsteem trimiitne. Eosed värvusetud. subcaesius (A. eriti aga kuusepuidu lagundajaid raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. hiljem tumenevate viljakehadega. Viljakehad üheaastased. Krookuspruunik (H.) Bondartsev & Singer) on ere-ookeroranžide.) P. Iseloomulik on viljakehade konsistents. Kübarad kahvatu-kakaopruunid või ookeroranžid. Seeneniitide süsteem monomiitne või ebaselgelt dimiitne. Karst. põhjustavad valgemädanikku. muutuvad vananedes. Oligoporus Bref. Mõnel liigil esineb tsüstiide. on kasutatav lõnga värvimiseks (vt. nii elavatel kui ka surnud tüvedel. Perekond kasekäsn. Puidusaproobid lehtpuude puidul. Ülakülg on kaetud kahvatupruuni koorikuga. pisut harunevad. seenekaitse). betulinus (L. kuni 4 cm laiused poolringjad viljakehad on sinaka tooniga valged. Eestis 3 liiki. Perekond pruunik. mis KOH toimel muutuvad tume-veripunaseks. Karst. mis on juustutaoline või pehmelihakas ja habras. kui viljakeha on omandanud peaaegu lõplikud mõõtmed.) P. alati aga kuivades tintsiniseks. Krookuspruunik on Eestis riikliku kaitse all (II kategooria) olev Punase raamatu liik (vt. H. küljega kinnitunud poolringjate kuni 10 cm laiuste kübaratena. Lõhnav kõrbik (G. Pisut sarnastest lehikseentest eristab teda eoslehekeste korkjas sitke konsistents.

Seeneniitide süsteem monomiitne või ebaselgelt dimiitne.) P. karvane. substraadile liibunud või kübaratega. neist levinuim on valge ebatümak (T. siin eelistame neid käsitleda koos 1 sugukonnana. Eoslavakandja madalate nurgeliste pooridena. peened ümarad poorid aga eredalt tellis. seenelihas võib leiduda ka pikki sirgeid. Karst.) P. mis on violetsed. õhukese või paksenenud kestaga. paksukestalised. Perekond ebatümak.). Karst. kaunis peened. tavaliselt nelja eosega. Seeneliha sitkuse või puitumise tõttu on kõik liigid mittesöödavad. kaunis harva. kasvab lehtpuude. mis moodustavad viljakeha allküljel pooridena avaneva kihi. kuni 10 cm suurused ja 2 cm paksused. Tyromyces P.) Ryvarden) eoslavakandja on radiaalselt paiknevate robustsete lapikute hammastena. Eosed värvusetud. Puidusaproobid. heledam (violetse tooniga tumekreem või veidi pruunikas). kuni 10 cm suurused.) Ryvarden) on lehvikjate viljakehadega. Trichaptum Murrill (sün.või hulgakaupa omavahel kokku kasvanud. generatiivsed hüüfid alati pannaldeta. värvus tumeneb KOH toimel ja muutub mõnikord lausa mustaks. poorid ebakorrapäraselt nurgelised. Eestis 4 liiki. hiljem tume-violettpruunid. Seeneliha pehmenahkjas. Saproob lehtpuude. inamüloidsed. Paljudel liikidel esinevad eoslavas seetad – koonilised või nõeljad paksukestalised tumepruunid rakud. küljega substraadile kinnitunud. ikka mitme. mille tipp on enamasti terav.Perekond punapoorik. Seeneliha kahvatupunane. mille poolringjad või neerja kujuga kübarad on kinaverpunased. mille osalt liibuvad viljakehad võivad omavahel mitme meetri pikkuselt kokku kasvada. Pycnoporus P. nahkjas. Seeneliha õhuke. generatiivhüüfid pannaldega. viimaseil aastail on arvukus vähenenud. kollakas. Seeneniitide süsteem di. tekitab valgemädanikku.) (tahvel 46). põhjustavad puidu intensiivset ja kiiresti arenevat valgemädanikku. Eoskannad tünjad või tõlvjad. Karst. Selts Taelikulaadsed. Karst.) Ryvarden). Kübara ülakülg pruunikashall. Viljakehad on poolringjad. korkjas või puitunud. kasvab eelmisest palju harvem. eriti aga kase lamavatel tüvedel ja kändudel. Perekond kõbjuk.kuni tumepruun. 169 . pisut hammastunud servadega. kuid seen põhjustab valgemädanikku. oletatavalt on paar liiki ka mullasaproobid või isegi mükoriisamoodustajad. Kõik liigid on puidu valgemädaniku tekitajad. generatiivsed hüüfid pannaldega. Tsüstiidid olemas. eelistades loo. väga paksu rakuseinaga pruune seetahüüfe. Eestis ainult 1 liik – punapoorik (P. Männikõbjuki (T.: Fr. cinnabarinus (Jacq. Tsüstiide esineb vaid vähestel liikidel ja need erinevad eoskandadest vähe.või trimiitne. mille vaheseinad on sageli lõhestunud. Eosed värvusetud kuni pruunid.või mitmeaastased. poolringjad ja laskuva alusega. Viljakehad peaaegu samasugused kui tümaku (Oligoporus) perekonnas. harvem narmastena. Poorid veidi nurgelised. pruunikasvioletsed või kahvatupruunid.või kinaverpunased. mõnikord konksjalt kõverdunud.: Fr. Paljude lehtpuude. chioneus (Fr. eriti kase ja haava lamavatel okstel ja tüvedel. seda värvusreaktsiooni nimetatakse ühe perekonna vananenud nime järele ksantokroidseks. Mõned süstemaatikud on seltsis eristanud kuni 4 sugukonda. enamasti aga püstiste torukestena. biforme (Fr. sageli violetse varjundiga. Eestis 4 liiki. pehmelihakad. Eestis kohati.: Fr.ja rabametsi. mõned neist ka talvituvad. õhukesed. osalt isegi substraadile liibuvad või (kasekõbjukil) lehvikjad. harvem dekstrinoidsed. Seeneniitide süsteem trimiitne. mis lõpevad terava tipuga. Hymenochaetales Viljakehad ühe. Kasekõbjuk (T. abietinum (Dicks. erandina ka okaspuude puidul. Väga harilik ja lamavatel okaspuutüvedel massiliselt esinev on kuusekõbjuk (T. Liiki on intensiivselt uuritud uute ravimite otsingu eesmärgil. Eoslavakandja võib olla sile. eriti kase lamavatel tüvedel ja kändudel. kuivanult kõvad ja haprad. valged või kollakad. Hirschioporus Donk) Kübarad üheaastased. fuscoviolaceum (Ehrenb. männipuidul. viimased mõnikord keskse jalaga.

Viljakehad korkjad. Tihedamale samblakattele eelistab palja pinnasega kohti. Seeneniitide süsteem alati monomiitne. Taoliste kübaratega on ka pealt kontsentriliselt vaoline. Hymenochaetaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. Selle teket soodustavad tüvepuidust risti välja kasvavad “seeneliistakud”. mõnel teisel on nad konksjalt kõverdunud tipuga. mille alus laskub substraadile. mida õhu liikumine koorealuses laiümaras tunnelis nagu korstnas ülespoole tõstab. Seeneliha sitkenahkjas. kuni 2 mm paksuse seenelihaga. pikalt põiksete torukestega viljakehad. Mõne hilissuvise nädala jooksul valmivad neis ookerkollased eosed. muutuvad kuivades ja surnult rabedaks.kuni tumepruunid. Nüüd lõhestub puu koor piki tüve ning koore ja tüvepuidu vahele tekib õhuke vahe. substraadile liibunud või poolringjate. Poorid suured. kuid juba surnud kuivanud viljakehasid. viljakehad jäigalt kõvad. Pajude. Osal liikidest on viljakehad substraadile liibunud.: Fr. Hymenochaete Lév.) (tahvel 47). seetad võivad mõnel liigil puududa. sitkenahkja või puitunud konsistentsiga. pruunid või tumepruunid. mõnikord kaunis pehmed. See seene steriilne moodustis pole viljakeha.) Murrill). aga ka ravimi toorainena on tuntud must pässik ehk kasekäsn (I. peagi lõhestuvad ja omavahel liituvad. Seetad puuduvad. vaid areneb mädanikust eriti kahjustatud kohal. jalg madalalt sametjas. harvem teiste puude surnud ja lamavatel okstel leidub sageli harilikku tubaknahkist (H. Eestis 4 liiki.: Fr.) Lév. kuni eosed välisõhku satuvad. mille kuni 8 cm läbimõõduga ümar kübar on õhukese. rubiginosa (Dicks. sügavalt lõhestunud ja mureneb katsumisel. vatjad. Kasvab sageli liivastes männikutes ja nõmmedel. pealt kollakaspruun. harvem pihlaka või lepa elaval tüvel. tabacina (Sowerby: Fr. eoslava on kollaka servaga pruun. Soomes ja Arhangelski oblastis). Kasvab siin-seal tammekändudel. Tekkinud vabas ruumis arenevad musta pässiku substraadile liibunud. Rahvameditsiinis. Viljakehad üheaastased. madalalt sametjas ja vöödiline. siis õhuke tumedam koorkiht ja sellel kübara karvasust põhjustav. Eestis on tavaline harilik puidik (Coltricia perennis (L. Eesti Punase raamatu liik.või dimiitse seeneniitide süsteemiga seenelihas leiduda pikki paksukestalisi tumepruune seetahüüfe. kübara ja enam-vähem keskse jalaga. II kategooria riikliku kaitse all (vt. puu pikilõhede kohal. Seeneliha on tihti radiaalkiuline. Perekond pässik. Karst. Perekond puidik. väga pehmed. ravimseened). poolringjate paksude. Eestis 5 perekonda 34 liigiga. Inonotopsis Parmasto Viljakehad substraadile liibunud.Sugukond taelikulised. enamasti sametise või karekarvase ülaküljega. tõenäoliselt huumusesaproob. sarapuu jt. nurgelised. Hiljem viljakehad surevad. subiculosus (Peck) Parmasto) on Euroopas äärmiselt haruldane (mõned leiud Rootsis. Ainus liik taigapässik (I. Rahvameditsiinis on kasekäsnateed kasutatud maovähi vähemõjusa ravimina.) Lév. eoslavakandja lühikeste torukeste kihina. põhjustavad valgemädanikku. Viljakehad ilmuvad juulis.) Pilát) (tahvel 45). omavahel hõredalt põimunud seeneniitidest koosnev kattekiht (tomentum). mille väikesed hulgi koos kasvavad õhukesed kübarad on radiaalkiulise pinnaga. Viljakehad sileda eoslavakandjaga. mille eoslava on tume-kastanpruun. Perekond taigapässik. Inonotus P. selle all paikneb marmormustrilise struktuuriga pruun seeneliha. Saproobid leht. mis on kollakas.) (tahvel 47). harvem lamavatel tüvedel. Siberis aga ka lihtsalt seedimisele kasuliku tervistava joogina (vt. Lisaks eoslavas esinevatele seetadele võib mono. nagu oleks kasekäsn (musta steriilse moodustisena) tavaline. kuid karvkatteta tamme-tubaknahkis (H. eriti vähekasutatud radu ja metsasihte. järgmise aasta suvelgi võib veel näha tumepruune. Nii ongi paljudele seeneteadlastele jäänud mulje. viljakehad aga väga haruldased. kust puutüvi hiljem tugeva tuule korral tihtipeale murdub. lehtpõõsaste. tihti üksteisega liitunud külgmiselt kinnitunud kübaratena. Coltricia Gray Viljakehad üheaastased. seenekaitse). hiljem tumepruun ja lõhestunud. kaunis peened poorid on sageli sillerdavad – viltu langevas valguses on nad sõltuvalt vaatenurgast kas hõbedaläikelised või tumepruunid. sitked või haprad. Kasekäsna pind on must. poorid peened. ebatasane. mõnikord esinevad seetahüüfid. 170 . helepruunid. Seene suured kivikõvad mustad steriilsed moodustised kasvavad kase. mis koorele tugevat survet avaldavad. krobeline. hulgi koos kasvavate kübaratena. Tihti võib kübaras eristada kihte: alaküljel paiknevale eoslavale järgneb seeneliha. Eestis leitud Muraka looduskaitsealal kõdunenud okaspuupuidul. Perekond tubaknahkis. Eoslavakandja esineb õhukese või üsna paksu torukestekihina.ja okaspuude puidul. laia kiulise servaga. pruunistuvad ja muutuvad isegi laialt lahtipainduva puukoore puhul vähemärgatavaks. obliquus (Fr.

4. ka põhjustavad nad pargipuude seest õõnsaks muutumist. kuni 20 cm laiused ja 8 cm paksused. alakülg on pruun. Raagremmelga. 4. tihti mitmekaupa omavahel kokku kasvanud kübarad on halli ülapinnaga.: Fr.Poolringjate. pajudel. Selle viljakehad on poolringjad. nakatunud puid on aga palju rohkem – neis esineb nn.) Quél. s.või konsoolikujulised. joon. mille kübarad on poolringjad. toomingal.5–6 m kõrgusel. Viljakehad on kasutatavad lõnga värvimiseks (vt. Seeneliha puitunud. paljud neist Phellinus tremulae.) Murrill)(vt. Joon. kuni 20 cm laiused ja 9 cm paksused poolringjad.) Niemelä) (tahvel 50). igniarius (L. Seen kasvab augustist oktoobrini elavatel tammetüvedel 1.ja karusmarjapõõsaste alusel kasvab maapinna läheduses sõstrataelik (Ph. läbilõikes padjakujuliste viljakehadega täpptaelik (Ph.) P. ka mitmetel teistel lehtpuudel kasvab tuletaelik ehk ebatuletael (Ph. lõhestunud.: Fr. enamasti mitmekaupa koos kasvavate ookerpruunide radiaalvaoliste kübaratega lepapässiku (I. skeletthüüfid paksuseinalised. ebakorrapärased või peaaegu labürintjad.ja ploomipuudel sage ploomitaelik (Ph. on läbilõikes kolmnurksed. tihti lõhestunud ülaküljega. Teda on kasutatud ka lõnga värvimisel (vt. Kahjustus on sagedam kõrge vanusega hoiumetsades. tremulae (Bondartsev) Bondartsev & Borisov) (tahvel 49.: Fr. tuberculosus (Baumg. Haavapuidul tuntud “pehkinud süda” ongi seenest põhjustatud valge südamemädanik. Eestis 19 liiki. läbilõikes võib näha ebaühtlase pikkusega torukesi. vanana sageli kattunud samblikega. selle peenepoorilised torukesed on tihti viljakeha pinna suhtes kaldus. küljega substraadile kinnitunud. Väga sage on haava elavatel tüvedel kasvav haavataelik (Ph. poorid sillerdavad. küljega kinnitunud. rakuvaheseinteta. tihedalt vöödilise mustja ülaküljega ja tihedapoorilise pruuni. millest nakatumata jääb meil küll vahest ainult mõni üksik haavatüvi.) (tahvel 50). Viljapuuaedades on vanadel kreegi. dryophilus (Berk. mädanik jõuab aastate vältel tüve mööda puukrooni tasemeni. torukestekihid üksteisest halvasti eristunud. seentega värvimine). kabja. selle konsoolitaolised. Perekond taelik. Taelikud tekitavad suurt kahju puidutoodangule.) (tahvel 46) viljakehad on sitked. neid võib olla kümneid. ribis (Schum. Eoslavakandja esineb mitme üksteise alla kasvava torukestekihina. eriti aga lodumetsades leppade kändudel ja lamatüvedel. varjatud mädanik.l. kollakad.35. mille suured. kübarad võivad olla kabja. Puidusaproobid. peente ümarate pooridega. küljega substraadile kinnituvad tumepruunid kübarad on pealt sametkarvased. ülaküljel mõne laia vöödiga.35. substraadile külgmiselt kinnitunud kübaratena või liibunud. [24]. seenekaitse).) Quél. Kaskedel.või konsoolikujulised. mõnikord alusel pikalt puutüvele laskuvad. seenelihas võib läbilõikes näha selget mustjat joont. nakatavad eluspuid ja tekitavad neil ulatuslikku tüve-südamemädanikku.: Fr. pruun. Tuletaelik põhjustab elavate tüvede südamemädanikku ja on Eestis tavaline. õhukese seeneliha all on 1–2 mm paksused torukestekihid. punctatus (Fr. rakuvaheseintega. 171 . seen on meil sage lepikutes. Phellinus Quél. isegi kuni 65.) (tahvel 49). mis praegu küll on juba jagatud mitmeks spetsialiseerunud liigiks.). radiatus (Sow. küljega substraadile kinnitunud kübarad on pealt mustad. poorid suured. Vanade hooldamata sõstra. murdes radiaalkiulised. Seeneniitide süsteem dimiitne. Viljakehad kasvavad enamasti oksaasemete all. mille väikesed küljega substraadile kinnituvad. sarapuu ja mõne teise lehtpuu elavatel ja surnud tüvedel kasvab täielikult substraadile liibunud. leppadel. Eosed Eestis kasvavatel liikidel enamasti värvusetud. Kuivades ja rabamännikutes esineb vähearvuliselt männitaelik (Ph.) Ames) (tahvel 48). Ainult Lääne-Virumaal on leitud riikliku kaitse all (II kategooria) olevat ja Eesti Punasesse raamatusse kuuluvat tammepässikut (I. generatiivhüüfid õhukeseseinalised. mõnikord põikvaates hallikirmelise alaküljega. seentega värvimine). Karst. pruuni või halli. õunapuul. toominga. Männitaeliku viljakehi tekib küll vähearvukalt. vöödilise mustja. pini (Brot. teistel roostepruunid.) Pilát) (tahvel 50). mis võivad olla täitunud hõreda valge seenniidistikuga. Viljakehad mitmeaastased. Haavataelik. seen põhjustab vanade männitüvede südamiku sõelmädanikku: kõdunenud osa muutub pisut punakaks ja on paljude pisikeste läätsekujuliste õõnsustega. seene tekitatud kahjustus on väike – mädanik on väheintensiivne. pruunid.

seentega värvimine). moodustavad ektomükoriisasid okas. halliks või mustaks. Eosed ellipsoidsed. reticulatus Schaeff. Eestis 8 perekonda 50 liigiga. Boletus L. Tuntumad. tihti punaste pooridega. Taolised seeneliha värvusemuutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. tsüanofiilsed. Seeneliha muutumatu värvusega. sün.).: Fr. pinicola (Vittad. edulis Bull. aestivalis (Paulet) Fr. võib meil kasvada augustist alates leht. valkjaspruuni kübaraga.M. purpurpunakate pooride ja jalaga. Eospulber valdavalt oliiv.) Vent.) M. Loor tihti olemas. idupoor puudub või tähtsusetu.: Fr. peenelt puuderdatud. Eosed siledad. Eestist on kuldpoorikut leitud vaid kahest kohast: Tartust Raadi kalmistult ja Saaremaalt Loode tammikust.) (tahvel 52).ja lehtpuu-mükoriisaseened.kuni helepruun. kaskedega seostuv kõivu-kivipuravik (B. võrkjalt ornamenteeritud jalaga liiki: hallikaspruuni kübara ja erepunase jalaga mõhk-kivipuravikku (B. calopus Pers. pikalt juurduva jalaga (millel harva kitsas punakas vöönd) mõru kivipuravikku (B. tüüpiliselt võrkjalt ornamenteeritud. Viljakehad paksud ja lihakad. mõnikord dekstrinoidsed.: Fr. pruun.) (tahvel 51) ning väga heleda. poorid torukestega sama värvi. ümardunult jalale külge kasvanud. viljakehad ei muuda katsumisel värvust. vigastamise. Tavalisima.Selts Puravikulaadsed. Perekond kuldpoorik. harvem teralis-viltja struktuuriga. sün. B. murdmise. Eestis harva esinevatest liikidest märkigem kõigepealt kahte mõrumaitselist. hall või must. suur osa esindajaist on iseloomustatud Kalamehe ja Lastingu (1974) raamatus.: Fr.ja lehtpuudega. Paljudel liikidel värvub seeneliha viljakehade katsumise. roosa. seenekaitse). Lääne-Eesti lehtmetsades on eriti laialehiste puude all tavaline seen tamme-kivipuravik (B. Boletales Viljakehad valdavalt puravikjad. Sugukond puravikulised. mis on väike ilus seen silmatorkava kontrastiga erekollaste torukeste ja roosa kübara (kuni 7 cm) vahel. vahel kleepiv. voltidena või sile. Eoslavatsüstiidid tihti olemas. Perekond kivipuravik. ookerkollane. gentilis (Quél. Okas. Nimetatud liikidel on jalg ülaosas võrkja mustriga.ja lehtpuu-mükoriisaseened. harva roosa (sapipuravik) või purpurpruun (tahmpuravik).: Fr. tagajärjel õhuga kokkupuutes siniseks. Boletaceae Viljakehad puravikjad. Pulveroboletus cramesinus (Gilb. Loor puudub. harvem kõdu. Loor puudub. Eospulber kreem.) (tahvel 51).ja segametsades. Torukesed valkjast oliivkollaseni. harvem eoslehekestena. pugujad. väga erinevalt pigmenteeritud. värvusemuutused vigastamisel sagedased. Lehtpuu-mükoriisaseen. Seeneliha värvub tihti lõikepinnal siniseks või rohekaks.) (tahvel 53) – varieeruvalt kollakas-oliivpruuni kübara. Harilikku kivipuravikku kasutatakse värviseenena (vt. harvem lehikjad. roosa. Eoslavakandja tavaliselt torukestena. roosaks. Eestis 8 sugukonda. Torukesed säravalt kuldkollased.) Pouzar. lillaks. Pandlad puuduvad. harva ka väga kõdunenud puidul. Kübar tavaliselt paljas ja kuiv. mistõttu tema söögiks korjamine pole lubatav. ühevärvuseliselt helekuni oliivkollaste torukeste ja pooridega. Eoslavakandja torukestena. kuni 30 cm. betulicola (Vassilkov) Pilát & Dermek) (tahvel 52). Lääne-Eestis ja saartel on lehtmetsades laialt levinud ja hästi tuntud lubjalembene. eoslavakandjas lahkneva struktuuriga. seeneniidid enamasti pannaldeta.. sinetavat. Euroopas ja Eestis 1 haruldane liik – kuldpoorik (A. substraadile liibuvad või poolliibuvad.või puidusaproobid. punaka tooniga. luridus Schaeff. Kuldpoorik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ning samuti Eesti Punasesse raamatusse (vt. Seeneniitide süsteem monomiitne. kõivu-kivipuravikku meenutav võrk-kivipuravik (B. silinderjad või käävjad. Moser) (tahvel 60). tavaliselt pigmenteeritud. jalg enamasti jäme-nuijas või tugevasti puhetunud. Okas.) ning pruunikashalli kübara ja kollase. eraldub kübaralihast kergesti ühtse kihina. Eoskannad 4-eoselised. mida iseloomustab peaaegu jala aluseni ulatuv jäme võrkjas ornamentatsioon. pinophilus Pilát & Dermek. radicans Pers. Eestis 18 liiki. siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik). säsikas. Samuti 172 . Jalg kollane. Peamiselt mükoriisaseened. B. punaseks. Eospulber oliivpruun. sün. katsumisel ja murdekohtadel kiiresti tintsiniseks värvuvate viljakehadega liik. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. sinetusreaktsiooni põhjustab antrakinoonderivaadi boletooli oksüdeerumine. lõikamise jmt. punapruuni kübaraga männi-mükoriisaseen männi-kivipuravik (B. käävjas-ellipsoidsed. inamüloidsed. Seeneliha homogeenne. üle kogu maa levinud liigid on tumepruuni kübaraga kuuse-mükoriisaseen harilik kivipuravik (B. jalale külge kasvanud kuni veidi laskuvad. Aureoboletus Pouzar Kübar paksult limane.

Tamme-kivipuravik seevastu on eriti Lääne-Eestis ja meie läänesaartel tuntud ja hinnatud söögiseen. poorid sama värvusega. muutumatult valge seeneliha ja pehme konsistentsiga kasepuravik (L. meil näiteks mustjast puravikust (L. kuna nad kuuluvad looduskaitse alla.ja soolenähtudega mürgitused). Leccinum Gray Jalg terves ulatuses kaetud valgete. erekollaste torukeste.) Watling).või roosakaspruunide viljakehadega. väga väikesed. 1989) (vt. sün. 173 . moodustavad mükoriisasid lehtpuudega (eriti laialehistega) ja on levinud Põhja. Kivipuravikud on tüüpilised suvise aspekti seened – viljakehad ilmuvad soodsa ilmastiku korral juuli lõpus ja saavutavad tipptaseme augustis.) Pilát & Dermek) ja valgest puravikust (L. Loomulikult ei kõlba süüa mõru maitsega liigid. mõru ja kollane kivipuravik (vt. 1973). Seeneliha lõikepinnal muutumatu värvusega või sagedamini hallinev.ja lehtpuu-mükoriisaseened. Eestis 12 liiki. fechtneri Velen. halli kübara. tugeva raipelõhnaga. kastanpruuni kübara. 5 liiki (peale punajalg. sinetav. nurgelised. Sagedaseim liik Saaremaal on saatana-kivipuravik (Raitviir. jalale otse külge kasvanud.ja punajalg-kivipuravikku. piperatus (Bull. Punase raamatu liikide korjamine aga on keelatud. Enamik kivipuravikke on värskelt söödavad. 1974). melaneum (Smotl. samuti kaskedega (Betula spp. niveum (Rostk.ja Lääne-Eestis ning Eesti läänesaartel (Kalamees & Lasting. Mõni uurija peab teda nõrgalt mürgiseks (Oldridge jt. impolitus Fr. Perekond pipartatik. II kategooria riikliku kaitse all Eestis on 4 liiki – punajalg-. Okasja lehtpuu-mükoriisaseened. see kehtib ka varem jäädavalt mürgiseks peetud saatana-kivipuraviku kohta (Wasser & Dudka. kusjuures hinnangud nende mürgisuse astme kohta on kirjanduses väga erinevad.. Mustjas puravik eristub mustjaspruuni kellukja kübara poolest. punajalg. mõhk-. Perekond puravik. tihti lühidalt (1–2 mm) üle serva rippuva steriilse kübaranahaga. sün. Torukesed valged.) Gray). mõlemad liigid kasvavad soostuvates metsades. Chalciporus Bat. sügav-nõgusalt või ümardunult jalale külge kasvanud. seenekaitse). samuti Taga-Kaukaasia laialehistes metsades. Tuntumaid ja levinumaid liike meil on pruuni kübara. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. kollakas. Okas. mao.) (tahvel 55). See on kase-mükoriisaseen ning suure värvusvarieeruvuse tõttu tihti raskesti eristatav paljudest lähedastest. kleepiva kübaraga. helekollase teralis-viltja (võrguta) jalaga. kollakad või hallikad.) Rauschert. seentega värvimine).) seotud liikidest. fechtneri. valge puravik aga valkja kuni oliivhallika kübara ja rohekate toonide poolest jala alusel. kahvatukollaka seenelihaga saatana-kivipuravik (B. Kübar enamasti kleepiv.ja mõhk-kivipuraviku) kuuluvad Euroopa Punasesse nimestikku. B. kõik 7 on aga kantud Eesti Punasesse raamatusse. ere-väävelkollaste torukeste.ja Lõuna-Euroopa.).enamasti suuremal või vähemal määral sinetavad. kuid võivad kasvada üksikute viljakehadena hilissügiseni. Pipartatik on kasutatav lõngade värvimiseks (vt.: Fr. 1985). appendiculatus Schaeff. tipus võrkjalt ornamenteeritud jalaga kuld-kivipuravik (B.: Fr.: Fr. scabrum (Bull. halli kübaraga. sidrunkollaste torukeste ja pooridega ning kuldkollase. Loor puudub. kuid mahedamaitselised on viis järgmist liiki: pruuni kübara. alusel vööndina karmiinpunase. pruunikate või mustade soomustega. saatana. suspectus Krombh. näit. Piparkibeda maitse tõttu on liik kõigi puravikulaadsete hulgas eksimatult äratuntav. mao. Kõik need meil üsna haruldased seeneliigid on lubjalembesed. satanas Lenz) (tahvel 54). Mürgiseks on peetud 3 liiki – tamme-.). Eospulber pruun või oliivpruun.) (tahvel 53). kuid värskelt mürgisena vajab ta siiski eelnevat kupatamist. Need liigid on põhiliselt levinud Lääne. karmiinpunaste pooride ja punase-võrkjasmustrilise jalaga. sidrunkollase seenelihaga punajalg-kivipuravik (B. kahvatukollase.ja soolenähtudega mürgitused). L.) Krombh. holopus (Rostk. tumepruuni kübara. tipus võrkja jalaga fechtneri kivipuravik (B. millistest eriti viimane on samuti sagedase levikuga.). enamasti muutumatu värvusega või nõrgalt roosatava või rohetava seenelihaga ning karboolilõhnaga kollane kivipuravik (B. Eestis 1 liik – kaunis sageli augustist oktoobrini männi-okasmetsades ja -segametsades kasvav. kuid kuivatatult võib teda väikestes kogustes kasutada vürtsiseenena (Bresinsky & Besl. Mitmed puravikuliigid on erakordse värvide kontrastsuse tõttu väljanägemiselt kaunid ja nauditavad. suhteliselt suured. Viljakehad väikesed (kuni 5 cm). jala ja seenelihaga ning pikalt juurduva.Torukesed pruunikaspunased. Piparkibeda maitsega. 1987). ümarad. poorid samavärvuselised. Loor puudub. tumepunaste pooride ja punase peeneebemelise (võrguta) jalaga.ja saatana-kivipuravik.) Bat. erythropus (Fr.. punetav või mustuv. uuemas kirjanduses loetakse neid kõiki kupatatult söödavaks (vt. erekollase jalalihaga pipartatik (C. pooride. Saatanaja punajalg-kivipuraviku korjamine on aga Eestis niikuinii keelatud.

hiljem mustjaks muutuva seenelihaga. L. Palu. variicolor Watling). seejärel hallikaslillaks. duriusculum (Schulzer) Singer). põhiliselt augustis ja septembris. hiljem kuni roostepruunikate jalasoomustega haavapuravik (L. algul valgete. Haavapuraviku rühma kuulub veel meil harvem esinev tamme-mükoriisaseen – pargipuravik (L. Korhonen) ja kaskede all kasvav L. samuti nagu teistel selle rühma liikidel. 174 . pomerantspuravik kaskedega ja palupuravik männiga.) Shutara).) kui ka valgepöögiga (Carpinus betulus L. vulpinum Watling) (tahvel 57).) Snell. meil aga seostub ta ilmselt sarapuu või tammega. Nimetus “punapuravik” oli meil varem kasutusel koondliigi tähenduses. jalasoomused hallid kuni hallikasmustad). Segametsades ei ole nendest seostest tulu seene äratundmiseks. oranžikaskollase kuni kollakaspruuni kübaraga. mustjaspruuni ookerjalaiguliselt kirju kübaraga.ja palupuravik on samuti varieeruvad ja üksteisest tihti raskesti eristatavad. Punapuravikku on seni Eestist leitud vaid üks kord – 1998. Moser ex Reid. pomerants. Punapuravik on lähedane haava. griseum (Quél. liigi L. Nimetatud liigid. pomerants-. peale pöögipuraviku.) Gray) (tahvel 56). lillakaks või mustjaks värvuva seeneliha poolest viljakehade lõikepinnal. hiljem jala alusel sinetava seenelihaga kirju puravik (L. lillakaks kuni mustjaks. kasvavad juunist novembrini. seostudes nii hariliku pöögiga (Fagus sylvatica L. siis tuleb juba täpsustatult uurida morfoloogilisi tunnuseid. kuid ülima tõenäosusega on ka see liik meil olemas. populinum) (vt. ühendades nii praegust haavapuravikku (L. samamoodi värvuva seenelihaga. seejärel mustjaks. versipelle (Fr. versipelle) kui ka äsjaavastatud tõelist punapuravikku (L. carpini (R. 1968).). jalg ja jalasoomused punakaspruunid (pomerantspuravikul poorid noorelt hallid. eristudes neist pikemate ja suhteliselt ahtamate eoste poolest. septembris Eesti mükoloogide sügislaagrist osavõtjate poolt Nigula looduskaitsealalt. seeneliha. Põhjamaades laia levikuga liiki: peamiselt haavaga. seeneliha värvub algul punakaks. teda on leitud Eestist tammede alt vaid üks kord Märjamaalt (Kelder & Kalamees. pöögipuravik on Lääne-Euroopas ja Taga-Kaukaasias laialt levinud pöögi-mükoriisaseen. cerinum M. torukesed vanalt jalale otse külge kasvanud. Neist on paremini äratuntavad järgmised liigid: algul roosakaslillaks. Pehme konsistentsi tõttu on kasepuraviku rühma liigid madalakvaliteedilised. jala tipuosas mustjate jalasoomustega. sün.On veel grupp kasepuravikuga väliselt väga sarnaseid. Kirjeldatud liiki seni Eestist leitud ei ole. hiljem punakaspruunide. Korhonen. ülal). roosastuva. Haavapuraviku rühma liigid. pomerantspuravikku (L. tume-punakaspruuni kübaraga. 1966a). olles nendega mükoriissetes seostes.M. Korhonen (1995) on haavapuraviku rühmast kirjeldanud kaks teadusele uut. Kalamees. pseudoscabrum (Kallenb. sest kõik selle rühma seened on kitsalt spetsialiseerunud mükoriisaseened: haavapuravik seostub ainult haavaga. jalg mustade soomustega. pargi. palu-. Kõige kauem püsib kasepuravik. Tihedalihalised haava-.a. seen kasvab haava ja paplite all. mustade jalasoomustega pomerantspuravik (L. Kõne all olevasse rühma kuulub veel üks Eestis harva esinev liik – paplipuravik (L. Schulz) M.ja haavapuravikust eristab seda liiki kõige kindlamalt kasvukoht tammede all. muutub algul lõikepinnal punakaks. millistest kindlaimaks osutub jala soomuste värvus (vt. sün. mis aga kindlalt eristuvad punakaks.) Singer. hallikaspruuni mõrandsoomuselise kübaraga pöögipuravik (L. eriti haava-. Salupeaksilt. cerinum on lähedane ja väga sarnane pomerantspuravikule. harvem pärnaga seostuv punapuravik (Leccinum populinum M. mille kübar on hallikaspruun. Puhtpuistutes aitavad siin mükoriissed seosed.ja paplipuravik on seevastu hinnatud söögiseened. torukesed vanalt jalale nõgusalt külge kasvanud. on kase-mükoriisasened. Hästituntud ja laia levikuga seened Eestis on kõvalihalised. L. aurantiacum). testaceoscabrum Singer) (tahvel 56). See on oranžikaspruuni kübara. mis ilmub juba varasuvel jaanipäeva paiku ja kestab öökülmadeni. noorelt üleni valge. vanusest olenevalt valgete. Puravikud on tüüpilised suvise ja sügisese aspekti seened. quercinum (Pilát ex Green & Watling) Bon). tihti ka sinkjaks või rohekaks värvuva seenelihaga puravikud: oranžikaspunase kübaraga ning valgete. vanemalt roosastuv roosakas puravik (L. tema kübar ning samuti jalasoomused on juba noorest peale tumepunakaspruunid. aurantiacum kirjeldust. L. L. pruunide kuni mustjate jalasoomustega palupuravik (L. aurantiacum (Bull. eristudes viimasest kõigepealt pikemate eoste poolest ning seejärel ka mitmete üsna raskesti tabatavate makroskoopiliste tunnuste poolest: noorelt poorid kahvatukreemid. jalg valge.ja pargipuravikule. kus kasvasid nii haavad kui ka pärnad. percandidum (Vassilkov) Watling) (tahvel 57). Eestis harva esinevaid liike. Kõik puravikuliigid on värskelt söödavad. sün.

aeruginascens (Opat. erandina võib vahel juba maist alates leida või. ümarad. Okaspuu-mükoriisaseened. Eestis 9 liiki. sinkjaks või rohekaks. liivtatikul – 129 kg/ha (vt. tumepruunid. loor puudub.) C. 1985. kasvavad juulist oktoobrini.) Kuntze). Torukesed kollased või oliivivärvi. Porphyrellus Gilb. siledad.ja liivtatik kuuluvad heade värviseente hulka (vt. Võõrpuudega seotud tatikutest on Eestis leitud 3 liiki. seentega värvimine). poorid väga väikesed.) alt on põhjarannikult Lääne-Virumaalt üks kord septembris 1965 (Kalamees.: Fr. Eospulber purpurpruun. 1966a) leitud õlgkollane siberi tatik (S. parimaid söögiseeni on kuivade ja rabamännikute massliik – liivtatik.) (tahvel 55) on üks Eesti tavalisemaid okaspuu-mükoriisaseeni. haruldusena on korjamine keelatud.: Fr.) Kuntze) – kübar peenelt teralis-viltjas-soomuseline. kõigi viljakehad on limased..ja lambatatikut.ja okaspuu-mükoriisaseen.Perekond tahmpuravik. katsumisel värvuvad algul punakaks. hiljem mustjaks. Loor olemas või puudub. bovinus (L.) Kuntze) – poorid silmatorkavalt laiad (> 1 mm). Perekond tatik. Meil leitud augustis Järvamaalt Jänedalt segametsast ja Viljandimaalt Loodilt laialehisest metsast.: Fr. peaaegu kuiv. Lehma. kuna võib vahel mõnel inimesel esile kutsuda kergeid toidumürgitusnähtusi (vt. jalal on rõngas.: Fr. granulatus (L. võitatik (S. Oldridge jt.: Fr. sale (jalg kuni 8 cm pikk). Sapipuraviku peamine eristustunnus aga on sappviha maitse. mao. seenekaitse). viscidus (L.) Roussel) – jala tipp jämedalt teraline. sibiricus (Singer) Singer).) Snell) (tahvel 58) ja kuldkollane kuldtatik (S. Kõik tatikuliigid on värskelt söödavad. flavidus (Fr. mistõttu teda tihti käsitletakse ka kahe erineva liigina. kuid roosa seeneniidistikuga lubjalembene roosa tatik (S. 1981). kasvades igasugustes kasvukohatüüpides rabastuvatest nõmmemetsadeni. üleni tahmavärvi tumedad. mao. grevillei (Klotzsch) Singer). Loor puudub. felleus (Bull. Tuntumad ja levinumad liigid on liivastes metsades kasvavad männi-mükoriisaseened: lehmatatik (S.) Roussel. luteus (L. Kübar paksult limane või kleepiv. variegatus (Sw. Jalg pikitriibuliselt peenelt punkteeritud. välimuselt varieeruv.: Fr. Noored viljakehad on hiirhallid.) P. tema korjamine kivipuravike hulka rikub ära kogu seenetoidu.ja lehmatatik kuuluvad Eesti saagikamate seeneliikide hulka: maksimaalne saagikus on lehmatatikul olnud 165 kg/ha. lambatatik (S. S. sün. Karst. Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik (vt. söögiseened). sün. jalg on kaetud terves pikkuses jämeda pruunika võrguga (harilikul kivipuravikul on vaid jala tipus väga peen valge võrk). Micheli Viljakehad muutumatu värvusega. Viimase tõttu on sapipuravik muidugi mittesöödav.) Gilb. mis on leitud vaid üks kord Harjumaalt Riisiperest loomännikust augustis 1976 (Štšukin. Väliselt meenutab helepruuni kübaraga (kuni 12 cm) sapipuravik harilikku kivipuravikku. 1989) (vt.ja soolenähtudega mürgitused). Karst. nurgelised. laiade nurgeliste pooridega. kuid torukeste kiht koos pooridega ja samuti sealt pudenev eospulber on roosa (väga noorelt on torukesed siiski valged!). Viljakehad viltjas-sametjad.ja soolenähtudega mürgitused). tihti piimjate tilgakestega. Looduskaitsealuse siberi tatiku korjamine on keelatud. porphyrosporus (Fr. Soostuvates ja soomännikutes. eriti rabametsades ja puisrabades kasvab meil kaunis sageli üsna väike (kübar kuni 5 cm). Tatikud on tüüpilised suvise ja sügisese aspekti seened. Suillus P.kuni purpurpruuniks (mõnikord oliivivärvi varjundiga). pseudoscaber Singer) (tahvel 65) on suur ja lihakas seen (kübar kuni 16 cm). Euroopa ainuke liik – tahmpuravik (P. P. collinitus (Fr. Kogu Euroopas ja ka Eestis haruldane leht. tuhmid. liivtatik (S. hiljem muutuvad tume. Perekonna ainus esindaja Euroopas sapipuravik (T. kuid pole mitte kunagi soomuseline ega võrkja ornamentatsiooniga. mille jalal on kitsas liibuv limane rõngas. Võitatikut loetakse tinglikult söödavaks. Presl (tahvel 58). Torukesed ümardunult jalale külge kasvanud. Tsüstiidid eoslavas olemas. samal ajal on ta ka fakultatiivne puidusaproob. mis on Eesti Punase raamatu liik ning ühtlasi meil ka II kategooria riikliku kaitse all (vt.. Sootatik on Euroopa Punases nimestikus. Lehiste all on sagedased üleni hall lehisetatik (S. Suurtes kogustes tarvitatuna võib ta põhjustada mürgitust (Bresinsky & Besl. Perekond sapipuravik. Eosed värtenjad. Alpi seedermänni (Pinus cembra L. Haruldane männi-mükriisaseen Eestis on lambatatikuga sarnane. Jalg vahel näärmetäppidega või teraline. Tylopilus P. pehme konsistentsiga hallikaskollane männi-mükoriisaseen – sootatik (S. 175 . Liiv. seenekaitse).) Roussel) – jalg rõngaga.

Karst. Viljakehad koorikjad või paksult nahkjad. lanatus (Rostk. Mittesöödavad.. punasekiulise viltja jala ning lõikepinnal nõrgalt sinetava seenelihaga. Viimaseist on ohtlikemad nn.ja segametsades.) (tahvel 61) kasvab aastaringselt majaseenena ehitiste puitosadel. Schröt. Väga harva kasvab Eestis kaunivärviline karmiin-sametpuravik (X. sileda või mügarliku eoslavakandjaga. tekitades suurt kahju. X. Väga sage.Perekond sametpuravik. kuuride laepuitu. lihakas-nahkjad. sage on ta ka puitsildadel. Puidusaproobid peamiselt okaspuupuidul. kasutatakse lõngade värvimisel (vt.ja lehtpuu-mükoriisaseened. Mädanev puit pruunistub ja laguneb lõhedega kuubikukesteks. Seen esineb metsades peamiselt okaspuude kändudel ja lamavatel tüvedel. Viljakehade servas. teine vanades metsades. sün. seentega värvimine). Generatiivsed hüüfid tihti pruunikad. seentega värvimine). laiuti võivad ulatuda mõnekümnest sentimeetrist paari meetrini. aga ka majaseenena. rubellus (Krombh. Loor puudub. chrysenteron (Bull. Olulisim on majamädik (C. kübar pealt tugevalt pragunev-soomuseline. mis on hästi tuntav oliivhalli kuni -pruuni kübara. jalale külge kasvanud kuni laskuvad.) (tahvel 59). laiade pooridega. inamüloidsed. viljakeha servas ja ligiduses leidub sageli vatjaid seeneniidistikutompe.või dimiitne. Eestis 6 liiki. cerebella Pers. Viljakehad on kuni 4 cm paksused. Eosed paksu kahekihilise kestaga. Seeneniitide süsteem mono.). Eoslavakandja sile või poore meenutavalt voltjas. mõlemat iseloomustavad lihakad liibunud viljakehad.: Fr. Eosed paksukestalised.) (tahvel 61). seeneväätides võib esineda paksuseinalisi peeni skeletthüüfe.) P. serv mõnikord peente või jämedate seeneväätidega. majaseened. X. Seene esinemine on aga tõsiseks ohusignaaliks: hooldamata ja remontimata ehitis tuleb kohe käsile võtta. Majavamm (S.) J. Kuni 10–20 cm ulatuses laiuvad. Nende algul sile eoslavakandja muutub hiljem jämedamügarlikuks.) Krombh. eriti tammede ja sarapuude all on augustis ja septembris sage lubjalembene punajalg-sametpuravik (X. Seen levib nakatuskoha piires sitkete või vatjate seeneväätidena.) Quél. algul valkjas ja hiljem tihti violetse tooniga serv. Okas. siledad. Kübar enamasti kuiv. harvem mügarlik või jämedanäsaline. Erinevalt majavammist (Serpula lacrimans) eelistab ta hoonete ülemist osa – katuse kandekonstruktsioone.). Samuti on meil sage tumeda. pannaldega või ilma. sametjas.) Quél. katsumisel selgelt siniseks värvuvate viljakehadega ja teralis-viltjalt punkteeritud jalaga pruun sametpuravik (X. viljakehad tavaliselt ei sineta. lacrimans (Jacq. pruunikad. pascuus (Pers. Peamiselt Lääne-Eesti rohtunud metsades. sün. puteana (Schum. substraadile liibunud tumepruunid viljakehad on alguses koorikjad. jämedavoldiliselt võrkjas-pooriline eoslavakandja. Kolm nimetatud liiki on männi-mükoriisaseened ning kasvavad meil juulist novembrini männi-okasmetsades ja -segametsades. subtomentosus (L. Jalg ühtlaselt viltjas-puuderdatud või peenesoomuseline. oliiv.või ekspluatatsioonivead: põrandale tilkuv 176 . mis sõrmede vahel kergesti tolmuks pudenevad. mille läbimõõt on kuni pool cm või enamgi. Perekond mädik. C.või roostepruun värvus ja viljakehade lai.) Quél. vahel muutuvad ainult torukesed vajutamisel nõrgalt sinkjasrohekaks. septembris. Perekond vamm. mis enamasti on valkjad kollase või violetse varjundiga. harva jala pinnakate võrkjalt orienteeritud (võrk-sametpuravik). pruunid. Rohekas ja pruun sametpuravik on tuntud värviseened (vt. Sugukond mädikulised. hoone kahjustuse eelduseks on ikka ehitus. alumise korruse põrandas ja seinte alumises osas. siis aga muutuvad paksenedes lihakas-nahkjaks. ulatuslikult varieeruv liik on meil rohekas sametpuravik (X. katsumisel viljakehad sinetavad. eriti aga kõdunevas puidus leidub rohkelt peeni mustjaid. mis võivad tekitada säilitatava ehitusmaterjali kahjustusi ning põhjustada puitehitiste mädanemist. Seen nakatab niisket puitu. kastanpruuni kübaraga. Torukesed oliivkollased. Coniophoraceae Viljakehad substraadile liibunud. sün.: Fr. lehvikjalt harunevaid seenevääte. Xerocomus Quél. kõik värskelt söödavad. selle viljakehad on oliivroosa sametja kübara.) Kühner ex Gilb. eriti keldrites.) (tahvel 60). puisniitudel ja võsastikes. Coniophora DC..) Singer. Viljakehad sinetavad enamasti puutekohtadel ja lõikepinnal. Serpula Gray Eestis on levinumaid liike 2. teralis-viltja jala ja erekollaste torukeste poolest. kuid võrkja-mustrilise jalaga võrk-sametpuravik (X. Sageli kasvab Eestis ka eelmisega väliselt väga sarnane.) (tahvel 59). Seeneniidid enamasti pannaldeta. pruunid või tumepruunid.: Fr. meil seni korduvalt leitud ainult ühest aiast Tartus. Eestis 3 liiki. vamjad või koorikjad. Pruunmädanikku põhjustavad puidusaproobid. Põhjustab intensiivset pruunmädanikku. spadiceus (Fr. kuid võib kasvada sügisel ka leht. Majavammiga võrreldes toimub mädanemine aeglasemalt ega levi kuigi kiirelt ehitise ühest osast teise. Eestis 3 perekonda kokku 13 liigiga. mille peenviltjas jalg on vähemalt osaliselt punane või lillakasroosa (punaseid toone leidub viljakehadel ka mujal).) Quél. üks liik esineb majaseenena ehitistes. badius (Fr.

bovinus).) (tahvel 62). mis on kergesti ära tuntav hallikaspruunide viljakehade ja silmatorkava erekollase jalaaluse poolest. enamasti lima. võivad asulate ja linnade õhus rohkelt leiduvad eosed puidu nakatada. Tsüstiidid eoslavas rohkearvulised. leitud üks kord septembris segametsast Raplamaalt Kärust septembris 1974. glutinosus (Schaeff.). Chroogomphus (Singer) O. Eospulber kreemist pruunini. Eestis 4 liiki. sarnased puravikuliste eostega.K. Kõik liimikuliigid on head söögiseened värskelt tarvitatuna. kaunis harva. Eestis 1 liik: üleni vaskpunaka värvusega männi-mükoriisaseen männiliimik (Ch. Seeneliha oranžikaskollane. Eestis 2 perekonda 5 liigiga.).: Fr. peaaegu vahajate. Harva kasvab lehiste (Larix spp.: Fr.) (tahvel 61) on palju õhemate. Mill. Tavaline liik meil on kuuse-mükoriisaseen pihkane liimik (G. Eospulber must.) Fr. 177 . Kübar paksult limane. Eosed käävjad.) (tahvel 62). Seen kasvab väga kiirelt.K. augustist novembrini tavaline seen meie kuivades männimetsades. Hea söögiseen värskelt. Lehiseliimiku korjamine on harulduse tõttu muidugi keelatud. seeneväädid on peened. Sugukond on fülogeneetiliselt mittelehikseentele lähedane. siledad. enamasti katsumisel intensiivselt sinetavad. Mill. mida eelnevalt töödeldakse antiseptikuga. rutilus (Schaeff. himantioides (Fr. Kui sellele lisandub seene kasvukoha õhu suur niiskus (tuulutusvõimaluseta põrandaalune vms. roseus (Nees : Fr. mis kasvab liivastes männimetsades koos (omapärases sümbioosis) lehmatatikuga (S.). munajas-ellipsoidsed.) P. silinderjad. Pandlad puuduvad. tihti oliivivärvi varjundiga. Perekond liimik. seentega värvimine).) Fr.) all veinpruunika kübara. Esineb kiudloor. kasvab juulist oktoobrini kuuse-okasmetsades ja -segametsades. Eoslavatsüstiidid puuduvad. Kübar ja jalg kleepivad. seina või katuse läbijooks vihmade puhul. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. kollaste või pruunide pigmentidega. kollase jalaga ja silmatorkava helekollase seeneniidistikuga jala alusel ja ümbritsevas kõdus. esineb Eestis tugevasti kõdunenud okaspuude lamapuidul peamiselt vanades metsades. pole peaaegu kübaralihast tervikuna eraldatav. siis mustjaks. pinnavee tungimine keldrisse jms. seentega värvimine).) Fr. vallutades edasikasvava seeneniidistiku ja -väätide abil ikka uut puidupinda. seenekaitse). Metsvamm (S. tuleb täielikult kõrvaldada. limased või kleepivad.) O. väikese teravatipulise kübaraga (2–3 cm). suured. punakaspruunilt teralis-soomuselise jala ja erekollase jalaalusega lehiseliimik (G.Selle seene viljakehad on vanemalt silmapaistvalt veinpunaselaigulised. Tüüpiliselt esineb paks limaloor. Gomphidiaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad). peaaegu kilejate viljakehadega. Sugukond liimikulised. mis kuulub omaette päkaliste (Gyroporoideae) alamsugukonda. sageli radiaalselt reastunud pooridega. tuntud hea värviseenena (vt. Sugukond lepapuravikulised. mille viljakehad muutuvad katsumisel algul veinpunaseks. Metsades majavammi ei leidu ja sealt nakatusohtu karta pole. Kaks perekonda (lepapuravik ja õõspuravik) moodustavad madalamal arengutasemel oleva torikpuravikuliste (Gyrodontoideae) alamsugukonna. Gyrodontaceae Viljakehad puravikjad. Neljas Eesti liimik on hiljuti meil kirjeldatud teadusele uus liik (Urbonas jt. vanemalt hallide kuni mustjate eoslehekestena. silmatorkavad. Seeneliha valkjas.. Gomphidius Fr. griseovinaceus Kalamees). kasutatakse lõngade värvimisel (vt. Kaunis sageli esineb Eestis samal ajal pisike (kübar kuni 4 cm) üleni roosa värvusega männi-mükoriisaseen roosa liimik (G. vigastatud puit. Okaspuu-mükoriisaseened.vesi. Eesti Punase raamatu liik (vt. Okas. 1986) – veinpunane liimik (G. Remontimisel tuleb kasutada kuiva puitu. Arenenum on perekond päkk. Kahjustuse tõrjel on olulisim kõrvaldada seene levimist soodustavad tegurid. maculatus (Scop.: Fr.või kiudlooriga. kondensatsioonivesi põrandaalustel torudel. Eosed enamasti suhteliselt lühikesed ja laiad. Eoslavakandja torukestena. Pandlad seeneniitidel rohkearvulised.ja lehtpuu-mükoriisaseened. põrandaalune nakatunud täidis jm. siledad. Karst. Eoslavakandja pikalt jalale laskuvate paksude. Perekond männiliimik.

vatja konsistentsiga. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga. meie kandis on nad tulnuka introdutseeritud lehiseliikide all. katsumisel värvuselt muutumatute viljakehadega kastanpäkk (G. ümardunult jalale külge kasvanud. Soomes on lehiste alt leitud karmiinpunaste viljakehadega väga ilusat aasia õõspuravikku (B.) Maire Viljakehad vähelihakad. Hygrophoropsis (J. 178 . kasvab samuti augustis ja septembris. anastomoseeruvate. Õõspuravikud on massilise levikuga seened eriti Siberi lehisemetsades. 1997) (vt. kihina kergesti kübaralihast eraldatav. Eoslavakandja pehmete. kasvab augustist novembrini metsades ja raiesmikel. Kõdu. väikeste ümarate pooridega. Viljakehad loorita. ellipsoidsed kuni silinderjad.) Quél. Söödav värskelt. kohati massiline valge lepa mükoriisaseen. Torukesed oliivkollased. sage. õõnes. Gyrodon Opat. Eosed käävjas-ellipsoidsed. väga pehme. seenekaitse). mao. Torukesed valkjad kuni kahvatu-ookerkollakad. mille olemasolu haruldusena on ka Eestis tõenäoline. tinglikult söödav. Eospulber valge. Kastanpäkk on lehtpuu-mükoriisaseen. lehise-õõspuraviku korjamine meil on tema harulduse tõttu keelatud. Eospulber oliivkollane kuni ookerpruun. Perekond lepapuravik. kuivad. Schröt. labürintjate kuni nurgeliste. Eestist leitud 1 liik – haruldane lehise-õõspuravik (B.) (tahvel 63) on Eestis lodustuvates lepikutes augustist oktoobrini sage.) Maire) silmapaistvalt särav-oranžikaskollaste kuni -punaste. siledad. katsumisel muutumatu värvusega. Eesti Punasesse raamatusse kui ka II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. Perekond kukeseenik. castaneus (Bull.: Fr.Perekond õõspuravik. valkjaskollased kuni helepruunid. laiade nurgeliste. Torukesed kuldkuni oliivkollased. Sinipäkk on männi-mükoriisaseen. tihti hilissügisel massliik okaspuukändudel raiesmikel ja okasmetsades. Gyroporus Quél. Kübar limane.) P.: Fr.ja soolenähtudega mürgitus). Viljakehad looriga. Kõdu. jalale laskuvad. Lehise-mükoriisaseened. Karst. noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. dekstrinoidsed. katsumisel kohe intensiivselt sinetavad. Ainuke Euroopas levinud liik – lepapuravik (G. Sugukond kukeseenikulised.) (tahvel 63). Seeneniidid pannaldega. hiljem pruunistuvad. eriti tammede all. paksult viltjas-soomuselised. cavipes (Klotzsch) Kalchbr.ja lehtpuu-mükoriisaseened. kust seent on leitud korduvalt aastatel 1970–1994. Perekond päkk. Okas. pikalt jalale laskuvate eoslehekestena.) all. katsumisel intensiivselt sinetav sinipäkk (G. lividus (Bull.) ning kastanpruunide. Boletinus Kalchbr. kasvab meil augustis ja septembris liivastes männikutes. hiljem paljaste. võib eriti suuremates kogustes sööduna mõnel inimesel esile kutsuda kerge mürgituse (Gerhardt. väga pehmete sametjate viljakehadega seen (kübar kuni 6 cm). Heim (1969) peab seda perekonda puravikulaadsete seas kõige lähedasemaks mittelehikseentele. mis kuulub nii Euroopa Punasesse nimestikku. kuivade.ja puidusaproobid. asiaticus Singer). Viljakehad loorita. Eospulber ookerpruunikas. jalale laskuvad. Õõspuravikud on värskelt söödavad seened. Loor puudub. säravalt kuldkollaste torukestega ilus seen. Jalg säsikas. luidetel ja nõmmedel. Eoslavatsüstiidid puuduvad.). radiaalselt paigutunud pooridega. Eosed värvusetud. radiaalselt paigutunud pooridega. Eosed munajas-ellipsoidsed. Hygrophoropsidaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad). Jalg vatjas-viltja rõngaga.: Fr. cyanescens (Bull. algul viltjate.) Quél. Eestis nagu kogu Euroopaski tuntakse 2 harva esinevat liiki (mõlemad värskelt söödavad): valkjate kuni hele-õlgkollakate kuivade viltjate viljakehadega. Lehtpuu-mükoriisaseened.ja puidusaproobid. Eosed ümar-ellipsoidsed. Eospulber kreem kuni sidrunkollane. Meil teada 1 leiukoht Tartumaal Järvseljal. Eestis 1 liik – kuld-kukeseenik (Hygrophoropsis aurantiaca (Wulfen : Fr. Jalg õõnes. kasvab augustis ja septembris lehiste (Larix spp. väga lühikesed (kuni 5 mm). See on kaneelpruuni kübaraga (kuni 15 cm) ja sama värvi jalaga.

Harilik juurepähkel (R. Kollakas juurepähkel (R. kuid puudutamisel või lõikamisel muutuvad kohe roosaks või punaseks. sageli teeservades. Sugukond juurepähklilised.) Fr. säilitavad kaua valge värvuse. Eosed on enamasti ellipsoidsed.2–2. vanalt on pruunid. siledad ja hüaliinsed. vahelikumürgitus). Lepavaheliku mürgisuse kohta puuduvad otsesed andmed. mis kasvab (tihti põõsjalt) okaspuupuidul metsades ja puithoonetes. 1985.8 x 2. Eospulber roostepruun. mille kübar on suurte soomustega kaetud ning viljakehad peaaegu ei muutu vajutamisel pruuniks. 9–10 x 3–4. Paxillus Fr. puisniitudel ja võsastikes. Lange) on välimuselt eelmise liigiga sarnane.) kasvab liivastes männimetsades.) Fr. Pikka aega peeti tavavahelikku söögiseeneks. Kaks ülejäänud vahelikuliiki on puidusaproobid: ekstsentrilise mustjaspruuni sametja jalaga. Loor puudub. Mükoriisaseened või puidusaproobid. roseolus (Corda) Th. üksikud risomorfid on ainult viljakeha alumises osas.kui lehtpuu-mükoriisaseen.: Fr. Neid iseloomustab lihtne. mis kasvab juulist novembrini mitmesugustes metsades. anastomoseeruvate. siledad. See-eest on tavavahelik tuntud hea värviseenena (vt. seentega värvimine). involutus (Batsch : Fr. noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. Perekond juurepähkel. seega on tavavahelik söögiseente nimistust kustutatud. hilisemal ajal ka tinglikult söödavaks. Tsüstiidid eoslavas puuduvad või olemas.). kübar võib saavutada kuni 25 cm läbimõõdu. 5. Punakas juurepähkel (R. Eosed pruunid. Mükoriisaseened või puidusaproobid.). peaaegu kogu ulatuses kaetud pruunide risomorfidega.) M. atrotomentosus (Batsch: Fr. Eoslavakandja väga pehmete. kuid eosed on väiksemad. nüüd on aga tõestatud tavavaheliku mürgisus (Bresinsky & Besl. oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga või hoopis jalata lehvikvahelik (P. Gleebakambrid labürintjad. kasvab ainult lepikutes augustist alates. nii mändide kui ka kuuskede läheduses.Sugukond vahelikulised.6–6. Paxillaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad või servikjad). Eestis teada 3 liiki. Viljakehad on hallikas-. moodustades leppadega mükoriisasid.8 µm. eosed käävjas-ellipsoidsed. Eestis kasvavad kõik Euroopa 4 liiki. ellipsoidsed. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Bon. Tavavahelik on nii okas. luteolus Fr.või oliivpruunid. Rhizopogon Fr. Viljakehad lihakad. periid paks. pruunikaskollase viltjas-sametja kübara. Samet. samuti ehitusmaterjalil juulist oktoobrini.) (tahvel 64). kuid tavavahelikule väga lähedase liigina võib ka tema mürgisust eeldada. Rhizopogonaceae Viljakehad arenevad maa all. kihina tervikuna kergesti kübaralihast eraldatav. Perekond vahelik. gleebaga kokku kasvanud periid.) Fr. panuoides (Fr. 179 . jalale laskuvate kollaste või pruunide eoslehekestena. viljakehad on kollased kuni oliivpruunid. Eesti tavalisemaid seeni on tavavahelik (P.ja segametsades okaspuukändudel. hiljem tõusevad maapinnale. kasvab liivastes männikutes. seentega värvimine). viljakehad on õrnad. Kasvavad koos okaspuudega. kollakas.) (tahvel 64). kõik mittesöödavad. Viljakehad muguljad või ebakorrapärase kujuga. Tavavahelikuga väga sarnane. Eestis esindatud 1 perekond 3 liigiga. vulgaris (Vittad.) Fr. kuni 20 cm laia tumepruuni kübaraga sametvahelik (P. Fr. mis kasvab meil kaunis sageli juulist oktoobrini okas.) kasvab samuti liivastes metsades. Seeneniidid pannaldega. eelistab lubjarikast pinnast. filamentosus (Scop. eoslehekesed värvuvad vajutamisel kohe tumepruuniks. Eestis palju harvem esinev liik on lepavahelik (P. viljakeha alumises osas on tihti steriilne osa.ja lehvikvahelik puiduseentena ei ole söödavad. olles erakordselt laia ökoloogilise amplituudiga. 1988) (vt. Juurepähkliliigid on kasutatavad lõnga värvimisel (vt.5 µm. sageli ümbritsetud pruunide risomorfidega.

Seeneniitide süsteem monomiitne.Sugukond soomuspuravikulised. juulist oktoobrini. Seeneliha vatjas-kohev.) Bon) ning oranžikas-punakaspruuni värvusega aas-võlvnutt (C. iksotrihhodermi või epiteeli tüüpi. vahajas või kohev-vatjas.) Berk. Camarophyllus (Fr. Eosed kerajatest silinderjateni. Hygrophoraceae Eraldustunnused samad. Heim (1969) loeb seda perekonda lähedaseks puguseentele. värviküllased. nõrgalt jalale laskuvad.või limaloor. C. Kõdu.. 180 . Perekond limavesinutt. ülal.5 cm). noorelt rõngaga. keskse jalaga. virgineus (Wulfen : Fr. Strobilomyces Berk. Eoslavakandja torukestena. Kübaranahk kuutise. Eestis 4 liiki. õhukeselihalised.5 cm) ja tugeva meeldiva seedripuidu lõhnaga seeder-võlvnutt (C. vastiku lõhna ja maitsega. Võlvnutid on sügisese kasvuajaga. sün. looriga. eoslehekestes paralleelse.ja huumusesaproobid.: Fr. Kumm. Kõik liigid on söödavad. harva puidusaproobid.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. seeneniidid tavaliselt arvukate pannaldega. Eestis 5 liiki. Haruldane liik Eestis on väikeste kreemide viljakehadega (kübar kuni 2. hiljem mustaks.) P. oktoobris ja novembris. Selts Limanutilaadsed. Pandlad eoskandade alusel medaljonikujulised. Ülekaalukalt kõdu. eoslehekestes korrapäratu struktuuriga. eoslehekestes paralleelse. hõredalt paiknevate eoslehekestena. Eoslehekesed väga varieeruva kinnitusviisiga – peaaegu vabadest pikalt jalale laskuvateni. Kübar viltjas-soomuseline. korrapäratu või lahkneva struktuuriga. Hygrophorales Viljakehad lehikjad. 1 perekond 1 liigiga.) Kovalenko. Seeneliha värvub lõikepinnal algul punakaks. Perekond soomuspuravik. Karst. Võib kasvada leht-. Seeneliha homogeenne. russocoriaceus (Berk. Tsüstiidid eoslavas olemas. sama autori süsteemi on ka alljärgnevalt kasutatud. Kübar noorelt silmatorkavalt kumer-võlvjas. suhteliselt väikesed (kübar kuni 4 cm).) Bon).] Viljakehad kuivad. Strobilomycetaceae Viljakehad puravikjad.) (tahvel 65) on ka Eestis haruldane Punase raamatu liik (vt. 1985a). trihhodermi. kogu viljakeha muutub katsumisel algul punakaks.ja segametsades. & Miller) Bon). Perekonna ainus esindaja Euroopas. sugukonna iseloomustuses). eosed erinevad kõigi teiste puravikulaadsete eostest (vt. subparalleelse. silmatorkavalt pikad ja ahtad (5–7 korda eostest pikemad). eriti lubjapinnasel. hügrofaanne-klaasjas. Eosed kerajas-ellipsoidsed. jalg must ja soomuseline. torukesed hallid. pratensis (Pers. Seltsis 1 sugukond. siledad. Punasesse nimestikku kuuluv soomuspuravik (S. floccopus (Vahl : Fr. Gliophorus Herink Viljakehad (nii kübar kui jalg) paksult limased. Eospulber valge. See on hästi äratuntav seen: kübar (kuni 15 cm) suurte mustjate katusekivijalt paiknevate turristipuliste soomustega. okas. Kaunis sageli kasvab meie niitudel kaks liiki: üleni valgete viljakehadega niit-võlvnutt (C. Loor puudub või esineb kiud. Mükoriisaseened. tihti väga varieeruva kuju ja suurusega. Kübaranahk iksokuutise või iksotrihhodermi tüüpi. niveus (Scop. ribilis-võrkjalt ornamenteeritud. siis mustaks. eriti tüüpilised hilisssügisel. mustjate pigmentidega. mis seltsi juures. mis on leitud üks kord oktoobris Läänemaalt kadakaniidult (Štšukin. inamüloidsed. Mõlema liigi viljakehad võivad saada suureks ja lihakaks (kübar kuni 8 cm). sün. iksokuutise. 1989). Meil leitud ainult üks kord Harjumaalt Tallinna lähedalt kase-männimetsast oktoobris 1961 (Kelder. subparalleelse või korrapäratu struktuuriga. seenekaitse). värvusetud. Loor puudub. harva kreemikas. Kübaranahk kuutise või iksokuutise tüüpi. strobilaceus (Scop. Perekond võlvnutt. Evolutsiooniliselt kujutavad limanutilaadsed endast üleminekut kukeseenelistelt (Cantharellaceae) heinikulaadsetele (Tricholomatales) (Kovalenko. Kõdu. Eoslavakandja paksude vahajate. Cuphophyllus (Donk) Bon[sün. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad. Pandlad puuduvad. Sugukond limanutilised.ja huumusesaproobid.) P. Eestis 6 perekonda 46 liigiga. Seeneliha vahajas.: Fr. niit-võlvnutt võib aga olla ka täiskasvanuna mõnikord väga väike (kübar 1. harva 1–3-eoselised. Eospulber mustjaspruun. S. Eoskannad tavaliselt 4-. Eoslehekesed laskuvad pikalt jalale. 1965).

mis on meil samuti sage. Sm.D.) (tahvel 67). puhtalt kollaste eoslehekestega mustuv vesinutt (H. Viljakehade väiksuse tõttu ei tule vesinutid söögiseentena arvesse. vettinud-klaasjas. sageli. Mõlema nimetatud liigiga on väga sarnane palju suuremate ja lihakamate viljakehadega (kübar kuni 9 cm lai). keskmised kuni suured (kübar kuni 20 cm). Eestis 9 liiki. sün. õhukeselihaline. nõrgalt mürgine (vt. mustjaspruuni limase kiulise kübara ning kuiva kollase pruunikiulise. nürikoonusja kübaraga. peamiselt Lääne-Eesti kadakaniitudel. Kõdu.Väga esteetilise välimusega on 2 liiki: papagoi-limavesinutt (G.. Eelmiste liikidega on väga sarnane üleni kollaste viljakehadega kollane vesinutt (H. Eestis 18 liiki. üleni kuldkollase-ebemeline ebe-limanutt (H. psittacinus (Schaeff. Hygrophorus Fr. Loor puudub või esineb lima.) Singer. tavaliselt erksalt värvunud. Tõelise haruldusena kogu Euroopas tuleb nimetada tõmmu vesinutti (H. chrysodon (Batsch : 181 . acutoconica (Clem. Niiduseentena on nad laialdase levikuga Eesti lääne. nigrescens (Quél. kuni 6 cm laiuse kübara. Karst. Lange. oliivrohekat tooni leidub vaid kübaral ja jala tipus. mis on kergesti ära tuntav juba algselt tumeda. H. Eoslehekesed laskuvad jalale.) Singer) (tahvel 67). rohtunud metsades ja võsastikes kasvav väga sage liik – kuhik-vesinutt (H.) P. Orton) P. & Hesler) Kovalenko. olles sügisel aspektiivsed lubjarikastel kadakaniitudel ja puisniitudel. kasvab karjamaadel ja niitudel väga sageli. alusel valge jala poolest. Møller) (tahvel 67).: Fr. enamasti vähe erksalt värvunud – valged. kuulub ka Eesti Punasesse raamatusse (vt. Söödavuse seisukohalt on perekond tähtsusetu. seenekaitse).: Fr. Seeneliha kohev-vatjas. Kesksel kohal on siin meie niitudel. chloroides (Malençon) Kovalenko. kleepivad või kuivad.ja huumusesaproobid.) P.E. mao.ja soolenähtudega mürgitus). mille eoskandadel on erinevalt kuhik-vesinutist alati 4 eost. spadicea (Scop.või kiudloor.H. kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. perplexus (A. Hygrocybe (Fr. conica var. harva trihhoderm. Kuhik-. tihti mustub vigastamisel. kasvavad põhiliselt septembris. kuhik-vesinutti on leitud isegi mais. hallid. harva iksotrihhoderm. Perekond limanutt. Limavesinutid on sügisese aspekti seened. mõlemad liigid kasvavad Eestis harva metsaservadel ja niitudel. persistens (Britzelm. hiljem on kübar ja jalale kinnitunud eoslehekesed vahelduvalt tumerohelise-sidrunkollase-lihapunakakirjud. conica (Schaeff. Leisneri poolt Harjumaalt Vasalemma ümbrusest 1938. mille eoskandadel võib olla 2 või 4 eost. Kübaranahk kuutise või iksokuutise tüüpi. H. chloroides (Malençon) Bon.ja soolenähtudega mürgitus). kuivade või vaevalt kleepivate viljakehadega liikidest on Eestis tuntud kaks suurt lihakat harva esinevat liiki: välimuselt väga kaunis. Seeneliha hügrofaanne. sün. eriti Põhja-Eestis.H. juunis. Eoslehekesed ümardunult jalale külge kasvanud või jalale kinnitunud. ent selle viljakehad ei muutu katsumisel mustaks. Lääne-Eesti saarte kadakaniitudel sage leina-vesinutt (H. Kumm. pseudoconica J. tihti teravduva tipuga.ja lehtpuumükoriisaseened. Neljas mustuvate viljakehadega liik eristub kolmest eelnevast punaste pigmentide täieliku puudumise poolest – see on üleni sidrunkollaka. karjamaadel ja niitudel. Viljakehad limased.kuni sarlakpunase. tristis (Pers. sisaldab mahlata või vesija mahlaga täidetud piimasooni.ja põhjaosas ning saartel.: Fr. Orton & Watling).) Herink) (tahvel 66) ja tellispunane limavesinutt (G. vanemalt hallikasrohekate viljakehadega. H. on teada üks mürgine liik. pruunides või kollakates toonides. Kübaranahk iksotrihhodermi. conicoides (P. Okas. võib kasvada kuusikutes ja metsalagendikel septembris. iksokuutise või kuutise tüüpi. sün. Tõmmu vesinutt on paigutatud Euroopa seente Punases nimestikus kõrgeimasse. eoslehekestes lahkneva struktuuriga. kasvab meil metsaservadel. kleepivad või limased. mustuv ja kollane vesinutt on mürgised (vt. sün. kuni 6 cm. H. jalg allpool rohelist tippu kollakas.) Kühner). Papagoi-limavesinuti viljakehad on noorelt üleni ererohelised. Vesinutid on sügisesed ja hilissügisesed seened. A-kaitsegruppi. Loor puudub. Eoskannad suhteliselt lühikesed ja laiad ning eosed suhteliselt suured (võrreldes ebavesinuti perekonnaga). Tellispunase limavesinuti viljakehad on üleni tellispunased.või oranžikaspunane. oranžikas.). Hygrocybe sciophana (Fr. Viljakehad kuivad.D.) Wünsche ss. eoslehekestes paralleelse struktuuriga. Samasugune. kuid punakate eoslehekestega (ja punaka vööndiga ka kübaralihas vstu eoslehekesi) seen on koonus-vesinutt (H. Kübar tüüpiliselt koonusjas. lihakad. Tsüstiidid eoslavas tihti olemas. Kumm. Valgetest. see on kellukjas-koonusja teravatipulise. Eestis on teda leitud vaid ühel korral T. kuhu kuuluvad 4 Euroopa liiki on kõik ka Eestis olemas.) P. kuid märgadel kasvukohtadel võivad nad ilmuda juba suvel. auct. eriti Lääne-Eesti kadakakarjamaadel. Selles perekonnas eristub selgelt katsumisel ja vananedes mustuvate viljakehadega liikide rühm. sama värvi jala ning kollaste eoslehekestega seen.) F.a. mao. Perekond vesinutt.

kübar kuiv. samuti kuiv (kuni 10 x 1. seen on arvatud Euroopa Punasesse nimestikku.) K. Okasmetsades kasvab meil kaunis sageli kuuse-mükoriisaseen ketas-limanutt (H. russula (Schaeff.) Quél. nemoreus (Pers.).) Fr.). Tema kübar ja jalg on valkjal põhjal tihedalt kaetud purpurpunaste soomustega. olivaceoalbus (Fr. H. vananedes ega oluliselt ka kuivatamisel. discoxanthus (Fr. öökülmade tagajärjel üleni laiguti punakaks värvuv ilus seen. discoideus (Pers. Enamik limanutte on tüüpilised sügisese aspekti seened põhilise kasvuajaga septembris ja oktoobris. lehelutikat meenutava lõhnaga: haisev limanutt (H. tuleb tema söögiks korjamist haruldusena vältida. eburneus (Bull. Punasesse raamatusse kuuluv liik – hüatsint-limanutt (H. tema kübar on juba noorelt põhivärvuselt purpurpunane ja lisaks sellele sama värvi peenesoomuseline. esimestest öökülmadest peale – novembris. erubescens (Fr.) Fr. kuid on meil ja ilmselt kogu Euroopas üsna haruldane. valge ja punetav limanutt). Enamik limanutte on söödavad. seenakaitse).) Dumée.: Fr. Mõlemat liiki on Eestis seni käsitletud koos nimetuse all H. seenekaitse). mitmed liigid hakkavad kasvama juba suvel. Kult. üleni paksult limane.) (tahvel 68) ning vananedes kollaselaiguliseks (jala alusel rohekaks või sinkjaks) muutuvate viljakehadega kuiv limanutt (H. 182 . tema viljakehad muutuvad katsumisel. hele. mahedamaitseline. kuulub Euroopa seente Punasesse nimestikku. kasvab lehtja segametsades samuti lubjarikkal pinnasel.).Fr. pustulatus (Pers. aureus Arrh. Valgete limaste liikide rühmast kasvab meil augustist oktoobrini sageli kuusikutes ja kuuse-segametsades lõhnata ja oluliste värvusemuutusteta kuuse-limanutt (H. see kasvab sügisel tammikutes jt. kuigi Eestis ei ole ta ohustatud liikide hulka arvatud.) Rea. ei muuda värvust katsumisel. seen kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. jalg valkjas. seenekaitse). sün. Kollase. agathosmus (Fr. 1971). cossus (Sowerby) Fr.). vananedes ja kuivatamisel enamasti roostekollakaks. hypothejus (Fr.) Fr.) (tahvel 68) on meil ja kogu Euroopas aruldane. Ebe-limanutt on haruldase seenena lülitatud Eesti Punasesse raamatusse ning võetud ka riikliku kaitse alla (II kategooria) (vt.) Fr. kumer. mille kübar on valkjaskreemika servaosa kõrval keskosas silmapaistvalt tumedam. kasvab augustist novembrini kaasikutes ja kase-segametsades.) (tahvel 69). kübara serv aga on paljas. mõlemad on kuuse-mükoriisaseened. Teine. vananedes ja kuivatamisel roostekuni mustjaspruuniks.: Fr. Kuiv limanutt on Lääne-Eestis ja saartel tammikutes üsna sage. Talle on lähedane üleni oranžide või kuldkollaste viljakehadega kuld-limanutt (H. augustis.ja pruunivärvuselistest liikidest on Eestis okas. (Kalamees. Punase raamatu liike muidugi korjata ei tohi ja teisigi haruldusi tuleb vältida. ebameeldiva. Kahvatuoranžist tellispunaseni varieeruva kübaraga suur ja lihakas seen on mets-limanutt (H.: Fr.) – eriti Põhjaja Lääne-Eesti loo.: Fr. mis kasvab samades kohtades ja samal ajal.5 cm).). kasvab metsades hilissügisel. camarophyllus (Alb.: Fr. väga tugeva värvusemuutusega – viljakehad muutuvad katsumisel.kuni oranžikaskollaste eoslehekeste ja helekollase jalaga. Neist esimene on kase-mükoriisaseen. kasvavad laialehises metsades septembris ja oktoobris. tipus valgeebemeline. Halli. eelmisele lähedane pilvik-limanutt (H. punakaspruun. oranži või punakaspruuni värvusega limanuttidest on Eestis juba esinemisajalt (hilissügisel.) Fr. seda liiki on meil vaid üks kord leidnud T. Mõlemad liigid on lubjalembesed. see on okaspuu-mükoriisaseen ja leitud vaid üks kord Tallinnast pargist (Štšukin.ja segametsades sagedased mõrumandlilõhnaga lõhnav limanutt (H. See liik on samuti halvalõhnaline. kuid haruldane värvuv limanutt (H. Punastest limanuttidest on üks liik – lubjalembene punetav limanutt (H. harunevkiuline (kuni 10 cm). detsembris) silmapaistev sügis-limanutt (H. kuiv või nõrgalt kleepiv kitse-limanutt (H.ja sürjakuusikutes väga sage okaspuu-mükoriisaseen.: Fr. Leisner Harjumaalt. küll aga ei kõlba mitmed liigid söögiks viha maitse ja halva lõhna tõttu (haisev. Grandjean & Maire) (tahvel 69). Tammikutes kasvab Eestis valge limanutiga väga sarnane lubjalembene. hyacinthinus Quél. väga paksude ja hõredalt paiknevate eoslehekestega. tema viljakehad on jäävalt valged.: Fr.).) Fr. laialehistes metsades. & Schwein. kasvab tihti massiliselt noortes rohtunud männikutes.) Fr. Mustasoomuselise kübara ja jala poolest on kergesti ära tuntav pisike (kübar kuni 3 cm) lõhnata.ja segametsade seent. Okasmetsades on kaunis sage liik hallikaspruuni silmatorkavalt kiulise kübara (kuni 12 cm) ja jala ning valgete. mõned on iseloomulikud hilissügisele. penarius Fr. 1992b).). Pilvik-limanutt kuulub Euroopa seente Punasesse nimestikku ning ka Eesti Punasesse raamatusse (vt.) Fr.) Fr. hilissügisel sageli kuusikutes rühmadena kasvav täppjalg-limanutt (H. Mürgiseid liike perekonnas ei ole. mida meil seni käsitleti nimetuse all H. Kautlast. paksult limaste viljakehadega liikidest kasvab Eestis kaks sagedast leht. piceae Kühner). kübara serv on püsivalt sisse rullunud ja peenviltjas. mõlemad tugeva.) ja valge limanutt (H. Valgetest. Teine liik on tamme-mükoriisaseen.) (vt. see on oliivkollaka kuni -pruunika kübara.: Fr. 1971). Erakordselt meeldiva lõhna poolest eristub hüatsindilõhnaline. Eestis väga haruldane.) ning oliivhallikaspruuni-soomuselise kirju jalaga oliiv-limanutt (H. hedrychii (Velen. eburneus (Kalamees. chrysaspis Métrod). maitselt viha. väga harva.

ookrivärvi. Mürgiseid liike ei ole. roosa või lilla. veripunase nürikoonusja kübara ja kollase või punase jalaga ning kollaste kuni oranžikaspunaste. Tricholomatales Viljakehad lehikjad. levikult sage ebavesinutt. väga harva dimiitne või sarkodimiitne.: Fr. värviküllased. Viljakehade väiksuse tõttu perekonda kuuluvad liigid söögiseentena arvesse ei tule.) Kovalenko) (tahvel 70). Samuti punase soomuselise kübaraga. mürgiseid liike ei ole. väga varieeruva kuju ja suurusega. Pseudohygrocybe (Bon) Kovalenko Viljakehad kuivad või vaevalt kleepivad. kasvavad igasugustes maismaakasvukohatüüpides alates kõige kuivematest nõmmealadest ja lõpetades soodega. Kübaranahal võimalikud kõik ehitustüübid.Perekond uhivesinutt. jalg kuni 10 x 1. kuni 5 korda eostest pikemad. Kübaranahk trihhodermi. Selts Heinikulaadsed.ja keskmist ebavesinutti) ei tohi korjata nende kuuluvuse tõttu Punasesse raamatusse. on ka parasiite. Mittesöödavad. kasvavad rohtunud paigus. cantharellus (Schwein. Nimetatud neljast liigist palju suurem ja lihakam (kübar kuni 12 cm). Eosed värvusetud. P. Jalg kuiv. idupoorita. Loor puudub.l. Eoslavatsüstiidid väga erineva kuju ja suurusega või puuduvad.) Kovalenko). mille kinaver. ka kübar ja jalg on oranžikaspunased. Eoslavakandja eoslehekestena. harvem voltidena või peaaegu sile. Väga harva esineb meil puisniitudel ilus suur. lepida (Arnolds). Meenutavad välimuselt heiniku (Tricholoma) perekonna hallide heinikute (Atrosquamosa) sektsiooni esindajaid. Seeneniitide süsteem monomiitne. niitudel. Valdavalt kõdu.) Kovalenko).) Kovalenko) (tahvel 70). karjamaadel. amüloidsed või inamüloidsed. soodes. Kübar tüüpiliselt poolkerajas kuni kellukjas. Kollastest sagedastest liikidest kasvab sügisel meie niitudel ja hõredates metsades lühidalt jalale laskuvate eoslehekestega kollane ebavesinutt (P. kuivad. Soodes ja soometsades. keskmise suurusega. hõredalt paiknevate paksude hallikate eoslehekestega viljakehad on tugeva leeliselõhnaga. Loor puudub või esineb. kasvab meil juulist alates soostuvates okasmetsades. kahvatukollakate kuni hele-roosakasoranžide eoslehekeste poolest. struktuur eoslehekestes paralleelne. coccinea (Pers. miniata (Fr.) hulgas päritolult ürgseim rühm.ja huumusesaproobid metsades. Eoskannad (1-)2–4-eoselised. mille laikellukjate hallide kübaratega (kuni 7 cm). kuid oranži jala ja helekollasete. silmapaistvalt kiulise kübara ja jalaga (kübar kuni 10 cm. harva tsüfelloidsed.5 cm) keskmine ebavesinutt (P. Heinikulaadsed on lehikseente (Agaricales s. harva tsüanofiilsed. subparalleelne või korrapäratu. Eoslehekesed jalale laialt külge kasvanud kuni pikalt laskuvad. seeneniidid pannaldega või ilma. sün. harva kinnitunud või vabad. eriti männikutes. puisniitudel. Punase värvusega kaunitest pisikestest liikidest (kübar kuni 4 cm) vajab kõigepealt nimetamist kinaver-ebavesinutt (P. teised viljakehaosad on samuti punased. kaunis sageli. Seeneliha homogeenne. Eestis 5 sugukonda. vigastamisel muutumatu värvusega. kiuline.kuni oranžikaskollane. Kübar tavaliselt soomuseline. harva sültjas. välimuselt eriti kaunis soomusteta kübaraga seeneke on meie soometsades augustis ja septembris harva esinev veri-ebavesinutt (P. Jalg ei eraldu kergesti kübarast. mis kasvab harva niitudel septembris. jalaga või jalata. vahel siderofiilsed (Lyophyllaceae). Perekond ebavesinutt. normaalse pikkusega. üleni kuld. turbasammalde (Sphagnum L. siledad või ornamenteeritud. punicea (Fr.kuni veripunane kübar on üleni tihedalt sama värvi peenesoomuseline. eoslehekesed jalale külge kasvanud või laskuvad. seen kasvab niisketel niitudel. jalale laskuvate eoslehekestega kukeseen-ebavesinutt (P. Saproobid mitmesugustel substraatidel ja mükoriisaseened. leitud üks kord Valgamaalt Koiva puisniidult septembris 1985. hallikaspruunid. harva. eoslehekesed jalale laialt külge kasvanud. jalale külgekasvanud eoslehekestega seen on hiid-ebavesinutt (P. olles meie varaseim. Seeneliha hügrofaanne. 183 .) seas kasvab samal ajal harva kinaver-ebavesinutile väga lähedane soo-ebavesinutt (P. intermedia (Pass. Neohygrocybe Herink Viljakehad tumedad. Kahte suurt ja lihakat liiki (hiid.: Fr. kreem. metsatukkades juulist oktoobrini. seenekaitse). Eestis 1 liik – leelis-uhivesinutt (N. mis erineb eelnevast peamiselt heledamate.) Kovalenko) (tahvel 66). kuutise või iksokuutise tüüpi. harva noorena lahknev. Eospulber heledavärvuseline: valge.) Kovalenko). Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik (vt. eoslehekestes subparalleelse struktuuriga. ceracea (Fr.) Kovalenko) (tahvel 66) meenutab miniatuurset kukeseent (Cantharellus). Euroopas kuulub Punasesse nimestikku. enamasti suhteliselt väikesed ja õhukeselihalised. nitrata (Pers. Eestis 9 liiki. seenekaitse). Üleni ereveripunane. helobia (Arnolds) Kovalenko). soodes ja soometsades juunist hilissügiseni. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (vt.

kasvab samuti okasmetsades sügisel. kuni 6 cm. cinnabarinum (Alb. Eestis 9 perekonda 17 liigiga. & Broome) Harmaja. paksult sametjas. mis erinevad omavahel substraadilt ja eoste suuruselt. Eospulber valge. Harvem esineb kinaverpunane pisisirmik (C. Liiki on leitud üks kord Viljandimaalt Voorult taluaiast murult. inamüloidsed. ex Earle Viljakehad sirmikjad. Karst.ja palumännikutes. Pandlad seeneniitidel olemas. põõsjalt parkides ja võsastikes.ja puidusaproobid. Eospulber valge või valkjaskreem. kahvatuookerjad kuni kreemikad. Eoslavatsüstiidid pudeljad. Eoslehekesed valged. seni meil leitud ristikult (Trifolium pratense L. Eoslehekesed valkjaskollased. Viljakehad kõrgesjad. mesikollane. amianthinum (Scop. Kübar limane. Puidu-sametkõrges (F. Perekond sametkõrges. Eoslehekesed nõgusalt kuni laialt jalale külge kasvanud. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Rohtunud kohtades. Eoslavakandja eoslehekestena. mis on lähemalt käsitletud Saare (1997) töös. kaulo. hümenidermi või epiteeli tüüpi. millest allpool teralise kattega. jahulõhnaga. sametja ilmega. talviste sulade ajal. Eosed siledad.) Fayod). Huumusesaproobid. Kulu-sametkõrges (F. see on ere-kinaverpruuni kübaraga ning erinevalt eelmistest liikidest silmatorkavate tsüstiididega eoslavas. Kübar väike (kuni 5 cm). Dermoloma (Lange ex Singer) Herink Viljakehad kõrgesjad kuni heinikjad. enamasti inamüloidsed ja tsüanofiilsed. nõgusalt jalale külge kasvanud. Eospulber ookerkreemikas. sün. vähelihakad. jalg kuni 5 x 1 cm). Kübaranahk trihhodermi. cuneifolium (Fr. velutipes (Curtis : Fr.) Fayod). Kõdu. Eestis 1 väga haruldane liik: kiiljaslehine sametheinik (D. Tsüstiidid arvukalt olemas kõigis viljakeha osades. Kübar pealt tihti teralis-jahujas või sametjas või/ja radiaalkurruline. fracidus (Fr. mis seltsi juures.) Donk). need peaaegu vabad kuni jalale külge kasvanud. hariliku hobukastani (Aesculus hipocastanum L. jalale kinnitunud kuni peaaegu vabad. matt. pikalt juurduv. eosed 8–9 x 4. peaaegu kolmnurksete valkjate eoslehekestega. Eosed siledad. metsades. seeneniidid enamasti pannaldega. Viljakehad on keskmise suurusega (kübar kuni 5–10 cm.) Singer ex Bon). puisniitudel. hügrofaansed.) Fayod) ja hallikasroosaka värvusega. ononidis Arnolds) on Eestis harva esinev seen niitudel rohttaimede kulul.Sugukond Sametheinikulised. Perekond pisisirmik. Pandlad olemas. sirmikjad. tsüanofiilsed. Eoskannad pole siderofiilsed. terrei (Berk. aedades. Eosed siledad. muruplatsidel.ja pileotsüstiidid. hilissügisest varakevadeni. erineb eelmisest liigist suuremate eoste 184 . Esinevad silmatorkavad heilo-. Flammulina P. Cystoderma Fayod Viljakehad väikesed või keskmise suurusega.) alt. amüloidsete. jasonis (Cooke & Massee) Harmaja).) Fayod). Metsades. Pandlad seeneniitidel olemas. Seent iseloomustab väga tabavalt eestikeelne nimi – jalg on nagu pistetud “säärsaapasse”. triibuline. Seeneliha väga habras. Kübar väike. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. & Schwein.) ainult Valgamaalt Lüllemäelt jaanuaris. limane. heinikjad või sirmikjad. Eestis 5 liiki. väga laiade. Jalg rõngaga. Seeneliha kiuline. Dermolomataceae Viljakehad kõrgesjad. tihedalt asetunud. kiiljate.) P. Muus osas tunnused samad. Kolm liiki on meie okasmetsades augustist novembrini väga sagedased: ookerkollase värvusega kollane pisisirmik (C. Eoslehekesed valged. atsüanofiilsed. Säärissirmik kasvab sügisel rohtunud kohtades. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Seeneniitide süsteem monomiitne. Eosed siledad.) kasvab Eestis massiliselt kõdunenud ja elavatel lehtpuudel. lubjalembene. Eestis 1 liik: poolkeraja limase kübaraga.ja Pärnumaalt on harva leitud kuld-pisisirmikut (C. Seent on Eestis leitud ainult ühest kohast Saaremaalt. kuiv. Chamaemyces Batt. Karst. elevandiluuvalkja ookerkollaselaigulise kübara. Tsüstiidid eoslavas enamasti puuduvad. Perekond sametheinik.5–6 mm. inamüloidsed. Pandlad olemas. mis moodustub loori rebenemisel tekkinud teralis-vatjas-ebemelisest kattest ülal lõppeva rõngataolise paksendusega. valkja. õhuke. lühiellipsoidsete eostega (kuni 6 µm). keskmise suurusega või väikesed. mütsikjad. võsastikes. Jalg mustjaspruun. Kõdusaproobid metsades. amüloidsed või mitte. rohtunud paigus. Mittesöödavad. Valga. kaunis lihakad. eriti pajuvõsastikes.7 cm). mis kasvab oktoobris nõmme. ebameeldiva gaasitaolise lõhnaga säärissirmik (C. Eospulber valge. kaneelpruuni kuni roostepunase värvusega roostepunane pisisirmik (C. C.: Fr. seenekaitse). erineb kõigist teistest liikidest läbinisti kollase viljakeha poolest. Jalg rõngasja tsooniga. Loor olemas. peaaegu vabad. lühikese jalaga (kuni 4 x 0. ebameeldiva lõhna ja maitsega haisev pisisirmik (C. lisaks on ta Eestis veel II kategooria riikliku kaitse all (vt. carcharias (Pers. Loor olemas. Kübaranahk epiteeli tüüpi. See on hallikaspruuni radiaalkiulise praguneva kübaraga (kuni 3 cm). liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse. Eestis kolm liiki. granulosum (Batsch : Fr. Kübar jahukas-teralise kattega. Perekond säärissirmik.

jässakate jäme-pudeljate tömbitipuliste tsüstiididega männi-käbikõrges (S. inamüloidsed. kübarale jäävad loorist valged kiudjad ebemed. Eosed siledad. kasvavad peamiselt kevadel märtsist juunini okas. Liik avastati Eestis 1950-ndatel aastatel Tartu lähedalt Ihastest. Jalg kiulis-kõhrjas.a.) Maire ex Konrad & Maubl. mõlemad liigid on värskelt söödavad. vahel kibedamaitseline kibe käbikõrges (S. värvusetud. Tsüstiidid puuduvad. Söödav on ka teine liik. mis kasvab sageli kõdunenud okas. antropogeensetel kasvukohtadel augustist novembrini. Erakordselt esteetilise silmatorkava liigina kutsub kuldmampel seenestajat seent söögiks kaasa korjama. paksult teralis-jahuja kirmega. Toiduks valmistamisel lõhnab seen ebameeldivalt. Kuldmampli söödavuse ja mürgisuse küsimus on aga väga problemaatiline – osa inimesi talub teda normaalselt ka värskelt sööduna. suured. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. fennae Bas) on meil leitud vaid üks kord 2000. Leucocortinarius (Lange) Singer Viljakehad heinikjad. aurea (Matt.5–5. Massiline liik kuusekäbidel maikuus on hallika kuni mustjaspruuni kübaraga ja pudeljate. Kübaranahk trihhodermi tüüpi. Lääne-Virumaalt Pariisist. tsüanofiilsed. Eosed paljad. tömbitipuliste tsüstiididega kuuse-käbikõrges (S. esculentus (Wulfen: Fr. Jalg ookerkollane.poolest (9–14 x 4. Neid asjaolusid arvestades paigutame kuldmampli tinglikult söödavate seente hulka ning ei soovita teda söögiks korjata. Puidu-sametkõrges on hinnatud talvine söögiseen. Ainuke liik kogu Euroopas ja Eestis on hiidkõrges (M. Pandlad seeneniitidel olemas. ta on omapärase maitsega ega meelitagi eriti sööma. Kübar kuni 25 cm läbimõõdus. inamüloidsed. & Pouzar Viljakehad heinikjad kuni kõrgesjad. Perekond hiidkõrges. mida peale kevadise aja esineb lainetena veel korduvalt läbi aasta. nõgusalt jalale külge kasvanud. Pandlad puuduvad. stephanocystis (Kühner & Romagn. millega eoslehekesed noorelt on täielikult kaetud. Eoslehekesed jalale kinnitunud. Kogu maailmas ainult 1 liik – kuldmampel (Ph.ja segametsades. 1977. Mürgine (vt. Viljakehad väga ilusad.ja metsaservadel. Jalg kõhrjas. Männikäbidel kasvab aprillist juunini kaks liiki: hallikaspruuni kübara ja pikalt teritunud. Tsüstiidid eoslavas arvukad. Värskelt söödavad. Perekond käbikõrges. Kasvab väga sageli parkides. pleurotsüstiidid puuduvad. juurduv. Pandlad esinevad.) Singer). mao. Heilotsüstiidid pudeljad või põisjad. Esineb silmapaistev loor. õhukeselihalised. kaunis paksukestalised (0. lihakad. 185 .ja lehtpuupuidul maist kuni hilissügiseni. Okaspuu-mükoriisaseened. Strobilurus Singer Viljakehad kõrgesjad. Kübaranahk epiteeli tüüpi. Palju mürgitusjuhte esines erakordselt rikkalikul seeneaastal 1998.suured. 1986).5 mm). bulbiger (Alb. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. lantsetjat tsüstiididega. Perekond kuldmampel.ja soolenähtudega mürgitus). jalale ebapüsiv kiudrõngas. hall kuni hallikaspruun. eriti hilissügisel. & Pouzar).5–1 mm). kahetuumalised. valkjad. valge kiudlooriga lõhnata seen. söödav.) Kotl. Pandlad olemas. Megacollybia Kotl. põõsastikes.) Singer) (tahvel 125) on kollakaspruuni limase kübaraga (kuni 12 cm). Esineb kiudloor. alusel ohtrate valgete risoididega. Perekond paigutatakse tihti vöödikulaadsete (Cortinariales) seltsi.: Fr. ex Hora) Singer). Kübar kuni 15 cm. käävjas-ellipsoidsed. Perekonna ainuke liik ebavöödik (L. püsib kaua mütsjalt kumer. Käbisaproobid. värtenjad või pudeljad.: Fr. kuldpruun kuni lõvikollane. Eosed peaaegu ümarad. liivikutel. millest allpool teralis-jahukas.: Fr.) Singer) ja kollakaspruuni kübaraga. inkrusteerunud. tee. tihti hiiglaslike kogumikena (tuhandeid ja kümneid tuhandeid viljakehi).: Fr. tänapäevaks on ta muutunud üheks massilisemaks seeneks kogu Eestis (Raju. Eospulber valkjas. Puidusaproobid. Eospulber valge kuni kreem. Eoslehekesed valged kuni kreemid. Eoslehekesed roostekollased. nõgusalt jalale külgekasvanud eoslehekestega. radiaalkurruline. sealhulgas ka hilissügisel. Eospulber ookrivärvi. Väga haruldast valkjat sametkõrgest (F. & Schwein.) (tahvel 71). tipus jahukirmeline. suured. ilusa avara lehterjalt tõusva nahkja rõngaga. väikesed. tsüanofiilsed. aedades. teised (ja küllalt paljud!) aga võivad saada mürgituse isegi kupatatud seentest (vt. Mõni uurija paigutab selle perekonna šampinjonilaadsete (Agaricales) või vöödikulaadsete (Cortinariales) seltsi. Eosed siledad. õhukeselihalised. valge või pruunika äärismugulaga jalaga.ja soolenähtudega mürgitus). kasvab kuusemetsades augustist novembrini kaunis sageli. Phaeolepiota Konrad & Maubl. Eospulber valge. Eoslehekesed väga laiad. inamüloidsed. radiaalkiuline. kruusakarjäärides jm. peaaegu vabad. Perekond ebavöödik. platyphylla (Pers. mao. tenacellus (Pers. inamüloidsed. hõredalt asetunud. kraavides.

paljad ja siledad. Lyophyllum P. sün. L. inhügrofaansed. tume-hallikaspruuni kurrulise kübaraga. Jalg enamasti ekstsentriline. mis kasvab kaunis sageli lehtpuupuidul metsades. Karst.ja Põhja-Eestis ning saartel laialehistes metsades ja puisniitudel. mürgiseid liike ei ole teada. Tavaline on põõsas-kobarheinik (L. eriti mustjal ja kuival pilvikul (Russula adusta. Eosed siledad. R. vahel redutseerunud (parasiitlehikutel). valkjad või hallid. sün. Eoslehekesed valged. Eoskannad karminofiilsed.) Ditmar: Fr.Perekond ebakõrges. Eoslavatsüstiidid puuduvad. mis jalale külge kasvanud või laskuvad. 186 . Eoslavatsüstiidid puuduvad. Eosed siledad. Eospulber valge või kreem. Eestis 2 liiki. valged. hallikaspruuni kuiva jalaga juur-ebakõrges (X.: Fr. pika juurduva karvase või limase jalaga. Loor puudub või esineb. teine haruldane. jalale laskuvate eoslehekestega. Viljakehad lihakad. radicata (Relhan: Fr. hõredalt paiknevad.) Kühner) esineb Eestis 4 liiki. kõhtjad. mükoriisaseened metsades. Kõduja huumusesaproobid. Tihti põõsjate kogumikena. valdavalt hügrofaansed.: Fr. punkteeritud või ogalised. parasitica (Bull.) Singer). Seeneniitide süsteem monomiitne. redutseerunud. pruun kuni pruunikashall (tahvlil esitatud 2 värvusvormi). muutumatu värvusega viljakehadega kobarheinikute grupis (sektsioon Difformia (Fr. pudens (Pers. parkides. hallid või pruunid. heledad. puisniitudel. Kübar kuni 10 cm läbimõõdus. Eospulber valge. Pandlad esinevad. eriti laialehistes. delica). silmatorkavad (kuni 120 µm).) ja eoslehekestel arenevate siledate klamüdospooridega.) Maire). laiad. Kandeosed hüaliinsed. Hypsizygus Singer Viljakehad servikjad kuni heinikjad. lehtrikjad. noorena hästinähtava siidja looriga loor-parasiitlehik (A. värskelt söödav. tsüanofiilsed klamüdospoorid. inamüloidsed. aedades augustist oktoobrini. Eoslavatsüstiidid tavaliselt puuduvad. Esimene liik on Eestis sage. jalale nõgusalt kuni hambaga külge kasvanud. Eospulber kreemikasvalge. mille mass on pruunikas. kasvavad Lääne. Seenesaproobid või -parasiidid. Augustis ja septembris lehtmetsades. tsüanofiilsed. aggregatum (Schaeff. kuni 2. parkides septembris ja oktoobris. ulmarius (Bull. Perekond servikheinik. Eoskannad karminofiilsed. juurduva jalaga kinnituvad tavaliselt lehtpuujuurtele.) Singer ex Donk) (tahvel 74). decastes (Fr. lycoperdoides (Bull. siledad. Puidusaproobid. keskse. Eosed siledad. Eestis 6 perekonda 20 liigiga. valkjad kuni kreemikad. harva puidusaproobid ja -parasiidid ning seenesaproobid ja -parasiidid. inamüloidsed. hümenidermi või trihhodermi tüüpi. Mitu head söögiseent värskelt. inamüloidsed. Seeneniidid pannaldega. Viljakehade pinnal või eoslehekestel moodustuvad siledad või thtjas-ogalised. puisniitudel ja lookadastikes “nõiaringidena” kasvav kevad-võluheinik (C. Maheda maitsega. Asterophora Ditmar : Fr. Tsüstiidid eoslavas suured. vesijate laikudega. Värskelt väga maitsev söögiseen.) Kühner) (tahvel 72): kübar (kuni 15 cm) hügrofaanne.5 cm. Eosed siledad. mõnikord moodustub arvukalt klamüdospoore (parasiitlehikutel). tihti jahulõhnaga. Eoslehekesed hambaga jalale külge kasvanud. mõlemad kaunis harvad: paksult kleepiv-limase. X. Need liigid on lubjalembesed. Saproobid kõdul ja huumusel.) Dörfelt) ning harjaskarvase kuiva hallikaspruuni kübara ja jalaga harjas-ebakõrges (X. Liik on varem kuulunud serviku (Pleurotus) või kobarheiniku (Lyophyllum) perekonda. Euroopas ja Eestis 2 liiki: kübara pinnal arenevate tähtjate klamüdospooridega tolmav parasiitlehik (A. Xerula Maire Viljakehad kõrgesjad. Kübaranahk kuutise. seeneniidid pannaldega. heinikjad või lehtrikjad. Eestis 1 liik – kevadel (juunis) niitudel. Eoskannad siderofiilsed. Eoslavakandja eoslehekestena.) Singer. Viljakehad väikesed. tsüanofiilsed. gambosa (Fr. tihedalt vatjas-viltja.) Redhead). inamüloidsed. sõlikjad või kõrgesjad. keskmise suurusega.) Singer. Kübaranahk kuutise tüüpi. tugeva jahulõhna ja -maitsega. tihti põõsja kasvuviisiga. Eospulber valge. longipes (Bull. Perekond parasiitlehik. Puidusaproobid. mõnikord ekstsentrilise jalaga. poolkerajate või kellukjate kübaratega ning paksude. põõsjalt või kägarikena koos kasvavate. Eestis 1 liik – servikheinik (H. kasvavad kõdunevatel pilvikute ja riisikate viljakehadel juulist oktoobrini. lihakate. Loor puudub. Perekond kobarheinik. Lyophyllaceae Viljakehad heinikjad. Perekond võluheinik.: Fr. harjaskarvase ja kuiva või limase kübaraga. Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Sugukond kobarheinikulised. Heinikjate või lehtrikjate. Seeneniidid pannaldega. Loor puudub. Calocybe Kühner ex Donk Suurte heinikjate paksulihaliste (kübar kuni 15 cm) kreemikasvalgete viljakehadega seened. tihti ebaselgelt diferentseerunud.

nahkjas-kõhrjas. L. ionides (Bull. mephitica (Fr. üleni jahukirmlise jalaga. kuid ka okas. Trihholomell on värskelt hea söögiseen. Eestis on teada 4 liiki. chrysenteron (Bull. roosades või violetsetes toonides viljakehadega seened. mis kasvab harva lehtmetsades. vastiku magus-imala lõhnaga. kübaral ärapühitava härmakirmega.eoslehekesed valkjad. Teise rühma kuuluvad kobarheinikud (sektsioon Lyophyllum) kasvavad üksikute viljakehadena. Kollase viljakehaga liikidest on meil kaunis levinud okas-. kreemikad või pruunikad.: Fr. sün. Liharoosa värvusega põõsas-pisiheinik (R. Kuusikutes on sage kõdusaproob pisi-kobarheinik (L. Nad on huumuse.) Kühner ex Kalamees) muutub viljakeha katsumisel kohe mustaks. Lilla viljakeha poolest paistab silma üsna haruldane lilla pisiheinik (R.) Zerova ex Kalamees. Perekond pisiheinik. väiksuse tõttu kõik söögiseentena tähtsusetud. kasvab maapinnal põõsjate kogumikena. Kobarheinikute kolmanda rühma (sektsioon Tephrophana (Fr. jalg samuti hallikas. Varem on liiki käsitletud võluheiniku (Calocybe) perekonnas. tihedast pinnases arenevast seeneniidistiku kägarikust.) Singer). Kõik nimetatud neli liiki kasvavad meil juulist novembrini metsades.: Fr.: Fr.) Kühner) (tahvel 73). kus rohi on uriinist “kõrbenud” ja pruunistunud. Üleni valge. paiguti puujalt harunevad üleni hallid viljakehad kasvavad välja ühest hiiglaslikust. valge kobarheinik aga mittesöödav (vt. aedades. 1986). kuid ka lookuusikutest Eesti läänesaarestiku väikesaartelt (Abruka. Lähedane liik on meil harva esinev tüvi-kobarheinik (L. tihepõõsjate kogumikena kasvav valge kobarheinik (L.) Bon) (tahvel 74). Karst. Kõdu. Väikeste (kübar kuni 7 cm) õhukeselihaliste. Need kaks liiki erinevad omavahel selgelt eoste kuju poolest. lõhnata. puisniitudel. Süstemaatiliselt kriitiline rühm. eosed kerajad. noorelt aga on loor jalal rõngana veel hästi nähtav. mis viljakehade arenedes üsna kiiresti jälgi jätmata kaob.) Bon). kasvab tihti massiliselt hilissügisel.) Singer) (tahvel 73) on hästi äratuntav tavaline seen Eestis. seejärel halliks ja lõpuks mustaks. Tricholomella Zerova ex Kalamees Väikeste või keskmiste. sün. L. semitale (Fr. T. sün.D. prügistes kohtades jm. leucophaeatum (P. cinerascens (Bull. fallax (Peck ex Sacc. nad on heinikja haabitusega ning nende värvus muutub katsumisel punakaks. septembris (Urbonas jt. kõrgesjate. eelmisel kõverdunud-tilkjad (käävjad) eosed.ja segametsades. Lõhnava kobarheiniku (L.ja nahk-kobarheinik on värskelt väga head söögiseened.) Konrad & Maubl.). mürgiseid liike ei ole. mida on leitud peamiselt laialehistest metsadest. leucocephalum (Fr...) P. erksalt kollastes. Selles perekonnas on Euroopas ja Eestis üks liik – trihholomell (T.5 cm) valkjashall seeneke. rohtunud tee-. niitudel ja karjamaadel sügiskuudel. seni teada ainult ühest kohast Võrumaalt. enamasti jahulõhna ja -maitsega.: Fr. Harva kasvab meil tumepruuni kübaraga. Eestist kirjeldatud uuel liigil mandeleoselisel kobarheinikul (L. amygdalosporum Kalamees) on eosed mandeljad. kraavi. sün. Rabades on tavaline seen soo-kobarheinik (L. kõrgesjad. parkides. Rugosomyces Raithelh. üleni hall. mis on Eestis nõrgalt uuritud. jahulõhnaliste.) M. mille väikeste kübaratega (kuni 5 cm). inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). conglobatum (Bres. esineb mitmeid leesaproobe. metsasihtidel. Karjamaadel kasvab seen eriti kariloomade uriinikohtades. Tephrocybe Donk) liikide viljakehad on väikesed. eriti inimtegevusega seotud paikades. connatum (Schumach. perekond hallik. hallikaspruunid või mustjad. palustris (Peck) Singer) – pisike. Eosed näsalised. kõik kasvavad meil harva. Viimasel liigil on piklik-ellipsoidsed. sitke ja kõva seeneliha ja kübaranahaga.) Zerova). Kessulaid). loricatum (Fr. sinkjaks või mustjaks. L. Kübaranahk hümenidermi või trihhodermi tüüpi. Kasvavad metsades ja niitudel suvel ja sügisel. Noortel viljakehadel ilmneb valge loor. Perekond trihholomell. viljakeha aga muutub esialgu siniseks.) viljakehad muutuvad enne sinkjaks ja alles seejärel mustaks.M.) Bon) kasvab kaunis sageli niitudel.) Singer) – pisike (kübar 0.ja kõdusaproobid metsades sügisel ja hilissügisel. persicolor (Fr. Jalg võib olla pikalt pinnases juurduv. õhukeselihalised.) Bon) (tahvel 74) ja kuld-pisiheinik (R. fumatofoetens (Secr. pruunides.ja huumusesaproobid. 187 .. Eestis praeguseks teada 3 kindlat liiki. Eestis 4 liiki.ja metsaservadel. eosed siledad või näsalised. turbasamblaga seotud liik. lühidalt jalale laskuvad. Põõsas-. sün. siledad. omapärase spetsiifilise lõhnaga nahk-kobarheinik (L. constrictum (Fr. kõhrjas-sitke. heinikjate viljakehadega valged lihakad seened. parkides. Moser. Hanikatsi. leht. rancida (Fr. eriti eoslehekestel. Orton. eoslehekesed kübara värvi hallikad.) P. hallid.ja segametsades kääbus-pisiheinik (R.5–1. valkjate eoslehekeste ja jalaga. Karst.) Singer. Kääveoselisel kobarheinikul (L.) Schaeff. Erakordselt tugeva jahulõhnaga ja pikalt pinnases juurduva jalaga tavaline okasmetsaseen on jahu-kobarheinik (L. fumosum (Pers. tüvi. väga tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekestega.

tihti eristruktuuriga. eriti niisketes. Seeneliha õhuke.). 188 . harva ramealis-struktuuriga. candidissimum (Berk. Kumm. jalata või lühikese (1–2 mm) jalaga. Eoskannad pole siderofiilsed. Kübaranahk diferentseerumata või kuutise. harva servikjad. Kübaranahk kuutise tüüpi. Loor puudub alati. Kübar noorelt mõnevõrra sisserullunud servaga. värvusetud. Eospulber valge (põhiline erinevus pisiservikutest!). Seeneniidid pannaldega. kübaral ja/või jalal tihti olemas. Ainuke liik Euroopas ja Eestis on kriitservik (C. septembris. väikesed kuni keskmise suurusega. Eosed inamüloidsed.) P. samuti söödaval liigil.). Silmapaistvalt karvase jalaga on Eestis 4 mittesöödavat liiki. Curtis) Singer). Cheimonophyllum Singer Viljakehad servikjad või selgmiselt kinnituvad. Jalg kõhrjas-kiuline. väikesed või keskmise suurusega. maculata (Alb. Eoslehekesed muutuvad vananedes vaevalt kollakaks või pruunikaks.).ja segametsades augustist novembrini. mürgiseid pole. Peaaegu samasugune. Puidusaproobid. sün. kiuline.). kuid ainult ülaosas karvase jalaga on Eestis harv jäik kõrges (C. Kübaranahk trihhodermi tüüpi. Tsüstiidid eoslavas.: Fr.) P. Collybieae Viljakehad kõrgesjad või nööbikjad. harva puidusaproobid. õhuke. Perekond kriitservik. eoslehekesed on mõlemal teisendil lumivalged. asema (Fr. valge kuni helepruunikas. butyracea (Bull.või käbisaproobid või puiduparasiidid. kulu-. Jalg enamasti peenike. distorta (Fr. Kübaranahk diferentseerumata või peamiselt kuutise tüüpi (tihti eristruktuuridega).). Seeneniitide süsteem monomiitne või sarkodimiitne. tihti hõlmine. noorena võib olla lahknev. Võikõrgesega väga sarnane. Eosed siledad.) (tahvel 76) aga hall või kollakashall. kollakaspruuni värvusega kobarkõrges (C.: Fr. väga õhukeste viljakehadega ja valkjate eoslehekestega metskõrges (C. kuid ühtlaselt silinderja. Põõsja kasvuviisiga väga sage liik okas. sitke.) P. & M. enamasti hügrofaansed. Sugukond jaotatakse kolmeks triibuseks. Kumm. atsüanofiilsed. butyracea) on kübar tume-punakaspruun. Eoslavatsüstiidid puuduvad. üleni karvase jalaga.) P. teda kasvab meil harvem. Valdavalt kõdu.). amüloidsed või inamüloidsed. luteifolia Gillet) on eoslehekesed erekollased. mõnikord sültjas. kollaselehisel kõrgesel (C.: Fr. tihti amüloidne või dekstrinoidne või ramealis-struktuuriga. tihti niitjas. mis on äratuntav silmapaistvalt jäme-nuija jala ja rasvaläikelise kübara poolest. kriitvalged. Kõrgeste triibus.). Okas. õhukeselihalised või peaaegu nahkjad. confluens (Pers. Collybia (Fr. tihti nahkjas või kõhrjas. pärast läbikuivamist ei elustu. Seeneliha kiulis-elastne kuni kõhrjas.: Fr.) Staude Viljakehad kõrgesjad või nööbikjad.) P. tihti just hilissügisel kasvav võikõrges (C. söödav. mis kasvab meil lehtpuupuidul sageli. mittesöödav. seeneniidid pannaldega või ilma. alati roostetäpiline mittesöödav täpiline kõrges (C. Väga sage ja hea söögiseenena tuntud liik on Eestis okas. söödav. Eosed siledad. varise. ingrata (Schumach. harva voltidena. butyracea var. pahteljas kuni poolkerajas. Eospulber valge või kreemikas. Eelmisele lähedasel. butyracea var. keerdkiulise jalaga on männimetsades sage keerdkõrges (C. Kumm.) Fr. Kumm.) Quél. inamüloidsed. Eoslehekesed jalale otse külge kasvanud kuni peaaegu vabad. kinnituskohal viltjas. soostunud ja kõdusoomännikutes juulist oktoobrini tihti massiliselt kasvav seen on põletavalt kibeda maitsega. kõrgesjad.: Fr. asema (Fr. suvel ja sügisel metsades. Levinuim liik mitmesugustes metsades juunist oktoobrini (esimesi varasuviseid seeni Eestis juunis) on kollakaspruunide. kuid maheda maitsega ja tugeva roisklõhnaga seen on Eestis väga harva esinev hilissügisene roiskkõrges (C. peronata (Bolton : Fr. inamüloidsed. Pandlad seeneniitidel olemas. Tsüstiidid eoslavas ja kübaral olemas.) P.: Fr.A. Üksikult. viha maitsega. Kübar pisike (kuni 1 cm). & Schwein. üleni karvase jalaga ja väga hõredalt asetunud laiade kaneelpruunide eoslehekestega kirbe kõrges (C. paljad. inamüloidne. väga õhuke. vahel sültjas. hallil teisendil (C. C. Eoslavakandja eoslehekestena. Eestis 5 perekonda. impudica (Fr. mütsikjad. Eestis 16 liiki. Mõned liigid on värskelt söödavad.ja segametsades juulist oktoobrini on aromaatne. kiuline või kõhrjas. harva servikjad. Kumm.) Singer). hümenidermi või epiteeli tüüpi. meenutavad välimuselt pisiservikuid (Crepidotus). Perekond kõrges. Eosed kerajad või veidi nurgelised. Eestis 13 perekonda 95 liigiga. Peamiselt kõduja puidusaproobid. Võikõrgese tüüpteisendil (C. Sellele lähedane..ja segametsades kasvab septembris ja oktoobris kaunis sageli lihakas.Sugukond nööbikulised. tavaliselt suurte kogumikena. Marasmiaceae Viljakehad nööbikjad. sõlikjad. lihapruunikate nahkjate viljakehadega. eoslehekeste seeneliha paralleelne kuni nõrgalt lahknev.ja varisesaproobid.) Quél. Eospulber valge või kreemikas. dryophila (Bull. eoslehekestes paralleelne või korrapäratu. eoslehekesed jalale ülge kasvanud kuni peaaegu vabad.: Fr. Kumm. vahel ramealis-struktuuriga. harvem huumuse-.

: Fr. sadade kaupa.: Fr. Eestis 3 liiki.) Gray). vähelihakate viljakehadega seen. nivalis (Luthi & Plomb) M.) on kulusaproob kõrreliste puhmikutes. Eestis väga harva septembris okaspuupuidul kasvav liik. punakaspruunide paljaste (mitte karvaste) jalgadega seen on kimpkõrges (C.) P. Selle kübar on pisike (kuni 1 cm). mille puhetunud jalaalusel on rikkalik vatjas-viltjas mütseelipõimik. Kumm. üleni sametjas. jalg alusel tihti kuni 2/3 ulatuses kaetud kollaka mütseelivildiga. Kulu. acervata (Fr. Kübranahk ramealis-struktuuriga. Nööbikute triibus. õhukeselihalised. Leitakse kohati üsna sageli. isegi läbi keltsa ja õhukese lumevaiba kasvab meil paiguti kaunis sage lumekõrges (C. sün. kuid mitte sültjas. Viljakehad nööbikjad. kuni 8 cm läbimõõdus. Kumm. Eosed peaaegu kerajad. söödav. augustist oktoobrini metsades. pärast läbikuivamist taaselustuvad. kasvab eriti madalates lodustunud kohtades leht. Perekond roisknööbik. C. sün. Moser) – punapruunikate väikeste (kübar kuni 4.5 cm). Kübaranahk lihtsa kuutise tüüpi. septembris ja oktoobris. tsüanofiilsed.) J. tuberosa (Bull. Seeneliha tihti sültjas.: Fr. Surnud lehtpuuokstel. eelistatult haavalehtedest kõdul.) Pat.) Singer). kuna kõik ülejäänud. “Pisikõrgeste” seenemügarad on substraadis halvasti märgatavad. mügarkõrgesel seevastu väikesed. rannikuluidetel kasvav karvanööbik (C. valkjad kuni pruunikad. valkjad. mille valkjaid kuni kahvatupruunikaid. purpurpruunid. scabellus (Alb.) P.) Roussel ja Rhodocollybia Singer. kiud moodustuvad kiulis-viltja katte kübaral ja jalal. Arnold). seeneniidid pannaldega. Marasmiellus Murrill Viljakehad nööbikjad. C.: Fr. kuni 4 cm.) Murrill. Eosed siledad. Teine liik on Eestis harvem – oksa-roisknööbik (M.Suurteks kimpudeks põõsjalt kokku kasvanud.5 cm). Kumm. neid tuleb hoolikalt otsida. Perekond karvanööbik.). sün. Micromphale Gray Viljakehad nööbikjad. “pisikõrgesed”) on pisikeste (kübar kuni 1 cm) üleni valgete või mõnikord õrnalt liharoosakate viljakehadega. eriti sarapuul on väga sage oksanupik (M.: Fr. tihti luudrakkudega või ramealis-struktuuriga. Siia kuulub tavalisemaid Eesti varisesaproobe kuuseokastel – maist novembrini kuusemetsades massiliselt kasvav pisike (kübar kuni 1 cm) okka-roisknööbik (M.) Singer). nahkjad. mis on paksuseinalised ja dekstrinoidsed.) ja mügarkõrges (C. mugulkõrges (C. siinkohal samuti kõrgeste alla paigutatud liigid kuuluvad perekondadesse Gymnopus (Pers. Eospulber valge. Eestis 2 liiki. siledad. atsüanofiilsed. foetidum (Sowerby : Fr.. Varakevadel märtsis ja aprillis. inamüloidsed. amüloidne või dekstrinoidne. mille viljakehad on suuremad (kübar kuni 3 cm). & Schwein. inamüloidsed. Antonini & Noordeloosi (1997) järgi kuuluvad kõrgese (Collybia) perekonda ainult käsitletud “pisikõrgesed”.) P. ookerjad või kollakad. Eosed siledad. nahkjad. Tsüstiidid eoslavas olemas. Eosed inamüloidsed. cirrhata (I. Schum. Peurocybella Singer Euroopas ja Eestis 1 liik: kõrvkülik (P. Seeneliha nahkjas või kõhrjas. eriti sarapuul.D.: Fr. Omapärane rühm kõrgeste hulgas (nn. amanitae (Batsch) Kreisel). C. perforans (Hoffm. roisklõhnaga (näppude vahel katki hõõruda!). koosneb harunemata seeneniitidest (peamine erinevus nupiku perekonnast!). Marasmieae Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad. Eestis männi-okasmetsades sügisel kaunis sage. atsüanofiilsed. Eoslehekesed väga kitsad. Eestis 1 liik.ja segametsades. mugulkõrgese seenemügarad on suured piklikud. amüloidsed. Seeneliha elastne. Pandlad esinevad. kerajad. õhukeselihalised. Kübar ja eoslehekesed lihapruunikad.H. valkjad. Eospulber valge. üleni härmakirmelise jalaga seenesaproobid – lehikseente viljakehade jäänustel kasvavad narmaskõrges (C. läikivad. lühikese ebemelise jalaga viljakehi kasvab tihti okstel erakordselt massiliselt. õhukeselihalised. Viljakehad servikjad. stipitarius (Fr. aromaatne. ramealis (Bull. 189 . Kübar ja jalg tihedalt kaetud pruunikate juusjate kiududega. lehetuppedel. Narmaskõrgesel puuduvad seenemügarad.M. porrigens (Pers. Jalg mustjaspruun. Perekond nupik.) Singer). kiuline. pole sültjas. Perekond kõrvkülik. kujult kõrvjad kuni ümar-kilpjad. verna Ryman.või puidusaproobid. 2 perekonda. Kübaranahk epiteeli või hümenidermi tüüpi. kasvab lehtpuuokstel. pisikesed (kübar kuni 1. Crinipellis Pat. nahkjad. kübar lihapruunikas. keskel näsaga. pisikesed kuni väikesed. cookei (Bres. Eoslehekesed paiknevad hõredalt.

kübar kuni 6 cm laiune. rotula (Scop. Eestis väga sage söögiseen.ja segametsades. Eestis üks kuusekäbidel kasvav hilissügisene harvaesinev liik – hiirkäbik (B. väikesed. vähemalt alusel mustja sarvkõva jalaga. epiphyllus (Pers.) Fr. sün. Eosed tihti amüloidsed. jalg paljas. paljas. hõredalt paiknevate eoslehekestega. tihti dekstrinoidne. olenevalt vihmasadudest. lihapruunikad (kübar kuni 1. tihti luudrakkude taolised.ja segametsades. kuni 1 cm laia lihapruunika kübaraga. Leht. Krae külge kinnituvate eoslehekestega nööbikuid on meil veel kaks liiki. palja ja läikiva pika jalaga liik on jõhvnööbik (M. paljas ja läikiv.ja puidusaproobid metsades. Küüslaugulõhnaga liike on meil kolm.) Fr. torquescens Quél. meil harva. hügrofaansed. sügavalt nabajas. M. Kübaranahk kuutise tüüpi. õhukeselihalised. mille viljakehad on väikesed.)Fr. viimane on kibeda maitse ja musta jalaga. väga hõredalt asetunud ja kinnituvad krae külge.8 cm). kübar (kuni 2 cm)ja jalg hallikaspruunid. Jämedama jalaga (üle 1 mm) liikidest väärib kõigepealt märkimist tugevalt aromaatne. mitte otseselt jalale.). tihti luudrakkudega või ramealis-struktuuriga. Eoslehekesed väga tihedalt asetunud. hermesnööbik kasvab juulist alates. septembris. Jalg kõhrjas. rohustutes ja metsades kasvab sageli kulu.5 cm) ning musta jalaga lehtpuuokstel kasvav rõngasnööbik (M. üleni sametja jalaga. atsüanofiilsed. Pandlad seeneniitidel esinevad. musta jõhvja. pärast läbikuivamist ei elustu.) Cooke & Quél. kasutatakse kuivatatult maitseainena. myosura (Fr. liivikutel tihti suurte “nõiaringidena” kasvav aasnööbik (M. -kooretükikestele. kulu.) Fr. vahel habras. Eospulber valge.) Fr. Perekond käbik.ja puidusaproob küüslauk-nööbik (M.Perekond nööbik. Kõik ülalkirjeldatud liigid on juuspeene. sün. okastele ja isegi käbidele. kollakas nööbik (M.: Fr. Eesti kuusemetsades on juunist oktoobrini kuuseokastest varisel tavaliseks seeneks kraenööbik (M.ja lehtmetsades. Seeneliha kiulis-lihakas kuni kõhrjas. novembris ja detsembris. alusel mustjas. Rannaniitudel. varise-. Mütsikute triibus. eoslehekesed valkjad. Küüslauk-nööbik on söödav seen. Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad.: Fr.) Fr. Küütsnööbik on eriti iseloomulik tammikutes hilissügisel. limosus Boud. seenekaitse).5 cm). prasiosmus (Fr. nahkjad. Eosed siledad. niitudel. lupuletorum (Weinm. nõmmedel.). Niitudel. Eestis 15 liiki. mõnikord kõrgesjad või sõlikjad.) Fr.kuni nahkkollane või hele-lihapruunikas.) Singer).).) ja valkjate pisikeste viljakehadega (kübar kuni 1. Lõhnata. Leht. Eoslehekesed ümardunult või nõgusalt jalale külge kasvanud või peaaegu vabad. Tsüstiidid eoslavas olemas. pisike (kuni 0. Kogu tema viljakeha on ühtlaselt heledavärvuseline. kõrgesjad. õhuke. tugevasti harunevad või väljakasvudega. scorodonius (Fr. amüloidsed. kinnitub okaspuuoksakestele. -puidule. Üksikud lihakamad liigid värskelt söödavad. Marasmius Fr. oreades (Bolton: Fr. silmapaistvalt rihveljas. kuni 6 cm kübaraga. cohaerens (Pers. anomalus asch. nõmmedel. Baeospora Singer Viljakehad pisikesed. kahvatupruunikas. tilkjad. alliaceus (Jacq.kuni lihapruunika värvusega küütsnööbik (M. Eosed siledad. Seeneniidid tavaliselt pannaldega. peamiselt haava kõdunenud lehtedel on meil väga sage seen valgete eoslehekeste ja valge kübaraga (kuni 1 cm) ning mustjaspruunika jalaga lehenööbik (M. niitudel.) ja hermesnööbik (M. litoralis Quél. võimeline kasvama liivikutel äärmuslikult kuivades südasuvistes tingimustes. hõredalt paiknevad.). eriti tammikutes kasvavad lehevarisel harva kollakas. Myceneae Viljakehad mütsikjad.: Fr. inamüloidsed. mille kübar on kreemikasookerjas. tihti nagu külvatult. M. kõhrja jalaga liikidest kasvavad Eestis harva järgmised: sarvjalg-nööbik (M. tihti esinevad ka pileotsüstiidid. septembris okas.) Bres.). kellukjas. jahukirmeline. wynnei Berk. androsaceus (L. mille kübar (kuni 3 cm) on piimaga kohvi värvi.: Fr. jahukirmelise jalaga. Tsüstiidid eoslavas olemas. Eestis 6 perekonda. Kõdu-.) – ookerpruunika kübaraga (kuni 5 cm). & Broome) – violetjashallide viljakehadega. Kõik nimetatud liigid on kõdusaproobid. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. mürgiseid ei ole.). eoslehekesed valkjad..: Fr. jalg on mustjaspruun.) – kollakaspruunide viljakehadega. Pisike. mõlemad harvad: tilluke (kübar kuni 0.: Fr. läikiv. kõrreliste puhmikutes kasvab omapärane kulusaproob – randnööbik (M. karjamaadel. bulliardii Quél. tihti anastomoseerunud ja kahveljalt harunenud. kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. Jalg kõhrjas. augustist alates okasmetsades.: Fr.: Fr. Kübaranahk kuutise tüüpi või ramealis-struktuuriga. kahvatupruunikate. palja läikiva. eoslehekesed on valkjad. jalg punakaspruun. 190 .). kollakaspruunide eoslehekestega. augustist alates segametsades. kuni 1 mm jämeduse jalaga ja neid iseloomustab korduv viljakehade teke varasuvest (jaanipäevast) hilissügiseni.). & Quél. lilla nööbik (M. Eospulber valge. isegi varatalvel. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Eestis väga sage juunist novembrini.3 cm) kahvatu-ookerpruunikas mustja jalaga kulusaproob rohunööbik (M.

Eosed siledad. tihti amüloidsed. Saproobid varisel. põõsjalt lehtpuukändudel ja -okstel niisketes ja lodustuvates metsades augustist oktoobrini kasvav verimütsik (M. Sagedane seen augustis ja septembris kuuseokkavarisel on okka-ebamütsik (H. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. maist oktoobrini. Eestis üks liik: tillukeste (kuni 1 cm kübaraga). tavaliselt hilissügisel.) on üleni hallikaspruuni viljakehaga (kübar kuni 2 cm). hariliku varemerohu (Symphytum officinale L. Kõik liigid väiksuse tõttu mittesöödavad. punakaservaliste eoslehekestega. tihti suurte kogumikena kuusekändudel ja elavate kuuskede jalamil sammaldunud korbal. Oranži servaga eoslehekesed on kuldserv-mütsikul (M. Perekond ebamütsik. eriti kuusikutes kasvav kõdusaproob. candida (Bres. epipterygia (Scop. Eoslehekesed soonjad. amüloidsed.: Fr. harunenud.või kulusaproobid. kõdul. vahel sõlikjad või kõrgesjad. Kleepuval mütsikul (M. mürgiseid liike kaks.) Roussel Viljakehad mütsikjad.) Quél. kuid mõned liigid maist alates ja ka hilissügisel ning isegi talvel. kuid pole kunagi puujalt harunevad. Eoslehekesed tihti redutseerunud. sün. kübara serva läheduses eoslavakandja sile. Kumm. Loor puudub. Väga suur ja liigirohke perekond. stylobates (Pers. Suurel rühmal mütsikuliikidel on eoslehekeste serv külgedest erinevalt värvunud. väikesed kuni keskmised. Eoslehekesed jalale kinnitunud või laialt külge kasvanud kuni nõrgalt laskuvad. eriti hilissügisel.) okka. cucullata (Pers. väljakasvudega. Eosed mandeljad. aurantiomarginata (Fr. Sellistest liikidest kasvab Eestis ainult 1 – postament-mütsik (M. suitshalli või hallikaspruuni kübaraga. epipterygia) on kuni 1. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. Hemimycena (Singer) Singer Viljakehad mütsikjad.) P. kuid lehekõdul ja kändudel kasvab septembrist novembrini lehe-ebamütsik (H. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. Kumm. Kumm. mõnikord veinpunase-servaliste eoslehekestega. viljakeha ei sisalda samal ajal piimmahla. õrn. metsakõdul kasvav seen. Jalg kõhrjas.või valkjaskollase kübaraga.: Fr. Kübaranahk kuutise tüüpi.Perekond soonik. Seeneniidid pannaldega. Pisike hallikaspruuni kübara (kuni 1 cm) ja jalaga. haematopus (Pers.: Fr. näsalised. anastomoseerunud. mille viljakehad on jala alusel enamasti karvase basaalkettaga. Mõlemad erekollase jalaga kleepuva mütsiku teisendid on meil sagedased.ja segametsades. Kaks liiki on punase piimmahlaga: pisike. sanguinolenta (Alb. Kübaranahk kuutise tüüpi.). puidu. kasvab septembrist novembrini. jalale laskuvad. harva.: Fr. piklik-käävjad. juurekestel ja kõdunenud lehetuppedel kasvab meil harva varemerohu-ebamütsik (H.ja segametsades. Pandlad seeneniitidel olemas. viscosa (Maire) Ricken) on tugeva jahulõhna ja -maitsega kuusesaproob. mida esineb tihti suurte kogumikena. Valge piimmahlaga piimmütsik (M.: Fr. galopus (Pers. valgete.).) Fayod). epipterygia var. citrinomarginata Gillet) ja kahkjal mütsikul 191 . õrnad. rakud enamasti näsalised. Limase jalaga liigid eristuvad samuti omaette rühmana. samuti on kübar kõigil limane.) mätastes.) Singer. valkjate eoslehekestega. Kleepuva mütsiku pihkane teisend (M. vanemas eas punakaspruuni-laiguline. Kübaranahk kuutise tüüpi. Kleepuva mütsiku tüüpteisend (M. enamasti augustist oktoobrini. mõnikord kibekas. tihti põõsjalt. delicatella (Peck) Singer).) P. Eestis 3 liiki. okas.ja segametsades kuuseokkakõdul kasvav purpurmütsik (M.: Fr. kasvab kändudel ja oksakestel. neist 2 laialt levinud.) Singer). kaks esimest meie tavalisemaid lehikseeni.). valged või kahvatu-ookerkolakad.: Fr. vulgaris (Pers. tume-purpurpruunikas.5 cm laiuse rohekas. vihmahoogudest olenevalt juulist oktoobrini. Kumm. 1–3 cm laiuse kübaraga. okas. kuivad. kollane on eoslehekeste serv kollaserv-mütsikul (M. inamüloidsed. valgete. Hästi piiritletud rühmana eristub ülejäänutest liikide grupp. kahvatupunaka kübara (kuni 1 cm) ja jalaga. mille iseloomulik esinemisaeg on novembris ja detsembris. lactea (Pers. valgete jalale laskuvate eoslehekestega (servast eraldub veniv limaniit). hilissügisel tihti hiiglaslike kogumikena kuusikutes okkavarisel kasvav liik on harilik mütsik (M. neid on Eestis 4. enamasti hügrofaansed. haprad kuni kõhrjad. Kolmel mütsiku liigil Eestis sisaldavad viljakehad piimmahla. H. Eosed siledad. pisikesed. Jalg on neil kõigil kaetud paksu limatupega.: Fr. Varise-.: Fr. alati juba noorelt sirge (mitte sisserullunud) servaga. nõrga rediselõhna ja maitsega.) Gray) on vähemalt jalg sidrunkollane ja viljakehad suuremad (kübar kuni 4 cm).ja lehekõdul või puidul. hõredalt paiknevad. Erilisel substraadil. epipterygia var.: Fr. õrnad. klaasjalt läbipaistvate valgete hügrofaansete viljakehadega soonik (D. & Schwein. ning suurema. tihti omapärase kujuga: harjasjad. Eestis 47 liiki. Kumm. Mycena (Pers. Eospulber valge.) P. Kübar triibuline. lõhnata ja maitseta. Delicatula Fayod Viljakehad sõlikjad.) Singer). oktoobris. huumusel. Kõik piimmahlaga mütsikud on Eestis sagedased liigid. Samuti harva. See on väga varieeruv liik – Eestis on teada 3 teisendit. integrella (Pers.) P. Eospulber valge kuni kahvatukreem. puidul. Eestis sage puidusaproob okas.) P.). Perekond mütsik.

) ja roosal mütsikul (M.ja segametsades sage ammoniaakmütsik (M. purpurpunane punaserv-mütsikul (M. M. meil harvaesinev seen on tugeva leeliselõhnaga okaspuupuidusaproob alkaliinmütsik (M.: Fr. mille kuni 3. adonis (Bull. Kumm. erekollase jalaga ja valgete eoslehekestega. Sõnajala-mütsik on pisike (kübar kuni 0. kõik esinevad sügisel.).). Kumm. Need on kuni 1 cm kübaraga hügrofaansed seenekesed: punakaspruuni värvusega korbamütsik (M.) P.5 cm laiuse kübaraga. ning sidrun.).ja peenikesejalalisi (kuni 15 x 0.) P. üleni violetsete viljakehadega lilla mütsik (M. püsivalt korallpunase. Kumm.: Fr. & Cooke) Sacc.) (tahvel 75). väga tihedate põõsjate kogumikena lehtpuupuidul kasvav mustja. okas. Kumm. flos-nivium Kühner). tintinnabulum (Fr. tsüstiidide ja eoste järgi.(M. Kevadise esinemisaja poolest aprillis ja mais paistab peale juba ülalnimetatud käbimütsiku veel silma lõhnata kevadmütsik (M. pterigena (Fr. amygdalina (Pers.). kuusikutes maist oktoobrini harva kasvav okkakõdusaproob oranž mütsik (M. üleni (ka eoslehekestel) oranži värvusega oregoni mütsik (M. Kõik ülejäänud. Kumm. mis kasvab sageli kuuse-. kasvab okasmetsades pinnasel. acicula (Schaeff. kasvab harva leht.).) P. Kumm. oregonensis A. Eestis veel üsnagi arvukad mütsikuliigid on valdavalt hallides ja pruunides toonides väikeste viljakehadega nii puidul kui kõdul kasvavad seened ja eristuvad üksteisest peamiselt mikroskoopiliselt. mis kasvab okas. Neil on hallikaspruunid viljakehad.ja segametsades harva maist novembrini. mille viljakehad tekivad lausa öökülmade eel paiguti massiliselt.5–2 cm) mütsikuid. luteoalcalina Singer). iodiolens S. phyllogena (Pers.: Fr. Kumm. Okas. Karst. zephyra (Fr. rosella (Fr. M. punaserv-mütsik kuusepuidusaproob.) Gray) ja laiguline mütsik (M. kuni 0. Suurimate viljakehade poolest mütsikute seas paistavad silma kolm Eestis sagedast liiki: kännumütsik (M. mis on mütsiku kohta suhteliselt suur – kübar kuni 4 cm.H.: Fr.). Samuti varakevadise. Sm. kuni 2 cm laiuse kübaraga.ja segametsades okkakõdul augustist oktoobrini. jalg hallikaskollane ja kasvuaeg augustis. harva.) P. alcalina (Fr. Kännumütsik on tavaliselt põõsjalt leht. Kollakaspruuni eoslehekeste servaga. üleni ere-korallpunase kuni 1.) Singer).: Fr. roosa mütsik kuuseokkakõdusaproob.)..). puiesteedel. punaserv-mütsikut seevastu on leitud harva.5 cm laiuse kübaraga.5 cm laiuse kübaraga. sün.) Gray).ja okaspuupuidul kasvav rediselõhnaline ja vanalt kahvaturoosade eoslehekestega seen. Kumm. mis kasvab samuti kuusikutes. chlorinella (Lange) Singer).. Nimetatud liikidele lähedane on pruunikasvioletsete viljakehadega tõmmu mütsik (M.: Fr. Kumm.2 cm) väikeste hallikaspruunide koonusjate kübaratega (0. sün.).) Quél. kollastes või punastes toonides pisikeste viljakehadega mütsikuliigid Eestis on kuni 1 cm laiuse ereoranži kübaraga.) Gillet. filopes (Bull.5 cm laiune kübar on tumepunakaspruun. Roosaka värvusega lähedane liik on roosakas mütsik (M. rubromarginata (Fr. strobilicola J.) – see on tugeva omapärase lõhnaga (kuid mitte leeliselõhnaga!).5 cm) saproob sõnajalaliste (Polypodiaceae) vartel. kasvab lehtpuupuidul.) Gramberg).: Fr. Eestis väga harva. leptocephala (Pers. Lilla mütsik on värvuselt väga varieeruv. pseudocorticola Kühner).) P. Lundell) ja eriti eoslehekestel roosakaks muutuv roosalamell-mütsik (M. mis peale värvuse erineb lillast mütsikust suurema kübara (kuni 5 cm) ja eoslehekeste purpurmusta serva poolest. sün.) P. flavoalba (Fr. ning sügisel üksikult maapinnal kasvav. roosade eoslehekeste ja valge jalaga okkakõdusaproob adoonismütsik (M.) P. flavescens Velen. metata (Fr. sün. kasvavad juulist novembrini. stipata Maas Geest. Eestis harvaesinev seen.) P. eelistatult aga talvise esinemisaja poolest novembrist jaanuarini eristub talimütsik (M. 192 . Levinumad on neist 2 liiki: kõigis viljakehaosades hallikaks jääv jõhvmütsik (M. valgete eoslehekestega ja jalaga kollakas mütsik (M.: Fr.ja segametsades.) Singer.ja segametsades sageli esinev hallikaspruun leelismütsik (M. pelianthina (Fr.) P. augustis ja septembris okasmetsades harva esinev korallpunane mütsik (M. sügisel okaspuupuidul okas.).) ja mustjassinise värvusega sinimütsik (M. rosea (Bull.ja roosa mütsik on Eestis sagedased. M. roosa mütsik isegi sagedasemaid Eesti lehikseeni. vagujalg-mütsik (M. Hilissügisel paistab meie okasmetsades silma rühm pika. & Schwöbel. Punakasroosa on eoslehekeste serv sõnajala-mütsikul (M. mõlemad Eestis sagedased parkides. vagujalg-mütsiku jalg on silmatorkavalt soonelis-vaoline.) P. Nii lilla. mis kasvab puidujäänustel. vanemalt kollaseks pleekiv. pura (Pers. muskariinimürgitus). galericulata (Scop. M. Tugeva terava leeliselõhnaga mütsikud Eestis on kevadel kuusekäbidel sage hallikaspruun käbimütsik (M.) Quél.ja segametsades paistab juunist novembrini silma väga sage kõdusaproob. roosakas kui tõmmu mütsik on mürgised (vt. kõik need kolm liiki on sügisel metsades harva kasvavad kõdusaproobid. laigulise mütsiku viljakehad muutuvad vananedes pruunilaiguliseks. Rühm pisikesi mütsikuid kasvab hilissügisel elavate lehtpuude korbal. M. Sõnajala. kübar kuni 6 cm läbimõõdus.kuni kahvatukollaka. Favre & Kühner). okastel ja ka kuusekäbidel.: Fr. samuti okas. meliigena (Berk. eriti laialehiste puude all augustis ja septembris. Säravalt eredates oranžides.) Quél. õuedes jm. polygramma (Bull.: Fr. kuni 1. enamasti suurte kogumikena. floridula (Fr.) Gray). sügisel.

Kõige lähem on ta sametheinikuliste sugukonnale. mis on kogu Euroopas haruldane. Perekond nabaseen. mis seltsi juures. 193 .) Kühner & Maire) ning hele-roostekollaste viljakehade ja mõru maitsega punakaspruun mõru nabaseen (X. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. pisikesed. jaguneb eoste amüloidsuse alusel kaheks alamsugukonnaks. Tsüstiidid eoslavas. Eestis 17 perekonda 145 liigiga. arvestades eelkõige eoste struktuuri ja eoslehekeste seeneliha ehitust. Loor puudub.5 cm) oranžikaskollane kelluk-nabaseen (X. Tricholomataceae Viljakehad servikjad. Sugukond võrkheinikulised. eoslehekestes vähemalt noorena selgelt lahkneva struktuuriga. Liik kuulub Euroopa Punasesse nimistusse ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. harva nööbikjad. 1 perekond 1 liigiga. inamüloidsed. seenekaitse). Eospulber valge. Rhodotaceae Viljakehad napsikjad kuni servikjad.Perekond mütsenell. Kübaranahk kuutise tüüpi. külmaseenjad. Kübar silmapaistvalt võrkjas-ribiline. pole sültjas. Seeneniidid pannaldega. Puidu.5–1. Rhodotus Maire Tunnused nagu sugukonnal. need peaaegu vabad. jalale külge kasvanud kuni peaaegu vabad. lõheroosad kuni aprikoosivärvi. Eoslavakandja eoslehekestena. Sugukond heinikulised.: Fr. Muus osas tunnused samad. sõlikjad. Eoskannad pole siderofiilsed. Seeneniitide süsteem monomiitne. Puidusaproobid. mis seltsi juures. lõhnav nabaseen võib kasvada maist alates. Metsakõdul kasvavad meil harva okasmetsades tugevalt aromaatne (kuningakübara (Moneses uniflora (L. tsüanofiilsed.) A. mille kübar on kuni 1 cm läbimõõdus. Mycenella (Lange) Singer Viljakehad mütsikjad. palmatus (Bull.ja kõdusaproobid metsades. inamüloidsed. Sugukond on heterogeenne. caulicinalis (With. Kübaranahk kuutise tüüpi. Jalg alusel roostekollase mütseelivildiga. Seeneliha sültjas. Perekond võrkheinik. heinikjad.) Maire. Courtecuisse (1994) paigutab sugukonna koguni punalehikulaadsete seltsi. Eestis 1 lehtpuude jalamil väga harva esinev liik – pisimütsenell (M. mõru nabaseen ilmub aga alles juulist. atsüanofiilsed. hallikaspruunid. puuviljalõhna ja mõrkja maitsega. Esinevad pleurotsüstiidid. Kübar ja jalg kirmelis-sametjad. atsüanofiilsed. fellea Maire & Malençon). Eospulber valge kuni kreemikas. kuni 10 cm. Eosed kerajad. Eoskannad pole siderofiilsed. näsalised. a. Xeromphalina Kühner & Maire Viljakehad sõlikjad. näsalised. õhukese nahkjas-sitke seenelihaga nagu nööbikutel. lehtrikjad. Eoslehekesed valkjad. Seeneniitide süsteem monomiitne. Ainuke liik on võrkheinik (R. Sugukond on äärmiselt isoleeritud positsiooniga heinikulaadsete seltsis. Eospulber kreemikasroosa. margaritispora (Lange) Singer). Eosed siledad. samuti jalal olemas. Varakevadest hilissügiseni kasvab väga sageli okaspuupuidul suurte kogumikena pisike (kübar 0. ei ole kunagi hümeniderm. Loor puudub. Tsüstiidid eoslavas olemas. amüloidsed. kõrgesjad või mütsikjad. Muus osas tunnused samad. meilt seni leitud ainult ühest kohast Alam-Pedja looduskaitsealalt 1997. Gray) lõhnaga) lõhnav nabaseen (X. Eosed peaaegu kerajad. Toitumisrühmad ja kasvupaigad samad nagu seltsi kirjelduses. Eestis 3 liiki. Jalg enamasti ekstsentriline. campanella (Batsch: Fr.) Kühner & Maire). seeneniidid pannaldega. Kübaranahk hümenidermi tüüpi.

cerealis (Lasch) Singer). Leucopaxilloideae Eosed amüloidsed. seni leitud ainult Tartumaalt Järvseljalt looduskaitsekvartalilt. Eoslehekesed paksud. Eospulber valge. Kogu Euroopas ja samuti Eestis väga haruldane männi-mükoriisaseen. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. sün. nõgusalt jalale külge kasvanud. tegelikult on liikide hulk siin ilmselt tunduvalt suurem. mürgiseid liike ei ole. Melanoleuca Pat. imperiale (Quél.. Jalg kiuline.: Fr. Seeneliha jahulõhna ja -maitsega. giganteus (Sibth. punkteeritud või peaaegu ogalised. niitudel ja aedades enamasti suurte “nõiaringidena” harva esinev huumusesaproob hiid-lehtervahelik (L. Perekond lehtervahelik. Viljakehad heinikjad. kuiv. Tsüstiidid eoslavas tavaliselt olemas piikjate lühikeste pisitsüstiididena või käävjate või pudeljate hiiglaslike suurtsüstiididena. redise. katsumisel kolletuvad. jalg valge). kuiv. vanalt rihvelja servaga. keskmise suurusega või suured. Eoslehekesed lühidalt jalale laskuvad. Tsüstiidid eoslavas puuduvad.F. Leucopaxillus Boursier Viljakehad lihakad. candidus (Bres.ja segametsade seen. Leisneri poolt. inhügrofaansed. Perekond hiidloorik. kitad. Jalg valge kuni kollakas.) Kühner). kuni 40 cm. Valdavalt huumusesaproobid rohustutes. umbonata (J. väikesed kuni keskmise suurusega. Näsaliste eostega on meil kolm liiki: kriitvalge. kõdulõhna ja nõrga jahumaitsega värviline lehtervahelik (L. valge. tricolor (Peck) Kühner) ning keskmise suurusega kuni suur (kübar kuni 15 cm).ja karjamaadel. amüloidsed.: Fr. heina. leiukoht tänaseks arvatavasti hävinud. tsüanofiilsed. jalale laskuvad. valged või kreemikad. Eoslehekesed heledad. Seeneliha tihti spetsiifilise lõhnaga ja enamasti viha.) Singer).ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. Viljakehad õhukeselihalised. 194 . Seeneliha eoslehekestes lahknev. seostub laialehiste puuliikidega. valged või kollakad. Eosed siledad või näsalised. kiulis-nahkja tupega. kreemikate eoslehekestega. viha. sest sisaldavad antibakteriaalse toimega antibiootikumi klitotsübiini. Catathelasma Lovejoy Euroopas ja Eestis 1 liik: hiidloorik (C. kevadest hilissügiseni. Seeneniidid pannaldeta. Kübar silmatorkavalt laia madala kühmuga. Gmel. amüloidsed. Eospulber enamasti valge. violetjashallid. L.) Singer) (tahvel 78). kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. augustist oktoobrini. Kübar tumepruun. mürgiseid liike ei ole. tugevalt aromaatne. katsumisel pruunistuva jalaga viha lehtervahelik (L. samuti ravimseened. Eosed näsalised. Jalg enamasti viltjas. metsades harva esinev kõdusaproob valge lehtervahelik (L. Eestis 5 liiki. Mõlemad hiiglaslike lihakate viljakehadega (kübar kuni 30 cm) liigid on värskelt väga head söögiseened. seenekaitse): leitud vaid üks kord männikust Tallinnast septembris 1936.) Singer) ning valkjas kuni helepruunikas. augustist oktoobrini. Metsades. tihti kübara läbimõõdust lühem. kahveljalt harunevad. L. harvem puuduvad. kuusikutes kasvav keskmise suurusega kriit-lehtervahelik (L. amüloidsed.: Fr. paljud sealhulgas varasuvised ja suvised liigid.Alamsugukond lehtervahelikulised. gentianeus (Quél. tsüanofiilsed. Eospulber valge. roostetäpiliste valkjate eoslehekestega. Kõdu. kuni 20 cm. väga kõva seenelihaga. tihti püsivalt sisserullunud. lihakas. compactus (Fr. tihti näsalis-ribilised. inhügrofaansed. neist 2 söödavad. amüloidsed. oktoobris. hügrofaansed. & Schwein. Värviline lehtervahelik kasvab kaunis sageli puisniitudel Lääne-Eestis ja saartel.ebemeline. padijalt kumer. eoslehekesed väävelkollased. paksulihalised. lehtrikjad või peaaegu heinikjad. Eospulber valge või kreem.ja rõngasloor. Viljakehad robustsed. niitudel. Eosed siledad. Kühmkantarellik kasvab Eestis väga sageli okasmetsades. söödav. Perekond kantarellik. väga jäme (kuni 4 cm). Eestis on 2 siledate eostega liiki: üleni puhasvalge.) Singer). a.) Neuhoff. amarus (Alb. Kübar viltjas. punakaspruuni kübara. Enamasti head söögiseened värskelt. sün. T. lehtrikjad. Viha lehtervahelik on okas. Eoslehekesed valged kuni kollakad. Süstemaatiliselt kriitiline ja väga raske perekond. Eestis seni kirjeldatud 21 liiki. suur lihakas (kübar kuni 20 cm). ebemeline. kübaralihast ühes tükis eraldatavad. väikesed (kübar kuni 5 cm). Seeneniidid pannaldega.või jahulõhnaga. Cantharellula Singer Euroopas ja Eestis 1 liik: kühmkantarellik (C. katsumisel kergelt punatavad. Perekond kühmik. ilus kolmvärviline (kübar punakasookerjas. kuna liikide varieeruvus on erakordselt suur. jäme ja lihakas. väga viha maitse ja vastiku lõhnaga. Seeneniidid pannaldega. kuiv. Eosed siledad. esineb ka kõdusaproobe metsades ja arvatavasti ka mükoriisaseeni.) Kotl. valdavalt vähelihakad. Esineb üld. niitudel ja puisniitudel sügisel.

eriti männikutes rohus septembrist novembrini väike.: Fr.5 cm) on väike (kübar kun 6 cm) tumepruun lühijalg-kühmik (M. valge kuni kreemikas seen.) M.: Fr. Kühmiku perekonnale ebahariliku ookerkollase värvuse poolest kas kübaral või eoslehekestel paistavad viimases alamperekonnas silma kaks liiki: suur. Mõlemad kasvavad septembris ja oktoobris rohtunud paigus ja on söödavad. stridula (Fr. 195 . graminicola (Velen.) Singer). Eospulber valge. melaleuca (Pers. kuid esinevad Eestis väga harva. Soomuselise jala poolest on äratuntavad 2 liiki: mustasoomuseline täppjalg-kühmik (M. Eosed siledad. lihakas (kübar kuni 13 cm). obbata (Fr. puhasvalgete eoslehekeste ja valkja jalaga männikühmik (M. Tavakühmik on hallikas.ja Lõuna-Eestist okas. keskmise suurusega kuni suur. pudeljate. Kevadise kasvuajaga. hea söögiseen. Perekond ebalehtrik. grammopodia (Bull. verrucipes (Fr.ja lehtmetsades. lihakas. valkjate eoslehekestega. Piikjate lühikeste pisitsüstiididega kühmikute alamperekonnas on Eestis seni teada 7 liiki. ined.Tsüstiidide olemasolu või puudumise ja nende iseloomu järgi jaotuvad kühmikud kolme alamperekonda: tsüstiidideta kühmikud (Acystis (Bon) Bon). humilis (Pers.) Kühner & Maire). käävjate või koonusjate suurtsüstiididega kühmikud (Melanoleuca). Eoslehekesed paiknevad hõredalt.ja segametsades. pruunid.) Singer).) Konrad & Maubl. meil esindatud kahe liigiga. M. cognata (Fr. hügrofaansed. võib kasvada ka okas. lehtrikjad. Sageli kasvab meie okasmetsades. Sileda. seni leitud kahest kohast Põhja. Kõik liigid on huumusesaproobid. parkides. septembris. Mõlemad liigid kasvavad meil niitudel.ja segametsadest. eriti hilissügisel septembrist detsembrini.: Fr. vähelihakas.: Fr. ebameeldiva mõrkja maitsega mittesöödav ookerjas kühmik (M. mille eoslehekesed on hiljem roosaka helgiga.: Fr. Euroopas ja Eestis 3 liiki: tume-kohvpruunide viljakehadega. õuedes ja aedades.) Singer).) Pat. amüloidsed.ja heinamaadel kaunis sage keskmise suurusega (kübar kuni 9 cm) hea söögiseen valge kühmik (M. kavinae (Pilát & Ves. silmapaistvalt sügavlehterja kübaraga (kuni 10 cm) peeker-ebalehtrik (P. harva.) Pat. brevipes (Bull.) Singer) ja valgesoomuseline madal kühmik (M. jala ja jalalihaga. Teine liik – silmapaistvalt mugulja jalaalusega mugulkühmik (M. söödav.) (tahvel 77).). Peeker-ebalehtrik on Eestis kaunis sage leht.) (tahvel 77). söödavad. kasvab ka heinamaadel. jalg silmatorkavalt sirge ja pikk (kuni 14 cm). Tsüstiidideta kühmikute alamperekonnas on Eestis teada 3 liiki.). tumehallikaspruuni kübara. keskmise suurusega..kuni tumepruun. mais ja juunis. septembris ja oktoobris.: Fr. Ülejäänud suurtsüstiididega liikidest on Eestis sagedased veel sirge kühmik (M. Sirge kühmik on keskmise suurusega.) Métrod) ja tavakühmik (M. rohtunud metsades ja muruplatsidel on augustist oktoobrini sage silmapaistvalt jämedalt kiulis-rihveljas-soonelise jalaga.) (tahvel 76). vulgaris (Pat. strictipes (P. kahveljalt harunevad ja anastomoseeruvad. Seeneniidid pannaldeta. Võsastikes. Eestist on teadusele uue liigina kirjeldatud keskmise suurusega (kübar kuni 7 cm) ookerkollase kübaraga. hallikasvalgete eoslehekestega ja halli võrkjaskiulise jalaga sinakashall ebalehtrik (P. ochracea Kalamees & Shtshukin. Kaks teist liiki kasvavad hilissügisel samaugustel kasvukohtadel. Pseudoclitocybe Singer Viljakehad õhukeselihalised. seni leitud vaid kahest kohast Saaremaalt. on karja. silmatorkavalt rasvaläikelise limase kübaraga ja valgete eoslehekestega väike tumepruun kühmik (M. paksud. helekollakaspruuni kübara ja jalaga ning tumeookrivärvi eoslehekestega.) Bresinsky & Stangl). Kõigepealt eristub siin valgete viljakehadega liikide rühm. subalpina (Britzelm. Moser) ning tahmpruuni kuni sinkjashalli sügavnabaja kübaraga. tugeva ebameeldiva lõhna ja imalavõitu maitsega mittesöödav vagujalg-kühmik (M. expallens (Pers.) Pat.) Pat. Karst. Sage on oktoobris ja novembris liivastes männikutes ka tumepruuni kübara.) Maire). hallikaspruun. hallikaspruuni lamenabaja kübaraga (kübar kuni 5 cm) kahkjas ebalehtrik (P. pisitsüstiididega kühmikud (Urticocystis). triibulise kübaraga.) Singer) – on Eestis haruldane. hallikaspruuni jala ja lumivalgete eoslehekestega. cyathiformis (Bull. teeservadel.M. maist oktoobrini rohtunud paigus kaunis sageli kasvav kollaselehine kühmik (M. asulates ja linnades pole soovitatav korjata. Suurtsüstiididega kühmikute alamperekonnas on Eestis 11 liiki. silmapaistvalt lühikese ja jämeda jalaga (kuni 4 x 1. ka linnades haljasaladel ja muruplatsidel maist hilissügiseni. sün. mida võib leida rohtunud paigus.

Armillaria (Fr. hallid või pruunid. atsüanofiilsed. inamüloidsed. fakultatiivsed kõdusaproobid või isegi mükoriisaseened. mürgisuse kahtlusega (värskelt). “mellea-kompleksis” ühe liigi asemel nüüd teada 4 liiki (kokku on taolisi liike perekonnas 5) (Kalamees. Põhja-külmaseen on vähemalt osaliselt kollase looriga. taksonoomiliselt hea liigiga.l. loor ei ole kunagi kollane. Kübar (kuni 10 cm) hügrofaanne. väikesed (0. mis on meil haruldane – seni on teda leitud vaid kolmest kohast Harjumaalt. s. Seeneliha valge. kollastes või ookrivärvi toonides. kõrvjad või labaja kujuga. Eestis kasvab ka üks rõngata tammepuidu-saproob (või -parasiit). omavahel anastomoseerunud voltidena.). Kumm.) P. inamüloidsed. Perekond külmaseen. mellea (Vahl : Fr. Leptoglossum P.ja okaspuuparasiidid või puidusaproobid. kaunis lihakas ja paks. Eospulber valge kuni kreem. Leptoglossum muscigenum (Bull. ebaselge süstemaatikaga perekond. kahel teisel on jalal vatjas või vatjas-nahkjas. kõik värskelt mürgised. lobata (Pers.a. Perekonna tüüpliiki A. püsiv rõngas. glauca (Batsch) Høiland). Eosed siledad. metsades ja on Eestis kaunis sagedased. Heilotsüstiidid olemas. substraadid samad.: Fr. ämblikuvõrkja. mellea (Vahl : Fr. Esimene liik on labajate. Leht. õhukesed. & Romagn. Arrhenia Fr. Eosed siledad. Perekond samblalehik. Tutt-külmaseent iseloomustab kübara keskpaigs asuv kiulis-turrissoomuseline “tutt”. tabescens (Scop.: Fr. viljakehade arenedes kiiresti kaduva rõngaga. tegelikult pinnasesse mattunud puidujäänustel. teine kõrvjate. tõmmu ja põhja-külmaseen on Eestis ilmselt sagedased. limane. põhja-külmaseen (A. mis eristuvad üksteisest ka morfoloogiliselt küllalt hästi. hallid.) Redhead. vähe silmapaistvad. paks. Eoslehekesed valkjad. jalata viljakehadega. Karst.) Herink) (tahvel 79). jalale laialt külge kasvanud kuni laskuvad. seepärast soovitatav kupatada. aedades. kuid kupatatult söödavad (vt. kasvab okas. lutea Gillet). harva rõngata. eoslavakandja peaaegu sile (Jürgens. millest on eriti rõnga alakülg kollaseebemeline.) Staude Viljakehad keskmise suurusega. mugul-külmaseen (A. külgmise jalaga. ostoyae (Romagn. Põõsjalt metsades. Mõlemad kasvavad septembris tavaliselt suurte kogumikena sammaldele kinnitunult niitudel.: Fr. sün. harunevate. Samblaparasiidid või -saproobid. Eoslavakandja madalate. Kõik liigid on erakordselt polümorfsed ja omavahel raskesti eristatavad. Korhoneni (1978) uurimised Soomes näitasid..Alamsugukond pärisheinikulised. Eestis nõrgalt uuritud.) Emel) (tahvel 79).5–4 cm). A. Mugul-külmaseene kübar on üleni ühtlaselt hallikasoomuseline. Rõngasloor tavaliselt tugevalt arenenud. selle viljakehad (kuni 1 cm) on lehvikjad. kasvab näivalt maapinnal. mis põhja-külmaseenel. obscura (Schaeff. Jala alusel kulgevad substraati pikad mustad risomorfid. A. väga õrna ja õhukese. Eestis ei kasva – see on lõunapoolse levikuga liik ja põhjamaades vaevalt esinebki. Väga varieeruv. Kaks esimest liiki on jalal kiulise. Tricholomatoideae Eosed inamüloidsed.) Viljakehad servikjad. septembris. Rõngaga liikidest on meil teada tutt-külmaseen (A. Karst. bulbosa (Barla) Velen. Eestis on nende liikide määramist ja leviku selgitamist alles viimastel aastatel alustatud ja seetõttu on vara rääkida liikide esinemissagedusest ning substraatide eripärast. seen kasvab lehtpuujuurtel ja värskelt lõigatud kändudel. spathulata (Fr. Tõmmu külmaseene kübar on kaetud püsivate tumepruunide kiudjate soomustega.) P.. 1989).ja lehtpuupuidul. 1998). allpool vatjas-kiulis-ebemeline. Eospulber valge. lühikese külgmise jalaga või jalata. sün. juulist oktoobrini. parkides.ja soolenähtudega mürgitus). liivikutel. vööt-samblalehik (A.) Kühner & Lamoure ex Redhead). et perekonnas on tegemist mitme. sün. Kolmas liik on väga haruldane ja leitud vaid üks kord 1997. Tutt-. kuid senistel andmetel on meil siiski nn. tamme-külmaseen (A. soomuseline. paralleelse või nõrgalt lahkneva struktuuriga. külmaseenjad. serva poole on kübar aga peaaegu paljas. pruunides. nahkjad. kasvamas hallil luitel otse liival Läänemaal. Rannaküla ja Spithami vahel. lühikesejalaliste viljakehadega.) ja hall samblalehik (A. A. (sün. kübar on üleni kaetud väikeste ebapüsivate kiudjate soomustega. mao. Seetõttu käsitleti kogu Euroopas varem kõiki rõngaga liike ühe suure koondliigina – A. gallica Marxm. vaevalt tsüanofiilsed. seni teada kolm liiki: laba-samblalehik (A. cepistipes Velen. hilissügisel ei kasva (nimi “külmaseen” eksitav). Jalg vatja või kiudrõngaga. 196 .) P. Eestis 5 liiki.) Herink. borealis Marxm. & Korhonen) ja tõmmu külmaseen (A. Kumm. sün.

geotropa (Bull. radicellata Gillet). vermicularis (Fr.kuni lihapruunide. ainult värvuselt valged. Süstemaatiliselt kriitiline. Kübar võib neil saavutada kuni 10 cm läbimõõdu. kõdu. Seeneliha eoslehekestes paralleelse struktuuriga.) nimetuse alla. maxima (P. augustist novembrini. keskse asetusega. auct. Seeneniidid pannaldega.Varise-. Kevadise või talvise kasvuaja poolest paistab silma liikide grupp. Hiidlehtrik on veidi õhema seenelihaga. Sellel liigil on mitmeid lähedasi ja raskesti eristatavaid liike – varasemas kirjanduses peeti neid kõiki nii meil kui mujal Euroopas üheks liigiks ja ühendati laias mõttes “tavalehtriku” (C. Tavalehtrik ja lähedased liigid on pika esinemisajaga. sün. Eesti tavalisemaid seeni on mitmesugustes metsades väga sageli kasvav tavalehtrik (C. Kõik nimetatud liigid peale talilehtriku on inhügrofaansete või nõrgalt hügrofaansete. C. kuhu kuuluvad talilehtrik (C. lihakamad liigid värskelt söödavad. paropsis (Fr.või huumusesaproobid metsades. Harmaja. kreem või roosakas.) Quél. Jalg lihakas.Perekond ebakukeseen. Mey. selgete tunnustega liike. infundibuliformis ss. Perekond lehtrik.: Fr. Talilehtrik on hügrofaansete kreemikate viljakehadega. lehiselehtrik (C. sün.) Redhead). Suurte tumedate. enamasti hügrofaansed. novembrist aprillini. juulist novembrini.) Staude Viljakehad enamasti lehtrikjad. Eoslehekesed laialt jalale külge kasvanud või pikalt laskuvad.).). Sirge ja hiidlehtrik kasvavad Eestis kaunis harva. G. Kumm. Eoslavatsüstiidid puuduvad. Kumm. jalg on väga jäme (2–3 cm).) Quél. Vähemalt pool liikidest on mittesöödavad või tähtsusetud. pikalt jalale laskuvate eoslehekestega. mille kübar on nahkookerjas kuni kollakaspruun.) Kuyper. Kuna lehtrikute liigid on omavahel väliselt isegi spetsialistidele raskesti eristatavad.: Fr. paljud liikide rühmad perekonna sees vajavad Eestis veel põhjalikku uurimist. kus kasvab tihedate kogumikena samblapolstris kadakapõõsaste lähedues. Nimetatud kahe perekonna eristamise ja uurimisega Põhjamaades on lähemalt tegelnud H.) P. värskelt söödavad. risoidlehtriku kübar on pealt ärapühitava jahukirmega. valkjate. C. mis kasvavad meil üsna harva okasmetsades märtsist juunini. küll teises perekonnas. leht. väga raske perekond. Kumm. Harmaja Soomest (vt. mistõttu erinevad uurijad käsitlevad mitmeid liike küll ühes. kuid jääb seejuures õhukeselihaliseks. G. aromaatse lõhnaga. Gerronema albidum (Fr.ja segametsades. tavaliselt on esimene liik veidi väiksem (kuni 20 cm).) P.) Singer.) P. kuid väiksuse tõttu praktliselt tähtsusetud. mõned on ohtlikult mürgised. rhizophora Velen. Kumm. albidum (Fr. ka võib teda leida loomännikutest. rihvellehtrik (C. pruinosa P. tihti veidi ekstsentrilise jalaga (alati juba noorelt kübara läbimõõdust palju lühem). hallide kuni hallikaspruunide lihakate viljakehadega liike on Eestis 4: udulehtrik (C.: Fr. pika peenikese jalaga (kuni 7 x 0.. prescotii (Weinm. See on sage liik eriti Lääne-Eesti kadakakarjamaadel.: Fr. alexandri (Gillet) Konrad). risoidlehtrik (C. Eestis 29 liiki. miniatuurset kukeseent meenutav valkjas ebakukeseen (C. Mõlema kübar võib saavutada läbimõõdu kuni 40 cm. Tegemist on väga lähedaste liikidega. valdavalt sügisesed seened. aleksandri lehtrik (C. Samblasaproobid. nad kuuluvad kõik söögiseente hulka. Kõik 5 liiki on värskelt söödavad. Väga lähedane lehtrikutele on ebaheiniku (Lepista) perekond. sügavalt lehterja. Eospulber valge. kreemikate või kuni kahvatupruunikate hiiglaslike viljakehadega lehtrikuliiki: sirge lehtrik (C. gibba. sinopica (Fr. Eestis kasvab 2 heledavärvuselist. kevadlehtrikul on tugev läppunud jahu lõhn. kevadlehtrik (C. Kumm. väikeste või keskmise suurusega (kübar 2–7 cm) viljakehadega seened. puisniitudel. Eosed siledad. tihti “nõiaringidena” või pikkade sirgete ridadena. Cantharellopsis Kuyper Viljakehad valdavalt sõliku (Omphalina) ja gerroneemi (Gerronema) perekonna tunnustega. sün. C. teine suurem (kuni 40 cm). eoslehekesed ohtralt harunevad ja anastomoseerunud.. samuti pole selgelt vaadeldav eoste tsüanofiilsus või atsüanofiilsus. eriti hilissügisel okas-.). suhteliselt pikk (noorelt kübara läbimõõdust pikem) ja silmatorkavalt sirge.) P. tihe-lihakas.). kübar on tavaliselt inhügrofaanne või tugevate vihmade tagajärjel nõrgalt hügrofaanne.. hallides. Head söögiseened värskelt.) (tahvel 85). valgetes. 197 . atsüanofiilsed. mida on teineteisest tihti raske eristada. maist novembrini niitudel ja okasmetsades. teistel liikidel nõrk puuvilja. mis erineb näsaliste tsüanofiilsete eoste poolest.või hapukas lõhn.) (tahvel 80). pole mitte kunagi kõhrjas. eoslehekesed ja jalg valkjad. nebularis (Batsch : Fr. 1969). kollakas.) (tahvel 81).) (tahvel 80) ja hiidlehtrik (C. näsata kübaraga ja lühikese jämeda. Paljudel liikidel on eoste näsalisus tavalises valgusmikroskoobis aga problemaatiline. tihti paksulihalised.: Fr. Kõigile nimetatud liikidele on iseloomulik valgete risoidide olemasolu jala alusel. kollastes ja pruunides toonides.3 cm).) Quél. inamüloidsed. Eestis 1 liik: üleni valge kuni kahvatu-ookerpruunikas pisike (kübar kuni 2 cm). gibba (Pers. tihti jahulõhna ja -maitsega talvine liik – kasvab okasmetsades ja nõmmedel sageli. kogu viljakeha väga paksult lihakas. Gaertn. Clitocybe (Fr. & Scherb. üleni tihedalt vatjas-viltjas. Kumm. sügavalt lehterjas. Loor puudub. brumalis (Bull. käsitleme siinkohal vaid väheseid.) P. Sirge lehtriku kübar on kumer-süvendunud ja süvendi põhjas alati väikese näsaga. kaunis väike (kübar kuni 4 cm).

geogenia (Fr. mis kasvab eriti turbasammaldes (Sphagnum spp. soometsades. juba noorelt kahvatu-ookrivärvi kuni hallikaskollaste viljakehade poolest paistab silma lõhnav lehtrik (C. karjamaadel. keskmised kuni suured (kuni 10 cm). kübar nõrgalt triibuline (kuni 4. kübara. mitte lehterjas. diatreta (Fr. ajal.: Fr. värske kurgi lõhnaga. septembris metsades. kuhu kuulub 4 väga mürgist seeneliiki (vt. inornata (Sowerby : Fr. Niit. viljakehad on vähem lihakad. kuid on härmakirmega vaid servaosas.). parkides. nuijalg-lehtrik (C. esimene neist valkja kuni nahkkollaka.) Gillet).) Singer) (tahvel 83) – oranži kübaraga (kuni 5 cm). Kumm. Kumm.) Schulzer) ja tõmmu tardservik (H. Seeneliha eoslehekestes paralleelne. Samblasaproobid.) P. seen on Eestis sügisel okasmetsades laialt levinud.ja lehelehtrik on metsaseened. tema kübar (kuni 6 cm) on hügrofaanne. udulehtrik on värskelt mürgine (vt. Lõpuks vajab veel esiletoomist valgete lehtrikute rühm. Eestis 1 liik: oranž gerroneem (G. metsades. eriti hilissügisel. fragrans (With. cerussata (Fr. tihti põõsjalt.: Fr. jalg enamasti ekstsentriline. soodes.) P.). Levinuim. seeneniidid seal alati pannaldeta. kaks ülejäänud liiki on lubjalembesed. kaunis sageli.: Fr. lehvikjad. Kumm.või kõdusaproobid. mis on vähemalt noorelt rohekassiniste viljakehade tõttu kergesti ära tuntav (vanalt pleegivad viljakehad küll kollakas-valkjaks või -hallikaks!). Kumm. metachroa (Fr. Kõigi nende liikide kübarad on kumer-kühmjad. sün. ülejäänud 3 liiki värskelt söödavad. mil tavaliselt muid lehikseeni hulgaliselt enam ei olegi. muskariinimürgitus). vahel võib teda leida ka tuleasemetelt. mille eoslehekesed on erakordselt tihedalt asetunud ja väga kitsad. Kõik selle lehtrikute rühma liigid on mittesöödavad. mille äratundmine valmistab raskusi isegi spetsialistile. Udu.) (tahvel 82). harva.hallilehine lehtrik (C.ja jalalihas võivad pandlad esineda. See on üleni valge seen. rivulosa (Pers. Niitlehtrik on tugeva jahulõhna ja -maitsega. eriti kuusemetsades septembrist novembrini. mõrandlehtrik (C. odora (Bull.) (tahvel 81). pahteljad. teine tumepruuni värvusega. 198 . Eoslehekesed ja jalg on kõigil valkjad. postii (Fr.ja nuijalg-lehtrik on Eestis tavalised seened. helekollakate eoslehekestega ja kollaka jalaga sooseen. vähemalt oaliselt sültja seenelihaga. tihti väga märgades kohtades (isegi peaaegu vees). peaaegu jala aluseni laskuvad.) P.: Fr. Perekond tardservik. mille lõhnata ja erilise maitseta viljakehad varieeruvad kahvatuhallist tume-hallikaspruunini. Ainulaadne perekonnas on aniislehtrik (C.) P. Kumm. Perekond gerroneem. Kübar (kuni 10 cm) on kõigil kumer kuni lame-süvendunud. niitlehtrik (C.ja soolenähtudega mürgitus). mõrandlehtrik läppunud lõhnaga. petalodes (Bull. Kõik neli liiki kasvavad okas-. Kõigist lehtriku perekonna liikidest eristub hästi äratuntavana aniisilõhnaliste liikide grupp. Gerronema Singer Viljakehad valdavalt sõliku (Omphalina) perekonna tunnustega. vanemalt süvendunud-kühmjad. samuti mürgine. Eospulber valge kuni kollakas. teeservadel suurte kogumikena. eriti männikutes hilissügisel esinev liik on meil varieeruv lehtrik (C. valge-viltjas. kirme all on kübara pind hügrofaanne ja tumedam. mittesöödav. Puidu.) P. nuijalg-lehtrik on mürgine koos alkoholiga (vt.). Karst. lühike. eoslehekesed kitsad.5 cm). Hohenbuehelia Schulzer Viljakehad servikjad. ainult värvuselt oranžid. phyllophila (Pers. muskariinimürgitus): härmlehtrik (C. clavipes (Pers.: Fr.) P. mille hügrofaanne triibuline kübar (2–5 cm) on põhivärvuselt samuti lihapruun. Mõrandlehtriku kübar on kontsentriliselt pragunev. nagu enamikule lehtrikutest omane.ja mõrandlehtrik kasvavad heinamaadel.). suaveolens (Schumach. Kumm.) rabades. Lehtrikud on suvise ja sügisese kasvuajaga seened. Kumm. nagu lehtrikutele enamasti iseloomulik.. eoslavas esinevad käävjad teravatipulised inkrusteerunud metuloidid. Kumm. kesapõldudel.: Fr.). Meie metsades on tihti just hilissügisel.ja okaspuupuidul augustist alates. triibuline.) (tahvel 82) ja lehelehtrik (C. Väga heleda värvusega. mürgine (vt. tihti põõsjalt. kasvavad mitmesugustes metsades “nõiaringidena” või tihedalt kogumikena. mao. Mõlemad liigid on meil mitmesugustes metsades tavalised augustist novembrini. Eestis on suur rühm hallikaid õhukeselihalisi lehtrikuid. esinevad harva ja kasvavad ainult Põhja. härm.: Fr. dealbata (Sowerby : Fr. Üksainuke liik lehtriku perekonnas on puidusaproob – puidulehtrik (Clitocybe lignatilis (Pers. Kõik need mürgised liigid on Eestis kaunis sagedased. paljud neist aga ilmuvad alles hilissügisel. tihti massiliselt okasmetsades.: Fr.ja Lääne-Eestis. kübar suur (kuni 10 cm). jalg külgmine. oktoobris ja isegi novembris hulgaliselt mitmete lehtrikuliikide viljakehi.) P. Kumm.) P. Kõik neid liike ühendab valge ärapühitava härmakirmega kaetud kübar.). mitte aga lehterjad. kopriinialkoholimürgitus). Kumm. Mõnevõrra sarnane käsitletud valgete lehtrike rühma liikidega on lihapruun lehtrik (C.) P. millest tuleb ka seene nimi.: Fr.) Singer). kuivenduspaikades.) P. aedades. saledamad.) P. C.: Fr. lihapruunikas.). Eestis 2 väga harva esinevat liiki – valkjas tardservik (H. kasvab leht. maist oktoobrini niitudel.

Lakkrupik on väga laia ökoloogiise amplituudiga liik. mõlemad punakaspruuni kübara ja jalaga ning kreemikate või pruunikate eoslehekestega: väike. amethystea (Bull. kasvab kuusemetsades suurte kogumikena ja “nõiaringidena” septembrist novembrini. 3–5 cm laiuse soomuselise kübaraga jahulõhnaline soomus-ebaheinik (L. -pruunikad või violetjad. bicolor (Maire) P. Laccaria Berk.või 4-eoselised. inamüloidsed. kuid eristub selgelt erakordselt suurte ellipsoidsete siledate eoste poolest (16–18 x 8–10 µm). harva siledad. & Broome) (tahvel 75). Eoslavatsüstiidid puuduvad. lõikekohtadel punakaks värvuva seenelihaga suur ja lihakas liik (kübar kuni 10 cm) selles alamperekonnas on tihedalehine ebaheinik (L. sün. Sm.) W. Suured. lühike ja jäme. lentiginosa (Fr. Viljakehad heinikjad. fakultatiivsed mükoriisaseened.D. Eristatakse kaks selgete tunnustega alamperekonda: päris-ebaheinik ja lehtrik-ebaheinik. kollakaspruunide eoslehekeste ja jahulõhnaga. kerajad kuni ellipsoidsed. väliselt teiste lihapunaka värvusega rupikutega väga sarnane. vahajad. Eosed peenenäsalised või punkteeritud. millel viljakehad vähemalt mõnes osas lillad. niitudel.5–10 cm!) erakordselt varieeruvana jaotatakse ta mitmeks teisendiks. mis kasvab Eestis niisketel kasvukohtadel. Alamperekonnas on kaks valge eospulbriga liiki. mille viljakehad on üleni kollased. heinikjad või lehtrikjad.A. jäävalt mürgiseid liike ei ole. Kõdu. inamüloidsed. Eoskannad 2. Alamperekond päris-ebaheinikud (Rhodopaxillus (Maire) Bon).) Bresinsky & H.) Murrill) viljakehad on üleni tumevioletsed. kreem või ookerjas.5 µm) eosed (11–23 µm) on pisirupikul (L. tortilis (Bolton) Cooke. nuijas. soomus-ebaheinik kasvab kuusikutes. hallid. vähelihakad. rickenii Singer) ja ovaaleoseline ebaheinik (L. sün. nuda 199 . densifolia (Favre) Singer & Clemencon (tahvel 86). liivikutel. Esimene on lubjalembene liik. Eestis 14 liiki. maritima (Theod. tsüanofiilsed. -oranžikad. teine liik on sage seen igasugustes metsades.). paljud värskelt mürgised. keskpaigas “rasvalaiguline”. flaccida (Sowerby: Fr. inversa (Scop. Orton) (tahvel 75) on aga eoslehekesed ning seeneniidistik jala alusel ja pinnases violetsed.ja lehtmetsades. Viljakehad enamasti lehtrikjad. Mõlemad on Eestis sügiskuudel kaunis sagedased. sinilamell-rupikul (L. pöörd-ebaheinik aga okas-.) Berk. Haas) ja suurem. laccata (Scop.ja kõdusaproobid. & Broome Viljakehad sõlikjad kuni lehtrikjad. mis on kergelt äratuntav üleni lihapunakate vähelihakate viljakehade poolest. nõgusalt või laialt jalale külge kasvanud. -roosakad. Eesti tavalisemaid lehikseeni on lakkrupik (L. kasvab rohtunud metsades septembris. Värvustoonidelt ja suuruselt (kübar 0. tuhkpruuni kuni mustja kübara ja jahulõhnaga. sün. Enamik liike on söödavad. Mürgiseid liike pole. Eoslehekesed jalale külge kasvanud kuni laskuvad. kasvab okasmetsades sügisel. Tsüstiidid eoslavas vähe eristatavate. vähelihakas. lillad. Eoslehekesed jalale nõgusalt külge kasvanud või laskuvad. Reid). keskmise suurusega kuni suured. L. Seeneniidid pannaldega.) Pat.) Pat. eospulber kahvatukreemikas. kaunis harva.) Singer ex Huhtinen). Eestis 7 liiki. tihti põõsjalt kasvavate viljakehade poolest.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. üleni violetsete viljakehadega lilla ebaheinik (L. hügrofaansed. Värskelt söödavad.Perekond rupik. tihti aromaatsed seened. Lyophyllum ovisporum (Lange) D. mis on levinud meil avatud rannikuluidetel ja seni teada üsna vähestest kohtadest. suurte. niitudel juunist oktoobrini. Eosed näsalised või ogalised. Eestis harva esinevatest liikidest kuuluvad sellesse alamperekonda roosa eospulbriga rickeni ebaheinik (L. pikaogalised (ogad kuni 3. Selles alampereknnas on grupp liike. kübar vesilaiguline. Ovaaleoseline ebaheinik on hallikaspruuni paksunahalise kübara. harva puuduvad. Huumuse. eoslehekesed otse. Eospulber valge või kahvatuvioletne. Kasvavad metsades. kasvavad metsades. Eoslehekeste seeneliha paralleelse struktuuriga. Eestis 9 liiki. lihakam. väikesed või keskmise suurusega. Väga sage seeneliik on siin kollane ebaheinik (L. äratuntav juba väliselt väga pisikeste ja õrnade (kübar kuni 1 cm) roosade. Perekond ebaheinik. eriti hilissügisel. Väga levinud liik hilissügisel kuusemetsades on paks ja lihakas. 5–10 cm laiuse palja kübaraga.: Fr. Mahedamaitselised. echinospora (Speg. Lihakamad rupikud on söödavad. lihapunakad. Viljakehad lihakad. Kübaranahk pole diferentseerunud.: Fr. eoslehekesed jalale laskuvad. Kaks liiki on äratuntavad violetja värvuse poolest: ametüstrupiku (L. kaunis harva. soodes. gilva (Pers. kübar kumer. sega. ookerjad. leitud ainult üks kord Muhumaalt Koguvast kadakaniidult oktoobris.) Singer). augustist novembrini. Jalg enamasti alusel tugevasti puhetunud. Väga tihedalt paiknevate eoslehekestega. hõredalt asetunud. tihti “nõiaringidena”. kasvab mitmesugustes metsades.G. Rickeni ebaheinik on tumeda. väga harva. mõrkjashapuka lõhnaga pöörd-ebaheinik (L. L. levib peamiselt Lääne-Eestis metsades ja puisniitudel.. Seeneniidid pannaldega. Ökoloogialt omapärane liik on luiterupik (L. Lepista (Fr. Alamperekond lehtrik-ebaheinik (Lepista). eoskandade taoliste moodustistena. Eospulber roosa. niitudel. ovispora (Lange) Gulden.) Roze). paksud. üleni valkjas kuni kahvatupruunikas.

tunnustelt sarnased sõliku (Omphalina) perekonna esindajatega. esineb harva ja on värskelt söödav. oniscus (Fr.: Fr. muud viljakeha osad aga kahvatupruunikad – see on vagel-ebaheinik (L. sün. jalale laskuvate eoslehekestega ja samavärvuselise lühikese (2–3 cm) suhteliselt jämeda (0.D. Eesti mandriosas kasvab hilissügisel harva. enamasti silmatorkavalt triibulise.p.) Singer). Eospulber valge. vanemalt õõnes.) Quél. väikesed.) Hora.ja soolenähtudega mürgitus). inamüloidsed.6 cm) jalaga. Kübar nabajas. 1983 teadusele uuena kirjeldatud liik: raba-tähtsõlik (O. Fayodia maura (Fr. palustris Kalamees) (Urbonas jt. saartel aga sageli (eriti kadaka. jahulõhnaline tavasüsik (M. Myxomphalia Hora Viljakehad sõlikjad. L. maist novembrini metsades. mis kuulub väga maitsvate söögiseente hulka. irina (Fr.: Fr. Tsüstiidid eoslavas olemas. kohati on see liik Põhja-Eesti kadakakarjamaadel tavaline hilissügisene seen. hallide. ei vaja kupatamist. beežikaspruuni värvusega ning soomuselise kübaraga turbasambla-sõlik (O. kalalõhnaline. sama tumeda jalaga.).M. hallikasvioletne põld-ebaheinik (L. eosed kerajad. hõredalt paiknevate. ebameeldiva. jäätmaad. mustjaspruuni palja kübaraga rabasõlik (O. Orton) (tahvel 84). Eestis 1 Pärnumaalt Tolkuse rabast 18.(Bull. sordida (Schumach. Eestis väga sage seen põlendikel ja tuleasemetel. Sõlikud on väiksuse ja vähese värvierksuse tõttu silmapaistmatud ja süstemaatiliselt üksteisest raskesti eristatavad. Eoslehekesed jalale laskuvad. Perekond tähtsõlik. mis on Eestis sage seen. kübar võib ulatuda kuni 5 cm. rohu-redise segalõhna ja -maitsega. süstemaatiliselt raskesti eristatavat liiki: suhteliselt heleda. Omphaliaster Lamoure Viljakehad pisikesed. mis kasvab hilissügisel karjamaadel “nõiaringides” või enamasti põõsjate kogumitena.) P. 1986) – oliivhalli kuni 6 cm laiuse hügrofaanse triibulise lehterja kübaraga.ja kõdusaproobid. sün.) (tahvel 83). Perekond sõlik. Bigelow . mao. mustjad. kahvatu-lillakasroosade viljakehadega. õhukeselihalised. mis kuulub värskelt mürgiste seente hulka (vt. suuruselt väga varieeruvad. Perekond süsik. valgete eoslehekestega. kitsaste. panaeola (Fr. värskelt mürgine.) M. graveolens (Peck) Dermek) on meilt seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaiast tammede alt septembris. 5–6 µm. sügavalt nabaja palja kübaraga (kuni 3.) Cooke) (tahvel 84). tihti paksud ja hõredalt asetunud. epichysium (Pers.).) P. Omapärase kasvukohaga seen on väike. Viljakehad sõlikjad. luscina ss. tugevalt aromaatne lõhnav ebaheinik (L. Seeneniidid kogu viljakehas pannaldega või ilma. amüloidsed.).) saproob. p.ja puisniitudel) elegantne seen.) Quél. Karst. Moser) ja soosõlik (O.5 cm) tõmmu sõlik (O. Omphalina Quél. 200 ..) H. hall.auct. ent silmapaistev erinevus on eostes – need on tähtjad. vähelihakas. Päris-ebaheiniku alamperekonda kuulub veel kaks hallide ja beežikate toonidega liiki: helebeežikas. Sellele liigile on lähedane ja samuti värskelt mürgine – üleni kahvatuvioletne kahkjas ebaheinik (L. Kübaranahk sültjas. Valdavalt huumuse. Eosed siledad. soodes ja niitudel. rukkikõrrepõllud.: Fr.3–0. glaucocana (Bres. vastiku läppanud heinalõhnaga haisvat ebaheinikut (L. õhukeselihalised. Loor puudub. sphagnicola (Berk. Seeneliha eoslehekestes korrapäratu struktuuriga. okt.5– 5 cm). Niitudel on sagedaseim liik tumepruunide viljakehadega. philonotis (Lasch) Quél. vesilaigulise kübaraga hall ebaheinik (L. maura (Fr. tihti peaaegu nahkjad. pole kunagi kahveljad ega anastomoseerunud. heinamaad juunist novembrini. Keskmise suurusega (kübar kuni 12 cm). mis on meie kuusikutes hilissügisel samuti sage. mille kasvukohtadeks on kartulipõllud. väike (0.) Singer) (tahvel 85). valdavalt hallide ja pruunide toonidega. umbratilis (Fr.: Fr. Eestis senini teada 8 liiki. saeva (Fr. Turbasammalde (Sphagnum spp.) (tahvel 86).) Singer).E. Jalg lihakas-kiuline või peaaegu kõhrjas.. Rabades kasvavad sõlikud on suured. tumeda. millel on ainult jalg erksalt tumevioletne. Rabades on laialdaselt levinud 3 omavahel väga lähedast. hügrofaansed. atsüanofiilsed. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad. Eosed siledad. harva puidusaproobid. hügrofaansed.) Quél. söödav kupatamata. otsese (mitte sisserullunud) servaga. Sage on Eestis ka ainuke kõdunenud puidul kasvav liik – üleni hallikaspruunide viljakehadega (kübar kuni 3 cm) puidusõlik (O. kuid kogu perekond on meil nõrgalt läbi uuritud. Eestis üks leesaproob – üleni mustjaspruuni kübaraga (kuni 5 cm).

mitis (Pers. Eoslehekesed hallid. Perekond rikenell.: Fr. Perekond sambliksõlik. liimjalt kleepiv. Seeneliha vahel osaliselt sültjas. kuni 10 cm kübara. eoslehekesed peaaegu kolmnurksed. Phytoconis Bory Viljakehad nagu sõliku perekonnas. vähelihakad. niitudel.) Raithelh.: Fr. sün. väga harva.3 mm läbimõõduga teralist koorikut maapinnal. 6–8 µm. Viljakehad servikjad. ringens (Fr. pudeljad. R. mis kujutab endast tumerohelist. pisikesed (kuni 1 cm). Eestis 5 liiki. Puidusaproobid. millest omakorda erineb sõlikja viljakehatüübi poolest. kübar servaosas kollakaspruun.). kumjalt veniva kübaranahaga mahe panell (P. soodes. stypticus (Bull. nimetati samblikku liigiks Botrydina vulgaris Breb. pseudoandrosacea (Bull. oliivrohelise-ookerjalaigulise. maist oktoobrini. paiknevad väga hõredalt. pikalt jalale laskuvad. Metsades. griseopallidus (Desm. See tumepruunide viljakehadega seen (kübar kuni 2 cm) on Eestis liivastes kasvupaikades kaunis sage.) Gray). fibula (Bull. swartzii (Fr. applicatus (Batsch : Fr.) Quél. Samblasaproobid liivikutel. talle sarnane. Puidusaproobid.: Fr. levinud hilissügisel ja talvel.) on meil sage. Teisena käsitletud liiki vaadeldakse sageli esimese sünonüümina. kui sümbioosis osalevat seent veel ei osatud seostada konkreetse samblikurakisega. Perekond ebasõlik. leitud oktoobris.. pikemate eostega liik on lilla panell (P. jalata. lühikese külgmise jalaga. pealt valkjasviltjas talipanell (P. Väga sage seen pehmetel talvedel kuni varakevadeni välja on võsastikes. beežikas. kuid eoslehekesed kahveljalt harunenud ja omavahel anastomoseerunud.) P. setipes (Fr. Phaeotellus Kühner & Lamoure Valdavalt sõliku (Omphalina) perekonna tunnustega. mida on meilt leitud üks kord. Perekond sültservik. allpool on jalg oranžikaskollane. nõmmedel.) Kühner & Lamoure ex Courtec. kübar 0. Varem.: Fr. mustjas rikenell on tuntav violetjasmusta värvuse poolest jala tipus ja kübara keskpaigas.: Fr. Omphalina pseudoandrosacea (Bull.) Kühner) kasvab meil lehtpuupuidul parkides ja metsades kaunis harva. kuid seened lihheniseerunud. Karst. Karst. kollaste eoslehekeste ja jalaga. sün. turba-sambliksõlikust veelgi pisem – kübar kuni 1 cm. väga õrn seeneke.) Singer). kuusekändudel kasvav kirbe panell (P.kui pleurotsüstiidid on hiiglaslikud. Kõik panelliliigid on mittesöödavad. muskariinimürgitus). Kibeda maitsega.) Singer). 1983). serotinus (Schrad. sültja seenelihaga tigupanell (P. Teine liik. niitudel. Loor puudub. niitudel maist novembrini. peaaegu sültjad. Resupinatus (Nees) Gray Viljakehad selgmiselt substraadile kinnitunud või servikjad. metsades.) Romagn.M. Sama sage on peamiselt männipuidul kasvav valkjas kuni beežikas. sün. 201 . Põhiline erinevus nii sõliku (Omphalina) kui gerroneemi (Gerronema) perekonnast on silmatorkavate tsüstiidide olemasolu eoslavas: nii heilo. Eestis 1 liik – pruun ebasõlik (Ph. mis on Eestis haruldane. Samblasaproobid soodes. on tugevalt hügrofaansed.: Fr. neerja. 6–8 x 3–4 µm) (Moser.). Teine liik on haruldane hall sambliksõlik (Ph.). ericetorum (Pers. väga pisike (kübar kuni 1 cm). hallil sambliksõlikul ellipsoidsed. Moser). Omphalina umbellifera (L. See on pisike (kübar kuni 2 cm). Eosed kerajad. Panellus P.: Fr. kuid okaspuupuidul kasvav.) Kuyper) (tahvel 83). amüloidsed. Ülejäänud liigid on kõik väikeste viljakehadega.) Quél. Eosed siledad. See on hallide viljakehadega. Esimese liigi viljakehad on üleni ereoranžikaskollased.). Teiselt poolt läheneb ebasõliku perekond samblalehiku (Arrhenia) perekonnale. Metuloidid eoslavas puuduvad. hallid kuni hallikaspruunikad. kuni 0. Eestis 2 liiki. peenekarvase jalaga. inamüloidsed. kleepiva.Perekond panell.) Redhead & Kuyper. kleepiv-limane. Rickenella Raithelh. enamasti väikesed. Fotobiont käsitletavas perekonnas on rohevetikas Coccomyxa icmadophilae Jaag. Kübaraliha sültja kihiga. nõrgalt mürgine (vt. violaceofulvus (Batsch: Fr. peamiselt surnud pajuokstel kasvav violetjaspruun. valkjad. erinevused eoste kujus ja mõõtmetes aga vaevalt seda seisukohta kinnitavad (turba-sambliksõlikul on nad peaaegu kerajad. siledad. Väga sage on meil soodes ja soometsades turbal ning samuti nõmmedel toorhuumusel ning ka väga kõdunenud männipuidul kasvav turba-sambliksõlik (Ph.) M.5–3 cm läbimõõdus. Ainuke suur. Eestis 2 sagedast liiki: oranž rikenell (R. mille viljakehad varieeruvad valkjast helepruunini.: Fr. Eestis 1 oksakestel kasvav liik – sültservik (R.) (tahvel 83) ja mustjas rikenell (R. Seeneniidid pannaldega.

1988). See suur seeneperekond jaguneb 7 sektsiooni (Riva. vanad viljakehad on üleni punased. saponaceum (Fr. Karst. stiparophyllum (S. Tricholoma (Fr. väärib erilist tähelepanu mürgisuse tõttu (vt. hallikates. väävelkollastes. Kübaranahk enamasti kuutise tüüpi. Kübar viltjas või takerkarvane. Seeneliha eoslehekestes paralleelse või subparalleelse struktuuriga. Kõik haisuheinikute sektsiooni liigid on mürgised või mürgisuse kahtlusega.). T.) on aga hoopis teine liik: laialehistes metsades kasvav kreemikate viljakehadega ja hea lõhnaga seen. seni Eestis leidmata. tervikuna kübaralihast kergesti eraldatavad. Viljakehad lehtrikjad. diferentseerumata kübaranahaga. Boudieri heiniku viljakehadel on vähemalt kübara keskpaigas juba noorelt põhivärvuses sees punane toon. Lundell) P. kuid Lätis kasvab ja seetõttu ka meil oodatav.) Gillet). pardinum (Pers. 202 . boudieri (Barla) Barla) ja hall heinik (T. Kirjude heinikute (Pardinicutis Singer) sektsiooni iseloomustab hallide ja mustjate toonide kõrval soomustest või kiududest kirju kübar. Karst. pardolatum Herink & Kotl. sudum (Fr.: Fr.Perekond viltvahelik. inamoenum (Fr. seeneniidid alati pannaldega.) sektsiooni – nad on sileda (mitte kiulise) kübaraga (5–15 cm). viljakehad kahvatupruunikad.) Quél. Laialehistes metsades on sagedased kaks samasuguse vastiku lõhnaga liiki: üleni väävelkollaste viljakehadega mürgine väävelheinik (T. mustjates.) P. Ainuke liik Eestis on üks kord Tallinnast männikust oktoobris G. mõnedel andmetel sisaldab seepheinik ka hemolüsiini. tsüanofiilsed. nõrgalt nurgelised. kübara serv ripskarvane.) Quél. Kõige algsema ehitusega liigid kuuluvad ürgheinikute (Rigida Fr. tricholoma (Alb. Eospulber valge. atsüanofiilsed. Eestis 61 liiki. keskmise suurusega või suured. heledate toonidega. Ripartites P. Nende liikide viljakehad on valkjad.. Eranditult kõik heinikud on mükoriisaseened metsades. esimeste öökülmade ajal kasvav seepheinik (T. Laialt levinud ja valdavalt heade söögiseentena väärib perekond suurt tähelepanu. Järgmisi. kreemikad. inhügrofaansed. Sektsiooni teine liik. mis on tuntav omapärase magus-imala lõhna ja kibeda maitse poolest ning moodustab mükoriisasid kaskedega. harvem (ürgheinikutel) diferentseerumata. mis on tugevalt tume-radiaal-salkuskiulise kübaraga.) Staude Viljakehad lihakad.) ning kahvatu-ookerpruunikas vinav heinik (T.ja segametsades. sün. Kübar on paljas ja sile. Karst. meil haruldane. Kõik kolm viimati käsitletud liiki on mürgised või mürgisuse kahtlusega. Kuusikutes on meil sage väikeste vähelihakate viljakehadega (kübar kuni 7 cm) hele-kollakaspruun.) (tahvel 87). T.: Fr. Eestis 1 liik: kuusikutes kaunis sageli augustist oktoobrini kasvav kõdusaproob rips-viltvahelik (R. sün. suurte paksukestaliste eostega (9–13 µm) haisev heinik (T. auct. Eoslavatsüstiidid puuduvad. kuid juba esineb siidjaskiulisust. Perekond heinik. näsalised. millest levinuim on okas. harva kahvatukreemikas. valgustusgaasi meenutava lõhnaga. seeneniidid on arvukate pannaldega.) P. Mõlemad liigid esinevad meil harva.) P. Eoslehekesed jalale laskuvad. punakates toonides (eristatakse palju teisendeid). Štšukini leitud kiudheinik (T. Siia kuulub meil 3 liiki. oliivivärvi. Tavalisemaid Eesti seeni on siia kuuluv valge heinik (T. Seni oli seda seent kirjeldatud nii Euroopa kui ka Eesti mükoloogilises kirjanduses nimetuse all T. Tegelik kahkjas heinik (T. Eosed peaaegu kerajad. Halli heiniku viljakehad on üleni hallid (ka eoslehekesed). album ss. Sellesse sektsiooni kuulub Eestis 6 liiki. katsumisel muutuvad nad intensiivselt safranpunaseks. sulphureum (Bull. R. Nende hulgas on palju häid söögiseeni. inamüloidsed. heinikjad. pruunikates. Kumm.: Fr. levib augustist novembrini leht.ja segametsades augustist novembrini. eriti hilissügisel. Kaks teist liiki selles sektsioonis – boudieri heinik (T. tumidum (Pers. tiigerheinik (T. muutuvad katsudes väga nõrgalt punaseks ja on rohkem räästunud jahu lõhnaga. Seeneniidid pannaldega või ilma.) Gillet). puisniitudel ja parkides sügisel ja hilissügisel. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. Eosed siledad. haisuheinikute (Inamoena Kühner) sektsiooni liike iseloomustab vastik.) Ricken). album (Schaeff. Pandlad olemas. suuruselt. lascivum (Fr..: Fr. Kumm. Loor puudub või olemas.) meenutavad kujult. väikesed (kübar kuni 5 cm). vakuoolsete pigmentidega. sün. värvuselt äärmiselt varieeruv valkjates. kuid on seni kahjuks seenekorjajatele vähe tuntud. valdavalt ellipsoidsed.) on tuntav suurte soomuste poolest kübaral. Kumm.ja soolenähtudega mürgitus). See on vigastamisel punaseks muutuvate viljakehade ja iseloomuliku. liigispetsiifiline lõhn.) P. ookerjad kuni kahvatupruunikad või erekollased. pseudoalbum Bon) (tahvel 87). & Schwein. eriti kaasikutes kohati massiliselt. Eospulber kahvatupruunikas.) P. kuid ka mittesöödavaid ja mürgiseid liike. Eoslehekesed valdavalt nõgusalt jalale külge kasvanud. kübaranahk on paiguti juba diferentseerunud seeneniidikimpudeks. majapidamisseepi meenutava lõhnaga seen. seeneniitidel pandlad enamasti puuduvad. lõhnalt ja maitselt seepheinikut. mao.. strigiceps (Fr. vähelihakad. Karst. väga vastiku.

).ja soolenähtudega mürgitus). jahulõhnaline suur lihakas (kübar kuni 12 cm) seen (Kalamees. kopriini-alkoholimürgitus). hallid või mustjad (kuid sel juhul alati mõnes osas kollaste või oliivivärvi toonidega) viljakehad. millel on kuiv viltjas. See on erk-kroomkollaste eoslehekestega. Kumm.). kleepiv.) Quél. vatjas-kiuline kuni -soomuseline kübar. Triibuline heinik on tumehalli oliivkollaka varjundiga kübaraga. mao.: Fr. harva.) (vt. Kuna kirbe heinik on kibeda maitse tõttu mittesöödav. triste (Scop. hallikaspruunid. Mahedamaitselistest.) C. Maheda maitsega.) ja habeheinik (T. see on kaunis suur lihakas. mis on samuti väga hea söögiseen. ookerjad või punakatoonilised viljakehad. scalpturatum (Fr. Tavalised on kiulis-soomuselise.) Quél. terreum (Schaeff. Kumm.: Fr. valkjas-sidrunkollakate eoslehekeste ja jalaga.) Gillet) (tahvel 88).) – ookerruugjas viha maitsega mittesöödav seen. terreum) nimetuse alla. sün. kontsentriliselt peene-pruunisoomuselise kübaraga. T. Siia kuulub Eestis 10 liiki. radiaalkiulise kübaraga seened.) Quél. auct. virgatum (Fr. viljakehad vähemalt noorelt silmapaistva kiudlooriga.) P. Hobuheinik on mürgine koos alkoholiga tarvitatult (Oldridge jt. pandlad puuduvad kõigil seeneniitidel. millest paljud on suure varieeruvuse tõttu omavahel raskesti eristatavad ja ka süstemaatiliselt nõrgalt läbi uuritud. frondosum Kalamees & Shtshukin). vaccinum (Pers. tugevalt reljeefkiuline. beežikas kuni valkjas. nõrga jahulõhna ja -maitsega seen.: Fr. põletavalt kibeda maitsega.) (tahvel 89).) Lange) (tahvel 89) ja mustakiulist heinikut (T. Tähelepanu väärib selles sektsioonis veel lehiste all kasvav lehiseheinik (T. psammopus (Kalchbr. hele-hallikaspruunikas. Piparkibeda maitsega liikidest on meil kaunis sagedased lehtpuu-mükoriisaseen pigiheinik (T.: Fr.ja soolenähtudega mürgitus). sellerheinik 203 .) ja rihvelheinik (T. pikalt habekarvase servaga kübaraga. teine punakaspruuni. mis varasemas kirjanduses võeti meil enamasti kokku maaheiniku (T.: Fr. Hobuheiniku viljakehad on üleni ja läbinisti erekollased..) Quél.) Quél. mao. Martin) ja okaspuusümbiont hiirheinik (T.) Gillet. väike kuni keskmise suurusega (kübar 3–8 cm) seen.: Fr.: Fr.).) P. imbricatum (Fr. samuti on vähese levikuga mustjaskiulise jala ja kübaraga mustakiuline heinik. söögiks korjamisel mitte segi ajada väga mürgiste vöödikuliikidega (Cortinarius) alamperekonnast Phlegmacium .ja segametsades augustist novembrini väga sage. üleni oliivkollane. kreemikas. kübar on siidjaskiuline kuni kontsentriliselt soomuseline. tuleb hoiduda tema ärasegamisest ühe parema Eesti söögiseenega – hobuheinikuga. gausapatum (Fr. 2000). Kõik mahedamaitselised hallid heinikud on söödavad.) P. jahu lõhna ja maheda maitsega seen. kübar (5–15 cm) värvuselt oliivkollane kuni -pruun. Eestis 7 liiki. sün. See on tugeva jahulõhna ja -maitsega.). auratum (Fr. kübaranahk hästi diferentseerunud. lehtmetsades (eriti haabade all) sageli kasvav kroomheinik (T. Kumm. Kumm.) P. puhetunud. Soomuseliste heinikute (Imbricata Bon) sektsiooni iseloomustavad pruunid. loorheinikut (T. sciodes (Pers. pigiheinikut iseloomustavad mustad pigilaigud eoslehekeste servas.Hallide heinikute (Atrosquamosa Kühner) sektsiooni iseloomustab hall kuni mustjas.) P.ja okaspuu-mükoriisaseenena on koltuv heinik meie leht-. Eestis harva. kasvab peamiselt liivastes männikutes ja lookuusikutes augustist novembrini. equestre) väga sarnane. sejunctum (Sow. Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse kuulub sellest sektsioonist 2 liiki: sellerheinik (T. kuid vananemisel ja katsumisel tavaliselt kolletuvatest liikidest on Eestis tavaline koltuv heinik (T. Mõlemad liigid on mürgised (vt.: Fr. Siia sektsiooni kuulub ka hobuheinikuga (T. Pärisheinikute (Tricholoma) sektsiooni liike iseloomustab liibuv. myomyces (Pers. apium Schaeff. flavovirens ss. Leht. Esimene nimetatud liikidest. maaheinikut (T. teeservadel ja kraavikallastel kohati massilisteks liikideks hallikaspruun ja loorheinik – nende kübarad on vatjas-viltjaskiulised. eriti hilissügisel. harva valged. equestre (L. kiuline.) (tahvel 88). 1988) (vt. Pärisheinikute sektsiooni kuulub ka 1 mürgisuse kahtlusega liik – oliivheinik (T. Esimene liik on tumepruuni viltjaservalise kübaraga. hobuheinikule lähedane. Eestis 18 liiki. Eestis on kirjeldatud teadusele uus. T. jalg valge. Need on kõik väga varieeruvad ja omavahel sarnased liigid. portentosum (Fr.või tumepruuni kübara ja jalaga okaspuu-mükoriisaseened soomusheinik (T. kellukjas-koonusja kübaraga kirbe heinik (T.kuni reljeefkiuline või soomuseline kübar ning valdavalt kollased või oliivivärvi. Mõlemad liigid on kupatatult söödavad.). Mustjas-vatjas-kiulis-soomuselise kübaraga ja juba noorelt absoluutselt kiudloori jäänusteta maaheinikut kasvab Eestis hoopis harva.) ja hobuheinik (T..) Quél.). Seen kasvab kaunis sageli okasmetsades augustist oktoobrini.: Fr.) Quél.: Fr. sealhulgas meil väga sagedased esmaklassilised söögiseened triibuline heinik (T. vähelihakas. vatjaskiuline või soomuseline kübar. püsivalt kumer-mütsjas. Kumm. rohtunud metsaservadel. Mõlemad liigid on tüüpilised liivaste männimetsade seened septembrist novembrini. acerbum (Bull. mittekolletuvate viljakehadega liikidest hallide heinikute sektsioonis tuleb mainida nelja: hallikaspruuni heinikut (T. aestuans (Fr. okas. punakas.Tegelikult on Eestis noortes männikutes. Mõlemad on silmapaistvalt teravkoonusja halli.

väga hea ja maitsev söögiseen kupatamata. viimane on söödav kupatatult. mis on teistest pruunidest heinikutest nimetatud tunnuste abil kergesti eristatav. Kumm. mis vajab Eestis täpsustavat uurimist. Lehtmetsades kasvab meil harva eelmiste liikidega väga sarnane mustuv heinik (T. õhu käes aeglaselt roosakaks muutuva seenelihaga. batschii Gulden). Kõige liigirikkam heinikute rühm Eestis on pruunide heinikute (Albobrunnea Kühner) sektsioon (leitud 12 liiki). kupatatult söödav. eoslehekesed on algul valged. okasmetsades kasvavat hiidheinikut (T. colossus (Fr. Kõik nimetatud liigid peale papliheiniku on mürgised (vt. Enamik liike on mürgised või mittesöödavad.ja soolenähtudega mürgitus). fulvum (DC. Näsalise heiniku eritunnuseks teiste pruunide heinikutega võrreldes on kübara servaosas ridamisi paiknevad väikesed plaatjad näsad (alati ei ole välja arenenud!). Harjumaalt Sõrvest. lihakas. mahedamaitseline oliivpruunikas kuiv seen. fracticum (Britzelm. See on ere-kinaveroranžika. flavobrunneum (Fr. kuid värvuselt erakordselt pilkupüüdev kuldheinik (T.) on Eestis seni leitud ainult kahest kohast Harjumaalt.ja soolenähtudega mürgitus). Kõik pruunid heinikud on laialt varieeruvad ning seetõttu süstemaatiliselt raske ja kriitiline rühm. kasvab männikutes. väga kõva konsistentsiga. väga lihakas. vihamaitseline. seenekaitse). pruunisoomuseliselt kirjude porfüürpruunide. Siia kuuluvast kolmest liigist on eriti Põhja. mille kübar ja jalg on viltjas-soomuselised. focale (Fr. sün. vaevalt vihaka maitsega. nõrga jahulõhna ja tavaliselt maheda maitsega. kasvab lehtpuude. loorijäänustest ohtralt ebemeliste viljakehadega (kübar kuni 35 cm) seen.) Kreisel. Haabade ja paplite all kasvab meil üleni pruuni värvusega väga lihakas papliheinik (T. mao. väga kõva konsistentsiga. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. sün. ustale (Fr. värskelt mürgine.) Ricken) (tahvel 91). mürgine (vt. kuivade. ilmneb omapärane. kuid alati lõhnata (jahulõhn puudub). liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. Rõngata ja rõngaga pruunide heinikute vahele jääb grupp liike. Tellispunaste hiiglaslike viljakehadega (kübar kuni 20 cm). lõhnata. rihvelheinik on samuti kesmise suurusega. eriti tammede all sügisel. tihti viha või kibeda maitsega ja alati jahulõhnaga.. mis on ka väga ilus seen – suur. mao.: Fr.ja soolenähtudega mürgitus). vürtsikas-magus puuviljalõhn. see on liivaste männikute ja nõmmede seen. Need on suurte lihakate limaste viljakehadega seened.) (tahvel 90) ja pruunikas heinik (T.) (tahvel 90).on keskmise suurusega (kübar kuni 10 cm). Silmatorkavalt kollase jalaliha ja eoslehekestega. aurantium (Schaeff. mille tumepruunid limased viljakehad mustuvad vanalt.) P. 1985a) ja kahest kohast Saaremaalt (Võhmast ja Karujärve ümbrusest) (Järva. teravat piirjoont tekitamata üle valkjaks tipuosaks. Teine liik. Pruunide heinikute hulgas on grupp rõngaga liike.. albobrunneum (Pers.: Fr. mao. Levinumad liigid on männimetsades augustist novembrini kasvavad punakaspruunid. Blytt) Kytövuori) on hiiglaslik. on maitselt veidi vihakad. viha maitse ja jahulõhnaga näsaline heinik (T. T. Kumm. kasvab liivastes okasmetsades.ja Lääne-Eesti okasmetsadest on harva leitud säärheinikut (T. Pruunika heiniku tunneb ära selgelt radiaal-reljeefkiulise nõrgalt kleepiv-limase kübara poolest. 204 . Liik kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. jahulõhna ja -maitsega kase-mükoriisaseen on kollakaspruun heinik (T. pruunikas alaosa sujuvalt. kuid mürgine (vt. Väga harva Põhja. pessundatum (Fr. vööndi piiril (valge ja pruuni osa piiril) paikneb mõnikord ebardlik rõngasjas paksend. Ilmselt on liikide arv Eestis suurem ja nende hulgas võib veelgi olla mürgiseid liike. Kõigil 4 nimetatud liigil läheb jala tumedam. populinum Lange).ja Lääne-Eestis ja saartel sage kuusikutes kasvav lubjalembene.ja soolenähtudega mürgitus). punakaspruuni rihveljaservalise limase kübaraga. Pruunide heinikute rühma kuuluvate liikide söögiks korjamine pole soovitatav. jalal vatja rõngaga ilus seen.: Fr. kuulub meil ka Punasesse raamatusse ja II kategooria riikliku kaitse alla (vt. Seni samuti ainult Põhja. seni leitud augustis ja septembris kolmest kohast – Lääne-Virumaalt Käsmust (Štšukin. kuid madalakvaliteediline seen (vt. kootav-mõrkja maitsega ookerkollane kuiv seen.) Quél.) P. T. kübar (kuni 12 cm) on silmatorkavalt ribilise ning sügavalt ja püsivalt sisserullunud servaga. jahulõhna ja maheda maitsega.ja Lääne-Eestis kasvav männiheinik (T. millest levinuim on sallheinik (T. mille jalg on tipus teravalt piiritletud valge vööndiga. Kalamees jt. lisaks sellele on tema kübar alati väga paksult limane ning täielikult puudub kiulisus. tugeva jahulõhnaga.).: Fr. 1999).) Fr. tumekastanpruuni limase sileda kübaraga ning jala valget tipuosa pruunist alaosast eraldava järsu rõngasja paksendiga. tihti rohekalaigulise. mao.). hiljem tavaliselt roostetäpilised. tüse lõhnata. rohekaseguselt ereoranži peenesoomuselise kübara (kuni 10 cm) ja jalaga seen. punakates ja pruunides toonides. sagedasem meil just luitemännikutes. nauseosum (A. vatjas-kiulis-ebemelise kübaraga. iseloomuliku sellerilõhnaga.) Ricken) (tahvel 91). see on keskmise suurusega lihakas. Leisner leidnud meilt üks kord 1945. seda liiki on T.) Quél. mille jalg on püsiva vatjas-nahkja rõngaga.a.) Sacc. seenekaitse). silmatorkavalt lihakas.

pruunikas.Perekond puiduheinik. 205 . Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud. Eestis 3 liiki. käävjad. rutilans (Schaeff. Heilotsüstiidid suured. söödavad. üleni ja läbinisti kollase põhivärvusega. Mahedamaitseline. silmatorkavad. tihti ekstsentriline. Okaspuupuidu-saproobid. Harva esinevad meil pruunikasmustade soomustega kuld-puiduheinik (T.) Singer) ja roostepruunide või -kollakate soomustega õlg-puiduheinik (T. decora (Fr. vanemalt kollasel põhjal samades värvides soomuseline. mõlemad eelistavad kuusepuitu. Väga sage seen on purpurpunaste soomustega punakas puiduheinik (T. kasvavad juulist novembrini.) Singer).: Fr. atsüanofiilsed. purpurpunane. vanalt tihti täiesti paljas ja kollane. Jalg kollasel põhjal kübara värvi soomuseline või paljas. inamüloidsed. Kübar noorelt tihedalt sametjas. must või roostepruun.) Singer). keskmise suurusega või suur. Eosed siledad. Tricholomopsis Singer Viljakehad heinikjad. Eospulber valge. kleepiv. eriti männipuidul. ornata (Fr. kuid madala kvaliteediga. ebameeldiva hallituselõhnaga.

Heilotsüstiidid enamasti olemas.: Fr. aluseni silinderja jalaga verišampinjon (A. rohekas. viljakehad võivad aga katsumisel väljast mõnikord muutuda ka kergelt kollakaks. Kübaranahk epiteeli. kitsa vähepüsiva rõngaga. Sugukond Šampinjonilised. mis kasvab augustist novembrini kuusikutes. idupooriga või ilma. purpur. Tihti aniisilõhnaga. Hallikaspruuni kübaraga liikidest kasvab Eestis nõrgalt lõikepinnal punakaks muutuva seenelihaga. Eestis 19 liiki. silvaticus Schaeff.või purpurpruun. enamasti augustist oktoobrini. campestris L. mis osal esindajaist (tindikutel) autolüseeruvad. roosade eoslehekeste ja mugulja jalaalusega seen. Aedšampinjon on delikatess-seen. on mürgiseid liike.ja huumusesaproobid. vanalt šokolaadpruunid. kasvab juunist oktoobrini. Kübaranahk kuutise tüüpi. Eoslehekesed noorelt valkjad. seeneliha värvub läbilõikes nõrgalt roosaks või tihti peaaegu ei muuda värvust. subparalleelne või korrapäratu. Eosed enam või vähem tsüanofiilsed. Agaricus L. harva juba kevadel. Valdavalt kõdu-. Jalg rõngaga. Eestis väga harva. Eospulber valge. enamasti suured ja lihakad. Jalg kübaralihast kergesti eraldatav. inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). Metsades on vigastamisel intensiivselt punaseks muutuvate viljakehadega liikidest Eestis väga sage soomusšampinjon (A. hobusetallidest jm. Kõdu. Eosed siledad. Seltsis 2 sugukonda. Selle viljakehad on valged. Üld. jalg aga on kahe eraldi asuva rõngaga. hallikasroosad või hallid. ebašampinjon). Linnašampinjon on esmaklassiline söögiseen. amüloidsed. Arušampinjon on väga varieeruv liik ja tihti raskesti äratuntav. väetatud ja kõdunevate orgaaniliste jäänuste poolest rikastest kasvukohtadest. huumuse. tihti paksukestalised. idupoor enamasti puudub. Eestis 7 perekonda 44 liigiga. 206 . Eospulber valge. paksu kahekordse rõngaga. kuid kaasaegne saastatud linnamiljöö ei luba teda enam toiduks korjata (vt. hiljem hallikasroosad. Agaricales Viljakehad sirmikjad. Huumuse.ja kõdusaproobid metsades ja niitudel. eriti sipelgapesades. trihhodermi. söögiseened).: Fr. vabad. kübar (kuni 20 cm) püsivalt kumer. mõnes perekonnas aga väikesed kuni keskmised ja õhukeselihalised. mõned juba alates juunist.) (tahvel 94) – kuni 10 cm suuruse tumepruunisoomuselise kübaraga. See on arušampinjoniga väga sarnane liik. poolkerajas. tindikjad. Aedšampinjoni sorte on ka Eestis viljeldud juba pikka aega ja viljeldakse väikesemastaabiliselt mitmel pool hobusesõnnikul või õlerikkal kompostil ka praegu (vt. mõned liigid leiavad kogu maailmas ohtrat viljelemist (vt. Linnades haljasaladel. kreemikas. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. seeneliha värvub alati roosaks ja on konsistentsilt väga kõva ja tihe. mille jäänusena jääb jalale enamasti püsiv rõngas. atsüanofiilsed. tume. eoslehekesed on noorelt silmatorkavalt ere-. tsüanofiilsed või mitte. Seeneliha muutub lõikepinnal punaseks või kollaseks. hümenidermi või kuutise tüüpi Seeneniitide süsteem monomiitne. roosade eoslehekestega ja kaheeoseliste eoskandadega aedšampinjon (A. jalg alati väga lühike (lühem kübara läbimõõdust). bisporus (Lange) Imbach) (tahvel 94). karjamaadel.) (tahvel 92). Samuti kuusikutes kasvab tunduvalt suurem ja lihakam (kübar kuni 15 cm).H. inamüloidsed. Valdavalt lihakate napsikjate viljakehadega seened valgete. Eoskannad 2. söögiseened). Lõikepinnal punaseks muutuvate liikide seas on Eestis karjamaadel ja teiste kariloomade poolt väetatud rohtunud kohtadel väga sage arušampinjon (A. Eoskannad 2–4-eoselised.) (tahvel 92). mis on saanud šampinjonide viljelemisel paljude kultuursortide esiisaks. Eoslavakandja vabade või kitsalt kinnitunud eoslehekestena. Metsikult võib liiki meil leida harva – aedadest kompostihunnikutest. tupp puudub. tänavatel (isegi läbi asfaldi) kasvab meil sageli linnašampinjon (A. Möller). ebatõelised seenemürgitused). inamüloidsed või dekstrinoidsed. Pandlad puuduvad. Agaricaceae Viljakehad sirmikjad või napsikjad. bitorquis (Quél. mõnel perekonnal metakromaatilised (sirmik. Kasvavad metsades ja niitudel suvel ja sügisel. harva jääb muutumatuks. Eoslehekesed ei autolüseeru. Möller) F. pandlad seeneniitidel olemas või puuduvad. õhukesekestalised. Tsüstiidid eoslavas.ja puidusaproobid. kollaste ja pruunide toonidega. kreemikas.kuni tumepruun või must. napsikjad. Valdavalt tuntud ja kõrgelt hinnatud söögiseened. tihti hästiväetatud pinnasel. langei (F. Alati olemas rõngasloor. kübaral ja jalal tihti olemas. harvem kulu.ja sõnnikusaproobid. mis samuti värvub lõikekohtadel intensiivselt veripunaseks. selle jäänusena jääb jalale enamasti rõngas. ka üldloor vahel olemas. roosad. inimesele kahjulike ainete sisalduse tõttu soovitatav söögiks mitte kasutada (vt.Selts Šampinjonilaadsed. ainult suurem ja lihakam (kübar kuni 15 cm).või 4-eoselised. Kübar tihti soomuseline või teralis-ebemeline.ja/või rõngasoor olemas. rohekas. söödav. Eospulber purpurpruun. Perekond šampinjon.H. Eosed siledad või näsalised.) Sacc. esmaklassiline söögiseen.

Esimene on metsaseen. seeneliha mitte) ja erakordselt tugeva karboolilõhna poolest (teistel liikidel. mereäärsetel soolakulistel rannaniitudel kasvav liik Eestis on randšampinjon (A. Esimene liik on Eestis sage. alusel muguljas. Orton). Huumusesaproobid metsades ja ruderaalaladel.5 cm). nad kuuluvad samuti vigastamisel kollaseks muutuvate liikide hulka ja on enamasti aniisilõhnaga. algul valgete. Eosed dekstrinoidsed. Lepiota acutesquamosa (Weinm. mis koosneb ellipsoidsetest kuni kerajatest sfärotsüstidest. Perekond soomussirmik. tsüanofiilsed. sün. kust pärineb algkirjeldus. sirmikjad. väga tihedalt paiknevad. Kübaranahk epiteeli tüüpi. Loor olemas. sün. xanthoderma Genev. lihakad. 1985b). kui lõhn üldse esineb. esmaklassiline söögiseen.) Peck.ja segametsades sügisel neli vähese levikuga söödavat liiki: kääbusšampinjon (A. mis kasvab okasmetsades seltsivalt juulist septembrini. sylvicola (Vittad. võsades. mille kübar on kuni 15 cm läbimõõdus ja üleni kaetud valkjal põhjal paksude tumepruunide püramiidjate soomustega. Maailmas on see liik seni teada veel ainult Ungari soolakulistest pustadest. Pandlad olemas. Cystolepiota Singer Viljakehad pisikesed. väga tugeva ebameeldiva gaasilõhnaga lilla jahusirmik (C.). Mõlemad kasvavad juulist novembrini ja on head söögiseened.) Bon. sün. meil haruldane. Kübar üleni tihedalt kaetud paksude vatjate püramiidjate soomustega ning üle serva rippuvate looriebemetega. Loor olemas. auct. mao. A. septembris salu-lehtmetsast Nigula looduskaitsealalt. Mittesöödavad.ja soolenähtudega mürgitus). Eestis 3 liiki: valge. Eospulber valge kuni kreemikas. eoslehekesed noorelt ereroosad. Pandlad olemas. essetei Bon.) (tahvel 95). Eestis kasvab okas. algul valge kübara (kuni 3 cm) ja jalaga. mürgine (vt. Mürkšampinjoni kübar (kuni 15 cm) on valge või hallikas. mille vahel on pulberjas kirme.) ja aasšampinjon (A. pisišampinjonid. ebameeldiva gaasilõhnaga. lõhn halb.ja soolenähtudega mürgitus). mis on kergesti äratuntavad väikeste (kübar kuni 5 cm) õhukeselihaliste viljakehade poolest. mille väikesed pruunikad viljakehad (kübar kuni 5 cm) paistavad silma rikkalike ere-kroomkollaste ebemete poolest kübara ja rõnga servas ning jalal.) (tahvel 93) (vt.: Fr. teine aga kasvab kesa. kasvab suvel ja sügisel inimtegevusega seotud paikades (aedades. teised kaks haruldased. dekstrinoidsed. hiljem tellispunaseks värvuva kübaraga. luteoflocculosus Kalamees).). Kreemikasvalkja soomusteta kübaraga (kuni 15 cm) šampinjonidest on Eestis käsitletavas rühmas sagedased kaks aniisilõhnalist liiki metsšampinjon (A. Kõdusaproobid leht. aspera (Pers.a. Eestis 1 mürgine liik – püramiid-soomussirmik (E. idupoorita. & Broome) Singer & Clemençon). Liiki on leitud seni ainult Tartust Tähtvere pargist ja Toomemäelt juunis.ja ristikupõldudel. Kõik need liigid on väga varieeruvad ja raskesti omavahel eristatavad. See liik eristub jalaalusel lõikel (ja ka muudel viljakeha vigastuskohtadel) kohe ere-kroomkollaseks värvuva seeneliha poolest (teistel liikidel värvub jala alus vaid väliselt kollaseks.) (tahvel 93). 207 . Eraldi rühma moodustavad nn. parkides. katsumisel ja vananedes intensiivselt lillaks muutuvate viljakehadega (eriti jala alumises osas) (kübar kuni 4. bucknallii (Berk. augustus Fr. Perekond jahusirmik. Kübaranahk ahelateks liigendunud rakkudest. Kübar ja jalg üleni tihedalt kaetud pulberja. pisišampinjon (A. bernardiiformis Bohus) – leitud ainult kord mais 1977 Papilaiult Matsalu looduskaitsealalt (Kalamees & Vaasma. punaseks muutuvate eoslehekestega puna-jahusirmik (C. lõikepinnal muutumatu värvusega hallikaspruuni kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 15 cm). Lõikepindadel ja katsumisel kollaseks muutuvate viljakehadega šampinjonidest märkigem kõigepealt ainukest mürgist Eesti liiki (Euroopas on üldse neli mürgist šampinjoni) – mürkšampinjoni (A.Väga haruldane. semotus Fr.) P. rohtunud metsaservadel. Eoslehekesed valged. metsaservadel). Tõeliselt kuninglik seen on paksude pruunide soomustega kaetud hiiglaslik (kübar kuni 25 cm) kuningšampinjon (A. hiljem vaevalt liharoosaka varjundiga kübaraga (kuni 1. vähelihakad. Seen leiti mereäärselt adruvallilt (Fucus vesiculosus) (Kalamees. kaunis sageli. jahutaolise kirmega (loorist). Echinoderma (Locquin) Bon Viljakehad suured. Pisišampinjonide rühmast on Matsalu looduskaitsealalt Papilaiult septembris 1980 kirjeldatud teadusele uus liik – kollaseebemeline šampinjon (A. abruptibulbus ss. porphyrhizon P. Eoslehekesed valged.ja segametsades juulist oktoobrini. rusiophyllus Lasch). A.5 cm). Lilla jahusirmik leiti 1998. jalg valge. kühmšampinjon (A. 1984). karjamaadel. gaasi meenutav.D. europ. seminuda (Lasch) Bon). Jalg nahkja rõngaga. dulcidulus Schulzer) ja väätšampinjon (A. Kumm. on see aniisi lõhna meenutav). Eosed suhteliselt paksukestalised. sirmikjad. hetieri (Boud. purpurpruuni jalaga. mao.) Singer). üleni väga peenelt jahukirmeline valge jahusirmik (C. arvensis Schaeff.

rohtunud metsa. holosericeus (Planer) M. uuematel andmetel ta amatoksiini rühma mürke ei sisalda. Amatoksiine on siiski leitud ligi 10 selle rühma liigis (Bresinsky & Besl. niit-harisirmikul aga mõlemast otsast teravduva tipuga. permixta (Barla) M. Kübar enamasti peeneteralise kirmega. keskmise suurusegavõi suured. Enamik mittesöödavad või teadmata väärtusega. kaunis lihakad. väikesed kuni keskmised.) Gray Viljakehad sirmikjad. Arvukad heilotsüstiidid. õhukeselihalised. Eosed suured. käävjad. söödavad. dekstrinoidsed. kasvab parkides. idupoorita. Eesti Punase raamatu liik (vt. niitudel. Lepiota (Pers. Eoslehekesed vabad. See on 2–4 cm suuruse kübaraga seeneke. L. rohtunud paigus.D.M. kuid kollase-vatjasebemelise jalaga kollajalg-harisirmik (L. hiljem kreemikad viljakehad (kübar kuni 12 cm).) (tahvel 96) ja sellele lähedane. mõned liigid fakultatiivsed mükoriisaseened. kollakaspruuni-soomuselise kübaraga ja tihedalt vatjasebemelise jalaga. Mõlemad viimatimainitud liigid on okas. metakromaatilised. aedades.) Wasser). nii jalal kui kübaral hõredalt pruunikate soomustega kaetud tohtsirmik (M. ruderaalaladel.5 cm) rohe-harisirmik (L. sügisel. Reid). Jalg üles-alla liikuva rõngaga. juulist oktoobrini. Perekond sirmik. Niisiis – ettevaatust pisikeste pruunisoomuseliste harisirmikute korjamisel! Perekond ebašampinjon. kasvab metsades. võsastikes. sün. cretaceus (Bull. Eosed siledad.ja kõdusaproobid. castanea Quél.: Fr. vihmavarje meenutavad. Jalg rõngaga. Pole välistatud mõne sellise liigi leid ka Eestist.: Fr. Heilotsüstiidid olemas. muutumatu värvusega viljakehad kasvavad tihti suurte kogumikena avatud rohtunud kasvukohtadel juulist alates. subalba P. mille kuni 6 cm suurune kübar on valkjal põhjal kaetud punakaspruunide pisikeste soomustega. on mürgiseid liike. Jalg rõngaga. mille kübar ja jalg on roosakal põhjal tihedalt kaetud väikeste pruunide soomustega. procera (Scop. Valge harisirmikuga on väga sarnane samuti niitudel kasvav.) Singer. Rõngasloor olemas.) M. L. Kumm. leucothites (Vittad.) P.ja segametsade kõdusaproobid. lõhnata villjalg-harisirmik (L. pole kunagi triibuline.A.Perekond harisirmik. Pandlad puuduvad. carneifolius (Gillet) Wasser) ja samet-ebašampinjon (L. mis suure omavahelise sarnasuse tõttu on raskesti määratavad ja seni meil läbitöötamata grupp.) Singer) (tahvel 97). dekstrinoidsed. Orton).: Fr. kuid Eestis harva esinev niit-harisirmik (L. niitudel. Eestis 7 liiki. millest mõned ulatuvad üksikleidudega Põhjamaadesse. Eestis 11 liiki. sün. Kumm. tihti nõgesepuhmikutes. Sage on ka üleni kreemika värvusega. keskpaigas alati soomusteks jagunemata kübaranahaga. metakromaatilised. eoslehekesed on vanemalt roosad. clypeolaria (Bull. Mõlemad liigid kasvavad Eestis harva aedades. ellipsoidsed. harva kreemikas. sün.M. juulist oktoobrini. Eoslehekesed valged. Huumuse. Erinevused on mikroskoopilises ehituses. grangei (Eyre) Kühner) (tahvel 95). niitudel. Eosed siledad. Kübar sagedamini soomuseline. Need on omavahel väga sarnased liigid: mõlemal on üleni valged. Kübaraserv alati sile. kuid üks teisend mürgine. dekstrinoidsed. Suure sirmikuga on väga sarnane tohtvalge. nn. septembris ja oktoobris. Huumuse.) P. naucinus (Fr. jalg rõngaga. Moser.M. Eestis 2 liiki: roosalehine ebašampinjon (L. harjaga. seenekaitse). näiteks võiks Saaremaalt leida surmavalt mürgist roosakat harisirmikut (L. lihakad. Rohe-harisirmik ei ole mürgine. Moser. Loor olemas. Kübar soomuseline. Niitudel kasvab kaunis harva üleni valge. cristata (Bolt. Teadmata väärtusega. mis põhjustavad amanitiinimürgitust. 208 . parkides. 1985).). ventriosospora D. eosed omapärase kujuga – kiiljad. Huumuse. brunneoincarnata Chod. soomuseliselt kirju või paljas. sirmikupraad “snitslina” on maitsvamaid seeneroogi. jämeda-pruunisoomuselise kübara (kuni 30 cm) ja pika (kuni 35 cm) jalaga. Rõngasloor olemas. tsüanofiilsed. Leucoagaricus (Locq. Hästituntud ja laialt levinud liik Eestis on suur sirmik (M.: Fr.ja kõdusaproobid metsades.) Singer Viljakehad keskmise suurusega kuni suured. Kasvavad metsades. mille kübar (kuni 3 cm) ja jalg (kuni 5 x 0. põõsastikes.ja kraavikallastel.ja kõdusaproobid. Seeneniidid enamasti pannaldega.) (tahvel 96). mittesöödav. väärib tähelepanu ohtlikult mürgiste liikide olemasolu tõttu. vatjasebemelise jalaga valge harisirmik (L. mille hiiglaslikud. Kõige sagedasem liik on väike vastiku gaasitaolise lõhnaga haisev harisirmik (L. 1992).5 cm) on tihedalt üleni punakaspruuni-soomuselised. Hästi äratuntav liik on siin vaid jala alusel ilusate sinkjasroheliste soomustega väike (kübar kuni 3. & Martin). silmatorkava idupooriga. Eestis on sellest rühmast määratud veel kastan-harisirmik (L. Need on Euroopas põhiliselt lõunapoolse levikuga liigid. mis tihti kaduv. mida on leitud Taanis (Hansen & Knudsen. keskmise suurusega (kübar kuni 6 cm) viljakehadega.: Fr. ühest otsast nagu äralõigatud. Eospulber valge.). Viimast liiki peeti seni väga mürgiseks. L. harva. Eestis esineb mitmeid väikesi pruunisoomuselisi harisirmikuid. Hinnatud ja head söögiseened. Eospulber valge. Macrolepiota Singer Viljakehad sirmikjad. Pandlad seeneniitidel tihti olemas. idupooriga. alba (Bres. mis erineb eelmisest liigist vaid eoste kujult: valgel harisirmikul on eosed raketja kujuga. söödav. Eospulber valge. mis on leitud salu-lehtmetsast Nigula looduskaitsealalt.) Sacc. mürgiseid liike pole. mürgine.

ja segametsades augustis ja septembris ja on kogu Euroopas vähese levikuga. Eoste valmimine. Perekond tindik.: Fr. Eestis seni leidmata. Jalg rõngata. punkteeritud või näsalised. Coprinus Pers. tume-purpurpruun või must. muguljas jalaalus. serva poole aga tähtjalt lõheneva nahaga kübaraga liik on kühmsirmik (M. säilitades ühenduse ainult servaosas. tihti nõrgalt nurgelised. Seen kasvab leht. puellaris (Fr. huumuse-. excoriata (Schaeff. Üleni valgete (ka kübarasoomused valged!).) Bellu. Eestis leidub harva. kuni 2 cm kübaraga ja karmiinroosa jalaga. Mõnel liigil lõhestuvad eoslehekesed kübara sirgudes altpoolt kaheks.) M. mille viljakehad muutuvad katsumisel nõrgalt punakaks. tihti autolüseeruvatest (Coprinus) eoslehekestest. M. enamasti idupooriga. silmatorkavalt keskpaigas kühmja. eriti kuusikutes ja kuusehekkides. kasvab okasmetsades. eoste mõõtmete ja värvuse. Safransirmiku aedteisend (var. Melanophyllum Velen. valdavalt väikesed (2–4 cm) või väga väikesed (1–5 mm). Eoslehekesed tumedalt värvunud. Eosed siledad. mis võib haarata ka kübara kuni selle keskosani. harva kitsalt jalale kinnitunud. Üld. jalal lehterjas. Pandlad esinevad. harva suured ja lihakad. tsüstiidide olemasolu ja kuju järgi. echinatum (Roth : Fr. kuulub meil ka II kategooria riikliku kaitse alla (vt. haprad. üleni valge. rhacodes). Viljakehad napsikjad. millele baseeruvat Ortoni ja Watlingi (1979) 209 . eriti rannikul on kaunis sage keskmise suurusega. See aitab kaasa eoste levimisele “tindina”. katsumisel kahvaturoosaks muutuvate rediselõhnaliste viljakehadega okasmetsades kasvav valge sirmik (M. Vähelihakad. sün. Palja.) Wasser. mastoidea (Fr. mõned liigid aga esinevad siiski vaid kindlal aastaajal. hortensis (Pilát) Wasser) kuulub aga mürkseente hulka. Kübar ja jalg loorist jahukas-teralise kirmega. millega kaasneb algul heledate eoslehekeste muutumine roosaks või pruunikaks. Seni leitud kokku 90 liiki. Loor olemas. tugevam rõngas. Tavaliselt paralleelsete külgedega eoslehekesed enamasti vabad.: Fr.ja rõngaslooriga või loorita. Kübaranahk epiteeli tüüpi. Tindikuid on nii meil kui ka kogu maailmas veel vähe uuritud. hea söögiseen. valdavalt tähtsusetud. Coprinaceae Viljakehad enamasti väikesed kuni keskmised ja õhukeselihalised. Eosed siledad. hiljem ainult roosakate eoslehekestega sametsirmik (M. Eoslavakandja koosneb paralleelsete külgedega või läbilõikes kiiljatest. idupoorita. Eestis väga harva. näiteks loomade külge kleepunult. karmiin-veinpunaste eoslehekestega.Moser & Pacioni). niitudel. viimase erinevustunnusteks tüüpteisendist on tumepruunid soomused kübara valgel põhjal. M. Eospulber värskelt roekas. var. Sugukond tindikulised. Rohtunud metsades. Seeneniidid pannaldega. valge kuni halli või pruuni kübaraga viljakehad. Eestis 1 harva esinev liik: väga ilusate. Üksikud söödavad liigid. halli. sün. vähelihakad. Tindikuliigid on tavaliselt määratavad ainult mikroskoopiliste tunnuste – loori ja kübaranaha ehituse. Samuti teralis-jahuka-kirmelise kuni väga peenesoomuselise kübaraga ja ookerpruunidest soomustest kirju jalaga. Eospulber tumepruun. oletatavasti aga leidub meil üle 150 liigi. soojuse ja sobiva substraadi puhul) kasvavad tindikud kogu vegetatsiooniperioodi vältel. koosneb enam või vähem põisjatest rakkudest. Enamikul liikidel toimub eoste valmimisel eoslehekeste autolüseerumine (tindistumine). Valdavalt kosmopoliidid. muidu üleni valge.) Singer) (tahvel 98).) Singer) (tahvel 98). algab eoslehekeste vabast servast kübaraliha poole. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. kasvab aedades. väljaspool metsa. enamasti rihveljas kübar noorelt poolkerajas kuni ruljas. Eestis seni teada vaid kaks leiukohta. Korrapärane. rhacodes (Vitt. maitsev söögiseen.M. kulusaproobid. Moser) on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu seeneliik. nympharum (Kalchbr. haematospermum (Bull. teralis-sametja kübara ja palja jalaga. Kübaranahk valdavalt epiteeli või hümenidermi tüüpi. Eestis seni leitud ainult safransirmiku hallikaspruuni värvusega tüüpteisendit (var.) Kreisel. mittesoomuselise jalaga liikidest on Eestis sage katsumisel intensiivselt safranpunaseks muutuv keskmise suurusega kuni suur pruunisoomuselise kübaraga (10–15 cm) safransirmik (M.) Wasser). pole dekstrinoidsed. hiljem muutub dehüdratsiooni tõttu roosakaks kuni pruunikaks.: Fr. Perekond värvlehik. Seni maailmas kirjeldatud enam kui 200 liiki jaotatakse rühmadesse kübaranaha ehituse ja kübarat katva loori olemasolu ning selle elementide kuju järgi. Eestis 2 perekonda. sõnniku-. Sobivates tingimustes (soodsa niiskuse. seenekaitse).) Singer). noorelt üle kübaraserva ripnevate valgete looriebemetega puna-värvlehik (M. eosed suuremad. sün. mis on väga hea söögiseen. puidu-. hiljem kellukjas kuni lame. seejärel purpurseks kuni mustaks. Kõdu-. pisikesed. kusjuures tindistumist ei toimugi. kasvab samuti avatud rohtunud paigus. kasvab avatud paigus ja on hea söögiseen. bohemica (Wich.

friesii Quél. Vill-looriga tindikute (stirp Lagopus) kiirjalt orienteeritud seeneniitidest või pikenenud rakkudest koosnev kübaranahk on kaetud üldloori valkjate ebemetega. mille "värvaineks" on tegelikult valminud eosed. nõgesetindik (C. millest allpool säilivad üldloori jäänused – jalale liibuvad ebemed. Lätis E. macrocephalus (Berk. pruun tindik (C.). kõik nad kasvavad näiliselt maapinnal. Voldilise ja soomustindiku tindistunud viljakehadest saab konserveerivate ja sideainete lisamisel valmistada tinti. Soomustindik kasvab juunist hilissügiseni aedades. kreem kuni helepruunikas. Lõkketindik (C. See liik ja kõik ülejäänud söödavad tindikuliigid oleksid kergesti viljeldavad. kuid kübarat kattev loor koosneb harunemata või harunenud seeneniitidest või sfärotsüstidest või mõlema kombinatsioonist. kuuskjas tindik (C. jalal selge rõngas. Meil kasvavad väga sageli voldiline tindik (C. kuid enamasti kännasjalt juurduv juurtindik (C. Hobusepabulatel ja “lehmakookidel” kasvava kahe liigi – pabulatindiku (C.) kasvab põlenud pinnasel ja söestunud puidul. mis näib seetõttu ebemeteta.) Fr. sirgumata kübar 1–3 cm kõrge. mõnel maal peetakse juurtindikut esmaklassiliseks söögiseeneks (Singer. põõsjate kogumikena kasvavad tindikud on maitsvad söögiseened. haljasaladel.). inimtegevusega seotud paikades. pseudoradiatus Watling) purpurpruunid kübarad on noorelt ainult 2–6 mm kõrged. kuid nende söömisel ei tohi tarvitada alkoholi. Keskkonna suure saastatuse tõttu ei tule kaasajal aga soomustindik linnades ja tööstuspiirkondades söögiseenena enam arvesse. rohttaimede vartel.). radiatus (Bolton : Fr. sirgunud niitjas jalg seevastu kuni 5 cm pikkune. kuumaks läinud viljatuulamisjäätmetel (isegi veebruarikuus miinuskraadide juures katvast lumekihist läbi sirgudes!). Metsades ja aedades on sõnnikuga väetatud või puidujäätmetest rikkal mullal tavaline väga habras. mis 210 .). kohati massiliselt. cinereus (Schaeff. tuleasemetel aga veidi suurem läätseoseline tindik (C. kuid tindistuvate eoslehekestega villjalg-tindik (C. vastasel korral ilmneb seenemürgitus (vt.) Gray) kasvab orgaanilise väetise kõrge sisaldusega substraadil – sõnnikul. ebatõelised seenemürgitused). Harva võib tuleasemetel leida karedaeoselist tindikut (C. tarnade (Carex spp. mõnikord isegi 40 cm kõrge.D. lavamullal. mille väikesi viljakehi (kõrgusega kuni 2 cm) kattev loor koosneb väheste tüükaliste harudega seeneniitidest. isegi mitukümmend aastat tagasi raadatud maadel ja kunagistel ehitusplatsidel. Eestist on seni leitud 65 kindlat liiki.) jt. siledana.) ja näsatindik (C. & Broome) Buller). sigalate lägahoidlates ujuval pinnakihil. Kahe eelmisega sarnane. kaasajal saab selle abil retušeerida fotosid. seejärel hall. Kübar on selle rühma liikidel algul valge. alati tindistuvad viljakehad on keskmised või suured. Karst. veel kümmekond ootab identifitseerimist või koguni teadusele uutena kirjeldamist.). Nende liikide vatjas loor koosneb samuti harunenud tüükalistest ja mügaratega seeneniitidest.) Berk. Üksikutel liikidel esineb ka rõngasloor. Kõrreliste. Karst.: Fr. metsasihtidel ja -teeservades jm. echinosporus Buller). comatus (Mueller : Fr. peaaegu kerajate viljakehadega kulutindik (C. kopriini-alkoholimürgitus). Sellist tinti kasutati vanasti dokumenditindina.) Fr. kuid kiire tindistumise tõttu ei kannata nad müügile transportimist. Jala alaosas esineb rõngast meenutav vagu või volt. Temaga sarnane harvaesinev. Vimba kogutuna leitud ka paneelmaja köögist krohvilt. mittetindistuvate eoslehekestega pikkjalg-tindik (C. hundinuiade (Typha spp. phaeosporus P. selliste viljakehade eluiga on umbes üks ööpäev. urticicola (Berk. 3–6 cm lai. vatja või jahuja kirmena. jalg kuni 20. Kõik need hallide viljakehadega suhteliselt lihakad ja suured (kübar 3–7 cm kõrge). kuid seal kasvavad nad tihedalt kokku kübara pinnaga. lagopus (Fr. romagnesianus Singer). gonophyllus Quél. mis koosnevad peamiselt paralleelsetest harunemata seeneniitidest. prahipaikades. acuminatus (Romagn. fuscescens (Schaeff. Orton).süsteemi kasutatakse põhijoontes ka allpool.) kasvab kõdunevatel taimejäänustel. Napi looriga tindikutel (stirp Atramentarius) koosneb kübaranahk orienteeritud peentest seeneniitidest. kattes noori viljakehi kiulise.).) ning tarnatindik (C. 1975). karjamaadel. tigrinellus Boud. Perekonna suurima liigi – soomustindiku (C. lagopides P. keskpaigas beež. P.: Fr. 5–15 cm kõrge. kirjanduse andmeil on seda liiki isoleeritud isegi inimese kehalt. tervise huvides ei tohi teda sealt korjata (vt. Kübaral esineb selliseid ebemeid samuti. sõnnikuga määrdunud köitel. Segalooriga tindikutel on kübaranahk sama ehitusega kui vill-looriga tindikutel. tegelikult aga on seotud seeneniidistiku kaudu puujuurtega või pinnasesse mattunud kõduneva puiduga.) Fr. lehetuppedel ja kõdunevatel lehtedel kasvavad noorelt 1–10 mm kõrguste. mis hiljem laguneb ebemeteks. atramentarius (Bull. Rõngaslooriga tindikute (stirp Coprinus) kübaranahk ja loorijäänused koosnevad radiaalselt paigutunud silinderjatest seeneniitidest.) Gray) ning ebapabula-tindiku (C. Noored viljakehad (kuni eoslehekesed pole veel tumenenud) on värskelt või marineeritult söödavad.) Gray) valge soomuseline kübar on ruljas. haruldane on soomusjalg-tindik (C. esineb meil väga sageli ja massiliselt.

C. Orton). meenutades läbi mikroskoobi vaadates munakivisillutist.) Fr. hele. Karjamaadel võib lehmasõnnikult leida kogumikena pisikest (kübar algul 2–7 mm kõrge ja 1–4 mm lai. mõlemad on lumivalged väikese kübaraga (enne sirgumist 15–30x10–15 mm) seened. ellipsoidsed.). Koidutindiku looris leidub peale käävjatest või silinderjatest rakkudest koosnevate seeneniitide veel inkrusteeritud sfärotsüste suurusega 20–40 µm. incl. cordisporus Gibbs). mille eostel võib mikroskoobi all näha eoseümbrist.).ja hobusesõnnikul. munaja beeži kübaraga kartulitindikut (C.). Karjamaade väetatud pinnasel. laanii van Waveren) on meil seni leitud kalakasvatuse märgadelt puurennidelt ja isegi mustast kummist puuvillaste tekstuuriniitidega veetorult. Massiliselt ja sageli 211 .). Sõnnikul kasvab veel niisama miniatuurne valkjas rõngastindik (C.) lehelt. utrifer (Joss.meenutavad hirvesarvi või korallide harusid. kerajad) läbipaistvatest kuni kollakatest inkrusteeritud rakkudest. lisaks võib esineda silinderjatest või ebakorrapärastest rakkudest koosnevaid seeneniite. kookose või pirniessentsi lõhnaga lõhnav tindik (C. Koidutindiku kübaranaha ehitus on erandlik – pealmine kiht ei koosne siin mitte seeneniitidest. Kaldatindik (C. need omakorda silinderjatest või käävjatest rakkudest. Peamiselt ainult sfärotsüstidest koosnevat loori omavad segalooriga tindikute gruppi kuuluvad liigid moodustavad kaks alarühma: 1) inkrusteerumata või soolhappes lahustva inkrustatsiooniga sfärotsüstidega liigid. algul lumivalge kübar muutub veidi aja pärast beebiroosaks.) Fr. miniatuurne (1–2 mm) lehkav tindik (C. hobusepabulatelt. jalg 2–4 cm kõrge) suvist tindikut (C.D.) Fr. väga väike (1–3 mm) haisev tindik (C. niveus (Pers. mille loor koosneb nii sfärotsüstidest kui ka piklikest ja käävjatest elementidest.) juurdub. narcoticus (Batsch : Fr. kuna viljakehad arenevad “lehmakoogi” serva all.). Siia rühma on paigutatud samuti sõnnikul kasvav kreemika looriga pisike (kübar enne sirgumist kuni 10 mm kõrge ja 3–8 mm lai) vahelmine tindik (C. viimane liik kasvas silosegusel alusturbal ja ta asukoht avastati väga vastiku raipe+pudretilõhna järgi paarikümne meetri tagant. Väetatud pinnasel kasvav peaaegu lõhnata mugultindik (C. mis kasvavad karjamaal ja metsas lehma.D. Esimeses alarühmas tuleb kõigepealt märkida lumitindikut (C. 2) ogaliste sfärotsüstidega liigid. meil on seda liiki leitud ainult üks kord Valgamaalt Lüllemäelt.: Fr. Sätendava looriga tindikutel koosneb loor sfärotsüstidest või ellipsoidsete rakkudega seeneniitidest. käävjad. mille valge või porivärvi. stercoreus (Bull. pseudoniveus Bender & Uljé) kasvab lehmasõnnikul ja on seni leitud vaid Hollandist. sellele paljude tunnuste poolest nii muutlikule tindikuliigile on iseloomulikuks. cothurnatus Godey) on tihti juurduv ja jalg valge jahuja looriga. tuulamisjäätmetel. Orton). meil leitud hundinuia (Typha sp. vaid kiirjalt orienteeritud ebakorrapärastest rakkudest. jäävaks tunnuseks ekstsentriliselt paigutatud idupooriga suured ellipsoidsed eosed. Teises alarühmas esinevad liigid kasvavad kõik valdavalt sõnnikul või väetatud pinnasel. mille jala ülaosal on rõngas. seejärel tinahalliks. viljakehad tindistuvad 1–2 päevaga. kuival ajal jääb ta küll märkamatuks.) Fr. kuid sellele rühmale erandliku. xenobius P. sõnnikul ja põlenud pinnasel kasvab kevadel varieeruv tindik (C. Samades tingimustes võib leida suvise tindikuga sarnast koidutindikut (C.). mõnikord ka erepruuni tipuosaga kellukjas kübar lõplikult ei avanegi. selle liigi loor koosneb harunenud seeneniitidest. kasvab sõnnikuhunnikutel ja -patareidel. poliomallus Romagn. mille eosed on tavaliselt nähtava ümbriseta ja seeneliha valdavalt erilise lõhnata. teise liigi omad 2-eoselised.) Fr. patouillardii Quél. martinii Favre ex P. Orton). meeldiva. Samuti eelmistega väga sarnane. Rennitindikut (C. üks kord leitud tilkuva radiaatori alla jäetud niiskelt puuvillaselt põrandalapilt.) ning kuni 25 cm pikkuse pseudoriisaga ja kuni 6 cm kõrguse kübaraga raipelõhnaline tindik (cf. C. Mõnel liigil on loorirakud pigmenteeritud (kollased või kuldpruunid) ja inkrusteeritud. sirguvad öösel kastega läbi sõnniku ja on keskhommikuks juba vaevumärgatavaks kuivanud. looriebemete seeneniidid koosnevad väga erineva kujuga (silinderjad. mis peale puudutamist varsti roosaks värvub. ephemeroides (Bull. trisporus Kemp & Watling.kuni tumehallidel viljakehadel on seeneliha aga tihti haisev või lõhnav. triplex P. pachyspermus P. flocculosus (DC. Kõdunevatel kartulitel (ka kartulivagudel lagunevate “emakartulite” kohal pinnasel) on leitud pisut suuremat. kusjuures pseudoriisa lähtub 5–10 (–15) mm läbimõõduga musta kestaga kerajast või piklikust seenemügarast. Kõikidel ülejäänud tindikuliikidel koosneb kübaranahk sfärotsüstidest. Väga halva lõhnaga on väike (sirgumata 1–3 cm) kolmeeoseline tindik (C.D.: Fr. Orton) kasvab kõdunevate veetaimede jäänustel. esimese liigi eoskannad on 4-. radicans Romagn.) ja valget tindikut (C. Hobusesõnnikul kasvab pisike (enne sirgumist 1–12 mm kõrge) südaeoseline tindik (C. peale sirgumist 2–8 mm laiune. tuberosus Quél.D. Viljakehade kasvades selline loor kaob või laguneb ebemeteks. Loetletud liikidel võib jalg sirguda kuni 6 cm kõrguseks. Austriast ning Eestist. mis kasvab sõnnikuhunniku pinnal ja binokulaari all vaadelduna meenutab nutthallitust. Eelmistega sarnane värvuv tindik (C. ex) Watling).

) Fr. sün.) kasvab metsades ja parkides puude ja pinnasesse mattunud puidu läheduses (kord leitud pimedas kanalisatsioonikaevus betoonile kinnitunud rohujuurtelt). ex Watling) ja pikaeoselist tindikut (C. Kultuuheinamaadel. H.: Fr. lisaks neile võib kübaral esineda sfärotsüstidest koosnev loor.) Gray) kõlbab süüa ega tindistu. Need liigid erinevad üksteisest eoste laiuse ja loori ketjate seeneniitide rakukestade paksuse ja ornamentatsiooni poolest. Erandlikel aastatel võib tavaliselt väheldane sätendav tindik (kellukjas sirgumata kübar 1–3. congregatus (Bull. Pisike (kübar 6–15 mm kõrge) 2-eoseliste eoskandadega näsaeoseline tindik (C.) Gray) moodustavad kasvukohas tihti roostepruuni kõva seeneniidistiku. disseminatus (Pers. Metsas ja võsas.). Lange & A.6–1. Meil on põlenud pinnase ja puiduga maaparandushunnikutelt leitud veel väga ilusat aletindikut (C. kopriini-alkoholimürgitus). viljakehad on pisikesed (5–15 mm kõrged). Karjamaadel võib lehma. viimane on kaheeoseliste eoskandadega.) ja kaheeoseline tindik (C..) kasvab üksikute viljakehadena vanemal sõnnikul. nn.). jalg alusel 5 mm paksune) palju suuremaks kasvada (sirgumata kübar kuni 8 cm kõrge. Väga levinud ja massiline. rufopruinatus Romagn. Tuleasemetelt ja põlenud pinnaselt võib sageli leida trapetsjate (mitralaadsete) eostega trapetseoselist tindikut (C. see kogu maailmas väga haruldane liik kasvab teede huumuspinnasel rööpajälgedes – siiani oli teda leitud vaid üks kord Prantsusmaalt esmakirjelduse paigast.) koosneb kiiresti kaduv sätendavatest ebemetest loor samuti peamiselt ainult sfärotsüstidest.: Fr. Harvem esinev hommikutindik (C.: Fr.). angulatus Peck). kasvab maapinnal puujuurte kohal. teisel kaheeoselised.) korbalt 2 m kõrguselt Muhumaalt Koguvalt. Udemeliste tindikute kübar on püstiste üherakuliste udemetega. koos alkoholiga mürgine. Sm. mis kujutavad endast kübaratsüstiide. Lange & A. Eelmise liigiga väga sarnasel silejalg-tindikul (C.5 cm kõrge ja peaaegu sama lai.) kasvab väetatud pinnasel. osooniumi. Siin on palju omavahel lähedasi. osaliselt inkrusteeritud. Sm. tema eosed on punkteeritud kestaga. samuti väetatud pinnasel. millel esineb sfärotsüste vaid väga noortel viljakehadel. subimpatiens M. viljakehade kasvades jagunevad loorikihid otsekui kahevärviliseks pitsiks. heterosetulosus Locq. sylvaticus Peck) on samuti seotud puiduga. selle liigi loor sisaldab roostepruune.H. Maapinnal kasvavad udemelised tindikud ei tindistu nii kiiresti kui sõnnikuliigid või ei tindistu üldse.).esinev sätendav tindik (C. nn. amphithallus M.5 cm) seltsiv tindik (C. uudismaa jmt.).).) Fr. Üks kord on meil Valgamaalt Lüllemäelt saepururikkalt hõredalt murupinnaselt leitud kaheeoseliste eoskandadega õrna tindikut (C. söödav samadel tingimustel kui voldiline tindik (alkoholi tarbimata) (vt. verrucispermus Joss.) kasvab ruderaalaladel (vanad liivaaugud.ja hobusesõnnikul harva leida eelmistest veel väiksemaid liike (kübara kõrgus tavaliselt alla 1 cm): lühiudemelist tindikut (C. Veidi suurem (kübar 1–4 cm kõrge) metstindik (C. bisporus Lange).) Fr.) loor koosneb ainult sfärotsüstidest. Sm. hexagonosporus Joss. mille algul viljakehi kattev paks loor koosneb kahest kihist – valgest alumisest ja roostepruunist pealmisest kihist. kändudel ja laguneval puidul ning selle ümbruses kasvav pisike (kübar 0. Ka rajatindiku (C.5 cm paks). 5–20 mm kõrge) kandiliseeoseline tindik (C. jalg alusel 1. purpurtindikut (C. Meil väga levinud kännasjalt juurduvad liigid on lavatindik (C.) Fr.) Fr. ephemerus (Bull.). hallide ja pruunide toonide esinemine kübara erinevates osades ja värvide vaheldumine on tingitud selle liigi kübara hügrofaansusest. brevisetulosus Arnolds). Ebemelise tindiku 212 . Ülejäänud udemelistel tindikutel sfärotsüstidest loori ei ole. micaceus (Bull. Sõnnikuhunnikutel kasvab noorelt purpurse rulja kübaraga (sirgudes kellukjas. domesticus (Bolton : Fr. seeneniitidest ja sfärotsüstidest loor moodustab viljakehadel püsivaid värvunud tipuga ebemeid. mille aukudest omakorda paistab mesipruun kübarapind. mõnel viljakehal laguneb loor kontsentriliselt paigutatud ebemeteringiks ja seen meenutab kärbseseent. kuid looriebemed on punakaspruunid ja kübarale tugevasti külge kasvanud.: Fr. Lüllemäe surnuaia lähedalt porise rattarööpa küljelt. selliseid suuri sätendavaid tindikuid on leitud vana õunapuu (Malus domestica Borkh. C. põlenud puidul või pinnasesse mattunud puidu ümbruses kasvav puidutindik (C. truncorum (Schaeff. pyrrhantes Romagn.). marculentus Britzelm. sassii M. Väga väike (sirgumata kübar läbimõõdus 5– 8 mm) telliskivipunase kuni roostepruuni kübaraga ere tindik (C. liigile on omane seltsiv kasvuviis – ühes suures kogumikus võib koos kasvada sadu viljakehasid. saepurusegusel mullal ning puuriidaalustel. pirnjaid kuni ümarellipsoidseid elemente. samuti ühel korral on Lüllemäe surnuaialt leitud tumedat tindikut (C. mõlemad kasvavad sõnnikuhunnikutel ja -patareidel. nüüd on teda siis teist korda leitud Eestist Valgamaalt.H. esimesel liigil on eoskannad nelja-. radians (Desm. maaparanduse läbi teinud aladel ja paljastatud turbamullal kasvab tihedate “tuttidena” väga vahelduvalt värvunud tutt-tindik (C. seetulaid.) Fr. laguneval puidul või selle läheduses kasvav võsatindik (C. bipellis Romagn. xanthothrix Romagn.) ja lehekõdul kasvav kitsaeoseline tindik (C. hiascens (Bull. kiiresti tindistuvaid lühiealisi (efemeerseid) sõnnikuliike. Lange & A. tal esineb paksukestalistest sfärotsüstidest napp loor.

õhukeste ja habraste viljakehadega valget psatürelli (P. mille kübar on vähemalt noorelt üleni vatjaskiuline või -soomuseline.) Konrad & Maubl. Karst. haprad. kuid lähem uurimine võib nende arvu vähemalt kolmekordistada.) Konrad & Maubl. kõige põuasemal ja seenevaesemal südasuvisel ajal.) on teiste psatürelliliikide seas väga silmatorkav liik. Valge psatürell on eriti levinud lodustuvates ja soostuvates metsades. Kübar (4-6 cm) on noorelt valkjas. hercules Uljé & Bas) kasvab heina. paljal tindikul 5–15 mm kõrgune. Ka varjutindiku (C. Osa liike meenutab peale kübara avanemist vihmavarju. kreemid kuni tumepruunid või kollastes toonides viljakehad tavaliselt väikesed (2-6 cm).). mille jalg juurdub pika käävja pseudoriisa abil. ainult ühel liigil – karvasel tindikul – esinevad pikad üherakulised “harjased”. Nii kasvab sügisel lehtpuukändudel ja -tüvedel ning isegi elusate lehtpuude jalamil põõsaspsatürell (P. Hilissügisel kasvab metsapinnasel harva juurpsatürell (P. enamasti hügrofaanne kübar koonusjas-kellukjas kuni poolkerajas (harva kumer) ja pole mitte kunagi rihveljas. algul katavad kübarat tihedalt valkjad või mustad soomused. ka eoste suuruses on neil liikidel oluline vahe – pisitindikul on eosed 7–9 µm. mida näiteks Põhja-Ameerikas peetakse väga heaks söögiseeneks.: Fr. cernua (Vahl: Fr. Orton) kübar muutub avanedes lamedaks. pruunika keskkohaga. candolleana (Fr. see liik on hilissügisel ja eriti isegi varatalvel sage parkides ja puiestikes. 1 liik mürgine. see liik kasvab heina.ja karjamaadel. Orton). Moser) kasvab aprillis ja mais metsades või põõsastikes. vernalis (Lange) M. Nad on täpselt määratavad ainult mikroskoopiliste tunnuste. Psathyrella (Fr.kuni ookerpruuni kübaraga (4-10 cm) pisarpsatürell (P. schroeteri P. Enamasti jalale kinnitunud või ahenduvalt külge kasvanud eoslehekesed kiilja ristlõikega. Mahalangenud raagudel ja okstel või maapinnal oksakeste seas on meil sage sale psatürell (P.) kasvab kõduneval puidul ja kändude läheduses. Sügisel kasvab lehtmetsades maapinnal haruldane kännaspsatürell (P.H. plicatilis (Sowerby : Fr.. Eospulber mustjas. microrrhiza (Lasch : Fr.D. galericuliformis Losa ex Watling) ja põõsastindiku (C. Eoste valmimisel muutuvad algselt heledad eoslehekesed ühtlaselt tumedaks.) kübar avaneb vananedes täielikult. kuid võib tihti olla loorijäänustega. mille viljakehad võivad kasvada mitmekümne kaupa koos kännasjate kogumikena. Pisitindiku kübar on enne avanemist 1–5 mm. ka selle liigi eoslehekesed on pisaratega.: Fr. Kübaranahk epiteeli või hümenidermi tüüpi. cotonea (Quél. on see liik taolistele kasvukohtadele väga iseloomulik ja esineb tihti massiliselt.) G. Maikuust hilissügiseni võib samades paikades väga sageli leida ka valkjate.). Karvane tindik (C. talle on eriti iseloomulik eoslehekeste kinnitumine jala tippu ümbritseva rõngasja paksendi – krae külge. Eraldi rühma moodustavad psatürellid.) Fr. Eestis on seni leitud vaid 32 liiki. Vähelihakad.) viljakehad. gracilis (Fr.M.D. Hirsch). Paljudel liikidel esineb loor. Sm.) Quél. juunis ja juulis. miser P. jalg on rihveldatud kahekordsest rõngasloorist allpool mustjate turris soomustega.) Quél. mao. eoste ja tsüstiidide järgi. multipedata (Peck) A. Perekond psatürell. Punakas. Kevadpsatürell (P. kübara pinna ehituse. olles neis kasvupaigus üks Eesti tavalisemaid ja tihti massilisemaid seeneliike.ja soolenähtudega mürgitus).või lihapruun kuni must. kübara servale võivad sellest hiljem jääda kiulised või ebemelised loorijäänused. mis kasvavad samuti põõsjalt lehtpuukändudel. eosed on sellel liigil näsalised ja eoslehekesed servas tihti pisaratega. tema eosed on ekstsentriliselt paigutunud idupooriga. Karst.ja karjamaadel kogumikena. lõpuks šokolaadpruun. Parkides ja lehtmetsades kasvab hilissügisel 213 . C. Sügisel okasmetsades kändudel põõsjalt kasvav meduuspsatürell (P. caputmedusae (Fr. Korrapärane.(C. sün. Mittesöödavad. Hallide kuni mustjate kiuliste soomustega on veel haruldase pikkjalg-psatürelli (P.) ja paljas tindik (C. avanemata kübara tipul paiknevad valged ebemed koosnevad harunevatest silinderjatest seeneniitidest. leiocephalus P. nudiceps P. metsasihtidel ja põlluservadel kogu suve ja sügise läbi. Aastindik (C.). Kraetindiku (C. Ülejäänud psatürelliliikidel on kübar paljas (soomusteta). Paljakübaralistel tindikutel loor ja udemed puuduvad. mürgine (vt. auricomus Pat. Perekonna iseloomulikuks tunnuseks on eoste pleekumine kontsentreeritud väävelhappes.) Maire) (tahvel 99). niiskena võib küll olla õrnalt triibuline. need kaks liiki kasvavad kraetindikust varjulisemates kohtades ja erinevad teineteisest eoste laiuse poolest. heterothrix Kühner) kübaratsüstiidid on enamasti tõlvjad. Psatürelle on nii meil kui ka kogu maailmas vähe uuritud.) Singer) (tahvel 99) kasvab meil väga sageli teeservadel. velutina (Pers. teede ääres ja metsaservades. Mitu psatürelliliiki on seotud puiduga. tema kübaral võib noorelt leida väga peeni üherakulisi seetasid (100–300x3–6 µm). muutudes lamedaks. Karjamaadel sõnnikul kasvavad pisitindik (C. Mõned liigid ei tindistu. paljal tindikul aga 12–15 µm pikad.) Konrad & Maubl.

214 . fimetaria Watling). sarcocephala (Fr. Pearson & Dennis) kasvab koguni elusate taimede . samuti mulda mattunud puiduga paigus kasvab seltsivalt kääbuspsatürell (P.: Fr. pygmaea (Bull.).) lehetuppedel veekogude ääres lausa veepiiril. Liivikutel ja luidetel kasvab meil väga sageli luitepsatürell (P.) A. kuigi viimasel on kübar rihveljas.) ja tarnade (Carex spp.lehtpuukändudel ja -tüvedel suhteliselt suur ja lihakas (kübar 4-8 cm) šokolaadpruun psatürell (P. kalmuse (Acorus calamus L.hundinuiade (Typha spp. mis on meil niisama sage nagu põõsaspsatürell. Hundinuia-psatürell (P. metsades tuleasemetel söepsatürell (P.) Konrad & Maubl.) P. Pajude ja paplite mahalangenud tüvedel ja nende ümbruses. pennata (Fr. mida lähema uurimiseta kergesti seltsivaks tindikuks (Coprinus disseminatus) võib pidada. sõnnikul sõnnikupsatürell (P.) Singer).D. ammophila (Durieu & Lév. Orton).) Singer). typhae (Kalchbr.). udemeline ja napi sfärotsüstidest looriga.

lihakad. Eestis 6 liiki. Mükoriisaseened metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. valgel kärbseseenel aga absoluutselt sile. mille oliivpruuni kübara (kuni 12 cm) heledam rihveljas servaosa on keskosast eraldatud silmatorkava tumepruuni kontsentrilise vöödiga. väikesed õrnad. kasvab meil harva. Rõngas jalal puudub.ja rõngasloor nahkjas või vatjasebemeline. millel on vähemalt kolm värvusteisendit: valge teisend (var. Amanitales Viljakehad kärbseseenjad. Eoslavakandja vabade valgete eoslehekestena. viimase rõngas võib ebemeteks lagunemise tõttu vanematel viljakehadel tihti puududa ja siis on eraldustunnuseks vaid kübaraserva iseloom . millel on ere. Amanitaceae Tunnused nagu seltsil. okasmetsades. tupplehikjad või külmaseenjad. Viljakehad vähelihakad. Mükoriisaseened või kõdusaproobid. Amanitopsis (Roze) Konrad & Maubl. badia Gillet). Perekond kärbseseen. samuti Lätist ning Soomest. battarrae Boud. Amanita Pers. ta kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. muudelt tunnustelt ja samuti levikult rõngata kärbseseenega sarnane. tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm). mürgisus või söödavus teadmata. idupoorita. värvusetud. amüloidsed või inamüloidsed. Eestis 17 liiki. oranž kübar (kuni 12 cm) ja jalal oranžid soomused.).oliivhall kärbseseen (A. Viimasele liigile sarnane on A. Kübar keskmine kuni suur. alba Gillet) (tahvel 103). mille kübar on hallikasbeež. seda liiki ei esine meil sageli. kasvab lubjarikastes metsades.) Vittad. Eoslehekeste seeneliha lahknev. õhukese seenelihaga viljakehad (Urbonas jt. Eosed inamüloidsed.). Sugukond kärbseseenelised. tihti üldloori jäänustest ebemeline.tupploorik.) Bas) (tahvel 100). Eosed siledad. Üld. lividopallescens Gillet. jäänusena jääb jala alusele tupp ja/või jalale rõngas. Lepikutes kasvab meil sügisel väikeste. Eoskannad 2-4-eoselised.. Alamperekond tupploorik.ja/või rõngasloor. lihakas. jalg alati tupega ja enamasti ka rõngaga. crocea (Quél. keskmise suurusega (kübar kuni 12 cm). Ilus rõngata liik on oranž kärbseseen (A. Seltsis 1 sugukond. friabilis (P. Perekond jaguneb kolmeks alamperekonnaks . Rõngata kärbseseene valge teisend on välimuselt sarnane surmavalt mürgise valge kärbseseenega (A. Kübara serv alati silmatorkavalt rihveljas. liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist.) Singer).rõngata kärbseseene valgel teisendil on see tugevalt rihveljas. Esineb üld.Selts Kärbseseenelaadsed. atsüanofiilsed. Teine laialt levinud rõngata liik on kahevärviline kärbseseen (A. vaginata (Bull. haprad. olivaceogrisea Kalamees). 215 . väikesed kuni suured.viljakehade vanusest olenevalt võivad tunnused alt vedada ja see võib osutuda saatuslikuks.: Fr. Eestis 2 perekonda 21 liigiga. täiskasvanult lagunevad rõngas ja tupp ebemeteks ja kaovad jalalt. haprate viljakehadega ja halli kübaraga (kuni 6 cm) lepa-kärbseseen (A. meil leitud Kagu-Eestist. suhteliselt õhukese seenelihaga rõngata kärbseseent (A. Eoslavatsüstiidid puuduvad. kuid kupatatult söödavad (vt.ja soolenähtudega mürgitus). tupp on valge. 1986). seeneniidid pannaldega või ilma. Nigula looduskaitsealalt on selles rühmas kirjeldatud teadusele uus kärbseseeneliik . vaginata) ja kollakaspruun teisend (var. virosa). hall tüüpteisend (var. Juulist novembrini kasvab mitmesugustes metsades kõige sagedamini tugevalt rihvelja kübaraservaga. harva peenenäsalised. seenekaitse). Kõik kolm nimetatud kärbseseene liiki on värskelt mürgised. Karst. amüloidsed või inamüloidsed. Viljakehad kärbseseenjad või tupplehikjad. kärbseseen ja lepidell. kerajad kuni silinderjad. Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. Seeneniitide süsteem monomiitne. Eospulber valge. mao. Rõngata kärbseseene valget teisendit ei soovita siiski ärasegamisohu tõttu valge kärbseseenega kellelgi söögiks korjata . Eosed siledad.

kasvab suvel ja sügisel okasmetsades. Panter-kärbseseenele lähedane liik on mürgisuse kahtlusega beež kärbseseen (A. rõngas aga ülaküljel sile (mitte rihveljas). 1990). pealt rihvelja rõnga alakülg hallikas. kuid viimase kübaraserv on selgelt rihveljas. keskel oliivpruun. kogu viljakeha paksult ja tihedalt kaetud suurte hallikate või kollakate kleepivate jahukas-vatjate ebemetega. erinevus nende kahe liigi vahel on ka eoste amüloidsuses . Surmavalt mürgised liigid on roheline kärbseseen (A.) Michael) (tahvel 101). kasvab liivastes okas-.või pruunikasroheline. porphyria (Alb. rubescens (Pers. seeneliha ja jala alus valged (pole roosad).ja soolenähtudega mürgitus).a. kuid kupatatult söödav (vt. & Schwein. mille kuni 10 cm suurune kübar on nartsisskollane. muscaria (L. mao. sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. mõnikord halvasti märgatav. mõnikord kollaka tooniga. avara kotja tupega. kohati massiliselt. tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline. tupp jala alusel paksu vatja voldina.ja segametsades juulist alates roosat kärbseseent (A. viljakehad väiksemad. virosa (Lam.) (tahvel 101). rõngas on lai.) Link) (tahvel 102) ja valge kärbseseen (A. kuid ilmub hulganisti vaid paljude aastate tagant. sügisel sage Kagu-Eesti moreenküngastel. kasvab okas. tupp ja rõngas kergesti lagunevad. kuid mõnikord nõrga roheka varjundiga. tema kübar (kuni 12 cm) on alati valgeebemeline ja rihvelja servaga. kasvab sügisel lehtmetsades.) Bertilloni) (tahvel 103). jalal iseloomulik valge lai rihveljas rõngas.: Fr. servas sileda kübaraga. pantherina (DC. see on suurte lihakate viljakehadega liik. gemmata (Fr. Hall kärbseseen on sarnane veel väga mürgise panter-kärbseseenega. Eestis 5 liiki. Leht. phalloides (Vaill.) Mladý) (tahvel 104).: Fr. 216 . Viljakehad lihakad. Sageli esineb meil veel okas. Kumm. mürgine. jalg rippuva nahkja rõngaga. ebameeldiva lõhnaga.: Fr. küll aga inimesele kahjulikke aineid (bufoteniini) sisaldavateks (vt. see meenutab väliselt igati punast kärbseseent. Eosed amüloidsed. seent võib Eestis leida üsna harva ja tema viljakehad kasvavad alati üksikult. mille kübar aga on pruunikashall.) (tahvel 105).) Pers. enamasti valkjaskollane. Valge kärbseseen on üleni puhasvalge. väga sage. kübar (kuni 12 cm) noorelt silmapaistvalt koonusjas. kogu viljakeha äärmiselt habras. Kotlaba. eriti kübaranaha all.ja okasmetsades. viljakehad suhteliselt väikesed (kübar kuni 7 cm). hiljem kellukjalt kumer. Eosed inamüloidsed. Amanita.) P. mida küll iga inimene tunneb.ja segametsades.). rõngas jalal juba väga noores eas kaduv.Alamperekond kärbseseen. Jalg nahkja rõngaga. Selle seene kübar on valkjas kuni hallikaskollane.) Gray) (tahvel 105). tavaliselt palja. radiaalkiuline. rihvelja servaga. enamasti ebaühtlaselt värvunud.) Hook. Lepidella (Gilbert) Vesely. kupatatult söödav. jalg valkjas. alusel avara kotja tupega.) Krombh. rippuva rõngaga.: Fr.) Bertilloni). Jalg nahkja rõngaga. värskelt mürgine. Väga sage okasmetsades augustist oktoobrini on ka pruun kärbseseen (A. citrina (Schaeff. värskelt mürgine. kübar (kuni 25 cm) on ookerpruun ja loorijäänused kollakad. Harva esineb meil veel loor-kärbseseent (A.halli kärbseseene eosed on amüloidsed. leht. kiirelt kaduva vatjasebemelise rõngaga. mis kasvavad meil augustist oktoobrini.: Fr. Eestis 7 liiki. see on hallikaspruuni. tupp jala alusel kitsa vatja voldina. kübar on tal punakas-. spissa (Fr. mille kübar (kuni 10 cm) on heledam. panter-kärbseseenel mitte. Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen (A. kasvab lehtmetsades. jalg tihti pikalt pinnasesse ulatuv. tavaliselt ebemetest täpiline. nahavärvi (kuni 9 cm). mida on Eestist leitud vaid üks kord (Kuthan. kollaka varjundiga kleepiv kübar (kuni 18 (-26) cm).ja segametsades augustist novembrini. Väga sageli esineb meil mürgine punane kärbseseen (A. ainult viljakehad on suuremad ja lihakamad. sileda (mitte rihvelja) servaga. jala alus roosakas. mürgisuse kahtlusega. eliae Quél. tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena. kasvab okasmetsades. augustis Viljandimaalt Voorult salu-kuusesegametsast Milvi Kalamehe leitud nartsiss-kärbseseen (A. Kübara serv sile (võib olla vanalt kergelt rihveljas). tavaliselt ebemeteta. Panter-kärbseseen on väga mürgine. jalg valge kuni pruunikas. Kübara serv rihveljas. Kollast ja pruuni kärbseseent ei peeta otseselt mürgiseks. valge rõngaga. alati roosaka või lihapunaka varjundiga. tupp ebemeliste vöötidena. millel on tihti kergelt violetjas toon.) (tahvel 102). Rohelise kärbseseenega on sarnane kollane kärbseseen (A. oliivkollastest soomustest kirju. seeneliha heleroosakas. halli kärbseseene suure sarnasuse tõttu ohtliku panter-kärbseseenega tuleks hoiduda halli kärbseseene korjamisest. alati kübaraga sama värvi näsajate ebemetega. strobiliformis (Paulet) Bertilloni) (tahvel 100). neist 3 mürgist ja 2 mürgisuse kahtlusega. Rohelise kärbseseene kübar (kuni 15 cm) on hallikas. Viljakehad lihakad. Hoopis haruldane on ainult üks kord 1998.kuni hallikaspruun. kaunis sageli. rõngas kitsas ja jalale liibunud. 1989. Alamperekond lepidell. inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). ebemed valged või hallikad. kollakas. Tunduvalt harvem kohtab meil varem punase kärbseseene teisendina kirjeldatud kuning-kärbseseent (A. Liik on lubjalembene ja kasvab juulist septembrini lehtmetsades ja puisniitudel. jalg tihedalt vatjasebemeline. tupp ühe või mitme kontsentrilise voldina. beež. millel hallikas. eriti nõmmemännikutes kasvab juulist oktoobrini hallikaspruuni kübaraga panter-kärbseseen (A. alt muguljas.) (tahvel 104). eriti laialehiste puude all. regalis (Fr.

: Fr. oranž.eriti laialehiste puude all.) (tahvel 106). erksalt punakaspruun. amanitiinimürgitus). lenticularis (Lasch) Maire. Sellesse perekonda kuuluvad Eesti mürgisemad seened: roheline ja valge kärbseseen (vt.: Fr. Eosed siledad või väga peenelt näsalised. korjamisel ei tohi neid ära segada kärbseseentega. seenekaitse). L. hall.) Earle ex H. Kärbseseened varieeruvad sageli üpris palju ja vähimagi kahtluse tekkides on targem seen korjamata jätta.) Murrill) ja pruuni limaloorikut (L. Eestis 4 liiki. Teise liigi kübar (kuni 5 cm) on kollakaspruun. kasvab septembris okas. kasvab kuusikutes septembris ja oktoobris.) Konrad & Maubl. glioderma (Fr. et liik on õigesti määratud ja söödav. Sagedamini esineb meil jahu-limaloorik (L. nahkja rõngaga jalg ja tugev jahulõhn. Limaloorikud on söödavad. Kõdusaproobid metsades sügisel. Perekond limaloorik. illinita (Fr. guttata (Pers. 217 . rõngasloor limane või nahkjas. Kübar limane.ja segametsades. lihakas. Samuti kuuskedega koos kasvab meil kaunis harva pisar-limaloorik (L. seenel on jahulõhn. millel on ilus. Söödavad on roosa. loor-. mille laial nahkjal rõngal ning jala tipus on kuivanud veetilgakestest tekkinud väikesed hallid laigud. jalale jääb limarõngas.V. väga noorelt limatupega.). Viimased kaks liiki kuuluvad Euroopa punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (vt. Üldloor limane. kui ollakse absoluutselt veendunud. tõusva vatjas-nahkja rõngaga. jalg valkjas.ja soolenähtudega mürgitus). niiske ilmaga ka pisarad. Pruuni limaloorikut on leitud Eestist vaid üks kord . kahvatukollaka kübaraga (kuni 12 cm) seen. Seeneniidid pannaldega. inamüloidsed. Väga harva on meil leitud laus-limaloorikut (L. kübar (kuni 5 cm). hiljem tupeta. kahevärviline ja rõngata kärbseseen. sest värsketel seentel avalduva hemolüütilise toime tõttu on nad söödavad ainult kupatatult (vt. Loor-kärbseseene korjamine on punasesse raamatusse kuulumise pärast keelatud.) Maire) (tahvel 106).Matsalu looduskaitsealalt Neidsaare “mäelt” lodustuvast valgelepikust septembris 1977 (Kalamees & Vaasma. 1984). kuid ka nendega tuleb olla ettevaatlik. delicata (Fr. sün. mao. värskelt mürgine. jalg nahkja või limarõngaga. Limacella Earle Viljakehad külmaseenjad. Söögiks võib kärbseseeni korjata ainult siis. Enamik kärbseseeni on mürgised. millest allpool vatjasebemeline. Esimesel neist on viljakehad üleni valged ning nii kübar (kuni 8 cm) kui jalg limane. Sm.

roheka või sinaka tooniga viljakehadega (kübar kuni 6 cm) hall napsik (P. Tumepruuni sametja kübaraga (kuni 6 cm) on tume napsik (P. lehtpuude puidul augustis ja septembris. Kumm. Eoslehekesed noorelt valkjad.: Fr. keskel soomuseline. Esineb üldloor.: Fr.: Fr. õuedel. kasvab augustis kuusikutes. Põdranapsikuga on välimuselt väga sarnane mustservnapsik (P. Valget napsikut (P. Eoslavatsüstiidid olemas. salicinus (Pers. kuid välimuselt temaga sarnane on kollakaspruun napsik (P. kuid neil pole eoslehekeste serv tume ja teisel neist on kübar väike (kuni 3 cm) ja habras. podospileus Sacc. Rõngasloor puudub.: Fr. kübar (kuni 6 cm) on hele. tihti inimtegevusega seotud paikades. harva. sün. petasatus (Fr. 1 sugukond. mürgine on ainult üks liik . eelistab kasvada kõduneval lehtpuu-.) kasvab pajude. Viimasest harvem.või huumusesaproobid.: Fr.D. Kõige levinum liik on põdranapsik (P. Kumm. Eosed siledad.) Boekhout & Enderle.) P. Sugukond napsikulised. mõnikord limase kübaraga.) P. kübar (kuni 15 cm) helehallikas. leppade jt. Eestis 8 liiki. Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. kasvab augustist oktoobri alguseni. Pluteaceae Tunnused nagu seltsil. patricius (Schulzer) Boud. mille kollase põhitooniga kübar on tumepruunilt sametjas. kuid väikeste ja õrnade viljakehadega napsikutest esineb meil veel P. Väiksemate viljakehadega liikidest (kübar kuni 6 cm) on meil enam kohatud helehalli kübara ja tupega rusu-tupplehikut (V.või lehikseente jäänustel. Eospulber roosa. sün. kasvab lehtpuupuidul parkides. Perekond napsik..) Gillet. Sagedamini võib suvel ja sügisel nii okas. Aedades. täpilise jalaga on veel täppjalg-napsik (P. taylori (Berk. atricapillus (Batsch) Fayod). Suurte ja lihakate viljakehadega napsikud on pehme maitsega ja söödavad. ta kasvab augustis ja septembris surnud lehtpuudel või nende ümbruses ja torkab oma ilusate valkjate viljakehadega (kübar kuni 6 cm) juba kaugelt silma. Pluteales Viljakehad napsikjad või tupplehikjad. boudieri P. mille jäänusena jala alusel alati tupp. Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. esinevad harva ja on mikroskoobita raskesti määratavad. Eoskannad enamasti 4-eoselised. need on noorelt valkjad. seeneniidid enamasti pannaldeta. gloiocephala (DC. Volvariella Speg. bombycina (Schaeff. pisut limase kübara järgi. Kübar kiuline või sametjas. Eoslehekeste seeneliha ühtiv. Eoslavakandja vabade eoslehekestena. Jalg tihti jahuja kirmega. parkides.: Fr. inamüloidsed.). sororiatus Singer). tema eoslehekeste serv on tume ja jalg on kaetud tumedate ebemetega (vähemalt jala alus). kuid oma vesisevõitu kübaraliha ja sitke jala tõttu mitte just eriti hinnatud söögiseened.) Singer). idupoorita. mis kasvab looaladel. P. speciosa (Fr. Harva esineb meil väikese valkja kübaraga (kuni 5 cm) 218 . rusukalletel. Kumm.). punctipes P. kergelt paksenenud kestaga. romellii (Britzelm. teeservades.) esineb meil harvem. mõnikord alaosas jämenev või sibuljas.) P. Valge napsikuga sarnaneb segametsades harva esinev soomusnapsik (P. hiljem alati roosad kuni roosakasookerjad. kõdu. Hallide.kuni tumepruun.kuni oliivhall.hall napsik.. Seeneniitide süsteem monomiitne.) P. kuid mitte limane.) Singer). tsüanofiilsed. & Cub. Kübar ja jalg teineteisest kergesti eraldatavad. Kumm. Perekond tupplehik. värvusetud. Eestis 2 perekonda 28 liigiga. hiljem roosad või roosakasookerjad. Valdavalt puidu-.). cervinus (Schaeff. Eestis 20 liiki. psilotsübiinimürgitus). tema tunneme ära suure (kuni 12 cm) valkja või halli. vaid vatjas-kiuline kuni soomuseline. Kumm. kasvab kõduneval lehtpuupuidul. millel on tume eoslehekeste serv ja mis kasvab enamasti okaspuupuidul. Ülejäänud Eestis esinevad napsikuliigid on pisikesed.D.) Sacc. kasvab surnud lehtpuupuidul. Saproobid metsakõdul või surnud puidul. leoninus (Schaeff.Selts Napsikulaadsed. selle liigi kübar (kuni 5 cm) on aga tume-hallikaspruun ja sooneline.) Singer). väikesed või suured. Teine suurte viljakehadega liik on meil puidu-tupplehik (V. Kollaste eoslehekestega ja kollaka jalaga on veel romelli napsik (P. sün. Loor puudub. P. Saproobid pinnasel. Heledate. taime. ühtegi neist liikidest ei esine väga sageli. Orton. ellipsoidsed või munajad. eoslehekeste serv ja jala alus kollakad. kiuline. juunist oktoobrini. kübar (kuni 20 cm) on tal samuti valkjas. umbrosus (Pers. väga harva seeneparasiidid või -saproobid (parasiittupplehik). harvem okaspuupuidul. Orton) ja P. Väliselt eelmisega sarnased.kui lehtpuupuidul kohata ilusa kuldkollase sametja kübaraga (kuni 6 cm) lõvinapsikut (P. tupplehikutel esineb üldloor. mürgine (vt. pellitus (Pers. valkja või halli. kuid tema valkjas kübar on keskkohal tumepruunide kuni mustjate soomustega ja palju suurem (kuni 15 cm). inimtegevusega seotud paikades suvel ja sügisel. õuedel võime sagedamini kohata suurt tupplehikut (V.). Viljakehad tupplehikjad.: Fr. kõduneval puidul. atromarginatus (Singer) Kühner). Pluteus Fr.) P. V. Viljakehad napsikjad.

Rhodophyllus Quél. Eoslavakandja eoslehekestena. Kumm. Eosed värvusetud. mis kasvab tavaliselt komposti ja sõnnikuga seotud paigus. siledad.väike tupplehik (V. kõige rohkem augustis ja septembris.ja kõdusaproobid. Meeliskasvukohad on neile niidud ja puisniidud. kuiv. Moser) (Štšukin. Üks kord on leitud Tallinnast pargist rohu sees kasvamas hallika soomuselise kübaraga (kuni 4 cm) halli tupplehikut (V. Lundell) on väike (kübar kuni 2 cm) valge lühijalgne seen. Eospulber roosa. kuid vahel ka ekstsentriline. Sugukond punalehikulised. kellukjas. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad. kergelt ookerjad kuni roosakad. sõlikjad. seepärast on punalehikud õigem jätta metsa. Viljakehad väikestest keskmisteni. Entoloma (Fr. seeneniidid pannaldega või ilma. otsvaates näivad seetõttu vahel nurgelised. Peamiselt niitudel ja puisniitudel. Loor puudub. siidkiuline. Viljakehade värvus sõltub tihti hügrofaansusest. leitud ka šampinjonikasvandustest. lihakuselt äärmiselt varieeruvad. struktuur eoslehekestes paralleelne. lillade) toonidega liike. Sugukonnas 3 perekonda. Kumm. eosed pikiribilised. enamasti on aga kakaovärvi roosakas. (sün. inamüloidsed.) P. 1985a) ja Pärnumaalt Surju männikust valget tupplehikut (V. mitmed liigid on valged. nuijalg-lehtrik. ellipsoidsed või selgelt nurgelised. kuid riskimoment nende korjamisel on suur.) P. on olemas ka musti liike. Punalehikuid võib leida paljudest kasvukohatüüpidest varakevadest hilissügiseni. mõnikord omavahel anastomoseerunud.) on Eestis väga sage liik. Selts Punalehikulaadsed. pikalt jalale laskuvate eoslehekeste ja eriti tugeva jahulõhna tõttu ei valmista tema äratundmine suuri raskusi. Entolomataceae Kirjeldus vastab seltsi omale. tsüanofiilsed. Enamik liike mürgised või mittesöödavad.) Singer). liharoosade. harvem esineb säravate (punaste. näsalised või ribilised. heinikuliigid) viljakehadel. media (Schumach. harvem olemas. harvem metsades. tupp samuti valge. Kumm. Clitopilus (Fr. prunulus (Scop. Jalg ei eraldu kergesti kübarast.) Shaffer). murinella (Quél. Lumivalge kuni valkjashallika kübara (kuni 6 cm).) Singer). Seltsis 2 sugukonda. Entolomatales Viljakehad lehikjad (kõrgesjad. trihhodermi või hümenidermi tüüpi. Punalehiku perekond on Eesti üks mürgisemaid seeneperekondi. eriti rohkesti Lääne-Eestis ja saartel kadakakarjamaadel augustist novembrini. üks surmavalt mürgine (hiidpunalehik). Eoskannad tavaliselt 4-eoselised. mõned söödavad.: Fr. Kübaranahk kuutise. Kübar kumer. kuid esineb ka mükoriisaseeni. Palju on lubjalembeseid liike. kübar (kuni 5 cm) valge. mürgiseid pole. hypopithys (Fr. Perekond harmik. Eestis 2 liiki. 219 . lihakad või vähelihakad. Eoslehekesed peaaegu vabadest kuni pikalt jalale laskuvateni. Jalg keskne. Jalg tavaliselt keskne. ekstsentriline või puudub. Sõnnikuharmik (C. Kurgiseenelisi (Macrocystidiaceae) on erinevate uurijate poolt käsitletud ka heinikulaadsete (Tricholomatales) või napsikulaadsete (Pluteales) seltsis. väikesed kuni suured. Perekond punalehik.ja huumusesaproobid.: Fr. mis Eestis esindatud 121 liigiga. Eoslehekesed laialt jalale külge kasvanud või laskuvad. Liik on levinud mitmesugustes metsades. mõlemat liiki esineb meil harva. sest punalehikuliigid on omavahel väga raskesti eristatavad. valged. harvem servikjad). Suurte lihakate viljakehadega liigid on söödavad. vähem mükoriisaseeni. meil harva. kuid vahel ka metsas augustis ja septembris. mis kinnitusviisilt varieeruvad peaaegu vabadest kuni jalale laskuvateni. võsastikes. roosakasookerjas kuni punakaspruun.) Viljakehad kujult. roheliste. Enamik punalehikuid on mürgised või mittesöödavad.) P. Huvitavad on oma substraatide poolest parasiit-tupplehik (V. Seeneniitide süsteem monomiitne. kevadest hilissügiseni. Eosed sümmeetriliselt või ebasümmeetriliselt nurgelised. On ka mitmeid söödavaid liike.: Fr. Eospulber roosa. Seeneliha homogeenne. söödav. volvacea (Bull. heinikjad. mütsikjad.) M. niitudel ja puisniitudel. kreemid või hallikad. surrecta (Knapp) Singer) ja tume tupplehik (V. varieerudes põhiliselt pruunide ja hallide toonide piires. esimene neist kasvab heinikulaadsete (udulehtrik. eriti Lääne-Eesti ja saarte kadakaniidud. teine turbal või kompostihunnikutel. Valdavalt kõdu. Söögiseenena tuleb siiski silmas pidada tavaharmiku suurt sarnasust lehtriku (Clitocybe) perekonda kuuluvate valgete mürgiste liikidega.M. Suurem osa liike on huumuse. kühmjas või nabajas. Tavaharmik (C. passeckerianus (Pilát) S. suuruselt. Eospulber varieerub roosast punakaspruunini.

Hiid-punalehik kasvab lehtmetsades juulist alates ja on mükoriisaseen. kohati sage. varakevadise kasvuaja poolest paistab veel selles alamperekonnas silma aprilli punalehik (E.Euroopas teada umbes 300. enamasti keskmised kuni suured. Jalg sale. Erksalt on värvunud 2 liiki: sinine punalehik (E.: Fr. ülekaalukalt liigirikkamad on kolm: pärispunalehik (Entoloma). 1992. violett-punalehik (E. hallikassinine punalehik (E. Entoloma.kübar intensiivselt sinkjaskollakasroheline (kuni 3. mille koonusjad tumepruunid viljakehad (kübar kuni 6 cm) kasvavad aprillis ja mais leht.ja soolenähtudega mürgitus).niisketes okasmetsades sage sügisene liik oliivhallikaspruuni kübaraga (kuni 6 cm). tihti oliivivärvi lisandiga.kübar (5 cm) ja jalg hallikasvioletsed.kübar kuni 10 cm. Eraldi tuleb märkida meil küll harvaesinevat. & Broome) Sacc. Tavalisemad pärispunalehikud Eestis on: kilp-punalehik (E. mustserv-punalehik (E. Eestis on leitud esindajaid kõigist neist alamperekondadest.) .) Quél. nitidum Quél. Valdavalt hallides. helepruuni värvusega. Kumm. pruunides toonides. lamellid erakordselt heledad. alati matt (kuni 4 cm). roheline punalehik (E. mille arv erinevatel uurijatel on vägagi erinev. rohelised. augustis ja septembris.ja liigirikka perekonna klassifitseerimisel on loodud hulk alamperekondi ja sektsioone. kellukjas.) P.: Fr.ja segametsades enamasti tammede ja sarapuude all. metsades. kübar kumer-kühmjas. augustist oktoobrini kasvav sage söödav liik. bloxamii (Berk. samuti mürgine. madidum (Fr.kübar violetse varjundiga ookerhall. jalg sidrunkollane ja muutub puute.ja Ida-Eesti. jalg valge. 1992). lividoalbum (Kühner & Romagn. helehallikaspruun kuni heleookerjas.) (tahvel 107) . lividum ss. Selles alamperekonnas on Saaremaalt kirjeldatud 1 teadusele uus liik . kollakates. vähemalt vanemalt süvendunud-nõgus.ja segametsades harva ning mille kübar (kuni 4 cm) ja jalg on tume-hallikassinised. niisketes leht. mao. Lääne-Eesti kadastikes kasvab E. sagedamini isegi nabajas.: Fr. hiljem violetjashallid. (sün. clypeatum (L. mille viljakehad on noorelt tume-sinivioletsed. Alamperekond nabapunalehik. reaalne ärasegamise oht on olemas kevad-võluheinikuga (Calocybe gambosa). kohati sage. läik-punalehik (E. kohati sage.) Kubička) . aprile (Britzelm. nabapunalehik (Leptonia) ja kühmpunalehik (Nolanea). mis kasvab juunikuus niitudel.tugeva leeliselõhnaga.) P.ja segametsades ning võsaservadel. kübar lihakas (kuni 8 cm). kuid erineb kindlalt kasvuaja ja ka mikroskoopiliste tunnuste poolest. mis sagedamini esineb just lodustuvates metsades.) (tahvel 108). Noordeloos.) . Leptonia (Fr. turbidum (Fr. Erandliku.ja soolenähtudega mürgitus) hiid-punalehikut (E. millel avaldub sinkjaspruun alatoon. mis kasvab okas. määrdunud punalehik (E. kuid keskpaigas alati.5 cm). kuid lõhnata seen. hiljem punakaspruunid.) . kasvab sügisel samasugustes paikades. praktiliselt uurimata on Kesk. Tihti erksate toonidega . sinkjas või violetne. violetsed. 220 . hallikaspruun. on jäävalt valgete eoslehekestega hea söögiseen. septembrist alates kasvav tavaline liik. serrulatum (Fr.. Kumm. Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud. sün. & Liiv (Noordeloos & Liiv. conocybecystis Noordel. võsastikes ja aedades luuviljaliste viljapuude all mais ja juunis.viljakehad sinised. sinuatum (Bull.: Fr. Eestis on sagedased liigid järgmised (kõik kasvavad rohtunud aladel. mougeotii (Fr. sügisel. corvinum (Kühner) Noordel. Eestis 115 liiki. esineb tugev jahulõhn. Kumm. griseocyaneum (Fr.ja segametsades sügisel. koonusjas või kühmjas.musta kübaraga (kuni 5. eoslehekesed hallikassinakad. söödav kupatatult (vt. Valdavalt väikeste vähelihakate viljakehadega seened. Nii vormi. Kübar on tavaliselt küll kumer.E. E. tihti peaaegu valged või oliivivärvi toonidega. nuijas. hiljem hall. peenesoomuseline. eoslehekesed noorelt kollased. mao.E. jalg helehall.) P. rhodopolium (Fr. kohati sage. peenike.eelmise liigiga väliselt väga sarnane.5 cm). Selle viljakehad on väga lihakad ja suured (kübar kuni 20 cm.: Fr.Punalehik on väga suur seeneperekond . kogu maailmas üle 1500 liigi. leelis-punalehik (E.ja vigastuskohtades sinkjasroheliseks.: Fr. eriti läänesaartel kadakaniitudel juulist hilissügiseni): vares-punalehik (E. Tuntuim kaasaegne punalehikute uurija. eriti Saaremaa. kust on kirjeldatud 8 teadusele uut liiki. pole kunagi nabajas. Kübar kumer.: Fr. mis ka meil võimalik. jalg kuni 10x2.kübar ja jalg mustjassinised. Lääne-Euroopa maades on hiid-punalehik sagedasem seen ja teda leitakse juba maist alates. Alamperekond pärispunalehik. Viljakehad suuremal või vähemal määral lihakad.).) Gillet). nidorosum (Fr. paremini uuritud piirkonnaks on Eesti läänesaared.5 cm). kuid surmavalt mürgist (vt. incanum (Fr. värskelt mürgine.huumusrikkal pinnasel leht.) P. mürgine. E.) Hesler) (tahvel 109) . kobarpunalehik (E. jalg noorelt sinkjas. Hollandi mükoloog M. hiljem lihapruunid. Noordeloos eristab oma monograafias (1992) 12 alamperekonda. Kumm.) . valged. kohati sage.) Quél.) Sacc. kollane serv säilib kauem. tumeda servaga. suhteliselt sage kadakaniitudel.).) . Quél.) Hesler) (tahvel 109) .) Hesler) (tahvel 109) . eelmise liigiga väliselt väga sarnane.) Noordel.

mutabilipes Noordel. väikeste kuni keskmiste viljakehadega (kübar kuni 6 cm). sericeum (Bull. E. roseotinctum Noordel. Karst. mille viljakehad on kaunis suured ja lihakad.: Fr. esindajad on tüüpiliselt samuti väikeste vähelihakate viljakehadega. kuigi võib vanemalt olla lamendunud. kumer. jahu-punaheinik (R. okasmetsades samblas sügisel sageli kasvav liik. pruunide või ookerjate toonidega.M.. milline on robustsete viljakehadega (kübar kuni 7 cm. väike punaheinik (R. jalg kuni 13x1. sün. Rhodocybe Maire Väikeste kuni keskmiste (kübar 2–10 cm) lihapruunide või hallide viljakehadega seened.) Noordel. kohati sage. kunagi ei ole kübar keskpaigas nabajas-süvendunud. nitellina (Fr. cetratum (Fr. Moser) – teraliselt sätendava pruunikasookerja kübaraga (kuni 4. harva. Eestis esineb 3 liiki. 1986. truncata ss. Nolanea (Fr.: Fr. Neist liikidest on silmatorkavaim viidu punalehik.) Singer). Moser). leochromus Noordel. silmapaistva näsaga kübaral (kuni 3 cm).) Singer). papillatum (Bres. kasvab igasugustel rohtunud aladel suvest sügiseni. näsa-punalehik (E. Noordeloos. politoflavipes Noordel. icterinum (Fr. kuid kujult kumera.) Noordel. Eoslehekesed jalale kinnitunud või ümardunult külge kasvanud. Ülejäänud alamperekondades esinevatest liikidest on Eestis veel sage alamperekonda Allocybe Noordel. E.Viidu küla järgi Saaremaal. vahel ka mustjad või oliivivärvi lisandiga. & Liiv. E. süvendunud või näsaga. huumusrikastes kohtades.) Dennis – mustjaspruuni kübara ja jalaga. vanemalt muutub violetjaspruuniks. viiduense (Soomest Ahvenamaalt). sageli.). ex Gillet) M.: Fr. E. euchroum (Pers.) M. Eestist leitud 4 liiki: hall punaheinik (R. kuid ainult kevadel kasvav liik on kevad-punalehik (E. mille eospulber on roosa ja eosed näsalised. kõik hallides toonides väikesed (kübar kuni 4 cm) sügisesed seened. ainult kahte liiki on hiljem leitud ka mujalt: E. byssisedum (Pers. Ka kõik ülejäänud esmakirjelduste leiud (peale ühe) pärinevad Viidult juulist septembrini 19851990. mustjaspruunide viljakehadega. & Liiv. siid-punalehik (E. 1992): E. Erksate toonidega liike ei esine peaaegu üldse. iseloomulik on tugev jahulõhn. viidu punalehik (E. excentricum Bres. eoslehekeste serv on sageli tumepruun. kasvab rohtunud aladel. Lundell) (tahvel 110) – aprillis ja mais okasmetsades.M. üleni intensiivselt sinkjasvioletsete viljakehadega (kübar kuni 4 cm) seen. lame. väga sage. hallikas-pruunikasvioletsed.. hekkides ja metsateedel kasvab nabaja kübaraga naba-punalehik (E. esinevad teravatipulised eoslavatsüstiidid. kuuluv ekstsentriline punalehik (E.: Fr.). noorelt sinine. E. esineb meil harva. mille viljakehadel on jalg ekstsentriline. senised leiud Lõuna-Eestist Koiva-äärsetelt puisniitudelt.: Fr. viiduense Noordel.Erandliku kasvukoha poolest puidul paistab silma puidu-punalehik (E.) Kuyper & Noordel.) Donk) on väga lühikese külgmise jalaga ja tema kasvupaik on punalehikute kohta ebaharilik – leht. aedades. mille keskpaigas on tihti väike kühm või näsa. & Liiv. E. Viljakehad on valdavalt hallide. harva. siid-punalehikuga sarnane. mao.) Noordel.) Quél.M. E. ex DC. kasvab rohtunud aladel.5 cm). Alamperekonna kühm-punalehik. undatum (Fr. pleopodium (Bull. kuid jalale laskuvate eoslehekestega: rohtunud aladel on sage tugeva jahulõhnaga ebakorrapäraselt lainjashõlmise kübaraga hõlmine punalehik (E. Selles alamperekonnas on Saaremaalt ja Vormsilt kirjeldatud 7 teadusele uut liiki (vt. esinevad samuti eoslavatsüstiidid..: Fr.) P. vernum S. aedades ja prahipaikades sügisel harva kasvav kollane punalehik (E. rhynchocystidiatum on kirjeldatud ainukesena Vormsilt Svybist sept. rhynchocystidiatum Noordel.) M. mitte kunagi pole laskuvad.) Noordel. Omapärane alamperekond on Claudopus (Gillet) Noordel.ja soolenähtudega mürgitus). kübar (kuni 8 cm) koonusjas kuni lamekühmjas. sün. ainuke selline Eestist leitud liik on rohekaskollase kübara ja jalaga. Enamik nimetatud liike on seni teada vaid esmaleiukohast.ja okaspuupuit. R. See on sügisel metsades nii surnud kui elusal puidul harva esinev ilusate.. Perekond punaheinik. politoflavipes (Šveitsist ja Norrast).) Donk).2 cm). lanicum (Romagn. mis kasvab eriti kadakaniitudel ja on ka värvuselt punalehikute seas ebaharilik – määrdunudvalgete kuni beežide. Kühm-punalehiku alamperekonna levinumad liigid Eestis on: sätendav punalehik (E.) (tahvel 107) alamperekonnast Trichopilus (Romagn. kellukja või koonusja kübaraga. kasvab sügisel. Singer) (tahvel 110) ja 221 . & Liiv. Eoslehekesed jalale otse külge kasvanud või laskuvad. & Liiv. Kaks teist liiki sellest alamperekonnast on keskse jalaga. gemina (Fr. kollakate. külgmine või peaaegu puudub või on eoslehekesed pikalt jalale laskuvad. & Liiv). Külg-punalehik (E. ochromicaceum Noordel. mürgine. Märkida tuleb veel pruuni punalehikut (E. 1992. iseloomulik on omapärane siidjas läige kübaral. liik on nime saanud esmase leiukoha . Moser). Noordeloos & Liiv. E.) – värvuselt ja vormilt väga varieeruv liik – kübar (kuni 7 cm) hallikaspruunist mustjaspruunini. porphyrophaeum (Fr. & Liiv. popinalis (Fr. mürgine (vt.

suurim ja lihakaim on jahu-punaheinik (kübar kuni 10 cm). Eoslehekesed peaaegu vabad. kuni 6 cm lai. Eosed ellipsoidsed. kasvavad samuti metsades sügiseti. viljakeha muutub katsumisel mustaks. Kurgiseene (M.: Fr. kesta ehitus äärmiselt lihtsustunud. Muus osas seltsi tunnustega. kaunis harva. vähelihakad. jalg samuti tume. Iseloomulikud on hiiglaslikud (kuni 100 µm pikkused) käävjad eoslava-. Kübaranahk kuutise tüüpi. Sugukond kurgiseenelised. jala. Macrocystidia Joss. 222 . teised lihapruunika värvusega. Eoslava-.kuni mustjaspruun. väga iseloomulikud ja silmatorkavad – lantsetjad. kübar kellukjas-lamenduv.ja kübaratsüstiidid (glöotsüstiidid) suured (kuni 80 µm). Viljakehad on väikesed kuni keskmised. Perekond kurgiseen. mustjaspruun. pikalt teritunud tipuga. paksukestalised. Eospulber roosakasookerjas. Esimene liik on hall. mundula (Lasch) Singer.) tunneb kergesti ära iseloomuliku tugeva värske kurgi või kalatraani lõhna poolest.ja väike punaheinik on söödavad. mürgiseid liike ei ole. Seeneniidid pannaldega. punakas. kitsalt heleda kreemika servaga. Kaks järgmist liiki esinevad harva. punkteeritud (nähtav ainult skaneerivas elektronmikroskoobis). Väike punaheinik on Eestis kaunis sage liik segametsades augustist oktoobrini. jahu. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga. kübara. cucumis (Pers.ja jalatsüstiidid.mustuv punaheinik R. Kasvab väikeste gruppidena metsades sügisel. Macrocystidiaceae Viljakehad mütsikjad kuni kõrgesjad. Kõik punaheinikud on kõdusaproobid.) Joss.

tihti dekstrinoidsed. Eoslehekeste seeneliha enamasti paralleelne või subparalleelne. harvem peaaegu värvusetud. mis kasvab mais ja juunis. Sugukond torujalalised. Tsüstiidid eoslavas alati olemas. Looriga või ilma.5 cm) mügar-põldseen (A. Eoslavakandja eoslehekestena. mürgiseid ei ole. pinnal kuupjalt mõranenud kübara.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. juulist alates kasvav seen.) Bon).või varisesaproobid. Metsades. kulu-. Tavaliselt kõdu. kübara ja keskse jalaga. paljas. Jalg ei ole kübaralihast kergesti eraldatav. mis erineb eelmisest väga heledate. kõrgesjad. arvalis (Fr. paksukestalised. niitudel. paludosa (Lange) Bon & Courtecuisse) – pisikest. Põldudel ja niitudel levib harva poolkerajas põldseen (A. Huumuse-. ellipsoidsed või sidrunjad. maist oktoobrini. Perekond põldseen. 1–2 cm suuruse kollakaspruuni kübaraga pikajalalist (kuni 10 x 0. parkides. Veldre leidnud Valgamaalt Lüllemäelt korduvalt soo-põldseent (A. brunneola (Fr.) Fayod) (tahvel 111). õhukeselihalised. puisniitudel suvel ja sügisel. jalata.Tsüstiidid eoslavas olemas või puuduvad. jalal nahkjas tõusev kiulis-ebemeline rõngas. enamasti väikesed. söödav. mis jalale mitmesuguselt külge kasvanud või laskuvad. Eospulber mitmesugustes toonides pruun kuni mustjas. vastiku lõhna ja kibeka maitse poolest. ebaselgete loorijäänustega. jahulõhnaga. Selle liigiga on väga sarnane samuti avatud kasvukohtades.kuni tumepruun. idupooriga või ilma. tihti violetse varjundiga. hallide kuni beežikate eoslehekeste. sirmikjad. Eospulber roostepruun. Seeneniitide süsteem monomiitne. tubak. Seltsis 4 sugukonda. Cortinariales Viljakehad pisikesed kuni väga suured.Selts Vöödikulaadsed. sõnnikusaproobid. näsalised või tähtjas-nurgelised. Järvede kaldamudalt on S. kuid ilmselt on neid rohkem. kleepiv-limane. mandeljad. Tume-makspruun kübar (kuni 6 cm) ja rõngaga jalg on parkides väga harva kasvaval maksa-põldseenel (A. inamüloidsed. molesta (Lasch) Singer. Bolbitiaceae Viljakehad mütsikjad. dura (Bolton) Singer) (tahvel 111). kuid augustist alates kasvav mõrand-põldseen (A. enamasti kevadel. eoslehekesed kahvatu.) Singer). roosteookerjas. harva kevadel. lihakad.kuni oliivpruunid. sest perekond on meil nõrgalt läbi töötatud. siledad. külmaseenjad. Eestis 3 perekonda 16 liigiga. varasuvel ja suvel. sile. Pinnasesse süvendunud sklerootsiumidest kasvab välja ookerpruunika väikese kübaraga (kuni 2. Kübaranahk väga erinevat tüüpi kuutisest kuni epiteelini. pruunides või lillakates toonides. harva puidul. See on tugeva jahulõhnaga valkjaspruunikas seen. seeneniidid tihti pannaldega. Loor olemas või puudub. harvem puidu. mürgiseid ei teata. Eosed kollakad või pruunikad. vahel loorijäänustega. Kübar kuiv. tihti esinevad kaulotsüstiidid. Eoslehekesed kahvatu. Jalg tihti rõngaga. Agrocybe Fayod Viljakehad sirmikjad. seda esineb meil väga harva. enamasti selge idupooriga.4 cm) rõngaga seent. harva intensiivsemalt värvunud. 223 .: Fr. kasvab Eestis eelmisest liigist harvem. kõdu-. sün.) Fayod) – pisike (kübar kuni 3 cm) ookerkollane. Loor enamasti olemas. siledad. Jalg torujas. tihti esinevad krüsotsüstiidid. keskmise suurusega. Mitmed värskelt söödavad liigid. Mõned lihakamad liigid söödavad. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. põldudel. põõsastikes. Valdavalt huumusesaproobid. nõgusalt või ümardunult jalale külge kasvanud kuni kinnitunud. semiorbicularis (Bull. praecox (Pers. enamasti suure selge idupooriga. mittesöödav. harvem puidusaproobid. Seeneniidid tihti pannaldega. Eestis 6 liiki. tihti soontena pikalt jalale laskuvad. Sage seen on maikuust alates aedades. Eosed kollakaspruunid. Eosed pruunid. Eospulber tubakpruun. ookrivärvi. tavaliselt kollastes. kuni 9 cm laiuse kübaraga. kübara ja keskse jalaga või külgmised. vähelihakad kuni lihakad. rõngata. Kübaranahk hümenidermi kuni epiteeli tüüpi. kuid ka metsades suurte kogumikena kasvav kevad-põldseen (A. A.kuni oliivpruunid.

õrn ja habras.või sõnnikusaproobid. phalaenarum (Bull. karjamaadel.: Fr. titubans (Bull. B.) on jalal rõngas. eelmised seevastu on tuntud niiduliigid. valge või kollane. Pearson & Dennis. rõngata sitaseenel (A. samuti kaulotsüstiidid enamasti väga iseloomuliku kujuga – jässakad. Eestis 4 liiki. millest on Eestis leitud 9. karjamaadel. Kasvavad enamasti niitudel. karjamaadel. väetatud paikades. Perekonnas on kaks liiki.kõrgesjad. praegu teada 8 liiki. Perekond torujalg. Eospulber roostepruun. Perekond sõnnikuseen. lactea (Lange) Métrod). sagedased varasuvel ja suvel. poolkerajas kuni lame-kühmjas. Eosed pruunid. variicolor Atkinson) ja sõnnikul roosa värvusega sõnniku-torujalg (B. Anellaria P. Eoslehekesed kaneelkuni roostepruunid. Kübar noorelt munajas.: Fr. tihti sidrunkollaste kuni peaaegu valgeks pleekivate. sametjas-teralise kirmega. kasvab hobusekoplites. õrnad ja haprad.) Fayod). kultuurniitudel. hügrofaanne. mis mõlemad esinevad ka Eestis: harilikul sitaseenel (A. jalg tihti jahuja kirmega. koonusjas-keegelja kübaraga ovaal-sametkübarik (C. kõhtjas-pudeljad. võsastikes. väga õhukeste. kasvab sõnnikul ja eriti meelsasti vanal õlekulul (eelmise aasta kuhjaasemetel). sün. Ainsa liigi – koppelseene (P. subovalis (Kühner) ex Kühner & Watling). psilotsübiinimürgitus).kuni punakaspruun või ookerjas kellukjas kübar (2–6 cm kõrge) on värskelt paksult limane. tenera (Schaeff. Eosed pruunid. psilotsübiinimürgitus). Kaks viimast liiki kasvavad rohkem metsades. Valdavalt kollakaspruunide toonidega. Huumuse. Eospulber roostepruun. Harva kasvavad meil väga kaunis. Panaeolus semiovatus (With.Perekond sitaseen. Hallikas.) Maire) kübar on kellukjas ja väike (1–3 cm kõrge). limane. Kuuel liigil on leitud mürgiseid psühhotroopseid aineid (vt. eriti kuusikutes. Mõlemad liigid kasvavad lehma. teeservadel.) Fr.: Fr.) Quél) see puudub. Neid on Eestis vähe uuritud ja seepärast on süstemaatika ja levik meil ebaselge. aprillist novembrini. kollakasrohelise kübara ja kollase jalaga oliiv-torujalg (B. seeneliha paralleelse struktuuriga. liik on väga varieeruv ja eristatakse hulga teisendeid värvuse. väga õhukese seenelihaga. selge idupooriga. kulu. ooker. Panaeolina Maire Erineb sugukonnas teistest perekondadest näsaliste eoste ja punakaspruuni eospulbri poolest. suure ja selge idupooriga. kuid need ei ole kunagi peajad. hiljem kellukjas.) A. Liigid on üksteisest väga raskesti eristatavad ja keerulised määrata. mürgine (vt.kuni roostepruun. Tsüstiidid eoslavas. radiaalsoonelis-kurruline. Perekond sametkübarik. Bolbitius Fr.: Fr.ja sõnnikusaproobid. Lundell & Nannf. mille süstemaatikas on oluline tsüstiidide kuju. õuedes. Eoslehekesed vabad. tunnuste järgi. Huumuse-. teeservadel ja muruplatsidel maikuust kuni oktoobrini. fimiputris (With. ookerja kuni pruuni kellukja kübara ja silinderja jalaga pruun sametkübarik (C. Jalg torujas. semiglobata (Kühner) ex Kühner & Watling). poolkerajas või kumer hügrofaanne kübar (1–5 cm) paikneb suhteliselt pikal (6–18 cm) jalal. meil paiguti massiliselt.: Fr. haprate viljakehadega kollane torujalg (B. tipus keraja peaga . paberjate. Viljakehad mütsikjad. alusel sibulja või teravalt servatud mugulja jalaga. Väga sage on munakollase kübara (kuni 5 cm) ja jalaga. Kasvavad karjamaadel jm.. Suurimate viljakehadega liikidest (kübar kuni 5 cm) on Eestis sagedased valge või kreemikas valge sametkübarik (C.) S. Sõrmkübarataoliselt kellukjas. mõnikord otse sõnnikul. harva puidusaproobid. kahvatuhallika värvuse poolest paistab silma 224 . jahukas-ebemeline. Ülejäänud sametkübarikuliigid on pisikese või väikese kübaraga (kuni 4 cm) ookerjad kuni pruunid seened. lacteus Lange) ja pruuni värvusega ning sibuljalt paksenenud jalaalusega ovaal-torujalg (B. Panaeolus (Fr. subovalis (Kühner)ex Kühner & Watling). psilotsübiinimürgitus).ja hobusesõnnikul. kuid ka hästiväetatud pinnasel. kuid poolkeraja kübaraga poolkerajas sametkübarik (C. peaaegu vabad kuni jalale külge kasvanud. sün.) Fr. harva ka väga kõdunenud puidul. eoste suuruse jm.: Fr. ookerpruunikad. See on väike perekond: seni maailmas kirjeldatud 15 liiki. vitellinus (Pers. Sagedasemad huumusesaproobid Eestis on veel piimvalge värvusega valge torujalg (B. liik on mürgisuse kahtlusega (vt. kübara triibulisuse. peene kaelaosaga. ning eelmisega sarnane.) Quél. Heilotsüstiidid olemas.). Eestis väga tavaline liik. Perekond koppelseen. coprophilus (Peck) Hongo). Kübar kellukjas või koonusjas. Karst. foenisecii (Pers. Väga heleda. heinamaadel. harvem metsades. väikesed. Conocybe Fayod Viljakehad mütsikjad. triibuline. Kasvavad maist novembrini niitudel. Eestis nõrgalt uuritud perekond. Viljakehad hallikaspruunid või mustad. jalg kuni 15 cm kõrge.: Fr. kõrgesjad. väetatud paigus.

Soonelise sõnnikuseene (P. kübara servas ripuvad loorijäänused. sanguineus (Wulfen : Fr.) Fr. ülejäänud liikidel harva üle 15 µm pikad). mürgine. Põdrasõnnikul kasvab meil sageli suhteliselt pisikese kübaraga (kuni 1 cm) põdra-sõnnikuseen (P. Otse sõnnikul kasvab ka kõrge sõnnikuseen (P.) kasvab meil üleni ere-oranžikaskollane rabavöödik (C.). Hallikal sõnnikuseenel (P. Kaneelvöödikule on Eestis veel rida lähedasi ja väga sarnaseid. semisanguineus (Fr. punastes. on mitmeid mürgiseid ja väheseid söödavaid liike. ookerjates ja pruunides. Sugukond vöödikulised. Tsüstiidid eoslavas enamasti puuduvad. Eestis 7 perekonda 184 liigiga. ater (Lange) Kühner & Romagn. Eosed tavaliselt pruunikad.või roostepruun. Viljakehad kujult. Cortinariaceae Viljakehad väikesed kuni väga suured.M.) Quél. Euroopas 800. alcidis M. Dermocybe (Fr. Viljakehad väikesed kuni keskmise suurusega. campanulatus ss. harva. noorelt poolkerajas või kellukjas. orellaniinimürgitus. auct. Moser). Cortinarius Fr. harvem esinevaid liike. värvuselt valdavalt kollastes. Eestis seni teada 80 liiki. Seda ülisuurt perekonda on erinevad uurijad väga erinevalt jaotanud alamperekondadesse.: Fr. Kahe viimase liigi eosed on suuremad kui teistel sõnnikuseente liikidel (vastavalt 16–19x7–9 µm ja 14–20x10–12 µm. jodoformi lõhnaga tulivöödik (C. retirugis (Fr. cinnamomeus (L. mürgine. Moseri aastakümneid kestnud uurimised. Viltvöödikute hulka kuuluvad mitmed Eesti tavalisemad lehikseened: helkivalt veripunaste eoslehekestega verev vöödik (C. Eoslehekesed enamasti nõgusalt jalale külge kasvanud.) on aga väikese näsaga kumer kübar. pisikestest hiiglaslikeni. Kõi ülalnimetatud liigid kasvavad meil mineraalpinnasel ja samuti rabastuvates metsades augustist oktoobrini. kuid vähemalt Euroopa ja samuti Eesti liikide puhul on alamperekondade eristamisel oluline koht ka viljakehade morfoloogial ning makrokeemilistel reaktsioonidel. vormilt ja suuruselt väga varieeruvad. Moser eristanud 6.kahkjas sõnnikuseen (P. mao. kuna liigid on väga varieeruvad.) Fr. Ainult rabades ja rabamännikutes turbasammaldes (Sphagnum spp. Eospulber roostepruun. speciosus P. Enamasti mittesöödavad. idupoorita. papilionaceus (Bull. Kübaranahk väga erinevat tüüpi.. mille jäänusena jalal tihti mitu kiudrõngast. valdavalt sügisel. Mükoriisaseened metsades. ilmastikust jm. Arvatav liikide arv Eestis on kindlasti 3–4 korda suurem praegusest.ja soolenähtudega mürgitus). harvem loorita. uliginosus Berk. Ka punakaspruunil sõnnikuseenel (P. 1988). seentega värvimine).) Gillet) kellukjas kübar on tihedalt rihveljas. punastes ja rohelistes toonides. oranžides. kõdu. ex M. Osa alamperekondi on käsitletud isegi eri perekondadena. kübar ise aga on sile.) on kumer hügrofaanne kübar algul punakaspruun. harvem lillades. mürgine. mille kübar on kumer ja jalg kuni 18 cm pikk. kuni 6 cm laiune.). Kübar viltjas. Verev vöödik on ka viljakeha muudes osades veripunane. rickenii Hora) kellukjas kübar on punakas. siledad või näsalised.) Quél. Enamik liike mürgised (Bon. & Broome) Sacc. inhügrofaanne. pruunides toonides. mürgine. ahenduvalt või nõgusalt jalale külge kasvanud. mürgine. croceifolius 225 . Alamperekond viltvöödik. sphinctrinus (Fr. sektsioonidesse jne. tubak.). kübara ja keskse jalaga. nagu ribidega võrkjalt kaunistatud.ja puidusaproobe. pruunides. kuid see värvus säilib hiljem kübara vananemisel punaka ringina ainult kübara servas. rohelistes. Lange) kumer kübar on seepiavärvi kuni nõgipruunikasmust. kuid pole kunagi hümeniderm. sün.) Quél. maist novembrini. viimaseid on M. Eosed näsalised. kuivad. fimicola (Fr. Eospulber hele-. Värvuselt põhiliselt antrakinoonpigmentidest erksates kollastes. Alati olemas kiudloor.) Sacc. Ka kelluk-sõnnikuseene (P.) kübara serval on loorijäänused.: Fr. P. sametjas kuni viltjassoomuseline. Musta sõnnikuseene (P. vähelihakad või lihakad. Seeneniidid enamasti pannaldega. Kiudlooriga. Kuusikutes kasvavad harva üleni särav-tulioranž. Alamperekondade eristamise aluseks on pigmentide biokeemiline olemus. Orton). Kõik kolm liiki on mürgised (vt.) (tahvel 112) ja verkjas vöödik (C. Eestis seni määratud 6 liiki.kuni šokolaadpruun. Kübaranahk kuutise tüüpi. Kuid nagu näitavad selle perekonna spetsialisti. subbalteatus (Berk. kahe teise liigi kübar ja jalg on kollakaspruunid. Vöödik on liigirohkemaid lehikseente perekondi üldse: maailmas 2000 liiki. Perekond vöödik. Perekonna uurituse tase meil on aga veel üsna tagasihoidlik ja seotud suurte raskustega. Erksate pigmentide sisalduse tõttu leiavad viltvöödikute liigid kasutamist lõnga ja tekstiilesemete värvimisel (vt.D. on õigem säilitada üks suur perekond rea alamperekondadega. oliivivärvi toonides. Enamasti mittesöödavad. mürgine. Austria professori M. Eoslehekesed kollastes. on palju mürgiseid liike. Koonus-sõnnikuseene (P. kuid nende arv on vähemalt poole suurem.) Gillet) (tahvel 112) ning oranžikaskollaste eoslehekestega kaneelvöödik (C. Valdavalt mükoriisaseened. seda liiki võib peale väetatud pinnase leida ka otse sõnnikult. olenevalt viljakehade vanuseastmest. kuid esineb huumuse-. tunnused muutlikud.

) Fr. toonidega.) – tema kübar on ookerkollane. Orton) (tahvel 112). kasvab okasmetsades. erksate – kollaste. orichalceus (Batsch) Fr. 1992a). cinnamomeoluteus P. kübar (kuni 15 cm) võib mõnel liigil olla pealt pruunikas. Väga ilusate. 2) silmatorkava äärismugula olemasolu jala alusel (mitte lõigata jala alust ära!). meelõhnaga. väga mürgised või teadmata väärtusega liigid. servaosas roheka kübara (kuni 10 cm). multiformis (Fr. C. Jalg tavaliselt jäme-muguljas. kuid kahtlus langeb just viimatimainitud kahele liigile. cyanopus Fr.). kuld. Henry) ja tema okasmetsateisik . Orton. ainult jala tipus säiliva sinkja tooniga ridavöödik (C. Valdavalt mittesöödavad. Ilus seen on üleni roheline. Sage seen Eesti okasmetsades sügisel on tihti ridade ja ringidena kasvav. Henry ex P. oliivjate. jalg siidvalge kuni ookerkollane. orellaniinimürgitus). laiellipsoidsed (kuni 8 x 5. fulmineus Fr. caerulescens (Schaeff. vanemalt roostepunased. glaucopus (Schaeff. Phlegmacium (Fr.: Fr.. Eestis on seda uurinud Leisner (1963). tema eoslehekesed. kastanpruuni-sinkjasvioletse kübara (kuni 15 cm). kahjuks ei õnnestunud juba kupatatud seente materjali määrata liigini.).)Fr. kirjanduses on seda liiki vahel peetud söödavaks. ere-väävelkollase seenelihaga aniisvöödik (C. hobuheiniku eosed on värvusetud. vanemana savikollane. Štšukin.Peck).) – kasvab hilissügisel lehtmetsades. oliivivärvi või lillakate toonidega. Samasuguse väljanägemisega sage lubjalembene sügisene okasmetsaliik on meil vaskvöödik (C.a. noorelt üleni siniste viljakehadega söödav lehtmetsaliik sinivöödik (C.) Fr. sidrunkollase kiudlooriga sidrunkollane vöödik (C. rufoolivaceus (Pers. kuid violetsete või siniste toonideta limapeadest on Põhja.). hea söögiseen. oranžide. Üleni õlgkollane mürgisuse kahtlusega elegantvöödik (C. juhul kui kübar kuiv. vaskpunakasroheka kübaraga (kuni 10 cm).) (tahvel 113).) Fr.). samuti mürgisuse kahtlusega.D. Alamperekond jaguneb kahte gruppi äärismugula olemasolu või puudumise järgi jala alusel. valge jala.ja lehtmetsaliik muutlik vöödik (C. selle rühma kõik liigid (Euroopas umbes 10) on mürgised või mürgisuse kahtlusega. noorena alati violetsete eoslehekeste. violetjate jm. mis on samuti üleni erekollane. eoslehekesed algul kollased.) (tahvel 114). jämedalt saagjasservaliste eoslehekestega. roheka jala ja looriga. purpurascens Fr. kaunis sageli.: Fr. nad paistavada silma suurte väga lihakate erekollaste viljakehade poolest. punaste. Äärismugulaga.D. septembris. ning savikollase.) Fr. Moser). täkilise servaga. Viimasega on sarnane lõhnavöödik (C. millel lasub samuti ohtliku mürgisuse kahtlus. Äärismugulaga liikide seas eristub kõigepealt grupp.) Fr. eoslehekesed valkjad. mis kasvab Eestis harva. suured ja väga lihakad. Ilmselt on selle vöödikurühma liigid enamuses ohtlikult mürgised. servaosas püsivalt sinivioletse kübara (kuni 10 cm). hilissügisene okasmetsaliik purpurvöödik (C. kasvab okasmetsades. veinpunase. ilusalt sinivioletse. vaid kübara (kuni 10 cm) servast punakaspruun lehtmetsaliik rohevöödik (C. Tavaliselt kübar limane ja jalg kuiv. C. roheliste. valkja seeneliha. jala ja seenelihaga.ja Lääne-Eesti lubjarikastes okasmetsades sage tugeva selge aniisilõhnaga. Viljakehad heinikjad. prasinus (Schaeff. orellaniinimürgitus). hea söögiseen. mürgitus kutsub esile raskeid neerukahjustusi (vt.:Fr. Äärismugulaga kollased limapead (sektsioon Xanthophylli) on üks mürgisemaid rühmi vöödikute perekonnas. splendens R. Erekollast vöödikut on Eestist üks kord Harjumaalt leitud (vt. Orton).) Fr. sün. Selle konkreetse juhtumi puhul olid seened korjatud segamini hobuheinikuga. calochrous (Pers. Alamperekond limapea. elegantior (Fr.). mürgisuse kahtlusega (vt.) (tahvel 114) kasvab meil okasmetsades augustis ja septembris. mille viljakehadel ilmnevad sinkjad või violetsed toonid. citrinus P. jala ja seenelihaga.või kroomkollased.D. 3) suurte (kuni 14 x 7 µm) pruunide tugevalt näsaliste mandeljate eoste olemasolu (vaadata mikroskoobis). kuid siia kuuluvad ka vöödiku perekonna vähesed parimad söögiseened. pruuni põhivärvuse kõrval silmatorkavalt ere-väävelkollaste eoslehekestega kollaselehine vöödik (C.D. subfulgens P.kroomvöödik (C.M. Nende liikidega on lähedalt seotud lehtmetsades kasvav surmavalt mürgine erekollane vöödik (C. Ühest selle rühma liigist põhjustatud mürgitus oli 1998. kuid eoslehekesed on kõigil vähemalt noorelt alati erksalt sidrun-. noorematel viljakehadel jääb loorist jalale kiudrõngas. Väävelkollase seeneniidistikuga (pinnases) ning kollakasrohelise värvuse ja ebameeldiva lõhnaga on väävelvöödik (C. siis muutub seeneliha KOH mõjul kollaseks. noorelt violetsete eoslehekestega. Orton).). mis ühendab amblikuvõrkjate kiududena kübarat jalaga. Eestis on selles rühmas seni määratud 3 liiki. lehtmetsades kasvav saaglehine vöödik (C. kübara (kuni 10 cm) serv oliivrohekas. odorifer Britzelm. sün. mugulja osa serval veripunase jala. Harva kasvavad Eestis sidrunkollase kübara (kuni 7 cm). kuid ta on aromaatne. vitellinus M. Väga suur ja liigirikas alamperekond. kuid tal puudub aniisilõhn. harva. sügisel Tallinnas. kübara keskpaik rebasepunane.5 µm). noorena sinkjasvioletsete eoslehekeste. harva. loor ja seeneliha valged. pseudosulphureus Rob. 226 . Äärismugulaga kollaste vöödikute kindlateks eristustunnusteks hobuheinikust on: 1) kiudloori olemasolu. Eredate värvide poolest ei paista selles rühmas ainukesena silma sage okas.) Fr. noorelt sinkjasvioletse seeneliha ja juba noorest peale erekollaste eoslehekestega veinpunane vöödik (C. jalg ja seeneliha on noorelt sinised.

Eoslavas esinevad silmatorkavad tsüstiidid. Ilus seen selles rühmas on okasmetsades sügisel harva kasvav varieeruv vöödik (C. Myxacium (Fr.) (tahvel 113) Lõuna. suur ja lihakas seen. ühtlasi maitsvaid söögiseeni – limavöödikut (C.) Fr. eoslehekesed püsivalt violetsed. Harva kasvab lehtmetsades septembris porfüürvöödik (C. Loometsades on Põhja. kaunis harva – lilla vöödik (C. peamiselt männikutes. xanthocephalus P. C.) – viljakehad noorena üleni violetsed. lilla värvus säilib kauem vaid jala tipus. trivialis Lange). pikalt samblas aheneva siidkiulise jalaga viha vöödik (C. rohekate. mucosus (Bull. Sage on meil mitmesugustes metsades. Orton) männikutes sügisel – kübar (kuni 7 cm) sidrunkollane. Alamperekond Leprocybe eristub kindlalt ainult mikroskoopiliselt – kübaranaha seeneniidid on jämedad (üle 6 µm) ja 227 . viljakehad ei värvu välispinnal KOH või NH3 toimel kollaseks ega pruuniks.Raskete mürgituste vältimiseks peab õppima eristama hobuheinikut erekollase värvusega vöödikutest! Äärismugulata. Alamperekond pärisvöödik.) Fr.) Kickx) (tahvel 117) ja sinijalg-vöödikut (C. eriti kaasikutes kasvav ilus lihakas seen sinilamell-vöödik (C. eoslehekesed aga noorena alati violetjad. muscigenus Peck. kuni 15 cm laiune.) Fr. pole tavaliselt muguljas ega nuijas. Ülejäänud kolme alamperekonna omavaheline eristamine on üsna raske isegi spetsialistile. jalg valkjal põhjal valgete või sinkjate loorivöötidega.: Fr. mille kübar võib saada kuni 8 cm suuruseks. limavöödikul seevastu valge. varius (Schaeff.kuni sinkjasvioletne. Euroopas on selles alamperekonnas ainult 1 liik. kübar (kuni 25 cm) punakaspruunil põhjal suurte valgete ebemetega. lehtmetsades kasvav mittesöödav rõngasjalg-vöödik (C. radiaalkurruline. sün. kollastes. noorena valgete eoslehekestega. Söödavad ja mittesöödavad seened. eoslehekesed. hinnatav söögiseen. eoslehekesed noorelt kahvatusinkjad.). reljeefselt jala pinnast kõrgemale ulatuvate limajas-ebemeliste rõngasjate vöötide olemasolu poolest. mis kasvab ka Eestis okas. hiljem valkjad. See on välimuselt erakordselt elegantne – üleni ja läbinisti tumelilla.) Fr. maitselt väga mõru. violetsetes toonides. variecolor (Pers. Tihti viha maitsega. Eelmisega võrreldes vähem liigirohke alamperekond.: Fr. hallide ja pruunide toonidega. Alamperekond limajalg. Viha maitsega liikidest on Eestis kaunis sage männimetsades septembris ja oktoobris kasvav oranžikaskollase kübara (kuni 5 cm).) Loudon. tugeva pehkinud lõhnaga. näritud-saagja servaga. aluseni ühtlaselt silinderja jalaga liikidest on meil okas. tellispruun vöödik (C. vibratilis (Fr. kollaste. kübar (kuni 8 cm) vanalt isegi kastanpruun. infractus (Pers.ja lehtmetsades sügisel sage mõru vöödik (C.) (tahvel 116) – kübar kuni 8 cm lai. kuid sibulja või nuija jalaalusega limapeadest on Eestis sagedased kollane vöödik (C. Väliselt ja suuruselt on nende liikidega väga sarnane harvem.) Fr.). Pehmemaitselistest liikidest tuleb eelkõige nimetada meie männimetsade tavalisemaid sügisesi vöödikuid. ainult eoslehekesed noorelt hallikasvioletsed. ning hiidvöödik (C. saagjaservaliste ookerjate eoslehekeste ja puhasvalge. C. tipus kahvatuvioletse jala ja noorena violetsete eoslehekestega. Vöödikute ülejäänud alamperekondadesse kuuluvad liigid on alati kuivade viljakehadega. Viljakehad läbinisti tumevioletsed. violaceus (L. servas sidrunkollane. enamasti aga ka kübar limane.: Fr. delibutus Fr. pehknud lõhnaga.D. collinitus ss. ilusa mesipruuni erksavärvilise kübaraga (kuni 12 cm). Cortinarius. pruunides. praestans (Cordier) Gillet) (tahvel 115) Põhja. kuid ka rabastuval pinnasel. & Schwein. mõlemad liigid kasvavad peamiselt liivastes okas. Alati vähemalt jalg. Viljakehad keskmise suuruse ja lihakusega.ja lehtmetsades sügisel. Jalg silinderjas või alusel ahenev. Lange) (tahvel 117).) sügisel kuusemetsades – kübar (kuni 8 cm) tellispruun.: Fr. juulist alates. kahjuks ei kõlba süüa ebameeldiva maitse ja lõhna tõttu.: Fr. jalg ja seeneliha algul lillakad. Mõlemad liigid on üleni paksult limased.ja segametsades. viljakehad varieeruvalt oliivjate. puisniitudel sügisel – viljakehad hiiglaslikud.) (tahvel 116). sinijalg-vöödiku jalg. mittesöödav. porphyropus (Alb. triumphans Fr. hiljem kollakaks või pruunikaks muutuv loovöödik (C.ja Lääne-Eestis kaunis sage noorena üleni erevioletne. jalg valkjas kuni kollakas. jalg rõngasjate loorivöötidega. jalg valge kuni pruunikas. mao. kübar viltjas-soomuseline.ja segametsades. mis paistab silma jalal tihedalt paiknevate.: Fr. salor Fr.) – ere-kuldkollase kübara. kübar tihedalt vatjas-soomuseline.ja Ida-Eesti kasemetsades sügisel – üleni kollaste viljakehadega seen (kübar kuni 12 cm). tihti ka seeneliha on alati kas ühtlaselt või kirjult violetne.) Fr. Äärismugulata. eoslehekesed violetsed. mürgine (vt. jalg on seejuures tihti violetja varjundiga.ja Lääne-Eesti lubjarikastes leht. crocolitus Quél. vanemalt purpurvioletsed.. tuhmuv vöödik (C. söödav. loorijäänustest ilusalt kollasevöödilise. meeldiva puuviljalõhnaga.ja soolenähtudega mürgitus).) – kübar (kuni 15 cm) roostepunakas. mürgiseid ei tunta. nende kübarad ei ole sametjad ega viltjad. sün.

eriti turbamullal augustist alates. mõõtmetelt väikesed ja vähelihakad (kübar kuni 4 cm).: Fr. viljakehad muutuvad vananedes punaselaiguliseks. Seda liiki on mõni uurija pidanud samuti ohtlikult mürgiseks (vt.) Fr. 1988) või kaheldavalt mürgiseks (Moser. jalg väävelkollaste loorivöötidega. Tore vöödik on inhügrofaansete. C. hemitrichus (Pers. Tema viljakehad on tugevalt hügrofaansed.) (tahvel 118) ja kastanvöödik (C. erythrinus (Fr.ja segametsades. et roostepruuniks värvub isegi paber.: Fr. võimalik.: Fr. orellanus Fr. rubellus Cooke. 1988. mis kasvab augustist oktoobrini okasmetsades. Henry. Punavöödiku senised leiuandmed Eestist on väga kasinad. mis on tihti lausa massiline meie leht. Courtecuisse & Duhem.: Fr. Selles alamperekonnas on Eesti okasmetsades augustist alates väga sage seen veel väliselt kaunis kuldvöödik (C. kübar (kuni 8 cm) ilusalt ja erksalt punakaspruunikasoranž.: Fr.). loorivöötideta jalaga.) Fr. venetus (Fr. 1983). Viimatinimetatud kolm alamperekonda on Euroopas äärmiselt liigirohked ja ka Eesti metsades on nende esindajaid rohkesti. seeneliha värvub murdekohtadel intensiivselt väävelkollaseks. rubicundulus (Rea) A. jalg valgekirjukiuline) paistab silma hallikaspruuni põhivärvusega väike vähelihakas (kübar kuni 3 cm). brunneus (Pers.) (tahvel 118). hõredalt paiknevate paksude eoslehekestega. mille erksalt kroomkollased viljakehad on kübaral kaetud tellispunaste kiududega. maitse kibekas. viimastel andmetel ta vähemalt orellaniini ei sisalda (Holmberg & Marklund. kastanvöödikut on Eestis leitud vaid ühest kohast – Harjumaalt Soodlast. kasvab juba juulist alates. suur ja lihakas (kübar kuni 10 cm) tumepruun vöödik (C. Ilus seen on ka ere-oliivkollane viltjas-sametja kuni peenesoomuselise kübaraga (kuni 6 cm) ning rohekaskollase kiudlooriga rõikalõhnaline oliivvöödik (C. värvuse muutused on nii tugevad. kaunis lihakate ja suurte viljakehadega seen. mittesöödav. mürgisuse kahtlusega. kui seened on näiteks korjamisel paberisse mähitud. hõredalt asetunud ja laiad. Nimetatud alamperekonda kuulub mitmeid väga ohtlikult mürgiseid seeni. jalg on jämenuijas. orellaniinimürgitus).) Fr. sün. Kõik ülejäänud Eestis levinud liigid selles alamperekonnas on valge looriga.M. Bon.) Loudon on hästi äratuntav Eesti üks tavalisemaid lehikseeni. loorijäänustest valgekirju.) Fr. Kasvuaja poolest on eriline liik selles alamperekonnas mais ja juunis kasvav kevadvöödik (C. orellanoides R. bolaris (Pers. alamperekonna Telamonia liikidel on viljakehad enamasti hügrofaansed. Sellele punakaspruunide suurte lihakate viljakehadega (kübar kuni 15 cm) seenele on iseloomulik erksate lihapunakate rõngasjate loorivöötide olemasolu jalal. Alamperekondade Telamonia ja Sericeocybe esindajail on seeneniidid kübaranahas peenemad (alla 6 µm). seeneliha kollane. safrankollased kuni roostepunakaspruunid. sobib hästi kasutamiseks värviseenena (vt. harva. C.) – seen on väga laiade.) (vt. speciosissimus Kühner & Romagn. 1994).). kase-mükoriisaseen rõngasvöödik (C. et tegemist on mürgise liigiga. inhügrofaansena pleegib väga heledaks. Person).) Fr.ohtralt inkrusteerunud pigmentatsiooniga. septembris ja oktoobris peamiselt kuusikutes väga sageli kasvav valgeebemeline vöödik (C. seentega värvimine).). Alamperekonnas Leprocybe M. paksud. niisketes kuusikutes kasvav liik on punavöödik (C.) – seni meil väga harva leht.ja 228 . Rõngasvöödikuga väga sarnane.) Fr. Silmapaistvate püsivate valgete loorijäänuste olemasolu poolest kogu viljakehal (kübar on eriti servas valgekiulis-ebemeline. Varem söödavaks peetud rõngasvöödikut viimastel andmetel enam siiski söögiseeneks ei peeta (Bon.).) Fr. Teist üle kogu Euroopa sagedast mürgist liiki. mille kübar (kuni 6 cm) ja jalg on valkjaskollakal põhjal tihedalt kaetud safranpunaste kiudjate soomustega. rõikalõhnaga seen. eoslehekesed oranžikaspunaka helgiga. armillatus (Fr. mis peale kasvukoha erineb eelmisest liigist tuhmimate ja ebapüsivamate loorivöötide olemasolult jalal. mittesöödav. Mõlemad viimati nimetatud liigid kuuluvad käsiteldavas alamperekonnas värvilise (punase) looriga liikide rühma. Tavaline okasmetsade seen Eestis on üleni tumepruun. Moser paistab silma augustist alates okasmetsades väga sageli kasvav ilus väike vähelihakas seen – punasoomus-vöödik (C. Veidi lihakam (kübar kuni 7 cm) ja välimuselt veelgi ilusam seen on lehtmetsades harva kasvav tellispunane vöödik (C. Äärmiselt liigirohkes alamperekonnas Telamonia (Fr. Paraku on nende liikide uurituse tase Eestis väga nõrk ning enamik meil kasvavaid liike on veel täpsemalt identifitseerimata. jalg sidrunkollaste loorivöötidega. viljakehad muutuvad katsumisel ja lõikekohtadel punakaks.). 1998). jalg muutub alusel vanemalt roostepunaseks. Seepärast nimetagem siinkohal vaid väheseid levinumaid ja hästi äratuntavaid liike. kuid mürgisuse kahtlus jääb. gentilis (Fr. peaaegu nahkkollakaks. Eestis on seni teada kaks surmavalt mürgist liiki – tore vöödik (C.: Fr. Tore ja kastanvöödik on väga ohtlikud mürkseened ja on Lääne-Euroopas põhjustanud hulga surmaga lõppenud mürgitusi. kasvab harva niisketes ja soostunud kusikutes. eriti kõdusoometsades septembris ja oktoobris. See on üleni punakaspruunikasoranž. paragaudis Fr.

valge-rõngasvöödiliselt kirju jalaga vastik vöödik (C. niisketes ja soostuvates okas. Kahel esimesel on jalal püsiv nahkjas rõngas. kuid kindlasti tuleb siin rabade täpsemal uurimisel lisa. pruunikas. badipes (Fr. Heilotsüstiididega. söödav.ja keegeltanuk on meil tavalised seened. keegeltanukal – keegeljas-kellukjas. vähemalt üks liik mürgine. jalal paiknevad soomused tihti mitme rõngasja vöödina. Perekonda kuulub kõigepealt iseloomulik liikide rühm. Kõik need liigid meenutavad välimuselt harilikku kännumamplit (Kuehneromyces mutabilis) ja on teiste tanukatega võrreldes suuremad ja veidi lihakamad (kübar kuni 3 cm). kastantanuk esineb harva.) Singer) ja kastantanuk (G. mycenopsis (Fr. mis erineb sellest noorena tumevioletse kübara ning rõngata jala poolest. kasvab juulist alates okasmetsades. paleaceus (Weinm. valge-siidkiuline. calyptrata P. kuid üleni kahvatu. valge-siidkiulise kübara (kuni 10 cm) ja valge-rõngasvöödilise jalaga roostevöödik (C. Põhja-Eesti männikutes on kaunis sage seen silmapaistvalt ere-roostepunase kübara ja eoslehekestega ning hõbedaselt peenviltja. hiljem aga pruun ja valgevöödilise jalaga. jahutanuka kübar on kujult kumer kuni lame. Sügistanuk paistab silma hilissügisese esinemisaja poolest novembris. Eesti tavalisemaid seeni on punakaspruuni. vahel ka pleurotsüstiididega. kübar kuni 2. pholideus (Fr. Perekond tanuk.) Kühner) (tahvel 119).). amanitiinimürgitus).) Kühner). Kõigi vöödikute hulgas on kergesti äratuntav ainuke üleni soomuseline vöödikuliik – soomusvöödik (C. valdavalt idupoorita. kellukja või koonusja kübaraga. mniophila (Lasch) Kühner) ja samblatanuk (G. keegeltanuk võib kasvada ka samblas. siledad või näsalised. kübar kuni 1. Lähedane liik koervöödikule on asuurvöödik (C.D. Eospulber roostepruun. jalg ei ole aga allpool rõngast soomuseline. kasvab okas. juunist alates. näsaga. noorena violetsete eoslehekestega. Metsasammaldega seotud liikidest on Eestis laialt levinud loortanuk (G. vaid sile.ja segametsades juulist alates. Omapärane liik eoste ehituselt on meil väga harva esinev põiseoseline tanuk (G. samuti jahulõhnaga seen. vähelihakas ja väike (kübar kuni 4 cm). Loor olemas või puudub. mõlemad liigid kasvavad augustist alates okaspuukändudel.) Fr. jalale kinnitunud kuni laialt külge kasvanud. mis paistab silma selge loori olemasolu poolest – loori jäänusena jääb jalale nahkjas rõngas.). mürgine. söödav.) Kühner).) Fr. mis on seotud turbasammaldega (Sphagnum spp. metsades. õrna pruunika kiudrõngaga. võrdlemisi väike ja vähelihakas (kübar kuni 6 cm).5 cm laiune) sügistanuk (G. eoslehekesed noorena violetjad. azureus Fr.või puuviljalõhna poolest on hästi äratuntav vähemalt noorena üleni violetja tooniga.: Fr. allpool nuijas. Alamperekonnas Sericeocybe P. jahulõhn tavaliselt puudub. mille kübar ja jalg on helepruunikal põhjal tihedalt kaetud tume. noorena üleni erevioletne. lõhnata koervöödik (C. mis erineb jahu. unicolor (Vahl : Fr.5 cm lai. sideroides (Bull.: Fr. Kõik liigid söödavuse seisukohalt tähtsusetud.: Fr. Loortanuka eosed on absoluutselt siledad. mille eosed on kalüptraatsed. mustjaspruuni värvusega.). Selle rühma arvukatest liikidest Euroopas pole Eestis seni teisi liike teada. tsüanofiilsed.). Mõnel liigil esineb ka eoslavatsüstiidide taolisi dermatotsüstiide.või valkjasvioletne ja lõhnata seen on meil mitmesugustes metsades augustist alates sage valkjas vöödik (C. Kõdunenud okaspuupuidul kasvab sügisel meil veel sageli vöötjalg-tanuk (G. sellele väga lähedane. samblatanukal aga juba immersioonita uurimisel selgelt näsalised.) ja kasvukohaga rabades.kuni mustjaspruunide vatjaskiuliste turris soomustega.: Fr. hügrofaansed.5 cm.).) – tugeva. Eestis 10 liiki. üleni kollakaspruun.ja segametsades sageli septembris ja oktoobris kasvav väike (kübar 2–3 cm) pelargoonivöödik (C. See on kahe eelmise liigiga sarnane. 229 . hinnuleus Fr.). soodes. ooker. Tugeva vastiku lõhna poolest on tuntav parkides ja lehtmetsades. Eoslehekesed kollased või pruunid. väga vastiku karbiidilõhnaga. hiljem kumer. Väliselt haisva vöödikuga väga sarnane. kasvab harva leht. tihti eelmise sünonüümiks peetud keegeltanuk (G. Eestis on siin väga laialt levinud sootanuk (G. peamiselt tammede all septebris harva kasvav.). õrnad. tsüstiidid väga varieeruva kujuga. kübar on hügrofaanne ja enamasti kahevärvuseline (nagu kännumamplil).) Fr. kuid perekond on meil ebapiisavalt uuritud.) Fr. Kasvavad suvel ja sügisel. Jahu. Orton on meil laialt levinud ja hästi äratuntav liik haisev vöödik (C. Tugeva pelargooni. alboviolaceus (Pers. kuni 10 cm laiuse kübaraga. puisniitudel.segametsades leitud liik. hypnorum (Schrank : Fr. mis torkab silma selge kiudloori olemasolu poolest – loori jäänusena jäävad kübara (kuni 2 cm) serv ja jalg valgesiidiseks. söödav.või roostepruunid. paludosa (Fr.) Fr. Galerina Earle Viljakehad vähelihakad. hiljem hallikasvõi kollakasvioletne lihakas ja suur seen (kübar kuni 12 cm).) Kühner) (vt. sügistanukal vaevalt näsalised (vaadelda immersiooniga). traganus (Fr. pisikesed või väikesed. marginata (Batsch) Kühner) (tahvel 119). Enamasti samblasaproobid.ja segametsades. selle liigi jalg on tipus violetne.ja keegeltanukast rõngata. Eosed pruunid. Loorita liikidest on metsasammaldega seotud pisikeste viljakehadega (kübar kuni 1. caninus (Fr.D. dekstrinoidsed.) Kühner). laniger Fr. Orton). ilmneb tugev jahulõhn ja -maitse. Puidusaproobidest on meil sagedased 3 mürgist liiki – jahutanuk (G. Kastantanuk on kiulise ebapüsiva rõngaga jalal. kuid on ka palju puidusaproobe.

Alamperekond pärishebel. kasvab suurte kogumikena (kuid mitte põõsjalt) rohtunud okaspuunoorendikes. idupoorita. sün. Eospulber kakaopruun. lihakad. 230 . tihti näivalt maapinnal juunist novembrini. Kumm. kuni 8 cm laiuse kübaraga okaspuupuiduliik viha tulinutt (G.ja segametsades juulist novembrini.: Fr.) Quél. mürgine.ja soolenähtudega mürgitus) on suurte lihakate ookerpruunide viljakehadega (kübar kuni 12 cm). helekollaste eoslehekestega. näsalised. Samet-tulinutt (G. spectabilis (Fr.) jalg ja kübaraserv on loorist paksult ja püsivalt vatjas-viltjas-kiulised. eoslehekeste servas pisaratega pisarhebel (H. kiudrõngas) või loor puudub üldse. millele kinnitub kuni 10 cm pikkuse pseudoriisaga.) Maire). Hebeloma P. Perekond tulinutt. fastibile (Pers. väga limase kübaraga (kuni 10 cm) limahebeli (H. crustuliniforme (Bull.). ümardunult jalale külge kasvanud. Viljakehad väikesed kuni keskmised. jalg nahkja rõngaga.) Murrill). keskmise või väikese kübaraga (3–6 cm). Tsüstiidid eoslavas alati olemas. kollaste. mõned söödavad liigid. Sage liik on meil niisketes ja soostuvates metsades. mürgine. Lõhn väga iseloomulik ja ühesugune peaaegu kõigil perekonna liikidel: martsipani ja kõdunenud heina lõhna segu. Loorita hebeliliikidest on Eestis laialt levinud keskmise suurusega (kübar kuni 8 cm) valge. peenviltjas (kuni 12 cm). enamasti nõrgalt punkteeritud-näsalised. Eoslehekesed otse või laialt jalale külge kasvanud. Kübar limane või hügrofaanne.: Fr. kasvab kuusekändudel. Loometsades ja lookadastikes on väga sage lubjalembene. Alamperekond rõngashebel. seentega värvimine).D. kleepiva kübaraga (kuni 3 cm) kiudhebeli (H. pruunide toonidega. kübar keskelt punakaspruun. kuid püsiva kiudlooriga jalal on harvaesinev hübriid-tulinutt (G. vihamaitseline liik. Eestis kaunis harva. idupoorita. Püsivate loorijäänustega liike on Eestis kaks.) jalal ja kübaraserval säilivad kaua siidjad loorikiud. junonius (Fr. longicaudum (Pers. sisaldab ainult ühe liigi – juurhebel (H. Seeneniidid pannaldega.) P. Nimetatud liigid erinevad teineteisest veel tsüstiidide kujult – vihal tulinutil on need peajad. Samuti sage ja ka mürgine (vt. eriti rabastunud ja siirdesoometsades kasvav väga pika jalaga (kuni 12 cm.. Eoslehekesed beežid. valkjad või kahkjas. mõned mürgised. picreus (Pers. sinapizans (Paulet) Gillet) (tahvel 120). Eosed ellipsoidsed kuni mandeljad. Hebeloma ühendab kõik ülejäänud liigid. Sammaldunud kuusekändudel on meil metsades tavaline liik pisikeste (kübar kuni 1 cm) õrnade viljakehadega. oranžide. söödav. Loor enamasti olemas. Väliselt elegantne seen on põõsjalt lehtpuupuidul kasvav. üks liik (juurhebel) puidusaproob. Ülejäänud hebeleid esineb Eestis harva. Heilotsüstiidid olemas. harva. mis kasvab ridade ja poolringidena.valgekirjult siidkiulise jala poolest. Mükoriisaseened okas-. kasvab kõdunenud puujuurtel. Eestis rahuldavalt läbitöötamata perekond: liike on meil kindlasti rohkem. jalal enamasti ka kiudrõngas. radicosum (Bull. hübriid-tulinutil silinderjas-tõlvjad. KOH reaktsiooni tagajärjel mustuvad. kreemika värvusega. Perekond hebel. leht. Sm.kuni kakaopruunid.: Fr. augustis ja septembris.kuni kakaopruunid. kuldkollaste. Eestis 5 liiki. millel kas esineb püsiv kiudloor jäänusena kübaral ja jalal (ebemed.: Fr. Valdavalt mittesöödavad. pleurotsüstiidid puuduvad. Kumm.) P. kasvab kuusekändudel. hybridus (Fr. rõngata jalaga pisitanuk (G. Eestis tavaline. hele. Orton).) P.) Ricken). inamüloidsed. Karst.) A.) Maire) on kuldkollasel põhjal paksult pruuni-viltjas-soomuselise kübaraga (kuni 10 cm). nahkkollakas pikkjalg-hebel (H. Eristatakse kaks alamperekonda: rõngas. harva lõhnata. Eospulber roostepruun. tee. Karst. Väikeste vähelihakate viljakehadega. Kumm. Eestis haruldane rõngas-tulinutt (G. sapineus (Fr. üleni tugevalt ebemelis-soomuselise jalaga hiidhebel (H. millele on iseloomulik pikalt juurduv vatjas-nahkja rõngaga jalg. tihti ridade ja poolringidena. parkides. septembris ja oktoobris.ja kraaviservadel. väikesed või suured. roostetäpiliste eoslehekestega ning tumekollase seenelihaga (kõigil ülejäänud tulinuttidel on seeneliha valkjas või kahvatukollane!). kiud. heinikjad.). Gymnopilus P. kübar noorena särav-oranžikaskollane. lõhnata. mürgiseid liike ei tunta. viljakehad suured ja lihakad. kasvab okasmetsades põõsjalt. Eosed pruunid. Tume tulinutt (G. Paksude lihakate viljakehadega. Samasuguse välimusega. atsüanofiilsed. Viljakehad lihakad. vihamaitseline. Puidusaproobid valdavalt okaspuupuidul. G. 2–3 korda kübara läbimõõdust pikem). edurum Métrod ex Bon) (tahvel 120). penetrans (Fr. erakordselt viha maitsega. harva. Myxocybe (Fayod) Konrad & Maubl.H. suured ja lihakad viljakehad (kübar kuni 15 cm) ja mõrumandli lõhn. kui senini eristatud. kollased kuni roostepruunid.) Kühner).: Fr. mesophaeum (Pers. Tulinutid on tuntud heade värviseentena (vt. Meie tavalisemaid lehikseeni on oranžikas-punakaspruun. Maitse enamasti viha. harva dekstrinoidsed. Kõik mittesöödavad.) P. Eestis 11 liiki.: Fr. rõngata jalaga. Kübar enamasti limane.: Fr.) on tumepruuni kübara (kuni 4 cm) ja ere-kuldkollaste eoslehekestega ning mustjaspruuni jalaga seen. paks ja lihakas.: Fr.) Quél. jalg kiudrõngaga. Eestis harva. lõhnata loohebel (H. triscopa (Fr. Loor esineb või puudub. nigerikjad või külmaseenjad. mao.ja pärishebel.

Väga laia levikuga..või läppunud mullalõhnaga. bongardii (Weinm. vahel radiaalselt lõhestunud. mille keskmise suurusega (kübar kuni 5 cm). Narmasnutid on üks Eesti suuremaid ja ohtlikumaid mürkseente perekondi (vt.) P. & R. samuti mürgine. Tõenäoselt valdavalt mükoriisaseened.: Fr. I.) Singer ex Donk)ja isegi noorte pilvikutega (Russula spp. suured. Kübar koonusjas või kellukjas.).Kasvukoha järgi on hõlpsasti äratuntavad rannikuluidetel või luitemännikutes kasvav luitehebel (H. võsastikes. hallikad. Esimene nimetatud liikidest on meil haruldane. Kolmas liik – lõhnav narmasnutt – on sage laialehistes metsades. puisniitudel.) (tahvel 122).ja segametsades ja pajustikes. Viljakehad heinikjad. mida osa uurijaid on käsitlenud ka eri liikidena.) Sacc. parkides. Tüüpiliselt sperma. Tsüstiidid eoslavas olemas. Erakordselt meeldiva. sün. sün. Moser (1983) eristab eoste alusel kaks alamperekonda: päris.ja hilissuvel ning varasügisel augustis ja septembris. võsastikes ja nõmmedel kasvav mõrkjas narmasnutt (I. nigerikjad. söödavaid liike üldse kolm. veel valge seenena on punakas narmasnutt ohtlikult sarnane hea söögiseene kevad-võluheinikuga (Calocybe gambosa (Fr. kollakas. pisikesed kuni keskmised. metsades. kasvab paljudes Eestimaa parkides juunis ja juulis. Kasvavad maist oktoobrini.: Fr. dunense L.või õlgpruun. käävjad. luidetel. Eestis harva. ookerjates. lehtrikjad. Siia rühma kuulub ka ainuke püsiva kiudrõngaga liik – rõngas-narmasnutt (I. kasvab okas-. muskariinimürgitus). calamistrata (Fr. jalale kinnitunud kuni külge kasvanud. Perekond narmasnutt. Peaaegu kõik mittesöödavad ja/või mürgised liigid. harva suured ja lihakad.. mis on samuti pargiseen. enamikku on detailselt käsitletud Leisneri ja Kalamehe (1987) raamatus. kiulise jalaga hirv-narmasnutt (I.) (tahvel 121) – Eesti tavalisemaid lehikseeni. sacchariolens Quél. cervicolor (Pers.) Fr.). eriti süda. Eestis 73 liiki. I. Eosed siledad. Inocybe (Fr.) P. mida on Eestis seni leitud ainult kahest kohast Põhja-Eestist.) (tahvel 123). Väliselt on punaka narmasnutiga üsna sarnane veinpunane narmasnutt (I. Alamperekonna süstemaatika aluseks on tsüstiidide ehitus. Blytt. erubescens A. Inocibium (Earle) Singer alamperekonda kuulub valdav enamik liike. dulcamara (Alb. kuid jalale tavaliselt rõngast ei jää.) Quél. terrigena (Fr. kohati massiline mitmesugustes metsades on kuhik-narmasnutt (I. ning tugeva meeldiva puuviljalõhnaga lõhnav narmasnutt (I. Teine liik on kaunis sage Põhja-Eesti kuusikutes. See on ooker-. Veinpunane narmasnutt on üks kolmest söödavast narmasnutiliigist Eestis. harvem õhukeseseinalised nuijad servarakud. Kiudloor enamasti olemas. nõrgalt mürgine.) seas kasvav hellikuhebel (H. Päris-narmasnuti. kreemikad. muskariinimürgitus). vanalt oliivpruunid.). Siia rühma kuulub ka Eesti mürgisemaid seeni punakas narmasnutt (I. Väga sage mitmesugustes metsades on üleni valge värvusega. paiguti massiliselt. algul valged viljakehad muutuvad katsumisel ja vananedes laiguti punakaks. radiaalkiulise kübaraga (kuni 10 cm). valdavalt väga iseloomulikud perekonnale: paksuseinalised. Ülalnimetatud kolm päris-narmasnutti kuuluvad radiaalkiulise kübaraga liikide rühma. muskariinimürgitus). rimosa (Bull. kuid ka lehtmetsades. patouillardii Bres.ja okasmetsades.) (tahvel 122). vahel peaaegu vabad. Selle liigi kübar (kuni 10 cm) on juba algusest peale ilusalt violetjaspunane. kuid suure sarnasuse tõttu väga ohtliku punaka narmasnutiga ei soovitata teda söögiks korjata. Läppunud mullalõhnaga ja alati ilma sinkjasroheliste toonideta sage liik selles rühmas on okasmetsades. lõpuks üleni pruunikaspunaseks. jurana (Pat. & Schwein. hariliku helliku (Funaria hygrometrica Hedw. adaequata (Britzelm. Kumm. funariophilum M. paksult limased. Corb. perlata (Cooke) Sacc..). radiaalkiuline. kasvab leht. Punakas narmasnutt on surmavalt mürgine seen (vt. nuijad või pudeljad inkrusteerunud metuloidid. Enamik päris-narmasnutte on paksuseinaliste inkrusteerunud tsüstiididega – metuloididega. lubjalembene. leht. hiljem kumer-lame. tihti turrissoomuselise kübaraga (kuni 8 cm). silmapaistvalt teravkoonusja radiaalkiulise kübaraga (kuni 8 cm) väga mürgine seen (vt. Õhukeseseinaliste tsüstiididega – servarakkudega liike on Eestis 15. Kõigepealt eristuvad siin hästi jala alusel sinkjasrohelise värvusega liigid: turrissoomuselise jalaga sinijalg-narmasnutt (I. nurgelis-köbrulised. I. kasvab aga meil harvem ja teisel ajal – augustist oktoobrini. nad on siledate eostega.: Fr. tihti soomuseline. Ülejäänud selle alamperekonna servarakkudega liikidest on kõik vatjas-viltjas-takerkarvase. See liik on varasuvine pargiseen. karamelli meenutava lõhna järgi on äratuntav karamellhebel (H. sün.) Quél. harvem puuviljalõhnaga või lõhnata. Suure varieeruvuse tõttu on sellel liigil eristatud rida teisendeid ja vorme. viljakehad on lihakad. tihti valgeebemelise servaga. siidkiulise väikese kübaraga (kuni 3 cm) siid-narmasnuti 231 .ja tähteoseline narmasnutt. Kumm.) Gillet) (tahvel 123).) Quél.) Kuyper). fastigiata (Schaeff. Eospulber tubakpruun. leitud ainult Hiiumaalt ja Lahemaa Rahvuspargist. kollakates ja pruunides toonides.M. I. Noores staadiumis.) Sacc. Eoslehekesed noorelt valkjad. kõik 3 liiki mürgised. kreemikad viljakehad kasvavad septembris leht. mügaralised või tähtjad.ja segametsades. Heim) ja sügisel tuleasemetel samblas. tavaliselt näsaga. Moser).

2 liiki aga on haruldased – kiuslik narmasnutt (I. Veselský). punakaspruuni värvusega.: Fr. geophylla (Fr.D. serotina Peck) ja luite-narmasnutt (I.5 cm) tumepruun turrissoomuseline lillatipp-narmasnutt (I.) Sacc. silmatorkavalt kitsaste. keskmise suurusega. cincinnata (Fr.). Siid-narmasnutil eristatakse veel lilla värvusega teisendit (I. eriti tugevalt viimane. harva.. mürgine. paiguti massiliselt – tüse narmasnutt (I.). a.) P.) P.) Lange) (tahvel 121). üleni jahukirmelise jalaga. kiulise kübaraga (kuni 5 cm).D. Inocybe alamperekonnas on Eestis vähe liike. Tähteoselise narmasnuti. Karst. Kumm. on Eestis tavalised väike punakaspruun. väike sale. kasvab niisketes leht. lõikepinnal roosatav. mürgine. Jala tipus lilla. lihakas.. jasmiinilõhnaga. I. siidjaskiulise kuni mõrandsoomuselise kübaraga (kuni 5.) Quél.ja Lääne-Eestis tamme-segametsades harva kasvav lõokannus-narmasnutt (I. ookerpruunikas. okasmetsades lubjapinnasel kasvav loor-narmasnutt (I. pisike (kübar kuni 2. sün.ja lehtmetsades ning parkides. kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 4 cm) ja hambuliselt üle kübara serva rippuvate valgete loorijäänustega. Tugevalt aromaatne. roosaka jalatipuga. Luite-narmasnutt on vähelihakas. üleni sinkjasvioletne tume narmasnutt (I. sasikiulise kübaraga (kuni 4 cm).). teist Kablist ja Narva-Jõesuust. kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 3 cm). lilacina (Peck) Gillet) (tahvel 121). tihti roosaka varjundiga jala ja seenelihaga rediselõhnaline redis-narmasnutt (I. mürgine. sün. üleni paksult vatjas-takerkiuline.ja Lääne-Eestis sageli kasvav mürgine jasmiin-narmasnutt (I. maritima (Fr.) P. assimilata (Britzelm.) Sacc. ookerkollakas. lateritia (Weinm. umbrina Bres.). mugulja jalaalusega okas.tüüpteisend (I. Huvipakkuvateks on siin rühmas veel neli rannikuluidetel kasvavat liiki. väike (kübar kuni 4 cm). silinderjas-ellipsoidsete eostega. kuehneri Stangl & J. lehtmetsades kasvav lillakas narmasnutt (I. see on massilisemaid teadaolevaid luiteseente esinemisi Eesti rannikuluidetel.ja lehtmetsades. keskpaigas roheka kübaraga ja lõikepinnal roosatava seenelihaga. sindonia (Fr. griseolilacina Lange). kasvab okas.: Fr. peenesiidkiulise kübaraga (kuni 6 cm). kahvatu-oliivookerjas. on Eestis sagedased väike vähelihakas. I. ning väike tumepruun. tugevalt aromaatne (lõokannuste (Corydalis spp. kerajate mügarlike eostega sega-narmasnutt (I. Metuloididega päris-narmasnuttidest. Kumm. umbratica Quél. fraudans (Britzelm. eriti kuusikutes sage pisike valge teravatipulise kübaraga (kuni 3 cm) siidkiuline varju-narmasnutt (I. aga jala alusel mugulaga liikidest on meil sagedased väike ookerkollase siidkiulise kübaraga (kuni 4 cm). mis on lubjalembene ja sage eriti Põhja-Eesti kuusikutes. püsivalt kuhikjas-kellukja kiulis-soomuselise kübara (kuni 3 cm) ning valkja. väga mürgine. mille jalg on üleni jahukirmeline. Sagedaseim liik on väike hallikaspruun. liivastes okasmetsades kasvav mürgine liiv-narmasnutt (I. Kaks viimast liiki – kiuslik ja liivaranna-narmasnutt on meie rannikuluidetel haruldased – esimest on leitud Narva-Jõesuust ja Valgerannast. nende eosed on nurgelised. Siid-narmasnutile on lähedane tellispunane narmasnutt (I. I. juulist septembrini. millel ainult jala tipp jahukirmeline. ning väike oliivpruunika.5 cm).: Fr. Karst. Kumm. I. jala tipus sinkjaks värvuva seenelihaga. impexa (Lasch) Kuyper. noorelt ebemeliste loorijäänustega. Palja.) Sacc.) P. täielikult violetsete toonideta jalaga on Eestis metuloididega päris-narmasnuttidest 7 liiki. pyriodora (Pers. väike ookerpruun.) (tahvel 124). mixtilis (Britzelm. sün. kasvab okasmetsades. Kumm.) P.ja lehtmetsade liik. ilmselt sama mürgine. 1998).5 cm).ja okasmetsades kasvav friesi narmasnutt (I.).). Heim) (tahvel 124). lucifuga (Fr. suurte eoste (kuni 12 x 5µm) ja tugeva mõrumandlilõhnaga lehtpuu-mükoriisaseen mandel-narmasnutt (I..: Fr. samuti lõikepinnal roosatav seen on okas. geophylla var. samuti mürgine..) P. juba kevadest (maist alates) leht. mõrandkiulise kübaraga (kuni 4 cm). mis on siid-narmasnutiga väga sarnane. Sagedased on pisike halli viltjas-kiulise kübaraga (kuni 4 cm). brunnea Quél. tugeva ebameeldiva lõhnaga ning kübara kühmul. Orton). köbrulised või tähtjad. peamiselt Põhja. mürgine.D. geophylla var. obscuroides P. Siid-narmasnutt on väga mürgine seen. kirmeta.ja okasmetsades. ning väike pruun turrissoomuselise kübara (kuni 4 cm) ja kiulise jalaga. var. millest 2 esinevad meil kaunis sageli. hirtella Bres. sün. Kõik 3 liiki on mürgised. hallikaspruun. mitmesugustes metsades kasvav pruun narmasnutt (I. Kiudloorita. whitei (Berk. jala tipus ja jala alusel kontrastselt valge. sün. Orton) (Jürgens. & Broome) Sacc. väga tumeda. püsivalt valge.) – väike (kübar kuni 3.).). Nii tüsedat kui luite-narmasnutti kasvas erakordselt massiliselt Narva-Jõesuu rannikuluidetel 10 km ulatuses 1996. Orton) ja liivaranna-narmasnutt (I. mõnikord aga ka üleni lilla jalaga metuloididega liike on Eestis 5. mürgine. Kiudloorita ja mugulata jalaga liikidest on okasmetsades. I. mis kasvab lehtmetsades. Metuloididega päris-narmasnuttidest. Selge kiudlooriga liikidest on meil selles alamperekonnas sage ainult punapruun narmasnutt (I. dunensis P. hallikasvalkjas. friesii R.) lõhnaga) seen on Põhja. lacera (Fr. mitmesugustes metsades väga sage valkjas narmasnutt (I. devoniensis P. appendiculata Kühner).) 232 . corydalina Quél. geophylla). valkjasookerjas. Tüse narmsanutt on väga lihakas. Suur.

mõlemad viimati nimetatud liigid on mürgised ja levivad Põhja-Eestis okas. boltoni R. Perekond lepanigerik. calolepis (Fr. paljas tume-punakaspruun paljas lepanigerik (N.G. kõrgesjad. eoste näsalisuse poolest erineb käsitletav perekond väliselt väga sarnasest nigeriku (Tubaria (W.) Gillet) perekonnast pisiservikuliste (Crepidotaceae) sugukonnast .: Fr.5 µm). teisel pruunisoomuseline. valdavalt idupoorita. vähelihakad. eriti liivastes männikutes. Rozites P. Kübar kuiv. väike narmasnutt (I.: Fr. ellipsoidsed või mandeljad.) Quél. ookerja koonusja siidkiulise kübaraga (kuni 6 cm). Seeneniidid pannaldega või ilma.: Fr. subconspersa Kühner ex P.). Kumm. pirntsüstiidiline narmasnutt (I.) P. Lehtpuupuidul. mürgiseid liike ei ole. Eosed kollakad või pruunikad. juulist alates. neist 3 väga sagedased: üleni püsivalt vatjas-kiuline. mille kohta võib leida täpseid andmeid Leisneri & Kalamehe (1987) raamatus: boltoni narmasnutt (I. Eesti tavalisemaid lehikseeni. Harva kasvab Eestis kollase looriga kuld-lepanigerik (N.kuni tumepruunid.). mügar-narmasnutt (I.) Quél. Loor olemas ja säilib enamasti kiudude ja ebemetena jalal ja kübaral. sün. Eestis 4 perekonda 11 liigiga. Eestis 4 liiki.) P. sün. pealt lumivalge kübaraga sagedasi pisiservikuid on Eestis teada 4 liiki: lehtpuupuidul palja kübaraga haava-pisiservik (C. Perekond pisiservik. Eestis seni teada 6 liiki. peenelt kirmelis-soomuseline tume lepanigerik (N.) Sacc. jalata.: Fr. posterula (Britzelm.: Fr. Heim). Naucoria Fayod (sün.). siledad või punkteeritud. ning tume-punakaspruun.) Sacc. Orton).) (tahvel 124). Eoslehekesed ookerjad kuni roostepruunid. harvem keskne. Kumm. mollis (Schaeff. pisikesed või väikesed. vanemalt ainult keskosas kaetud iseloomuliku valkja või lillaka härmakirmega. mürgiseid liike ei ole. escharoides (Fr. Sugukond pisiservikulised.. Ainuke liik kitsemampel (R.) P. ovatocystis Kühner & Boursier). Jalg enamasti puudub või on külgmine kuni ekstsentriline. valdavalt lepikutes juulist novembrini. eriti haaval on meie metsades väga sagedased pihkane pisiservik (C. kahkjas narmasnutt (I.) P. pisikesed või väikesed. brevispora Huijsman). vill-narmasnutt (I. Eosed suured (kuni 14 x 6. lanuginosa (Bull.). jalale nõgusalt kuni laialt külge kasvanud. näsalised. harva sõlikjad. väikesed (kübar kuni 3 cm). Karst. kerajad. I.ja kõdusaproobid. Heilotsüstiidid sagedased. ainult ülaosas jahukirmelise jalaga ja ebakorrapäraselt mügarlike eostega ooker-narmasnutt (I. Mittesöödavad. õhukeselihalised. Kumm.kuni puhaspruun. sün. luteolofibrillosa (Kühner) Kühner & Romagn. Peamiselt puidu. queletii Maire & Konrad). subcarpta Kühner & Boursier. kuuse puidul kuuse-pisiservik 233 .) P.) P. mõrandkiulise. Huumuse. Heilotsüstiidid olemas. Võsastikes. Alnicola melinoides (Bull. Crepidotus (Fr. pleurotsüstiidid puuduvad alati. Sm. kühmul hõbekirmelise kübaraga (kuni 7 cm) ja üleni jahukirmelise. Alnicola Kühner) Viljakehad nigerikjad. keskmise suurusega. Heim).: Fr. Tähelepanu väärib siit rühmast veel silmapaistvalt tähtjate eostega tähteoseline narmasnutt (I. kulusaproobid.). Kumm. kevad-narmasnutt (I.). maculata Boud. Eospulber kreem kuni pruun. soluta Velen. hea söögiseen. Kasvavad suvel ja sügisel metsades.ja kõdusaproobid. leitud meil harva.: Fr. I. punakas. Eoslehekesed kreemid kuni pruunid. Crepidotaceae Viljakehad põhiliselt servikjad. Valdavalt puidu-.. asterospora Quél. jalg aga on kitsa nahkja. mille iseloomulik ümar-mütsjas kübar (kuni 12 cm) on noorelt üleni. Kumm. Kitsemampel on hästi äratuntav seen üleni ookerkollakate. gausapata Kühner).).(tahvel 123). godei narmasnutt (I. juunist novembrini. Eospulber pruun.). Mõlemad on kumjalt veniva limase kübaranahaga (kübar kuni 8 cm). valkja. sambucina (Fr. mütsikjad. kuid perekond meil nõrgalt uuritud. kõdu-. kollakaspruun tava-lepanigerik (N. See on keskmise suurusega punakaspruun.).või kulusaproobid. variabilis (Pers. napipes Lange). Karst. pusio P. langei R. leeder-narmasnutt (I. caperatus (Pers. Loor puudub või esineb. Karst. kuupeoseline narmasnutt (I.) (tahvel 125) on laialt levinud kogu Euroopas ja ka Eestis augustist novembrini okas.ja segametsades.) Staude) ja soomus-pisiservik (C. scolecina (Fr. harvem huumuse. Perekond kitsemampel. Eoslehekesed pruunid. sageli ka puidusaproobid oksakestel. iseloomuliku kujuga – nokjad. võsastikes. väga mürgine. sagedamini sügisel. värvuselt kollakas-. äärismugulaga jalaga seen. applanatus (Pers. suurte lihakate viljakehade poolest. lange narmasnutt (I. eriti leppadel. kastan-narmasnutt (I. I.) ja karvase kübaraga valge pisiservik (C.D. enamasti liibuva rõngaga. Eosed siledad või punkteeritud kuni näsalised. Eelkäsitletud narmasnuttide seas ei ole detailselt iseloomustatud 13 järgmist mürgist liiki. Viljakehad servikjad. praetervisa Quél..ja segametsades. Karst. godey Gillet). Kuiva. sün. Eospulber roosakas.) P.) Kühner). kollakad või pruunikad. flocculosa (Berk.). mandeljad või sidrunjad. harvem huumuse-. Kõik mittesöödavad. mis esimesel liigil on paljas. vilt-narmasnutt (I. valged.

) Fayod) ning palja kübara ja jalaga. kuni 3 cm laiune. kiiresti kaduv. parkides aprillist novembrini. loorist üleni püsivalt valgeebemeliste viljakehadega loornigerik (T. mis kasvab septembrist novembrini lehtpuuoksakestel. lihapruunikas. Pleurotellus Fayod Viljakehad pisikesed. pallidospora Lange) kasvab meil harva rohtunud leht. Eospulber ookerpruun. kübar (kuni 1. siledad. harva epiteeli või hümenidermi tüüpi.5 cm). Heilotsüstiidid olemas.). subsphaerosporus (Lange) Kühner & Romagn. Eestis 9 perekonda 51 liigiga. mullal ja taimejäänustel või oksakestel peenviltja kübaraga karvane pisiservik (C. conspersa (Pers. subincarnatus (Joss. kuid hilissügisel.ja puidusaproobid metsades. tihti esinevad krüsotsüstiidid. Eosed kollakad kuni pruunikad. hallikaspruunikate. Heilo. Eospulber roostepruun või heleookerjas. C. eoslehekesed valged kuni ookerjad. eosed nõrga idupooriga. sün. Eestis 1 harva esinev liik: pleurotell (P. Saproobid mitmesugusel substraadil metsades ja niitudel. Perekond Flammulaster Earle Viljakehad nööbikjad. Kübaranahk trihhodermi tüüpi.: Fr. & Kühner) Watling. väikesed kuni suured..) Gillet.: Fr. Perekond pleurotell. valge. idupoorita. samuti eelistatult lepikutes. Pisiserviku liigid on üksteisest enamasti kindlalt eristatavad ainult mikroskoopiliselt. Eosed siledad. harva parasiidid. kübara ja keskse jalaga. jalg ekstsentriline. servikjad. tihti üleni loorijäänustega kaetud. pole sültjas. Kübaranahk koosneb pirnjatest või piklikest elementidest või sfärotsüstidest. mürgiseid liike ei ole. Kübar kumer kuni kellukjas. kuid perekond meil vähe uuritud. sün. Strophariaceae Viljakehad lihakad. patelloides P.: Fr. mürgiseid liike ei ole.kuni kaneelpruun. enamasti selge. arvukad. Loor olemas või puudub. Eosed siledad. laialt jalale külge kasvanud.) Watling.ja segametsades kõdul.kuni tubakpruun. Sambla. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. jahukirmeline. Kübaranahk kuutise tüüpi. Seeneniidid alati pannaldega. lehed jm. pruunide toonidega. väga lühike. versutus (Peck) Sacc.ja dermatotsüstiidid olemas. kübara ja keskse jalaga. eriti vaarika kõdunenud vartel. Puidu. ekstsentrilise või keskse jalaga. ubajate eostega. talvel ja kevadel. aastaringselt. Hemipholiota (Singer) Romagn. Sm. Eoslehekesed pruunid. Eestis 3 liiki. (sün.ja puidusaproobid. väikesed. Ramicola Velen. hiemalis Bon). heteroclita (Fr. valkjas-nahkkollakate viljakehadega kahkjas nigerik (T. Loor. Väga heledate. lillakaspruun. Sugukond värvikulised. Tavalised liigid on meil maist oktoobrini eriti lepikutes kasvav. pleurotsüstiidid ja krüsotsüstiidid puuduvad. peenviltjas. Loor väga nõrk. kuid Eestis uurimata. Looriga või ilma. pole kunagi roostepruun. sõlikjad. ooker.) Bon) on ookerkollakal põhjal peenelt pruunikas-kiulis-soomuselise kübara (kuni 7 cm) ja jalaga. võsastikes. furfuracea (Pers. Euroopas liigirikas perekond. Eestis 5 liiki. Eosed siledad. poorita või nõrga idupooriga. 234 . Eospulber pruun. väga omapärase lõhnaga lõhna-ebamampel (H. roostepruunikas. Kasvavad metsades. Eestis 1 liik: vaarika-nikerseen (R. Eospulber lilla.ja kulusaproobid. Kübaranahk valdavalt kuutise. T.). Puidu. Eoslehekesed kollakad või pruunid. eospulber heleookerjas.ja kulusaproobid. Perekond ebamampel. Eospulber valkjaskreem. kübar pisike (kuni 1. Muud tunnused nagu mampli (Pholiota) perekonnal. seni meil teada 1 liik: lehtpuude mitmesugustel kõdunevatel jäänustel (puit. Kõik mittesöödavad. viltjaskirmeliste.) Viljakehad pisikesed. Tubaria (W. oktoobrist juunini kasvav talinigerik (T.) Singer). Kulu. Simocybe P. purpurpruun. vähelihakad. Igasugused tsüstiidid puuduvad. haustellaris (Fr. hallikas-. samuti rohttaimede jäänustel septembris ja oktoobris harva kasvav F.). Tugevalt aromaatne.või kõdusaproobid. Kõdu. ookerjates ja pruunides toonides.) Gillet Viljakehad väikesed.G.: Fr. Mittesöödavad.D. Perekond nikerseen. Simocybe rubi (Berk. eoslehekesed silmatorkavate pudeljate heilotsüstiididega. Perekond nigerik. Eosed siledad. ei elustu peale läbikuivamist nagu nööbikud (Marasmius) ja soomusnööbikud (Phaeomarasmius). Karst. Kübar siidjas kuni peene-ebemeline. mõnikord esineb rudimentaarne jalg. Orton) – kübar kuni 1 cm. sün. pubescens Bres. kasvab Eestis väga harva. septembris. laia idupooriga.(C.5 cm) on hallikasoliivivärvi. puidul ja taimekulul augustist oktoobrini. Enamasti mittesöödavad. vähelihakad.ja talinigerik on Eesti tavalisemaid lehikseeni. Eospulber määrdunud. ex Bon Massiliselt esinevad ainult heilotsüstiidid. Kübar kiulise seenelihaga.

Sm. mille seeneniidistik jala alusel ja samuti risoidid on silmatorkavalt ere-sidrunkollased. ex Bon).H. Eestis 10 liiki. mao. Kuehneromyces Singer & A. tihti ainukesed söögiseened metsas. Rabades turbasamblas kasvab meil augustist oktoobrini väga sageli. 2 mürgist. kohati massiliselt. Sm. kasvab näivalt maapinnal kuusikutes.) Kühner & A. Kevad-kännumampel (K. Hypholoma myosotis (Fr.ja soolenähtudega mürgitus). tema jalg on püsiva nahkja rõngaga ja sellest allpool mustjaspruun. sün. kübar (kuni 10 cm) tume-punakaspruun. Eoslehekesed pruunid. vähelihakad kuni kaunis lihakad. siledad. pika saleda jalaga (kuni 11 cm) raba-ebamampel (H. huumuse.) on sage valkjaskollane sambla-kollanutt (H.) Bon. seenekaitse). tihti hilissügisel. Heilotsüstiidid olemas. Sm.) P. harva oliivivärvi toonides. fasciculare (Huds.) Quél. Eospulber violetjaspruun. Iseloomulik on varakevadine kasvuaeg. kuiv või limane.) J.). ebameeldiva lõhnaga.: Fr. lateritium (Schaeff. keskpaigast mesikollane.) P. Sälk-kollanutt (H. mida võib kuivade ilmadega kergesti segi ajada raba-ebamampliga (Hemipholiota myosotis). limane. Kõdu-. Kumm. kollakas. kübar (kuni 7 cm) on vaid oranžikas-punakaspruun ja serval loorijäänustest siidine. kollakate eoslehekeste ja enamasti veidi vihaka maitse poolest. albocrenulata (Peck) Romagn.: Fr. Jalg vähemalt noorelt nahkja rõngaga. sublateritium (Fr. seent kasvab Nigula rabas igal aastal paljudes kohtades. harva. esineb mürgisuse kahtlus (vt. Loor puudub.: Fr. sün.). Naematoloma (Fr.) (tahvel 126). Schröt. sün. õhemate viljakehade (kübar kuni 6 cm). Selle viljakehad on hügrofaansed. Väga suurte ja lihakate viljakehadega seen on augustist oktoobrini harva haavapuidul kasvav haava-ebamampel (H.) Kühner). Pholiota destruens (Brond. tavaliselt kahevärvuseline.) Viljakehad heinikjad või kõrgesjad. Viha maitse poolest on tuntav veel mõru kollanutt (H. aprillist maini. Enamik liike mittesöödavad. maitselt väga viha.) Gillet). tihti kasvab läbi lume ning keltsa.: Fr.: Fr. augustist novembrini. leht. väga viha maitsega. Laialt levinud ja tuntud värskelt söödav maitsev kännuseen on metsades.) P. Kumm. Eospulber pruun.ja puidusaproobid metsades. oliivpruuni.: Fr. polytrichi (Fr. kuni 7 cm laiuse kübaraga viljakehad on hilissügisel. kübar (kuni 10 cm) servast kaneelpruun. servas tumeda pruuni hügrofaanse vööndiga.) P.). rabades. Eestist on Nigula looduskaitseala rabast kirjeldatud teadusele uus liik risoid-kollanutt (H.: Fr. Head söögiseened. kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. myosotis (Fr. lignicola (Peck) Redhead. flavorhiza Kalamees & Shtshukin). väikesed või keskmised. Karst. ericaeoides P. Harilik kännumampel (K. jalale hambaga külge kasvanud. Väga sage seen varakevadel. Kübar hügrofaanne. Eoslehekesed violetjashallid kuni -pruunid. vähelihakad.H.) Ricken). maist novembrini metsades.D. juba aprilli algul. parkides. kasvab põõsjalt. oedipus (Cooke) Bon) (tahvel 119). Kumm. suitshallide eoslehekestega. mille pruunikaskollased.. K.ja tellispunane kollanutt leiavad kasutamist lõngade värvimisel (vt. jalg kuni 3 cm paksuseks. soodes.) A. eriti männikutes okaspuukändudel tihti suurte põõsjate kogumikena kasvav suits-kollanutt (H.ja segametsades haavapuidul septembris. mürgine (vt. enne lume tulekut. myriadophylla (Orton) Pegler & Young) on 235 . capnoides (Fr. udum (Pers. mis eristub telliskivipunase kübara. populnea (Pers. Perekond kännumampel. terav-mõrkja lõhnaga.kasvab harva augustist detsembrini lehtpuupuidul. mutabilis (Schaeff. Nõmmedel niisketes kohtades samblas kasvab kaunis sageli kollakasooker nõmm-kollanutt (H. millel noorelt esineb kiudrõngas. söödav. Lehtpuupuidusaproobid. Kübar kollastes või pruunides. Metsades ja soodes samblas kasvab rida väikesi (kübar kuni 4 cm lai) vähelihakaid. Eosed idupooriga. See on viha maitsega seen. epixanthum (Fr. Metsades karusammaldes (Polytrichum Hedw. sün. tipus püsivalt valgeebemelise jalaga.ja soolenähtudega mürgitus). H. Esinevad krüsotsüstiidid. kasvab okaspuupuidul.) Quél. suurte liibuvate soomustega. Eesti rabades kasvab eriti hilissügisel massiliselt tumepruun kuiva kübaraga turba-kollanutt (H. valkjaspruuni. radicosum Lange) – üleni kollakaspruun seen (kübar kuni 4 cm) oliivhallikas-pruunide eoslehekestega. Perekond kollanutt. kuid tegelikult kinnitub pika pseudoriisa abil kuusejuurtele. viljakehad on kaneelpruunikad ja kübar kaetud suurte valkjate kiulis-vatjate soomustega.) (tahvel 126) on eelmisest kahest liigist vähemalt noorena eristatav üleni väävelkollaste.H. Suur ja lihakas on ka täkiline ebamampel (H. Eosed pruunikad. nõmmedel. tumeda. Eestis harva. selge idupooriga. paksult limase kübaraga (kuni 3 cm). Eestis 2 liiki. Suits. eoslehekesed silmapaistvalt valge-täkilis-ebemelise servaga. keskpaigas inhügrofaanne ja heledam. jalg nõrga rõngaga.: Fr. kasvab väga harva leht. mao. mille kübar võib saada kuni 20 cm laiuseks. kibe.) Bon. eriti aga roheliste eoslehekeste poolest. eriti kaskedel ja leppadel.) on väga sage seen lehtpuukändudel.: Fr. Viljakehad keskmised.ja segametsades haavalehekõdul ja -varisel märgades kohtades on lume-ebamampel (H. Orton). mis on väliselt sarnane suits-kollanutiga. Selle liigiga on sarnane samades kohtades eriti hilissügisel sageli kasvav tellispunane kollanutt (H. harjas-soomuseline. Pikalt juurduva jalaga liik on juur-kollanutt (H. (sün. Hypholoma (Fr. mesikollakaspruuni palja kübaraga (kuni 6 cm). kõrgesja haabitusega liike. seentega värvimine). vatjas-ebemeline.

: Fr. & Bas. tihti esinevad ka krüsotsüstiidid. lihakad. parkides juunist novembrini. näivalt maapinnal. sün. kuid limase kübaraga. Kumm.M. erinaceus (Fr. Phaeomarasmius Scherff.M. Kumm. Viljakehad heinikjad. kasvab augustis ja septembris metsades. üleni ühtlaselt valkjashall kuni -pruunikas valkjas mampel (Ph. flammans (Batsch: Fr. phillipsii (Berk. Nimetatutest esimese kolme liigi kübaral ujuvad vähemalt noorena limakihis ilusad valged looriebemed. punakaspruunide liibuvate soomustega. sfärotsüstideta..: Fr. väga lühikese külgmise jalaga. Lange) – kuldkollane.) Kühner). soomuseline. Limase kübaraga soomuselised liigid Eestis on limamampel (Ph. gummosa (Lasch) Singer). tüvedel. seentega värvimine). highlandensis Peck.) Singer) (tahvel 128). olles nii leht.kuni liibuvsoomuseline leekmampel (Ph. ochropallida (Romagn. pruunikad või kollakad. Melanotus Pat.) P.) (tahvel 127). mis kasvab juulist oktoobrini okaspuupuidul. Eosed pruunid. Kuiva kübaraga soomuselistest liikidest on Eestis veel sage ere-väävelkollaste viljakehadega turris. Eestis 20 liiki. keskpaigas tumedama. Eospulber roostepruun. piklik-ellipsoidsed. Põõsjalt.).) Singer).ja pleurotsüstiidid olemas massiliselt.) Singer) (tahvel 128). Eosed siledad. peamiselt elavatel lehtpuudel juulist oktoobrini sage roostekollane mampel (Ph. squarrosa (Weigel: Fr. söödav.: Fr. Kumm. kumer. Viljakehad servikjad.meil leitud harva maikuus okaspuukändudel. Eosed siledad. jalg on neil enamasti selge püsiva nahkja rõngaga.). lehtpuupuidusaproob. allpool rõngast ei ole jalg soomuseline.) P. sün. jalale külge kasvanud. Valdavalt puidusaproobid. mis kasvab põõsjate kogumikena septembrist novembrini elavate puude jalamil. vähelihakad. Kumm. mille jäänusena jalg tihti rõngaga ja kübar limas ujuvate valgete ebemetega. servas hallikasvalge kübaraga punapruun mampel (Ph. Eospulber helepruun. augustis ja septembris. ebaselge idupooriga. siis soomuselised. Kübar roostepruun. koos alkoholiga mürgine. kasvab väikeste vähelihakate ere-mesikollaste viljakehadega mesimampel (Ph. roosteookerjas turrissoomuseline soomusnööbik (Ph. Heilo. ning lõhnata ja kuiva jala.) P.: Fr. esineb väga harva. meeldiva puuviljalõhnaga ning nii jalal kui kübaral pruuni-turrissoomuseline. kahkjas mampel (Ph. Eestis harva. lubrica (Pers. Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad. siledad. pisikesed. adiposa ss. lehtrikjad.) Singer).) (tahvel 127).) P. Kübar ja ka jalg tihti limased või kui kuivad.) M. keskpaigas tume-punakaspruuni. kuid tegelikult pinnasesse mattunud puidujäänustel harva. jalg aga nahkja rõngaga ja allpool pruuni-turrissoomuseline. Moser) kuiva jalaga. õlg. kopriini-alkoholimürgitus). aurivellus (Batsch: Fr. augustist oktoobrini esinevat liiki: väga hele. kuni 2 cm. Tuleasemetel. osa liike kõdusaproobid. poorita või see ebaselge. Eestis 1 lehtpuusaproob. vähesel määral ka fakultatiivsed puiduparasiidid. servas peaaegu valge kübaraga kahvatukollane mampel (Ph. mille kübar on kuni 5 cm läbimõõdus. söödav. squarrosoides (Peck) Sacc. Perekond mampel. keskmised kuni suured. Soomusteta. kuid enamasti loorijäänustest ebemelise kübara ja jalaga liikidest on kõigepealt sagedased neli näivalt maapinnal kasvavat. kuid on ka söödavaid liike. Perekond soomusnööbik. Euroopas ja Eestis üks liik: melanootus (M. Ph. Pooled Eesti liikidest on soomuselise kübaraga. Kulusaproob üheiduleheliste taimede jäänustel augustis ja septembris. pruunides või ookerjates toonides. jahnii Tjall. Ph. lenta (Pers. mille kübar on roostekollasel põhjal tumepruuni-soomuseline. Eospulber pruun. Jalg rõngata. servaosas ere-sidrunkollase kübaraga männimampel (Ph. flammuloides M. külmaseenjad. sün. Loor olemas. Pholiota (Fr. keskmise suurusega (kübar kuni 10 cm). vahel ka põlenud kändudel kasvab Eestis väga sageli punakaspruun paksult limase palja kübaraga (kuni 4 cm) ning kuiva ebemelise rõngaga jalaga söemampel (Ph. Ph.kui okaspuusaproob ja -parasiit. kasvavad metsades. nigerikjad. ta on jalal ebapüsiva nahkja rõngaga. Eoslehekesed kollased või pruunid.. 236 . kuid tegelikult okste ja puidujäänustega seotud. septembris ja oktoobris. kändudel. & Broome) Singer). limase kübara ja jalaga lehtpuupuidusaproob ja -parasiit juunist alates. pärast läbikuivamist taaselustuvad nagu nööbikutelgi (Marasmius spp. carbonaria (Fr. Moser). viimasel liigil need puuduvad. harva. Väga sage seen selles rühmas on kuiva tumepruuni turrissoomuselise kübara ja jalaga lihakas ja suur (kübar kuni 15 cm) soomusmampel (Ph. lucifera (Lasch) Quél. kahvatu-punakaspruuni. spumosa (Fr. Kübaranahk koosneb tugevalt inkrusteerunud paksuseinalistest seeneniitidest. mittesöödav. kollastes. Kübar pisike (kuni 1 cm). kübar kuni 6 cm. Perekond melanootus. kasutatakse värviseenena (vt. mürgiseid liike 1 (koos alkoholiga tarvitatult) (vt. kasvab Eestis harva. sün. Ph. millel tavaliselt peale soomuste veel loorijäänustena üle serva rippuvad kiulised ebemed. Enamik mittesöödavad.kuni väävelkollase.

Eosed tumepruunid. samuti viha maitsega. väikesed kuni keskmised.) S. Tavaline okas.ja kulusaproobid. väävelheinikut (Tricholoma sulphureum ) meenutava lõhnaga.). Eestis 9 liiki. kasvab sageli okas. Eoslehekesed hallid. võsastikes. astragalina (Fr. helehallide eoslehekestega valge värvik (S.. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. kübar (kuni 8 cm) ja jalg on paksult limased. ebemelise. niitudel.ja segametsades ja rohtunud paigus on väga sage kõdul. flavida (Schaeff. paksult limase kübara ja kuiva jalaga.) Quél. violetjaspruunid kuni mustjad. psilotsübiinimürgitus). mürgine. mille hallikas. Karjamaadel kasvab meil väga harva terav paljak (P. eoslehekesed pruunid. mürgisuse kahtlusega (vt. vahel juba maist alates.) on Eestis väga sage seen. Stropharia (Fr. aeruginosa (Curt. heinamaadel. Kübar enamasti limane. algul nahkja rõngaga. peagi rõngata jalaga.) Quél.: Fr. Loor esineb või puudub. tihti tumedalaigulise.).) Bres. albocyanea (Fr. merdaria (Fr. Kõik mittesöödavad. kuiva kollaselaigulise. mürgine. karjamaadel.) Morgan. 237 . Eosed idupooriga. poolkeraja limase kübaraga. mõnikord viha maitsega aromaatne seen.) Singer). purpurja soomusvärvik on kaheldavalt psührotroopse toimega seened (vt.). kesapõldudel jm. atrobrunnea (Lasch) Gillet).) kasvab Eestis harva. jalg rõngaga. kõdu. Purpurhalli limase kübara ja algul lillade eoslehekeste poolest paistab silma ruderaalpaikades harva kasvav purpurvärvik (S. Tugeva vastiku. Poolkerajas. aedades. Viljakehad mütsikjad. Kumm. kasvab augustist oktoobrini. Psilocybe (Fr. purpurhallide eoslehekestega.).ja okaspuukändudel juulist oktoobrini sageli kasvav punamampel (Ph. rohtunud paigus. pisikesed kuni väikesed. harva. kollakaspruun.: Fr. psilotsübiinimürgitus). Loor olemas. eriti männikutes. niitudel. Perekond värvik.: Fr. õhukeselihalised. väga paksult limase kübaraga. Heilotsüstiidid hästi arenenud. kuiva valge jalaga. lühikese jalaga. oksakestel ja kulul kasvav ilus pisike seeneke ebapaljak (P.: Fr. rohtunud paigus. see sügisene ja hilissügisene seeneke on mürgine (vt. Lundell & Nannf. Okas. Eospulber tume-violetjaspruun. Eestis 4 liiki. samuti tihti limane. squamosa (Pers. karjamaadel. Metsades.) Quél. krüsotsüstiidid puuduvad. pseudocyanea (Desm.ja soolenähtudega mürgitus). millel kusagil ei ole märgata lillakat tooni. üle kübaraserva ripnevate valgete ebemetega. mida kasvab Eestis eelmisest harvem. limane.ja sõnnikusaproobid. mao. kasvab meil harva aedades ja parkides puidujäänustel. hallikasvioletsete roostetäpiliste eoslehekestega. selge idupooriga. S. Lõhnata. semiglobata (Batsch : Fr. ookerkollane. millel on silmatorkavalt terav-keegeljas. harvem puidu.: Fr. kuid kibeda maitsega seen on tihti põõsjalt leht.) P. kolmnurksed. limase. karjamaadel.ja segametsades Eestis on noorena äärmiselt kaunis sinivärvik (S. Jalg rõngaga. sõlikjad. Ookerkollase limase kübara. Huumuse-. mis on kleepiva. Eelmistest liikidest veidi lihakam ja suurem seen on juurpaljak (P.) P. harva suured ja lihakad. Kuusekändudel kasvab harva väliselt peaaegu samasugune väävelmampel (Ph. kasvavad mitmed väiksemate viljakehadega (kübar kuni 5 cm) ja vähem lihakad liigid. kahvatu-rohekassinine. hornemannii (Fr. Kübar poolkerajas kuni kellukjas-keegeljas.) esineb Eestis harva. Väljaspool metsa. S. Seen on algul puhtalt tume-rohekassinine.) Singer – üleni sidrunkollane. Lähedane sellele liigile on kuiva jalaga. kasvab sõnnikul juunis. vahel märja ilmaga vaid vaevalt kleepiva soomusteta kübaraga (kuni 6 cm) ja kuiva jalaga liikidest on Eestis sage peamiselt lepapuidul augustist oktoobrini kasvav lepamampel (Ph. luteonitens (Fr.) Quél.) Quél. triibulise rõngaga kroonvärvik (S. semilanceata (Fr. hiljem keskpaigast alates kollakaks pleekiv. pruunikaskollane limane kübar (kuni 1. väiksem (kübar kuni 4 cm) ja õrnem pleekvärvik (S. Rabades kasvab harva augustis ja septembris väga tumedate. inuncta (Fr.) P. sün.või puidusaproobid augustist oktoobrini. psilotsübiinimürgitus). laiad. võsastikes. ebameeldiva lõhna ja maitsega.5 cm) ning kuiv sama värvi jalg on valge-ebemeliselt kirju.: Fr.). kleepiva jalaga (millel rõngas). Suurte ja lihakate viljakehade poolest (kübar kuni 12 cm) paistab silma täpiline värvik (S. alnicola (Fr. Hüaliinvalge.) Singer). sün. lame-kumera oliivpruuni kübaraga (kuni 4 cm) ja pikalt juurduva valkja. kuid meil nõrgalt läbiuuritud perekond. umbonatescens (Peck) Sacc. sõnnikul kasvav poolkerajas värvik (S. jalale kinnitunud või laialt külge kasvanud. sõnniku.Kuiva. kõrgesjad. limakihis ujuvad valged ebemed.: Fr.) Ricken). Mittesöödavad ja mürgised seened. Kumm. albonitens (Fr. limase jalaga haisev värvik (S.) Quél. jalal on rõngas.) Quél.) Quél. Ilusa safran-veripunase kübara ja kollase jala. mürgine (vt.5 cm).). Perekond paljak.kuni punakaspruun limane kübar (kuni 1. Ilus seeneke on kollakaspruunil limasel kübaral tihedalt paiknevate väikeste valgete soomustega soomusvärvik (S. Eospulber purpurpruun. coronilla (Bull. Viljakehad külmaseenjad. mürgine. keskpaigas näsaja kübaraga jahulõhnaline mustjas paljak (P. mustjaspruunide viljakehadega. hallide eoslehekestega.) (tahvel 129) on Eestis sage. inquilina (Fr. Huumuse-.) (tahvel 129) – kollakaspruuni. viljakehad on jahulõhnaga. Karst. kollakate ja pruunikate toonidega. siledad.ja segametsades.

kollaseks või lillaks.Selts Pilvikulaadsed. kasvab harva septembris lehtmetsades. Eoslavakandja eoslehekestena. Perekond riisikas. formooli toimel (paljude tundide järel) intensiivselt violetjassiniseks muutuva seenelihaga. Heilotsüstiidid enamasti olemas. kasvab sageli leht. Tsüstiidid eoslavas enamasti arvukalt olemas. Maitse valdavalt kibe. harvem kinnitunud. viimane on valdavalt muutumatu värvusega. kuid mõnel juhul värvub õhuga kokkupuutes punaseks. Eoslehekeste seeneliha enamasti sfärotsüstideta. kootava järelmaitsega. kõik kibedad liigid vajavad enne tarvitamist kupatamist. liike meil seni teada 57.) Fr. soodes. värvuvad enamikul pilvikuliikidel sulfovanilliiniga hallikassiniseks ja sulfobensaldehüüdiga mustaks.ja segametsades. Jäävalt mürgiseid liike on üks – sooriisikas. tugevalt amüloidsed. Russulaceae Tunnused samad. Lactarius Pers. kuid eoslehekesed on jalale külge kasvanud (mitte laskuvad). ooker kuni rebuoranž. vähestel liikidel mahe. kibedate liikide seas on värskelt mürgiseid (vt. Leisner (1973) ja Kalamees (1979a). tihti väga kitsalt spetsialiseerunud. Schaef. Tüüpilised sügisesed metsaseened. kübara ja keskse jalaga. tihti erksalt värvunud. formooli toimel aga vaid nõrgalt sinkjasvioletseks muutuva seenelihaga (vaadelda tundide järel!). mis kasvavad meil augustist alates sageli okas-. sõmeraline. Põletava maitse tõttu loetakse neid liike kirjanduses tihti mittesöödavaks. leht. üksikud liigid ilmuvad juba juunis. eoslehekestes korrapäratu kuni peaaegu korrapärase struktuuriga. jalale külge kasvanud kuni laskuvad. Ülejäänud kolm liiki selles rühmas (pipar-. Need liigid on kõik põletavalt kibeda maitsega ning vajavad enne söömist paaripäevast leotamist. Mitmed uurijad peavad kolme viimati käsitletud liiki ühe ja sama liigi teisenditeks. vt. tsüanofiilsed.: Fr. kasvab harva lehtmetsades augustist alates. glaucescens Crossl. üks jäävalt mürgine liik (sooriisikas). jalale laskuvate eoslehekestega. kuid ka siis tavaliselt mõrkja. Viimane liik on oma nime saanud kübaraga võrreldes väga pika ja suhteliselt saleda jala järgi (üle poole kübara läbimõõdust).) on KOH toimel koltuva. Eranditult mükoriisaseened. Kõik head ja tuntud söögiseened. moodustavad ektotroofseid mükoriisasid kõigi okas.) Gray) (tahvel 130) on KOH toimel ja ka õhu käes seistes muutumatu piimmahlaga.: Fr.) avalduvad eelmise liigiga samasugused keemilised reaktsioonid.) Bon). Siin on kergesti äratuntavad kaks hõredalt paiknevate eoslehekestega ning viltja kübara ja jalaga suurt ja lihakat (kübar kuni 20 cm) liiki: rädiriisikas (L.ja lehtpuudega. Pigment enamasti membraanne või intertsellulaarne. paljud värskelt mürgised. sakslased) neid eriliseks 238 . sisaldab lisaks tavalistele seeneniitidele ja sfärotsüstidele piimmahla-. Russulales Viljakehad lihakad. ainult noorelt servas viltja kübara poolest. enamasti kerajad või lühiellipsoidsed. piperatus (L. Eosed värvusetud või kollakad. mis sisaldavad valget. kuid samal ajal peab osa inimesi (näit. Eestis üks sugukond kahe perekonnaga. Seeneliha heterogeenne. Eoskannad tavaliselt 4-eoselised. kuid ka sel juhul mõru maitse säilib. bertillonii (Neuhoff ex Z.) Fr. Loor puudub. alates juunist. ogalise või ribilis-soonelise ornamentatsiooniga. harvem oranži või värvusetut piimmahla. suvel ja sügisel. Kasvavad metsades nii mineraal. keskmised kuni suured. seeneniidid pannaldeta. vellereus (Fr. Mõlemad perekonnad on meil läbi uuritud. inamüloidsed. Omavahel on need kaks liiki eristatavad peamiselt mikroskoopiliselt ja makrokeemiliste reaktsioonide abiga.kui soostuval pinnasel. puisniitudel. Pilvikute uurimisel on ilmunud töö esialgne. kuid ka piimmahla värvuse muutuste ja eoslehekeste kinnitusviisi järgi. kupatatult söödavad. Enamasti head söögiseened. mis seltsil. mao ja soolenähtudega mürgitus). Eoslehekesed väga erineva pikkusega. kreem. õli. Kübaranahas esineb diferentseerumata seeneniitide kõrval tihti dermatotsüstiide ning hüaliinseid ja pruune seetataolisi karvu. Hästi eristub kõikide riisikate seas valgete riisikate (Albati (Bat. rohepiimane ja pikajalgne riisikas) eristuvad eelnevast kahest liigist väga tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekeste ja palja.: Fr.või glöohüüfe. Kogu maailmas teada 10 perekonda. Pikajalgsel riisikal (L. Riisikas on juba iidsetest aegadest tuntumaid ja hinnatumaid seeneperekondi Eestis. Piparriisikas (L. Viljakehad piimmahlasoontega. pargamenus (Sw. kollane.) ja bertilloni riisikas (L. omavahel on need 3 liiki kindlalt eristatavad peamiselt makrokeemiliste reaktsioonide järgi. Sugukond pilvikulised. Eospulber valge. Seeneniitide süsteem monomiitne. neist 2 on Eestis levinumaid ja tuntumaid seeni – pilvikud ja riisikad. alati näsalise.) Singer) sektsioon 5 liigiga.ja segametsades. Rohepiimane riisikas (L. väga rabe. tegelik liikide arv on meil ilmselt mitmeid kordi suurem. tihti peaaegu korrapärase struktuuriga. õhu käes seistes aga hallikasroheliseks värvuva piimmahlaga.

: Fr. millel samad kasvukohad nagu oliivriisikal.) (tahvel 133) värvub piimmahl väga aeglaselt (15–30 min. seenekaitse). samuti söödav kupatatult. Ülejäänud. lacunarum Romagn. leht. erineb omapärase.: Fr. vanalt muutuvad tihti üleni hallikasroheliseks. eriti servas roostepruunika-takerkarvase kübaraga takerriisikas (L. repraesentaneus Britzelm. eriti luitemännikutes. Hästi on äratuntavad kolm juba algselt oranži või punase piimmahlaga riisikaliiki: kuuseriisikas (L. teised aga peavad kupatatult söödavaks. kasvavad liivastes. augustist alates. deliciosus (L. mille algselt oranž piimmahl muutub veerandi kuni poole tunni jooksul veinpunaseks.) Fr. aeglaselt ja väga nõrgalt kollaseks muutuva piimmahlaga liik on meil lodustuvates lehtmetsades (eriti märgades “loduaukudes”) kaunis harva kasvav soovikuriisikas (L. samuti mahedamaitseline. võiseen (L. see on väike vähelihakas kahvatu-kollakaspruun. maitselt on ta mahe. vaid viltja kübaraservaga kibedamaitseline seen.) Gray) nimetuse all. mis kasvab lehtmetsades ja võsastikes soisel pinnasel eriti pajude all. siis teine lillaks värvuv liik – pajuriisikas (L. Kollaseks muutuva piimmahlaga liike on Eestis 8. Väävelriisikat käsitleti kaua aega nii meil kui kogu Põhja-Euroopas ekslikult maheda riisika (L. mida kasvab Eestis väga harva. Veel kaks lillaks värvuvat 239 . aquizonatus Kytöv. värvuselt. Kuusega mükoriisasid moodustaval kuuseriisikal on piimmahl algul oranž.ja veririisikas. rubescens Schmitt). olivinus Kytöv. Teine. kasvab meil kaunis sageli alates augustist. hügrofaanne.: Fr. see on Eesti Punase raamatu liik ning II kategooria riikliku kaitse all olev seen (vt. üleni takerkarvase kübaraga (kuni 12 cm) tore riisikas (L. kiiresti kollaseks muutuva piimmahlaga liigid on kas üleni või vähemalt kübara servas viltjas-karvased. tume-ookerkollase. viimast liiki Eestis tegelikult seni avastatud ei ole. lihakad ja suured (kübar kuni 20 cm): üleni piimvalge. citriolens Pouzar). oranžikas-kollakaspruuni värvuse poolest ning on veidi suurem (kübar kuni 10 cm) ja lihakam. terves ulatuses koopalaigulise jalaga (tipus pole selgesti eristatavat valget vööndit). kuid värvub veerandi kuni poole tunni jooksul veinpunaseks. Need väliselt üksteisega üsna sarnased liigid on eristatavad eeskätt piimmahla värvuse ja selle muutuste järgi ning ka kasvukohtadelt. resimus (Fr. eriti vanemas eas rohkem ruskekollakas lõviriisikas (L. Eestis on sage porgandriisika punetav teisend (L. kontsentriliselt vöödilise. Väävelriisikas on Eesti üks tavalisemaid lehikseeni okas-. kasvab kaunis harva ainult lubjapinnasel Põhja. söödavusomadused ebaselged.). sanguifluus (Paulet) Fr.) Fr.) Gray) (tahvel 132) ja veririisikas (L.) (tahvel 132). Väävelriisikal (L.: Fr. valkjaskollase. oliivkollase takerkarvase.) murdekohtadel hele-väävelkollaseks. oliivkollase takerkarvase.). mida kasvab meil harva. mis kasvab sageli augustist alates lubjarikastes kuusikutes ja kuuse-segametsades. mida võib leida harva tammede alt augustist alates. kuid ainult kupatatult. jala alusel koobasjatest süvenditest laiguline oliivriisikas (L. Vähemalt kollariisikas on värskelt mürgine.delikatessiks (isegi ilma leotamata). Ülejäänud riisikate hulgas on rohkesti mitmesuguselt värvuva piimmahlaga liike. Kiiresti. Violetseks muutuva piimmahlaga liike on meil neli.: Fr.ja Lääne-Eesti okasmetsades. Porgandriisika viljakehad on paksud ja lihakad. thejogalus (Bull.) Fr.ja segametsades. muutuvad vigastuskohtades vaid päris vanalt väheselt roheliseks. enamasti katkendlikult vöödilise kübaraga (5–12 cm) kollasepiimasel riisikal (L.). leht. deterrimus Gröger) (tahvel 131).) – on vähelihakas keskmise suurusega (kübar enamasti kuni 5 cm). parimad on porgand. leonis Kytöv. Veririisikas erineb juba algselt veinpunase piimmahla poolest. kuid Eestis harv. deliciosus var.ja okasmetsades augustist alates. Kõik koltuva piimmahlaga liigid on hinnatavad söögiseened. viljakehad on suhteliselt vähelihakad ja värvuvad laiguti tugevasti roheliseks. Ookerkollane. eelistatult lookuusikutes. loetakse mittesöödavaks või isegi värskelt mürgiseks. Kõik kolm liiki on maheda maitse tõttu söödavad ilma kupatamata. värvuse muutused ilmnevad tavaliselt mõne minuti jooksul pärast viljakehade vigastamist. kuid eelmisest liigist õhema. Kui eelnev liik on väga lihakas ja suur. Diureetilise toime tõttu kasutatakse neid liike rahvameditsiinis põiehaiguste ravimiseks. valkja kuni kahvatu-ookerkollase.ja segametsade liik. See on väävelriisikaga üsna sarnane seen. servas viltjaskarvase kübaraga vöödiline riisikas (L.ja segametsades. kuusikutes väga sageli kasvav kollariisikas e. mis on lubjalembene leht.) (tahvel 135) kasvab harva kuusikutes septembrist alates. scrobiculatus (Scop. porgandriisikas (L. valge kuni sidrunkollane.: Fr.) Fr. mahedamaitseline riisikas. kuid valgest riisikast tunduvalt sagedamini leht. kohe viljakehade vigastamise järel koltub piimmahl palja limase oranžikaskollase.) (tahvel 134). mittesöödav. üleni ühtvärvi takerkarvase kübaraga.) (tahvel 130). aspideus (Fr. vatjassoomuselise kübaraga. Kõige levinumad on Eestis kuuseriisikas kuuskede all ning porgandriisika punetav teisend mändide all. ainult servaosas viltja kübaraga valge riisikas (L. liigid ei ole värskelt mürgised. söödav kupatatult. chrysorrheus (Fr. servas soomusteta kübaraga. üleni limane. kuid tugeva omapärase lõhnaga. subdulcis (Bull.) Fr. tihti juba juunikuust alates. jala tipus teravalt piiritletud valge vööndiga.). ex Hora) (tahvel 133).

Need on meil mitmesugustes metsades väga sagedased seened juba juulist alates.F. 240 .liiki on peetud kantserogeenseks ja söögiseenena kasutamist isegi keelustatud. seenekaitse). Eestis väga sage seen. ning kogu Eestis augustist alates soostuvates okas.) lõheroosaks muutuvaid liike on Eestis kolm: suitshalli kuiva kübara (kuni 10 cm) ja valge jalaga.ja segametsades. ning peaaegu musta sametja radiaalkurrulise kuiva kübaraga.: Fr.). liharoosakate toonideta. trivialis (Fr. soodes koos sookasega. kupatatult söödav. söödavus on tekitanud probleeme . Oliivrohelise limase kübaraga (kuni 12 cm) liikidest on kõigile hästi tuntud tõmmu riisikas (L.ja segametsades. mis kasvab juulist alates kaunis sageli Põhja. vanemalt keskpaigast kreemikaks muutuva vöötideta kübaraga. mahedamaitseline.: Fr.5 cm). värskelt söödav.) Fr. 1966a. püsivalt puhasvalgete eoslehekestega ja mustjaspruuni.) – kasvab harva augustist alates kuusemetsades. harva kasvab peamiselt Põhja. Gmel. kupatatult söödav. vietus (Fr. vöödilise kübaraga (kuni 12 cm). hallikaspruuni peenviltja kübara (kuni 10 cm) ning jalaga. kupatatult või leotatult söödavad.) Fr. tipus soonelis-rihvelja jalaga mahedamaitseline must riisikas (L. mõlemad põletavalt kibeda maitsega: kõigi riisikate seas suurimate eostega (10–15 x 8–10 µm) hiideoseline riisikas (L.: Fr. mõlemal liigil on ka jalg limane. utilis (Weinm. ning väiksemate eostega (8–10 x 5–8 µm).) – maheda maitsega.) Fr. kasvab kaskede all juulist alates ja on Eesti tavalisemaid lehikseeni. necator (J. Kalamees. 1991) (vt. Talle on mõnevõrra sarnane samuti sageli kaskede all mineraalpinnasel kasvav kreem riisikas (L. Lodulepikutes on sage seen õrnade õhukeste viljakehadega (kübar kuni 2. värskelt mürgine. söödav kupatatult.) Fr. Kahte viimast liiki käsitleti varem koos ühe liigina L. scoticus Berk.). mis on arvatud nii Euroopa Punasesse nimestikku kui ka Eesti Punasesse raamatusse ja pandud II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. kupatatult söödav. kupatatult söödav.) Fr. Ainult tammede all kasvab sageli lihapunakaspruuni. quietus (Fr.) Gray). vähemalt kübara keskpaigas alati oliivroheline. augustist alates esinev loduriisikas (L.: Fr.). mairei Malençon). eelmisest liigist heledama vöötideta kübaraga (kuni 10 cm) kahkjas riisikas (L. eelistatavalt lubjapinnasel. mao. vöödilise kleepiva kübaraga tammeriisikas (L.) – kaunis sage seen juulist alates leht. kübara (kuni 10 cm) servas silmapaistvalt ripskarvane. leht.) Fr. mis on juulist alates üks Eesti tavalisemaid kasemetsade kübarseeni. torminosus (Schaeff.ja Lääne-Eestis puisniitudel.ja Lääne-Eestis leht. Ühel liigil – hallipiimasel riisikal (L. maheda või kibeka maitsega hall riisikas (L. harunemata ja ristliistakuteta eoslehekestega vöötriisikas (L. Ülejäänud riisikaliikidel silmatorkavaid värvuse muutusi piimmahlas või seenelihas lõike. peaaegu mahedamaitseline pruun riisikas (L. kibedad. kuid see on üleni kreem.) – muutuvad piimmahla tilgakesed tahkestumisel 1–2 tunni vältel halliks.ja segametsades väga sage.ja murdekohtadel ei ilmne.: Fr.ja segametsades laialehiste puude läheduses. mis kasvab sügisel tammede all. puisniitudel. keskmise suurusega (kübar kuni 6 cm). mis on äratuntav kuni 15 cm suuruse violetjaspruuni vöödilise kübara järgi. Üleni takerkarvase kübaraga liikidest on kõigile hästi tuntud lihapunaka värvusega. pubescens (karvane riisikas)(vrdl.) P. Ookerkollase palja limase kübaraga on meil kaks tavalist. fuliginosus (Fr. Eestis on teda leitud Abruka saarelt. violascens (J.). obscuratus (Lasch) Fr. värskelt mürgine. ka viljakehad ise on üleni hallikad. mis on väliselt hästi äratuntav omavahel ristliistakutega ühendatud kurruliste külgedega eoslehekeste poolest.) (tahvel 136). paksult limase kübara ja jalaga.). põletavalt kibe. kupatatult söödavat liiki.: Fr. põletavalt kibeda maitsega seen. söödav kupatatult. kübar vöötideta (kuni 12 cm).) ja nahkkollase kuni kollakaspruuni värvusega nahkkollane riisikas (L. samuti kupatatult söödav. Otto : Fr. & Broome) (tahvel 136) – on üleni valge või tihti kahvaturoosaka tooniga. Viljakehade lõikepinnal aeglaselt (vähemalt 5 min.) (tahvel 134). acerrimus Britzelm. kuid praegu tunnistatakse taas söödavaks (vt. eriti laialehiste puude all septembris lillakas riisikas (L.) Fr. uvidus (Fr. lignyotus Fr. Kolmas siia rühma kuuluv liik – karvane riisikas (L. väike ja vähelihakas (kübar kuni 6 cm). zonarius (Bull. põletavalt kibe kasemükoriisaseen – kaseriisikas (L. 1979a). kupatatult söödavad. mis on meil mitmesugustes metsades augustist alates sage seen. Karst).) Fr. Siia rühma kuulub ka haruldane ripsriisikas (L. Oliivivärvuseta kleepiv-limase kübaraga riisikatest on laialt levinud pruunikasvioletse värvusega tavariisikas (L. mõlemal kübar vöödiline. pubescens (Schrad.liiki on hallide või pruunide toonidega. kasvab soostuvates kaasikutes.) Fr.).ja soolenähtudega mürgitus). värskelt mürgine. azonites (Bull. mahedamaitselised. Matsalu looduskaitsealalt ja Alam-Pedja looduskaitsealalt. vähelihakad.) Fr. See on keskmise suurusega ookerpruunikas. Kalamees.

veidi suuremate ja lihakamate viljakehadega (kübar kuni 10 cm) põletavalt kibe näsariisikas (L. mille kaks Eestis sageli esinevat liiki levivad juba juulist alates okas-. spinosulus Quél. harva. Kuiva.) (tahvel 137) – ainuke jäävalt mürgine riisikaliik Eestis (vt. ookerhall vöötideta kübaraga. Siin eristub magus-aromaatse lõhnaga liikide grupp. paksult viltja kübaraga (kuni 16 cm) suur ja lihakas mahedamaitseline rabamännikute tavaline seen sooriisikas (L. Perekond pilvik.a.) Fr.) – kohati massiline männimükoriisaseen mitmesugustes metsades juulist alates.ja segametsades.) Fr.) – kasvab niisketes ja lodustuvates kuusemetsades septembis. Maitse kibe või mahe. alusel kollase jalaga ja põletavalt kibeda maitsega liik on peitriisikas (L. viimane liik kasvab eriti liivastes männikutes. metsades. kuid vähelihakas väike (kübar kuni 6 cm). väga harva. enamasti jalale kinnitunud või külge kasvanud. enamasti korrapäratu struktuuriga. kupatatult söödavad. tihedalt paiknevate oranžikas-ookerkollaste eoslehekestega.). Väga ilus suur lihakas seen on üleni valge. glyciosus (Fr. söödav kupatatult. mao. kuivade viljakehadega riisikatest on hästi äratuntav punakas-pruunikasoranž. tugeva terava vürtsilõhnaga (eriti kuivanud viljakehadel) on kaks liiki: nahkkollane.Esimene liik on sage Lääne-Eesti puisniitudel laialehiste puude läheduses juulist alates. inhügrofaanse kübaraga ja oranžikas-punakaspruunide eoslehekestega mahedamaitseline seen on ruuge riisikas (L. söödav kupatamata. kuusikutes üsna sageli kasvav seen on oranž riisikas (L.) Fr. kuivatatult kasutatav vürtsiseenena. L. väga kibedad. leht. valdavalt õhukeselihalised. Kuiva palja kübaraga ja põletavalt kibeda maitsega liikidest on Eestis laialt levinud kolm liiki: kõigile tuntud punakaspruun männiriisikas (L.) Fr. makspruuni värvusega. hortensis Velen. kuusikutes sage kamperriisikas (L. vaid tüki aja pärast kurgus viha järelmaitsega. volemus (Fr. Tallinnast Veskimäelt. eriti rohkesti Kalli puisniidult. mitissimus (Fr. Teine liik on levinud üle kogu Eesti leht. mis kasvab sügisel tammede all. ainult leppade all kasvav lepariisikas (L. seenekaitse).). Pigment enamasti intratsellulaarne.) Fr. Eoslehekesed enamikul liikidel kõik ühepikkused. enamasti väga värviküllased. silmatorkavalt rasvaläikelise.) ja valdavalt kuuskede või kaskede läheduses kasvav turrissoomuseline lillakas harjasriisikas (L. Väga harva esineb meil selgelt vesivöödilise (ahhaadi mustriga) oliivrohelise kuni -halli kübaraga (kuni 11 cm). mis kasvab sügisel haabade all puisniitudel. 241 . hibbardiae (Burl. kuid selge ja puhta tume-punakaspruuni. Tuliriisikat peetakse seetõttu tihti ka mittesöödavaks. lõheroosade.).) on väikesed kuni keskmised vähelihakad seened. Russula Pers.ja soolenähtudega mürgitus). roosalaigulise ja vesivöödilise kübaraga (kuni 25 cm).) (tahvel 135) .: Fr. Post) J.: Fr. controversus Pers. Võrdlemisi lihakas. leitud seni vaid üks kord T. rabedad.)..) Sacc. mammosus (Fr. Roosa riisikas on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik ning kuulub lisaks veel II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. heeringasoolvee lõhnaga suur ja lihakas (kübar kuni 18 cm). tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekestega.E.: Fr. roseozonatus (H. Leisneri poolt 1964. Viljakehad piimmahlata (piimmahlahüüfid puuduvad). Kõik ülejäänud Eesti riisikad on oliivivärvuseta kuiva kübaraga. üleni paksult viltja või liibuvalt viltjas-soomuselise lillakasroosa kuni lihapunakasvioletse kübaraga.) Gray) (tahvel 137). laialehiste puude all kasvav ja Eestis harva esinev kuldriisikas (L. Eoslehekeste seeneliha alati arvukalt sfärotsüstide pesadega.: Fr. Samuti oranži värvusega. haprad.) ja tumepruuni viltjas-soomuselise. septembris ainult haabade all kasvav haavariisikas (L.: Fr.). Teistsuguse. septembris ainult sarapuude all kasvav tuliriisikas (L.) Fr. circellatus Fr. ex Weinm. söödav kupatatult. ja roosakashall. kreemikate paksude hõredalt paiknevate eoslehekestega. lühikese ja jämeda jalaga (kuni 3 x 2 cm) kibedamaitseline roosa riisikas (L. sün. Ahhatriisikas on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu seeneliik (vt.) Fr. helvus (Fr. seenekaitse). hiljem kibekas ahhaatriisikas (L. ja mustjaspruunide paljaste viljakehadega vähelihakas (3–5 cm kübaraga). Mahedamaitselise piimmahlaga. mahedamaitseline. mõlemad on kupatatult söödavad: helekollakashalli peenviltja kübaraga (kuni 6 cm) mahedamaitseline või nõrgalt kibekas lõhnav riisikas (L.). Lange). algul mahedamaitseline. Harva okasmetsades juulist alates kasvav suur ja lihakas (kübar kuni 15 cm) violetjaspruuni vöödilise kübaraga. harvem laskuvad. flexuosus (Pers. rufus (Scop. välimuselt männiriisikaga väga sarnane.ja segametsades. lilacinus (Lasch) Fr. keskmise suurusega (kübar kuni 8 cm).) Fr. eriti haabade all. Eestis on teda seni leitud Läänemaalt Puhtust ning kahest kohast Pärnumaalt. badiosanguineus Kühner & Romagn. camphoratus (Bull. kupatatult söödav. kõik kolm liiki on kupatatult söödavad. kuid kibe maitse ei kao täielikult ka pikema keetmise järel.

servani sileda kübaraga. Pehmemaitselistest lumivalge või valkja eospulbriga liikidest on Eestis leht. vesca Fr. albonigra (Krombh. õhemate viljakehadega (kübar kuni 8 cm) ning meeldiva mõrumandlilõhnaga.). kuni 10 cm laia kübaraga.ja segametsades juulist alates on ookerkollase. milles on seni Eestis määratud 5 liiki. seeneliha ja esialgselt valge jalg muutuvad vananemisel halliks. söödav kupatatult. mahedamaitseline. söödav 242 .). laurocerasi Melzer). mittesöödav. hiljem pähkelpruuni kübaraga. delica Fr. Kui seni nimetatud halvalõhnalistel pilvikutel on kübaraserv terav.ja okasmetsades juulist alates väga sage seen mage pilvik (R.kui soostuval pinnasel. Väga sage.) Fr. püsivalt valgete eoslehekeste. nii mineraal. kreemkollane või rebuoranž (esinevad muidugi kõik üleminekutoonid). siis paatjal pilvikul (R. hiljem hallikasmustaks värvuvate viljakehadega mahedamaitseline (ka eoslehekesed maheda maitsega!) okasmetsade seen on mustjas pilvik (R.) Fr.). chloroides (Krombh. Väga sage seen Eestis on üleni valkjate viljakehadega.). söödav kupatatult. Kõik head ja tuntud söögiseened. mis kasvab Eestis samades kasvukohtades. tihti massiliselt esinev liik okas-. kalatraani lõhnaga. söödav kupatatult. Samuti mustuvate viljakehadega. jäävalt mürgiseid liike ei ole. Nende kübar võib saavutada läbimõõdu kuni 20 cm. pectinata (Bull. foetens (Pers. mao. okas.) Fr. Mõlemal viimati nimetatud liigil tõmbub seeneliha mustumise eel lõikepinnal ja vigastuskohtadel porgandpunaseks. leht. Pilvikute hulgas on hästi eristatav halli. hõredalt paiknevate valgete eoslehekestega okas-.) (tahvel 140) on ere-ookerkollane. Leisneri 1973.) (tahvel 138). kuid kupatatult söödavad. nigricans Fr. Pilvikud kasvavad kõikjal metsades ja puisniitudel.).). adusta (Pers. acrifolia Romagn.) Fr. densifolia Gillet) kasvab meil harva. algul vaevalt punetavate. Hallikaspruuni. Seni Eestis määratud 45 liiki. pruuni või ookerja värvusega ning enamasti ebameeldiva lõhna ja tugevalt rihvelja kübaraservaga haisvate pilvikute grupp (Ingratae). kuni 12 cm suuruse. kuid väiksemate.: Fr.: Fr. kartulilõhna ja kibeda maitsega on kuusikutes juulist alates tihti suurte kogumikena kasvav ja Eestis väga sage hõimpilvik (R. lõpuks muutuvad viljakehad üleni mustaks. tegelik arv ilmselt umbes 200. kuna seal arvatavasti sisaldub Eesti pilvikutest vaid veerand. kuni 20 cm suuruse mütsjalt kumera kübaraga. Taksonoomiliselt on tegemist kriitilise seeneperekonnaga. Pilvik on juba iidsetest aegadest tuntumaid ja hinnatumaid söögiseente perekondi Eestis.) Fr. kübaraservast mitte äratõmmatava nahaga. Samuti ookerkollane. kambriliselt õõnsa jalaga. mitmed kibedamaitselised liigid värskelt mürgised (vt.) – selle liigi algselt valged viljakehad värvuvad vigastamisel kohe halliks ja seejärel mustaks. kasvab Eestis harva. eriti laialehiste puude all harva kasvav lõhnav pilvik (R.) Fr. erakordselt vastiku imalavõitu lõhna ning kibeka maitsega haisev pilvik (R. eoslehekesed kinnituvad kübara servale ümardunult. kus kuiv pilvik. mis on Eestis okasmetsades samuti sage liik.) Bres. Seepärast on perekond Eestis veel nõrgalt läbi uuritud.: Fr. Enamik liike on kibedamaitselised ja vajavad enne söömist kupatamist. mille liigid on suure varieeruvuse ja välise sarnasuse tõttu isegi spetsialistidele raskesti määratavad. Valgete või pruunide kompaktsete viljakehadega pilvikute rühmas on Eestis seni teada 7 liiki. kõiki kibedaid tuleb eelnevalt kupatada. Eestis harva kasvav lehtmetsaseen rihvelpilvik (R. ilmunud raamat “Eesti pilvikud” on tegelikult vaid eeluurimus. Nimetatud liigile on väga lähedane rohekate eoslehekestega rohelehine pilvik (R. leht. eoslehekesed kinnituvad kübaraservale otseselt. esineb nõrk puuviljalõhn. Kõiki ülejäänud pilvikuid võib maitse järgi jaotada maheda. Noorena üleni valge. Temaga väga sarnane on kibedate eoslehekestega kibedalehine pilvik (R. T. tihti nad muutuvad katsumisel ja vananemisel mustaks või punaseks. ilmuvad juba juunist alates. söödav kupatatult. peaaegu mahedamaitseline on lehtmetsades. see on lihapunaka. Mahedamaitselisi liike võib süüa kupatamata. Edasi nende rühmade sees jaotatakse pilvikuid juba eospulbri värvuse järgi – kas see on valge. Viimasega sarnane on pikalt rihvelja servaga. ochroleuca (Pers. kibeka maitsega segametsade liik. a. kuid vananemisel (samuti katsumisel) pruuniks või mustaks muutuvate viljakehadega ja erakordselt hõredalt paiknevate laiade eoslehekestega liik on meil harva okasmetsades augustist alates kasvav mahedamaitseline must pilvik (R.ja kibedamaitselisteks. kasvab kuusikutes septembrist alates. mis välimuselt on väga sarnane valgete riisikatega.ja soolenähtudega mürgitus).ja segametsades juulist peale kasvav kuiv pilvik (R. Eesti metsades laialt levinud suvised seened. Eestis harva.Tüüpilised.) (tahvel 139).) (tahvel 138). maitse kibe. Eestis väga sage. seeneliha ja jalaga.ja segametsades. Mustumisele eelnevat punetamist ei ole mitte kunagi märgata mustvalgel pilvikul (R. eoslehekeste poolt vaadatuna tömbi. consobrina (Fr. kuid väga tihedalt asetunud kitsamate eoslehekestega kibe tihedalehine pilvik (R. kaunis sage. Noorelt samuti üleni valge. sileda (mitte rihvelja!) servaga kübar.

soostuvates ja rabamännikutes juulist alates väga sageli kasvav soopilvik (R.. sün. harvem okasmetsades. tumeookerkollaste eoslehekeste.). claroflava Grove. mõlemale liigile on peale pruunistumise iseloomulik veel heeringasoolvee lõhn. punase-violetse-oliivja kübaraga kollajalg-pilvik (R. hiljem keskpaigas kollaseks muutuv piimvalge jalaga. nauseosa (Pers. kübar alla 6 cm lai. teine kasemetsades juulist alates. R.). Juunist alates on kuusikutes veel sage hele-purpurpunase. püsivalt valge jala ja valgete eoslehekestega kasemükoriisaseen kasepilvik (R. Rauschert. sün.ja tellispunane pilvik on kupatamata söödavad. Kahel liigil muutuvad viljakehad pruuniks – purpurpunase kübara ja jalaga okasmetsaliigil eredal pilvikul (R.) Fr. vajab kupatamist. eriti jala alumises otsas. Mõlemad liigid on Eestis sagedased juulist alates. puhasvalge jala ja püsivalt valge seenelihaga puuviljalõhnaline pruun pilvik (R. : Fr. tellispunase kübaraga.) Fr. üleni rebuoranžide eoslehekestega ja valge jalaga rebupilvik (R. Halliks muutuvate viljakehadega tavalisi liike on meil kolm: tuhmuv pilvik (R. värskelt mürgine. lehtmetsades juunist alates kasvav siniroheline pilvik (R. xerampelina (Schaeff.) Bon).). sün. kasemetsades harvaesinev tellispunane pilvik (R. R. Pehmemaitseliste. eoslehekesed ja jalg püsivalt kaua valged. Vahakollaseks tõmbuvad viljakehad vananemisel vahapilvikul (R. söödavad kupatamata.. R. kollane pilvik (R. emetica (Schaeff. R. kasvab augustist alates soostunud männikutes. Kaunis sage on veel siniviolettrohelise. coerulea Fr. Soo. Mõlema viimati nimetatud liigi viljakehad on väikesed või keskmised. paludosa Britzelm. Kõik nimetatud liigid on söödavad kupatamata.) S. Kuldpilviku kübar on suur. viimane on meie kasemetsades tavalisemaid seeneliike. lutea (Huds. velenovskyi Melzer & Zvára) ja rohelise kübaraga. eoslehekesed ja jalg püsivalt valged. Need kolm seent on Eestis suvise pilvikuaspekti levinumad liigid. aeruginea Lindblad). keskpaigas oliivivärvi kübaraga. amara Kučera. kupatatult söödav.) Pers. Samuti kaasikutes kasvab valge.) Fr. cyanoxantha (Schaeff. veinpunane pilvik tumepurpurpunase või veinpunase kübaraga. sün. söödav kupatamata. väga sage seen kuusikutes juunist alates.. integra (L.) Gray) (tahvel 141).) – tema tumevioletne kübar on keskpaigas silmapaistva tumedama kühmuga. sanguinaria (Schum. Neist lihakam ja suuremate viljakehadega (kübar kuni 10 cm) on väga sage männikute liik – ühtlaselt veripunase kübara ja jalaga. Pehmemaitseliste tumeookerja või rebuoranži eospulbriga liikide seas on meil eriti kuusikutes juulist alates sage pruuni kübaraga. keskpaigas alati roheka või violetse värvusega kübaraga. mille viljakehade värvus vananemisel ei muutu: purpurpunase kübaraga ja valge või roosaka jalaga suur (kübar kuni 15 cm). aurea Pers. kõik nad on kupatamata söödavad. puellaris Fr. nõrga puuviljalõhnaga pehme pilvik (R.kupatamata. R.) Fr. R. sanguinea 243 . mis on violetjas-purpurpunase kübara (kuni 6 cm) ja puuviljalõhnaga. vinosa Lindblad).) (tahvel 140).) – kübar keskpaigast alates serva poole kontsentriliselt must.) Fr.: Fr. elaeodes (Bres.. Ilus seen käsiteldavas grupis on sinipilvik (R. roheline ja punane. Fr. sün. Kibedate kreemkollase kuni heleookerja eospulbriga liikide seas on soostunud kasemetsades augustist alates sage seen õrn pilvik (R. püsivalt valge jala ja seenelihaga. gracilis Burl. sün. R. hallikaskollaste eoslehekestega. Kibedate valge eospulbriga liikide seas on Eestis kaks väga tavalist liiki. versicolor Schaeff. jala ja seenelihaga kirbe pilvik (R. Leht-. risigallina (Batsch) Sacc. pooleni ärarebitava kübaranahaga. kreemika kuni heleookerja eospulbriga pilvikute gruppi kuulub ka liike. R. mis kasvavad mitmesugustes metsades augustist alates: erepunase kübara ning lumivalgete eoslehekeste.). sün.) ning servaosas punase. kuid vananedes kollaseks muutuva jalaga.) ning oliivivärvi kübaraga lehtmetsaliigil rohepilvikul (R. Tuhmuv pilvik on kollakas-punakasoranži. aurata (With. flava (Romell) Romell) ja veinpunane pilvik (R. eoslehekesed muutuvad lõpuks ookerkollaseks. rebupilvikul seevastu väike. heleookerjate kroomkollaseservaliste eoslehekestega. söödav kupatatult. jalg purpurpunane.: Fr. vahakollaseks või šokolaadpruuniks.).). kasepilvik on värskelt mürgine ja mõnikord ka veidi kibekas – vajab kupatamist. millel jalg ja seeneliha.ja Lääne-Eesti okasmetsades on väga ilus ja sage seen punakas-oranžikas-kuldkollase kübaraga.ja segametsades.). fragilis (Pers. kuni 5 cm. blackfordiae Peck. rebuoranžide eoslehekeste. esimene ja kolmas liik kasvavad okas. puuviljalõhnaga. esineb õrnast pilvikust harvem. samuti eoslehekesed muutuvad vananedes suitshalliks. mõlemad liigid on söödavad kupatatult. decolorans (Fr. Pehmemaitseliste kreemikaskollase kuni heleookerja eospulbriga liikide seas on kergesti äratuntav liikide rühm. Lubjarikastes Põhja. mitte kunagi punase. eriti sarapuude all on samuti lubjapinnasel sage ere-sidrunkollase kübaraga. sün. erythropus Pelt. valge kuni sidrunkollase jalaga kuldpilvik (R. muus osas samuti valge habras pilvik (R.) (tahvel 141).) Fr. söödav värskelt. puuviljalõhnaga verev pilvik (R. kuni 12 cm lai. gracillima Schaeff. kollane pilvik kroomkollase. mitte ärarebitava kübaranahaga.) Fr.

(Bull. oranž. puuviljalõhnaline kahkjas pilvik (R. kerajad (Lippmaa.) (tahvel 143) kasvab liival. Retseptaakli tipp aheneb. Hariliku peniseene retseptaakel on oranžikaskollane. Sugukond tanuseenelised. eoslehekesed kreemid kuni ookrivärvi. 1933ab). Eestis on ta üsna tavaline. Saproobid metsades ja liivaaladel. hadriani Vent. põõsastikes huumuserikkal pinnasel. kuigi kirjanduses on andmeid noorte viljakehade söödavuse kohta (Pegler.A.5 x 1–1. ebameeldiva lõhnaga. 6–8. nõrga ebameeldiva lõhnaga gleebaga. vahel ka valge. caninus (Huds.5 cm. Selts Tanuseenelaadsed. Phallales Noored viljakehad kerajad. kärjekambrid suuremad (2–5 mm kõrgused) kui harilikul tanuseenel (0.: Pers. Jun. gleeba asub otse retseptaaklil. pirnjad. valge või punaka jalaga. vaigulõhnaga ruske pilvik (R. Lehtmetsades võib sügisel samuti harva kohata särav-karmiinpunase kuni tumeroosa mati. mille pinnal asub limane gleeba. nendest on tehtud salatit. Noored viljakehad on umbes kreeka pähkli suurused. I. seenekaitse).kuni purpurpunase. harva augustist alates. punakad või violetja varjundiga. Seltsis 6 sugukonda. Lumiste on leidnud Pärnust septembris 1990 olmeprahihunnikust. Mittesöödav. Viimane on väga sarnane kahkja pilvikuga. ravenelii (Berk. Kibedaid tumeookerja kuni rebuoranži eospulbriga pilvikuid on Eestis seni määratud kaks liiki: täpiline pilvik (R. kübarata retseptaakel. Kuusikutes kasvavad augustist alates väga sageli kaks liiki: särav-veripunase lakkläikiva kübara ja jalaga. ning lundelli pilvik (R.ja okasmetsades. põõsastikes huumusrikkal pinnasel juunist oktoobrini. Harilikku peniseent (M. hiljem ookerkollaka valkja-laigulise kübaraga.: Pers. Saaremaalt ja Hiiumaalt. Ta kasvab leht. murud. Luite-tanuseen (Ph. Kasemetsades kasvab purpurpunase. keskpaigas pleekiva kübara ja valge jalaga kaasikutes kasvav liik.) Fr.) (tahvel 139). Eestis 2 liiki. Rahvameditsiinis on neid aga kasutatud luuvalude vastase vahendina. hariliku tanuseene noored suletud viljakehad on valged või kollakad.) (tahvel 142) on seni leitud ainult Saaremaalt ja Abrukalt. impudicus L. Tanuseened ei ole söödavad. mille all asub sültjas kiht. Valminud viljakehad koosnevad retseptaakulist ja sellel asuvast gleebast. 5.).5–2. kübar kellukjas. samuti “armujoogi” valmistamiseks. pulchella I.: Pers.) retseptaakel on vaarikpunane. allotsas aga kotjas tupp. kaetud oliivrohelise limase. & M. käsnjas.: Pers. Iseloomulikuks tunnuseks on õõnes silinderjas retseptaakel ja selle tipuosas asuv kärgja pinnaga kellukjas kübar.) Fr. rhodopoda Zvára) ning veinpurpurpunase kübara ja jalaga ning kõigis osades vananedes vesihalliks muutuvate viljakehadega kuusepilvik (R. Saproobid pinnasel või kõdunenud puidul. kasvab tavaliselt leht. serv veidi välja rullunud. vaevalt ärarebitava kübaranahaga ja valge või vaid alusel punaka jalaga. Eestis neist esindatud 1. mõnel aastal (kuum suvi) esineb massiliselt.ja segametsades. Tuntuim liik on harilik tanuseen (Ph. Iseloomulik on silinderjas.5–10x0. 244 . queletii Fr. puuviljalõhnaline punajalg-pilvik (R. vanalt laiguti kollakaks pleekiva kübaraga (kuni 12 cm) tüsedat puuviljalõhnalist karmiinpilvikut (R.). Phallus Hadr. Fisch. badia Quél. prahipaigad).).G. kaetud periidiga. Curtis) E. jalg valge.5 mm kõrgused). valge või punaka jalaga. 1995). Raveneli peniseene (M. gleeba tugeva. keskpaigas varakult valkjaskollaseks pleekiva kübaraga. Noored viljakehad on umbes kanamuna suurused. Samuti väga sage männikute seen on veri. Luite-tanuseene noored viljakehad on pirnjad või munajad. enamasti rannikuluidetel koos luitekõrrelistega. keskpaigas musta kübaraga. kasvab ainult antropogeensetes biotoopides (aiad. & Roze) – palumännikutes. munajad. on oranž või peaaegu punane.). persicina Krombh. Perekond tanuseen. paiguti õrnroosa varjundiga. pargid. Perekond peniseen. Eestis leitud seni Pärnu lähitelt. algul erepunase. Lassøe & Spooner. lundellii Singer) – säravalt õunpunase. alumises osas roosakas. seistes pruunitähniliseks muutuvate viljakehadega.4–1 cm. Retseptaakli tipuosas asub limane ja haisev gleeba. ka lehtpuude kõdunenud kändudel ja tüvedel juulist oktoobrini. Borshch. Phallaceae Viljakehade valmides tungib retseptaakul läbi periidi. erineb sellest rebuoranži eospulbri poolest. Kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. maculata (Quél.) (tahvel 143). Eestis 2 perekonda 4 liigiga. Mutinus Fr.

peristoom piiritletud. On Eesti Punase raamatu liigid (vt. Eosed suhteliselt suured. mis on ümbritsetud peristoomiga. Eestis kasvab 3 sugukonna esindajaid. vanu viljakehi võib leida aastaringselt. välja arvatud ripsmeline. leitud Saaremaalt Kihelkonna lähedalt (Bucholtz. Eestis teada 2 liiki. valminult koosneb eostest ja kapilliitsiumist. Kuivades männimetsades lubjarikkal pinnasel. Maa-alused seened. seenekaitse). Gleeba kambriline. (joon. Selts Murumunalaadsed. quadrifidum Pers. kortsulise või vaolise pinnaga. gleeba sidrunkollane. (C) Avanev viljakeha. (D) Täiskasvanud viljakeha. Geastrum Pers. ellipsoidsed või sidrunjad. Endoperiid istuv või lühikesel jalal.) kasvab neli väikest maatäheliiki: naba-maatäht (G. ogalised või näsalised..36. 4. Maatähe (Geastrum sp. fimbriatum Fr. pruunide laikudega. hiljem tähtjalt lõhenev (e). elegans Vittad. leitud Saaremaalt Loonalt (Bucholtz. periid väga õhuke. Eoskannad 4–8-eoselised. mille iseloomulikuks tunnuseks on koonusjas vaoline peristoom ja pika jalaga endoperiid. Kasvavad septembrist hilissügiseni.) (joon. tipuosas avaga. Perekond maapähkel. eosed käävjad. umbilicatum Fr.) Eksoperiid kolmekihiline: välimine – mütseelne. Lycoperdales Saproobid pinnasel ja kõdunenud puidul. tihedalt gleebaga kokku kasvanud.: Pers. Periid lihtne.) – endoperiid jalaga. Geastraceae Noored viljakehad kerajad või sibuljad. selle keskel paikneb enam või vähem kerajas endoperiid.kuni tumepruun. endoperiidiga ümbritsetud gleeba (g).) viljakeha areng ja ehitus: eksoperiid. vaheseinteta. Perekond maatäht. traama lihakas. Eosed väikesed. ning neljahõlmast maatähte (G. 1916). Gleeba kambriline. 245 . ka põõsastikes kasvab meie kõige tavalisem – ripsmeline maatäht (G. saab alguse kolumellast.). Kõik mittesöödavad. ebaselgete voltide või kühmudega. valmides muutub sültjaks. gleeba lillakas. vahel kaob. 4.36. pectinatum Pers. Hymenogastrales Maa-alused seened. väga lühikeste sterigmadega. Gleeba kambriline.). neljahõlmane ja kamm-maatäht. kapilliitsium puudub. Sugukond maamügaralised. väike maatäht (G. Periid õhuke. vulgaris Tul. minimum Schwein. (B) Läbilõige avanemata viljakehast. keskmine – kiuline ja sisemine – pseudoparenhüümne. sageli mükoriisaseened.37. Eestis 1 perekond 11 liigiga. värvunud. Eestist leitud 1 sugukonna esindajaid. (A) Noor avanemata viljakeha. ka luidetel koos kõrreliste ja liivtarnaga (Carex arenaria L. seni teada ainult Bucholtzi (1916) töö põhjal 2 liiki 1 perekonnas.) viljakehad on kollased. Eosed enamasti perispooriga. eosed kerajad. Samast kasvukohast leiame tihti ka kamm-maatähte (G. traama jääb aga kollaseks.). endoperiid jalata. kilejas või paberjas. Gleebakambrid peaaegu ümarad. Gleebakambrid ümarad või labürintjad. Eoskannad arenevad ühtlaselt kogu traamal või kimpudena. eosed sidrunjad. Valminud gleeba koosneb eostest ja kapilliitsiumist. Eestis halvasti uuritud seenerühm. saproobid. sün. [26]. Eoskannad silinderjad. Hymenogastraceae Viljakehad muguljad või ebakorrapärase kujuga. mõned mükoriisaseened. Sugukond maatähelised. kuid pole vaoline. Kuusemetsades. Valminud viljakehade eksoperiid lõheneb tähtjalt. G. hiljem mustjas. 1916). Joon. 4. Kapilliitsium lihtne.: Pers. citrinus Vittad. valminud viljakehadel täidetud eostega. Harilik maapähkel (H.Selts Maamügaralaadsed. Sidrunkollase maapähkli (H. kambri seintel areneb eoslava. algul kambrid tühjad. Hymenogaster Vittad.) – peristoom vaoline.) – viljakehad hallikasookerjad. Vahel viljakehade alumises osas steriilne subgleeba.

Väikese maamuna eosed on sterigmata. kuid kasvavad ka soos. Endoperiid tavaliselt õhuke. coronatum Pers. avaneb tipus reeglipärase avaga.) eksoperiid on noorelt liharoosa. eriti aga karjatatavatel niitudel augustist oktoobrini.) Jaap) viljakehad on pirnjad. paberjas. kompaktne. kompaktne. kokku 22 liiki. rufescens Pers. Geastrum pectinatum. Eksoperiidi välimine kiht on enamasti hüüfilise ehitusega. pruun maamuna (B. Kapilliitsium varieeruv – koosneb lihtsatest pikkadest kiududest või peatüvest ja sellele kinnituvatest dihhotoomsetest harudest. 4. B.: Pers.) Demoulin. kasvab karjatatavatel aladel. Perekond maamuna. Tinahall maamuna (B. pusilliformis (Kreisel) Kreisel). [26]. läbimõõt 10 cm. polymorpha (Vittad. pusilla (Batsch : Pers.. subgleeba nõrgalt arenenud. Triibulist maatähte (G. enamasti hästi arenenud subgleebaga. paludosa Lév.). Eosed väikesed. Kapilliitsium koosneb peatüvest ja sellest harunevatest kõrvalharudest.) on Eesti suurim maatäht (10–16 cm). plumbea Pers. peristoom vaoline ja endoperiid väikese jalaga.) Quél. valminud viljakehad ei eraldu maa-alusest seeneniidistikust. berkeleyi Massee) – endoperiid teralise. eelistavad kuivi kasvukohti. ka põõsastikes kasvab meil neli liiki. eksoperiid on teraline. enamasti lehtmetsades kasvab teraline maamuna (B.) iseloomustab vaoline koonusjas peristoom ja endoperiidi alusel esinev selgelt piiritletud teravaservaline apofüüs.) Kreisel) on väikese kompaktse subgleebaga. Eestis 2 liiki. Kausjas maatäht (G. Bovista Pers. Sugukond Murumunalised. Võrdlemisi suured seened. Metsades kasvab sihvakas murukarikas (C.: Pers. Niiskemates kasvukohtades. sün. mille viljakehad on keraja peaosa ja pika. eksoperiid õhuke. lühikesel paksul jalal. eosed sterigmadeta.37.) (joon. striatum DC. noorelt söödav.) (tahvel 144) on nitrofiil.: Pers. sün. subgleebata. Joon. nanum Pers. jättes endoperiidi alla kausja moodustise. nigrescens Pers. kuivadel niitudel. Perekond murukarikas. subgleeba hästi arenenud. Eestis leitud 5 perekonna esindajaid.: Pers. pragunenud.) on leht.38. Mustjas maamuna (B. Viljakehad enamasti kerajad. noorelt söödav. Geastrum striatum. pisi-maamunal see puudub. Triibuline maatäht. Kamm.). schmidelii Vittad. tomentosa (Vittad. Joon. [26]. Väike maamuna (B. vanalt pruunikas. aestivalis (Bonord. juulist oktoobrini. 246 . steriilseid viljakehade osi võib leida aga aastaringselt.ja endoperiidist. pruunil ja pisi-maamunal aga sterigmadega.) – peristoom vaoline. utriformis (Bull. mittekambrilise subgleebaga. ogaline või teraline. Lycoperdaceae Periid koosneb ekso.maatäht. limosa Rostr. endoperiid on hallikaspruun. juulist oktoobrini. excipuliformis (Pers. kuid võib olla ka ilma peatüveta.: Pers. kompaktse. Iseloomulikuks tunnuseks on endoperiidi lagunemine kogu gleeba ulatuses.ja segametsades toitaineterikkal pinnasel. kõrgus kuni 20 cm. Kuivades kasvukohtades. kasvab puisniitudel. Endoperiid paberjas.: Pers. peaaegu silinderja jalaosaga. Muutuv maamuna (B. metsaservades kasvab 4 liiki maamunasid.38. on Eesti Punase raamatu liik. metsaservades. 4. Tume maatäht (G. tihti näsalised. triplex Jungh. Pruuni maamuna viljakehade alaosas on tavaliselt tassikujuline liivast pantser.ja segametsade liik.)ja pisi-maamuna (B. endoperiid jalaga ja berkeley maatäht (G. teda iseloomustab eksoperiidi lagunev mütseelikiht. Madalsoos ja lubjarikastes soodes sammalde vahel kasvab soo-maamuna (B.kääbus-maatäht (G.) on enam või vähem kerajad. liivastes männikutes. mille viljakehad on pirnja kujuga. Saproobid.) Pers. krobeda pinnaga.) Perdeck) (tahvel 144). Kott-murukarika (C.) kuulub samuti suuremate maatähtede hulka (5–15 cm). luidetel. Punaka maatähe (G. osa liike pirnjad. aedades. Calvatia Fr. G. teda võib leida ka parkides. Mõlemad liigid on noorelt söödavad. 4. Eestis teada 8 liiki.: Pers. Leht.

(joon. tavaliselt sterigmata. 1967). pseudoparenhüümne kiht puudub. eosed näsalised. teeservad) võime leida augustist oktoobrini Eesti suurimat seent – hiidmuna (L. Niisketel aladel (lubjarikas soo. Lycoperdon perlatum. sisemine kiht pseudoparenhüümne. sterigmata. Eksoperiid hüüfilise ehitusega. kuid ogad ei ole sellel sammasjad.). Liivastel aladel (luited.: Pers.). mida leiame nii leht. sterigmad puuduvad.) Rostk. Okasmetsades (eriti kuusikutes) toorhuumusel leiame pruunikat murumuna (L. vahel ka hästikõdunenud puidul võime leida hallikat murumuna (L.. echinatum Pers. molle Pers. ainult eosed on sterigmadega. sageli ka sammaldunud tüvede alusel kasvab pirn-murumuna (L. lodumets).). ericaeum Bonord. noored viljakehad lõhnavad nagu valgustusgaas. subgleeba kambriline. nende ümber on näsade ring (joon. Antropogeensetes kasvukohtades (aiad. Eksoperiidi fragment. L.: Pers. ta on pirnjas või peaaegu kerajas. Noorelt söödav. nigrescens Pers. Lycoperdon Tourn. Kuusikust on leitud ka eesti murumuna (L. 4. Eestis (Saka lähedalt) leitud suurima viljakeha ümbermõõt on 198 cm.ja segametsades leiame ka pehmet murumuna (L. caudatum J. läbimõõt kuni 60 cm. sün. Mustjas murumuna.: Pers. Harilik murumuna. Viljakehad kerajad.40. Okas. eksoperiid koosneb suurematest sammasjatest ogadest. jättes endoperiidile võrkja mustri.40. foetidum Bonord. Eestis 10 liiki. mis on ümbritsetud väikeste näsade ringiga (joon.39. eksoperiid koosneb samuti väikestest ogadest ja terakestest.41. kuid peatüveta. kaal 16 kg (Eilart. mis on tipust kokku paindunud.Perekond hiidmuna.. Joon. Enam levinud liik on harilik murumuna (L. kuivad männikud) kasvab väike murumuna (L. eksoperiid koosneb väikestest ogadest. lividum Pers. mis sarnaneb pruunika murumunaga. enamik neist noorelt söödavad. [26].24. Lycoperdon umbrinum..). Kapilliitsium lihtne või harunev. Lycoperdon nigrescens.: Pers.) Viljakehad enam või vähem pirnjad. kuid eospulber on oliivroheline. eksoperiid koosneb kuni 2 mm pikkustest ogadest.) (tahvel 142). kus kasvab raudtarn.) (tahvel 142). kõrgus 41 cm. lahtimurdunud sterigmad puuduvad. 4. pyriforme Schaeff. algul valgetest. estonicum Demoulin). 4. mille eksoperiid koosneb tipust kokkupaindunud õrnadest. on Eesti Punase raamatu liik (vt. siledad või näsalised. umbrinum Pers. 4. sün.). L. hiljem pruunidest ogadest.). 2–3 mm pikad.kui okasmetsas. Eksoperiidi fragment.39. terakesed puuduvad (joon. Perekond murumuna. tavaliselt piimaga kohvi värvi. praetakse paneeritult. Valminud viljakehadel laguneb peaaegu kogu endoperiid. Eksoperiid mitmekihiline. mille vahel on väikesed terakesed. Väljaspool metsi (kuivadel aladel. Eksoperiidi fragment. Carex davalliana Sm. pargid.). on Eesti Punase raamatu liik. 4.). Schröt. mille eksoperiid on ainult teradega. enamasti happelistel muldadel leiame pehmele murumunale sarnast nõmmmurumuna (L. valminult langevad ära. [26]. perlatum Pers. Endoperiid paberjas. Eosed kerajad. ka väljaspool metsa. täiskasvanud viljakehade sisu on tavaliselt šokolaadpruun. vanu aga aastaringselt.: Pers. avaneb tipus väikese avaga. kuid ka soos turbasammalde seas). gleeba võib olla väikese kolumellaga. eosed ogalised. mille ogad on tugevad. seenekaitse). värvusetute sterigmadega (kuni 20 µm). Joon. Värskeid viljakehi võib leida juulist oktoobrini.). Pruunikas murumuna. eosed pikkade. Subgleeba nõrgalt arenenud. [26]. eelistab okasmetsi.). väga suured. kuid eoste vahel leidub rikkalikult lahtimurdunud sterigmasid. Laialehistes metsades leiame meie kõige ilusamat – siiljat murumuna (L. põllud. pedicellatum Peck). Joon. 247 . 4. Langermannia Rostk. kompaktne. vaid mitu oga on tipust kokku paindunud. 4. diafragma puudub.41. gigantea (Batsch : Pers. Samasuguse välimusega on ka mustjas murumuna (L.: Pers. Kõdunenud puidul. kuid võib kasvada ka segametsas. eosed peenenäsalised.

Perekond hernesseen. algul valged. Perekond pigipugu.ja segametsades. Gleeba väikeste kambritega. gleebast eraldatud pärgamentja diafragmaga.: Pers. ei eraldu gleebast. leitud 3 korda (Hiiumaalt ja Matsalust).ja segametsades. pika ebajalaga. Leht. koosneb želatiniseeruvatest seeneniitidest. Sugukond murukeralised. Gleebakambrid täidetud sültja või pseudoparenhüümse sisuga. Meil kasvab karjatatavatel ja hästiväetatud niitudel. Vascellum F. Periid kergesti lagunev.: Pers. Sclerodermataceae Periid enamasti lihtne.: Pers.) Coker & Couch) – mükoriisaseen. koosneb anastomoseerunud traamaplaatidest. Melanogastraceae Viljakehad muguljad või ebakorrapärased. ühekihiline. Gleeba noorelt lihakas.). tavaliselt kasvab kuivades. citrinum Pers.) Rauschert. Selts Murukeralaadsed. Eestis 2 perekonda 5 liigiga. & Schwein. Eksoperiid sile või soomuseline.) Kreisel) (tahvel 144).) Desv. P.) viljakehad on muguljad. Eosed kerajad. 1995). tekib must sültjas mass. periid paks. Eoste ornamentatsioon kas võkjas või koosneb isoleeritud ogadest. kerajad. kõva. Hariliku murukera (S. Eoskannad kaovad kiiresti. võrkja ornamentatsiooniga. Sclerodermatales Saproobid pinnasel või kõdunenud puidul. mille viljakehad on kerajad või munajad. broomianus Berk.). Täiskasvanud viljakehadel periid ülemises osas laguneb. moodustades kinniseid kambreid. hiljem pruunid. Viljakehad keegeljad või pirnjad. Eosed kerajad. kuid ka ruderaalaladel. aasadel. Subgleeba puudub. muguljad. eosed võrkja ornamentatsiooniga. Eestis on leitud 1 liik – liiva-pigipugu (M. valminult pulberjas. milles on käävjad või ellipsoidsed. kasvab meil sageli metsas liivasel pinnasel. Subgleeba hästi arenenud. Endoperiid laguneb tipust alates tähtjalt. Meil on leitud 1 liik – hõlmikmuna (M. kasvab huumusekihis leht. ümbritsetud trofotsüstidega. tumedad eosed. Eestis 1 sugukond. Pisolithus Alb. Lassøe & Spooner. Eestis 1 perekond 1 liigiga. soomustega. ornamenteeritud. Sugukond Hõlmikmunalised.ja endoperiidist. kosmopoliidid. Sugukond pigipugulised. korkjas. teeservades. Gleeba väikeste kambritega (lakuunidega). männikutes augustist oktoobrini värv-hernesseen (P. Meil kasvab liivastes metsaservades. peaaegu pirnjad. Kapilliitsium puudub. Eestis esindatud 1 sugukond. Gleeba jaguneb valmimisel paljudeks hernekujulisteks pseudoperidioolideks. Scleroderma Pers. corium (Guers. on kasutatud villa ja puuvilla pruuniks värvimisel (Pegler. mõned mükoriisaseened. Mittesöödav. tõelise eoslavata. Mittesöödav. ka aedades juulist septembrini 1 liik – aasmuna (V. suured. õhuke. tõelise jala ja kapilliitsiumita. Melanogaster Corda Periid pehme. Perekond murukera. eoskannad vähe püsivad. Endoperiid väga paks. ebajalaga või juuretaolise mütseelipõimikuga. enamasti gruppidena augustist oktoobrini. kergelt mürgine. Kapilliitsium lihtne või lühikeste konksjate harudega. valmides gleeba ei muutu pulberjaks.Perekond aasmuna. Valmides traamaplaadid želatiniseeruvad.: Pers. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Selts Pigipugulaadsed. Šmarda Viljakehad pirnjad. 3–10 cm läbimõõdus. pratense (Pers. tinctorius (Mich. avaneb vananedes ebakorrapärase rebendiga. mittesöödav. tõelise eoslavata. Melanogastrales Enamasti maa-alused seened. soojades kasvukohtades. kambriline. Mycenastrum Desv. juulist oktoobrini. Mycenastraceae Periid koosneb ekso. arhizus (Scop. Perekond hõlmikmuna. Viljakehad pooleldi või täiesti maapealsed. 248 . sün.

Väikese murukera (S. verrucosum (Bull. võib leiduda ka sammaldunud kiviaedadel. eosed kerajad. väljastpoolt kergelt viltjas. tema endoperiidi suue on lame. ka parkides ja aedades võime kohata kolme murukera liiki. mis areneb silinderjal jalal. nõrgalt värvunud. ebajalg suhteliselt pikk. Selts Luiteseenelaadsed. Eestis 2 sugukonna esindajad. enamasti soojades regioonides. Hiline luiteseen (T. septembris ja oktoobris. täiskasvanud viljakehal võib see esineda tupena jala alusel.: Pers. vaheseintega. Valminud viljakehad koosnevad silinderjast jalast ja selle tipus olevast endoperiidiga ümbritsetud gleebast. värvusetud. sageli luitekõrreliste vahel. Eestis 2 liiki. Kõik mittesöödavad.) periid on õhuke. Kompaktne gleeba on ümbritsetud paberja endoperiidiga. 0. Tul. Crucibulum Tul. Peridioolid kinnituvad periidi põhja erilise jala – funiikli abil või on seal vabalt. Eestis esindatud 1 sugukond. mis algul on epifragmaga kaetud või tähtjalt lõhestuv. Tulostomatales Kosmopoliidid. Jalg õõnes.: Pers. bovista Fr. funiikliga kinnitunud.: Pers. Tulostomataceae Eksoperiid vähe arenenud.) periid on õhuke. Perekond külimitseen. talvitunud viljakehi võib leida aastaringselt. mis on ümbritsetud heledama ringikujulise areooliga (meenutab leopardi nahka). eosed selgelt võrkja ornamentatsiooniga. meenutab rebenenud pilu. Leopard-murukera (S. võib leida aastaringselt. Kapilliitsium lihtne. epifragma oranž. areolatum Ehrenb. Nidulariales Periid karika. enamasti rühmadena. kinnitub endoperiidile. Eestis 3 perekonda 5 liigiga.) Pers.või tiiglikujuline. kollakas. 11–14 (–15) µm.põõsastikes. eosed kerajad (9–11 µm). Perekond luiteseen. Tulostoma Pers. Eestis 1 perekonna esindajad. mille sees areneb eoslava. mittesöödav. vaolise pinnaga. brumale Pers. 249 . saproobid pinnasel.) viljakehad on õhukese sileda periidiga. Viljakehad algul peaaegu kerajad.) Kambly) kasvab kõdunenud puidul ja muudel taimsetel jäänustel. sageli soomuseline. & C. Selts Vakkseenelaadsed. Nidulariaceae Gleeba on muutunud isoleeritud läätsjateks kambriteks – peridioolideks.5–1 cm kõrged. ebajalg väga lühike. hiljem tiiglikujulised. väikeste tumedate soomustega. Sugukond luiteseenelised. fimbriatum Fr.) kasvab puhtal liival. ornamentatsioon koosneb isoleeritud ogadest. hiljem mustjas. seenekaitse). Sugukond vakkseenelised. Periid ühekihiline. Eosed siledad. laeve (Huds. Ripsmeline luiteseen (T. Endoperiid avaneb kas toruja stoomaga või laguneb tipuosas piluna. ornamentatsioon isoleeritud ogadest. Mõlemad on Eest Punase raamatu liigid (vt. ebajalg lühike. Peridioolid valged või kahvatukollased. väikeste soomustega. Eestis 1 liik – külimitseen (C.) kasvab samades kasvukohtades. Eoskannad külgmiste sterigmadega. Jaluka murukera (S.

Kasvavad kõdunenud puidul ja muul taimsel materjalil.) Pers. 1–2 mm suurused. kaetud valge epifragmaga. Peridioolid läätsjad. et teda on kasutatud viljasaagi ennustamiseks – kui periid on täidetud peridioolidega. mittesöödav. Väikese pesaseene (N. kasvab sügisel taimsetel jäänustel. Cyathus Haller : Pers.) Pers.) viljakehad on kuni 15 mm laiad. palissaadkest tõuseb üles ja heidab peridiooli välja. valmides väliskiht lõheneb tähtjalt.Perekond vakkseen. peridioolid 0. Joonik-vakkseene (C.) kasvab gruppidena kõdunenud puidul. Periid mitmekihiline. N. Sugukond tähtkuulikulised. ka maapinnal. seeneniidid värvusetud. serv väljapoole keeratud. kasvab sügisel leht.: Pers. Sphaerobolus Tode : Pers. kasvab kõdunenud puidul ja taimsel materjalil..) viljakehad on kuni 3 mm laiad. mittesöödav. põllul ja aedades. stellatus Tode : Pers. vaheseinte ja pannaldeta. Perekond tähtkuulik. viljakehi võib leida aastaringselt.Eestis 2 liiki. avaneb ebakorrapärase rebendiga. peridioolid pruunid. olla (Batsch : Pers. peridioolid funiiklita. Viljakehad väikesed. sün. väljastpoolt viltjas. 1–2 mm laiad. kasvab kõdunenud puidul. Eosed ellipsoidsed. valkjad või kollakad. Tähtkuulik (S. okstel. Sphaerobolaceae Viljakehad peaaegu kerajad. on oodata rikalikku saaki. Viljakehad algul munajad. ka huumusel. Periid laguneb kergesti. periid paksem. & Nordh.: Pers. Suure pesaseene (N.) periidi sisepind on sile. Nidularia Fr. Eestis 2 liiki. Rahvapärimustes on andmeid. kinnituvad funiikli abil periidi külge. Sugukonnas ainult 1 perekond 1 liigiga. sisemine. 250 .) Fr. kreem või pruun.) Fr. kergesti lagunev.ja okaspuude lamavatel tüvedel.) periidi sisepind on vaoline. kooretükkidel. periidihüüfid paksuseinalised. Viljakehad kerajad. välispind viltjas ja tume. Perekond pesaseen. hiljem karikjad. viljakehi võib leida aastaringselt. siledad. Periid kolmekihiline. deformis (Willd. periid õhuke. enamasti lehtmetsades. Karik-vakkseene (C. sõnnikul ja muul substraadil. denudata Fr. farcta Roth. striatus (Huds.5 mm laiad. teda võib leida aastaringselt.

mis pakuvad laialdasemat huvi fütopatoloogilisest. sajandi lõpust laialdaselt kasutusel olnud süsteemi loojaks oli mükoloog P. viljakehade (konidioomide) tüüpidel põhinev klassifikatsiooniskeem on praktikas hõlpsasti kasutatav. mille elutsüklis ei tunta sugulise paljunemise staadiumi. et holomorfi nimi baseerub teleomorfi sisaldaval tüüpmaterjalil. 251 . saj. mida võib ühel bioloogilisel liigil olla enam kui üks. Sünanamorfi nimetust kasutatakse tähistamaks ühe ja sama seene erinevaid anamorfe. mille fülogeneetiline päritolu ühendab neid kas kott. Alates 19. keskel esitatud ning hiljem mitmete autorite täiendatud konidiogeneesi kirjeldavatele tunnustele (koniide moodustavate rakkude kasvamine ning koniidide tekkeviisid) rajanev süsteem ei suutnud samuti ületada nimetatud puudusi. Seda oletust toetab muuhulgas asjaolu. levikulisest vm. paraseksuaalset tsüklit on siiani uuritud vaid väheste liikide juures. millel seni ei ole leitud teleomorfi ning mille koht kott. Teisseenteks (anamorfsed.(e. sätestades samas.Rühm teisseened. mittesugulisel teel valmivate nn. koniidikandjate koondumisel ning nn. Nüüdseks on loobutud teisseente käsitlemisest formaalse süstemaatilise kategooriana ja ka perekonnast kõrgemate taksonite kasutamisest nende puhul. Suur osa teisseeni on ilmselt üldse kaotanud sugulise paljunemise võime. hõlmates teleo.või kandseente süsteemis on teadmata. kuid fülogeenetilisi suhteid mittekajastav. Sageli viitab vaid mittesugulisel teel paljunevate liikide morfoloogiline sarnasus erinevate kott. Holomorfi mõiste tähistab seent kõigi tema erinevate järkudega. Suures osas molekulaarsetele meetoditele tuginedes püütakse teisseened ühitada kott. mille puhul üks seen moodustab oma elutsüklis mitut tüüpi eoseid. et mõningatel anamorfsetel seentel on avastatud mitoosiga seotud rekombinatsioonimehhanism. Mõningad seened ei moodusta aga üldse eoseid ning paljunevad seeneniidistiku osa