Professional Documents
Culture Documents
Tänapäeval kasvatatakse kartulit umbes 150 riigis ja teda loetakse inimese jaoks kõikide
toiduainete seas tähtsuselt viiendal kohal olevaks toiduallikaks.
Miks kartulit kutsutakse «teiseks leivaks» — sest tema koostises on praktiliselt võttes kõik
inimorganismile vajalikud toitained ja vitamiinid. Kuigi kartulisorte on palju ja mingil
määral nad üksteisest erinevad, kuid keskmiselt – koosneb mugul 75-80% ulatuses veest.
Kuivaine põhilise osa moodustab tärklis — umbes 18%. Esmajärjekorras kartul selle
poolest ongi kasulik inimesele, et temas keskmiselt on siis 18% süsivesikuid ja 2% valku
(mugula üldmassist), põhiliselt tuberiini, mille koosseisu kuuluvad praktiliselt kõik
inimesele vajalikud aminohapped. Peale selle, kartul on rikas ka vitamiinide В2, В6, В9,
РР, К, Е poolest, kuid ennekõike — ta on vitamiini С allikas. Süües 200 g kartulit, saab
inimene juba poole selle vitamiini igapäevasest vajadusest. Kuid, loodus pole kartulit ilma
jätnud ka mitmesugustest mineraalidest (üle 20, esmajärjekorras kaalium, fosfor, kaltsium,
raud ja magneesium), orgaanilistest hapetest ja karotiinist — pigmendist, mis tagab meie
organismis vitamiini A moodustumise. Palju on kartulis toidukiude – tselluloosi (1 %) ja
pektiinaineid (0,7%), milledel on suur tähtsus seedeprotsesside normaliseerimisel.
Toidukiud aitavad organismil võidelda sisemise keskkonna puhtuse eest. Nad
adsorbeerivad ja viivad kehast välja üleliigse kolesteriini, seovad sapi happeid,
raskematallide (seatina, elavhõbe..) sooli, nitraate, nitriide, radionukliide, neutraliseerivad
sisemise mikrofloora elutegevusest tekkivaid mürkaineid. Toidukiud stimuleerivad sapi
eritust, parandavad ainevahetusprotsesse. Kartuli tselluloos on õrn, see ei vigasta sisemisi
limaskestasid, mistõttu kartul ongi heaks seedetrakti ravivahendiks.
Kartulit tuleb keeta, soovitavalt auruga, ja parim oleks «mundris», st. koort alles jättes. Asi
on selles, et just koores on väga palju kasulikke aineid, nende hulgas ka spetsiaalsed
fermendid, mis soodustavad inimorganismis tärklise omastamist. Äärmisel juhul, kui on
tegemist paksu koorega ja vana kartuliga, tuleks ka siis üritada ära lõigata võimalikult
õhuke kiht. Keetmisel – mida vähem aega te keedate kartulit, seda rohkem väärtuslikke
aineid ta teile säilitab. Seetõttu tuleb kartul panna võimalikult vähesesse ja JUBA
KEEVASSE VETTE. Hoida aga kooritud kartulit külmas vees, nagu paljud teevad, seda ei
tohiks üldse teha.
Kuid isegi igati kõlbulike ja kooritud mugulate pidevat toiduks kasutamist ei tohi
kuritarvitada. Teda peaks tarbima millegagi koos – porgandiga, peterselliga, tilliga,
selleriga. Nagu eespool mainitud, et just koore all on need fermendid, mis aitavad tärklist
lagundada. Ja teie organism ju vajab neid fermente tärklise lagundamiseks, ning kui ta neid
ei saa juba kohe koos kartuliga, siis võivad tekkida, eriti liiga kiirel söömisel, probleemid
selle tärklisega. Kuid see lisatav köögivili ja maitseroheline võimaldavad tärklist omastada
kergemini. Igal juhu, kartulitoidud peavad vahelduma teiste taimetoitudega.
Kartuli kalorsus ületab kõiki teisi aedvilju mitmekordselt. 100 g kartulit sisaldab 80-100
kcal, seetõttu teda eriti ei kasuta ka kaalujälgijad. Kuid vaatamata sellele, võib leida
küllaldaselt dieete, mis just baseeruvad kartulil. See pole ka ime, sest tavaliselt on sellised
dieedid imelihtsad, kus kartulit on portsus VÄHE, ning on lisatud ka maitserohelist. Kuna
sellised dieedid mõjuvad efektiivselt, siis tõestab see vaid järjekordselt põhitõde – toitu
tuleb tarbida MÕISTLIKUS koguses.